Ökoloogia mõisted seletusega (1)

Abiootiline – elutu, eluta keskkonnaga seotud.
Aerotank – aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks.
Aineringe – ainete pidevalt korduv ringlemine Maa pinnal või ühest Maa sfäärist teise. A. maht – iseloomustab aineringes osalevat ainehulka , a. kiirus – näitab, missugune osa aineringest uueneb meid huvitavas perioodis , a. aeg – aineringe toimumise (uuenemise) aeg.
Albeedo – maapinna või vee võime päikesekiirgust tagasi peegeldada.
Allelopaatia – eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega. Allelopaatia võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu . On oluline segakultuuride puhul taimekasvatuses.
Allogeenne suktsessioon – koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi välistegurid – nii looduslikud kui inimtekkelised .
Antibioos – organismide (pms.) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel. Laiemas, vähem kasutatavas tähenduses on antibioos sama mis antagonism.
Areaal e. levila – mingi taksoni või süntaksini esinemisala ( territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide ). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunut nim. sekundaarseks. Potentsiaalne a. hõlmab kõiki elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu võiks liiki introdutseerida. Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon "– kõrbestumine, kõrbete laienemine looduslike tegurite toimel ning liiga intensiivse karjatamise ja ebaõige maa- ja veekasutamise tagajärjel."
Arvukus - on liigi isendite arv areaalis või muul kindlal alal. Kui vaadeldakse mingi liigi arvukust oma areaali ulatuses, siis nimetatakse seda vastavalt liigi arvukuseks, populatsiooni puhul aga populatsiooni arvukuseks. Arvukust iseloomustavad asustustihedus , frekvents, ohtrus ja katvus.
Assimilatsiooni -efektiivsus -See on see protsent osa toidust mida hangitud toidust õnnestub omastada = hangitud toidu koguenergia väljutatud materjali energia.
Aridifikatsioon - protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine.
Atsidofiil- Atsidofiilne organism ehk happelembene organism (ladina sõnast acidus 'hapu' + vanakreeka sõnast philẹō ' armastan ') on happelist keskkonda (s.t väikest pH-d) eelistav organism[1]. Atsidofiile leidub nii bakterite, arhede kui ka eukarüootide seas (nt taimed). Atsidofiilidele vastandatakse basidofiile. Eestis on atsidofiilsed taimed nt väike oblikas (Rumex acetosella), kanarbik ja mõningad turbasamblad [1].
autogeenne suktsessioon – koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. A. s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku – kliimaksi – kujunemiseni. S-I tõukejõuks peetakse organismide keskkonda muutvat toimet: muutunud tingimustes osutuvad konkurentsivõimelisemaks uued liigid ja hakkavad vanu välja tõrjuma.
Autotroof – organismid, mis eluks vajalikke orgaanilisi aineid ( sahhariide , lipiide, valke, vitamiine) võivad ise lihtsaist ühendeist (süsinikdioksiidist, veest, mineraalsooladest, ammoniaagist) sünteesida. Selleks saavad nad energiat kas mineraalühendeist (näit. nitrifitseerivad bakterid ) või päikesekiirgusest (rohelised taimed, fotosünteesivad bakterid). Enamik taimi on autotroofid , samuti on autotroofe bakterite hulgas (tsüanobakterid) ning protistide seas ( vetikad ).
Autökoloogia – organismiökoloogia, liigi (seda esindavate isendite) ja keskkonnategurite suhteid uuriv
ökoloogia haru. A-t jaotatakse uuritavate keskkonnategurite või organismirühmade ja nende elutalitluse
järgi (näit. lindude autökoloogias eristatakse pesitsus - ja toitumisökoloogiat).
Bioakumulatsioon - on nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need metabolismi käigus organismist eritatakse. Seega, mida pikem on mingi aine bioloogiline poolestusaeg, seda suurem on risk kroonilisele mürgistumisele. Bioakumuleerumise näiteks on pliiühendite akumuleerumine inimorganismi, mis mingi kontsentratsiooni juures hakkab negatiivselt mõjutama inimorganismi, ja mille lõpptulemusena inimene võib surra. Ehkki sageli mõistetakse mõisteid "bioakumulatsioon" ja "biokontsentratsioon" samatähenduslikena, siis viimast on defineeritud ka kui veekeskkonnas elava organismi metabolismi käigus veest võetavate ainete suurem kogus kui eritavate ainete kogus
Biogaas – orgaanilise aine anaeroobsel käärimisel tekkiv (0,4–0,5 m3/kg) peamiselt metaanist (2/3) ja süsinikdioksiidist koosnev gaas . Biogaasi saamiseks kääritatakse rohkesti orgaanilist ainet sisaldavat substraati ( reoveepuhastus setet, läga) kinnises anumas (metaanitankis, biogaasigeneraatoris) kindlal temperatuuril. B-i kütteväärtus on 20–25 Mj/m3 (4000–6000 kcal /m3). Endla Reintam , 2009/2010 1
Biogeograafia – on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid ) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine .
Bioindikaator- ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit . Harvem kasutatakse bioindikaatorina isendite bioloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, üksikuid isendeid ja asurkondi. Bioindikaatoriks võib olla mis tahes bioloogiline liik või kooslus , kelle elutalitlust, asurkondi või seisundit vaadeldes saab hinnata ökosüsteemi või keskkonna seisundit. Vaadelda võib organismide elujõudu, arvukust, katvust ja sagedust, loomadel ka käitumist. Bioindikaatorid reageerivad keskkonnamuutustele kiiresti ja alati ühtemoodi. Neil on keskkonnatingimustest selgesti äratuntav positiivne või negatiivne sõltuvus.
Bioindikatsioon – keskkonnaseisundi ja - olude muutumise iseloomustamine organismide – bioindikaatorite – ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena.
Bioloogiline aineringe – b. aineringes tekitavad rohelised taimed orgaanilist ainet, muud organismid kasutavad seda ja lagundavad seda mineraalaineteks, süsinikdioksiidiks, veeks jm. aineiks, millest hiljem tekib uus elusaine . Eriti oluline on looduses süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe.
Bioloogiline (biokeemiline) hapnikutarve (BHT) – veekogu ökoloogilist seisundit, eeskätt vees olevate
orgaaniliste ainete hulka iseloomustav näitaja. BHT on mg-des väljendatud hapniku hulk, mis adapteerunud (kohanenud) mikroobidel kulub ühes liitris oleva org. aine lagundamiseks kindlates katsetingimustes. BHT kaudu hinnatakse vee reostatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega. Enamasti määratakse täielik, 5 või 7-päevane BHT (vastavalt BHTt, BHT5 ja BHT7). Olmereovee BHT5 on keskmiselt 200mg/l, puhta veekogu BHT5 0,5-l.
Bioloogiline tort – USA teadlane E. P. Odum (1975) on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. "bioloogilise tordina" ja see põhineb bioloogiliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Taksonoomilised teadused uurivad loomulikke looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne. seisukohast . Sellisteks teadusteks on botaanika, zooloogia , mikrobioloogia , aga ka palju väiksemaid gruppe käsitlevaid, nagu algoloogia (vetikad), ihtüoloogia (kalad), ornitoloogia (linnud) jne. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. Siia kuuluvad geneetika , biokeemia , morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid .
Biomass – laiemas tähenduses organismide mass, kitsamas tähenduses veekogu või maismaa pinnaühikul (v. mahuühikus) leiduvate organismide elusaine hulk massi- (g/m2, t/ha) või energiaühikus (kcal/m2).
Biootiline – eluskekkond (elusolendisse puutuv).
Biosfäär – 1) laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2) kitsamas tähenduses – Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub org. aine süntees ja muundumine ja kus org. ained mõjutavad kivimeid. Hõlmab hüdrosfääri, pedosfääri (muldkonna), litosfääri pindmised ja atmosfääri alumised kihid. Ruumala 105–106 km3, elusainet 1013–1015 t. Noosfäär – biosfääri arengu kõrgeim aste, N-Ö mõistuse sfäär, kus arukas inimtegevus muutub arengut määravaks teguriks.
Biotoop - 1. Ökotoop – biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks . Selles võib eristada mulda (edafotoop), vee rezhiimi (hügrotoop), mineraalse toitumise režiimi (trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2. Sünökoloogias koosluse (eriti loomade) elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnaoludega ala (näit. rabamännik). Tema piires võib eristada väiksemaid, mõne teguri poolest eripäraseid osapaiku – merotoope.
Biotsönoos (kooslus) – elukooslus , ühesuguste keskkonnatingimustega ala (biotoobis) elavate organismide kogum (ökosüsteemi elusosa); mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. B-s. moodustub toiduahelaist keerukas suhete süsteem – biotsönootiline konneks, mis reguleerib liigilist koosseisu ja liigirohkuse korral tagab b-i säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme.
Deflatsioon - tuulekanne, pudeda sette (liiva, aleuriidi, savi) ärakanne hõreda taimkattega alalt tuule toimel. D-i tagajärjel tekivad piklikud nõod. Stepi- ja metsavööndis põhjustab mullakihi ärakannet suurtelt aladelt .
Degradatsioon - mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldumise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või hävitamine.
Demograafiline plahvatus - Rahvastikuplahvatus – demograafiline plahvatus, rahvaarvu eksponentsiaalne kasv mingis piirkonnas või kogu maailmas. On arengumaade keskkonnakriisi põhitegureid.
Demökoloogia – populatsiooniökoloogia, ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat.
Detridofaag - Detridofaagid – surnud taimsetest ja loomsetest jäänustest toituvad organismid (vihmaussid, sajajalgsed, termiidid, sipelgad jt.). Nii nagu tavalised konsumendid , jaotatakse ka detridofaagid esmasteks – toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne.
Detriit - –surnud taimsed ja loomsed jäänused, näit. mahakukkunud lehed, hukkunud taimed, fekaalid jt.
Diskreetsus – taimkatte katkendlikkus . Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi ( pidevuse ) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist – kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses).
DL50 - Letaalannus e. letaaldoos – (sümbol DL või LD, lad. dosis letalis), surmav mürkkemikaaliannus. Pestitsiidi iseloomustatakse poolletaalannusega (DL50), so annus mg-s 1 kg kehamassi kohta, mis surmab 50% katseloomade isendeist. Pestitsiide jaotatakse nelja mürgisus kategooriasse: ülimürgised (DL50 alla 50 mg/kg), väga mürgised (50–200 mg/kg), mürgised (200–1000 mg/kg) ja vähe mürgised (üle 1000 mg/kg).
Dominant - mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik. Taimekoosluse d-d leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult rinnete kaupa eraldi. Peamise rinde dominanti nimetatakse
Edifikaator (ladina sõnast aedificator 'ehitaja') ehk edifikaatortaim on mingi taimekoosluse dominant- ehk valitsev taim. Edifikaatortaim mõjutab ja määrab oluliselt ka teiste taimede kasvutingimusi vaadeldavas koosluses. Edifikaatori järgi nimetatakse koosluste assotsiatsioonid .
Ehitusdegradatsioon – mulla viljakuse kahjustamine tööstus-, tsiviil-, tee- või side ehitus tagajärjel.
Elumus – ellujäämus, mingi taksoni säilinud isendite määr kas pärast kahjustavate tegurite toimet või pärast mingit ajavahemikku.
Emigratsioon – väljaränne.
Endeem – liik või muu takson , mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Vähese leviku põhjus võib olla taksoni noorus või vastupidi, reliktsus.
Energeetiline efektiivsus– produktsioonienergia (P) ja toiduenergia (R+P) suhe P/(R+P), kus R on toidus sisalduva energia kasutamine elutegevuseks
Energia - on skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd.
Energiavoog - – Päikese kiirgusenergia järk-järguline hajumine (degradeerumine) ökosüsteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks (biooksüdatsioonis), vähesel määral võib energia ajutiselt väärinduda (tekivad energiarohked ühendid).
Entroopia – süsteemi määramatuse, korrapäratuse määr, ka kasutamiseks kättesaamatu energia määr. Entroopia kasvades väheneb kinnise süsteemi võime teha süsteemisisest tööd ja energia hajub. Lahtises süsteemis võib pöördumatute protsesside e. jääda muutumatuks või koguni väheneda, kuid süsteemi ja seda ümbritseva keskkonna entroopia ikkagi kasvab. Paljudel juhtudel kasut. vastandmärgiga e.-t, mida nimetatakse negentroopiaks: see on süsteemi korrastumuse, korrapärasuse määr.
Erosioon – uuristus, voolava vee kulutus , mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid, mulda. Intensiivsus sõltub vee hulgast, voolu kiirusest, vees oleva sette hulgast ja lõimisest, uuristatava kivimi kõvadusest jms. Eristatakse joonerosiooni ja lauserosiooni.
Eurütoop - Eurütoopne – elupaika vähevaliv (organism). Vastand on stenotoopne.
Eutroofne - rohketoiteline (veekogu). E-sed järved on harilikult elustikult rikkalikud ja mitmekesised ning väga produktiivsed . Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike.
Evolutsioon – Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke.
Fluktuatsioonid – lühiajalised pöörduvad muutused, mis ei ületa 10 aastat.
Fundamentaalne põhinišš – tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks
Fütomass – taimne b. Zoomass – loomne b. Mikrobimass – mikroobide b. Biomassi muutumise järgiaja ühikuis hinnatakse elukoosluse produktiivsust.
Gaasiline tsükkel - biokeemiline tsükkel
Geoloogiline aineringe- geoloogiline aineringe viib Maa pinnal murenenud kivimid maakoore liikuvais osades suurde sügavusse, kus need moonduvad ja toob moondekivimid hiljem jälle maapinnale murenema (on pidev kivimite ringlemine). Ulatuse ja kestuse järgi eristatakse mitmesuguseid aineringeid: 1) väike geoloogiline aineringe 2) suur geoloogiline aineringe 3) bioloogiline aineringe
Globaalne väljasuremine – taksoni kõigi isendite hävimine tervel planeedil. ( Massiline väljasuremine ehk massväljasuremine on paljude taksonite massiline ja ligikaudu samaaegne väljasuremine. See ilmneb, kui väljasuremise kiirus ületab tunduvalt liigitekke kiiruse).
Hajureostus - hõlmab suurt ala, mida põhjustavad põllul, aias ja metsas kasutatavad väetised ja mürkkemikaalid, õhusaaste jms.
Happevihm (happesademed) – pms. gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed. H-d põhjustavad saasteainete sadenemist ka saasteallikast kaugel. H-d põhjustavad mulla ja magevee happestumist ja vähendavad eeskätt okasmetsade produktiivsust.
Herbivoor - Herbivooria e. taimetoidulisus – taimtoidulise looma (herbivoori) ja taime omavaheline toitumissuhe. Herbivoor ehk fütofaag ehk taimtoiduline loom on loom, kes tavaliselt toitub ainult taimedest ja teistest autotroofidest. Herbivoori vastand on karnivoor . Mõnikord eristatakse herbivooride seas füko- ehk algofaage, kes toituvad vetikatest.
Heterotroof – organismid, kes kehaainese lähtematerjalina kasutavad organismivälist orgaanilist ainet. Heterotrofid on loomad, seened, parasiittaimed, ja valdav enamik baktereid.
Hoiuala – kaitsealune loodusobjekt , kus kaitstakse Natura-liikide (looma-, taime- ja seeneliigid) elupaiku väljaspool kaitsealasid, tagamaks nende soodsat seisundit.
Immigratsioon – isendite sisseränne teistest populatsioonidest.
Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.
Inimekvivalent (ie) – ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Hindamisalus on BHT, 1 ie = 54 g BHT5/ööpäevas. Võib väljendada ka teisiti: inimene põhjustab täieliku BHTt 75 g/d ning annab ööpäevas reovett keskmiselt 0,7 g fosforit ja 12 g N. Inimekvivalenti kasutatakse reostuskoormuse võrdlemiseks.
Integratsioon (lad. integratio – liitumine, terviku moodustamine, integer – terve) – liitumine.
Jäätmed – tekkekohas kõlbmatud, kuid mujal muuks otstarbeks (nt. toorainena) kõlblikud ained või materjal ( vanapaber , -raud, toidujäätmed). Jäätmete utiliseerimine vähendab keskkonda saastavate heitmete hulka.
Jäätmekäitlus – jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine (st. töötlemine ning ladestamine prügilatesse). Jäätmete liikumine jäätmekäitlusprotsessis on järgmine: jäätmete teke – kogumine – vedu –töötlemine – lõppladestus.
Kahjustamine – täielik biotsönoosi koostise ja struktuuri rikkumine väliste faktorite mõjul.
Kaitseala – inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja /või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike , kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust.
Kaltsifiil - lubjalembelised liigid ehk organism, mis eelistab elutseda lubjarikkas keskkonnas
Karnivoor - Loomtoiduline loom ehk lihatoiduline ehk kamnivoor ehk sarkofaag ehk harpaktofaag on loom, kes toitub teistest loomadest
Kasvuhooneefekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist ( soojus -) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 hulga suurenemine Maa atmosfääris.
Katse – loodusteaduste põhilisi uurimismeetodeid.
Keemiline degradatsioon – viljaka mulla kahjustamine või hävitamine ebaõige väetamisega või mürkainete kasutamisega.
Keskkond – tingimuste kompleks, milles biosüsteem asub. Ühelt poolt on see aineline oleluskeskkond (nt. vesi, muld, teise organismi sisemus), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm. tegurid) kogum.
Keskkonnakaitse - Keskkonnakaitse on ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivsete mõjude eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. Keskkonnakaitse olulisteks valdkondadeks on õhu-, vee-, mulla-, puhta joogivee kaitse, jäätmetega tegelemine jne.
Keskkonnakaitse meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Eestis tegeleb riiklikul tasemel keskkonna probleemidega Keskkonnaministeerium ja tema haldusalas olevad ametid: Maa-amet, Metsaamet ja Kalaamet, Looduskaitse Inspektsioon ja Mereinspektsioon.
Keskkonnamahutavus – populatsiooni arvukus, mille puhul populatsioon kasutab keskkonna varusid (toitu, pesapaiku) samal määral kui need looduslikult uuenevad. K-e vastava populatsiooni keskmine iive võrdub nulliga. Reaalse populatsiooni arvukus kõigub tavaliselt k-e ümber.
Kineetiline energia – väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv – valgusenergia , soojusenergia, elektrienergia , mehhaanilise liikumise energia.
Kiskja – röövloom, kes peab jahti saakloomadele.
Kisklus e. röövlus – röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe. K. reguleerib saakloomade arvukust, haigete loomade ärasöömine parandab saaklooma populatsiooni tervislikku seisundit, nõrkade ja väikese kohanemisvõimega isendite hävimine tagab loodusliku valiku tõhususe. K-st on okasnahkseil, ämblikulaadseil, putukail ja eriti selgroogseil, laiemas tähenduses ka mikroobidel.
Kliimaks – ökosüsteemi(de) koosluste arengurea enam-vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist (suktsessiooni) ei pruugi enam toimuda, ehkki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad.
Koaktsiad – organismide vastastikused suhted
Kohanemine – pöörduv, ontogeneetiline ( ontogenees – üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani) – isendiline – adaptatsioon . K. seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on kohanemus.
Kohastumine – pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. K. seisneb organismi ehituse või talitluse pärilikes muutustes. K-se tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talitluslikku iseärasust nimetatakse kohastumuseks.
Kommensalism e. ühelaudsus – kahe organismi (ka liigi, populatsiooni) suhe, mis on kasulik ühele osalisele – kommensaalile, kuid kasutu ja kahjutu teisele. K. on looduses tavaline ja ökoloogiliselt oluline, see väldib nt. ühe populatsiooni ainevahetussaaduste või toidujäätmete kogunemist. Eristatakse endo- ja eksokommensalismi (kokku puutuvad organismide välispinnad), tüüpilised endokommensaalid on nt. selgroogsete seedekulglas elavad bakterid ja algloomad.
Konkurents – isendite negatiivne koaktsioon (vastastikku piirav kooselu vorm), ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht vähest ressurssi. Tavalisimad on eluruumi- ja toidukonkurents. K. võib olla liigisisene või liikidevaheline. Populatsioonitiheduse suurenedes k-I surve kasvab. Konkurents väheneb iseenese toimel kas ühe osalise hävimise või osaliste erinevuste suurenemise tagajärjel.
Konsument ehk tarbija– organismid kes otse või kaude (teiste tarbijate vahendusel) toituvad produtsentide loodud primaarprodukstsioonist. Konsumentide hulka kuuluvad kõik heterotroofid . Konsumendid moodustavad toiduahelas teise lüli ja sellele järgnevad lülid.
Kontiinum – pidevus. Topograafiline k. väljendub selles, et taimekoosluste piirid on looduses hajusad , kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala. Taksonoomiline k. – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused. Ajaline k. – nii topograafiline kui ka taksonoomiline k. muutuvad ajaliselt.
Kunstlik valik – inimese sihipärane tegevus meeldivate või kasulike omaduste väljaarendamiseks.
Kõigetoidulised e. omnivoorid – loomad, kes söövad mitmesugust (nii taimset kui ka loomset) toitu (nt. metssiga , pruunkaru, hallvares ).
Levik - liigi territoriaalne paiknemus.
Levila - sama, mis areaal. Areaal e. levila – mingi taksoni või süntaksoni esinemisala (territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunut nim. sekundaarseks. Potentsiaalne a. hõlmab kõiki elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu võiks liiki introdutseerida.
Levimine – populatsiooni asula või liigi levila avardumine liigiomaste levimisviisidega.
Liigierisus – näitab. kuidas antud ala isendite koguarv jaotub erinevate liikide vahel.
Liigirikkus – näitab erinevate liikide arvu antud alal.
Liik – ( species ), bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus (takson), on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Tüpoloogiliselt on liik selline organismide klassifikatsiooni väikseim üksus, mis erineb igast muust liigist mitme tunnuse poolest, vahepealseid vorme ei ole või on väga vähe.
Loendus – loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel.
Lokaalne väljasuremine – taksoni kõigi isendite hävimine teatud alal.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja -hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise.
Looduskaitseala – looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside ning haruldaste ja hävimisohus olevate ja/või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. Jaotatakse loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
Looduslik valik – iseeneslik mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus, genotüüpide diferentseerunud paljunemine. Loodusliku valiku peategurid on a) abiootilise keskkonna tegurid, b) teiste organismide kahjulik või soodne mõju (vaenlased või sümbiondid), c) teiste organismide mõju ressursside kasutamise kaudu (konkurents), d) organismi komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis või loote ja emaorganismi vastastikune mõju (sisemine valik), e) sugupoolte suhted (suguline valik).
Looduspark – looduslikult mitmekesine ja esteetilise väärtusega, rahvuspargiga sarnanev kaitsealune territoorium kultuurmaistus, puhke - ja kompensatsiooniala. Nimetatakse ka rahvuspargi Euroopa teisendiks.
Lubatud piirheide (LPH) – heitveega veekogusse või juhtmesse lastava ainehulga normatiividega või rahvusvaheliste lepetega seatud ülempiir. LPH kindlaksmääramisel arvestatakse veekasutuskohas lubatud piirkontsentratsiooni ja veekogu isepuhastumisvõimet.
Lubatud piirkontsentratsioon (LPK) – vees, mullas või toiduaines sisalduva aine riiklikult normitud või rahvusvaheliste lepetega sätestatud kontsentratsioon, mille ületamise korral vesi, muld, õhk või toiduaine loetakse saastatuks.
Maastik – 1. komplitseeritud kogum ökosüsteemidest, mille primaarne produktiivsus on sõltuv muldade produktsioonivõimest ning mullaprotsesside ajalis-ruumilisest dünaamikast. Viimase diagnostiline olemus kajastub mullaprofiilide diferentseerumises. 2. ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (nt. voor , Vooremaa). Igal maastikul on oma teket ja arengut kajastav struktuur. Inimühiskonna jaoks on maastik ressursse tootev, keskkonda taastootev ja geenifondi säilitav süsteem, peamisi säästliku loodusvarakasutuse ja k-kaitse objekte.
Maastikukaitseala (looduspark) – haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhkeeesmärkidel. Jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Loodus- või kultuurmaistu osa, mis vajab ökosüsteemide puutumatuse või kultuurilooliste ja esteetiliste väärtuste pärast kaitset. Põhieesmärk on maastiku ilme säilitamine. Rohkest Lääne- ja Kesk-Euroopas.
Maavara ehk maare ehk maapõuevara on maapõues leiduv orgaaniline või mineraalne loodusvara , mida käesoleval ajajärgul on võimalik tasuvalt kasutada.
Masindegradatsioon- on viljaka mulla kahjustamine või hävitamine masinatega
Mesotroofne- keskmisetoitelised siseveekogud (Eestis on 40% siseveekogudest rohketoitelised)
Mitmekesisuse all mõeldakse erinevate elukeskkondade üldist muutlikkust või siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutavate erinevate organismide paljusust – kogu elukeskkonna rikkust.
Modelleerimine – tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Mudelil sooritatakse operatsioone, mille originaalil tegemine on liiga kulukas (näit. kliimamuutuste stsenaariumide modelleerimine), raske või eetiliselt lubamatu.
Monitooring – e. seire , plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonnaseisundi uurimine selleks loodud jaamades. Monitooringujaamad rajatakse inimtegevusest mõjutamata v. võimalikult vähe mõjutatud aladele (foonaladele), inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja nende siirdealadele. Võib olla kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne. Bioloogiline m. – elustiku ajalise ja ruumilise muutuse monitooring.
Mutageenid – mutatsioone tekitavad või nende ilmumise sagedust suurendavad organismivälised tegurid – gamma - ja röntgenkiirgus, keemilised ühendid ( alkaloidid ), viirused.
Mutatsioon – s.o. kromosoomide struktuuri või arvu muutumisest tulenev genotüübi muutus. Mutatsioonid võivad olla: a) iseeneslikud (spontaansed) – muutused DNA struktuuris on toimunud sisemistel põhjustel; b) mutageenide toimel tekkinud.
Mutualism e. sümbioos – liikidevaheliste suhete vorm, kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. Võib piirduda mõne vajaduse vastastikuse rahuldamisega või seisneda mitmekülgses sõltuvuses.
Mükoriisa e. seenjuur – kõrgemate taimede ja seente kooselu – seen varustab taime vee ja mineraalidega, vastu saab taimelt süsivesikuid.
Müra – ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põhjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud . Müra tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist.
Neoendeem- noor, alles väikese levialaga liik (on noor takson, mis ei ole veel laialt levida jõudnud)
Neutralism – 1. evolutsiooniteooria, mille järgi looduslik valik toimub molekulaarsel tasandil üksnes kahjulikke muutusi kõrvaldavalt, enamik molekulaarmuutusi on organismide suhtes neutraalsed ega allu valikule ja organismi valgud evolutsioneeruvad kindla autonoomse kiirusega. 2. liikide suhete indiferentne vorm: koaktsioonide puudumine koos elavate eri liikide populatsioonide vahel. Baktereil sedastatakse neutralismi erineva metabolismitüübiga liikide korral.
Ohtlikud jäätmed- (vedelad, tahked , mudataolised, konteinerisse suletud gaasid) on oma olemuselt (keemiline aktiivsus; toksilisus; plahvatusoht - isesüttivus; korrosiivsus) inimesele ja keskkonnale kahjulikud ja nõuavad erikäsitlust. Kodusest majapidamisest kuuluvad siia eelkätt patareid, vananenud ravimid, lakid , värvid.
Ohver- saakloom
Oligotroofne – vähetoiteline, toitevaene (veekogu või soo).
Olmedegradatsioon- on viljaka mulla kahjustamine või hävitamine olmejäätmetega (igapäevase elu tegemistega viljaka mulla kahjustamine)
Olmejäätmed on inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Kõik koduses majapidamises tekkivad jäätmed, kaasa arvatud ohtlikud jäätmed.
Omnivoorid – kõigesööjad, segatoidulised, kõigetoidulised loomad.
Ontogenees – üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani.
Optimaalala – ökoloogilise teguri selline intensiivsus, kus teguri toime organismi arengule on kõige soodsam .
Osooniauk- on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat
Paleoendeem – kauges minevikus tekkinud takson, mis on endeemne levila kahanemise tõttu.
Parasiidid – nugilised, organismid, kes elavad teistes organismides (endoparasitism) või nende pinnal (ektoparasitism) ja kasutavad nende koostis- või toitaineid. Obligaatparasiidid peavad elutsükli jooksul tingimata mõnd aega peremehe arvel toituma; fakultatiivparasiidid nugivad ainult soodsail juhtudel ja elavad ülejäänud aja vabalt.
Parasitism e. nugilisus – eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit e. nugiline – toitub teise organismi – peremehe – kehavedelikest, kudedest või seedinud toidust. Kokkusaamise korral (A+ B-) Lahus elu korral (A- B0). Parasiit kasutab peremeest kas: ajutiselt – fakultatiivne ( voodilutikas , kirp) perioodiliselt või kogu elu vältel – obligaatne ( laiuss ).
Piiranguvöönd – kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja poolt kehtestatud tingimustega. Piiranguvööndi metsad vastavad kaitse-eeskirjast tulenevalt kas hoiuvõi kaitsemetsa kategooriale.
Populatsioon – asurkond , rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Funktsionaalsest aspektist on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust. Geneetilisevolutsioonilisest aspektist moodustab populatsiooni omavahel vabalt ristuvate isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest sel määral isoleeritud, et nad võivad lahkneda. Territoriaalsest aspektist on p. ühe liigi isendite rühm, mis on teistest rühmadest ruumiliselt eraldunud. Eristatakse geneetilist (genotüüp), fenotüübilist (fenotüüp), vanuselist (elutabel, vanuskoosseis), soolist (sugude suhe), seisundilist e. füsioloogilist (seisund, vitaalsus), ruumilist (territoriaalset) ja sesoonset populatsioonistruktuuri, loomadel ka etoloogilist e. sotsiaalstruktuuri ( hierarhia ).
Populatsioonilained – populatsiooni arvukuse suur kõikumine keskmise taseme ümber keskkonnategurite ja populatsioonisisese homöostaatilise regulatsiooni koosmõjul. Arvukuse suurenemises seisnevail p-il on oluline evolutsiooniline ja levimisbioloogiline tähtsus: nad põhjustavad invasioone, uute elupaikade asustamist, ruumilise isolatsiooni katkemist ja areaali laienemist.
Primaarseks suktsessioonks nimet. kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamist.
Produktsiooniefektiivsus - ehk energeetiline efektiivsus – produktsioonienergia (P) ja toiduenergia (R+P) suhe P/(R+P), kus R on toidus sisalduva energia kasutamine elutegevuseks
Potentsiaalne energia – kasutamata töövaru – bensiin , pingul kumm jne.
Produtsendid – tootev organism) tootjad, orgaanilist ainet sünteesivad rohelised taimed ja autotroofsed bakterid. Moodustavad kõigis toiduahelais esimese lüli.
Protokooperatsioon – kahe organismi ajutine koostegevus, mis annab mõlemale eelise, kuid pole obligaatne. Sümbioosi üks vorme: Kokkusaamise korral (A+ B+) Lahus elu korral (A0 B0) .Mikroobidel põhineb metabolismiseostel või avaldub mingi erilise ainevahetusprotsessi käivitumises (vähk ja aktiinia) ristik ja mesilane ; lehetäi ja sipelgas).
Prügila- prügimägi, pms. tahkete heitmete kaadamispaik.
Punane raamat – ohustatud ja haruldaste seene-, taime- ja loomataksonite nimestik koos vormikohase andmestikuga.
Punktreostus- koldeline reostus (nt asulates , tootmisettevõtte ja farmides moodustuvat) (nt kütuse tsistern lekib ühe koha peal, reostus ei levi suurelt , selline ongi punktreostus).
Rahvuspark – 1. erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks; rahvuspark jaotatakse loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. 2. suhteliselt suure pindalaga ja valdavalt loodusmaistuga kaitsealune territoorium, millel kaitstakse ökosüsteeme, uuritakse neid, tehakse ökoloogilist selgitustööd, võimaldatakse inimestele rekreatsiooni ning säilitatakse kohalikku kultuuripärandit. Osa r-e, eriti täieliku kaitse all olevad alad (reservaadid), on sisuliselt biosfäärikaitsealad. Rahvuspargi staatusega kaitsealasid on maailmas ligi 2000, vanim Yellowstone´I r. (USA-s, asutatud 1872. a.).
Redutsendid – lagundajad, loomset ja taimset surnud orgaanilist ainet ensüümide abil lagundavad bakterid ja seened. r-de tegevuse tagajärjel vabanevad mineraalained ja võimaldub nende uuesti kasutamine produktsiooniprotsessis.
Relikt e. jäänuk – 1. biogeogr. takson, mille areaal on võrreldes varasemaga tugevasti kahanenud; 2. sünökol. – liigi populatsioon, mis on erandlikult säilinud suktsessiooni mõnest varasemast arengujärgust või (kultuurmaistus) hävinud looduslikust taimkattest; 3. süstemaatikas – takson, millel ei ole lähedasi sugulasrühmi.
Reostumine – vee saastumine , loodusliku veerežiimi või vee kvaliteedi rikkumine. Kui vette on lastud orgaanilisi või anorgaanilisi aineid või vee temp. on muudetud, võib ta osutuda mõneks otstarbeks kõlbmatuks.
Reostuskoormus – reostava aine hulk vees, avaldub ainekontsentratsiooni ja reoveehulga korrutisena. Määramiseks mõõdetakse ööpäevas vette lisanduvat ainehulka. Reostuskoormust võib väljendada ka inimekvivalentides.
Reovee sete – reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste puhastusmeetoditega eraldatud või veekogudesse settinud suspensioon . Eristatakse toor -, anaeroobselt (kääritatud) või aeroobselt stabiliseeritud, tahendatud (niiskus 40...60%) ja kuivatatud setteid (5...20%). Reoveesetted on stabiliseerimata orgaanilise aine (hapnikutarve), tõvestavate mikroobide ja raskmetallisisalduse pärast keskkonnaohtlikud. Mõnd liiki reoveest (nt. olmeveest ja toiduainetöösuse reoveest) eraldatud reoveesetet võib pärast töötlemist kasutada väetisena või söödatoorainena. Et setet tekib palju (1...3% reovee hulgast), on selle käitlus reoveepuhastuse raskemaid ja kulukamaid protsesse (30...40% puhastuskuludest).
Reovesi – olmes või tootmises rikutud vesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud.
Reservaat – vt. loodusreservaat. Loodusreservaat – loodusreservaat on kaitseala otsesest inimtegevusest puutumata loodusega maa- või veeala , kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Loodusreservaadis on keelatud:
igasugune majandustegevus ning loodusvarade kasutamine; inimeste viibimine , välja arvatud järelvalve-, teadus- ja päästetöödel.
Roheline revolutsioon – 1960. aastatel õnnestus tänu saagirohkete sortide kasutuselevõtule (kääbusnisu, riis IR-8) ja intensiivsele põllumajandusele (väetised, pestitsiidid , niisutus) arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut. Seda nimetati roheliseks revolutsiooniks.
Saasteaine – reoaine, soovimatu tahke, vedel või gaasiline aine vees, õhus, mullas, toiduaines vm. Tähtsaimad gaasilised s-d on SO2, NO, NO2, CO, HF, NH3, H2S, O3 ja süsivesinikud, tahked s-d on näit. tolm, tuhk, tahm ja metallide hapendid.
Saastekoormus – heitmetega mingi ajavahemiku kestel looduskeskkonda sattuvate ja selle omadusi rikkuvate ainete hulk.
Saastumine – reostumine, mis tahes tahke, vedela või gaasilise aine, energia või mikroobide inimese põhjustatud sattumine keskkonda, toiduainetesse või organismidesse hulgal, mis ületab nende pikaajalise keskmise loodusliku sisalduse.
Sekundaarne suktsessioon- on mingil põhjusel osalt hävinud elustikuga kasvukoha varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine . S-ga põimuvad ökosüsteemi muutumise muud vormid (lühemad fluktuatsioonid ja kliimakõikumised ning pikaajalised kliimamuutused ).
Setteline tsükkel- biokeemilise tsükli (ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse
loodusesse ) üks peamine osa (teine peamine on gaasiline tsükkel).
Sihtkaitsevöönd – kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena. S-i metsad kuuluvad hoiumetsa kategooriasse. Sihtkaitsevööndis paiknevate haruldaste liikide elupaikades või kasvukohtades ning rändliikide koondumispaikades on vastavalt kaitse-eeskirjale inimese viibimine keelatud, v. a. järelvalve-, teadus- ja päästetöödel. Samuti on keelatud mootorsõiduki, jalgratta ja ujuvvahendiga liiklemine ning telkimine , lõkke tegemine ja rahvaürituste korraldamine.
Stenotoopne – elupaigatruu, kindlatüübilist elupaika valiv, kindlas biotoobis elutsev (organism). Vastand: eurütoopne.
Suktsessioon e. koosluste vahetus – ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul.
Suremus – ajaühikus hukkunus isendite arv. Sõltub liigist, isendite vanusest, populatsiooni seisundist, keskkonnategureist jms. Võib väljendada absoluutarvudes või suhtarvuna ühe isendi kohta. Vastand: ellujäämus.
Suures geoloogilises aineringes- satuvad Maa pinnal murenenud tard - ja moondekivimeist moodustunud settekivimid maakoore liikuvais osades suurde sügavusse ja moonduvad seal, aga moondekivimid satuvad hiljem jälle Maa pinnale ja murenevad.
Sümbioos – kahe eri liiki organismi (sümbiondi) mõlemale kasulik või vajalik kooselu.
Sündimus – ajaühikus sündinud isendite arv. Sündimus jaguneb: 1) maksimaalne sündimus – uute isendite juurdetuleku teoreetiline maksimumkiirus ideaalsetes tingimustes, s.t. siis. kui puuduvad limiteerivad ökoloogilised
faktorid ja sündimust piiravad ainult füsioloogilised faktorid. 2) ökoloogiline e. realiseerunud sündimus – uute
isendite juurdetuleku kiirus konkreetsetes keskkonnatingimustes. Immigratsioon – st. isendite sisseränne teistest populatsioonidest.
Sünergism – (ökoloogias) keskkonnatingimuste koosmõju.
Sünökoloogia – populatsioonide suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid uuriv ökoloogia haru.
Süsteem (kr. system – terve, koosnemine osadest, ühinemine) e – omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum. Süsteem moodustub elementidest, mida võib käsitada kui tema ehituse (struktuuri) terviklikke algosi. Süstemaatikas on süsteem – orgaanilise looduse klassifikatsioon . Ökoloogias süsteem – on looduses vaadeldavas paigas asetleidvate omavahel seoses olevate protsesside ja nähtuste kogum. Süsteemi uurides pööratakse peatähelepanu aineringele ja seda kujundavatele teguritele.
Zoomass – kõikide loomade biomass (10 miljardit t kokku, mis moodustab ainult 3% biosfääri kogu biomassist ja sellest omakorda 90% kuulub putukatele).
Taastumatu loodusvara- loodusvara, mis tekib aeglasemalt kui jõuame tarbida
Taastuv loodusvara- loodusvara, mida tekib rohkem kui jõuame ära tarbida
Taluvusala (piirid)- taluvusala piiridel kannatab organism stressi all.
Teadus(lik) -tehniline revolutsioon – algas 20. saj. keskpaigas, mil teaduse areng sai aluseks ühiskonna heaolu kasvule ja tööstuse arengule. Selle käigus muutus nii töö struktuur, tehnika, mõjutatud said nii kultuur kui olme. Teadus-tehniline revolutsioon sündis suurimate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul – töö kompleksne automatiseerimine, uute energialiikide avastamine ja kasutamine, uute materjalide loomine jne. – raadio, televiisor, arvutid , laser, aatomienergia . Need avastused tehti kõik 20. sajandi alguses või esimesel poolel. Hiljem on asju ainult täiustatud. Viimastel aastakümnetel (50) ei ole avastatud midagi sellist, mis oluliselt muudaks inimeste elujärge.
Tegelik nišš – reaalses biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, parasiitide jne. olemasolul kujunev tingimuste kompleks; piirid, milles liik reaalselt elab.
Tehnokraatia (Kr. techne – kunst ) – tehnika ja tehnikateadlaste võim. Tehnokraatlik suhtumine looduskasutusse hindab üle tehnoloogilisi aspekte ja eirab loodusteaduste arvestamist keskkonnakaitses. Tehnokraatia käsitab keskkonnakaitset üksnes elukeskkonna normatiividele vastavuse tagamisena tehnoloogia täiustamise kaudu, kui on piisavalt raha. Põhimõte on selles, et inimene on tehnika jaoks, mitte tehnika inimese jaoks.
Toiduahel – jada organisme, keda seostavad järjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine. Toiduahela tüüpe on kiskahel , laguahel ja nugiahel .
Toiduvõrk – toitumissunete võrk, omavahel põimunud toiduahelate kogum. Ka konneks.
Tsönoos (biotsönoos) Biotsönoos (kooslus) – elukooslus, ühesuguste keskonnatingimustega ala (biotoobis) elavate organismide kogum (ökosüsteemi elusosa); mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. B-s. moodustub toiduahelaist keerukas suhete süsteem – biotsönootiline konneks, mis reguleerib liigilist koosseisu ja liigirohkuse korral tagab b-i säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme.
Tööstusjäätmed on toodangu valmimisel või töö tegemisel tekkinud jäägid, mis oma tekkekohas või antud tehnoloogilises protsessis kaotanud oma algsed tarbimisomadused.
Tööstusrevolutsioon – Inimeste arvu hüppelist suurenemist 19. sajandil mõjutas tööstusrevolutsioon, mille käigus manufaktuurne tööstus asendati vabrikulisega. Tööstusrevolutsioon sai toimuda tänu ostuvõimelise turu moodustumisele, kapitali kuhjumisele, tööjõu vabanemisele põllumajandusest ja mehhaanika arengule. Tööstusrevolutsioon algas 1760–1780. a. Inglismaal ja alguses tekstiilitööstuses (tänu orjatöö kasutamisele oli ka puuvill odav). Leiutati kudumismasin ja aurumasin , kuid need leiutised olid üksikud ning tehnika areng ei olnud seotud teadusega.
Urbanisatsioon - linnade pidurdamatut kasvu ja inimeste koondumist linnadesse nimetatakse urbanisatsiooniks ( või siis loomade, lindude eluviisi ja käitumise muutumine linnas).
Vaatlus – jälgimine, on paljude uurimismeetodite aluseks.
Valik - mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus.
Valik – so. mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus: 1)kunstlik valik 2)looduslik valik. Loodusliku valiku peategurid: 1) abiootilise keskkonna tegurid; 2) teiste organismide otsene kahjulik või soodne mõju (vaenlased, sümbiondid); 3) teiste organismide mõju ühiste ressursside kasutamise kaudu (konkurents); 4) organismi komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis; 5) sugupoolte suhted e. suguline valik. Kunstlik valik e. selektsioon – valiku teeb inimene kas teadlikult või enese teadmata. Teadlik valik tehakse omale meelepäraste tunnustega taimede või loomade välja valimisega ning nende ristamisega samaväärsetega suurema saagi või
toodangu saamiseks. Saavutatud muutusi saab säilitada kloonimise teel, kus siis järglane on täpselt vanema koopia, või taimi ka pistokstega, tütartaimedega jne. e. vegetatiivselt.
Vanusepüramiid- selle kõrgus vastab maksimaalsele elueale ja laius näitab vanuserühmade osatähtsust.
Väike geoloogiline aineringe – Väike geoloogiline aineringe hõlmab Maa pinna kivimite murenemise, murenemissaaduste kandumise tuule ja veega veekogudesse ning settimise, tihenemise ja kivistumise settekivimeiks, mis hiljem geoloogiliste välisjõudude mõjul uuesti murenevad. Suures geoloogilises aineringes satuvad Maa pinnal murenenud tard- ja moondekivimeist moodustunud settekivimid maakoore liikuvais osades suurde sügavusse ja moonduvad seal, aga moondekivimid satuvad hiljem jälle Maa pinnale ja murenevad.
Väljasuremine – taksoni kõigi isendite hävimine (väljasuremine). Liigi kõigi isendite hävimine
Ökoamplituud (ökoloogiline amplituud ) – keskkonnaparameetri piirkond, mille mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda (ökoloogilise teguri intensiivsuse vahemik, mis jääb alumise ja ülemise taluvusläve vahele). Autökoloogiline amplituud hõlmab kogu parameetri piirkonna, mille taksoni isendite elu on mõeldav, sünökoloogiline amplituud ainult selle piirkonnaosa, kus taksoni isendid tegelikult elavad, st. kus teised organismid neid välja ei tõrju.
Ökoloogia – teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikuseist suhteist. Termini võttis kasutusele saksa teadlane E. Haeckel 1866.a. Ö. aktuaalsed ülesanded on seoses loodusvarade aruka kasutamise ja taastamisega ning keskkonna saastamise vähendamisega.
Ökoloogiline nišš (ehk ökonišš) näitab liigi rolli koosluses, mis kujuneb suhetes teiste liikide ja keskkonnaga. Iseloomustab liigi või populatsiooni suhtumuslikku positsiooni eripära ökosüsteemis.
Ökoloogiline nišš on: 1) populatsiooni püsimiseks tarvilike keskkonnategurite olemasolu. 2) liigi koht ökosüsteemis (ökoamplituudide vahemik), mis on määratud tema biootilise potentsiaali ja ümbritsevate keskkonnategurite koosmõju poolt. Eristatakse: a) fundamentaalset põhinišši – tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks;
b) realiseerunud e. tegelik nišš – reaalses biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, parasiitide jne. olemasolul kujunev tingimuste kompleks; piirid, milles liik reaalselt elab.
Ökoloogiline püramiid – Eltoni püramiid, ökosüsteemi troofilise struktuuri kujuti: astmikpüramiid, mille astmed on troofilised tasemed. Astme maht (pindala, laius) on võrdeline troofilise taseme organismide summaarse massi, arvu või energiasisaldusega. Ö. püramiidi ülemine aste on alumisest alati väiksem ainult juhul, kui vaadeldav suurus on troofilisi tasemeid läbiv energiavoog.
Ökosüsteem – 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiriteldaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi.
Ökotoksikoloogia – teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga looduses. Toksikoloogia haru.
Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist ( servaeffekt ). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad ) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid.
Ökotoop – taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. biotoop) kompleks.