Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega. IPA VOKAALDIAGRAMM [ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal [ɔ] – labiaalne keskmadal tagavokaal [o] – labiaalne keskkõrge tagavokaal [u] – labiaalne kõrge tagavokaal [ɒ] – labiaalne madal tagavokaal [Ʌ] – illabiaalne keskmadal tagavokaal [ɤ] – illabiaalne keskkõrge tagavokaal [ɯ] – illabiaalne kõrge tagavokaal [ʊ] – illabiaalne vaegkõrge tagavokaal [a] – illabiaalne madal eesvokaal [ɶ] – labiaalne madal eesvokaal [æ] – illabiaalne vaegmadal eesvokaal [ɛ] – illabiaalne keskmadal eesvokaal [e] – illabiaalne keskkõrge eesvokaal [i] – illabiaalne kõrge eesvokaal [œ] – labiaalne keskmadal eesvokaal [Ø] – labiaalne keskkõrge eesvokaal [y] – labiaalne kõrge eesvokaal [ɪ] – illabiaalne vaegkõrge eesvokaal [ʏ] – labiaalne vaegkõrge eesvokaal [ɐ] – vaegmadal keskvokaal [ɜ] – illabiaalne keskmadal keskvokaal
Sõnades nagu a´ʎi all´i ‘seal’ hääldub /ll/ pigem /j/-ks ning seda tähistab /ʎ/. Konsonantide tabelis on veel ära märgitud kaks afrikaati: /tʃʃ/ näiteks sõnas ´kotʃʃe coche ‘auto’ ja /ɟʝʃ/ nagu ɟʝʃate ´yate ‘jaht’, kusjuures mõlemad häälduvad palataalselt. 2. Vokaalid Hispaania keeles on viis vokaali, mis võivad esineda nii rõhulistes kui ka rõhuta silpides. Need on /i/ (kõrge illabiaalne eesvokaal), /e/ (keskkõrge illabiaalne eesvokaal), /a/ (madal illabiaalne eesvokaal), /o/ (keskkõrge labiaalne tagavokaal), /u/ (kõrge labiaalne tagavokaal). Selle põhjal võib üldistada, et rohkem on hispaania keeles pigem kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale ning madalaid esindab ainult /a/. Vokaalid võivad omistada nasaalse kõla, kui nad paiknevad nasaalsete konsonantide vahel või kui silbikoodis järgneb vokaalile nasaalne konsonant. Nagu eespool mainitud, võivad samad vokaalid olla rõhulises silbis ja ka rõhuta silbis
arusaadav, S=TS-ga (tsiga,tsõõr) EI=AI (hain, saisma, sain) D=Q-ga (mõtsaq, lapsõq) Paljud murdesõnad kirjakeeles põhjamurretes tundmatud ( kõiv-kask, ikkama-nutma, like-märg, kura-vasak, pettäi-mänd, varjutus-peegel) · Mulgi murre lõunamurretest kõige põhjaeestilisem. A=E-ga sõna järgsilpides (kirjutame-kirjuteme) · Võru ja Setu murre- lõunaeesti kirjakeel areneb Võru murde põhjal- Võru keel/ Võro kiil. Vokaalharmooni- esisilbis on eesvokaal, siis on ka järgnevad vokaalid selles sõnas eesvokaalid (küla-külä, kõnelema-kõnõlõma) Eitussõna tegusõna järel (ma ei tule maq tulõ õiq) Sellel murdel on vene mõju häälduse ja sõnavara poolest.
Vokaalidiagramm. - eesvokaalid keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä) - tagavokaalid keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a) - keskvokaalid keeletõus ees- ja tagaosa vahel (õ) - kõrged keeletõus on kõrge (i, ü, u) - madalad keeletõus on madal (a, ä) - keskkõrged vahepealsed (e, o). - labiaalid (huulhäälikud, ümarvokaalid): u, o - illabiaalid (ümardamata): a, ka i, e, ä i kõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge.
Vokaal Ü 1. Kuidas häälik Ü tekib? Ü on kõrge huulestatud eesvokaal. Keele ja lõua asend meenutab i moodustamist (kõnes kujuneb keele asend pisut tagapoolsemaks, häälikut õppides on aga kasuks, kui toome keele võimalikult ette). Huuled on torutatud nagu u hääldamisel, seejuures moodustub väiksem ja ümaram ava kui o hääldamisel, kuna lõug laskub minimaalselt. Ü moodustamist on suhteliselt lihtne omandada: keel, lõug ja huuled teevad rõhuhetkel üheaegse sööstu ette, pika üü korral jäävad sellesse asendisse toetuma. Keeletipp on
on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1.) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi osad:tuumvokaal või ühend(diftong), alguskonsonat või selle ühend, lõppkonsonant või selle ühend(viimased 2 pole kohustuslikud). Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub
16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. Pärineb Hollandi keelest/ y ja sk holladi keele ij ja sch asemel
üks häälik mõjutab talle eelnevaid häälikuid Kaugassimilatsioon mõju teises/kolmandas silbis Lähiassimilatsioon häälik mõjutab oma vahetus läheduses olevaid häälikuid Täielik assimilatsioon 2 häälikut muutuvad täiesti sarnaseks (muld:mulla) Osaline as. sarnaseks muutuvad vaid mingi hääldusliku joone poolest (lumi, lume, lumd muutus lund) 31. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Kui esimeses silbis on eesvokaal, siis järgnevates silpides on ka eesvokaal. Nii ka tagavokaalide puhul. (see on progressiivne kaugassimilatsioon) nt soome keeles: päässä, maalla 32. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! See on peenendus, tuleb kaasahääldusega (j ja j naabruses, aga ka siis kui neid ei ole naabruses) regressiivne lähiassimilatsioon. Peenendus keel puutub laiemalt kokk kõva suulaega (palju, nalju, panni, kassi) 33
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb – üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen – teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut – umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila – piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) – sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani – umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. hollandi keelest 17.–18. sajandil arenenud germaani keel
28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Näited. · Suund: progressiivne (onu) ja regressiivne (palju) · Aeg: sünkrooniline ehk mingil teatud ajahetkel, diakrooniline ehk ajalooline häälikumuutus · Kaugus: lähiassimilatsioon (kõrvuti: nt distsipliin) ja kaugassimilatsioon (pole kõrvuti) · Ulatus: osaline, täielik 29. Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu). 30. Mis on palatalisatsioon? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31
Tooge näiteid! 1) häälduskohaassimilatsioon: kahe hääliku moodustuskohad lähenevad üksteisele 2) hääldusviisiassimilatsioon (frikatiivistumine, nasalisatsioon) 3) helilisusassimilatsioon (helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks, helitustumine naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Vokaalharmoonia (progressiivne kaugassimilatsioon) - kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka j ärgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul. Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik', sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete'
Tooge näiteid! · Assimilatsiooni ulatus: täielik assimilatsioon (muld mulla, hind hinna) ja osaline assimilatsioon (lumi lund). · Assimilatsiooni suund: progressiivne assimilatsioon (sama, lauba / vokaalharmoonia) ja regressiivne assimilatsioon (lumta > lund). · Assimilatsiooni kaugus: lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! · Kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama kehtib ka tagavokaalide puhul, nt kirderanniku: käbü ,,käbi". 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! · Ehk peenendus/kaashääliku peenendus. Palataliseeruvad t, l, n, s kui neile järgneb i või j, nt oli. 32. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Tooge näiteid! · Dissimilatsioon ehk eristumine üks häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult
vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n]
Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia. 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t, s, n, l, r) peenendus. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti 13. sajandil. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. Häälikukaod sõna seest 1500 AD Häälikukaod sõna alguses – aferees Vokaalide afereesi eesti keeles tavaliselt ei esine, siiski ep ole > pole jms Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: *strand >> rand,
saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003). 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti murdealal on see laialdasem ja vist ka vanem, põhjaeesti murdeala lääneosas aga piiratum või puudub, nagu ka kirderannikumurdes. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti XIII sajandil. Palatalisatsioon on olemas liivi keeles ja idapoolseis läänemeresoome murretes, vist küll omaette kujunenud nähtusena. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod.
Foneemi häälduskuju. Foneem väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel. Kõrge Madal Eesvokaal Tagavokaal Labiaalsus A - + - + - E - - + - - I + - + - - O - - - + + U + - - + +
Assimilatsiooni kaugus: lähiassimilatsioon kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia) 29. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Assimilatsiooni foneetiline omadus: häälduskohaassimilatsioon - Kahe hääliku moodustuskohad lähenevad üksteisele *soon p ää > Somp a [m] / _ {m, p} [ ] / _ /k/ Huulassimilatsioon (eriti l, r, d saavad labialiseerituse) olud, orud, udu, usun Vokaalharmoonia (progressiivne kaugassimilatsioon) kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul. Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik', sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete'
*nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud: *eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] *labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis. Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Foneem – väikseim tähenduseta keeleüksus, võimaldab eristada tähendusi; häälikud on eri foneemid. NT: foneemid e/l/u annavad kokku morfeemi elu. Foneemide liigid
põhiliste häälikutüüpide märkimisega ja ei pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne. 11. Vokaalide liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalikolmnurgas ja -trapetsis on häälikud järjestatud teatavate foneetiliste parameetrite ehk muutujate järgi. Kui keeleselg liigub ettepoole, on tekkiv häälik eespoolne ehk eesvokaal; kui ta tõmbub tahapoole, on häälikki tagapoolne ehk tagavokaal. Kui huuled ümbarduvad, tekib huul- ehk labiaalvokaal(ü); kui nad ei ümardu, tekib illabiaalvokaal(i). artikulatsioonikoht ees taga huulte asend ümardamata ümardatud ümardamata ümardatud kõrgusaste kõrge i ü õ u
ninaõõs, neeluõõs 29. Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkus eesti keeles: I, II ja III välde Vokaalid e täishäälikud: kõrged eesvokaalid- i, ü; kõrged tagavokaalid- u; keskkõrged eesvokaalid- e, ö; keskkõrged tagavokaalid- õ, o; madal eesvokaal- ä; madal tagavokaal- a diftong - täishäälikuühendid ühes silbis, eesti keeles on neid 36, nt täis, pea, oa hiaatus - kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, nt avaus, paleus, rodeo, duo Konsonantide jagunemine: a) helilised: l, m, n, r, v, j, n sabaga helitud: p, t, k, h, s, s, f, h b) moodustusviisi järgi sulghäälikud e klusiilid: k, p, t
annaabi.ee 
