Kordamisküsimuste vastused (2)

1. Looduskaitse mõtte ja mõiste teke ja arenemine keskkonnakaitseks Eestis ja maailmas.
Saab rääkida looduskaitse-eelsest perioodist, kus looduse kaitsmiseks astuti üksikuid samme (tegevus polnud teadlik) ja teadliku looduskaitse perioodist, kus looduse kaitsmisest kujunes laialdane ja sihipärane tegevus.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja –hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide kaitsmise.
Areng Euroopas
Esimesed organisatsioonid , mis looduskaitse alal tekkisid, lähtusid looduse kaitsimise esteetilistest ja eetilistest ning hiljem ka teaduslikust aspektist. Maailma vanim kaitseala pärineb 14. sajandist (asub Poola ja Valgevene piiril ). Paljud Euroopa I kaitsealadest loodi jahiloomade tarvis (1537 – Ahvenamaa , 1569 – Kaipfstocki piirkond Šveitsis, 1836 – Drachenfelseni kalju Saksamaal).
1840 – I loomakaitseseltsid Saksamaal, 1875 – I looduskaitseline org. Saksa Linnukaitsjate Ühing, 1888 – I looduskaitseline seadus Saksa linnukaitseseadus; E. Rudoff võttis I kasutusele Euroopas mõiste ”looduskaitse”. Esimeste rahvusparkideni jõuti alles möödunud sajandi alguses – 1909 Rootsis.
Areng Põhja-Ameerikas
1873-75 – I metsakaitseorg-d (sest metsad hakkasid vähenema raiumise ja tulekahju läbi)
1886 – Metsaamet, 1870 – Am. Kalanduse Selts, 1883 – Am. Ornitoloogide Liit
1832 – maalikunstnik G. Catlin käis välja idee luua rahvusparke. Idee levis ruttu edasi Kanadasse (I rahvuspark 1885), Mehhikosse ( 1898 ), Austraaliasse (1879), Lõuna-Aafrikasse ( 1897 ).
Maailmas oli 1990. a ligi 7000 rahvusparki üldpindalaga u 651 milj ha ehk 4,9 % maakera pindalast
Areng Eestis
Algas nagu mujalgi maailmas looduslike rituaalpaikade säilitamisest. Looduskaitse dateeritud ajalugu algab valitsejate kehtestatud jahi- ja kalapüügipiirangutega või ehituspuu raiekeeluga ( 1297 – Taani kuningas E. Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tln-i läheduses  I loodust kaitsev akt Eestis; 1664 – Rootsi metsaseadus laienes Eesti aladele ). 18. sajand rajati hulgaliselt mõisaparke (u 1300).
Klassikaline looduskaitse sündis 19. sajandil. 1853 – asutati Eesti Loodusuurijate Selts; 1910 – I looduskaitseala Eestis ( Vaika Linnukaitseala); 1913 – asutati Saaremaa Loodussõprade Selts; al 1924 loodi uusi looduskaitsealasid ( Harilaid , Abruka jne)
Iseseisvunud Eestis loodi looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks vastav reeglistik; hakkasid ilmuma loodusajakirjad: ”Eesti loodus”, ”Loodusvaatleja”, ”Loodus” jne.
1935 – I looduskaitseseadus ; 1936 – tööd alustas I riiklik looduskaitseinspktor dr. G. Vilbaste ; 1938 – II looduskaitseseadus.
Pärast II MS läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorg-d.
2. Demograafiline plahvatus – rahvaarvu kiire plahvatuslik kasv lühikese aja jooksul. 19. sajandi alguses suurenes inimeste arv Maal 90 aastaga 2 korda (7x kiiremini kui varem), 1890 – Maal 1,6 mlrd inimest; 1962 – 3,2; 1980 – 4,5; 1987 – 5; 1999 – 6.
3. Urbanisatsioon – linnastumine , linnade pidurdamatu kasv. Maailmas suureneb inimeste koondumine linnadesse (1950 – 30%, 1960 – 33%, 1970 – 46%, 2000 – 47% inimesi elab linnas). Eestis elab linnades 69% inimestest. Esimene 10 milj linn oli 1950 New York , 1975ks lisandusid Tokyo, Sao Paulo , Shangai, Mexico City. Eestis oli 2005. a alguse seisuga 39 linna ja 8 vallasisest linna.
4. Tööstusrevolutsioon – manufaktuurne tööstus asendati vabrikulisega. Sai toimuda tänu ostuvõimelise turu moodustumisele, kapitali kuhjumisele, tööjõu vabanemisele põllumajandusest ja mehhaanika arengule. Algas 1760 -1780. a. Inglismaal ja alguses tekstiilitööstuses.
5. Teaduslik-tehniline revolutsioon – algas 20. sajandi keskpaigas, mil teaduse areng sai aluseks ühiskonna heaolu kasvule ja tööstuse arengule. Selle käigus muutus nii töö struktuur, tehnika, kultuur kui ka olme. Sündis suurimate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul – töö kompleksne automatiseerimine, uute energialiikide avastamine ja kasutamine jne; raadio, televiisor, arvutid , laser jne. Need avastused tehti kõik 20. saj alguses. Hiljem on asju ainult täiustatud.
6. Tehnokraatia - käib kaasas teadus-tehnilise revolutsiooniga ning on tehnika ning tehnikateadlaste võim. Tehnokraatlik suhtumine looduskasutusse hindab üle tehnoloogilisi aspekte ja eirab loodusteaduste arvestamist keskkonnakaitses. Tehnokraatia käsitleb Kkkaitset üksnes eluKKa normatiividele vastavuse tagamisena tehnoloogia täiustamise kaudu, kui on piisavalt raha. Põhimõte on selles, et inimene on tehnika, mitte tehnika inimese jaoks. See seisneb liiga suurte koguste kemikaalide kasutamisest põllul, liiga palju tehnikat, transpordi tsentraliseerimine.
7. Roheliseks revolutsiooniks nimetatakse 1960ndal aastal täna saagirohkete sortide kasutuselevõtule ja intensiivsele põllumajandusele (väetised, niisut) arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut.
Toiduprobleemid maakeral on seotud põllumajanduspoliitikaga ja põllumajanduse arenguga. Arenenud riikides on ületootmine ja tootmist piiratakse- seal istutatakse viljakale mullale energiavõsa/metsa. Arengumaades on toidupuudus- seal võetakse maha vihmametsasid (selle tagajärg erosioon , ka suurendab kasvuhoomeefekti) Metsade raie pudulojuste ja põllumaa tarbeks halb: erosioon, veereziimi muutus, paljude loomade-taimede hukk.
8. Tehnilise progressi kahjulikud kaasnähud ja nende mõju loodusele .
Tööstushoonete ehitamiseks metsade raie(erosioon, veereziimi muutus, loomade-taimede hukk) Nafta , gaas , vedelkütus jt hakkasid biosfääri kogunema ja vesi, õhk, muld reostusid. See aga õjub hukutavalt kõigele elavale (sh inimene). Tekkis vajadus looduse kaitseks.
9. Keskkond- tingimuste kompleks , milles biosüsteem asub. Ühelt poolt aineline oleluskeskkond (vesi, muld, teise organismi sisemus), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm tegurid) kogum.
Keskkonnakaitse - meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks.
10. Keskkonnakaitse ja looduskaitse põhjused
☼ eetilised- kõige elava austamine, seotud religiooniga
☼ esteetilised - ilus silmale
☼ teaduslikud - räägib palju minevikust, geneetika – toit.
☼ majanduslikd- mida me hakkame sööma, kaubandus
☼ ressurssoloogilised- taastuvad ja taastumatud maavarad
11. Keskkonnakaitse seos baas- ja rakendusteadustega.
Keskkonnakaitse hõlmab: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest.

Keskkonnakaitse fundamentaalteadused:

• Ökoloogia
  
• Biogeograafia - on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid ) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide (e. levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala / territoorium v. akvatoorium/ Maal) uurimine . Biogeograafia jaotub: 1)bioloogiline teadus – uurimisobjektiks on elusorganismid . 2)geograafiline teadus – püüab leida seoseid taimede ja loomade maailmaga ühelt poolt ning geograafiliste faktoritega (kliima, geomorfoloogia , mullad , inimtegevus) teiselt poolt.
  

12. Ökoloogia
K. Erme definitsiooni järgi on ökoloogia teadus sellest, kes kelle ära sööb või välja sööb. Otseses mõttes on ökoloogia teadus organismidest nende enda kodus. Üldistatult: ökoloogia on õpetus eluruumi seaduspärasustest – elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistes suhetest.
Ökoloogia arenemine
Kõigepealt tehti selgeks vahe taime- ja loomaökoloogia vahel, kuid kui arenesid kontseptsioonid toiduahelatest ja aineringetest jne.., siis tekkis teoreetiline alus üldiseks ökoloogiaks. 1968–70 tekkis liikumine, mida võiks nimetada „üldine hoolitsus ümbritseva keskkonna eest”. Kõigil oleks nagu tekkinud üldine huvi ökoloogiliste probleemide vastu. Ühiskondlik huvi suunas ka akadeemilise ökoloogia arengut. Seni vaadeldi ökoloogiat lihtsalt bioloogia ühe osana ja seda õpetati peamiselt bioloogidele. Kuigi ka praegu on ökoloogia juured bioloogias, moodustab ta silla loodusteaduste ja ühiskonnateaduste vahel. 60-ndatel ennustati, et inimühiskond puutub kokku tõsisemate keskkonna probleemidega 30 – 35 aasta pärast, mis osutus õigeks, kuna meil on praegu järgmised probleemid: kliima soojenemine, augud osoonikihis, vete reostumine , nälg, toiduainete reostumine, liigirikkuse vähenemine, vihmametsade hävimine, muldade erosioon jne.
Ökoloogia liigitamine

• Üldine ökoloogia – selgitab eluslooduse ja KK vastastikuse mõju üldisi seaduspärasusi
  
• Autökoloogia – uurib üksikorganismide ja KK vahelisi seoseid
  
• Demökoloogia - uurib populatsioonide ja KK vahelisi seoseid
  
• Keskkonnaökoloogia – ökoloogia noorim haru, mis uurib inimtegevuse otsest ja kaudset mõju organismide arvukusele territoriaalsele jaotumisele; on tihedalt seotud keskkonnakaitsega
  
• Antropoökoloogia – kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhteist, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele, looduskeskkonna mõju inimesele, inimese kohanemist keskkonnamuutustega.
  
• Reaktsiooniökoloogia – puhkealade ökoloogia
  
• Maastikuökoloogia, käitumise ökoloogia, etnoökoloogia (uurib etnose kujunemise ja ainelise kultuuri arengu looduslikke tingimusi) jne. Kui subjektiks on taim – fütoloogia; loom – zooökoloogia; muld – pedoökoloogia jne.
  

Ökoloogia peamised ülesanded

• elu seaduspärasuste uurimine ja tundmaõppimine
  
• antropogeensete tegurite mõju väljaselgitamine looduslikele süsteemidele
  
• teadusliku baasi loomine bioloogiliste ressursside ratsionaalseks kasutamiseks
  
• inimtegevuse mõjul looduses toimuvate muutuste prognoosimine
  

13. Oodumi bioloogiline “ tort ”
USA teadlane Oodum on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. „bioloogilise tordina” ja põhineb bioloogiliste teaduste jaotustel. Bioloogilised teadused jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Taksonoomilised teadused uurivad loomulikke looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne seisukohast . Sellisteks teadusteks on botaanika, zooloogia , mikrobioloogia jne. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. Siia kuuluvad geneetika, biokeemia , morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid.
Ökoloogias kasutatavad uurimismeetodid

• Eksperiment ehk katse – loodusteaduste põhilise uurimismeetodeid. Eksperiment on nüüdisteaduses empiirilise (kogemusel põhineva) tunnetuse peamine meetod. Eksperimendi kui praktilise tegevuse kavandamise aluseks on teoreetilised arusaamad; eksperimendi tulemused kas kinnitavad või kummutavad need.
  
• Vaatlus – jälgimine
  
• Monitooring ehk seire – plaanipärane ja pidev keskkonna seisundi uurimine selleks loodud monitooringujaamades. Monitooringu üheks liigiks on kaugseire – Maa pinna distantsuurimine, mille eesmärgiks võib olla nt taimkatte produktiivsuse ja saagi ennustamine.
  
• Modelleerimine – tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimustulemuste tõlgendamises.
  
• Proovialade meetod
  
• Loendus – loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel. Loendus võib olla: 1) absoluutne – hõlmab uuritava kogumi kõik isendid; 2)suhteline – hõlmab tervikust mingi juhusliku osa ( hiirte väljapüük lõksudega).
  
• Analüüs – seisneb terviku mõttelises või tegelikus lahutamises koostisosadeks ja nende omaette uurimises. 1)kvalitatiivne – koosluse liigilise kooseisu tuvastamine; 2) kvantitatiivne – liikide ohtruse, asustustiheduse v. biomassi tuvastamine
  
• Bioindikatsioon – keskkonnaseisundi ja – olude muutumise iseloomustamine organismide ( bioindikaator ) ja nende tunnuste põhjal. Bioindikaator võib olla isend , kooslus , populatsioon jne. Jaguneb: 1)otsene bioindikatsioon; 2)kaudne bioindikatsioon
  

14. Mõisted
Liik – bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus(takson), on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.
Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.
Biotsönoos (kooslus) – elukooslus , ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum; mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii KK-st kui ka üksteisest.
Bioom – samatüübiliste ökosüsteemide kogum (makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimevööndi või mäestike kõrgusvööndi biogeotsönooside kogum). Kasutatakse nii regionaalses (Siberi taiga b.) kui ka tüpoloogilises tähenduses ( okasmetsad .)
Kohanemine – pöörduv, ontogeneetiline ( ontogenees – üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani) – isendiline – adaptatsioon . K. seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on kohanemus.
Kohastumine – pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. K. seisneb organismi ehituse või talitluse pärilikes muutustes. K-se tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talitluslikku iseärasust nimetatakse kohastumuseks.
Ontogenees – on organismi areng viljastumisest surmani või emasorganismist eraldumisest surmani.
15. Biogeotsönoos – looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht , mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid.
Ökosüsteem – 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku.(üldine mõiste) 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi.
Ökotoop – taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. biotoop) kompleks.
Biotoop – 1. Ökotoop – biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Selles võib eristada mulda (edafotoop), veerezhiimi (hügrotoop), mineraalse toitumise režiimi (trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2. Sünökoloogias koosluse (eriti loomade)elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnaoludega ala (näit. rabamännik). Tema piires võib eristada väiksemaid, mõne teguri poolest eripäraseid osapaiku – merotoope.
Ökoton - kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist ( servaeffekt ). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad ) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid.
Endemism – liigi levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga.
Kosmopoliit – väga laialdase levikuga (vähemalt kolmel mandril ) liik.
16.
Biosfäär-Maad ümritsev elu sisaldav kiht.
Biogeograafia-teadusharu, mis käsitleb eluslooduse ja selle alaüksuste levikut Maal
17.
Integratsioon-kokku sulandumine
Süsteem-koos tegutsevate elementide kogum, mis täidab mingit ülesannet. Võib olla isetekkeline või tehislik.
18.
Commoneri seadused- I.Everything Is Connected to Everything Else
Kõik asjad on seotud teiste asjadega. II.Everything Has to Go Somewhere
Miski ei kao lõpmatusse vaid muundub millekski muuks. III.Everything Is Always Changing
Kõik muutub pidevalt. IV. There Is No Such Thing as a Free Lunch
Mitte miski ei tule niisama.
19.
Ökosüsteemi ehitus:Ökosüsteem on isereguleeruv tervik, milles on toiduahelate ja aineringluse kaudu seotud kõik elusorganismid ja keskkond. Elukoosluse moodustavad kõik organismid ökosüsteemis. Ökosüsteemid on näiteks järv, meri, niit , mets, raba , park, kõrb, akvaarium. Ökosüsteemi tähtsamaiks omaduseks on isereguleerumine, mis realiseerub seoste kaudu toiduahelas ja aineringetes. Kõige lihtsamaks regulatsioonimehhanismiks ökosüsteemi talitlemisel on toitumisseosed, milles toimub ainete ja energia muundumine.
I. Biootiline-Elus osa sellest-taimed, loomad ja muud elusorganismid
II. Abiootiline- Eluta osa sellest-tuul, päike, vesi jne, jne.
20.
Produtsendid - Orgaaniliste ainete tootja.ntx:taimed,autotroofsed bakterid
Konsumendid : e. tarbija- toiduahela organism, kes kasutab toiduks elusaid organisme
I.Esimene aste-
II.Teine aste-
Parasiidid - organism, kes elavad teiste organism kulul ja neile tavaliselt kahju tehes.
Redutsendid-bakterid, kes lagundavad toitaineid koostisosadeks, mis oleksid taimedele kergelt kättesaadavad nii mullast, veest kui õhust.
Detridofaagid- surnud taimsetest ja loomsetest jäänustest toituvad organismid ( vihmaussid , sajajalgsed, termiidid , sipelgad jt.). Nii nagu tavalised konsumendid, jaotatakse ka detridofaagid esmasteks – toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne.

21. Toiduahelad ja toiduvõrgud.

Vaadeldes ökosüsteemi eluosa, märkame, et põhilisteks suheteks, mis valitsevad, on toitumissuhted. Ühed organismid söövad teisi, need omakorda kolmandaid jne. sellist toitumiste jada nimetatakse toiduahelaks.
Toiduahel – organismidevaheline toitumissuhestik.
Toiduahelad on vaid harva teineteisest lahus. Enamasti erinevad toiduahelad põimuvad omavahel ja moodustavad toitumisvõrke ehk konnekseid.
Kõik toitumisahelad alluvad ühtsele seaduspärasusele ning viivad produtsentidest esmaste konsumentideni, sealt edasi teiseste konsumentideni jne. Produtsendid, esmased konsumendid, teisesed konsumendid jne. moodustavad igaüks erinevaid tasemeid selles süsteemis, ning neid tasemeid nimetatakse troofilisteks tasemeteks. Tõlkes tähendab see toitumuslikku.
Troofilised tasemed – toitumisel saadud energia muundumise järgud; teoreetiline üldistus, mille puhul vaadeldakse toitumist kui toidus sisalduva energia kasutamist elutegevuseks ja salvestamist biomassina, ning seeläbi edasikandumist mööda toiduahela järgmistele organismidele.
Toiduahela I tase – autotroofid ; II tase – fütofaagid ; III tase ja järgnevad tasemed – zoofaagid.
Alates teisest troofilisest tasemest läheb surnud orgaaniline aine laguahelasse.
Laguahel – toiduahel, mis algab eluta orgaanilise aine esmaseist tarbijaist ja lagundajaist ning lõpeb mikroobidega, kes lagundavad orgaanilise aine mineraliseerumiseni.
Troofilisi tasemeid ei saa olla ökosüsteemis üle 3-4. Sest järgmisele troofilisele tasemele läheb 1-10% eelneva taseme energiast või biomassist.

22. Ökoloogilised püramiidid. Biomassi, energia ja arvukuse püramiidid. Bioakumulatsioon .
Ökoloogiline püramiid ehk Eltoni püramiid-ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis: astmikpüramiid, mille astmed on troofilised tasemed. Ökoloogilise püramiidi alumise astme moodustavad produtsendid, selle peal asuvad esimese astme konsumendid siis teise astme konsumendid jne.
ARVUKUSE PÜRAMIID VÕRDLEB ORGANISMIDE ARVU IGAL TOITUMIS - EHK TROOFILISEL TASEMEL ANTUD ÕKOSÜSTEEMI (kindlal pindalal)
Toiduahel: rohttaimed jänesed rebased
BIOMASSI PÜRAMIID NÄITAB, KUI SUUR HULK ELUSMATERJALI (BIOMASSI) ON IGAL TROOFILISEL TASEMEL ANTUD ÖKOSÜSTEEMIS
Toiduahel: rohttaimed jänes rebane
ENERGIAPÜRAMIIDID NÄITAVAD, KUI PALJU ENERGIAT LÄBIB IGA TROOFILIST TASET AJAÜHIKUS.
NEILT SAAB NÄHA, MILLISE EFEKTIIVSUSEGA MUUDETAKSE PRODUTSENTIDE POOLT SEOTUD ENERGIAT TEISTEL TASEMETEL. KESKMISELT ON ENERGIA ÜLEKANDE EFEKTIIVSUS ÜHELT TASEMELT TEISELE 10%, KUID ON ERINEVUSI:
bioakumulatsioon– organismide ainevahetusprotsesside ning keskkonnas olevate ainete koosmõju tulemusena jälgitav nähtus, mille korral raskelt lagunevad või keemiliselt organismi kudedega seonduvad ained kogunevad teatud organismidesse või nende osadesse. B. võib ilmneda ka pideva reostusallika olemasolul ainete puhul, mille püsiva seondumise võime organismi kudedega on väike. Näiteks võivad bensiinitankla lekkivad mahutid põhjustada põhjavee kaudu nii joogivees, toidus kui ka selles piirkonnas elavate inimeste organismides püsiva MTBE (bensiinilisandina kasutatava antidetonaatori) sisalduse ning tekitada mitmesuguseid ainevahetuse ning närvisüsteemi talitluse häireid.

23. Vesi ökosüsteemis. Veeringe .
Ilma veeta ei saa elu eksisteerida. Meie planeedi pinnast on merede ja ookeanide pinnaga kaetud ligikaudu 70%, kui see vesi on soolane. Kõik peamised ökosüsteemid vajavad oma elutegevuseks magedat vett, mis sisaldaks alla 0,01% soolasid. Magedat vett on alla 1% kõigist Maa veevarudest. Vee põhiline roll ökosüsteemis on seotud fotosünteesiga. Vett leidub ökosüsteemis kolmes olekus: tahkes-jää; vedelas-vesi; gaasilise -veeaur. Veeauru satub pidevalt aurumise käigus atmosfääri, kus ta koguneb ning kondenseerub ja sajab jälle sademetena maa peale.

Veeringe- vee pidev ringlemine Maal Päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul ning organismide vahendusel. Enamik maailmamere pinnalt aurunud vett kondenseerub ja langeb sademena merre tagasi- see on väike (okeaaniline) veeringe.
Ülejäänud kannab atmosfääri üldine tsirkulatsioon mandritele. Seal sademetena maha langevast veest moodustub osa pindmise äravoolu, osa infiltreerub mulda. Mullast satub osa vett põhjavette, osa aurub (evapotranspiratsioon), olulise osa kasutab taimestik ( transpiratsioon ). Äravooluna maailmamerre naasev vesi sulgeb suure (globaalse) veeringe.

24. Happesus (pH) ja soolsus kui ökoloogilised faktorid .

25. Päikesekiirgus, temperatuur, sademed, niiskus kui ökoloogilised faktorid.

26. Biootiliste ja abiootiliste faktorite koostoime. Ökoloogiliste faktorite mõju organismile.

27. Liebigi miinimumseadus. Tolerantsuse seadus (Shelfordi seadus). Mitscherlichi, Walteri -Aljohini seadused.

28. Eurütoop, stenotoop .

29. Bioindikatsioon. Bioindikaator, atsidofiil, kaltsifiil, oligotroofid, eutroofid, mesotroofid. Eutrofeerumine.

30. Õhu seisundi, keskkonna happesuse, niiskuse ja mulla mehhaanilise koostise monitooring bioindikaatorite abiga.
Ja nyyd ss vastused
27) Liebigi miinimumseadus seaduspärasus, mille kohaselt taime kasvu piirab eelkõige see toitumiseks vajalik element, mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim.
Schelfordi reegel- seaduspärasus mille kohaselt liigi võimalusi piirab tema ökoamplituud mitmesuguste limiteerivate faktorite suhtes. Igal liigil on keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maximum, s.t. tolerantsuse piirid millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Seda reeglit käsitletakse kui Liebigi reegli täiendust.
Mitscherlichi reegel- seaduspärasus mille kohaselt taimesaagi suurenemine defitsiitse teguri ühikulisel suurenemisel on võrdeline teguri maximumi ja antud väärtuse vahega. Pikaajaliste andmete keskmisena tõi Mitšerlich iga toiteelemendi kohta välja koosmõju koefitsiendid. Näit lämmatiku puhul on see koefitsient 0,122 (1 ts N/ha) jne. See reegel on on Liebigi r täiendatud variant.
Baule reegel seaduspärasus mille kohaselt taimesaagi suurenemine mitme defitsiitse elemendi üheaegse manustamise tulemusena on võrdeline elementide üksikeffektide korrutisega.
Walteri reegel e. suhtelise kasvukohapüsivuse ja biotoobivahetuse reegel-kui liigi areaalis kliima mingis kindlas suunas muutub asustab liik sellise kasvukoha(biotoobi) milles kohalikud tegurid (muld, ekspositsioon ) kliima muutuse korvavad. W. Reegli erijuht on ennetamis e. Aljohhini reegel.
Aljohhini reegel e. ennetamisreegel- seaduspärasus mille kohaselt taimkatte liigiline koosseis oleneb mesoreljeefist: põhjapoolkera pinnavormide põhjanõlvul leidub sellest kohast põhja pool asuvale taimekattevööndile omaseid kooslusi, lõinanõlval lõuna pool asuvale taimkattevööndile omaseid kooslusi.

Eurotoop - elupaika vähevaliv (organism) e. eurübiont või ka kosmopoliit.
Stenotoop- elupaigatruu, kindltüübilist elupaika valiv, kindlas biotoobis elutsev (organism) e. stenobiont.
29) Bioindikatsiooniks nim keskkonnamuutuste avastamist ja jälgimist organismide abil.
Bioindikaatorid- väljendavad keskkonnas toimuvaid muutusi ning aitavad selgitada füüsikaliste ja keemiliste keskkonnamuutuste tähendust ökosüsteemidele. Nad täiendavad keemiliste ja füüsikaliste mõõtmistega saadud pilti ja selliste uuringute eeliseks on et teatud piirkonda haarava analüüsi saab teha kiiresti ja odavalt. Bioindikaatoriks võivad olla keskkonnatingimuste muutustele tundlikud liigid näit. samblad , samblikud , põhjaloomastik, ränivetikad, makrofüüdid- suured veetaimed, kooslused , puude okkakahjustused.
Atsidofiil e. happelembelised taimed mis näitavad mulla happelisust. Nt. väike oblikas , harilik nälghein, põldkannike põldudel jne….
Klatsifiil e. lubjalembesed taimed mis kasvavad neutraalsetel ja kaltsiumi poolest rikastel muldadel. Nt põdudel sirplutsern, valge mesikas, põldsinep, põld-kukekannus jne…
Oligotroofne - vähetoiteline, toitevaene (veekogu või soo). Kalastikus on hapnikunõudlikud liigid.
Eutroofne - rohketoiteline (veekogu). E-sed järved on hariliult elustikult rikkalikud ja mitmekesised ning väga produktiivsed . Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike.
Mesotroofne- kesktoiteline on taimedele omastatavaid toitaineid mõõdukal hulgal sisaldav veekogu või muld.
Eutrofeerumine- veekogu rikastumine toitainetega . See toimub taimede toiteelementide (eriti P ja N), detriidi ja lahustunud orgaaniiste ainete lisandumise ja akumuleeruvuse tagajärjel. Kaasnevad vee läbipaistvuse vähenemine, hapnikuvaegus , ja täielik hapnikukadu sügavais kihtides, planktoni ja bentose rohkenemine, elustiku liigilise koossaisu muutumine, põhjasetete mudastumine. Omane kõigile looduslikele veekogudele ja ilmneb nende vananemisel .
30) Bioindikaatoritega monitooring- õhusaaste indikaatorid - õhusaaste kindlaks tegemisel on oluline roll samblikel kuna nad on tundlikud SO2 ja tolmu suhtes. Samblikke on nim. hügieenimeetriteks. Ning juba 20 saj tehti suurlinnade kohta samblike levikul põhinevaid õhusaastekaarte. Samblikud võtavad toitaineid ja vett otse õhust ning seetõttu ongi nii tundlikud. Keskkonna(mulla) happesust näitavad atsidofiilsed taimed
31.Energia ökosüsteemis – Energiavoog kulgeb ühes suunas. Osa päikeseenergiat teisendatakse (transformeeritakse) umber orgaanilise aine koosseisu, suur osa energiast aga läheb süsteemist läbi ja eemaldub soojusenergia näol. Energia võib ökosüsteemis koguneda, siis uuesti vabaneda , aga teda ei saa teist korda uuesti kasutada – kõik ökosüsteemid on avatud süsteemid – nad peavad saama ja andma energiat.
Energia on võime teha tööd. Energia kasutamisel põhinevad kogu elusloodus ja inimtegevus:a)Maale langev Päikese kiirgusenergia loob oma otsese toime ja loodusliku muundumisega elusoodsa kliima;b)orgaanilise aine sünteesiks vajaliku energia saavad esimesel troofilisel tasemel asuvad autotroofid Päikese valguskiirguse fotosünteesil. Tav. Eristatakse kaht energia kategooriat: kineetilist – ja potentsiaalset energiat.
Energiavoog – Päikese kiirgusenergia järk-järguline hajumine ( degradeerumine ) ökosüsteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks (biooksüdatsioonis), vähesel määral võib energia ajutiselt väärinduda (tekivad energiarohked ühendid).
32. Albeedo – maapinna või vee võime päikesekiirgust tagasi peegeldada.
Kineetiline energia – väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv – valgusenergia , soojusenergia, elektrienergia , mehhaanilise liikumise energia.
Potentsiaalne energia – kasutamata töövaru – bensiin , pingul kumm jne.
33. Termodünaamika seadused – need kirjeldavad energia omadusi. Neid on kaks: 1)Termodünaamika I printsiip – (energia jäävuse seadus) Energia võib minna ühest vormist teise, aga ei kao ja teda ei saa uuesti luua.
2)Termodünaamika II printsiip – ( entroopia seadus) Protsessid, mis on seotud energia muundumisega võivad iseseisvalt toimuda ainult sel tingimusel, kui energia läheb kontsentreeritud vormisthajutatud vormi (degradeerub). Kõige degradeerunum energia termodünaamika seisukohalt on soojusenergia.
Entroopia – süsteemi määramatuse, korrapäratuse määr, ka kasutamiseks kättesaamatu energia määr. Entroopia kasvades väheneb kinnise süsteemi võime teha süsteemisisest tööd ja energia hajub. Lahtises süsteemis võib pöördumatute protsesside entroopia jääda muutumatuks või koguni väheneda, kuid süsteemi ja seda ümbritseva keskkonna entroopia ikkagi kasvab.
34.Valgus ja radiatsioon (kiirgus) ökosüsteemis. Valgus on ökosüateemis vajalik kiirgusenergiana läbi fotosünteesi. Suurem osa energiast ökosüsteemis pärineb päikeselt, osa mullamineraalide keemiliste sidemete energiast. Valguse hulk muutub aastaajati ja ööpäeva jooksul. Selle perioodiline muutumine tingib teatud rütmi nii taimede kui ka loomade elutegevuses. Valgusrütm reguleerib taimede puhkeaja algust ja lõppu, ka loomade sigimist ja rändeaega.
Organismid, mis elavad maapinnal või selle lähedal, kasutavad energiavaru, mis moodustub:a)päikesekiirgusest ja b)lähedalasuvate kehade (pikalainelist) soojuskiirgust. Need mõlemad faktorid määravad kindlaks keskkonna klimaatilised tingimused (temperatuuri, veeaurumise, õhu ja vee liikumise)., kuid ainult väike osa kasutatakse ära fotosünteesis. Inimese silm eristab päikesekiirgust lainepikkusega 380-750 nm. Taimede poolt kasutatav kiirguspiirkond on 380-710 nm.
35.Bioloogilised rütmid: tsirkaadrütm (ööpäevane), sesoonne rütm (aastaajaline).
Biorütmid on mitmesuguste elunähtuste (nt.närviimpulsside, hingamisliigutuste, ärkveloleku, sigimise , rännete) korrapärane kordumine.
Tsirkaadrütm – füsioloogiliste protsesside ööpäevarütm. Tsirkaadrütm säilib ka juhul, kui organism on püsivas temperatuuris ja pidevas valguses või pimeduses. Periood vältab keskmiselt 24 tundi ja kõigub nt putukail 21,5-27,5 tunni piires.
Sesoonne rütm – aastaajaline muutus; aastaaja rütm, hooajaline.

36. Produktsioon ökosüsteemis. Biomass . fütomass, zoomass, bakterimass , mortmass. Bioproduktsioon põllul ja metsas.
Biomass (e. elusaine )- laiemas tähenduses organismide mass, kitsamas tähenduses veekogu või maismaa pinnaühikul (v. mahuühikus) leiduvate organismide elusaine hulk massi- (g/m2, t/ha) või energiaühikus ( kcal /m2). Peamised elemendid, millest koosneb on H, C, O, P, N, S (neid nimetatakse biogeenseteks elementideks). Biomassi muutumise järgi ajaühikuis hinnatakse elukoosluse produktiivsust.
Fütomass – taimne biomass.
Zoomass – loomne biomass.
Bakterimass – kõigi bakterite kogumass.
Mortmass – taimede, seente ja loomade mitmesuguses lagunemisastmes jäänused.
37. Ökoloogiline efektiivsus.
Ökoloogiline efektiivsus – toiduahela energiakasutuse ja -kao vahekorda ning produktsiooniprotsessi efektiivsust iseloomustav näitaja. Ökoloogilist efektiivsust väljendatakse toiduahela mis tahes troofilisel tasemel assimileerunud energia suhtega eelmisel troofilisel tasemel assimileeritud energiasse %-des.
38. Aineringed : väike ja suur, bioloogiline ja geoloogiline .

Väike geoloogiline aineringe hõlmab:

Maa pinna kivimite murenemise;

Murenemissaaduste (liiva, savi) kandumise tuule ja veega veekogudesse ning

Settimise, tihenemise ja kivistumine settekivimeiks, mis hiljem geoloogiliste välisjõudude mõjul uuesti murenevad.

Suures geoloogilises aineringes sattuvad Maa pinnal murenenud tard - ja moondekivimeist moodustunud settekivimid maakoore liikuvates osades suurde sügavusse ja moonduvad seal )metamorfism), aga moondekivimid satuvad hiljem jälle Maa pinnale ja murenevad.
Bioloogilises aineringes tekitavad rohelised taimed orgaanilist ainet, muud organismid kasutavad seda ja lagundavad selle mineraalaineteks, süsinikdioksiidiks, veeks jm. aineteks , millest hiljem tekib uus elusaine.

39. Süsiniku, fosfori, lämmastiku, väävli, hapniku ringe .

Süsinikuringe – so. Atmosfääri ja veekogude vaba CO2 ning mulla, kivimite ja veekogude karbonaatide ja vesinikkarbonaatide süsiniku tsükliline muutumine orgaaniliste ühendite redutseerunud (taandunud) süsinikuks ja tagasi

Fosforiringe – fosfori oksüdatsiooniaste ringes ei muutu, fosfor jääb kõigil fosforiringe astmeil fosfaatrühma osaks.

Sellisena võivad fosforit omastada peaaegu kõik organismid. Kõrgemad loomad, ka inimene, saavad vajalikku fosforit orgaanilistest ühenditest.

Lämmastikuringe – so. Lämmastiku liikumine eluta loodusest elusasse ja tagasi elutusse

Väävliringe – so. väävli tsükliline liikumine loodusest elusasse ja tagasi, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste.

Väävliringes on olulised elusolendid, eriti bakterid, kes muundavad nii oksüdeerunud (nt SO42-)kui ka redutseerunud (nt. vesiniksulfiid, H2S) väävlit.

Hapnikuringe – põhiliselt on hapnik atmosfääris molekulaarsel kujul (O2), kuid teda leidub ka osoonina(O3) ja atomaarsel kujul (O). Vaba molekulaarse hapniku (O2) teke ja kogunemine atmosfääri on seotud roheliste fotosünteesivõimeliste taimede elutegevusega – taimed saavad süsiniku redutseerimiseks vajalikku vesinikku veest.

40. Aineringete iseloomustamine: kvalitatiivselt , kvantitatiivselt. Avatud ja suletud ringe.
On leitud, et kultuurökosüsteemide rajamisega suureneb tähtsate makroelementide P ja K ringe intensiivsus, samal ajal kõigi elementide ringe maht väheneb. Ringe muutub avatuks, s.t rohkem elemente eemaldatakse ringest ja seda tuleb kompenseerida nende juurde andmisega väljaspoolt (väetisena). Vaja on korraldada suletum ringe loodusliku süsteemi eeskujul. Ringet aitab suletumana hoida sisseküntava varise hulga suurendamine põllul.

Tasakaal ökosüsteemis.

Suktsessioon : esmane e. primaarne, teisene e. sekundaarne , allogeenne ja autogeenne. Kliimaks . Evolutsioon .

Populatsioon. Iseloomustus. Isendite juhuslik, grupiline ja ühtlane paiknemine populatsioonis.

Populatsiooni arvukus, tihedus. Sündimus ja immigratsioon . Suremus ja emigratsioon .

Populatsiooni kasv: eksponentsiaalne , logistiline.
41. Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemi püsimine ajas enam-vähem muutumatus olekus.
Sageli räägitakse ökosüsteemide või looduse tasakaalust, mis muutub inimtegevuse tagajärjel. Ent tasakaalu mõiste ise pole ökoloogias selge. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel vaieldi selle üle, kas liigiline mitmekesisus lisab elukooslusele tasakaalu või ei. Vaidluses ilmnes , et "tasakaalu" all võib mõista vähemalt kolme erinevat asja:

Koosluse võimet muutustele vastu seista – ei kehti suurte keskkonnamuutuste puhul.

Püsivus e. populatsioonide võime püsida teatud suuruses.

Taastumine e. koosluse võime saavutada endine tase pärast mingit kahjustust. Mida tasakaalukam kooslus, seda kiiremini ta toibub.
42. Suktsessioon e. koosluste vahetus – ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul.
Primaarseks s-ks nimet. kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamist.
Sekundaarne s. on mingil põhjusel osalt hävinud elustikuga kasvukoha varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine. S-ga põimuvad ökosüsteemi muutumise muud vormid (lühemad fluktuatsioonid ja kliimakõikumised ning pikaajalised kliimamuutused ). 
Allogeense s-i puhul põhjustavad muutusi välistegurid – nii looduslikud kui inimtekkelised .
Autogeense s-i puhul põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. Autogeenne s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku – kliimaksi – kujunemiseni. See on seaduspärane protsess, mille vältel koosluse liigiline koosseis teiseneb ja areneb keerukas ruumiline struktuur, biomass enamasti kasvab, kuni koosluse produktiivsus saab võrdseks respiratsiooniga. S-i tõukejõuks (eelkõige selle kesk- ja lõppjärkudes) peetakse organismide keskkonda muutvat toimet: muutunud tingimustes osutuvad konkurentsivõimelisemaks uued liigid ja hakkavad vanu välja tõrjuma. Varajastes s-ijärkudes on organismide asustustihedus väike ja koosluse kujunemine sõltub eelkõige organismide levist, olemasolevate tingimuste vastavusest organismide keskkonnanõudlusele ning taimede kasvukiirusest.
Kliimaks (F. Clements) – koosluse või ökosüsteemide arengurea suhtelisel püsiv lõppjärk, kus suktsessiooni enam ei toimu, ehkki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad. Maismaaökosüsteemide kliimakseid iseloomustavad suhteliselt keerukas ruumiline struktuur, pindala kohta tuleva biomassi (ka energia) suur väärtus, produktiivsuse ja koguhingamise ligikaudne tasakaal ning kindlaks kujunenud mullaprofiil. Alaliike – klimaatiline k., valdav k. (klimaatilise regiooni tavalisim k., Eestis näit. laanekuusik), edaafiline k. (erilaadsete mullastikuteguritega iseloomustatav k., Eestis näit. kuivendamata raba ), pre- ja postk. (vastavalt eelmisele ja järgmisele klimaatilisele regioonile omane, antud klimaatilisele regioonile võõras k.), subk. (välistegurite mõjul enne kliimaksini jõudmist stabiliseerunud ökosüsteem), plagiok. ja disk . (pidevas häirituses kujunenud k-d, näit. heina- ja karjamaad). F. Clements väidab, et mingis klimaatilises regioonis kujuneb ainult üks kliimaks, kuhu koonduvad kõik suktsessioonide seeriad.
Evolutsioon – Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke.
43. Populatsioon – asurkond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Funktsionaalsest aspektist on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust. Geneetilis-evolutsioonilisest aspektist moodustab populatsiooni omavahel vabalt ristuvate isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest sel määral isoleeritud, et nad võivad lahkneda. Territoriaalsest aspektist on p. ühe liigi isendite rühm, mis on teistest rühmadest ruumiliselt eraldunud. Eristatakse geneetilist (genotüüp), fenotüübilist (fenotüüp), vanuselist (elutabel, vanuskoosseis), soolist (sugude suhe), seisundilist e. füsioloogilist (seisund, vitaalsus), ruumilist (territoriaalset) ja sesoonset populatsioonistruktuuri, loomadel ka etoloogilist e. sotsiaalstruktuuri ( hierarhia ).
Isendite jaotumine(levikutüüp e. dispersioon) populatsioonis võib olla:
1) juhuslik
2) ühtlane
3) rühmaline.
Juhuslikku jaotumist esineb siis, kui ümbritsev keskkond on ühesugune ja üksikisendid ei püüa elada grupis , kuid on looduses harv, sest keskkonda ja liigikaaslased mõjuvad ikka mingil määral.
Ühtlane jaotumine esineb siis, kui isendite vahel on väga tugev konkurents . Kõige sagedamini esineb rühmalise levikutüüp. Kui aga isenditel vahel on tendents moodustada kondla suurusega rühmi (nt. paare ), siis need rühmad omakorda võivad paikneda:
a) juhuslikult ,
b) ühtlaselt või
c) koguneda suurematesse asunditesse.
44. Isendite arvukust populatsioonis reguleerivad liigisisene ja liikidevaheline konkurents, sümbioos, kisklus ja parasiitlus aga ka kliima, valgus, temperatuur, niiskus, kasvukoht või elukoht.
Populatsiooni tihedus – populatsiooni suurus teatud maa-alal. Harilikult väljendatakse seda isendite arvuna, aga võib väljendada ka biomassina või mahuna (näiteks 500 puud/ha).
Populatsiooni tiheduse väljaselgitamiseks kasutatakse peamiselt järgmisi meetodeid :
1) kõikide isendite loendus – mõeldav ühes kohas elavate loomade ja suurekasvuliste taimede puhul (põdrad, hundid , karud, puud).
2) väljapüük – populatsiooni tiheduse selgitamiseks püütakse kinni kõik selle isendid. Näiteks tiigi kalastiku uurimine.
3) erinevad proovialade meetodid.
Tihti ei ole tähtis teada populatsiooni suurust sellel või teisel ajamomendil, vaid just populatsiooni dünaamikat, st. kas populatsioon ajas kasvab või väheneb.
Eristatakse:
a) keskmine tihedus – isendite arv kogu uuritava ruumala kohta;
b) ökoloogiline tihedus – isendite arv selles ruumis, mis on isendite poolt faktiliselt hõivatud.
Sündimus – ajaühikus sündinud isendite arv. Teisiti öeldes, sündimus on populatsiooni võime suurendada oma isendite arvukust.
Sündimus jaguneb:
1) maksimaalne sündimus – uute isendite juurdetuleku teoreetiline maksimumkiirus ideaalsetes tingimustes, s.t. siis, kui puuduvad limiteerivad ökoloogilised faktorid ja sündimust piiravad ainult füsioloogilised faktorid. Üks emane toakärbes võib muneda 120 muna. Kui kõigist neist saaks kärbsed, kes jääksid ellu ja sigiksid, oleks sel kärbsel neljandas sugupõlves üle 25 miljoni järglase.
2) ökoloogiline e. realiseerunud sündimus – uute isendite juurdetuleku kiirus konkreetsetes keskkonnatingimustes.
Populatsiooni arvukuse suurenemine toimub lisaks sündivusele ka immigratsiooni teel st. isendite sisseränne teistest populatsioonidest. Sisseränne suureneb eriti taimedel seemnete levimise ajal ja loomadel noorloomade pesast või vanematest lahkumise ajal.
Suremus – ajaühikus hukkunud isendite arv. Nagu sündimuski, nii võib ka suremust iseloomustada ajaühikus surnud isendite arvuga.

ökoloogiline suremus – isendite suremus konkreetsetes keskkonnatingimustes. See ei ole kindel suurus ja muutub pidevalt sõltuvalt keskkonnatingimustest ja populatsiooni enda seisundist.

Teoreetiline minimaalne suremus – hukkunud isendite arv ideaalsetes tingimustes, kus populatsiooni ei mõjuta mingid limiteerivad faktorid. See on kindel suurus.
Lisaks suremusele väheneb populatsiooni arvukus ka emigratsiooni e. väljarände teel. Väljaränne on intensiivse paljunemise ja kõrge arvukuse tagajärg, kui populatsioonis tõuseb isenditevaheline konkurents nii toidu kui ka elupaiga pärast.
45. Eksponentsiaalne kasv – iseloomustab organismi maksimaalset võimet oma arvukust suurendada kui puuduvad igasugused piiravad tegurid. Looduses võib eksp. kasvu täheldada lühikestel perioodidel, kui toitu on külluses ning puuduvad konkurendid ning vaenlased. Sellisel juhul toimub populatsiooni arvukuse kiire kasv, kuigi iga konkreetse isendi paljunemine ei toimu kiiremini kui tavaliselt. 
Logistiline kasv – toimub populatsiooni arvukuse kasv alguses aeglaselt, seejärel kiiremini. Edasi tänu ebasoodsatele faktoritele, mis on tingitud keskkonna vastupanust, populatsiooni kasv hakkab aeglustuma vähenenud sündivuse ja suurenenud suremuse tõttu. Seejärel mingil kindlal tasandil saavutatakse juurdekasvu ja keskkonnatingimuse vahel tasakaal ning populatsiooni arvukus jääb kõikuma mingi kindla tasandi ümber. See saavutatakse momendil kui populatsiooni arvukus saab vastavusse keskkonna ressurssidega. 
51.Ökoloogilised reeglid:
Alleni reegel- seaduspärasus, mille kohaselt imetajate kehast eemale ulatuvad kehaosad on külmas kliimas elavail liikidel või alamliikidel suhteliselt lühemad , kui soojas kliimais elavail(siilid, rebased).Nähtus seostub termoregulatsiooniga- kahandab külmas keskkonnas soojuskadu ja soodustab soojas keskkonnas soojuse äraandmist. A.r on erijuht üldisemast kehapinnaökonoomsuse põhimõttest, mille kohaselt külmade alade loomadel on suhteline kehapindala väiksem kui soojade alade loomadel. Sellepärast on arktilistel imetajatel kompaktne kehakuju .
Bergmanni reegel – seaduspärasus, mille kohaselt püsisoojaste loomade perekondades ja sugukondades on külmade alade liikidel (karu, tiiger) kehamõõtmed suuremad, kui soojade alade liikidel, sest kehamahu suurenedes, suureneb keha soojust loovutatav välispindala suhteliselt vähem. Mõned muud põhjused piiravad B. r. –i avardumist( nt. Artikas on soodsamas olukorras väiksemakasvulised liigid, kes jõuavad saavutada täiskasvanu kehasuuruse suve jooskul.
Glogeri reegel – ökoloogiline reegel, mille kohaselt soojas ja niiskes kliimas elavad püsisoojased loomad on enamasti tumedamat värvi kui nende külmas ja kivas kliimas elavad sugulased. Tüüpiline pigmendivärvus on soojal ja niiskel alal must, kuival alal punane ja kollane, külmi piirkondi isel. pigmendi vähesus (valge värvus).
Aljohhini reegel- seaduspärasus, mille kohaselt taimkatte liigiline koosseis oleneb mesoreljeefist: põhjapoolkera pinnavormide põhjanõlvul leidub sellest kohast põhja pool asuvate taimkattevööndile omaseid kooslusi, lõunanõlval lõuna pool asuvate taimkattevööndile omaseid kooslusi
Walteri reegel e. suht. kasvukohapüsivuse ja biotoobivahet. reegel – Kui liigi areaalis kliima mingis kindlas suunas muutub, asutab liik sellise kasvukoha (biotoobi), milles kohalikud tegurid (muld, ekspositsioon) kliima muutuse korvavad. W. r-i erijuht on ennetamis-e Aljohhini reegel.
52. Kasvukoht – 1. taime, seene v. substraadile kinnitunud looma asukoht elupaigas. Kasvukohta iseloomustavad keskkonnategurid . 2. taimekoosluse kasvukoht, sama, mis ökotoop.
Ökoloogiline nišš on- 1)populatsiooni püsimiseks tarvilike keskkonnategurite olemasolu. 2)liigi koht ökosüsteemis, mis on määratud tema biootilise potensiaali ja ümbritsevate keskkonnategurite poolt. Eristatakse – 1)fundamentaalset põhinišši- tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks; b) realiseerunud e . tegelik nišš – reaalses biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, parasiitide jne olemasolul kujunev tingumuste kompleks; piirid, milles liik reaalselt elab.
Adaptatsioon, adapteerumine – organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks , st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise.
Kohanemine- isendiline adaptsioon , toim ontogeneesi jooksul. Fenotüüp tähendab isendi ehituslike ja talituslike omaduste kogumit. F. muutused tekivad isendi eluajal, näiteks uutele tingimustele vastuvõtlikkuse tõttuja on üldsielt taanduvad. Neid ei saa järglastele pärandada. F. kohanemise tõttu võivad geneetiliselt täiesti sarnased isendid areneda fenotüübilt erinevaks. (n: mägedes elavad inimesed on harjunud madala hapn. sisaldusega).
Kohastumine- põhineb geenipärilikel omadustel ja püsib isendi elu jooksul. N: põhjamaataimede võime taluda külma v. kõrbetaimede võime püsida peaaegu vihmatutel kasvukohtadel.
Mutatsioon – s.o. kromosoomide struktuuri või arvu muutumisest tulenev genotüübi muutus. Mutatsioonid võivad olla: a) iseeneslikud (spontaansed) – muutused DNA struktuuris on toimunud sisemistel põhjustel; b) mutageenide toimiel tekkinud.
Looduslik valik – iseeneslik mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus, genotüüpide diferentseerunud paljunemine. Loodusliku valiku peategurid on a) abiootilise keskkonna tegurid, b) teiste organismide kahjulik või soodne mõju (vaenlased või sümbiondid), c) teiste organismide mõju ressursside kasutamise kaudu (konkurents), d) organismi komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis või loote ja emaorganismi vastastikune mõju (sisemine valik), e) sugupoolte suhted (suguline valik).
Kunstlik valik – inimese sihipärane tegevus meeldivate või kasulike omaduste väljaarendamiseks. Teadlik valik tehakse omale meelepärase tunnustega taimede ja loomade välja valimisega ning nende ristamisega samaväärsega suurema saagi või toodangu saamiseks.
53.Fütotsönoosi morfol. strukt.-mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest koosnev kogum. Uurides kooslust, uurime tegelikult koosluse struktuuri. Strukt. on öko.syst. isel. omadus, mis avaldub : 1)koosseisuna (eluvormiline ja liigiline struktuur); 2)paigutusena( jaotumus ); 3)talituslik struktuur (toiduahel, infovahetus ); 4)ajaline struktuur (öö, pave, aasta)
Fütotsönoos- taimekooslus ; inimese loodud taimekooslus- agrofütotsönoos. Taimekoosluse iseloomustamisel kirjeldatakse järgmisi näitajaid: a) liigiline koosseid ja katvus e. horisontaalstruktuur; b) rindelisus; c)kasvukoht; kasvukohaolenevuse tõttu on taimekooslused keskkonnaindikaatorid.
RINNE – taimekoosluse vertikaalstruktuuri osa ja moodustub taimedest, mille lehestik on enam-vähem ühel kõrgusel. Eristatakse puu,- põõsa, - puhma ja samblarinnet. Puurindel võidakse eristada esimest ja teis rennet. Rinde kõrgus mõõdetakse mullapinanst kuni rennet moodustavate taimede ülemsie pinnani ja nii kõikide rinnete puhul. Taimede rindelise esinemise tingib nende erinev nõudlus päevavalguse osas, mis põhjust. erinevused taimede kõrgusest ja määrab nende kasvu iseloomu. Maapealsele rindelisusele vastab maa-alune. Ka seal eristatakse mitut rennet- I- Puude juures; II põõsaste juured; III- rohttaimede ja puhmaste juured; IV- kõdu. Rinnete ulatust mõõdetakse maa pinnast kuni juurte maksimaalse sügavuseni..
Mikrotsönoos- taimekoosluse väikesepinnaline osa, mis moodustub koosluse mitmest omavahel ökoloogiliselt tihedas seoses olevast sünuusist. M . on n: turbasammalde jm.rabataimedega rabastumiskolle siirdesoometsas. Suurem osa metsa ja niidukooslustest koosneb mikrotsönoosidest. M. esinemine on seotud erinevusest nende vertikaalstruktuuris.
Mikrogrupeering- horisontaalstruktuuri osad ühe rinde piirdes . N. ühes ja samas tammemetsas on taimkate erinev.
54. Kontiinum-(lad.continum- pidev, katkematu )pidevus. taimkattel eristatakse topgraafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiiniumit.
1) topograafiline kontiinum- taimekoosluse piiri on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala(ökoton).; 2) taksonoomiline kontiinum – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum –nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
Ökoloogiline ordinatsioon- e konitiinum.
Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaeffekt). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid.
55. Dominantsus e. katvus – ühe taimeliigi isendite maapealsete elusate osadega hõivatud pindala ja prooviruudu pindala suhe väljendatuna protsentides.

56. Looduslik tsonaalsus . e. vööndilisus – nähtuste või asjade paiknemine tsooniti – vöötmetena, vöönditena või vöödena. Laiusvööndilisus e. horisontaalne tsonaalsus on maastikusfääri põhilisi seaduspärasusi, mis avaldub Maa mullastiku-, taimkatte- jm vööndite korrapärase meridionaalse järgnevusena. Laiusvööndilisus tuleneb põhiliselt päikesekiirguse erisugusest jaotumisest, mis johtub Maa kerakujulisusest, telje kallakusest ekliptika tasandi suhtes ja tiirlemisest ümner Päikese.

Kõrgusvööndilisus – vertikaalne tsonaalsus, kliima-, muldkatte- ja taimkattevööndite seaduspärane absoluutkõrgustest olenev vaheldumine mäestikes ja mägismaade nõlvul. Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid(näide Alpide kohta) : kolliinne(eelmäestike lehtmetsad) ,submontaanne (pöögi-mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri , kõverdikud, alpikrjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti.
61. Monitooring.
Monitooring – seire, plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonnaseisundi uurimine selleks loodud jaamades. Monitooringujaamad rajatakse inimtegevusest mõjutamata v. võimalikult vähe mõjutatud aladele (foonaladele), inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja nende siirdealadele. Võib olla kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne. Bioloogiline m. – elustiku ajalise ja ruumilise muutuse monitooring.
62. Jäätmed, nende klassifikatsioon , jäätmemajandus.
Jäätmed – tekkekohas kõlbmatud, kuid mujal muuks otstarbeks (nt. toorainena) kõlblikud ained või materjal( vanapaber , -raud, toidujäätmed). Jäätmete utiliseerimine vähendab keskkonda saastavate heitmete hulka.
Jäätmekäitlus – jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine (st. töötlemine ning ladestamine prügilatesse). Jäätmete liikumine jäätmekäitlusprotsessis on järgmine: jäätmete teke – kogumine – vedu – töötlemine – lõppladestus.
Olmejäätmed on inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Kõik koduses majapidamises tekkivad jäätmed, kaasa arvatud ohtlikud jäätmed.
Tööstusjäätmed on toodangu valmimisel või töö tegemisel tekkinud jäägid, mis oma tekkekohas või antud tehnoloogilises protsessis kaotanud oma algsed tarbimisomadused.
Teisene toore, paralleelselt sellega kasutatakse terminit kasusjäätmed, on toodangu valmistamiseks, töö tegemiseks või energia saamiseks kasutatavad jäätmed. Siia alla kuulub: paber ja papp; klaas; värvilised metallid; vanaraud; olmeseadmed-koduelektroonika; tekstiil ; puidujäätmed; puitmööbel; ehituspraht; vanad autod; kasut rehvid ; ohtlikud jäätmed; plast.
Lahendus
Taaskasutamine-klaas,paber,alumiiniumpurgid.Probleemid kas sorteerida kodus või tööstuses ,standartide puudumine mis täpselt kuhu
ümbertöötlemine-peavad eksisteerima firmad,enamasti riik maksab
turg -ettevõtted,mis kasutaksid teisest tooret
riigi ja erasektori vastuolud-riik kogub kuid ei töötle
tootjate huvitatus-tootjad tahavd puhast tooret
peidetud välja minekud-riik toetab,inimene ei tea palju tegelikult maksab
Lahendus:riigi ja erasektori koostöö,kokkulepe firmadega .
Sorteerimine nii kodus kui ka tehases
Uuesti kastutusele teisese toormena
Vanapaber:paber,võib ka jahvatada ja kasutada kui isoleermaterjali või väga peenelt kompostida
Klaas:purustatakse,sulatatakse-uus taara või kasut.killustiku asemel betoonides ja asfaldis
Plastmass :ümbertöötlemisel sünteetiline puit,kaitserinnatised,käsipuud.
Metallid:sulatatakse
Kummid:sulatatakse
63. Happevihmad , kasvuhooneeffekt , ozooniaugud. Atmosfäärikaitse. Müra, kiirgus.
Müra – ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud . Müra tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist.
Kasvuhooneeffekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 hulga suurenemine Maa atmosfääris.
Atmosfäärikaitse:
1)Haljastuskaitse-õhuisepuhastus,madalhaljastus(muru)on haljastamata alaga võrreldes 2..3 korda
Efektiivsem,kõrghaljastus 8..9 korda,linnades eriti tähtis
2)Saasteallikate likviteerimine
3)õhupuhastid
4)maatiku rajoneerimine-tööstus kvartalid magalatest eraldi
5)juriidiliselt seadustega:Keelatud on ehitada korstnaid saasteainete väljumiskõrgusega üle 25 m maapinnast
Happevihmad– pms. gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed. H-d põhjustavad saasteainete sadenemist ka saasteallikast kaugel. H-d põhjustavad mulla ja magevee happestumist ja vähendavad eeskätt okasmetsade produktiivsust.
64. Muldade reostumine (CTB), degradatsioon . Muldade kaitse.
Degradatsioon – mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldumise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või hävitamine.
Muldade kaitse:
1)Aineringed suletuks
2)mulla puhverdusvõime suurendamine org. väetistega
3)põldude optimaalsed suuruse-10ha(20..25ha on juba liiga suured)
4)viljavahetus
5)maastiku planeerimine -st. haljastus ,kaitse-ja vaheribad
Parim kaitse mullale on taimed
CTB-Keemilised elemendid ohustavad lisaks mullale vett ja elustikku .Muld kogub või akumuleerib saasteaineid .Paljud mineraalid ja orgaanilised ühendid võivad mullas käituda kui keemilise viitsütikuga pomm-CTB- raskmetallid ,fenoolid jt.Kogunevad mulda ja saastama hakkavad alles mõne aja möödudes.

65. Vee globaalne olukord. Vee reostumine ja risustumine. Veekaitse . Veekaitseribad. BHT. Reovete puhastamine.

Vee globaalne olukord:Märgatava osa maakera territooriumist kannatab kasutuskõlbliku vee puuduse all nii kliimatingimuste tõttu(pidev kuivus ja vähe sademeid)kui ka inimtegevuse johtuvatest põhjustest:kunstliku niisutamise suurenemine ja vihmametsade raie.Olmevee kasutamine on kasvanud märgatavalt kiiremini kui rahvastik :kolme viimase sajandi jooksul on rahvaarv seitsmekordistunud,kuid magevee tarbimine on suurenenud umbes 30 korda.Vee kättesaadavuse kõrval on probleemiks vee kvaliteet ja selle seoses inimese tervisega .Vee kõrge nitraadisisaldus on probleemiks ka tööstusriikides.
Veekaitse – juriidilised, majanduslikud, tehnilised ja maaparandusmeetmed loodusvee kaitsmiseks reostamise ja vee liigvähendamise eest ning tekitatud kahjustuste kõrvaldamiseks.
66. Maastikukaitse-maastiku hooldamise ja kujundamise abinõud maastikuhoolduse ennetav osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
Maastik-1) komplitseeritud kogum ökosüsteemidest, mille primaarne produktiivsus on sõltuv muldade produktsioonivõimest ning mullaprotsesside ajalis-ruumilisest dünaamikast. Viimase diagnostiline olemus kajastub mullaprofiilide diferentseerumises. 2)ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid , mullad,taimekooslused ja inimtegevuse avaldused(nt. voor ,Vooremaa).Igal maastikul on oma teket ja arengut kajastav struktuur.Inimühiskonna jaoks on see ressursse tootev, keskkonda taastootev ja geenifondi säilitav süsteem, peamisi säästliku loodusvarakasutuse ja kk-kaitse objekte.
Maastike jaotamine- eristatakse maastikuhooldust ja maastikukaitset

• Maastikuhooldus-1)laiemas tähenduses on kompleksne looduskaistevaldkond, mille eesmärk on ühelt poolt suure tootlikkusega, stabiilsete, suure esteetilise väärtusega ja mitmekesiste kultuurmaastike kujundamine;teiselt poolt intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtuste vältimine.
  

Maastikuhooldus seisneb maastiku muutuste planeerimises,reguleerimises ja optimeerimises, selles rakendatakse klassikalise looduskaitse,otstarbeka looduskasutuse ja keskkonnakaitse abinõusid. 2)kitsamas tähenduses kultuurmaistu stabiilsuse tagamine maastikuarhidektuuriliste, tehnobioloogiliste, hüdrotehniliste jms.võtetega.

• Maastikukaitse- maastiku hooldamise ja kujundamise abinõud maastikuhoolduse ennetav osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
  

(ei tea, kas see on õige!!!!!!!!!!!!!!!!)
Maastikustruktuur- maastikud sisaldavad ökotone s.t kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevööndeist,mis sisaldab mõlema elemente ja on selle keskkonnalt kompleksem või liigirikkam kui kumbki neist
67.Kaitsvate loodusobjektide ja maastike jaotamine.????
Looduslikke maastikke võib eristada lähtekivimi, mulla jne.alusel-selle komponendi alusel, mille järgi on lihtsam eristada.Tavaliselt reljeefi järgi.
Maastike jaotamine(klassifitseerimine)-nim.rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks.Rajoneerimine oleneb üldjuhul inimtegevusest:
A-agriculture,põllumaj.maastikud
F- forestry , metsamaastikud
C- conservation ,kaitstav loodusmaastik
R-regreation,puhkemaastik
I- industrial ,tööstusmaastik
T-town,linnamaastik
S-special, kunstlikud rajatused, prügimäed
W-watwr,veemaastikud
Eritüübiliste maastike sobitamisel tuleks arvestada maastiku polarisatsiooni-äärmuslikult erineva looduskasutsega alade paiknemine maastikul teineteisest võimalikult kaugel, nii et nende vahele saaksid kujuneda mitmekesised üleminekulised looduskasutusalad.
68. Rahvuspark-1)erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi ,sealhulgas ökosüsteemide,bioloogilise mitmekesisuse,maastike,rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks,kaitsmiseks,uurimiseks ja tutvustamiseks.Rahvuspark jaotatakse loodusreservaadiks,sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks 2) suhteliselt suure pindalaga ja valdavalt loodusmaistuga kaitsealune territoorium,milllel kaitstakse ökosüsteeme,uuritakse neid,tehakse ökoloogilist selgitustööd,säilitatakse kohalikku kultuuripärandit
Looduspark -looduslikult mitmekesine ja esteetilise väärtusega rahvuspargiga samanev kaitsealune territoorium kultuurmaisust, puhke -ja kompensatsiooniala.
Mastikukaitseala(looduspark)-haruldase või Eestile iseloomuliku loodus-või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitsealalistel, kultuurilistel või puhkeeesmärkidel.Jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Loodus-või kultuurmaistu osa, mis vajab ökosüsteemide puutumatuse või kultuurilooliste ja esteetiliste väärtuste pärast kaitset. Põhieesmärk:maastikuilme säilitamine.rohkesti on Lääne-ja Kesk-Euroopas.
Looduskaitseala-looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside ning haruldaste ja hävimisohus olevate ja/või kaitstavate taime-, seene-, ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade ,eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. Jaotatakse:loodusreservaadiks,sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
Eesti looduskaitsealad ja nende klassifikatsioon....???????
69. Liikide väljasuremine
Välasuremine-taksoni kõigi isendite hävimine.
Lokaalne -liik kaob mingilt konkreetselt alalt,säilib aga naabermaades
Globaalne(lõplik)-liik kaob kogu levilast
Väljasuremise põhjused:

• Suur kasv-peetakse jahti(vaal), mida suurem loom, seda vähem järgalsi ja seda kauem kulub aega suguküpsuseni.
  
• Aeglane sigimine -kaasneb suure kasvuga, samuti liigisisene konkurents paaritumispartnerite pärast.
  
• Spetsialiseerunud toiduvalik -eriti tundlikud keskkonnamuutuste suhtes nt. panda
  
• Asumine kõrgel troofilisel tasemel-tippröövloomad 3. või veelgi kõrgemal tasemel
  
• Ranged keskkonnanõuded või kitsas levila-liik satub ohtu,kui ta sõltub mingist harvemaks uutuvast elupaigast(kasvukohast)
  
• Kindlad rännuteed-
  
• Elutsükli,struktuuri või käitumise erijooned
  
• Liik on inimesele ohtlik
  

Loomi ohustavad:

• Elukeskkonna hävimine ja killustamine
  
• Kaubanduslik jahipidamine
  
• Kogumine lemmikloomadeks ja loomkollektsioonidesse
  
• Kasutamine meditsiiniuuringutes
  
• Inimene peab kahjurloomaks
  
• Tulnukliigid
  
• Keskkonna saastamine
  

70. Taimestiku kaitse
Taimestikku ohustavad tegurid:

• Inimtegevus-põllumajandus, turism
  
• Introdutseeritud e. sissetoodud liigid-võivad osutuda konkurentideks
  
• Loomade introdutseerimine-kas söövad otse mingit taime või söövad taimesööjaid ning muudavad sellega aineringeid
  
• Barbaarsus-inimese tegevus:tallamine,lõhkumine,okste murdmine
  

Taimestiku kaitse alla võtmise põhimõtted:

• Teaduslik väärtus-
  
• harulduse aste
  
• dekoratiivsus
  
• inimtegevusega kaasnevad ohud
  
• liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused
  

Aianduslik looduskaitse-unikaalsete aianduslike monumentide vanade puude ja haruldaste taimekollektsioonide säilitamine.
Põlispuude kaitse-need on kas pesapuud või seotud mõne tuntud inimesega nt. Viiralti tamm; või seotud mõne kultuurisündmusega nt. Tartu laulupeo tammed.
Metsade kaitse-
Kaitsekategooriad-
Punane raamat-ohustatud ja haruldaste seene-,taime-ja loomataksonite nimestik koos vormikohase andmestikuga.