Aleksander Koltsaki elulugu Aleksandr Vassiljevits Koltsak (16.11.1874 07.02.1920) oli Venemaa viitseadmiral, polaaruurija ja valgekaartlik väejuht Vene kodusõjas. Aleksandr Koltsak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis Venemaa keisririigi meresuurtükiväes. Ta oli Obuhhovi tehases valmistatud relvastuse vastuvõtja mereministeeriumi esindajana. Pärast sõjaväest kindralmajorina erruminekut töötas ta samas tehases edasi insenerina. Koltsakkide suguvõsa esiisaks oli 1793. aastal Venemaa poolt vallutatud Hotini kindluse moldaavia päritolu komandör Koltsak-pasa. Haridusteed alustas Aleksandr Koltsak Merekadettide korpuses. Selle lõpetamise järel sai ta mitsmani auastme ning suunati teenistusse merejõudude laevadele - ristlejatele Rjurik ja Kreiser, millel teenides huvitus ta hüdrograafiast. 1898. aasta detsembris ülendati ta leitnandiks. Aastal 1900 kutsus parun Eduard von Toll ta Keiserlik Pete...
Näiteks ühe arusaama järgi käsitletakse konflikti kui võitlust väärtuste pärast ning püüdlust erilise staatuse, võimu ja vahendite omamise poole, mille käigus oponentide eesmärgiks on oma rivaale alla suruda, kahjustada või elimineerida. Teine arusaam käsitleb konflikti kui inimeste erinevuste tagajärge. Üsna levinud on konfliktide situatiivne käsitlemine. Näiteks Rüttinger käsitleb konflikte kui pingesituatsioone. Donohue ja Kolt kui situatsiooni, milles osapooled väljendavad erinevusi oma individuaalsete vajaduste ja huvide rahuldamisel, kogedes seejuures teise poole sekkumist. Lulofs ja Cahn kui suhtlemissituatsiooni, mida iseloomustab osapoolte sõltuvus üksteisest, erisuguste tulemuste lootus, suhete halvenemine ja soov tekkinud pinge kiiresti lahendada. Konflikti on võimalik määratleda kui suhet, teineteise suhtes ükskõiksete inimeste vahel konflikti ei teki
Võõrsil ja kodumaal kirjutatu erinesid teineteisest: a) Eestis hinnati kirjanduspärandit ümber b) Võõrsil kuulutati eestluse kestvust ja loodeti, et kunagi saab Eesti vabaks Pagulaskirjanduses eristatakse mitut põlvkonda: a) Siurulased nagu Gailit, Visnapuu, Adson ja Under b) Uusrealistid nagu Kivikas, Krusten, Mälk c) Arbujad nagu Kangro, Ristikivi ja Helbemäe d) Rühmituse Tuulisui liikmed nagu Viirlaid, R. Kolt, Grünthal Kodumaalt põgenenud kirjanikud jätkasid esialgu kirjutamist 1930.ndate uusrealismi vaimus. Võõrsil kirjutajate ainevaldkonnas oli olulisel kohal okupatsiooniaeg, sõjasündmused ja kodumaalt põgenemine. Läänes andsid 50ndatel aastatel tooni modernistlikud suunad (Kafka, Woolf, Joyce). Ka eesti kirjanikud võõrsil hakkasid oma esitluslaadi muutma (Ristikivi, Kangro, Laaban). Pagulaskirjanduses andis tooni rahvusliku identiteedi problemaatika. Eesti
annaabi.ee 
