1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik FÜSIOLOOGILINE TASAND Täht ortograafia Foneem, allofoon fonoloogia Poolsilp, häälik (konventsioon) morfonoloogia ENERGEETILINE TASAND Morfeem morfoloogia (Silp) Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna OPERATIIVMÄLU TASAND Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas Liitlause (grammatika osa), leksikol Foneetiline lause Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik
teistmoodi. Sel juhul on tegemist täiendava jaotumisega. Näiteks hääldub foneem /n/ tavaliselt hääldatud ninahäälikuna hambasompudel [n] (nt naba, kanda, kanad). Foneemi /k/ kõrval muutub aga /n/ pehmel suulael hääldatud ninahäälikuks [ ] (nt panka, kanga, ving). Häälda võrdlevalt sõnapaare kinda - kinga, kanda - kanga. Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [ ] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon. Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited: · muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust) /m/ > [ ] / /h/_# (nt lehm [leh: ])
Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant Anafoor keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks Analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente Areaalne liigitus jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv märgib objektide hulka (ainsus või mitmus) Aspekt väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi
Richelieu: Prantsuse Akadeemia: kõik peaks olema ilus, kultiveeritud, elegantne, korrastatud ka keel Port Royali grammatika LOENG IV Strukturalism Genfi koolkond: Saussure õpilased Kopenhageni koolkond: Louis Hjelmslev: Nn GLOSSEMAATIKA: käsitleb keelt täielikult abstraktsena, otsides keele universaalseid omadusi Praha koolkond: Trubetzkoi, Jakobson Trubetzkoi Rakendas Saussure liigendust fonoloogiale Foneem eristab tähendusi, allofoon mitte. Foneem on kõigi allofoonide abstraktne kogum Allofooni valik johtub ümbrusest Strukturalism Oluline on VASTANDUS Distinktiivtunnused-esinevad binaarsetena: kaks vastandlikku: heliline vs helitu, ühe käände vastandumine teisele Ka tunnuse puudumine on oluline Jakobson Markeeritusteooria: opositsiooniliige, millel tunnus puudub on markeerimata, tunnusega liige on markeeitud Strukturalism USA-s
Fonoloogia kordamisküsimused 1. Fonoloogiline hierarhia Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav
· rõhk hääldusenergia kontsentratsioon (eesti k 1. silp), rõhulist silpi hääldatakse kõige selgemalt. · intonatsioon terve lause meloodiline kõikumine · kvantiteet (välde) · sõnaintonatsioon (toon) Fonoloogia uurib häälikuid keelesüsteemi seisukohalt. foon mistahes häälik ühe osana helivoos; puhtalt kokkulugemine nt sõnas kala on neli fooni allofoon mingi foneemi variant nt h-foneemi variandid allofoonid - sõnades rüht, piht, tähtis, nahk jne foneem häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni. Eesti keeles on üks foneem /h/ minimaalpaar- sama häälikulise koostisega sõnad, mis erinevad ühe hääliku poolest: - kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s'
osafaktoreid, tähendustunnuseid ehk semantilisi komponente ja kasutada neid samamoodi kui fonoloogias kasutatakse distinktiivtunnuseid. Otsatarbekas on eraldada sõna- ja lausesemantika. Lingvistilises analüüsis on tavaks lahutada keel eri struktuuritasandeiks, kusjuures igal neist on oma põhiüksused: TASAND FONOLOOGIA MORFOLOOGIA SÜNTAKS KÕNE häälik morf lausung VAATLUS allofoon allomorf lause SÜSTEEM foneem morfeem süvastruktuur 8. Foneetika (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika) ja fonoloogia uurimisvaldkond. Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi). Allkeel: keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon: foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Allomorf: morfeemi variant Anafoor: keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse.
õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi). Allkeel - keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon - foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest v Allomorf - morfeemi variant Anafoor - keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus - jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse. Artikulatoorne foneetika - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on üldistustasandis.
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 17. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Häällikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend.
- Rõhk - - Intonatsioon helikõrgus muutub, nt küsilauses teistsugune - Kvantiteet(välde) häälikute pikkus - Sõnaintonatsioon(toon) Foneetiline transkriptsioon: IPA(Rahvusvaheline foneetiline alfabeet) vaata ise netist seda tabelit! Soome-ugri transkriptsioon Fonoloogia: Tegeleb häälikutega keelesüsteemiseisukohalt. Foneem häälikute klass, mida ühes keeles kasutatakse sõnade ülesehitamiseks v loomiseks. Allofoon üks variant foneemist, nt esinevad h tähe hääldused. (foon) lihtsalt mingid tähed/häälikud millest sõnad koosnevad Minimaalpaar kana vs kala erinevad ainult ühe hääliku poolst, aga tähendus täiesti erinev 09.10.2012 Fonoloogia strukturalismi ühe põlvkonnana. VAATA SLAIDE 16.10 Morfoloogia Grammatiline kategooria: hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused
töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneemil endal ei ole tähendust.
eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine?
punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus, nt veer voor. Distinktiivtunnused: · On sõna tähendusi eristavad tunnused, nt kila küla. Täiendav jaotumine: ehk komplementaarne distributsioon. · Kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. · Nt velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal. Allofoon on ühe ja sama foneermi foneertiline variant. 6. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? · Hingamiselundid ülesandeks on varustada kopsud hapnikuga. · Fonotatsioonielundid ülesandeks on hääle tekitamine. · Artikulatsioonielundid kõris tekitatud hääl kandub suuõõnde, kus hääl muutub resonantsi tagajärjel häälikuteks. 7. Missugused on meie hingamiselundid? · Ninaõõs (cavum nasi)
abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises, mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad,
Minimaalpaar tõendab, et häälikud on eri foneemid, õigemini eri foneemide esindajad e allofoonid. Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Kahte häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vaid siis, kui nad on foneetiliselt lähedased Märgatavad e ekstrinssed allofoonid - kuuldavalt erinevad; kalduvus põhjustada hääldamisvigu ja seega interferentsi võõrkeeleomandamisel. Märkamatud e intrinssed allofoonid - tajupiirangulised, erinevused pole kuulda Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olenemata sealjuures omavahel opositsioonis (ja
hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu. Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4. Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled.
21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus. Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist,
ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6
mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Kõrva ehitus teos on basilaarmembraan, milles asuvad fibrillid e kuulmiskiud e basilaarkiud, mida on seal umbes 20000 24000. Basilaarmembraani pikkus on 32 mm. Selles asetseb Corti organ e spiraalelund, mis koosneb erinevat liiki karvarakkudest, mis muudavad basilaarmembraani mehaanilised võnkumised
invariantne etalon on foneem (erinevate hääldatud häälikute vahel peab olema üks üldine häälik, millel kõla on sarnane). Foneem on fonoloogia põhiüksus. · Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. · Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. · Foneem on abstraktsioon ,reaalsuses esineb ta variantide e. Allfoonidena. · Olulisim on foneemi distinktiine e tähendust eristab funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal ei ole tähendust. · Foneem on psühholoogiline reaal
Millised on eituse sagedasemad väljendusviisid? Jaatust ja eitust väljendab polaarsus. Eituse sagedasemad väljendusviisid on eituspartikkel (ei lähe), eitusverb ning verbi afiksid. Seleta mõisted: Keel märgisüsteem, mida inimesed mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutavad. Foneem fonoloogia põhiüksus ehk häälikuklassi abstraktsioon, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Foneemil endal puudub tähendus. Allofoon ehk foneemivariant on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos kõnelejast, ümbrusest või positsioonist tingitud varieeruvate tunnustega. Häälik vähim üksus keeles. Eristatakse vokaale ja konsonante. Klusiiv keel, kus eristatakse inklusiivseid ja eksklusiivseid esimese isiku pronoomeneid ja verbiafikseid. NT inklusiivne meie mina ja sina, eksklusiivne meie mina ja tema. Morfeem väiksem tähendusega üksus. Jaguneb seotud ja vabadeks morfeemideks
Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides. Fonoloogia foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. Foneetika ja fonoloogia erinevus: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foon häälik. Akustiliselt eristatav häälik. Nt üks täht. Foneem häälikusüsteemi üksus. Allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab. Foneemi häälduskuju. Foneem väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel.
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28. Kõneorganid, kõnetrakt
Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides. Fonoloogia foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. Foneetika ja fonoloogia erinevus: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foon häälik. Akustiliselt eristatav häälik. Nt üks täht. Foneem häälikusüsteemi üksus. Allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab. Foneemi häälduskuju. Foneem väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel.
Allofoonid ühe ja sama foneemide esindajad klusiil sulghäälik (kpt, gbd) vokaal täishääik, heliline (aeiouõäöü ) diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne) Vokaale lahutada teineteisest ei saa, kuna dif hääldamisel keel pidevalt liigub. Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviisi nimetatakse. Seda on vaja, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Allofoon sama foneemi erivariant (keelelise iseärasuse tõttu. Nt kinnisem e sarnaneb i'le) 5. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna - Keel on märgisüsteem, mida kasutatakse suhtlemiseks. Keelelise väljenduse aluseks on häälikud. Häälikuid on tohutult palju.Aga häälikud, mida inimene suudab oma kõneelunditega kuuldavale tuua ei ole veel keelesüsteemi üksused ( keelesüsteemi mõte ongi panna nendest tähenduseta häälikutest kokku tähendusega
määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Kvaliteeti mõj positsioon, naaberh. kõneorganite anatoomina ja emotsionaalne seisund(toon). Häälikuklassi abstraktsioon on foneem.-fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes häälikuna. Allofoon e. foneemivariant. Kõnetrakti piiravad ja muutvad häälduselundid: huuled, hambad, ülalõualuu, alalõualuu jne. Häälikute jaotus: · Moodustusviis- mis toimub kopsudes ja nina kaudu tuleva õhuga, keele ja huulte asend. · Moodustuskoht- millisest kõnetrakti osas häälik moodustatakse Vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid mitte. Takistusteta ja takistatud õhuvool Üldkeeleteadused 29.09
Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Häälikud on meeleliselt tajutavad, kuid neil ei ole iseenesest tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi
õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi). Allkeel: keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon: foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Allomorf: morfeemi variant Anafoor: keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse.
o intonatsioon o kvantiteet e välde eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted: · foon e häälik akustiliselt eristatav häälik · minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra · allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab · foneem häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga · distinktiivne distributsioon eri foneemid kõrgemadaleesv.tagav.labial.a-+-+-o---+ (erinev minimaalpaar), eri tähendused +u+--++ä-++--e--+--ö--+-+i+-+--ü+-+- · komplementaarne distributsioon sama +õ----- foneemi allofooni, sarnane tähendus
naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Kõneorganid, häälduselundid, vt nt: http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse Eesti keele vokaalid
kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse *Kõne akustilist analüüsi tehakse praegu masinatega Eesti keele vokaalid
annaabi.ee 
