Majandusteooria (12)

Majandusteooria – majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega. Jaotub makro- ja mikroökonoomikaks. Hõlmab palju erinevaid distsipliine, mille ühiseks jooneks on see, et esiplaanil on üksiku majandussubjekti suhted teistega . Põhiküsimuseks on see, kuidas mõjutavad üksiksubjekti otsused kollektiivseid otsustusi ja nende kaudu saavutatavat tulemust ning kuidas kollektiivsed otsused mõjutavad indiviidi käitumist. Põhieesmärgiks on majandusprotsesside olemuse ja seaduspärasuste selgitamine ja arengu prognosimine, ka baasi loomine inimeste aktiivseks sekkumiseks majanduse arengusse .
Mikroökonoomika – teoreetiline majandusteaduslik distsipliin , mida iseloomustab rangetel eeldustel põhinev, üksikobjektist(ettevõte, majapidamine ) lähtuv käsitlusviis. Seaduspärasusi on empiiriliselt raske kontrollida.
Makroökonoomika – rahvamajanduse kui terviku tulemuslikkuse mõõtmine ja majandussektorite seoste problemaatika. Protsesse vaadeldakse kogu majanduse (riigi) tasandilt ( majapidamised koondatakse majapidamissektoriteks, ja ettevõtted ettevõttesektoriteks). Uurib majanduse kui terviku käitumist, keskendub kõigi üksikute majandussubjektide individuaalsete tegevuste koosmõju uurimisele. Uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, koguprodukti maht ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused ( inflatsioon ), tööpuudus, rahaturg jne. Oluline roll on valitsuse poliitikal.
Majandusmudel – ettekujutus tegelikest majandusprotsessidest, mis on taandatud ühe konkreetse valdkonna tähtsamatele seostele. Tegelikkus ei ole korraga haaratav, sest on liialt keeruline, seepärast püütakse seda analüüsides lihtsustada ja arvestada vaid väikest kõige olulisemat osa tegelikkusest. Saadud lihtsustatud mudeli analüüsi tulemused pole enamasti tegelikkuses seetõttu kontrollitavad (ei pruugi kehtida need eeldused). Mudeli tulemuste tõlgendamisel tuleb sellega arvestada. Teoreetiline mudel – mõtteeksperiment, mis aitab tegelikkuse teatud aspekte mõista. Põhineb oletustel nähtuste põhjuste ja tagajärgede kohta.(kontrollimine vaatluse ja eksperimentide põhjal pole võimalik). Ökonomeetriline mudel – tuletatud tegelikust majandussituatsioonist, võrrandiks on tõesed põhjuse ja tagajärje seosed. (järeldusi on võimalik praktikas kontrollida)
Homo oeconomicus – täiesti ratsionaalne , majaduslikult mõtlev, sõltumatu, egoistlik , tundetu, psühholoogilistest teguritest mitte mõjutatud
Majandussubjektid – sisemaised tootvad subjektid - ettevõtted ja sisemaised tarbivad subjektid – majapidamised, riik ja välismaa
Majandussektorid – iga majandussubjekti edasist käitumist on võimatu prognoosida, kuna majanduses osaleb sadu tuhandeid majandussubjekte ja toimub lugematul arvul transaktsioone. Ülevaatlikkuse tagamiseks agregeeritakse majandusüksused sektoriteks ja ühelaadsed transaktsioonid agregaatideks. (vaid makroökonoomilise käsitluse puhul – mikros eeldatakse, et majsub on sõltumatud ja nende individuaalsetest valikutest tulenevad üldised seaduspärasused). Toimub suur infokadu, lihtsustamine tingib selle, et makroökonoomilised mudelid on alati stohhasstilised. Majapidamissektorid – eelkõige tarbekaupade lõpptarbijad ja maksumaksjad (vahendeid saadakse tööjõumüügist, tulusiirdest, individuaalsest tegevusest, omandist). Ettevõttesektor – kõik õiguslikult iseseisvad majandusüksused, mis toodavad ja müüvad kaupu ning teenuseid, reeglina sellise hinnaga, mis katab tootmiskulud. Valitsussektor – riiklikud ja kohalikud halduüksused ning muud riiklikud institutsioonid . Välissektor – kõik välisresidendid.
Valiku- ja jaotusprobleem – mikroökonoomika keskne probleem. Parima alternatiivi valik ja nappide ressursside jaotamine parimal viisil. Mudeli püstitamisel tehtavad ranged eeldused võimaldavad mudeli analüüsil kasutada täpseid matemaatilisi seoseid . Vaadeldakse üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel .
Abstraktsioon – kasutatakse majandusmudeli püstitamisel. Valitakse huvipakkuv valdkond ja olulised seosed selles valdkonnas. Reaalsus väljaspool käsitletavat valdkonda ja mitteolulised seosed valdkonna sees jäetakse vaatluse alt välja ja eeldatakse, et need ei muutu
Ceteris paribus printsiip – tulemused kehtivad vaid siis, kui muud tingimused ei muutu. Ülejäänud jääb samaks.
Optimaalsusprintsiip – tulenevalt piiratud ressurssidest rakendab mikroökonoomikas vaadeldav majandussubjekt optimaalsusprintsiipi – püüab erinevate käitumisvõimaluste hulgast valida sellise, mis rahuldab tema vajadusi parimal viisil. Selle rakendamiseks on kaks viisi: püütakse saavutada max tulemus fixeeritud ressurssidega või fikseeritud tulemus minimaalsete ressurssidega. Mõlemat korraga võimalik rakendada pole võimalik.
Tasakaal majandusteoorias – süsteemi rahulik seisund, majandusnähtusi kirjeldavatel näitajatel ei ole muutumisdendetsi. On stabiilne kui pärast süsteemi tasakaalust väljaviimist mingi välise teguri poolt jõuab ise uuesti tasakaalu tagasi.
Tasakaalu stabiilsus – kui pärast süsteemi tasakaalust väljaviimist mingi välise teguri poolt, jõuab see ise uuesti tasakaalu tagasi. Ebastabiilse tasakaalu korral aga peab sekkuma mingi süsteemiväline jõud, näiteks peab turu tasakaalustama sel juhul valitsuse sekkumine.
Agregeerimine – kuna majandusprotsessides osaleb sadu tuhandeid majapidamisi, tuhandeid eraettevõtteid, sadu avalik-õiguslikke ettevõtteid ja munitsipaalasutusi, kümneid finantsasutusi. Iga päev tehakse miljoneid otsustusi kaupade ja teenuste tootmise ning tarbimise, tööjõu pakkumise ja värbamise, krediidi ja maksete valdkondades. On mõeldamatu, et kogu selle andmehulgast lähtudes oleks võimalik iga majandussubjekti edasist käitumist prognoosida. Ülevaatlikkuse tagamiseks tuleb ühelaadsed majandusüksused agregeerida sektoriteks ja ühelaadsed transaktsioonid agregaatideks. Ainult makroökonoomiliste kontseptsioonide loomisel. Agregeerimine on seotud suure infokaoga.

Mikro - ja makroökonoomilise lähenemisviisi erinevused.
Mikroökonoomiline lähenemisviis lähtub üksiksubjektist, käsitlus algab üksikust majandussubjektist – nende otsuste koosmõjul formuleeruvad majandusprotsesside üldised seaduspärasused. Liigub üksikult üldisele. Keskseks probleemiks on valiku- ja jaotusprobleem. Mikroökonoomikas rakendab majandussubjekt optimaalsusprintsiipi. Makroökonoomiline käsitlusviis vaatleb tervikuna rahvamajanduse tulemuslikkust, tegeleb majandussektorite problemaatikaga, protsesse vaadeldakse kogu majanduse (riigi) seisukohalt. Keskendub kõigi üksikute majandussubjektide individuaalsete tegevuste koosmõju uurimisele. Analüüsib rahvamajanduse agregaatide vastastikuseid suhteid ja tuletab majanduse üldiseid seaduspärasusi. Eeldatakse, et eksisteerib „keskmine” MP ja EV. Makroökonoomika tegeleb nende tegurite olemuse analüüsimisega, mida mikroökonoomikas vaadeldakse etteantutena ja muutumatutena (ceteris paribus).
1.2. Struktuuriökonoomikat iseloomustab – tegeleb turule orienteeritud ettevõtete tegevuse analüüsiga ( organisatsioon ja turustamine). Püütakse selgitada, millistes situatsioonides peaks riik majandusse sekkuma (soodustama konkurentsi, maksud , jne)
Institutsiooniökonoomikat iseloomustab – teooria loomisel püütakse arvesse võtta erinevaid regulaatoreid, nagu konkurents ( turg ), normid, heategevus ja bürokraatia. ( turumajandus arvestab vaid konkurentsi ja plaanimajandus bürokraatia kadu avalduvat avalikku võimu).
1.3. Majandusteoorias on vaja lihtsustavaid eeldusi, sest tegelikkus ei ole korraga haaratav, sest on liialt keeruline, arvestatakse vaid väikest kõige tähtsamat osa tegelikkusest (majandusmudel). Agregeerimine, sest üksikute majandussubjektide käitumist võimatu prognoosida.
1.4. Riigirahanduse ja arenguökonoomika sarnasused – mõlemad on kitsamalt suunitletud majandusteoreetilised distsipliinid, mis uurivad majanduselu konkreetseid valdkondi ja seovad mikro- ja makroökonoomilise käsitluse.
1.5. Majandusteoreetilise mudeli tõlgendamisel tuleb arvestada sellega, et tulemused kehtivad vaid teiste tingimuste samaks jäädes – ceteris paribus printsiip.
1.6. Mikroökonoomilise teooria empiiriline kontroll on keerulisem, sest lihtsustatud mudel ei vasta tegelikkusele – teoorias tehtud eeldused ei ole tegelikkused täiel määral täidetud, andmed on raskesti kättesaadavad. (makroökonoomikas on vajalikud andmed majanduse koondnäitajate kohtastatistikaasutuste abil kerge leida – inflatsioon, tööpuudus, majanduskasv jne, mikroökonoomikas eeldatavate seoste kehtivuse konktrollimiseks on vaja koguda andmeid üksikutelt majapidamistelt ja ettevõtetelt – vastus ei pruugi inimese ettevaatlikkuse tõttu vastata tegelikkusele ja ei olda valmis andmeid avaldama).
1.7. Väljendusviisid majandusteoorias
Verbaalne – majandusteooria loomise alus. Enne seoste analüüsimisele asumist tuleb defineerida järgnevad mõisted, mida kasutatakse tavaelus teise tähendusega, kui majandusteoorias, nt turg.
Graafiline – parem ülevaatlikkus, hinna ja koguse seos, mõõtkava pole oluline, kujutab positiivset osa.
Matemaatiline – kui leitud seaduspärasusi soovitakse ka statistiliste andmete abil kontrollida, nt q=200/p
1.8. Optimaalsusprintsiibi rakendamise võimalused
Püüda saavutada max tulemus fiks ressursside juures või püüda saavutada fiks tulemus min ressursside juures.
1.9. Tasakaaluanalüüsi põhitehnikad
Tasakaalu ja mittetasakaalu analüüsi põhitehnikad on staatiline, võrdlev-staatiline ja dünaamiline analüüs. Staatiline – uuritakse, millisteks kujunevad süsteemi hõlmatud muutujate väärtused pärast tasakaalustumist. Võrdlev – staatiline – võrreldakse mudeli kahte tasakaaluseisundit ja uuritakse, kuidas muutub tasakaal mingite tingimuste muutudes . Dünaamiline – uurib ka muutumist ajas: kas ja kuidas uue tasakaaluseisundini jõutakse, seega on oluline ka tasakaalustumisprotsess.
1.10. Agregeerimise head ja halvad küljed.
Positiivne on see, et agregeerimine tagab ülevaatlikkuse. Negatiivne on see, et toimub suur infokadu – vaatluse alt jäävad välja sektorite sisesed transaktsioonid. Probleem täpsuse ja ülevaatlikkuse vahel.
Majapidamine – majandusüksus, millel on ühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus hüviste tarbimiseks . Majandusteooria põhieesmärgiks on uurida majapidamiste käitumise seaduspärasusi. Majapidamise kohta tehakse kaks eeldust : MP-d tunnevad hästi oma vajadusi ja soovivad neid võimalikult hästi rahuldada (homo oeconomicus); MP-d oskavad valida võimalike vajadusi rahuldavate alternatiivide seast parima (hüviste erinevad kombinatsioonid). Säästmist ega laenuvõtmist ei eksisteeri, kasutatakse ära kogu sissetulek, tarbija ei saa hüviste hindu mõjutada, esineb ühtse tarbijana, sisekonflikte ei arvestata
Hüvised – kasutatakse tarbijate vajaduste rahuldamiseks, võivad olla materiaalsed ( kaubad ) või mittemateriaalsed (teenused)
Tarbimiskomplekt – mingi konkreetne kombinatsioon saadaolevatest hüvistest. Oluline on, milliseid hüviseid sisaldab ja nende kogus. ( telgedel ei asu mitte komplektid , vaid üks hüvis. Lihtsustamiseks vaadeldakse algul kahte hüvist). Näide komplektist A, kus esimes üvist tarbitakse 1 ja teist 2 – A(1;2)
Tarbimisruum – teljestiku positiivne osa, hõlmab kõiki võimalike kahe hüvise kombinatsioone (kuid kõik komplektid pole kättesaadavad)
Eelarvepiirang – graafiliselt eelarvejoon , matemaatiliselt eelarvejoone võrrand. Kõik eelarvejoonel paiknevad komplektid on kättesaadavad fikseeritud eelarv korral.
Eelarvejoon – näitab hindade ja sissetuleku vahekorda, kui palju võimaldab eelarve tarbida. See võib muutuda tarbimiseelarve või hindade muutudes. Kui sissetulek suureneb, aga hinnad ei muutu, siis eelarvejoon nihkub üles paremale, aga tõus ei muutu. Kui eelarve ja hinnad muutuvad sama arv kordi , siis eelarvejoon ei muutu! Eelarvejoone võrrand – võrdsusta kulutused erinevate hüviste ostmisele (kogus korda hind) ja sissetulekud ( eelda , et kõik sissetulekud tarbitakse samal perioodil). Eelarvejoone tõus – näitab millises suunas ja kui palju peab muutuma teise hüvise kogus, kui esimese hüvise tarbitav kogus suureneb ühe ühiku võrra, tingimusel, et tarbimiskulud ei muutu.
Tarbimisvõimaluste hulk – kolmnurk , mis jääb eelarvejoone ja telgede vahele. Punktid kolmnurga sees jätavad raha alles.
Kasulikkus – valik eelarvejoonel asuvate komplektide vahel tehakse kasulikkuse alusel. PM hinnang hüvise tarbimisväärtusele, on alati suhteline (sõltub tarbijast) ja muutlik (sõltub, kui tungivat vajadust rahuldab). Seda kästitlevad kaks teooriat: Kardinaalne kasulikkusteooria – hüvise kogukasulikkus , kasvab koguse suurenedes kuni küllastuspunktini, kuid järjest kahanevas tempos (nt vee joomine). Miinuseks on see, et kasulikkuse hinnang on subjektiivne, seega raskesti mõõdetav. Ordinaalne kasulikkusteooria – erinevate hüviste komplektidekasulikkust pole võimalik mõõta, aga saab muuta komplekti järjekorda ja seda konkreetse MP eelistuste alusel.
Piirkasulikkus – (MU) täiendava hüviseühiku tarbimisel lisanduv kasulikkus. Konkreetse koguse kogukasulikkus võrdub seni tarbitud koguseühikute piirkasulikkuste summaga .
Eelistused – komplekte järjestatakse konkreetse majapidamise eelistuste alusel (ranged ja samaväärsed). Eelistusi kirjeldab selle majapidamise kasulikkusfunktsioon, mis seab erinevad tarbimiskomplektid vastavausse mingi kaslikkusindeksiga u1, mis on samaväärsetel komplektidel sama väärtusega ja sõltub hüviste tarbitavatest kogustest u=f(q1;q2). Mida suurem on saadav kasulikkus, seda suurem indeks ning seda eelistatum on komplekt tarbija jaoks.
Samakasulikkuskõverad – osa komplekte on erineva koosseisuga, kuid sama kasulikkusega. Kõiki samaväärsetele tarbimiskomplektidele vastavaid punkte ühendav joon. Tarbimisruum on täidetud lõpmatu hulga samakasulikkuskõveratega (mida kaugemal 0-punktist, seda kasulikum).
Asendamise piirmäär – (MRS) näitab, kui palju ja kuidas peab muutuma teise hüvise kogus, kui esimese hüvise kogus suureneb ühe ühiku võrra, et säiliks sama kasulikkustase. Asendamise piirmäär samakasulikkuskõvera mingis punktis on võrdne selle kõvera puutuja tõusuga selles punktis. MRS on võrdne negatiivse piirkasulikkuste suhtega
Optimaalne tarbimiskomplekt – punkt eelarvejoonel, mis on 0-punktist võimalikult kaugel samakasulikkuskõveral. Selles punktis on eelarvejoon samaväärsuskõvera puutujaks, samaväärsuskõvera puutuja ja eelarvejoone tõusud on võrdsed. Optimaalse komplekti puhul hindade suhe võrdub hüviste poolt lisatud kasulikkuste suhtega.
Rahaühiku piirkasulikkus – (MU/p) näitab, kui palju suureneb kasulikkus, kui sissetulekutele lisada 1kr
Hüvise individuaalne nõudlus – konkreetse hüvise kogus, mida üks MP mingi perioodi jooksul soovib ja peab kasulikuks tarbida, nõudluse põhilsed mõjutajad on hüviste hinnad on sissetulek.
Individuaalne nõudluskõver – selle kõik punktid näitavad, kui palju tarbija antud hinna juures hüvist ostaks (hüvise koguse ja selle hinna seos)
Normaalhüvis – eelarvejoon nihkub nullist kaugemale (tõus jääb samaks) ja tarbijale on nüüd kättesaadav osa neist kaupadest, mis varem polnud. Võimalik rohkem tarbida ja suurem kasulikkus (vähenedes vastupidi). Mõnede normaalhüviste puhul suureneb hüviste nõudlus kahaneva kiirusega, samas mõnede puhul nõudlus kasvab järjest suurema kiirusega.
Inferioorne hüvis – ebanormaalne hüvis, hüvise nõudlus väheneb sissetuleku suurenedes (nt mis pole seisusekohane).
Engeli kõverad – illustreerivad graafiliselt sissetuleku ja hüvise nõudluse vahelisi seoseid.
Sissetuleku-tarbimiskõver – saadakse kõiki erinevate sissetulekute juures optimaalsete komplekte ühendades, näitab tarbitavaid koguseid erinevate sissetulekute juures (normaalhüvistel tõusev, interferioorsetel langev kõver)
Asendushüvised – ühe hüvise hinnatõus sunnib MP-d otsustama teise hüvise kasuks ja selle nõudlus suureneb
Kaashüvised – ühe hüvise hinnamuutus mõjutab mõlema hüvise nõudlust samas suunas.
Sõltumatud hüvised – ühe hüvise hind ei mõjuta teise hüvise nõudlust.
Asendusefekt – hüviste omavaheline asendamine, kui ühe hüvise hind tõuseb, ostetakse teist rohkem ja kui hind langeb, ostetakse seda rohkem
Sissetulekuefekt – mõlema hüvise tarbimine suureneb hinna languse ja suhtelise sissetuleku suurenemise tõttu
Turunõudlus – mingi hüvise kõigi selle tarbijate poolt summaarselt nõutav hüvisekogus mingi hinnataseme korral
Turunõudluskõver – turunõudlusfunktsiooni graafik . (kõigi MP-de individuaalse nõudlusfunktsioonide summade graafik)
Tarbija hinnavaru – tarbija maksab kõigi hüvise ühikute eest võrdset hinda ja valib sellise koguse, mille korral hind on võrdne viimase ühiku poolt lisatud kasulikkuse hinnanguga rahas. Kõigi eelnevate puhul on kasulikkus aga makstavast rahast suurem. See vahe ongi tarbija hinnavaru, ehk see kasulikkus, mille eest ei maksta.
2.1. Majapidamisteoorias tehtavad eeldused.
MP-d tunnevad hästi oma vajadusi ja soovivad neid võimalikult hästi rahuldada. MP-d oskavad võimalike vajadusi rahuldavate alternatiivide seast valida parima. Säästmist ega laenuvõtmist ei eksisteeri. Tarbija ei saa hüviste hinda mõjutada. MP esineb ühtse tarbijana, sisekonflikte ei arvestata.
2.2 Esialgsesse analüüsi kaasatakse vaid kaks hüvist, lihtsustamise huvides.
2.3. Eelarvejoone tõus näitab millise suunas ja kui palju peab muutuma teise hüvise kogus, kui esimese hüvise tarbitav kogus suureneb ühe ühiku võrra, tingimusel, et tarbimiskulud ei muutu.
2.4. Kardinaalse ja ordinaalse kasulikkusteooria erinevused.
Kardinaalne eeldab kasulikkuse mõõdetavust, ordinaalne mitte. Kardinaalne väidab,et hüvise kogukasulikkus kasvab koguse suurenedes kuni küllastuspunktini (kahanevas tempos). Ordinaalse puhul järjestatakse võimalikud komplektid konkreetse MP eelistuste alusel.
2.5. Samakasulikkuskõvera tõus näitab, millises koguses, millist hüvist eelistatakse.
2.6. Optimaalse tarbimiskomplekti leidmine
Otsitakse punkt eelarvejoonel, mis asub nullpunktist võimalikult kaugel asuval samakasulikkuskõveral, samakasulikkuskõvera puutuja ja eelarvejoone tõusud on võrdsed. Hindade suhe võrdub hüviste poolt lisatud kasulikkuste suhtega (MU1/MU2=p1/p2) (MU1/p1= MU2/p2)
2.7. Sissetuleku mõju hüvise nõudlusele
Hüvise individuaalne nõudlus võib sissetuleku tõusule muutuda kolmel viisil:

Normaalhüvis – eelarvejoon nihkub nullist kaugemale (tõus sama) ja tarbijale on nüüd kättesaadav osa neist toodetest, mis enne polnud. Võimalik rohkem tarbida ja suurem kasulikkus (vähendes vastupidi). Mõnede normaalhüviste puhul suureneb hüviste nõudlus sissetulekute suurenedes kahaneva kiirusga(elementaarhüvised), mõnede puhul kasvab järjest suurema kiirusega (luksuskaubad).

Erandjuht – sissetuleku suurenedes jääb nõudlus samaks

Inferioorne hüvis – hüvise nõudlus väheneb sissetuleku suurendes (pole seisusekohane)
2.8. Elementaarvajadusi rahuldavate ja luksushüviste erinevus
Hüvise nõutavat kogust mõjutavad selle ja teiste hüviste hinnad ja sissetulek. Mõlemad on normaalhüvised, kuid sissetuleku suurendes sureneb luksuskaupade ja väheneb elementeerkauoade nõudlus.
2.9. Hüvise hinna mõju teiste hüviste nõudlusele
Ühe hüvise hinna muutus mudab suhtelist sissetulekut – kuigi nominaalne sissetulek on sama suureneb või väheneb vastavalt hüvise hinna muutusele suhteline sissetulek ehk ostujõud. Muutub eelarvejoone tõus. Ühe hüvise hinna mõju teisele hüvisele sõltub sellest, kuidas ned hüvised on majapidamise jaoks omavahel seotud ja MP eelistustest. Ühe hüvise hinna muutuse mõju nii selle kui ka teise hüvise nõudlusele võib jaotada kaheks osaks: asendus- ja sissetulekuefekt. Lõplik muutuse suund sõltub sellest, kumb efekt on ülekaalus ja see sõltub omakorda sellest, seostest hüviste vahel.

Sõltumatud hüvised – ühe hüvise hind ei avalda teise hüvise nõudlusele mingir mõju

Asendushüvis – ühe hüvise hinnatõus sunnib tarbijat otsustama teise hüvise kasuks ja teise hüvise nõudlus suureneb

Kaashüvised – ühe hüvise hinnatõus vähendab nii selle kui teise kaasneva hüvise nõudlust
2.10. Hüvise hinna mõju selle hüvise nõudlusele
Kui hüvise hind langeb, siis selle nõudlus suureneb nii sissetuleku- kui asendusefekti tõttu.
2.11. Asendusefekti ja sissetulekuefekti erinevus.
Asendusefekt – kui hüvise hind langeb, osutub see eelistatuimaks ja seda tarbitakse rohkem. Toimub hüviste omavaheline asendamine.
Sissetulekuefekt – hinna languse tõttu suureneb suhteline sissetulek, see võimaldab tarbida rohkem nii seda kui teisi hüviseid.
Sissetulekuefekti tõttu suureneb mõlema hüvise tarbimine. Asendusefekti tõttu suureneb madalama hinnaga hüvise tarbimin ja väheneb kõrgema hinnaga hüvise tarbimine.’
2.12. Turunõudluse kujunemine majapidamiste nõudluse põhjal
Kõigi majapidamiste individuaalsete nõudluskõverate liitmisel saadakse üldine hüvise turunõudlus. Tarbija nõuav kogus on negatiivses sõltuvuses hüvise hinnast , sellepärast on turunõudluskõver langev. Nõudluskõverad tuleb liita piki kogusetelge, sest liidetakse erinevate MP-de poolt konkreetse hinna juures osta soovitavad koguseid.
2.13. Tarbija hinnavaru tekkimine
Tarbija hinnavaru – tarbija maksab kõigi hüvise ühikute eest võrdset hinda ja valib sellise koguse, mille korral hind on võrdne viimase ühiku poolt lisatud kasulikkuse hinnanguga rahas. Kõigi eelnevate puhul on kasulikkus aga makstavast rahast suurem. See vahe ongi tarbija hinnavaru, ehk see kasulikkus, mille eest ei maksta.
Ettevõte – väikseim majandusüksus, millel on ühine eesmärk ja mis toodab ühise plaani kohaselt hüviseid ja pakub neid müügiks teistele majandussubjektidele. Hüviste all mõeldakse nii materiaalseid (kaubad) kui mittemateriaalseid (teenused). Tootmine on ressursside muutmine hüvisteks mis tahes viisil. Ettevõtluse või omandivorm pole oluline. Mikroökonoomiks on samastatav tootmistehnoloogiaga – muundab mingi kindla reegli alusel tootmissisendeid väljunditeks.
Tootmistegurid – tootmisprotsessi sisendid (inimtöö, maa ja maavarad , hooned, seadmed , rajatised, tooraine , materjalid, teenused, keskkond, teadmised). Lihtsustatud mudelis rühmitatakse kapital ja töö.
Tegurikomplekt – konkreetne kombinatsioon mitmesugustest saadaolevatest tootmisteguritest, ehk sisendikomplekt. Oluline on nii komplekti koosseis kui see, kui palju komplekt mingit tegurit sisaldab. Lihtsustamiseks vaadeldakse vaid kahte tootmistegurit: tööjõud L ja kapital K.
Tootmisruum – moodustub kõigist võimalikest tegurikomplektidest.
Kulupiirang – eraldab komplekte, mille muretsemiseks ettevõttel jätkub ressursse nendest komplektidest, mille muretsemiseks ressursse ei jätku. Graafiliselt väljendab samakulujoon ja matemaatiliselt selle joone võrrand.
Samakulujoon – kulupiirnagu graafiline kujutis. Samakulujoone võrrand: maksimaalsed kulutused võrdsustatakse kulutustega kahele tootmistegurile. C=Lw+Kr (w=palk, r=kapitali hind). Sageli mõistetakse kapitalikulude all alternatiivkulu . Samakulujoone tõus näitab, kuidas proportsioonid erinevates kombinatsioonides vahetuvad, niiet kulud jääksid samaks – kuidas ja kui palju peab muutuma teiseteguri panus, kui esimese teguri panus suureneb ühe ühiku võrra, et kulutused ei muutuks. –w/r
Alternatiivkulu – ettevõtja enda ehk omanikutööjõu kulu, ehk saamata jäänud tulu, mille ettevõtja oleks saanud oma aega mujal kasutades. Tulu, mida kapitali panka paigutades oleks võimalik teenida.
Tootmisvõimaluste hulk – samakulujoone ja telgede vahele moodustuv kolmnurk
Toodangumaht – samakulujoonel asuvate tegurikomplektide vahel tehakse valik toodangumahu alusel – valmistatud toodangu kogus (fikseeritud kulude juures soovitakse toota võimalikult palju). Tootetava toodangu kogus sõltub kasutatavatest sisenditest ja nende hulgast.
Tootmistehnoloogia – millised tootmistegurid ja millises proportsioonis on kasutusel. Seda kirjeldab tootmisfunktsioon .
Tootmisfunktsioon – toodangukoguse q sõltuvus kõigist tootmistegurist. Q=F (K,L) ettevõtete tootmisfunktsioonid võivad erinda. Seos sisendi (tootmistegurite koguste) ja väljundi (toodangu hulga) vahel, kus ressursse kasutatakse kõige efektiivsemalt. Q on maksimaalne toodanguhulk, mida kasutatava komplektiga on võimalik saada.
Piirtoodang MP – näitab, kuidas muurub toodangu maht, kui ühe konkreetse teguri kogust suurendada ühe ühiku võrra, aga teise teguri maht jääb samaks.
Keskmine toodang AP – kogutoodangu jagamine kulutatud teguripanusega.
Mastaabiefekt – kui tootmistegurite panuseid suurendada mingi sama arv kordi ja toodangu maht suureneb kas rohkem kordi kui suurendati teguripanuseid (positiivne mastaabiefekt) või vähem kordi (negatiivne mastaabiefekt). Kui tegemist on mastaabisäästuga (pos), siis on kasulik suurendada tootmist ühes ettevõttes nind seetõttu võib arvata, et seda toodet toodavadki enamast suured ettevõtted – mida rohkem toodetakse ühes ettevõttes, seda paremini kasutatakse ära investeering (kui nt kallid seadmed, siis lisakulud väikesed) ja seda väiksem on keskmine kulu ühe tooteühiku valmistamiseks. Negatiivse mastaabiefekti koral on kasulik toota väikestes ettevõtetes. Mastaabisäästu on võimalik leida tootmisfunktsiooni abil: tootmisfunktsion tuleb korrutada mingi konstandiga ja vaadata, kas tulemus on esialgsest tootmisfunktsiooniväärtusest suurem rohkem arv kordi.
Samakulujoone tõus – näitab, kuidas ja kui palju peab muutuma ühe teguri (kapitali) panus, kui teise teguri (tööjõu) panus suureneb ühe ühiku võrra, et kulutused ei muutuks.
Samatoodangukõver – ühendab kõiki selliseid tegurikomplekte, mis annavad tulemuseks sama toodangumahu. Kuju sõltub tootmisfunktsioonist. Samatoodangikõvera tõus näitab, kui suurest kogusest kapitalist peab ettevõte loobuma, et saada juurde üks ühik tööjõudu ja toodangumaht ei muutuks.
Neoklassikaline tootmisfunktsioon – ceteris paribus ühe tootmisteguri panuse suurenedes suureneb ka toodangumaht, kuid järjest väiksemalt määral. Sobib tootmistehnoloogiat kirjeldama, kui tegurid on osaliselt üksteisega asendatavad .
Tehnilise asnedamise piirmäär MRTS – tootmistegureid on võimalik üksteisega asendada toodangumahtu muutmata. Näitab, milline peab olema sellise asendamise vahekord . Näitab kui palju ja kuidas peab muutuma kapitali kogus, kui tööjõu hulk suureneb ühe ühiku võrra, et säiliks sama toodangumaht. Asendamise vahekora määrab tegurite piirtoodangute ehk samatoodangukõverate tõus.
Optimaalne tegurikomplekt – soovitakse toota fikseeritud ressurssidega maksimaalne kodus toodangut või minimaalsete kuludega mingi kindel kogus todangut. Kui soovitakse toota võimalikult väikeste kulutustega, otsitakse punkti samatoodangujoonel (mis vastab soovitud toodangumahule), mis asuks nullpunktile võimalikult lähedasel samakulujoonel. Samatoodangukõvera ja samakulujoone puutepunkt osutub optimaalseks tegurikomplektiks fikseeritud ressursside juures. Selles punktis on samakulujoon samatoodangukõvera puutujaks, samatoodangukõvera puutuja tõus ja samakulujoone tõus on võrdsed. Tegurihindade suhe võrdub tegurite piirtootlikkuse suhtega ehk kummagi teguri ühe ühiku lisamisel lisandudud toodangumahtude suhtega. Nisugune toodangumaht, mille korral kasumi muutus koguse muutudes (piirkasum) on null
Rahaühiku piirtoodang – mingi teguri piirtoodangu ja selle teguri hinna jagatis . Näitab toodangu mahtu, mis lisandub kui täiendav kroon kulutada vastava tootmisteguri hulga suurendamiseks . Opt komplekti puhul on mõlema teguri viimase ühiku lisandumisel lisandunud toodangumaht rahaühiku kohta sama.
Kulufunktsioon – näitab ratsionaalselt tegutseva ettevõtte kulutuste ja toodangukoguse seost (iga toodangukoguse tootmiseks kasutatakse olemasolevates tingimustes optimaalset tegurikomplekti)
Muutuvkulu – toodangumahust sõltub tooraine ja tööjõu vajadus, seega ka kulutused neile tootmisteguritele, näiteks toorainele, suurenevad toodangukasvades
Püsikulu – kulutused, mis säilivad ka siis, kui toota null ühikut toodet. Ei sõltu toodangu mahust ehk sellest kui palju toodetakse, näiteks ruumide rent
Piirkulu MC – on ühe toodanguühiku juurdetootmisel lisandunud kulu rahaühikutes
Keskmine kulu AC – näitab kulu tooteühiku kohta ja leitakse kogukulu jagamisel toodangukogusega – nii saadakse keskmiselt ühe toodanguühiku peale kulunud summa: AC=c/q
Tulu R– kuna toodangu müügihind on fikseeritud, siis leitakse tulu korrutades turul kehtiva hinna ja parasjagu müüdava koguse R=pq
Piirtulu MR – täiendava toodanguühiku müügist saadud täiendav tulu rahaühikutes
Kasum – maksimaalne tulu ja kulu vahe. Kasum on saavutanud maksimaalse väärtuse, kui koguse suurenedes kasum enam ei suurene, vaid hakkab hoopis kahanema . Piirkasum on piirtulu ja piirkulu vahe. Kasum on maksimaalne, kui piirtulu ja piirkulu on võrdsed MR=MC
Ettevõtte pakkumine – kuidas see, kui palju toodangut ettevõte on nõus tootma ja turul müüma, sõltub turul kehtivast hinnast. Kui hind muutub, muutub ka kogus, mille korral piirkulu hinnaga võrdub.
Ettevõtte pakkumiskõver – ühtib osaliselt piirkulukõveraga – ettevõttel pole mõtet toota, kui kogutulu ei kata kogukulu
Pika perioodi pakkumiskõver – horisontaalsirge minimaalse keskmise kulu tasemel, sest tegutsedes täieliku konkurentsi tingimustes ei ole ettevõttel võimalik kasumit teenida, hind alaneb nii palju kui võimalik, ehk tükikulu tasemeni.
Turupakkumine – kõigi ettevõtete summaarselt pakutav hüvisekogus mingi hinnataseme juures
Turupakkumiskõver – turupakkumisfunktsiooni graafik, väljendab kõigi vastavat hüvist tootvate ettevõtete pakkumisfunktsioonide summat
Tootja hinnavaru – viimase ühiku hind katab täpselt selle tootmise kulud, kõigi eelnevate korral ületab hind nende ühikute tootmise kulusid . See vahe on tootja hinnavaru.

lihtsustavad eeldused firmateoorias
Tootmistegurid rühmitatakse kahte gruppi: kapital ja töö. Ettevõte toodab ainult ühte toodet, toodetav ja realiseeritav kogus on sama. Toodangu müügihind ja tootmistegurite ostuhind on fikseeritud, üks ettevõte neid oma tegutsemisega muuta ei saa (toodang turustatakse ja tootmistegurid ostetakse täieliku konkurentsiga turul). Ettevõtet vaadeldakse ühtse üksusena, ettevõttesisesed lahkarvamused tootmisotsuste tegemisel ja otsustusprotsess jäävad vaatluse alt välja. Ettevõte käitub ratsionaalselt, tema olulisim eesmärk on kasumi maksimeerimine,. Muid eesmärke ei vaadelda.

tootmistegurite liigitus
Inimtöö, maa ja maavarad, hooned, seadmed, rajatised, tooraine ja materjalid, teenused, keskkond, teadmised

esilagsesse analüüsi kaasatavad tegurid
Tööjõud L ja kapital K.

samakulujoone tõus näitab
kuidas proportsioonid erinevates tootmistegurite kombinatsioonides vahetuvad, niiet kulud jääksid samaks – kuidas ja kui palju peab muutuma teise teguri panus, kui esimese teguri panus suureneb ühe ühiku võrra, et kulutused ei muutuks. –w/r

samatoodangukõvera tõus näitab
kui suurest kogusest kapitalist peab ettevõte loobuma, et saada juurde üks ühik tööjõudu ja toodangumaht ei muutuks. Määrab ära tegurite asendamise vahekorra. (Tegurite piirtoodangute suhe) –MP (L) / MP (K)

optimaalse tegurikomplekti leidmine
kas fikseeritud ressurssidega maksimaalne kasulikkus või kindel toodangu kogus minimaalsete kulutustega. 2)Otsitakse punkti samatoodangujoonel, mis võimaldaks toota minimaalsete kuludega ehk asuks nullpunktile võimalikult lähedal. Keskmine kulu on minimaalne, kui mingi tootmismahu korral on piirkulu ja keskmine kulu võrdsed. 1)Kasum on maksimaalne, kui viimase toodanguühiku müügist saadud lisatulu ja selle tootmiseks tehtud lisakulu ehk piirtulu ja piirkulu on võrdsed MR=MC. Optimaalne on kogus, mille korral piirkulu on hinnaga samal tasemel – tulude ja kulude vahe on positiivne ja maksimaalne.

muutuvkulude ja püsikulude erinevused
Muutuvkulu – toodangumahust sõltub tooraine ja tööjõu vajadus, seega ka kulutused neile tootmisteguritele, näiteks toorainele, suurenevad toodangukasvades
Püsikulu – kulutused, mis säilivad ka siis, kui toota null ühikut toodet. Ei sõltu toodangu mahust ehk sellest kui palju toodetakse, näiteks ruumide rent

ettevõttele tagab maksimaalse kasulikkuse toodangumaht, mis sõltub nii tootmistehnoloogiast kui turul kehtivatest hindadest (nii sisendi kui väljundi hinnad). Optimaalse toodangumahu puhul on piirkulu hinnaga samal tasemel. MC=p Kasum on saavutanud maksimaalse kasulikkuse siis, kui koguse suurenedes, kasum enam ei suurene, vaid hakkab langema . Optimaalse toodangumahu korral on piirkasum null (piirtulu ja piirkulu vahe on null) MR-MC=0 MR=MC

ettevõtte lühiajaline pakkumiskõver kattub piirkulukõveraga juhul, kui hind ületab keskmist muutuvkulu.

horisontaalne pikaajaline pakkumiskõver asub minimaalse keskmise kulu tasemel, sest pika perioodi jooksul on ettevõttel võimalik oma kapitali kogust ehk tootmisvõimsust muuta, seega on ettevõttel võimalik pakkuda ükskõik millist kogust sama hinnaga. See hind võrdub minimaalse tükikuluga: p=Acmin. Tegutsedes täieliku konkurentsi tingimustes ei ole ettevõttel pika perioodi jooksul võimalik kasumit teenida, sest konkurentsi mõjul hind alaneb nii palju kui võimalik ehk tükikulu tasemeni. Tükikulust madalama hinna korral lõpetatakse tootmine.

ettevõtete pakkumiste põhjal kujuneb turupakkumine
Turupakkumine on kõigi ettevõtete summaarselt pakutav hüvisekogus mingi hinnataseme korral. Turupakkumiskõvera saamiseks liidetakse ettevõtete poolt konkreetse hinna juures müüa soovitavaid koguseid, seega tuleks ettevõtete pakkumiskõverad liita piki kogusetelgi. Madalama hinna korral pakub toodet vähem ettevõtteid, hinna tõustes võib tootmine otstarbekaks osutuda ka teistes ettevõtetes.

tootja hinnavaru tekkimine
teades turuhinda, otsustab ettevõte toota koguse, mille korral viimase ühiku tootmise kulu võrdub turuhinnaga. Konkurentsi tingimustes tegutsedes saab tootja aga kõigilt toodanguühikutelt ühesugust tulu – tarbija maksab kõigi ühikute eest turuhinna. Seega viimase ühiku tootmise kulud, kõigi teiste toodanguühikute korral ületab hind nende ühikute tootmise kulusid. See vahe ongi tootja hinnavaru.

tootja hinnavaru erinevus kasumist
tootja hinnavaru on tulude ja muutuvkulude vahe: R-VC. Kasum on tulude ja kogukulude vahe: pii=R-VC- FC. Niisiis , kasum ja tootja hinnavaru erinevad püsikulude poolest.
Turg – mehhanism (institutsioon), mis viib kindlal ajal nind kindlas kohas kokku tootja ja tarbija, et need saaksid kindla hinnaga müüa ja osta fikseeritud omaduste ja kvaliteediga kaupa. Seda iseloomustavad – koht, aeg, hind, ostu ja müügi alternatiivkulud , ostja ja müüja kompensatsioon . Turg on peamine majanduselu reguleeriv institutsioon.
Täielik konkurents – täidetud on tingimused – hüvise homogeensus , ruumilise ja ajalise diferentseerituse puudumine, isiklike eelistuste puudumine, ostjatel ja müüjatel on täpne info hüviste kvaliteedi ja hindade kohta, müüjaid ja ostjaid on palju, keegi ei saa üksi hindu mõjutada, turg on avatud, hind võib mõlemas suunas muutuda piiranguteta. Hüvise nõudluse ja pakkumise tasakaalustajana peetakse silsmas täieliku konkurentsiga turgu. Täieliku konkurentsiga turg on mudel, mida reaalselt ei eksisteeri.
Turutasakaal – tarbitav ja pakutav kogus sõltub ainult hinnast, kui teised tegurid ei muutu. Ainuke turusituatsioon , mille korral kehtiva tasakaaluhinna tõttu saavad kõik pakkujad täita oma müügiplaanid ning k õik tarbijad saavad rahuldada oma ostusoovid.
Tasakaaluhind p* - hind, mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus ehk pakutavad ja tarbitavad kogused on võrdsed.
Tasakaalukogus q* – tasakaaluhinnaga ostetav ja müüdav hüvisekogus
Ülejääk – selle hinna pihul pakutakse rohkem kui nõutakse (nt kõrge hind)
Defitsiit – osta soovitav kogus on suurem kui pakutakse (nt madala hinna juures
Nõudlus- ja pakkumiskõvera nihked pikal perioodil – turutasakaal püsib, kuni muud tegurid püsivad muutumatutena. Kui toimub muutus, siis võib nõudlus- ja pakkumiskõver nihkuda. Kui pakkumiskõver nihkub paremale, siis tasakaaluhind langeb ja tasakaalukogus suureneb (tootmine odavneb ja suudetakse odavama hinnaga rohkem pakkuda). Nõudluskõvera nihe paremale põhjustab nii tasakaaluhinna kui tasakaalu koguse suurenemist (sissetuleku suurenedes on tarbijad nõus rohkem ostma isegi kõrgema hinna juures).
Pika perioodi pakkumiskõver – horisontaalsirge, kus turuhind võrdub minimaalse tükikuluga. Konkurents sunnib kasutama ressursse maksimaalse efektiivsusega. Kui tootmistehnoloogia ei muutu, on tasakaaluhind pika perioodi käsitluses stabiilne, sest muutunud tingimustele vaatamata jõutakse sama väärtuseni tagasi.
Turutõrked – kui täieliku konkurentsiga turg ei taga tasakaalu mingi hüvise jaotamisel või ei ole seejuures mõnest muust turuvormist parem. Sagedasemaid tekkepõhjusi on turuvorm, mis ei lase toimida (täielikul) konkurentsil.
Osaline turutõrge – tasakaal küll tekib, kuid see ei ole mingil põhjusel ühiskonnale vastuvõetav
Täielik turutõrge – hüvise jaotus turu vahendusel pole võimalik, sest selle hüvise jaoks turgu ei eksisteeri
Turuvormid – osalejate arvu järgi eristatakse 9 turuvormi. Bilateraalne monopol – üks pakkuja , üks tarbija. Piiratud monopol – vähe pakkujaid , üks tarbija. Monopol – palju tarbijaid , üks pakkuja. Piiratud monopson – vähe pakkujaid, üks tarbija. Bilateraalne oligopol – vähe pakkujaid, vähe tarbijaid. Oligopson – pakkujaid palju, tarbijaid vähe. Monopson – pakkujaid palju, tarbijaid üks. Oligopol –palju pakkujaid, vähe tarbijaid. Polüpol – kujuneb täielik konkurents, kui kaubeldakse homogeensete hüvistega (palju pakkujaid, palju tarbijaid). Turul osalejate arv on seotud nende võimetega mõjutada hinda.
Monopol – kõige tarbijavaenulikum turuvorm, sest see võib viia tarbija hinnavaru vähenemiseni ja selle omandamiseni monopolisti poolt. Hüvist valmistab vaid üks ettevõte ja sellel hüvisel ei ole lähedasi asenduskaupu. Monopolist saab tuua turule just sellise koguse ja sellise hinnaga kaupa, mis maksimeerib tema kasumit. Hind ei ole ettevõtte jaoks fikseeritud, seega ei saa piirtulu võrdsustada hinnaga nagu konkurentsi korral. Piirtulu sõltub nüüd toodetavast ja müüdavast kogusest. Toodangumahtu on otstarbekas suurendada seni, kuni viimasest tooteühikust saadav piirtulu katab selle tootmiseks vajaliku piirkulu (MR=MC)
Tarbimise ja tootmise välismõjud – ühe majandussubjekti tarbimise/tootmise kasulikkus on mõjutatud teise tarbimisest või tootmisest. See võib olla positiivne või negatiivne. Välismõjude olemasolu korral ei vii turumehhanism Pareto-efektiivse ressursside kasutamiseni. Välismõjude olemasolul tuleb kasutada lisaks turukonkurentsile ühiskondlikke institutsioone, nagu seadusandlus ja avalik võim, et tagada efektiivne ressursside kasutamine nind heaolu jaotus. Eriti aktuaalne on välismõjude probleem, kui ühe toote valmistamise kõrvalsaadusena tekib kahjulik produkt või põhitootest erineva nõudlusega hüvis.
Avalik hüvis – tarbimisel ei ole võimalik välistada teisi majandussubjekte. On kõigi mõjupiirkonnas olevate tarbijate käsutuses, sõltumata sellest, kas viimased soovivad neid kasutada või mitte. Tarbimisel ei kaota kogu oma väärtust, alles mingi piiri ületamisel võivad tarbijad osutuda rivaalideks. Avaliku hüvise kasutamise piirkulu on äärmiselt väike. Nulliga võrdub piirkulu, mitte avaliku hüvise tootmise kogukulu. Tarbimisest saadav kasulikkus peab olema võrreldav individuaalhüvistest saadava kasulikkusega. Spetsiifiline välismõju, mistõttu nende jaotamisel tekib turutõrge.
Individuaalhüvis – selle tootmist finantseeritakse müügituludest. Optimaalse toodangumahu määrab nende hinna ja tootmise piirkulu võrdlus. Ostu kasulikkus on fikseeritud ostu sooritamisel makstud hinnaga. Selle tarbimisel tuleb arvestada eelarvepiirangut.
Informatsiooni asümmeetria – müüjal on hüvise kvaliteedi kohta parem info kui ostjal (tööjõud, pruugitud auto, korter). Turg ei toimi siis efektiivselt, sest hüviste turuhinnad ei kajasta õigesti nende kvaliteeti. Takistab turuprotsesside kulgu mitmel viisil
„sidruniturg” – hea kvaliteediga kauba müügilt kadumine.ostjal on ostu sooritades raske vahet teha tõeliselt kvaliteetse ja halvas seisukorras toote vahel. Vead tulevad tarbimisel ilmsiks ja selle tulemusena langeb müügil olevate toodete maine ning hind – halva kvaliteediga toodete müük avaldab välismõju ka hea kvaliteediga toodete hinnale. Tulemusena kaob kvaliteetne kaup turult .
Ebasoodne valim – madala kvaliteediga kaup tõrjub hea turult välja, sest info hankimine on kallis. Turg võib täielikult kaduda, sest tarbija ei usalda maksta ka halvakvaliteedilise hüvise eest kvaliteedile vastavad hinda. Informatsiooni asümmeetria tulemus. ( kindlustuse näide)
Moraalirisk – ostjad soovivad tasakaalukogusest rohkem osta ja müüjad müüa. Vahetus ei ole kummalegi poolele efektiivne, sest kannatab kvaliteet ja tasuvus .
4.1. Täieliku konkurentsi eksisteerimise eeldused
hüvise homogeensus, ruumilise ja ajalise diferentseerituse puudumine, isiklike eelistuste puudumine, ostjatel ja müüjatel on täpne info hüviste kvaliteedi ja hindade kohta, müüjaid ja ostjaid on palju, keegi ei saa üksi hindu mõjutada, turg on avatud, hind võib mõlemas suunas muutuda piiranguteta
4.2. Esmases turutasakaaluanalüüsis eeldatakse
Muutumatutena püsivad kõik teised tegurid peale hinna – teiste hüviste ja tootmistegurite hinnad, majapidamiste sissetulekud, ettevõtete ressursid , kasulikkusfunktsioonid, tootmisfunktsioonid.
4.3. Turutasakaalu leidmine konkurentsi korral
Tarbitav ja pakutav kogus sõltub hinnast ceteris paribus q(D)=q(D) (p) ja q(S)=q(S) (p)
4.4. Liikumine mööda nõudlus- ja pakkumiskõverat tähendab (milliste nähtuste muutumist)
Kui pakkumiskõver nihkub mingil põhjusel paremale, siis tasakaaluhind langeb ja tasakaalukogus suureneb (tootmine odavneb ja suudetakse ka odavama hinnaga rohkem pakkuda), samas nõudluskõvera nihe paremale põhjustab nii tasakaaluhinna kui ka –koguse suurenemist (nt sissetuleku suurenedes on tarbijad nõus ostma isegi kõrgema hinna juures rohkem).
4.5. Nõudlus- ja pakkumiskõvera pikal perioodil nihkeid tekitab
Nõudluskõvera nihkeid paremale tekitab tarbijate sissetuleku suurenemine, muude hüviste hindade langus, tarbijate eelistuste muutumine vaatlusaluse kauba kasuks.
Pakkumiskõvera nihkeid paremale põhjustab uute ettevõtete lisandumine, tootmistegurite hindade langus, tehnoloogia edasiarenemine (tootmistegurite vajaduse vähenemine, tootmise odavnemine).
Vastupidised tendentsid nihutavad vasakule. Nihke suurus sõltub konkreetsest olukorrast ja seda põhjustanud muutuste ulatusest.
4.6. Turuprotsesside poolt tekitatud hinnamuutuse suund defitsiidi ja ülejäägi korral
Ülejäägi korral on tootel kõrge hind ja tootjad on nõus müüma suurtes kogustes , kuid tarbijad ei ole nõus ostma. Seepärast hakkavad tootjad hinda langetama , ostjad on nõus järjest rohkem odavama hinnaga ostma ja tootjad järjest vähem müüma, kuni saavutatakse tasakaalulahend , kus nõudlus ja pakkumine on võrdsed. Defitsiidi puhul hakatakse hinda tõstma, kuni leitakse tasakaalulahend pakkumise ja nõudluse vahel.
4.7. Turuvormid
osalejate arvu järgi eristatakse 9 turuvormi. Bilateraalne monopol – üks pakkuja, üks tarbija. Piiratud monopol – vähe pakkujaid, üks tarbija. Monopol – palju tarbijaid, üks pakkuja. Piiratud monopson – vähe pakkujaid, üks tarbija. Bilateraalne oligopol – vähe pakkujaid, vähe tarbijaid. Oligopson – pakkujaid palju, tarbijaid vähe. Monopson – pakkujaid palju, tarbijaid üks. Oligopol –palju pakkujaid, vähe tarbijaid. Polüpol – kujuneb täielik konkurents, kui kaubeldakse homogeensete hüvistega (palju pakkujaid, palju tarbijaid). Turul osalejate arv on seotud nende võimetega mõjutada hinda.
4.8. Monopoli ja konkurentsi erinevused
Monopoli korral on tootjaid vaid üks, konkurentsi korral palju. Monopolis ei ole hind tootja jaoks fikseeritud, piirtulu ei saa võrdsustada hinnaga nagu konkurentsi korral. Konkurentsi korral on nõudlus ja pakkumine võrdsed, monopoli korral piirtulu ja piirkulu.
4.9. Turutasakaalu leidmine monopoli korral
Selle määrab tarbijate käitumine, mida siinkohal väljendab nõudluskõver. Valitud koguse korral on monopolistil võimalik küsida tarbijate käest kõrgemat hinda, mida need on nõus maksma. Seega, kui joonisel liikuda tasakaalukogusest üles kuni nõudluskõverani, saab hinnateljelt välja lugeda arvatavasti kehtiva turuhinna. Ka siinkohal saab joonisel kujutada kasumit hinna ning keskmise kulude vahe ja koguse korrutisena: pii=(p-AC)q
4.10. Monopoli tasakaaluhinna ja –koguse erinevused tasakaaluhinna ja –kogusest konkurentsi korral
Kuna monopoli puhul ei ole hind ettevõtte jaoks fikseeritud, ei saa piirtulu võrdsustada hinnaga, nagu konkurentsi korral. Monopolist saab turule tuua just sellise koguse või määrata sellise hinna, mis maksimeeriks tema kasumi. Konkurentsi korral tekib tasakaaluhind aga kooskõlas tarbijate ja mitmete pakkujate vahel.
4.11. Millal on monopol ühiskonnale ohtlik ja millal mitte (võrreldes teiste turuvormidega)
Monopol on ühiskonnale ohtlik, kuna sellisel juhul on firmal õigus küsida tootelt maksimaalset hinda, mida ostja oleks nõus maksma, sellisel juhul on näha, et monopoli korral osa heaolust ühiskonna jaoks kaduma läinud.
Sama toote valmistamisel väikeses ja suures koguses on otstarbekas kasutada täiesti erinevat tootmistehnoloogiat, mistõttu haru monopoliseerumisel ei jää piirkulukõver samaks konkureerivate ettevõtete summaarse piirkulukõveraga, vaid nihkub. Selle tulemusena väheneb tarbijate monopolist tingitud heaolukaotus ning tekib täiendav võit kogu ühiskonna jaoks ressursside parema kasutamise arvel.
4.12. Avalike ja individuaalhüviste erinevused
Individuaalhüviste tootmist finantseeritakse müügituludest, avalikke hüviseid peab finantseerima mingil muul viisil. Individuaalhüviste optimaalse toodangumahu määrab nende hinna ja tootmise piirkulu võrdlus, avalike hüviste optimaalse koguse korral võrduvad avaliku hüvise tarbimise subjektiivsed alternatiivkulud nende tootmise objektiivse alternatiivkuluga. Individuaalhüviste ostjal ei ole stiimulit salata tehtud ostu kasulikkust, see on ostu sooritamisel makstud hinnaga fikseeritud. Kuna aga toodetud avalikku hüvist kasutamast ei saa takistada kedagi, on tarbijal stiimul vähendada ühiskonna silmis selle kasulikkust. (maksumaksjal on kasulik kujundada negatiivne hoiak arstide või õpetajate suhtes, et takistada nende palga tõstmist) individuaalhüvise tarbimisel tuleb arvestada eelarvepiirangut. Avalike hüviste tarbimisel on aga levinud mõtteviis, mille kohaselt tarbija arvab endal oleva õiguse kasutada pakutavat hüvist tasuta.
4.13. Turutõrked
Kui täieliku konkurentsiga turg ei taga tasakaalu mingi hüvise jaotamisel või ei ole seejuures mõnest muust turuvormist parem, on tegemist turutõrkega. Täielik turutõrge tähendab, et hüvise jaotus turu vahendusel ei ole võimalik, sest selle hüvise jaoks turgu ei eksisteeri. Osalise turutõrke korral tasakaal küll tekib, kuid see ei ole mingil põhjusel ühiskonnale vastuvõetav.
4.14. Pakkumiskõvera nihked pika perioodi jooksul on tingitud tootmistehnoloogia arengust.
Üldise tasakaalu teooria – uurib tasakaaluseisundi kujunemise võimalusi ja tingimusi. Majandusprotsesside mikroökonoomiliselt üles ehitatud totaalanalüüs. Idee seisneb selles, et iga hüvise turul kujuneb välja nõudlus- ja pakkumiskõverate lõikeounktis tasakaal kindla hinna korral. See hind aga mõjutab nõudluse ja pakkumise kujunemist teistelgi turgudel. Seega on üleüldine tasakaalulahend võimalik vaid juhul, kui kõigi hüviste turud on üheaegses tasakaalus. Tasakaalu käsitletakse bilansilises mõttes.
Heaoluökonoomika – annab normatiivse mõttemudeli, et hinnata, kuida ja kui palu tuleks toota, kuidas tootmistegureid ja hüviseid jaotada, et tulemus oleks võimalikult efektiivne, maksimeeriks heaolu ja oleks sotsiaalselt õiglane.selguvate seaduspärastuste alusel on võimalik välja töötada meetmeid majandusprotsesside suunamiseks ühiskonna seisukohalt soovitavasse suunda. Uuritakse hüviste ja ressursside Pareto-efektiivsete tasakaalujaotuste kujunemise võimalusi. Lähtutakse samadest eeldustest nagu majapidamisteooria ja firmateooria püstitamisel.
Pareto-efektiivne hüviste jaotus – hüviste jaotus, mille korral ei ole mitte ühegi osaleja heaolu võimalik suurendada mitte kuidagi teisiti kui vaid mõne teise majapidamise heaolu arvelt
Pareto-efektiivne ressursijaotus – mitte ühegi toote valmistatavat kogust ei ole võimalik suurendada mitte kuidagi teisiti, kui vaid mõne teisetoote valmistatavast kogusest loobumise arvel
Edgeworthi kast – selgitab tasakaalu kujunemist hüviste vahetuses.võimaldab uurida kahe tarbija valikute seoseid ühel graafikul.
Algjaotus W– hüviste esialgne jagunemine, kirjeldab esialgset hüviste jagunemist tarbijate vahel. (kummagi hüvise kogutarbimine on võrdne nende olemasoleva kogusega)
Kokkuleppekõver – samakasulikkuskõverate puutepunktide hulk, kus kahe osaleja samakasulikkuskõverad puutuvad teineteist, kummagi osaleja kasulikkust ei saa vahetuse kaudu suurendada ilma teise kasulikkust vähendamata, kirjeldavad Pareto-efektiivseid jaotusi. Pareto-hulk ehk efektiivsete lahendite hulk.
Ühene tasakaalupunkt – jaotus, mille korral mõlema majandussubjekti poolt soovitud koguste summa ühtib olemasoleva kogusega mõlema hüvise puhul. Selliste hindade puhul, mille korral on tasakaalus ühe hüvise turg, on tasakaalus ka teise hüvise turg ja vastupidi. Puutuvad nii tarbijate ühine eelarvejoon kui ka kummagi samakasulikkuskõverad.
Heaoluteooria esimene teoreem – kõik konkurentsitasakaalud on Pareto-efektiivsed. Kuivõrd eelarvepiirang on tasakaaluhindade korral samal ajal mõlema osaleja samaväärsuskõverate puutujaks, ei saa need omavahel lõikuda. (ühe osaleja heaolu ei saa tõsta ilma teise osaleja situatsiooni halvendamata)
Heaoluteooria teine teoreem – kui kõigi osalejate piirangud ja käitumine vastab majapidamisteoorias tehtud eeldustele, leidub selline hindade hulk, mille korral iga Pareto-efektiivne jaotus võib sobiva algjaotuse korral olla konkurentsitasakaal. Kui algjaotus jagada teatud viisil ümber ja seejärel lasta hindade kaudu kujuneda ressursside efektiivset kasutamist tagav tasakaaluseisund , võib saavutada mis tahes soovitud Pareto-efektiivset jaotust
Walras’ seadus – kui leiduvad hinnad, mille korral he hüvise turg on tasakaalus, on smade hindade korral tasakaalus ka teise hüvise turg. Leiduvad hinnad, mille korral on tasakaalus mõlema hüvise turud ja hüviste jaotus on Pareto-efektiivne.
Ümberjaotus – ei jaotata ümber mitte hüviste füüsilisi koguseid, vaid sissetulekut, mille tulemusena muutub tarbimiseelarve ja hüviste nõudlus.
Kasulikkusvõimaluste piir – võimaliku kasulikkuse piir, joone kõik punktid vastavad mingile tasakaalujaotusele ja näitavad kummagi osaleja kasulikkustaset selle hüviste jaotuse korral. Näitab, milline on mingi Pareto-efektiivse jaotuse korral ühe osaleja maksimaalne kasulikkustase teise fikseeritud kasulikkustaseme korral.igale ressursijaotuse seisukohalt efektiivsele toodetud hüviste komplektile vastab oma kokkuleppekõver ja et kokkuleppekõver on kasulikkuse teljestikus esitatav kasulikkusvõimaluste piirina, siis sõltub indiviidi maksimaalne võimalik heaolutase ka sellest, milline efektiivne ressursijaotus on turureregulatsiooni toimel parasjagu realiseeritud.
Tootmisvõimaluste piir - näitab kui palju on maksimaalselt võimalik toota mingit hüvist teiste hüviste fikseeritud koguste korral. Kirjeldab hüvisekoguste komplekte, mille valmistamise korral on tootmisressursid täielikult ja optimaalses proportsioonis kasutatud. Kui toodetud hüvisekomplekt paikneb seespool tootmisvõimaluste piiri, on samade ressursside efektiivsema kasutamise arvel võimalik tootmismahtu suurendada. Piiri tõus määrab ära hüviste hinnasuhte, mis tagab nende hüviste tasakaalujaotuse tarbijate vahel.
Globaalne kasulikkusvõimaluste piir – näitab kahest osalejast koosneva ühiskonna kasulikkuse maksimeerimise võimalusi.
Sotsiaalse heaolu funktsioon – Pareto – optimaalse jaotuse hulgast parima valikuks kasutatav lisakriteerium, mis arvestab ka eetilisi väärtushinnanguid. Ei ole kunagi üheselt määratud, sest on üldmõiste ja võib sisaldada erinevaid väärtushinnanguid.
Samaheaolukõverad – kirjeldavad kahe osalise heaolutasemete seost globaalse heaolufunktsiooni mingi valitud väärtuse korral.
Globaalne heaolumaksimum – leitakse eeldusel , et sotsiaalse heaolu funktsioon on teada (samaheaoluõverad)
5.1. miks tõusetub küsimus üldise tasakaalu võimalikkusest
Kuna tekib küsimus, kas ühe turu tasakaalustatusest on võimalik tuletada teistegi turgude tasakaalustatust. Samuti pakub huvi probleem, kas turgude vahendusel tekkiv tasakaaluseisundon kogu ühiskonna seisukohalt optimaalne. Ning kui on, siis milliseid võimalusi on riigil tasakaaluseisundi kujunemist soodustada.
5.2. Edgeworthi kasti mõõtmed määrab:
Horisontaalne külg vastab esimese hüvise olemasolevale kogusele ja vertikaalne külg teise hüvise olemasolevale kogusele. Tarbijale A kuuluv ja tema poolt valitavat hüvisekogust kirjeldatakse vasakult paremale ja alt üles. B valiku kirjeldamisel toimitakse vastupidi.
5.3. Pareto-efektiivsete jaotuste leidmine Edgeworthi kastis
Jaotusel, kus kahe osaleja samakasulikkuskõverad puutuvad teineteist, on järgmine tähtis omadus: kummagi osaleja kasulikkust ei saa vahetuse kaudu suureneda ilma teise kasulikkust vähendamata.
5.4. Ühese tasakaalupunkti leidmine hüviste jaotust majapidamiste vahel kirjeldavas Edgeworthi kastis
Tasakaalujaotuse tekkimiseks peavad mõlemad tarbijad valima sellised optimaalsed tarbimiskomplektid, mis vastavad samale jaotusele. Kummagi tarbija jaoks on optimaalne komplekt selline, mille korral hüviste piirkasulikkuse suhe võrdub hindade suhtega ehk komplekt, mis asub samakasulikkuskõvera ja eelarvejoone puutepunktis. Tasakaalujaotust kirjeldab seega punkt, kus puutuvad nii tarbijate ühine eelarvejoon kui ka kummagi samakasulikkuskõverad. Saavutatud ühine tasakaalupunkt on jaotus, mille korral mõlema majandussubjekti poolt soovitud koguste summa ühtib olemasoleva kogusega mõlema hüvise puhul.
5.5. Ühese tasakaalupunkti leidmine ressursside jaotust hüviste tootmise vahel kirjeldavas Edgeworthi kastis
Tasakaalupunktis on võrdsed nii mõlema hüvise samatoodangulõverate tõusud kui ka samakulujoonetõus. Mida kaugemal on tasakaalupunkt joonise alumisest vasakust nurgast, seda suurem on fikseeritud ressursijaotuse korral toodetav esimese hüvise ja seda väiksem teise hüvise kogus.
5.6. Kõigi turgude üldise tasakaalu võimalikkus
Selliste hindade puhul, mille korral on tasakaalus ühe hüvise turg, on tasakaalus ka teise hüvise turg ja vastupidi.
5.7. Ümberjaotuse vajalikkus
Kui algjaotus jagada teatud viisil ümber ja seejärel kujuneb hindade kaudu resursside efektiivset kasutamist tagav tasakaaluseisund.
5.8. Tootmisvõimaluste piiri kirjeldava joonise ja hüviste jaotust kirjeldava Edgeworthi kasti seotus
Kahe hüvise koguste komplekte, mille korral tootmisressursid on täielikult ja efektiivselt kasutatud, kirjeldab tootmisvõimaluste piir. Selle alusel saab määrata, kui palju on maksimaalselt võimalik toota mingit hüvist teise hüvise fikseeritud koguse korral. Kui teise hüvise kogus on maksimaalne, ollakse „kasti“ vasakul all nurgas .
5.9. Globaalse heaolumaksimumi leidmine
Globaalse kasulikkusvõimaluste piir näitab kahest osalejast koosneva ühiskonna kasulikkuse maksimeerimise võimalusi. Kui kujutada joonisel kõik erinevatele tootmisvõimaluste piiril asuvate hüvisekomplektidele vastavad kasulikkusvõimaluste piirid, siis on tulemuseks sile globaalne kasulikkusvõimaluste piir.
5.10. Valitsuse sekkumise vajalikkus turumajandusse
Kuna heaoluteoorias eeldatakse kõigi hüviste jaotust reguleerivat täieliku konkurentsiga turgu. Sageli on ühtedel ühiskonnaliikmetel võimalik turu vahendusel toimuvast jaotusest rohkem kasu saada kui teistel. Kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt võimekad, mistõttu indiviidi võimalik panus on piiratud temast endast mitteolenevatel põhjustel.
Makroökonoomika – uurib majanduse kui terviku käitumist. Selle uurimisobjektideks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, koguprodukti maht ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused, tööpuudus, rahaturg ja intressimäärad.
Agregeerimine - kuna majandusprotsessides osaleb sadu tuhandeid majapidamisi, tuhandeid eraettevõtteid, sadu avalik-õiguslikke ettevõtteid ja munitsipaalasutusi, kümneid finantsasutusi. Iga päev tehakse miljoneid otsustusi kaupade ja teenuste tootmise ning tarbimise, tööjõu pakkumise ja värbamise, krediidi ja maksete valdkondades. On mõeldamatu, et kogu selle andmehulgast lähtudes oleks võimalik iga majandussubjekti edasist käitumist prognoosida. Ülevaatlikkuse tagamiseks tuleb ühelaadsed majandusüksused agregeerida sektoriteks ja ühelaadsed transaktsioonid agregaatideks. Ainult makroökonoomiliste kontseptsioonide loomisel. Agregeerimine on seotud suure infokaoga.
Majapidamine – majandussubjekt, mis koosneb üksikust või ühise eelarvega perest
Teguritulu Y – tulu, mida inimesed saavad ettevõtetelt tootmistegurite eest. Tootmisteguriteks on töö, kapital ja maa.
Tulusiirded TR – toetused, rahalised vahendid, mis tekivad tulude ümberjaotamisel riigielarve kaudu
Valitsuse kulutused G – hõlmavad kulutusi kaupade ja teenuste ostmiseks valitsusasutuste tarbeks, maanteede ning teiste infrastruktuuride ülalpidamiseks, ministeeriumite, politsei jne ülalpidamiseks
Otsesed maksud Td - tulumaks
Kaudsed maksud Ti – aktsiisimaks , kajastuvad toote hinnas
Säästud S – raha kogumine, sissetuleku kõrvale panemine. Osa sissetulekust , mida ei kulutata kaupade ja teenuste ostmiseks ja mida kasutatakse finantsturul kas väärtpaberite või raha näol. „Sukasäärde” raha kogumine ei ole säästmine, sest see raha ei ole teistele majandussubjektidele kättesaadav.
Investeeringud I – kulutused seadmetele, masinatele , hoonetele, kaubavarudele, ka majapidamiste kulutused uue eluaseme ostuks. Igasugune kapitali kasvatamine ühiskonnas. Suletud süsteemis saab investeerida nii palju kui säästetakse.
Finantsturg – turg, kus pankade ja börside vahendusel hoiustatakse raha ja laenatakse seda välja. Säästud muudetakse investeeringuteks.
Eksport X – oma maa kaupade müük välismaale
Import Z – välismaal toodetud kaupade ostmine kodumaiseks kasutamiseks
Puhaseksport NX – ekspordi ja impordi vahe
Koguprodukt – aasta jooksul riigi piires toodetud lõpptoodang, kogutoodang miinus vahetarbimine . Saab mõõta turuhindades (kaudsed maksud sees, tõstavad kaupade hinda – kuigi toodang turuhindades kasvab, võib kogus püsida muutumatuna) või tegurikuluna (kaudsed maksud maha arvatud; koguprodukt, kogukulutused ja kogutulu võrdsed suurused) Turuhindades: SKP=C+I+Gt Tegurikuluna: Y=C+I+G+Ti
Leke – kaudsed maksud, mis lähevad otse valitsusele. Lekke allikaks on import.
Süst – investeeringd ja valitsuse kulutused, Ekspordi kaudu lisandub raha.
SKP – mingis riigis kindla perioodi jooksul loodud teenuste ja kaupade lõpptarbimise kogusumma rahalises väljenduses. Lähtub territoriaalsuse printsiibist. Mõdetakse riigi geograafilisel territooriumil loodud rikkusi, võivad olla ka välismaiste tootmistegurite loodud.
Nominaalne SKP – mõõdab kaupade ja teenuste hinda jooksvates hindades
Reaalne SKP – mõõdab kaupade ja teenuste hinda võrreldavates ( baasaasta ) hindades.
SKP puudused: ei arvesta, et riikide rahvaarv on erinev, lahenduseks oleks SKP ühe elaniku kohta. Ajaliste võrdluste tegemisel ei saa kasutada nominaalset SKP, sest hinnad muutuvad; lahenduseks deflaator . SKP ei arvesta vaba aja väärtust (tootmismahu kasvades vaba aja hulk väheneb, seega ka mittemajanduslik üldine heaolu langeb kui SKP suureneb). SKP ei näita, milliseid kaupu ja teenuseid ning millised proportsioonis toodetakse. SKP ei näita kui palju loodust reostatakse toodanguprotsessi käigus. SKP erinevusi tingivad ka klimaatilised tingimused. Valuutade ostujõudude erinevused. Ametlikul statistikal põhinev SKP ei kajasta varimajanduse osa, seetõttu on SKP alahinnatud, SKP kasvutempo ei peegelda tegelikkust , SKP struktuur ei peegelda tegelikkust ei tootmise ega lõpptarbimise seisukohast , samuti on alahinnatud erasektori osa.
RKP – vaatlusaluse riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi jooksul loodud kaupade ja teenuste lõpptarbimise kogusumma rahalises väärtuses. Arvestamise aluseks on tootmistegurite omanduse põhimõte. Mõõdetakse riigi tootmistegurite poolt loodud väärtusi, pole oluline, kas need tegurid asuvad selles riigis või mitte.
Lisandunud väärtus – tootmisprotsessis kasutatud kaupade, teenuste ja tootmistegurite väärtus, mis suurendab lõpptoodangu väärtust
Lõpptoodang – lõpliku kasutaja ostetud valmisprodukti.
Vahetoodang – ühes ettevõttes valmistatud toodang, mida kasutatakse teiste ettevõtete tootmisprotsessis sisendina
Rahvatulu RT – ühiskonna majandussubjektide teenitud kogutlu.
Tarbimiskulud C - uue lõpptoodangu või teenuse hankimiseks tehtud kulutusi. (uue auto ost vt kasutatud auto ost)
Deflaator – väljendab nominaalse ja reaalse SKP erinevust. Hinnaindeks, mis mõõdab hindade muutumise tempot ehk inflatsiooni. Tavaliselt väljendatakse protsentides.SKPnom/SKPrel*100% Kui deflaatori väärtus on suurem kui baasaasta hinnaindeks 100, siis on tegemist hinnatõusuga. Kui aga väiksem, siis on keskmine hinnatase langenud. Sisaldab rohkem informatsiooni kui tarbijahinnaindeks , kuid on raskemini leitav.
Amortisatsioon – kulunud põhivahendite taastamine ja remont .
Inflatsioon – hindade muutumise tempo. Üldine hinnataseme muutus protsentides, mis viib ühiskonna kahjudele ning ressursside ümberjaotamisele
Tarbijahinnaindeks THI – näitab tüüpilise majapidamise kaupade ja teenuste ostukorvi keskmise hinna muutust. Mõõdab kaubakorvi kuuluvate kaupade ja teenuste hindade muutumistt mingis ajavahemikus. THI=ostukorvi maksumus käesoleval perioodil/ostukorvi maksumus baasperioodil *100
Välismõjud – väliskaubandusele tehtud kulutused. SKP mõõtmisel võetakse arvesse ekspordi ja impordi vahe ehk puhaseksport.
Ostujõu pariteet PPP – tinglik vahetuskurss, mis võrdsustab erinevate valuutade ostujõu
Varimajandus – tuluallikad ja tegevusalad, mida ametlik statistika ei kajasta. Mõõtmisel kasutatakse majandusteadlaste ja maksuametnike eksperthinnanguid, audiitorfirmade ja pankade küsitlusi, tööturu ja ajakasutuse uuringud, pere-eelarve analüüs, elektrienergia tarbimise mõõtmist.
Varjatud majandus – jaguneb varimajanduseks ja kodumajanduseks
Kodumajandus – koduteenused: söögi tegemine, laste kasvatamine jmt. Kodutootmine: enesevarustamine – toiduainete kasvatamine, hoidised , remondi- ja ehitustööd. Bartertehingud
6.1. mikroökonoomika ja makroökonoomika erinevused
Mikroökonoomika – teoreetiline majandusteaduslik distsipliin, mida iseloomustab rangetel eeldustel põhinev, üksikobjektist(ettevõte, majapidamine) lähtuv käsitlusviis. Seaduspärasusi on empiiriliselt raske kontrollida.
Makroökonoomika – rahvamajanduse kui terviku tulemuslikkuse mõõtmine ja majandussektrorite seoste problemaatika. Protsesse vaadeldakse kogu majanduse (riigi) tasandilt (majapidamised koondatakse majapidamissektoriteks, ja ettevõtted ettevõttesektoriteks). Uurib majanduse kui terviku käitumist, keskendub kõigi üksikute majandussubjektide individuaalsete tegevuste koosmõju uurimisele. Uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, koguprodukti maht ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg jne. Oluline roll on valitsuse poliitikal.
Mikroökonoomika põhineb ettevõttel või majapidamisel, aga makroökonoomika tervel riigil.
6.2. makroökonoomikas käsitletavad peamised turud ja neil turgudel kujunenud majandusnäitajad
Finantsturg – turg, kus pankade ja börside vahendusel hoiustatakse raha ja laenatakse seda välja.
6.3. Makromajandusteooria seotus majanduspoliitikaga
Tänapäeval on enamik riike avatud majandusega ja sellepärast tuleb tulude ja kulude ringkäigu skeemi lülitada ka eksport ja import. Lisaks tähendab välissektori sissetoomine seda, et peame arvestama ka välisinvesteeringuid.
6.4. Majapidamiste roll tulude-kulude ringkäigus
Majapidamise all mõeldakse majandussubjekti, mis koosneb üksikisikust või ühise eelarvega perest. Eeldatakse, et kogu tulu kasutatakse ära, säästmist ei toimu, tegu on suletud majandusega. Majapidamised teevad kaupade ja teenuste ostmisel tarbimiskulutusi. Teiselt poolt saavad majapidamised tulu tegurituluna. Teguritulu on tulu, mida inimesed saavad ettevõtetelt tootmistegurite eest. Tootmisteguriteks on kolmese jaotuse alusel töö, maa ja kapital.
6.5. Valitsussektori mõju tulude-kulude ringkäigule
Valitsus sekkub majandusse suuremal või vähemal määral kõigis riikides. Sotsiaalse õiguse seisukohalt on oluline, et aidatakse inimesi, kes ise endaga toime ei tule, makstes mitmesuguseid toetusi. Teiseks on vaja ka valitsussektorit üleval pidada, tehes selleks mitmesuguseid kulutusi. Valitsuse kulutused hõlmavad kulutusi kaupade ja teenuste ostmiseks valitsusasutuste tarbeks, maanteede ja infrastruktuuride ülalpidamiseks. Nii tulusiirete kui teiste kulutuste katmiseks kogub valitsus makse.
6.6. SKP väärtuse seotus tuludega, toodanguga, kuludega
SKP arvestust võib vaadelda kolmest aspektist lähtuvalt: tulud, kulud, kogutoodang
1. Kogutoodang: tuleb vältida korduvarvestust. SKP arvestamisel kasutatakse ainult lõpptoodangut, st tuleb pidada ranget arvestust, milline osa toodangu väärtusest lisandus tegelikult ja milline oli varem loodud lisandunud väärtuse osa ehk kui palju väärtust oli juba enne kulutatud vahetoodangu valmistamiseks.
2. Tulud: SKP saadakse, kui liidetakse kõik palgad , rendid, intressid ja kasumid (kokku rahvatulu) ja lisatakse veel amortisatsioon ja kaudsed maksud.
3. Kulud: SKP saamiseks tuleb summeerida erinevate majandussubjektide poolt tehtud kulutused – tarbimiskulud, investeeringud, valitsuse kulutued (valitsuse ostud sh investeeringud ja tulusiirded) ja väliskaubandusele tehtud kulutused (ekspordi ja impordi vahe e puhaseksport) SKP=C+I+G+NX
6.7. Kulude-tulude ringkäigu süstid ja lekked, nende mõju raharinglusele
Majapidamised teevad kulutusi tarbimise näol, millele lisanduvad majandusliku „süstina“ investeeringud ja valitsuse kulutused. Selles ringkäigus on ka leke, need on kaudsed maksud, mis lähevad otse valitsusele. Raha voolab välja säästude ja maksudena. Tulusiirded, valitsuse kulutused ning ettevõtete investeeringud lasevad raha tagasi ringlusse. Import on lekke allikas, ekspordi kaudu lisandub raha.
6.8. Nominaalse ja reaalse SKP erinevused. Paremini näitab majandusarengut reaalne SKP.
Nominaalne SKP mõõdab kaupade ja teenuste väärtust jooksvates hindades, reaalne SKP aga võrreldavates (baasaasta) hindades.
6.9. Kas suurem SKP näitab tingimata kõrgemat heaolutaset, teised riigi heaolu mõjutavad tegurid : vaba aja väärtus, turuvälisest majandustegevusest saadud tulu, keskkonna reostus, ühiskondlik ebastabiilsus , rahvaarv, hinnataseme muutused, valuutade ostujõu erinevus. Suurem SKP ei näita veel kõrgemat heaolutaset, kuna mitmeid olulisi heaolutegureid ei arvestata.
Kogunõudlus Q(D) või AD – majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt erinevatel hinnatasemetel osta soovitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Kogunõudlus on hinnatasemega vastupidi seotud. Sisuliselt on SKP kulude tarbimise meetodil. AD=C+I+G+(X-IM=NX)
Kogupakkumine Q(S) või AS – majandussubjektide valmidus müüa sõltuvalt hinnatasemest mingi kindel hulk lõpptoodangut. Maht (SKP) kujuneb eraettevõtete ja avaliku sektori ettevõtete tootmismahu summana. Kujuneb ettevõtete ja majapidamiste otsuste koosmõjul.
Eratarbimine C – kulutused sõltuvad eelkõige indiviididetulude suurusest . Tarbimiskulutusi selgitavate teooriate põhialuseks on Keynesi arusaam:tarbimine kasvab tulude suurenedes, kuidosa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks
Investeeringud I – uute kapitalikaupade soetamise kulutused, uusehitus ning akumuleeritud kaubavarud . Prognoos on keeruline, sest maht sõltub paljudest teguritest (tootmissisendite ja lõpptoodangu hinnad, intressimäär, oodatav tulutase, maksumäärad, investeerimiskliima üldiselt). Puhasinvesteeringu arvutamiseks lahutatakse koguinvesteeringust amortisatsioonikulud .
Valitsuse kulutused G – sõltuvad valitsuse funktsioonidest ja käsutada olevatest eelarve vahenditest, mis saadakse peamiselt maksudest.
Puhaseksport – ekspordi ja impordi vahe
Hinnatase P – näitab, kuidas on hinnad võrreldes baasperioodiga muutunud, levinuim näitaja on SKP deflaator
Klassikaline koolkond – üks kahest levinuimast kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu kujunemise ja olemuse käsitlusest. Iseloomulik: pika perioodi majanduskäsitlus, pikal perioodil on hinnad ja palgad paindlikud, majandus on isereguleeruv, majanduse loomulik seisund on tasakaal, tasakaal saabub potentsiaalse tootmismahu korral, majandus on mõjutatav kogupakkumise kaudu, parim majanduse (kogupakkumise) mõjutamise vahend on rahapoliitika , pakkumine loob nõudluse (Say seadus). Tootmismaht tasakaalustub tasemel, kus tootmisressursid on täielikult hõvatud. Eeldatakse, et kõigi hüviste ja tootmisressursside turgudel toimib täielik konkurents. Tootmismaht sõltub kapitali ja tööjõu kogumahust ja tootlikkusest ning olemasolevast tehnoloogiast, mis kokku määravad potentsiaalse tootmismahu. Majandus püsib potentsiaalse tootmismahu tasemel. Kogunõudluse – kogupakkumise mudelid toimivad vaid siis efektiivselt, kui hinnad ja palgad on täielikult paindlkud. Kogunõudluse muutus mõjutab seega vaid hinnataset ega avalda pikaajaliselt mõju koguprodukti mahule.
Keynesi koolkond - üks kahest levinuimast kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu kujunemise ja olemuse käsitlusest. Iseloomulik: lühiperioodi majanduskäsitlus, lühiperioodil on hinnad ja palgad jäigad, majanduse tüüpiliseks seisundisks pole tasakaal, vaid pikaajaline seisak või pidev ebastabiilsus, tööpuuduse põhjuseks on ebapiisav kogunõudlus, tööpuudust on võimalik leevendada, kui valitsus sekkub majandusse, suurendades kogunõudlust, parim vahend kogunõudluse mõjutamiseks on valitsuse eelarvepoliitika , efektiivne nõudlus tekitab pakkumise. Hinnad ja palgad pole piisavalt paindlikud ja turumajanduse iseregulatsioonivõime on piiratud. Tasakaaluseisundis sõltub toodangu maht eeskätt kogunõudlusest.
Potentsiaalne tootmismaht Q* - tootmismaht ressursside maksimaalse rakendatuse korral ehk tootmistaset tootmisvõimaluste piiril. Suurus oleneb tööjõu pakkumisest ja töö tootlikkusest, kapitali akumulatsioonist ja tehnoloogilisest arengutasemest. Ressursside täishõive. Ei tähenda ressursside 100% kasutamist, vaid loomulikku koormatust.
Kogunõudluse kõver – näitab üldise hinnataseme ja koguprodukti seost.
Lühiperioodi kogupakkumise kõver AS(SR) – horisontaalne sirge, kogupakkumise maht on lühiajaliselt hinnatasemest täielikult sõltumatu. Majandus toimib ressursside alalhõive ja tööpuuduse tingimustes
Pika perioodi kogupakkumise kõver AS(LR) – vertikaalne sirge, hinnataseme suhtes täielikult mitteelastne (ei sõltu hinnatasemest)
Lühiajaline tasakaal – sõltub peaasjalikult kogunõudluse muutusest, sest hinnad on jäigad. Võib tekkida ka allpool potentsiaalset tootmismahtu (ressursside alahõive korral)
Pikaajaline tasakaal – kogus on jäigalt paigas, aga hinnad võivad muutuda
Okuni seadus – väljendab tsüklilisest töötusest tulenevat rahvamajanduse kogutoodangu kadu.
SKP lõhe – tegeliku ja potentsiaalse tootmismahu erinevus. Positiivne lõhe – tegelik reaalne SKP on madalam kui potentsiaalne tootmismaht (ebapiisava nõudluse korral). Tekib tööpuudus. Lahenduseks oleks alandada palgataset (tegelikkuses ei tööta) või suurendada kogunõudlust. Negatiivne lõhe – tegelik reaalne SKP on kõrgem kui potentsiaalne tootmismaht Q* (Raha liigsest pakkumisest tingitud inflatsioon – inflatsiooniline SKP lõhe; liiga suur nõudlus – majanduse ülekuumenemine). Tekib liiga madala hinnataseme korral, mis paneb inimesed rohkem kulutama.
Kogunõudluse šokk – palkade ja hindade tõus võib toimuda nõudluse kasvu tagajärjel väga järsku ning majandussubjektid ei jõua piisavalt kiiresti muutunud oludega kohaneda.
Kogupakkumise šokk – tuleneb eelkõige ettevõtete tootmiskulude kiirest kasvust, mis mõjutab kogupakkumist ja hindu. Võib põhjustada tootmismahu hüppelist kasvu ja ületootmist, sest kogunõudlus ei suuda suurenenud tootmismahtu piisavalt kiiresti absorbeerida.
Eelarvepoliitika – maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mille eesmrägiks on eelkõige täishõive saavutamine ja koguprodukti mitteinflatsiooniline kasv. Ekspansiivne eelarvepoliitika - Tootmismahu ekspansioonile ja kogunõudluse laiendamisele suunatud. (nt maksumäärade alandamine ). Eeldab valitsussektori otsest sekkumist majandusprotsessidesse, et suurendada tööhõivet ja kapitalikaupade kasutamise intensiivsust. Enamasti kasutatakse nii kulude kui maksude kasutamist.
Range eelarvepoliitika – kogunõudluse vähendamine , sest kui kogunõudlus on üle potentsiaalse tootmismahu, tasakaalustub kogunõudlus kogupakkumisega kõrgemal hinnatasemel, mis toob kaasa inflatsiooni. Maksude tõstmine või valitsuse kulutuste alandamine. Sageli ei õnnestu hinnataset langetada, seepärast toimub hinnatõusu külmutamine.
7.1. Kogunõudluse väärtust mõjutavad tegurid
Kogunõudlust mõjutavad eratarbimise kulutused, investeeringud, valitsuse kulutused ja puhaseksport. Saab jagada: Poliitilised tegurid – raha- ja eelarvepoliitilised meetmed, mida riik rakendab enamasti kindla eesmärgi saavutamiseks. Välised tegurid – ei ole otseselt majanduslike meetmetega mõjutatavad, nt majapidamiste ja ettevõtete tulevikuootused.
7.2. Kogunõudluse kõver on langev (negatiivse tõusuga), sest kogunõudlus on vastupidiselt seotud hinnatasemega, sest toimib rikkuse efekt ehk Pigou efekt – hindade kasvades sissetuleku ostujõud väheneb, seega ka nõudlus väheneb; toimib intressimäära mõju – hindade kasvades suureneb ka intressimäär, mis motiveerib majapidamisi rohkem säästma ja ettevõtteid investeerima (nõudlus väheneb); toimib välismaiste ostude mõju – kodumaise hinnataseme tõustes hakatakse tarbima välismaiseid odavamaid importkaupu, samas ekspordi võimalused langevad (puhaseksport ja kogunõudlus vähenevad).
7.3. Kogunõudluse kõvera nihke tegurid
1. Tarbijate käitumise muutumine – kodumaiste kaupade tarbimiselt välismaistele ümberorienteerumine või vastupidi; säästmiskalduvuse muutmine; tulevikuootuste muutused; maksustamise muutused
2. Investeeringute mahu muutumine – intressimäära muutused; tulevase perioodi kasumiootuste muutumine; ettevõtluse maksustamise muutused; tehnoloogia areng
3. Valitsuse kulutuste suurenemine või vähenemine – seotud eelkõige poliitilise prioriteediga
4. Muutused puhasekspordis – muutused väliskaubanduspartnerite majanduses; valuutakursside muutumine
7.4. Klassikalise ja Keynesi koolkonna erinevused eelduste kohta majanduse toimimise kohta, vaadete kohta valitsuse sekkumise efektiivusest
1. Eeldused majanduse toimimise kohta.
Klassikaline – majanduskasvu suunamisel nähakse peamiste instrumentidena rahapoliitilisi vahendeid, sest kui raha pakkumine kasvab, siis suureneb ka tarbijate ostuvõime ja ettevõtjate äriline aktiivsus. Kogunõudlus mõjutab raha hulk ringluses. Hinnataset mõjutab ainult kogunõudlus, sest kogupakkumine on potentsiaalse tootmismahu tasemel.
Keynistlik – tootmismaht sõltu eelkõige kogunõudlusest.
2. Eelduse valitsuse sekkumise efektiivsusest
Klassikaline – majandust on võimalik makroökonoomiliselt tasakaalustada valitsussektori kulutuste kujundamise kaudu. Rahapoliitika ehk monetaarpoliitika olulisus kogunõudluse ja kogupakkumise tasakaalustamisel.
Keynes – tootmisressursside alakoormatuse peapõhjus on ebapiisav kogunõudlus (see sõltub eratarbimisnõudlusest, ettevõtete investeeringutest ja valitsussektori kulutustest). Eratarbimist ja investeeringuid on raske mõjutada, sellepärast omistatakse valitsussektori võimele majandust suunata kogunõudluse taset (vähendada tööpuudust, suurendada kapitalihõivet) väga suurt tähtsust. Majandust on võimalik makroökonoomiliselt tasakaalustada raha pakkumise kontrollimisega keskpanga vahendusel. Eelarvepoliitika ehk fiskaalpoliitika .
7.5. Potentsiaalne tootmismaht, selle mõju tegelikule kogupakkumisele lühiajaliselt, pikaajaliselt
1. Lühiajaliselt – hinnad ja palgad ei ole piisavalt paindlikud ning turumajanduse iseregulatsiooni võime on seega piiratud. Majandus toimib ressursside alahõive ja tööpuuduse tingimustes.
2. Pikaajaliselt – kogupakkumine on hinnataseme suhtes täiesti mitteelastne. Kui kogunõudlus peaks mingil hinnatasemest sõltumatul põhjusel vähenema, siis nihkub kogunõudluse kõver vasakule. Tasakaalustumine on ainuvõimalik senise tootmismahu, kuid madalama hinnataseme korral. Tootmismahu vähenemise tagajärjel toimub majanduslangus, suureneb tööpuudus ja tootmisvahendite alahõive. Pikaajaliselt liiguvad majandussurutise tingimustes madalamale ka hinna- ja palgatase . Pikaajaline tööpuudus sunnib töötuid aktsepteerima töö saamiseks ka madalamat palgataset, kui üldine turutasakaal hetkel pakub. Pika perioodi jooksul kohanevad nii hinnad kui palgad uue turusituatsiooniga. Kogunõudluse muutus mõjutab ainult hinnataset.
7.6. Miks võib pika perioodi kogupakkumise kõver olla vertikaalne sirge
Kuna kogunõudlus on sama, muutuv on ainult hind.
7.7. Lühiperioodi kogupakkumise kõver võib olla kujutatud horisontaalse sirgena, sest
Hinnad on samad, muutuv on ainult kogus.
7.8. Muutused kogunõudluses mõjutavad hinnataset ja kogutodangut
1. Lühiajaliselt – hinnad on jäigad, kogus muutuv
2. Pikaajaliselt – kogus jäik, hinnad muutuvad
7.9. Kogunõudluse ja kogupakkumise šokkide olemus, nende tagajärjed
Kogunõudluse šokk – oletame, et riigi keskpank suurendab oluliselt raha pakkumist, see toob kaasa intressimäära langemise, mis omakorda toob kaasa investeerimisaktiivsuse ja eratarbimise hüppelise kasvu. Selle tagajärjel suureneb kiiresti ka kogunõudlus. Seejärel võetakse rohkem töölisi tööle, et suurendada pakutavat kogust. Reaalses elus on siis tegemist majanduse ülekuumenemisega. Pikaajaliselt surub aga resursside nõudlus üles ka nende hinnad.
Kogupakkumise šokk – tuleneb eelkõige ettevõtete tootmiskulude kiirest kasvust, mis mõjutab kogupakkumist ja hindu. Need võivad tekkida näiteks põua tagajärjel, mille tulemusel võivad järsult tõusta toidukaupade hinnad.
7.10. Eelarvepoliitika eesmärgid. Eelarvepoliitika mõju kogutoodangule ja hinnatasemele
Eelarvepoliitika on maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mille eesmärgiks on eelkõige täishõive saavutamine ja koguprodukti mitteinflatsiooniline kasv. Kui majandus ei toimi täishõive tasemel, siis on eelarvepoliitika eesmärgiks kogunõudluse suurendamine, nt maksumäärade alandamine suurendab tarbijate ostuaktiivsust ja teiselt poolt muudab investeeringud tasuvamaks.
Kaupraha – kaubad, mis on üldtunnustatud vahetusvahendina, üldiselt aktsepteeritud maksevahendid (pärlid, teokarbid, kariloomad jne, hiljem väärismetallid).
Sümbolraha – paber või mingi odav metall , mis on valitsuse poolt kuulutatud täitma raha funktsiooni. Seaduslik maksevahend ehk valitsuse poolt oma monopoolset õigust kasutades seadusega kehtestatud ja üldiselt tunnustatud maksevahend. Paberraha usaldatavus on seotud valitsuse usaldamisega. (Tuli käibele alternatiivkulu ja vahetusväärtuse ebastabiilsuse tõttu). Täidab vahetusvahendi, väärtuse mõõdu ja väärtuse säilitamise vahendi funktsioone.
Dekreetraha - sümbolraha
Deposiitraha – pankadesse hoiustele paigutatud raha. Selle alusel toimub suurem osa tehinguid tänapäeval.
Raha hoidmise alternatiivkulu – saamatajäänud tulu võimaliku teenitava intressi näol (mida kõrgem intressimäär, seda suurem on raha hoidmise kulu ning seda vähem hoiavad inimesed raha likviidses vormis(sularahana)
Rahaagregaat M1– raha tähendus kitsamas tähenduses ehk raha pakkumine. Sularha ringluses + nõudehoiused
Rahabaas M0 – tähistatakse keskpanga emiteeritud ja valitsuse garanteeritud sularaha , mis võib asuda keskpangas kommertspankade reservidena, kommertspankade kassades või inimeste käes. Kontroll on enamikes riikides usaldatud keskpangale.
Asendusraha ehk surrogaatraha M2 – raha laiemas tähenduses. Vahendid, mida saab pärisrahaks muuta teatavat protseduuri läbides (väärtpaberid, tähtajalised ja säästuhoiused, valuutahoiused, avatud investeerimisfondid)
Äraarvatud inflatsion – täielikult prognoositud inflatsioon. Majandussubjektide poolt õigel ajal ja täies ulatuses prognoositud, seetõttu ka tehingutes kajastatud hinnatõus. Ka siis kui korrektuurid tehakse kõikidesse lepingutesse, toob see kaasa lisakuluseid – raha hoidmise alternatiivkulu tõus, menüükulud, maksutuludena riigieelarvesse laekuva raha reaalväärtuse langus
Ootamatu inflatsioon – majandussubjektid ei oska või enam ei jõua ennast kaitsta. Olulisim tagajärg on ümberjaotav efekt – inflatsioon jaotab rikkust ümber erinevate elanike kihtide vahel. Jaotab rikkust ümber laenuandjate ja laenuvõtjate vahel (keskklassi kasuks), vanadelt noortele, tööandjad võidavad, töövõtjad kaotavad (sest töölepingud pikaajalised)
Menüükulud – seotud vajadusega vahetada kogu aeg hinnasilte, seadistada ümber mänguautomaate, taksofone jne
Rahanõudlus - Hinnataseme muutused mõjutavad nominaalse raha hoidmist, aga mitte reaalse raha nõudlust. Sõltub SKP mahust, intressimäärast ja arveldamisvõimalustest, tuleb arvestada ka hinnataset.
Rahapakkumine – ei sõltu intressimäärast, kui raha pakkumisena käsitleda ainult baasraha M0 pakkumist, tegemist on fikseeritud vahetuskursiga. Rahapakkumiskõver on siis vertikaalne. ( kvantitatiivne rahateooria) Baasraha pakkumist mõjutavad valuutareservi muutused, mida kajastab maksebilanss , reservvaluuta (euro) ja teiste valuutade vahelise kursi muutused, mis mõjutavad valuutareservide väärtust. M0=15,6*Eesti Panga valuutareservide väärtus eurodes
Rahaagregaadi M1 korral on pakkumiskõver elastne – intressimäära tõustes, suureneb raha pakkumine, sest kõrgem intressimäär motiveerib panku rohkem laenu andma, kõrgem intressimäär motiveerib erasektorit rohkem hoiuseid suurendama ja kui intressimäär on kõrgem kui välismaal, hakkavad ka välismaalased vaadeldavas pangas rha hoidma. Siis on tegemist nn raha endogeense ehk sisetekkelise (teistest majandusnäitajatest sõltv) pakkumisega. M1 on leitav rahabaasi ja rahavõimendi korrutisena M1=m(D)M0
Raha pakkumine sõltub: pankade soovitud sularahareservimäärast (mida väiksem on kohustusliku reservimäär ja mida vähem lisareserve soovitakse hoida, seda suurem pakkumine); erasektori soovist hoida sularaha (mida rohkem sularaha erasektor enda käes hoiab, seda väiksem on pankade reserv ja raha pakkumine); intressimäärast
Reaalne rahatasakaal M/P – näitab raha ostuvõimet ehk selle tegelik väärtus. Raha nominaalne pakkumine jagatud läbi hinnataseme indeksiga . Rahaturu pakkumispoolne agregaadi väärtus, millega raha nõudlus peab olema võrdne rahaturu tasakaalu korral
Finantsvara – intressi kandvad väärtpaberid ja raha
Raha ringluskiirus – kordade arv, mida rahaühik käibib mingi perioodi jooksul, näitab mitu lõpptoodangu müügi tehingut saab teostada ühe ja sama rahaühiku abil. Mida kiiremini raha ringleb, seda suurem on SKP.(maksed, intressimäär – mida rohkem raha pangas, seda kiiremini ringleb, oodatud inflatsioon – kõrgem intress , püütakse rahast lahti saada, elatustase – rikkas riigis ostetakse rohkem, ringlus suurem, institutsionaalsed tegurid – pankade areng, laenu saamisvõimalus, liisingud suurendavad ringluskiirust)
Vahetusvõrrand – seob ringleva raha koguse, selle ringluskiiruse ja loodud kogutulu. Kvantitatiivse rahateooria, mis väidab, et raha väärtus ei tulene mitte selle kvaliteedist vaid kvantiteedist, aluseks. Mv=PY (M-rahapakkumine, v – ringluskiirus, PY – nominaalne SKP maht ehk hinnatase korrutatud loodud lõpptoodanguga)
Fiskaalne väljatõrjumisefekt – erainvesteeringute vähenemine tulude kasvust tingitud intressimäära tõusu tagajärjel
Kohustuslik reserv – kohustuslikult pangas hoitava sularaha reservi suhe hoiustesse (Eestis 13%, EL’s 2%) Omab ka maksustamise funktsiooni – kommertspankadelt võetav maks, mida keskpank kasutab oma vajadusel
Lisareserv – pangas asuvad klientide hoiused üle kohustusliku reservi, kogu sularahareservi ja kohustusliku reservi vahe R(L)=R-rD
Diskontomäär – intressimäär, millega keskpank annab kommertspankadele laenu. Mida madalam on diskontomäär, seda rohkem kekspangalt laenatakse.
Deposiit – kogus, mis on hoiule antud, hoius
Võlakiri – dokument, kus on kirjas, kui palju on kulda hoiule antud, seda dokumenti aksepteeriti maksevahendina.
Reservivõimendi – hoiuste võimendi m(D), arvutatav kohustusliku reservi määra pöördväärtusena, m(D)=1/r Pankade tegelk soovitud sularahareservimäär
Valuutakomitee – süsteem, millel põhineb Eesti rahasüsteem, see tähendab, et vahetuskurss on fikseeritud ankurvaluuta suhtes, baasraha pakkumine ei sõltu keskpangast.
Reservvaluuta – välisvaluuta, mille suhtes Eesti krooni vahetuskurss on fikseeritud.
Osareservipangandus – täites kahte põhlist majanduslikku funktsiooni (raha välja laenamine ja raha hoiustamine ), peab pank leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatavate ressursside ja pangas hoitava reservi vahel.
Panga maksevõime – pank peab leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatavate ressursside ja pangas hoitava resevi vahel.
Kapitali adekvatsus – panga omavahendite (omanike sissemakstud aktsiakapital, mida iga aasta surendatakse kasumi arvelt) ja tema riskantsete aktivate suhe (Eesti Panga normatiiv 10%)
Vabaturuoperatsioonid – keskpank sekkub valuutaturgu, et hoida valuutakurssi soovitud tasemel. Raha pakkumise vähendamiseks ja kursi tugevdamiseks peab keskpank valuutat müüma, raha pakkumise suurendamiseks aga kokku ostma ( lastes selles ulatuses ringlusesse täiendavalt kodumaist raha)
Range rahapoliitika – raha pakkumise suhtelist vähendamist võrreldes SKP kasvuga. Muude tingimuste samaks jäädes on tulemuseks intressimääratõus, investeeringute vähenemine ja majanduskasvu aeglustamine
Ekspansiivne rahapoliitika – raha pakkumise suhtelist suurendamist võrreldes SKP kasvuga. Tagajärjel intressimäär langeb, investeeringud suurenevad, toimub majanduse üldine elavnemine .
8.1. Raha erinevad vormid
Kaupraha ehk kuld ; sümbolraha, milleks on kas paber või mingi odav metall, mis on valitsuse poolt kuulutatud täitma raha funktsiooni; deposiitraha ehk pankadesse hoiustele paigutatud raha.
Raha erinevad funktsioonid
Raha funktsioonideks on olla vahetusvahend , arvestusühik ja väärtuse säilitamise vahend.
Raha kui vahetusvahendi ehk kui maksete teostamise vahendi funktsioon tuleneb kõige otsesemast soovist kokku hoida bartermajandusele omaste tehingukulude arvel ning tõsta üldist majanduslikku efektiivsust .
Raha kui arvestusühik – mingi kaup või teenus on täpselt niipalju väärt, kuipalju saab teda turul vahetada teiste kaupade vastu.
Raha kui väärtuse säilitamise vahend – inimestele on omane tung säästa ja koguda rikkust. Rikkuse oluliseks omaduseks on vahetatavus teiste kaupade vastu.
Kaupraha puudused raha erinevate funktsioonide täitmisel
Ei olnud võimaldada vahendada erineva suurusega tehinguid ning seda ka geogaafiliselt üksteisest kaugel asuvatel turgudel.
8.2. Eesti statistikas kasutatavad rahaagregaadid
Sularaha ja nõudehoiused moodustavad raha esimese agregaadi ehk raha pakkumise M1. Sageli tuuakse eraldi välja rahaagregaat M0 ehk rahabaas, millega tähistatakse keskpanga emiteeritud ning valitsuse garanteeritud sularaha, mis võib asuda kas keskpangas, kommertspankade kassades või inimeste käes.
8.3. Majapidamise alternatiivid oma rikkuse (varade) hoidmisel)
Varimajanduse ulatus – sularaha kaitseb omaniku anonüümsust, arvelud toimub sularahaga.
Majanduse dollariseerumise aste – raha hoitakse mingis konventeeritavas üldtunnustatud valuutas. Neid eelistatakse kodumaistele väärtpaberitele.
8.4. Raha nõudlus – mida suurem tulu, seda suurem nõudlus, seega oleneb raha nõudlus sellest, kuidas oma raha hoitakse, kas sularahana, väärtpaberitena või mingil muul moel.
Raha nõudluse motiivid
Tehingumotiiv – majapidamiste vajadus sooritada aeg-ajalt majanduslikke tehinguid
Ettevaatusmotiiv – majapidamiste valmisolek ebaregulaarseteks, ettenägematuteks tehinguteks
Spekulatsioonimotiiv – soov hoida raha tulu saamise eesmärgil
Raha nõudluse sõltuvus tulutasemest ja intressimäärast – kogu raha nõudluse käsitlus on suuresti üles ehitatud dilemmale, kas hoida rikkust väärtpaberite või sularahana, ehk kas väärtpaberitest saadav tulu on suurem kui pangast saadav intress.
8.5. Raha nõudluse käsitluse erinevused keinistlikus ja neoklassikalises majandusteoorias
Kui liita kõigil motiividel hoitava raha hulgad, saame raha nõudluse kõvera (L-kõvera), mis on päripidises seoses tulu (SKP) suurusega (mida suurem tulu, seda suurem raha nõudlus) ja vastupidises seoses raha hinna ehk intressimääraga (mida kõrgem intressimäär, seda väiksem raha nõudlus). Neoklassikute ja keinsistide vaated lähevad lahku selles, milline on L-kõvera intressimääraelastsus..
8.6. Raha ringluskiiruse mõjutegurid
Maksete laekumise sagedus ning maksete teostamine ja pangaülekannete laekumise efektiivsus, intressimäär, oodatud inflatsioon, elatustase, institutsionaalsed tegurid.
8.7. Raha pakkumise ja üldise hinataseme seotus vahetusvõrrandis
Vahetusvõrrand seob ringleva raha koguse, selle ringluskiiruse ja loodud kogutulu. Mv=PY
8.8. Rahanõudluse ja rahapakkumiskõverate intressimäära elastsuse mõjutegurid
Mida kõrgem intressimäär, seda väiksem raha nõudlus.
8.9. Rahapoliitika käsitluse erinevused keinistlikus ja monetaristlikus teoorias
Keynesi arvates on L-kõver suhteliselt elastne ja mittestabiilne, monetaristide arvates mitteelastne ja stabiilne. Keinsistide arvates on rahal palju asendajaid ja inimesed lülituvad kergelt ühelt aktivalt teisele. Monetaristid rõhutavad raha kui vahetusvahendi funktsiooni ja seega pole raha ka eriti asendatav
8.10. Raha pakkumine (M0 ja M1) Eestis sõltub muutustest valuutareservides ja reservvaluuta kursist teiste valuutade suhtes.
8.11. Kommertspankade majanduslikud funktsioonid ja tegutsemismotiivid ja –põhimõtted
Suure osa kogu raha pakkumisest moodustab kommertspankades nõudehoiustel asuv raha. Et pankadel on õigus laenata välja rohkem raha, kui seda on hoiustatud, siis on kommertspankade süsteem muutunud riigi keskpanga ja valitsuse kõrval üheks oluliseks raha pakkumist ja seega kogu majandussüsteemi mõjutavaks teguriks . Kommertspankade põhilised majanduslikud funktsioonid on klientide raha hoiustamine, laenuandmine ja investeerimine kui kasumi saamise allikad ja maksete teostamine. Kogu tänapäeva kommertspangandus tegutseb osareservipangandusega. See tähendab pank peab leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatavate ressursside ja pangas hoitava reservi vahel.
8.12. Keskpanga mõju rahaturule
Keskpanga funktsioonideks on kodumaise raha emiteerimine , laenuandmine kommertspankadele, otsene rahapoliitika, pangandusjärelvalve ja valitsusele laenu andmine. Raha emiteerimine tähendab nii raha tehnilise emissiooni korraldamist, vahetuskursi juhtimist kui ka panga reservide juhtimist.
Rahapoliitika dilemma
See seisneb selles, et keskpank ei saa kontrollida korraga nii raha hulka kui ka intressimäära. Rahapoliitika mõjul kujuneb rahaturul tasakaaluintressi määr, mis omakorda mõjutab investeeringute mahtu ja seeläbi kogunõudlust hüvisteturul.
8.13. Ootamatu ja äraarvatud inflatsiooni majanduslike tagajärgede erinevused
Ootamatu inflatsiooni korral majandussubjektid ei oska või ei jõua enam ennast kaitsta, kuid äraarvatud inflatsiooni puhul on see prognoositud majandussubjektide poolt õigel ajal ja täies ulatuses ning seetõttu ka tehingutes kajastatud.
8.14. Inflatsiooni head küljed.Inflatsiooni positiivsed mõjud majandusele
Ootamatu inflatsioon jaotab rikkust ümber laenuandjate ja laenuvõtjate vahel. Inflatsioonist kaotavad tavaliselt nominaalnäitajates tulu andvate finantsvarade omanikud . Kinnisvara seevastu on inflatsiooni eest kaitstud. Noored omavad rohkem laenuga muretsetud kinnisvara, seega on nad inflatsiooni eest kaitstud. Töölepingute puhul võidab töölevõtja kuna lepingud sõlmitakse pikaks ajaks.
8.15. Kas tšekid ja pangakaardid on raha
Nad on üheks sümbolraha vormiks.
Täishõive – olukord majanduses, kus kõik ressursid (tootmistegurid) on täielikult rakendatud
Tööpuudus – töö kui tootmisteguri osaline hõive (laiemas tähenduses). Olukord majanduses, kus töö kui tootmistegur ei ole täielikult ära kasutatud. Kõigil soovijatel ei ole võimalik tööd leida. Üksikisiku seisukohal alati traagiline, majanduses lühiajaliselt kasulik. Tavaliselt on suurem vähemusrahvuste, naiste ja noorte hulgas. Mõõtmiseks on kaks võimalust – lähtuda rahvusvahelistest kriteeriumidest või tööturuametites registreeritud töötud.
Töötus – tööta olek, tekib tööpuuduse tagajärjel. Sotsiaalmajanduslik nähtus. Tööpuuduse sünonüüm
ILO – Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
ETU – Eesti Tööturu-uuringud
Töötaja – tööga hõivatu, uuritaval perioodil on töötanud ja saanud selle eest tasu; ei töötanud ajutistel põhjustel kuid säilis formaalne side tööandjaga; töötas tasuta vähemalt ühe tunni pereettevõttes või talus . Isik, kes kuulub tööjõu hulka ja on rakendatud. Jagatakse palgatöötajad (töölepingu, töölevõtulepingu või suulise lepingu alusel), ettevõtjad (omanik palgatöötajateta või palgatöötajatega, talunikud), vabakutselised. Hõlmab ka varjatud tööjõudu.
Töötu – isik, kes ei ole hõivatud, aga on võimeline töötama ja soovib tööd leida.
Tööjõud – töötajad ja töötud kokku, aktiivne rahvastik
Aktiivne rahvastik= tööjõud
Mitteaktiivne rahvastik – inimesed, kes ei tööta ja keda ei arvestata ka töötuteks. Väljaspool tööjõudu olevad inimesed – ei töta ja ei ole end tööotsijana registreerinud.
Hõivatuse määr – näitab tötajate osa kogu tööealisest elanikkonnast protsentides. Töötajad/tööealine rahvastik= tööhõive määr
Töötusemäär - mõõdab tööpuudust, väljendab protsentides töötute osatähtsust tööjõus. Töötud/aktiivne rahastik=töötuse määr
Aktiivsuse määr – näitab aktiivse rahvastiku osa kogu tööealisest rahvastikust. Aktiivne rahvastik/tööealine rahvastik=tööjõus osalemise määr
Heitunu – inimene, kes on kaotanud lootuse tööd leida ja loobub tööotsingutest. Tööjõu hulgast välja langenud.
Otsimisteooria – inimesel, kes jääb töötuks, ulub mõningane aeg, enne kui ta suudab leida endale vastuvõetava töökoha. Tavaliselt otsitakse kõrgepalgalist tööd, kuid aja möödudes ollakse valmis leppima järjest madalama palgaga tööga. Mõne aja pärast leiab inimene töö ja turg tasakaalustub. Töötust ei oleks, kui iga vallandatu või omal soovil lahkuja saaks kohe töö.
Lepingute teooria – palga kujundamisel on väga oluline roll ametiühingutel. Ametiühing kehtestab oma liikmetele sellise palga, mis on oluliselt kõrgem tasakaalupalgast. See aga toob kaasa tööpuuduse.
Sees- ja väljasolijate teooria – ametiühingute liikmeid ja teisi hõivatuid nimetatakse seesolijateks ja neid, kes ei ole hõivatud väljasolijateks. Nad on üksteisest eraldatud majanduslike barjääridega – seesolijad kaitsevad oma töökohti kõrgendatud palganõudmistega, kulude tähtsus – etevõtted eelistavad maksta kõrgemat palka seesolijatele selle asemel, et maksta vallandamiskulusid ja uusi välja koolitada . Sotsiaalne barjäär – seesolijate vaenulikkus väljasolijate suhtes, kes on nõus tööle tulema madalama palgaga.
Efektiivsuspalga teooria – ettevõtjal on kasulik maksta oma töötajatele tasakaalupalgast kõrgemat palka, sest see tagab töötajate lojaalsuse ja töö kõrge tootlikkuse. Kui töötajad tajuvad, et nende tööd hinnatakse ja nendega jagatakse lisakasumit, on nad motiveeritumad – suureneb kasum veelgi. Lisaks makstakse tasakaalupalgast kõrgemat palka töötajatele, keda tahetakse oma ettevõttes hoida. Tagajärjeks võib põhjustada töötust.
Hüstereesiteooria – süsteemi tasakaal sõltub selle minevikuseisundist. Tööpuuduse puhul sõltub tööpuuduse tasakaalutase töötusest minevikus. Kestev kõrge töötus tõstab loomulikku töötuse määra, sest ametiühing sõlmib pikaajalisi palgalepinguid. (kui töötus on suht kõrge, jäävad paljud ametiühingu liikmed töötuks ja ametiühinust välja, järgmine ring sama lugu). Teiseks põhjuseks inimkapitali amortiseerumine.
Siirdetöötus – vaheaeg töötamises, mis tekib ühelt töökohalt teisele üleminekul või seoses viibimisega täiend- või ümberõppel. Üldiselt vabatahtlik tööpuudus.
Struktuurne töötus – tekib siis, kui tööjõu kvaliteet või geograafiline paiknemine ei vasta tööjõu nõulusele. Hõlmab neid töötuid, kes töötasid n-ö vanades majandusharudes, kus vähendati tootmist või mis likvideeriti. Töötajad ei saa enam oma endiste teadmistega tööd. Tuleb ümber kvalifitseeruda või minna teistesse harudesse, kus töö nõudlus on kasvanud. Alaliikideks on demograafiline töötus, hariduspoliitikast põhjustatud struktuurne töötus, kapitalipuudusest tulenev struktuurne tööjaotus ja regionaalne töötus.
Sesoonne töötus – tekib hooajalise hõive vähenemise tõttu mõnedes majandusharudes, harud kus nt suvl või sügisel on oluliselt aktiivsm majandustegevus kui teistel aastaaegadel.
Regionaalne töötus – ühes regioonis mingi eriala või haru töötajad ei leia tööd, ehkki mõnes teises piirkonnas oleks nõudmine nende järele suur. (struktuurse töötuse tunnus)
Tsükliline töötus – tööpuuduse alaliik , mis tekib majanduse tsüklilise arengu tõttu. Nim ka alanõudluse ehk Keynesi tõõtuseks. Töötajad ei ole nõus nominaalpalga vähendamisega, küll aga lepiad hinnataseme tõusuga, mis tegelikkuses vähendab veelgi nende reaalpalka (sest inflatsioon puudutab kõiki, mitte ainult tööturu ühte osa)
Varjatud töötus – ametlikus statistikas kajastamata töötus. Potentsiaalsed töötajad, keda ametlikult töötute hulka ei arvata (alahõivatud - tahavad aga ei saa tööturu olukorra tõttu täiskohaga töötada, heitunud)
Klassikaline töötus – tööpuudus, mis tekib ametiühingu või valitsuse sekkumisel palgapoliitikasse (lähtutakse neoklassikalisest koolkonnast )
Tööpoliitika – tööturu reguleerimine ja tööpuuduse vähendamine
Aktiivne tööpoliitika – tööturu reguleerimine, kus valitsus püüab tööpuuduse tekkepõhjusi ennetada, luues tööturul tasakaalu majanduspoliitiliste hoobadega. Kasutatavad meetmed: uute töökohtade loomine (ettevõtluse soodustamine); täiendus- ja ümberõpe; hädaabitööd (vähest kvalifikatsiooni nõudvad ühiskondlikud tööd); spetsiaalsed tööturuprogrammid pikaajalistele töötutele (eneseusu taastamiseks)
Passiivne tööpoliitika – tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, andes sotsiaalseid garantiisid.
Töötu abiraha – rahaline toetus, mida töötu saab kindla aja jooksul
9.1. Täishõive mõiste
Täishõive on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud.
Tööjõu kui ressursi täishõivee, reaalselt takistab selle saavutamist see, et alati leidub inimesi, kes on töötud, kuigi nad on huvitatud töötamisest ja on selleks ka võimelised, aga nad lihtsalt ei leia rakendust.
9.2. Tööpuuduse kasulikkuse võimalikkus üksikisikule, ühiskonnale
See võimaldab töötutel tõsta oma kvalifikatsiooni ja ümberõppinud töötajate hilisem töölerakendamine on ühiskonnale isegi kasulikum. See ei kehti pikaajalise töötuse kohta, kui töötu kaotab töö otsimise motivatsiooni ja minetab oma ametioskused.
9.3. Registreeritud töötuse ja ILO töötuse erinevused, nende positiivsed ja negatiivsed küljed. Registreeritud ja ILO töötuse suhtelise suuruse seotus riigi tööpoliitikaga
Riikides, kus tööpoliitika on liiga leebe , on registreeritud töötus oluliselt kõrgem ILO töötusest ja vastupidi, range tööpoliitikaga riikides on registreeritud töötus madalama kui ILO töötus. On tehtud uurimusi, mis näitavad, et paljud inimesed registreerivad ennast töötutena ainult sellepärast, et töötu abiraha saada. Seega on tegu sellisel juhul sisuliselt vabatahtliku tööpuudusega, sest suhteliselt kõrge abiraha võimaldab pikaks ajaks tööd otsima jääda või lihtsalt vaba aega nautida. Kui tööpuudust kirjeldatakse ILO definitsioonidel baseeruvate näitajate kaudu, nim. uuritavat nähtust ILO töötuseks. Veel määratakse töötu staatus konkreetse riigi seadustega.
9.4. Töötajate ehk hõivatute erinevad kategooriad (kas inimene saab korraga kuuluda ka mitmesse)
Palgatöötajad
Ettevõtjad
Vabakutselised
9.5. Mitteaktiivse rahvastiku moodustavad (nende vajalikkus ja võimalikkus tuua töötajate hulka)
Inimesed, kes ei tööta ja kes ei ole ennast tööotsijana registreerinud. Need jagunevad kaheks: inimesed, kes ei soovigi töötada, seega ka ei otsi tööd, siia kuuluvad ka heitunud; inimesed, kes ei ole võimelised töötama, nt. puudega inimesed, vanurid .
9.6. Inimeste sattumine töötute kategooriasse, sellest välja saamine
Langeb tööjõu hulgast välja, nt puude või muu haiguse tõttu, lahkub ise töölt, kuid muutub töötuks, kuna kohe ei ole võimalik tööd leida või on ta vallandatud. Töötute hulgast on võimalik välja saada kolmel viisil: võetakse pärast ootamist tööle tagasi, palgatakse esmakordselt või minnakse üle heitunute kategooriasse, kes on kaotanud usu tulevikku ja loobunud edasistest tööotsingutest.
9.7. Palgataseme ja tööpuuduse seotus
Ametiühingute ja valitsuse palgapoliitika mõju tööpuudusele
Mida kõrgem on palk, seda rohkem inimesi soovib töötada. Samas on ettevõte huvitatud tööjõu palkamisest seda enam, mida madalam on palgatase. Ametiühing, millel mõnes riigis on palgatingimuste kujundamisel monopoolne võim, kehtestab oma liikmetele sellise palga, mis on oluliselt kõrgem tasakaalupalgast. See aga toob kaasa tööpuuduse. Tööpuudust, mis tekib ametiühingu või valitsuse sekkumisel palgapoliitikasse, nim. kirjanduses mõnikord klassikaliseks töötuseks. Otsimisteooria järgi kulub inimesel, kes jääb töötuks, mõningane aeg, enne kui ta suudab leida endale vastuvõetava töökoha. Tavaliselt hakkab inimene otsima kõrgepalgalist tööd, kuid mida kauem ta otsib, seda madalamaks muutub palk, millega ta oleks nõus tööle minema.
9.8. Efektiivsuspalga mõiste ja selle mõju töö tootlikkusele
Erinevatel erialadel on sageli erisugune töötusemäär (efektiivsuspalga teooria abila)
Ettevõtjal on kasulik maksta oma töötajatele tasakaalupalgast kõrgemat palka, sest see tagab töötajate lojaalsuse ja nende töö kõrge tootlikkuse. Kui töötajad taipavad, et nende tööd väärtustatakse, siis nad püüavad veelgi paremini töötada ja seega suureneb tootlikkus ja loomulikult kasum veelgi. Lisaks makstakse osale töötajatele tasakaalupalgast suuemat palka, hoidmaks neid oma ettevõttes kinni, et nad ära ei läheks. Tulemuseks võib olla eriala töötajate suhteliselt kõrgem töötus, sest nende pakkumine ületab kõrgema palgataseme juures oluliselt nõudmist. Tasakaalupalgast kõrgem palk aga tekitab jällegi töötust.
9.9.Siirdetöötuse, struktuurse töötuse vähendamise võimalused
Siirdetöötust on võimalik vähendada lühendades töö otsimise aega, parandades tööturu infosüsteemi, pakkudes koolitust või luues ajutisi töökohti regioonides, kus sesoonne töötus on väga kõrge. Struktuurse töötuse vähendamisel aitab kaasa ümberkoolituse pakkumine, teisest regioonist töö otsimine või koguni sinna kolimine , töö leidmise järel.
9.10. Muutused Eesti tööhõives pärast iseseisvumist
Muutused kaasnesid Eesti majanduse ümberstruktueerimisega. Sellega kaasnes tootmistegurite ümberpaiknemine nii majandussektorite kui geograafiliste piirkondade vahel. Kuid siiski paljud inimesed on leidnud tööd teenindussektoris, kus tööhõive on kasvanud kiiremini kui esmases ja teiseses sektoris. Tööpakkumine on vähenenud. Tööturult lahkunutest ca 40 % lahkusid Eesti Vabariigist. Arvestatav osa tööjõust on hõivatud varjatud sektoris.
9.11. Eestis levinuimad töötuse põhjused ja liigid
Pikaajaline tööpuudus – puudutab eriti keskusest kaugemal asuvaid maapiirkondi. Pikka aega tööta olnud inimesed kaotavad aga peale oma oskuste ja kvalifikatsiooni ka võime ja tahte tööd teha, ning nende hõivesse tagasitoomine on väga raske, sageli võimatu.
Regionaalne tööpuudus – Eesti tööjõud ei ole piisavalt mobiilne tagamaks inimressursi paindlikku ümberpaiknemist. Seda piiravad ka majandustegurid kui ka sotsiaal-psühholoogilised põhjused.
Noorte tööpuudus
9.12. Aktiivse ja passiivse tööpoliitika olemus ja erinevused
Passiivne tööpoliitika tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, andes töötutele mitmesugused sotsiaalsed garantiid. Suure osa passiivsest tööpoliitikast moodustavad abirahad ja stipendiumid , mis võimaldavad töötul ennast ülal pidada ja ümber õppida.
Aktiivseks tööpoliitikaks nim sellist tööturu reguleerimist, kus valitsus püüab tööpuuduse tekkepõhjusi ennetada, luues tööturul tasakaalu majanduspoliitiliste hoobadega. Aktiivse tööpoliitika meetmed on järgmised: uute töökohtade loomine, täiendus- ja ümberõpe, hädaabitööd ja spetsiaalsed tööturuprogrammid.
Wagneri seadus – väidab, et riigi kulude osatähtsus SKP-s suureneb koos üldise majanduse arenguga.
Valitsussektor – koosneb mitmesugustest ühiskonna toimimiseks vajalikest institutsioonidest ( keskvalitsus , kohalikud omavalitsused ). Valitsussektori majandusega on seotud valdkonnad: majandustegevuse õiguslike raamide kujundamine, ressursside efektiivse paigutamise tagamine (allokatsioonifunktsioon – ressursside ja investeeringute suunamine tegevusvaldkondadesse, mida erasektor ei rahasta), majandusliku stabiliseerimise funktsioon, ümberjaotusfunktsioon, turukonkurentsi kaitse ja soodustamine.
Valitsuse kulud:

Avaliku sektori tarbimiskulud G

Riiklikud investeeringud I (G)

Valitsuse tulusiirded (TR)

Riigivõla intressid (rD (G))
Jooksvad kulud G+rD(G)+TR; investeerimiskulud I(G). Enamiku moodustavad jooksvad kulud.
Valitsuse tulud: käibemaks, sotsiaalmaks , aktsiisimaks, riigi poolt osutatud teenuste ja kaupade müügitulud, välisorganisatsioonide toetused, valitsussektori varadelt teenitud tulud.
Avalik sektor =valitsussektor
Avalik hüvis - pakkumise kogumaht ja struktuur sõltuvad valitsussektori kasutada olevatest tuludest ja ühiskonna eelistustest.
Ühishüvis - kaubad ja teenused, mida tarbitakse kollektiivselt ning jaotatakse valdavalt ilma turu vahenduseta
Üldvalitsus – seadusandlikud asutused (Riigikogu), Keskvalitsus ( ministeeriumid ), kohalikud omavalitsused ja muud institutsioonid
Maksukulu – indiviidi väljaminek maksude tasumiseks, mida peab tegema selleks,et saada vastu ühishüviseid. Maksumäära alandamine suurendab nii avalike kui erahüviste nõudlust
Riigieelarve – valitsussektori mingi perioodi tulude ja kulude finantsplaan. Riigikogu poolt vastu võetud dokument, milles kajastuvad plaanitud kulutused ja tulud. Ühiskonna fiskaalpoliitiline instrument ning riigi majandusprogrammi rahaline kandja
Eelarve defitsiit – olukord, kus valitsuse kulud ületavad tulusid
Eelarvepoliitika – valitsuse tegevus avalike hüviste strukturi ja mahu kujundamisel ning rahastamisel. Peamised instrumendid on riigieelarve ja maksusüsteem, mille kaudu tagatakse avalike hüviste pakkumine.
Maksevõimelisus - sissetulek
Maksubaas – maksuobjekt, tulu, tegevus, rahavoog millelt maksu kavatsetakse koguda (nt inimese tulu, maamaksul turuhind, tulumaksul kauba hind)
Maksusubjekt – maksukohuslane, füüsiline või juriidiline isik, kellele on seadusega pandud maksukohustus
Maksuobjekt=maksubaas
Maksumäär – näitab, kui suur osa võetakse maksudeks maksustamise aluseks olevast tulust või väärtusest. Keskmine maksumäär ATR näitab kui palju maksustamise aluseks olevatest tulust või väärtusest Y läheb maksude T tasumiseks ATR=T/Y. Efektiivne maksumäär – näitab kuidas maksubaasi muutused mõjutavad maksusumma muutusi. Maksumäär võib olla progresseeruv (astmeline), proportsionaalne (maksumäär iga tuluastme korral sama) või regresseeruv (tulu suurenedes maksumäär väheneb).
Maksukoormus – summa, mida maksusubjekt peab maksudena riigile ja kohalikule omavalitsusele maksma võrreldes tema kogutuluga või kaupade-teenuste väärtusega. Võib vaadelda ka riigi tasemel ja maksude kogusummat võrreldakse SKP mahuga.
Piirmaksumäär MTR – iseloomustab maksumäärade muutust sõltuvalt tulust. Leitakse maksusumma muutuse ja maksustatava tulu muutuse suhtena MTR= delta T/ delta Y.
Üldine maksukoormus EAD – olukord, kus valitsuse kulud ületavad tulusid
Maksude ülekandumine – maksude siire otseselt maksukohuslaselt teistele majandussubjektidele (maksukoormuse siire). Mida elastsem on pakkumine ja vähemelastne nõudlus, seda suurem osa maksust jääb tarbija kanda. Mida elastsem on nõudlus ja vähem elastsem on pakkumine, seda suurem osa maksust jääb tootja kanda.
Lafferi kõver – kirjeldab seost keskmise maksumäära ja valitsusele laekuva maksutulu vahel
Automaatsed stabilisaatorid – kui eelnevatel aastatel on olnud majandustõus, siis sellega kogunenud reserviga, saab mingi ajavahemiku jooksul katta majanduslangusega tekkiva eelarve defitsiidi automaatselt.
10.1. Valitsussektori üldised funktsioonid: majandustegevuse õiguslike raamide kujundamine, ressursside efektiivse paigutamise tagamine, majanduslik stabiliseerimine , ümberjaotus, turukonkurentsi kaitse ja soodustamine.
Riigi majandusse sekkumise mõju ühiskonna kui terviku heaolule
Efektiivne majanduspoliitika on suuteline pehmendama negatiivsete protsesside valulikkust ühiskonnale. Valitsuse tegevuse tulemuseks võib olla ka vastupidine efekt – sobimatu majanduspoliitika suurendab ühiskonna majanduslikku ebastabiilsust.
Riigi üldise arengutaseme ja valitsuse sekkumise ulatuse seotus
Valitsuse ülesandeks on jälgida, et kõigile turusubjektidele oleks tagatud võimalus tegutseda võrdse konkurentsi tingimustes. Selleks on kehtestatud enamikus riikides turukonkurentsi kahjustava tegevuse piirangud. Samas lubab riik valdkondades, mis ei paku eraettevõtjatele majanduslikku huvi, tegutseda loomulikel monopolidel. Sisuliselt valitsus ühiskonnastab osa sektoreid, võttes need oma kontrolli alla, kui see osutub majanduslikult või sotsiaalselt efektiivseks. Nt. on tavaliselt riiklikus omandis paljud majanduse infrastruktuuri harud (raudteed, elektrijaamad jm), et tagada nende oluliste ettevõtete toimimine kogu ühiskonna vajadustest lähtudes.
10.2. Avalike hüviste nõudluse ja pakkumise erinevus erahüviste nõudlusest ja pakkumisest
Erahüviste jaotamisel on turg selline mehhanism, mille kaudu kujuneb nende pakutav-nõutav kogus ja hinnatase. Hinnasüsteemi kaudu motiveeritakse eratootjaid pakkuma kaupu ja teenuseid, mida ostjad vajavad. Tarbijate ja tootjate soovid saavad kokku turul, kus nõudluse-pakkumise vahekord määrab tasakaalukoguse ja –hinna. Avalike hüviste pakkumise üle otsustavad ühiskonna poolt valitud esindusorganid, mida nimetame lihtsalt valitsuseks. Avalike hüviste pakkumise kogumaht ja struktuur sõltuvad valitsussektori kasutada olevatest tuludest ja ühiskonna eelistustest.
10.3. Avaliku sektori kulud
Eestis on peamised kululiikide proportsioonid
Avaliku sektori kulud võib jagada nelja suurde rühma: avaliku sektori tarbimiskulutused , mis on seotud hüviste ostmisega ja palkade maksmisega avaliku sektori töötajatele; riiklikud investeeringud, mis hõlmavad eelkõige infrastruktuuride rajamist; valitsuse tulusiirded erasektorile; riigivõla intressid. Suurem osa Eesti riigieelarve kuludest tehakse sotsiaalsfääris. Sotsiaalne kaitse, tervishoid ja haridus hõlmavad üle poole riigieelarvelistes kulutustest. Olulisemad kuluartiklid on veel majandustegevusega seotud väljaminekud, üldised valitsemissektori teenused ning avaliku korra ja julgeoleku tagamine.
10.4. avaliku sektori peamised tuluallikad
Riigi peamiseks tuluallikaks on mitmesugused maksud. Eesti riigieelarve kõige suuremad tuluallikad on käibemaks, sotsiaalmaks ja aktsiisimaksud . Mittemaksulised tulud koosnevad peamiselt riigi poolt osutatud teenuste ja kaupade müügituludest, peamiselt välisorganisatsioonidelt laekunud toetustest ning valitsussektori varadelt teenitud tuludelt.
10.5. Maksustamise ja kogu eelarvepoliitika eesmärgid
Maksude kehtestamine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majanduslikku funktsiooni:

• Fiskaalne funktsioon, mis seisneb ühishüviste pakkumiseks vajalike ressursside kogumises eelarvesse.
  
• Reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majandussubjektide käitumise mõjutamine.
  

10.6. Maksude kehtestamisel soovitatavad printsiibid
Ekvivalentsuse printsiip ja maksevõimelisuse printsiip
10.7. Maksustamise erinevus ekvivalentsuse printsiibi ja maksevõimelisuse printsiibi alusel
Õigem on (kumma printsiibi järgimine)
Ekvivalentsuse printsiibi kohaselt peaksid rohkem makse maksma need, kes tarbivad suhteliselt enam ühishüvesid. Nt. autoomanikud peaksid maksma teedeehituse eest rohkem kui need, kellel autot pole – selle tagamiseks on mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks. Maksevõimelisuse printsiibi kohaselt peaksid rohkem makse maksma need, kelle maksevõime on kõrgem. See printsiip on aluseks astmelise tulumaksu põhimõttele. Õigem on ekvivalentsuse printsiibi järgimine, kuna siis maksavad rohkem makse need, kes ka tarbivad rohkem.
10.8. Otseste ja kaudsete maksude erinevus, nende positiivsed ja negatiivsed omadused
Otseste maksude korral on maksukohuslane ühtlasi ka tegelik maksukoormuse kandja. Kaudsed maksud on seotud kaupade ja teenuste hindadega ning nende puhul ei pruugi otsene maksumaksja ning maksukoormuse tegelik kandja kokku langeda. Riigi eelarvetulude allikana on arenenud riikides tähtsamad otsesed maksud, arengumaades aga domineerivad kaudsed maksud, kuna neid on lihtsam koguda.
10.9. Maksude ülekandumine (kellelt kellele, mis määrab ära, kummale jääb suurem maksukoormus)
Maksude ülekandumine tähendab maksude siiret otsestelt maksukohuslastelt teistele majandussubjektidele. Oletame, et hüvisele kehtestatakse maks, mille peab tasuma antud hüve müüja. Kuna maks on müüjale kulu, siis tulu säilitamisel ühelt müüdud ühikult peaks seda nüüd kehtestatud maksu võrra kallimalt müüma. Kui aga maks on täies mahus siirdatud tarbijale, siis müüdav kogus väheneb ning võib kahaneda hüvise pakkuja turuosa. Turuosa ja kasumi säilitamiseks on müüja nõus osa maksukoormusest võtma ka enda kanda. Reeglina on alaelastse nõudlusega kaupadele, nagu alkohol , tubakas , bensiin , kehtestatud suhteliselt kõrged aktsiisimaksu määrad, mille maksab lõppkokkuvõttes kinni tarbija.
10.10.Eelarvedefitsiidi peamised tekkepõhjused
Eelarvedefitsiiti saaks vähendada või vältida
Defitsiidi mõju majandusele
Eelarvedefitsiit tekib kui valitsuse kulud ületavad tulusid. Eelarvedefitsiidi põhjuseks on nt. riiklik soov hoida stabiilset elustandardit majanduslanguse või kriiside korral; valitsuse valearvestused. Defitsiiti üritatakse tavaliselt parandada laenude võtmisega, kuid kui areng on ettearvamatu ja ebastabiilne, võib ülemäärane laenamine tuua kaasa väga raskeid majanduslikke tagajärgi. Et defitsiiti ei tekiks peaks koostatama tasakaalus riigieelarve. Eelarve tasakaalustamiseks peab valitsus maksumäärasid vähendama ja/või oma kulutusi suurendama.
Majanduskasv – tähistab reaaltulu (reaalse SKP) suurenemist ühe elaniku kohta. Majanduskasv ja selle piirid sõltuvad riigis kasutada olevatest ressurssidest (loodusressursid, inimressursid, kapital, tehnoloogia). Majanduskasv ilmneb juhul, kui õpitakse olemasolevaid ressursse täielikumalt ära kasutama või toimub tootmisressursside koguse ja/või kvaliteedi kasv. Ressursside kiire ümberpaigutamine ühest harust teise, juhul kui majanduskonjuktuur muutub. Ka majandusevälised tegurid.
Majandusareng – pikaajaline protsess, mille käigus suureneb reaaltulu ühe elaniku kohta, samal ajal kui absoluutse vaesuse piirist allpool elavate inimeste arv ei kasva ning tulude jaotamine ei muutu ebavõrdsemaks
Jätkusuutlik areng – areng peab eahuldama inimkonna praeguseid vajadusi kahjustamata seejuures tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajadusi rahuldada. Areng on jätkusuutlik, kui ühiskonna heaolu aja jooksul ei kahane ja valikuvõimalused säilivad või laienevad .
Eksponentsiaalne kasv – kasvumäär on fikseeritud
72 reegel – abivahnd majandusnäitajate kasvutempode arvutamisel. Jagades arvu 72 mistahes stabiilse kasvutempoga, saame tulemuseks ligikause aastate arvu, mille jooksul vaadeldava näitaja väärtus kahekordistub.
Konvergents – sissetulekute erinevuse vähenemine rikaste ja vaeste riikide vahel vaid juhul, kui arenenud riikide ja arengumaade tulude suhe ühe elaniku kohta on väiksem nende kasvutempode pöördsuhtest.
Majandustsükkel – äritsükkel, oluliste makromajanduslike näitajate sünkroonseid, kuid ajutisi kõrvalekaldeid nende trendist. Iseloomulik on aktiivsuse kasv üheaegselt mitmetes majandusvaldkondades, millele järgneb kokkutõmbumise periood. Koosneb tõusust ja langusest, neid eraldavad tõusu hari ja languse põhi.
Empiirilised selgitused:tehnoloogia areng, regulaarsed muutused ehitustegevuses, investeeringuid mõjutavad krediidikriisid, valimiseelne poliitika. Teoreetiline lähenemine – äritsüklid on põhjustatud šokkidest, mils kutsuvad esile majanduses vastureaktsiooni. (pakkumisšokid, poliitilised šokid, nõudlusšokid)
Langusfaasis :eratarbimine väheneb, ettevõtete kaubavarud suurenevad, tootmine väheneb ning SKP ka, ettevõtete investeeringud vähenevad ja vallandatakse töölisi, kasvab tööpuudus. Alanevad tooraine hinnad. Ettevõtete kasumid langevad, lihtaktsiate hinnalangus ja müügibuum börsil. Majandus jõuab tsükli põhja, kus toimub konkurentsivõimetute ettevõtete pankrotistumine ja tehnoloogiline hüpe „ellujäänud” ettevõtetes.
Tõusufaasis kõik protsessid vastupidised.
Depressioon – pikaajaline ja sügav langus.
Jaotusmeetod – järjestatakse kõik indiviidid sissetulekute alusel kasvavads järjekorras ja seejärel jaotatakse kogu elanikkond gruppideks. Levinuim on jaotamine kvintiilideks (5 grupii) või detsiilideks (10 gruppi). Hiljem leitakse iga grupi poolt saadud tulu osatähtsus kogu rahvatulust.
Lorenzi kõver – iseloomustab riigi tulujaotust graafiliselt. Horisontaalteljel on kujutatud tulusaajate hulk kumulatiivses väljenduses. Vertikaalteljel on näidatud, kui suure osa rahvatulust saab antud elanikkonna grupp (ka kumulatiivsena). Teljed joonisel on ühepikkused. Mida rohkem eemaldub kõver diagonaalsest võrduse joonest AC, seda ebavõrdsem on sissetulekute jaotumine .
Gini koefitsient – sissetulekute uuringute jaotuses kõige enam kasutatav üksikmõõt suhtelise vaesuse hindamisel, baseerub Lorenzi kõveral. Väärtuseks on geomeetriliselt ebavõrdsuse piirkonna suhe kogu võrdsuse joone alla jäävasse alasse. Väärtused võivad varieeruda nullist üheni.
Absoluutne vaesus – seostub inimeste põhivajaduste rahuldamisega. Inimese tulud on ebapiisavad minimaalse statistilise elatustaseme saavutamiseks. Ametlik vaesustase on 1USD inimese kohta päevas.
Suhteline vaesus – viitab tulude ebaühtlasele jaotumisele vaeste riikide elanike vahel ja rahvusvaheliste elustandardite vahel.
Põhivajadused – ILO poolt defineeritud kui perekonna minimaalsed nõudmised eratarbimiseks (toit, peavaru, riietus) ja esmatähtsad avalikud teenused (puhas joogivesi , sanitaartingimused, ühiskondlik transport jne)
Inimarengu indeks HDI – mõõdab elukvaliteeti oodatava eluea , haridustaseme ja materiaalse elatustaseme alusel. Protsess, mis suurendab inimeste valikuvõimalusi nii majanduslikus, poliitilises, sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes.
11.1. Majandusarengu erinevad definitsioonid
Staatiline lähenemine, mis vaatleb arengut kui seisundit või eesmärki, mille poole püüeldakse. Dünaamiline lähenemine, mis vaatleb arengut kui protsessi koos selles sisalduvate põhjuslike seostega.
11.2. Arenguindikaatorite peamised funktsioonid ja valikukriteeriumid
Kasutatavad indikaatorid võib tinglikult jagada kolme rühma: majanduslikud, sotsiaal-kultuurilised ja demograafilised ning poliitilised indikaatorid. Nende kasutamisvõimalused kajastuvad nende neljas põhifunktsioonis: informatiivsus, normatiivsus , hinnangulisus ja otsustusfunktsioonis.
11.3. Majanduse arengutaseme, majanduskasvu ja majandustsükli erinevused ja nendevahelised seosed
Majanduskasv tähendab reaaltulu suurenemist ühe elaniku kohta. Majandusareng on defineeritav kui pikaajaline protsess, mille käigus suureneb reaaltulu ühe elaniku kohta, samal ajal kui absoluutse vaesuse piirist allpool elavate inimeste arv ei kasva ning tulude jaotumine ei muutu ebavõrdsemaks.
11.4. Tulukonvergentsi toimumise eeldused vaeste ja rikaste riikide vahel: piisavalt kiire majanduskasvu korral suudavad vaesemad riigid arenenud riikidele järgi jõuda, kuid see võimalus on paljudele riikidele vaid teoreetiline. Kuni tulude absoluutne kasv on jõukates riikides kiirem kui vaestes, toimub riikide arengulõhe suurenemine ka juhul, kui vaesema riigi kasvutempo ületab jõukama riigi oma.
Konvergentsiks kuluvat aega arvutatakse läbi valemi n=ln(Ya/Yb) / ln(kasv b/kasv a)
Need arvutused kehtivad tingmusel, et tulude juurdekasv on stabiilne.
11.5.Majandustsüklite põhjused. Kas tsükleid saab majanduspoliitikaga mõjutada?
Tsükleid iseloomustab aktiivsuse kasv üheaegselt mitmetes majandusvaldkondades, millele järgneb kokkutõmbumise periood. Tsüklid on korduvad, kuid mitte kindlalt fikseeritud perioodi jooksul. Tsükli langusfaasis eratarbimine väheneb, ettevõtete kaubavarud suurenevad, tootmine väheneb ning SKP samuti. Ettevõtete investeeringud vähenevad, vallandatakse osa töölisi, alanevad tooraine hinnad, konkurentsivõimetute ettevõtete pankrotistumine, peale tsükli põhja läbimist algab tõusufaas, kus kõik kirjeldatud protsessid toimuvad vastupidises suunas.
11.6. Olulisimad ressursid, mis mõjutavad riigi majandustkasvu

• Loodusressursid
  
• Inimressursid
  
• Kapital
  
• tehnoloogia
  

11.7. Majanduse kasvutempo ja tulujaotuse seotus
Riigi võimalused tulude ümberjaotamiseks
Sellise ümberjaotamise vajalikkus
Majanduskasvu mõju tulujaotusele oleneb ka sellest, missuguste vahenditega on kasv saavutatud, millised majandussektorid said prioriteedi, millised institutsioonilised ümberkorraldused on läbi viidud jne. Tulujaotus muutub ebavõrdsemaks riigi tootmisstruktuuri muutudes. Mida madalam on riigi tulutase, seda ebavõrdsem kaldub olema tulujaotus. Esineb kaks põhimõtteliselt erinevat rikkuse ümberjaotamise võimalust: ümberjaotamine pärast kasumi tekkimist ja ümberjaotamine enne kasumi tekkimist. Esimesel juhul toimub juba loodud tulude ümberjaotamine jõukamatelt vaesematele kas maksusüsteemi vahendusel või muude poliitiliste meetmetega. Teisel juhul on prioriteediks anda vaestele võimalused endale ise elatist teenida. Mõlemal juhul püütakse suurendada vaeste sissetulekuid. Kuid sageli on praktikas efektiivsem hoopis vaeste elanike põhivajaduste otsene rahuldamine.
11.8.Absoluutse ja suhtelise vaesuse erinevused
Absoluutne vaesus seostub inimeste põhivajaduste rahuldamatusega ning suhteline vaesus viitab tulude ebaühtsele jaotumisele vaeste riikide elanike vahel ja rahvusvahelistele elustandardi erinevustele.
11.9. Kas sotsiaalse arengu indikaatorid peaksid mõõtma pigem arengus mahajäämise põhjuseid või tagajärgi? Kumba liiki indikaatoreid praktikas enam kasutatakse? Miks?
Arengu hindamiseks sobivad enam tulemusi mõõtvad indikaatorid – oluline pole ju see, kui palju toiduaineid toodetakse, vaid kas nälgijate hulk väheneb; mitte koolikohtade arvu kasv, vaid haridustaseme tõus jne. Samas on tulemuste kvantitatiivne mõõtmine tunduvalt keerukam, kuna nende kohta puudub piisav ja usaldusväärne statistika.
Absoluutne eelis – rahvusvahelise kaubanduse abil on võimalik jõuda kõrgemale tasemele kui riigid spetsialiseeruvad nende kaupade tootmisele, mille osas neil on absoluutne eelis, st mida nad suudavad toota vähimagi ressursikuluga. Eristatakse loomulikku eelist (soodsad looduslikud tingimused) ja omandatud eelist (tehnoloogia ja tööoskuste kõrgem tase)
Suhteline eelis – heaolu kasv on võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. Riigil tuleks sellisel juhul spetsialiseeruda selle kauba tootmisele, mille osas on tema majajäämus teistest riikidest väikseim. Mitme kauba osas absoluutset eelist omav riik peaks aga spetsialiseeruma selle kauba tootmisele, mille osas tema absoluutne eelis on suurim. Põhimõtteliselt tähendab suurimat absoluutset eelist või väikseimat mahajäämust.
Heckscheri-Ohlini teooria – suhtelise eelise teooria edasiarendus. Riik ekspordib kaupu, mile tootmisel kasutatakse antud riigis külluslikult leiduvaid ja seega odavamaid tootmistegureid ning impordib kaupu, mille tootmine nõuab riigi suhteliselt vähese ja seetõttu kalli teguri intensiivset kasutamist.
Alternatiivkulu – kauba tootmiskuludeks pole mitte ainult tööaeg, vaid ka teise kauba kogus, millest tuleb loobuda , et vabastada piisavalt ressursse täiendava ühiku esimese kauba valmistamiseks. Oluliseks järelduseks on, et rahvusvaheline kaubandus viib tootmistegurite hindade ühtlustumiseni eri riikides, kusjuures riigis külluslikult leiduvate tootmistegurite hinnad alanevad. See selgitab, miks igas riigis eksisteerivad alati teatud huvigrupid, kes avaldavad valitsusele survet kaubanduspiirangute kehtestamiseks (napi ressursi omanikud, kelle tulu vabakaubanduse korral kahaneks)
Mastaabisääst – tootmimahu kasvuga kaasneb keskmise tootmiskulu (tükikulu) kahanemine. Teguripanuse kahekordistamisel kasvab toodangumaht enam kui kaks korda. Mastaabisäästu poolt tekitatud spetialiseerumise suunda ja kaubavahetust on raske ennustada, kuna olulist rolli mängivad ka ajaloolised, kultuurilised ja juhuslikud tegurid.
Ülekandekulud – hõlmavad hüviste füüsilise kättetoimetamise kulusid ning mitmesuguseid väliskaubanduspoliitilisi meetmeid. Suurte ülekandekulude tõttu pole paljude hüviste eksportimine vaatamata madalale omahinnale kasulik
Tööstusharusisene kaubandus – üle 50% tööstuskaupade vahetusest on tööstusharusisene. Toimub peamiselt mitmekesistatud toodetega. Mitmekesistatud kauba tootmine annab firmadele tugeva turupositsiooni, mida väiksemale hulgale mitmekesistatud toodete hulgale spetsialiseerutakse, seda madalamad on toote ühikukulud ja suurem mastaabisääst. On võimalik, et kõigi tootmistegurite omanikud saavad kaubavahetusest kasu.
Maksebilanss – statistiline aruanne, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud perioodi jooksul sooritatud majandustehingud ülejäänud maailmaga . Ülesanded on teoreetiliselt samad, mis ettevõtte finantsaruannetel, kuid ettevõtjaks on siin riigi majandus tervikuna. Maksebilanss kirjeldab välismajandustegevusest saadava tulu kujunemist; näitab välismaiste finantseerimisallikate struktuuri; aitab hinnata ja võrrelda riigi laenu- ja võlasuhteid teiste riikidega;aitab selgitada välisvaluutareservide muutumise põhjusi. Eestis vastutab maksebilansi koostamise eest riigi keskpank. Selle koostamise aluseks on Rahvusvahelise Valuutafondi vastavate reeglite viies versioon . Maksebilansi koostamiseks vajalike andmete kogumisel kasutatakse: küsitluste süsteemi; rahavoogude süsteemi; administratiivne süsteem ja kombineeritud süsteem. Maksebilanss koosneb jooksevkontost, mis kajastab välismajandustegevusest saadavate tulude kujunemist ning kapitali-, finants- ja reservide kontost, mis näitavad jooksevkonto finantseerimise allikaid . Koostatakse tekkepõhisel arvetuspõhimõttel st kõik tehingud kajastatakse nende toimumise hetkel sõltumata sellest, kas raha on tegelikult laekunud või makstud. Koostamisel kasutatakse kahekordse kirjendamise süsteemi – st iga tehingut kajastatakse kahe võrdse väärtusega kirjega
Maksebilansi ülejääk – riigi maksevõime rahvusvahelistes majandussuhetes suureneb, mis iseenesest on positiivne. Samas negatiivne on see, et tarbimise ja investeerimise tase jääb riigis tootmise tasemest maha. Tekib inflatsioon. Tööhõivele mõjub ülejääk positiivselt, kuid saab kasutada ainult lühiajaliselt.
Maksebilansi defitsiit – vastav riik sõltub kaubavahetuses teiste riiidega krediitidest (elab üle oma võimete). See tähendab topeltpingutusi tulevikus. Allikaks on enamasti kaubandusbilansi puudujääk. Impordi ülekaal ekspordi suhtes.
Jooksevkonto – kajastatakse kõigi kirjete deebet- ja kreeditkäibed eraldi. Kajastab kaupade, teenuste ja tulude eksporti ja importi ning jooksevülekandeid. Koosneb väliskaubandusbilanss, teenuste bilanss, tulude bilanss ja ülekannete bilanss.
Deebetkirje – negatiivse märgiga, näitab ressursside kasutamist
Kreeditkirje – positiivse märgiga, näitab finantsressursside suurenemist
Välisnõuded – residentide nõuded mitteresidentidele; nõudeks on näiteks residentsete pankade välismaal asuvad korrespondentarved, residentide poolt antud välislaenud jne.
Väliskohustused – mitteresidentide nõuded residentidele; näiteks majandussektorite välisvõlgnevus, mitteresidentide valduses olevad residentide väärtpaberid jne.
Põhikaubanduse süsteem – kaubad võetakse arvele, kui nad ületavad sisekäibe ehk vaba ringluse piiri.
Otseinvesteeringud – Eesti maksebilansis investeeringud, millega kaasneb investori oluline osalus (ka laenusuhted ja muud rahapaigutused ettevõtte ning temas olulist osalust omavate investorite vahel)
Portfelliinvesteeringud – väärtpaberiinvesteeringud, mis jaotatakse omandi ja võla-väärtpaberiinvesteeringuteks ning kajastatakse maksebilansis majandussektorite lõikes
Impordilitsents- kvootidest piiravamad ja majanduslikus mõttes õiglasemad. Litsentse müüb või annab valitsus, ning impordi päritolu tavaliselt ei piirata. Jaotamine toimub avalikul või salajasel oksjonil; fikseeritud eelisseisundi alusel; ressursside kasutamise efektiivsuse alusel.
Impordikvoot – mittetolliline kaubandustõke, mille puhul piiratakse importi või eksporti koguseliselt . Kaubanduse piiramiseks kasutatakse peamiselt impordikvoote. Rakendamise eesmärgiks on kodumaise tööstuse kaitsmine välismaise konkurentsi eest.
Vabatahtlik ekspordipiirang - iseloomustavad olukorda, kus importiv riik ja eksportiv riik lepivad omavahel kokku, et eksportiv riik piirab oma eksporti mingi toote osas
Dumping – eksporditakse kaupa tootmiskuludest odavama hinnaga või müüakse kaupa välismaal odavamalt kui kodumaal. Eristatakse: Püsiv dumping, röövellik dumping, sporaadiline dumping.
Vabakaubanduspiirkond - koostöövorm, mille raames liikmesriigid kõrvaldavad omavahelise kaubavahetuse tõkked, ent säilitavad need igaüks eraldi kaubavahetuses kolmandate riikidega
Tolliliit – tolliliit suurendab konkurentsi ja kaubavahetust liidu liikmesriikide vahel, sest liidu siseselt liigutakse vabakaubanduse poole. Samal ajal tõkestatakse kaubavahetust kolmandate riikidega, kes tolliliitu ei kuulu, see aga nõrgendab konkurentsi ja efektiivsust.
Ühisturg – Euroopa majanduse ühenduse algne nimetus. Loodi Rooma leppega aastal 1958.
Kaubavahetuse loomine – kaubandusbloki siseste kaubanduspiirangute kaotamisega kaasnevat kaubanduse mahu kasvu, mis suurendab heaolu liitunud riikides.
Kaubavahetuse ümbersuunamine – see osa kaubanduse mahust, mis suunatakse välispartneritelt ümber blokisisestele partneritele, ning millega kaasnevad tavaliselt heaolukaod (hinnatõus ja tarbimise vähenemine).
12.1. Millist kasu saavad riigid rahvusvahelises kaubanduses osalemisest?
Sellega kaasneb tootmisressursside parem jaotus maailma riikide vahel.
12.2. Absoluutse ja suhtelise eelise erinevus? Kumma korral on spetsialiseerumine ja kaubavahetus tulusam?
Absoluutse eelise teooria kohaselt on rahvusvahelise kaubanduse abil võimalik jõuda kõrgemale heaolutasemele, kui riigid spetsialiseeruvad nende kaupade tootmisele, mille osas neil on absoluutne eelis (s.t. mida nad suudavad toota vähima ressursikuluga). Suhtelise eelise teooria järgi on heaolu kasv võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. Riigil tuleks sellisel juhul spetsialiseeruda selle kauba tootmisele, mille osas on tema mahajäämus teistest riikidest väikseim.
12.3. Miks on spetsialiseerumine enamasti mittetäielik? Kuidas mõjutab mittetäielik spetsialiseerumine rahvusvahelist kaubandust?
Alternatiivkulude teooria kohaselt pole kauba tootmiskuludeks mitte ainult tööaeg, vaid teise kauba kogus, millest tuleb loobuda, et vabastada piisavalt ressursse täiendava ühiku esimese kauba valmistamiseks. Kuna alternatiivkulud on tootmistegurite mittehomogeensuse tõttu kasvavad, siis on spetsialiseerumine enamasti mittetäielik.
12.4. Millised tegurid mõjutavad riigi konkurentsivõimet välisturgudel?

• Tootmistegurid (inimressursid, füüsilised ressursid, kapitali ressursid, teadmistel baseeruvad ressursid ja infrastruktuur )
  
• Siseriiklik nõudlus (ehk riigi turutingimused, mis mõjutavad firmade innovatiivsust)
  
• Allhankeid ja pooltooteid pakkuvate majandusharude olemasolu
  
• Ettevõtluskeskkond ( konkurentsipoliitika , maksupoliitika, firmastrateegia)
  

12.5. Heckscher – Ohlini teooria olemus ja peamised järeldused. Miks toimub vabakaubanduse korral tootmistegurite hindade ühtlustumine erinevates riikides?
Riik ekspordib kaupu, mille tootmisel kasutatakse antud riigis külluslikult leiduvaid (ja seega odavamaid) tootmistegureid, ning impordib kaupu, mille tootmine nõuab riigi suhteliselt vähese ja seetõttu kalli teguri intensiivset kasutamist. Selle teooria kõige olulisema järelduse kohaselt viib rahvusvaheline kaubandus tootmistegurite hindade ühtlustumiseni eri riikides, kusjuures riigis külluslikult leiduvate tootmistegurite hinnad tõusevad ja nappide tegurite hinnad alanevad.
12.6. Millel põhineb tööstusriikide omavaheline kaubavahetus?
Nõudlusepoolsetel teguritel, uute toodete ja tehnoloogia juurutamisel , mastaabisäästul, tööstusharusisesed vahetused, ülekandekuludel.
12.7. Miks vabakaubandust erinevate meetmetega takistatakse? Kuidas mõjutavad kaubanduspiirangud erinevate majandussubjektide ja riigi kui terviku heaolu?
Et kõrvaldada häired siseturul, kaitsmaks tärkavat tööstusharu, valitsuse tulude suurendamiseks, odava tööjõu sissevoolu takistamiseks ja mittemajanduslike argumentide tõttu, mis on seotud riigi kultuuriliste, poliitiliste ja sotsiaalsete eesmärkidega.
12.8. Võrrelge riikidevahelise integratsiooni erinevaid vorme. Millised neist on levinumad ja miks?
Kaupade vaba liikumine, ühised välistollid, tootmistegurite vaba liikumine, majanduspoliitikate harmoniseerimine. Regionaalsete integratsioonilepingute puhul varieeruvad oluliselt nii hõlmatavate toodete liigid kui ka liberaliseerimise ulatus. Toodete osas hõlmavad kõik lepingud tööstustoodangut, samal ajal jätab enamik lepinguid välja põllumajandustoodangu, töötlemata tooraine ning kaevandustooted. Vaid üksikud lepingud lõpetavad oma liikmete vahel mittetariifsete impordipiirangute rakendamise.
12.9. Selgitage ja võrrelge kaubavahetuse loomise ja ümbersuunamisega seotud positiivseid ja negatiivseid efekte. Millised mõjud domineerivad Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga?
Kaubavahetuse loomine – kaubandusbloki siseste kaubanduspiirangute kaotamisega kaasnevat kaubanduse mahu kasvu, mis suurendab heaolu liitunud riikides.
Kaubavahetuse ümbersuunamine – see osa kaubanduse mahust, mis suunatakse välispartneritelt ümber blokisisestele partneritele, ning millega kaasnevad tavaliselt heaolukaod (hinnatõus ja tarbimise vähenemine).
Euroopa Liidus on tühistatud tollimaksud ja mittetariifsed meetmed kõigi toodete liidusisese kaubavahetuse osas.
12.10. Mida kajastab riigi maksebilanss? Millised on maksebilansi koostamise alused ja olulisimad koostisosad? Kuidas tekib maksebilansi defitsiit ja kuidas see mõjutab riigi majandust?
Maksebilanss on statistiline aruanne, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud perioodi jooksul sooritatud majandustehinguid ülejäänud maailmaga. Maksebilanss kirjeldab välismajandustegevusest saadava tulu kujunemist, näitab välismaiste finantseerimisallikate struktuuri, aitab hinnata ja võrrelda riigi laenu- ja võlasuhteid teiste riikidega, aitab selgitada välisvaluutareservide muutumise põhjusi. Eesti maksebilansi koostamise aluseks on Rahvusvahelise Valuutafondi vastavate reeglite viies versioon. Maksebilansi koostamiseks vajalike andmete kogumisel kasutatakse maailmas kolme põhimõtteliselt erinevat süsteemi ning nende kombinatsioone: küsitluse süsteem, rahavoogude süsteem, administratiivne süsteem ja kombineeritud süsteem. Maksebilanss koosneb jooksevkontost, mis kajastab välismajandustegevusest saadavate tulude kujunemist, ning kapitali-, finants- ja reservide kontost, mis näitavad jooksevkonto finantseerimise allikaid. Maksebilansi defitsiit tähendab, et vastav riik sõltub kaubavahetuses teiste riikide krediitidest (piltlikult öeldes elab üle oma võimaluste). Selle allikaks on enamasti kaubandusbilansi puudujääk. See võib kaasa tuua tööpuuduse kasvu siseriigis.
37