Kordamisküsimuste vastused (2)

1. Looduskaitse mõtte ja mõiste teke ja arenemine keskkonnakaitseks Eestis ja maailmas.
Saab rääkida looduskaitse-eelsest perioodist, kus looduse kaitsmiseks astuti üksikuid samme (tegevus polnud teadlik) ja teadliku looduskaitse perioodist, kus looduse kaitsmisest kujunes laialdane ja sihipärane tegevus.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja –hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide kaitsmise.
Areng Euroopas
Esimesed organisatsioonid , mis looduskaitse alal tekkisid, lähtusid looduse kaitsimise esteetilistest ja eetilistest ning hiljem ka teaduslikust aspektist. Maailma vanim kaitseala pärineb 14. sajandist (asub Poola ja Valgevene piiril ). Paljud Euroopa I kaitsealadest loodi jahiloomade tarvis (1537 – Ahvenamaa , 1569 – Kaipfstocki piirkond Šveitsis, 1836 – Drachenfelseni kalju Saksamaal).
1840 – I loomakaitseseltsid Saksamaal, 1875 – I looduskaitseline org. Saksa Linnukaitsjate Ühing, 1888 – I looduskaitseline seadus Saksa linnukaitseseadus; E. Rudoff võttis I kasutusele Euroopas mõiste ”looduskaitse”. Esimeste rahvusparkideni jõuti alles möödunud sajandi alguses – 1909 Rootsis.
Areng Põhja-Ameerikas
1873-75 – I metsakaitseorg-d (sest metsad hakkasid vähenema raiumise ja tulekahju läbi)
1886 – Metsaamet, 1870 – Am. Kalanduse Selts, 1883 – Am. Ornitoloogide Liit
1832 – maalikunstnik G. Catlin käis välja idee luua rahvusparke. Idee levis ruttu edasi Kanadasse (I rahvuspark 1885), Mehhikosse ( 1898 ), Austraaliasse (1879), Lõuna-Aafrikasse ( 1897 ).
Maailmas oli 1990. a ligi 7000 rahvusparki üldpindalaga u 651 milj ha ehk 4,9 % maakera pindalast
Areng Eestis
Algas nagu mujalgi maailmas looduslike rituaalpaikade säilitamisest. Looduskaitse dateeritud ajalugu algab valitsejate kehtestatud jahi- ja kalapüügipiirangutega või ehituspuu raiekeeluga ( 1297 – Taani kuningas E. Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tln-i läheduses  I loodust kaitsev akt Eestis; 1664 – Rootsi metsaseadus laienes Eesti aladele ). 18. sajand rajati hulgaliselt mõisaparke (u 1300).
Klassikaline looduskaitse sündis 19. sajandil. 1853 – asutati Eesti Loodusuurijate Selts; 1910 – I looduskaitseala Eestis ( Vaika Linnukaitseala); 1913 – asutati Saaremaa Loodussõprade Selts; al 1924 loodi uusi looduskaitsealasid ( Harilaid , Abruka jne)
Iseseisvunud Eestis loodi looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks vastav reeglistik; hakkasid ilmuma loodusajakirjad: ”Eesti loodus”, ”Loodusvaatleja”, ”Loodus” jne.
1935 – I looduskaitseseadus ; 1936 – tööd alustas I riiklik looduskaitseinspktor dr. G. Vilbaste ; 1938 – II looduskaitseseadus.
Pärast II MS läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorg-d.
2. Demograafiline plahvatus – rahvaarvu kiire plahvatuslik kasv lühikese aja jooksul. 19. sajandi alguses suurenes inimeste arv Maal 90 aastaga 2 korda (7x kiiremini kui varem), 1890 – Maal 1,6 mlrd inimest; 1962 – 3,2; 1980 – 4,5; 1987 – 5; 1999 – 6.
3. Urbanisatsioon – linnastumine , linnade pidurdamatu kasv. Maailmas suureneb inimeste koondumine linnadesse (1950 – 30%, 1960 – 33%, 1970 – 46%, 2000 – 47% inimesi elab linnas). Eestis elab linnades 69% inimestest. Esimene 10 milj linn oli 1950 New York , 1975ks lisandusid Tokyo, Sao Paulo , Shangai, Mexico City. Eestis oli 2005. a alguse seisuga 39 linna ja 8 vallasisest linna.
4. Tööstusrevolutsioon – manufaktuurne tööstus asendati vabrikulisega. Sai toimuda tänu ostuvõimelise turu moodustumisele, kapitali kuhjumisele, tööjõu vabanemisele põllumajandusest ja mehhaanika arengule. Algas 1760 -1780. a. Inglismaal ja alguses tekstiilitööstuses.
5. Teaduslik-tehniline revolutsioon – algas 20. sajandi keskpaigas, mil teaduse areng sai aluseks ühiskonna heaolu kasvule ja tööstuse arengule. Selle käigus muutus nii töö struktuur, tehnika, kultuur kui ka olme. Sündis suurimate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul – töö kompleksne automatiseerimine, uute energialiikide avastamine ja kasutamine jne; raadio, televiisor, arvutid , laser jne. Need avastused tehti kõik 20. saj alguses. Hiljem on asju ainult täiustatud.
6. Tehnokraatia - käib kaasas teadus-tehnilise revolutsiooniga ning on tehnika ning tehnikateadlaste võim. Tehnokraatlik suhtumine looduskasutusse hindab üle tehnoloogilisi aspekte ja eirab loodusteaduste arvestamist keskkonnakaitses. Tehnokraatia käsitleb Kkkaitset üksnes eluKKa normatiividele vastavuse tagamisena tehnoloogia täiustamise kaudu, kui on piisavalt raha. Põhimõte on selles, et inimene on tehnika, mitte tehnika inimese jaoks. See seisneb liiga suurte koguste kemikaalide kasutamisest põllul, liiga palju tehnikat, transpordi tsentraliseerimine.
7. Roheliseks revolutsiooniks nimetatakse 1960ndal aastal täna saagirohkete sortide kasutuselevõtule ja intensiivsele põllumajandusele (väetised, niisut) arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut.
Toiduprobleemid maakeral on seotud põllumajanduspoliitikaga ja põllumajanduse arenguga. Arenenud riikides on ületootmine ja tootmist piiratakse- seal istutatakse viljakale mullale energiavõsa/metsa. Arengumaades on toidupuudus- seal võetakse maha vihmametsasid (selle tagajärg erosioon , ka suurendab kasvuhoomeefekti) Metsade raie pudulojuste ja põllumaa tarbeks halb: erosioon, veereziimi muutus, paljude loomade-taimede hukk.
8. Tehnilise progressi kahjulikud kaasnähud ja nende mõju loodusele .
Tööstushoonete ehitamiseks metsade raie(erosioon, veereziimi muutus, loomade-taimede hukk) Nafta , gaas , vedelkütus jt hakkasid biosfääri kogunema ja vesi, õhk, muld reostusid. See aga õjub hukutavalt kõigele elavale (sh inimene). Tekkis vajadus looduse kaitseks.
9. Keskkond- tingimuste kompleks , milles biosüsteem asub. Ühelt poolt aineline oleluskeskkond (vesi, muld, teise organismi sisemus), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm tegurid) kogum.
Keskkonnakaitse - meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks.
10. Keskkonnakaitse ja looduskaitse põhjused
☼ eetilised- kõige elava austamine, seotud religiooniga
☼ esteetilised - ilus silmale
☼ teaduslikud - räägib palju minevikust, geneetika – toit.
☼ majanduslikd- mida me hakkame sööma, kaubandus
☼ ressurssoloogilised- taastuvad ja taastumatud maavarad
11. Keskkonnakaitse seos baas- ja rakendusteadustega.
Keskkonnakaitse hõlmab: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest.

Keskkonnakaitse fundamentaalteadused:

• Ökoloogia
  
• Biogeograafia - on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid ) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide (e. levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala / territoorium v. akvatoorium/ Maal) uurimine . Biogeograafia jaotub: 1)bioloogiline teadus – uurimisobjektiks on elusorganismid . 2)geograafiline teadus – püüab leida seoseid taimede ja loomade maailmaga ühelt poolt ning geograafiliste faktoritega (kliima, geomorfoloogia , mullad , inimtegevus) teiselt poolt.
  

12. Ökoloogia
K. Erme definitsiooni järgi on ökoloogia teadus sellest, kes kelle ära sööb või välja sööb. Otseses mõttes on ökoloogia teadus organismidest nende enda kodus. Üldistatult: ökoloogia on õpetus eluruumi seaduspärasustest – elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistes suhetest.
Ökoloogia arenemine
Kõigepealt tehti selgeks vahe taime- ja loomaökoloogia vahel, kuid kui arenesid kontseptsioonid toiduahelatest ja aineringetest jne.., siis tekkis teoreetiline alus üldiseks ökoloogiaks. 1968–70 tekkis liikumine, mida võiks nimetada „üldine hoolitsus ümbritseva keskkonna eest”. Kõigil oleks nagu tekkinud üldine huvi ökoloogiliste probleemide vastu. Ühiskondlik huvi suunas ka akadeemilise ökoloogia arengut. Seni vaadeldi ökoloogiat lihtsalt bioloogia ühe osana ja seda õpetati peamiselt bioloogidele. Kuigi ka praegu on ökoloogia juured bioloogias, moodustab ta silla loodusteaduste ja ühiskonnateaduste vahel. 60-ndatel ennustati, et inimühiskond puutub kokku tõsisemate keskkonna probleemidega 30 – 35 aasta pärast, mis osutus õigeks, kuna meil on praegu järgmised probleemid: kliima soojenemine, augud osoonikihis, vete reostumine , nälg, toiduainete reostumine, liigirikkuse vähenemine, vihmametsade hävimine, muldade erosioon jne.
Ökoloogia liigitamine

• Üldine ökoloogia – selgitab eluslooduse ja KK vastastikuse mõju üldisi seaduspärasusi
  
• Autökoloogia – uurib üksikorganismide ja KK vahelisi seoseid
  
• Demökoloogia - uurib populatsioonide ja KK vahelisi seoseid
  
• Keskkonnaökoloogia – ökoloogia noorim haru, mis uurib inimtegevuse otsest ja kaudset mõju organismide arvukusele territoriaalsele jaotumisele; on tihedalt seotud keskkonnakaitsega
  
• Antropoökoloogia – kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhteist, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele, looduskeskkonna mõju inimesele, inimese kohanemist keskkonnamuutustega.
  
• Reaktsiooniökoloogia – puhkealade ökoloogia
  
• Maastikuökoloogia, käitumise ökoloogia, etnoökoloogia (uurib etnose kujunemise ja ainelise kultuuri arengu looduslikke tingimusi) jne. Kui subjektiks on taim – fütoloogia; loom – zooökoloogia; muld – pedoökoloogia jne.
  

Ökoloogia peamised ülesanded

• elu seaduspärasuste uurimine ja tundmaõppimine
  
• antropogeensete tegurite mõju väljaselgitamine looduslikele süsteemidele
  
• teadusliku baasi loomine bioloogiliste ressursside ratsionaalseks kasutamiseks
  
• inimtegevuse mõjul looduses toimuvate muutuste prognoosimine
  

13. Oodumi bioloogiline “ tort ”
USA teadlane Oodum on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. „bioloogilise tordina” ja põhineb bioloogiliste teaduste jaotustel. Bioloogilised teadused jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Taksonoomilised teadused uurivad loomulikke looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne seisukohast . Sellisteks teadusteks on botaanika, zooloogia , mikrobioloogia jne. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. Siia kuuluvad geneetika, biokeemia , morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid.

Ökoloogias kasutatavad uurimismeetodid

• Eksperiment ehk katse – loodusteaduste põhilise uurimismeetodeid. Eksperiment on nüüdisteaduses empiirilise (kogemusel põhineva) tunnetuse peamine meetod. Eksperimendi kui praktilise tegevuse kavandamise aluseks on teoreetilised arusaamad; eksperimendi tulemused kas kinnitavad või kummutavad need.
  
• Vaatlus – jälgimine
  
• Monitooring ehk seire – plaanipärane ja pidev keskkonna seisundi uurimine selleks loodud monitooringujaamades. Monitooringu üheks liigiks on kaugseire – Maa pinna distantsuurimine, mille eesmärgiks võib olla nt taimkatte produktiivsuse ja saagi ennustamine.
  
• Modelleerimine – tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimustulemuste tõlgendamises.
  
• Proovialade meetod
  
• Loendus – loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel. Loendus võib olla: 1) absoluutne – hõlmab uuritava kogumi kõik isendid; 2)suhteline – hõlmab tervikust mingi juhusliku osa ( hiirte väljapüük lõksudega).
  
• Analüüs – seisneb terviku mõttelises või tegelikus lahutamises koostisosadeks ja nende omaette uurimises. 1)kvalitatiivne – koosluse liigilise kooseisu tuvastamine; 2) kvantitatiivne – liikide ohtruse, asustustiheduse v. biomassi tuvastamine
  
• Bioindikatsioon – keskkonnaseisundi ja – olude muutumise iseloomustamine organismide ( bioindikaator ) ja nende tunnuste põhjal. Bioindikaator võib olla isend , kooslus , populatsioon jne. Jaguneb: 1)otsene bioindikatsioon; 2)kaudne bioindikatsioon
  

14. Mõisted
Liik – bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus(takson), on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.
Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.
Biotsönoos (kooslus) – elukooslus , ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum; mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii KK-st kui ka üksteisest.
Bioom – samatüübiliste ökosüsteemide kogum (makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimevööndi või mäestike kõrgusvööndi biogeotsönooside kogum). Kasutatakse nii regionaalses (Siberi taiga b.) kui ka tüpoloogilises tähenduses ( okasmetsad .)
Kohanemine – pöörduv, ontogeneetiline ( ontogenees – üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani) – isendiline – adaptatsioon . K. seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on