ELUSLOODUS (0)

ELUSLOODUS
SISUKORD

ELUSLOODUS 4
Eluslooduse tunnused: 4
RAKK 5
Loomarakk 5
Taimerakk 6
KOED 7
Taimekoed 7
Loomsed koed 8
TAIMED 10
Juur 10
Võsu 13
Vars 14
Leht 16
Vili 20
Fotosüntees 23
Katteseemnetaimed 25
Sammaltaimed 27
ALGLOOMAD 30
SELGROOGSED 34
Kalad 34
Kahepaiksed 36
Linnud 42
IMETAJAD 46
SELGROOTUD 48
ELUKOOSLUS JA ÖKOSÜSTEEM 53
ASULAD JA NENDE ELUKOOSLUSED 54
PÕLD 55
NIIT 56
METS 58
SOO 60
JÄRV 61
JÕGI 62
MERI 64
ORGANISMIDEVAHELISED SUHTED 65
INIMENE 66
Katteelundkond 66
Tugi- ja liikumiselundkond 66
Lihased 68
Vereringeelundkond 69
Vereringe 69
Veri ja immuunsüsteem 71
Hingamiselundkond 72
Sisenõrenäärmed 74
Närvisüsteem 75
Ainevahetus 80
Erituselundid 81
Viljastumine 83

ELUSLOODUS

Elus Elutu
*Taimeriik ( samblad ) *Õhk
*Loomariik Päristuumsed ehk tuumaga *Kliima
* Seeneriik ( samblikud ) eukarüoodid * Muld
*Protistid ( vetikad , algloomad) *Vesi
*Bakter Eeltuumsed e ilma tuumata, prokarüoodid *jne.

Eluslooduse tunnused:

• Rakuline ehitus – tuumaga rakud ehk eukarüootsed rakud ja tuumata ehk prokarüootsed rakud
  
• Keerukas siseehitus ja keemiline koostis ( süsivesikud , lipiidid , valgud , nukleiinhapped – biomolekulid)
  
• Ainevahetus
  

• Glükoosi vahetus – RAKUHINGAMINE (O2 reageerimine) – vabaneb energia
  
• Fotosüntees (rohelistes taimedes, vetikates, tsüanobakterites) – glükoosi teke!
  
• Seedimine
  

• Paljunemine (suguline ja mittesuguline (vegetatiivne, eoseline ))
  
• Homoöstaas – stabiilne sisekeskkond
  

• Kindel pH erinevates rakkudes
  
• Kehatemperatuur (püsisoojased (imetajad, linnud) ja kõigusoojased (kehatemperatuur sõltub keskkonnast, kõik ülejäänud loomad))
  

• Kasv (mõõtmete suurenemine) ja arenemine (kvaliteedi muutus)
  

• Otsene arenemine (järglased sarnanevad vanematele)
  
• Moondega areng (ei sarnane vanematele) – nt. kaladel ja kahepaiksetel
  
• Putukatel toimub moone (täismoone või vaegmoone )
  

• Reageerimine ärritustele
  
• Kohastumine keskkonna tingimustega – iseloomulik organismirühmadele paljude põlvkondade vältel.
  

RAKK

Loomarakk

Rakumembraan
(plasmamembraan) – ümbritseb, eraldab sise- ja väliskeskkonda, kaitseb.
Tsütoplasma
poolvedel aine, mis täidab rakuruumi, seob raku ühtseks tervikuks, annab mahu ja elastsuse.
Rakutuum
sisaldab pärilikkusainet, juhib raku elutegevust.
Mitokonder
varustab rakku energiaga (ATP), võivad paljuneda vastavalt vajadusele (üldiselt siis sõltuvalt rakule suunatud tööst – mida rohkem teha trenni , seda rohkem mitokondreid rakus) ehk poolautonoomne.
Siledapinnaline endoplasmaatiline võrgustik
biomolekulide (va valgud) süntees ja transport.
Karedapinnaline endoplasmaatiline võrgustik
karedus tekib sellest, et SEV-le on kinnitunud ribosoomid, toimub valkude süntees, transport.
Ribosoom
ülesandeks valgusüntees
Golgi kompleks
valkude ümbertöötlemine
Lüsosoom
vabaneb Golgi kompleksist, lagundab rakus tekkinud vanu asju (jääkaineid).

Taimerakk

Rakukest
Taimerakku katab lisaks rakumembraanile ka rakukest, mis koosneb tselluloosist, on jäik ja annab rakule kuju.
(Tsentraal) vakuool
Õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahutid. Taimerakkudes võivad vakuoolid hõivata 80-90% raku ruumalast. Sisaldab jääkaineid, varuaineid, värvaineid
Plastiidid
kloroplast (roheline) – ülesandeks fotosüntees (glükoos, O2)
Kromoplast (punane) – värvi annavad karotinoidid, ülesandeks peibutamine
Leukoplastid (värvusetud) – amüloplastid sisaldavad tärklist .

KOED

Kude on ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakkude rühm.

Taimekoed

Koed jagunevad algkudedeks ja püsikudedeks. Ka algkudedest saavad kunagi püsikoed.
Algkude (e meristeemkude)
Diferentseerumata, väikesed rakud, paljunevad kiiresti
Algkoed asuvad juure ja varre tippudes ja tüves puidu ja niineosa vahel. Juure ja varre tippudes on kasvukuhikud ja tüves on kambiumrakud
Põhikude
Jaguneb assimilatsioonikoeks ja säilituskoeks. Assimilatsioonikoes toimub fotosüntees, sest neis on palju kloroplaste . Säilituskoe rakkudesse kogunevad varuained . Varuained on taimele vajalikud, et nad saaks hakata kasvuperioodil kiiresti kasvama.
See kude paikneb peamiselt lehtedes.
Tugikude
See koosneb puidukiust, niinekiust ja kivisrakkudest. Tugikude annab erinevatele taimeosadele tugevuse ja aitab toestada juhtkimpe.
Taime vartes ja roodudes
Juhtkude
Koosneb niineosast ja puiduosast. Juhtkoe ülesandeks on transportida erinevaid aineid. Juhtkude on koondunud juhtkimpudesse.
Kattekude
Koosneb epidermist, korkkoest ja korbist. Need on ühe rakulised ja elusad. Kattekoe rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval. Kattekoe tähtsaim ülesanne on kaitsta taime kuivamise , mikroobide ja väliskonna kahjulike mõjude eest. Kattekoe kaudu toimub ka vee aurumine , mida nimetatakse ka transpiratsiooniks ja toimub ka gaasivahetus.

Loomsed koed

Kattekude
Kattekoe rakul puudub kest, asuvad membraanidega üksteise kõrval. Ülesandeks on katta teisi kudesid ja elundeid. Nad paiknevad üksteise kõrval. Epiteelkude – eritamine , imendumine
o­n naha pindmine kiht ja seedekulgla sisepind .
Side- ja tugikoe
ülesandeks o­n siduda teisi kudesid ja rakke üksteisega või neid toetada, samuti ka kaitsta. Sidekoes on rakud asetatud hõredalt, rakuvaheainet on palju (võib olla tahke – luukude. vedel – veri, lümf. elastne – kõhred, sidekude).
Lihaskoel
o­n omane liigutustalitlus, nad o­n võimelised kokku tõmbuma, ülesandeks on liikumine ning toestamine .
Silelihaskude – asub elundite seintes (ei allu tahtele), käävja kujuga.
Vöötlihaskude – allub tahtele, asub lihastes (pikkus u 30 cm), liigub tänu aktiini ja müosiinile (valgud)
Südamelihaskude – ei allu tahtele, töötab automaatselt, moodustab rakuvõrgustiku.
Närvikude
koosneb närvirakkudest. Võtab vastu ärritusi ja juhib närviimpulsse.

TAIMED

Juur

Juur on taimeorgan, mille ülesanded on taime kinnitamine mulda ja vee ja selles lahustunud mineraalainete imemine mullast ning edasijuhtimine taime maapealsestesse osadesse, mitmeaastastel taimedel varuainete säilitamine.
Juurekübar- taime kasvades pikeneb ka tema juur. Hõõrdumisel mullaosakeste vastu, kaitsevad juurekübara välimised rakud kasvukuhiku rakke, mille tõttu pikenebki juur ning uuenevad ka juurekübara rakud.
Kasvuvööde- kasvavad noored juurerakud.
Imevvööde- imevvöötme moodustavad lühikesed juurekarvad .
Külgjuurte vööde- moodustuvad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda.
Taimed suudavad omastada ainult vees lahustunud aineid. Mullast tungivad vesi ja selles lahustunud mineraalained juurekarvadesse. See toimub osmoosi abil. Osmoosiks nimetatakse lahusti (vee) liikumist läbi poolläbilaskva kile kangema lahuse poole.
Juurekarvadest liigub vesi edasi teiste rakkude poole, kuni jõuab juures keskosas paiknevatesse puidusoontesse. Kuna juurekarvade poolt imetud vett tuleb puidusoontesse pidevalt juurde surutakse see suure jõuga ülespoole- seda nimetatakse juurerõhuks.
Hingamiseks vajaliku hapniku saavad juured mullast. Hingamisel vabaneb energia, mida juured kasutavad elutegevuseks. Tõmbejuured- (krookused, liiliad nurmenukk) mitmeaastastel rohttaimedel . Vananedes lühenevad ja tõmbavad taime talvituva osa külma eest sügavamale maapinda.
Juuremuudendid
Säilitusjuured- (nt peet , porgand, kaalikas ) iseloomulik kahe- ja mitmeaastastel taimedel. Säilitusjuurtes talletatud varuainete arvel kasvab taimel järgmisel aastal õied ja arenevad viljad .
Ronijuured - (luuderohi) pika ja nõrga varrega taimedel. Neid lühikesi juuri on varrel palju ning nad aitavad hoida vart ja lehti maapinnast kõrgemal. Tänu neile saavad nad ronida kõrgemale, kus on rohkem valgust ja kasvamiseks soodsamad tingimused.
Õhujuured- ( orhidee ) iseloomulikud troopikametsade epifüütidele (taimed, mis elavad teistel taimedel, kuid pole parasiidid ), õhujuurtega imevad epifüüdid õhust veeauru.

Võsu

PALJUNEMINE
VEGETATIIVNE
Uued taimed arenevad juurest, varrest või lehest.
SUGULINE
Sugulise paljunemise organiks on õis.
Võsuks nimetatakse taime maapealset osa, so vart koos tema harude, lehtede, pungade, õite ja viljadega.
Võsul on erinevaid pungi. Vastavalt ehitusele eristatakse lehe- ja õiepungi. Osa külgpungadest jäävad püsima, ilma, et nad edasi areneksid. Neid nimetatakse uinupungadeks.
Maa-aluse võsu muudendi väliskuju ja siseehituse põhjal eristatakse risoomi, mugulat ja sibulat.
Risoom
Mugul
Sibul
Meenutab välimuselt juurt, siseehituselt varre sarnane. Risoomil on pungad ja taandarenenud lehed või lehearmid
Maa-aluse võsu tipmine , tugevasti paisunud ja varuainetega täitunud osa. Kartulimugulal asetsevad pungad väikeste lohkude põhjas, mida nim silmadeks.
Vars on tugevasti lühenenud ja muundunud sibulakannaks. Sellele kinnituvad tihedasti lihakad lehed, nn sibulasoomused, milles talletuvad varuained.
Risoom Kartulimugul Sibul

Vars

Vars seob ühtseks tervikuks kõik ülejäänud taimeorganid .
Varre ülesandeks on:

• vee ja toitainete juhtimine
  
• varres olevate juhtkimpude niineosa mööda liiguvad fotosünteesil tekkinud orgaanilised ained lehtedest teistesse taimeosadesse (laskuv vool), puiduosamööda liigub aga vesi koos lahustunud mineraalainetega juurtest muudesse taimeosadesse (tõusev vool)
  
• kõigi taimeosade ühendamine omavahel
  
• taimeosade kasvatamine valguse poole.
  
• 
  

Üheaastastel taimedel on rohtsed varred, mitmeaastastel aga puitunud varred. Varred erinevad veel oma asendi tõttu.
Varre ehitus (üheaastase pärnaoksa põhjal)
Üheaastasel on samasugune kattekude nagu lehel.
Kattekoe all asub põhikude, milles paiknevad
Korrapärase ringina juhtkimbud . Juhtkimpudes on
palju pikki rakke.Varre pinnapoole jääb niineosa,
sissepoole puiduosa . Mööda niineosa liiguvad
tänu fotosünteesile moodustunud orgaanilised ained
lehtedest teistesse taimeosadesse mida nim. laskuvaks
vooluks. Mööda puiduosa liigub vesi koos selles lahustunud ainetega juurtest ülespoole, mida nim tõusvaks vooluks. Niine ja puiduosa vahele jääb õhuke algkoerakkude kiht kambium . Varred jämenevad kambiumirakkude jagunemise tõttu. Nende rakkude jagunemise tõttu tekib juurde uusi rakke ning vars või oks jämeneb.

Leht

Leht on taime organ, mis kinnitub varrele ja mis on tavaliselt spetsialiseerunud fotosünteesile. Lehtede kaudu toimub ka suurem osa transpiratsioonist e. taimauramisest.
Lehtede ülesanne:

• neis toimub fotosüntees
  
• neis toimub vee aurumine (läbi õhulõhede), mis tagab vee liikumise juurtest vartesse.
  
• neis toimub gaasivahetus õhulõhede kaudu.
  

Lehe ehitus
Sõltuvalt lehealgmete asetusest pungas eristatakse 3 sorti lehti.
Lehe peamiseks osaks on lame lehelaba. Selle kuju ja suurus oleneb taimeliigist. Enamasti kinnitub lehelaba varrele leherootsuga.
Vastavalt lehelabade kinnitumisele leherootsule eristatakse liht- ja liitlehti, roodumise järgi võib eristada sõrmjaid liitlehti ja sulgjaid liitlehti.
Lehelabasid läbivad leherood, mida mööda toimub orgaaniliste ainete ja vee liikumine.
Lehe siseehitus
Lehte katab pealt ja alt kattekude, mille rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval, mis takistab vee aurumist. Õhulõhede kaudu toimub vee aurumine ja gaasivahetus.
Lehe ülemise ja alumise kattekoe vahel paikneb põhikude, milles on palju kloroplaste ning neis toimub fotosüntees.
põhikude
kattekude
Enamikel taimedel avanevad õhulõhed valges ja sulguvad pimedas . Selle põhjuseks on sulgrakkudes oleva glükoosi muutumine tärkliseks. Nimelt toimub valguse käes õhulõhe sulgrakkudes fotosüntees. Tekib glükoos, mis lahustub rakumahlas. Sulgrakud imevad naaberrakkudest vett ja nende siserõhk suureneb. Selle tulemusena paisuvad sulgrakud ning õhupili avaneb. Pimeduses, kui glükoos muutub tärkliseks, naaberrakkudest vett juurde ei tule. Sulgrakkudes väheneb siserõhk, nad lõtvuvad ning õhupilu sulgub.
Lehtede varisemine on vajalik: 1) kuna muidu jääks taim veepuudusesse. 2) külmadega häviks lehed ja nendes olevad toitained . 3) lehtedel kuhjuva lume raskuse all võivad oksad murduda.
Õis
on sugulise paljunemise organ. Tema ülesandeks on vilja moodustamine.
Õiekate
ümbritseb ja kaitseb emakaid ja tolmukaid (võib koosneda kroonlehtedest ja tupplehtedest.
Emakasuue
katab kleepuvat vedelikku eritav kattekude. kohastunud tolmuterade vastuvõtmiseks ja kinnihoidmiseks.
Emakakael
Sigimik
paiknevad seemnealgmed, millest pärast viljastamist arenevad seemned.
Tolmukapea
seal paikneb kaks tolmukotti, milles valmivad tolmuterad
Tolmukaniit
Ühe- ja kaheiduleheliste taimede võrdlus
Tunnus
Kaheidulehelised
Üheidulehelised
Idulehtede arv seemnes
kaks
üks
Juhtkimbud varre ristlõikel
korrapäraselt ühel ringil
hajusalt
Juurestik
valdavalt sammasjuurestik
narmasjuurestik
Lehtede roodumine
sulg - või sõrmroodsed
rööp- või kaarroodsed
Lehelaba serv
harva terve
terve
Õie osade arv
4-5 või rohkem
3 või selle kordne arv
Õiekate
tupp ja kroon
lihtne (õis)
Eluvorm
puud, põõsad, rohttaimed
enamasti rohttaimed
Õisikuks nim õite kogumikku varrel.
Õietolmu kandumist tolmukailt emakasuudmeile nim tolmlemiseks.
Isetolmlemine on see, kui emakasuudmele langeb õietolm samast õiest. Võõrtolmlemine on see, kui emakasuudmele satub teise taime õietolm.
Putuktolmlemine
Tuultolmlemine
Õied erksavärvilised
õied tagasihoidliku värvusega
Õied suured, silmapaistvad või koondunud õisikuteks
õied väiksed, ilmetud
Õied lõhnavad
õied ei lõhna
Õied sisaldavad nektarit
õied ei sisalda nektarit
Tolmuterad on suured, karedad ja kleepuvad
tolmuterad on väikesed, kerged ja kuivad
Õietolmu on vähem
õietolmu on väga palju

Vili

Vili on õistaimede organ, mis areneb pärast viljastamist ja mille sees on seemned.
Viljad jaotatakse veesisalduse järgi lihakviljadeks- ja kuivviljadeks (need omakorda ava- ja sulgviljadeks).
Seemned võivad olla erineva suuruse värvuse, kuju ja ehituse poolest. Seemnete ühine tunnus on seemnekest , idu ja toitekude .
Idulehtede arv seemnes on üheks tunnuseks, mille järgi jaotatakse õistaimed ühe- ja kaheiduleheliste klassi.
Taimed vajavad idanemiseks vett (vee toimel algab hoogne elutegevus, varuained lagunevad lihtsamateks ühenditeks) õhku (idanevad seemned hingavad) ja soojust.
Vilja sees valmivad seemned. Veesisalduse järgi eristatakse lihakvilju- ja kuivvilju.
Lihakviljad
Kuivviljad
Valminult lihakad ja mahlased
sisaldavad väga vähe vett
Marjad , õunviljad ja luuviljad
AVAVILJAD avanevad ja seemned varisevad ( kaun , kupar , kõder,
SULGVILJAD
ei avane, sest neis on ainult üks seeme (pähkel, seemnis, teris , pähklike)
Seemnete ja viljade levimisviisid :
Levimisviis
Viljad
Levimist soodustavad tegurid
Loomade abil
pihlakas , takjas, sarapuu
viljad lihakad, toitvad, värvuselt silmatorkavad. viljadel haakekonksud, vili toitaineterohke, suur
Tuule abil
võilill, vaher , kask
lendkarvad, tiibjad lisemed, vili väga väike ja kerge
Iselevivad viljad
läätspuu kaun
kaunad kuivavad ja avanevad ise ning paiskavad oma seemned laiali
Vee abil
tarn
ujumist soodustavad õhuruumid
Seeme
Taime levimisvahend, mis sisaldab idu ja enamasti toitekude, mis on ümbritsetud seemnekestaga.
Seemnekest - ümbritseb ja kaitseb.
Idust areneb ja kasvab uus taim. Idu koosneb idujuurest, iduvarrest, idupungast ning ühest/kahest idulehest.Toitekoe (tärklise- ja valguterad) arvelt hakkab idu arenema.
Kaheidulehelised Üheidulehelised

Fotosüntees

Fotosüntees on looduses asetleidev protsess, mille käigus elusorganismid muudavad päikeseenergia keemiliseks energiaks.
Enamasti toimub fotosüntees taimelehtede põhikoe rakkude kloroplastides.
Fotosüntees:

taimed vajavad orgaaniliste ainete valmistamiseks vett ja süshihappegaasi.

kloroplastides moodustub suhkur ehk glükoos.

Glükoos muutub tärkliseks. Tärklis talletatakse varuainena.

Õhku eraldub hapnik.

Hingamiseks nim hapniku abil glükoosi lagundamisest saadavat energiat. Rakuhingamisel lõhustatakse hapniku abil glükoos ja seejuures vabaneb energia.
Fotosünteesi ja hingamise erinevused:
Fotosüntees
Hingamine
Orgaaniliste ainete moodustamine
orgaaniliste ainete lagunemine
Süsihappegaasi neeldumine
süsihappegaasi eraldumine
Hapniku eraldumine
hapniku neeldumine
Energia talletamine orgaanilistes ainetes
energia vabanemine
Toimub ainult valguse käes
toimub nii valguse käes kui ka pimedas
Toimub kloroplaste sisaldavates rakkudes
toimub kõigis elusates rakkudes.

Katteseemnetaimed

Õis- ehk katteseemnetaimed on arenenud ürgsetest paljasseemnetaimedest. Katteseemnetaimede eellased kuuluvad tõenäoliselt palmlehikute või sõnajalgtaimede hulka. Katteseemnetaimede iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid , mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned –  trahheed . Enamik liike on heitlehised või suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid (nt harilik haab , harilik sarapuu), põõsaid (nt paakspuu ) kui ka rohttaimi (nt naat, vesihein ). Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.
Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt (e vegetatiivselt). Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja.
Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite abil. Sellisel paljunemise viisil pärib taim ainult ühe, nn emataime tunnused.
Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega . Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Suur osa kultuurtaimedest ongi just õistaimed. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.
Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Nad arenesid ürgsetest paljasseemnetaimedest. Ligikaudu 3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised. Eestis kasvab looduslikult umbes 1400 liiki õistaimi.
Enamik Eestis kasvavatest õistaimedest on kaheidulehelised. Ka meie rahvuslill – rukkilill –kuulub nende hulka. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja silmarõõmuks. Paljud üheidulehelised (kõrrelised) on kariloomadele söödataimedeks.
Õistaimed on kõigi taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali,  toorainet mööblitööstusele jne.

Paljasseemnetaimed
Mänd
Kuusk
Valguslembene
Varjulembene
Oksad ja okkad tüve ülaosas.
Tüvi laasunud, tipmine võra.
Oksad ja okkad kogu tüve ulatuses,
võra püramiidias
Mulla viljakuse suhtes vähenõudlik
Mulla viljakuse suhtes nõudlik
Talub kuivust/niiskust
Nõuab parasniisket pinnast
Juurestik tugev, sõltub kasvupinnasest.
Juurestik nõrk
Okkad pikad, kahekaupa,
vahetuvad 2-3 aasta järel.
Okkad lühikesed, ühekaupa,
vahetuvad 5-7 aasta järel.
Käbid väikesed, püramiidjad
Käbid piklikud, suuremad männist.
Paljunemine
Paljasseemnetaimed tolmlevad tuule abil. Tolmlemise käigus satuvad tolmuterad emaskäbide käbisoomuste vaheleIgas tolmuteras on 2 rakku, ühest moodustub tolmutoru ja teine jaguneb tolmutorus vahetult enne viljastumist kaheks isassugurakuks – spermiumiksEmaskäbi igal seemnesoomusel asub 2 seemnealget. Seemnealgmes on üks munarakk ja toitekudeTolmutoru tungib seemnealgmesse ja toimub viljastumineÜks spermiumitest ühineb munarakuga, teine aga hävib. Viljastunud munarakust areneb seemeSeemned levivad tuule või loomade abil uutesse kasvukohtadesse. Soodsates tingimustes areneb seemnest uus sporofüüt

Sammaltaimed

Sammaltaimed on väikesed, kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed, millel ei ole eristunud taimeorganeid. Kõikidel sammaltaimedel puuduvad juured ja õied. Taimede kasv ei ole geneetiliselt määratud. Taimede kasvukõrguse
määrab ära vee kättesaadavus. Nende asemel on maasse
kinnitumiseks niitjad väljakasvud- risoidid.
Sammaltaimed omastavad vett ja toitaineid kogu keha
pinnaga.
Ehituse alusel eristatakse lehtsamblaid, maksasamblaid ja
kõdersamblaid.
Sammaltaimede paljunemine ja arenemine
Sammaltaimed ei moodusta seemneid, nad paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid . Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar , milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes. Samblad võivad paljuneda ka  vegetatiivselt.
Sammaltaimed paljunevad ja arenevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega.
Nii maksa- kui ka lehtsamblad paljunevad eostega. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust.
Karusammal
Turbasammal
On risoidid
Pole risoide
Vars ei harune
Vars haruneb
Rakuline ehitus
Rakuline ehitus: elusad ja surnud rakud
Lehed kohastunud vett koguma ja säilitama
Rakukestades väikesed avad, kust vesi pääseb sisse
Turvas
Rabas võivad turbasamblad kasvada aastasadu . Nad kasvavad tipust ja surevad alumises osas nagu teisedki samblad. Liigniiskuse ja happelise keskkonna tõttu lagunevad nad ainult osaliselt ja muutuvad järk-järgult turbaks. Turbakihid on seda tihedamad ja samblajäänused seda rohkem lagunenud, mida sügavamal nad asuvad. Enamasti on turbakihi paksus meie rabades 2-3 m, kohati aga 6-8 m.
Turvas on riikliku tähtsusega maavara ning keemiatööstuse tooraine.
Turbast võib saada tõrva, õlisid, parafiini, ravimeid, värvaineid jm.
VIIRUSED
Viirused on eluta ja elusa looduse piirimail olevad rakulise ehituseta ainult elusrakkudes paljunevad bioloogilised objektid.

• koosnevad pärilikkusainest ja seda ümbritsevast valgulisest kattest
  
• väiksemad, kui ükski senituntud organism
  
• võimelised muutuma ja arenema
  
• puudub iseseiv ainevahetus
  
• puudub rakuline ehitus
  
• pole võimelised iseseisvalt paljunema (selleks vajavad teiste organismide rakke, seetõttu nim neid ka rakusisesteks parasiitideks)
  

Peamised nakatumise põhjused on:

• piisknakkus (gripp, nohu , punetised , mumps )
  
• viirushaigega otsene kontakt (tuulerõuged, leetrid , punetised)
  
• saastunud toidu ja joogivesi ( kõhulahtisus )
  
• vere või teiste kehavedelike kaudu (HIV, hepatiit )
  
• emalt lootele (HIV, punetised)
  
• siirutajate vahendusel (marutõbi, puukentsefaliit )
  

Viiruste vastu saab ennast kaitsa, lastes ennast vaktsineerida .
Vaktsiinid on niisugused ained, mis valmistatakse vastavat haigust põhjustavatest surmatud või nõrgestatud haigustekitajatest või nende mürkidest.
BAKTERID
Bakterid on üherakulised, kõige väiksemad elusorganismid. eeltuumsed organismid st et nende rakkudes pole tuuma.
Bakterid paljunevad pooldudes.
Toitumiselt jagatakse bakterid autotroofideks
(valmistavad ise orgaanilist ainet) ja heterotroofideks
(toituvad orgaanilistest ainetest).
Aeroobsed bakterid vajavad elutegevuseks hapnikku. Anaeroobsed bakterid eluks hapnikku ei vaja.
Bakterite osa inimeste elus:

• moodustavad inimese kehal normaalse mikrofloora , mis takistavad haigustekitajatel inimorganismi elama asuda
  
• tekitab bakterhaigusi ( kopsupõletik )
  
• toiduainete valmistamisel (hapupiimatooted, juust, salaami)
  
• toiduainete riknemine
  
• ravimite tootmine
  
• kodulommadele toodetakse silo
  
• bakterväetis
  
• komposti lagundajad
  
• 
  

ALGLOOMAD

Algloomad on:

• ainuraksed
  
• rakutuum
  
• liikumisvõimelised
  
• heterotroofid
  
• elavad enamasti vees või niiskes keskkonnas
  
• elavad ka mullas ja parasiitidena teistes organismides
  
• elavad ebasoodsad elutingimused üle tsüstina
  

Nende tähtsus:

• toiduahela üks lüli
  
• olulised elusa looduse evolutsiooni uurimisel
  
• nende kodadest on kujunenud lubjakivi- ja kriidilademed
  
• põhjustavad haigusi
  

SEENED JA SAMBLIKUD
Seened
samblikud
Tähtsus looduses

• osalevad looduse aineringes, on olulised lagundajad
  
• kübarseente viljakehad on toiduks loomadele
  
• kahjustavad loomi ja taimi seenhaigustega
  
• sümbioos taimede ja seente vahel
  
• 
  

• Kasvavad kohtades, mis on taimedele ebasoodsad
  
• Esmase mullakihi tekitajad
  
• Toduks põhjapõtradele
  

Tähtsus inimestele

• kübarseened toiduks inimestele
  
• pärm (loomasööt ja ravimite valmistamine)
  
• katseobjektid teadlastele antibiootikum
  
• toiduainetetööstus (sinihallitusjuust)
  
• allergiate põhjustaja
  

ehitiste lagundaja

• geoloogiliste objektide vanuse määramiseks
  
• rahvameditsiinis ja ravimite valmistamisel
  
• õhu puhtuse indikaator
  

• 
  

SÕNAJALGTAIMED
Sõnajalgtaimedel on tõelised lehed, varred ja juured, paljudel esineb
risoom. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla -, osja- ja
sõnajalatüüp.
Sõnajalad
Osjad
Kollad
Taimeosad
leht, risoom (maalune vars),
juur
leht, vars, juur
vars, juur, taandarenenud leht
Vars
maapealne vars, puudub või on risoom
harunev, suvivõsu, kevadvõsu. fotosüntees
roomav , harunev vars, pikk
Leht
pikk leheroots, milles toimub fotosüntees
leht taanarenenud
kitsas väike leht, kus toimub fotosüntees
Paljunemine
paljuneb eostega, eoslad asuvad lehe alumisel küljel või eraldi eoste kandelehtedel
eostega, mis paiknevad peades
eosed asuvad eospeades või lehekaenlas
Sõnajalgtaimed ei õitse kunagi ega moodusta seemneid, vaid paljunevad ja levivad eoste abil. Eoseid moodustav taim koosneb varrest, lehtedest ja juurtest. Eosest areneb pisike eelleht, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb sobivates kasvutingimustes uus sõnajalgtaim.
Sõnajalgtaimi võib kohata kogu maailmas, eriti aga niisketes troopilistes piirkondades. Eestis kasvavad nad peamiselt niisketes metsades, kuid neid esineb ka müüri- või kivipragudes. Ka kollad on metsataimed. Osjad on levinud erinevates kasvukohtades – nii kuivadel kui soistel aladel.
Tänapäeval on sõnajalgtaimede tähtsus suhteliselt väike. Väljasurnud sõnajalgade jäänustest on moodustunud pruun- ja kivisüsi. Mõned liigid on tuntud ravimtaimedena (näiteks maarjasõnajalg ja põldosi).
TAIMEDE HÕIMKONDADE VÕRDLUS
Hõimkond
Juur
Eosed
Seemned
Esindaja
Sammaltaimed
X
karusammal
Sõnajalgtaimed
X
X
maarjasõnajalg
Paljasseemnetaimed
X
X
kuusk
Katteseemnetaimed
X
X
sinilill
LOOMAD
Tähtsamad tunnused

• Enamik loomaliike elab maapinnal.
  
• Loomad saavad vabalt liikuda
  
• Loomad reageerivad kiiresti ärritustele
  
• Loomade toiduks on taimed või teised loomad
  
• Loomad kasutavad hapnikku ja eritavad elutegevuse kägus süsihappegaasi
  
• Looma kehad paiknevad keerulisema ehitusega organid kui taimedel
  
• Loomad sigivad suguliselt või mittesuguliselt
  
• Loomad arenevad moondega või ilma
  

SELGROOTUD
SELGROOGSED
LOOMAD

• Käsnad Kalad
  
• Ainuõõssed - Sõõrsuud
  
• Ussid - Kõhrkalad
  

• Lameussid - Luukalad
  

• Rippussid Kahepaiksed
  
• Imiussid Roomajad
  
• Paelussid Linnud
  

• Ümarussid Imetajad
  

• Limused
  

• Teod
  
• Karbid
  
• Peajalgsed
  

• Rõngussid
  

• Kaanid
  
• Hulkharjasussid
  
• Väheharjasussid
  

• Vähid
  
• Ämblikud
  
• Putukad
  

SELGROOGSED

Kalad
Kahepaiksed kõigusoojased
Roomajad
Linnud püsisoojased
Imetajad
Üldtunnused:

luuline toes , selgroog

tugev lihaskond , mis kinnitub luudele

närvisüsteem ( peaaju , seljaaju ), selgmisel küljel

suletud vereringe- süda asub kõhtmisel küljel

Kalad

Kalad on vee-eluks kohastunud selgroogsed loomad. Peale luukalade kuuluvad kalalaadsete loomade hulka sõõrsuud ja kõhrkalad. Kalade elupaigaks on tiigid , jõed, järved, mered ja ookeanid.
Kalad on kõigusoojased loomad, st nende kehatemperatuur sõltub ümbritseva keskkonna temperatuurist.
Ehitus
Kalad hingavad pea tagakülgedel paiknevate lõpustega. Nende abil saavad kalad vees lahustunud hapnikku ning eritavad keskkonda süsihappegaasi. Vähesed kalad (näiteks angerjas ) võivad niiskes rohus hingata mõnda aega ka läbi naha.
Kaladel on põhiliselt kaheosaline süda, mis pumpab verd lõpustesse ja kala kehasse. Kalade ainevahetus on aeglane ning seetõttu on nad kõigusoojased.
Kohastumise selgitus
Keha kuju
Keha on valdavalt lapik, külgedelt kokku surutud. Voolujooneline keha vähendab vee takistust ja hõlbustab kiiresti ujumist.
Keha värvus
Värvus sõltub veekogu värvusest ja sellest, kui sügaval kala elab. Kala selg on enamasti tumedam ja kõhupool heledam. Veepinna lähedal elavad kalad on sinakasrohelistes ja põhjakalad mustjas-pruunides toonides. Seetõttu on kalad vaenlastele vähemärgatavad.
Kehakatted
Keha katavad luulised soomused . Katusekividena osaliselt üksteise peal paiknevad soomused teevad kehapinna siledaks ja kaitsevad vigastuste eest. Naha limanäärmed eritavad lima, mis muudab keha libedaks, et muuta liikumist vees kergemaks.
Küljejoon
Mõlemal pool keha küljel on rõhutundlik meeleelund- küljejoon, millega kala tajub vee liikumist ja võnkumist, et vees orienteeruda.
Uimed
Uimi kasutab kala liikumisel, tasakaalu hoidmisel ja manööverdamisel. Edasiliikumiseks töötab kõige tõhusamalt sabauim.
Lõpused
Lõpused on kala hingamiselundid . Kui vesi läbi lõpused, liigub hapnik veest lõpuste veresoontesse ja sealt kannab veri hapniku kõikidesse kala elunditesse. Elunditest tulnud süsihappegaasirikka vere pumpab süda samuti lõpustesse, kus süsihappegaas eraldub vette ning veri rikastub uuesti hapnikuga.
ujupõis
Ujupõis on kõhuõõnes paiknev gaasiga täidetud elund, mis võimaldab kalal ujuda erinevates sügavustes. Kui kala sukeldub, väheneb gaasi hulk ujupõies, kui kala ülespoole tõuseb, ujupõis aga suureneb.
Erinevatel kaladel on erinevad toiduobjektid: alates mikroskoopilisest planktonist ja lõpetades teiste, endast väiksemate kaladega. Lepiskalad (särg) on segatoidulised, röövkalad ( haug ) aga võivad teisi kalu tervelt alla neelata.
Luukalad:

luuline toes

hingavad lõpustega

keha katavad nahk soomused ja lima

voolujooneline keha, külgedelt kokku surutud

uimed, saba

küljejoon

ujupõis

lõpuse kaas

kõhuuim

rinnauim

pärakuuim

küljejoon

sabauim

seljauimed
Sigimine
Kalad on lahksugulised: emaskalade munasarjades valmivad munarakud ( marjaterad ) ning isakalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal väljutatakse muna- ja seemnerakud vette. Seega on kaladel kehaväline viljastumine. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed , kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega.

Kahepaiksed

Sabata konnad sabakonnad
Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud elama nii vees, kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Kahepaiksed on kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega, kui ka läbi naha.
Seedeeulundkond sarnaneb põhijoontes kala omaga, eripäraks on tagasoole avanemine kloaaki. Kloaak on looma soole tagaosa laiend, kuhu avanevad mitme elundi ( seede ,-eritu- ja sigismiselundid) juhad .
Roomajad
SISALIKUD
MAOD
KILPKONNAD
KROKODILLID
Välimus
mõned liigid võivad välimuselt sarnaneda madudega.
väliselt pole madudel võimalik eristada kaela, kere j asaba piirkonda. neil puuduvad jäsemed.
kõva luise kilprüüga roomajad,
krokodilliliste keha on sisalikulaadne. keha katavad sarvplaadid. krokodillilistele kasvavad uued hambad, kui vanad on kulunud.
Elukeskkond
elab maismaal, tahab sooja.
kuna on kõigusoojane, siis eelistab sooja aga samas ka mitte liiga kuuma. külmaga muutuvad loiuks.
enamik elutseb troopikas ja lähistroopikas. osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid.
elavad mageveekogudes
Toitumine
teod, väiksed putukad.
hiiri, konni ja teisi väiksemaid loomi.
enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred, millega saab toidupalasid lahti rebida.
röövloomad
Sigimine
vaskussil sünnivad, kivisisalikul haub munadest välja päike.
rästikul sünnivad, nastikul haub munadest välja päike.
kõik nad sigivad aga munedes. munad paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahetevahel ka lehekõdusse või mõne looma urgu.
emane muneb olenevalt liigist 10-100 muna. enne haudumist hakkavad pojad häälitsema ning ema kaevab nad siis hoolikalt välja. hoolitsevad poegades eest ka hiljem
Näited
vaskuss, komodovaraan
nastik , rästik
stepikilpkonn
krokodill ja alligaator
Roomajad on soojalembesed loomad, kes elavad valdavalt maismaal. Nad on kõigusoojased nagu kahepaiksedki. Roomajad sigivad ainult kuival maal. Enamikel arenevad järglased nahkjas või lubiainest koorega munas ning ilma moondeta. Hingamiseks on neil ainult kopsud . Kuna sarvestunud nahk kaitseb ka kuivuse eest, saavad nad elada ka kuivades paikades.
Nastik
Rästik
Mürgi olemasolu
mürgita madu
mürgine madu
Välimus
selg tume, kõht valge, pea külgedel kaks kollast laiku
seljal sik-sak triip
Elupaik
veekogude ääres, niiskes metsas
veekogude ääres, niiskes ja kuivas metsas
Toit
konnad, kullesed, kalad, hiired
hiired, konnad, linnupojad, sisalikud
Kes teda söövad?
toonekurg , kull , kotkas, rebane, nugis , kährik
kotkas, öökull, toonekurg, rebane, siil , mäger
Käitumine
roomab kiiresti, ronib puu otsas
roomab kiiresti
Eluviis
peab jahti päeval, öösel puhkab
peab jahti öösel, päeval tukub
Söömine
neelab saagi elusana
surmab saagi mürgiga
Pojad
kooruvad munadest
sünnivad
Talveuni
magab talveund
magab talveund

Linnud

Elupaik
kõrbetes, mägedes, metsades, tundras, veekogude ääres jne. Paljud linnud elavad aastaringselt ühes ja samas paigas, teised aga rändavad ebasoodsate ilmastikutingimuste saabudes mujale.
Liikumine
Enamik linde on lennuvõimelised. Lendamiseks kasutavad nad sulgedega varustatud tiibu, mida liigutavad massiivsed rinnalihased . Lendu aitab juhtida saba. Lendamist soodustab ka lindude kerge, suures osas kokku kasvanud luustik ning kiire seedimine. Maapinnal käimiseks kasutavad linnud tagajäsemeid - jalgu. Veelindudele on ujumisel abiks varvaste vahel asuvad ujulestad.
Hingamine
lindudel on lisaks kopsudele ka erilised moodustised - õhukotid. Hingamisel läbib õhk kopse alati ühes suunas, see tagabki vere maksimaalse rikastamise hapnikuga.
Vereringe
Lindude süda on neljaosaline. Järelikult on kopsu- ja kehavereringe teineteisest täielikult eraldatud ning arteriaalne ja venoosne veri ei segune. See on ka üheks põhjuseks, miks linnud on püsisoojased,
Toitumine
söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Seda hangivad nad õhust, veest või maismaalt. Lindudel puuduvad hambad - toit peenendatakse alles maos. Et linnud vajavad palju energiat, siis on nende toidutarvidus suur. Eriti rohkesti vajavad nad seda talvel, kui energiat on vaja kehatemperatuuri hoidmiseks, samuti ka rände ajal, kui palju energiat kulub lendamisele. Mõned väiksed linnud peavad ööpäeva jooksul sööma ära rohkem toitu, kui nad ise kaaluvad.
Meeleelundid
Lindude juhtivaks meeleks on nägemine. Samuti kuulevad nad väga hästi. Väga nõrgalt on lindudel arenenud haistmiselundid - enamik linde ei erista lõhnu.
Sigimine ja areng
Kõik linnud on lahksugulised. Viljastumine toimub kehasiseselt. Munemisele järgneb haudumine, mis lõpeb poegade koorumisega. Paljudel liikidel on pojad peaaegu kohe pärast koorumist võimelised emale järgnema, teistel aga jäävad veel mõneks ajaks pessa. Meil pesitseb enamik linde ühe korra aastas, on aga ka liike, kes soodsate ilmastikutingimuste korral võivad suve jooksul üles kasvatada kuni kolm pesakonda.
Pesahoidjad
Pesahülgajad
Pojad on koorudes pimedad , paljad ja abitud
Poegadel kohe pärast koorumist silmad lahti ning tihe soe udusulestik seljas
Pojad jäävad pessa nädalateks ning sõltuvad täielikult oma vanematest . Pojad lahkuvad pesast tavaliselt pärast lennuvõimestumist
Mõni tund pärast koorumist jooksevad nad ringi ning paari päeva pärast otsivad juba toitu. 
Pesitsevad tavaliselt puude või põõsaste otsas, maapinnast kõrgemal.
Pesahülgajad on peamiselt need, kes pesitsevad maapinnal või veeääres.
Pesahoidjad toidavad poegi olenevalt liigist kas poolseeditud toidu, putukate või lihaga ning topivad selle alguses poegadele kurku . Poegi toidavad enamasti mõlemad vanemad. Poegade suu ja suu ümbrus on eredalt värvunud, et vanemate tähelepanu tõmmata.
Pesahülgajate vanemad kaitsevad ja juhivad poegi ning näitavad neile kätte toidukohad. Pojad on siiski iseseisvad ning avastavad ise maailma.
Varesed , tihased, varblased, pääsukesed, kuldnokad
Teder ja metsis
Linnu noka kuju ja suurus sõltub tema toitumisest

otsib toitu sügavalt mudast

veest

puukoore alt

õienektarist

kõva kestaga taimeseemnest

lindudest

kurnab toitu mudast

IMETAJAD

Tunnused:

7 kaelalüli

kehasisene areng

keha katavad karvad ja nahk

püsisoojased

neljaosaline süda

hingavad kopsudega

elavad enamasti maismaal

jäsemed suunatud alla

hästi arenenud suuraju

Imetajad on kõige kõrgema arengutasemega selgroogsed loomad. Teiste loomarühmadega võrreldes on neil parem mälu ja õppimisvõime. Imetajad on püsisoojased ja nende keha on enamasti kaetud karvakattega. Imetajate pojad arenevad esmalt emaorganismis. Pärast sündimist toidetakse neid emapiimaga. Meeleelunditega tajub loom enda ümber toimuvat.
Koer tunneb hästi lõhnu ja kuuleb helisid.
Imetajate nägemine on enamasti kehvem kui lindudel.
Maitseid tunnevad imetajad keelega.
Imetajatel algab toidu seedimine suus ning jätkub maos ja sooles.
Seedeelundkond algab suuõõnega. Liha- ja taimtoiduliste imetajate soolepikkused on erinevad.
Imetajatel on hästi arenenud aju ja hea õppimisvõime.
Imetajate liikumine ja käitumine võib olla väga keerukas.
Erituselundite kaudu vabaneb organism jääkidest.
Imetajate sigimine ja areng
Imetajad on lahksugulised