Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014 (0)

KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused.
Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon )
*sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel
*ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel
*indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel
Inimkeele omadused:
1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul.
NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi)
2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik
NT: „kala“ ja „ kana “ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna
3. Keelemärgi duaalsus :
•häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest
•tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest
4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire
2. Keeleteaduse tasandid . Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteaduse tasandid:
1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi
2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks
3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem
4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt
5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine ( foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu)
Keeleteaduse tüübid:
1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub
2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund.
3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu
4. PRAKTILINE – kasutatakse teoreetilisi keelteaduse teooriad, mõisteid ja tulemusi,et lahendada praktilisi probleeme
5. MIKROLINGVISTIKA(autonoomne) – uuritakse ainult keelt ennast eraldi
6. MAKROLINGVISTIKA(kausaalne) – keelt uuritakse koos rahvuskultuuri ja muu sellisega.
Keeleteaduse meetodid:
1.ANDMETE KOGUMINE:
*salvestus, lindistus
*litereerimine
* korpused
*sõnaraamatud, arhiivid
2. ANDMETE TÖÖTLEMINE:
*kvalitatiivne meetod: uuritakse üksikjuhtumit
*kvantiatiivne meetod: uuritakse sagedust

3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles , Vana- India: Panini )
*Vana-India:
Panini (3saj eKr) - Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed.
Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised.
Sanskriti keele grammatika.
*Vana-Kreeka
Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses „Kratylos” keeleteaduslike probleemide üle – sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb ). Kas keel on väljamõeldud või loomulik.
Aristoteles arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse(liikmete) kohta (alus, öeldis ). Ta lõi peagi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika , retoorika , poeetika. Lause põhikuju X = Y ( Sokrates kõnnib = sokrates on kõndiv)
b)keskaja Euroopas
* Ülikoolides eristusid trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika )
*Renessanss (14.-16. saj): erinevate keelte kirjeldused.
*Ratsionalism (17.-18. saj): nn Port Royali grammatika (1660): universalism vorminähtustes.
* Võrdlev -ajaloolise keeleteaduse tekkimine: (püüab keeli võrreldes välja selgitada keelte sugulust)
-astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) – tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled
-Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära)
-Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia , saksa keele võrdlus)
- keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopas)

c) 19. sajandil (vennad Grimmid, von Humboldt , noorgrammatikud)
*Vennad Grimid lõid 1822 häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult.
indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k ⇒ vanagermaani p, t, k, f, Ө, h
*Wilhelm von Himboldt rõhutas keele funktsionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keele tüpoloogiale. Liigitas keeled tüpoloogiliselt: isoleeriv, aglutineeriv, flekteeriv, polüsünteetiline
*Noorgrammatikud (A.Brungmann ja H.Paul) uurisid keelemuutuste põhjuseid – häälikuseadustes ei ole erandeid , tunnistatakse vaid analoogiat.
d) 20. sajandil(strukturalism - Saussure; generativism - Chomsky )
*Strukturalism . Saussure oli struktrualismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem ( langue ) ja selle avaldumine kõnes - kõnelemine ( parole ) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Strukturalismi põhitõed :
*tuleb eristada keelt (langue) ja kõne (parole)
*sünkrooniline keele uurimine
*keelesüsteem on tasandiline ( foneem , morfeem , süntaks jne)
*Generativism. Chomsky oli süntaksiteooria rajaja.
Generativismi põhiteesid:
*keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem
*keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni
*keeleõppimise võime on pärilik.
4. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel). Keele päritolu. Keelekontaktid .
Liigitamise alused:
1. Genealoogiline – liigitatakse suguluse alusel, algkeeltest kasvavad välja tütarkeeled
2. Tüpoloogiline – liigitatakse struktuuri ja sõnavara omaduste järgi
3. Areaalne – liigitatakse piirkonna järgi
4. Sotsiolingvistiline – uuritakse empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas
Keelte tüpoloogiline liigitus:
1. Artikulatoorne – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe.
NT: inglise k „on the table“ – „table“ ei muutu
2. Isoleeriv – sõnade lõppudes ja algustes on palju liiteid
NT: talu-de-sse-gi
3. Flekteeriv – tüve muutumine, kuid see pole märgatav
NT: jõe, jõge, jõkke
4. Polüsünteetiline – sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente, tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks.
Keelekontaktid:
Keelekontaktid tekivad eri keelte kõnelejate suhtluses ning keelekontakt võib põhjustada mitmekeelsust. Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud (sega) keeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, palju ka võõrvallutajate keelest. Keel tekib siis, kui põlisasukad tahavd suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sõnu ning konstruktsioone oma emakeelest. Kui pidzinkeel muutub iseseisvaks, saab temast kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika.
Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks):
*bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised;
*pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused;
*yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused;
*la-la teooria – kõne algus on laul;
*keele žestilise päritolu teooria
5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon . Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused.
Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad.
Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
Foneetika liigid:
1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi
3. Auditiivne (tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist
Diftong – koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne)
Afrikaat – klusiilialguline frikatiiv , häälikute kombinatsioon (ts, ks)
Geminaat – häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis , nt kal-lab, hüp -pab
Palatalisatsioon - konsonant omandab i-lise varjundi . Toimub häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall – talle. Kas – kass . Kott (kota) – kott ( koti ).
Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid
Assimilatsioon - häälikute muutumise osaliselt või täielikult sarnasteks
Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine
Klusiil – sulghäälik (kpt, gbd)
Vokaal – täishääik, heliline (aeiouõäöü )
Kaashäälikud
*klusiil e sulghäälik (täielik sulg , õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g]
*frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]
* nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n]
*lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l]
*tremulant e värihäälik (väringute seeria ) [r]*poolvokaal [j]
*helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)
*aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel
Täishäälikud:
* eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a]
*labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e]
Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis . Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada.
Foneem – väikseim tähenduseta keeleüksus, võimaldab eristada tähendusi; häälikud on eri foneemid. NT: foneemid e/l/u annavad kokku morfeemi elu.
Foneemide liigid
Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi:
9 vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/
17 konsonanti ehk kaashäälikut /f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', š, t, t', v/.
Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades.
Minimaalpaar - sõnad, mis erinevad ühe foneemi poolest
NT: „kana“ ja „kala“
Foneemide distinktiivsed omadused
6. Sõna. Homonüüm , homofoon, homograaf.
Sõna on keele vähim iseseisvalt kasutatav üksus lauses . Sõnad koosnevad morfeemidest. Tüüpiline sõna liigub üksi, esineb tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilised sõnad: artiklid, sidesõnad , eitus .
Homonüümid on samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad ( tee-tee)
Homofoonideks nimetatakse sama häälduse, aga erineva kirjapidi ja tähendusega sõnu ( baar -paar; ball-pall)
Homograafideks nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (palk-palk; tall-tall)
7. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähutvalt. Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega(nende moodustamisega).
Morfeem – väiksem tähenduslik üksus lauses
Morfeemide liigid
1. VABAD (esinevad üksi; maja-de-le-gi) ja SEOTUD (moodustavad sõna koos teiste morfeemidega; maja-de-le-gi)
2. LEKSIKAALSED (tähendusega) ja GRAMMATILISED(suhted)
3. JUURED JA TÜVED ja AFIKSID
Tüvimorfeemid kannavad sõna leksikaalset (üldistatud) tähendust (nt saat-, saada-).
Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma),
Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret).
Afiksi (seotud morfeem) liigid:
- sufiks (eesti keele tunnused ja lõpud; tüve lõppu liituv morfeem) järelliiide - Jalga/de/le/gi
- prefiksid (tüve ette liituv morfeem) eba/viisakas
- aufiksid (liidetakse pärast tüve)
- tsirkumfiks (tüve ees ja lõpus on morfeem), ge- mach -t
- infiks (tüve keskele pannakse teine morfeem), išriq – he stole ; iš-ta-riq – he stole for himself
- kliitik - tüvega nõrgemini seotud, sageli ei seostugi üldse, vaid liidetakse juba muuudetud sõnavormile v hoopis tervikfraasile. ( kellelegi – kellegile) Ebatüüpiline morfeem.
8. Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus). Arv, klass, kääne , määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis , tegumood , aspekt, eitus
Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.
*Abisõnad e analüütiline väljendusviis – alalütlev kääne ≠ järelsõna „peale “ ( dativ ). Saab väljendada abisõnadega. Sõnadele liitub väha morfoloogilisi elemente
* Sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon) – afiksite liitmine, ühte morfeemi koondatakse erinevaid tähendusi (nii leksikaalsed kui grammatilisi). Sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente.
•Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural .
•Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais- ja kesksugu) ja ka elus/ elutu Inimene/mitteinimene.
•Kääne e casus – sõna funktsioon, roll lauses
•Määratus e definiitsus – teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus.
•Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole .
•Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega .
•Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
•Kõneviis e modus on pöördsõna kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ja kuulaja osa teate edastamisel ja suhtluseesmärki. Kindel/kaudne, käskiv/ tingiv . Kõneleja ja öeldav omavahel suhtes.
•Tegumood e genus on pöördsõna / verbi ? kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga. Aktiiv, passiiv ehk umbisikuline. Personaal/impersonaal.
•Laad e aspekt – grammatilise tähenduse rütm, isel tegevust, omadust. Lõpetatud/lõpetamata; tulemuslik/mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne ( hetkeline/kestev) progressiiv ( kestev)
•Eitus – ebakaine , purjus, mittekaine


9. Süntaktilised seosed. Sõnaliigid. Lauseliikmed . Semantilised rollid. Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel).

Süntaktilised seosed:
1. Tasandilised seosed :
•rinnastav ( samal tasandil ----- ja-----) ehk omavahel võrsed üksused
•alistav ( erineval tasandil graafiliselt kujutades (–––––,______) pealause +kõrvallause. Ehk üks üksus juhib teist.
2. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: (sõnade ja fraaside vahel):
• ühildumine ehk kongruents – verbile lisandub marker , mis märgib, kumb osaline lauses on alus, kumb sihtis(kaks sõna samas kategoorias, nt subjekti ja objekti ühildumine)
• rektsioon - üks põhisõna , mis määrab ka teise sõna vormi (kategooria), aga ise ei ole selle sõna kategoorias)
•eraldi morfeem - näitab suhteid
3. Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed.
Siin määrab lauseliikmed sõnade järjekord. Selline nähtus toimub inglise keeles.
Sõnaliigid:
1. Nimisõna(substantiiv) NP
2. Omadussõna (adjektiiv) AP (võib olla öeldistäide)
2. Tegusõna VP ( tegevusnimed ja kesksõnad)
4. Määrsõna (adverb) AdvP
5. Arvsõna ( numeraal ) QP
6. Asesõna ( pronoomen )
7. Määrsõna ( kvantor ) QP iseloomustab hulka: palju, väga
8. Abisõnad
Lauseliikmed:
•öeldis ehk (grammatiline) predikaat – tegusõna (mida tegema?)
•alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?)
• sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus.
•öeldistäide ehk predikatiiv – verbist olema sõltuv käändsõna , mis näitab mis v kes vmissugune on alus
•määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend
• täiend ehk atribuut – nimisõna lisand v laiend ( pikk mees )
Tüpoloogiline liigitus: Öeldis ja alus on lause pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed.
75% lausetest : SOV, SVO ja siis 15% VSO
Semantilised rollid:
• Agent (kes?) – aktiivne tegutseja
• patsient (keda?) – see, keda mõjutatakse tegevuse kaudu
• kogeja (kellel?) – millegi kogemine, otseselt mitte aktviine tegevus
•benefaktiiv (kellele?)
•allikas (kust?)
• temporaal (kuna?),
•instument (millega?)
•komitatiiv (kellega?)
•lokatiiv (kus?) – koha väljendamine
•põhjus (miks?)
10. Süntaktilisi teooriaid : generatiivne süntaks, valentsiteooria , konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus .
Süntaktilised teooriad:
1. Generativism: süntaktilised transformatsioonid
Kevade on Lutsu parim teos

• Siire , sh topikaliseerimine – Lutsu (topik) parim teos on Kevade
  
• Asendus – See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos
  
• Lisamine – Kas Kevade on Lutsu parim teos?
  
• Kõrvaldamine – Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -> Poiss tahtis õppida lugema
  

2. Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika

• Verb + aktandid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis)
  
• Näide kolmevalentsest verbist: eraldama – kes? – keda? – kellest?
  

3. Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)
Konstruktsioonigrammatika on kognitiivse keeleteaduse haru. Konstruktsioonigrammatika peamiseks uurimisobjektiks on lihtlausete konstruktsioonid, eeskätt sellised, kus lause tähendus ei tulene vahetult tegusõna tähendusest. Konstruktsioonigrammatika käsitleb lause ülesehitust omaette keeleüksusena.
4.Lausetüüpide käsitlus:
Eesti lausete põhitüübid:
*Normaallaused – Ta jookseb, ta on haige
*Kogeja-omalause – Kogeja lause alguses, aga ei ole grammatiline subjekt; Tal on häbi
*Eksistentsiaalne – Lause alguses kohamäärus, lõpus subjekt; Peenral kasvavad lilled
11. Semantika. Komponent - ja prototüüpanalüüs.
Semantika uurib keeleükstuste tähendusi ning nende muutumist; uurib keele ja reaalsete objektide suhteid; keele ja mõtlemise suhted
MIDA X TÄHENDAB?
Komponentanalüüs – mõisteid saab kujutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu
Prototüüpanalüüs – keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad
12. Pragmaatika . Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur . Viisakusprintsiip .
Pragmaatika tegeleb suhtlusega ja suhtlemise uurimisega.
MIDA X-GA ÖELDA VÕIB?
Kõneakt – suuline suhtlemisprotsess , kõneleja rääkides sooritab selle. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused.
1) mõte, mõistestamine, keelendamine e sõnastamine
2) sõnumi tootmine, artikulatoorne tegevus, väljaütlemine
3) sõnum signaaline, häälelaine edasikandumine vastuvõjale
4) sõnumi vastuvõtmine
5) tuvastamine , mõistestamine, lahtimõtestamine, dekodeerimine.
Kõneakt oletab ja tõestab, et iga keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi tegu, mitte ainult info edastamine .
Implikatuur e komperatiivsusprintsiip – on käsitlus keelelisest väljendusest, mis väidab, et inimene ütleb, peale selle, mis ta sõnades välja ütleb, veel midagi ja kuulaja kuuleb ka veel midagi.
* implikatuuriteooria: kooperatiivsusprintsiip e koostööprintsiip (Grice)
•kõnest võib alati järeldada rohkem kui ütleb tema sõna-sõnaline tähendus
•eeldus: inimesed teevad suheldes koostööd
•kvaliteedimaksiim – „Räägi tõtt!“, eeldatakse et vestluspartner ei valeta
•kvantiteedimaksiim – „Anna piisav hulk infot!“, eeldatakse et vestluspartner ei räägi poolt tõde varjates samas kuulaja jaoks olulist infot
•relevantsusmaksiim – „Ole asjakohane !“, kuulaja eeldab, et vestluspartner räägib teemakohaselt või annab märku teema vahetusest
•meetodimaksiim – „Ole arusaadav!“, eeldatakse, et vestluspartner kasutab kuulaja saaks arusaadavaid termineid
•maksiimide rikkumise näide on iroonia (eelkõige kvaliteedimaksiim)
• deiksis (indeksikaalsus) – nähtus, mille kaudu keeleline väljend on seotud oma kontekstiga, praktikas: väljendid , mis ei oma kontekstiväliselt mingit tähendust
Viisakusprintsiip
viisakusprintsiip: minapilt e nägu
•viisakus on valetamine
•esineb kõikides keeltes
•sotsiaalne nähtus – distantsi hoidmine: vanus, tutvus, võimusuhtes, eesti keeles kõige
Igal inimesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised , vaid avalik intetiteed teiste jaoks.
*Negatiivne viisakus on distantseeriv - austuse, lugupidamise vajadus
*Positiivne viisakus on lähendav ning orienteeritud sõbraksolemise tahtmisele
*positiivne nägu - gruppi kuulumine , teiste poole hoidmine
*negatiivne nägu tahakse olla omapärased ja iseseisvad
PÕHIMÕISTED
Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A
Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis
Adstraat : on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).
Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega
Afiks : seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks.
Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult
Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi
Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
Allkeel : keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel , släng)
Allofoon : foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
Allomorf: morfeemi variant
Anafoor : keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana
Analüütiline keel: on keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente.
Areaalne liigitus: jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse.
Artikulatoorne foneetika: uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu
Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi
Binaarne opositsioon : vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud
Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses
Deiktiline element: kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea
Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele
Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant
Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju , millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad.
Diskursus : tekst koos kontekstiga
Diskursuseanalüüs : suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid
Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega.
Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon.
Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu.
Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi )
Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Fraas: koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu
Funktsioonist lähtuv keeleuurimine: võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid, mitte ühe konkreetse keele nähtused, sest eri keeltel on eri tasandi vahendid sama funktsiooni väljendamiseks
Fusioon: tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad , vahel morfeeme raske eristada)
Genealoogiline liigitus: jagab keeled sugulus - ja põlvnemissuhete alusel.
Glossimine : morfoloogilise info lisamine igale morfeemile
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi.
Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele , nt kõnelejale, kuulajale ja teistele
Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik).
Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks
Häälik : on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus.
Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes.
Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.
Haru: on osa keelepuust. Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses.
Idiolekt: konkreetsele indiviidile omane keele variant
Infiks: tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in-iraman ‘ laenas’)
Intensioon: (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele
IPA: International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud
Isolaatkeel: on keel, millel ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud).
Kääne: grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega
Kaksikliigendus: on keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks
Keeleteadus: (lingvistika) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus.
Keeleuniversaalid: on keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele.
Keelkond : on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm.
Kiri: nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks
Kliitik: seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud
Kõneakt: (ehk kõnetegu) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud)
Kõnetegu: (ehk kõneakt) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud)
Konkreetne tähendus: kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus.
Konversatsioonianalüüs: (ehk vestlusanalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused
Korpus: lausungite ehk tekstilausete kogum. Tänapäeval on korpusena hakatud mõistma peamiselt polüfunktsionaalseid elektroonilisel kujul olevaid tekstikogusid, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest.
Kujundskeem: (ingl k image schema) tähenduse tekkimise aluseks olev skemaatiline mõiste või mõistete kogum (kognitiivses lingvistikas)
Kumulatsioon: ühes morfeemis on mitu tähendust
Kvantitatiivne sotsiolingvistika : tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga
Lause: kirjakeeles üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga , suulises kõnes eristatav süntaktilise ja tähendusliku terviklikkuse ning intonatsiooni põhjal (lause lõpus tavaliselt intonatsioon, st põhitoon langeb ning tekivad pikemad pausid)
Lingua franca: on abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.
Lingvistika: (keeleteadus) loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus
Logograafiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale (nt hiina)
Markeerimatus: mingi keelevormi tavalisus, loomulikkus, lihtsus
Markeeritus: mingi keelevormi erilisus , ebatavalisus, keerukus
Metafoor: mõtlemise mehhanism , ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas
Metakeel: keel, mida kasutatakse loomulike keelte kirjeldamiseks. Metakeeleks võivad olla grammatilised formalismid või ka mingi loomulik keel, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega.
Mitmeliikmeline opositsioon: vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud
Modaalsus: kõneleja seisukoha/arvamuse grammatiseerunud väljendusvahend . Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu
Moodustaja: (ingl k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on
Morf : morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles
Morfeem: on väikseim tähendusega keeleüksus
Morfeemianalüüs: sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine)
Morfoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks.
Muutumine: sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub
Naaberpaar: mitmest voorust koosnev dialoogi osa, mis tavaliselt järgib kindlaid reegleid (nt tervitus - vastutervitus, küsimus - vastus).
Nominatiiv-akusatiivsed keeled: keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti (markeeritud käändega); skemaatiliselt: A = S; P
Patsient: (semantiline roll) lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele
Pertseptiivne foneetika: (nimetatakse ka tajufoneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamist ja tajumist (äratundmist).
Polaarsus : grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust
Polüseemia: mitmetähenduslikkus; mitmetähendusliku üksuse ehk polüseemi tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud (nt inimene seisab ja kell seisab).
Polüsünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub väga palju morfoloogilisi elemente (üks lause võib koosneda ainult ühest sõnast, mis on tavaliselt väga pikk).
Pragmaatika: on keeleteaduse haru, mis võtab keelelise käitumise ja tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti.
Praktiline sotsiolingvistika: tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel .
Prefiks: tüve ette liituv morfeem
Presupositsioon: eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte
Pro-sõnad: sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne).
Propositsioon : lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab
Psühholingvistika: keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt
Reduplikatsioon: liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine
Rekonstruktsioon: on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel.
Saaja: (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti
Segmentimine: sõna jagamine morfeemideks
Semantika: on keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi.
Semantiline roll: tähendus, mille lausemoodustaja konkreetses lauses saab, roll, mida ta konkreetses lauses täidab
Seotud morfeem: morfeem, mis saab esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega
Siht: semaniline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti
Silpkiri: kiri, milles üks märk vastab ühele silbile
Sotsiolekt: keele variant, mille kasutamine sõltub kõneleja sotsiaalsest taustast ja suhtlussituatsiooni formaalsusastmest
Sotsiolingvistika: keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas
Sotsiolingvistiline liigitus: keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas.
Substraat: on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel.

Sufiks: tüve lõppu liituv morfeem
Sünonüüm : teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne).
Sünonüümia : samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel.
Süntaks: on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks.
Sünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente.
Superstraat: on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt.
SUT: soome- ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem
Tähendus: on see, mille abil ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega.
Tähendusväli : tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad
Tähistaja: on Saussure’i loodud termin keelelise vormi jaoks
Tähistatav: on Saussure’i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks.
Tajufoneetika: (nimetatakse ka pertseptiivseks foneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist (äratundmist).
Teema: semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub.
Tekst: keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess
Tekstilingvistika: keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid
Teoreetiline keeleteadus: tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast.
Tsirkumfiks: tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+mach+t)
Tüpoloogiline liigitus: jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi.
Ühildumine: nähtus, mille puhul verbile lisandub marker, mis märgib, kumb osaline sihitislikus lauses on alus, kumb sihitis
Üldkeeleteadus : käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid.
Vaba morfeem: morfeem, mis võib esineda iseseisva sõnavormina
Vähemuskeel: on keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem kui teis(t)e keel(t)e kõnelejaid.
Variatiivsus: tähendab, et erinevad inimesed, sotsiaalsed grupid ja eri piirkondade elanikud kasutavad keelt erinevalt. Samuti muutub keele kasutamine aja jooksul.
Vestlusanalüüs: (ehk konversatsioonianalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused
Voor : vestluse üksus - see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani , kus teine kõneleja hakkab rääkima
Vooruvahetus: kõnevoorude vahetamine vestluses
Võrdlev-ajalooline keeleteadus: püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust.
INDOEUROOPA JA UURALI KEELKONNAD
Indoeuroopa keelkonna olulisemad keelerühmad on:
•germaani (rootsi, norra, taani, fääri, islandi, inglise, saksa, friisi, hollandi, flaami, afrikaani),
•balti (leedu, läti),
•slaavi (vene, valgevene, ukraina, poola, tsehhi, šlovaki, bulgaaria, serbia -horvaadi, sloveeni, makedoonia),
• keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni),
•romaani (itaalia, hispaania, katalaani , portugali, prantsuse, provansi, retoromansi, sardiinia, rumeenia ),
•kreeka,
• albaania
•armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse) ja
• indoiraani e iraani ja india (hindi, bengali , pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali, singali, pärsia, kurdi, puštu/afgaani/) keeled.
Uurali keeled on :
• saami (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s, Lulea s, põjasaami, Inari s, Kemi s, koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami),
•läänemeresoome keeled (liivi, eesti, vadja , soome isuri /ingeri, karjala , aunuse, lüüdi, vepsa),
• mordva keeled ( ersa , mokša),
•mari/tšeremissi keeled,
•permi keeled (udmurdi, permikomi , sürjakomi),
•ugri keeled (ungari, mansi/voguli, handi/ostjaki),
•samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi/jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi /juraki, sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori).
KARLSSONI ÕPIKU KONSPEKT
Lk 15-55
1. Keele mõiste
Keele all mõistetakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise e verbaalse suhtlemise vormis. See võime on kõige selgem tunnus, mis eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimeste suhtlemine, nende ühiskond ja kultuur sõltuvad oluliselt keelest. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel ning paljud oskavad mitut keelt rääkida. Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta.
2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus
Verbaalne suhtlus – Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid . Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja , olla irooniline , valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne suhtlus
•paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
•ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika , źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus ).
*keel on süsteem, millel on kindel struktuur
*keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem
*loomulik keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest ; keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele sümbolilisus – loomulik keel on sümboliline,see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast.
Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke .Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid, reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline ( mitmekihiline ) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus , morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi.
Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm.
Semantika Süntaks Leksikon Morfoloogia Fonoloogia  abstraktsus
Keelesüsteemi avatus - suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud või mitte. Suletud süsteem koosneb piiratud (sageli väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke - sõnu, mida vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis omadus no loovus. Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus- ja ühendamisvahendid on produktiivsed. Kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetus hiir , padi. Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.
4. Keele universaalid
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed. Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents , mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa.
*implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel , et keeles on ka omadus a
*mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
*absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
*universaalne tendents – lubab mingeid erandeid
5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend , kelle elu suunavad mitmed ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist . Keelel on oluline osa ka inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud . Loomulikul keelel on üldistusvõime – in teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid kümnendikku neist aktiivselt.

• tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel; normid on teadvustamata käitumisjuhised
  
• kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne
  
• paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu
  
• keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
  
• keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
  
• keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid – vabaduse.
  

Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles
kognitiivne – teadmisega seotud
ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks .
Bioloogilis-kognitiivne aspekt:
Inimese ajul on kaks poolkera, mis on ebasümmeetrilised nii suuruse kui ka funktsiooni poolest. On järeldatud, et paremakäelistel inimestel on keelelise suhtlusega seotud ajutegevus koondunud vasaku poolkera ajukoorde. Sealsamas paiknevad ka sellised kognitiivsed võimed nagu liigitamine, arvutamine ja loogiliste järelduste tegemine. See ei tähenda siiski, et keelevõime on seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Aju ehitus ja töötamise pmt-d on äärmiselt keerukad ja kõikehõlmavad. Normaalses keelelises suhtluses kasutatakse kindlasti ka teisi aju piirkondi. Ajustruktuurid ja- protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks. Igal inimesel on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad ja nende tähendused, võimalikud lausestruktuurid jne. Need on ajus alaliselt esindatud ehk representeeritud, moodustades mentaalse grammatika ja sõnavara. Kui see nii ei oleks, ei suudaks inimene loomuliku keele abil süstemaatiliselt suhelda.
6. Keeleteaduse suundi

Lk 292-318
7. Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Pole teada kas kõik keeled pärinevad ühest algkeelest või mitte.
Keeli on klassifitseeritud tüpoloogiliselt struktuuritüüpidesse ja genealoogiliselt vastavalt sugulus- ja pärinemissuhtele. Arvamused maailma keeltest jäävad üldiselt 4000 – 7000 vahele. Keelte täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole olemas ühest keele definitsiooni. Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus.
Tüpoloogilise liigituse eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks.
Genealoogilise e geneetilise liigituse puhul on tegemist keelte sugulus- ja põlvnemissuhteid käsitleva lingvistika valdkonnaga. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte häälikulise arengu e häälikuloo väljaselgitamine . Kasutatakse keelepuusid.
Indoeuroopa keeli on umbes 150. nimetuse on nad saanud oma muistse leviku järgi: see ulatus Põhja- Indiast Euroopani.
Keele päritolu teooriaid:
*"bow-wow" teooria: esimesed sõnad onomatopoeetilised;
* "pooh-pooh" teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused;
* "yo-he-ho" teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused;
* "la-la"teooria: kõne algus on laul; keele žestilise päritolu teooria
8. Pidžin- ja kreoolkeeled.
Keelekontaktid tekivad eri keelte kõnelejate suhtluses ning keelekontakt võib põhjustada mitmekeelsust. Laenamise korral juurdub lähtekeele sõna rohkem või vähem sobitatuna ja aegade vältel muutununa sihtkeelde. Laenusid vastu võtva keele süsteemi ei ohusta sellised muutused senikaua, kui laenusid on vähe ja kogu ühisikonnas ei toimu keelevahetusprotsessi.
Uusaja alguses tekkisid paljudel Euroopa riikidel (nt Inglismaa, Hispaania, Holland ) avastusretkede kaudu kolooniaid. Nõnda sattusid mitmed Euroopa keeled otsesesse kontakti Aasia , Aafrika, USA, Austraalia ja Okeaania rahvaste ja keeltega. Kaks- ja mitmekeelsus muutus paljudes kohtades domineerivaks, tihti kujunes sellest välja diglossia: eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, eriti siiski palju võõrvallutajate keelest. Tekib siis, kui kolooniate põlisasukad tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sellesse oma emakeele sõnu ja konstruktsioone. Pidžinkeele kasutusalad laienevad ja see hakkab muutuma iseseisvaks keeleks – kreoolkeeleks. Kreoolkeel on pidžinkeel , mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Paljud kreoolkeeled põhinevad Euroopa, eriti inglise ja prantsue keelel. Paljudes maades on kreoolkeeled saanud olulise staatuse ka kirjaliku suhtlusvahendina.
9.Viipekeeled
Viipekeeli kasutavad inimesed, kelle kuulmisaju ei funktsioneeri normaalselt. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks, siis on tegu kurtusega. Kurt ei saa suulist keelt omandada, sest näeb ainult huulte liikumist ja näoilmeid. Kurdil on samasugune kaasasündinud bioloogilis-kognitiivne keelevõime kui kuuljalgi, niisis on kurdi loomulik esimene keel viipekeel .
Viipekeeled on žestilis-visuaalsed ning seega erinevad nad suulistest keeltest. Teate saatja , viipleja, toodab teate žestide, ilmete, asendi ja sellega seotud liigutuste abil. Vastuvõtja tõlgendab valguslainetega edasikanduvat teadet nägemismeete abil.
Viipekeel olulisim vorm on loomulik viipekeel. Eri maade viipekeeled on erinevad keeled, mis ei ole vastastikku arusaadavad (va mõned konkreetseid asju väljendavad viiped ). Ka Eestis on kasutusel kaks viipekeelt: eesti viipekeel ja viibeldud eesti keel. Eesti viipekeel on kurtide iseseisev keel ja viibeldud eesti keel on eesti keele allkeel, mida kasutatakse kurtide ja kuuljate vahelises suhtluses.
Viipekeeles on rohkem ikoonilisi ehk pildilisi viipeid kui vokaalses keeles ikoonilisis sõnu. Osalisellt motiveeritud viiped on näiteks kass ( parem peopesa silitab vasakut kätt pealtpoolt). Enamikku viipeid pole võimalik mõista, kui ei tea või pole õppinud nende tähendust.
Viipe struktuuri üksus on kereem, mis vastab kõne foneemile. Viibe koosneb kolme liiki kereemidest: artikulaatorist ( nt sõrm v peopesa), artikulatsioonikohast (nt peopesa või otsaesine) ja artikulaatori poolt sooritatud liigutusest .
Viipekeele süntaksi tüüpiline omadus on asukoha määramine.
Viipekeelest tuleb lahus hoida sõrmendamissüsteeme. Sõrmtähestikud on nagu morse märgisüsteem: igale tähele vastab teatud tüüpi märk.
Kurtide hulgas moodustavad omaette rühma pimekurdid, kes pole suutelised kasutama ei vokaalset ega tavalist viipekeelt. Nende puudutustel põhinevat ehk taktiilset keelt võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.
10. Ühiskonna mitmekeelsus
Maailmas on umbes 20 keelt, mida esimese keelena kasutab üle 50 miljoni inimese. Kaks maailma ”suuremat ja tugevamat” keelt on mandariini keel ja inglise keel. Hiina murdeid kõneleb kokku viiendik inimkonnast. Mandariini keel on ametlik keel kolmes riigis, jüe keel kahes (kõik Aasias).
Peale inglise ja hiina keele on ülemaailmse tähtsusega ka prantsuse, araabia ja hispaania keel.
Keele hääbumisel võib-olla mitmeid põhjuseid: nt genotsiid, elanikkonna küüditamine, riigi majanduslik häving , mille tõttu minnakse elama teistesse piirkondadesse, demograafiline situatsioon, aktiivselt vähemusi assimileeriv poliitika, enamuse keele ülemvõim meedias.