SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE (2)

SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE
5. september 2011
KT’d:
17.10
5.12
Eamets “Sissejuhatus majandusteooriasse”
Teadus annab inimestele tõeseid teadmisi. Tõesed on kõik väited, millel pole mõistlikke põhjendatud vastuväiteid.
Absoluutsed tõed – Päike paistab. majanduses absoluutseid tõdesid pm ei ole.
Suhtelised tõed – peaaegu kõik tõed majanduses
Hüpotees – öeldakse, et miski on tõde kindlatel tingimustel
Järgneb tõestamine
Majandusteooriaks nimetatakse majandus-teaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega.
Majandusteooria eesmärk on majandusnähtuste ja –protsesside olemuse ja seaduspärasuste selgitamine ning arengu prognoosimine.
Majanduses on kõik andmed veaga. Vea klass ei tohi olla liiga suur. Mudeli viga ei tohi olla suurem algandmete veaklassist.
Sisendid -> [ must kast ] -> Väljundid
ceteris paribus
Vaadeldakse vaid ühe, käesoleval juhul kõige olulisema teguri mõju resultaadi kujunemisele, eeldades, et teiste tegurite mõju jääb samaks.
3 analüüsi keelt:
1) verbaalne – sellel on tahtmatud ja vahel tahtlikud vead sees. Mitte eriti teaduslik.
N: kui kauba hind ceteris paribus langeb, siis seda ostetakse rohkem.
2) matemaatiline – valemitega arvutamine. Läheb ruttu keeruliseks. Pannakse seos kirja kas üldistatud teoreetilisel kujul või konkreetse võrrandina.
3) graafiline -
D – nõudlus
S (pakkumine)
B (väike hind, suur kogus)
A (suur hind, väike kogus)
Q (quantity) kogus
P (price) hind
Majanduses pole midagi konstantset. Oleneb, mis antud olukorras pakub huvi. Marginaal .
Majandus on piiratud ressursidest võimalikult suure kasulikkuse loomise protsess. Ressursid on piiratud. Küsimus on: mida toota? Kuidas toota? Kellele toota?
Pareto-efektiivne tasakaal (ühe osaleja seisundi paranemine toimub ainult teise osaleja arvel)
Ühiskonnas muutub ainult see, mida, kuidas ja kellele toodetakse.
Infoühiskonnas on peremeheks infoomanik. Inimene läheb tootmisest välja. Inimese hooleks jääb vaimne töö.
Tavaliselt tehakse analüüsi ühe toote baasil. Mikromajanduslik mudel. Siin on kasutusel lihtsustatud inimmudel homo oeconomicus: ratsionaalselt käituv, majanduslikult mõtlev, tundetu, sõltumatu, egoistlik , omakasust lähtuv olend . „Turuhinnaga on kõik saadaval.“
Nõudluse ja pakkumise rist . Kõige parem, efektiivsem. Turu tasakaalu punkt. P
D
S
Q
Q0
P0
Nõudlust mõjutavad:
Inimeste arv
Inimeste keskmine sissetulek
Inimeste vanuseline struktuur 86-90
63-68
41-47
Elanikgrupi jaotumine rahalise sissetuleku järgi
Mood
Taas- ja asenduskaubad
Kaaskaubad – nt bensiini nõudlus sõltub sellest, palju autosid on
Pakkumine:
Sisendite hinnad
Mood
Taas ja asenduskaubad
Pakkumise tase
2. loeng 12. sept 2011
Plaanimajandus annab tulemusi mikrokollektiivides. Igas riigis on nii turu- kui ka plaanimajandus. Riigid jaotatakse turu- või plaanimajanduslikeks selle põhjal, kumb domineerib .
Ühte ja sama ressurssi kaheks asjaks korraga kasutada ei saa.
Opportunity cost – loobumiskulu , alternatiivkulu .
MAJAPIDAMISTEOORIA E TARBIJAVALIKU TEOORIA
Majapidamine e household– grupp, kellel on ühine eelarve ja ühised majanduslikud otsused.
Mille järgi valitakse tarbimispaketid:
1. Kasulikkus – (iga järgmise ühiku kasulikkus on väiksem. Piirkasulikkus – MU; kogukasulikkus- piirkasulikkuste summa; piirkasulikkus on kasulikkuse funktsiooni tuletis e MU=U’)
2. Hind
3. Sissetulek
Eelarvejoon e eelarvepiirang on graafikul sirge joon.
1) eelarvejoone tõusunurk e kalle sõltub ainult hindade omavahelisest suhtest .
2) eelarve suurusest sõltub see, kui kaugel eelarvejoon on koordinaatide alguspunktist.
q1p1 +q2p2= ‘c
M
i
Delta S 2
Delta S 1
MRS – asenduse piirnorm = delta x dx
------- ----
delta y dy
E = koguse muutus / hinna muutus
E= delta Q (%) /delta P (%)
E= delta 0 (%) / |delta P| (%)
MU1/ P1
MU2/P2
3. LOENG
FIRMATEOORIA
Ettevõte on väikseim majandusüksus, millel on ühine eesmärk ja mis toodab ühise plaani kohaselt hüviseid ning pakub neid müügiks (vahetuseks) teistele majandussubjektidele.
Ettevõtte tegevuse eesmärgiks on kasumi, s.t mingi perioodi kogutulu ja kogukulu vahe maksimeerimine.
Firmateoorias tehakse majapidamisteooriaga analoogilisi lihtsustavaid eeldusi:

Ettevõte toodab ainult ühte toodet, toodetav ja realiseeritav kogus on sama (pole varusid)

Toodangu müügihind ja tootmistegurite ostuhind on fikseeritud, üks ettevõte neid oma tegutsemisega muuta ei saa.

Ettevõtet vaadeldakse ühtse üksusena, ettevõttesisesed lahkarvamused tootmisotsuste tegemisel ja otsustusprotsess jäävad vaatluse alt välja.

Ettevõte käitub ratsionaalselt, tema olulisim eesmärk on kasumi maksimeerimine. Muid eesmärke (nt. heategevus või ettevõtte positsiooni kindlustamine turul) ei vaadelda.
Kaks tootmistegurit:
L- tööjõud
K- kapital
Ühe ja sama toote valmistamiseks on võimalik kasutada tootmistegureid erinevas proportsioonis. Konkreetset kombinatsiooni mitmesugustest saadaolevatest tootmisteguritest nim sisendikomplektiks e TEGURIKOMPLEKTIKS.
C- costs , kulutused. Ettevõte ostab tööjõudu ja kapitali.
Samakulujoone võrrand:
(L- tööjõu kogus)
w- palk
(K- kapitali kogus)
r – kapitali hind/tulumäär ( rate of return) – sageli mõistetakse kapitalukulude all alternatiivkuku ehk tulu, mida kapitali panka paigutades oleks võimalik intressidena teenida.
wL + rK = C
Toodangukoguse q (hüvis, mida toodetakse majapidamistele müümiseks) sõltuvust kõigist (lihtsustatud juhul kahest) tootmisteguritest nimetatakse tootmisfunktsiooniks:
q = F ( K , L ).
Tootmisfunktsioon on selline seos sisendi (tootmistegurite koguste) ja väljundi (toodangu hulga) vahel, kus ressursse kasutatakse kige efektiivsemalt. Seega on q maksimaalne toodangu hulk, mida kasutatava sisendikomplektiga on võimalik saada.
Tootmisfunktsiooni alusel on võimalik leida ka TEGURI PIIRTOODANG (MP – marginal product), mis näitab, kuidas muutub toodangu maht, kui ühe konkreetse teguri kogust suurendada ühe ühiku võrra, aga teise teguri maht jääb samaks.
4. LOENG
TURUMAJANDUS
Turg on mehhanism ( institutsioon ), mis viib kindlal ajal ning kindlas kohas kokku tootja ja tarbija, et need saaksid kindla hinnaga müüa ja osta fikseeritud omaduste ja kvaliteediga kaupa.
Seda institutsiooni iseloomustavad järgmised omadused:
1) ostjad ja müüjad teavad, kus nad saavad midagi nõuda ja pakkuda (koht)
2) ostjad ja müüjad teavad, millal nad saavad midagi nõuda ja pakkuda (aeg)
3) ostjad ja müüjad teavad, millist hinda nad peavad maksma ja küsima (hind)
4) hinna kaudu avalikustab ostja, et ta hindab ostetud kaupa kõrgemalt kui muid, mida ta sama raha eest võinuks osta, müüja aga, et ta hindab teisi kaupu kõrgemalt (ostu ja müügi alternatiivkulud)
5) hinna tasumisega kompenseerib ostja müüjale hüvise valmistamiseks tehtud jõupingutused, hüvisega kompenseerib müüja ostjale teistest hüvistest loobumise (ostja ja müüja kompensatsioon )
Turutüüp TÄISKONKURENTS
TURUL VALITSEB TÄIELIK KONKURENTS (tegemist on täiusliku turuga) kui:

• Kõik pakkujad pakuvad sama hüvist
  
• Nii ostjate kui ka müüjate jaoks ei eksisteeri ajalisi ega ruumilisi piiranguid
  
• Nii ostjad kui ka müüjad teevad oma otsused ainuüksi kvaliteedist ja hinnast lähtudes (isiklike eelistuste puudumine)
  
• Ostjatel ja müüjatel on täpne info hüviste hindade ja kvaliteedi kohta.
  
• Müüjaid ja ostjaid on palju. Keegi neist ei saa üksi hindu mõjutada
  
• Turg on avatud, pääs turule ja sealt ära vaba
  
• Hind võib mõlemas suunas muutuda piiranguteta
  

P=MC
Eesmärk on toota võimalikult väikse hinnaga, sest turuhinda keegi muuta ei saa.
Turutasakaal täieliku konkurentsi korral kujuneb nende mõjul:

Teiste hüviste ja tootmistegurite hinnad

Majapidamiste sissetulekud

Ettevõtete ressursid

Kasulikkusfunktsioonid (majapidamiste eelistused)

Toomisfunktsioonid (ettevõtete tootmistehnoloogia)
Järgmine turutüüp
MONOPOL
AINULT ÜKS PAKKUJA . 100%. EKSPORTI JA IMPORTI EI OLE.
MC=MR
Ei ole väga huvitatud tootearendamisest. Monopolid tekivad, sest nt raudtee puhul, teistel on väga raske või väga kulukas turule siseneda, sest keegi ei hakka raudteed ju ehitama. Või siis on patendid , et teised lihtsalt ei saa toota, ja see monopol ise ka ei toota.
Kolmas turutüüp:
MONOPOLISTLIK KONKURENTS
Toodetavad kaubad on mingil määral asenduskaubad. Mida rohkem asendatavad need on , seda suurem on konkurents.
OLIGOPOL
Pakkujaid vähemalt kaks
Kaup peab olema sarnane.
Turg, kus on mõned tugevad pakkujad ja tohutu palju ostjaid. Lepitakse kokku, kuidas tegutsetakse või siis ollakse konkurendid ja püütakse üksteist hävitada.
Kvood
Kartell
Hinnaliidri taktika .
Tudengipileti näide. Lisaks tavalisele piletile on tänu tudengipiletile nõudlus rohkem.
MONOPSON
Palju pakkujaid, üks ostja.
OLIGOPSON
Palju pakkujaid, mõned ostjad.
BILATERAALNE MONOPOL
Võitja on see, kes suudab rohkem tehingut edasi lükata
POLÜPOL
Üldnimi turgude kohta, kus on palju osalejaid.
Kuidas leida nõudluskõverate võrrandid!!!!!=
ehk 200 oleks nagu kogukulu 200=qp
hüperbool
kui on sirge, siis on lihtne leida, et x=q+b
ehk q=x-b
Nõudluskõverate kuju iseloomustavad seosed!! WAT ( tuletised !)
Kasutage kindlasti tuletise tähistamiseks diferentsiaalide suhet (loengul sai see juba ära
toodud):
Vaata üle kasulikkushinnangud joonisel
Matemaatilised seosed indiviidide varandusliku suuruse ja selle kasulikkushinnangu vael...
Representatiivne suhtumine tähendab, et enamik inimesi suhtub asjasse nii.
„Ta ostaks 3 ühikut kaupa C“ mis põhimõtte järgi??
LOENG 3. Okt 2011
Konkurentsimajanduse üldine tasakaal
ALGAB EELMISE LOENGU LÕPUGA
Riik peab tagama:
Eraomandi kaitse
Osalejatele vabaduse
Arrow: Demokraatia tingimustes ei ole ressursside pareto-efektiivne jaotamine võimalik.
Informatsiooni asümmeetria
Täieliku konkurentsiga turu eduka funktsioneerimise üks põhieeldus on informatsiooni täielikkus ja sümmeetriline jaotus. Oletatakse, et ostjatel ja müüjatel on täielik ülevaade hüviste hindadest, kvaliteedist ja pakutavast kogusest. Leidub aga hüviseid, mille vahetuse korral on informatsioon jagunenud asümmeetriliselt, s.t müüjal on hüvise kvaliteedi kohta parem info kui ostjal . Tüüpnäited on tööjõud, pruugitud autod, korterid, ka meditsiiniteenused. Sellisel juhul ei toimi turg efektiivselt, sest hüvise turuhind ei kajasta õigesti nende kvaliteeti. Õigupoolest ei tunne ostja kunagi päris täpselt kauba kvaliteeti, välja arvatud ehk juhud , kui on tegemist igapäevakaupadega. Täieliku informatsiooni hankimine on kulukas. Tavaliselt ei tea seda päris täpselt ka müüja. Alati on võimalik saada halva kvaliteediga kaupa, kuid täieliku konkurentsi korral eeldatakse see olevat juhuslik.
Kindlustuse valdkonnas tuleb esile veel üks hoopis omapärane informatsiooni ebasümmeetrilisest jagunemisest tulenev probleem, nimelt moraalirisk (moral hazard).
Paljude vaatluste musena on kindlaks tehtud, et inimestega juhtub sagedasti just neid õnnetusi, mille vastu nad on kindlustatud. Seejuures, mida täielikum on kindlustus , seda hooletumaks klient muutub ja seda tõenäosem on kahju tekkimine. Nähtus ilmneb eriti selgesti meditsiinis. Kui maksab keegi kolmas (haigekassa), soovib patsient (ostja) rohkem ja parema kvaliteediga teenuseid, kui ta muidu ostaks. Samal ajal kasutab arst (müüja) ära patsiendi puudulikku informeeritust ja ükskõiksust hinna suhtes ning määrab protseduure, mida tegelikult ei ole ravimiseks vaja ning mida ta individuaalse arvlemise korral võib-olla ei oleks söandanud teha. Moraalirisk viib situatsioonini, kus ostjad soovivad tasakaalukogusest rohkem osta ja müüjad rohkem müüa. Vahetus ei ole kummalegi poolele efektiivne, sest kannatab kvaliteet ja tasuvus .
TURUTASAKAAL
Walras’ tasakaal. Üldise tasakaaluteooria idee seisneb selles, et iga hüvise (ja tootmisteguri) turul kujuneb välja nõudlusja pakkumiskõverate lõikepunktis tasakaal kindla hinna korral. See hind aga mõjutab nõudluse ja pakkumise kujunemist teistelgi turgudel. Seega on üleüldine tasakaaluseisund võimalik ainult juhul, kui kõigi hüviste turud on üheaegses tasakaalus. Üldise tasakaalu teooria käsitleb tasakaalu bilansilise tasakaalu mõttes.
LOENG 10 okt 2011
Ressursside piiratus .
MAKROÖKOOOMIKA
Majapidamise all mõeldakse majandussubjekti, mis koosneb üksikisikust või ühise eelarvega perest . Edasi eeldame alguses, et kogu teenitud tulu kulutatakse ära, säästmist seega ei toimu. Kolmandaks eeldame, et tegemist on suletud majandusega, s.t välismajandustegevust (eksporti-importi) ei toimu.
Majapidamised teevad kaupade ja teenuste ostmisel tarbimiskulutusi (C). Ostetakse toitu, rõivaid, makstakse korteri eest. Samuti peab tasuma mitmesuguste teenuste eest, nagu juuksur, prügivedu, keemiline puhastus jne. Ettevõtete jaoks on majapidamise kulutus tulu, sissetulek pakutavate kaupade ja teenuste eest. Teiselt poolt saavad majapidamised tulu tegurituluna. Teguritulu (Y) on tulu, mida inimesed saavad ettevõtetelt tootmistegurite eest. Tootmisteguriteks on kolmese jaotuse alusel töö, maa ja kapital.
Valitsus sekkub majandusse suuremal või vähemal määral kõigis riikides. Sotsiaalse õigluse seisukohast on oluline, et aidatakse inimesi, kes ise endaga toime ei tule, makstes mitmesuguseid toetusi. Töötud saavad töötu abiraha , pensionärid pensioni, naised lapsehoolduspuhkuse tasu, invaliidid invaliidsuspensioni jne. Kirjeldatud toetused ehk tulusiirded (TR) on rahalised vahendid, mis tekivad tulude ümberjaotamisel riigieelarve kaudu. Teisalt on vaja ka valitsussektorit üleval pidada, tehes selleks mitmesuguseid kulutusi. Valitsuse kulutused (G) hõlmavad kulutusi kaupade ja teenuste ostmiseks valitsusasutuste tarbeks, maanteede ning teiste infrastruktuuride ülalpidamiseks, ministeeriumite, politsei, sõjaväe, tuletõrje jne ülalpidamiseks. Nii tulusiirete kui teiste kulutuste katmiseks kogub valitsus mitmesuguseid makse.
Valitsus saab igal tasandil (keskvalitsus, kohalikud omavalitsused) osa oma sissetulekutest otseste maksudena (Td). Peamised otsesed maksud on ettevõtte ja üksikisiku tulumaks . Lisaks peavad ettevõtted maksma veel kaudseid makse (Ti), näiteks tubakaja alkoholitoodete aktsiisimaksu. Maksud on erinevate inimeste jaoks erisuguse suurusega. Kellel on suurem sissetulek, see maksab absoluutsummas rohkem makse kui madalama sissetulekuga inimene. Kaudsete maksude puhul tuleb silmas pidada, et ettevõte on need toote hinna sisse lülitanud ja järelikult maksab selle maksu kinni tarbija.
Säästud (S) on osa sissetulekust , mida ei kulutata kaupade ja teenuste ostmiseks ja mida kasutatakse finantsturul kas väärtpaberite või raha näol (tähtajalised ja säästuhoiused jms). Tavaliselt pannakse säästud panka, et teenida intressi. Pangad omakorda laenavad säästetud raha edasi ettevõtetele, kes ostavad tootmisvahendeid, ehitavad tootmishooneid jne — ehk teisisõnu, investeerivad. Investeeringute (I) all mõeldakse kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele (tootmisvahenditele) ning kaubavarudele. Laiemalt võttes peetakse investeerimiseks igasugust kapitali kasvatamist ühiskonnas. Suletud majanduses saab investeerida ainult nii palju, kui säästetakse. Seega, mida rohkem majapidamised raha säästavad ja pangas hoiavad, seda rohkem saab teha investeeringuid ja seda kiiremini areneb terve majandus. Pangas raha hoidmine on oluline sellepärast, et siis saavad ka teised majandussubjektid seda kasutada. Loomulikult võib inimene ka “sukasäärde” raha koguda, aga majanduslikus mõttes ei ole siis tegemist säästmisega, sest see raha ei ole teistele majandussubjektidele kättesaadav.
Raha võib paigutada ka väärtpaberitesse, osta näiteks ettevõtete aktsiad . Aktsiate müügist saadud tulu kasutavad ettevõtted jällegi investeeringuteks. Säästud muutuvad investeeringuteks finantsturu vahendusel. Finantsturg on turg, kus pankade ja börside vahendusel hoiustatakse raha ja laenatakse seda välja.
Tänapäeval on enamik riike avatud majandusega ja sellepärast tuleb tulude ja kulude ringkäigu skeemi lülitada ka eksport ja import . Eksport (X) on oma maa kaupade müük välismaale ja import (Z) välismaal toodetud kaupade ostmine kodumaiseks kasutamiseks. Ekspordi ja impordi vahet nimetatakse puhasekspordiks (NX).
Lisaks tähendab välissektori sissetoomine tulude-kulude ringkäiku seda, et me peame arvestama ka välisinvesteeringuid (If). Avatud majandus ei ole mitte ainult väliskaubandus, see on ka kapitali liikumine riikide vahel.
Väljendamaks koguprodukti (SKP) väärtust, peame valima , milles seda mõõta. Kas turuhindades , arvestades kaudseid makse, või hindades, mida saavad tootjad pärast kaudsete maksude maksmist.
SKP turuhindades mõõdab riigi koguprodukti, millele on liidetud kaudsed maksud. SKP tegurikuluna mõõdab riigi koguprodukti, millest on kaudsed maksud maha arvatud.
Tähistame tarbimise C-ga, investeeringud I-ga, valitsuse kulutused (koos kaudsete maksudega) Gt-ga saame:
SKP turuhindades = C + I + Gt.
Kõrged kaudsed maksud tõstavad kaupade ja teenuste hindu. Kuigi toodang turuhindades kasvab, võib tegelik kaupade kogus jääda muutumatuks. Seega annab reaalsema pildi SKP tegurikuluna:
SKP tegurikuluna Y = C + I + G – Ti,
kus Ti — kaudsed maksud ja G — valitsuse kulutused.
Viimase võrduse parem pool on lõppkulutuste ja lõpptoodangu mõõt SKP-s, mõlemad väljendatuna tegurikuluna. Vasak pool on SKP tulude mõõt tegurikuludes. Tegurite eest tasumise ja tulude kaudu saavad majapidamised tulu täpselt võrdselt ettevõtete tegelikult loodud puhastoodangu väärtusega. Seega on koguprodukt , kogukulutused ja kogutulu tegurikuludes mõõdetuna võrdsed suurused.
Ettevõtted teevad tegurikulutusi (Y) selleks, et tasuda majapidamistele tootmistegurite eest. Lisaks saavad majapidamised tulusiirdeid mitmesuguste abirahade ja toetuste näol. Kasutatava tulu (Yd) leidmiseks tuleb kogutulust maha arvata otsesed maksud (Td). Seega on majapidamiste kasutatav tulu: Yd = Y + TR – Td
Kasutatavat tulu on võimalik säästa (S), s.t paigutada raha väärtpaberitesse või panka või kasutada tarbimiseks (C). Lähtudes sellest, et meil on arvestatud nüüd ka valitsussektorit, võime säästmist väljendada järgmiselt: S = (Y + TR − Td) – C.
Import on lekke allikas, ekspordi kaudu lisandub raha.
Sisemajanduse koguprodukt (SKP) (GDP — Gross Domestic Product) on mingis riigis kindla perioodi jooksul loodud teenuste ja kaupade lõpptarbimise kogusumma rahalises väljenduses.
Rahvamajanduse koguprodukt (RKP) (GNP — Gross National Product) on vaatlusaluse riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi (tavaliselt aasta) jooksul loodud kaupade ja teenuste lõpptarbimise kogusumma rahalises väljenduses.
[SKP ja RKP mõisted erinevad selle poolest, et RKP arvestamise aluseks on tootmistegurite omanduse põhimõte, SKP lähtub aga territoriaalsuse printsiibist. See tähendab, et RKP arvestamisel mõõdetakse riigi tootmistegurite loodud väärtusi, kusjuures pole oluline, kas need tegurid asuvad selles riigis või välismaal. SKP korral mõõdetakse aga riigi geograafilisel territooriumil loodud rikkusi (võivad olla ka välismaiste tootmistegurite loodud). Suletud majanduses, kus ei arvestata rahvusvahelisi kaubaja kapitalivooge, on SKP ja RKP väärtused võrdsed. Avatud majanduses erinevad need näitajad aga rahvusvaheliste tegurimaksete puhasväärtuse (NFP) võrra: RKP = SKP + NFP.]
SKP arvestust võib vaadelda kolmest aspektist lähtuvalt: tulud, kulud ja kogutoodang.
SKP arvestamine , lähtudes toodangust
Saamaks täpset ülevaadet loodud väärtuste kogusummast, tuleb vältida korduvarvestust. Selleks tuleb lõpptoodangu väärtusest maha arvata vahetoodangu väärtus, mis on ostetud teiste ettevõtete käest ja kajastub juba nende firmade aruandluses. Sellist käsitlust nimetatakse lisandunud väärtuse kontseptsiooniks. Lisandunud väärtus on tootmisprotsessis kasutatud kaupade, teenuste ja tootmistegurite väärtus, mis suurendab lõpptoodangu väärtust. Lõpptoodanguks nimetatakse lõpliku kasutaja ostetud valmisprodukti (võib esineda ka teenusena). SKP arvestamisel kasutatakse ainult lõpptoodangut. See eeldab, et tootmisprotsessi igal tasandil tuleb pidada ranget arvestust, milline osa toodangu väärtusest lisandus tegelikult ja milline oli varem loodud lisandunud väärtuse osa, ehk teisi sõnu, kui palju väärtust oli juba enne kulutatud vahetoodangu valmistamiseks. Vahetoodang on ühes ettevõttes valmistatud toodang, mida kasutatakse teiste ettevõtete tootmisprotsessis sisendina.
Rahvatulu (RT) on ühiskonna majandussubjektide teenitud kogutulu.
Tulud jagunevad vastavalt sellele, millist tootmistegurit kasutatakse. Klassikaliselt jaotatakse tootmistegurid kolmeks: töö, kapital ja maa ( loodusressursid ). Sellest lähtuvalt võib jagada sissetuleku neljaks : palk, rent, kasum ja intress . Kasumit võib tinglikult vaadelda intressi erivormina, sest ettevõtja paigutab oma raha äriprojekti, mitte panka, kus talle oleks selle eest intressi makstud. Teisalt, mõnikord vaadeldakse neljanda tootmistegurina ettevõtlust, sellisel juhul on kasum tasu ettevõtlikkuse eest.
Lisaks eespool nimetatud tuludele peavad ettevõtted maksma kaudseid makse ( aktsiisimaks tubakaja alkoholitoodetelt). Kaudsed maksud on lülitatud tootehinna sisse ja ehkki neid vaadeldakse tulude poole peal, ei jagune nad kellelegi tegurituluna ning seetõttu ei saa neid ka rahvatulus arvestada. Kaudsed maksud on üks komponent , mille võrra rahvatulu on SKP-st väiksem.
Osa loodud vahendeid kasutatakse amortisatsioonikulude katmiseks, s.t kulunud põhivahendite taastamiseks ja remondiks. Amortisatsioonivahendid luuakse amortisatsioonieraldiste tegemise teel. Amortisatsioonieraldisi nimetatakse ka ettevõtete säästudeks. Amortisatsioon on teine komponent, mis läheb küll kuludesse, kuid ei lähe kellegi tuludeks ning seetõttu ei arvestata seda ka rahvatulus. Majapidamised ei sõlmi tehinguid ainult ettevõtetega, vaid astuvad ka omavahelistesse lepingulistesse suhetesse. Näiteks sõlmitakse inimestevahelisi üürilepinguid, töövõtulepinguid jne. Lisaks on paljud kodanikud töövahekorras riigiga, s.t saavad palka valitsuselt. Seega võime öelda, et tuludest lähtuva SKP saame, kui liidame kokku kõik tulud, ka need, mis saadakse tehingutest valitsusega või teiste inimestega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et SKP saame, kui liidame kõik palgad, rendid, intressid ja kasumid ning lisame veel amortisatsiooni ja kaudsed maksud.
SKP arvutamine, lähtudes kuludest
SKP kulude alusel saame, kui summeerime erinevate majandussubjektide (majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori) poolt lõpptoodangu tarbimiseks tehtud kulutused: SKP = C + I + G + NX.
Väärtuselises väljenduses on kõige suurem SKP kuluartikkel tarbimiskulud . Tarbimiskuludeks (C) nimetatakse uue lõpptoodangu või teenuse hankimiseks tehtud kulutusi. Näiteks uue auto ost läheb SKP arvestusse, aga kasutatud auto ostmiseks tehtud kulutus ei lähe. Kasutatud auto eest on juba kord tasutud ja seetõttu põhjustaks korduvmüümise arvestamine SKP topeltarvestamist ja ei näitaks adekvaatselt uute väärtuste loomist.
Teine peamine kulutusteliik on investeeringud. Investeeringute (I) all mõeldakse ettevõtete kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele ehk tootmisvahenditele ning kaubavarudele. Investeeringuteks arvatakse kokkuleppeliselt ka majapidamiste kulutused uue eluaseme muretsemiseks.
Valitsus sekkub majandusse suuremal või vähemal määral kõigis riikides. Seetõttu tuleb kolmanda suure kuluartiklina välja tuua valitsuse kulutused. Valitsus saab igal tasandil (keskvalitsusest kuni kohaliku omavalitsuseni) sissetulekuid maksude näol. Valitsuse kulutused jagunevad valitsuse ostudeks ja tulusiireteks. Valitsuse ostude alla arvatakse ka valitsuse investeeringud.
Välisturg. Neljanda komponendi SKP-st kulude meetodil moodustavad väliskaubandusele tehtud kulutused. SKP mõõtmisel võetakse arvesse ekspordi ja impordi vahe ehk puhaseksport (NX).
Nominaalne ja reaalne SKP. Inflatsioon
Rahalises väärtuses väljendatud majandusnäitajate ajalisel võrdlemisel on probleemiks pidevalt toimuvad hinnamuutused. Nende eksitava mõju elimineerimiseks tehakse vahet nominaalse ja reaalse SKP vahel. Nominaalne SKP mõõdab kaupade ja teenuste väärtust jooksvates hindades, reaalne SKP aga võrreldavates ( baasaasta ) hindades. Kui näiteks kõigi kaupade hinnad suurenevad kaks korda, aga nende füüsiline tootmismaht jääb samaks, siis nominaalne SKP suureneb samuti kaks korda, kuid reaalne SKP jääb endiseks. Reaalse ja nominaalse SKP erinevust väljendab SKP deflaator . Deflaatori näol on sisuliselt tegemist hinnaindeksiga, mis mõõdab hindade muutumise tempot ehk inflatsiooni. Tavaliselt väljendatakse deflaatori väärtust protsentides:
Kui deflaatori väärtus on suurem kui baasaasta hinnaindeks 100, on tegemist hinnatõusuga, kui aga sellest väiksem, siis on keskmine hinnatase baasperioodiga võrreldes langenud. Hinnamuutuse suuruse protsentides (inflatsiooni määra) 3 saame, kui lahutame deflaatori väärtusest 100:
inflatsiooni määr = deflaator – 100.
Lisaks üldise hinnataseme muutusele võib inflatsiooni mõõta ka tarbijahinnaindeksiga. Tarbijahinnaindeks näitab tüüpilise majapidamise kaupade ja teenuste ostukorvi keskmine hinna muutust. Kuna eranditult kõigi kaupade ja teenuste hindade muutust on raske välja tuua, siis kasutatakse siin väljavõttelist vaatlust, mida nimetatakse ostukorviks. Iga kaubagrupp on ostukorvis esindatud mõne oma tüüpilisema esindajaga, mille hinnamuutus arvatakse võrdseks vaatlusaluse kaubagrupi hindade muutusega. Arvestades iga kaubagrupi osakaalu, leitaksegi hinnatase nii jooksval perioodil kui baasperioodil. Tarbijahinnaindeks (THI) mõõdab kaubakorvi kuuluvate kaupade ja teenuste hindade muutumist mingis ajavahemikus:
THI=
Kui me teame THI väärtusi aastate kaupa, siis saame aasta inflatsioonimäära leida valemiga:
Aasta inflatsoon =
Perioodi inflatsiooni arvutatakse valemiga:
Perioodi inflatsioon = (1+i1)(1+i2)...(1+in)
Kus i näitab perioodi (nt kuu) inflatsioonimäära ja indeks 1...n vastavat kuud.
SKP ja majanduslik heaolu
SKP ja RKP näitajaid kasutatakse sageli riigi arenguning heaolutaseme iseloomustamiseks ning rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks. Samas ei täida nimetatud näitajad heaoluindikaatori funktsioone siiski täiuslikult, sest nende näitajate konstrueerimisel ei arvestata mitmeid olulisi (sealhulgas mittemajanduslikke) heaolutegureid. SKP alternatiivina võtsid USA majandusteadlased W. Nordhaus ja J. Tobin Yale ülikoolist 1972. a kasutusele termini puhas majanduslik heaolu ― PUMAH , mis hõlmab lisaks SKP-le veel inimeste vaba aja väärtust ja turuvälisest majandustegevusest saadud tulu. Sellest on lahutatud nn negatiivsed välismõjud, nagu keskkonna reostus , ühiskondlik ebastabiilsus jne.
Järgnevalt vaatame SKP kui arenguindikaatori puudusi ja seoseid tegeliku heaolutasemega põhjalikumalt.
• SKP kui absoluutsuurus ei arvesta, et riikide rahvaarv on erinev. Lahenduseks oleks kasutada arenguindikaatorina näitajat SKP ühe elaniku kohta.
• Hinnataseme muutused. Ajaliste võrdluste tegemisel ei saa kasutada nominaalset SKP-d, sest hinnatase ei püsi konstantsena. Selle puuduse kõrvaldamiseks kasutatakse SKP deflaatorit, mille abil teisendatakse kogu vaadeldava perioodi andmed võrreldavatesse (baasaasta) hindadesse.
• Valuutade ostujõu erinevused. Rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks tuleb riikide rahandusnäitajad teisendada ühtsesse valuutasse (enamasti USA dollaritesse). Konverteerimisel kasutatakse ametlikke vahetuskursse, mis peegeldavad rahvusvaheliselt turustatavate kaupade suhtelisi hindu, kuid ei kajasta mittekaubeldavate kaupade ja teenuste (juuksuriteenused, restoranide hinnatase, eluasemekulutused jms) hindade erinevusi. Samuti on vahetuskursid mõjutatud valuutaspekulatsioonidest ega peegelda seetõttu valuutade kodumaist ostujõudu adekvaatselt. Seda puudujääki aitab ületada valuutade ostujõu pariteedil põhinev konverteerimismeetod, mida sissetulekute rahvusvahelisel võrdlemisel üha enam kasutatakse. Ostujõu pariteedi (PPP ― Purchasing Power Parity ) näol on tegemist tingliku vahetuskursiga, mis võrdsustab erinevate valuutade ostujõu.
• SKP ei arvesta vaba aja väärtust. Mida rohkem on inimestel vaba aega, seda suurem on nende heaolu. Teisalt, tootmismahu kasvades vaba aja hulk tavaliselt väheneb. Tekib vastuolu: SKP suurenedes kaldub inimeste üldine (mittemajanduslik) heaolu langema . Seda sõltuvust ei tohi aga ületähtsustada, sest palju sõltub ka töötamise efektiivsusest. Mõnes riigis luuakse lühema keskmise tööajaga tunduvalt suuremaid väärtusi kui teises riigis pikema keskmise tööajaga.
• Lõpptoodangu struktuur. SKP ei näita, milliseid kaupu ja teenuseid ning millises proportsioonis toodetakse. On aga selge, et näiteks toiduainete ning esmatarbekaupade tootmine suurendab vaese riigi elanike heaolu tunduvalt enam kui luksuskaupade või relvade valmistamine.
• Negatiivsed välismõjud. Tänapäeva arenenud ühiskonnale on iseloomulikud teravad keskkonnaprobleemid. Mida kõrgem tehnoloogiline arengutase, seda raskem on säilitada looduskeskkonda puhtana. Pidevalt luuakse täiuslikumaid seadmeid ja tehnoloogiaid looduse puhastamiseks , samal ajal loodust üha rohkem ja rohkem mõjutades ja looduslikku tasakaalu rikkudes. Keskkonna saastatus on olnud pidevalt sammukese ees tehnoloogilisest arengust. Seda kõike ei arvesta SKP näitaja. Meile jääb pelgalt SKP numbrit vaadates teadmata, millise hinnaga (loodusreostuse mõttes) on järjekordsed tonnid naftat, kivisütt vms toodetud.
• Klimaatilised tingimused. Maa külmemates piirkondades tuleb teha suuremaid kulutusi kütmisele ja soojadele riietele kui soojades maades. Seega ei tähenda SKP kõrgem tase põhjapoolsetes maades alati mitte kõrgemat elustandardit, vaid peab osaliselt kompenseerima inimeste suuremaid materiaalseid vajadusi.
Lisaks eespool loetletud puudustele ei kajasta ametlikul statistikal põhinev SKP varimajanduse osa inimeste heaolus. Samas on palju selliseid tuluallikaid ja tegevusalasid (põllumajandus, vabakutseliste arstide, advokaatide jt tegevus, laste kasvatamine ), mida ametlik statistika ei kajasta. Varimajanduse osa arvestamine rahvamajanduse arvepidamise süsteemis on aga oluline, sest vastasel korral:
a) SKP tase on alahinnatud, kuna suur hulk tegelikult toodetud kaupu ja teenuseid puudub arvestusest;
b) SKP kasvutempo ei peegelda tegelikkust ( ametliku majanduse ja varimajanduse kasvutempod erinevad);
c) SKP struktuur ei peegelda tegelikkust ei tootmise ega lõpptarbimise seisukohast, samuti on alahinnatud erasektori osa.
Varimajanduse mõõtmisel kasutatakse järgmisi andmete allikaid : majandusteadlaste ja maksuametnike eksperthinnangud, audiitorfirmade ja pankade küsitlused, tööturu ja ajakasutuse uuringud, pere-eelarve analüüs, elektrienergia tarbimise mõõtmine.
LOENG 2. KOGUNÕUDLUS JA KOGUPAKKUMINE
NB Ma pole seda kõike päris selgeks teinud. Ainult slaidid + mõned lisad. Tuleks läbi lugeda terve osa, teema nr 7 õpikust.
KOGUNÕUDLUSE defineerimine . Kogunõudlus (QD, AD) on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasemel osta soovitud kogutoodangu hulk. Sisuliselt on tegemist SKP-ga kulude (tarbimise) meetodil. Kogunõudluse elementideks on seega:
Tarbimine (C)
Investeeringud (I)
Valitsuse kulutused (G)
Puhaseksport (NX)
AD = C + I + G + NX
Kogunõudluse elemendid:
ERATARBIMINE (C- consumption )

• Sõltub kasutatavast tulust – kõige rohkem
  
• Keynesi tarbimisteooria – kui inimeste sissetulekud suurenevad, suurenevad ka tarbimiskulud, aga tarbimiskulude suurenemine on veidi väiksem, kui sissetulekute suurenemine.
  
  • Tarbimise piirkalduvus MPC=∆C/∆Y=∂C/∂Y=0,75...0,8 ; 0 sümbolraha kasutuselevõtmine
    Raha kui arvestusühik
    Kindla rahaühiku kehtestamine seob omavahel kolm tegurit:
    
    • kaupades sisalduva kasulikkuse

      
    • raha suhtelise ostujõu võrreldes teiste rahadega ehk vahetuskursi
      
    • hindade mastaabi
      
    
    NB! Raha nominaalne suurus ei määra tema reaalset tugevust või nõrkust!
    Raha kui rikkuse kogumise vahend
    ☺ Likviidseim vara

    ☹ Kõrge inflatsiooni korral kaotab raha oma väärtust
    ☹ Kõrge alternatiivkulu saamatajäänud intressi näol
    Rahaagregaadid
    M0 = rahabaas ( sularaha majanduses + keskpanga kohustused)
    M1 = M0 + nõudmiseni hoiused
    M2 = M1 + tähtajalised-, säästu- ja muud hoiused
    Rahanõudlus
    Definitsioon: rahanõudlus näitab nõudlust käeshoitava reaalse (kindla ostujõuga) sularaha järele - >> reaalnerahatasakaal M/P
    Dilemma: kas hoida rikkust sularahana või väärtpaberite vormis? Kumb variant on tulusam?
    Rahanõudluse motiivid (1)
    Tehingumotiiv
    raha kui igapäevane maksevahend
    Sissetulek (SKP)
    Ettevaatusmotiiv
    ootamatud tehingud Sissetulek
    Likviidsus
    Intress
    Spekulatsioonimotiiv
    raha kui vahend tulu teenimiseks
    Intress (raha hoidmise alternatiivkulu)
    Nõudlus raha kui rikkuse kogumise vahendi vastu:
    Varimajanduse ulatus
    Majanduse dollariseerumise aste ( valuuta asendamine)
    LOENG 14. nov 2011
    Tööturg ja majanduspoliitika
    Majanduspoliitika eesmärk: ressursside (tootmistegurite) täishõive saavutamine
    Tööpuudus- tööjõu kui tootmisteguri osaline hõivatus
    - seos majandustsüklitega
    - ümberõpe, kvalifikatsiooni tõus 
    - pikaajaline töötus 
    Töötuse mõiste
    I Rahvusvaheline definitsioon
    
    • ILO (International Labour Organisation )
      
    • Eestis ILO metoodikaga tööjõu-uuringud (ETU)
      
    • 1995-1999 1x aastas, alates 2000 1x kvartalis
      
    
    II Rahvuslikud definitsioonid
    
    • Riigi tööturuametis registreeritud töötud
      
    • Töötu abiraha saajad (erinevad tingimused)
      
    
    ILO definitsioonid
    Töötaja on isik, kes uuritava perioodi (nädala) jooksul:
    
  • On töötanud ja saanud selle eest tasu kas palgatöötaja, vabakutselise või ettevõtjana
    
  • Ei töötanud ajutiselt , kuid säilitas formaalse sideme tööandjaga
    
  • Töötas tasuta vähemalt ühe tunni pereettevõttes või talus
    Töötajate liigitamine
    Töötu on isik, kes pole hõivatud, kuid on võimeline töötama ja soovib tööd leida
    Väljaspool tööjõudu on inimesed, kes ei tööta ja ei ole ennast tööotsijana registreerinud, kuna nad:
    
    • Ei soovi töötada
      
    • midagi oli veel
      
    
    Tööturu statistika näitajad:
    Hõive määr:
    Töötuse määr:
    Aktiivsuse määr:
    Active = Employed + Unemployed
    The rest = Inactive
    Hõive = E / (E + U + I)
    Töötus = U / (E + U)
    Aktiivsus = (E+ U) / (E + U + I)
    Tööpuuduse liigid
    a) „Klassikaline“ töötus – tekib tasakaalupalgast kõrgema miinimumpalga kehtestamisel.
    b) Tsükliline ehk Keynesi töötus – tekib majanduslanguse korral, mil töötajad ei nõudstu nominaalpalga alandamisega, kuid lepivad üldise hinnatõusuga.
    c) Siirdetöötus – ümberõppest tingitud jms
    d) Struktuurne töötus – demograafiline; hariduspoliitikast tingitud; kapitalipuudusest tingitud; regionaalne
    e) varjatud töötus
    f) (tööpuuduse loomulik määr)
    Tööpuuduse põhjused
    Makroteooriad (enne 1980-daid)
    
    • Otsimisteooria
      
    • Lepingute teooria
      
    
    Mikroteooriad (1980ndatel)
    
    • Sees- ja väljasolijate teooria
      
    • Efektiivpalga teooria
      
    • Hüsteereesise teooria – selgitab, miks mõnes riigis ongi kõrgem töötuse tase kui teises. Põhjendus on selles, et milline on traditsiooniliselt olnud töötuse tase, selline on see ka edaspidi.
      
    
    Lugemine jäi pooleli leheküljel 211