Vastus leiad õppematerjalist: üldkeeleteadus

üldkeeleteadus (10)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas on keel esindatud inimese meeles?
Milline oleks mentaalsete representatsioonide keel?
Mis on grammatika?
Mis on loomulik keel?
Kuidas loomulik keel erineb teistest kommunikatsioonisüsteemidest?
Millest kõik tänapäeva keeled on pärit?
Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse?
Mis on metakeel?
Kuidas keel mõtlemist mõjutab Kas teisekeelsed mõtlevad teisiti ?
Mida saab teha morfanalüsaatoriga?

Üldkeeleteaduse eksamiks kordamine

Keele mõiste
Keel on ühelt poolt autonoomne süsteem, teisalt sotsiaalne, kultuuriline, mentaalne, bioloogiline ja kognitiivne nähtus. Keel on olulisimaid inimsust loovaid tegureid. Keele all mõeldakse eelkõige inimeste poolt kasutatavaid loomulikke keeli, mis tavaliselt teostuvad verbaalse suhtlemise vormis.
Loomulikul keelel on kolm põhiomadust:

Ta on tekkinud ja arenenud loomulikul teel tuhandete aastate vältel ja tema vahendid, eelkõige sõnavara bon kujunenud väljendama just seda. Mis konkreetses keskkonnas on olnud vajalik.
Inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta.
Esimese keele omandamise järel kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks.

Prantsuse keeleteoreetik Ferdinand de Saussure eristas keelt ja kõnet ( langue et parole). Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse sellega erinevaid keelekujusid ehk variante . Nendeks on näiteks ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keelevariandid (släng)ning isikukeeled ehk idiolektid. Keel võib olla ka tähenduses keelevõime.
Lisaks on võib keel tähendada ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, näiteks formaalkeel , mis on välja arendatud eelkõige teaduslikel ja tehnilistel eesmärkidel. Teist liiki tehiskeeled on veel rahvusvahelised abikeeled, mida on loodud usus, et neist võiks saada universaalkeel.
Tavalises keelekasutuses esineb mõiste keel rohkem või vähem metafoorselt seoses mitmesuguse suhtluskäitumisega, näiteks kehakeel , sealhulgas nii kõnekeelt saatvad źestid, kui ka näiteks viipekeel .
Objektkeel on üksikkeel, mis on uurimise objektiks.
Metakeel on kirjeldustes kasutatav keel, mõistete süsteem.

Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus
Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, see tähendab, et selle tähtsamad elemendid on sõnad, sõnakombinatsioonid. Verbaalne suhtlus teenib palju erinevaid eesmärke. Eesmärkideks on eelkõige informatsiooni vahendamine, aga ka emotsionaalse seisundi väljendamine, eesmärk midagi saada ( midagi paludes) ning eesmärk kindlustada sotsiaalseid suhteid ( teretamine).
Informatsioon, mida vahendatakse, võib olla erinev:

Semantiline informatsioon – selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente. Semantilisest informatsioonist tuleb lahus hoida inimese teadmus suhtlemise hetkel.
Statistiline informatsioon – põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel.

Verbaalse suhtluse väga tähtis tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või vähem teadlikul kavatsusel. Inimesed on vabad mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks nad rääkida tahavad. Verbaalne suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne . Kõneleja ja vastuvõtja kõnevoorud vahelduvad.
Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidusus ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline. Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised.
Lisaks kasutatakse keeles kodeerimist. Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused ( nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel.
Fülogeneetiliselt eh inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Keelte kirjapanek on palju hilisem nähtus.
Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne, kui kirjutama.
Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus, źestid ja miimika. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab kahesuguseid lingvistilisi nähtusi: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning muu, ekstraverbaalne ( keeleväline) kommunikatsioon.
Hääle abil väljendatakse eelkõige sõnalise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli väljendab hääl ka saatja emotsionaalset seisundit.
Ilmed , źestid, pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ning selle sisusse.
Pilk on tähtis dialoogi kõnevoorude struktureerimisel.

Keel kui struktuur ( keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus .)
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Nähtusel või protsessil on struktuur, kui seda saab interpreteerida üksustest koosnevana ja need üksused on omavahel suhetes, mida on võimalik määratleda. Keele struktuursus avaldub sümbolilisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omavahelistes suhetes.
Igas allsüsteemis on mitut liiki üksusi. Üksused realiseeruvad kategooriatena. Süntaksi kategooriateks on näiteks väitlaused ja küsilaused, fraasikategooriateks näiteks noomenifraas ja adjektiivfraas, morfoloogia kategooriad on näiteks käändelõpud, leksikas sõnad.
Allsüsteemi struktuuri moodustavad süsteemile iseloomulikud üksuste tüübid, nendesse kuuluvad kategooriad ning kõik suhted, mis valitsevad teiste üksuste ja kategooriate vahel. Üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühise nimetusena kasutatakse terminit element. Üksuste tuvastamisel viidatakse ühelt poolt määratleva iseloomulikele omadustele, teiselt poolt selle distributsioonile.
Substantiivide iseloomulike ehk inherentsete omadustega on tegemis siis, kui neid kirjeldatakse kui sõnu, mis viitavad mh esemetele ja elusolenditele.
Elemendi distributsiooni ehk jaotumuse moodustavad kõik need ümbrused ehk kontekstid, milles element võib esineda. Distributsiooni vaatlemisel selgitatakse elemendi teist tüüpi elementidega koosesinemise võimalusi, vaadeldakse elemendi suhteid ehk relatsioone.
Substantiivide jaotumusega on tegemis ka siis, kui väidame, et needo n sõnad, mis sobivad lünkadesse mingis kindlas kontekstis ehk lauseraamis.
Elemendid on süntagmaatilistes suhetes nende elementidega, millega neid saab ühendada lineaarseks järjendiks. Ühe tasandi elementide järjend on süntagma. Näiteks, hunt on neljast foneemist koosnev süntagma, hunt ulub kahesõnaline süntagma.
Elemendid on pragmaatilistes suhetes nende elementidega, millega ta on asendatav. Sellist teoreetilist asendusoperatsiooni nimetatakse kommutatsiooniks. Näiteks „...uu“ ( puu, luu, muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma . Näiteks foneemiparadigma.
Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse esinemisjuhuks. Kaks teineteisest erinevat juhtu on erinevate kategooriate ( invariantide ehk muutumatute ) esindajad, kui esinemisjuhtude erinevus on funktsionaalne ehk distinktiivne (eristatav). Need elemendid on opositsioonis. Erinevuste võimalik distinktiivsus annab võimaluse eristada tähendusi. Näiteks, häälikute s ja p erinevus on distinktiivne, kuna sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Aga näiteks erinevus heliliste ja helitute häälikute vahel ( h) sõnades sahk ja viha ei ole distinktiivne, vaid hoopis liiane.
Kontrastiivsed struktuurivõrdlused aitavad ennustada, millised võivad olla hääldusraskused mõnda keelt õppides.
Prototüübid tavalised ehk tüüpilised esinemisjuhud, mis esindavad kategooria tsentrit ehk keset. Teised esinemisjuhud realiseeruvad aga kategooria äärealadel ehk perifeerias ning on seetõttu ebatüüpilised. Prototüüpsus on loomulike keelte kõiki allsüsteeme läbiv struktuuripõhimõte.
Lingvistiliste kategooriate vahelised piirid on hägusad, umbkaudsed ja nihkuvad. Kategoriseerimise hägusus on paratamatu, sest muidu ei saaks keelt paindlikult kasutada.
Keele sümbolid.
Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja selle kombinatsioonidest. Keeleline sümbol on näiteks sõna, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/.
Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud.
Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks.
Sümbolid on liik märke. Peale selle on veel põhilised märkide liigid ikoonid ja indeksid.
Ikoon on oma referendile rohkem või vähem sarnane kujutis.
Indeksi aluseks on see, et ta on oma referendiga põhjus – tagajärg, kokkukuuluvus – või muus ( mittepiltlikus) suhtes.

Keele allsüsteemid.

Keelel on 5 põhilist allsüsteemi. Tähis on see, et kõneldavas keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne .
Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles:

Semantika – tähenduste uurimine
Süntaks – lauseehituse uurimine
Leksika – sõnavara
Morfoloogia – sõnade sisestruktuur
Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine

Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu.

Keelesüsteemi avatus

Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju alussõnu. Avatud süsteemile on tähtis loovus .
Mida kõrgema järgu allsüsteemiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Avatust annavad juurde näiteks kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus. Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.

Keeleuniversaalide põhihüpotees on see, et mingil konkreetsete keelte tõelistest lausetest sügavamal, abstraktsemal või semantilisemal analüüsi tasemel on olemas kõigile keeltele ühiseid struktuure.
Keelestruktuurideleo n lähenetud erinevalt: Port royal´i koolkond üritas luua universaalset grammatikat; generatiivne koolkond, eelkõige Noam Chomsky oletused puudutavad keelevõime süntaktiliste struktuuride sünnipärasust.
Lisaks on kasutatud empiirilist tüpoloogilist võrdlust. Sel alal on saavutatud küllaltki märkimisväärseid tulemusi. Selle rajaja on Joseph H. Greenberg. Ta käsitleb oma põhiteoses Universals of Human Language eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg.
Paljud esitatud universaalidest on implikatiivsed. See tähendab, et omadus b võib esineda ühes keeles ainult eeldusel , et keeles on ka omadus a. Omadusest b järeldub seega a, kuid a-st ei järeldu b.
Implikatiivse vastandiks on mitteimplikatiivne universaal, mis kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata.
Üldistused võivad olla eranditud, sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega. Vastandiks on universaalne tendents , mis lubab mõningaid erandeid . Suhteliselt universaalne on näiteks see, et paljudes keeltes on subjekt enne objekti. Erandiks on näiteks malagassi keel (VOS).
Keeleuniversaal on näiteks eitus , mida saab väljendada igas keeles.

Sotsiaal-kultuuriline ja bioloogilis-kognitiivne (tunnetuslik) aspekt keeles.
Sotsiaal-kultuuriline aspekt keeles
Verbaalne suhtlus on inimese sotsialiseerumise tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid. Laps õpib end erinevatel puhkudel väljendama. Sotsiaalne mudel mingis olukorras käitumiseks on keelemäng. Ühiskonna elu suunavad paljud normisüsteemid. Tähtsaim normisüsteem on kõnekeel. Keele rikkumisel on oma tagajärjed. Näiteks ei saada sõnumist aru või vastuvõtja reageerib oodatust teistmoodi.
Loomulikud keeled oma normipäraste grammatikate, sõnavara ja tähendustega kujutavad endast põhilisi esimese astme sümbolisüsteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kõige tähtsama maailma kujutamise vahendina. Kujutamine tähendab siinkohal eelkõige seda, et tavalisemad sõnad toovad endaga kaasa primitiivontoloogia, st viisi jagada välismaailm kui ka oma seisundid ja protsessid registreerivateks asjadeks, sisemisteks kujutlusteks.
Keelelise relatiivsuse hüpoteesi järgi määravad esimese keele sõnavara, tähendussüsteem ja grammatika indiviidi maailmapildi, tema tegelikkuse mõistmise viisi. Selle järgi peaksid eri keeli kõnelevad inimesed nägema ja tunnetama maailma viisil, mille määravad nende esimese keele omadused. Tänapäeval on rohkem pooldajaid hüpoteesi nõrgemal variandil. Selle kohaselt esimene keel küll mõjutab ja suunab meie taju ja reaalsuse mõistmise kujunemist, kuid ei määra seda. Keelekollektiivile olulised kultuurinähtused kodeeruvad juba keele sõnavarasse. Näiteks on soomlastel palju sõnavara sauna kohta, näitab, et saun on neile tähtis.
Teise astme sümbolisüsteemidesse kuuluvad näiteks huumor, rahvaluule , kõnekäänud, legendid , jutustused, jm, mida ei oleks olemas, kui neid ei saaks loomuliku keele abil väljendada. Teise astme sümbolisüsteem eeldab loomulikku keelt. Keelel on ka tähtis osa indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel. Näiteks põhineb teatud rahvarühma kokkukuuluvustunne tihti ühisel keelel.
Lisaks on keelest saanud inimese mälupikendus ehk kollektiivne mälu . Keel on välja arenenud inimese suhtlusvajaduste fuktsioonidest ning osad, olulisemad teated on kinnistunud keelesüsteemi osaks, leksikasse ja sematnikasse. Keelekollektiivile kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena.
Bioloogilis-kognitiivne aspekt
Ajustruktuurid ja – protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks. Igal inimesel esindatud hääldamisharjumused, sõnad, tähendused, võimalikud lausestruktuurid jne moodustavad mentaalse grammatika ja sõnavara.
Kuidas on keel esindatud inimese meeles? Need küsimused taanduvad tihti body & mind seosetele ja suhetele. Kas loomuliku keele representatsioonid ajus on kehalised või on nad ka mittefüüsilised mõttestruktuurid. Füüsilised protsessid on kindlasti olemas, aga milline oleks mentaalsete representatsioonide keel? Kuidas teisenduvad füüsilised protsessid mentaalseteks?
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas.

Mis on nimi?
Nimi on üksikindiviidi juurde kuuluv oluline mina – tunnet formeeriv tunnus.

Mis on grammatika?
Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem.
Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele.
Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile teooriale sellest, kuidas grammatikat 1 A on võimalik kirjeldada. On olemas erinevaid grammatikateooriaid ja – mudeleid . Ilma teooriata ei ole grammatikast 1A üldse võimalik rääkida. Grammatika 2 koosneb reeglitest.
Loomulikud normid reeglite 1A kirjeldused. Tuleb vahet teha loomulike normide ( reeglid 1A ) ja nende deskriptiivsete kirjelduste ( reeglid 2 A) ning ametliku keelehoolde normide vahel. Viimased on loomulikest normidest erinevalt kunstilikud.

Generatiivne grammatika
Generatiivne grammatika on täpne üldteooria sellest, kuidas keelte grammatikaid 2 on võimalik formaliseerida ( vormidesse suruda), eriti süntaksi kohalt. Generatiivse grammatika põhiline idee seisneb sellise grammatika 2 koostamises, mis genereeriks ehk matemaatilises tähenduses produtseeriks kõik keele grammatilised laused, kuid mitte ühtki agrammatilist lauset. Selle lähenemisviisi mõjukaim esindaja on Noam Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi.

Onomatopoeetiline sõna.
Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes.
Loengu materjal, küsimused loengute põhjal

Keeleteadus e lingvistika ; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus
Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Mõiste keeleteadused ühendab kõiki keelt lingvistilistest aspektidest uurivaid teadusharusid. Kõigi lingvistide ühine lähtekoht on, et keel on süsteem, kuid eelkõige on ta sotsiaalne objekt.
Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Põhiliselt tegeletakse loomuliku keele analüüsiga üksikkeelte omaduste baasil. Eesmärgiks on vastata küsimustele: Mis on loomulik keel? Missugused on loomuliku keele iseloomulikud tunnused? Kuidas loomulik keel erineb teistest kommunikatsioonisüsteemidest? Kas keeli võib liigitada struktuuri järgi tüüpidesse? Jne..
Teoreetilise keeleteaduse eesmärk on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Teoreetilise keeleteaduse teooriaid kasutatakse mitmes valdkonnas.

Loomulik keel (vs tehiskeel )

Maailma keelte jaotusi, liigitusaluseid, (genealoogiline, areaalne , sotsiolingvistiline,tüpoloogiline) Vt. Konspekt.

Keelkond , algkeel , haru
Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju.

Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia
Võrdlev – ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev – ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.
Häälikuseadused - erandituse põhimõte põhineb analoogial: sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel.
Etümoloogia uurib sõnade päritolu.

Isolaatkeel on keel, millele pole leitud sugulaskeeli.

Keelekontakt : substraat , adstraat , superstraat
Substraat on aluskeel.
Adstraat on emakeelega kõrvu kasutatud naaberkeel. Kontakteeruvate keelte vastastikune mõju.
Superstraat on tulemus, tekkinud keel.

Vähemuskeel, lingua franca, diglossia
Vähemuskeel on keel, mida räägib vähemus.
Lingua franca – argisuhtluses abikeel. Keel, milles kõik räägivad, olenemata oma emakeelest.
Diglossia – Olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks erinevat keelekuju, millel on oma kindlad kasutusalad.

Keeletüpoloogia – keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine .

Grammatiline kategooria – koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Näiteks kääne, aeg, isik.

Keeleuniversaalid vt ette poole.

Häälik – Väikseim kuuldeliselt erisatatav inimkõne üksus.

Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus
Tähistaja on vorm, mida antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, tähistatav on pilt.
Kaksikliigendus: Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks: h, o, b, u, n, e. See on teine liigendus.

Kõnekommunikatsiooni ahel
Kõnekommunikatsiooni ahel:
Kõneleja mõte – kõnesignaal – kuulaja mõte
Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand
Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine
Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus
Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand
Närviimpulsid Närviimpulsid
Kõneorganite tegevus Kuulmisorganite tegevus
AKUSTILINE TASAND
SÜNTEES ANALÜÜS

Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused

Foneetika ( artikulatoorne , akustiline, taju-)
Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid -
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist.

Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme.

Fonoloogia, foneem , allofoon
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid.
Häällikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend.
Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega.

Kõneorganid, kõnetrakt

Kõne produktsioon:
Kõneorganid:
pehme suulagi kõva suulagi
kõripealis keeleluu
sõrmuskõhr söögitoru
diafragma rinnak
hingetoru häälekurrud
kilpkõhr keel
kopsud ninaõõs
suuõõs

Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet
Eesti häälikusüsteem:
Vokaalid :
Eesvokaalid
Tagavokaalid
Kõrged vokaalid
i ü
u
Keskkõrged vokaalid
e ö
õ o
Madalad vokaalid
Ä
a
Eesti häälikusüsteem
Konsonandid :

helilised: l, r, m, n, v, j

helitud : p, t, k, h, s, š, f, h

moodustusviis järgi:

- sulghäälikud e. klusiilid : k, p, t
- ninahäälikud e. nasaalid: m, n, 
- ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, š, h

moodustuskoha järgi:

- huulhäälikud: p, m, v, f, w
- hammashäälikud: t, n, s, r, l
- suulaehäälikud: k, j, š
- kõrihäälik: h

IPA , SUT
IPA - rahvusvaheline foneetika ühing. IPA on ka International Phonetic Alphabet , rahvusvahelise foneetikaühingu tähestik.
SUT -

Morfoloogia – vormiõpetus, uurib morfeemide moodustamist ja nende ühendamust sõnadeks.

Morfeemianalüüs – morfoloogiline segmentimine.

Morfeem , morf , allomorf
Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus.
Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles.
Allomorf on morfeemi variant.

Vaba ja seotud morfeem
Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina.
Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega või sõnadega. Seotudmorfeem on enamasti grammatilise tähendusega.

Markeeritus ja markeerimatus
Sõnu ja grammatilisi morfeeme vaadeldes saab eristada markeeritud
ja markeerimata (loomulikke) vorme. Määratlus “markeerimata” võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus , algvõrre, olevik ) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses ).

Glossimine – grammatilise info lisamine.

Reduplikatsioon – morfoloogiliste elementide liitmise vorm, tüve täielik kordumine.

Grammatiliste morfeemide omadusi

Grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid.
Grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon, nad paiknevad sõnas teatud kohas, teatud järjestuses.
Neil on üldine tähendus ( mingi morfeem liitub teatud sõnaliikudega).
Kohustuslikkus – kui keeles on mingi kategooria, siis kõneleja on kohustatud seda kasutama ( näiteks mitmust).
Grammatilised morfeemid on seotud morfeemid.

Binaarsed opositsioonid, mitmeliikmelised opositsioonid
Binaarne on kahene opositsioon , näiteks eesti keeles arvu vastandus. Mitmeliikmeline on näiteks kõneliikide opositsioon.

Sünteetiline ja analüütiline väljendusviis / keel; polüsünteetilised keeled
Sünteetilises väljendusviisis on morfeem tüvega koos.
Analüütiline väljendusviis kasutab abisõnu.
Polüsünteetilistes keeltes on väga palju morfeeme sõna küljes.

Fusioon , kumulatsioon , muutumine
Fusioon – morfeemide piirid on hajusad.
Kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, näiteks vete ( PL – GEN)
Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub ( sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest)

Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest
Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv , tegusõna ehk verb , omadussõna ehk adjektiiv , määrsõna ehk adverb , arvsõna ehk numeraal , asesõna ehk pronoomen , määrsõna ehk kvantgor.
Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik.

Sõnaliigi ja lauseliikme seostest
Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut.

Grammatiseerumine , grammatika ja leksika suhe keeles
Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks.

Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse?
Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõningad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklasside põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju).
Klasse eristatakse kas:

substantiivile liituva afiksi abil;
kliitiku abil või NP koosseisu kuuluva sõna abil;
ühilduvate afiksite abil verbil või NP koosseisu kuuluval moodustajal.

Tüüpiliseks näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem.
Hispaania k:
la hija ‘the daughter ’
el hijo ‘the son’

Kääne, käändekategooria, semantiline roll
Käänetekategooria peamine funktsioon on eristada grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle.
Semantilised rollid:

Agent on tüüpiliselt elus ja õhutab toimuvat tegevust nind seda meelega.
Patsient on lause osaline, kes või mis on mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundile.
Teema viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutustele.
Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti
Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti
Asukoht
Tee
Instrument
Kogeja

Sõnajärg on üks süntaktiliste ( lause liikmete) funktsioonide väljendamise vahendeid.

Süntaks ja morfosüntaks
Süntaks on sõnade liitmine suuremateks üksusteks ( osalaused , lihtlaused, liitlaused).
Morfosüntaks -

Lause, fraas , moodustaja, fraasi määratlemise viisid
Lause – grammatika ehk keele struktuurilise organiseerituse suurim üksus.
Fraas – struktuuri vahetasand, fraasid kujunevad mingisse sõnaliiki kuuluva sõna ümber.
Moodustaja – ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on.

Pro-sõnad :
Prosubstantiiv – see, too, tema, mina
Proadjektiiv – niisuke, selline
Proadverb – siin, seal

Deiksis
Deiktilised elemendid on sellised keelendid , mis on otseselt seotud kõnehetke ja /või kohaga. Kui ei tea,kus/kuna kasutatakse ( millises kontekstis, taustas, kõnesituatsioonis), ei saa aru.

Definiitsus on kategooria, mis on seotud diskursuses viidatavate referentide identifitseeritavusega. Definiitsus väljendub artiklite ja afiksite kasutamisel. Näiteks inglise keeles the on definiitne artikkel.

Arv on grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristavat arvu.

Isik on grammatilises mõttes deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele , näiteks kõnelejale, kuulajale ja teistele.

Polaarsus on grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust.

Aspekt on grammatiline kategooria, mis seotub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi.

Aeg on grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega ( nt kõnelemisajaga). Tavaliselt markeeritakse verbil.

Modaalsus on kategooria, mis näitab kõneleja suhet väljendatavaga ja väljendatava suhet tegelikkusega. Kõneleja annab edasi oma suhtumist proportsiooni: kas see on usutav , reaalne, obligatoorne vms; samuti annab kõneleja modaalsete väljendusvahenditega edasi oma eesmärke ja kavatsusi, seda, miks ta üldse lausungi moodustas. ( näiteks annab edasi käsku või soovi).
Modaalsus on vahend sündmust kirjeldava propositsiooni staatuse edasiandmiseks. Modaalsus ei iseloomusta sündmust, vaid propositsiooni staatust.

Ühildumine ehk kongruents on sõna teatud vormi tunnuste tingitus teise elemendi ( sõna või mõnikord moodustaja) vastavatest vormitunnustest või semantilistest omadustest. Näiteks belle fille pr keeles.

Käändemärgistus: absolutiiv-ergatiivsed ja nominatiiv-akusatiivsed keeled
Maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist agenti ja patsienti ning mittesihitisliku lause ainsat osalist.
Nominatiiv-akustatiivne süsteem on maailmas rohkem levinud ( kõik euroopa keeled , välja arvatud baski keel). Sel juhul on sihitislikus lauses , kus on nii agent, kui patsient agent tavaliselt nimetavas käändes ja patsient mingis markeeritud käändes. Kui ka mittesihitislikus lauses on alus markeerimata, nimetatakse neid keeli nominatiiv-akusatiivse süsteemiga keelteks .
Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, milles sihitisliku lause osalejad on markeeritud erinevalt nominatiiv-akusatiivsetest keeltest. Neis keeltes on sihitisliku lause agent markeeritud, aga patsient markeerimata. Mittesihitislike lausete ainus osaleja on markeerimata käändes ning teda tähistatakse samamoodi kui patsienti.

Süntaktilised seosed
Tasandilised seosed – rinnastav ( samatasandiline) ja alistav ( pealause ja kõrvallause).
Morfoloogiliselt väljenduvad seosed :
* ühildumine e. kongruents
* rektsioon ehk sõltumine on sõltuvussuhtega kaasnev kindla vormi nõue. Näiteks ilma nõuab ilmaütlevat.
*eraldi morfeem ( näitab suhteid), näiteks possessiivsufiks.
Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed.

Süntaksi teooriad: generatiinse süntaks, valentsiteooria e sõltuvusgrammatika, käändegrammatika (semantilised rollid), konstruktsioonigrammatika.
Generatiivse süntaksi üks põhiideesid on, et keelt tuleb esitada rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised laused. Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni , keeleõppimise võime on pärilik.
Valentsiteooria e. sõltuvusgrammatika abil kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid. Selle tuumaks on tegusõna. Verb seob endaga aktandid ( subjekt, objekt).
Käändegrammatika ( semantilised rollid) tegelevad lause tähendusega ( agent jne).
Konstruktsioonigrammatika on lause käsitlus, kus lauset vaadeldaks konstruktsioonina. Lause kese on verb. ( konstrueeritakse verbi ümber)

Eesti keele lausetüübid on:
Normaallaused - grammatiline subjekt (GS) = tegevussubjekt (TS) = pragmaatiline subjekt (PS)
Näiteks: Ta jookseb. Ta ehitab maja.
Kogeja-omajalause - GS ≠ TS =PS Näiteks: Tal on häbi. Talle meeldib tantsida.
Eksistentsiaallause - GS = TS ≠ PS Näiteks: Peenral kasvavad lilled. Poisist kasvas mees.

Semantika on keeleliste tähenduse uurimine.

Tähistaja /keel – tähistatu /meel – referent /maailm.
Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn “sõnakest”, nt maja häälduskuju või kirjakuju.
Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me
mõtleme, kui ütleme/kirjtuame – kuuleme/loeme maja.
Referent on keeleväline olend , omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas.

Tähendus on kindla häälduskujuga või kirjapildiga püsivas seoses olev tegelikkuslõigu peegeldus teadvuses. Tähendus võib olla abstraktne ( süsteemi tähendus) või konkreetne ( kõneleja tähendus, kuulaja tähendus). Tähendus on semantiline allüksus.

Semantika teooriaid: komponentanalüüs,prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika.
Tähistaja (sõna puhul on see sõnakest)  tähistatu (referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne.
Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga – mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu.
Prototüüpanalüüs – keele tähendused koonduvad süstemaatiliselt ümber tüüpilise esindaja e prototüübi. Prototüübi tunnuseks pole mitte ainult välimus, vaid ka selle tüüpiline funktsioon.
Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused.
Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev.

Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid – ühised kõikidele keeltele. Distinktorid – mittesüsteemsed.

Denotatsioon e intensioon on keeletähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma referentidele.

Ekstensioon – kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid .

Tähendusväli on omavahel tähenduslikult seotud sõnad. Üks tähendusväli on näiteks värvused.

Polüseemia on mitmetähenduslikkus.

Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab.

Sünonüümia on samatähenduslikkus.

Metafoor on ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas. Metafoor on vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse konkreetsematega, mis on inimesele juba tuttavad. Näiteks: elukevad, elusügis.

Metonüümia on põhjus-tagajärg suhtel põhinev

Kujundskeem on skemaatiline tähenduse tekkimise aluseks olev mõiste või mõistete kogum. Kujundskeem on side kehalise/füüsilise kogemuse ja kõrgemate kognitiivsete valdkondade vahel.

Mis on metakeel? Too näiteid; tüpograafilised markeeringud
Metakeel on kirjelduses kasutatav keel. Metakeelena kasutatakse mingit loomulikku keelt, mida täpsustatakse mingite mõistetega. Näitrkd õpik on rrdti keeles, täpsustused ja näited inglise keeles. Näiteks grammatilised formalismid on metakeele näiteks.

Metakeeled: komponendid, primitiivid, võrgustikud, metafoorsed ülekanded

Tähenduse kujunemine – tähendust kui sellist pole olemas, ta pole materiaalne objekt. Tähendus realiseerub mingi vormilise allsüsteemi kaudu tähendusest ja häälikulisest vormist koosnevate sümbolitena. Tähendus kujuneb grammatiseerudes ja ülekannete süstemaatilisusega.

Tekst, diskursus , tekstilingvistika, diskursuseanalüüs
Tekst on keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, see on ka „koht“ ( või pigem protsess), kus tähendus realiseerub.
Diskursuse mõiste kattub paljuski teksti mõistega. Suulise diskursuse all mõistetakse tavaliselt kahesuunalist suhtlust. Diskursus on tekst koos kontekstiga.
Tekstilingvistika on lingvistika haru, mis uurib tekste .
Diskursuseanalüüs on suulise suhtluse lingvistiline uurimine.

Pragmaatika , kõneakt, viisakusstrateegiad
Pragmaatika tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Pragmaatika on tähendusõpetus.
Kõneakt suuline suhtlemisprotsess , kõneleja sooritab selle rääkides. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused.
Viisakusstrateegia on olemasolev nähtus kõigis keeltes. Igal inimsesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised, vaid avalik intetiteed teiste jaoks. Positiivne nägu on lähendav, negatiivne nägu väljendab soovi olla iseseisev.

Viiteahelad, anafoor –keeleelement, mida kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana. Anafoor võib olla ka sõna/sõnaühendi kordus värsside või lausete algul.

Konversatsioonianalüüs, voor , vooruvahetus, naaberpaar
Konversatsioonianalüüs ehk vestlusanalüüs. Selles ei eristata jäigalt keelestruktuuri ja funktsiooni. Keelekasutust mõistetakse dünaamilise interaktiivse protsessina, mitte valmis „toodete“ (Ssõnade, lausete) analüüsina.
Voor vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima
Vooruvahetus kõnevoorude vahetamine vestluses
Naaberpaar ehk mitmest voorust koosnev dialoogi osa.

Variatiivsus , keele variandid ( dialekt , sotsiolekt , allkeeled, idiolekt )
Sotsiolingvistika põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla:

geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).

Dialekt e murre on mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest.
Sotsiolekt ehk sotsiaalne murre, oleneb sotsiaalsest struktuurist.
Idiolekt ehk isikukeel, individuaalsed eripärad.
Allkeel ehk erinevad keelekujud, näiteks ameti keeled e haldus, poliitika keel.

Praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika
Sotsiolingvistika on on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid.
Praktiline sotsiolingvistika
Kvantitiivne sotsiolingvistika

Psühholingvistika uurimisalad
Uurib, kuidas keelt omandatakse, kuidas keelt seostatakse muu mõtlemisega, kuidas keel mõtlemist mõjutab. Kas teisekeelsed mõtlevad teisiti ? Keele ja meele arengu uurimine.

Korpus, korpuste liigid, märgendatud korpus
Korpus on keelematerjali kogu.
Korpus võiv olla märgendatud või märgendamata, olenevalt sellest, kas sõnadele, lausetele jm on lisatud lingvistilisi andmeid.

Introspektsioon keeleteaduse meetodina
Introspektsioon ehk sisevaatlus . Lingvist moodustab ise vajalikke näiteid, eeldusel, et ta oskab uuritavat keelt.

Empiiriline keeleuurimine – kogemustel põhinev keele uurimine.

Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid
Kvantitatiivne meetod keskendub vältelisusele.
Kvalitatiivne meetod keskendub omadustele.

Sünkroonilised ja diakroonilised meetodid
Sünkroonilise uurimise all mõeldakse tavaliselt uurimise toimumisajal kasutuses olevate keelevariantide kirjeldamist ja/või analüüsimist.
Diakrooniline uurimine arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi. ( näiteks eesti kirjakeele arengud ärkamisajast tänapäevani)
Sünkroonia on keele hetkeseisund.
Diakroonia on keele ajalooline areng.

Mida saab teha morfanalüsaatoriga? Morfianalüsaator glossib tekstis olevaid sõnu.

Tõlkeprogrammid tõlgivad sisestatud teksti ühest keelest teise. Probleem on selles, et nad ei ole alati usaldatavad. Programmid ei ole veel piisavalt arenenud, et tunda ära kõiki sõnu, vorme jms.

Eksperimentaalsed meetodid, näiteks eksperimentaalne psühholingvistika.

Deskriptiivsed ja preskriptiivsed meetodid
Deskriptiise meetodi eesmärk on kirjeldada keele loomulikke norme.
Preskriptiivne meetod on normatiivsed normid.

Eesti keeleteaduse olulisemad väljaanded
Oma Keel, Keel ja Kirjandus, Emakeele Seltsi aastaraamat, Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat

Tuntumad andmebaasid
www.emakeeleselts.ee, www.murre.ut.ee, www.filosoft.ee, www.linguistlist.org, www. keeleveeb .ee, wals

Areaalilingvistika on keeleteaduse suund, milles lähenetakse uurimisobjektile keelepiirkondlikust aspektist.

Psühholingvistika on keelemehhanismide selgitamine psühholoogias kasutatavate meetoditega.

Paradigma on asendussuhetes olevad elemendid.

Keele ja murde eristamine:
Arusaadavuse kriteerium , poliitilised põhjused, identiteet ja kultuur.

Rekonstruktsioonid on algkeele rekonstrueerimine

Indoeuroopa keeled
Keldi keeled, itali keeled, romaani keeled, germaani keeled, kreeka keel, albaania keel, balti keeled, slaavi keeled, armeenia keel, indoiraani keeled, india keeled, iraani keeled

Uurali keeled vt keelepuu

Teised tähtsamad keelkonnad – uurali keeled, afroaasia keeled, kaukaasia keeled

Viipekeel on loomulike keeltega võrdsel tasemel kinnistunud ja arenenud keelesüsteem, mida ei saa samastada keelelist suhtlust saatvate žestide ja miimikaga.

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 216 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

216 laadimist Kokku alla laetud

10 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

aphrozip Õppematerjali autor

põhjalik konspekt, kordamisküsimuste vastused

üldkeeleteaduse mõisted konspekt keele mõiste suhtlus keele struktuur grammatika eesti häälikusüsteem metakeel ja palju muud

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.

Üldkeeleteadus

doc

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

doc

Üldkeeleteaduse eksam

Keeleteadus

doc

Üldkeel

Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika: · on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest; · on keele teaduslik uurimine; · käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega. Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole. Üldkeeleteadus- 11. Loomulik keel (vs tehiskeel)

Eesti foneetika ja fonoloogia

docx

Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014

1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu 4. PRAKTILINE – kasutatakse teoreetilisi keelteaduse teooriad, mõisteid ja tulemusi,et lahendada praktilisi probleeme 5. MIKROLINGVISTIKA(autonoomne) – uuritakse ainult keelt ennast eraldi 6

Keeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks

hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist (äratundmist). Teema: semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub. Tekst: keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess Tekstilingvistika: keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid Teoreetiline keeleteadus: tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Tsirkumfiks: tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+mach+t) Tüpoloogiline liigitus: jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi. Ühildumine: nähtus, mille puhul verbile lisandub marker, mis märgib, kumb osaline sihitislikus

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

docx

Üldise keeleteaduse mõisted

edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist (äratundmist). Teema - semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub. Tekst - keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess Tekstilingvistika - keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid Teoreetiline keeleteadus - tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Tsirkumfiks - tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+mach+t) Tüpoloogiline liigitus - jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi. Ühildumine - nähtus, mille puhul verbile lisandub marker, mis märgib, kumb

Filoloogia

docx

Keeleteaduse kordamisküsimused 2013

tavaliselt kirjeldatud keelepuu abil. Algkeel- keel, millest aegade jooksul on välja kujunendu omavahel suguluses olevaid keeli(keelepuu tüvi) Haru-osa keelepuust-Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedas suguluses Keelepuu on võrdlev-ajaoolises keeleteaduses tarvitatav mudel suguluses olevate keelte omavaheliste seoste esitamiseks, näiteks keelkondade kirjeldamisel. 5. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus-püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused- kirjeldavad süstemaatilisi

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid