mittekuuldelisi aistinguid. Nt vilksti, jõnksti, sära, sirav, jõllama, võpatama, välgatama, tuksatama, läigatama. Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluukluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb sahiseb sohiseb suhiseb sähiseb, sulin vulin pulin mulin kulin lulin, kilin kõlin kulin kolin. Deskriptiiv ja onomatopoeetilistes sõnades paistab paremini kui kusagil mujal välja häälikusümboolika motiveeritud seos sõna häälikulise kuju ja tähenduse vahel. Kas või eelmiste näiteridade põhjal võime näha, kuidas tähendus oleneb sõna moodustavate häälikute iseloomust (nt kõrge i ja madalad a, o)
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
