Morfid Need on väikseimad tähendust kandvad üksused. Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Morfianalüüsi meetod on sõnavormi segmentimine. Morfi määratlusse on lisaks tähendusele kaasatud ka grammatilise funktsiooni mõiste, sest tihti on morfide tähendust väga raske kirjeldada. Igal juhul on neil olemas grammatiline funktsioon. Allomorfid ja morfeemid 1) Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Morfeemide (ja morfide) põhiomadus on see, et neil on tähendus (nad on tähenduslikud, kannavad tähendust). 2) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega. 3) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad , kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad. Eespool kirjeldatud menetlust nimetatakse morfeemianalüüsiks. Aglutinatsioon ja fusioon
omadusi. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 4. Morfeem (k.a jagunemine),allomorf, sõnavorm Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks. Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest. Eesti keeles on allomorfid näiteks -le (koera/le) ja -lle (ta/lle), mille mõlemaga antakse edasi alaleütlevat käänet. Ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab, st oma grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse sõnavormideks. Morfeemidest pannakse kokku sõnad ja sõnavormid. 5
Morfoloogilised opositsioonid on tihti sellised, et üks opositsiooni liige on tunnuseta ehk substantsita, "null". Nullmorfi nimetatakse vahel ka peitmorfiks vastandina nähtavatele morfidele. Fonoloogias jaotatakse häälikuid ehk foone vastanduse, täiendava distributsiooni ja vaba variatsiooni testide alusel erinevateks foneemideks või sama foneemi allofoonideks. Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid), kui nad on fonoloogiliselt erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks. Näiteks ees- ja tagavokaalide vaheldumine (vokaalharmoonia) soome keele
interjektsioon hüüdsõna 9. prepositsioon eessõna 10. postpositsioon MORFEEM Morfeem on väikseim keeleüksus millel on tähendus, morfeemid on: kõik sõnajuured ehk tüved aga ka liited, tunnused ja lõpud. SÕNAJUUR Sõnatüvi millele ei ole liidetud tunnuseid. Liitsõna peab olema kaks juurt. ALLOMORFID On morfeemide variandid. Nad annavad edasi üht tähendust aga eri kujul. Aosastav d ; t ; o osastava käände allomorfid ( kuu/d; tütar/t; pesa). Aglutinatsioon vormi moodustamise viis, kus sõna tüvele liidetakse tunnuseid ja lõppe. Jooksma aglutinatsioon 1. Aglutinatsioon raamatu/te/le 2. tüvevaheldused mäeke, mäkke [mägi] 3. analüütiline vormimoodustamine kui grammatilist tähendust antakse edasi abisõnadega, siis seda nim
Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks
Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks ajsaoluks
Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb tüvele ja infiks asub tüve sees. Nagu foneem on abstraktsioon erinevatest foneemivariantidest, nõnda on ka morfeem abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat/is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse haru, mis uurib seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub, nimetatakse morfofonoloogiaks. Eesti keele puhul peab see haru kirjeldama mitut liiki tüvevaheldusi (nt astmevaheldust, tüve¬vokaali teisendust ja kujuvaheldust), mis väljendavad grammatilisi tähendusi või kaasnevad vormimoodustusega. Kõigist eesti käänd- ja
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne
määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine Protsessimorfoloogia – (IP) – morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest.
Kõik kokku kuuluvad elemendid ei pruugi järjestikku esineda. Nt osade keelte põhitüved koosnevad kolmest konsonandist e radikaalist. Sõnavormid tekivad, kui radikaalide vahele paigutuvad vokaalid. Jäänukmorf - üldjuhul esinev vaid kindlas seoses ega saa esineda iseseisvana teistes seostes. (nt uhi-, võhi-, jne) Nullmorf - peitemorf, ei avaldu struktuuriliselt (ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul) Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kui kaks morfi on omavahel opositsioonis, kui kaks morfi on vormiliselt erinevad aga tähenduselt samad. (siis on allomorfid) 21. Morfofonoloogiline varieerumine. Morfofonoloogiline varieerumine - morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine. Kaks peamist variatsiooni liiki: Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid
Morfoloogia põhimõisted Tunnus e grammatiline morfeem on sõna grammatilist tähendust kandev morfeem. tööle, tööni, tööde-ga Morfoloogia põhimõisted Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Leksikaalset tähendust kannab sõna tüvi. Morfoloogia põhimõisted Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Grammatilist tähendust kannavad tunnused. Morfoloogia põhimõisted Allomorfid on ühe morfeemi konkreetsetes sõnavormides esinevad variandid. (1) jõgedes jõge +de +s õpikutes õpiku +te +s (2) jõgedes jõge +de +s jões jõe +s Morfoloogia põhimõisted Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev häälikuline väljendus. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav. minema, lähen vrd nt go, went hea, parem good, better üks, esimene one, first
Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia: • tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega; vormiõpetus, uurib morfeemide moodustamist ja nende ühendamust sõnadeks; • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles • allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest; Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses) Morfeemide liigid: • jagatakse tähenduse järgi grammatilisteks ja leksikaalseteks morfeemideks ehk tüvedeks; neid liites moodustatakse sõnavorme
Morfeemi fonoloogilise struktuuri ja selle vaheldumise tingimuste väljaselgitamine seob morfoloogiat fonoloogiaga. Teisalt ühendab morfeemide tiheduste ja funktsioonide uurimine morfoloogiat tihedalt ka süntaksi ja semantikaga. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks. Morfoloogiline loomulikkus - keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt, lihtsamat sisu lihtsamalt. 32. Morfeemianalüüs a) Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid/teisendid), kui nad on fonoloogiliselt (või grafeemiliselt) erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus talu: talu-s auto: auto-s -s: auto-s -st: auto-st b) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega (morfofonoloogiline varieerumine) kapp kapi-s veski veske-i-s
Käib tüvisõna ette. (eba-tavaline). INFIKS- ehk siseliide. Käib sõnatüve sisse, nende parimad näited leiame keeltest, mida räägitakse väljaspool Euroopat. SUFIKS- ehk järel-ehklõppliide. Tüve järele käivad afiksid. 16. Mõisted morf, morfeem, allomorf. Kui keeleline väljend segmenteerida tähenduslikeks või funktsionaalseteks osadeks, siis saadakse morfid. Morfid on tähendustasandi väikseimad üksused. Morfoloogilise analüüsi abil tuleb selgeks teha, mis morfeemi allomorfid ehk variandid võiksid olla leitud morfid. Morfeemi määratluses on kesksel kohal tähendus või funktsioon. Reaalsed vormid ehk allomorfid võivad küllalatki palju vahelduda. Kuna sama morfeemi allomorfid võivad olla üksteisest erinevad, võib sellest tekkida probleeme nii vahelduse kirjeldamisel kui ka algvormide määratlemisel. NULLMORF- kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru. Nullmorf on alati mingi morfeemi variant, mitte iseseisev keeleüksus. NULLMORFEEM- pole olemas...
Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • allomorf – morfeemi variant sõnavorm sõne – statistiline sõna lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt Morfeemide liigid • vabad <- -> seotud • leksikaalsed <- -> grammatilised • (juured ja) tüved <- -> afiksid Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses)• jalga- / jala- ; -de- / -te- prefiks eba+viisakas – tüve ette siituv forfeem sufiks jalga+de+le+gi – tüve lõppu liituv morfeem tsirkumfiks saksa ge+mach+t- tüve ümberliituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks infiks akadi išriq "he stole" iš-ta-riq"he stole for himself“- tüve sisse liituv morfeem
Kliitik – grammatilise morfeemi tüüp; liitub tüvele vabamalt kui tüüpiline grammatiline morfeem. Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga (“peremeesvormiga”) ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Kliitikutel on pigem pragmaatiline funktsioon. Allomorf on ühe ja sama grammatilise tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad eri ümbrustes varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge/si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni seos e täiendussuhe, s.t nad on samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele
vabamalt. Need ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Neil on pigem pragmaatiline funktsioon. Tüüpiliseks näiteks on eesti keeles liidepartiklid -ki/-gi, samuti küsipartikli jäänuk -s (on's); rõhupartikli -pa > -p klitiseerumine kõnekeeles seep' see on, sestap; vä. 9) Allomorf on ühe ja sama tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge/si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni suhe, s.t nad on täiendusseoses, olles samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. 10) Morfofoneem foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige saatke (tunnuses) see on foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Astmevaheldusnähtused
Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. morf kõige väiksem tähendusega osake sõnas kirja+sta+ma(+)tu+te+le+gi morfeem kõige väiksem tähendusega üksus keeles, võib koosneda allomorfide hulgast nt mitmuse tunnus on üks morfeem, millel on kaks allomorfi; -te ja de allomorf morfeemi variant Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on: tähenduselt samad nt de; te + d struktuurilt osaliselt sarnased vt eelnev näide komplementaarses distributsioonis, ühes kontekstis üks, teises teine jalga- / jala- ; -de- / -te- või tähenduselt samad; vormilt erinevad; distributsioonilt samad ilusa+te+le / ilusa+i+le Morfeemide liigid: vabad morfeemid - võivad esineda üksi; moodustavad sõna: nt jalg, jala, jalga seotud morfeemid - peavad olema vaba morfeemi küljes
Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemidega Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad: tüved, liid ja tunnused. Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav Morf on tehniline termin, sõna komponent Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased ning komplementaarses distributsioonis või tähenduselt samad, vormilt erinevad ning distributsioonilt samad, nt ilusa+te+le/ilusa+i+le. Komplementaarne distributsioon erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada) Distributsioonilt sama erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada) Morfeemide liigid: Vabad Seotud
Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemidega Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad: tüved, liid ja tunnused. Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav Morf on tehniline termin, sõna komponent Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased ning komplementaarses distributsioonis või tähenduselt samad, vormilt erinevad ning distributsioonilt samad, nt ilusa+te+le/ilusa+i+le. Komplementaarne distributsioon erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada) Distributsioonilt sama erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada) Morfeemide liigid: Vabad Seotud
- grammatilised (vabad/seotud, afiksid) · lõpud (käände- ja pöördelõpud) · tunnused (mitmuse tunnus; mineviku tunnus, umbisikulise tegumoe tunnus, keskvõrde tunnus) · liited (nimisõnaliited -nt mine(jooksmine); us (võistlus); omadussõnaliited: -ne(jahune); - line(plekiline); verbiliited: -sta(kurvastama); -le(kaeblema) · Ees-ja tagasõnad · Sidesõnad · Abimäärsõnad (kuuluvad tegusõna juurde): läbi paistma, vastu võtma Morfeemivariandid ehk allomorfid Morfofonoloogia= morfeemivariantide vaheldumine Sõnavormid(morfiloogilised sõnad) -keeleüksuse nimetus, koosneb ühest (teo) või mitmest morfeemist (nukku/de/le) Sõnaühendid: peasõna koos laiendiga TULEB MITTE AINULT PIRNE, ÕUNU ÕPETADA ÜTLEMA, VAID SÕNAÜHENDID SELGEKS TEHA, ÕPETADA KASUTAMA MÕTTEGA SÕNU. · värske ajaleht · rippus nööril Laused Sidusad lauserühmad/tekstid (vt kõneloome osa) NB! Madalama tasandi ükstustest moodustatakse kõrgema tasandi üksused.
annaabi.ee 
