Malle ja Pati seenelkäik Häälitsuste jutuke Diana Pabbo Jutuke on eelkõige mõeldud kasutamiseks, kui isoleeritult on lapsel S häälik olemas ning harjutatakse S hääldamist lahtises ja kinnises silbis. Eesmärk: Laps harjutab S hääliku hääldamist lahtises ja kinnises silbis. Ühes väikeses majakseses elas pisike tüdruk. Tema nimi oli Malle. Mallega koos elas koerake. Koerakese nimi oli Pati. Malle ja Pati olid suured sõbrad. Ühel suveõhtul otsustasid Malle ja Pati koos seenele minna. Enne, kui sõbrad said seenele minna, oli neil tarvis korvi, kuhu seeni korjata. Pati otsis korvi toast. Talle tuli meelde, et oli korvi voodi all näinud. Voodi all oli hirmus tolmune. Koerake puhus tolmu voodi alt vähemaks. Ikka oli voodi all
Mitmuse osastava moodustamine "TULEB TIGE PENI JA URISEB" Lindu- linde kassi- kasse põlve- põlvi 1. Kui sõna esimeses silbis on KASS KÕRTSIS EI KÄI, siis lõppu U Kanu, õrnu, sõnu, väinu, linu, sildu 2. Kui sõna esimeses silbis on EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT, siis lõppu I Musti, sööti, külmi, pühi 3. Kui esimeses silbis on U, siis lõppu E Lube, mune, nuge, tube, ube ERANDID: pikki, silmi, kingi, kurje, orje, tühje, välju, nelju
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks.
Välted Eesti keeles on kolm väldet I, II ja III välde. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Kõige lihtsam on määrata kahesilbilisi sõnu. Kui kahesilbilise sõna esimeses silbis on ainult lühike vokaal ja silbi lõpus konsonant puudub, siis on sõna I vältes. Esimese välte sõnad on näiteks ema, kala, madu, kodus. Kui sõna esimeses silbis on pikk vokaal või lõpeb silp konsonandiga, siis võib see olla kas II või III vältes. II ja III välte erinevus tuleneb sellest kuidas sõna hääldatakse. Uuringud on näidanud, et hääldus ei ole piisav teise ja kolmanda välte eristamiseks, tuleb kuulata ka põhitooni liikumist. Teist väldet hääldatakse kerge rõhuga, kolmandat väldet aga raske rõhuga. Ühesilbiline sõna on eesti keeles alati kolmandas vältes.
eesvokaal), /a/ (madal illabiaalne eesvokaal), /o/ (keskkõrge labiaalne tagavokaal), /u/ (kõrge labiaalne tagavokaal). Selle põhjal võib üldistada, et rohkem on hispaania keeles pigem kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale ning madalaid esindab ainult /a/. Vokaalid võivad omistada nasaalse kõla, kui nad paiknevad nasaalsete konsonantide vahel või kui silbikoodis järgneb vokaalile nasaalne konsonant. Nagu eespool mainitud, võivad samad vokaalid olla rõhulises silbis ja ka rõhuta silbis näiteks /i/ on sõnas ´piso piso ‘astun’ rõhulises silbis, aga sõnas pi´so pis´o ‘astub’ rõhuta silbis. Samamoodi vastavalt näiteks /e/ ´peso peso ‘kaalun’ ja pe´so pes´o ‘kaalub’; /a/ ´paso paso ‘läbin’ ja pa´so pas´o ‘läbib’; /o/ ´poso poso ‘poseerin’ ja po´so pos´o ‘poseeris’; ´puso puso ‘ta pani’ ja pu´χo puj´o ‘She struggled’. Näidetest võib märgata, et tihti võib sõltuda rõhust ka sõna tähendus. 2.1 Diftongid
Tavaline rõhk tavaline rõhk ekstra rõhk | | | I välde II välde III välde Fonotaktika. Fonotaktika määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud,millised mitte. Eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik. Ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud. Eesti keeles on häälikujärjend ji EI ESINE !! Eesti keele rõhutustes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega täishäälikuühendeid. Eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a,e,i,u JA o .
kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): raja radu, looma loomi, muna mune Selle kohta, kas tüvevokaali a puhul on mitmuse osastavas i, u või e, on järgmised laused: au kAss kÕrtsIs EI kÄI (kurb lugu, paneb uluma uuuuu!) Seda lauset tuleb kasutada nii: kui a-tüvelise sõna 1. silbis on a, õ, i, ei või äi, on mitmuse osastava lõpus u: rAja radu, kÕrva kõrvu, Ilma ilmu, sEIna seinu, vÄIna väinu ai Eks Ämm kOdUs sÖÖ sÜtt (naljakas lugu, ajab itsitama ihihii) Seda lauset tuleb kasutada nii: Kui a-tüvelise sõna 1. silbis on e, ä, o, u, ö või ü, on mitmuse osastava lõpus i: pEsa pesi, mÄrja märgi, kOka - kokki, kUrva - kurbi, sÖÖda sööti, rÜhma rÜhmi
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! ) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest,
Pea meeles, et lihtminevikus on sõne tüve ja sõnalõpu vahel alati kas -i või -si! Vt ka õppevideosid Youtube`is Imperfekti I osa ja Imperfekti II osa uu -> u a -> o ei muutu ii -> kaob NB! 2-silbilises sõnas, kus mõlemas silbis on a, muutub oleviku tüves a ->minevikus ->oi-ks: Laulaa Ajaa Minä laulan minä lauloin minä ajan minä ajoin Hän laulaa hän lauloi hän ajaa hän ajoi He laulavat he lauloivat he ajavat he ajoivat Tüves: ä -> kaob ä -> kaob ä -> kaob
*Regivärssi esitasid ainult naised (eeslaulja ja koor) * Regivärsilise rahvalaulu tunnusteks on parallelism ehk mõttekordus ja algriim. Mõttekordus ühte mõtet esitatakse eri värssides erinevas sõnastuses N: laula, laula, suukene liigu, linnukeelekene, kirjeldatakse laulmist mõlgu ,marjameelekene, ilutse, südamekene! Algriim - alliteratsioon ehk ühe ja sama kaashääliku kordumine värsis sõnade alguses (esimeses silbis) N: paneme piibud põlema p - alliteratsioon Assonants ehk ühe ja sama täishääliku kordumine värsis N: lõpe, lõpe, põllukene õ - assonants Riimiline rahvalaul on rohkem vaba aja sisustamiseks, seetõttu pole kindlaid teemasid (nagu regivärsilises), on humoorikas, päevakajaline (uued sündmused toovad uued laulud) · värsid on seotud stroofideks ehk salmideks · värsse seob lõppriim · esitavad nii mehed kui naised
uba lina ubin karbike muusika arbuus Leia sõnade sisehäälikutest vanasõna viga ma üks viga ma soni koma üks soni ta õnnega koma pesa lepp ta õnnega pesa lepp Igaüks on oma õnne sepp tuhkur musi tuhkur maja saba musi maja supist kakuke saba vile me supist kakuke vile me Uhkus ajab upakile VÕÕRSÕNADES MÄÄRATAKSE SISEHÄÄLIKUD RÕHULISES SILBIS armee idee akvaarium ekskursioon poliitiline Määra sisehäälikud võõrsõnades orkester est sandalett ett binokkel isoleerima okk eer KLUSIILIGA (sulghäälikuga) lõppevais võõrsõnades määratakse sisehäälikud sõna lõpust kompvek kabinet kosmonaut kotlet LIITSÕNA OSADES MÄRGITAKSE SISEHÄÄLIKUD ERALDI lasteaed abivägi kuusemets koolikott pallimäng LILLE NIMI sisehäälikutest?
V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene pööre Erandid: astmevaheldust ei ole ühesilbiliste tüvedega sõnade puhul. AV esineb vaid pea- või kaasrõhulises silbis, tavaliselt esimese ja teise silbi piiril. Astmevaheldusmall: Käändsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse omastav on nimetava ja osastavaga võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui ainsuse omastav on tugevas astmes Pöördsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse oleviku esimene pööre on ma-/da-tegevusnimedega võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui võrreldes nendega on tugevas astmes Astmevahelduseks ei loeta: 1
Põhiolemus: teisenemine (muutub pidevalt) Temaatika: töö, orjus, laulud kodust ja lapsepõlvest, laulust ja laulikust Jagunemine: eepiline, lüüriline, lüroeepiline / regivärsiline, riimiline (tekib 19. sajandil) EESTI REGILAUL Tunnused: · parallelism ühe ja sama mõtte kordamine; regivärsilises rahvalaulus on salmide asemel parallelismirühmad · algriim assonants täishääliku kordamine põhirõhulises silbis alliteratsioon kaashääliku kordamine sõna alguses (mõlemate korral täielik algriim) · neljajalgne trohheus (rõhuline, rõhuta) NB! kui värsireas on silpe rohkem kui 8, siis tuleb mõnes jalas kasutada teist värsimõõtu rõhulibistus sõnad ja värsirõhk ei lähe kokku skandeerimine värsirõhku arvestades esitamine · arhailine keel · sisekadu toimumata - lõpukadu toimumata · viisid on retsitatiivsed ühetoonilised
o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e
1) e > i (uni: une jne); omastava lõpp n (vrd sm keel; maantee) blokeeris e > i, -i on säilinud: *üksi 2) *ti > si (leedu tiltas > sild; *veti > vesi), *ükti on veel vanem vorm 3) k, h, ht sugulaskeeled appi. Põhja-Eesti *kt > ht (õhtu, kõht, vaht, ühte) Lõuna-Eesti *kt > t(t) (õtak, kõtt, vatt, ütte) See on kõige suurem ja olulisem muutus, mis eristas PE ja LE *ükti: *ühte/n: *üktä 4) Astmevaheldus: kinnises silbis klusiil nõrgenes: *ühten > *ühen 5) lõpukadu * üksi > üks 6) omastava lõpp n > Ø Täielik ülevaade: *ükte: *ükten: *üktä e>i *ükti: *ükten: *üktä ti > si *üksi: *ükten: *üktä kt > ht *üksi: *ühten: *ühtä vaheldus *üksi: *ühen: *ühtä lõpukadu *üks: *ühen: *üht n > Ø sõna lõpus üks: ühe: üht
tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14. Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. 15. Eesti keele fonotaktika reeglid: eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ühes silbis ei tohi olla rohkem kui 2 täishäälikut kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbi tuumale lähemal kui helitud eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a, e, i, o, u NB! Võõrsõnad muganevad aja jooksul keele fonotaktika reeglitega. NB! H ei saa esineda pika täishääliku järel. 16
laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski organisatsioon ega asutus. Johannes Aavik võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas. Näiteks lennukas, püstitama, jäse, almus, kääbus, kõiv, orb jt. Sõna "aluse" määratleb Aavik järgmiselt: 1) kahesilbiline tüvi; 2) tugevnev astmevaheldus; 3) pikk vokaal 1. silbis; 4) konsonant sõna alguses; 5) teine tüvesilp on -da-; 6) 1. silbi lõpus on l, n, või r. Info sain: http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Aavik http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=8 http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=319 http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/12/07/kultuur.html www.kodu.ee/~eva/Aavik.doc
Silbitamine Tee silpidest kolm sõna: õ tah pe lap javel ta sed Igas silbis on alati täishäälik või täishäälikuühend. O-li, päe-vik, Jorm-gi tu-li koo-li. Ralf-ki ma-gas ter-ve päe-va. Brett Lee-gi tah-tis koo-li mi-nna. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel alustab silpi: Va-nal a-jal, Kae-bad, pa-lun Kui kõrvuti on mitu kaashäälikut, siis kuulub järgmisse silpi ainult viimane kaashäälik: Korst-nad Ham-bad Tüd-ru-kud, kom- bed, nel-ja, üht-ki, arm-sal, Min-na, kal-la-ta, kas-si-de-le. I ja J õigekiri I on silbi lõpus.
regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus?
Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au
4) eesti keel on ainukene riigikeel 5) eesti keelt õpetatakse koolis ja on vaja edukalt sooritada eesti keele eksam, et saada haridust 6) keeleseadused nt tänavasiltidel peab olema eesti keelne tekst suuremalt kirjas, toodetel peab olema eesti keelne etikett 7) geograafiliselt hea asukoht kahes kohas on vesi, venemaaga eraldab järv ja sood, läti keel on meiega sama suur Eesti keele fonotaktika 1) õ, ä, ö, ü, o saavad esineda ainult 1. silbis 2) j-i järel ei ole i (tühi tühji) 3) täht h esineb üksnes sõna alguses või 1. silbi lühikese vokaali järel (hall, kahtlema) 3) pikk vokaal ei saa eelneda i-le (maid, maaid) 4) i ei ole pika ii, üü ega i-lõpulise diftongi järel ( süid, süüid) 5) ai, ei, ui ei saa esineda 1. ja 2. vältes sõna 2. silbis (emasid, emaid) 6) Mõned konsonant ühendid ei sobi eesti keelde (nt pst) 7) eesti omasõnad ei alga g, b, d-ga (baar, diivan)
1. Stahli-pärane kirjaviis (ebaühtlane ja saksapärane)- Esimestest kirjapanekutest kuni aastani 1680. 2. Forseliuse kirjaviis, vana kirjaviis (esimene ühtlustatud kirjakeele variant)- 1680-1843 3. Uus kirjaviis (soomepärane)- 1843 kuni tänapäev Vana kirjaviis ● Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava. ● Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). ● Tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega. Laused vanas kirjaviisis Enne 13. sajandit Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päivan varhaisesta hoomikkosta hiljaisennik õhtagonnik niinkä peksi vaivaista meestänsäq... 13. sajand
läks kappi töökoda vanad kotad jalas minge töökotta toa lagi ära põrandat laki ostis põrandalakki Üks p, t, k kirjutatakse: pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, saslõkk, hopakk. Häälikuühendid Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole
Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu)
5) Tähtpäevade, pühade nimetused, aastanimetused 6) Ametinimetused, auastmed, aunimetused, teaduskraadid Mitmuse nimetava, omastava ja osastava käände vormid ( lõputa mitmus) Ainsuse osastav Mitmuse osastav e i i e u e u a i e Kui esimeses silbis on näiteks a, õ, i, ei, äi siis on mitmuse lõpus u (kass kõrtsis ei käi) Kui esisilbis on e, o, u, ü, öö siis on mitmuse osastava lõpus i (eks ämm kodus söö sütt ) Kaashäälikuühendi õigekiri 1) Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega 2) l, m, n, r järel kirjutatakse III vältes olev s kahe tähega 3) ki, gi liite ees ei kao ära ühtegi tähte 4) kui sõna lõpeb ja algab sama tähega kui liide siis ei kao ära ühtegi tähte
Nii olid seni fikseeritud II-vältelistena, aga nüüd on märgitud ka III vältes näiteks: alles, ammu, hilja, ilma, jõude, muiste, mullu, vääralt. Rõhututes silpides vältevastandus puudub. Kaasrõhulistes silpides on mõtet väldet määrata siis, kui on tegemist morfoloogiliselt olulise kaasrõhuga. Nt sõna õnnelik kolmandat silpi tuleb käsitleda kolmandavältelisena, sest selle sõna vormimoodustuses esineb kolmandas silbis selgelt II ja III välte vastandus: õnneliku : õnne`likku nagu tiku : `tikku. Vältevastandus saab esineda ainult vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandavältelised, nt maa, tee, boa, keel, tark, hull. Seetõttu ei ole ÕSis ühesilbiliste sõnade automaatset III väldet märgitud. Mõnede asesõnade osa ühesilbilisi lühivorme on lauses alati rõhutus positsioonis, nt Kas sa mu venda ka tunned? – vrd rõhuliste vormidega Kas sina mu venda tunned?
Sisaldab 39 jutlust. Usulise ja manitseva sisu kõrval on jutlustes puudutatud tolleaegset Tallinna eluolu. 20 jutluse aineks on luterlikud kirikulaulud, 19 piiblitekstid. Jutlustes saksa ja ladina tsitaadid (Mülleri keeleoskus järjest paranes ja ta tõlkis võõrkeelseid tekstikohti jutluste käigus jooksvalt eesti keelde). Iseloomulikud jooned: u, v = u; , v = ü; o, ö = õ; e, æ = ä; i, y = i. Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat
viisi-tükiviisi) - Reegeleid, mille järgi me suulise kõne üles kirjutame, nim õigekirjaks ehk ortograafiaks. Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki - kolmanda välte korral järgneb ühekordsele täishäälikule pearõhulises silbis
Häälikute kõnelaad kõnevoorus läheneb üksteisele. Iseloomulik kenergia kokkuhoid (et kõneeelundeid peaks võimalikult vähe liigutama). 30. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Progressiivne as. üks häälik mõjutab talle järgnevaid häälikud Regressiivne as. üks häälik mõjutab talle eelnevaid häälikuid Kaugassimilatsioon mõju teises/kolmandas silbis Lähiassimilatsioon häälik mõjutab oma vahetus läheduses olevaid häälikuid Täielik assimilatsioon 2 häälikut muutuvad täiesti sarnaseks (muld:mulla) Osaline as. sarnaseks muutuvad vaid mingi hääldusliku joone poolest (lumi, lume, lumd muutus lund) 31. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Kui esimeses silbis on eesvokaal, siis järgnevates silpides on ka eesvokaal. Nii ka tagavokaalide puhul. (see on progressiivne
800 soome laenu Veski * süsteemsus ja reeglipärasus * tuleks vähe laenata * mahukas üldkeele sõnarikastus *keelerikastamisel tuleks kasutada oma keele ainet * väga palju terminoloogiat *üle 200 sõna Vana kirjaviis * 18.saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). Uus kirjaviis * 19.saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Beitärge panus kirjakeelde * lisas uut teavet eesti keele uurimisse * levitas arusaama: tuleb lähtuda rahvakeelest ja eeskujuks võtta soome keelt * ühiskirjakeele aluseks sobib põhjaeesti murre
5 Rõhk on keele nähtus, mille puhul sõnas teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi silpe. Rõhku tagajärjel muutub kõne rütmiliseks. Rütmilisus väsitab inimest ja tema kõnet vähem. Keeles on rütmil peale kõne rütmistamise ka muidu funktsioone. Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna või sõnade algust. Eesti keeles rõhk on tavaliselt esimesel silbis. On keeli, kus rõhk on viimasel silbis nagu prantsuse keeles. Maailmas on ka keel, kus rõhk võib sõnas liikuda. Näide: ó, ó; tráktorist (ta tuli traktorist), traktoríst (kes? traktorist). Kõnetakt Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. Kõnetakt moodustab rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eesti keele sõnad koosnevad 3 tüüpi taktidest: 1. Rõhulisele silbile järgneb rõhuta silp. Näide: e-ma, ko-du. 2
keele võlu. Tänapäeva itaallane kasutab mitut dialekti - ühte kodus ja sõprade keskel, teist kõiki ametlikke asju ajades. Itaalia keelele on iseloomulik kaashäälikute teravuse kadumine ning lihtsustamine, mis annab keelele pehmema kõla. Sellepärast on ta väga voolav keel, mida saab hea valdamise korral väga ladusalt rääkida. Iseloomulik on veel see, et tavaliselt asub rõhk sõnal eelviimases silbis, kui see seal ei ole, siis on see näidatud rõhumärgiga. 7. Kahtlemata üks uus tõde, mille ma sain itaalia keele kohta teada oli see, et neil on olemas pikad ja lühikesed konsonandid, millega saab eristada erinevaid murdeid ning sellist murrete rohkust ma ka ei teadnud, et eksisteerib itaalia keeles. Itaalia keele ajaloo ja kujunemise kohta sain ma teada väga palju huvitavaid fakte nagu näiteks see, et
neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. Värsimõõt- värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus, jamb ja daktül. Trohheus- värsimõõt skeemiga + -/+ -. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist. Riim- häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavasuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba), ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime
(kandjat). Keskmurde liigendus: · Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa) · Lääne- (tugevaastmeline seesütlev, (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv:kurva), mb mm, e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o-õ (kõdar), kaudse kv mit 3-p. nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi). Keskmurde murrakurühmad 1. Looderühm harjumaa murrakud Ühisjooned läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasused, eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes (õ asemel ö,e) 2. Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud Ühisjooned Pärnumaa ja Mulgiga 3. Kagurühm Põhja-Tartumaa murrakud Idamurde jooned 4. Kirderühm Lääne-Virumaa murrakud siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel
või mitte olla? Ellips- kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Inversioon- ebatavaline sõnajärjestus lauses. Pööratakse tähelepanu sõnadele, mida tahetakse rõhutada. Kõlakujundid- Eufoonia- ilukõla Kakofoonia- kõrvale ebameeldiv kõla. Alliteratsioon- sama kaashääliku kordus kahe või enama sõna algul. Assonants- sama täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Alliteratsioon ja assonants algriim Riim- sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme väljendi kokkukõla või ühtesattuvus. Eelkõige lõppriim.
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. Pärineb Hollandi keelest/ y ja sk holladi keele ij ja sch asemel
mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt Üks p, t, k kirjutatakse: 1. pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; 2. kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. 3. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, šašlõkk, hopakk. Vt ka võõrsõnade kirjutamine. f,š Lühikest f-i ja š-d ei ole. Pikk f-i ja š-d kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega. Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk ff ja šš: profid (kaks) proffi šefid (seda) šeffi (selle) pilafi (sööb) pilaffi blufib bluffima
Kristiina Kass- ,,Samueli võlupadi", ,,Petra lood" MINU LEMMIKAUTOREID VÄIKELASTEKIRJANDUSES Minu üheks lemmikautoriks on Kristiina Kass, samuti Andersen. KIRJANDUSTEOREETILISI MÕISTEID: a)Hüperbool- kunstiline liialdus b)Fantastika- väljamõeldis, mõttekujutuslik, fantaasiaga seotud aines, ebareaalne c)Alliteratsioon- sama konsonandi kordumine kahe või enama sõna algul värsis d)Assonants- sama vokaali kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis e)Aimekirjandus- populaarteaduslik kirjandus f)Grotesk-jämekoomiline vastandlike nähtuste ühendamine g)Koomika- naljakus, koomilisus h)Huumor- heatahtlik nali i)Personifitseerimine- isikustamine j)Antropomorfotseerimine-inimese kuju ja omadusi omistama k)Adaptsioon- kohandamine, lihtsamaks muutmine
Liidete lik, -mik, -vik, puhul omastavas käändes ja kohakäänetes kirjutatakse k ühekordselt(märkmik, leplikus, hapnik). Osastava käände puhul kasutatakse kahekordset k tähte(märkmikku, hapnikku, leplikku). Kõikuv hääldus raskendab kas, -tu, -tus, -stik liidete puhul õigekirja. Tihti kirjutatakse sõna mõttetu ühe t-ga. Tema tuletisedki mõttekas ja mõttetuski on topelt t tähega. Sellised sõnad on veel näiteks võttestik, rikketu ja happesus. Nende sõnade esimeses silbis olev sulghäälik kirjutatakse ülipikana. Rõhuliide gi lisatakse vokaali või heliliste häälikute l, m, n, r, v lõppu.Helitute häälikute g, b, d ja k, p, t ning f, h, s, s, z, z järele kirjutatakse liide ki. 2.4 Veel sulghäälikutest Inimestele tekitab probleeme ma-tegevusnime ilmaütleva käände ehk -mata vormi kirjutamine. Õige on kirjutada esitamata, kordamata, pesemata, koristamata jne. Ühegi mata vormilise sõna puhul ei kasutata topelt sulghääliku.
. Täishäälikud. (), (), (), (), (), () , , , , , , , , , . . (rõhulised) (rõhuta) - .(muutub hääldus) ( ) ( ) 4 - Vene algupärane A on madal keskvokaal, esineb rõhulises asendis ning seda hääldakse tugevalt ja selgelt.Vene a-d rõhueelses silbis,sõna algul ja lõpul hääldatakse nõrgalt ja lühidalt: , .Kolmandaks,vene a rõhulises silbis konsonasntide ja järel redutseerub,taandub e suunas: ,. - e ja hääldamine peaaegu ühtib: eesti, , eksam - ,eha, . i - Üldiselt on i ja hääldamine peaaegu sarnane: lipp - , piima- .Tuleb silmas pidada,et ,, ja järel vene redutseeesub,taandub õ suunas:, , . õ -
1637 ilmus esimene teadaolev eestikeelen juhuluuletus. (Reiner Brockmann). Esimene eestlaste loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul. Uus ja vana kirjaviis Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas. Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia
õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus · Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma · Silbi teised koostisosad on silbi algus ja lõpp, milleks on konsonandid või konsonantühendid · Eesti keeles algab sõnasisene silp tavaliselt ühe konsonandiga sa-ge-li · Eesti keeles silbi algus ja lõpp võivad kapuududa · Lõputa silpe nim lahtisteks ma-ga-ma · Konsonandiga lõppevaid silpe nim kinnisteks ar-mas-tus · Silbid on lühikesed kui neil puudub silbilõpp
nihke. Germaani keeltes I häälikunihe, saksa keeles II häälikunihe. indoeuroopa keelkond – suur keelkond, mille keeltel on ühised jooned. Selle alla kuulub suur osa Euroopa keeltest kuid mitte Uurali keeled (ka eesti) ja isolaatkeel baski. Indoeuroopa keeltel on mitmeid keelkondi, nt germaani, romaani, slaavi, keldi, balti aga ka indoiraani ja armeenia. i-umlaut – Umlauti levinum versioon. Tagumises silbis olev i/j hakkab mõjutama esimeses silbis olevat täishäälikut nii, et see muutuks eesvokaaliks. Eesti keeles on umlauti eelne laen kuningas, kus ku-nin-gas sõna teise silbi i ei ole mõjutanud esimese silbi u’d, mis on jäänud tagavokaaliks. Vanainglise ja saksa keeles on vastavalt muutunud y(ü)-ks (cyning) ja ö-ks (König) kirjakeel – Kirjakeel on suulise keele vastand, see keel, mida pannakse kirja. Sellel on kindel vorm ja reeglid. Tihti juhtub aga seda et suuline keel hakkab mõjutama kirjakeelt ning
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb – üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen – teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut – umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila – piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) – sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani – umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. hollandi keelest 17.–18. sajandil arenenud germaani keel. Kõnelejaid 10 miljonit? Pärineb
Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis. 11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sisekadu on lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen. Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. 1.1
Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä,
Inimesed kes töötavad televisioonis ei mõtle sellele kuidas mõjutab nende jutud ülejäänud maailma. See võib mõjuda hästi kuid võib ka mõjuda väga halvasti. Eesti keele Fonotaktika põhijooned Fonotaktika määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised ei ole keeles lubatud. Eesti keele fonotaktika reeglid on 1) eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ministeerium 2) ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kakas täishäälikut maasikas 3) kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud traktor 4) Eesti keeles häälikujärjend ji ei esine orji 5) Eesti keeles rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega täishäälikuühendeid hapuim 6) Eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a , e ,i, u ja o auto Harjutus 26,27 lehekülg 76 Antiikkirjandus
Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi) Keskmurde murrakurühmad Looderühm Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr'oder'. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru, Paide, Türi Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu 'kasv', luuse 'pluus'. Kõpu, Viljand, suure-jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi
Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon häälikute pehmendus, l n s t Vokaalharmoonia (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid Assimilatsioon/dissimilatsioon häälduslikud nähtused. A häälikud muutuvad sarnasemaks kõrviti hääldades. D teatud raskesti hääldavaid häälikuid on raske ühte sõnasse panna, nt ruber - röövel Prosoodia laieneb kogu sõnale või lausele, mitte ainult ühele häälikule (suprasegmentaalsed nähtused): - Rõhk -
(tugevaastmeline seesütlev (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv : kurva), mb > mm (`(h)ammad), 5 e esinemine liidetes (abilene)) idaosa: > õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’), mitm 3 p -vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi); Keskmurde murrakurühmad Looderühm – Harjumaa murrakud ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr ‘oder’, tegevad, maate ‘maade’ eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes: õ > ö, e o Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (Nis), Keila (Kei), Hageri (Hag), Rapla (Rap), Juuru (Juu), Paide (Pai), Türi (Tür, v.a kaguosa) Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud
annaabi.ee 
