kilpkõhr häälekurrud hingetoru söögitoru rinnak kopsud diafragma Kõnemoodustus Kõnelejal on mõte midagi öelda. Ajutegevuse tulemusena valminud kõneplaan realiseeritakse kuuldavaks akustiliseks signaaliks kõneorganite abil. Rääkimise ajal aktiveerub umbes 100 lihast. · Respiratoorne · Fonatoorne · Artikulatoorne aparaat Respiratoorne kompleks - hingamiselundid Organid: · trahhee e. hingetoru, · bronhid, · kopsud, · vahelihas, · rindkere, · roided Funktsioneerimine Kopsud käsnjad. Vasak kops väiksem kui parem Ülesanne: varustada õhuvooluga Sissehingamine  väljahingamine (passiivne) Kõhuhingamine, roidehingamine Jõudehingamine s:v 3:4 Kõnehingamine s:v 1:4 Ekspiratoorne paus. Akustiline paus Inimesed suudavad erinevalt enamikust loomadest oma
Virtuaalne akustiline struktuur teadvuses (nt kuuma kartul suus), neuraalne ja füsioloogiline tegevus Helilaine produtseerimine ja levi, akustiline kõnesignaal Helilaine vastuvõtt kõrvas, selle reaktsioon närviimpulssidena, kõnetaju Mõtte kujundamine kuulaja teadvuses, kõnetuvastus, mõistmine Foneetika mõiste ja harud Foneetika on teadus, mis uurib keele häälikulise ehituse ning inimkõne üksusi, on füüsikaline teadus, kolm alajaotust: artikulatoorne: häälikumoodustus, kõneloome akustiline heli/häälelaine uurimine, kõnesignaali analüüs taju: arusaamine Uurimisobjekt: kõne häälikuline aines Foneetika ja fonoloogia vastandus Uurimisobjektid erinevad: Foneetika: kirjeldab reaalsete, mõõdetavate tunnuste kaudu konkreetseid objekte, traditsiooniline väikseim keeleüksus häälik. Tähendus sellel puudub, välja arvatud juhul kui see langeb tähendusliku üksusega kokku:
1. Millistest faasidest koosneb kõneakt? 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine) 2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus)  artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (hääleline)  akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine)  tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes
Viimast kasutatakse laste lugema ja kirjutama õpetamisel: häälikupikkust muutes saame ka tähenduseta sõnu, korrektuurharjutustes tegeldakse moonutatud sõnadega. 3.produktiivne tasand- võime mõista, korrata ja genereerida ütlusi. ¤ Keel on akustilis artikulatoorsete märkide süsteem(hääldatav), see on vahend mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Keeleüksususi reaalselt ilma kõneta ei esine, keeleüksusi iseloomustab alati 2 tunnust- vorm(akustilis-artikulatoorne; kirjapilt) ja tähendus või tähenduse eristumine. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Semantilised seosed sõnade vahel: Süntagmaatilised seosed on sõnade kokkusobitamine kõneloomes. Süntagmaatiline seos vastab tavaliselt küsimusele missugune/mida teeb(koer- haugub(karvane); punane-kleit. Koolieelikutel on süntag seosed tavaliselt ülekaalus. Paradigmaatilised seosed moodustavad semantilisi(tähenduslikke) välju,
(keelepuu tüvi) Allkeel  keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon  foneemi variant Allomorf  morfeemi variant Anafoor  keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks Analüütiline keel  keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente Areaalne liigitus  jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse Artikulatoorne foneetika  uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv  märgib objektide hulka (ainsus või mitmus) Aspekt  väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon  vastandus grammatilise kategooria 2 liikme vahel, 1 markeerimata ja II markeeritud Definiitsus  vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element  kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui
tähenduse suhtluses SEMIOOTKA uurib keelt kui märgisüsteemi: keelemärkide ehitus, suhe keelevälise tegelikkusega, märkide omavaheline seos Keeleteaduse harud ARVUTILINGVISTIKA suhteliselt uus haru: keele automaatanalüüs, kirjeldamine, morfoanalüsaator, masintõlge jms Keeleuurimine keele tasandite kaupa Grammatika: nii keeletasand, kui ka teadus , mis seda uurib, samuti... Foneetika: häälikud ja kõne tajumine Artikulatoorne foneetika: hääldus ja kõnetraktis toimuv Auditiivne foneetika:kõne kuulmine Akustiline foneetika: kõnelemisel tekkinud helilained Fonoloogia: häälikute süsteem Foneetika: selline ja selline häälik moodustub nii ja nii Fonoloogia: Keeles X on 8 vokaali, mis jagunevad nii ja nii Keeleteaduse lähedane distsipliin on keelefilosoofia: uurib seoseid keele ja inimmõistuse vahel: ei ole teada, kas keel juhib mõtlemist või vastupidi LOENG III Antiikaja filosoofia
Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu. 4. Foneetika harud (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika). Artikulatoorne haru kirjeldab hääliku moodustamist suus. Akustilise foneetika haru uurib helilaineid. Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond, mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt. 5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab.
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja keelendamine  see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast  artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina  akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma  füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine  tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine  lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline
4. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel). Keele päritolu. Keelekontaktid. Liigitamise alused: 1. Genealoogiline – liigitatakse suguluse alusel, algkeeltest kasvavad välja tütarkeeled 2. Tüpoloogiline – liigitatakse struktuuri ja sõnavara omaduste järgi 3. Areaalne – liigitatakse piirkonna järgi 4. Sotsiolingvistiline – uuritakse empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas Keelte tüpoloogiline liigitus: 1. Artikulatoorne – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe. NT: inglise k „on the table“ – „table“ ei muutu 2. Isoleeriv – sõnade lõppudes ja algustes on palju liiteid NT: talu-de-sse-gi 3. Flekteeriv – tüve muutumine, kuid see pole märgatav NT: jõe, jõge, jõkke 4. Polüsünteetiline – sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente, tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks. Keelekontaktid: Keelekontaktid tekivad eri keelte kõnelejate suhtluses ning keelekontakt võib
Fonoloogia  õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 5. Millised on foneetika rakendusalad? · Retoorika e kõnekunst · Lavakõneõpetus · Võõrkeeleõpetus · Logopeedia · Lauluõpetus (hääleseade) · Kohtufoneetika
elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius.
argikeel, släng) Allofoon: foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Allomorf: morfeemi variant Anafoor: keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse. Artikulatoorne foneetika: uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud
ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon - foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest v Allomorf - morfeemi variant Anafoor - keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana Analüütiline keel on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente. Areaalne liigitus - jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse. Artikulatoorne foneetika - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv - grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon - vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud
kõigi ülejäänud keeletasandite väljendusvahendid ja nendes toimuvad keeleajaloolised muutused. Foneetika laias tähenduses märgib kõiki hääldusteadusi. Foneetika kitsamas mõttes tegeleb kõne täppisuuringutega ning ta vastandiks on fonoloogia ehk õpetushääldussüsteemi(de)-st. Eksperimentaalfoneetika all mõeldakse tavaliselt foneetikat kitsamas tähenduses. Kõnemoodustust (kõneelundite tööd) uurib artikulatoorne foneetika, kõnesignaalide analüüsiga tegeleb akustiline foneetika, kõnetaju uurimisele on spetsialiseerunudtajufoneetika. Kõneelundite hulgas eristame 1) hingamiselundeid, 2) hääleelundeid, 3) artikuleerimiselundeid. Tähtsamad hingamislihased on 1) diafragma (vahelihas) ja 2) sisemised ning välimised roietevahelised lihased. Hääl (helilisus) tekib väljahingatava õhuvoolu mõjul kõris toimuva vibreerimise (võnkumise) tulemusena. Helivõnkeid tekitavad häälepaelad (häälekurrud)
kõigest hoolimata on senised saavutused veel suhteliselt tagasihoidlikud. K.-i on õnnestunud edukalt kasutada neis rakendustes, kus sihiks on konkreetse väljundinfo heliline väljastamine - audio-teabesüsteemid, nägemispuuetega inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid.
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? 5 faasi: sõnumi kodeerimine, tootmine, sõnum signaalina, sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib, mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel
Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid Kõneorganite tegevus Kuulmisorganite tegevus AKUSTILINE TASAND SÜNTEES ANALÜÜS 15. Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused 16. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
metakeele olemasolu (?), oskad oma keeles seletada, mida miski tähendab 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika  keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika  tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika  uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika  uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia  tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem  kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le  kolm morfeemi)
(suur ja väike algustäht, kirjavahemärgid). Mis on foneetika ja mida ta uurib? Millist märkimisviisi kasutatakse? Foneetika on teadus, mis tegeleb häälikute uurimisega akustilisest, artikulatoorsest ja pertseptiivsest aspektist. Foneetika uurib häälikuid ja nende esinemist kõnevoolus. Märkimiseks kasutatakse nurksulgi. [a:] koolon tähistab pikka häälikut. Millisteks allüksusteks foneetika jaguneb ja millega need tegelevad? Foneetika allüksused on artikulatoorne, akustiline ja pertseptiivne foneetika. Artikulatoorne foneetika tegeleb kõneorganite tegevuse uurimisega kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja akustilisi omadusi (pikkus, kõrgus jt). Pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ehk tajumist. Milline on foneetika põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Foneetika põhiüksuseks on häälik. Häälikute hulk on lõpmatu. Hääliku kvaliteeti
meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid:  Artikulatoorne  Akustiline  Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi
Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidzinkeeled (tekivad mingisuguse üldiselt kõneleva keele baasil, aga väga lihtsustatud grammatika ja sõnvaraga) mõlemas kontaktisoleva keele elemente, puudub aga kinnistunud grammatika, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks. Kreoolkeel  ema hakkab seda keelt rääkima oma lapsega, seega on see emakeeleks ja tekib oma kinnistunud grammatika. 02.10.2012 Foneetika ja fonoloogia Foneetika: a) Artikulatoorne - hääldamine b) Akustiline  tegeleb häälelainega, pigem füüsikaline teadus c) Auditiivne ehk tajufoneetika  kuidas inimene vastu võtab. Mõisteid..... Dentaalne  hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne  vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne  kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne  huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud  oluline inglise keele häälduses, k p t juures
pikka aega, sihiga luua "kõnelev arvuti", kuid kõigest hoolimata on senised saavutused veel suhteliselt tagasihoidlikud. K.-i on õnnestunud edukalt kasutada neis rakendustes, kus sihiks on konkreetse väljundinfo heliline väljastamine - audio-teabesüsteemid, nägemispuuetega inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika  häälikuõpetus, hääldusõpetus  teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid  häälikuid  artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega.
pikka aega, sihiga luua "kõnelev arvuti", kuid kõigest hoolimata on senised saavutused veel suhteliselt tagasihoidlikud. K.-i on õnnestunud edukalt kasutada neis rakendustes, kus sihiks on konkreetse väljundinfo heliline väljastamine - audio-teabesüsteemid, nägemispuuetega inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika  häälikuõpetus, hääldusõpetus  teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid  häälikuid  artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega.
pikka aega, sihiga luua "kõnelev arvuti", kuid kõigest hoolimata on senised saavutused veel suhteliselt tagasihoidlikud. K.-i on õnnestunud edukalt kasutada neis rakendustes, kus sihiks on konkreetse väljundinfo heliline väljastamine - audio-teabesüsteemid, nägemispuuetega inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika  häälikuõpetus, hääldusõpetus  teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid  häälikuid  artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega.
Üks tähendusväli on nt värvused. 11. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Grice'i maksiimid. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused. Semantika ja pragmaatika on tähenduseõpetused. Mida X-ga öelda võib ? Kõneakt  suulise suhtlemisprotsess , kõneleja rääkides sooritab selle. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused. 1) mõte, mõistestamine, keelendamine e sõnastamine 2) sõnumi tootmine, artikulatoorne tegevus, väljaütlemine 3) sõnum signaaline, häälelaine edasikandumine vastuvõjale 4) sõnumi vastuvõtmine 5) tuvastamine, mõistestamine, lahtimõtestamine, dekodeerimine. Kõneakt oletab ja tõestab, et iga keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi tegu, mitte ainult info edastamine. Implikatuur e komperatiivsusprintsiip  on käsitlus keelelisest väljendusest, mis väidab, et inimene ütleb, peale
kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika  kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika  helilaine Tajufoneetika  kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad  üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5
2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika 3) kontrastiivne ehk võrdlev foneetika 4) ajalooline foneetika ehk häälikulugu 5) normatiivne foneetika ehk ortoeepia 6) eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3
ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate
uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja Âmeetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad, missugused seigad mõjustavad keelekollektiivide suurust ja keelte esinemistihedust. areaalne e. piirkondlik klassifikatsioon- lähtutakse geograafilistest kriteeriumitest arbitraarne- meelevaldne arhifoneem- sellega tähistati neid juhtumeid, kus kahe foneemi vaheline opositsioon neutraliseerub artikulatoorne foneetika- hääldamist uuriv foneetika artikulatsiooniviis- see, kuidas õhuvoolu kulgu takistatakse arvutilingvistika- uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet masinal töödeldavas vormis. aspekt- terminit kasutatakse mitmes tähenduses. Selle all võib mõista mingi kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse. Imperfektiivsest (e lõpetamata tegevuse) või duratiivsest (e kestva tegevuse) aspektist räägitakse siis, kui tegevust käsitatakse
saj. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtusest, mis üksteisest erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. FONEETIKA 8. Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas. Foneetika tegeleb kõneloome- ja tuvastusega ja akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ül on luua selline süsteem, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maaima keelte häälikulisi ressursse. (Artikulatoorne foneetika e kõneloome uurimine, akustiline foneetika e kõnesignaali analüüs, auditiivne e tajufoneetika e kõne tuvastamine) Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe. Üldistatult viis etappi: 1. Sõnumi kodeerimine - mõte, mõistestamine (sõnumi tähendusesituse kujutamine vastavalt mõttele)ja keelendamine (tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi) 2
FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine  missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e
Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris: helilise puhul toimub kerge surin. 2. Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained. Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra.
kõige paremini vastavad sisendiks olevale inimkõnele. Selline tehnoloogia võimaldab luua mitmesuguseid rakendusi, kus kõnetuvastuse väljund võib olla lõpptulemuseks (näit. Dikteerimine) või sisendiks edasisele töötlusele (näit. Tuvastatud sõnade põhjal käskluste edastamine seadmetele, kõne semantiline analüüs automaatses dialoogisüsteemis). 21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-)  Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt
elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius.
omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis • akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi • auditiivne e tajufoneetika - uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on
keel, keele millel 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid:  Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast  Akustiline - tegeleb häälelainega  Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’
tegu on väga keeruka protsessiga. Joonisel on esitatud teksti häälega ettelugemise lihtsustatud skeem ja kujutatud inimese füsioloogilised organid, mis on kaasatud lugemisprotsessi. Foneetika  on teadus, mis uurib inimkõne üksusi  häälikuid  artikulatoorsest, akustilisest ja · Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. · Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja /
kogum. Mentaalse leksikoni üksuste omavahelised suhted muutuvad pidevalt. • Õigete sõnade leidmisel lähtutakse semantilistest ja süntaktilistest tunnustest, sõnade tuvastamisel aga ennekõike nende häälikulisest küljest. Mentaalne leksikon sisaldab keelekasutaja kogu subjektiivse teadmise tema emakeele sõnade kohta. Selle teadmise võib jagada mooduliteks: • fonoloogiline moodul • artikulatoorne moodul • ortograafiamoodul • leksikaalgrammatiline moodul • leksikaalgrammatiline kodeerimismoodul • leksikaal-mõisteline süsteem • leksikaalpragmaatiline süsteem Holistilised ja modulaarsed käsitlused • Keeleteaduses on arutletud selle üle, kas meie keeleteadmine on modulaarselt organiseeritud. • Chomsky lähtus sellest, et inimese keelevõime on ühelt poolt autonoomne, terviklik (holistiline), teisalt aga modulaarne.
Ajaloolise Võrumaa keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia. Tallinna Tehnikaülikoolis foneetika ja kõnetehnoloogia labor. Arvo Eek, Einar Meister. 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. 1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd
4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika  häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline  häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu  ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil  sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv Â
4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika  häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline  häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu  ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil  sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t.
37 alaosad, 20). Vajalik, et luua seos kuuldavate ja nähtavate asjade vahel. a. Tihti nime asemel funktsioon b. Säilib tegevuste nimetamine 4. Aferentne-motoorne: kõnesüsteemi kinesteesia häire. TP tertsiaarsed väljad (40). Kaasatakse kogemus rääkimisest. a. Literaalsed parafaasiad (vt eelnevalt) b. Artikulatoorselt lähedaste häälikute eristamine (eriti kui artikulatoorne aparaat fikseeritud) c. Kirjutamise häire 5. Semantiline afaasia: ruumilise ja kvasiruumilise kõne mõistmine. TP tertsiaarsed väljad (37, 39). a. Tee ring risti alla; transitiivsed järeldused; Kolja lõi Petjat, kes sai haiget? b. Tihti akalkuulia (arvus väljendatud ruumisuhe) Eferentsed afaasiad: 1. Motoorne: kõne motoorse „meloodia“ häire
Keelekasutuse uurimine ja tekstianalüüs Krista Kerge  sõnamoodustus, allkeele tekstilised omadused 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika ja fonoloogia 1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika".
sotsiolingvistika, etnolingvistiline vitaalsus. · Suulise kõne uurimine · Keele omandamise uurimine · Arvutilingvistika, keeletehnoloogia 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika: · 1879 esimene foneetika ülevaade: kvantiteedisüsteen, k, p, t ja g, b, d, suhted. · Paul Ariste: 1930ndad artikulatoorne foneetika. 1938 ettekanne foneetikakongressil kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkuse eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud", 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) · Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena. 2008 ,,Eesti keele foneetika I" (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus)
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini (u 400 eKr) grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); Veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, nad on ka hinduismi aluseks, suulised tekstid. Keel on personifitseeritud jumalannaks, sest keel suudab kirjeldada püha ja siis ta peab ka ise püha olema. Veedadel oli kuus aabitsateadust: grammatika, foneetika, meetrika,etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus. Artikulatoorne foneetika sündis vajadusest veedasid õigesti hääldada. Leiti foneetilised reeglid, mis muutusi sõnapiiridel eristasid, sest sõnu hääldati retsiteerimisel kokku ja sõnapiiridel toimusid foneetilised muudatused. Panini grammatika olemus, eripärad, tähtsus: Panini u 400 suulist reeglit kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt. Tema tekstist pole võimalik ilma kommentaarideta aru saada, sest ta kasutab sümboleid, mis väljaspool grammatikat ei
seaduspärasused (valik, kombineerimine) · Keelenorm- süsteemi rakendaminse võimalused (keelevaist) NB! Eksimine süsteemi või normi vastu: Verifitseerimine on see, millega uurime keelevaistu ja tuvastame eksimusi süsteemi või normi vastu eksimisi. KEEL ON VAHEND, MILLE ABIL ON VÕIMALIK SUHELDA Keeleüksused (saavad reaalseks kõnes) on teaduslik abstraktsioon. 2 külge · vorm (akustilis- artikulatoorne; kirjapilt)- kuidas me hääldame ja kuidas teised seda tajuvad ja kirjutamine ja nägemine · tähendus või tähenduse eristamine Foneemid: akustilis- artikuatoorselt lähedaste ja funktsioonilt samaste häälikute klass (väikseim üksis) me hääldame häälikuid erinevalt ja ta kõlab sarnaselt, kuid mitte ühte moodi, samas ta täidab ühte ja sama rolli a) hääldaja anatoomilised iseärasused
keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni. 3. süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4. keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja Âtuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon  kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad
Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu
Nende vahel toimub töötlus kokkupuutekohtades. Omavahel on teatud piirini sõltumatud. - Lähtusid sellest et tavalisel inimesel on süsteemid sõltumatud – seda saab näidata: saab teha kahte asja korraga, sest üks ei sega teist. Sarnased süsteemid segaksid üksteist - Kui pead tegelema verbaalse informatsiooniga siis visuaalne ei sega seda eriti, aga teine verbaalne info segaks. 2 teemat - Fonoloogiline ladu – sisemine kõrv - Artikulatoorne kontrolliprotsess – sisekõne, mida teeme asjadega ja mida hakkame meelde jätma Robert Logie - Visuaalne vahemälu – aitab sõnu pildi järgi meelde jätta - Sisemine kuvand Fonoloogiline ring - Fonoloogilise/semantilise sarnasuse efekt - Sõnapikkuse efekt – meenutatakse niipalju sõnu kui 2s jooksul korrata jõuab, nii palju meelde jääb - Artikulatoorne mahasurumine – protseduur mis takistab kordamist, visuaalsel sõnade
annaabi.ee 
