Kirjandus - Secunda (0)

Q: Kuidas maa on tekkinud?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjandus - Secunda

Q: Kuidas inimene alguse sai kasvas?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjandus - Secunda

Q: Kuskil tihedas võsas Seal varjasid end lindpriid võimuesindajate eest?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjandus - Secunda

Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas maa on tekkinud?
Kuidas inimene alguse sai kasvas?
Kuskil tihedas võsas Seal varjasid end lindpriid võimuesindajate eest?

Secunda

Goethe (1749- 1832 )
Goethe isa oli jurist , kohaniku keisri nõunik, järelikult oli ta majanduslikult kindlustatud perest . See võimaldas tal saada hea hariduse. Esmalt koduõpe, hiljem kooliharidus . 16-aastaselt läks Goethe Leipzigisse ülikooli. Ta asus õppima juurat. Ta oli laialdaste huvidega , lisaks õigusteadusele huvitas teda kirjandus, füüsika ja ka loodusteadused . Mingi aeg ta haigestus ja oli ligi aasta aega kodus. Pärast tervenemist läks ta edasi Strasbourg’i ülikooli. Seal lõpetas ta õigusteaduse kursuse, aga oluline on see, et seal mõjutas teda Herder. Neist said sõbrad. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeare ’i.
Ülikoolipäevil tegeles Goethe luuletajana, luuletas armastuse teemal. Tal oli olnud palju armumisi, mis õhutasid teda luuletama ja oma elamusi väljendama. Esimene suurem tuntus on tal näidendiga „Götz von Berlichingen“.
1774 ilmus kiriromaan „Noore Wertheri kannatused“ – vähe filosofeerimist/kirjeldamist, et oleks paremini jälgitav.
Werther oli haritud noormees . Töötas erinevate võimukandjate juures. Tema probleem seisnes selles, et ta oli ülitundeline. Ta oli armunud Lottesse, kes oli teise mehega kihlatud. Werther ei leidnud vastuarmastustm sest Lotte ei söandanud oma kihlust Albertiga katkestada. Lotte oli oma pere vanim laps, ema abiline , aga oli juhtunud, et tema ema suri ära. Haigevoodil ütles ta ema Lottele, et Lotte hoolitseks oma õdede ja vendade eest ja Albertiga abielluks. Albert oli korralik, töökas mees. Teda eristab Wertherist see, et ta oli praktiline, mõistlik inimene, aga Werther oli vastupidi, väga tundeline. Werther armastas Lottet kogu hingest, aga Lotte suhtub temasse sõbraliku armastusega, mitte väga kirglikult. Lotte aga näitas ka mingeid kirglikke märke Wertheri suunas, Werther läks talle korda. Werther käis iga päev Lottel külas, aga seepeale hakkasid inimesed rääkima, et see on jube kahtlane kihlatud naise puhul. Werther tegi Lottele ka lähenemiskatseid, nt kui nad koos ühte romantilist romaani lugesid, olid mõlemad sellest nii liigutatud ja suudlesid selsamal hetkel. Tunded hakkavad ka Lottes pulbitsema. Lotte oleks tahtnud tegelikult Wertheriga suhteid jätkata ja Albert maha jätta, aga Werther läks minema ja tappis end ära. Ta püüdis Lottet unustada, aga midagi ei aidanud. Werther pani end ilusti riidesse, käskis abilisel tuua Lotte juurest püss, läks „matkama“, kirjutas kirja valmis ja lasi endale kuuli silma. Lamas poolsurnult terve öö ja lõpuks alles hiljem suri.
Kiriromaan, sest Werther saadab sõbrale kirju. See erineb tavalisest juturaamatust selle poolest, et on isiklikum, siiram. Ainult lõpp, Wertheri enesetapp, ei olnud kirjavormis. See raamat põhjustas pärast ilmumist rohkem enesetappe Saksamaal.
Saksi valitseja kutsub Goethe Weimarisse enda õukonda tööle praktilise töö tegijaks. Goethe nõustub ja lähebki ja hakkab seal tegelema väga erinevate valdkondadega. Ta üritas ka riigi eelarvet korda saada. Tegeles oma huvidega – botaanika, aiandus . Sellel ajal on ta looming tagaplaanil. Pärast 10-aastast töötamist läheb ta oma tervist parandama ja siirdub tervisevetele Itaaliasse lausa kaheks aastaks. Seal huvitub ta antiigist , uurib antiikautoreid, -kunsti ja käib ajaloolistes paikades. See on tema jaoks väga rikastav reis ning antiigieeskuju jääbki tema edaspidist loomingut saatma . Itaalias viibimine on mõjutanud loomingut. Näiteks draama „ Iphigeneia Taurises“ on selgelt antiikteemaline. Ta peab oluliseks inimest kunsti abil arendada. Hiljem pöördub Weimarisse tagasi keskendub seal rohkem kunstile. 30 aastat juhatab ta seal õukonnateatrit.
Itaaliast naasmise järel tutvus ta noore Christiane Vulpiusega. Sellest naisest sai Goethe laste ema. Goethe eiras norme, sest Christiane oli vaesest perest pärit, kuid Goethe seda ei häbenenud. Abiellusid nad aga ligi 20 aastat hiljem. Õukonna jaoks oli probleem Christiane päritolu ja harimatus. Goethe luuletsükkel „ Rooma eleegiad“ räägibki maisest armastusest (tänapäeval eleegia – kurvameelne luule).
Goethe hilisluulelooming on mõjutatud idamaadest. Seal on talle eeskujuks Byron oma romantilise idamaaliku käsitlusega. Goethe leiab sarnaseid jooni ida ja lääne vahel, toob välja inimestele iseloomulikke omadusi universaalselt. Selle luulekogu inspireerijaks on tal ka üks naisterahvas – Marianne. Seal ta mõtiskleb elu üle nagu „Faustis“.

Byron (1788-1824)
Byron sündis Londonis, suursugu päritolu perest. Isa poolt lordide perekonnas, emapoolt šoti verd (ema oli Šoti kuninga James I pojapojatütar). Vanemate abielu oli õnnetu , sest isa oli seikleja ja priiskaja, jahtis naistelt varandust. Ema sündis päras tGeorge’i sündimist Šotimaale Aberdeen’i, üürikorterisse elama. Tema ema on isleoomustatud kui heitliku, õnnetu, tujuka, iseka ja muutuva iseloomuga naisterahvast.
Byron sai hea koolihariduse , algul kodus ja hiljem keskkoolis ja ülikoolis. Tema elukäiku ja loomingut mõjutas see, et ta oli sünnist saadik ühest jalast vigane , ta lonkas, aga ta kange iseloom pidas sellele vastu. Ta ei arvanud end teistest halvemaks olevat, ta ratsutas, vehkles jms. Šotimaa elas Byron maal talupoegade juures. Noore poisina puutus kokku eheda rahva olemusega ja ka Šotimaa loodusega. Tema loomingut jääb läbima üksinduseotsing, igatsus avaruse ja kõrguse järele, humaansus ja inimeste võrdsuse tunnustamine. Seda iseloomustab eriti ta luuletus „Laps olla muretuna veel“.
10-aastasena suri ta vanaonu, kes jättis talle päranduseks lorditiitli ja lossi. Kuskil tunnustatud ülikoolis omandas ta täielikult ladina ja kreeka keele oskuse. Tema olemus oli sama vastuoluline nagu ta emalgi – ta võis olla väga seltskondlik, aga samas otsis üksindust ja omaette olemist. Ta oli rekordujuja, huvitus ka ajaloost ja kirjandusest. Tema esimene armumine oli 16-aastaselt – oma kiindumust Mary’sse väljendas ta mitmetes erinevates luuletustes. Ta astus hiljem ka Cambridge ’i ülikooli, nendel aastatel ilmus ta esimene luulekogu ja aasta hiljem teine luulekoge „Jõudetunnid“, mis leidis teravat kriitikat. Öeldi, et need on lordi igavusest kirjutatud värsid ja parem oleks, kui ta enam ei luuletaks. Byron vastas kriitikale luuletusega „Inglise bardid ja Šoti kriitikud“. Ta jalg oli kirjanduse ukse vahel, aga ta ei olnud veel tuntud ega tunnustatud. 21-aastaselt sai temast lordidekojaliige, kus ta trotsis traditsioone (vande andis seistes vms).
Kirjutas „ Child Haroldi palverännu“ I ja II osa. Byron rääkis seal raamatus kaasaegsetest probleemidest – poliitilistest olukordadest, loodusest, ettetulnud armastusest. Seal kritiseeris ta ka võõrvõimu vallutusi, sest oli aeg, kus parasjagu Napoleon Euroopat vallutas. Byron pöördus pärast 3 aastat Inglismaale tagasi, abiellus kauni jõuka naisterahvaga, kuid neil ei klappinud millegipärast. Byronil tekkisid suhted oma poolõe Augustaga.
Kriitika ja segaste suhete tõttu lahkub ta varsti Inglismaalt jäädavalt ega pöördu kodumaale enam tagasi. Inglismaal jõuab ta aga avaldada mitmeid poeeme, nn „idapoeeme“, mille temaatika on seotud idamaadega. Üks neist on „ Gjaur “. Gjaur ehk muumaalaste halvustav nimetus muhameedlastel. Poeemides eksisteerib läbiv kangelane, kes on uhke vaimuga ja üksik mässaja, võitleja armastuse ja vabaduse eest ning tortsib maailma pahesid, kuid on kõige selle juures pessimist . Tal pole usku ega lootust nnng ta tajub , et ühiskonda ei õnnestu muuta, kuna mass on allaheitlik, orjalik ega pole valmis võitlema.
Byron jätab naise ja tütre Inglismaale ja pöördub ise Mandri-Euroopasse. Peatub pikemalt Šveitsis, kus kohtub perekond Schelliga. Sealsetest elamustest mõjutatuna kirjutab ta poeemi „Chilloni vang“, mis räägib Šveitsi vabadusvõitlusest.
Byron käis ka Itaalias ning hakkas üha rohkem huvituma kreeklaste käekäigust. Tol ajal olid kreeklased Türgi impeeriumi võimu all. Byronile olid sümpaatsed kreeklaste kultuur ja inimesed ning ta hakkas rahaliselt toetama Kreekaa vabadusvõitlust. Vahepeal juhtus aga, et jaht , millega Schelli purjetas, sattus tormi kätte ning Schelli hukkus. Byron müüs oma vana jahi maha, ostis laeva – nii sai kreeklasi rohkem aidata. Hiljem aga haigestus Byron malaariasse ning jäi järjest nõrgemaks. 1824 36-aastasena Byron suri. Byroni keha viidi Inglismaale, aga süda jäeti kreeklaste kätte. Inglismaal ei lastud matta teda teiste kuulsate inglise kirjanike juurde.
Elu lõpu eel jõudis ta kirjutada mõned silmapaistvad teosed. Nt üks, milles ta räägib don Juanist ning kujutab don Juani kui meest, keda kasutavad naised ära, mitte vastupidi. Don Juan satub erinevatesse riikidesse. Byron tahtis ta lõpuks Prantsusmaale tagasi viia, aga suri enne ära.
Byronil on ka mitmeid tuntud draamateoseid, tuntuim neist on piibliteemaline teos „ Kain “.

Puškin (1799-1837)
Puškin sündis Moskvas, põlisaadliku peres. Armastas matkamist, vehklemist. 1811 pandi ta Tsarskaje Selo lütseumi. Hakkas seal tegelema luuletamisega. „NKŠP“ – tagurpidi Puškin. 30 luuletust, kui lõpetas lütseumi. Asus tööle välisministeeriumisse, mis teda ei huvitanud.Ta ei pooldanud revolutsiooni tsaarikorra vastu.
„Ood Priiusele“, kus mõistab hukka Prantsuse revolutsiooni ja türanlikkuse. Puškin saadeti lõunasse pagendusse, sest ta kirjutas valitseva korra vastu luuletusi. Lõpetas „Ruslan ja Ljudmilla“ – räägib vanast Kiiev -Vene ajast. Julges kirjutada oma luule tahtest lähtudes.
Külmetas Dnepris ujudes, peaaegu suri, aga siiski jäi ellu. Tutvus kindral Drajevski perega. Lõpuks jõudis tagasi Chisinaussse ja tegi ametnikutööd karistuseks. Lõunapoeemid „ Kaukasuse vang“, „Bahtšisari purskkaev“. Seal piirkonnas oli teisigi, kellele ei sobinud tsaarikord. Seal kirjutas teose „Lõunaühing“. Puškin saadeti Odessasse. Armus oma ülemuse naisesse – saadeti Mihhailoskojasse.
Huvitub rahvaluuletajate folkloorist – üleminek romantismist realismile. 1825 – dekrabistide ülestõus. Puškini sõbrad soovisid reformida tsaari Venemaad – saavutada suuremaid õigusi ja vabadusi. Ülestõus aga suruti maha, paljud said hukka. 5 ohvitseri poodi üles ja suur osa saadeti Siberisse. Võimul oli sel ajal Nikolai I. Maine kujundamise võttena olevat Nikolai vabastanud Puškini koduarestist, et näidata, et ta on tegelikult vabameelne ja hindab kõrgel kirjandust. Ta vestleb Puškiniga, ütleb, et ta võib kirjutada, millest tahab ja et tal pole tsensuuri. Puškini tsensor on tsaar ise. Puškin võetakse ka ametnikuks. Ühelt poolt on see hea – pidev sissetulek, aga teiselt poolt halb – loomingulisele inimesele on see veidi piirav, polnud ettenähtud iseseisvust ja mõttevabadust.
Luuletuses „Arion“ (kreeka müüt) – Arion läheb laevaga merereisile, puhkeb torm , meeskond hukkub, delfiinid päästavad luuletaja (Arioni). See on ülekantud võrdlus dekrabistidega. Kirjutab ka poeemi „Poltava“ – võitlus rootsi ja vene vägede vahel aastal 1709, oli üks Põhjasõja olulisi lahinguid. Peeter I oli edumeelne ja positiivne valitseja.
1720ndate lõpul kohtab Puškin Natalja Gontšarovat, kes oli toona 16-aastane kaunitar . Puškin armub ja palub neiu kätt, kuid Natalja ema siiski ei anna nõusolekut. Vahepeal läheb 2a mööda, kui neiu on 18-aastane, palub Puškin uuesti kätt. Ema annab nõusoleku ainult siis, kui Puškin annab neiule kaasavara (10’000 rubla ), et neiul oleks oma kapital . Puškin pole ise majanduslikult kindlustatud, kuid tema nimele kirjutatakse mõis, mida ta läheb üle vaatama. Seal olles jääb ta kooleraepideemia tõttu karantiini. Tema emotsionaalne seisund on sel ajal teravdatud. Pealesunnitud 2-kuuline paus mõjub hästi loomingule. Seal lõpetab „ Jevgeni Onegini “ ja kirjutab terve rea lühikese näidendeid: „Kivist külaline”. „Jevgeni Onegin “ ilmus ning sai kähku populaarseks, sest oli rahvale südamelähedane – tegevus kaasajal , kirjeldatakse kohti ja tegevust kaasaegselt, inimesed samastasid end tegelastega. Kangelased on inimlikud, mõjudes loomulikult ja veenvalt.
Selle naisega läks kõik kenasti, abiellusid ja said 4 last. Varsti hakkas Puškin tegelema rohkem proosaga - jutustused „Kapteni tütar“ ja „ Dubrovski “ – seal võib leida paralleele Schilleri röövlitega.
30ndate aastate luule on filosoofiline , sisse tuleb ka humanism , keskmine teema on inimese õigus õnnele, vabadusele ja sõltumatusele. „Ausamba rajasin ma endale“ on üks luuletus. Nendel aastatel on ta ikka sunnitud ametnik olema. Tüli tekib tal ühe prantslasest seikleja Georges d’Anthes’iga, kes teadmata põhjustel satub Prantsusmaalt Venemaale. Loob endale positiivse maine ja ta võetakse seltskonda vastu, eliitväeossa. Seal ringi liikudes flirdib ta erinevate naistega ja ka Puškini naisega. Puškin on sellest häiritud, ta kannatus katkeb ja kutsub nooremeh duellile. D’Anthes taganeb, ütleb, et ta ei taha Nataljat, vaid hoopis ta õde. Toimub pulm, kus Georges abiellub Puškini naise õega, neist saavad kälimehed. Sellele vaatamata flirdib ikka Georges Nataljaga – Puškin kutsub ta uuesti duellile. 8ndal veebruaril 1837 toimubki duell – minnakse hommikul duelliplatsile ja Puškin saab kõhtu haavata nii raskesti, et 10ndal ta sureb .
Teade Puškini suremisest muutis rahva ja võimud ärevaks, pärast tema surma ei maetud teda suure pidulikkusega Peteruris, vaid surnukeha viidi vaikselt , poolsalaja Mihhailovskojasse vms.
Lisaks kirjanduslikule poolele, oli Puškinil ka kirjanduse sotsiaalne mõjujõud, ta pani inimesi mõtlema. Ta looming toob esile ka humanismi põhitõed (inimese õigused ja vabadused ). Ta looming pakub ka romantilist ja sentimentaalset pilku ning realismi ja tõde.

Lermontov (1814- 1841 )
Lermontov sündis aadliperre, kus ema suri noorena. Tema isa oli pidutseja. Kui ema sureb, hakkavad isa ja vanaema hooldusõiguse pärast kauplema , mille vanaema võidab. Isa hakatakse tõrjuma, mistõttu Lermontov ei oska isa-tegelast kujutada. Tema jaoks on isa-tegelane romantiline. Lermontov on noorena koleda keha, aga ilusa näoga. Ta on füüsiliselt tugev, sest ta tegeleb erinevate spordialadega. Vanaema haris teda hästi, nii et ta oskas juba väiksena prantsuse, inglise ja saksa keelt. Ta oli tundlik, iseloomult heitlik. Ta oli introvert. Väikesest peale ta maalis ja luuletas.
1828 pannakse ta ülikooli aadlipansioni (humanitaarse vaimsusega internaatkool) ja samal aastal hakkas luuletama. Kui pansion tavagümnaasiumiks muudeti, esitas Lermontov avalduse koolist lahkumiseks. 1830 esitas ta avalduse ülikooli astumiseks filosoofia teaduskonnas. Õpingud teda eriti ei huvitanud, rohkem meeldis talle teistega suhelda ja varsti avaldas ajalehes oma esimese luuletuse , millega kaasnesid vastuolud õpetajatega. 1832 pidi ta probleemide tõttu koolist lahkuma ning kolis vanaemaga Peterburgi, kus ta sõjaväeohvitseriks saada tahtis. Ta astus eliitkaardiväe ratsaväkke. Õppis ratsaväe koolis ja elas kahepalgelist elu. Seetõttu ei avaldanud ta midagi, aga kavandas uusi teoseid. Loomingusse suhtus erakordse rangusega ja hoidis pikka aega loomingut trükis avaldamast. 1837 otsustas kirjandusse astuda ja avaldada luuletus Puškini ajakirjas, aga Puškin suri ja see oli talle suureks šokiks. Tema luuletust "Poeedi surm" ei trükitud, kuid käsikirjas levis see ülikiiresti. Vihane erutatud monoloog , milles ta süüdistas Puškini vaenlasi (tema otseseid ja kaudseid mõrtsukaid). Lermontov arreteeridi ning viidi üle tegevväkke Kaukaasiasse. Sõjategevusest võttis lühikest aega osa. Tänu vanaemale pöördus tagasi Peterburgi vana elu juurde. Kirjandus hakkas aga üha suuremat osa elust võtma ja sõbrunes kutseliste kirjanikega ning sai tuntuks . 1840 pidas ta duelli Prantsuse saadiku pojaga, siis läks Kaukaasiasse, kus ta hakkas käsutama luureüksusi. Talle ei meeldinud sõda. Ta tutvus seal paljude dekabristidega. 1841 lootis Lermontov erru minna ning pühenduda kirjandusele, aga tsaar andis hoopis talle käsu Peterburgist lahkuda. Kaukaasias ta kohe rindele ei läinud ja jäi ühte kuurorti peatuma , kus tekkis tüli vana tuttavaga . Toimub duell (mis meenutab Grušnitski ja Petšorini duelli), mille Lermontov surma saab.
Lermantov on romantik . Tema varase luule keskseks teemaks on inimese üksildus ja eraldatus. Ta ei looda kellegi peale ega oota kaastunnet. Ta ei lase end murda ega loobu võitlemast, ehkki ta mõistab olukorra lootusetust. Lermantovi kujutelmade lemmikkangelasteks on deemon ja langenud ingel , kes tõstab mässu jumala vastu. Tema varase luule kangelane on kahepalgeline: hing püüdleb trotsiva vabaduse poole, elu aga hoiab orjaahelais. Varase loomingu tuntuim luuletus on „ Puri “, mis räägib priiusest ja vangipõlvest, mässumeelest ja sunnitud rahust. Kirjutas alguses ka romantilisi poeeme ning näidendeid. Loomingus toimusid muutused aastatel 1835-1837. Ta lõpetas siis kaardivekooli ja läks husaaripolku, kus ta muutus ülbeks ohvitseriks, samas hakkas luules romantismi täiendama terane tähelepanelikkus ümbritseva elu vastu.
Kirjutas draama „ Maskeraad “, mille süžee põhikäigus on seotud romantilise deemoni müüdiga. Üks peategelastest Arbenin on tulvil elutahet, teine, vürst Zvzeditš, on muretu kõrgseltskonda kuuluv noormees. Arbenin on olnud halastamatu kaardimängur, aga ta armus ja abiellus ning muutus heatahtlikuks. Ta aitas Zvzeditšil varanduse tagasi võita, kuid halbade juhuste ning pahatahtlike naiste tõttu hakkas Arbenin oma naist ja Zvzeditšit petmises kahtlustama ja tappis oma abikaasa. Lisaks häbistas Zvzeditšit. Tuleb välja, et naine oli süütu ja Arbenin läks pärast seda hulluks. Pealkiri tuleb ka sellest, et Lerantov käsitleb valet ja silmakirjalikkust kui ühiskonnaelu põhiseadust teoses. Tsensuur keelas teose ära ja seda ei avaldanudki tema eluajal. Aastatel 1837-1841 saavutas Lermontov luule küpsuse, aga seevastu kirjutas vähem.
1838 kirjutas Lermontov teose „Meie aja kangelane“, kus ta püüab olla maksimaalselt objektiivne ega panna sisse positiivseid või negatiivseid kangelasi .

Tolstoi (1828- 1910 )
Tolstoi isa oli Nikolai Tolstoi, krahv ja ema oli vürstitar Maria Volkonskaja. Järelikult oli Lev kõrgest soost. Lapsepõlv oli ühest küljest kurb – ema, siis, kui Lev oli 2-aastane ja kui isa suri, oli Lev 9-aastane ja jäi orvuks. Tal oli 3 venda ja õde. Oli noorukieas üsna isepäine, paistis silma omapärase ja sõltumatu käitumisega, jonnakusega, julgusega ja uhkusega. Samuti oli ta õiguspüüdlik ja aus.
1844 läks ta Kaasani ülikooli ja algul õppis seal idamaakeeli, hiljem õigusteadust. Ta ei kohandunud ülikooli eluga ja seetõttu otsustas end sealt välja arvata. Põhjenduseks tõi halva tervise ja kodused asjaolud . Venemaa ülikoolides valitses tol ajal igavus, bürokraatia jms. Ta tundis, et akadeemiline haridus polnud tema jaoks. Pärast ülikooli läks ta oma mõisa Jasjana Poljanasse. Tal hakkasid aastatepikkused õige elu otsingud, ootused ja pettumused .
Tema kirjanikuaastaid hakatakse lugema 1851 . aastast, kui ta hakkas kirjutama „Minu päeviku lugu“. See teos jäi lõpetamata, aga hiljem sai see teoks tänu teosele „ Eilse päevalugu“. Koos vend nikolaiga läks ta ka Kaukaasiasse sõtta. Kaukaasias sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852 ilmus tal autobiograafiline triloogia pealkirjadega „Lapsepõlv“, „Poisiiga“ ja „Noorus“. Kokku moodustavad need terviku. Ta toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Tema arvates oli lapsepõlv kordumatu õnneaeg, mil lapsele on antud parimad inimlikud omadused. „Poisieas“ hakkas ta tundma oma seisust ühiskonnas ja jaotasi nimesed korralikeks ja mittekorralikeks ( lihtrahvas ). Tema lapsemeelne armastus oli asendunud aadelliku üleolekuga. „Nooruses“ kirjeldab ta seda ajajärku, mil inimene püüdleb kõlbelise enesetäiustuse poole. Nt kuidas aadlilapsed üritavad omavahel arutades jõuda tõeni, kuidas pöörduda tagasi lapseliku puhaste eluallikate juurde. Tolstoi oli seisukohal, et kõik inimesed on loomult head, aga ühiskond muudab neid halbadeks ja kurjadeks. Triloogias ütles, et loomulikud inimesed on rikkumata lapsed. Haritud inimesed ehk aadlikud on kaotanud oma siiruse ja headuse. Kui väga pingutada, võib tagasi jõuda ideaalini ehk loomulikkuseni.
Kaukaasias kirjutas veel mitu jutustust: „Rünnak“ ja „Metsaraiumine“. Need on pühendatud Venemaa sõjategevusse. (Lermontov suhtus eitavalt sõjasse, Tolstoi vastuoluliselt – lihtinimesed võtavad sõjast osa, et maad kaitsta, sõda on nende jaoks töö, noore aadliku jaoks pole sõda loomulik, on kajräärivahend või romantiline seiklus , sangarlikkus.) Tolstoil on 2 vaprusetüüpi – sõdurivaprus, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ja ohvitserivparus – mäng ja teesklus , et veenda ennast ja teisi, kui vägev mees ma olen.
1854 algas Krimmi sõda. Seal onselline linn nagu Odessa, aga Tolstoi teos räägib mingist muust linnast, Sevastoopolist. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, aga Krimmi sõda sai uue mõtte – oma linna ja kodumaa kaitsmine. Ta kirjutas seal 3 jutustust: „ Sevastoopol detsembrikuus“, „Sevastoopol mais“ ja „Sevastoopol 1855. aasta algul“.
50ndate lõpul ja 60ndate algul on tal 2 seisukohta: Venemaa elu peab muutuma (pärisorjuse kaotamine), elukorra muutmise tee on inimese psüühika ja käitumise muutmine, kõlbelisuse kujundamine. 1857 tegi Tolstoi oma esimese välisreisi Prantsusmaale, Šveitsi, Itaaliasse ja Saksamaale. See reis valmistas talle suure pettumuse. Sealne kultuur ja kodanlik kord olid talle eemaletõukavad. Kui ta naasis reisilt, üritas ta rahvast aidata. 1859- 1862 avas ta talulastele kooli, kuhu kutsus noori õpetejaid ja õpetas ka ise. Ta asutas pedagoogilise ajakirja ja avaldas seal oma artikleid. Kirjutas ise aabitsaid, jutukesi . Ta tundis tugevat sidet talurahva ja –lastega. Ta uskus, et laps peab õppima oma huvist. Ta väitis, et talurahva kultuur on kõrgkultuurist kõrgem ja kirjanikud peaksid talurahva loomingust eeskuju võtma, sest nad on ehedad ja peegeldavad rahva eluvaateid. Ta järgis vabakasvatuse põhimõtet – lapsed käisid, kui tahtsid ja tegelesid, millega tahtsid.
Tolstoi abiellus nimeka Moskva arsti tütre Sofja Bersiga aastal 1862. Sofja oli haritud, hoitud, aga nende vanusevahe oli suur. Ta mõtles pingsalt loodusliku ehk rahvaliku ja tsiviliseeritud maailma suhete üle. Rikkuse ja vaesuse konflikt paistis talle Euroopas sügavam kui Venemaal.
„Sõda ja rahu“. Esialgu tahtis ta kirjtada raamatu dekabrissist, kes tuleb Siberist tagasi. Hiljem jõudis ta tulevase dekabrissi noorus-, kujunemisaega. Sündmustik algab 19. sajandi algusega ja hõlmab 20 aastat. Koosneb 4 osast. Peategelane on rahvas. Tolstoi toob välja põhiseisukoha, et ajalugu ei kujunda mitte üksikisik, vaid rahvas. Ta võttis kasutusele sõna“parveinimese“. Ühiskonnaalus on perekond, mis on omamoodi parv . Samamoodi on omamoodi parv nt secunda sotsiaal jne. Kesksete tegelaste elukäik annab rahva käekäigust seestpoole vaateid, ilmestab sündmustikku . Üksikisiku surm ei mõjute aja käekäiku. Tegelased võib jagada 3 rühma: parveinimesed (positiivne – hoiavad ühte, ühesugused väärtused, tõekspidamised, ideed, tavad, normid jne, teistega arvestamine, meeldiv välimus, on üksteisega seotud lihtsad kõlbelised inimesed, hindavad ka kõrgseltskonna inimesi), indiviidid ( egoistid , isekad, eelistavad enda mugavust, jõukad seltskonnainimesed), kangelased teel (avastavad üldiseid väärtusi, ei ole egoistid ega parveinimesed, arenevad teose vältel). Sõja poolt käsitleb Tolstoi pikalt ja põhjalikult, aga mõistab sõja hukka (laastav, hävitav, kole ). Samas nendib ta ,et äärmuslik olukord paneb rahva proovile, raputab neid ja sunnib arenema. Väejuhtidest räägib nii Napoleonist kui Kutuzovist. Viimast on ta kujutanud sooja lihtsa inimesena , kelle eesmärk pole võimu saavutamine ja oma nime jäädavustamine, vaid Venemaa päästmine. Oma sõjaplaanide koostamisel lähtubki ta sellest kaugemast eesmärgist, ei pea vajalikuks saata mehi mõttetusse surma, kus juba eeltingimused vene vägedele on halvad. Ta leiab, et Moskva tuleb maha jätta. Ta väljendab patriotismi. Napoleon kehastab uuenduslikku ja vabastavat kuju, ei ole rahvaesindaja, vaid egoistlik ja individualistliku elulaadi esindaja.
Raamatus on tegemist ka kõrgaadlike hulka kuuluva perekonna Rostovitega, kes kehastavad kõiki positiivseid väärtuse aadlike puhul. Eelkõige perekondlikud suhted (armastus, hoolivus , mõistmine, toetamine) ja samalajal ka loomulikkus, siirus . Teiselt poolt ka suuremeelsus, külalislahkus, rahast ei hoolita. Sellega tegelemine on väiklane ja alandav . Nt pereemalt tahab keegi laenata raha, aga pereema omakorda laenab seda, et anda. Perepoeg Nikolai noormehena kaotab kaardimängud 49 000 rubla, siis ta isa suhtub sellesse rahulikult , ei tee pojale etteheiteid. Pärast tuleb välja, et perel oli väga palju võlgasid. Poeg asub riigiametisse, et raha teenida ja perekonna au päästa võlad tasudes. Pere keskne tegelane on Nataša (noor, kaunis, loomulik). Ta viiakse esimeses osas tema esimesele ballile. Tal on palju kosilasi, kuid paljud neist on ka ärakasutajad. Lõpuks langetab Nataša õige otsuse.
Veel üks kangelane on Pierre Bezzuhov. Ta on ühe krahvi vallaspoeg, kes saab pärides suured rikkused ja esialgu oma lihtsa olekuga elab elu nautides. Hiljem hakkab ta tahtma midagi sügavat ja sisulisemat. Algul võtab tühise truudusetu naise, kuid lahutab temast. Püüab ühiskonda parandada, tegeleb põllumajandusega, loodab leida vaimset tuge ja ideaali vabamüürluses, aga pettub. Tal on ka hull idee tappa Napoleoni, kuid ta võetakse sõjavangi. Seal leiab ta ühe lihtsa talupoja sõjamehe, kes oma eheda loomuliku olemusega hoolitseb tema eest ja pakub moraalset tuge ning kõrgemaid väärtusi. Hiljem abiellub Pierre Natašaga.
Venemaa võitis sõja. Elu läheb edasi. Romaan kujutab elu igikestust.

Scott ( 1771 -1832)
Walter Scott on ajaloolise romaani rajaja ja tähtsaim viljeleja. Sündis Edinburghis advokaadi peres. Hakkas huvituma kirjandusest varakult, lugedes Homerose ja Shakespeare'i teoseid. Ta vaimustus keskajast, rüütliromaanidest ja saagadest. Scott õppis juristiks ning asus tööle isa advokaadikontoris. Oma töö kaudu õppis ta erinevaid inimtüüpe, loodust, rahvast ja selle minevikku tundma. Kui Scott endale 14. sajandi alguses Šotimaal mõisa ostis, sai alguse ajalooline romaan. Scott elas selles elukohas kuni surmani.
Tema kirjanduslik karjäär saab alguse Goethe ja Bürgeri ballaadide tõlkimisest. 1802- 1803 avaldas ta 3 köidet rahvalaule, mida ta Lõuna-Šotimaal reisides kogunud oli. Tema enda looming algas samuti ballaadide ja romansside kirjutamisega. Kriitikud on tema kohta öelnud , et ta on kaasaegne luuletaja, kes on vanade rüütliromaanide traditsioonidele toetudes rajanud uue koolkonna. Peagi ammendus tema ballaadidesoon ning ta pidi uutele tulijatele alla vanduma. 1812-1830 kirjutas Scott 29 mahukat romaani ja lisaks ka jutustusi.
Tema romaane võib jagada kaheks: Šotimaa minevikuga seotud teosed ja ingliseteemalised teosed. Tema teosed on realistliku ja ajaloolise taustakirjeldusega, kuid sisaldavad romantilist seiklust. Ta kasutab teostes sageli kahe vastaspoole konflikte, kuid peategelane ei kuulu kummalegi poolele. Ta jäädvustas oma ajaloolisi romaane objektiivselt, kuigi ta suhtus näiteks Napoleonisse väga kriitiliselt.

Cooper (1789-1851)
Sündis 1789 New Yorgi osariigis, ta isa oli mõisnik. Oli protestant, ei tunnistanud vaimulikku seisust, polnud kirikut. Ta isa oli linnaomanik ja linnanimi oli seepärast Coopertown. Lapsepõlves õppis Cooper loodust armastama . Hariduse sai kohalikus põhikoolis ja 13-aastaselt läks Yale’i ülikooli. Ta haridustee lõppes mõne aasta pärast. 17-aastaselt läks meremeheks, oli 4 aastat ja lõpetas sellega töö ära. Avaldas romaaani „Salakuulaja“, seda nimetatakse esimeseks ehtseks ameerika romaaniks. See oli suurteos. Kirjutama hakkas oma 30ndates.
Ta keskendus 3 olulisemale teemale:

revolutsioon , ameerika iseseisvumine („Salakuulaja“)
meri, laevateenistuse muljed („Loots“)
Rajamaa, indiaanlased („ Rajaleidja “, „Nahksuka jutud“, „Hirvekütt“)

Kokku kirjutas 50 raamatut, nendest 33 olid romaanid. Lisaks kirjutas 10 köidet reisikirju ja Ühendriikide laevastiku ajalugu.
Cooper pöördus esimesena täiesti uue temaatika poole – kujutas indiaanlasi ja Põhja-Ameerika loodust. Teda peetakse Ameerika rahvusliku kirjanduse rajajaks.
„Hirvekütt“ räägib Natty Bumppost. Nattyt iseloomustab, et ta oli täpne laskur ja taelas indiaanlaslikku looduslikku eluviisi. Ta tappis enesekaitseks ja sõjaolukorras. Cooper kujutas teda täisuliku inimesena (mehine, õiglane, aus, füüsiliselt tugev, täpne), kel pole vigu. Ta oli valge. See näitab, et ka valge mees võib olla puhas ja täiuslik, sest ta on looduslikus keskkonnas kasvanud. Cooperi indiaanijutud tekitasid ka Euroopas huvi metsikute rahvaste vastu. Natty läks oma sõbra pruuti päästma, sai kokku valgetega, läksid vanamehe juurde, kes elas oma tütardega järve keskel.

Chateaubriand (1768-1848)
Chateaubriand oli Prantsuse kirjanik, romantismi üks varajasi kuulutajaid euroopa kirjanduses. Ta on tuntud tänu oma värviküllaste loodusmaalingutele, tundlikkusele ja eksootilistele teemadele. Ta pani aluse romantilisele proosale.
Ta sündis suures peres, õppis erinevates koolides . Saadud hariduest ei piisanud mereväeohvitseride kooli astumiseks, millest ta unistas. Loobunud nii vaimuliku kui meremehe karjäärist, veetis ta aega oma vanemate mõisas, kus tal tekkis väga lähedane sõprus oma õega, mis kujunes romantiliseks patuks , millest on inspireeritud „René“.
„René“ - Selleks, et oma maailmavalu leevendada, läheb reisima . Enne kojujõudmist teatab talle õde, et läheb ise kodust ära. Noormees tunneb end ikka üksiku ja kurvana, häirituna. Arvab , et õde on teda petnud. Tema meeleolu muutub süngemaks, ta kaotab elu mõtte ja plaanid enesetappu. Ta saadab õele kirja, millest õde loeb enesetapuplaani ridade vahelt välja. Ta saabub venda toetama. Renel läheb nüüd paremini, tal on hingesugulane , kes muudab elu rõõmsamaks. Mida aeg edasi, seda nukramaks jääb aga õde. Ühel hetkel on õde kadunud ja jätnud Renele kirja. Ta tegi „vaimse enesetapu“, kadus ära kloostrisse. Vend on segaduses, ei leia sellele selget vastust. Varsti saabub õe nunnaks pühitsemise päev. Õde armastas oma venda liiga palju, mitte õelikult. Ta oli ihaldanud oma venda ja otsustanud minna seepärast nunnaks. Õde pühitsetigi nunnaks, vend minestas seal. Vennale tundus jälle kõik mõttetu, läks siis Ameerikasse indiaanlaste hulka elama. Ta oli saanud kirja oma õe surma kohta, seejärel rääkis ta oma pika loo indiaanlastele.
Rene tegelasega tekib paralleel „Noore Wertheri kannatustega“.
1786 pääses ta õukonda ning seda võib pidada tema loomingu murranguliseks punktiks, sest ta hakkas suhtlema tuntud literaatidega. Läks kaasa revolutsioonivaimustusega, kuid siis sõitis äkki Ameerikasse, kus viibis pool aastat ja puutus kokku indiaanlastega.
Chateaubriandile on iseloomulik looduse kujutamine ja indiaanlastest rääkimine . Tal on veel üks lugu, mis räägib Hispaaniast ja mauridest ( araablased , kes vallutasid Hispaania ). Seal tekib samuti armastuse skeem, kus üks maur ehk islamiusuline armub kaunisse kristlasneiusse ja vastastikku armastatakse, austatakse, kuid nende õnnele saab ületamatuks takistuseks usk.
Napoleon pagendas ta Pariisist välja, sest ta oli avaldanud ajalehes keisrivastase artikli. Kuigi Napoleon otsis hiljem lepitust, aga Chateaubriand ei olnud nõus kõnet tagasi võtma. Hiljem tegeles ta publitsistikaga, aga siis hakkas uuesti välja andma oma varasemaid teoseid.
Ta pidas loodust tõeliseks templiks ja ühiskonnakorda inimkonna kõikide hädade põhjuseks. Ta sai mõjutusi saksa ning inglise romantikutelt. Paljud tema tegelased kannatavad elutüdimuse all, on uhked ja õnnetud. Ainult usk võib neile hetkeks rahu pakkuda. Nad on tsivilisatsioonis pettunud nagu kirjanik isegi.

Hugo (1802-1885)
Hugo elas pikka ja silmapaistvat, edukat elu. Ta suutis kirjutamisega koguda sellise varanduse, mis tänapäeva vääringus oleks 21 miljonit eurot. Tema loomingut on kusagil 12 000 lehekülge. Ta oli suure produktiivsusega, saavutas selle range päevakava ja töökusega. Tema isa oli Napoleoni sõjaväe ohvitser , tõusis kindraliks. Ta isa sai emaga 3 poega . Vanemad lahutasid, lahutus kestis kaua aega, mõlemal tulid ka uues silmarõõmud. Hugo ei näinud kunagi õnnelikku pereelu . Tema ema kasvatuslik põhimõte oli, et pojad peavad koguma raskusi, mis kindlustaks nende vaimu ja põhimõtteid. Hugo oli lapsepõlves füüsiliselt olnud kidur , kuid temast kasvas suur ja mehine mees. Samuti kirglik. Nii, nagu 19. sajandi alguses Prantsusmaale iseloomulik oli, oldi palju lähtutud seisukohast , et kui sa oled aadlik , on sul päritolu, suursugusus ja tuleviku väljavaateid. Kui oled kodanluse hulgast, võid saavutada rikkuse ja teatud tuntuse , kuid see ei kaalu üles suguvõsa päritolu poolt. Napoleonil aga polnud ka sellist tausta , nii et ta andis eeskuju ja innustuse kõigile madalamat päritolu inimestele, sh Hugole, kes asus maailma vallutama oma loominguga.
Kirjandushuvi tekkis Hugol üsna noorena, ta oli vendadest noorim. Kui ta oli 17, asutasid nad vendadega ühe kirjandusajakirja. Algusest peale pühendus Hugo kirjandusele. Varasem looming on tal romantiline luule. Hugo oli erakordselt mitmekülgne. Meie teame teda eelkõige proosakirjanikuna, aga tegelikult kirjutas ta nii luulet, proosat kui ka draamat + reisikirju, arutelusid.
Öeldakse, et igas valdkonnas võib tuua prantsuse kultuuriloost mõne silmapaistvama esindaja, siis Hugo suurus ja eripära seisneb tema põhimõtetes: ta oli veendunud õigluse eestseisja ja ülekohtu vastu võitleja. Ta paistis silma ka sõnaosavusega, kaitses hästi oma väärtusi ja põhimõtteid. Tema valitsevaks ideeks olid müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus (me ei suuda oma mõistusega elu seletada, igasugune elu on püha ja väärtus, seda peab ülistama ; müstiline – kuidas maa on tekkinud? kuidas inimene alguse sai, kasvas?).
Hugo jäi elu lõpuni romantikuks, kuigi juba 1930ndatest alates hakkab realism kirjanduses romantismi kõrval ruumi võitma. Sajandi keskel saabki realism valitsevaks. Romantikutele on iseloomulik salapära ja erandlikkus.
Hugol võib täheldada ka Byroni mõju, kirjutas „ Idamaised luuletused“ ja „Sügislehed“ ja „Jumalaema kirik Pariisis“ aastal 1831 . Hugo on aktiivne ka ühiskondlikult, ta valiti Prantsuse akadeemiasse. Vahepeal läks ta vabatahtlikult pagulusse, kuna ei jaganud Napoleon III põhimõtteid. 60ndatel on tal taas romaane ilmunud nt „Mees, kes naerab “ ja ta käsitleb jätkuvalt õiglase võitluse teemat ja samas ka vägivalla heitlust. Tema esimenee näidend oli „ Hernani “, mis käsitleb Hispaania -teemat. See pälvis suurt tähelepanu ja lavastati aastal 1830. Ühelt poolt oli see sisu poolest uuenduslik, kangelane oli õilis röövel (näide aadlikust, kes on ebaõigluse tõttu kaotanud varanduse ja asub röövlina maailma parandama), on ka armastusintriig, kus kõrgest soost neiut armastavad nii röövel Fernani kui ka kõrgest soost aadlik don Louis Comes , tulevane kuningas. Teegemist on ka auküsimusega, mis vib taas mitmete enesetappudeni.
Esietenduse ajal läks kähmluseks: Hugo eiras senist klassitsistlikku aleksandriini (värsskõnet) ja peategelane läks vastuollu kõrgemate võimudega. Näitekirjanduses jätkub Hugol demokraatlik hoiak. Kõrgemaid väärtusi kandvad kangelased on läinud vastuollu võimukandjatega.

Flaubert ( 1821 -1880)
Gustave Flaubert on üks prantsuse realismi klassikutest. Ta sündis Rouenis. Ta isa oli kirurg . Isa soovil läks juurat õppima, kuid jättis pooleli, sest see ei huvitanud teda. Ta asus mõisa tagasihoidlikult elama. Pühendus täielikult loometööle. Flaubert on oma stiili ja keele suhtes väga range. Kirjutamine nõudis temalt ränka vaeva ja palju aega. Tema meelest tuli ainult tegelaste öeldu, tehtu ja muljed alles jätta. Kõik autori kommentaarid ja abstraktsioonid tuli eemaldada. Loomingu aluseks peab olema tegelikkuse uurimine . Kunst peab olema impersonaalne .
Tema realismiklassika hulka kuulub „ Madame Bovary “, mis on täiesti romantismivastane teos. See anti kõlbluse ja religiooni solvamise pärast isegi kohtu alla. Seal naeruvääristab ta romantikute subjektivismi, lüürilisi emotsioone, püüdlusi moonutada tegelikkust ning fantaasiat.
Ajaloolise romaani „Salambo“ kallal töötas Flaubert 5 aastat. See räägib Puunia sõjast, millele teos pühendatud ongi. Tema kolmas suur romaan on „ Tundekasvatus “, mida ei osatud 20. sajandini kuidagi hinnata. Kriitikuid ajas segadusse see, et Flaubert on teoses oma seisukohti osavalt varjanud ehk saavutanud täieliku impersnaalsuse. Ta käsitleb ka moraali- ja filosoofiaküsimusi, ise neile vastuseid andmata. Pärast Flaubert'i surma antu välja tema 13 köidet kirjavahetust, kus avaldub tema arvamus kunsti- ja kirjandusprobleemide kohta.

Mérimée (1803-1870)
Oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog, kes pärines jõukast ja haritud perest. Pärast juuraõpingutel lõpetamist pühendas ta end kirjandusele. Naise nime alla andis ta esimese raamatu 1825. Pettus tuli hiljem avalikuks. Merimee eiras klassitsismi norme, võttis kasutusele romantismi. Ta avaldas näidendi „Clara Cjazuli teater“ naise nime all, see oli proosas , ei jälginud aja- ja kohaühtsust. 1828 ilmus ta esimene ajalooline teos.
Oma tõelise kutsumuse leidis ta 1829, mil avaldas „Tamango“ jutustused. 1834 pidas ta muinsuskaitse inspektori ametit. Ta oli suur ajaloohuviline. Kirjutas üle 20 jutustuse, nagu „ Colomba “ ja „ Carmen “. „ Carmenil “ on ka dokumentaalne väärtus – antakse ülevaade hispaanlaste iseloomust, keelest jms. Merimee hindas loogilisust, aga oli tunnete suhtes skeptiline . Tema jutustustes leiab irooniat ja musta huumorit . Need toetuvad täpsetele seikadele, mis sisaldavad tähelepanekuid maa keele ja arengu kohta.
„Colomba“ tegevus toimub 19. sajandil Korsikal. Lugu käsitleb Korsika eluolu ja traditsioone. Peategelased on Lydia ja kolonel . Nad on puhkusereisil ja tahavad midagi erilist näha. Koloneli sõber rääkis neile Korsikast, kuhu nad lähevadki paadiga. Seal kohtuvad nad ohvitseri Orsoga, kes on põline korsiklane. Paadil sattusid nad temaga rääkima ja said teada, et on üksteise vastu võidelnud, aga said headeks tuttavateks. Orso lubas neile saart tutvustada. Lydial ja Orsol tekkisid soojemad suhted, aga ühel päeval saabub Orsole külla ta õde Colomba, kes oli metsik noor neiu. Ta viis Orso endaga kaasa. Colomba (ehe, vähe ühiskonnast mõjutusi saanud, karm nagu Korsika loodus) mõjus Lydiale positiivselt. Nüüd läheb tegevus Colomba ja Orso kodukülla, kus tuleb välja, et Orso isa oli mõrvatud vaenlaspere poolt. Paljud, kes püüdsid Orso perekonna poolele, tahtsid, et Orso maksaks kätte isa surma eest, aga Orso ei tahtnud. Orso oli hakanud võõrduma ega tahtnudki enam rivaalitseda. Kõik üritasid Orsot suunata. Lõpuks sai Orso haavata ja ta haavas kedagi vastasleerist, kuigi ta ei tahtnud võidelda. Talle ei meeldinud enam metsikud kombed, aga nüüd oli sunnitud, sest teda ennast rünnati. Siis Orso läks maapakku ja oli bandiitidega koos kuskil tihedas võsas. Seal varjasid end lindpriid võimuesindajate eest? Lydia ja kolonel tahavad minna Orsole külla ja kui nad sinna jõudsid, olid kõik sündmused täieliku aktsioonis. Õhkkond oli pingeline . Lõpuks tõestati, et Orso ei alustanud tulistamist ja ta mõisteti õigeks. Lydia ja Orso kihluvad, võtavad Colomba ja koloneli kaasa ja lähevad Euroopasse.
„Carmeni“ tegevuspaik on Hispaania ja 19. sajandi I pool. See on raamjutustus , kus minategelane ehk autor räägib reisist, kus ajab taga Hispaania ajaloolist kohta. Teel kohtab ka Jose Nawarrat. Teejuht tahab Josed välja anda, aga minategelane pole nõus, sest Jose on temaga normaalselt käitunud (Jose oli tegelikult röövel). Teejuht läks politseid kutsuma, aga minategelane hoiatab röövlit ja laseb tal minna. Edasi räägib minategelane Hispaania linnast, kus kohtub imeilusa tüdruku Carmeniga. Nad käivad koos jäätist söömas ja kudrutavad ja mustlasneiu filrdib jutustajaga. Hiljem varastab Carmen mehelt kella ära. Jutustaja läheb teekonnale edasi, aga ei viitsi politseiga tegeleda, kuid millalgi satub linna tagasi ja kohtub vangisoleva Josega. Jose räägib, kuidas ta on Basque'i provintsist pärit ja oli sõjaväelane. Tal olid head eeldused ja tulevik oleks kindlustatud jms, aga Carmen läks teise naisega tülli. Teda taheti vangi panna, Jose saadeti teda politseisse viima. Josel hakkas Carmenist kahju, seega lasi naisel põgeneda, aga see jättis pleki tema teenistusele. Carmen oli väga võrgutav ja müstiline, nad said kokku pärast seda mitu korda ja neil arenes romaan. Jose armastas teda, aga Carmen kasutas Josed ära.
Lugu läks teravamaks, kui Jose otsis jälle Carmenit , aga kohtas ohvitseri ukse peal, kes oli samamoodi Carmeniga aega veetnud. Carmen valetas Josele, et kasutas ohvitseri ära ja armastab tegelikult Josed. See jutt ei rahuldanud Josed, Jose tappis ohvitseri ära – temast oli saanud mõrtsukas ja ta läks röövlikampa, kus ka Carmen osaline oli. Tegelesid salakaubandusega, aga tuli välja, et Carmenil oli röövlikambas mees olemas. Jose tappis ka selle mehe ära. Carmen hakkas pärast Josed vihkama. Carmen varastas ju minajutustajalt kella ja Carmen meelitas sama mehe enda juurde. Jose kaitses teda, aga tundis ta ära, et see mees aitas teda. Jose andis talle kella tagasi, kuigi Carmen käskis ta paljaks röövida. Carmen ei olnud sellega rahul, et Jose teda ahistas, tal oli vaba loomus, ei saanud end ühele mehele pühendada. Ta tahtis vaheldust. Jose pakkus naisele uut võimalust alustada uut elu, ära põgeneda, aga Carmen keeldus. Lõpuks tappis Jose Carmeni ära. Siis oligi Jose vangis – rääkis neid jutte minategelasele enne surma. Ta andis end ise üles, sest arvas , et ilma armastuseta pole mõtet elada.

Poe (1809-1849)
USA luuletaja. Kaotas noorelt oma vanemad. Õppis erakoolis ja astus ülikooli, kuid sattus võlgadesse, mida ta kasuisa polnud nõus kinni maksma, vaid sundis Poe ametnikuna tööle. Kasuisa aitas tal saada sõjaakadeemiasse, kust Poe hoolimatu teenistuskohuste täitmise eest välja visati. Nüüd ütles kasuisa temast täiesti lahti. Abiellus oma täditütrega. Võitis Baltimore 'i kohaliku luulekonkursi. Töötas mõnda aega väljaannete toimetajana . Abikaasa suri tuberkuloosi. Kuigi Poe kirjutas veel palju luuletusi, hakkasid teda erinevad pahed kimbutama: alkohol ja narkootikumid , mis viisid mehe enneaegse surmani.
Edgar Allan Poe on rahutu unistaja, õnnetu luuletaja võrdkuju. Ta ei kohanenud oma aja ega maaga. Tema maailm on kusagil igavese ilu ja õuduse vahepeal. Kuigi ta ise peab ennast luuletajaks, pidi ta tulutoovamaid žanre majanduslike olude sunnil kirjutama hakkama. Ta on kirjutanud 70 novelli, mistõttu peetakse teda ameerika novelližanri alusepanijaks. Lisaks luulele ja proosale on Poe kirjutanud kirjanduskriitikat, mis ilmusid ajakirjades.
Poe proosa kolmeks komponendiks peetakse oskust luua sündmustele lummav keskkond, olla usutav ja viia ootamatute pöördepunktideni. Seevastu tema ilukirjanduslik proosa on keskendatud ja täpse loogilis-süstemaatilise ülesehitusega. Tema loomingus ei esine küll ühiskonnakriitikat, kuid tema sünged teosed on ühiskonnas toimuva tulemus. Poe lugudes puuduvad seisukohavõtud moraalsetes ja sotsiaalsetes küsimustes. Poe'd võib pidada pessimistiks, sest tema teoste läbiv teema on piinav kurbus ning ka tegelased on passiivsed. Poe novelle iseloomustab loogiline ülesehitus, jutustusviisi põnevus ja lakoonilisus, usutavus ( viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatlee), detailiderohkus. Ta on oma stiililt rahulik. Tema üldine jutustamislaad on pigem realistlik kui romantiline. Ta on väga suure lugemusega kirjanik.
Temaatiliselt jaotatakse tema novellid kolmeks:

Hirmu- ja õudusjutud

Teda võib pidada gooti traditsiooni jätkajaks. Läbivaks teemaks on õudus, kurbus ja kannatus. Surm on Poe jaoks päästja, kes vabastab vaimu kurnavast kehast. Sageli kasutas õudseid detaile, nagu elusalt matmine. Täiuslikuks peab ta naise surma kujutamist, mis on ka tema lugudes läbiv motiiv . Kuigi tema jaoks olid armastus ja ilus olulised, on need tema teostes alati seotud surmaga.
(„Enneaegne matmine“, „Punase surma mask “)

Teaduslik-fantastilised jutud

Need teosed põhinevad tehnika ja teaduse saavutustel. Ta loetleb teaduslikke üksikasju.
(„Arthur Gordon Pymi lugu“)

Detektiivlood

Ta pani aluse kaasaegsele detektiivijutule. Lisaks süžeelisele põnevusele köidab Poe lugejaid loogilise analüüsi ja arutluse keerdkäikudega.
(„Näpatud kiri“, „ Kuldmardikas “)
Tema esimene raamat „Tamerlan ja teisi luuletusi“ avaldati 1827. Poe andis järgmise teose välja sõjaväes. Pärast teost „Kaaren ja teisi luuletusi“ hakkab jutustustele keskenduma. Poe luule ülimaks sihiks on hingelise erutuse ja ühenduse ning kõrgema ilu edasiandmine. Ta kasutas oma luules kõlaefekte teadlikult. Lisaks olid tema luules siseriimid.

Romantism
Romantism sai alguse Saksamaal ja Inglismaal 18-19. sajandil. Levis kiiresti Prantsusmaale ja mujale Euroopasse. Enne romantismi olid valgustus ja klassistism. Romantismi kõrgaeg kestis 1930. aastani.
Romantikute pessimism oli protest varasema vastu. Romantismi üks peamisi teeneid oli uusfilosoofiline lähenemine kirjandusele ja kultuurile. Romantismis idealiseeriti keskaega ja keskaja inimest, sest neid peeti loomulikuks. Kirjandusse ilmusid maagilised ja fantastilised elemendid. Romantiline kirjeldus võis tihti olla muinasjutulaadne. Jutud kanduvad mineviku eksootilistesse paikadesse. Romantismis on vähe reegleid, kuidas ennast väljendada – loominguvabadus. Põhiliselt räägitakse loodusest, sest need võimendavad tundeid. Palju kujutatakse ka jumalat. Maailmakäsitlus on religioosne, protestina materialismi vastu. Romantismis kajastub rahvuslikkus – ükski rahvas pole halvem kui teised. Romantismis tekivad mõisted rahvuskultuur , rahvuskirjandus, maailmakultuur ja maailmakirjandus.
Esiplaanile tõusis lüürika, sest romantismis on olulisel kohal tunded, kangelased ja tegevuskoht. Hakati taasavastama rahvaluulet. Luuletustes hinnatakse irooniat. Põhiliselt toimub tegevus sügiseti või öösiti. Esteetiliseks peetakse ilu. Rõhutati armastust ja elupühadust. Romantilisteks peeti inimesi, kes olid tundelised ja suutsid näha sügavamale teise inimese sise ning käitusid märtritena, kannatades kõrgema eesmärgi nimel. Nad olid nagu jumala välja valitud. Rõhutama hakati tegelaste individuaalsust ja koos sellega subjektiivset kogemust. Ajaloolise romaani kangelane on salapärane, varjatud.

„ Faust “
Issand ja Kurat sõlmivad kihlveo selle kohta, et Fausti hinge ei ole võimalik halvale teele meelitada. Mefistofeles ehk Kurat ilmub Fausti ette, kes on elust täiesti tüdinud, ning pakub talle lepingut, milles Faust teeniks Kuradit pärast surma, vastutasuks teenib Kurat teda eluajal. See kokkulõpe lõpeb siis, kui Faust ütleb, et ta on kõigega rahul ning peab ennast õnnelikuks. Alles sis võib Kurat tema hinge põrgusse viia. Mefistofeles pakub Faustile nõia keedetud võlujooki, mis teda noorendab ning paneb teda noort Margaretat võrgutama. Faust tapab Valentini , neiu venna. Neiu tapab oma ema. Selle pärast läheb ta vangi, kust Faust teda päästma läheb, aga ta pole nõus põgenema ning ta määratakse surma.

„Jevgeni Onegin“
Jevgeni Onegin pidutseb pidevalt, kuni tema isa ja onu surevad. Onu pärandab talle uhke mõisa, kuhu Onegin peagi sisse kolib. Mõisa asukoht ja hiljutised sündmused panevad teda pidutsemisest eemale hoidma. Ta kohtub Vladimir Lenskiga, kellest saab tema hea sõber. Kui Olga ja Lenski vahel tekib armusäde, armub samal ajal Olga vanem õde Tatjana Jevgenisse. Tatjana piinleb armuvalude käes pikalt ning otsustab Jevgenile armastuskirja saata, kuid sellele vastust ta ei saa. Tatjana ja Jevgeni kohtuvad näost näkku, kuid Jevgeni loobub Tatjana armastusest. Mõni aeg hiljem toimub suur pidu, kuhu ka Jevgeni on kutsutud. Lenski rääkis Oneginile , et sellest tuleb väike koosolemine , mitte selline pidu, mille peale Onegin väga solvub, sest tema üritab kõigest hingest pidudest eemale hoida, aga Lenski meelitab ta ikkagi peole. Nüüd üritab Onegin Lenskile selle eest kätte maksta ja tantsib Olgaga. Selle peale solvub Lenski ning kutsub Onegini duellile. Duellil hukkub Lenski. Onegin nahkub oma pärandatud majast mõneks aastaks, rändab ringi. Paari aasta pärast peatub ta ühe tuttava juures ning näeb seal kaunist Tatjanat, kelle vastu tal kohe tunded tekivad, kuid selgub , et Tatjana on juba kaks aastat abielus olnud, aga tegelikult armastab Oneginit.

„Meie aja kangelane“
Kõigepealt tutvub jutustaja Maksim Maksimõtšiga. Maksimõtš jutustab Petšorinist. Petšorin tutvub Belaga, kes talle meeldima hakkab. Kohalik Azamat tahab endale saada üht ilusat ja tugevat hobust, kes kuulub Kazbitšile. Azamat ja Petšorin lepivad kokku, et Azamet saab selle hobuse, kui Petšorin saab endale Bela. Kui Maksimõtš ja Petšorin jahilt tagasi tulevad, näevad nad, kuidas Kazbitš Belat röövib. Päästmise käigus saab Bela surmava noahaava ning sureb kohe. Jutustaja saab enda kätte Petšorini päeviku ning teos jätkub päevikuvormis. Petšorin kolib Tamanisse, kus ta kohtub pimeda ja kurdi neiuga, kes tema tähelepanu oma lauluga köidab. Lisaks kohtub ta ka pimeda poisiga, kes polegi pime ja käib öösiti vargil ning tegeleb salakaubandusega. Petšorin läheb ühel ööl laulva neiuga kaasa ja nad lähevad paadiga merele . Äkki tahab neiu meest uputada, sest Petšorin jõudis pimeda poisi saladusele jälile. Petšorin pääseb, aga peagi kolib Pjatigorskisse, kus ta kohtub Veeraga, kellega tal kunagi kuum armusuhe oli. Uues linnas kohtub Petšorin vürstitariga, kes talle varsti armastust avaldab, kuigi samal ajal annab lootust ka Grušnitskile, kes armukolmnurgast suure skandaali korraldab. Grušnitski kutsub Petšorini duellile ja hukkub. Veera lahkub oma mehega Pjatigorskist, sest tema abikaasa saab teada, et Veera pole truu. Petšorin elab seda kaua üle. Teos jätkub sõjaväeaegade meenutamisega ja ta räägib loo Vulcist, kellega ta saatuse olemasolu peale kihla vedas. Petšorin ennustas Vulicile peatset surma ja üks purjus mees tapabki ta ära.

„Anna Karenina “
Stepan Oblonski on oma naise Dollyga tülis, sest ta pettis teda guvernandiga. Kumbki ei taha omal algatusel ära leppida, aga kui Stepani õde Anna Karenina linna tuleb, andestab Dolly mehele. Maalt linna tuleb Stepani sõber Konstantin Levin , sest ta armastab Kittyt, Dolly õde, ning tahab teda kosida. Kitty keeldub, sest ta armastab Vronskit, kes üldse abielluda ei taha. Kitty mõistab pärast balli , et ta ütles ära Levinile ära, et olla Vronskiga, kes teda ülds ei armasta. Kitty on nüüd Anna Karenina peale armukade, sest paistab, et Vronskile meeldib Anna. Anna tunnistab Dollyle, et ta peab kiiresti koju minema oma pere juurde, et mitte Vronskiga enam kohtuda. Anna satub Vronskiga ikkagi uuesti kokku ning mees avaldab talle armastust. Kui Anna koju jõuab, pettub ta kõiges , mida ta varem heaks pidas. Anna seaduslik abikaasa taipab, et Anna varjab tema eest midagi, aga Anna eitab igasugust saladust või salasuhet. Sellest vestlusest alates hakkab Anna kõikvõimalikel üritustel käima ja Vronskiga üha tihemini kohtuma , aga Anna mees ei saa sinna midagi parata. Asi jõuab varsti nii kaugele, et Anna jääb Vronskist rasedaks. Anna tunnistab mehele, et Vronski on tema armuke. Kitty muutub eriti kurvaks ning arst soovitab tal välismaale tervist parandama minna. Seal kohtub Kitty Varenkaga, kes aitab haigeid vabatahtlikult, ning muutub ise ka tänu temale paremaks inimeseks . Dolly kolib suveks maale (Levini kodu lähedale) lastega ning loodab, et ka Kitty tuleb nende juurde. Levin tuleb Stepani soovitusel Dolly juurde vajalikke majapidamistöid tegema, aga Dolly tahab temaga hoopis Kittyst rääkida. Anna mees Aleksei ei taha Annast lahutada, sest kuni Anna Vronskit nende majja ei too, on kõik korras, aga Anna rikub seda tingimust ning nüüd tahab Aleksei lahutada. Samas tunneb Anna, et ta hakkab varsti surema, sest ta nägi unes , et ta sureb Vronski lapse sünnitamisel. Levin ja Kitty saavad pärast pikka aega jälle kokku ja lepivad ära. Levin läheb Kitty juurde ning teeb talle abieluettepaneku, millega Kitty ning tema vanemad nõustuvad. Peagi jääb Anna raskelt haigeks ja arsti sõnul sureb varsti. Surivoodil annnab Aleksei Annale ja Vronskile kõik möödunu andeks, uskudes, et Anna sureb sünnitusel, aga ta jääb ellu. Anna keeldub lahutamast ning sõidab Vronskiga jäädavalt Itaaliasse.
Levin ja Kitty peavad pulmad ära, kuid varsti pettub Levin abielus, sest nad tülitsevad Kittyga pidevalt. Pärast pulma kolivad mõneks ajaks maale elama. Vronski ja Anna reisivad mitu kuud mööda Euroopat. Kõik hiljuti toimunud sündmused tunduvad Annale ebareaalsena kui mõni unenägu . Vronski jaoks muutub nende suhe koormavaks, sest tema tahtis oma vabadust nautida. Kitty rasestub ja sünnitab varsti poja. Aleksei kasvatab Serjožat üksi, aga tegelikult ei pööra talle eriti tähelepanu. Serjožale valetatakse, et ta ema on surnud, aga ta ei usu seda. Serjoža sünnipäeval tuleb Anna talle külla, aga kingitust üle ei jõuagi anda, sest Aleksei astub enne sisse. Anna ei armasta oma teist last. Kõik inimesed pilkavad Anna ja Vronski kooselu. Nad pole enam ühelegi üritusele oodatud. Levin ja Anna on mõlemad pidevalt kallimate peale armukadedad. Anna ja Vronski kolivad maale. Anna ei suuda leppida sellega, et Vronski ei saa kogu aeg tema juures olla. Vronski tahaks taas vabadusest rõõmu tunda, mis tal enne Annaga kohtumist oli. Anna ja Aleksei ei lahutagi abielu ning samal ajal muutuvad Anna-Vronski suhted järjest halvemaks, mis viivad lõpuks enesetapuni. Vronski elab Anna surma raskelt üle. Anna abikaasa võtab Vronski tütre enda hoole alla. Levin põeb oma uskmatust ning peab elu pigem mõttetuks, aga ühel päeval, kui Kitty lapsega metsas on ja äikesetorm algab, palub Levin jumalat, et tema perega midagi ei juhtuks. Sellest hetkest alates pole ta enam uskmatu ning hakkab oma pere ja enda elu rohkem väärtustama.

„Madame Bovary“
Teos algab Charles'i kooliseiklustega ning sellega, kuidas ta ülikoolis käib ja seal arstiks õpib, aga kukub sealt välja. Hiljem õpib ta abiarstiks. Tema esimene patsient on jalaluumurruga Rouault, kes talle ravi eest väga tänulik on. Sel ajal abiellub Charles vana naisega, aga too sureb peagi. Varsti abiellub Charles Rouaulti tütre Emmaga, aga Emma kahetseb varsti seda, et ta Charlesiga abiellus. Emma ja Charles kolivad uude kohta elama ning selgub, et ta on rase . Sünnib tütar Berthe. Emma pole truu abielunaine ning hakkab abielu kõrvalt teiste meestega kohtuma. Ta armub Leoni, mistõttu hakkab järjest vähem Charles'i sallima. Leon lahkub riigist ning nende armusuhe soikub. Nüüd kohtub Emma Rodolphe'iga, kellesse ta ka armub, isegi nii väga, et tahab tema ja oma tütrega abielluda, sest tal on Charles'ist ja ta emast kõrini. Rodolphe pole nõus maapagulaseks ja lapsekasvatajaks hakkama ega taha kulutusi liiga suureks ajada. Rodolphe jätab Emma maja. Nüüd Emma haigestub, aga terveks saades muutub tavalisest sõbralikumaks. Ta hakkab näiteks orbudele riideid annetama. Leon ilmub jälle välja ning kohtub Emmaga üle mitme aasta. Vanad tunded löövad jälle lõkkele ning nad hakkavad regulaarselt saladuskatte all kohtuma. Emma satub võlgadesse, sest ta on mitme tuhande frangi eest ebavajalikku kokku ostnud. Charles ei ta võlgadest midagi. Emma palub sõpradelt laenu, aga keegi ei anna seda talle. Seega teeb ta enesetapu, võttes mürki. Charles elab Emma surma raskelt üle, aga nüüd algavad tal võlasekeldused. Ta pole ühtegi Emma mõttetult ostetud eset nõus maha müüma, seetõttu läheb ta oma emaga tülli. Charles sureb kurvastusse ja Berthe avastab ta.

Poe novellid
„ Berenike “ peategelane on Egaeus. Tal on naine Berenike, kes haiguse tõttu moondub järjest paletumaks, kõhnemaks ja koledamaks iga päevaga. Egaeusel endal on ka haigus, mida saab nimetada liigse tähelepanu haiguseks. Kui ta midagi silmab, jääb ta seda haiglaslikult silmitsema. Nii juhtub, kui Berenike ruumi ilmub ja ta naeratab, siis jäävad talle Berenike hambad silma. Tal algab haigushoog ja ta tahab neid hambaid välja kiskuda, mida ta alateadlikult teebki, ilma et ta ise hiljem midagi mäletaks. Ta matab Berenike elusalt ja kuuleb pärast juhtunu kohta teenrilt.
„Ovaalne portree“ peategelane on samuti Egaeus. Teener murrab võõrasse lossi sisse, et haavatud Egaeust katuse alla toimetada. Ta asus lugema ja suunas valguse sellisesse kohta, kus ta märkas neiu portreed. See neiu olu harukordselt ilus. See maal jutustas Egaeusele loo sellest, kuidas neiu maalikunstnikku kohtus, temasse armus ja temaga abiellus. Kunstnik ei pööranud oma naisele tähelepanu, vaid keskendus ainult maailmisele. Seetõttu hakkas neiu ilu kaduma ja ta justkui närtsis. Ta maalis oma lõuendile oma naist, kuid sulgus niivõrd oma maailma, et ei saanud arugi , et kui ta andis viimast lihvi pildile, võttis ta sellega abikaasa elu. Hoopis pildile oli ta elu jäädvustanud.
„Mõrv Rue Morgue 'il“ tegelastekson Egaeus ja Dupin. Nad kolivad Pariisi eraldatuimasse linnaosa härrastemajja. Ühel päeval lähevad nad linnatänavatele jalutama , kui äkki Dupin Egaeuse mõtteid lugema hakkab. Samal päeval loevad nad ajalehest koletu topeltmõrva kohta Rue Morgue'il. Kedagi ei osatud kahtlustada. Dupin ja Egaeus hakkavad ise mõrvu uurima . Nad jõuavad järeldusele, et säärase motiivitu, groteskse tapatöö sooritaja ei ole inimene, sest ohvri peos oli hunnik karvu. Selgub, et mõrvar on orangutan, kelle omanik tuleb Dupini ja Egaeuse juurde oma loomale järele ning tunnistab kõik mõrva kohta üles, mida ta teab.
„Dr Tõrva ja professor Sule süsteem“ tegelasteks on Egaeus, . Egaeus läheb ühe tuttava juurde, kes on arst. Seal arsti vastuvõtumajas on üks naine, keda Egaeus alguses hulluks peab ja siis küsib hiljem üle, kas ta on või ei ole hull. Arst räägib Egaeusele oma rahustamissüsteemist, kus ta laseb hulludel arvata, et nad ongi need, kelleks nad ennast peavad. Näiteks üks hull arvas, et ta on kana , seega teda toideti nagu kana. Nüüd pakuti Egaeusele lõunat, mis tema jaoks väga pentsik tundus. Toiduga käituti väga pillavalt, aga üldine meeleolu oli vaimukas . Arst rääkis kõikidest naljakatest hullude juhtumitest. Ta rääkis, et hullud olid valvuritega kohad vahetanud ja valvurid kongi heitnud ning ise neid valvanud ja endale ise ravimismeetodi loonud. Vahepeal toimus vahejuhtum, kui üks neist oli kuidagi lahti pääsenud ja hakkas vastu ust lõhkuma ja teised hullud hakkasid oma kujutlusvõime järgi käituma, millele järgnes katastroof – aknad visati sisse ja sisse ronisid ahvid. Tuli välja, et kui arst rääkis sellest hullust, kelle algatusel valvurid kinni võeti, oli hoopis tema ise. Egaeuse kõik katsed hankida doktor Tõrva ja professor Sule teoseid uuest meetodist on siiani nurjunud.

Romantiline romaan Hugolt, Scottilt või Cooperilt
Kaks rüütlit jõuavad pikalt sõjaretkelt Pühalt Maalt koju ning peatuvad põlise anglosaksi Cedricu juures, kellel on võluv kasutütar Rowena, kes kõigile rüütlitele silma jääb. Cedricu juurde tuleb ka üks juut Isaac, kuid teda hakatakse pilkama ning ta peab koidikul mõisast põgenema. Juut ja rüütlid ning ka Cedric lähevad järgmisel päeval turniirile. Võirlustes saadab edu nrmanne, mis on saksidele vastuvõetamatu, kuni ilmub areenile tundmatu rüütel, kes ei taha enda isikut kellelegi paljastada. Ta ulatab kaunile Rowenale võistluste kuninganna tiitli , kes järgmisel päeval saab omakorda võitjat autasustada. Öösel saadab rüütel oma kannumehe Gurthi juut Isaaci juurde, et tasuta laenatud varustuse eest. Tagasiteel juudi juurest satub Gurth röövlite kätte, kes tema isanda päritolu kohta uurivad. Röövlid on Gurthiga lahked ning lasevad tal minna. Järgmisel päeval jätkuvad piigivõitlused, mille Musta Rüütli abiga tundmatu rüütel võidab jälle. Kui tema kiiver eemaldatakse, on kõik üllatunud, sest tegu on kuulsa Ivanhoega. Ta on Cedricu poeg, kuid Cedric ei tunnistanud teda oma pojana . Kui Ivanhoe pärast turniiri kokku kukkus, tahtis Cedric oma pojal silma peal hoida, aga Ivanhoe toimetati ühte võõrasse lossi. Rowena armub Ivanhoesse, aga pole selle mehega, keda Cedric talle peale surub , nõus abielluma. Cedric ja Rowena lähevad Ivanhoed otsima . Teel kohtuvad nad Rebekka ja Isaaciga, kes paluvad abi väidetavate röövlite eest, kes natuke maad edasi ringi luusivad. Cedric aitab Isaaci. Cedricu seltskond satub röövlite kätte ning neile tuleb appi Locksley Robini vennaskond. Rüütel de Bracy võtab Cedricu ja tema kaaskondlased vangi, et sundida Rowenat endaga abielluma. Samal ajal plaanivad teenrid ja vabamehed pealetungi. Narr Wamba tungib vangishoitavate juurde, mungarüü seljas , ja vahetab Cedricuga rüüd ära, et isand päästa. Nad jäävad pettusega vahele, kuid Cedric jõuab enne lossist pääseda. Vabamehed piiravad lossi ümber ja see läheb põlema. Juut Isaaci tütar tahetakse tuleriidal hukata, aga Ivanhoe võitleb tema süütuse eest ning võidab, kuigi ta pole veel turniirivigastustest paranenud . Rebekka vabaneb süüdistustest. Cedric lubab Ivanhoel Rowenaga abielluda. Rebekka tänas Ivanhoed ja Rowenat kogu abi eest ja lahkub Inglismaalt. Ivanhoe jääb Inglismaale Richardit teenima ning saab suure au osaliseks .

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 11 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-02-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

siimpoy9 Õppematerjali autor

pukin carmen byron romantism luuletus werther Lermontov Tolstoi Sõda ja rahu

Sarnased õppematerjalid

doc

Romantism kirjanduses ja selle tähtsamad esindajad

Romantism! Esines 18.saj lõpul-19.saj algul. On kirjandus- ja kunstivool, mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse. Tähtsamad esindajad! Ungari luuletaja Petöfi, inglise luuletajad Byron ja Shelley, inglise proosakirjanik Scott, prantsuse kirjanik V.Hugo, vene luuletaja Lermontov; Puskin, eesti kirjanikud Lydia Koidula, E.Bornhöhe, A.Saal. Sandor Petöfi (1823-1849) Pärines lihtrahva hulgast, alustas iseseisvat elu 16-aastaselt. Ametitelt oli näitleja, lihtsõdur, ajakirjanik. Tähtis: ungarlaste jaoks on ta vabadusvõitleja ja luuletaja, me

Kirjandus

pdf

Kirjanduse arvestus secunda humanitaar 2011.aastal talv

Kirjanduse arvestus secunda humanitaar 2011.aastal talv Pilet nr. 1 1. Vene kirjanduse algus, vene keskaja kirjandus, 17. ja 18. sajandi kirjandus Vene kirjandus tekkis 10.saj lõpul 11.saj algul. Kirjanduse tekke põhjus oli religioon (988. võttis Kiievi-Vene ristiusu vastu). Vajati kiriklikku kirjandust, toodi sisse vaimuliku sisuga raamatuid, tõlgiti vana-slaavi keelde. Vene vanad kombed säilisid rahvalaulude ehk bõliinade kaudu. Kloostrites kirjutati kroonikaid ehk leetopisse, olulisemad sündmused pandi kirja valitsejate käsul. Tuntuim leetopiss "Jutustus vanadest aegadest". "Lugu Igori sõjakäigust" - üks vene eepos. 13

Kirjandus

docx

Kirjanduse koolieksam 2011 piletid

Kirjanduse koolieksam 2011 PILET NR.1 1.KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama. Suri kopsutuberkuloosi 4.augustil 1822. LOOMINGU ÜLEVAADE Petersoni ilukirjanduslik looming ei jõudnud tema kaasaegseteni. Veel 19.sajandi lõpul teati teda kui keeleteaduslike artiklite kaasautorit. 1. Uuris keeli ja kirjutas artikleid. 2. Tõlkis rootsi keelest saksa keelde ,,Soome mütoloogia" ning kirjutas lisaks juurde oma arvamuse eesti muistsete j

Kirjandus

doc

Eksamipiletid.

Esiteks asus ta õppima Moskva Ülikooli arstiteaduse erialale ning valmistas ennast ette eluaegseks ametiks arstina. Ülikoolis käies alustas Tsehhov ka kirjutamist, et toetada oma abivajavat perekonda. Ta töötas vabakutselise kirjanikuna ajalehtedele ja ajakirjadele. See kogemus ja lugupidamine, mida noor Tsehhov huumoririkkaid lugusid kirjutades sai, julgustas teda kirjutama ka tõsisemaid jutustusi. Tsehhov on kord öelnud, et meditsiin on tema seaduslik naine ning kirjandus tema armuke ning lubanud, et pühendab oma kahele elukutsele kogu elu. Noore mehena oli tal raske vaadata, kuidas inimesed oma elu raiskavad. Ta soovis areneda ning näha. Kui otsida Tsehhovile eeskujusid, siis võib võib-olla nimetada tema kaasaegse tippkirjaniku Aleksei Nikolajevits Tolstoi, kelle mõjutused Tsehhovi arengule olid suured. Tsehhov lõpetas meditsiinikooli 1884. aastal ning alustas oma elu arstina. Samas oli see ka

Kirjandus

doc

Byron, Goethe, Puškin

Johann Wolfgang von Goethe Pärit Frankfurdist. Isa oli jurist ja rikas. See võimaldas tal saada hea hariduse. Esmalt koduõpe. 16- aastaselt läks ta Leipzigi ülikooli ja asus seal õppima juurat. Teda huvitasid kirjandus, füüsika, loodusteadused, botaanika. Ülikool jäi lõpetamata, sest ta haigestus. Ta oli ligi aasta aega kodus seetõttu. Edasi läks Strasbourgi ülikooli. Seal lõpetas õigusteaduse kursuse. Teda mõjutas Herder ja rahvaluule. Leidis enda jaoks Shakespeare'i. Ta keskendus põhiliselt armastusele. Tal on olnud palju armumisi, mis teda inspireerivad luuletama. Rõhutab tunnetuslikku poolt. Esimene suurem tuntus tuli näidendiga ,,Götz von Berlichingen". 1774 ,,Noore Wertheri kannatused"

Kirjandus

doc

Lev Tolstoi "Anna Karenina"

Lev Tolstoi ,,Anna Karenina" · Tegevus toimub Venemaal 19.sajandil · Anna Karenina Teose peategelane, kellel oli Vronskiga afäär. Ta oli kirglik, ilus nii seest kui väljast ja haritud. Tema jaoks on armastus kõige tähtsam ning tuleb tegutseda selle järgi. Aleksei Karenin Külm ning tundetu riigitegelane, kes oli üsna ükskõikne ka pereelus. Seepärast ilmselt Anna ka teda enam ei armastanud. Vronski nägus, rikas ning võluv ohvitser. Tema lõigi Alekseilt Anna üle. Anna armastas teda, kuid siis, kui Anna oli lahti öelnud oma eelmisest armastusest, sõpradest, eelnevast elust, vajas Anna palju suuremat armastust, kui Vronski pakkus. Seepärast läksid nende suhted lörri. · Sündmustiku algul jääb Stepan, kes on Anna vend, oma naisele petmisega vahele. Seepeale nõuab Dolly, tema naine lahutust, kuid Stepan kutsub oma õe Dollyga rääkima, et see andeks annaks. Kui Anna Moskvasse, oma ven

Kirjandus

doc

"Anna Karenina" ja "Sõda ja Rahu" Tolstoi, I.S Turgenjev

1. Tegevuspaigaks peamiselt Moskva, 19.sajand 2. Tegelased: Anna Karenina nägus, väljapeetud, Aleksei Aleksandrovits Karenini naine ning Vronski armuke Vronski nägus, heasüdamlik, aus, rahulik, armastas Annat esimesest silmapilgust kuni lõpuni välja Levin armastas väga tugevalt Kittyt, lõpuks nad abielluvad ning saavad lapse; ta armastas linnaelust enam maaelu- Kitty leidis, et maal olles, oli Levin ka alati rahulikum 3. Teose käivitav sündmustik: ESIMENE RAAMAT *Raamatu alguses on Darja Aleksandrovna Oblonskaja (Dolly) saanud teada oma mehe, Stepan Arkadjits Oblonski (Stiiva) armusuhtest endise guvernandiga. Nende majja on oodata Stiiva õe Anna saabumist. Samuti on saabumas Stiiva lapsepõlvesõber Levin, kes on juba pikemat aega armunud Dolly nooremasse õesse, Kittysse. *Stiiva sõnad annavad talle palju enesekindlust (räägib sellest, et ta naine tunneb inimesi ja teab, et tema ja Kitty on kokku loodud), kuid Kitty ei võta tema abieluettepanekut vastu. Põhju

Kirjandus

doc

Kohustusliku kirjanduse kokkuvõtted

10e Kirjanduse II kursuse kodune kontrolltöö I osa ARUTLE järgmistel teemadel J.W.Goethe. "Noore Wertheri kannatused" 1.Sõnasta korrektselt sisutiheda väitlausena romaani a) põhiprobleem Romaani põhiprobleemiks on Wertheri armastus Lotte vastu, kuid saatuse kahjuks ei saa ta Lottet endale. b) 2-3 kõrvalprobleemi (iga probleem ühe lausega). Tema suur püüdlus unustada Lotte. Ta töö amentikuna ja pettumus teistes ametnikes. 2. Millist 18. sajandile iseloomulikku romaaniliiki teos "Noore Wertheri kannatused" esindab? Selgita lähemalt. Arutle, miks on autor valinud just selle romaaniliigi? Teos esindab romantismi. Teos on kirjutatud tema enda õnnetu armastuse põhjal. 3. Iseloomusta Werterit (igale iseloomuomadusele lisa kinnituseks selgitus ja näide teosest). Milline on Wertheri maailmapilt? Arutle

Kirjandus

Rohkem sarnaseid