Sümbolid seos kokkuleppe alusel verbaalsed: enamik sõnu tähistaja ja tähendus on kokkuleppelised mitteverbaalsed: tähendus kokkuleppeline, ära õppida: &, §, 4. Ikooniks nimetatakse märki, mille tähistaja on sarnane objektiga või tegevusega, millele ta viitab. Indeksiks nimetatakse märki, mis on loomulikul viisil seotud nähtusega, mida ta tähistab. Sümbol on keelemärk, mille tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne (meelevaldne) ja konventsionaalne (kokkuleppeline). 5. Liigitan. Ikoon: urin; kraaksuma; kolksti sest need on sarnased objektiga, millele nad viitavad Indeks: nemad; nüüd; need sest need on loomulikul viisil seotud nähtusega Sümbolid: lelu; pank; naerma sest need on kokkulepitud märgid 6. Liitmärgid on kombineeritud märgid. Liitmärgi tähistajaks on kahe lihtmärgi tähistajate summa, tähistatavaks aga enamasti tähenduste summa. 7.
Kordamisküsimused Keel ja keeled õp lk 6–65 1. Defineeri mõisted a) ikoon – märk, mis on tekkinud sarnasuse alusel b) indeks – märk, mis on tekkinud loomulikul teel c) sümbol – märk, mis asendab objekti kokkuleppe alusel d) arbitraarne – meelevaldne e) konventsionaalne – kokkuleppeline f) sugulaskeeled – keeled, mis on omavahel suguluses g) isolaatkeel – keel, mis ei paista ühegi maailma keelega suguluses olevat h) keelekontakt – erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel, selle tulemusena muutuvad keeled sarnasemaks i) lingua franca – keel, mida eri keelte kõnelejad kasutavad omavahelises suhtluses j) substraatkeel – väljasurnud keel, mis on uuele keelele avaldanud pöördumatut mõju
Kordamisküsimused Keel ja keeled 1. Defineeri mõisted a) ikoon- keelemärk sarnasuse alusel b) indeks- keelemärk loomuliku seose c) sümbol- keelemärk kokkuleppe alusel d) arbitraarne- meelevaldne e) konventsionaalne- kokkuleppeline f) sugulaskeeled- keeled mis põlvnevad ühisest algkeelest ja kuuluvad seega uhke keelkonda. g) isolaatkeel- keel millel ei ole sugulasi h) keelekontakt- keelte kõnelejad suhtlevad omavahel tihedalt ja selle tulemusel muutuvad keeled sarnasemaks. i) lingua franca- keel, millel on piirkonnas kõrge staatus ja mida teiste emakeeltega inimrühmad kasutavad omavahelisel suhtlusel.
Saussure'i märgimudel (tähistaja ja tähistatav) Tähistaja on märgi materiaalne pool (sõna ,,puu" nii öelduna kui ka kirjutatuna, pilt puust vms). Tähistaja kutsub esile tähistatava, mis on mentaalne mõiste, idee või kontsept, mis tekib meie peas (ettekujutus puust). Me näeme, et Saussure'i kaheosalisest märgimudelist puudub reaalse maailma objekt, mis oli olemas Peirce'i triaadis. (Keele)märgi arbitaarsus Saussure'il Saussure rõhutas, et (keele)märk on arbitraarne side tähistaja ja tähistatava vahel on meelevaldne. Ei ole mingit iseeneslikku põhjust või sisemist seost, mille tõttu just tähistaja ,,koer" peaks esile kutsuma tähistatava, kujutluspildi koerast. Sama hästi ajaks asja ära sõna chien, hund, dog või isegi kass või glak, kui piisavalt suur hulk inimesi selles kokku lepiks. Saussure'i enda näide: idee õest pole ühegi sisemise seose kaudu ühenduses sõna või
Kõne- 2 ebamäärase valdkonna paralleelne areng. Keel seob märki tähendusega. Märk on alati keelesüsteemi osa, märk on abstraktne. Tähendus tekkib keeles. Keelemärk on üksik ja elementaarne, saussurei märk koosneb 2st osast. Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Süntagmaatika-kuidas märgid on ütluses seostatud teiste märkidega. Üks märk esineb alati teise järgi. Tähistaja ja tähistatu vaheline seos on arbitraarne e.suvaline. Onomatopoeetilised sõnad(hüüdsõnad, loomade häälitsused) Peale saussurei semiootika muutus. Strukturalism: Strukturalismi koolkonnad: Genfi koolkond Vene formalism ja keeleteadus: moska lingvistiline ring Praha lingvistiline ring Glossemaatika(kopenhaageni strukturalism) Ameerika strukturalism Praha lingvistiline ring: Vilem Mathesius-keelenähtuste potentsiaalsusest. Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia:
emotioonide väljendamiseks. Ikoon on keelemärk sarnasuse alusel. Nt emoij Indeks- on keelemärk loomuliku seose alusel.näiteks haigutamine kui indeks tähistab igavsut, norskamine magamist, kassi jäljed lumel, et kass oli siin. Kogu maailm on indeksid täis ja nende mõistmise oskus sõltub inimese kogemusest. Sümbol- on keelemärk kokkuleppe alusel.. tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne jua koventionaalne. Verbaalne- inimkeelne Mitteverbaalne- visuaalselt, auditiivselt,aktiilselt. 7. Miks saab väita, et keel on märgisüsteem. Keelemärgid koos reeglitega moodustavad märgisüsteemi, mille abil moodustatakse lauseid. 8. Miks peab teises kultuuriruumis zeste kasutades ettevaatlik olema? Too näiteid. Zestid on olemuselt sümbolid- ilma tähendust teadmata pole neist võimalik aru saada. Seetõttu on
KARU /karu/ : häälikute jada ei ole sama, mis loom ise! Sümbol koosneb vormist (häälikud) ja tähendusest Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol on duaalne/kaheplaaniline (tähendus + vorm). Sümbol osutab referendile (viidatavale ehk antud juhul konkreetsele loomale või loomaliigile). Sümbol ei ole sama, mis referent. 15. Kuidas sümboli tähendus ja vorm on seotud? Suhe on konventsionaalne (nii on kokku lepitud või on välja kujunenud). Suhe on arbitraarne (suvaline, motiveerimata): häälikute kombinatsioon /karu/ ei meenuta kuidagi looma ennast. Looma võiks samahästi nimetada PARU, KÕRU jms (foneemijärjendid on eesti keeles võimalikud), aga konventsioon on teistsugune. Assotsiatsioon (see, et oskame seostada sümboli vormi selle tähendusega) on võimalik seetõttu, et tunneme antud keele konventsiooni. 16. Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad
paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e.
paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e.
kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e.
Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus Tähendus+häälikud= kaheplaaniline ehk duaalne olemus Sümbol osutab referendile Arbitraarne sümbol= motiveerimata , suvaline Assotsiatsioon on võimalik selletõttu, et tunneme keele konventsiooni. (seostame sümbolit tähendusega) Onomatopoeetilised sõnad Auh-auh, kikerikii, tilisema , sahisema Kaksikliigendus I tähendus / vorm II vorm jaguneb elementideks ( foneemideks) Foneemid on ehitusmaterjal Igas keeles 20-40 Eesti keeles 26 foneemi Liitsed sümbolid KARU(motiveerimata)+PESA(motveerimata)= KARUPESA(motiveeritud)
Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e.
sest keeleline mitmekesisus on liiga suur ja igal põhjalikumal uurimisel saadakse midagi uut teada, mis vahel sunnib ka uurimissuunda muutma. Samas, kui saaks kõiki maailma keeli ja keele omandamist analüüsida, võib ka välja tulla hoopis vastupidine. Vahest leitakski keeltevahelised ühisosad tänu põhjalikule uurimisele, mille taha on siiani universaalide leidmine jäänud? Charles E. Osgood (1961: 236, 244) arvab, et unikaalsuse pinna all peidab end universaalsus, mis pole arbitraarne, seega peakski universaalide otsimine teadlaste huviobjekt olema. Keeleteadlaste tahe leida keeleuniversaale viib keeleteadust üha edasi, kuigi igal katsel ei pruugita tõelevastavaid universaale leida. Aga ka vigadest õpitakse! Samas ei välista Osgood (1961: 250) üht teisest: universaalsuse kõrval on alati unikaalsus. Vahest oleks parem võtta suund unikaalsuse rõhutamisele, mitte universaalsuse ümberlükkamisele? KIRJANDUS Anderson, Stephen R. 2010
Keele süsteem koosneb mitmest alasüsteemist. Keelel on kaheplaaniline iseloom, selle sees on olemas häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keel koosneb sümbolitest ja nende ühendustest. Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol koosneb kahest osast ehk on duaalne. Loomulikus keeles on seos sümboli vormi ja tähenduse vahel onkonventsionaalne. Ei ole põhjust, miks mõnda tähendust väljendab just antud sümbol, seega seos vormi ja tähenduse vahel on arbitraarne. Märgid on sümbol, ikoon ja indeks. Kommunikatsiooni jaoks on vaja sõnumit, sõnumisaatjat, vastuvõtjat ja kanalit. Keele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon. Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub zestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk
kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem • keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne (arbitraarne) Märgimudelite liigid 1) diaadiline/kahepoolne/bilateraalne märgimudel lähtub Saussure’ist, kelle jaoks keelemärk oli psüühiline ühtne entiteet, mis koosneb mõistest ja häälikkujust (tähistatavast ja tähistajast); 2) triaadiline/kolmepoolne märgimudel on kasutusel tänapäeva semiootikas. Märki nähakse kui kompleksset semiootilist üksust, kus on esindatud märgi kandja (ese, pilt, sõna, nt. maja), tähendus (intentsioon: idee, sisu, mõiste, nt
Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad
Viini Ringiga. Peatselt hülgas ta oma loogilise vormi idee koos tähendusteooriaga ning asus edaspidi arvamusele, et teooriad on filosoofias üldse liigsed ja filosoofia peaks olema pigem tegevus, mille ülesanne on lahendada neid erinevaid keelelisi arusaamatusi, mille tulemusena filosoofia küsimuseasetused üldse on tekkinud. Keskne neist arusaamatustest oli Wittgensteini meelest vääreeldus, et igale propositsioonile vastab objekt tegelikkuses. Keel aga olevat hoopis arbitraarne ja multifunktsionaalne märgisüsteem, mille kohta ei saa rakendada ühtegi üldkehtivat tähendusteooriat. Näiteks selle kohta tõi ta erinevaid nn keelemänge, ehk sotsiaalseid olukordi, milles keelekasutus on ühest küljest väga tähtis ja teisest puhtalt situatsioonipõhine.Wittgenstein jõudis niimoodi arvamusele, et ka tema enda arusaam keelest ,,Tractatuses" oli olnud liiga kitsas. Wittgenstein paistis kogu oma elu silma vastumeelsusega akadeemilise elu ja professionaalse
(verbaalselt) Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta. Olles oma loomuliku keele omandanud, hakkab inimene selle abil maailma kirjeldama ja ennast maailmas tajuma. Inimkeelel on teiste keeltega võrreldes mitmeid eriomadusi: näiteks keelemärk on arbitraarne e motiveerimatu. Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Keeleline suhtlus tähendus ja heli (keele duaalne põhiolemus). Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu (minevikus loodud sõnad). Sümboli motiveerimatus. Sündmuse ja referendi arbitraarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes vormi poolest täiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad hääli matkivad sõnad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Tähenduse ja vormi sõltumatus <-esimene liigendus
Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad
Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises, mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad, missugused seigad mõjustavad keelekollektiivide suurust ja keelte esinemistihedust. areaalne e. piirkondlik klassifikatsioon- lähtutakse geograafilistest kriteeriumitest arbitraarne- meelevaldne arhifoneem- sellega tähistati neid juhtumeid, kus kahe foneemi vaheline opositsioon neutraliseerub artikulatoorne foneetika- hääldamist uuriv foneetika artikulatsiooniviis- see, kuidas õhuvoolu kulgu takistatakse arvutilingvistika- uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet masinal töödeldavas vormis. aspekt- terminit kasutatakse mitmes tähenduses. Selle all võib mõista mingi kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse
e häälikujärjend Ka foneemijärjendi, nt koer suhe võimaliku referendiga ei ole kuidagi loomulikult määratud, st et järjend koer ei meenuta tegelikkuses ju koera. Kui kuuleme sõna koer, tekivad assotsatsioonid küll, seda aga ainult seetõttu, et teame, et meie keeles tähistab koer just seda looma. Seega tähendust ei saa tuletada sõna häälikkoosseisust. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse... ... on arbitraarne e meelevaldne (motiveerimatu suhe). Seega võiks nt koer olla eesti keeles ka reok, keor, sedur, mude vms. Seetõttu ongi üht ja sama referenti tähistavad sõnad keeliti erinevad (dog koer hund). Erandiks on aga siiski teatava piirini motiveeritud tähendusseosega onomatopoeetilised sõnad (tilisema, kolisema, piip-piip), mõni neist on rohkem, mõni vähem motiveeritud (nt piip-piip rohkem, kolisema veidi vähem).
eelkõige selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja selle taltsutamiseks on vaja seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud ja seega on inimene loomult hea. • Platonil keele kontekstis • nomos = konventsionaalsus, “kunstlik” reeglipärasus • physis = vastavus maailmale, sõna vastavus referendile • “Kratyloses” vaidlevad – Hermogenes : pooldab vaadet, et keel on konventsionaalne, tänapäeva mõttes arbitraarne – Kratylos: pooldab vaadet, et keel põhineb physis-el, on „loomulik“, tänapäeva mõttes ikooniline – Sokrates (keda peetakse Platoni vaadete väljendajaks) • Kõigepealt selgitab Sokrates keele „arbitraarsust“: nimeandjad lihtsalt annavad asjadele nimed, keel on puhas instrument. (ei peegelda midagi) • Keele loomuomasuse vaadet põhjendatakse etümoloogiaga, mis kohati justkui on nali, aga pole ka
Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine. · Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. Veel Saussure'i põhiideid: - keelemärgi olemus: signifiant (signifier, vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos; - keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi ,,kollektiivse teadvuse" mõju); - sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt.
Märgi tähendus on tähistatav. Üks tähistaja võib omada ka mitut tähistatavat. Nt punane värv. Keele ühiskondlik iseloom- keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos. Durkheimi sundusseadus- (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) Saussure lingvistilise märgi motiveeritavus- Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on tähistaja mitte vaba, vaid pealesunnitud. (Arbitraarne?) 8)Struktuuri mõiste - Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele (J. Viet, J. Piaget 1968): Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud sõltumatule tervikule. Transformatiivsus ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Lévi-Strauss: "Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos
Elusõna! Luuletusel on õigus eksida tavalise grammatika vastu. Saab ka sõnadejärjekorda muuta. Proosa puhul tundub see eksperimentaalne. Luulel on õigus eksida tavapärase semantika (tähenduse loomise reeglite) vastu. Rohelised (värvitud?) ideed magavad raevukalt. Kui seda võtta luuletusena, unenäolise ja alateadlikkuse vahel, pannaksegi tähendused teisiti kokku. Avardab meie arusaama tähistatava ja tähistaja kokkukäimisest. Tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne, see ei ole sisemine seos, vaid on välja kujunenud, et mingit mõistet väljendatakse mingi häälikukombinatsiooni kaudu. (auh, vs bark, vs vaf) Visnapuu onomatopoeetilised väljendid. See aasta tuleb kevad teisiti, Tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti, Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, Tiu-tiu ja teisiti ja hoopis teisiti. Nii palju naeru, londe, lolli't hoi! Ja päikest, meeletumat päikest. Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Keel on puhas suhete süsteem Keel kui märgisüsteem Märk koosneb kahest komponendist: Tähistaja & tähistatu, need ei tähenda sisu ja vormi Kumbki ei saa olla teiseta Saussure'i metafoori järgi need on nagu paberilehe 2 poolt, pooled eraldatud, kuid on lahutamatud see metafoor töötab enamasti, mitte alati (õppejõud keeras lehe kokku, nii et sel on vaid 1 pool) Märgi arbitraarsus (suvalisus) Tähistaja lineaarsus .. Keeles on tähistaja ja tähistatu suhe suvaline (arbitraarne) Tähistaja ei ole heli, vaid abstraktne "akustiline kujund" Tähistatu ei ole asi, ega mõte, vaid abstraktne "mõiste" Heli ja mõtte vahel pole otsest seost, seotud ainult läbi keele Keele tähistaja realiseerub mingis helis, tähistatu realiseerub mingis mõttes Onomatopoees loomade, lindude hääled, helid nt "pauh", "aih" jne Tähenduse ja väärtuse eristamine Saussure'i jaoks väga oluline: Tähendus (signification, sens) on märgi seos keelevälise reaalsusega
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on
Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me mõtleme, kui ütleme/kirjutame kuuleme/loeme maja. SUURTÄHT või VÄIKE SUURTÄHTendus Referent referent /entiteet/maailm Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas. 74. Märgisüsteem, märkide liigid Märkide liigid (Ch. Peirce): 1)Sümbol märk, mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud (motiveerimata e arbitraarne e konventsionaalne märk), vrd nt enamik liiklusmärke 2)Ikoon on märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad (kopp-kopp, kikerikii jne) 2)Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis 75
Sünkroonilist ja diakroonilise uurimise vastandus. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine. Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. Veel Saussure'i põhiideid: - keelemärgi olemus: signifiant (signifier, vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos; - keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi ,,kollektiivse teadvuse" mõju); - sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt.
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste
· Süntaktilised seosed: tasandi-, morfoloogilised ja sõnajärje - . · Lausetüübid · Süntaksi teooriaid: generatiivne grammatika, transformatsioonigramamtika, käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika Semantika Ogdeni ja Richardsi kolmnurk: tähistaja, tähistatav, tähistatu Tähendus Semantika teooriaid Märgisüsteem Märkide liigid (Ch. Peirce): Sümbol märk, mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud (motiveerimata e arbitraarne e konventsionaalne märk), vrd nt enamik liiklusmärke Ikoon on märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad (kopp-kopp, kikerikii jne) Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis Klassikalise semantika põhimõisteid
Diagramm Foto, joonis Metafoor Algebraline võrdus a1x+b1y=n1 a2x+b2y=n2 Märkide tüpoloogia INDEKS tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja, lõhn, maitse Meditsiinilised sümptomid mõõteriistad Signaalid (nt koputus) Viidad, deiktilised sõnad Salvestused Indeksis sisaldub alati ka ikoon Märkide tüpoloogia SÜMBOL suhe on arbitraarne või konventsionaalne Keelemärgid Tähestik Numbrid Liiklusmärgid rahvuslipud Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol. Peirce märkide eksisteerimise viisist ,,Ikoonilise märgi eksistents on seotud mineviku kogemusega. Indeks eksisteerib olevikus. Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis, et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud
Simmel (1896): kaubandus seob inimesed jõukasse sõltuvusse ,,prosperous interdependence" kuid jätab individuaalsuse tunde tänu rahale, mis on indiviidi suhtes ükskõikne. ,,Paljude inimeste elu täidavad matemaatilised arvutused ehk elu täidab kvaliteedi muutmine kvantiteediks." Lukacs (1971) - esimene lääne marksist - kapitalism muudab inimesed sellest, mis nad on, mis põhineb sellel, mis nad teevad, selleks, mis nad omavad. See sotsiaalne keskkond tundub sellisena loomulik, mitte arbitraarne. Inimese omadused muutuvad seepärast ka sellisteks, et need tegelevad asjadega, mida saab omada, millest lahti saada jne - ehk inimese omadused ja protsessid asjastuvad. Marcuse & Frankfurt School of Critical Theory Frankfurt School of Critical Theory The Frankfurt School is a school of neo-Marxist critical theory, social research, and philosophy. The grouping emerged at the Institute for Social Research of the University
Poststrukturalism. Dekonstruktsioon. Strukturalism ja semiootika on paljuski kattuvad uurimisvaldkonnad, mis mõlemad saavad alguse Ferdinand de Saussure 1913 peetud loengutest, kus ta ei uurinud enam ajalooliselt üksikuid keeli, vaid püüdis üldiselt jõuda keele funktsioneerimise seaduspärasusteni. Tänane märgiuurimine tugineb peamiselt kahele Saussure tähelepanekule igasugune keelemärk koosneb tähistajast/tähistatavast ja nende suhe on arbitraarne ehk kokkuleppeline st. põhineb mitte olemusel vaid erinevusel. 1960ndatel pälvis kultuuriuurijate tähelepanu aga hoopis Saussure idee struktuurist. Strukturalism lammutas vana humanitaarteaduste arusaama subjektiivsuse fundamentaalsusest. Üksikisik on alati allutatud müütidele, sugupoolte suhetele, keele, narratiivi jt struktuuridele. Kuulsaim strukturalist on antropoloog Claude LeviStrauss, kes uskus, et kõik müüdid on
annaabi.ee 
