Üldkeel (1)

Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 – Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5)
1. Keele mõiste.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol)
2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Verbaalne suhtlus – Sõnaline, keeleline . Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja , olla irooniline , valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne suhtlus

• paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
  
• ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika , źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
  

3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus ).
keel on süsteem, millel on kindel struktuur
keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem
loomulik keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest; keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele sümbolilisus – loomulik keel on sümboliline,see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast.
Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid , reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline ( mitmekihiline ) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon , süntaks e lauseehitus , morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi.
Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia , morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm.
Semantika Süntaks Leksikon Morfoloogia Fonoloogia  abstraktsus
Keelesüsteemi avatus - suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud või mitte. Suletud süsteem koosneb piiratud (sageli väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke - sõnu, mida vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis omadus no loovus . Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus - ja ühendamisvahendid on produktiivsed . Kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetus hiir , padi . Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.
4. Keeleuniversaalid .
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed. Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents , mis lubab mõningaid erandeid . Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa.
implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel , et keeles on ka omadus a
mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
universaalne tendents – lubab mingeid erandeid
5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend , kelle elu suunavad mitmed ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist. Keelel on oluline osa ka inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud . Loomulikul keelel on üldistusvõime – in teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid kümnendikku neist aktiivselt.

• keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid
  
• tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel; normid on teadvustamata käitumisjuhised
  
• kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne
  
• paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu
  
• keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
  
• keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
  
• keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid – vabaduse.
  

Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles
kognitiivne – teadmisega seotud
ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks
6. Mis on nimi?
Indiviidi identiteedi juurde, isegi isiksuse mõistesse, kuulub oluline mina- tunnet formeeriva tunnusena nimi, mida väljendatakse keelde kuuluvate sõnade abil (pärisnimede rohkem või vähem ainukordsete ühenditena)
7. Mis on grammatika?
Grammatika mõiste on lingvistikas mitmeti tõlgendatav. Sõna grammatika tähendusteks on näiteks keele ehituse süsteemipärane esitus. GRAMMATIKA=KEELE SÜSTEEM
8. Generatiivne grammatika
Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise.
generativism: keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid. ( Chomsky )
Generativismi põhiteesid:

• keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem
  
• keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni
  
• keeleõppimise võime on pärilik.
  

9. Onomatopoeetiline sõna
Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu -kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin .
LOENGUD
10. Keeleteadus e lingvistika ; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus
Keeleteadus e lingvistika:

• on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest;
  
• on keele teaduslik uurimine ;
  
• käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega.
  

Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
Üldkeeleteadus-
11. Loomulik keel (vs tehiskeel )
loomulik keel – see on see keel, mis on kujunenud väga pika aja jooksul ning avaldub peamiselt sõnaliselt (verbaalselt) Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta. Olles oma loomuliku keele omandanud , hakkab inimene selle abil maailma kirjeldama ja ennast maailmas tajuma.
Tehiskeel ehk formaalkeel on inimese kujundatud kunstkeel. Tehiskeel ehk kunstlik keel on rahvusvahelise suhtlemise otstarbeks kunstlikult loodud keelele. Nt esperanto keel
12. Maailma keelte jaotusi, liigitusaluseid, ( genealoogiline , areaalne , sotsiolingvistiline,
tüpoloogiline)
Genealoogilise e geneetilise liigituse puhul on tegemist keelte sugulus - ja põlvnemissuhteid käsitleva lingvistika valdkonnaga. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte häälikulise arengu e häälikuloo väljaselgitamine. Kasutatakse keelepuusid. Keel kui organism. Darwinistlik lähenemine, radikaalne ! (N. Chomsky) vastavalt sugulus- ja pärinemis(põlvnemis)suhtele (puu mudel) Nt Ladina keel on portugali, hispaania ,itaalia keele alkkeel
Tüpoloogilise liigituse eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Mõisted on fonoloogia, morfoloogia, süntaks.
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante . Variatiivsus võib olla:

• geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
  
• sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
  
• situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
  

Areaalne
13. Keelkond, algkeel , haru
Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad , mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne klassifikatsiooniüksus haru, näiteks soome- ugri keeled on uurali keelte haru, läänemeresoome keeled aga sellesse harusse kuuluv keelerühm.

Allkeel -keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng)

Haru on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses.

14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia

Võrdlev-ajalooline keeleteadus püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust.

Häälikuseadused kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes.

Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Rekonstrueeritud algkeeled on näiteks uurali ja indoeuroopa algkeel.

Etümoloogia on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduseharu, ta vaatleb sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega.

15. Isolaatkeel
Keelkonna moodustavad ka sellise keeled, millele pole leitud ühtegi sugulast või mille sugulaskeeled on välja surnud). Nt baski , jaapani jaburušaski keel.
16. Keele variatiivsus
Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla:

• geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
  
• sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
  
• situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
  

17. Keelekontakt : substraat , adstraat , superstraat
Substraat on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel. Nt Galli keel kadus umbes aastal 500.
Adstraat on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Ladina ja prantsuse keel
Superstraat on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. Tulemus prantsuse keel, milles u 100 galli sõna.
18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia

Lingua franca on abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.

Vähemuskeel- on keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem kui teis(t)e keel(t)e kõnelejaid.

Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahendina, uute valitsejate keelt aga ametlikus suhtluses.

19. Keeletüpoloogia
Liigitas keeli tüpoloogiliselt (struktuuri alusel eristatud keeled)

• isoleeriv (puudub morfoloogia – väikseimate üksuste U),
  
• aglutineeriv (grammatilised tunnused liidetakse sõnale),
  
• flekteeriv (sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust),
  
• polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust).
  

20. Grammatiline kategooria
Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood , laad , eitus .

• Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural .
  
• Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais - ja kesksugu) ja ka elus/elutu Inimene/mitteinimene.
  
• Kääne e casus – sõna funktsioon, roll lauses
  
• Määratus e definiitsus – teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus.
  
• Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole .
  
• Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega .
  
• Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
  
• Kõneviis e modus on pöördsõna kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ja kuulaja osa teate edastamisel ja suhtluseesmärki. Kindel/kaudne, käskiv/ tingiv . Kõneleja ja öeldav omavahel suhtes.
  
• Tegumood e genus on pöördsõna / verbi ? kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga. Aktiiv , passiiv ehk umbisikuline. Personaal/impersonaal.
  
• Laad e aspekt – grammatilise tähenduse rütm, isel tegevust, omadust. Lõpetatud/lõpetamata; tulemuslik /mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne ( hetkeline/kestev) progressiiv ( kestev)
  
• Eitus – ebakaine, purjus , mittekaine
  

Grammatiliste kategooriate väljendamine: (analüütiline, sünteetiline)

• Afiksatsioon e aglutinatsioon – tüvesid ja lõppe kokkuliitev keel?
  
• Fleksioon e tüvevaheldused
  
• Redublikatsioon – liitmise erijuhtum, tüvi kordub täielikult
  
• Abisõnad
  

21. Keeleuniversaalid

Keeleuniversaalid. Kas on universaalseid omadusi keeltes ?
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed. Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H.Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa.
implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a
mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
universaalne tendents – lubab mingeid erandeid
22. Häälik- liigitus kõneloome seisukohast
Häälik- Foneetika põhiüksus - häälik- on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund.
Tähtsamad hääldusviisid on

• klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg , õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud),
  
• frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus , käik ninaõõnde avatud),
  
• lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede)
  
• tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid.
  

Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi . Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid.
23. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus
Tähistaja (e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest)  tähistatu (signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest – mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga (keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad). Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused.
Kaksikliigendus iseloomustab loomulikke keeli. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks, iseseisvateks, omavahel ühendatatavateks elementideks ehk foneemideks. See on teine liigendus .
24. Kõnekommunikatsiooni ahel (3 loeng, 11 slaid)
Kõneleja mõte i -> Kõnesignaal -> Kuulaja mõte i 

mõtte kujunemine

mõtte keeleline väljendus

impulsid

kõneorganite tegevus

akustiline tasand
25. Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused
Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused- Kõnesüntees (ingl. k. " voice synthesis", " speech synthesis") - inimkõne kasutamine arvuti väljundina. K.-i rakendusvõimalusi on uuritud juba pikka aega, sihiga luua "kõnelev arvuti", kuid kõigest hoolimata on senised saavutused veel suhteliselt tagasihoidlikud. K.-i on õnnestunud edukalt kasutada neis rakendustes, kus sihiks on konkreetse väljundinfo heliline väljastamine - audio-teabesüsteemid, nägemispuuetega inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded .
26. Foneetika ( artikulatoorne , akustiline, taju-)
Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme
27. Fonoloogia, foneem , allofoon
Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid.
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus.
Foneemil endal ei ole tähendust.
Allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Foneem realiseerub allofoonina.
28. Kõneorganid, kõnetrakt
Kõneorganid, kõnetrakt- kõneorganiteks on: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, kilpkõhr, sõrmuskõhr, häälekurrud, hingetoru , söögitoru, rinnak , kopsud, diafragma - mõjutab nt kõnekvaliteeti. Kõnetrakt- artikulaatorid (liikuva kõnetrakti osad): huuled, keel, pehme suulagi, kõri, alalõug ja resonaatorid: suuõõs, ninaõõs, neeluõõs
29. Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet
Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus.
Pikkus eesti keeles: I, II ja III välde
Vokaalid e täishäälikud: kõrged eesvokaalid - i, ü; kõrged tagavokaalid - u; keskkõrged eesvokaalid- e, ö; keskkõrged tagavokaalid- õ, o; madal eesvokaal - ä; madal tagavokaal - a
diftong - täishäälikuühendid ühes silbis , eesti keeles on neid 36, nt täis, pea, oa
hiaatus - kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, nt avaus, paleus, rodeo, duo
Konsonantide jagunemine:
a) helilised : l, m, n, r, v, j, n sabaga
helitud : p, t, k, h, s, š, f, h
b) moodustusviisi järgi
sulghäälikud e klusiilid: k, p, t
ninahäälikud e nasaalid: m, n, sabaga n (nt sõnades kõrvuti ng: king , kang)
ahtushäälikud e spirandid: w, v, f, s, r, l, j, š, h
c) moodustuskoha järgi
huulhäälikud: p, m, v, f, w
hammashäälikud: t, n, s, r, l
suulaehäälikud: k, sabaga n, j, š
kõrihäälikud: h
30. IPA , SUT
Olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel on foneetilisel transkriptsioonil, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Transkriptsioon on vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. Rahvusvaheliseks standardiks on siiski kujunenud Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik The International Phonetic Alphabet , mida märgitakse lühendiga IPA.
SUT kohta ei leidnud ma loengumaterjalidest ja õpikust mitte midagi. Netiotsinguga jõudsin ühele leheküljele: http://sut.languageskill.co.uk . Uurige seda, võib-olla Tragel seda mõtleski, aga ma ei ole päris kindel.
31. Morfoloogia
Morfoloogia e vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest - morfeemidest - lähtudes. Morfeemi fonoloogilise struktuuri ja selle vaheldumise tingimuste väljaselgitamine seob morfoloogiat fonoloogiaga. Teisalt ühendab morfeemide tiheduste ja funktsioonide uurimine morfoloogiat tihedalt ka süntaksi ja semantikaga. Morfoloogia jagatakse kahte ossa : sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks. Morfoloogiline loomulikkus - keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt, lihtsamat sisu lihtsamalt.
32. Morfeemianalüüs
a) Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid/ teisendid ), kui nad on fonoloogiliselt (või grafeemiliselt) erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus
talu: talu-s auto: auto-s -s: auto-s -st: auto-st
b) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega (morfofonoloogiline varieerumine)
kapp kapi-s veski veske -i-s
c) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad
raamatu-te-s raamatu-i-s
eesti keele -de ja -i -mitmuse morfid
Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised sõnad
33. Morfeem , morf , allomorf
Morfeem on morfoloogia põhiüksus, väikseim tähendusega keeleüksus; morfeemide omadused:
* harva lisandub uusi liikmeid
* fikseeritud positsioon
* üldine tähendus
* kohustuslikkus (rääkimine ainsuses või mitmuses )
* seotud morfeemid
Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles: talu, talu-sse, talu-st, talu-gi . Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides.
Allomorfid on eri morfeemide variandid e teisendid; eesti keele osastava (partitiivi) eri lõpud
34. Vaba ja seotud morfeem
Seotud morfeemid on afiksid:
* prefiks - tüve ees; eba-, re- jne
* infiks - tüve sees; kelle-le-gi
* sufiks - tüve lõpus; jalu-st
* tsirkumfiks - tüve ees ja lõpus
Seotud morfeemid saavad esineda ainult koos teiste morfeemidega või sõnadega, on enamasti grammatilise tähendusega, ei esine kunagi iseseisvalt
Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente; nt punane, tool , see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai
võib mõnikord esineda liitsõnades, milles ta ei ole vaba, nt inglise keeles some-one, every-one. Some, every ja one on üldiselt vabad, kuid nendes sõnades on nad leksikaliseerunud liitsõnade osadeks .
35. Grammatiline kategooria VT ül. 20
36. Markeeritus ja markeerimatus
Markeerimatus – mingi keelevormi tavalisus loomulikkus, lihtsus. Määratlus “markeerimata” võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus, algvõrre, olevik ) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud ((nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses). Markeerimata foneemide tootmine on vähem vaeva nõudev kui markeeritud foneemide tootmine. Neid kasutatakse rohkem, st neil on suurem funktsionaalne koormus; neid esineb teksis rohkem; on olemas paljudes keeltes; Nt oraalsed vokaalid, helitud konsonandid (nt p, t, k, s, f).
Markeeritus – mingi keelevormi erilisus , ebatavalisus, keerukus . Nt nasaalsed vokaalid, helilised konsonandid (m, n, l, r, b, d, g, z).
37. Glossimine
Morfoloogilise info lisamine igale morfeemile. Vt tabelit
38. Reduplikatsioon
See on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine, nt malaiji keele orang 'inimene' – orang+orang 'inimesed', või osaline kordumine, näiteks Uus- Meremaa maoori keele maakuu 'niiske' maakuu+kuu 'väga niiske'.
39. Grammatiliste morfeemide omadusi
Tüüpilistel grammatilistel morfeemidel on järgmised iseloomulikud omadused:
1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid;
2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon (morfeemide paiknemise hierarhiatest tuleb juttu edaspidi);
3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal;
4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima , kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses);
5) grammatilised morfeemid on seotud morfeemid, st nad kuuluvad mingi sõna juurde
40. Binaarsed opositsioonid, mitmeliikmelised opositsioonid
Iga reaalne morfoloogiline kategooria moodustab opositsiooni, mille liikmetena esinevad morfosüntaktilised tunnused, eriti neid realiseerivad morfeemid, ning viimases järjekorras üksikmorfid.
binaarnsed - e kaheliikmelised; vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud; nt eesti keeles arvu vastandus (ainsus - mitmus)
mitmeliikmelised - vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud; nt eesti keele kõneviiside (kindel, käskiv, tingiv jne) opositsioon
41. Sünteetiline ja analüütiline väljendusviis / keel; polüsünteetilised keeled
analüütiline keel - on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, nt eesti keeles ' laua peale'; analüütiline väljendsuviis - abisõnade kasutamine, nt On Monday I will take a new book to read from the library.;
sünteetiline keel - on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente, nt eesti keeles 'lauale'; sünteetiline väljendusviis - afiksatisoon e aglutinatisoon ja fusioon ; muutumine, nt Esmaspäeval võtan raamatukogust uue0 raamatu0 lugemiseks. nt türgi keel
polüsünteetilised keeled - keel, milles sõnadel on väga palju morfeeme küljes, neid on vähe uuritud, nt eskimo e innuiidi keeled, kvakiu keel ja seneka keel
42. Fusioon, kumulatsioon , muutumine
fusioon - tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad , vahel morfeeme raske eristada), nt germaani keeled; Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme, nt ladina keel; võib olla ka mitme morfosüntaktilise tunnuse fusioon, nt -us ladina keeles.
kumulatsioon - ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang ( sing PST)
muutumine - sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), hra (yonohra – söömata), -pira (timpira – andmata)
43. Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest
Grammatiline kategooria on komplekt või hulk süntaktilisi omadusi, mis
• väljendavad samasse mõistelisse valdkonda (nt aeg) kuuluvaid tähendusi;
• esinevad üksteisega vastanduvalt (st korraga (nt sams sõnas) ei saa esineda näiteks kaht aja valdkonda kuuluvat morfeemi, millest üks väljendaks olevikku ja teine tulevikku)
• väljendatakse ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil (nt ajatunnus markeeritakse verbisufiksiga vms)
Sõnaliigid on substantiivid, verbid , adjektiivid.
 
Substantiivid
Verbid
Adjektiivid
ARV
KÄÄNE
SUGU
KLASS
MÄÄRATUS
AEG
ASPEKT
KÕNEVIIS
SUBJEKTI ja OBJEKTI MARKEERING (ühildumine)
VÕRDLUSASTMED
44. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest
Sõnaliigid --  fraasid
 
Lauseliikmed (grammatical/syntactical function ; grammatical relation) ja nende tüüpilised väljendajad
Nimisõna ehk substantiiv – substantiivifraas ehk noomenifraas = NP
Alus ehk subjekt - NP
Öeldistäide ehk predikatiiv – NP või AP
Sihitis ehk objekt - NP
Omadussõna ehk adjektiiv - AP
Täiend ehk atribuut – AP
Öeldistäide ehk predikatiiv – NP või AP
Tegusõna ehk verb (sh infinitiivid ja partitsiibid) - VP
Öeldis ehk predikaat - VP
 
Määrsõna ehk adverb - AdvP
Määrus ehk adverbiaal – AdvPvõi PP
Arvsõna ehk numeraal - QP
 
Asesõna ehk pronoomen
 
Määrasõna ehk kvantor - QP
 
Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid, partiklid jm) PreP ja PspP (kokku PP)
Määrus ehk adverbiaal – AdvPvõi PP
45. Grammatiseerumine , grammatika ja leksika suhe keeles
Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja
grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks.
NT kansak > kāsak > kāsa? > kāsa > kâs > kas >- ka > -Ga (Rätsep 1979).
kansak –‚rahvas’ latiivis
 
Grammatika ja leksika suhe keeles
 
Leksikaalne üksus
Grammatiline üksus
Tähendus
Konkreetne tähendus
Abstraktne tähendus
Referentsiaalsus
Viitab reaalse maailma objektile
Väljendab suhteid objektide vahel
Moodustamine
Moodustatakse ebaregulaarselt
Moodustatakse regulaarselt
tõlgendamine
Käsitletakse holistiliselt
Käsitletakse analüütiliselt
46. Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse?
Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõningad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklasside põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju).
Klasse eristatakse kas
- substantiivile liituva afiksi abil;
- kliitiku abil või NP koosseisu kuuluva sõna abil;
- ühilduvate afiksite abil verbil või NP koosseisu kuuluval moodustajal.
Substantiiviklassid
Muud substantiiviklasside süsteemid kategoriseerivad substantiive nende referentide spetsiifiliste semantiliste omaduste põhjal. Allani (1977) üldistatud skeem substantiivide klassifitseerimissüsteemide kohta eri keeltes (põhineb rohkem kui 50 keele andmetel):
aine
(1a) elusus
(1b) abstraktsed ja verbaalsubstantiivid
(1c) elutus
Kuju
(2a) silmatorkavalt ühedimensionaalne (pikk ja peenike)
(2b) silmatorkavalt kahedimensionaalne
(2c) silmatorkavalt kolmedimensionaalne (kolmnurkne)
terviklikkus , konsistents
(3a) painduv
(3b) kõva, jäik
(3c) mittejagatav (non-discrete)

Suurus

47. Kääne, käändekategooria
Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle.
Agent  on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning seda kavatsuslikult ja meelega.
Patsient  on lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele.
Teema viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub. Chris gave the notebook to Dana
Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti.
Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti.
Asukoht-kus?
Allikas- kust kuhu?
Tee
Instrument ehk vahend- vahend, millega tehakse midagi-millega?
Kogeja - kellele tegevus on suunatud-kellel?
48. Semantiline roll
semantika – keelelised (=keeles väljendatud) tähendused;
Tähendus võib olla:
1) abstraktne: süsteemi tähendus
2) konkreetne:
a) kõneleja tähendus
b) kuulaja tähendus
Olulisemad semantilised rollid e tähendustüübid on agent, tegevusobjekt, instrument, koht.
 
tähistatu /mõiste/ meel
tähistaja /sõna/ keel
referent / entiteet / maailm
• Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn “sõnakest”, nt maja häälduskuju või kirjakuju. KURS
• Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me
mõtleme, kui ütleme/kirjtuame – kuuleme/loeme maja. SUURTÄHT või VÄIKE SUURTÄHT
• Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas.
49. Sõnajärg
Sõnajärg on väga oluline tähendust kandev vahend (eriti analüütilistes keeltes!).
Millal sõnajärg muutub?
- lause esiletõste / rõhuasetus muutub
- lause infostruktuur muuutub (infostr = mida esitatakse uuena, mida tuntuna)
Palju rahvast tuli sööma.
Sööma tuli palju rahvast.
50. Süntaks, morfosüntaks
Lauseõpetus e süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust – missugustest osadest lause koosneb ja missugused on nende osade seosed ja funktsioonid – lauseehitus v lauseliigenuds. Lauseõpetust huvitab see, missuguse lauseliikmena sõna saab lauses kasutada, lause struktuur.
Fonoloogia + morfoloogia + süntaks = grammatika.
51. Lause, fraas , moodustaja; fraasi määratlemise viisid
52. Lauseliikmed
Lauseliikmed - nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt, objekt ja verb.

• öeldis ehk (grammatiline) predikaat – tegusõna (mida tegema?)
  
• alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?)
  
• sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus.
  
• öeldistäide ehk predikatiiv – verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus
  
• määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend
  
• täiend ehk atribuut – nimisõna lisand v laiend ( pikk mees )
  

Öelids ja alus on lause pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed. 75% lausetest : SOV, SVO ja siis 15% VSO (subj,obj,verb)
53. Pro-sõnad
Prosubstantiiv->ProS->Nt see, too, tema, mina
Proadjektiiv ->ProA->Nt niisuke, sihuke
Proadverb->ProAdv->Nt siin, seal
54. Deiksis
Deiksis on nähtus, mis seob keele ja konteksti. suhtluse alusstruktuuri, mis seob vahetu tegevuse välja üldise keelelise tähendusväljaga ja vastupidi. See on keelelise orienteerumise aparaat , mille abil kodeeritakse lausungisse kõneleja vaatepunkt , aegruumiline ja diskursiivne kontekst. Deiksise moodustab kontekstitundlik osa sõnavarast: mina, sina, tema, meie, Teie Kõrgus; see, too; siin, seal, enne, nüüd, ülehomme, Rootsi ajal; üleval, all, kõrval, ees, eemal, seitsme maa ja mere taga, taevas, põrgus; kindlasti, oletamisi;
55. Definiitsus
Määratus e definiitsus – teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus.
56. Arv- Vt ül 20
57. Isik
57. Isik – Isikuühildumise korral on kontrollijaks lause grammatiline subjekt. Grammatilise isiku kõige selgem väline indikaator on just verbi ühilduv isikulõpp, nii nagu substantiivi grammatilise soo kõige selgem osutaja on soos ühilduv substantiivi laiend. Grammatiline isik on deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele. Väljendub eelkõige pronoomenite süsteemis, aga ka verbi lõppudena ning vahel ka substantiividel.
58. Polaarsus
Grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust. Polaarsus e kõneliik. Jaatus on markeerimata ja eitus markeeritud kategooria. Eituse väljendamine: 1) verbile lisatakse eituspartikkel 2) lisatakse eitusverb 3) verbi afiksiga.
59. Aspekt
Grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi. Vormiliselt enamasti: verbi afiksid, abiverbid. Aspekti kategooria koondab tegevuse sisemisi, mitte- ajalisi omadusi, mida mõnikord nimetatakse ka tegevuse kvaliteediks . Aspektiks nimetatakse ka tähendusaspekti morfoloogilisi väljendusvahendeid, nagu näiteks vene keele opositsiooni perfektiivne/mitteperfektiivne verbi pööramisel. Aspektoloogia. Tähendusaspekti ja aega ei tohi omavahel segamini ajada. Tempus ehk aeg väljendab tegevuse suhet kõnehetkega ja on seega deiktiline kategooria.
60. Aeg
Grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega. Tavaliselt markeeritakse verbil. Kõnehetk on tempuse lähtekoht e origo . Absoluutne aeg, kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga (tulevik, lihtminevik ). Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes (enneminevik). Imperfekt e lihtminevik, futuurum e tulevik. Perfekt e t’isminevik vaatleb mineviku tegevust kõnehetkest lähtuvalt, pluskvamperfekt e enneminevik vaatleb mingist minevikus olnud vaatepunktist lähtuvalt. Sellist vaatepunkti nimetatakse viiteahelaks.
61. Modaalsus , modaalverbide allikaid
Modaalsus on vahend sündmust kirjeldava propositsiooni staatuse edasiandmiseks . Modaalsus hõlmab seda osa informatsioonist, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust öeldava kohta. Modaalsus väljendab kõneleja subjektiivset vaatenukurka. Modaalsus võib keele struktuuris erinevalt ilmneda, näiteks adverbiaalidena (tõenäoliselt, kindlasti). Modaalsuse objektiks on  tavaliselt kogu lausega väljendatud propositsioon tervikuna , kuid mõnikord võib mõjuala olla ka kitsam, näiteks üks fraas või sõna. Modaalsuse tuum on eristus reaalse maailma ja kujutletud maailmade vahel.  Modaalsus on kõneleja seisukoha grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu. Modaalsust väljendatakse verbil tavaliselt. Modaalsus on vahend sündmust kirjeldava propositsiooni staatuse edasiandmiseks. Modaaltähenduse klassikaline arenguskeem on dünaamiline (võime)>deontiline (luba)>episteemiline (tõenäosus).
62. Ühildumine
Kongruents näitab eelkõige omadus- või asesõnade ja peasõna alistusseost (laiendiseost). Omadus- või asesõnad võivad ühilduda e käänduda samades kategooriates nagu peasõna. Eesti omadus- või asesõnad ühilduvad peasõnaga arvus ja käändes (neis kauneis metsis). Ühildumine suurendab teate liiasust ja seega aitab kaasa paremale arusaamisele ka halvemates suhtlussituatsioonides. Ühildumine näitab lauseliikmete suhteid, rohke ühildumine vabastab sageli sõnajärje, ühildumine on korduv viitamine samale keelevälisele referendile.
63. Käändemärgistus: absolutiiv -ergatiivsed ja nominatiiv-akusatiivsed keeled
On 2 osalist> agent e sooritaja ja patsient e teo suund&objekt. Need on semantilised makrorollid. Maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist agenti ja patsienti ning mittesihitisliku lause ainsat osalist.
absolutiiv-ergatiivsed: Keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A.
nominatiiv-akusatiivsed keeled : Keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti (markeeritud käändega), skemaatiliselt: A=S;P. See on maailma keeltes rohkem levinud. Euroopa keeled on peaaegu kõik nominatiiv-akusatiivsed, erand: baski keel. Agent on nimetavas käändes ning patsient mingis markeeritud käändes (Isa sõi putru).
64. Süntaktilised seosed
Lauseõpetus e süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust – missugustest osadest lause koosneb ja missugused on nende osade seosed ja funktsioonid – lauseehitus v lauseliigenuds. Lauseõpetust huvitab see, missuguse lauseliikmena sõna saab lauses kasutada, lause struktuur.
Fonoloogia + morfoloogia + süntaks = grammatika.
Süntaktilised seosed:
Tasandilised seosed :

• rinnastav ( samal tasandil ----- ja-----)
  
• alistav ( erineval tasandil graafiliselt kujutades (–––––,______) pealause+kõrvallause.
  

Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: (sõnade ja fraaside vahel):
- ühildumine ehk kongruents (kaks sõna samas kategoorias nt subjekti ja objekti ühildumine)
- rektsioon (üks põhisõna, mis määrab ka teise sõna vormi (kategooria), aga ise ei ole selle sõna kategoorias)
- eraldi morfeem (näitab suhteid)
Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed.
65. Süntaksi teooriaid : generatiivse süntaks, valentsiteooria e sõltuvusgrammatika,
käändegrammatika (semantilised rollid), konstruktsioonigrammatika
Valentsteooria e sõltuvusgrammatika tuumaks on tegusõna. Verbikeskne lauseehitus.
Verb seob endaga aktandid e tegijad: subjekt, objekt.
Sirkumstandid on aeg, koht ja viis.
Aktuaalne /temaatiline/ liigendus – lause infrastruktuur . Tuntud info asendatakse uue infoga , mis lisatakse lausega (teema-reema)
Käändegrammatika e rollid (tegeleb lause tähendusega):

• agent – elus tegija , kes mingit tegevust teeb, tavaliselt on alus;
  
• instrument – vahend, millega tehakse midagi;
  
• koht – koha väljendus;
  
• tulemus
  
• kogeja e patsient – kellele tegevus on suunatud;
  
• komitatiiv – kellega koos midagi tehakse;
  
• allikas – kust kuhu;
  
• benefaktiiv – kasusaaja .
  

Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995) on lause käsitlus, kus lauset vaadeldakse konstruktsioonina (tähendust kandev üksus). Goldbergi järgi lause ehitatakse verbi ümber.
66. Eesti keele lausetüübid
67. Semantika
Semantika e tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keelte ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid.
Märgi vorm ja tähenduse seotus .
68. Tähistaja/keel – tähistatu/meel – referent/maailm
69. Tähendus
70. Semantika teooriad: komponentanalüüs, prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika
Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest – mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga (keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad). Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused.
71. Semantilised primitiivid
Metakeeled: primitiivid=NSM. Wierzbicka semantiliste primitiivide kohta on õisis fail olemas. Kahjuks rohkem materjali selle kohta ei leidnud.
 
72. Denotatsioon e intensioon
Denotatsioon e intensioon – keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele.
73. Ekstensioon
Sõna ekstensiiooni moodustavad kõik sõna võimalikud referendid. Näiteks sõna  eesel  ekstensioon on siis alavad, surnud ja veel sündimata eeslid . Silmas tuleb pidada ka sõna eesel põhitähendust ehk denotatsiooni, millele võib esitada parafraasi. Parafraas - süntagma tähenduse sünonüümne, samatähenduslik väljendusvõimalus.
74. Tähendusväli
Tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes. Tähendusvälju on keeles palju. Nad näitavad muuhulgas seda, et välismaailm jaguneb osadeks hierarhiliselt: liiklusvahendid on näiteks autod, rongid , bussid , lennukid jne, autod on näiteks Audi , Opel, Seat , avatava ja mitteavatava katusega mudelid jne.
75. Polüseemia
Polüseemia on üks semantika põhimõistetest. Polüseemia- mitmetähenduslikkus; üksuse tähendused on omavahel süstemaatilsielt seotud. Kui polüseemiat ei oleks, peaks üldsõnavara keeles olema palju suurem.
76. Propositsioon
Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab.
77. Sünonüümia
Sünonüümia – samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (EKK: Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper  ja  vahva .)
78. Metafoor
Metafoor- ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, "sinitaeva silm")
Metafoorid on kujundid , piltlikud väljendid ja sümbolid, mis ümbritsevad meid kogu aeg, aga võib-olla ei teadvusta me nende kõiki võimalusi. Metafoorid võivad oma stiililt olla väga võluvad, meelitavad, hüpnotiseerivad. Nende sisu ja mõju võib olla õpetlik kui nad on mõeldud ja koostatud konstruktiivselt. ( Neti allikad)
79. Metonüümia
-sõna või väljendi kasutus uudses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte alusel ülekantud tähenduses.
Nt autori nimi tema teose asemel (seda sõna Wiedemannis ei ole, näitusel oli isegi kuus Goyat), anum sisu asemel ( katel keeb ), iseloomulik ese inimese asemel (uustulnukas kaotas maailma kolmandale reketile), linn või riik selle elanike asemel (jalgpallis võitis Brasiilia), materjal eseme asemel (tähtis paber ‘dokument’, kork ‘ pudeli sulgemisvahend’).
80. Kujundskeem ehk skeemkujutlus (Semantika põhimõiste)
Kujundskeemi mõiste illustreerib kognitiivses lingvistikas väljatöötatud konkreetseid kirjeldusvahendeid, mis on levinud ka sellest väljapoole. Kujundskeem seob teatavas mõttes kehastamise ja mõistestamise ideed. Tunnetuse kui ka keele jaoks on olulised sellised mõistete-eelse tasandi üksused ( skeemid ) nagu KONTAKT, MAHUTI , TASAKAAL või VERTIKAALSUS- HORISONTAALSUS. Need on skeemid ses mõttes, et nad on tekkinud meie kehalistest ja meelelistest kogemustest maailmaga suhtlemisel, kuid et need kogemused korduvad erinevates olukordades ja on väga sagedased, siis tekivad nende alusel meie tunnetuses korduvad mustrid – skeemid.
81. Mis on metakeel ? Too näiteid; tüpograafilised markeeringud
Kirjelduse vahendit nimetatakse metakeeleks. Metakeel on keel, milles räägitakse sõnaraamatu kasutajaga ehk siis selles keeles pannakse kirja eriala-, stiili-, grammatikamärgendid, kommentaarid jms. Metakeel võiks olla esimene tunnus, mille järgi otsustada, miskeelsele kasutajale sõnastik on mõeldud. Emakeelt kasutatakse metakeelena, et selgitada võõrkeele probleeme.
82. Metakeeled: komponendid, primitiivid, võrgustikud, metafoorsed ülekanded
elus inimene maskuliinne täiskasvanu
inimene + + 0 0
mees + + + +
naine + + - +
poiss + + + -
Primitiivid:
substantiivid I, YOU, SOMEONE MINA, SINA, KEEGI (ISIK),
( PERSON ), MISKI (ASI), INIMESED,
SOMETHING ( THING ), KEHA
PEOPLE, BODY
määratlejad THIS, THE SAME , SEE, SAMA, TEINE
OTHER
kvantorid ONE, TWO, SOME, ÜKS, KAKS, MÕNI, PALJU,
MANY/MUCH, ALL KÕIK
atribuudid GOOD , BAD, BIG, HEA, HALB, SUUR, VÄIKE
SMALL
Mentaalsed THINK, KNOW , WANT, MÕTLEMA, TEADMA,
predikaadid FEEL , SEE, HEAR TAHTMA, TUNDMA,
NÄGEMA, KUULMA
kõne SAY, WORDS , TRUE ÜTLEMA, SÕNAD, TÕSI
tegevused,
sündmused, DO, HAPPEN , MOVE TEGEMA, TOIMUMA,
liikumine LIIKUMA
eksisteerimine
ja omamine THERE IS, HAVE OLEMA, OMAMA
elu ja surm LIVE , DIE ELAMA, SUREMA
loogilised NOT, MAYBE, CAN, EI, VÕIB-OLLA, VÕIB,
mõisted BECAUSE, IF SELLEPÄRAST ET (SELLE
TÕTTU), (JUHUL) KUI
aeg WHEN (TIME), NOW SIIS KUI (AEG), NÜÜD,
koht WHERE ( PLACE ) KUS (KOHT)
intensifikaator, VERY, MORE VÄGA, VEEL
suurendaja
taksonoomia , KIND OF, PART OF LIIK (-MOODI), OSA
meronüümia
sarnasus LIKE (HOW, AS) NAGU
Võrgustikud: Kultuurisidusus on seotud sellega, et tekste luuakse lakkamatult juurde ning tekib tekstide võrgustik, ühest tekstist tehakse teiseseid tekste – metatekst.
Metafoorsed ülekanded on inimese keha, loomade, taimede, toidu ja mitmesuguste jõududega seotud valdkonnad. Tavalisemad sihtvaldkonnad on emotsioon , moraalsus, mõte, inimsuhted ja aeg= kognitiivsed tunnetused inimesel.
83. Tähenduse kujunemine
Tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendusel endal kuuldav või nähtav aines puudub. Tähendus realiseerub mingi vormilise allsüsteemi (eelkõige leksikon) kaudu, tähendusest ja häälikulisest vormist koosnevate sümbolitena. Veel täpsemalt: tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumites identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähenduse mittemateriaalsuse ei tähenda, et sellel puuduks struktuur- Tähendussüsteem on samuti struktuurne .
84. Tekst, diskursus , tekstilingvistika, diskursuseanalüüs
Tekst on keele kasutuse, mitte keele struktuuri üksus ja see on ka „koht“ (või pigem protsess), kus tähendus realiseerub. Teksti tähtsaim omadus on tekstuur, mille kõige olulisem komponent on piisav homogeensus ehk koherentsus. Teksti pikkus võib olla ühest sõnast terve raamatuni. Tekst võib olla suuline või kirjalik, monoloogiline või dialoogiline. Argikeeles (infinitiivselt) tähendab tekst tavaliselt kirjalikku üksust, mis on pikem kui lause, nt raamatu peatükk. Nii kasutatakse teksti mõistet tüüpiliselt ka lingvistikas.
Diskursus on aga tekst koos kontekstiga. Suulise diskursuse all mõeldakse tavaliselt sellist kahesuunalist suhtlust: Sa ütled sõbrale tere, ta ütleb tere vastu, sa küsid küsimuse, sõber vastab jne. Selline diskursus on üldiselt palju pikem kui lause, kuid võib olla ka ühe lause pikkune või veel lühemgi.
LISA: 1970. aastatel tehti katseid kirjutada tekstigrammatikaid tavalise lausesüntaksi, eriti fraasistruktuurigrammatika eeskuju järgides. Need pidid kirjeldama hästi moodustatud tekste ja eristama need halvasti või ebatavaliselt moodustatud tekstidest. Sellised katsed ebaõnnestusid. Suhtluse diskursuse tasandi (loomulikud) normid on lõdvemad kui morfosüntaksi normid ja suhtluse norme ei ole võimalik formaliseerida täpseteks struktuurireegliteks. Kuid see ei tähenda, et neid norme ei oleks olemas või et neid ei oleks võimalik kirjeldada. Pigem nõuab nende kirjeldamine sotsiaalsemat lähenemist kui näiteks morfoloogia ja süntaksi kirjeldamisel tavaliselt kasutataks. Selline lähenemine ongi tüüpiline suulise diskursuse, näiteks vestluse uurimisele.
Diskursuseanalüüs- selle mõiste kinnistus 1970. Aastatel Suurbritannias suulise suhtluse lingvistilise uurimise tähenduses. Diskursuse liigid on nt argivestlus, väitlus, jutustus ja ametlik kõne- kõigil neil liikidel on iseloomulikud tunnused. Diskursuseanalüüsi üks peamisi eesmärke on klassifitseerida diskursusi ja leida diskursuse osi markeerivaid diskursusemarkereid; nt nonäitab tavaliselt vooru või teema algust. Diskursuseanalüüsi meetoditega on uuritud näiteks õpetaja ja õpilaste suhtlust klassiruumis õppeprotsessi käigus.
Tekstilingvistika uurimisobjektiks on terviktekstid.
85. Pragmaatika , kõneakt, viisakusstrateegiad
Pragmaatika
tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused. Semantika ja pragmaatika on tähenduseõpetused. Mida X-ga öelda võib ?
Kõneakt – suulise suhtlemisprotsess , kõneleja rääkides sooritab selle. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused.
1) mõte, mõistestamine, keelendamine e sõnastamine 2) sõnumi tootmine, artikulatoorne tegevus, väljaütlemine
3) sõnum signaaline, häälelaine edasikandumine vastuvõjale 4) sõnumi vastuvõtmine 5) tuvastamine , mõistestamine, lahtimõtestamine, dekodeerimine.
Kõneakt oletab ja tõestab, et iga keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi tegu, mitte ainult info edastamine .
Implikatuur e komperatiivsusprintsiip – on käsitlus keelelisest väljendusest, mis väidab, et inimene ütleb, peale selle, mis ta sõnades välja ütleb, veel midagi ja kuulaja kuuleb ka veel midagi. See on see osa, mis ridade vahelt loetakse. Seos paralingvistiliste (toon, intonatsioon , hääl, tämber, valjusus ) ja ekstralingvistiliste vahenditega (viiped, źestid, miimika, kehakeel) Pilk omab suurt rolli. Pilk ütleb rohkem kui 1000 sõna. Pilk on hinge peeegel.
Oletatakse, et inimeses oma suhtluses ütlevad välja vaid osa oma mõtetest. Tähendus on otsene või järeldatu. Põhieeldus on, et inimesed teevad suheldes koostööd. Kui inimesed räägivad, siis neil on ühine eesmärk
Griece’i maksiimid 60ndate lõpust.

• Kvaliteedimaksiim – räägi tõtt! – lihtsustab suhtlust.
  
• Kvantiteedimaksiim – anna piisav hulk infot! (osa jätab rääkimata).
  
• Relevantsusmaksiim – ole relevantne ! (asjakohane) Pole vaja rääkida asju, mida pole vaja.
  
• Meetodimaksiim – ole arusaadav! Kasuta sõnavara, millest teised ka aru saavad.
  
• Viisakusprintsiip: minapilt e nägu. Põhitermin Browni ja Levinsoni teoorias . Olemasolev nähtus kõigis keeltes. Igal inimsesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised, vaid avalik intetiteed teiste jaoks.
  

Negatiivne viisakus on distantseeriv - austuse, lugupidamise vajadus
Positiivne viisakus on lähendav ning orienteeritud sõbraksolemise tahtmisele
positiivne nägu (gruppi kuulumine, teiste poole hoidmine)
negatiivne nägu (tahakse olla omapärased ja iseseisvad).
86. Viiteahelad, anafoor
Anafoor - viide millelegi, mida lauses varem on mainitud ; korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses.  Näiteks: Ütles Lembitu : Ilus on surra. Ilus on surra isamaa eest .
87. Konversatsioonianalüüs, voor , vooruvahetus, naaberpaar
Konversatsioonianalüüs e vestlusanalüüs uurib audentseid vestlusi. Peaeesmärgiks on avastada vestluse struktuur. Argivestluse puhul on inimesed üksteisega võrdsed, institutsionaalse vestluse puhul on osalejatel teatud vorm ees, kuidas on vaja suhelda.
Voor- ühe inimese kõne järgmise inimese kõneni (auditooriumi sidumine)
Vooruvahtusmehhanism: vooru võtab A) see, kellele osutati B) see, kes jaole saab C) eelmien kõneleja ise
88. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt , allkeeled, idiolekt )
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla:

• geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
  
• sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
  
• situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
  

Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest. (Lõuna-eesti murre – võru, tartu, mulgi; Põhja-eesti – saarte, lääne-, kesk- ja idamurre; rannikumurre)
Sotsiolekt on sotsiaalse grupi keel.
Idiolekt on ühe inimese keel. Individuaalsed eripärad. Kasutatakse, kui leitakse midagi omapärast kellegi keeles.
89. Praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika
Sotsilingvistika uurib keelt eri vanuse soo ja sotsiaalsetes rühmades, keele seos psühholoogiaga
Kvantitatiivne: (küsitlused, statistika)
Praktiline: keele planeerimine , hariduspoliitika, keelepoliitika
90. Psühholingvistika uurimisalad
Psühholingvistika on keeleteaduse ja psühholoogia piiriteadus, mis tegeleb keele omandamise, mõistmise ja kasutamise psühholoogiliste protsesside uurimisega.
91. Korpus, korpuste liigid
Korpuslingvistika on keeleteaduse suund, mis tegeleb loomuliku keele tekstikogude (korpuste) koostamise ja töötlemisega.
92. Introspektsioon keeleteaduse meetodina
introspektsioon on igapäevane nähtus, mis toimib kogu aeg kui inimene suhtleb või nt. mõtleb keele abil.
Introspektsioonilingvistika (lingvistika ehk keeleteadus) opereerib uurija enda välja mõeldud lausete alusel.
On nähtusi, mis avanevad hõlpsasti introspektsioonile (nt. mingi sõna põhitähendus, väljendi stiililiväärtus, grammatilisus, käimasoleva vestluse teema, väljendatav mõisteline sisu) ning nähtusi, mis avanevad introspektsioonile vaid vähesel määral või mitte üldse (nt. polüseemse sõna kõik tähendused korraga; sõnad, milles sisaldub mingi teatud häälik jne.).
Introspektsioon toimub keelekasutusel pidevalt, see on “natural, necessary and functionally adapted”.
• Normaalne diskursus ei oleks võimalik ilma
introspektsioonita.
• Ka “offline”-introspektsioon on vajalik nt.
kui inimene tuletab meelde vestluse sisu
pärast (“mida ta mulle ütles?”).
introspektsiooni konsistents indiviidi sees ja ka indiviidide vahel sõltub sellest kas nähtus on hõlpsasti või raskesti introspektsiooni abil saavutatav. Näiteks indiviidide arvamused nt. sõnade tähenduse kohta on väga ühesugused.
93. Empiiriline keeleuurimine
Empiiriline lingvistika uurib tegelikku keelekasutust ning kasutab materjalina keelekorpuseid ning mitmesuguseid (psühholingvistilisi) teste.
Uurimus, milles kasutatakse uurija enda keeletaju, ei ole tegelikult empiiriline: “empiiriline teadus põhineb selliste objektide vaatlusel, mida me objektiivselt näeme, kuuleme, maitseme, puudutame jne.”
Empiiriline keeleteaduse haru on nt. puhtstatistiline uurimus.
94. Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid
Kvalitatiivne Kvantitatiivne
Subjektiivne objektiivne
induktiivne deduktiivne
mõistmine seletamine
teleoloogiline põhjuslikke seoseid uuriv
osalusvaatlus eksperimentaalsed meetodid
antropoloogia sotsioloogia
hermeneutika/ fenomenoloogia (loogiline) positivism
* halb/mittesobiv hea/sobiv
Kogemuslik ratsionalistlik
Kirjeldav ennustav
Ateoreetiline teoreetiline
mitteteaduslik teaduslik
Kvalitatiivsed meetodid
Intervjuud, ekspertarvamused, osalejate hinnangud , osalejate jälgimine, kaasused, fookusgrupp jmt, valim väike
Püüab kirjeldada ja analüüsida meetme (võimalikku) toimet, mõju olemasolu järeldatakse osalejate käest saadud teabest ja taustinformatsioonist
• Ei püüa ega võimalda leida mõju kindlat suurust
• Tulemuste kehtivus sõltub argumentide tugevusest, loogikast ja kooskõlast
Kvantitatiivsed meetodid
Püüab leida statistiliste ja ökonomeetriliste meetoditega meetmete puhasmõju (ja selle väärtuse rahas) konstrueerides alternatiivse seisundi enne või pärast poliitikat
• Tugineb varasemate uuringute põhjal leitud mudelitele ja täiendavatele andmetele (uuring, register ), suur valim
• Ei suuda selgitada, miks meetmel on mõju
• Jätab arvestamata detailse taustinformatsiooni
95. Sünkroonilised ja diakroonilised meetodid
Keelenähtusi saab vaadelda nii sünkrooniliselt kui ka diakrooniliselt. Sünkroonia tähendab nähtuse vaatlust mingil tema arengust eraldatud hetkel ajalugu arvestamata, diakroonia uurib keelenähtust ajaloolises arengus, osutades tekkele, muutustele ja nende põhjustele.
• Uurimise eesmärgid, nt praktilisemad,
teoreetilisemad, deskriptiivsed, seletamine
96. Eksperimentaalsed meetodid
mõiste “eksperimentaalne meetod” tähendab sellist uurimust , mis põhineb kogemusele ja vaatlusele.
97. Mida saab teha morfanalüsaatoriga?
Kui Te soovite analüüsida HTMLi dokumenti tema aadressi järgi, sisestage dokumendi täielik aadress (näiteks " http://www.filosoft.ee/ ") Vastasel korral analüüsitakse aknas asetsevat teksti
98. Märgendatud korpus
Korpus ehk keelematerjalide kogu
Korpus on ligi 500000-sõnaline, koosneb eesti ilukirjanduse , tõlkekirjanduse, ajakirjanduse, seaduse ja suulise keele tekstidest. Osade tekstide märgendus on veel ühtlustamata.
• Korpus on tehniliselt ühtlustatud ja märgendatud
• Praktilises elus nimetatakse korpuseks
igasuguseid elektroonilisi keelekogusid, mis on
teatud viisil korrastatud (ühtlustatud)
Märgendamiseks nimetatakse interpretatiivse info lisamist suulist või kirjalikku keelt
esindavasse keelekorpusesse
Korpus on tehniliselt ühtlustatud ja märgendatud
99. Tõlkeprogrammid
On uue meedia väljakutsed keeleuurimisele. Nt Google translator .
Tõlkeprogramme ja juba valmis tõlgitud programme ühendab see, et neil puudub paindlikkus . See tähendab, et tõlkeprogrammid suudavad anda vastuseid ainult sõna kaupa ning operatsioonisüsteemides on käsitsi tõlgitud ja staatilised vastavused keelte vahel. Et luua arusaadav tõlge kahe keele vahel, tuleb edasi kanda mitte iga üksiku sõna tähendus, vaid ka lause sisu ja mõte.
100. Deskriptiivsed ja preskriptiivsed meetodid
Deskriptiivne (kirjeldav): olemasolevate eesrindlike kogemuste levitamine
Preskriptiivne ( normeeriv ): teooria poolt ettekirjutatud mudelile rajatud süstemaatiline arendustöö
101. Eesti keeleteaduse olulisemad väljaanded
• Populaarteaduslik Oma Keel
• Keel ja Kirjandus
• Rakenduslingvistika Ühing -- aastaraamat
• Emakeele Seltsi aastaraamat

• Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" LK 292-318 – MAAILMA KEELED
  

102. Tuntumad andmebaasid
Tuntumad andmebaasid- Olulisemad allikad on olnud EBBY-93 (1992. aasta andmed), Finegan (1994) ja Ruhlen (1987).
103. Keele ja murde eristamine
Keele ja murde eristamine - Loomulikult on täpse arvu kindlaksmääramine võimatu, kuna ei ole olemas ühest keele definitsiooni ja kui selline olekski olemas, ei suudaks keegi seda järjekindlalt rakendada. Põhiküsimus on, kust läheb keele ja murde piir. Kõige tavalisem keele ja murde eristamise kriteerium on vastastikune arusaadavus. Kaks teineteisest erinevat keelekuju on sama keele murded, kui nende kõnelejad saavad üksteisest aru, ja eri keeled, kui nad ei saa üksteisest aru. Selle kriteeriumi järgi on rootsi keel ja norra keel üks keel, sest nende kõnelejad saavad üldjuhul üksteisest aru. Ka poliitilised ja sotsiaalsed tegurid mõjutavad murde ja keele eristamist. Rootsi ja norra keelt peetakse tavaliselt eri keelteks , sest neid räägitakse erinevates riikides.
104. Rekonstruktsioonid
Sageli ei ole sugulussuhteid siiski võimalik välja selgitada kirjalike tekstide andmete abil nagu ladina keele ja selle tütarkeelte puhul. Tavalisem on, et algkeele põhisõnavara ja struktuur tuleb rekonstrueerida tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Selline olukord on näiteks uurali keelte osas. Rekonstrueeritud algkeeled on näiteks uurali ja indoeuroopa algkeel (ingl Proto -Indo-European).
105. Indoeuroopa keeled
Indoeuroopa keeli on umbes 150. Põhiosa Euroopa keeltest kuulub indoeuroopa keelkonda. Indoeuroopa olulisemad keelerühmad on germaani, balti, slaavi , keldi , romaani, kreeka, albaania , armeenia ja indoiraani keeled.

• germaani (rootsi, norra, taani, fääri, islandi, inglise, saksa, friisi, hollandi, flaami, afrikaani),
  
• balti (leedu, läti),
  
• slaavi (vene, valgevene, ukraina , poola, tsehhi , šlovaki, bulgaaria , serbia- horvaadi , sloveeni, makedoonia ),
  
• keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni),
  
• romaani (itaalia, hispaania, katalaani , portugali, prantsuse, provansi, retoromansi, sardiinia, rumeenia ),
  
• kreeka,
  
• albaania,
  
• armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse) ja
  
• indoiraani e iraani ja india (hindi, bengali , pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali, singali, pärsia, kurdi, puštu/afgaani/) keeled.
  

106. Uurali keeled
nimetusi soome-ugri keeled ja uurali keeled võib kasutada sünonüümselt.

• saami (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s, Lulea s, põjasaami, Inari s, Kemi s, koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami),
  
• läänemeresoome keeled (liivi, eesti, vadja, soome isuri/ingeri, karjala, aunuse , lüüdi, vepsa),
  
• mordva keeled ( ersa , mokša),
  
• mari/tšeremissi keeled,
  
• permi keeled ( udmurdi , permikomi , sürjakomi),
  
• ugri keeled (ungari, mansi/voguli, handi/ostjaki),
  
• samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi/jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi /juraki, sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori).
  

Kõnelejate arvult on suuremad keeled ungari (14 milj), soome (5 milj) ja eesti (1 milj), need on ka iseseisvate riikide riigikeeled. Kõnelejate arvult keskmise rühma moodustavad ersa, mokša, mari, udmurdi ja komi, mille kõnelejaid on sadu tuhandeid. Kõikide muude keelte kõnelejaid on tunduvalt vähem. On tähelepanuväärne, et saami keeli on kümmekond erinevat, seda ei ole paljudes allikates märgitud.
107. Teised tähtsamad keelkonnad
põhijaotus on geograafiline: Euraasia, Aafrika, Ameerika ning Austraalia - Okeaania .
EURAASIA: Turgi keeled: türgi keel üle 50 000 000, Türgi ja selle lähiümbrus;  usbeki 15 000 000 Usbekistan ; kasahhi 7 000 000 Kasahstan , Venemaa

• turgi (türgi, aserbaidzaani, turkmeeni, usbeki, uiguuri, kirgiisi, kasahhi, baškiiri, jakuudi),
  
• mongoli (mongoli e halka, burjaadi),
  
• tunguusi (mandžu),
  
• kaukaasia (abhasi, kabardi-tšerkessi, adõgee, tšetšeeni, dagestani),
  
• kartveli e Lõuna-Kaukaasia (gruusia),
  
• hiina-tiibeti (hiina, tiibeti- birma ),
  
• tai (tai, lao),
  
• draviidi (telugu, tamili, kannada, malajalmi),
  
• moni-khmeeri (khmeeri) ja ainu keeli.
  
• Isolaadid on näiteks baski, jaapani, korea, sumeri ja burušaski keeled. Aafrika, ameerika, austraalia ja okeaania.
  

AAFRIKA:  afro- aasia keeled: semikeeled, araabia keel, malta keel
Nigeri- Kongo keelkond: suahiili , ruanda, luganda
Niiluse- Sahara keelkond: nuubia keel
AMEERIKA:  Eskimo- aleuudi keelkond: lääne-eskimo, idaeskimo,
Atapaski keeled: navaho
Algonkini keeled: arapaho, mustjala , krii, šoni
Uto-asteegi keelkond: hopi , paiuti, asteegi
AUSTRAALIA JA OKEAANIA: austroneesia: jaava , sunda, malai
Filipiini keeled: tagalogi, sebu, iloko
Okeaania rühma kuuluvad Melaneesia, Mikroneesia ja Polüneesia keeled ja osa ka Uus- Guinea keeled: tahiti, tonga, maoori, samoa
Pamanjunga keelkond: valbiri ja aranda keel
108. Viipekeel
Viipekeeli kasutavad inimesed, kelle kuulmisaju ei funktsioneeri normaalselt. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks, siis on tegu kurtusega. Kurt ei saa suulist keelt omandada, sest näeb ainult huulte liikumist ja näoilmeid. Kurdil on samasugune kaasasündinud bioloogilis-kognitiivne keelevõime kui kuuljalgi, niisis on kurdi loomulik esimene keel viipekeel. Viipekeeled on žestilis-visuaalsed ja seetõttu oma põhiolemuselt teistsugused kui vokaalsusel põhinevad keeled. Viipleja toodab teate žestide, ilmete, asendi ja sellega seotud liigutuste abil. Vastuvõtja tõlgendab valguslainetena edasikanduvat teadet nägemismeele abil. Viipekeele olulisim vorm on loomulik keel. Pole olemas ühte universaalset viipekeelt.
109. Pidzin ja kreoolkeeled
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, eriti siiski palju võõrvallutajate keelest. Tekib siis, kui kolooniate põlisasukad tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sellesse oma emakeele sõnu ja konstruktsioone. Pidžinkeele kasutusalad laienevad ja see hakkab muutuma iseseisvaks keeleks – kreoolkeeleks. Kreoolkeel on pidžinkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Paljud kreoolkeeled põhinevad Euroopa, eriti inglise ja prantsue keelel. Paljudes maades on kreoolkeeled saanud olulise staatuse ka kirjaliku suhtlusvahendina.