Üldkeel (1)

Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 – Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5)
1. Keele mõiste.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol)
2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Verbaalne suhtlus – Sõnaline, keeleline . Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja , olla irooniline , valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne suhtlus

• paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
  
• ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika , źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
  

3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus ).
keel on süsteem, millel on kindel struktuur
keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem
loomulik keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest; keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele sümbolilisus – loomulik keel on sümboliline,see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast.
Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid , reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline ( mitmekihiline ) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon , süntaks e lauseehitus , morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi.
Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia , morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm.
Semantika Süntaks Leksikon Morfoloogia Fonoloogia  abstraktsus
Keelesüsteemi avatus - suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud või mitte. Suletud süsteem koosneb piiratud (sageli väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke - sõnu, mida vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis omadus no loovus . Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus - ja ühendamisvahendid on produktiivsed . Kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetus hiir , padi . Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.
4. Keeleuniversaalid .
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed. Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents , mis lubab mõningaid erandeid . Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa.
implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel , et keeles on ka omadus a
mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
universaalne tendents – lubab mingeid erandeid
5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend , kelle elu suunavad mitmed ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist. Keelel on oluline osa ka inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud . Loomulikul keelel on üldistusvõime – in teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid kümnendikku neist aktiivselt.

• keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid
  
• tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel; normid on teadvustamata käitumisjuhised
  
• kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne
  
• paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu
  
• keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
  
• keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
  
• keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid – vabaduse.
  

Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles
kognitiivne – teadmisega seotud
ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks
6. Mis on nimi?
Indiviidi identiteedi juurde, isegi isiksuse mõistesse, kuulub oluline mina- tunnet formeeriva tunnusena nimi, mida väljendatakse keelde kuuluvate sõnade abil (pärisnimede rohkem või vähem ainukordsete ühenditena)
7. Mis on grammatika?
Grammatika mõiste on lingvistikas mitmeti tõlgendatav. Sõna grammatika tähendusteks on näiteks keele ehituse süsteemipärane esitus. GRAMMATIKA=KEELE SÜSTEEM
8. Generatiivne grammatika
Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise.
generativism: keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid. ( Chomsky )
Generativismi põhiteesid:

• keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem
  
• keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni
  
• keeleõppimise võime on pärilik.
  

9. Onomatopoeetiline sõna
Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu -kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin .
LOENGUD
10. Keeleteadus e lingvistika ; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus
Keeleteadus e lingvistika:

• on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest;
  
• on keele teaduslik uurimine ;
  
• käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega.
  

Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
Üldkeeleteadus-
11. Loomulik keel (vs tehiskeel )
loomulik keel – see on see keel, mis on kujunenud väga pika aja jooksul ning avaldub peamiselt sõnaliselt (verbaalselt) Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta. Olles oma loomuliku keele omandanud , hakkab inimene selle abil maailma kirjeldama ja ennast maailmas tajuma.
Tehiskeel ehk formaalkeel on inimese kujundatud kunstkeel. Tehiskeel ehk kunstlik keel on rahvusvahelise suhtlemise otstarbeks kunstlikult loodud keelele. Nt esperanto keel
12. Maailma keelte jaotusi, liigitusaluseid, ( genealoogiline , areaalne , sotsiolingvistiline,
tüpoloogiline)
Genealoogilise e geneetilise liigituse puhul on tegemist keelte sugulus - ja põlvnemissuhteid käsitleva lingvistika valdkonnaga. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte häälikulise arengu e häälikuloo väljaselgitamine. Kasutatakse keelepuusid. Keel kui organism. Darwinistlik lähenemine, radikaalne ! (N. Chomsky) vastavalt sugulus- ja pärinemis(põlvnemis)suhtele (puu mudel) Nt Ladina keel on portugali, hispaania ,itaalia keele alkkeel
Tüpoloogilise liigituse eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Mõisted on fonoloogia, morfoloogia, süntaks.
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante . Variatiivsus võib olla:

• geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
  
• sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
  
• situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
  

Areaalne
13. Keelkond, algkeel , haru
Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad , mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne klassifikatsiooniüksus haru, näiteks soome- ugri keeled on uurali keelte haru, läänemeresoome keeled aga sellesse harusse kuuluv keelerühm.

Allkeel -keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng)

Haru on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses.

14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia

Võrdlev-ajalooline keeleteadus püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust.

Häälikuseadused kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes.

Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Rekonstrueeritud algkeeled on näiteks uurali ja indoeuroopa algkeel.

Etümoloogia on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduseharu, ta vaatleb sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega.

15. Isolaatkeel
Keelkonna moodustavad ka sellise keeled, millele pole leitud ühtegi sugulast või mille sugulaskeeled on välja surnud). Nt baski , jaapani jaburušaski keel.
16. Keele variatiivsus
Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla:

• geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
  
• sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
  
• situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
  

17. Keelekontakt : substraat , adstraat , superstraat
Substraat on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel. Nt Galli keel kadus umbes aastal 500.
Adstraat on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Ladina ja prantsuse keel
Superstraat on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. Tulemus prantsuse keel, milles u 100 galli sõna.
18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia

Lingua franca