samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1.) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi
6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat- ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud huultega. Primaarvokaalides ei ole tavaliselt piiranguid. Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega. IPA VOKAALDIAGRAMM [ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal [ɔ] – labiaalne keskmadal tagavokaal [o] – labiaalne keskkõrge tagavokaal [u] – labiaalne kõrge tagavokaal [ɒ] – labiaalne madal tagavokaal [Ʌ] – illabiaalne keskmadal tagavokaal [ɤ] – illabiaalne keskkõrge tagavokaal [ɯ] – illabiaalne kõrge tagavokaal [ʊ] – illabiaalne vaegkõrge tagavokaal [a] – illabiaalne madal eesvokaal [ɶ] – labiaalne madal eesvokaal [æ] – illabiaalne vaegmadal eesvokaal [ɛ] – illabiaalne keskmadal eesvokaal
Konsonantide tabelis on veel ära märgitud kaks afrikaati: /tʃʃ/ näiteks sõnas ´kotʃʃe coche ‘auto’ ja /ɟʝʃ/ nagu ɟʝʃate ´yate ‘jaht’, kusjuures mõlemad häälduvad palataalselt. 2. Vokaalid Hispaania keeles on viis vokaali, mis võivad esineda nii rõhulistes kui ka rõhuta silpides. Need on /i/ (kõrge illabiaalne eesvokaal), /e/ (keskkõrge illabiaalne eesvokaal), /a/ (madal illabiaalne eesvokaal), /o/ (keskkõrge labiaalne tagavokaal), /u/ (kõrge labiaalne tagavokaal). Selle põhjal võib üldistada, et rohkem on hispaania keeles pigem kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale ning madalaid esindab ainult /a/. Vokaalid võivad omistada nasaalse kõla, kui nad paiknevad nasaalsete konsonantide vahel või kui silbikoodis järgneb vokaalile nasaalne konsonant. Nagu eespool mainitud, võivad samad vokaalid olla rõhulises silbis ja ka rõhuta silbis näiteks /i/ on sõnas ´piso piso ‘astun’ rõhulises silbis, aga sõnas pi´so pis´o ‘astub’ rõhuta silbis
- kõrged keeletõus on kõrge (i, ü, u) - madalad keeletõus on madal (a, ä) - keskkõrged vahepealsed (e, o). - labiaalid (huulhäälikud, ümarvokaalid): u, o - illabiaalid (ümardamata): a, ka i, e, ä i kõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5:
Neist igaühele saab "sekundaarse" vaste, kui eesvokaalid ja [] huulestada, ülejäänud tagavokaalid aga delabialiseerida (vt Ladefoged). Sekundaarvokaalide sümbolid IPA järgi (sulgudes vastava primaarvokaali märk). Eesvokaalid alanevas järjekorras: y (i), (), ø (e), oe (), OE (æ). Tagavokaalid: (u) analoog meie õ-le, () inglise luck (praeguseks arhaism, enamasti asendunud keskvokaaliga []), () madalaim labiaalne tagavokaal (ingl hot, mida varem hääldati []-na). Muide, märk tähistab u-st madalamat primaarvokaali, sellegi illabiaalset vastet tähistab enamasti . (Rootsi kirjakeele [] (lühike nt sõnas upp `üles') läheneb keskvokaalile.) Keskvokaalid. Kõrged (kõrvuti "tavaline" ja labiaalne): (vene ) (rootsi pikk , nt ut `välja'). Vokaalitrapetsi keskel moodustuvad alanevas järjekorras [], [] (labiaalne), []. 3.1.3. Diftongid ehk "kaksiktäishäälikud"
Näited. · Suund: progressiivne (onu) ja regressiivne (palju) · Aeg: sünkrooniline ehk mingil teatud ajahetkel, diakrooniline ehk ajalooline häälikumuutus · Kaugus: lähiassimilatsioon (kõrvuti: nt distsipliin) ja kaugassimilatsioon (pole kõrvuti) · Ulatus: osaline, täielik 29. Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu). 30. Mis on palatalisatsioon? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Näited.
Keel ja Kirjandus, nr 79. Hint, Mati 1998. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Hint, Mati 2004. Eesti keele foneetika ja morfoloogia. Süvaõpik. Viies, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Avita. Karlsson, Fred 2002: Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Wiik, Kalevi 1991: Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool, Turu Ülikool. Esisiilbi täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia eessilbi tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali - Kihnus, Võrus, Peipsi ääres on säilinud selline soomesarnane vokaalharmooniline hääldus. Häälduskoha assimilatsioon kahe hääliku häälduskohad lähenevad, nt. Nasalisatsioon oma, kond, kumb lund lumd häälduskoha assimilatsioon. M moodustatakse eespoolsemalt kui d, ebamugavuse pärast käänatakse lund. Osaassimilatsioon. Esisiilbi täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia
Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n]
Foneemi häälduskuju. Foneem väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel. Kõrge Madal Eesvokaal Tagavokaal Labiaalsus A - + - + - E - - + - - I + - + - - O - - - + + U + - - + +
*lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud: *eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] *labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis. Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Foneem – väikseim tähenduseta keeleüksus, võimaldab eristada tähendusi; häälikud on eri foneemid. NT: foneemid e/l/u annavad kokku morfeemi elu. Foneemide liigid Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi:
väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne. 11. Vokaalide liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalikolmnurgas ja -trapetsis on häälikud järjestatud teatavate foneetiliste parameetrite ehk muutujate järgi. Kui keeleselg liigub ettepoole, on tekkiv häälik eespoolne ehk eesvokaal; kui ta tõmbub tahapoole, on häälikki tagapoolne ehk tagavokaal. Kui huuled ümbarduvad, tekib huul- ehk labiaalvokaal(ü); kui nad ei ümardu, tekib illabiaalvokaal(i). artikulatsioonikoht ees taga huulte asend ümardamata ümardatud ümardamata ümardatud kõrgusaste kõrge i ü õ u poolkõrge e ö o
ninaõõs, neeluõõs 29. Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkus eesti keeles: I, II ja III välde Vokaalid e täishäälikud: kõrged eesvokaalid- i, ü; kõrged tagavokaalid- u; keskkõrged eesvokaalid- e, ö; keskkõrged tagavokaalid- õ, o; madal eesvokaal- ä; madal tagavokaal- a diftong - täishäälikuühendid ühes silbis, eesti keeles on neid 36, nt täis, pea, oa hiaatus - kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, nt avaus, paleus, rodeo, duo Konsonantide jagunemine: a) helilised: l, m, n, r, v, j, n sabaga helitud: p, t, k, h, s, s, f, h b) moodustusviisi järgi sulghäälikud e klusiilid: k, p, t ninahäälikud e nasaalid: m, n, sabaga n (nt sõnades kõrvuti ng: king, kang)
annaabi.ee 
