Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. On olemas kõrgenevad ja madalduvad diftongid. Kõrgenevates diftongides on teine vokaal kõrgem kui esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult võõrsõnades). Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Seda nähtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Häälikute nimetuses väljendatakse häälduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja häälduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui
(a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: 5 *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel; (c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt *para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje). Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-; balti algkeeles *ognas (< ld agnus); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘tall’
1.1. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel; (c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt *para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje). 1.2. Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-; balti algkeeles *ognas (< ld agnus); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘tall’
psühholoogiliselt ja sotsiaalselt. Indiviid õpib toime tulema hoolitsuse peenemate, isegi sümboolsete vormidega kuni selleni, et ka tunnustavast noogutusest piisab, kuigi algne igatsus füüsilise kontakti järele ei pruugi sellest leevendust saada. Kompromissiprotsessi terminid: 1) Sublimatsioon. 2) Imikuea stiimulinälja osaline muudumine millekski. 3) Tunnustusenälg. Paituste vahetus moodustab transaktsiooni, mis on sotsiaalse suhtlemise ühikuks. - Sotsiaalne hiaatus - tühiruum, hetk täis vaikust ja liigendamata suhtlemisega. Tegutsemise aja struktureerimisel (programmeerimise) aspektid: 1) Materiaalne - nõuavad välise reaalsusega tegelemisel ettetulevad muutused. 2) Sotsiaalne - traditsionaalsed, rituaalsed ja poolrituaalsed vastastikused käigud. 3) Individuaalne - juhtuvad «intsidendid», sellest lähtudes saame inimese paremini tuttavaks. Intiimsus algab seal, kus individuaalne (ja enamasti instiktiivne) programmeerimine
Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Neid ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e
18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil Kõrgenevad diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai, au, äi, oi, ae jne) Madalduvad e avarduvad diftongid - teine komponent on madalam kui esimene (ea, oa) Omasõnades jagunevad diftongid algupärased i-, u-, *ü- (> i-) -lõpulised hilisdiftongid i-, e-, o-, a-lõpulised Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui Nt aastaid, tooteid, raamatuid, (m
Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkus eesti keeles: I, II ja III välde Vokaalid e täishäälikud: kõrged eesvokaalid- i, ü; kõrged tagavokaalid- u; keskkõrged eesvokaalid- e, ö; keskkõrged tagavokaalid- õ, o; madal eesvokaal- ä; madal tagavokaal- a diftong - täishäälikuühendid ühes silbis, eesti keeles on neid 36, nt täis, pea, oa hiaatus - kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, nt avaus, paleus, rodeo, duo Konsonantide jagunemine: a) helilised: l, m, n, r, v, j, n sabaga helitud: p, t, k, h, s, s, f, h b) moodustusviisi järgi sulghäälikud e klusiilid: k, p, t ninahäälikud e nasaalid: m, n, sabaga n (nt sõnades kõrvuti ng: king, kang) ahtushäälikud e spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h c) moodustuskoha järgi
Liikide definitsioonid Liik on ajalooliselt evolutsiooni käigus kujunenud ühise päritoluga isendite rühm. Liigid on küll ajas muutuvad ja ka liigisiseselt varieeruvad, kuid siiski suhteliselt stabiilsed üksused, mida iseloomustab ühtne genofond. Ühe ja sama liigi isendid on omavahel ristuvad ja annavad elujõulisi viljakaid järglasi; ei ristu aga teiste liikide esindajatega. Ühte liiki kuuluvad isendid on omavahel teatud määral sarnased, teistest liikidest eristab neid hiaatus (tunnuste selge üleminekuta erinevus). Igal liigil on talle omane levila ning teatud kindel ökoloogiliste nõudluste kompleks. Liike iseloomustab teatud kindel arvukus (loomade puhul on minimaalseks arvuks toodud u. 500 isendit). Üks eripäraste tunnustega isend pole veel liik! Liikide teke √ Allopatriline liigiteke – ühe liigi jagunemine kaheks geograafilise isoleerituse kaudu • Kvant-liigiteke
annaabi.ee 
