Mõistete seletav sõnastik (pikk) (1)

Mõistete seletav sõnastik
Abiootilised (keskkonna)tegurid – organisme ümbritsevast anorgaanilisest (eluta) maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid.
Adaptatsioon , adapteerumine – organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks , st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. A. tagajärjel suureneb organismi ja keskkonna kooskõla, tekib võimalus uut tüüpi toidu, uute elupaikade, signaalide jms. kasutuselevõtuks, suureneb organismi elutegevuse tõhusus. A. võib toimuda nii organismi elu jooksul ( kohanemine e. isendiline a.) kui ka paljude põlvkondade kestel (kohastumine e. evolutsiooniline a.). A-ks nimet. ka kohastumise tulemust – kohastumust .
Aerotank – aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks.
Agroökoloogia (põllumajandusökoloogia) – ökoloogia haru, mis uurib põllumajanduslikes kultuurkooslustes avalduvaid ökoloogilisi seoseid . A. pöörab suurt tähelepanu agroökosüsteemides ilmnevale inimtegevuse mõjule ning neis toimivaile regulatsiooni- ja kompensatsioonimehhanismidele. A. rakenduslik eesmärk on kultuurtaimekoosluste biotsönootiliste seaduspärasuste kasutamine nende produktiivsuse ja iseregulatsioonivõime suurendamiseks ning mulla viljakuse säilitamiseks, ka biotõrje rakendamine. A. tähtsaim väljund on mahepõllunduse (taimede väetisevajaduse katmine looduslikes protsessides moodustuvate toitainetega ning taimekaitse tagamine pestitsiidideta) põhjendamine ja arendamine.
Agroökosüsteem – kultuurökosüsteem, mille on loonud inimene saagi kui bioproduktsiooni saaamiseks. A. iseloomustavad lühiealisus, üherindelisus, väike kohanemisvõime, mulla toitainete tarbimise ülekaal nende mulda tagastamise üle, isereguleeruvuse puudumine ja kultuurtaimeliikide (v.a. suurema osa kõrreliste heintaimede) suhteliselt väike ökoamplituud.
Aianduslik looduskaitse – s. o. unikaalsete aianduslike monumentide, vanade puude ja haruldaste taimekollektsioonide säilitamine.
Aineringe – ainete pidevalt korduv ringlemine Maa pinnal või ühest Maa sfäärist teise. A. maht – iseloomustab aineringes osalevat ainehulka , a. kiirus – näitab, missugune osa aineringest uueneb meid huvitavas perioodis , a. aeg – aineringe toimumise (uuenemise) aeg.
Aklimatiseerumine –a) inimorganismi kohanemine uute elutingimustega; b) võõrliikide (taimede ja loomade) kohanemine keskkonnaoludega uues kasvukohas väljaspool nende looduslikku levilat. Aklimatiseerumine põhjustab pika aja vältel populatsioonide adaptatsiooni ja naturalisatsiooni.
Aktiivmuda – orgaanilisest peenheljumist ja kolloididest ning mikroobide kogumeist koosnev helbeline mass, mis tekib reovee õhustamisel aktiivmudapuhasti õhutuskambris.
Aktiivmudapuhasti – biopuhasti, milles kõrvaldatakse reoveest orgaaniline aine aktiivmuda abil. A. põhiosa on õhutuskamber e. aerotank, kus reovett õhustatakse ja tugevasti segatakse, et luua soodsad elutingimused orgaanilist ainet lagundavaile mikroobidele. Aktiivmuda eraldatakse veest järelsetitis. Enamik aktiivmuda juhitakse tagasi õhutuskambrisse.
Albeedo – maapinna või vee võime päikesekiirgust tagasi peegeldada.
Allelopaatia – eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega. Allelopaatia võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu. On oluline segakultuuride puhul taimekasvatuses.
Allogeenne suktsessioon – koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi välistegurid – nii looduslikud kui inimtekkelised .
Alumine taluvuslävi – ökoloogilise teguri minimaalne intensiivsus, mille alanedes organism hukkub.
Anabioos  (kr. anabiosis – taaselustumine) – organismi seisund, milles eluprotsessid on sedavõrd aeglustunud, et nähtavaid eluavaldusi ei ole. Anabioosis on sageli mikroobid ja ainuraksed, nad elavad nõnda üle ebasoodsaid elutingimusi. Paljudel organismidel kuulub anabioos normaalsesse arengutsüklisse (seemned, eosed). Anabioosis (peamiselt tugevasti jahtununa) säilitatakse ka elusvaktsiine, bakteri- ja seenekultuure. Anabioosiga on palju ühist loomade talve- ja suveunel, ainult et anabioosile on omasem elutegevuse tugevam pidurdumine. Kui ebasoodsad olud on möödas, anabioos lõpeb ja normaalne elutegevus jätkub.
Analüüs (kr. analysis – lahutamine, liigendamine ) – teadusliku uurimise meetod, mis seisneb terviku mõttelises või tegelikus lahutamises koostisosadeks ja nende omaette uurimises . Analüüs võib olla: a) kvalitatiivne analüüs – koosluse liigilise koosseisu tuvastamine ; b) kvantitatiivne analüüs – liikide ohtruse, asustustiheduse v. biomassi tuvastamine. Taimkattekirjelduse koostamist nim. geobotaaniliseks analüüsiks.
Antagonism – organismide (pms. mikroobide) olelussuhe, milles üks liik kannatab teise elutegevuse läbi.
Antibioos – organismide (pms.) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel. Laiemas, vähem kasutatavas tähenduses on antibioos sama mis antagonism.
Antropofiilne – inimlembene, inimese loodud olusid eelistav (liik).
Antropogeeenne – inimtekkene, inimloodu. Kogu inimese mitmekülgne tegevus, mis viib looduse kui taime- ja loomaliikide elukeskkonna mumisele või peegeldub vahetult nende elutegevuses.
Areaal e. levila – mingi taksoni või süntaksoni esinemisala ( territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide ). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunut nim. sekundaarseks. Potentsiaalne a. hõlmab kõiki elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu võiks liiki introdutseerida.
Areng – biosüsteemi kvalitatiivsete, ajas seaduspäraselt üksteisele järgnevate järkude ( faaside , staadiumide) läbimine. Isendi a. on ontogenees , liigi evolutsiooniline a. fülogenees. Arengutsükkel, sama mis elutsükkel.
Arvukus – liigi isendite arv areaalis (liigi a.) vm. kindel ala (populatsiooni a.) A-t iseloomustavad asustustihedus , ka sagedus, ohtrus ja katvus .
Asustustihedus – iseloomustab arvukust, liigi isendite arvu areaalis vm. kindlal alal (isendite arv pinna või ruumiühikus).
Atmosfäär – õhkkond, Maad ümbritsev õhukiht. A. pöörleb ja tiirleb koos Maaga. A. ülapiiriks peetakse tinglikult , hämarikunähtuste ja kõrgete virmaliste vaatluste põhjal, kõrgust 1000–1200 km, mass on 5,3*1015 t, 99% sellest kuni 36 km kõrgusel. Temperatuuri ja keemilise koostise järgi jaotatakse sfäärideks. Esimene on troposfäär. Sellele järgneb elu säilimise seisukohalt eriti tähtis lühilainelist ultraviolettkiirgust neelav 10–50 km kõrgusel paiknev osonosfäär.
Autogeenne suktsessioon – koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. A. s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku – kliimaksi – kujunemiseni. S-I tõukejõuks peetakse organismide keskkonda muutvat toimet: muutunud tingimustes osutuvad konkurentsivõimelisemaks uued liigid ja hakkavad vanu välja tõrjuma.
Autotroofid ( produtsendid ) – organismid, mis eluks vajalikke orgaanilisi aineid ( sahhariide , lipiide , valke, vitamiine) võivad ise lihtsaist ühendeist (süsinikdioksiidist, veest, mineraalsooladest, ammoniaagist) sünteesida. Selleks saavad nad energiat kas mineraalühendeist (näit. nitrifitseerivad bakterid ) või päikesekiirgusest (rohelised taimed, fotosünteesivad bakterid).
Autökoloogia – organismiökoloogia, liigi (seda esindavate isendite) ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru. A-t jaotatakse uuritavate keskkonnategurite või organismirühmade ja nende elutalitluse järgi (näit. lindude autökoloogias eristatakse pesitsus - ja toitumisökoloogiat).
Avasüsteem – lahtine süsteem, mis vahetab oma ümbrusega nii ainet kui energiat ja võib seepärast massilt ja energiavarult kasvada või kahaneda. A. on näiteks läbivooluline järv. Kõik biosüsteemid on oma olemuselt avasüsteemid.
Atmosfääri saastumise all mõistetakse sinna inimese või looduse tegevuse tagajärjel sattunud või tekkinud aineid, mille kontsentratsioon ületab tavapärase pikaajalise keskmise, või ainetega, mida atmosfääris tavaliselt ei esine.
Bakterimass  – kõigi bakterite kogumass.
Barjäär e. levimistõke – geoökoloogias kahjulike ainete liikumist pidurdav kultuurmaistu maastikuelement (näit. põllukaitsepuistu.
Biofaagid – loomad, kes toituvad elusaist taimedest (fütofaagid), seentest (mütsetofaagid) või loomadest (zoofaagid). Vastand on saprofaagid.
Biofillter – reovee bioloogilise puhastamise seade (kasut. a-st 1893), kus orgaanilist ainet lagundavad mikroobid, kes elavad (pms. raudbetoonist) mahutisse paigutatud poorsele täidisele kinnitunult, moodustades biokile.
Biogaas – orgaanilise aine anaeroobsel käärimisel tekkiv (0,4–0,5 m3/kg) peamiselt metaanist (2/3) ja süsinikdioksiidist koosnev gaas . Biogaasi saamiseks kääritatakse rohkesti orgaanilist ainet sisaldavat substraati (reoveepuhastussetet, läga) kinnises anumas (metaanitankis, biogaasigeneraatoris) kindlal temperatuuril. B-i kütteväärtus on 20–25 Mj/m3 (4000–6000 kcal /m3).
Biogeenid – biogeensed ühendid, taimede toiteelementide mineraalsed ühendid, mis on sattunud keskkonda. Tähtsaimad b-d on fosfori- ja lämmastikuühendid. Nende ühendite tavalisest suurem kogus põhjustab veekogude eutrofeerumist, selle tagajärjel hakkavad veetaimed vohama, tekib hapnikupuudus, kalad surevad; laguproduktid tekitavad teisest veereostust. B-d satuvad veekogudesse tööstuse heitvetega, asulate heitmeveega ja põllumajandus reoainetega.
Biogeograafia – on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid ) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine .
Biogeokeemiline tsükkel – osa looduse aineringest, ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse . Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest.
Biogeotsönoloogia – teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi.
Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) – looduslik kompleks , millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht , mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid.
Bioindikatsioon – keskkonnaseisundi ja - olude muutumise iseloomustamine organismide – bioindikaatorite – ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend , kooslus , populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena.
Biokeemiline (bioloogiline) hapnikutarve (BHT) – veekogu ökoloogilist seisundit , eeskätt vees olevate orgaaniliste ainete hulka iseloomustav näitaja. BHT on mg-des väljendatud hapniku hulk, mis adapteerunud (kohanenud) mikroobidel kulub ühes liitris oleva org. aine lagundamiseks kindlates katsetingimustes. BHT kaudu hinnatakse vee reostatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega. Enamasti määratakse täielik, 5 või 7-päevane BHT (vastavalt BHTt, BHT5 ja BHT7). Olmereovee BHT5 on keskmiselt 200mg/l, puhta veekogu BHT5 0,5-l.
Biokile – joogiveefiltri pinnle ja reovett puhastava biofiltri täidisele moodustuv limane kiht, milles elavad vees või reovees sisalduvast orgaanilisest ainest toituvad mikroobid.
Bioloogiline aineringe – b. aineringes tekitavad rohelised taimed orgaanilist ainet, muud organismid kasutavad seda ja lagundavad seda mineraalaineteks, süsinikdioksiidiks, veeks jm. aineiks, millesthiljem tekib uus elusaine . Eriti oluline on looduses süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe.
Bioloogiline kell – loomadele ja taimedele omane aja hindamine biorütmide põhjal. Ajataju on füsioloogilise organisatsiooni üldine omadus, mis on tihedas seoses keskkonna valgustsükliga, loomade (lindude, mesilaste) orienteerumise üks eeldusi.
Bioloogiline mitmekesisus e. diversiteet – liikide suhteline arvukus mingis kindlas piirkonnas. Mitmekesisuse iseloomustamiseks võidakse kasutada nii lokaalset kui ka regionaalset skaaalat.
Bioloogiline regulatsioon – osa looduslikust organismide arvukuse regulatsioonist, parasiit -, rööv- ja patogeenorganismide tegevus, mis hoiab mingi teise organismi keskmise arvukuse madalamal tasemel, kui see oleks muidu.
Bioloogiline tort – USA teadlane E. P. Odum (1975) on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. "bioloogilise tordina" ja see põhineb bioloogiliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Taksonoomilised teadused uurivad loomulikke looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne. seisukohast . Sellisteks teadusteks on botaanika, zooloogia , mikrobioloogia , aga ka palju väiksemaid gruppe käsitlevaid, nagu algoloogia ( vetikad ), ihtioloogia (kalad), ornitoloogia ( linnud ) jne. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. Siia kuuluvad geneetika , biokeemia , morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid .
Bioluminestsents – helendamine, organismide valgusekiirgamine. Maismaal helendavad mõned bakterid, seened ja putukad, magevees vähesed bakterid ja teod, meres leidub helendavaid liike bakterite, ainuraksete, ainuõõssete, hulkharjasusside, vähkide, limuste ja kalade seas. Bioluminestsents põhineb lutsiferiini hapendumisel ensüüm lutsiferaasi toimel dehüdrolutsiferiiniks: seejuures vabanev energia eraldub valgusena. Bioluminestsents võib olla rakuväline (helendava sekreedi eritamine ) või rakusisene. Viimasel juhul võivad helendavad rakud moodustada erilisi, paljudel juhtudel keeruka ehitusega helenduselundeid – fotofoore, kus võivad asuda sümbiontsed bakterid. Süvameres aitab bioluminestsents leida vastassugupoolt, peibutada saaklooma ning pimestada vaenlast.
Biomass – laiemas tähenduses organismide mass, kitsamas tähenduses veekogu või maismaa pinnaühikul (v. mahuühikus) leiduvate organismide elusaine hulk massi- (g/m2, t/ha) või energiaühikus (kcal/m2). Fütomass – taimne b. Zoomass – loomne b. Mikrobimass – mikroobide b. Biomassi muutumise järgi ajaühikuis hinnatakse elukoosluse produktiivsust.
Bioom – samatüübiliste ökosüsteemide kogum (makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimevööndi või mäestike kõrgusvööndi biogeotsönooside kogum). Kasutatakse nii regionaalses (Siberi taiga b.) kui ka tüpoloogilises tähenduses (okasmetsab.)
Bioota e. elustik – taimede, seente ja loomade kogum, mingi suure ala floora ja fauna .
Biootilised tegurid – organismide kooseksisteerimisest (vastastikustest suhetest) tulenevad ökoloogilised tegurid.
Bioproduktsioon – mingi aja jooksul kogunenud orgaanilise aine hulk või selle kuivaine -, süsiniku- või energiaekvivalent. Esmane kogutoodang – autotroofide salvestatud energia, millest osa kulutavad autotroofid ise oma elutegevuses, ülejäänu moodustab esmse puhastoodangu ehk netoproduktsiooni. Heterotroofide netoproduktsioon (teisene e. sekundaarne , kolmandane e. tertsiaarne jne. puhastoodang) sõltub võrdeliselt esmasest puhastoodangust. Ökosüsteemides (ka majanduses) on b. olemise alus, peale aine ja energia kasutamise võimaldab see ainet ja energiat varuda ning väärindada.
Biopuhastus, bioloogiline puhastus – menetlus, milles organismid lagundavad (mineraliseerivad) reovees oleva orgaanilise aine, kasutades seda toiduks. Protsess võib olla aeroobne või anaeroobne (biogaasi tootmine). Aeroobne biopuhastus võib toimuda pinnases või vees (looduslähedased puhastusviisid: filter - ja niisutusväljad, biotiigid), biofiltris või aktiivmudapuhastis.
Biosfäär – 1) laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2) kitsamas tähenduses – Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub org. aine süntees ja muundumine ja kus org. ained mõjutavad kivimeid. Hõlmab hüdrosfääri, pedosfääri (muldkonna), litosfääri pindmised ja atmosfääri alumised kihid. Ruumala 105–106 km3, elusainet 1013–1015 t. Noosfäär – biosfääri arengu kõrgeim aste, n.-ö- mõistuse sfäär, kus arukas inimtegevus muutub arengut määravaks teguriks .
Biosfäärikaitseala – rahvusvahelise tähtsusega kaitstav ala, ühe või mitme reservaadiga ( puutumatu looduse kaitsealaga) territoorium koos seda ümbritseva puhvertsooni ja majandatava piirkonnaga.
Biosüsteem – bioloogiline süsteem, põhiline ökoloogia uurimisobjekt (eriti raku, organismi ja ökosüsteemi tasemel), käsitatav iseuueneva reguleeruva süsteemina. B-d on aineringele ja energiavoole lahti, siiskieraldab mõnd neist ümbrusest membraan (nahk, rakukest ), mis teeb ainevahetuse ja energiakasutuse valikuliseks (nt. kloroplast neelab sinist ja punast, aga mitte rohelist valgust).
Biotiik – reovee bioloogiliseks puhastamiseks kohandatud madal tehis- või looduslik veekogu. Tavalised on aeroobsed tiigid , milles orgaanilist ainet lagundavad bakterid saavad hapnikku vetikailt. Põhipuhastiks sobivad nad soojas kliimas, Eestis kasutatakse neid peamiselt järelpuhastina.
Biotoobikaitse – loomade elupaikade kaitse.
Biotoobi kandevõime – suurima populatsiooni tihedus, mida keskkond suudab kanda.
Biotoop – 1. Ökotoop – biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Selles võib eristada mulda (edafotoop), veerezhiimi (hügrotoop), mineraalse toitumise rezhiimi (trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2. Sünökoloogias koosluse (eriti loomade)elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnaoludega ala (näit. rabamännik). Tema piires võib eristada väiksemaid, mõne teguri poolest eripäraseid osapaiku – merotoope.
Biotsönoos (kooslus) – elukooslus, ühesuguste keskonnatingimustega ala (biotoobis) elavate organismide kogum (ökosüsteemi elusosa); mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. B-s. moodustub toiduahelaist keerukas suhete süsteem – biotsönootiline konneks, mis reguleerib liigilist koosseisu ja liigirohkuse korral tagab b-i säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme.
Biotõrje – ühtede organismide arvukuse sihipärane vähendamine teiste organismide abil või teiste organismide toodetud ainete abil, taimekaitse eelisarendatavamaid viise.
Biotüüp – 1. ühesuguse genotüübi ja kasvukohanõudlusega isendite kogum; 2. ökotüübi piires füsioloogiliselt eristatav liigisisene isendirühm (eriti parasiitseentel).
Boniteet – mulla, maa või metsa suhteline väärtus.
Boreaalne – põhjaparasvöötme taigavööndile omane.
Boreonemoraalne – põhjaparasvöötme segametsade vööndile omane.
Brutoproduktsioon – (ökoloogilise süsteemi) kogutoodang, mingis ajavahemikus fotosünteesis, kemosünteesis ja orgaanilisest ainest toitumises sarnastunud (assimileerunud) energia kogus või sellele vastav aine hulk (biomassiühikuis). Autotroofide b. määratakse gaasivahetuse kaudu, heterotroofide b. toiduks tarvitatud aine kalorimeetrilise analüüsiga.
Deem – elementaarpopulatsioon, mikropopulatsioon, lokaalpopulatsioon, ühe liigi isendite suhteliselt lühiajaline ja ebapüsiv kogum, populatsiooni territoriaalstruktuuri elementaarrühmitis. Paikneb teistest samasugustest kogumitest ruumiliselt lahus, kuid tal puudub iseseisva eneseuuenduse ja arvukuse regulatsiooni võime. Deemis toimub rohke vaba juhuslik ristumine.
Deflatsioon  – tuulekanne, pudeda sette (liiva, aleuriidi, savi) ärakanne hõreda taimkattega alalt tuule toimel. D-i tagajärjel tekivad piklikud nõod. Stepi- ja metsavööndis põhjustab mullakihi ärakannet suurtelt aladelt .
Degradatsioon – mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldumise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või hävitamine.
Demograafiline plahvatus – rahvastikuplahvatus, rahvaarvu eksponentsiaalne kasv mingis piirkonnas või kogu maailmas. On arengumaade keskkonnakriisi põhitegureid.
Demotoop  – populatsiooni eluruum , elamiskõlblik piirkond, mida asustab mingi kindel populatsioon.
Demökoloogia – populatsiooniökoloogia, ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat.
Desertifikatsioon – kõrbestumine, kõrbete laienemine looduslike tegurite toimel ning liiga intensiivse karjatamise ja ebaõige maa- ja veekasutamise tagajärjel.
Detergendid – sünteetilised pesemis-, märgamis- ja puhastusvahendid, mis erinevalt seebist sisaldavad neutraalseid mitteleeliselisi aktiivseid pesemisaineid. Eelistatakse nn. pehmeid, bioloogiliselt lagundatavaid anioonaktiivseid detergente vastandina katioonaktiivsetele. Detergendid sisaldavad polüfosfaate ja on peamisi vee fosforiga rikastajaid ( eutrofeerumine ).
Detriit –surnud taimsed ja loomsed jäänused, näit. mahakukkunud lehed, hukkunud taimed, fekaalid jt.
Detridofaagid – surnud taimsetest ja loomsetest jäänustest toituvad organismid ( vihmaussid , sajajalgsed, termiidid , sipelgad jt.). Nii nagu tavalised konsumendid , jaotatakse ka detridofaagid esmasteks – toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne.
Detsibell – akustikas helirõhu muutuse mõõtühik, 0,1 belli .
Diskreetsus – taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist – kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses).
Divergents – populatsioonide erinevuse suurenemine evolutsioonis . D-i põhjustab erinevate tunnuste ilmumine organismidel või variatsioonamplituudide muutumine. Ökoloogiline d. seisneb ühe taksoni järglaste kohastumises väga erinevate elutingimustega. Näit. tulika perekond.
Dominant – mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik. Taimekoosluse d-d leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult rinnete kaupa eraldi. Peamise rinde dominanti nimetatakse edifikaatoriks.
Dominantsus e. katvus – ühe taimeliigi isendite maapealsete elusate osadega hõivatud pindala ja prooviruudu pindala suhe väljendatuna protsentides.
Dumping – heitmete kaadamine merre. Merre on uputatud ka radioaktiivseid jäätmeid, tööstusmürke, veekogu süvendamisel tekkinud jääke.
Düstroofne – huumustoiteline (veekogu). D-d veekogud paiknevad rabades (rabajärved, laukad) ja toituvad pms. sademeteveest, nende põhja katab düü (turbamuda), vesi on pruun või kollane, happeline, sisaldab rohkesti huumus - ja vähe mineraalaineid (s. h. biogeene); elustik on liigi- ja isendivaene, puuduvad limused, paljudel juhtudel ka kalad.
Edaafiline – mullastikuline, mulla-.
Edasfäär – biosfääri osa, mis hõlmab muldkatte, st. maakoore pindmise kihi, milles mikroobid, seened ja taimed tekitavad ja muundavad orgaanilist ainet. Sinna kuuluvad ka metsakõdu ja turvas ; e. paksus ulatub mõnest cm-st mitme meetrini.
Edifikaator  – taimekoosluse peamise rinde dominant. E-st olenevad oluliselt nii taimekoosluse liikide suhted kui ka kogu ökosüsteemi struktuur. Metsas on e. puurinde dominant, niidu- ja rabakoosluses vastavalt rohu- ja samblarinde dominant.
Eelpuhastus – 1. reovee käitlemine tekkekohas, et vähendada reostuskoormust või kõrvaldada või neutraliseerida selliseid aineid (toksilisi ühendeid, rasva, õli), mis võivad kahjustada kanalisatsiooni ja puhastusseadmeid. 2. eelsetitamisele eelnevad reoveepuhastusvõtted (prahi ja liiva eraldamine, prahi peenestamine).
Eksogeenne – väistekkeline, väljastpoolt mõjutav, väline. Vastand on endogeenne.
Ekspansioon – populatsiooni eluruumi laiendamine, uute elupaikade hõivamine, mida põhjustab populatsiooni arvukuse suurenemise jätkumine pärast keskkonnamahutavuse ületamist. E-I eeldus on keskmise iibe pikaajaline püsimine positiivsena. E-I tagajärjel võib suureneda liigi levila.
Eksponentsiaalne kasv – iseloomustab organismi maksimaalset võimet oma arvukust suurendada kui puuduvad igasugused piiravad tegurid. Looduses võib eksp. kasvu täheldada lühikestel perioodidel, kui toitu on külluses ning puuduvad konkurendid ning vaenlased. Sellisel juhul toimub populatsiooni arvukuse kiire kasv, kuigi iga konkreetse isendi paljunemine ei toimu kiiremini kui tavaliselt. 
Ekspositsioon – eksponeeritus, (nõlva või veeru ) asend ilmakaarte suhtes. E-st oleneb nõlvale langeva päikesekiirguse hulk jne.
Eluareen – elupaikade kõrgeim rühmitis, organismide eluruumi liigitusüksus. Kolm peamist eluareeni on okeanaal ( maailmameri ), fluviolakustraal (mageveestik) ja terrestriaal (maismaa).
Eluiga – elu kestus, ajavahemik sünnist surmani või elutsükli kestus algusest lõpuni. Eristatakse looduslikku ehk ökoloogilist ehk keskmist e. ja maksimaalset ehk füsioloogilist e. ehk piirvanust.
Elumus – ellujäämus, mingi taksoni säilinud isendite määr kas pärast kahjustavate tegurite toimet või pärast mingit ajavahemikku.
Elumuskõverad e. ellujäämuskõverad – eri organismirühmades on suremus eri elujärkudes erinev, seepärast väheneb ellujäänud isendite arv vanuse suurenedes erinevalt ja selle graafilisel kujutamisel moodustuvad elumuskõverad (ellujäämuskõverad).
Elupaik – 1. autökoloogias – eluase, liigi (populatsiooni) olemasoluks ja ontogeneesi (arenemise)läbimiseks vajalike abiootiliste ja biootiliste tingimuste kogum, ka selliste tingimustega ala (demotoop), soodus biotoop. Loomade puhul eristatakse toitumispaiku, paljunemispaiku (pesapaik) ja raskete tingimuste üleelamise kohti (elumuspaik), taimede ja seente puhul kasutatakse terminit kasvukoht. 2. sünökoloogias sama, mis biotoop.
Elustrateegia – olulisimate kohastumuste kohum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise läbi põlvkondade. Taimede e-te jaotuse aluseks on võetud pms. liigi konkurentsivõime, ebasoodsate olude talumise viis ja populatsiooni dünaamika laad .
Elutabel – demograafiline tabel, populatsiooni struktuuri ja dünaamikat iseloomustavate tähtsaimate statistiliste andmete kogum vanuserühmade kaupa. Võrreldakse ellujäämust e. isendi tõenäosust elada mingi vanuseni, viljakust mingis vanuses jms. Tavaliselt koostatakse e. ainult emasisendite kohta.
Elutingimused – keskkonnategurid , milleta organismi elu ei ole võimalik ( energiaallikas , biogeensete elementide allikad, küllaldane soojus , sobiv rõhk).
Elutsükkel – arengutsükkel, elujärkude järjestus organismi mingist elujärgust järglaste sama elujärguni.
Eluvorm – biomorf, ökoloogilis-morfoloogiliselt sarnaste isendite rühm. Ühte e-i arvatakse liigid, mis päritolust olenemata on evolutsiooni vältel omandanud ühesuguseid kohastumusi teatavais tingimustes elamiseks. Kõiki organisme võib jaotada e- deks nende oleluskeskkonna (õhk, vesi, muld , teised organismid) järgi. Ühte e-i kuuluvaid taimi iseloomustab eriti ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks kujunenud kohastumuste sarnasus. Loomade e-e eristatakse väliskuju, toiduhankimis. ja kulgemisviisi sarnasuse järgi. Kõige rohkem rakendatakse e-deks liigitamist taimkatte uurimisel.
Emigratsioon – väljaränne.
Emissioon – saasteallikast õhkkonda paisatava aine hulk, mõõdetuna massiühikuis ajaühiku kohta. Tehnikas iseloomustatakse e-i ka õhku paisatavate gaaside ruumalaga väljumistemperatuuril.
Endeem – liik või muu takson , mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Vähese leviku põhjus võib olla taksoni noorus või vastupidi, reliktsus.
Endemism – päriskodusus, mingile alale ainuomaste taksonite (endeemide) olemasolu. Rohke e. viitab ala isoleeritusele ja on selle regionaalse liigestamise aluseid.
Energia (kr. energeia – tegevus) on võime teha tööd.
Energiametsad, energiavõsad – kultuurpuistud ja -põõsastikud, mida rajatakse biomassienergia saamiseks. E-d on taastuv ja keskkonda vähe saastav energiaallikas, mis tagab looduses loomuliku aineringe ja võimaldab fossiilkütuseid säästa.
Energiavaru – organismi kasvu- või töövõime, vaba energia, mis on talletunud organismi säilituskoes varuainena. Ökosüsteemi e. all mõistetakse harilikult ökosüsteemi biomassi (väljendatuna energiaühikuis), sest varem või hiljem saab see teiste organismide energia allikaks.
Energiavoog  – Päikese kiirgusenergia järk-järguline hajumine (degradeerumine) ökosüsteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks (biooksüdatsioonis), vähesel määral võib energia ajutiselt väärinduda (tekivad energiarohked ühendid).
Entroopia  – süsteemi määramatuse, korrapäratuse määr, ka kasutamiseks kättesaamatu energia määr. Entroopia kasvades väheneb kinnise süsteemi võime teha süsteemisisest tööd ja energia hajub. Lahtises süsteemis võib pöördumatute protsesside e. jääda muutumatuks või koguni väheneda, kuid süsteemi ja seda ümbritseva keskkonna entroopia ikkagi kasvab. Paljudel juhtudel kasut. vastandmärgiga e.-t, mida nimetatakse negentroopiaks: see on süsteemi korrastumuse, korrapärasuse määr.
Eriveeheide – tegelik ööpäevane reoveehulk ühe inimese, looma, toodanguühiku vms. kohta. Vt. ka veeheitenorm.
Eriveekulu – vee hulk (l/d), mis kulub ühe inimese või muu tarbija (looma, masina, toodanguühiku vms.) ööpäevavajaduse rahuldamiseks. Vt. ka veetarbenorm.
Erosioon – uuristus, voolava vee kulutus , mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid, mulda. Intensiivsus sõltub vee hulgast, voolu kiirusest, vees oleva sette hulgast ja lõimisest, uuristatava kivimi kõvadusest jms. Eristatakse joonerosiooni ja lauserosiooni.
Esinevus – liigi olemasolu mingil maa-alal (koosluses).
Etoloogia – bioloogia haru, mis käsitleb loomade ja inimeste käitumist. Põhitähelepanu pööratakse liigiomase käitumise, selle kohastumuslikkuse ja evolutsiooni uurimisele.
Eurütoopne – elupaika vähevaliv (organism). Vastand on stenotoopne.
Eurütopism – elupaiga vähevalivus (nt. rändrott).
Eutrofikatsioon – eutrofeerumine, veekogu rikastumine toitainetega. See toimub taimede toiteelementide (eriti P ja N), detriidi ja lahustunud orgaaniliste ainete lisandumise ja akumuleerumise tagajärjel. Kaasnevad vee läbipaistvuse vähenemine, hapnikuvaegus ja täielik hapnikukadu sügavais kihtides, planktoni ja bentose rohkenemine, elustiku liigilise koosseisu muutumine, põhjasetete mudastumine. Omane kõigili looduslikele veekogudele ja ilmneb nende vananemisel .
Eutroofne – rohketoiteline (veekogu). E-sed järved on harilikult elustikult rikkalikud ja mitmekesised ning väga produktiivsed . Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike.
Evapotranspiratsioon – taimkattega maapinna üldaurumine.
Evasioon – loomade ebakorrapärane massiline liikumine mingilt alalt välja. Vastand on invasioon .
Evolutsioon  – Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke.
FAR – fotosünteetiliselt aktiivne radiatsioon (kiirgus), lainepikkus 0,38–0,71 mikromeetrit.
Farmireostus – õhu, mulla ja vee reostamine loomafarmide juures. Põhjustajateks on väljaheited, tehnoloogiline reovesi, silomahl ja matmata jäetud lõpnud loomad.
Fekaalid – inimese väljaheited. BHT5 on keskmiselt 17 g/d (sellest 2/3 roojal).
Fenotüüp – fenoom, organismi ehituslike ja talituslike omaduste summa. F-i käsitletakse kui organismi genotüübi ja keskkonna vastasmõju tulemust.
Filtratsioon – vee liikumine pinnases. F-i voolu kiirus on 0,001–0,005 (savides) kuni 10–50 m/d (jämeliivades); seepärast kulub põhjavee vahetamiseks sadu aastaid.
Filtrimine – vedeliku juhtimine läbi poorse materjali (liiva, riide ), et eraldada heljumit.
Flokulatsioon – helvestamine, agregaatide (helveste) moodustamine vees olevast heljumist selle settimise kiirendamiseks, vee (ka reovee) puhastamise võtteid. Selleks lisatakse veele näit. raua- või alumiiniumisooli, lupja.
Fluktuatsioon – 1. demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk aastatine muutumine. 2. sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide (isegi dominantide) arvukus, koosluse üldine koosseis jääb endiseks. F-e põhjustavad koosluse (ökosüsteemi) sisemised regulatsioonimehhanismid (nt. paljunemistsüklid, seemneaastad) ja keskkonnatingimuste pisimuutused (eelkõige ilmastikumuutused). Eesti looduses ilmnevad f-d eriti lamminiitudel (olenevalt üleujutuse kestusest eri aastail).
Fotokeemiline udu – Los Angelese sudu ; sisaldab orgaanilisi peroksiide, mis tekivad pilvitu kuiva ilmaga fotokeemilistes reaktsioonides autode heitgaaside ja naftatööstuse heitainete süsivesinikest ja lämmastikoksiididest. Teke: päikesepaisteline päev+palju osooni+heitgaaside N = peroksüatsetüülnitraat (väga mürgine ühend).
Fotoperiodism – organismide reaktsiooni päeva ja öö pikkuse vahekorrale.
Fotosüntees – orgaanilise aine tootmine roheliste taimede poolt päikeseenergia kaasabil süsinikdioksiidist ja veest: 6CO2 + 6H2O + 2820kJ = C6H12O6 + 6O2
Fragment – fütotsönoloogias tsönofragment, mingil põhjusel (enamasti ruumipuudusel) taimekoosluses kujunemata jäänud väikeosa (nt. madalsookoosluse laik puisniidul). Fragmendid võivad olla vähe muutuvad, püsivad, hääbuvad või püsikoosluse kujunemise suunas arenevad.
Fütofaagid – taimtoidulised , rühm biofaage, elusaist taimedest või taimeosadest toituvad loomad. F-d moodustavad ökosüsteemis teise troofilise taseme, toiduahelais teise lüli. Saksa autorid nimetavad üksnes rohttaimedest toitujat herbivooriks, inglise-ameerika kirjanduses tähendab see fütofaagi.
Fütogeosfäär – biosfääri allsüsteem, Maa autotroofsete taimede kiht; ulatub metsaaladel keskm. 40–50m, rohumaadel kuni 1 m üle maapinna, mulla taimejuurte suurima sügavuseni.
Fütomass – kõikide taimsete organismide kogumass. Maakera biomassist 97–99% on fütomass.
Fütomelioratsioon – keskkonnaseisundi parandamine taimekasvatuse abil (nt. kaitsemetsade rajamisega veekogude äärde, põllukaitseribade kasvatamisega ja tööstuspiirkondade haljastamisega).
Fütotsönoos ( taimekooslus ) – koos kasvavate taimede kogum, biotsönoosi osa. Looduslikud ja inimese loodud f-d ning msg. lühiealised taimede rühmitused moodustavad kokku taimkatte. Eristatakse liigilise koosseisu, rindelisuse ja kasvukoha järgi.
Generalistid – laia ökoamplituudiga ja mitmesugust toitu kasutavad organismid. Vastand on spetsialistid .
Geoloogiline aineringe – Väike geoloogiline aineringe hõlmab Maa pinna kivimite murenemise, murenemissaaduste kandumise tuule ja veega veekogudesse ning settimise, tihenemise ja kivistumise settekivimeiks, mis hiljem geoloogiliste välisjõudude mõjul uuesti murenevad. Suures geoloogilises aineringes satuvad Maa pinnal murenenud tard - ja moondekivimeist moodustunud settekivimid maakoore liikuvais osades suurde sügavusse ja moonduvad seal, aga moondekivimid satuvad hiljem jälle Maa pinnale ja murenevad.
Geosfäärid – erineva koostise ja tihedusega kontsentrilised kestad (kihid), millest koosneb Maa: atmosfäär, litosfäär, vahevöö ja tuum. Iga g. jaotub kontsentrilisteks osadeks . G-dena käsitatakse ka biosfääri ja maastikusfääri, pedosfääri (muldkonda) ja fütogeosfääri (taimedega maastikusfääriosa).
Geoökoloogia e. maastikuökoloogia – ökoloogia ja maastikuteaduse piirteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoogu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. G. annab aluse maastikuhoolduse ja keskkonnakaitse korraldamisele.
GMO – geneetiliselt muundatud organism. GMO-taimedele on sisendatud geen, mida nad looduslikult omastada ei saaks.
Globaalprobleemid – nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu inimkonna või suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. G-d on esmajärjekorras inimtegevuse ja looduse vaheliste vastuolude tagajärg, näit. loodusvarade nappus, energiakriis, keskkonnakriis, nälg.
Globaalökoloogia e. biosfääri ökoloogia – ökoloogia haru, mis uurib Maad kui terviklikku süsteemi (megaökosüsteemi) elukeskkonnana.
Gradient  – ökotoobi või koosluse mingi tunnuse muutlikkuse rida.
Gradientanalüüs (ordinatsioon) – meetodite kogum, mille eesmärk on tuvastada populatsioonide või taimekoosluste karakterisikute seas keskkonnateguritega. Otsese g-i puhul reastatakse (ordineeritakse) liigid või kooslused kasvukohategurite mõõmise tulemuse alusel; kaudse g-i puhul reastatakse nad indeksite järgi, mis väljendavad kas nende asendit vaadeldava gradiendi piires või nende omavahelisi sarnasussuhteid.
Habitaat – autökoloogias sama, mis elupaik.
Haljastus – kultuurmaistu looduslik või inimtekkeline taimkate , mis toimib keskkonnakaitseliselt ja esteetiliselt. Eristatakse asula-, tööstus-, kalda- ja teeäärset haljastust.
Haljasvöönd e. roheline vöönd – asulaid ja tööstusettevõtteid vööna ümbritsev looduslike ja poollooduslike metsade, parkide jm. taimkattega alade kogum, mis talitleb kultuurmaistus kompensatsioonialana ning mida saab kasutada puhkuseks.
Hapnikutarve – veekogu ökoloogilist seisundit, eeskätt vees oleva orgaanilise aine hulka iseloomustav näitaja, laiemas tähenduses organismi hapnikuvajadus. Vt. biokeemiline hapnikutarve.
Happelisus e. pH – vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e. vesinikioonide kontsentratsioon. Mida madalam on pH, seda rohkem H+ ioone on. Neutraalseks loetakse pH vahemikku 6,5…7, alla 6,5 on happeline ning üle 7 on leeliseline. Normaalne looduslik sademete pH=5,6, kuid võib kõikuda 4,6…5,6-ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4,0…4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe3+. Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6).
Happesademed – pms. gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed. H-d põhjustavad saasteainete sadenemist ka saasteallikast kaugel. H-d põhjustavad mulla ja magevee happestumist ja vähendavad eeskätt okasmetsade produktiivsust.
Heide – 1. heitvee laskmine veekogusse. 2. reovee või selles sisalduvate ainete hulk, mis mingi ajavahemiku jooksul veekogusse või -juhtmesse lastakse (kg/d, m3/d).
Heitgaasid – tööstusest, olmest ja sõidukeist emiteeruvad soojad gaasilised ühendid. H-d sisaldavad pms. lämmastikuühendeid (NO2, NO), veeauru, CO2, SO2, mittetäieliku põlemise korral ka CO ja süsivesinikke. Nad kahjustavad ökosüsteeme ja inimese tervist ning mõjutavad kliimat ( kasvuhooneeffekt ).
Heitmed – utiliseerimata jäätmed: tahked , vedelad või gaasilised ained ja msg. esemed (prügi, heitgaas, reovesi, jääksoojus jm.), mis on ülearused ning mida on tarvis käidelda ja kõrvaldada, et nad ei saastaks keskkonda.
Heitvesi – inimkasutuses olnud ja loodusesse tagasi lastud vesi.
Hemeroobsus – 1. looma- ja taimeliikide suhtumine inimtegevusse. Eristatakse hemerofiilseid e. inimkaaslejaid (inimesekirp, rändrott, umbrohud) ja hemerofoobseid e. kultuuripagejaid ( kaljukotkas , käpalised) liike. 2. geoökoloogias maastikus avalduva inimmõju määr (hinnatuna tulnuk- ja lühieataimede alusel). Eristatakse 6 maastiku hemeroobsusastet: looduslik, looduslähedane, poollooduslik, looduskauge, loodusvõõras ja tehislik .
Herbitsiidid – keemilised umbrohutõrjevahendid.
Herbivooria e. taimetoidulisus – taimtoidulise looma (herbivoori) ja taime omavaheline toitumissuhe.
Heterotroofid (konsumendid) – organismid, kes kehaainese lähtematerjalina kasutavad organismivälist orgaanilist ainet. Ainevahetuse üldtüübilt on h-d kemo- või fotoorganotroofid (saavad energiat vastavalt kas valmis orgaanilisest ainest või Päikese valguskiirgusest). H-d on loomad, seened, parasiittaimed ja valdav enamik baktereid.
Hierarhia  – alluvusastmestik, sotsiaalse struktuuri ilming organiseeritud loomarühmades: iga isend allub ühele või mitmele kaaslasele ja domineerib ise mitme teise üle. Erandi moodustavad madalaimas seisundis isendid, kes ei domineeri üldse, ja kõrgeim isend (juht, despoot), kes domineerib kõigi üle. Domineerimine (valitsemine) väljendub teiste isendite enda lähedusest või toidu juurest eemale tõrjumises, nende sigimise takistamises vm. Koht h-s kujuneb teiste rühma liikmetega suheldes. Kord kinnistunud alluvus- ja võimuastmestikku säilitavad aktiivselt kõik rühma liikmed; selleks piisab harilikult ähvardusest ja allumise kinnitamisest. H. suurendab rühma terviklikkust, väldib asjatuid kokkupõrkeid ja on kõigile rühma liikmeile eluliselt tarvilik.
Hoiatusvärvus – loomade kaitsekohastumusi: kehakatte ere muster, mis teeb mittesöödava looma ( lepatriinu ) või hästi kaitstud looma ( herilase ) eriti silmapaistvaks, vältimaks zoofaagide juhuslikke kallaletunge.
Hoiumetsad – reservaadid ja erilist kaitset ning pikemaajalist säilitamist vajavad metsad . Mets kuulub hoiumetsa kategooriasse: 1) kaitseala loodusreservaadis; 2) kaitseala sihtkaitsevööndis, kus kaitse-eeskirjaga on majandustegevus keelatud, ning sellega võrdsustatud alal.
Homöostaas – bioloogiliste süsteemide omadus säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste liigset hälbimist. Nt. enamikule imetajaile ja lindudele on tavalistes tingimustes amased kehatemperatuuri ja vere pH h. Ökosüsteemides avaldub pinnaühiku klorofüllihulga h., kliimaksökosüsteemides biomassi h.
Hulgihukkumine – masshukkumine, populatsiooni suurema osa isendite hävimine erakordsete loodusnähtuste või inimtegevuse mõjul tegurite toimel, mille suhtes liigil pole kohastumusi.
Hulgipaljunemine – masspaljunemine, populatsiooni ülemäärane, liigi normaalse arvukuse muutuvuse piiridest väljuv suurenemine. Paljudel liikidel on arvukuse muutumine regulaarselt tsükliline.
Humifikatsioon  – taimsete ja loomsete jäänuste biokeemiline ja mikrobioloogiline muundumine, lähteaineist keerukama ehituse ja koostisega huumusainete teke ning huumuse moodustumine.
Huumus – pruun või must amorfne keeruka koostisega orgaaniliste ühendite kompleks, mis moodustab mulla orgaanilise aine põhiosa ja on keemilises seoses mulla mineraalosaga. Huumus tekib taimejäänuste muundumise ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad. Huumuses on keskmiselt 58% süsinikku ja 3–8% lämmastikku. Et huumuse tekkes osaleb mikroobne valk, on lämmastikusisaldus huumuses suurem kui selle lähteaineks olnud orgaanilistes jäänustes.
Hübridisatsioon – lähisugulasliikide ristamine .
Hüdrosfäär – Maad ümbritseb veekiht. 
Hüpertroofne – ülirohketoiteline, liigtoiteline, veekogude troofsuse astmeid. H-sed veekogud on üleküllastunud pms. sissekanduvate toitainetega. Põhjalähedases vees ei ole lahustunud hapnikku, jääkatte ajal kaob hapnik veest täiesti. H-sed veekogud on harilikult madalad, nende veevahetus on aeglane.
Iive – populatsiooni kasvu või kahanemise kiirus, arvukuse muutumine ajaühikus. Eristatakse loomulikku i-t (sündimuse ja suremuse vahet) ja mehhaanilist iivet (immigratsiooni ja emigratsiooni vahet). Kokku moodustavad üldiibe, seda võib esitada suhtarvuna ühe isendi kohta. Tasakaalustunud, keskkonnamahutavusele vastava populatsiooni iive võrdub nulliga.
Ilmastik – ilmarežiim suhteliselt pika ajavahemiku vältel. Ilmastikku iseloomustavad ilmaelementide keskmised väärtused ja nende muutumine vaadeldavas ajavahemikus .
Immigratsioon – sisseränne.
Indikatsioon – keskkonna raskesti hinnatavate omaduste või seisundite määramine mingi abivahendi või organismi (indikaatori) hõlpsasti tuvastatavate omaduste (näittunnuste kaudu).
Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. Vegetatiivselt paljunevail taimedel, kännistena elavail ainuõõsseil jts. organismidel on indiviide raske eristada.
Inimekvivalent (ie) – ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Hindamisalus on BHT, 1 ie = 54 g BHT5/ööpäevas. Võib väljendada ka teisiti: inimene põhjustab täieliku BHTt 75 g/d ning annab ööpäevas reovett keskmiselt 0,7 g fosforit ja 12 g N. Inimekvivalenti kasutatakse reostuskoormuse võrdlemiseks.
Inimese ökoloogia (humaanökoloogia) – kitsamas tähenduses inimese kui organismi autökoloogia; uurib inimese kohanemist äärmuslikes ja keskkonnakahjustustega tingimusis. Laiemas tähenduses kujunemisjärgus olev kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhetest, sotsioökoloogia osa, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele.
Integratsioon (lad. integratio – liitumine, terviku moodustamine, integer – terve) – liitumine.
Introduktsioon – võõrliigi (introdutsendi) toomine alale, kus seda varemalt pole olnud. Tahtlikku i-i tehakse floora ja fauna mitmekesistamise, koosluste produktiivsuse suurendamise jm. eesmärkidel. Tahtmatu i. toimub märkamatult liiklus - ja töövahenditega, rõivastega jm. I-i kontrollib karantiin.
Invasioon – 1. uue või kooslusele mitteomase taimeliigi (invadiendi) tungimine kooslusesse. 2. loomapopulatsiooni rohkete isendite korrapäratu, tihti ulatuslik liikumine, mida põhjustavad lähteala üleasustus ja toiduvähesus. Erinevalt rändest ei toimu invasioon kindlal ajal ega kindlas suunas.
Inversioon – meteor. õhkkonna temperatuuri tõus kõrgusega normaalse languse asemel. Üks eeltingimusi sudu tekkimiseks.
Isepuhastus – loodusprotsess, mille tulemusena loodus vabaneb saastest. Õhk puhastub sadestumise, tuuleärakande ja sademetega väljauhtumise toimel. Veekogudes muutuvad reoained järk-järgult kahjutuks või kaovad organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside mõjul. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja põhjasetteisse ladestumise tagajärjel. I. on voolava veega harilikult kiirem kui seisuveekogudes.
Jahikalender – seadusega määratud ajad, mil võib mingeid jahiulukeid jahtida.
Jaotumus – liigi isendite paiknemine koosluses. Jaotumus võib olla korrapärane, juhuslik või rühmitine.
Juurdekasv – s.o. taimeökoloogias taimede massi, kõrguse, varre läbimõõdu, summaarse lehepinna vm. suurenemine produktsiooniprotsessi tulemusena mingi kindla ajavahemiku vältel. Juurdekasvu iseloomustatakse näit. esmase puhastoodangu kaudu. Loodusliku taimkatte (maapealse ja maaaluse biomassi) juurdekasv aastas on maakeral keskmisena 9,5 t/ha. Troopikas võib metsa juurdekasv olla 30 t/ha. Energiavõsal 25 t/ha.
Jäljendamine – matkimine , teisel liigikaaslasel nähtud või kuuldud liikumise või häälitsuse järeletegemine. Jäljendamine on õppimise viise, sellel põhineb traditsiooni teke.
Järelkasv – metsas kasvavad noored puud, mis võivad areneda uueks metsapõlvkonnaks. Järelkasvu hulka ei arvata alla 2-aastaseid tõusmeid ega üle 4 m kõrgusi puid, kui nende kõrgus on üle 25% ülarinde kõrgusest.
Järelpuhastus – pärast tavalist bioloogilist reoveepuhastust rakendatavad võtted (biotiikide, liivafiltrite jm. kasutamine), millega saavutatakse suurem puhastusaste ja kõrvaldatakse taimetoitained (P, N).
Järgkooslus – koosluse arenguaste. Üksteisele suhteliselt kiiresti järgnevad j-d moodustavad suktsessioonirea.
Jäätmed – tekkekohas kõlbmatud, kuid mujal muuks otstarbeks (nt. toorainena) kõlblikud ained või materjal( vanapaber , -raud, toidujäätmed). Jäätmete utiliseerimine vähendab keskkonda saastavate heitmete hulka.
Jäätmekäitlus – jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine (st. töötlemine ning ladestamine prügilatesse). Jäätmete liikumine jäätmekäitlusprotsessis on järgmine: jäätmete teke – kogumine – vedu – töötlemine – lõppladestus.
Kaitseala – inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja /või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike , kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust.
Kaitsealavöönd – kaitseala eri kaitsekorraga osa. Kaitsealavööndi tüübid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd ja programmialüldvöönd.
Kaitsealune liik, kivistis või mineraal – Eestis looduslikult esinev ohustatud, haruldane , teaduslikku, looduskaitselist, esteetilist või koduloolist väärtust omav taime-, seene- või loomaliik või selle taksonoomiline üksus, kivistis või mineraal, mis on võetud looduskaitse alla. Kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid jaotatakse kaitsekorra ranguse ja eripära järgi I, II ja III kategooriasse.
Kaitsekohastumused – evolutsioonilised adaptatsioonid, mis suurendavad tõenäosust olelusvõitluses ellu jääda. 
Kaitsekorraldustava – kaitsealal või kaitsealuse liigi elupaigas kavandatava tegevuse eelisjärjestamise ja finantseerimise aluseks olev dokument.
Kaitsemetsad – peamiselt mulda, vett, asulaid, teid ning teisi objekte kaitsvad metsad (keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud metsad). Põhifunktsioon on kahjulike tegurite mõju vältimine või leevendamine. Eristatakse kahjustava teguri (tuul, müra jne.) või kaitstava objekti (põld, asula) alusel. Kaitsemets paikneb: 1) kaitseala sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus on kaitse-eeskirjaga lubatud, ja piiranguvööndis; 2) randadel ja kallastel; 3) allikate ääres ja survelise põhjaveega aladel; 4) inflatsioonialadel; 5) joogiveehaaretel; 6) uuristus- ja tuuleohtlikel aladel; 7) looaladel; 8) muinsuskaitse objektidel; 9) muudel planeeringuga määratud aladel.
Kaitsevöönd – kahe intensiivkasutusala või intensiivkasutusala ja loodusliku ala vahel olev väiksema kasutusintensiivsusega kõlvik, mille eesmärk on puhverdada saastumist ja hoida ökoloogilist tasakaalu.
Kaitstav looduse üksikobjekt – kaitse alla võetud teadusliku, ajaloolis-kultuurilise või esteetilise väärtusega elus- või eluta looduse objekt nagu puu, rändrahn, juga, pank , astang, koobas, paljand ja karst või nende rühm.
Kaldaerosioon – geoloogiline protsess, ei ole põhjustatud inimtegevusest. Põhjustatud põhiliselt 2 jõu mõjul: 1. Vee inerts – on põhjustatud maa pöörlemisest, jõed, mis voolavad mööda meridiaani (lõunast põhja või põhjast lõunasse) uhuvad läänekallast ja seda rohkem, mida suurem on maakera joonkiirus antud punktis st. mida lähemal on jõgi ekvaatorile. Sellega moodustub läänekaldal järsak ja lauge idakallas . Nii on see Euroopa osa suurimatel jõgedel. 2. Tsentrifugaaljõud – ilmneb jõe voolusängi kõverdumisel. S-kuju moodustumine. Selle tulemusena muutuvad jõesängid üha käänulisemaks. On seda tugevam, mida tugevam on voolukiirus .
Kallasrada – on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba.
Kantserogeensed ained – msg. keemilise koostise ja päritoluga ained, mis organismi sattudes võivad põhjustada või soodustada kasvajate teket. Keskkonnas leidub nii looduslikke kui tehiskantserogeene. Looduslikud on nt. seente tekitatud mükotoksiinid, tehislikud nt. sisepõlemismootorite heitgaasides sis. bensopüreen. Ohtlikemad nt. bensidiin, 2-naftüülamiid. Võivad kuhjuda mulda, planktonisse, juurviljadesse jm.
Kasv – süsteemi moodustavate organiseeritud struktuuride kordistumine, nende mõõtmete või arvu suurenemine. Kasvuks vajalik energia saadakse foto- või kemosünteesist ja orgaaniliste ühendite lagundamisest.
Kasvuhooneeffekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 hulga suurenemine Maa atmosfääris.
Kasvuhoonegaasid – kasvuhooneeffekti põhjustavad gaasid (CO2, metaan , kloororgaanilised (CFC) ühendid, osoon ).Kasvukohakaitse – haruldaste ja ohus olevate taimede kaitsmine neile omaste kasvukohtade, keskkonnaolude ja koosluste säilitamise varal . Loomade elupaikade kaitsmist tähistab termin biotoobikaitse.
Kasvukohakaitse – haruldaste ja ohus olevate taimede kaitsmine neile omaste kasvukohtade, keskkonnaolude ja koosluste säilimise varal. Loomade elupaikade kaitsmist tähistab termin biotoobikaitse.
Kasvukoht – 1. taime, seene v. substraadile kinnitunud looma asukoht elupaigas. Kasvukohta iseloomustavad keskkonnategurid. 2. taimekoosluse kasvukoht, sama, mis ökotoop.
Katvus – dominantsus, katteväärtus, ühe taimeliigi isendite maapealsete elusate osadega hõivatud pindala ja prooviruudu pindala suhe, väljendatuna harilikult protsentides või pallides.
Keemiline degradatsioon – mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldumise tagajärjel ebaõige väetamise ja mürkainete kasutamisega.
Keskkond – tingimuste kompleks, milles biosüsteem asub. Ühelt poolt on see aineline oleluskeskkond (nt. vesi, muld, teise organismi sisemus), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm. tegurid) kogum.
Keskkonnaaudit – tegutseva ettevõtluse keskkonnaalase juhtimise ja tegevuse vastavuse hindamine keskkonnakaitse nõuetele, heale keskkonnapraktikale ja säästva arengu põhiseisukohtadele. Keskkonnaaudit on kohustuslik ainult seadusega sätestatud juhtudel.
Keskkonnaekspertiis – kavandatava tegev, nagu projekti, programmi, planeeringu keskkonnakaitse nõuetele ja säästva arengu põhiseisukohtadele vastavuse kohustuslik hindamine optimaalse lahendusvariandi leidmise huvides.
Keskkonnamahutavus – populatsiooni arvukus, mille puhul populatsioon kasutab keskkonna varusid (toitu, pesapaiku) samal määral kui need looduslikult uuenevad. K-e vastava populatsiooni keskmine iive võrdub nulliga. Reaalse populatsiooni arvukus kõigub tavaliselt k-e ümber.
Keskkonnanormatiiv – keskkonna kvaliteedile, heitmekogusele või toodangu ühikule kehtestatud keskkonnakaitseline kontrollarv või loodusvara erikulu.
Keskkonnaseire – keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mille põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmidele, planeeringutele ja arengukavadele.
Keskkonnastandard – asjaosaliste kokkuleppel koostatud ning kinnitatud reegleid, juhtnööre ja arvnäitajaid sisaldav dokument, mis korraldab keskkonnaseisundit mõjutada võivat tegevust või tegevuse tulemust.
Keskkonnastrateegia on alusdokument, mis määrab ära looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad uues majandusolukorras, arvestades integreerumist Euroopa Liitu. Strateegia on sisuliselt juhend, kuidas säästva arengu seadust maksma panna.
Keskkonnategurid e. ökoloogilised tegurid – keskkonna ained ning energia- ja infovood, mis mõjutavad biosüsteeme. Keskkonnas on peale keskkonnategurite ka elemente ja protsesse, mis organisme ei mõjuta (nt. väärisgaasid, neutriinovood). Keskkonnategurite liigitusi: abiootilised ja biootilised; füüsikalised, keemilised, bioloogilised, sotsiaalsed ja psüühilised; klimaatilised e. meteoroloogilised, edaafilised, mehhaanilised, hüdrokeemilised, biootilised (liikidevahelised ja liigisisesed); otsesed ja kaudsed ; aperioodilised ja perioodilised; looduslikud ja inimtekkelised; populatsiooni tihedusest sõltuvad ja sellest sõltumatud; olelus - ja levimistegurid.
Keskkonnaökonoomika – majandusteaduse haru, mis uurib loodusvarade majanduslikku väärtust ja otstarbekama (säästlikuma) kasutamise viise ning kulutusi, mida nõuavad looduskaitse ja inimese elukeskkonna säilitamine elamiskõlblikuna.
Keemiline hapnikutarve (KHT) – sarnaneb näitajale BHT, kuid leitakse veeproovis oleva orgaanilise aine hapendamisel keemiliselt tugeva oksüdeerija(kaaliumdikromaadi) abil. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust.
Kineetiline energia – väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv – valgusenergia , soojusenergia , elektrienergia , mehhaanilise liikumise energia.
Kiskahel – toidu, milles kiskjad võivad ise osutuda saakloomadeks. K-a viimase lüli moodustavad kõrgeima astme kiskjad – tippkiskjad.
Kiskjad e. röövimetajad e. karnivoorid – imetajate klassi lihatoidulised loomad.
Kisklus e. röövlus – röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe. K. reguleerib saakloomade arvukust, haigete loomade ärasöömine parandab saaklooma populatsiooni tervislikku seisundit, nõrkade ja väikese kohanemisvõimega isendite hävimine tagab loodusliku valiku tõhususe. K-st on okasnahkseil, ämblikulaadseil, putukail ja eriti selgroogseil, laiemas tähenduses ka mikroobidel.
Kliima – ilmastu, mingi paiga ilmade statistiline iseloomustusaastakümnetega mõõdetavas ajavahemikus. Pika aja vältel ei ole kliima püsiv: selles on kliimakõikumisi ja kliimamuutusi. Maa on jaotatud kliimavöötmeiks. Vöötmete piires eristatakse merelist kliimat (õhutemperatuuri muutumise amplituud väike, sademete hulk suur) ja mandrilist kliimat (õhutemperatuuri muutumise amplituud suur, sademete hulk väike).
Kliimaks (F. Clements) – koosluse või ökosüsteemide arengurea suhtelisel püsiv lõppjärk, kus suktsessiooni enam ei toimu, ehkki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad. Maismaaökosüsteemide kliimakseid iseloomustavad suhteliselt keerukas ruumiline struktuur, pindala kohta tuleva biomassi (ka energia) suur väärtus, produktiivsuse ja koguhingamise ligikaudne tasakaal ning kindlaks kujunenud mullaprofiil. Alaliike – klimaatiline k., valdav k. (klimaatilise regiooni tavalisim k., Eestis näit. laanekuusik), edaafiline k. (erilaadsete mullastikuteguritega iseloomustatav k., Eestis näit. kuivendamata raba ), pre- ja postk. (vastavalt eelmisele ja järgmisele klimaatilisele regioonile omane, antud klimaatilisele regioonile võõras k.), subk. (välistegurite mõjul enne kliimaksini jõudmist stabiliseerunud ökosüsteem), plagiok. ja disk . (pidevas häirituses kujunenud k-d, näit. heina- ja karjamaad). F. Clements väidab, et mingis klimaatilises regioonis kujuneb ainult üks kliimaks, kuhu koonduvad kõik suktsessioonide seeriad.
Koagulatsioon – protsess, kus vähendatakse peente kolloidiosakeste vahelist tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helvesteks (ja sadestuda).
Koaktsioonid – organismide vastastikused suhted.
Kodupiirkond – (loomadel), selgroogsete, ka kõrgemate selgrootute isendite, perekonna või perekondliku rühma elupiirkonna osa, mida kasutatakse pikka aega. K-s toimub kogu põhiline elutegevus ja selles veedetakse enamik aega.
Kogutoodang – ökol. sama, mis brutoproduktsioon – (ökoloogilise süsteemi) kogutoodang, mingis ajavahemikus fotosünteesis, kemosünteesis ja orgaanilisest ainest toitumises assimileerunud energia kogus või sellele vastav aine hulk (biomassiühikuis). Autotroofide k. määratakse gaasivahetuse (CO2, O2, H2S) kaudu, heterotroofide k. toiduks tarvitatud aine kalorimeetrilise analüüsiga.
Kohanemine – pöörduv, ontogeneetiline (ontogenees – üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani) – isendiline – adaptatsioon. K. seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on kohanemus.
Kohastumine – pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. K. seisneb organismi ehituse või talitluse pärilikes muutustes. K-se tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talitluslikku iseärasust nimetatakse kohastumuseks.
Koliindeks – riikliku standardi järgi erimenetlusega määratud kolibakterirakkude arv 1 liitris uuritavas vees. K. iseloomustab vee olmereostuse taset (suuremale k-le vastab suurem reostus). Arvu 1000 jagamisel k-ga leitakse kolitiiter.
Kolitiiter – vähim veehulk (milliliitrites), milles on üks kolibakterirakk. Suuremale k-le vastab uuritava vee väiksem olmeline reostatus (eriti fekaalreostus). Joogivee k. peab olema >300, st. 300 ml vees ei tohi olla rohkem kui üks kolibakterirakk.
Kommensalism e. ühelaudsus – kahe organismi (ka liigi, populatsiooni) suhe, mis on kasulik ühele osalisele – kommensaalile, kuid kasutu ja kahjutu teisele. K. on looduses tavaline ja ökoloogiliselt oluline, see väldib nt. ühe populatsiooni ainevahetussaaduste või toidujäätmete kogunemist. Eristatakse endo- ja eksokommensalismi (kokku puutuvad organismide välispinnad), tüüpilised endokommensaalid on nt. selgroogsete seedekulglas elavad bakterid ja algloomad .
Kompensatsiooniala e. ökotsoon – ökoloogiliselt tasakaalustav ala kultuurmaistus, suhteliselt intensiivse kasutusega alade vahel olev ekstensiivselt kasutatav ala, mis puhverdab või mahendab keskkonna kahjustusi ja mitmekesistab maastikku. K-d taastavad loodusvarade (õhu, vee) kvaliteeti ja hulka, annavad elutingimusi taime-, seene- ja loomaliikidele ning tõkestavad negatiivset mõju. K-d on näit. kaitsepuistud kraavikallastel, kaitsetsoonid veekogude ääres, parkmetsad linnade ümber.
Konkurents – isendite negatiivne koaktsioon (vastastikku piirav kooselu vorm), ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht vähest ressurssi. Tavalisimad on eluruumi- ja toidukonkurents. K. võib olla liigisisene või liikidevaheline. Populatsioonitiheduse suurenedes k-I surve kasvab. Konkurents väheneb iseenese toimel kas ühe osalise hävimise või osaliste erinevuste suurenemise tagajärjel.
Konneks (biotsönootiline k.) – koosluse organismide suhete süsteem, enamasti peamiste toiduahelate kogum ehk toiduvõrk. K-it võib kujutada võrgustikuna, milles liigipopulatsioonee või eluvorme ühendavad energia ja aine edasikandumist tähistavad nooled.
Konsortsium – kogum organisme (konsorte), keda toit või elupaik seostab mingi kindla taimega (determinandiga). Taim on neile orgaanilise aine lähe või substraat . Individuaalse k-i moodustavad ühe isendi, populatsioonilise k-i ühe liigi, sünusiaalse k-i lähedaste liikide kõik tarbijad ja asustajad. Konsortsium on konneksi osa, mis ühendab kõiki ühest produtsendist algavaid toiduahelaid. Vahetult taimset ainet kasutavad fütofaagid ja saprofaagid moodustavad k-i esimese kontsentri, neis toituvad karnivoorid ja parasiidid kolmanda kontsentri jne.
Konsumendid e. tarbijad – organismid, kes otse või kaude (teiste tarbijate vahendusel) toituvad produtsentide loodud primaarproduktsioonist. K-de hulka kuuluvad kõik heterotroofid. K-d moodustavad toiduahelas teise lüli ja sellele järgnevad lülid.
Kontiinum – pidevus. Topograafiline k. väljendub selles, et taimekoosluste piirid on looduses hajusad , kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala. Taksonoomiline k. – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused. Ajaline k. – nii topograafiline kui ka taksonoomiline k. muutuvad ajaliselt.
Konvergents – 1. organismirühmade erinevuse vähenemine evolutsioonis organismide tunnuste sarnastumise tagajärjel. 2. erineva arengukäiguga koosluste muutumine üksteisega sarnaseks. Vastand on divergents.
Kooslus e. tsönoos – vt. biotsönoos.
Koosseis – koosluse kvalitatiivne muutus. Taimekoosluse liigilises koosseisus eristatakse dominante, kaaslejaid ja juhuliike. Metsa puurinde koosseisu väljendatakse koosseisuvalemiga, milles liikide osatähtsus antakse kümnendikes (nt. 4Ku3Mä2KsLv; Lv on valge e. hall lepp).
Koostegevus e. kooperatsioon – ühine kooskõlastatud tegevus loomadel (nt. jahipidamine karjas elavail kiskjail). On seda edukam , mida arenenum on kommunikatsioon ( teabevahetus ).
Kosmopoliit, kosmopolitism – väga laialdase levikuga (vähemalt kolmel mandril ) liik. Kosmopolitismi eeldused on suur ökoamplituud ja tõhus levi, paljudel juhtudel ka kiire aktiivsete elujärkude läbimine. Rohkesti inmikaaslejaid liike: vesihein, rändrott, toakärbes.
Kriitiline looduslik kapital – loodusobjektid (jõed, järved, sood , vanad metsad, rannikualad, pinnavormid jne.), millede kaitsmine ja säilitamine on esmatähtis.
Kultuurkooslus – igasugune inimtekkene biotsönoos või fütotsönoos (sh. agrotsönoos).
Kultuurmaistu – kestva inimtegevuse mõjul muutunud piirkond. Ühes k-s võib olla mitu kultuurmaastikku (nt. põllustatud moreentasandik , kultuuristatud soo).
Kultuurökosüsteem – inimtekkeline ökosüsteem (nt. põld, kultuurmets).
Kunstlik valik – inimese sihipärane tegevus meeldivate või kasulike omaduste väljaarendamiseks.
Kõigetoidulised e. omnivoorid – loomad, kes söövad mitmesugust (nii taimset kui ka loomset) toitu (nt. metssiga , pruunkaru , hallvares ).
Kõrgusvööndilisus – vertikaalne tsonaalsus , kliima-, muldkatte- ja taimkattevööndite seaduspärane absoluutkõrgustest olenev vaheldumine mäestikes ja mägismaade nõlvul. Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid (näide Alpide kohta): kolliinne (eelmäestike lehtmetsad), submontaanne (pöögi-mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri , kõverdikud, alpikarjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti.
Laiusvööndilisus e. horisontaalne tsonaalsus on maastikusfääri põhilisi seaduspärasusi, mis avaldub Maa mullastiku-, taimkatte- jm. vööndite korrapärase meridionaalse järgnevusena. Laiusvööndilisus tuleneb põhiliselt päikesekiirguse erisugusest jaotumisest, mis johtub Maa kerakujulisusest, telje kallakusest ekliptika tasandi suhtes ja tiirlemisest ümber Päikese.
Laguahel e. detriitahel – toiduahel , mis algab eluta orgaanilise aine esmaseist tarbijaist ja lagundajaist ning lõpeb mikroobidega, kes lagundavad orgaanilise aine mineraliseerumiseni (anorgaanilisteks aineteks).
Lagundajad e. redutsendid e. destruendid – loomset ja taimset surnud orgaanilist ainet ensüümide abil lagundavad bakterid ja seened. L-te tegevuse tagajärjel vabanevad mineraalained ja võimaldub nende uuesti kasutamine produktsiooniprotsessis.
Letaalannus e. letaaldoos – (sümbol DL või LD, lad. dosis letalis), surmav mürkkemikaaliannus. Pestitsiidi iseloomustatakse poolletaalannusega (DL50), so annus mg-s 1 kg kehamassi kohta, mis surmab 50% katseloomade isendeist. Pestitsiide jaotatakse nelja mürgisuskategooriasse: ülimürgised (DL50 alla 50 mg/kg), väga mürgised (50–200 mg/kg), mürgised (200–1000 mg/kg) ja vähe mürgised (üle 1000 mg/kg).
Levik – liigi territoriaalne paiknemus.
Levila – sama, mis areaal.
Levimine – populatsiooni asula või liigi levila avardumine liigiomaste levimisviisidega.
Liigierisus – näitab. kuidas antud ala isendite koguarv jaotub erinevate liikide vahel.
Liigikaitse – haruldaste või hävimisohus olevate taime-, seene- ja loomaliikide kaitsmise meetmed (kogumis- või korjamiskeeld, punasesse raamatusse kandmine, seadusega looduskaitse alla võtmine). L-e eeldus on taimedel kasvukohakaitse, loomadel biotoobikaitse.
Liigiline koosseis – okosüsteemi kuuluvate liikide nimistu.
Liigirikkus – näitab erinevate liikide arvu antud alal.
Liigirohkus – liikide koguarv mingil täpselt piiritlemata või uurimisalusel alal.
Liigisisesed suhted – ühe liigi isendite või isendirühmade (populatsioonide, kolooniate, perede, sugupoolte, vanusegruppide jne.) suhted. Eristatakse ruumilisi e. territoriaalseid, funktsionaalseid, sugulus - jm. suhteid. Funktsionaalsed suhted võivad olla mõlemale poolele kasulikud (tööjaotus sümbioos) või kahjulikud (konkurents) või ühele poolele kasulikud, teisele kahjulikud (kannibalism).
Liigitihedus – liigirohkuse mõõt, mis näitab erineva geneetilise materjali hulka ühikruumalas või -pindalal. Iseloomustab ökoloogilise süsteemi keerukust ja süsteemisisest muutlikkust (nt boreaalses okasmetsas on ühel hektaril puuliike mõni, troopilises vihmametsas mitusada).
Liik – ( species ), bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus (takson), on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Tüpoloogiliselt on liik selline organismide klassifikatsiooni väikseim üksus, mis erineb igast muust liigist mitme tunnuse poolest, vahepealseid vorme ei ole või on väga vähe.
Liikidevahelised suhted – eri eluvormide ja eri liiki isendite vahelised suhted.
Linn – omapärane ökosüsteem, mis sõltub ümbritsevaist ökosüsteemidest (primaarsest ja sekundaarsest bioproduktsioonist, energia-, vee- ja mineraalainevarudest); selle aineringe on akumulatiivne.
Litosfäär – vt. maakoor.
Logistiline kasv – toimub populatsiooni arvukuse kasv alguses aeglaselt, seejärel kiiremini. Edasi tänu ebasoodsatele faktoritele, mis on tingitud keskkonna vastupanust, populatsiooni kasv hakkab aeglustuma vähenenud sündivuse ja suurenenud suremuse tõttu. Seejärel mingil kindlal tasandil saavutatakse juurdekasvu ja keskkonnatingimuse vahel tasakaal ning populatsiooni arvukus jääb kõikuma mingi kindla tasandi ümber. See saavutatakse momendil kui populatsiooni arvukus saab vastavusse keskkonna ressurssidega. 
Looduse integratsiooni (orienteerituse) tasemed – looduslikke objekte tuleks uurida, mõista koos teda ümbritsevate looduslike tingimustega. Iga objekt on mingi suurema süsteemi osa, koosnedes ise väiksematest süsteemidest.
Looduse õpperada – vaheldusrikkas maastikus erimärkidega tähistatud mõnetunnise matka marsruut. ?-l matkamine on rahvusparkides, maastikukaitsealadel jm. rakendatavaid ökoloogilise kasvatuse vorme.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja -hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise.
Looduskaitseala – looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside ning haruldaste ja hävimisohus olevate ja/või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. Jaotatakse loodusreservaadfiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
Looduskaitsepäev – looduskaitseaateid ja -meetmeid propageeriv üritus. Eestis tähistatakse l-i maikuu teisel pühapäeval.
Looduskaitseregister – register , mille objektiks on kaitstavate loodusobjektide seaduse alusel kaitse alla võetud loodusobjektid. Registrisse kantakse kaitsealad ; kaitse alla võetud looduse üksikobjektid koos neid ümbritsevate kaitsetsoonidega; kaitse alla võetud looma-, taime- ja seeneliigid ning kivistised.
Looduslik valik – iseeneslik mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus, genotüüpide diferentseerunud paljunemine. Loodusliku valiku peategurid on a) abiootilise keskkonna tegurid, b) teiste organismide kahjulik või soodne mõju (vaenlased või sümbiondid), c) teiste organismide mõju ressursside kasutamise kaudu (konkurents), d) organismi komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis või loote ja emaorganismi vastastikune mõju (sisemine valik), e) sugupoolte suhted (suguline valik).
Loodusmälestusmärk (loodusmälestis) – teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega loodusobjekt , mis vajab säilitamist ja kaitset. L-d võivad olla nii elusolendid kui eluta looduse esemed (kotkad, põlispuud, rändrahnud).
Looduspark – looduslikult mitmekesine ja esteetilise väärtusega, rahvuspargiga sarnanev kaitsealune territoorium kultuurmaistus, puhke - ja kompensatsiooniala. Nim. ka rahvuspargi Euroopa teisendiks.
Loodusreservaat – l. on kaitseala otsesest inimtegevusest puutumata loodusega maa- või veeala , kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Loodusreservaadis on keelatud: igasugune majandustegevus ning loodusvarade kasutamine; inimeste viibimine , välja arvatud järelvalve-, teadus- ja päästetöödel.
Loodusvarad  – nendeall mõeldakse üldiselt nii otse loodusest võetavat (vesi, õhk, taimsed ja loomsed saadused ning kaevandatavad maavarad) kui ka põllukultuure. Praegusel ajal kätkeb mõiste endas ka looduse mitmekesisust ja looduse poolt pakutavat silmailu.
Loomade püsielupaik – piirkond, kus loomad püsivalt või peamiselt elavad, nagu sigimisalad ja muud perioodilised koondumispaigad.
Loomakaitse – loomade kaitse inimese julmuse eest. Eestis esimene selts 1869, taas 1988.
Loomaökoloogia – teadus loomade ajalooliselt kujunenud vastastikustest suhetest ja keskkonnaseostest. Biotsönoosi läbiva energiavoo erinähtusi uurib loomaökoloogia nt. toiduobjektide valikut ja kisklust. Elupaigast lähtuvalt uuritakse biotoobivalikut (nišše), konkurentsi. Loomarühmade eriökoloogias onolulisemad toitumis - ja sigimisökoloogia.
Lubatud piirheide (LPH) – heitveega veekogusse või juhtmesse lastava ainehulga normatiividega või rahvusvaheliste lepetega seatud ülempiir. LPH kindlaksmääramisel arvestatakse veekasutuskohas lubatud piirkontsentratsiooni ja veekogu isepuhastumisvõimet.
Lubatud piirkontsentratsioon (LPK) – vees, mullas või toiduaines sisalduva aine riiklikult normitud või rahvusvaheliste lepetega sätestatud kontsentratsioon, mille ületamise korral vesi, muld, õhk või toiduaine loetakse saastatuks.
Läga – põllumajandusloomade rooja ja uriini segu. Seakombinaatides eraldub läga 100-200 liitrit loomühiku kohta ööpäevas, selle BHT5 on 8000-20000 mg/l.
Lähtekivim – pealiskorra (harvemini aluskorra ) kivim, millest ja millele on tekkinud muld.
Maa Päev (ingl. Earth Day), USA-s Stanfordi ülikoolis algatatud, praegu rahvusvaheline loodushoiuliikumine. Maa päeva tähistatakse 22. aprillil. Üks juhtmõtteid on istutada sel päeval Maale miljon puud. Eestis tähistati esmakordselt 1990. aastal. Traditsioonidelt ja ettevõtmistelt sarnaneb looduskaitsepäevaga.
Maak  – metallide tootmisel rikastamiseks võetav mineraal.
Maakoor – Maa suhteliselt jäik ebaühtlane väline kest, mis koosneb mitmesuguste mineraalide assotsiatsioonidest, sette-, moonde- ja tardkivimitest. 
Maapõu – maakoore ülemine osa, mida inimene kasutab ja mõjutab. Sellest otsitakse ja ammutatakse maavarasid, sellele ehitatakse rajatisi, tehnovõrke ja tunneleid, lastakse heit- ja reovett, maetakse tööstusjäätmeid.
Maastik – 1. komplitseeritud kogum ökosüsteemidest, mille primaarne produktiivsus on sõltuv muldade produktsioonivõimest ning mullaprotsesside ajalis-ruumilisest dünaamikast. Viimase diagnostiline olemus kajastub mullaprofiilide diferentseerumises. 2. ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (nt. voor , Vooremaa). Igal maastikul on oma teket ja arengut kajastav struktuur. Inimühiskonna jaoks on maastik ressursse tootev, keskkonda taastootev ja geenifondi säilitav süsteem, peamisi säästliku loodusvarakasutuse ja kk-kaitse objekte.
Maastikuhooldus – kompleksne looduskaitsevaldkond, mille eesmärk on ühelt poolt suure tootlikkusega, stabiilsete, suure esteetilise väärtusega ja mitmekesiste kultuurmaastike kujundamine, teiselt poolt intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtuste vältimine. Seisneb maastike muutuste planeerimises, reguleerimises ja optimeerimises.
Maastikukaitse – maastiku kujundamise ja hoolduse abinõud, maastikuhoolduse ennetav osa. Määrav loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
Maastikukaitseala (looduspark) – haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhkeeesmärkidel. Jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Loodus- või kultuurmaistu osa, mis vajab ökosüsteemide puutumatuse või kultuurilooliste ja esteetiliste väärtuste pärast kaitset. Põhieesmärk on maastiku ilme säilitamine. Rohkest Lääne- ja Kesk-Euroopas.
Maastikuökoloogia e. geoökoloogia – ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoogu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. Annab aluse maastikuhoolduse ja kkk korraldamisele.
Madalsoo – pms. Põhjaveest toituv soo, mille rohurindes kasvab rohkesti tarnu jm lõikheinalisi.
Maistu  – eluareeni alajaotis , teatava ökoloogilise iseloomuga maade kogum (nt. avamaistu, kultuurmaistu).
Mesotroofne – kesktoiteline, on taimedele omastatavaid toitaineid mõõdukal hulgal sisaldav veekogu või muld.
Metaanitank – seade jäätmetes sisalduva orgaanilise aine lagundamiseks anaeroobsetes tingimustes. Protsessis tekib metaani ja süsinikdioksiidi sisaldav biogaas, huumusmass ja vabaneb soojust. Biogaasi võidakse kasutada soojuse ja elektrienergia tootmiseks.
Mets – puittaimestiku kasvukoht pindalaga 0,5 ha või enam, mis vastab vähemalt ühele alljärgnevatest nõuetest: 1) seal kasvavad puud kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%; 2) seda majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või seal säilitatakse puittaimestikku käesolevas seaduses nimetatud viisidel kasutamiseks.
Metsaökoloogia – teadus, mis uurib puude ja teiste metsaorganismide suhteid ning puude ja abiootilise elukeskkonna suhteid. On metsakasvatuse loodusteaduslik alus.
Metsistumine – kodulooma või kultuurtaime isendite sattumine loodusesse ja kohanemine looduskeskkonnaga sedavõrd, et tekib enam või vähem püsiv populatsioon. M-se korral sarnastuvad Loomad välimuselt, käitumiselt ja keskkonnasuhetelt oma metsikuina elavate liigikaaslastega, sest toimivad looduslik valik ja liigisisene konkurents. Kultuurtaimedest on Eestis paiguti metsistunud nt. kultuurõunapuu, kollane nartsiss jne.
Migratsioon  (lad. migratio – ränne) – ränne. Ka keemilise elemendi või aine liikumine mingis aineringe faasis. Eristatakse viis keemiliste elementide migratsioonitüüpi: 1) mehhaaniline migratsioon; 2) migratsioon vee abil ehk veemigratsioon – keemiliste elementide migratsioon lahustunud kujul; 3) migratsioon õhu abil ehk õhumigratsioon; 4) biogeenne migratsioon – keemiliste elementide osalemine bioloogilises aineringes; 5) tehnogeenne migratsioon – keemiliste elementide migratsioon inimtegevuse tagajärjel.
Mikrogrupeering– horisontaalstruktuuri osad ühe rinde piirides. Näit. ühes ja samas tammemetsas on taimkate erinev.
Mikrotsönoos – taimekoosluse väikesepinnaline osa (osakooslus), mis moodustub koosluse mitmest (kuid mitte tingimata kõigist) omavahel ökoloogiliselt tihedas seoses olevast sünuusist. Mikrotsönoos on näiteks turbasammalde jm. rabataimedega rabastumiskolle siirdesoometsas. Suurem osa metsa- ja niidukooslustest koosneb mikrotsönoosidest. Mikrotsönooside esinemine on seotud erinevustest nende vertikaalstruktuuris.
Mimees  – organismi kaitsekohastumuslik sarnanemine mittesöödava esemega, nt. kiviga, kuivanud lehega, taimeosaga jne.
Mimikri – mittesugulaslikel loomadel looduslikus valikus kujunenud kaitsekohastumuslik sarnasus. Bates ’i m. korral sarnaneb kaitsetu loom kujult, värvuselt või käitumuselt kaitstud ja mittesöödava loomaga , kellel on silmatorkav kuju ja hoiatusvärvus (nt. herilasemuster kaitseb mitmeid liblikaid). M. on tõhus, kui jäljendatav loom kuulub kooslusse ja tema ohtlikkuses veendub vaenlase iga põlvkond. Mülleri m. seisneb mitme erineva söödamatu looma ühesuguses hoiatusvärvuses, neil kõigil on sellest tulu, kui vaenlane kogeb, et üks nendest on söödamatu ja ohtlik.
Mitmekesisuse all mõeldakse erinevate elukeskkondade üldist muutlikkust või siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutavate erinevate organismide paljusust – kogu elukeskkonna rikkust.
Modelleerimine– tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Mudelil sooritatakse operatsioone, mille originaalil tegemine on liiga kulukas (näit. kliimamuutuste stsenaariumide modelleerimine), raske või eetiliselt lubamatu. 
Monitooring – seire , plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonnaseisundi uurimine selleks loodud jaamades. Monitooringujaamad rajatakse inimtegevusest mõjutamata v. võimalikult vähe mõjutatud aladele (foonaladele), inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja nende siirdealadele. Võib olla kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne. Bioloogiline m. – elustiku ajalise ja ruumilise muutuse monitooring.
Monofaagid – kitsalt ühele toiduobjektile spetsialiseerunud loomad. Vastand on polüfaagid.
Moreen – liustike kuhjatud, segakoostise ja –lõimisega, sorteerumata ja ümardumata osadest koosnev sete . Moreen kujuneb liustikule varisenud või sellesse jääkünde tõttu sattunud kivimeist, mida jää liikudes purustab, segab ning peatudes või taandudes oma serva ette ja külgedele setitab.
Mortmass – taimede, seente ja loomade mitmesuguses lagunemisastmes jäänused.
Mosaiiksus – taimekoosluse osakoosluste (mikrotsönooside, fragmentide ) koosesinemine ja ruumiline vaheldumine taimkattes. Nt. moodustavad niidu-, madalsoo- ja metsakoosluse fragmendid puisniite. Viimasel ajal käsitatakse mosaiiksust ka komplekssuse tähenduses.
Muld – maakoore pindmine kobe kiht, mis on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on alamate ja kõrgemate taimede ning bakterite, seente ja mullaloomastiku elu- ja toitekeskkond. Mulla tüseduse määrab maakoore selle kihi sügavus, kuhu ulatuvad elutegevusest ja orgaanilisest ainest johtuvad muutused. Taimede loodud orgaaniline aine ja selle muundumissaadused tekitavad huumuse ning kujundavad mulla.
Muldkate – mullastik , mingi maa-ala muldade kogum.
Mullakaitse – meetmed mulla kui loodusvara säilitamiseks, parandamiseks, otstarbekamaks kasutamiseks, taastamiseks ning kaitseks hävitamise, degradatsiooni ja saastamise eest.
Mullaökoloogia, pedoökoloogia – on teadus muldkatte ja elusorganismide vastastikustest suhetest. Et muldkatte kui kasvukeskkonna omadused oleksid elukeskkonnaks sobivad, tuleb muldkatet kaitsta negatiivsete kõrvalmõjude eest.
Mutatsioon – s.o. kromosoomide struktuuri või arvu muutumisest tulenev genotüübi muutus. Mutatsioonid võivad olla: a) iseeneslikud (spontaansed) – muutused DNA struktuuris on toimunud sisemistel põhjustel; b) mutageenide toimiel tekkinud.
Mutageenid  – mutatsioone tekitavad või nende ilmumise sagedust suurendavad organismivälised tegurid – gamma- ja röntgenkiirgus, keemilised ühendid ( alkaloidid ), viirused .
Mutualism e. sümbioos – liikidevaheliste suhete vorm, kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. Võib piirduda mõne vajaduse vastastikuse rahuldamisega või seisneda mitmekülgses sõltuvuses.
Muutlikkus – organismide omadus milleski eellastest erineda.
Mükoriisa e. seenjuur – kõrgemate taimede ja seente kooselu – seen varustab taime vee ja mineraalidega, vastu saab taimelt süsivesikuid.
Müra – ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud. Müra tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist.
Naturalisatsioon – võõrliikide aklimatsiooni kõrgeim aste. Naturaliseerunud liikidel pole ebasoodsate aegade üleelamiseks, elutsükli läbimiseks ega populatsiooni uuenemiseks uues olustikus vaja inimese abi. Eestisse sissetoodud liikidest on aklimatiseerunud need, mis suudavad üle elada talve (karpkala, ondatra , punane leeder , ameerika naarits ).
Netoproduktsioon – (ökoloogilise süsteemi) puhastoodang, mingis ajavahemikus assimileeritud energiakoguse ja sama ajaga kulutatud (respireeritud) energiakoguse vahe või sellele vastav biomassi muut.
Neutralism – 1. evolutsiooniteooria , mille järgi looduslik valik toimub molekulaarsel tasandil üksnes kahjulikke muutusi kõrvaldavalt, enamik molekulaarmuutusi on organismide suhtes neutraalsed ega allu valikule ja organismi valgud evolutsioneeruvad kindla autonoomse kiirusega. 2. liikide suhete indiferentne vorm: koaktsioonide puudumine koos elavate eri liikide populatsioonide vahel. Baktereil sedastatakse neutralismi erineva metabolismitüübiga liikide korral.
Nišš e. ökonišš – populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite olemasolu. Eristatakse fundamentaalset e. põhinišši ja realiseerunud e. tegelikku nišši. Niššide piirid on tõenäosuslikud, sest organismide reaktsioon abiootilistele teguritele sõltub tegurite koosmõjust, organismi seisundist, teiste organismide mõjust jm. Arvatakse, et nišširuumis tühikuid ei ole või need täituvad aja jooksul uute liikide ilmudes.
Nitraadid  – lämmastikhappe ( HNO3 ) soolad . Lämmastikväetiste ülemäärase kasutamise tagajärjel suureneb mulla nitraadisisaldus, nitraate koguneb taimedesse ja uhtub veekogudesse. Inimene ei tohiks nitraate toiduga saada üle 5 mg kehamassi 1 kg kohta ööpäevas. Nitraatide reageerimisel amiiniga tekivad tugevalt kantserogeensed nitrosoamiinid .
Noosfäär (kr. noos – mõistus, hing) – 1) mõistusesfäär, süsteem, millesse kuuluvad tehnika ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane aineline tegevus (prantsuse filosoofi E. Le Roy järgi). 2) biosfääri arengu kõrgeim aste, n.ö. mõistuse sfäär, kus arukas inimtegevus muutub arengut määravaks teguriks ( Vernadski järgi).
Oaas – 1. kõrbevööndis oleva lopsaka taimkattega ala. 2. Antarktise jääkõrbes olev jääkatteta ala, kus kasvab samblaid, samblikke ja vetikaid.
Ohtrus – ühe liigi isendite suhteline hulk (teiste liikidega võrrelduna) mingil proovialal vee- või muus proovis. Ohtrust väljendatakse harilikult kokkuleppelise astmiku järgi pallides. Taimekooslusi uurides kasutatakse nn Braun -Blanquet` skaalat : 5 – üliohter (katvus >75%), 4 – other (50-75%), 3 – arvuküllane (25-50%), 2 – arvuvähene (5-25%), 1 – arvukehv (1-5%), + - väga kehv (