Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks (5)

Absolutiiv -ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A
Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis
Adstraat : on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).
Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega
Afiks : seotud morfeem . Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks.
Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult
Akustiline foneetika : uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi
Algkeel : on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
Allkeel : keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng)
Allofoon : foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
Allomorf: morfeemi variant
Anafoor : keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana
Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente.
Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse.
Artikulatoorne foneetika: uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu
Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi
Binaarne opositsioon : vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud
Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses
Deiktiline element: kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend , tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea
Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele
Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant
Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju , millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad.
Diskursus : tekst koos kontekstiga
Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine , nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
Ekstensioon : sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid
Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega.
Foneem : fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon.
Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu.
Foneetiline kirjaviis : kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi )
Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Fraas : koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu
Funktsioonist lähtuv keeleuurimine: võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid, mitte ühe konkreetse keele nähtused, sest eri keeltel on eri tasandi vahendid sama funktsiooni väljendamiseks
Fusioon : tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada)
Genealoogiline liigitus: jagab keeled sugulus - ja põlvnemissuhete alusel.
Glossimine: morfoloogilise info lisamine igale morfeemile
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi.
Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele
Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik).
Grammatiseerumine : keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks
Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus.
Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes.
Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
Häälikute kvantiteet : häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.
Haru: on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses.
Idiolekt: konkreetsele indiviidile omane keele variant
Infiks: tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in-iraman ‘ laenas’)
Intensioon: (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele
IPA: International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud
Isolaatkeel : on keel, millel ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud).
Kääne: grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega
Kaksikliigendus: on keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks
Keeleteadus : ( lingvistika ) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus.
Keeleuniversaalid : on keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele.
Keelkond: on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm.
Kiri: nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks
Kliitik : seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud
Kõneakt: (ehk kõnetegu) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud)
Kõnetegu: (ehk kõneakt) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud)
Konkreetne tähendus: kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus.
Konversatsioonianalüüs: (ehk vestlusanalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused
Korpus: lausungite ehk tekstilausete kogum. Tänapäeval on korpusena hakatud mõistma peamiselt polüfunktsionaalseid elektroonilisel kujul olevaid tekstikogusid, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest.
Kujundskeem: (ingl k image schema) tähenduse tekkimise aluseks olev skemaatiline mõiste või mõistete kogum (kognitiivses lingvistikas)
Kumulatsioon : ühes morfeemis on mitu tähendust
Kvantitatiivne sotsiolingvistika : tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga
Lause: kirjakeeles üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga , suulises kõnes eristatav süntaktilise ja tähendusliku terviklikkuse ning intonatsiooni põhjal (lause lõpus tavaliselt intonatsioon , st põhitoon langeb ning tekivad pikemad pausid)
Lingua franca: on abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.
Lingvistika: (keeleteadus) loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus
Logograafiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale (nt hiina)
Markeerimatus : mingi keelevormi tavalisus, loomulikkus, lihtsus
Markeeritus : mingi keelevormi erilisus, ebatavalisus, keerukus
Metafoor : mõtlemise mehhanism , ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas
Metakeel: keel, mida kasutatakse loomulike keelte kirjeldamiseks. Metakeeleks võivad olla grammatilised formalismid või ka mingi loomulik keel, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega.
Mitmeliikmeline opositsioon: vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud
Modaalsus: kõneleja seisukoha/arvamuse grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu
Moodustaja: (ingl k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on
Morf : morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles
Morfeem: on väikseim tähendusega keeleüksus
Morfeemianalüüs: sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine)
Morfoloogia : on keeleteaduse haru, mis uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks.
Muutumine: sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub
Naaberpaar: mitmest voorust koosnev dialoogi osa, mis tavaliselt järgib kindlaid reegleid (nt tervitus - vastutervitus, küsimus - vastus).
Nominatiiv-akusatiivsed keeled: keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti (markeeritud käändega); skemaatiliselt: A = S; P
Patsient: (semantiline roll) lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele
Pertseptiivne foneetika: (nimetatakse ka tajufoneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamist ja tajumist (äratundmist).
Polaarsus : grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust
Polüseemia: mitmetähenduslikkus; mitmetähendusliku üksuse ehk polüseemi tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud (nt inimene seisab ja kell seisab).
Polüsünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub väga palju morfoloogilisi elemente (üks lause võib koosneda ainult ühest sõnast, mis on tavaliselt väga pikk).
Pragmaatika : on keeleteaduse haru, mis võtab keelelise käitumise ja tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti.
Praktiline sotsiolingvistika: tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika , keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel.
Prefiks : tüve ette liituv morfeem
Presupositsioon: eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte
Pro-sõnad: sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel ( pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne).
Propositsioon : lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab
Psühholingvistika: keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt
Reduplikatsioon : liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine
Rekonstruktsioon: on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel.
Saaja: (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti
Segmentimine: sõna jagamine morfeemideks
Semantika: on keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi.
Semantiline roll: tähendus, mille lausemoodustaja konkreetses lauses saab, roll, mida ta konkreetses lauses täidab
Seotud morfeem: morfeem, mis saab esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega
Siht: semaniline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti
Silpkiri : kiri, milles üks märk vastab ühele silbile
Sotsiolekt : keele variant, mille kasutamine sõltub kõneleja sotsiaalsest taustast ja suhtlussituatsiooni formaalsusastmest
Sotsiolingvistika: keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas
Sotsiolingvistiline liigitus: keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas.
Substraat: on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel.
Sufiks: tüve lõppu liituv morfeem
Sünonüüm: teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang ; paralleelne ja rööpne).
Sünonüümia: samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel.
Süntaks: on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks.
Sünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente.
Superstraat: on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt.
SUT: soome-ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem
Tähendus: on see, mille abil ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega.
Tähendusväli: tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad
Tähistaja: on Saussure’i loodud termin keelelise vormi jaoks
Tähistatav: on Saussure’i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks.
Tajufoneetika: (nimetatakse ka pertseptiivseks foneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist (äratundmist).
Teema: semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub.
Tekst: keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess
Tekstilingvistika: keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid
Teoreetiline keeleteadus: tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast.
Tsirkumfiks: tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+ mach +t)
Tüpoloogiline liigitus: jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi.
Ühildumine: nähtus, mille puhul verbile lisandub marker , mis märgib, kumb osaline sihitislikus lauses on alus, kumb sihitis
Üldkeeleteadus: käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid.
Vaba morfeem: morfeem, mis võib esineda iseseisva sõnavormina
Vähemuskeel: on keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem kui teis(t)e keel(t)e kõnelejaid.
Variatiivsus: tähendab, et erinevad inimesed, sotsiaalsed grupid ja eri piirkondade elanikud kasutavad keelt erinevalt. Samuti muutub keele kasutamine aja jooksul.
Vestlusanalüüs: (ehk konversatsioonianalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused
Voor : vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima
Vooruvahetus: kõnevoorude vahetamine vestluses
Võrdlev-ajalooline keeleteadus: püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust.