Keeleteaduse alused MÕISTED Loomulik keel ehk emakeel ehk esimene keeleteadus. ALLKEEL erinevad keelekujud (släng, argikeel, üldkeel, ametikeeled) IDIOLEKT isikukeel FORMAALKEEL kunstlikult loodud märgisüsteem, tehiskeel, mis on välja arendatud teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades OBJEKTKEEL üksikkeel, mis on uurimise objektiks METAKEEL kirjeldustes kasutatav keel KOMMUNIKATSIOON suhtlus KÕNE kahe inimese vaheline keeleline suhtlus SÕNALINE/VERBAALNE keeleline suhtlus, selle tähtsaimad elemendid on sõnad ja sõnaühendid MITTEVERBAALNE SUHTLUS zestides, miimikas ja kehakeeles avalduv suhtlus
TARTU ÜLIKOOL EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT Sotsiolingvistiline uurimistöö JÜRI MUTTIKA IDIOLEKT SAATE „RINGVAADE“ NÄITEL Mirell Põlma Tartu 2014 SISUKORD 1.KEELEJUHT. MATERJAL............................................................................................4 1.1. Jüri Muttika taust....................................................................................................4 1.2
Sotsiolingvistiline(kasutus ja staatus ühiskonnas) Tüpoloogiline Sotsiolingvistika teke ja olemus Traditsiooniline murdeuurimine ehk dialektoloogia Varieerumine-etnometodoloogia, sotsiaalsed võrgustikud, keeleline identiteet Sotsiolingvistika on keeleteaduse suund, milles empiiriliste meetoditega uuritakse keele kasutamist ühiskonnas. Varieerumine ---geograafiline-murded e. dialektid ---sotsiaalne(vanus, sugu, sotsiaalne klass)-sotsiolektid(släng)-idiolekt e üksikisiku keel ---situatsiooniline(stiil, formaalsuse aste, lambi laused ühesõnaga emotsioonist)- registrid Sotsiolingvistika uurimisobjektid ja meetodid Praktiline sotsiolingvistika(keele planeerimine, hariduspoliitika, keelepoliitika) jm. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Kitsas tähenduses sotsiolingvistika(labor jt) ehk kvantitatiivne sotsilingvistika:keeleüksuse varieerumine kvantitatiivse(statiline analüüs.
koloriiti. (kuumatõbi-palavik, läigitaja-arst). Vanamoelised sõnad raske defineerida, (trotuaar-kõnnitee, papiljott lokirull). Tänapäeva eesti keele sõnavara MURDESÕNAVARA. SLÄNGISÕNAVARA. Murdesõnavara moodustavad murdesõnad, sõnad, mis on käibel ühe keele ühes või paaris murdes. (ööbik-üübik, öövik, ööpik, sisask, sisa, siska). Dialektism murdeline element kirjakeeles. Sotsiaalmurded. idiolekt sotsiolekt ühe inimese keele kasutus ühiskonna keelekasutus · släng (professionalismid, eripärase värvingu sõnad) · argoo · zargoon · erikeel
Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. Kui aga tekib uuendus (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism sellega midagi peale hakata. Eristus: parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsised, tähelepanu väärivad jne. Keelekollektiive peetakse ühtlaseks, idiolekt (individuaalne kõnepruuk) ei mahu strukturalistlikku skeemi. Klassikaline dialektoloogia (keelegeograafia): keele varieerumine ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega (muutused ei levi ühe kiirusega). Inimesed elasid võrdlemisi paikselt. ,,Autentsuse" otsimine: keelenäiteid taheti võimalikult ,,autentselt" keelejuhilt (vanem isik, võimalikult vähese haridusega, võimalikult paikne, vanemad
funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks. Tuletame meelde jaotuse parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsiselt võetud, tähelepanu väärivad jne. 4. Keelekogukondi peetakse ühtlaseks, homogeenseks. Ometi ei ole mõeldav, et kogu keelekogukonna liikmed (nt kõik soome, saksa, jaapani jms keele kõnelejad) käituvad alati ühtemoodi. Individuaalne keelekasutus e. idiolekt ei mahu strukturalistlikku skeemi. Strukturalism ei uurinud aga tegelikku keelekasutust, vaid ideaalset keelekuju, kirjakeelt jms. 5. Klassikaline dialektoloogia (keelegeograafia) püüdis seletada ka sünkroonilist varieerumist, nimelt ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega (muutused ei levi ühe kiirusega). Inimesed elasid võrdlemisi paikselt. ,,Autentsuse"
funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks. Tuletame meelde jaotuse parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsiselt võetud, tähelepanu väärivad jne. 4. Keelekogukondi peetakse ühtlaseks, homogeenseks. Ometi ei ole mõeldav, et kogu keelekogukonna liikmed (nt kõik soome, saksa, jaapani jms keele kõnelejad) käituvad alati ühtemoodi. Individuaalne keelekasutus e. idiolekt ei mahu strukturalistlikku skeemi. Strukturalism ei uurinud aga tegelikku keelekasutust, vaid ideaalset keelekuju, kirjakeelt jms. 5. Klassikaline dialektoloogia (keelegeograafia) püüdis seletada ka sünkroonilist varieerumist, nimelt ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega (muutused ei levi ühe kiirusega). Inimesed elasid võrdlemisi paikselt. ,,Autentsuse"
Reaalsus- tegelikkuses olemasolev ja lähedane Põnevus- ootamatu ja intrigeeriv teave. Konfliktsus- vastandamine, võitlus jms Omasus- harjumuspärane Huumor- hea nali Kõneleja stiil Kolm põhistiili: Madal ehk kerge stiil- kõnekaunistusteta ning mõeldud teadete edastamiseks ja õpetamiseks Keskmine stiil- kujundirikkam, mõeldud meelelahutuseks, keskuteluks ja vestluseks. Kõrge ehk suursugune stiil- nõuab kõnekaunistusi, on mõeldud kirgede õhutamiseks ja elamuste esilekutsumiseks. Idiolekt- ühele inimesele omane keelekasutus. Sünonüümid- teisendsõnad on tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Fraselogismid- tähenduselt ühtesulanud sõnaühendid ,,leiba luusse laskma´´,,keelt kandma´´ Kujundid Kõnekujundid- moodustatakse sõnu ja väljendeid ebaharilikult suhestades, et kasutada neid ülekantud tähenduses. Epiteet- kaunistav või kirjeldav täiend, mis väljendab põhisõna omadust, tunnust või
nende konkreetne esinemus (vt keel vs. keelekasutus). Rangelt öeldes, me ei räägi ,,eesti keelt", vaid ,,kõnet". 6. Keelevariandid/keelekujud/allkeeled (varieties, lects). Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Isegi samast soost sama põlvkonna ja samst piirkonnast pärit inimesed ei räägi ühtemoodi. Individuaalne keelekuju on idiolekt. Keelekasutus sõltub olukorrast, nt ametlikus olukorras, olmes, suuliselt ja kirjalikult jms ei suhtle me samamoodi. Võib rääkida ametlikust keelekujust, argikeelest, kõrgstiilist jms. Need on keelevariandid/keelekujud/allkeeled. 7. Formaalkeeled. Märgisüsteemi võib luua kunstlikult. Selliseid süsteeme nimetatakse tehis- ehk formaalkeelteks. Programmeerimiskeeled jms. Liiklusmärkide süsteem on ka keel. Morsetähestik
Häälik suulise kõne väikseim üksus Häälikuseadused kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi Häälikute kvaliteet häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus Haru osa keelepuust, moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses Idiolekt ühele isikule omane keelekasutus Infiks tüve sisse lisanduv morfeem IPA kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem Isolaatkeel on keel, millele ei ole sugulaskeelt Kääne väljendavad tüvele lisatavad käändelõpud Kaksikliigendus keelemärgi jaotamine vormiks/tähenduseks ja vormi jaotamine foneemideks Keeleuniversaalid keelte üldine omadus Keelkond on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm
LOENG I Keel on LOOMULIK Ei ole tehissüsteem Esimese keele omandavad kõik loomupäraselt keskkonnast Millest keel koosneb? Olles ise süsteem, koosneb keel omakorda paljudest alasüsteemidest Ta on struktuuride ja reeglite kogum, kuid osa neist reeglitest on abstraktsed, kõik korraga ei realiseeru Ferdinand de Saussure Keel ja kõne on erinevad mõisted Langue vs parole: abstraktne reeglite kogum vs nende konkreetne esinemine IDIOLEKT Individuaalne keelekuju Sõltub olukorrast FORMAALKEELED Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus
- Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast). Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. ,,Loomulik" tähendab, et 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende vahendid, eelkõige
Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis ,,toodete" (Ssõnade, lausete) analüüsina. Voor- vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima Vooruvahetus- kõnevoorude vahetamine vestluses. Naaberpaar-nt küsimus - vastus, ettepanek - nõustumine jne 88. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt) Variatiivsus- sotsiolingvistika põhimõiste- palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: 1) geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt- dialekt) 2) situatsiooniline (stiil, formaalsus) (kõik räägivad erinevates olukordades erinevalt) 3) sotsiaalne (sotsiaalne klass- seostatakse sissetulekuga, vanus, sugu jne) Keele variandid: dialekt, släng, allkeel, idiolekt, sotsiolekt Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest
Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis ,,toodete" (Ssõnade, lausete) analüüsina. Voor- vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima Vooruvahetus- kõnevoorude vahetamine vestluses. Naaberpaar-nt küsimus - vastus, ettepanek - nõustumine jne 88. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt) Variatiivsus- sotsiolingvistika põhimõiste- palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: 1) geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt- dialekt) 2) situatsiooniline (stiil, formaalsus) (kõik räägivad erinevates olukordades erinevalt) 3) sotsiaalne (sotsiaalne klass- seostatakse sissetulekuga, vanus, sugu jne) Keele variandid: dialekt, släng, allkeel, idiolekt, sotsiolekt Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest
Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis ,,toodete" (Ssõnade, lausete) analüüsina. Voor- vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima Vooruvahetus- kõnevoorude vahetamine vestluses. Naaberpaar-nt küsimus - vastus, ettepanek - nõustumine jne 88. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt) Variatiivsus- sotsiolingvistika põhimõiste- palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: 1) geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt- dialekt) 2) situatsiooniline (stiil, formaalsus) (kõik räägivad erinevates olukordades erinevalt) 3) sotsiaalne (sotsiaalne klass- seostatakse sissetulekuga, vanus, sugu jne) Keele variandid: dialekt, släng, allkeel, idiolekt, sotsiolekt Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest
Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast). Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. ,,Loomulik" tähendab, et 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende vahendid, eelkõige sõnavara on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses
On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad. Kõnet tõlgendades kasutab inimene argiteadmisi (elukogemus) ja diskursusteavet (mis ainevaldkonnast räägitakse). Ferdinand de Saussure (20. saj algus): langue (keel) ja parole (kõne). Allkeeled erinevad keelekujud. (nt ametikeel, argikeel, isikukeel ehk idiolekt) Formaalkeel kunstlikult loodud märgisüsteem (nt matemaatika, loogika, arvutiprogrammide formalismid). Rahvusvahelised abikeeled (nt esperanto, volapük, ido, novial) Konventsionaalne ehk kokkuleppel põhinev. (nt morsetähestik) Loomuliku keele sekundaarne representatsioon (nt punktkiri, sõrmtähestik) Fülogeneetiliselt inimese arengu seisukohalt. (Kirjasüsteemid tekkisid u 5000 aastat tagasi, kõiki loomulikke keeli kunagi räägiti, pole loomuliku keelt, mis oli ainult kirjalikus
Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru: on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses. Idiolekt: konkreetsele indiviidile omane keele variant Infiks: tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k hiraman `laenama'; h-in-iraman ` laenas') Intensioon: (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA: International Phonetic Alphabet kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud
üksusteks. Häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused - kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet - häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet - häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru - on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses. Idiolekt - konkreetsele indiviidile omane keele variant Infiks - tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in- iraman ‘ laenas’) Intensioon - (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA (International Phonetic Alphabet) – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud)
Konkreetsed keeleüksused esinevad konkreetses keelekasutuses. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreetsetest realiseerumisjuhtumitest. Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Selle jaotuse autor on Ferdinand de Saussure: langue vs. parole. Abstraktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus. Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Individuaalne keelekuju on idiolekt. Keelekasutus sõltub ka olukorrast. Sotsiaalsetest, põlvkondlikest, soolistest, piirkondlikest jms erinevuste põhjal võib rääkida keelevariantidest ehk keelekujudest. Märgisüsteemi võib luua kunstlikult. Selliseid süsteeme nimetatakse tehis- ehk formaalkeelteks. Formaalkeeled on piiratud kasutusalaga, sest sümbolite arv on piiratud. Formaalkeelte väljendusjõud on väike. Vaatamata eranditele, mitmetähenduslikkusele, avatusele jms on keel ikkagi süsteem. See
· tähenduste süsteem keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest märkidest 4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust. Kõik keeled võivad kõiki mõtteid väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus:
Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis ,,toodete" (Ssõnade, lausete) analüüsina. Voor vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima Vooruvahetus kõnevoorude vahetamine vestluses Naaberpaar ehk mitmest voorust koosnev dialoogi osa. 76. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt) Sotsiolingvistika põhimõisteks variatiivsus palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: · geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt dialekt ) · sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu) · situatsiooniline nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt). Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest
Formaalkeeled on tehiskeeled, mis on välja arendatud eelkõige teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades. Kuid loomulike keelte sõnade mitmetähenduslikkus ja tähenduste vaheliste piiride hajusus ei osuta nende nõrkusele, vaid väljendusjõule ja paindlikkusele. Erinevad keelekujud ehk allkeeled on näiteks ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid (üldkeel, argikeel, kõrgstiil, släng) ning isikukeeled ehk idiolekt. Keel on teinud võimalikuks inimkonna kultuurilise arengu (inimese sünnipärane keelevõime, mis bioloogilise ja kognitiivse nähtusena teeb võimalikuks üksikkeelte olemasolu, omandamise ja kasutuse. Tavalises keelekasutuses esineb mõiste ,,keel" rohkem või vähem metafoorselt: kehakeel, zestid, miimika, spetsiaalsete eesmärkide jaoks loodud kokkuleppel põhinevad zestide keeled (nt lennujaamades, tuletõrjujatel), viipekeel, morse.
ekstralingvistiliste(näoilmed, sestid jms) vahendite puhul. 3. Keelesüsteemi duaalsus keelesüsteemi kaks liigendust: esiteks tähendus/vorm, teiseks fonoloogiline süsteem. 4. Keelsüsteemi produktiivsus inimekeel lõpmata arenev, avatus uuendustele, Veel omadusi: - Elusa keele süsteemi pidev muutumine laensõnad, grammatika muutumine ajapikku. - Keelesüsteemi variantide olemasolu(allkeeled: nt kirjakeel, dialekt e murre, idiolekt ühe inimese keel, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas(emakeel) - Metakeele olemasolu keele abil võime rääkida ja kirjeldada keelt - Võime kõnelda sellest, mida pole kohal Maailma keeled (EKSAMIKS???) Maailma keelte arv 6000-7000 elavat loomulikku keelt Keelte liigitamine: 1) genealoogiline liigitus keelte suguluse järgi, pärit samast algkeelest. (Isolaatkeel
Negatiivne viisakus on distantseeriv - austuse, lugupidamise vajadus Positiivne viisakus on lähendav ning orienteeritud sõbraksolemise tahtmisele positiivne nägu (gruppi kuulumine, teiste poole hoidmine) negatiivne nägu (tahakse olla omapärased ja iseseisvad). Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it 12. Sotsiolingvistika. Variatiivsus. Dialekt, sotsiolekt, idiolekt. Suulise ja kirjaliku keele erinevus. Kvantitatiivne sotsiolingvistika, konversatsioonianalüüs. Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: · geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt dialekt ) · sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
Inimkeele olemuslikud omadused: * Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) * Keelemärgi diskreetsus e eristatavus * Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses.
inimkeele omadusi • kõne primaarsus, kirja • elusa keele süsteemi pidev sekundaarsus; muutumine; • keele omandamine lapseeas • keelesüsteemi variantide olemasolu (esimene ehk emakeel); (allkeeled: näit kirjakeel, dialekt e • metakeele olemasolu (?); murre, • võime kõnelda sellest, mida pole idiolekt, stiil); koha Inimkeele olemuslikud omadused • keelemärgi • keelemärgi keelesüsteemi arbitraarsus ehk diskreetsus ehk kaksikliigendus: motiveerimatus(kehtib eristatavus (ei kehti nt: esimene liigendus: sümbolite puhul, aga paralingvistiliste ja tähendus/vorm; teine
18. SITUATSIOON, KASUTUSKONTEKST, KÕNELEJA EESMÄRGID Keelekasutust mõjutavad situatiivsed jooned: - suuline või kirjalik suhtlus, - vahendava tehnoloogia olemasolu ja selle loomus - sünkroonne või asünkroonne suhtlus - dialoog või monoloog - argine või avalik situatsioon - privaatne või avatud keskkond - anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond - spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine 19. SOTSIOLEKT, REGIOLEKT, IDIOLEKT Sotsiolekt – sotsiaalsed dialektid. Sotsiaalselt määratletud allkeeled. Rääkija võib olla sarnasem keeles rääkijaga samast sotsiaalsest rühmast mõnes teises piirkonnas kui inimesega, kes kuulub temast erinevasse sotsiaalsesse rühma samas piirkonnas. Regiolekt – ühele regioonile, alale omane dialekt. Regiolekt kujuneb välja oma keelekeskkonnas, vastava asukohariigi põhikeele mõjul. Rääkija näitab oma keelepruugiga, mis keelekeskkonnas ta elab.
Tähendusteks on näiteks ,,keele ehituse süsteemipärane esitus", ,,(grammatika)õpik e. reeglite kogu" ja ,,keele süsteem" homonüüm- väliskujult sarnased sõnad, mille tähendus on täiesti erinev hüperonüüm e. ülemmõiste hüponüüm e alammõiste IA-mall- morfeemid leitakse konkreetsest keeletarvitusest korduvate üksuste otsimise teel, mis seejärel segmenteeritakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust ideogramm e. kirjamärk, mis tähistab tervet sõna idiolekt e isikukeel, üksikinimese keelekuju idioom- keeleomane, vormilt kinnistunud ja tähenduselt piltlik väljend ikoon- oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis implikatiivsed universaalid- üldised loogilised järeldusreeglid implikatsioon- loogiliselt tulenevad järeldused indeks- selle aluseks see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga infiks e. siseliide, käib tüvisõna sisse infinitiiv e. tegevusnimi
ning keegi vooru ise üle ei võta, võib kõneleja jätkata, kuni esile astub mõni muu.2) Kui esimeses võimalikus siirdekohas ei kasutata reeglit 1a ega 1b, vaid kasutatakse reeglit 1c, hakkab reeglistik 1a- 1c järgnevas võimalikus siirdekohas uuesti tööle. Naaberpaar ehk mitmest voorust koosnev dialoogi osa. Naaberpaarid, nt küsimus - vastus, ettepanek - nõustumine jne 92. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt). Eesti murdealad. Variatiivsus: geograafiline; sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass); situatsiooniline (stiil, formaalsus Keele variante: dialekt ehk murre, sotsiolekt(subkultuuride kõneldavad alamkeeled,släng) allkeel (kirjakeel, ühiskeel, argikeel jne), idiolekt (isikukeeled) Eesti keeles on kaks suuremat murderühma põhjaeesti ja lõunaeesti murded (mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid). Nendevahelised erinevused
reeglistik uuesti ringlema. Naaberpaarid küsimus-vastus, tervitus-vastutervitus, ettepanek-nõustumine/mittenõustumine Sotsiolingvistika uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas: variatiivsus, geograafiline, sotsiaalne(vanus, sugu, sots. Klass), situatsiooniline(stiil, formaalsus), keele variante: dialekt e murre(Ranna, Alutaguse, Kesk, Ida, Lääne, Saare, Mulgi, Tartu, Võru, Setu), sotsiolekt, släng, allkeel, idiolekt laias mõttes uurib sl vestluse struktuuri, keele varieerumist ja kakskeelset ühiskonda. Praktiline sl on keele planeerimine, haridus- ja keelepoliitika, millede meetodiks on enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Kitsas mõttes uuritakse keeleüksuse varieerumise täppisanalüüsi. Psühholingvistika tegeleb keele ja meele ning nende arenguga, lapse keelelise arengu ja kakskeelsusega. Teise keele omandamine on lapse ja täiskasvanu vahel erinev:
Peaeesmärgiks on avastada vestluse struktuur. Argivestluse puhul on inimesed üksteisega võrdsed, institutsionaalse vestluse puhul on osalejatel teatud vorm ees, kuidas on vaja suhelda. Voor- ühe inimese kõne järgmise inimese kõneni (auditooriumi sidumine) Vooruvahtusmehhanism: vooru võtab A) see, kellele osutati B) see, kes jaole saab C) eelmien kõneleja ise 88. Variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt) Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: · geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt dialekt ) · sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu) · situatsiooniline nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
Polüseemi prototüüpsed tähendused... Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust Keelemängukoomiksid, reklaamid · Tekst, diskursus, tekstilingvistika, diskursuseanalüüs · Pragmaatika, kõneakt, viisakusstrateegiad · Viiteahelad, anafoon · Konversatsioon- e vestlusanalüüs, voor, vooruvahetus, naaberpaar · Sotsiolingvistika, keele geograafiline jaotumine, variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt); praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika · Psühholingvistika uurimisalad keele omandamine, õppimine, kakskeelsus, eksperimentaalne psühholingvistika · Keeleteaduse meetodid · Keelekorpused Kelle varieerumine · Maailma keelte juurde tagasi keeleteadlased ei ütle kunagi, kui palju keeli täpselt on. · Keel või murre saare murde reetlikkus... · Eliza Doolitle (Pygmalion...Minu veetlev leedi) Sotsiolingvistika
3) keelesüsteemi duaalsus- kõik imimkeeled on kaheliigilised: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem, kus tähenduseta üksustest pannakse kokku tähenduslikud üksused (sõnad) 4) keelesüsteemi produktiivsus- Keelel ei ole piire; lausete hulk keeles on piiramatu. Suhtluses on piirid ees, seda raskendab arusaamine. Sellele lisaks: elusa keele süsteemi pidev muutumine; inimkeeltel on allkeeled, kirjakeel, dialekt ehk murre; idiolekt keelesüsteemi variantide (allkeelte) olemasolu kõne primaarsus, kirja sekundaarsus keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel), keelepädevuse olemasolu; metakeele olemasolu (?), oskad oma keeles seletada, mida miski tähendab 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid:
Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kirik) – külakeel (küla) – idiolekt (inimene) Murde kasutusala on väiksem. Ühes keeles on mitu murret. Mingi murde kõnelejad saavad üksteisest aru. Murretel ei ole kirjakeelt. Murde kõnelejaid on vähem. Vastuväited Murde kasutusala on nii geograafiliselt kui arvuliselt suhteline. Nt Uus-Guinea ja Etioopia: palju keeli/murdeid, sest puudub ühtne standardkeel. MURRE Mittestandardne madala staatusega keelekuju. Maailma isoleeritud osades räägitav keelekuju, millel pole kirjakeelt.
Etümoloogia EKSS online Lekseem ehk sõnaraamatu sõna, selle leksikaalne tähendus ehk denotatsioon. Semeem - sõna üks denotatsioon Üldkeeleteadus 1.12.12 KORDAMINE *tekst, diskursus, tekstilingvistika, diskursuseanalüüs *Pragmaatika, kõnetakt, viisakusstrateegiad *viiteahelad, anafoor *Konversatsiooni- e vestlusanalüüd, voor, vooruvahetus, naaberpaar *sotsiolingvistika, keelte geograafiline jaotumine, variatiivsus, keele variandid (dialekt, sotsiolekt, allkeeled, idiolekt); praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika *Psühholingvistika uurimisalad - keele omandamine, õppimine, kakskeelsus, eksperimentaalne psühholingvistika. Miks ja kellele on keeleteadust üldse vaja? *kes on keeleteadlane? *Õige/hea ja vale/halb keel *keeleteadus ja keelekorraldus keelehoole *soovitused ja kirjeldused ja seletused *Kust sõnad tulevad ja miks? *kuidas algas? Läänes: Antiik-Kreeka - Platon (mh sõnade muutumisest, u 360 eKr); kreeka k
üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru: on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses. Idiolekt: konkreetsele indiviidile omane keele variant Infiks: tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in- iraman ‘ laenas’) Intensioon: (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA: International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud
A. Lähme õhtul kinno! B. Olgu, lähme Sotsiolingvistika Sotsiolingvistika uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas. Empiiriline uuring kogutakse andmed ja siis analüüsitakse seda Variatiivsus geograafiline sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass) situatsiooniline (stiil, formaalsuse aste) Keele variante: dialekt ehk murre, sotsiolekt (teatud sotsiaalseststruktuurist lähtuv variant õppejõud/vanem), släng, allkeel (kirjakeel, ühiskeel, argikeel jne), idiolekt (isikukeel) Laias tähenduses sotsiolingvistika: ühiskondlikud protsessid keele varieerumine mitmekeelne ühiskond Praktiline sotsiolingvistika: keele planeerimine, hariduspoliitika, keelepoliitika jmt. Meetodiks enamasti sotsiloogilised küsitlused keelega seotud teemadel (nt rahvaloendus) Kitsas tähenduses sotsiolingvistika (Labov jt) ehk kvantitatiivne sotsiolingvistika : keeleüksuse varieerumise kvantitatiivne / statistiline analüüs
Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis kohtuvad erinevad diskursused e. “kirjad”, kultuurikontekstist tulenevad, autorist ja lugejast tulenevad “kirjad”, (kumbki on ülimalt tugevasti kultuurikontekstist olenev), sotsiolekt (kollektiivne), idiolekt – individuaalne. Märgiline struktuur funktsioneerib teiste struktuuride seas, suhestub nendega, samastub või vastandub. 11. Riffaterre intertekstuaalsusest (vt "Akadeemia" 1998) Riffaterre’i arvates kiputakse pahatihti samastama hüpertekstuaalsust intertekstuaalsusega. Sellele on andnud aluse arvutirevolutsioon – arvuti on arenenud infootsimissüsteemist reaalse analüüsi süsteemiks, mis on võimeline tekitama esmalt kriitilist diskursust ja hiljem loovat kirjeldust
tähendus, on ka häirivus inimeste, mitte keele ega teksti omadus, mistõttu ka sel teemal ei saa viidata mingile objektiivsele tõele. Küll saab uurida (potentsiaalseid) kuulajaid, nende reaktsioone ja arvamusi ja saada teada, kas tekst on nende kuulajate arvates hea või halb. Siis aga oleks aus ja hinnatavate suhtes viisakas nii väljendudagi. Mitte tekst ei ole arusaamatu, vaid mina ei suuda mõista. Mitte tekst pole vigane, vaid minu idiolekt on teistsugune. Mitte maailm pole hukas, vaid mina olen konservatiivne. Lühidalt • Keel on kõne abstraktsioon ehk selle kirjeldus, kuidas inimesed räägivad. • Sõnadel ei ole selliseid objektiivselt mõõdetavaid para- meetreid nagu tähendus, eestikeelsus, sobivus vms. • Need on suhtlejate (või suhtluse vaatlejate) parameetrid: mina arvan, et sõna tähendab midagi või sobib mingisse kohta
annaabi.ee 
