1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik FÜSIOLOOGILINE TASAND Täht ortograafia Foneem, allofoon fonoloogia Poolsilp, häälik (konventsioon) morfonoloogia ENERGEETILINE TASAND Morfeem morfoloogia (Silp) Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna OPERATIIVMÄLU TASAND Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas Liitlause (grammatika osa), leksikol Foneetiline lause Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik
teistmoodi. Sel juhul on tegemist täiendava jaotumisega. Näiteks hääldub foneem /n/ tavaliselt hääldatud ninahäälikuna hambasompudel [n] (nt naba, kanda, kanad). Foneemi /k/ kõrval muutub aga /n/ pehmel suulael hääldatud ninahäälikuks [ ] (nt panka, kanga, ving). Häälda võrdlevalt sõnapaare kinda - kinga, kanda - kanga. Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [ ] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon. Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited: · muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust) /m/ > [ ] / /h/_# (nt lehm [leh: ])
Absolutiiv ergatiivsed keeled - on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morf...
Richelieu: Prantsuse Akadeemia: kõik peaks olema ilus, kultiveeritud, elegantne, korrastatud ka keel Port Royali grammatika LOENG IV Strukturalism Genfi koolkond: Saussure õpilased Kopenhageni koolkond: Louis Hjelmslev: Nn GLOSSEMAATIKA: käsitleb keelt täielikult abstraktsena, otsides keele universaalseid omadusi Praha koolkond: Trubetzkoi, Jakobson Trubetzkoi Rakendas Saussure liigendust fonoloogiale Foneem eristab tähendusi, allofoon mitte. Foneem on kõigi allofoonide abstraktne kogum Allofooni valik johtub ümbrusest Strukturalism Oluline on VASTANDUS Distinktiivtunnused-esinevad binaarsetena: kaks vastandlikku: heliline vs helitu, ühe käände vastandumine teisele Ka tunnuse puudumine on oluline Jakobson Markeeritusteooria: opositsiooniliige, millel tunnus puudub on markeerimata, tunnusega liige on markeeitud Strukturalism USA-s
Fonoloogia kordamisküsimused 1. Fonoloogiline hierarhia Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult
- kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust
osafaktoreid, tähendustunnuseid ehk semantilisi komponente ja kasutada neid samamoodi kui fonoloogias kasutatakse distinktiivtunnuseid. Otsatarbekas on eraldada sõna- ja lausesemantika. Lingvistilises analüüsis on tavaks lahutada keel eri struktuuritasandeiks, kusjuures igal neist on oma põhiüksused: TASAND FONOLOOGIA MORFOLOOGIA SÜNTAKS KÕNE häälik morf lausung VAATLUS allofoon allomorf lause SÜSTEEM foneem morfeem süvastruktuur 8. Foneetika (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika) ja fonoloogia uurimisvaldkond. Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja sell...
Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja...
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on üldistustasandis.
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 17. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Häällikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend.
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, ...
töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneemil endal ei ole tähendust.
eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine?
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja keelendamine see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas ...
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi ...
Foneemide seletamisel on levinud kaks tradistiooni: foneemid häälikuperedena ja foneemid funktsionaalsete üksustena. Häälikupere - selliste omavahel foneerilises suguluses olevate allofoonide rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis. Foneemide märkimiseks tuleb kasutada mingit eeskuju, Selleks on kaks võimalust: 1. Võib kasutada peaallafoone e foneeminorme - kõige kõrgemat distributsiooni omavad e kõige rohkearvulisemates häälikuümbrustes esinev allofoon. 2. Käsitleda foneemi eeskuju probleemi nimetamise küsimusena, nii et representatsiooniks võidakse valida suvaline märk (nt vastav tähestiku märk) Fonoloogiliste tunnusjoonte tabelid on fonemide disdikntiivse sisu täpsed kajastused. Funktsionaalse määratluse järgi on foneemid distinktiivtunnuste kimbud. Keele foneemid moodustavad foneemisüsteemi e foneemiventari. Keelt saab fonemiseerida (s.o
hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu. Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4. Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled.
21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus. Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist,
ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6
mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Kõrva ehitus teos on basilaarmembraan, milles asuvad fibrillid e kuulmiskiud e basilaarkiud, mida on seal umbes 20000 24000. Basilaarmembraani pikkus on 32 mm. Selles asetseb Corti organ e spiraalelund, mis koosneb erinevat liiki karvarakkudest, mis muudavad basilaarmembraani mehaanilised võnkumised
invariantne etalon on foneem (erinevate hääldatud häälikute vahel peab olema üks üldine häälik, millel kõla on sarnane). Foneem on fonoloogia põhiüksus. · Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. · Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. · Foneem on abstraktsioon ,reaalsuses esineb ta variantide e. Allfoonidena. · Olulisim on foneemi distinktiine e tähendust eristab funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal ei ole tähendust. · Foneem on psühholoogiline reaal
Mis vahe on loomulikul keelel ja tehiskeelel? Loomulik keel on keeleteaduse uurimisobjekt. See on keel, mida teatud rühm inimesi räägib emakeelena. Ta on tekkinud loomuliku arengu tulemusena. Tehiskeel on kunstlikult loodud keel, näiteks formaalkeeled, mida kasutatakse teaduslikus ning tehnilises valdkonnas, seda iseloomustavad näiteks matemaatilised sümbolid, ning rahvusvahelised abikeeled, mille eesmärk on luua universaalkeel, näiteks esperanto või volapük. Mitu elavat loomulikku keelt on maailmas? Maailmas on 6000-7000 elavat loomulikku keelt. Kus ja miks on kõige suurem arv erinevaid keeli? Kõige rohkem on elavaid loomulikke keeli Aasias 2165. Keelte paljususe üks põhjusi võib olla näiteks maastiku eripära. Igas orus ja künkas elavad inimesed, kes kasutavad suhtlemisel oma keelt, neil pole tarvis enda elukohast kaugele rännata, sest kõik eluks vajalik on olemas. Miks on maailma keelte arvu kohta nii palju erinevaid andmeid? Maailm...
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (as...
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasu...
määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Kvaliteeti mõj positsioon, naaberh. kõneorganite anatoomina ja emotsionaalne seisund(toon). Häälikuklassi abstraktsioon on foneem.-fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes häälikuna. Allofoon e. foneemivariant. Kõnetrakti piiravad ja muutvad häälduselundid: huuled, hambad, ülalõualuu, alalõualuu jne. Häälikute jaotus: · Moodustusviis- mis toimub kopsudes ja nina kaudu tuleva õhuga, keele ja huulte asend. · Moodustuskoht- millisest kõnetrakti osas häälik moodustatakse Vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid mitte. Takistusteta ja takistatud õhuvool Üldkeeleteadused 29.09
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika Deskriptiivne e kirjeldav foneeti...
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teor...
o intonatsioon o kvantiteet e välde eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted: · foon e häälik akustiliselt eristatav häälik · minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra · allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab · foneem häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga · distinktiivne distributsioon eri foneemid kõrgemadaleesv.tagav.labial.a-+-+-o---+ (erinev minimaalpaar), eri tähendused +u+--++ä-++--e--+--ö--+-+i+-+--ü+-+- · komplementaarne distributsioon sama +õ----- foneemi allofooni, sarnane tähendus
naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Kõneorganid, häälduselundid, vt nt: http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse Eesti keele vokaalid
kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse *Kõne akustilist analüüsi tehakse praegu masinatega Eesti keele vokaalid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
