Psühholoogia alused konspekt (0)

1879 - sellest aastast võib psühholoogiat pidadada teaduslikuks distsipliiniks.
Wilhelm Bunt rajas eksperimentaalse psühholoogia labori Leipzigis.
Filosoofilisi käsitlusi tunnetusest:
Antiik-Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni: materialistlik ( Demokritos ) ja idealistlik ( Platon ).
Platon väidab, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, vaid hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas. Platon (428/7-348/7 e.m.a.):

• dualism – filosoofiline seisukoht, mille järgi vaimuelu (psüühika) nähtused on põhimõtteliselt iseseisvad ja sõltumatud ajutegevusest, kuigi nad võivad kulgeda paralleelselt ajutegevusega.
  
• teadmised pole sõltuvad kogemusest ( meenutamine ).
  

Aristoteles (384-322 e.m.a.)

• teadmised maailma kohta läbi 5 erineva meele
  
• aistingud peegeldavad ümbritsevat maailma püüdis esimesena süstematiseerida psühholoogiat.
  
• mälu – varasemate kujutluste reprodutseerimine
  

Psüühiliste häirete varased seletused ja nende ravi:
Ravi näitab arusaamist haiguste põhjustest.
Hippokrates (460-377 e.m.a.)

• Aju on psüühika organ
  
• Psüühilised probleemid seotud ajupatoloogiaga
  
• Hälbiva käitumise seletamine biogeneetiliselt ehk patsiendid kellel olid psüühilised häired, olid suguluses inimestega, kes olid samuti hälbiva käitumisega.
  
• Humoraalne (kehamahlade) teooria – psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega bioloogias toimuv on seotud psüühikas toimumisega.
  
• Häirete raviks soojad vannid, massaažid
  
• Hüsteeria põhjuseks “liikuv” emakas (kr.k hysteron – emakas) idee, et hüsteeria on naiste haigus.
  
• Vaatlused, katse luua vaimsete häirete klassifikatsiooni
  

Keskaeg ja demonoloogia
Eksortism – kurja vaimu välja ajamine. Kuradi üheks iseloomu omaduseks oli uhkus, mis tähendas et üheks ravimeetodiks oli haige sõimamine roppustega.
Ravi tähendas kuradi karistamist
Vaimuhaigete pidamine nõidadeks ja nõidade põletamine
Vaimuhaigete paigutamine vanglasse ja nende aheldamine
17. saj. esimene vaimuhaigla
18.saj. hullude vabastamine ahelatest (Ph. Pinel)
Animism - maailmanägemus esemete ja olendite hingestamisest (kellelegi on „kuri sisse läinud“).
Psühholoogia kui teadusharu

• 17.-18. saj. teadusliku meetodi võidukäik. Olulise panuse teadusliku psühholoogia arengusse on andnud 19. sajandi psühhofüüsika . See on füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivseid seoseid käsitlev psühholoogia osa. Psühhofüüsika seaduspärasused on psühholoogiateaduses ühed usaldusväärsemad. Saavutused meditsiinis, füsioloogias ja bioloogias ühelt poolt ning teiselt poolt vajadus inimesi tootmises efektiivsemalt kasutada viisid teadusliku psühholoogia väljakujunemisele 1870. aastatel.
  
• Teadmine tuleb kogemusest, empiiriline teadmiste kogumine on oluline tõese teadmise kogumisel.
  
• Comte (1798-1857):  Comte oli esimene, kes eristas selgelt omavahel tavafilosoofia ning teadusliku filosoofia. Tema jaoks oli tingimata oluline mõista enne reaalteadusi kui hakata hindama keerukat ja kompleksset inimühiskonda. Tema vaatenurgast aitab see määratleda üksikasjalikult sotsioloogiliste meetodite empiirilised eesmärgid. Positiivsest sotsioloogiast peab enne aru saama, et mõista üldse teisi teadusi. “Psühholoogiast ei saa teadust.”
  

Füsioloogilised avastused ja eksperimentaalpsühholoogia teke

• Sir Ch. Bell, F. Magendie (19.saj): erinevad mentaalsed funktsioonid on vahendatud erinevate anatoomiliste struktuuride poolt (B-M seadus) on teatud tüüpi närvid, mis stimuleerivad tajumist.
  
• J. Müller – spetsiifiliste närvienergiate doktriin; 5 eri tüüpi närve, mis sisaldasid neile iseloomulikku energiat
  
• Fr. J. Gall – kelle ideed olid frenoloogia aluseks. Selle õpetuse järgi võimaldavat kolju osade kuju otsustada inimeste vaimsete võimete ja iseloomu üle. Frenoloogia põhines oletusel, et võimetel ja isiksuse omadustel on peaajus kindlapiiriline asukoht.
  
• H.von Helmholtz – eksperimentaalselt mõõdeti psüühiliste ja närviprotsesside kestusi ja järgnevust.
  
• P. Broca – 19. sajandi teisel poolel uuris afaasiat, mis väljendus kõne produktsiooni häiretes. Selle põhjal oli vasaku poolkera ajukoore otsmikusagara assotsiatsioonikeskuse motoorsete keskuste kahjustus. Tegemis on piirkonnaga, mis asub näolihaste kontrolli keskuste juures. Seda kohta on hakatu nimetama Broca piirkonnaks ning selle kahjustuse tüüpilisteks sümptomiteks on rääkimisraskused ja grammatikavead kõne produktsioonis.
  
• W. Wundt – eksperimentaalpsühholoogia labori rajamine Leipzigis 1879.
  

Suunad psühholoogias

• Voluntarism (nt W. Wundt) - voluntarismi õpetuses absolutiseeritakse tahet ja püütakse seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks ning vastavalt saadakse, et kõik ülejäänud psüühilised protsessid on määratud tahtest. Nõrgalt argumenteerituks jääb neis õpetustes see, millest tuleneb tahe ise.
  
• Strukturalism (nt. E. Titchener) - püüdsid selgitada psüühika algelemente ja nendevaheliste seoste struktuuri.
  
• Funktsionalism (nt. W. James) – milline on psüühiliste protsesside mõte ja kuidas need protsessid aitavad inimesel kohaneda oma tegevuskeskkonnaga ning lahendada elu poolt tema ette püstitatud ülesandeid aktiivsete toimingute käigus.
  
• Psühhoanalüütiline suund (nt S. Freud ) – tekkeajaks oli 20. sajandi algus. Eriti ulatuslik oli huvi pärast Esimest maailmasõda . Psühhoanalüüs oli algul esmajoones meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli neurooside, eriti aga hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu. Hiljem kujunes õpetus terveks kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib unenägusid, eksitoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jne. Freudi järgi on inimese ajendavaks jõud instikt, millest kaks on määravad: eluinstikt, mis samastub suguinstiktiga ja surmainstikt ehk hävitamise instinkt. Inimese vaimuelu kujutab endast võitlust nende kahe jõu vahel. Freud jagas isiksuse kolmeks põhimõtteliseks osaks: „tema“ (id) – isiksuse tume, nähtamatu ja halvastiorganiseeritud osa, „mina“ (ego) – isiksuse alge, mis on vahelüliks välismaailma ja „tema“ vahel ja „ülemina“ (super-ego) – esindab isiksuses moraali, sotsiaalseid norme, mis omandatakse kasvatuse ja õppimise käigus.
  
• Neofreudism (nt. C.G. Jung , A. Adler ) – neofreudistid pöörudvad sugutungi kõrval või selle asemel ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole. Adler näiteks peab liikuma panevaks jõuks inimese võimtungi, taht vägevusele, mis määrab kogu tegevuse eesmärgid ja nende saavutamise teed. Fromm huvitus psüühilise ja sotsiaalse teguri vahekorrast. Tema arvates kaasneb inimese kui sotsiaalse olendiga üha süvenev eraldumine. See tekitab üksildustunde ja enda tühisuse tunnetamise. Inimese käitumise motiivid on määratud püüdest see üksildustunne ületada.
  
• Biheiviorism (nt. B.Skinner) – psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimises. Biheivorism eitab teadvuse olemasolu, pidades selle uurimist võimatuks. Selle suuna esindada tegid peamisel loomkatseid ning saadud tulemusi käsitleti mudelina inimese käitumise mõistmiseks. Biheivorismi taandub inimese käitumise uurimine valemile Stiimul --> Kindel reaktsioon /vastus.
  
• Geštaltpsühholoogia (nt. M. Wertheimer, W. Köhler) – tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses. Geštaltkoolkond lähtub ideest , et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Psüühikanähtuste elemendid on määratud tervikuga – terviks on esmane ja selle osad sekundaarsed. Puudeks selle suuna juures oli geneetilise lähenemise eiramine , mistõttu tajude tekkeprotsess ja nende olemus, jäi tabamatuks. Geštaltpsühholoogid andsid märgatava panuse loomingulise mõtlemise ja sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse.
  
• Kognitiivne psühholoogia (nt. H. Simon , A. Newell; J. Bruner ) – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine. Maailma kohta teadmiste saamine, talletamine ja kasutamine eeldab meelte vahendatud andmete ja varasema kogemuse koosmõju. Kognitiivpsühholoogia saavutusi rakendatakse tehnopsühholoogias, informaatikas, haridusalal, meditsiinis, majanduses, poliitikas jne.
  
• Humanistlik psühholoogia (nt. C. Rogers ) – rõhutab, et psühholoog ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja. Psühholoogi roll on aidata inimesel realiseerida temas tallel olev arengupotentsiaal. Humanistlikud psühholoogid kasutavad harva eksperimenti ja toetuvad vestlustele ning vaatlustele. Selle suuna rüpest on välja kasvanud mitmed teraapiad ja nõustamise konseptsioonid.
  

(hea) Teooria
Psühholoogiauuringu tsükkel : teooriast lähtuvalt püstitatakse hüpotees uuritava nähtuse mingite omaduste kohta, professionaalsete meetodite abil kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öeldakontrollitakse, kas faktid on seaduspärased(mittejuhuslikud) ja tulenevad tegelikult meie poolt uuritavastfaktid üldistatakse ja tehakse järeldused teooria paikapidavuse või muutumisvajaduse kohtauue teooria või teooria arendatud variandi kontrollimiseks püstitatakse uus hüpotees.

• Süstematiseeritud väidete kogum, seesmiselt sidus, seostatav varasemate teooriatega, suhteliselt spetsiifiline, pakub uusi vaatenurki, kontrollitav.
  
• Populatsioon – üldkogum ; kõik, kellest huvitutakse (nt TLÜ tudengid).
  
• Valim – valitud kogum populatsioonist, mida peab esindama (representatiivsuse e esinduslikkuse küsimus).
  
• Hüpotees – prognoos, oletus ; kontrollitav ennustus , tugineb teooriale .
  
• Muutuja – karakteristik või seisund, millele on väärtus.
  
• Sõltumatu muutuja – muutuja, mida katse korraldaja teadlikult kontrollib, et kindlaks teha selle toimet teda huvitavale nähtusele.
  
• Sõltuv muutuja – eksperimendi toimel aset leidvad muutused, nt müra mõju inimese tähelepanuvõimele, on müra sõltumatu muutuja, kuid muutused tähelepanule – sõltuv muutuja.
  
• Segavad (varjatud) muutujad
  
• Korrelatsioon (r) – seos muutujate vahel
  
• Testi reliaablus – usaldusväärsus (kooskõlalisus, stabiilsus)
  
• Testi valiidsus – näitab, kui hästi mõõdab test nähtust, mille mõõtmiseks see on konstrueeritud.
  

Operatsionaalne definitsioon

• Konstrukt (tervis, enesehinnang jne)
  
• Parameetrid
  
• Instrument
  
• Osalejatelt informeeritud nõusolek
  
• Konfidentsiaalsuse nõue
  
• Anonüümsuse nõue
  
• Osalejaid ei tohi kahjustada psühholoogiliselt ega füüsiliselt
  

Küsitlus

• Kirjalik, suuline
  

• Sõnad
  
• Lausete pikkus
  
• Küsimuste järjekord (tundlikud teemad)
  
• Küsimuste hulk
  
• Valikvastused
  
• Avatud küsimused
  
• Intervjueerija (välimus, hääl, vanus, sugu, rahvus jne)
  
• Küsitletava mõju (vanus, motivatsioon jne)
  
• Küsitlemise tingimused
  

• Enesevaatlus (introspektsioon) – vaatleja ja vaadeldav langevad kokku; vaatleja aktiivsus ja vaadeldavad nähtused kattuvad ajaliselt. On subjektiivne meetod. Oluliseks rolliks on sageli uute ideede genereerimine.
  
• Ekstrospektsioon – erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs. See võimaldab selgitada inimese võimeid, teadmisi, oskuusi, vilumusi, mõningaid isiksuseomadusi, hoiakuid, täpsust jne. Uuritakse päevikuid, taieseid, kirju, loomingut.
  
• Käitumise kategooriad
  
• Vaatleja mõju (subjektiivsus, tähelepanu kõikumine)
  
• Materjali salvestamine , mitu vaatlejat
  
• Arhiiviandmetega tutvumine
  

Eksperiment ehk katse

• põhjuslik seos
  
• manipulatsioonid kontrollitud tingimustes – vastavalt eksperimendi eesmärgile võib see tegevus olla sihipäraselt organiseeritud ning sellest võivad osa võtta mõned „kunstlikud“ liikmed, st inimesed, kes eksperimendist teavad ja käituvad instruktsiooni kohaselt.
  
• naiivsed katseisikud – peab vältima muutuseid (pinget, kahtlusi), mis katsealustes tekivad teadmisest, et temaga eksperimenteeritakse.
  

Uurimuse läbiviimine

• Probleemi märkamine ja määratlemine – tekkeloo selgitamine , algandmete kogumine, vestluste ja konsultatsioonide läbiviimine vastavalt vajadusele.
  
• Hüpoteesi püstitamine – uurimisülesanne peab olema konkreetne ja täpne.
  
• Meetodi valik (ka mitmete meetodite kombineerimine)
  
• Andmete kogumine – valimi küsitlemine, jälgimine, muutujatega manipuleerimine
  
• Andmete analüüs ja hüpoteesi kontrollimine – tulemuste tõlgendamine, püstitatud hüpoteeside õigsuse või ebaõigsuse kontrollimine.
  
• Kordusuurimus (seoste ilmnemine võib olla juhuslik; süstemaatiline seoste ilmnemine viitab seostele muutujate vahel).
  

Närvisüsteem
Närvisüsteemi ülesanded
Ärrituse vastuvõtmine  erutuse edasijuhtimine  vastusreaktsioonide elluviimine
aferentsed juhteteed  SA, PA eferentsed juhteteed  teostuselund/lihased ( efektorid )
Närvisüsteemi liigitus – somaatiline ja vegetatiivne
Somaatiline närvisüsteem: juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks.

• Tsentraalne osa koosneb pea- ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ. Aju vahendab teadvuse sisu, mäluinformatsiooni, mõtlemist, taju, kujutlust , emotsioone jne, aga ka mitteteadvustatuid psüühilisi protsesse.
  
• Perifeerne ehk piirdenärvisüsteem on pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes. Perifeerne närvisüsteem jaguneb kaheks: sensoorseks ja motoorseks.
  

• motoorne allsüsteem on liigutustesse või liigutamisse puutuv. Viib ellu reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsus.
  
• Sensoorne allsüsteem on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades mitmesuguste ärrituste vastuvõttu.
  

Vegetatiivne ehk autonoomne närvisüsteem: muutused võivad peegelduda inimese väliselt jälgitavates reaktsioonides ja nende tundmine on seetõttu suhtlemispraktikas oluline ja huvipakkuv (nt soojad emotsionaalsed reaktsioonid võivad avalduda pupilli läbimõõdu suurenemises).

• Sümpaatiline närvisüsteem seevastu reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, loob valmis oleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks.
  
• Parasümpaatiline on närvi süsteemi osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist.
  

Närvikude – koosneb närviimpulsse juhtivatest neuronitest ja neurogliiarakkudest. Ülesandeks on toite-, tugi- ja kaitsefunktsioon.
Neuron ehk  närvirakk on närvikoerakk, mis toodab neurohormoone ja võtab vastu, muundab ja kannab üle elektrilisi signaale, mida nimetatakse närviimpulssideks.
Närvikiud ehk akson – tupega ümbritsetud närviraku jätked .
Närv – koosneb närvikiudude kimpudest .
Närvilõpe -
- efektorid (lihastes, näärmetes, motoorsed närvilõpmed ),
- retseptorid (tundenärvilõpmed),
- sünapsid (neuronitevahelist kontakti tagavad närvilõpmed)
Mediaatorained - atsetüülkoliin, serotoniin , endorfiinid, gamma -amino- võihape .
Peaaju (1400g) koosneb:

• Piklikaju – saab alguse seljaajust. Temas peituvad tähtsamad autonoomse närvitalitluse (vereringet, seedetalitlust, hingamist jm kontrollivad) regulatsiooni keskused.
  
• Väikeaju – asuvad asendi-, lihaskoordinatsiooni- ja tasakaalukeskus, samuti ruumis orienteerumist vahendavad keskused.
  
• Keskaju – paiknevad automaatsete liigutuste keskused, osa nägemis- ja kuulmisprotsesside ülekande ja kontrolli keskustest.
  

• Vaheaju – on kehast ja meeleelunditest tuleva informatsiooni peamine vastuvõtja , sorteerija, vahendaja ja ajukoore alanevate mõjude vahendaja. Samuti autonoomse talitluse reguleerija. Vaheajus asuvad nn mittespetsiifilised keskused tagavad virguse- ja tähelepanu seisundeid ning on teadvusseisundite oluliseks vahendajaks. Hüpotaalamuseks nimetatakse keskust, kus leiame rakutuumi, mis kontrollivad kehatemperatuuri regulatsiooni, ainevahetust, nälja- ja janutunnet, teadu emotsioone (nt viha). Hüpotaalamus on tihedalt seotud limbilise süsteemiga, mis samuti osaleb emotsionaalses käitumises. Osaliselt paikneb vaheajus (ka ajutüves ja keskajus) retikulaarformatsioon, mille funktsiooniks on aktiveerida ajukoort tervikuna , vahendada virgusseisundeid, tagada organismi üldsine vastuvõtlikkus või seda pärssida (sh uneseisund).
  
• Otsa e. suuraju – on kõrgema närvitalitluse peamine keskus. Selle olulisim osa on suuraju koor (inimesel 2-5mm paksune), milles närvirakud asetsevad 6 kihis. Iga kiht on suhteliselt erineva ehitusega ja täidab erinevat funktsiooni. Otsaju osadeks on lauba-, oimu-, kukla- ja kiirusagar .
  

Ajukoore eri osadel spetsiifilised funktsioonid:

• Kuklasagar – nägemispiirkond
  
• Oimusagar – kuulmispiirkond
  
• Kiirusagar – lugemiskeskus
  
• Broca ala – kõne motoorne keskus (sõnade artikuleerimine)
  
• Wernice ala – kõne mõistmine (sõnalise signaali sisuline mõistmine)
  
• Laubasagar – motoorne kirjutamisväli
  

Limbiline süsteem – emotsioonide genereerimine; õppimine, mälu; tundeaistingule lisandub emotsionaalne komponent ; hipokampus , mandelkeha ehk amügdala jt.
Ajukoore funktsionaalsed väljad
- motoorsed väljad – nt keha ülemiste ja alumiste osade liigutuste väljad (eferentsed impulsid keha vastaspoolele)
- sensoorsed väljad – valu-, temperatuuri-, kompimise -, lihase- ja liigesetundlikkuse piirkonnad
Inimene on projitseeritud ajukoorel “jalad ülespidi”
- assotsiatsioonipiirkonnad – laubasagar (nt info talletamine, tahte kujundamine), kukla-ja oimusagar (mälu), kiirusagar (retseptoritelt saabuva info edastamine laubasagarale)
Närvisüsteemi funktsionaalsed blokid

• Ajukoore toonuse tagamise ehk energeetiline blokk – Selle bloki põhilülideks on retikulaarformatsioon, hüptaalamus ja limbiline süsteem. Asub ajukoore alustes piirkondades. Tarvilik info vastuvõtu , toimingute porgrammide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks.
  
• Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk – bloki olulisemad osad on ajukoore tagapool asuvad piirkonnad - kukla-, kiiru- ja oimusagarad. Vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste, teadmiste ja vilumuste kujundamiseks.
  
• Tegevuse programmeerimise , reguleerimise, kontrolli blokk - oluliseks osaks on aju suurte poolkerade eesmised osad, eelkõige laubasagarad. Tarvilik adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, strateegia ja taktika tagamiseks, tahteavaldusteks.
  

Erutus - ja pidurdusportsesside kulgemine ajus
Erutuse tase ja irradiatiivsus – väga tugevad või nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalisel mõjumisel esile erutuse levimise enamikule suurte poolekerade piirkondadele.
Erutuse kontsentratsioon – ühest funktsionaalsest keskusest alanud ja teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödudes oma esialgse tekke piirkonda.
Närviprotsesside (er ja pid) vastastikune induktsioon – erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess.
Tunnetusprotsessid
Aistingud
Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.

• Antakse edasi välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet (raskus, temperatuur, värv, heledus).
  
• Aisting on ajaline protsess. Ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, edasikandumine, töötlemine ning tunnetamine mingi konkreetse aistinguna võtab aega.
  
• Iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile - ärritaja (meeleorganile mõjuja), ärritus (mõjuprotsess), erutus ( närviprotsess ).
  
• Aistingu tekkimine toimub analüsaatoriks nimetatud kompleksi vahendusel. Analüsaatori moodustavad tundenärvi lõpmed ehk retseptorid kehapinnal või siseorganeis; närviimpulssi edasi kandvad närvikiud; erutust töötlevad peaaju osad. Analüsaator on reflektoorne ehk igale aistingule järgneb alati vastureaktsioon .
  

Aistingute liigid

• Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel, eristatakse:
  

• eksterotseptiivsed aistingud – retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega (nägemine, kuulmine , haistmine , maitsmine , kompimine ).
  
• interotseptiivsed aistingud – retseptorid asuvad siseorganeis, näärmeis (nälja-, kehatemperatuuri jmt aistingud).
  
• propriotseptiivsed aistingud (lihastes, kõõlustes) – retseptorid asuvad lihastest ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid.
  

• Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoritega vahetus kontaktis või mitte, eristatakse:
  

• kontaktset ja taktiilset (kompimine, maitsmine, puudutamine)
  
• distantset retseptsiooni (nägemine, kuulmine, haistmine)
  

Tundlikkuse alumine absoluutne lävi – ärritaja minimaalne mõjumäär, mis kutsub esile vaevumärgatava aistingu.
Tundlikkuse ülemine absoluutne lävi – ärritaja maksimaalne tugevus, mis tekitab adekvaatse aistingu.
Eristuslävi – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab vaevumärgatava erinevuse aistinguis.
Kontrast – intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel; võimenduvad informatiivsed tunnused.
Kontrastiefekt – mitme sama modaalsusega ärritaja objektiivse erinevuse subjektiivne võimendamine tänu ajalisele või ruumilisele lähedusele (simultaankontrast, suktsessiivkontrast), nt pärast magusat tundub hapu jook hapum kui muidu.
Assimilatsioon – erinevuste sarnastamine, taandamine , samastamine.
Erutuslävede kõrgendamine ja otstarbeka info vastuvõtt

• Adaptatsioon - meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel.
  

• positiivne – tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel.
  
• negatiivne – tundlikkuse nürinemine või täielik kadumine kestval või tugeval ärritusel.
  

• Sensibilisatsioon – tundlikkuse kõrgenemine motivatsiooni, harjutamise, analüsaatorite vastastikuse mõju tagajärjel, kompensatsioon.
  
• Sünesteesia – aistinguga samaaegse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas.
  

Taju
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess (aistingul tuginev, eeldab tähelepanu, varasemad kogemused, emotsioonid , mõtlemine, konstruktiivne protsess, kontekstitundlik).
Omadused: terviklikkus, struktuursus, produktiivsus, mõtestatus , valivus (objekt, foon – tahaplaanil ja ebamääraselt eristuv taju), konstantsus , apertspetiivsus, ökoloogiline põhjendatus.
Apertseptsioon – taju sisu ja suunitluse sõltuvus tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest (ajutine, püsiv).
Inimese tajumine

• identifikatsioon – teise inimese mõistmine ja tema käitumise tõlgendamine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuse kaudu.
  
• refleksioon – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse sisseelamise vahendusel.
  
• empaatia – mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kaudu.
  
• stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotsiaalse grupi esindajast.
  
• aktsentueerimine – enda jaoks olulisi omadusi märgatakse teise inimese juures. Neid inimesi, kelle omadused ja tunnused on meile meelepärased, vastavad meie eelistustele ja ootustele, me hindame kõrgemalt ja vastupidi.
  
• Oreooli- ehk haloefekt – teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja –tegude tajumisele ja hindamisele.
  

Väärtaju ehk ebaõige taju, illusioon , mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need tegelikkuses on.
Hallutsinatsioonid – subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raskem vorm.
Tajuliigid –

• nägemistaju
  
• kuulmistaju
  
• kompimistaju
  
• liigutustaju
  
• maitsmistaju
  
• haistmistaju.
  

Mälu
Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete, oskuste meeldejätmises, säilitamises ning reprodutseerimises.

• …on aktiivne mõtestatud organisatsioon .
  
• …on funktsionaalsete blokkide/tasemete süsteem.
  

Mälu neuronaalsed alused
DNA – geneetilise ehk päritava mälukandja. RNA – ontogeneetilise ehk elu jooksul kujuneva individuaalse mälu kandja.
Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks on ärritustele järgnevate peaaju närviprotsessidee edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist. Värskelt tekkinud närvierutus ei fikseeru kohe, vaid selleks kulub teatud konsolideerumisaeg. See aeg on vajalik biokeemilisteks protsessideks, mis on püsimälju jälje (engrammi) moodustamise aluseks.
Mälu tagavad muutused neuronitevahelistes sünapsilistes ühendustes, uute neuronivaheliste seoste kujunemine ja muutused neuroliigas (närvirakkude vahelises aines).
Mälu kui psüühikanähtus on kõikide muude psüühiliste protsesside ja otstarbekate toimingute aluseks, siis on ka mälu neuroanatoomilised alused väga mitmekesised , hõlmates peaaegu kõiki aju struktuure. Tähtsamate hulgas ajukoor (ajukoore suured poolkerad oma mitmesuguste funktsionaalsete keskustega), mammillaarkeha ja hipokampus.
Mäluliigid

• Ajatunnuse ehk materjali mälus säilimise kestuse alusel eristatakse:
  

• sensoorne mälu – funktsiooniks on väga lühikse ajalõigu (vähem kui 1 sekund) vältel säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi. Stiimuli liigist sõltuvalt eristatakse vastavalt ikoonilist sensoorset mälu ja kajalist sensoorset mäul. Sensoorne mälu kustub ajas kiiresti ja infot temast välja lugeda on üha raskem.
  
• lühiajaline mälu – alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötleminem ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna. Lühimälu funktsioone saab katkestada ilma, et püsimälu häiruks. Info skaneerimise kiirus lühimälus on keskmiselt 30-7ms ühiku kohta. Info esineb lühimälus verbaalselt, semantiliselt, sümbolitena, koodidena. Visuaalne lühimälu on erinevalt ikoonilisest mittemaskeeritav, väiksema mahuga, püsivam.
  

• pikaajaline ehk püsimälu – talletatakse materjal, millel on nö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsmälu väga pikka aega. Info viimiseks lühimälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine, seostamine varasemaga või siis vähemalt tugevad elamused . Maht on praktiliselt piiramatu.
  
• operatiiv ehk töömälu – on nimetatud ka lühimälu sünonüümiks. Töömälu põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks. Töömälu osisteks on: ruumilis-visuaalne (talletatakse info üldistatud kujul, skeemidena), hääldusring (sõnalise teabe ülekordamiseks), tsentraalne täideviiv süsteem (tähelepanumehhanism, mille abil kontrollitakse infvoogude valikuid ja kulgu töömälus, võetakse vastu otsuseid).
  

• Sisu ja funktsiooni alusel eristatakse püsimälus kolme alaliiki :
  

• episoodiline – sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel, on nö autograafiline . Episoodilises mälus on koguaeg midagi aktiveeritud, ta muutub pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul olukordades orienteeruda. Indiviidi eluseigad meenudvad episoodilise mälu vahendusel. Unustamine kiire, mida enam uut infot, seda tugevam unustamine.
  
• semantiline – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, tagab keele mõistmise, on organiseeritud teadmine sõnadest, nende seostest ja tähendustest. Ei registreeri esemete tajutavaid kvaliteete. Suur osa semantilisest mälust on igal hetkel mitteaktiivne, kuid igal hetkel valmis „ärkama.“ Semantiline mälu on püsiv, unustamine vähene.
  
• protseduuriline – aluseks meie vilumustele, nt jalgrattasõit, tantsuoskus jm. On efektiivne, kuid tunnetuslikult mittetransparentne. Ei suuda kirjeldada, kuidas leitakse arvutiklaviatuuril õiged klahvid jne.
  

• Domineerima psüühilise aktiivuses iseloomu alusel liigitatakse mälu neljaks:
  

• motoorne ehk liikumismälu – iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevuses. Motoorne mälu on aluseks töö- ja liigutusvilumuste väljakujunemisele. Kui seda liiki mälu on arenenud, on inimesel hea koordinatsioon , füüsiliselt osavad.
  
• emotsionaalne mälu – hea arengu korral mäletab inimene hästi oma tundmuste vahendusel. Mälusignaalina toimib sageli just tundmus , seejärel tundmusega seotud info. Inimene mäletab ennekõike seda, mida ta tundis ja oskab seda ilmekalt kirjeldada, aga miks ta niimoodi tundis, osatakse vähem argumenteeritult seletada. Emotsionaalne mälu esineb vähestel isikutel.
  
• kujundimälu – rajaneb sageli heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi, proportsiooni, harmoonia jmt salvestamisvõimes ja reprodutseerimises. Sihipärasel kultiveerimisel võib see mälu olla kunstiloomingu lätteks. Uurimused on näidanud, et loovisiksusel on hästi arenenud või isegi domineeriv kujundiline psüühika (arvatavasti parema ajupoolkera funktsioon).
  
• sõnalis-loogiline mälu – on spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid on oma madalamates vormides võivad esineda ka loomadel. Selle mäluliigi sisuks on keele vahendusel antud mõtted. Hästiarenenud sõnalis-loogilise mäluga inimene on loogiline ja argumenteerimisosav. Probleemiks võib olla loovuse vähesus.
  

Praiming – kajastab ühte implitsiitse mälu vormi.
PS_HH_L_ _G_ _
T_LL_NN_ _L_K_ _L
_ _ KS_P_ _R
Implitsiitne – viitab kergendatud juurdepääsule olemasolevale teadmisele ilma selle teadvustamiseta, mis on juurdepääsu hõlbustanud.
Praimingu puhul avaldab eelnevalt omandatud teave mõju hilisemale mälust sõltuvale tegevusele ning seda sõltumata sellest, et kas seda teadvustatakse või mitte.
Inimene on võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teavde, mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi olla teadlikud.
Suur osa mällu salvestatavast ja õpitavast on omandamise ja taastamise hetkel teadvustatud, so tunnetuslikult trasnparentne. Me saame teadlikuld aru sellest, mida omandame ja mida mälust ammutame ( eksplitsiitne teadmine – me saame ise sellest aru ning oskame sellest teistele aru sanda ning seda teadlikult kirjeldada).
Mäluprotsessid

• meeldejätmine/omandamine – mäluprotsess , kus tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel. Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed. Omandamine sõltub väga paljudest teguritest:
  

- Omandamist soodustavaks teguriks on vajadus omandamiseks, tahte osavõtu alusel eristataksegi: tahteline ja tahtmatu omandamine. Omandamissoodsalt toimib omandatava materjali või omandamisprotsessi emotsionaalne köitvus. Positiivne emotsioon annab omandamistegevusele ja vastavatele psüühilistele protsessidele energia, soodsa aktivatsioonitaseme (virgus, huvi, erutus on ajukoore toniseerijad). On tõestatud, et vahetu meenutamise korral on mälu parim suhteliselt madala aktivatsiooniga; kõrge aktivatsioon viib algul halvemale ülesande täitmisele , kuidas kestvamad mälujäljed on tugevamad. Samuti paraneb omandamiseks vajalike virgatsainete kontsentratsioon ajus vastavates piirkondades.
- Kordamine on närviseoste paremaks kinnistumiseks vältimatu . Kasulik arvestada, et mehaanilisel omandamisel annab sama arvu kordamiste hajutamine paremaid tulemusi kui sama aru kordamiste kuhjamine. Olulise lisaefekti annab metoodiliselt õige omandamine. Selle hulka kuulub omandamiseesmärgi selge määratlemine, plaanipärasus, materjali seostumine varasema teadmisega , süstematiseerimine, võrdlemine, võimalikult rohke mäluliikide kasutamine omandamisprotsessis.
- On mõistetav, et mida suurem on materjali hulk, seda raskem on neid meelde jätta. Eriti raske on meeldejätta siis, kui materjal on võõras, omavahel seostamata, mõttelise ja loogilise sisuta. Mida enam on aga omandatava kohta teadmisi varasemast, seda kergemini seostub uus olemasolevaga. Mida suurem on õppija teadmiste pagas, mida rohkem on laiendatud oma teadmisi nii õppematerjali omandamise kui ka iseseisva täiendamisega, seda kergemini ja püsivamalt omandub ka vajalik materjal, sest assotsiatiivsete seoste struktuur on rikkalikum kui inimesel, kes peab selle kujundama mõne päevaga. Tuleb silmas pidada, et psühholoogiliseks infosisaldusühikuks ei ole mitte bitt, vaid komp ehk känk (chunk). Ühe komba infosisaldus võib varieeruda; tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud tervikuga (sõna, sümbol, lühend jne). Täiest uue või omavahel mõtteliselt seostamata materjali omandamisvõime iseloomustamiseks kasutatakse vahetu mälu mõistet. Vahetu m'lu tüüpilist mahtu määratletakse sageli nn maagilise arvuga (George Miller), mis näitab infoühikute hulka, mida inimesed on võimelised vahetus mälus säilitama ja reprodutseerima. See arv on +/-2 (umbes 5 ühikut nägemises ja 7-9 kuulmises). Meeldejäetava info üheks tunnuseks on tema emotsiogeensus – võime esile kutsuda tundmusi, olla erutav, ohtlik või hoopiski igav.
- Mälu on bioloogilise võimekuse tipul 25. ja 30. eluaasta vahel. Hiljem algab mälu üldvõimekuse langus. Professionaalne mälu aja abstraheerimisevõime võivad isegi paraneda või säilitada oma taseme vägagi pikka aega. Vahetu mälu halvenemist kompenseeritakse materjali oskuslikuma organiseerimisega ja kogemustel põhineva üldistuse ja järeldusvõimega. Raskusi põhjustab aga hoopis see, et kord juba kujunenud seoseid ja stereotüüpe on üha raskem ümber kujundada ja nende asemel uusi luuba, ilmub mälutegevuse rigiidsus ehk paindumatus.
Säilitamine
Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess. Peamised muutused, mis leiavad aset mäluskeemidena talletuva ja hiljem aktualiseeruva teabega:

• info redutseerub (lüheneb, lihtsustub);
  
• info muutub isikupärasemaks, sh tekivad isikupärased moonutused või varjundid, suhtumised muudavad neutraalse isiklikuks;
  
• transformeerub; tekivad lüngad ja vahelejätud, vähemtuntud ühikute asemele võivad asuda tuttavad;
  
• detailid taanduvad, liiga individuaalne, konkreetne võib ununeda (nt pärisnimed);
  
• ilmuvad uued teemad, mida algselt polnud, see toimib vastavalt ootustele, hoiakutele, kogemuslikule tõenäosusele;
  
• ununeb mitteloogiline, subjekti ootustega sobimatu info ununeb;
  
• ratsionaliseerimine, lisandub info, mis aitaks seletada ebaselget või vastuolulist mäletatavas;
  
• domineerivad teemad, osa teemasid muutuvad valdavaks, teiste elemendid lisanduvad sinna juurde või ununevad.
  

Unustamine

• negatiivne induktsioon – häirivad intensiivsed kõrvalärritajad informatsiooni omandamise ajal.
  
• proaktiivne pidurdus – eelnev info häirib uue omandamist.
  
• retroaktiivne interferents – eelneva info unustamine uue vastuvõtmise kujul.
  

Reprodutseerimine
Reprodusteerimine on mälus säilinu taastamine ja/või kasutamine tegevuses. Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes varasema omandamise tingimusega või mitte. Reprodusteerimise liikideks on:

• Äratundmine – valdavalt passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustab tagajärjena tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena. Sellel põhineb meie igapäevane orienteerumine ümbritsevas. Tavaliselt on äratundmine tunduvalt efektiivsem kui meenutamine.
  
• Meenumine – aktuliseerib materjal kergesti, ilma erilise pingutuseta hetke situatsiooni või tegevuse ajel . Meenutamisel ei pruugi meenutavat objekti keskkonnas olla. Meenutamise põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.
  
• Meenutamine – reprodutseerimisliik, kus püsimälus fikseerinu väljatoomiseks on vajalik tahtepingutus, sihipärane otsing. Inimene on kindel oma teadmises, kuigi ta võib mitte suuta vajalikku kohe reprodutseerida. Intensiivse mõttetegevuse tulemusel tuleb vajalik meelde.
  

Tähelepanu
Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgas. See määratlus toonitab seega tähelepanu seost teadvuse keskmega, subjektiivse selgusega, et tähelepanu võib olla suunatud nii nii väliskeskkonda kui ka subjektiivsesse sfääri. Ühtlasi märgib see definitsioon ära, et tegemist on teatud valikuga mitme võimaliku teabeühiku või tunnetussuuna hulgast.
Tähelepanu tähendab valikut infotöötluses ja ressursside piiratust – teadvuse keskmesse valitakse vaid osa võimalikest signaalidest.
Üldise tähelepanuvõime ja virguse tagab ajutüve ja vaheaju retikulaarformatsioon ning sellega ühenduses olevate taalamuse mittespetsiifiliste rakutuumade ülenev aktiveeriv mõju ajukoorele. See aktivatsioon jaguneb kaheks alaliigiks. Mittespetsiifiline hajus aktivatsioon loob üldised eeldused signaalide vastuvõtuks, mäluandmete käepärasuseks, üldise teadvustatuse ja löögivalmiduse. Taalamuse ülenev aktivatsioon aitab valikuliselt aktiveerida tajuelamuse ja lühimälus sisalduva teabe aluseks olevaid ajukoore närvirakke, mis vahendavad infot tähelepanu keskmes olevatest objektidest.
Inimesele omane võime pöörata tähelepau kujutlustegevusele ja mõttetööle loob vabaduse hetkel mõjuvate keskkonnaärritajate sunnist. Asjaolu, et suudetakse tahtlikult suunata tähelepanu sisuliselt olulisele, vabastab psüühika primitiivsemast reageerimisreeglistikust. Võime keskenduda tähelepanu ühele tegevusele loob eeldused ületada raskuseid ja ignoreerida häirivaid juhuslikke kõrvalmõjusid. Mälu suunab tähelepanu.
Tähelepanu liigid
Tähelepanu liigitamiseks on mitu alust. Kõige tuntuim liigitus lähtub tahteliste protsesside osalusmäärast tähelepanus:

• tahtmatu – lihtsaim tähelepanu alaliik. On passiivne, sõltub ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest.
  
• tahteline – tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, eeldab tahtepingutust .
  
• tahtelisjärgne - säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvadele, kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus ise on muutunud ennast motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks.
  

Sõltuvalt tähelepanu suunatusest eristatakse:

• sensoorne – väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu.
  
• ideaalne – suunatud mõtetele-kujutlustele.
  
• motoorne – tähelepanu, mis on tarvilik toimingute ja liigutuste suunamiseks ja kontrolliks.
  

Sõltuvalt tähelepanu suundade paljususest eristatakse:

• fokusseeritud – valiv tähelepanu on suunatud ühele objektile .
  
• jagatud – teabeallikaid on kaks või rohkem ja tähelepanu tuleb nende vahel jagada.
  

Tänapäeva infotöötluspsühholoogias on laialt levinud Ulric Neisseri liigitus:

• fokaalne tähelepanu – vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsiooni. On piiratud mahuga aktiivne teadvuse kese, mida järjestikku suunatakse erinevatele objektidele.
  
• eeltähelepanu – infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis. Eeltähelepanu töötab paralleelselt ja üheaegselt kõikide tunnuste osas, ei ole tähenduste tasemel teadvustatud. On rohkem seotud tahtmatu tähelepanu mehhanismidega.
  

Tähelepanu omadused

• Valivus - seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on seatud teadliku eesmärgiga, vaatavata isegi häiriva või segava info olemasolule. On mürast signaali väljafiltreerimise ja kasutamise võime.
  
• Maht – määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk. Tähelepanu maht sõltub oluliselt materjali organiseereimiseks kompadeks, nägemise puhul on see mitte üle 4-5 komba, kuulmises 7 +/- 2 kompa.
  
• Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
  
• Ümberlülituvus – mitmesuguseid signaale või kanaleid on rohkem kui üks ning isik peab lülitama ühtedelt teistele.
  
• Jaotuvus – üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel, et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel (nt auto juhtimine ja kaaslasega vestlemine samaegselt).
  

Lisaks eeltoodud omadustele on võimalik mõõta teisigi tähelepanu omadus:

• Kõikumine - väjendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises tugevnemises -nõrgenemises.
  
• Kontsentratsioon – keskendumine, väljendab valivuse sügavust, seda kuivõrd foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kui võrd , vastupidi, olulised tähelepanu fookuses olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisel teadvusesse tungida .
  

Millised mõjurid võivad esile kutsuda tahtmatu tähelepanu ümberlülituvuse mingile stiimulile ja seega teatud tingimustel ka tahtliku tähelepanu lünga: intensiivsemad signaalid; signaalid,s mis bioloogilise tähtsuse poolest ületavad teisi (valu, oht); ootamatud signaalid; korduvad/korrapärased signaalid korrapäratute hulgas; liikuvad staatiliste hulgas; ebatavalised tavaliste hulgas. Märgatakse ka harjumuspärase puudumist.
Mõtlemine
Mõtleine onm objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel.
Mõtlemine on tunnetuse kõrgem, ideaalne aste, mis võimaldab representeerida nähtuste ja esemete seoseid ja suhteid, tunnetada tegelikkust üldistatult.
Mõtlemine on rajatud meelelisele tunnetusele – aistinguile, tajudele, kujultustele. Meeleline tunnetus ei võimalda mõista sügavamaid varjatuid seoseid, sõltuvusi, põhjusi ja tagajärgi.
Mõtlemine on sotsiaalselt tingitud ja lahutamatult seotud kõnega. Mida rikkam on inimese keel, seda rikkam on tema võimalus mitmekesiselt ja täpselt mõelda.
Mõtlemine on sotsiaalne nähtus, tabamaks millestki varjatuid seoseid, olemuslikku või üldist, on ühelt poolt vaja eelnevaid teadmisi, kogemusi, esemete ja nähtuste kohta ja teiselt poolt ka mõtlemisharjumust. Kõike seda on võimalik koguda eelnevate põlvede materiaalse ja vaimse kultuuri tundmaõppimise kaudu, mis käib kasvatuse, suhtlemise, koolishariduse kaudu. Mida rikkalikum on sotsiaalkultuuriline taust ja mida paremini on see omaks võetud, seda rikkalikum on ka mõtlemine. Seejuures on mõtlemine kultuuriliselt determineeritud, st sõltub kultuuriareaali eripärast ja selles valdavast haridussüsteemist.
Mõtlemisoperatsioonid: analüüs, võrdlemine, süntees, üldistamine, abstraheerimine .
Mõtlemisvormidena käsiletakse:

• mõistet, mis omakorda liigitatakse üldiseks, üksikuks, konkreetseks, abstraktseks;
  
• järeldused, mis jaotatakse tõeseks ja vääraks;
  
• otsustust, mis võib olla:
  

- induktiivne – liigutakse üksikvaatluselt ja faktidelt mingile järeldusele (nt üks inimene, keda kohtame, hingab ; järelikult hingavad kõik).
- deduktiivne – alustatakse teada-tuntud tõdedest ja tehakse järeldus üksikjuhu kohta.
Mõtlemisliigid:

• mõtlemisprotsessi elementide alusel:
  

• esemeline – eeldab vahetut kokkupuudet esemete/ nähtustega , nendega manipuleerimist. Valdav lastel ca 2-5 eluaastani ja kõrgematel loomadel.
  
• kujundiline - objekti või situatsiooni saendab kujund (sõna, kuulmiskujund) sellest, ülesannet on võimalik lahendada objektist eemaolevalt.
  
• loogilis-abstraktne – toetub abstraktsetele mõistetele ja loogilistele konstruktsioonidele.
  
• ülesannete alusel: teoreetiline ja praktiline.
  

• arendatuse ja teadvustatuse astme järgi: diskursiivne ja intuitiivne.
  

• originaalsuse järgi: reproduktiivne ja produktiivne .
  
• tahte osavõtu alusel: tahteline ja tahtmatu.
  

Heuristilised, algoritmilised meetodid:
Probleemi lahendamine teatud „rusikareeglite“ või üldistatud strateegiliste võtete abil tingimustes, kus lõpplahendus ei ole üheselt antud, kuulub heuristiliste meetodite valdkonda. Inimesed kalduvad sagedamini kasutama lahendusvõtteid või tõlgendusi, mis on käepärasemad ja tulevad esimesena pähe või siis kipuvad hindama nähtuseid näidete põhjal, mis esimesena meelde tulevad.
Algoritmilised meetodid võimaldavad teatud kindla lahenduseni jõuda kindlalt fikseeritud lahenduskäikude ja vaheoperatsioonide kaudu. Lahenduskäik on determineeritud.
Inimese mõtlemisel on rida parameetreid, mille alusel ühe inimese mõtlemisomadused erinevat teistest ja aitavad paremini või halvemini probleeme lahendada. Mõtlemise individuaalsed omadused on iseseisvus, kriitilisus , sügavus, paindlikkus , emotsionaalsus. Kõik need omadused on arengud muutuvad ja üsna hästi mõõdetavad.
Keel
Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärki kasutamisel . Keel on tüüpiliselt inimlik nähtus. Välja kujunenud koos inimühiskonnaga, tööprotsessis ning on sotsiaalsete kogemuste salvestamise ja põlvest põlve edasiandmise vahendiks, seega kultuuri edasikandjaks.
Isiksus formeerub keele vahendusel. Kujunevad teadvus ja eneseteadvus, vaated, veendumused, tundmused, tahe ja iseloom. Et keel on peamine kultuurikandja, siis omandades keele ja seda kasutades, omandab inimene kultuuri saavutused, elab sisse sotsiaalsesse keskkonda ehk sotsialiseerub. Niiviisi omandab indiviid sotsiaalses keskkonnas (pere, suhtlemisringis) ja kultuuris valitsevad normid, käitumistavad, väärtused, teadmised ja veendumused.
Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine. Tegelikkuse esemete ja protsesside, seisundite jne kohta on olemas oma kindel märk – sõna. Et märgisüsteemi kasutajad mõistaksid üksteist, on igal märgil (sõnal) ja nende ühenditel oma kindel tähendus.
Eristatakse sõna subjektiivset, objektiivset tähendust. Objektiivne sisu on üldtunnustatud. Olulisemate mõistete tähendused on antud sõnaraamatutes. Igal sõnal on oma denotatiivne tähendus. Tähenduse subjektiivse aspekti mõttes on mõistetele antud igale inimesele ainuomane spetsiifiline sisu, mis on kujunenud vastavalt selle inimese kasvu- ja kultuurikeskkonnale, kooliharidusele, isiklikule kogemusele ja isiksuse eripärale.
Keele elemendid

• Sümbolid – tähendust omavad sõnad, mis kogumis moodustavad sõnavara.
  
• Grammatika – reeglite kogum sümbolite kombineerimiseks ja süsteemseks kasutamiseks.
  
• Foneemid – ühine heli, mida konkreetse keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujuni puhul. Emakeel foneemide omandamine leiab aset 1.-3. eluaasta jooksul.
  
• Morfeemid – väikseim tähendust omav keeleühik (nt muna, munagi, munatagi).
  
• Süntaks – grammatilised reeglid lausete ja väljendite moodustamiseks.
  
• Sapiri -Whorfi hüpotees: lingvistilise relatiivsuse idee – iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu. Seega peaks eri keelte kandjatel keelevarieeruvuse piires olema erinev psühholoogia. Kuigi tegevusteooriast lähtuvalt võib väita, et oluline on just kultuur ning praktiline tegevus, mitte niivõrd keel kui selline. Siiski, nt vene keeles on sõna „vaenlane“ üheks sünonüümiks „mittesõber“, paljudes keeltes on aga mittesõber olemine neutraalse väärtusega. See peegeldab hästi ka venelaste jaoks tüüpilis käitumismalle sõprussuhete vallas – kui keegi pole sõber, tajutakse ja koheldakse teda pigem vaenlasena kui lihtsalt neutraalse isikuna.
  

Kõne liigid:

• sisekõne – kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev, kus teadvustatud osa vahelduvad teadvustamata lõikudega. Sisekõne on suunatud subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis . Sisekõne töömälu on üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks.
  
• Välimine kõne jaguneb kolmeks:
  

- suuline kõne – ei ole iseloomulik mitte üksnes see, et signaal edastatakse hääle abil ja võetakse vastu kõrvade kaudu. Põhiline on see, et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse dialoogis žeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on võrreldes kirjalikuga palju lühem, sõnavaralt erinev, grammatiliselt vähem korrektne .
- kirjalik kõne – on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad. Mõtete napp , selge ja arusaadav väljendamine kirjalikus kõnes pole sugugi lihtne.
- afektiivne kõne – on situatsiooniline, impulsiivne , suhtumist väljendav reaktsioon. Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid, et ta pole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav.
Kõne paraverbaalsed tunnused

• Helilised tunnused:
  

• tämber – hääle helivõnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodab karakteristik.
  
• intonatsioon – situatsiooniline, sõltub psüühilisest seisundist kõne ajal. Võib peegelduda meeleolu, suhtumine, ärevus .
  
• tempo – kõne kiiruse valik keele normide piires.
  
• pauside iseloom, pikkus ja jaotus.
  
• loogiline korrastatus – loogikareeglitest kinnipidamine, mis ilmneb eriti kirjaliku kõne puhul.
  
• foneetiline reduktsioon – sõnaosade, lõppude „ söömine .“
  

Grupiliste foneetiliste tunnuste hulka kuuluvad: dialekt (kõneleja või kõneharjumuse päritolu) ja aktsent .

• Grammatilis-semantilised tunnused:
  

• pauside täitmine – nt häälitsused „ee,“ „mm.“
  
• sõnade valik - avaldub slängis, ilukõnesuse elementides.
  
• kõnekultuur – keelereeglitest kinnipidamine, õigekeelsus .
  
• väljendusrikkus – intuitiivne püüe ületada kõne lamedust, üheplaanilisust.
  
• Kategoriaalsed tunnused:
  
  • vanuselised – erinevad põlvkonnad kasutavad erinevaid sõnu ja väljendeid, nt „ärikas,“ ruulima.“ Teiseks võib siia tinglikult tuua ka objektiivselt, keeleuuenduste teel keelde tekkivad uued sõnad, mis asendavad vanu, kaduvaid.
    
  • Sotsiaalsed – kõne kajastab kõneleja sotsiaalset kuuluvus (elukutse, päritolu, haridustase). Need tunnused ilmnevad kõne teemas, sõnavalikus, võõrsõnade tundmises. Sotsiaalsete tunnuste hulka kuuluvad ka sotsiaalsed dialektid: erikeeled, žargoon (rühmitise keel) ja argoo (rühmitise erikeel , salakeel).
    

Weber -Fechneri seadus – psühhofüüsika põhiseadus – kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis.
Õppimine
Biheivioristlikud õppimisteooriad - psühholoogiline koolkond, mida iseloomustab rõhuasetus objektiivsusele ja täpsusele, mistõttu piirdutakse vaid otseselt jälgitavatest toimingutest või vastustest saadavate andmetega. Biheivorism ja alusharidus - kasvatusele seatakse selged eesmärgid, tegevusele nähakse ette selge kulg, algus ja lõpp - täiskasvanud otsustavad tegevuste üle - teadmisi hinnatakse kas õigeteks või valedeks
Kognitiivne käsitlus - rõhk inimese aktiivsusel, mõtteskeemide aktiivne konstrueerimine . Psühholoogide käsitluses on kognitiivne õppimine see, mis rõhutab, et õppida võib vaadeldes, mudelit või katset jälgides, loengut kuulates, raamatut lugedes ja sõnu lauseteks vormides. Õppida saab ilma vahetu praktikata või väliselt jälgitava käitumise kinnitamiseta. Õppimine võib toimuda oma tajutud praktilise kogemuse aktiivse muutumisena, sündmuste ja nähtuste, uute tähenduste ja interpretatsioonide konstrueerimisena.
Klassikaline tingimine (Ivan Pavlov )
Tegemist on seoste kujunemisega kahe tajutava nähtuse vahel, mis olid algselt iseseisvad, sõltumatud. Tüüpnäiteks on tingitud süljerefleksi kujunemine koeral . Tingitud reflekside kujundamine on lihtsaim õppimise ja õpetamise vorm. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon, harjumused, hoiakud.

Tingitud refleksi kujunemiseks peavad ärritajad korduvalt koos esinema . Kui ärritajad ei esine koos, siis seosed nõrgenevad ja lõpuks kustuvad.

Olemaks efektiivne, peab tingitud ärritaja esinema varem või üheaegselt, mitte aga oluliselt hiljem kui tingimatu ärritaja ( kinnitus ).

Tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest. Vajadus peab olema optimaalne ja enam-vähem ühetaoline .

Uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist.

Terviserikete korral on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane.
Tingimatu ärritaja - tingimatu reaktsioon
(toit) ( sülje eritumine)
Tingitud stiimul - tingitud reaktsioon
(kellukese helin ) (sülje eritumine)
Operantne tingimine (EdwardThorndike)
Toime seadus ehk efekti seadus (law of effect ) – liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Positiivselt tasustatud (nt toidu saamine) liigutused ja toimingud hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja tasustamata toimingute aktiivsus langeb. Negatiivse kinnituse korral (nt valu) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming. Harjutamisseadus – kordamine tugevdab seost. Operantse õppimise puhul ilmne tasu õige reaktsiooni väljastamise tulemusena.
Käitumise vormimine
Tagajärjetüübid:
Käitumise sagedus kasvab

• positiivne kinnitamine – olukord, milles käitumine toimub sagedamini, sest järgnevad positiivsed tagajärjed.
  
• negatiivne kinnitamine – olukord, milles käitumise sagedus tõuseb, sest sellele järgneb oodatava ebameeldivuse ärajäämine.
  

Käitumise sagedus väheneb

• karistus – olukord, kus käitumise sagedus väheneb, sest sellele järgneb ebameeldiv sündmus.
  
• frustreeriv tasumatus – käitumise sagedus väheneb, sest sellele järgneb oodatava tasu ärajäämine.
  

Sotsiaalne õppimine
Sotsiaalne õppimine; mudelõpe (A. Bandura ) - elus kõige sagedamini esinev õppimise ilming. Omandame võime funktsioneerida ühiskonnaliikmena. Kasutatakse ka termineid vaatlusõpe, mallõpe, modelleerimine, imiteerimine, sest lapsed kopeerivad teiste, neile mudeliks olevate inimeste käitumist. Õppimine toimub sotsiaalses keskkonnas, sõltub suhetest õpilase ja mudeli vahel. Bandura defineerib – sotsiaalne õppimine on kognitiivsete, käitumuslike ja keskkonna elementide pideva vastastikuse toime resultaat . On aluseks kõikide hoiakute ja väärtuste kujunemisele. Indiviid võib omandada ka antisotsiaalseid käitumismalle. Aluseks lapse sotsiaalse arengu suunamiseks (aluseks sotsialiseerimisele).
Sotsiaalse õppimise protsessid
Märkamine. Käitumismudeli omandamine eeldab mudeli ja selle oluliste aspektide märkamist.
Meeldejätmine. Hilisemaks jäljendamiseks on vajalik, et nähtud käitumised jäävad meelde. Meelde jäävad kergemini need käitumisviisid , mis on õppija jaoks köitvad. Raskemini meelde jääva käitumismudeli korral luuakse sellest esmalt üldine ettekujutus , jälgitakse millistest osadest see koosneb ja seejärel proovitakse need üksikosad meelde jätta.
Reprodutseerimine. Õppija taastab käitumismudeli, seda praktiseerides. Keerulisemate käitumismudelite omandamine toimub järk-järgult.
Motivatsioon. Mudeli jälgimise teel omandatud käitumine realiseerub siis kui on oodata mingisugust kinnitust ehk sarrustust. Käitumisviisi, millele järgneb karitus, ei soovita tavaliselt jäljendada.
Õppimise kognitiivsed ja konstruktivistlikud käsitlused
Kognitiivne konstruktivism keskendub arusaamale, et inimene loob mõisteid: paindlikke raamistuis, millega me seostame kogemusi. Piaget viiatas nendele mõistete konstruktsioonidele – mälu, kogemuse ja mõistmise kogumikele – kui „skeemidele.“ Kui laps näeb koera ning seostab nähtut kuulduga, siis tuleb „koera“ mõistet restruktureerida, et uusi kogemusi olemasolevafa seostada. „ Koerast “ saab nüüd loomaliik, ka teiste loomaliikide kohta kujundatakse oma skeemid .
Lapse kognitiivse arengu staadiumid J. Piaget järgi
1) Sensomotoorne periood (0-2a) - Laps õpib keskkonda tundma ja sellega toime tulema peamiselt meelte (nägemine, kuulmine, maitsmine) ja liigutuste (nt haaramine ) kaudu. Laps areneb vastasmõjus keskkonnaga. Piaget arvas, et lapse nägemine on algul kahemõõtmeline ja erinevad meeled arenevad eraldi, üksteisest lahus.

Eeloperatsionaalne periood (2-7a) - Tekib sümbolite kasutamine esemete ja nähtuste tähistamiseks (sõnad). Laps on võimeline rääkima asjadest, mida ta hetkel ei taju (nt räägib koerast, keda nägi eile). Selles vanuses on Piaget´ järgi egotsentrismi periood - laps hindab kõike enda seisukohast, ei suuda endale ette kujutada teise inimese vaatenurka (nt peitusemäng - paneb ise silmad kinni ja arvab , et ta on peidus).
3) Konkreetsete operatsioonide periood (7-11a) - Mõtlemine areneb, laps õpib tegema järeldusi ja pöörata sündmuste käiku mõtteliselt tagasi (põhjused-tagajärjed). Mõtlemine on konkreetne - ei suuda veel tegeleda abstraktsete probleemidega. Egotsentriline mõtlemine väheneb, laps hakkab paremini aru saama, et inimesed mõtlevad ja tunnevad erinevalt, mitte temaga ühtemoodi.
4) Formaalsete operatsioonide periood (12-....) - Kujuneb abstraktne ja loogiline mõtlemine - analoogiad, hüpoteetilised , teoreetilised probleemid jm (nt peast arvutamine, abstraktsed mõisted, süllogismid).
Teadmisstruktuuride reorganiseerimine – õppimine on kõige tõhusam kui õppija on kaasatud teadmise konstrueerimisse. Oluline on seoste loomine eksisteerivate ja uute teadmiste vahel.
Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla – kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega.
Et luua tõhusaid õppesituatsioone, peaksime mõistma, kuidas inimesed kogemusi omandavad. David Kolbi õpitsükkel: tsükkel algab kui õppijal on konkreetne kogemus, mida mis paneb teda tähelepanekut märkama, analüüsima ja reflekteerima. Järgneb teoretiseeriv staadium, et mõista ja seletada juhtunut ja järgneb staadium, kus seda teooriat proovitakse praktikas, mis viib uue konkreetse kogemuseni.
Areng
Organismi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole hõlmates vaimse, sotsiaalse ja füüsilise seisundi muutusi. Areng algab munaraku viljastamise hetkest ja jätkub peale sündi. Arengulised muutused toimuvad läbi inimese eluea .
Arengu käigus toimuvad kvantitatiivsed (hulk, suurus) ja kvalitatiivsed (olemus) muutused.
Sotsialiseerumine on protsess, mille vahendusel õpime hoiakuid, norme, motiive ja käitumismudeleid, mida peetakse sobivaks või kohaseks inimestele konkreetses ühiskonnas.
Mina-pilt (kogum teadmisi enda kohta) kujuneb läbi interaktsioonide ümbritsevaga (perekond, mängud, rolli võtmine), tagasiside olulistelt teistelt, rolliidenteedi mõju mina-skeemidele. Sotsiaalse võrdluse teooria (soov enda võimeid ja teadmisi hinnata paneb nt. otsima standardeid või nende puudumisel võrdlema ennast teiste inimestega). Enesehinnang peegeldab suhtumist endasse
E. Erikson ( psühhosotsiaalne areng)

• Väikelaps – usaldus umbusu vastu.
  
• Varane lapsepõlv – autonoomia häbi ja kahtluse vastu.
  
• Mänguiga – initsiatiiv süütunde vastu.
  
• Kooliiga – töökus ja usinus alaväärsuse ja teovõimetuse vastu.
  
• Noorukiiga – oma rolli ja eluideaali leidmine rolli määramatuse, vaimse segaduse vastu.
  
• Noorusiga – inimlik ja intiimne lähedus isolatsiooni vastu.
  
• Täiskasvanuiga – produktiivsus, sotsiaalne vastutus endassesulgumise vastu.
  
• Küpsusiga – rahulolu tehtuga, iseenda terviklikkuse tunnetamine pettumuse ja meeleheite vastu.
  

Kõlbelise mõtlemise areng ( Lawrence Kohlberg )
Kohlberg näeb laste moraalset arengut üldistele printsiipidele põhineva liikumisena konkreetselt
üldisele, enesekeskselt ja vahetult hoolitsuselt enda eest hoolitsusele teiste heaolu eest.
Prekonventsionaalsed astmed

• Karistuse- allumise orientatsioon – sel astmel püüavad lapsed peamiselt hoiduda ebameeldivusest , vältida karistust, vabaduse piiramist, ärevusi tekitavaid situatsioone.
  
• Instrumentaal – relativistlik orientatsioon – ka siin on lapse põhimureks oma tarvete rahuldamine, kuid saavad ka aru, et teistel on teatud õigused. Seeõttu ilmutavad mõnikord soovi jõuda kokkuleppele, mis võimaldaks võrdsel alusel rahuldada kõikide osapoolte vajadusi.
  

Konventsionaalse moraali astmed

• Armsa tüdruku/hea poisi orientatsioon - Elu kuldreegel – tehke teistele seda, mida te tahate, et nad teeksid teile. Sel astmel on lapsed õppinud tundma rõõmu teiste heatahtlikkusest ning nad püüavad nüüd teistele meeldida ja nende heakskiidu osaliseks saada. Ollakse konformsed, otsuste langetamisel arvestatakse teiste ja endi eesmärke, kavatsusi.
  
• Seaduse ja korra orientatsioon – lapsed saavad aru, et sotsiaalne kord sõltub inimeste tahtest täita oma kohust ning nende austusest seaduslike võimuorganite vastu.
  

Postkonventsionaalsed astmed

• Sotsiaalse kokkuleppe orientatsioon – õigeid toiminguid iseloomustab nende vastavus standardsetele nõuetele ning õigustele, milles ühiskond on kokku leppinud. Reegleid võib muuta. Sellel astmel tehtud otsused on paindlikumad.
  
• Universaalse eetika prontsiibid – sellel astmel otsuste tegemisel ei lähtuta mitte ainult ühiskonna fikseeritud reeglitest, vaid pööratakse tähelepanu ka sellele, kuivõrd respekteeritakse universaalseid eetilisi prontsiipe. Inimene võib oma põhimõtete kaitsmise nimele leppida avaliku alandusega või minna märtrisurma.
  

Kognitiivne areng
Jean Piaget – areng toimub organismi füsioloogilise küpsemise ja keskkonna vastastikusel toimel; kaasasündinud huvi kui liikumapanev jõud; salvestatakse kogemused, kujunevad skeemid ehk kognitiivsed struktuurid, mis kujutavad, mida teame maailmast, kuidas näeme ja tajume seda. Uus teadmine integreeritakse skeemidesse assimilatsiooniportsessi vahendusel. Sobimatu ( vastuolus skeemiga) informatsiooni korral tekib tasakaalutusseisund, mis kutsub esile akommodatsiooni – skeemide modifitseerimise ja kohandamise, leidmaks kohta uuele informatsioonile. Ebakõla likvideerimine akommodatsiooni ja assimilatsiooni kaudu.
Vaimne areng toimub lastel kvalitatiivselt erinevate astmete järgnevusena, kus iga aste on järgmise eelduseks .
Etapid: (areng algab sensomotoorsete skeemide formeerumisega, läheb üle tunnetuslike skeemide kasutamisele ja jätkub verbaalsete skeemide formeerumisega):

• sensomotoorne periood kujunemine (kuni 1,5 / 2 eluaastat ); kujuneb arusaam objektide permanentsusest – teadlikkus sellest, et objektid eksisteerivad sõltumatult nende endi toimingutest ja tajudest.
  
• operatsioonide eelne (1,5 / 2 kuni 7 aastat); hakatakse kasutama sümboleid objektide v sündmuste tähitsamiseks, kirjeldamiseks; kujuneb arusaam, et inimestel võivad olla erinevad mõtted ühe ja sama objekti kohta.
  
• konkreetsete operatsioonide periood (7-12 a); maailmanägemises väheneb enesekesksus; suudetakse objekte klassifitseerida, seoseid nende vahel leida (eeldab loogilist mõtlemist).
  
• formaalsete operatsioonide tase (alates 12 a.); suudetakse mõtleda abstraktsetes kategooriates.
  

Kognitiivne teooria:

• Sensomotoorne periood – 1-aastane.
  
• Mõisteliseelne mõtlemine – 2-aastane.
  
• Intuitiivne mõtlemine ehk operatsioonide-eelne periood – 3-6-aastane.
  
• Konkreetsete operatsioonide periood – 7-10-aastane.
  
• Formaalsete operatsioonide periood – 11- vanadus.
  

Individuaalsed erinevused
Intelligentsus
Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemid lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses.

• Sir F. Galton – arvas, et intelligentsus on seotud sensoorse tundlikkusega ja leidis, et pärilikkusel ja keskkonnal on mõju intelligentsusele. Pakkus välja ideid inimtõu aretamise osas.
  
• 1905 Binet´- Simone skaala – koolilaste vaimsete võimete test. Erinevad keelelised , matemaatilised, kujutlusvõimelised, loogilised ülesanded, mis anti lahendada erinevates vanustes lastele. Nt. 7-aastane laps X ei suuda lahendada ülesandeid, millega saab hakkama keskmiste võimetega 6-aastane laps (X on intellektuaalses arengus mahajäänud).
  
• 1916 Stanford-Binet´ skaala – Lewis M. Terman avaldas 1916. aastal testi uue redaktsiooni, varustas selle Ameerika laste piisavalt representatiivse valimi põhjal: tõhus kognitiivse arengu mõõtmisvahend. Samas leitakse, et tegemist on skaalaga , mis suurel määral näitab koolivõimekust ja pöörab suurt tähelepanu verbaalsetele funktsioonidele.
  
• 1949 Wechsler ’i skaala lastele (WISC) – Binet testi täiustus, kus eri kultuuridest pärit isikute ebavõrdseid tingimusi üritati leevendada. Kasutati mitte-kultuurispetsiifilisi tingimusi.
  
• 1955 Wechsler`i skaala täiskasvanutele (WAIS) - Wechsleri intelligentsusskaalad on väga oluliselt mõjutanud psühholoogilise hindamise valdkonda. Neid peetakse kõige enam kasutatavateks kognitiivseid võimeid mõõtvateks instrumentideks täiskasvanutel. Tegemist on individuaaltestiga.
  
• Armee alfa ja beeta testid - I Maailmasõja ajal loodi esimesed rühmatestid – armee alfa (kirjaoskajatele) ja armee beeta testid (kirjaoskamatutele). Kiirustestid.
  

Intelligentsusteooriad

• Üldfaktoriteooria (Charles Spearman) – intelligentsuse aluseks on üldandekuse faktor (g-faktor) ja erinevad spetisaalfaktorid (s- factor ). Spetsiaalfaktorid avalduvad spetsiifiliste ülesannete täitmisel erivõimetena. S- faktorid on g-faktoriga suuremal või vähemal määral seotud.
  
• Louis Thurstone – esmaste ehk baasvõimete kontseptsioon. Leidis 7 erinevat esmast vaimse võimekuse faktorit : numbrilise teabega opereerimise võime, arutlusvõime , sõnaline voolavus , ruumiline ettekujutusvõime, tajuvõime, mäluvõime, sõnaline mõistmisvõime.
  
• Raymond Cattell – voolav (probleemide lahendamise võime ja mõtlemiskiirus) ja kristalliseerunud (omandatud ja „settinud“ teadmistes-kogemustes) intelligentsus.
  
• Robert Sternberg – paljud erinevad infotöötlusoperatsioonid ja strateegiad ning mõtlemisülesande lahendamise eeldused ja tingimused jaotatakse kolmeks intelligentsuse komponendiks: seesmine (elluviimine, teadmiste omandamine), kogemuslik ja väliskeskkonnaga seotud komponent.
  
• Howard Gardner – mitmedimensiooniline intelligentsus. Iga inimene valdab mitmeid intellektuaalseid eeldusi . Paljude intelligentsuste loendis on keeleline , loogilis-matemaatiline, ruumiline, muusikaline, kehalis-kineetiline, peronaalne.
  

Isiksus
Isiksust saab määratleda püsivate käitumuslike ja psüühiliste omaduste kogumina, mis sarnastes tingimustes sama isiku puhul tõenäoliselt kordub.

• Psühhodünaamiline lähenemine - S. Freud - põhiküsimus: „Mis ikkagi on inimest liikuma panev jõud?“ Suuna olulisem eripära on see, et inimese olemust ja motivatsiooni otsitakse alateadvusest . Lahendamata konfliktide mõju käitumisele; seksuaaltungi rõhutamine; psühhoseksuaalse arengu etapid ja fiksatsioon. Carl Gustav Jung pööras tähelepanu igas inimeses peidus olevale kollektiivsele alateadvusele, mis on psüühikas ladestunud arhetüüpidena ja mis ilmekalt väljenduvad müütides ning inimkultuuris kasutusele võetud sümbolites. Alfred Adler rõhutas individuaalpsühholoogias võimu- ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel. Neofreudistid (nt Erich Fromm) liikusid individuaalpsühholoogiliselt tasandilt sotsiaalse elu tasandile ning pidasid põhitähtsateks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid ( seotus , konformsus, kuuluvus jm.).
  

• Kognitiiv-käitumuslikud teooriad – A. Bandura, J. Rotter - Selle rühma teooriate autorid rõhutavad sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil. Kujuneda võib õpitud abitus, kui isiku heaolu või saavutused ei sõltu tema tegevusest ja otsustest ning tunduvad nendega seostamatud. Otsitakse vastust küsimusele, millised on need püsivad ja tüüpilisemad tunnusmallid, mille abil inimene tõlgendab maailma, korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta ning tegevust, tajub enda ja ümbritseva maailma suhteid, lahendab eluprobleeme. Olulisemad mõõtmed on sõltuvus väljast (kas hinnangud ja tajud sõltuva ümbritsevast kontekstist või mitte) , korraarmastus, otsinguulatus (kas nähtusi vaadeldakse pigem ammendavalt ja kõikehõlmavalt või kontsentreerudes kitsale alale või üksikdetailidele), nivelleerimistendents (kas kaldutaks otsima sarnasust või rõhutama erinevust), kahemõttelisuse taluvus.
  

• Humanistlikud teooriad – A. Maslow , C.Rogers - humanistliku koolkonna esindajad rõhutavad isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Kesksel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isiku elukäiku determineeriv enesekontseptsioon. Fenomenoloogilistest üks mõjukaimaid teooriaid on George Kelly isiksuslike konstruktide teooria.
  
• Tunnusjoonte lähenemine – Isiksuse määrab ära stabiilsete seesmise tunnuste kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Selline lähenemine oli omande juba Hippokratesele, kes eristas neli temperamenditüüpi – sangviiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku. William Sheldoni süsteem liigitas isiksused sõltuvalt kehatüübist, lähtudes oletustest ja eeldteadusliku psühholoogia käibearvamustest selle kohta, et erineva konstitutsiooniga inimestel on erinev iseloom. Ümara kehaga endomorfid arvati olevat rahumeelsed, naudinguhimulised, heatahtlikud. Haprad ektomorfid arvati olevat valvsad, erksad, intellektuaalsed ja hea enesekontrolliga. Lihaseline mesomorf arvati olevat ekstravertne ja agressiivne.
  

• sõnavaraanalüüs ( Gordon Allport) – isiksuse määravad kesksed ja teisased tunnusjooned. Kasutas palju sõnavara-analüüso ja veendus peagi, et paljude isiksust iseloomustavate erinevate sõnade varjus on peidus tegelikult sama üldisem tähendus (nt kalk , südametu tähendavad enam-vähem samaasja). Jõudis järeldusele, et igat inimest saab iseloomustada vähem kui kümne sõnaga, mis on selle inimese ilmsete ja käitumist suunavate iseloomujoonte kokkuvõte.
  
• Raymond Cattell (16 faktorit) – omavahel koosesinevate tunnuste rühmitamisel sai Cattell 16 isiksusefaktorit. Arvab, et on kõik need faktorid käsitletatavad isiksuse mõõtmetena, mis esinevad erineval määral kõigil inimestel.
  
• Hans Eysenck (bioloogilised tunnusjooned) - bioloogiliste tunnuste teoorias taandub isiksuse omaduste kogum kolmele põhimõõtmele – 1) ekstravertsus -introvertsus, 2) neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus), 3) psühhootilisus (julmus, hoolimatus, normide eiramine).
  
• Suur Viisik (Paul Costa, Robert McCrae) - kontseptsioonis jõuti järeldusele et enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad viiele põhifaktorile: 1) avatus , 2) kohusetunne/ meelekindlus, 3) ekstravertsus 4) lahedus /seltsivus 5) neurootilisus.