Sissejuhatus üldkeeleteadusesse mõisted lihtsustatult (0)

Absolutiiv – ergatiivsed keeled - on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A
Abstraktne /süsteemi tähendus – mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis
Adstraat – naaberkeelte vastastikune mõju
Aeg – väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga
Afiks – seotud morfeem , jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks
Agent – lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust
Akustiline foneetika – uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid 
Algkeel – keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi)
Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel , släng)
Allofoon – foneemi variant
Allomorf – morfeemi variant
Anafoor – keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks
Analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente
Areaalne liigitus – jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse
Artikulatoorne foneetika – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
Arv – märgib objektide hulka (ainsus või mitmus )
Aspekt – väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi
Binaarne opositsioon – vastandus grammatilise kategooria 2 liikme vahel, 1 markeerimata ja II markeeritud
Definiitsus – vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses
Deiktiline element – kohaga otseselt seotud keelend , tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea
Denotatsioon – intensioon – otsene tähendus
Dialekt – murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant
Diglossia – olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju
Diskursus – tekst koos kontekstiga
Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine , nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
Ekstensioon – sõna kõikvõimalikud referendid
Etümoloogia – tegeleb sõnade päritolu selgitamisega
Foneem – häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest
Foneetika – häälikuõpetus – uurib keele häälikulist substantsi, selle tootmist ja vastuvõttu
Foneetiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile
Fonoloogia – õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest
Fraas – koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku
Funktsioonist lähtuv keeleuurimine – võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid
Fusioon – selge piiri kadumine sõna morfoloogiliste koostisosade vahelt
Genealoogiline liigitus – jagab keeled sugulus - ja põlvnemissuhete alusel
Glossimine – morfoloogilise info lisamine igale morfeemile
Grammatika – uurib keele grammatilist ehitust; keeleõpetus, keele reeglite kogu
Grammatiline isik – deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele
Grammatiline kategooria – koosneb üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest
Grammatiseerumine – vähem grammatiline element muutub grammatilisemaks
Häälik – suulise kõne väikseim üksus
Häälikuseadused – kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi
Häälikute kvaliteet – häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
Häälikute kvantiteet – häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus
Haru – osa keelepuust, moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedases suguluses
Idiolekt – ühele isikule omane keelekasutus
Infiks – tüve sisse lisanduv morfeem
IPA – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem
Isolaatkeel – on keel, millele ei ole sugulaskeelt
Kääne – väljendavad tüvele lisatavad käändelõpud
Kaksikliigendus – keelemärgi jaotamine vormiks/tähenduseks ja vormi jaotamine foneemideks
Keeleuniversaalid – keelte üldine omadus
Keelkond – on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm
Kiri – märgisüsteem teksti ülesmärkimiseks nähtavate või kombitavate märkide abil
Kliitik – seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud
Kõneakt – kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab
Konkreetne tähendus – kõneleja või kuulaja tähendus
Konversatsioonianalüüs – vestlusanalüüs – uurib reaalseid vestlusi ja nende seaduspärasusi
Korpus – lausungite kogum
Kujundskeem – tähenduse tekkimise aluseks mõistete kogum
Kumulatsioon – ühes morfeemis on mitu tähendust
Kvantitatiivne sotsiolingvistika – tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga
Lause – koosneb ühest või mitmest üksteisele järgnevast sõnast
Lingua franca – keel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad
Lingvistika – keeleteadus – tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga
Logograafiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale
Markeerimatus – mingi keelevormi tavalisus
Markeeritus – mingi keelevormi erilisus
Metafoor – sõna/väljendi kasutamine ülekantud tähenduses, kujundlikult
Metakeel – keel, mille abil kirjeldatakse mingit teist keelt
Mitmeliikmeline opositsioon – vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, mõned markeerimata ja teised markeeritud
Modaalsus – kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu
Moodustaja – ühest/mitmest sõnast koosnev üksus, millel teatud funkts suuremas tervikus
Morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles
Morfeem – väikseim tähendusega keeleüksus
Morfeemianalüüs – sõna jagamine morfeemideks (segm) ja morfoloogilise info lisamine morfeemile (gloss)
Morfoloogia – uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks
Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub
Naaberpaar – koosneb mitmest voorust, tavaliselt järgib reegleid (nt tervitus - vastutervitus)
Nominatiiv-akusatiivsed keeled – keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti; skemaatiliselt: A = S; P
Patsient – lause osaline, mis on mingis seisundis/ tingimustes või allub seisundi/tingimuste muutustele
Polaarsus – eristab jaatust ja eitust.
Polüseemia – mitmetähenduslikkus
Polüsünteetiline keel – sõnadele liitub väga palju morfoloogilisi elemente (väga pikk sõna=üks lause)
Pragmaatika – võtab keelelise tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti
Praktiline sotsiolingvistika – tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega
Prefiks – tüve ette liituv morfeem
Presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte
Pro-sõnad – sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel
Propositsioon – lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab
Psühholingvistika – keeleteaduse ja  psühholoogia  piiriteadus, uurib kõnetegevust ja keelevõimet
Reduplikatsioon – tüve- või morfeemikordus
Rekonstruktsioon – algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel
Saaja – (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti
Segmentimine – sõna jagamine morfeemideks
Semantika – keeleteaduse haru, uurib keeles väljendatud tähendusi
Semantiline roll – tähendus, mille lausemoodustaja konkreetses lauses täidab
Seotud morfeem – morfeem, mis saab esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega
Siht – semantiline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti
Silpkiri – kiri, milles märgid tähistavad silpe
Sotsiolekt – sotsiaalne murre
Sotsiolingvistika – uurib keele ja ühiskondlike nähtuste seosed
Sotsiolingvistiline liigitus – keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas
Substraat – keel, mida mõjutab mingi teine keel
Sufiks – tüve lõppu liituv morfeem
Sünonüüm – teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane
Sünonüümia – samatähenduslikkus
Süntaks – lauseõpetus – sõnade liitmine suuremateks üksusteks
Sünteetiline keel – keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente
Superstraat – keel, mis mõjutab temaga kontaktis olevat keelt
SUT soome- ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem
Tähendus – ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega
Tähendusväli – omavahel tähenduslikult seotud sõnad
Tähistaja – Saussure’i termin keelelise vormi jaoks
Tähistatav – Saussure’i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks
Tajufoneetika – pertseptiivne – häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldeline eristamine/tajumime
Teema – teada olevat infot väljendav lauseosa
Tekst – keelelise suhtluse suurim üksus
Tekstilingvistika - keeleteaduse haru, mille uurimisobjektiks on terviktekstid.
Teoreetiline keeleteadus – tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega
Tsirkumfiks – diakriitiline märk vokaali kohal
Tüpoloogiline liigitus – jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi
Ühildumine – verbile lisandub marker, mis märgib, kumb sihitislikus lauses on alus, kumb sihitis
Üldkeeleteadus – inimkeele üldisi seaduspärasusi uuriv keeleteadus
Vaba morfeem – morfeem, mis võib esineda iseseisva sõnavormina
Vähemuskeel – keel, mida räägib rahva vähemus
Variatiivsus – keelte ja kultuuride paljusus
Voor – see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani , kus teine kõneleja hakkab rääkima
Vooruvahetus – kõnevoorude vahetamine vestluses
Võrdlev-ajalooline keeleteadus – püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust