Kultuuriteooria loengu konspekt (10)

Loeng 1
Loeng kaardistab erinevaid viise kultuuri defineerimiseks ning tutvustab ka mõningaid teisi üldise kultuuriteooria põhimõisteid.
Igal teoorial peab olema:
objekt
probleem
meetod – millised argumendid, kuidas tulemuseni jõutakse.
Milliseid tulemusi soovib teooria saavutada.
Kultuuri uurimine teoreetiliste meetoditega.
Kultuuri teooria väljund on midagi mis ulatub kaugemale igast kultuurilisest kontekstist.
Ei aita mõista mõnda konkreetset kult. nähtust. sellega tegeleb kultuuri kriitika erinevad valdkonnad.
Kul.teooria on midagi laiemat.
Vastused on vaja leida küsimustele mis on kultuur.
Millised on piisavalt teoreetilised meetodis kultuuri uurimiseks? Mida üldse on võimalik kultuuri teooria abil teada saada? Miks on seda üldse vaja?
Kultuuri määratlemine: ei ole üldse lihtne.
1952 Kroeber ja Kluckhohn üritasid süstematiseerida Ameerikas. Nende raamat sisaldab üle 200 kul.definitsiooni ja seda ainult inglis.k. taustas. pärast seda on palju def. juurde tulnud.
Võib olla peaks kul. mõistest loobuma .
Kui rääkida kul. kui millesti stabiilsest diskreetsest tervikust, siis on seda võimalik ära kasutada poliitlist eesmärkid saavutamiseks. Meie riik, meie kultuur, kõik mis kokku ei sobi sellega ei ole meie ühiskonnas vajadust.
Suur hulk teoreetikuid leiavad, et kui kult. ei sobitada totaliseerivat rolli on definitsioonist siiski abi.
Meie oma kul. definitsioonid :

• kõrgkultuur- kirjandus, kontserdid, filmid, mida keegi ei vaata.
  
• Rahvakultuur - tantsud, laulud, ühendab ajaloolise traditsiooniga. Kõrg ja rahva kul eksisteerivad küll koos, aga ühisosa on väike.
  
• Olmekultuur - Kultuur kui olmeline ja igapäevast elu iseloomustav nähtuda kogum. Keegi on kultuurne, keegi on kultuuritu.
  

Kultuur kui enese-määratlemise alus: see on meie kultuur, meie harjumused. See eristab meid kõikidest teistest.
Kõrg, rahva, olme-kultuur, enesemääratluse alus, eristavad märgid (kultuuri šokk).
Kas kultuur on jagatud: kas see on ühine ja omane mingile inimgrupile?
Kas kultuuri puhul on oluline grupiline tegevus, või on oluline kuidas mina üksikisikuna läbi kultuuri ühiskonda mõistan.
Võtame omaks Clifford Geertzi ühe antropoloogilise:
„Sotsiaalteadused tegelevad inimeste vaheliste suhetega, kuid kultuuri uurimised on rõhuasetus tähenduse uurimisel . Kahes erinevad inimgrupis võivad olla mingid väga sarnased suhted, kuid inimesed kodeerivad neid oluliselt erinevalt. Näiteks võim: kas jumalalt või inimeste abiga tulnud võimule. Mõlemad valitsejad võivad olla nii diktaatorid kui lahked, kuid tähendus, mis võimule antakse on erinev.
Kultuur on kõik see, mis puudutab tähendusi, mis ei saa olla ainult individuaalselt, sest need ringlevad kommunikatsioonis, tähendusel on vaja inimeste gruppi, et levida . Kuid kultuuril on ka väga oluline individuaalne komponent .
Üks oluline aspekt: selleks et inimene olla on vaja kasvada kultuurilises keskkonnas. Inimene olemine on kultuuriliselt tingitud. Inimeseks saab, kui ta on keskkonnas üles kasvanud. Seda täiesti bioloogilisel tasandil. nt. peaaju areneb välja alles pärast sündi kultuurikeskkonnas.
Kultuur on tähenduste ringlemise integreeritud mudel.

• meie keel, meie olmelised harjumused, muusika , uskumused, muu loominguline eneseväljendus. Kõik võivad olla erinevat päritolu ja tüüpi, kuid mõjutavad üksteist ja annavad üksteisele sisendeid , millest tekib kultuuriline tervik.
  

Kultuur on alati õpitud, seda ei saa geneetiliselt edasi anda. Kultuur on alati õpetatav.
Kultuur ei ole stabiilne vaid pidevas muutumises.
Kultuuril on meie jaoks selline tähendus et ilma selleta ei ole inimeseks olek võimalik.
Milles seisneb kultuuri funktsioon?
Inimene on ainukene bioloogiline olend , kellele on võimalik oma tegevustesse kaasata varem elanud liigikaaslaste tegevuste tulemusi.
Inimese võime koguda ja kasutada tähendusi.
Inimene võib tähendustega manipuleerides lahendada üksi ülesandeid, millega üksi olend toime ei suudaks tulla, tänu sellele, et teiste olendite töö on juba kasutuses.
Maailm ei ole tähenduslik iseenesest.
Tähenduslikuks muutumine - Maailma muudab tähenduslikuks vahekiht - kultuur.
Maailmapildi Kognitiivne adekvaatsus: meie ettekujutus sellest maailmast, kuidas teda liigendada , ja maailm ise peaksid olema selges suhtes, et meie seletused sellele, mis väljaspool toimub ei läheks vastuollu sellega, mida ma kogeme ja tajume. See on ka põhjus miks kultuur muutub, sest vanad maailma seletamise mehhanismid muutuvad ebaadekvaatseks, inimesed näevad, et mõni muu viis maailma seletada on parem ja õigem.
Inimest ümbritseb alati teatud hulk sarnaseid nähtuseid:

• Bioloogilised konstandid: külm ,kuum, valu, haigused, iha. Kõik see peab igas kultuuris ära seletatud.
  
• Sotsiaalsed konstandid: inimsuhete vormid, mis samuti korduvad ühiskonnas ühiskonda olenemata sellest, et ühiskonnad ise võivad olla eri tüüpi. Pea igas ühiskonnas on võimu suhted, ühiskondliku korra mõiste, kuidas seda korda tagatakse, kaasluse, ühistöö, kollektiivsuse mõisted. Üksikisiku- grupi vahelised mõisted
  
• Kultuurilised konstandid: omased kõikidele kultuuridele, kuid võivad olla erinevad. Nt. luule, kõikjal maailmas keelt kasutades on välja mõeldud täiendavad viisid, kuidas nende jaoks emotsionaalselt olulisi asju keeles väljendada. Ka muusika ehk viis helisid tekitada, enda häält moduleerida. Värvide kasutamine.
  

Konstandid võtavad väga erinevaid vorme.
Kultuuri üks ülesanne on kodeerida tähenduslikuks meie konstandid, mis meie inimeseks oleku juurde kuuluvad. Selle tagajärjel moodustub midagi mida fenomenoloogilised filosoofid nimetavad elamismaailmaks ehk reaalsus milles me füüsilised kujul viibimine . Kuid täiendatud sellised viisil ja lisandatuna, et tema elemendid sisaldavad tähendusi ja nad on meie tähenduslikuks maailmas elavate olendite jaoks muutunud kätte saadavaks.
See ongi kultuuriline peamine funktsioon meie jaoks.
Oluline erisus kultuuri esinemise vormide vahel.
Kultuuriline tegevus, kultuurilised nähtused on alati seotud tähenduste tekitamise ja edasi andmisega ja tõlgendamisega. Siiski tuleb vahet teha sellele, kuidas tähendused kultuuris ringlevad.
Selleks on kaks põhilist ja erinevat moodust.

• Kultuuritekst
  
• Kultuuriline praktika – süsteemne ja mõtestatud tegevus.
  

Kultuuritekst: tekst kui väljendajast ja tõlgendajast sõltumatu tähenduste kandja. Mitte ainult kirjapandud asi. Mistahes kogum fikseeritud tähendusi, mis on materiaalselt olemas sõltumatult oma väljendajast ja tõlgendajast. Olemas on küll tekitaja kollektiiv , kes on teksti loonud, kuid tekst ise pärast seda, kui ta materiaalse kuju saab, elab edasi sõltumatult.
See kuidas teksti hiljem mõtestatakse ja tema roll ei ole midagi, mida väljendaja saaks kindlaks määrata. Ka tõlgendajad võivad erinevalt aru saada.
Tekst ei ole ainult raamat, iga teksti võib alati „lugeda“, leida sellest süsteemselt tuletatavaid tähendusi.
Nt kootud Kindakirjad võivad anda edasi informatsiooni, kuid ei pruugi seda teha. Tuulelipud räägivad selle maja elanike kohta. Inimene, kes koodi valdab saab aru.
Teksti üks omadusi on see, et ta peab olema dekodeeritav ja tõlgendatav.
Tekste on väga erinevaid liike: majad, linnad, tants.
Kultuuri praktikad : tegevused, milles inimene kultuurikandjana on alati hõivatud. Peaaegu kõik, mida teeme, on nimetatav praktikaks . Kus luuakse , antakse edasi ja põlistatakse ja tõlgendatakse tähendusi, mis on kultuurilise tegevuse eeldus ja tunnus.
Võime rääkida erinevatest praktikatest, mis meie igapäevases elus on, mis toimuvad reeglite järgi, millest osalejad on teadlikud.

• Rituaalid, kombed, ühistegevused, suhtlusskriptid.
  

Ilmneb, et tekstidel, mis on osalejatest sõltumatud ja praktikatel, mis on olemas ainult siis, kui osalejad neid teostavad, on palju erijooni, kuid ka samasusi.
Tekstide levitamine oleks võimatu ilma praktikateta.

• Praktikad loovad ja levitavad tekste
  
• Tekstid hoiavad praktikaid elus: nt. tseremooniate reeglistikud, tekstide kaudu võidakse praktikaid edasi anda, levitada ühest kultuuri keskkonnast teise.
  

Toetav suhe nende vahel.
Igal kultuurifenomenil on oma praktiline ja tekstduaalne aspekt, ainult need kaks koos võimaldavad sellel fenomenil edasi toimida nagu me seda teame.
Kultuuri piirid, kultuurilised kogukonnad :
Kultuuri piirid on alati hägused, iga kultuuri kandja ja isik võib saada tekstidest ja praktikatest erinevalt aru, olla mõjutatud teistest allikatest ja see on normaalne. Sellega seoses on teoreetikud esitanud küsimuse, et kas on põhjust rääkida kultuurikogukondadest.
Igal üksikul isikul see küll olemas, kuid koos on erinevused.
Teisalt sama keele kõnelejad, sama usku kuulujad on omavahel tihedamalt seotud nendest , kes võivad elada küll lähedal, kuid kogukonda ei kuulu.
Mõistlik oleks kasutada lähenemist: käsitleda kogukondi tekstduaalsete kogukondade ja praktikakogukondadena.
Näiteks võime öelda, et kõik inimesed, kes on lugenud teatavat raamatut üle maailma, kõik nad moodustavad ühe kindla tekstduaalse kogukonna.
Kuigi iga tekst, mis olemas on, võib moodustada tekstduaalse kogukonna, on neid väga palju, kuid ikkagi tekivad teatud grupid, mis kattuvad oma liikmete osas. Nt inimesed kes on lugenud Aristotelest kuid samas ka Harry Potterit. Samas suur osa liikmeid, kes kuuluvad veel mujale tekstduaalsete kogukondadesse.
Sama ka kultuuriliste praktikatega. Teatud ühist tegevust harrastaval inimesel võib olla veel mingi ühine praktika. Võrdlemisi suur kogukond , kes suures osas praktikaid jagab .
Kui tekstduaalne ja praktiline kogukond langevad kokku, siis võib seda pidada kultuuriliseks kogukonnaks sest nende kultuurilised tegevused on omavahel jagatud.
Kogukonna ühisosa on miski millele võime koondnime anda ja kokku kuuluma määratleda.
Nt. inimesed kes sõidavad bussiga ühel ajal päevas, võib uurida näiteks nende reaktsioone reklaamidele, mida nad aknast näevad. Kuid sellegi poolest, need järeldused mida sellise ühe praktika põhjalt saame teha on siiski suhteliselt väiksed.
Ühistegevus -> tajutud identiteet . Ühine tegevus ja teadmised tekitavad identiteedi, mida inimesed ise tajuvad, nad tajuvad kuulumist teatud kogukonda. Teine asi on see kas sellise ühistegemise läbi tekkinud identiteeti on võimalik kurjasti ära kasutada. On võimalik sisendada inimestele, et see identiteet, mis neil ühiste praktikate kaudu on tekkinud, et selle identiteediga peaks kaasas käima ka teatud ideoloogilisi veendumusi. Suur hulk kriitikat, mis on kultuurilise kogukonna idee vastu suunatud sellest tulenebki.
Benedict Anderson „Kujutletud kogukonnad“ kagu- aasia ühiskondade analüüs
Natsionalismi kriitika - rahvused on kujutletud kogukonnad, inimesed kes omavahel kunagi kokku ei puutu, üksteisest midagi ei tea, võivad omada täiesti vastandlikke maailmavaateid, nende kuulumine mingisugusesse rahvusesse ühendab neid suuremal määral, kui teiste inimestega, kellega neil võivad olla väga konkreetsed ühised huvid.
Väidab seda just massikommunikatsiooni tekke ja leviku kontekstis. Tema väited kehtivad nendel territooriumidel, mida ta uurinud on (kagu-aasia) rohkem kui mujal.
Põhimõtteliselt kujutletud ideede seadmine identiteedi põhiliseks aluseks ei ole tingimata mõistlik, kui see teisi konkreetseid identiteediallikaid summutama hakkab.
Sugulaslik väide Andersonile -> briti ajaloolane Eric Hobsbawm „Leiutatud traditsioonid“
Konkreetselt analüüsib selliseid oma osalejate poolt pikaajaliseks ja iidseks peetuid praktikaid ja näitab, et tegelikult võib nende ajalugu olla väga lühike osalejate enda teadmata. Tegemist võib olla väga lühikeste traditsioonidega, kuid need suudavad sellegipoolest tugevat identiteeti pakkuda.
Kui inimesed ise kogevad suhet tähenduslikuna, see nende endi jaoks on oluline, siis on see reaalne. See et traditsioon on leiutatud ei tee teda vähem traditsiooniks.
Võime öelda, et ehkki iga individuaalne identiteet ongi individuaalne ja kultuuri piirid on hägused, siis meie identiteet on siiski moodustunud nende kogukondade kaudu kuhu me kuulume. Siin on ajalooliselt toimunud selge areng. Kui vanasti enne moderniseerumist oli kogukondi kuhu kuuluti vähe, kui inimene määratles enda lähedaste ja vahetult kogetu suhete ja sidemete kaudu, siis praegusel ajastul on tehnoloogia teinud võimalikuks ja ka meie endi kultuurilised huvid ja tarve on kogukondi hoopis rohkem, ja suhe kogukondadega nõrgem ning ehk ajutise iseloomuga . Ning me ise identiteet oma struktuur poolest paindlikum ja võimeline kiiremini muutma .
Kokkvõte:
Ühtselt mõistetavat ühtest kultuuri definitsiooni ei ole. On uurijaid, kes arvavad et kultuurmõistet ei tohigi kasutada, et see annab võimu süsteemile mis on häguse ja paindlikum.
Kultuur Raua järgi: hõlmab kõik asjad ja tegevused, mis omistavad levitavad ja avavad tähendusi.
Inimesekssaamise keskkond, milles kõik on õpitav ja ka muudetav . Inimene vajab inimeseks olemiseks kultuuri. Kultuur ei tule kaasa verega, selle omandame ja võime kaasa rääkida. Asjad ja tegevused millest kultuur koosneb, on kultuuri tekstid ja praktikad, mida ei saa siiski üksteisest lahutada ja mis on omavahel läbipõimunud. Kõik praktikad vajavad tekste.
Kultuur on kollektiivne nähtus, sest tähendused on võimalikud ainult suhtluses, läbi kodeerimise.
Teiselt pool on kultuur ka individuaalne, sest iga inimese kultuuriline elamismaailm/omamaailm on erinev, iga üks kokku puutunud erinevate praktikate tekstidega . Kultuuri põhiline ülesanne on tagada meie maailmapildi kognitiivne adekvaatsus. See kuidas maailma kirjeldame ja teistele edasi anname oleks maailma struktuuri toimimisega kooskõlas. Kui keskkond muutub ja me ei saa enam vanade vahenditega hakkama, siis on vaja uusi. See võib olla ka juhul, kui liigume ühest keskkonnast teise ning vajame uusi vahendeid oma kultuurilise keskkonna mõistmiseks.
Loeng 2
Kultuur ja kultuurid
Loengus arutletakse kultuuride omavaheliste suhete ja kultuurinähtuste leviku teemadel ning tutvustatakse kultuurisõltelisuse ja kultuuriuniversalismi teoreetilisi positsioone.
Küsimustepundar, mis tekib kui eristada kultuuri ainsuses ja mitmuses.
Meie ümber on inimesi, kes vaatlevad maailma teisti sest on täiskasvanuks saanud teistsuguses kultuurikeskkonnas.
Kultuuri piirid on hägused.
Ka ühe kultuuri kandjad ei jaga kõike ja neil on erinevusi.
Suurte kultuuride vahel on erinevusi, mis vastanduvad nende vastavate kultuuri kandjaid .
Keeled laenavad, sama ka tekstide ja praktikate vahel.
Üksikud tekstid ja praktikad on eristatavad. laenud on eristatavad.
Kuidas suhtlevad kultuurid kui tervikud, mis on põhjused, mis viivad konfliktideni ja mis on tingimused, mis lubavad üksteist rahulikult täiendada.
Vanasti kultuurid üksteisest tihti geograafiliselt eraldatud. Tänapäeval olukord muutunud, kultuurid heidetud üksteisele lähemale.
21. saj rahvuste vaheliste konfliktide üks allikas on kultuuride konflikt, mille globaliseeruv maailm on võimalikuks teinud.
Kas on võimalik luua sellist teooriat, mis käsitleks üksikut kultuuri kui algühikut, vaatleks kul. kui tervikliku arengust ja vastastikusest mõjust.
Kul. kooslused ja omavahelised suhted:
Iga kultuur käitub nagu tal oleks mingi kindel keskus.
Kultuuri „keskus“: nt. aborigeenide komme kanda kaasas ilmasammast, maailma keskpunkti , mida rahvas kaasas kannab.
Paljude rahvaste enda nimetuste sees on olnud sees termin, mis viitab , et nad peavad ennast õigeteks inimesteks ja teised käituvad valesti või saavad valesti aru teistest.
Paapua New Guineas on 3 hõimu: kui poiss saab täiskasvanuks siis toimub rituaal : ühes hõimus poiss peab tegema oraalseksi, teises anaal , kolmandas määrivad vanemad mehed sperma noormehe keha peale laiali.
Kõik kolm hõimu nägid teisi hõime pervertidena ja halvana ja rituaali mõttetuna.
Ainult enda maailmakord on õige, ja teine on kultuuriliselt vähem adekvaatne, ja vähem arenenud.
Barbar: mitte- kreeklased kasutavad keelt. nende keel arusaamatu põrin kreeklastele.
Kultuurikontaktid koloniaalvallutuste kaudu:
Vanas maailmas oli ulatuslik kaubavahetus, mille läbi rahvad kokku puutusid, kuid see ei sundinud neid koos elama. Massiline kokkupuude hakkas peale kui euroopa tsivilisatsioon muutus piisavalt võimsaks, et suutis suuri kauguseid ületada. Koloniaalvallutuste kaudu tekkis olukord, kus koos elasid rahvad, kes said maailmast täiesti erinevalt aru.
Kui hinnata kultuure kognitiivse adekvaatsuse järgi, siis ei saa rääkida kultuuri arengust, sest erinevates keskkondades on olulised teistsugused kultuurilised nähtused. Nt Amazonase indiaanlane ei saa hakkama Euroopa suurlinnas, samas ei saa ka Eurooplane hakkama džunglis.
Lääne inimese ettekujutus kultuurist ja maailmast:

• usk seaduspäradesse, usk sellele, et areng toimub sisemiste reeglite järgi,
  
• progressi narratiiv , teaduse kiire areng. Väide, et igasuguste avastuse kaudu muutub elu paremaks ja probleeme jääb vähemaks, progressil ei ole piire , jätkub pidevalt.
  
• maailmaajalugu, ühtne protsess, Hegeli järgi Marxi järgi, peab kulgema seaduspärasel viisil, kõik rahvad peavad tegema teatud faasid läbi olenemata sellest kas see neile meeldib või mitte. Euroopas oli see juhtiv arvamus kuni II maailmasõda.
  

• Üleilmastumise mõju
  
• loobumine suurtest narratiividest; protsessi narratiivist. II maailma sõjad kaotanud saksamaa natslik ideoloogia tundus olevat ratsionaalse mõtlemise väärastunud jätk, aga ometi omas see progressi trad . ühisjooni. süstemaatiline inimeste hävitamine jne tundus olevat koletuslik ja viimane faas progressi narratiivist.
  
• Keskuste hajumine
  

Pärast II maailma sõda ütlesid teoreetikud, et kas progressist on üldse mõtet rääkida, kui selle tagajärjed on nii hirmsad.
Marxi narratiiv õiglasest ühiskonnast - kuidas töölised heidavad endalt ikke . NSLV näitas et kui ka revolutsioon toimub, siis endast ilusat ühiskonda see siiski ei too.
Seega ka see narratiiv langes ära (natsi saksamaa ja NSVL )
Usk teaduse kõikvõimsusesse hakkas samuti vankuma. Ilmnesid tööstuse arenedes allergiad, ökoloogilised probleemid, progress mitte ainult ei kaotanud probleeme, vaid tekitas neid ka juurde.

• Tuli loobuda ka suurest narratiivist globaliseerumise tagajärjel, et Lääne kultuuri reeglid peaksid kehtima igal pool ja teised kultuurid ei ole veel nii kõrgel tasemel ja ise arenedes ei suuda saavutada enese jaoks järgmiseid faase , vaid peavad tingimata globaliseerunud jõkke suubuma .
  

Keskuste hajumine: teised kultuurid ei proovi enam lääne kultuuri üle võtta tervikuna , vaid ainult üksikuid komponente. Ei ole tekkinud ülemaailmset keskset kultuuri.
Lokaalsed keskused ei suuda enam regiooni täielikult domineerida läbi interneti, televiisori ja IT arengu jne. Läbi mille on võimalik palju erinevaid kultuure tarbida ja ennast mõjutada lasta.
Kultuurisõltelisus
Positsioon, mis eeldab, et iga kultuur kujundab ise oma vahendid ja mehhanismid, mille abil tema kandjad maailma mõtestavad. Need vahendid ei pruugi omavahel kokku sobida.
Keeleteaduses: Iga keel oma grammatikaga analüüsib, liigendab, kirjeldab maailma individuaalsel viisil, et selle keelega üles kasvanud inimesed saavad kaasa ka maailmapildi ja kindla viisi maailma tajuda, mis on kultuurile ainuomane. Ja teise keelde ei olegi võimalik ilma kadudeta kultuurinähtuseid tõlkida.
Pooldajad : kultuur vajab mõistmiseks, et teoreetilised väited selle kultuuri jaoks kohaldatakse. ei ole võimalik ehitada suurt taustsüsteemi, kus kõiki kultuurinähtusid oleks võimalik kirjeldada.
Kultuuriuniversalism: inimesed on bioloogilise liigina ja kul.tegutsejatena sarnased. Inimeste ees seisvad ülesanded konstandid on samad ja ülesanded, mida kultuur peab lahendama on süvatasandil samad ja kultuurilised erinevused on pinnavirvendus.
On optimistlikul seisukohal ka teoreetiliste väidetega osas. Kõikides kultuurides kehtivad samad mängureeglid ehki üksikuid erinevusi. Kõik on taandatav samade tüpoloogilistele üldistele joontele ja ühesuguse teoreetilise kirjeldatav.
Kultuurisuhete dünaamika:
Antropoloog Dan Sperber on võrrelnud kultuurinähtuste levikut haiguste levikuga . Kui kuskil mõni kultuuriline praktika õitsele puhkeb, siis võivad sellest nakatuda ka naabrid. mõned proovivad eemalduda, pookida ennast selle vastu.
Enamasti toimub kul.nähtuse ülevõtmine sedasi, et ühe kultuuri kandjad satuvad vaimustusse sellest, mis teises kultuuris toimub.

Vaimustus -> 2. kriitika (ahviti järele läänt, proovite sisse tuua midagi, mis ei ole meile loomu omane) -> 3. süntees (kultuur suudab laenatud nähtuse kohandada , nagu keel kohandab hääldusviisi järgi laensõnasid) Jaapani kultuuris on palju, mis on mandrist Hiinast, Indiast ülevõetud, kuid kõik muutub ruttu äratuntavalt jaapanlikuks, sest need kohandatakse ruttu.
Juhul kui süntees ei osutu edukaks, kuid laenamine on massiline võib toimuda kultuuri erosioon , loomuomased kultuurinähtused kaevad, teistest kultuuridest võetakse üle. Nagu võivad kaduda keeled ja rahvad, võib ka kultuur kaduda. Põhjuseks see, et senised enda kultuuripraktikad ei suuda mõtestada ühiskonna muutuvaid nähtusid. Kui enda kultuur seda suudab, siis ei võeta võõrast omaks.
Majanduslikud põhjused: senised praktikad osutuvad liiga kalliteks, või mõni muu sotsiaalne katastroof.
Traditsionalismi vastulöök: püüab sekkuda protsessi. Seda kohtab erinevates vormides ja tihti. Näiteks konservatiivne islam, vastulöök lääne elustiil järeleaimavate noortele.
Juhtub seal, kus on probleeme. Riikides, kus kaks kultuuri või hoovust saavad koos eksisteerida, sellist vastulööki ei tule. Ka islamisse ei ole sisse kirjutaud, et ta oleks eriliselt traditsionalistlik. Ka eesti kultuuri võib pidada vahel väga traditsionalistlikuks (jäämine vanade praktikate juurde).
Avatud ja suletud kultuurid:

• avatud- kultuuridevahelised suhtlemiseks lahti, ei karda teistest kultuurist tulevaid mõjusid ei püüta nende vastu vaktsineerida .
  
• suletud kultuurid- teadlikult piiravad oma kandjate suhtlust teiste kultuuride kandjatega.
  

Tihti suletud kultuurid on religioossed kogukonnad, tugeva rahvustunde peale ülesehitatud võimukultuurid. Suletus võimaldab kultuuridel muutumatul kujul eksiteerida.
Muutuvad kultuurid osutuvad elujõulisemaks.
Kui suletud kultuuri kandjal tekib võimalus väljuda, siis väljub ta sellest tervikuna, ta ei saa sellest osa kaasa võtta. Kui sa ei allu kõikidele reeglitele, siis pead loobuma kõigest. Avatud kultuurid saavad testida teisi muid uusi lahendusi, uute esilekerkivatele probleemidele, mida mujalt pakutakse.
Suletud kultuure siiski väga vähe.
Kultuurikooslus, kultuurkonnad: enamikel ikka suhtlus olemas oma naabritega . Sellest suhtlusest nende identiteet tugevneb, kõiki kultuurilised identiteedid, mis tekitavad ühisust teiste liikmetega eristavad meid teistest, kes ei kuulu meie kultuurilisse kogukonda.
Üks aspekt on kindlasti:

• keel, ühiskeel, keeleline mõtteviis. Tähenduste jagamine kulgeb lihtsamalt. Eesti keel on peamine defineeriv faktor eesti kultuuri jaoks olenemata religioonist või etnilisest päritolust. Keel ühendab ühtseks kultuuriliseks tervikuks laiema ala. Näiteks Saksamaa, Itaalia jõudsid poliitilise ühtsuseni suhteliselt hilja. Saksa keel on riigikeel mitmes riigis. Sellegi poolest saksakeele kultuuripärand on neile ühine. Keeleline mõtteviis võib olla ühendav faktor isegi kui keeled on erinevad. nt. lääne-euroopa keeled jagavad teatud hulka maailma kirjeldamise kategooriaid, mis lihtsustab keele õppimist. Vastandudes ida-aasia keeltele, kus kategooriad on paljud teised. Nemad saavad omavahel maailmavaatelistest asjadest paremini aru.
  
• Kirjasüsteem: kõik keeled, mis on kasutanud hiina kirja, nende haritlased on saanud suhelda omavahel. Märgid on enamasti tähenduse mitte heli pildid. 14.sajandil jaapanlane ja vietnamlane ilma üksteiste keelt oskamata kirjutada paberile märke ja saada üksteisest aru. tänapäeva läänes, ladina kirja kirjutavad keeled on justkui üksteisele lähemal. indoneesia keeles, kus kirjutatakse ladina tähtedega on meile justkui lähemal, künnis keele omandamiseks on madalam. See ühendus ei ole küll nii tugev, kus ladina kiri on sisse viidud kui teadlik valik või koloniaal režiimi poolt, laiem kultuurilise viisi mõttekandja.
  
• Maailmavaade: inimesed räägivad sama keelt, kuid keda eristab maailmavaade. Näiteks Balkan, serblased, bosnialased, horvaadid, igal oma usk. Ainult maailmavaade defineerib neid. Maailmavaade võib ühendada ka väiksema kokkupuutega kultuure. näiteks kristliku kultuurikandjad- perekonna organiseerimise süsteem. Nt agnostikust kristlane võib väiksema künnise tagant mõista praktiseerivat kristlast, kui agnostikust moslem ei saa kristlasega nii hästi läbi. nt. Bunuel rezisöör, oli küll väga ateistlik , kuid tema filmid on väga läbi põiminud katoliiklikust kultuurist.
  
• poliitiline korraldus: katoliiklike riikide korraldus on üksteisele lähemal. diktaatoritega riigid ja nende kodanikud saavad üksteisest paremini aru.
  
• sotsiaalsed eelarvamused: rassistlikud eelarvamused ühendavad inimesi üle formaalsete kultuuri piiride ja lasevad üksteisega paremini suhelda, kui nendega kellele teised eelarvamused ja selle läbi nö piiri taga.
  

• Kultuuriline kooslus : vertikaalne, toimub ühel territooriumil, Horisontaalne: meil selline kultuur, naabritel siinsamas kohe lähedal teistsugune.
  

• Kultuurkond-kultuuriareaal: laiem kultuuriline kooslus, näiteks nagu Euroopa, mille osad erinevad üksteisest oluliselt, kuid on palju ühised jooni. nö perekondlikud sarnasused. Eestil ühisjooni soome, läti, vene maaga. Lätil ühisjooni Leeduga, Leedul Poolaga, kuid Poolal enam väga palju Soomega ei pruugi olla, olemas, mis kindlustab kuulumise siiski ühte kultuuriareaali, mis hõlbustab kultuuri üksteisemõistmist, kultuuripraktikate vahetamist.
  
• Kultuuride sümbioos: Suhteliselt eraldi, kuid sõbralikult ära kasutades. Näiteks Andaluusia , ajal kui Bagdadi kalifaat oli nõrgenenud. Sümbioosi tagajärjel suurt segunemist ei toimu.
  
• Kultuuriline assimilatsioon : algab kultuurilisest erosioonist ja lõppeb sellega, et ühe kul. kandjad võtavad üle teise praktikad ja kaotavad enda kul.identiteedi ja hakkavad pidama ennast teise kultuurikandjateks. Poliitilise võimu poolt tihti esilekutsutud.
  
• Substraatkultuur: jäljed kadunud kultuurist, ühe keele kandjad on assimileerunud teise keelde, kuid räägivad keelt teatavates piirkondades teise hääldusega. murretes on midagi siiski säilinud – substraatnähtus, unustatud keel kõneleb kaasa. kultuurilised praktikad võivad substraatidena säilida.
  
• globaalkultuur – levib põhiliselt meelelahutuslik produkt , kuid ka muud infovood, kultuurilised praktikad, jõulude globaliseerumine. Erinevaid kultuure ühendavad väärtused- näiteks inimõigused. Neile väärtustele tugineks suur kultuurkond, mis maailma erinevates otsest levinud kultuuripraktikaid ühendab ja leviku kanaleid loob. Grupiidentiteedid määratlemine vastandumise läbi, lokaalkultuurid tõusevad, et kohalikku tähtust ülemaailmse ees kinnitada, väärikust säilitada.
  

Globaalkultuur ka parimal juhul jääb praktikate ja tekstide leviku kanaliks, kuid ei muutu selliseks , mille läbi me inimestena ennast põhiliselt identifitseerima hakkame.
Kokkuvõte:
Kultuurisõltelisus, Kultuuriuniversalism
Kultuurinähtuste kulgemine üle kultuuripiiride,
Kultuuride kooselu vormid
Loeng 3
Kultuuri areng: Loengus käsitletakse arengu kontseptsiooni kultuuris ja kultuurimorfoloogilisi teooriaid ning arutletakse modernsuse mõiste üle.
Selge, et kultuur ajas muutub, praktikad muutuvad, tekstid kaovad käibelt, tekivad uued. Kas tegemist muutumisega või tegemist arenguga (paremaks muutumine)?
Kultuur peab olema adekvaatne, andma selgitusi tegelikkuse kohta. kui ta seda suudab, siis on ta just nii hea, kui parasjagu tarvis on.
Paremaks muutumise teooriad levinud 19.sajandil. Põhiline teoreetiline paradigma .
Minevik on halvem, tulevik parem, toimub areng, mis on ühesuunaline.
Hegel - idee järjest täiuslikum avaldumine ajaloo tegelikkuses. Talle sekundeerib
Marx : ajaloos on areng, kuid see ei ole absoluutse idee avaldumine, vaid majandusliku korra muutumine, seoses tehnoloogilise arengu, teaduse edasiminekuga, mille tõttu peavad muutuma majanduse ja tootmise suhted ja nende tagajärjel muutub ka kultuur, mis Marxi arvates on tuletis majanduslikust korrast.
Darwin: primitiivsed eluvormid arenevad täiuslikuma poole. kui ma arvame, et mõistusega inimene on dinosaurusest parem, evolutsioon on positiivse suunaga. bioloogilised liigid on tekkinud järkjärgulise arengu tagajärjel.
Comte : positivismi rajaja, meie teadmine tegelikkusest areneb primitiivsest usust teadusliku tunnetuseni, mis võimaldab lahendada kõik probleemid (sotsiaalsed, teaduslikud )
Nad olid kõik arvamused, et muutumine ajas on muutumine paremuse poole. Progressi narratiiv. Uute kultuurinähtuste teke on liikumisega õiges suunas.
Muutumise ajas =muutumine paremaks
Selle tõttu põlistati arvamust, et need kultuurid, mis ei ole veel meie arenguastmel, need on vähema arenenud, kehvemad ja nad tuleb kasvõi vägivaldselt järele aidata.
Lääne kultuuri sünnitised, aga ei pruugi töötada teistsuguses kultuurikeskkonnas. Sellest progressi narratiivist on tekkinud 20.sajandil kuritegelikud režiimid, kes vägivalla läbi püüdsid end kehtestada.
Kultuurimorfoloogia: kultuur kui üksik tervik, mis areneb teatava tsükli reeglite järgi. Tekib, areneb, saab täiuslikuks, hääbub, ja saab otsa. Kõik ei lähe mitte ainult paremaks, vaid ka halvemaks. Kui kultuur on end ammendanud ja hakkab allakäima.
Selle teoreetik oli Leo Frobenius, kes tegi Aafrikas palju reise, avaldas Aafrikat käsitlevaid töid. Neis ütles, et aafrika on kultuuri lapsepõlv, värske noor. Kultuuri võib võrrelda inimese elutsükliga.
19.sajandi mõttemallide taandumisega võiks arvata, et kultuuriline morfoloogia on taandumas. Samas populaarne katse ka tänapäeval Samuel Huntington on oma raamatus tsivilisatsioonide kokkupõrge (1996). Lisab poliitilise agenda. Huntington loetleb 7 tsivilisatsiooni, kes näevad ennast maailma keskpunktina, kuid mõtteviisid on niipalju konfliktis, et nad ei saa üksteisega rahumeelselt hakkama ja seetõttu ennustab suuri konflikte ja probleeme. On näha, et islami tulevikus, võib tõepoolest tekkida vastuolusid.
Ebaselge on, mis alusel ta suudab maailma ajaloo 7 tsivilisatsiooniks jagada. Näiteks Jaapan, mis seisab eraldi kaug-ida tsivilisatsioonist. Teine probleem: tema tsivilisatsioonid on väga selgete piiridega, nt. euroopa tsivilisatsioon, kas Narva jõe piir ikka õige ja eesti oleks arvatud teise tsivilisatsiooni alla kuuluma. Ühelt poolt on tegemist väga laia mõõtkavaga teooriaga, kuid praktilises geograafias need piirid võbelevad mitu korda edasi tagasi. Tsivilisatsioonidel selliseid selgeid piire ei ole. Tegemist teoreetilise konstruktsiooniga, mis püüab kul.morfoloogilisi argumente ära kasutades põhjendada selgepiirilist poliitilist agendat.
Lahendused, mida ta pakub ei ole sellised tasemel, et neid võiks tõsiselt võtta.
Modernsus: Kultuuriarengu problemaatika .
Arengumudelil põhinevad teooriad: kõik kultuurid läbivad arengus teatud sarnased faasid ja jõuavad samade tulemusteni.
nt. Marx: kõik ühiskonnad: orjandus, feodaal , kapitalism , sotsialism .
Globaliseerumise tagajärjel: modernsus on levinud ülemaailma. On väga vähe kohti, mis ei ole modernse maailma kontakti sattunud.
Max Weber - lääne kultuuris on pärast valgustusaega järkjärgult on toimunud midagi, mida võib nimetada vabanemine lummusest (entzauberung). See tähendab seda, et kui varem inimesed lõid illusioone sellest, et kuidas süsteemid toimuvad, milline maailmakord on, et nüüd nad on arusaanud, et nende illusioonid ei ole paikapidavad, et nende kognitiivne adekvaatsus on nõrk ja need süsteemid nii ei tööta kõik. Selle tõttu on nad soovinud, transedentselt argumenteeritud , või maavälise autoriteedi teooriatele soovinud mõistusel põhinevaid teooriaid.
Modernsus kui ratsionaalselt põhjendatud kord. Modernsus saabus siis, kui ühiskondlike muutusi korda peab hakkama põhjendama loogiliselt, mõistuslikult argumenteeritult.
Modernsuse aspektid:

• tehnoloogiline areng, tehn. abil on võimalik probleemidele lahendusi leida, inimesed usaldavad eksperte, eluviis on tehnoloogiatest sõltuv, mugavam, tootlikum,
  
• majanduslik; kapitalism (mitte küll igasugune). inimestel on majanduslik vabadus, rikkust ja paremat elu taga ajada, neid ei ahista müstilised, irratsionaalsed keelud, nt. sellist tööd, või sellist kaubandust ei tohi teha. Tehnoloogiline ja majanduslikud aspektid toetavad ennast tugevalt.
  
• poliitiline; demokraatia olemasolu või tugevnemine, võimude lahusus . Võimalik on poliitiline pluralism ,
  
• meelelaadiline modernsus; lummusest vabanenud, ratsionaalne vaim.
  

Moderniseerumine peaks endaga justkui kaasa tooma lääne mõtteviisi, kuid see ei ole siiski toimunud. Nt. jaapan – moderne meelelaad ei ole täpselt sama mis läänes, ka poliitiline modernsus on teistmoodi. Modernsuse aspektid on üksteisest lahutatavad. nt. Hiina on saavutanud majandusliku, tehnoloogilise modernsuse, kuid sellega ei ole kaasnenud poliitiline ja meelelaadiline modernsus.
Kas demoderniseerumine on võimalik?
Alguses arvati, et see ei ole võimalik. Praegu näeme, et see ei pruugi nii olla. Irratsionaalsed, müstilised argumendid võivad inimestele palju tugevamalt mõjuda. Mõistuse võimulepääsu nimel andsid modernsuse toetajad liiga suure kaalu tehnoloogilise ja majandusliku arengule. Samas need siiski ei lahenda kõiki probleeme. Modernsus eeldab igalt ühiskonna liikmelt modernset meelelaadi, kuid on inimesi, kes ei taha ise otsustada, mõelda. Neil võib olla instinktiivne soov otsuste tegemine delegeerida kellelegi teisele. Mõni liider võib saavutada ülekaalu nende toetusel, kelle eesmärk on modernsuse teel tagasi pöörata.
Modernsus vs traditsionaalsus:
Traditsionaalsus (kus on traditsioonil on juhtiv ja kontrolliv jõud)
Modernsus toetub väitele, et maailma muutumine on areng paremuse poole. Uuendused on midagi millest inimesed saavad kasu.
Traditsiooniline mõtteviis- igasugune muutumine on taandareng . Kõik hea ja parem on juba väljaselgitatud, ja kõik muutuv teeb olemasolevat korda halvemaks.
Trad. normid, mille järgi peame käituma on igipõlise korraga paika pandud ja sätestatud. Modernsus omakorda, maailma
Trad. viitab maailmakorra paika panijana maailmavälisele jõule, kes on selle loonud ja kelle tahet ei tohi küsitleda.
M. arvab , et juhtroll peab kuuluma neile, kes on selleks kõige sobivamad, neile kes on arengud kõige kõrgeamale jõudnud.
T. ka juhtimine on varasemalt kindlaks määratud. juhid peavad olema need, kellele on selle rolli delegeerinud mingid jõud.
T. sellised kujul tegelikkus peaaegu ei esine. T. pilt on loodud modernse kriitika poolt. On ühiskondi, kus on palju traditsionaalseid elemente.
Modernism vs modernsus:
Modernism on palju kitsam mõiste.
Modernsus on maailmanägemise paradigma, mis asutus trad. asemele, ja mis läbistab kõik elualad, ühiskonna elu kihte.
Modernism on kunstilise maailmanägemise viis, midagi sellist, mis pürgib asendama konservatiivseid kunstilise eneseväljenduse viise.
Modernsuse ajalugu on pikem ja ulatub renessanssi aega, kui humanistide tulemusena kiriku autoriteet hakkas mõranema. Täie hooga alates 18.saj valgustusajastust.
Modernism on tunduvalt noorem. Esimesed kultuurinähtused päris ehk 19.saj teisest poolest. Rakendunud alles 20.saj esimesel veerandil. Ühtäkki leidis aset –ismide boom.
Modernsus toetub mõistusele, mõistuslikule maailmapildile üritab välja selgitada universaalset tõde.
Modernism on pigem reaktsioon modernsele maailmapildile. Mitmete modernistlike kunstnike arvates mõistuskeskne maailm on küsitav. Universaalset tõde ei võimalik saavutada. Inimese isiklik maailmakogemus, mis võib väljenduda sürrealistlikul kujul, on see millest modernism jõudu ammutab.
Modernism on siiski modernse maailmakorra tagajärjel. Moderne teooria on siiski aidanud kujuneda sellisel inimtüübil, kes üldse modernistliku maailmavaadet võimalikuks peab.
Modernsus on ka alati esitanud poliitilisi programme ja teostab neid vahelduva eduga.
Kuidas mõistusliku maailmakorda peaks teostama ja ellu viima. Modernse poliitilise tegevuse tagajärjel on leidnud aset ka palju positiivseid muutusi.
Modernism on enamasti jälle apoliitiline või esitab radikaalseid vaateid. ( kommunistid , anarhistid, äärmised vasakpoolsed -mille programm, maailmanägemus tihti sürreaalne)
Modernsus vs postmodernsus
On teoreetikuid nt. Anthony Giddens või Sigmund Bauman, kes üsna mõistlikult argumenteerivad, et postmodernsus on modernsuse jätk või hiline periood, mitte midagi uut.
Kuid erisusi on siiski palju:

• Modernsus põhineb eeldusel : universaalsed seadused, mis ühiskonna ja kultuuri arengut juhivad kehtivad alati, kõigile kõikjal.
  
• Postmodernsus: mingeid universaalseid seaduseid ei ole, see on narratiiv, lugu, ettekujutus, lugu sellest kuidas maailm on välja arenenud, mis on välja mõeldud selleks, et valged hetero mehed saaksid kehtestada oma võimu. Ehk universaalsed seadused on valge heteromehe narratiiv.
  

• Modernsus: mõistuse ja loogika abil on võimalik tõde universaalne, lõplik tõde.
  
• Postmodernsus: tegelikkusest ei ole meile kättesaadavad mingid tõelised väited, vaid keelemängud, ainult suletud kirjeldus keeltesse, mis tegelikust ennast ei puuduta .
  

• Modernsus on arusaamal, et valge tsivilisatsioon, mis modernsuse enda on sünnitanud, on kõrgeim, arengus ees ja peaks saama õiguse maailma tervikut juhtima.
  
• Postmodernsus: kõik kultuurid on olemuslikult võrdsed. Igaüks neist on kultuurisõlteliselt sündinud, tekkinud oma kandjate kogukonna jaoks, ja ühte teistest kõrgemate seada ei ole mingit põhjust.
  

• Modernsus: inimene teostab ennast ühiskonda teenides. Inimene peaks soovima teha midagi teiste jaoks kasulikku.
  
• Postmodernsus: inimene loob ennast hoopis väljaspool avalikku sfääri, seeläbi, et tarbib erinevaid elustiile, sümboolsete märkide ja muu ihaldatu kaudu kujundab ennast isikuna.
  

• Modernsus: jagab inimesed, tsivilisatsioonid hierarhiasse, ainult kõrgkultuur on kultuuri ainuke püsiväärtuslik osa. Kõik mis luuakse meelelahutuseks ei oma pikemat väärtust.
  

• Postmodernsus: Populaarkultuur on enamike inimeste jaoks see elu keskond , kus nad oma tähendusi loovad, vastuvõtavad, liigutavad. Seetõttu ei saa öelda, et populaarkultuur ei ole väärtuslik, kuna selle kaudu mõistame me palju suuremat hulka inimesi, kui kõrgkultuuri kaudu, mis kuulub nagu ainult eliidile. Popkultuur on oluline: me ei saa rääkida kultuurilisest väärtusest, mis on institutsioonide poolt tekstile omistatud, vaid oluline ikka väärtus, mis tekib inimeste huvi läbi.
  

Suured erinevused kahe mõiste vahel. Ei maksa unustada, et postmodernsus olles reaktsioon modernsusele, on justkui reljeefne peegeldus temast, mis ei oleks ilma temaga võimalik.
Kokkuvõtteks:
Kultuur muutub: kas ta ka areneb? Kui vihmametsas saab kultuur ilma kirjata hakkama, kas on mõtet prognoosida, et kiri seal tekib siis üldse. Vähemalt ilma selleta et vihmametsad maha raiutakse.
Arengu narratiivid levisid XIX sajandil, kultuurimorfoloogia. – näevad, seda asja teistmoodi. Kultuuri juures sõna areng ei ole tingimata põhjendatud.
On selge, et modernsuse problemaatika on oluline ka kultuuriteoreetilises arutelus. Seda sellepärast, et modernsus kui nähtus on globaalset levides muutnud ja mõjutanud kõiki olulisi kultuurilisi kooslusi üle kogu maailma.
Loeng 4
Tähendus ja tähistus
Vaatluse all on erinevad tähendusteooriad ning elementaarne tähistusakt, kui igasuguse kultuurilise eneseväljenduse algpunkt.
Kultuur on keskkond, kus tähendused tekivad, liiguvad, toimuvad.
Mismoodi tähendus õigupoolest funktsioneerib?
Semiootika : käsitleb iga loodud ja iseseisvat tähendust märgina. kultuuri hiiglasliku märgisüsteemina.
Ferdinand de Saussure. – „üldise lingvistika kursus “ (1915)
Genfi ülikoolis, ise ei kirjutanud midagi, ainult õpilased.

• Keel kui märgisüsteem. Ta oli esimene kes defineeris keele kui märgisüsteemi. Varasemad teooriad alates jumalikust sekkumisest, jumalikust algest. Keel kui abstraktsete süsteemi, mille kaudu võimalik eneseväljendus pärineb Saussurelt.
  
• Märk on tinglik . Märgi ning tähenduse vahel ei ole mingit sisemist seost, vaid on vaja see kokkuleppida.
  
• Märk on kaheosaline. Kaks üksteisest sõltumatu osa: tähistaja (väline vorm. nt häälikute vorm, tähtede jada vm materiaalne märk), see millele ta viitab on tähistatav. See võib olla idee, mõiste, mõiste kaudu tegelikkuses olev asi. Tähistatavat konstrueeritakse.
  
• keel kui süsteem vs kõne kui praktika: keel kui süsteem, materiaalselt ei eksisteeri, on ladestunud tema kandjate teadvuses, reeglite kaudu muudab ta tähenduse loomise võimalikuks. kõne ehk praktika, kus neid tegelikult kasutatakse seal neid reegleid alati ei järgita. hääldamine erinev. Kõne on ainukene viis, milles keel tegelikkuses olemas on. reeglite süsteem on kasutuses ainult kõnes. Ka moes võib olla reeglite süsteem, moekeeli kõnelemist väljendab see mida inimesed kannavad ( Barthes ). Praktika on oma kandjate nägu, samas kui süsteem on abstraktne .
  

Charles Sanders Peirce (1839-1914)
Kuulus filosoofilise pragmatismi koolkonda . lõpetas Harvardi. kirjutas palju.
Filosoofiline pragmatism: teooria, mis esineb üllatava tõe mõistega: tõde on see, millega kõik nõustuvad, tõde on kokkuleppe küsimus. iga tõde tuleb alati küsitavaks seada. ükski tõde ei lõplik, sest põhineb kokkuleppel.
Märgiteooria klassik: tema elupõhiline projekt. Ulatub müstiliste proportsioonideni. Kogu universum koosneb märkidest. Kõik on käsitletav märkidena.
Märk on suhe. Märk on suhe selle vahel mis on kohal ja selle vahel mis ei ole kohal, kuid mis läbi märgi kohalolevaks muutub.
Märk on miski, mis esindab midagi, kellelegi mingis kontekstis.
Märgi neli põhilist koostisosa :
objekt – tilluke tegelikkust , mida ei ole kohal
represetant – vastab tähistajale, mis on kohal ja osutab
interpretant – on ka ise märk, teise märgi osa, selle abil saame teada, millele märk osutab. üksi märk ei osuta tervet objekti tervikuna ja ei haara seda tervikuna, vaid ainult ühte osa.
nt. käeviibe millega piirivalvur näitab hobust on märk, zest on represetant, hobune objekt. samas hobune on vaenuliku ratsaväe üks liige ning tema viitab sellele, et vaenulikke sõdureid on üle tulnud, mis omakorda viitab sellele et on alanud sõda-> lõputu märkide jada. üks märk on üks osa teistest märkides, asetab teised meie jaoks konteksti.
Peirce- lõi väga keerulise märkide liigituse . 59 tuhat erinevat liiki märke. 66 põhilist märgi liiki. see teooria liiga keeruline, et omada selgitusväärtust.
Mõned kolmikjaotustest on mõjukad ja aistavad tähenduse uurimisel.
Kõige tuntum:

• ikooniline märk- representant on pilt sellest mida ta tähistab
  
• indeks- kujundlik osutus, noolt mis osutab suunda
  
• sümboline märk- põhineb puhtalt kokkuleppel.
  

Gottleb Frege (1848-1925) „Mõistekiri“, 1879
Saksa filosoof . analüütiline filosoofia- põhiline peavorm UK, USA.
Mõju tähistamisteooriatele on väike, kuni hilisema ajani, kus on hakatud rohkem kasutama.
Põhiline vaade: matemaatika ja loogika on üksteisele taandatavad. filosoofiline mõte peaks neile toetuma. loomulikud keeled on kõik hälbed ega sobiselleks et piisava täpsusega maailma kirjeldada. oleks vaja puhast notatsiooni süsteemi, millest saaks rääkida asjadest täpselt ja oleks võimalik kõiki väiteid täpselt tõestada.
Frege tahtis saavutada sellist universaalset keelt, millest igasugune loomulik keel oleks üks kõneline hälbiv vorm.
Frege oli väga endassetõmbunud, hell ei talunud kriitikat ( Russell ). Väga konservatiivne, antisemiitlik.
Kaasaegse loogiga tõi uutele alustele.
Tegi erakordselt olulise eristuse: sinn ( sense ) ja bedeutung (reference, osutus)
Tõlge: mõte ja osutus
Lause mõte on see, mida ta tähendab ja peab silmas, lause osutus on see millele ta osutab tegelikkuses. nt. Kirjaniku kodaniku ja varjunimi osutavad samale isikule, kuid nende mõte on täiesti erinev.
Odüsseus saabus Ithakale: lausel on mõte kuid mitte osutus, sest tegelikkuses ei ole seda arvatavasti saabunud.
sõnal ükssarvik on mõte, kui mitte osutust, sest neid tegelikult ei esine.
Nende abil saab eristada kahte liiki tähendust. tähendus kui mõte millest me aru saama ja tähendus kui osutus, millel on vaste , millele me märgid viitavad .
C.K. Ogden ja I.A. Richard „Tähenduse tähendus“ (1923) suhteliselt kriitilised Saussure teooria vastu. Võtsid kasutusele mõiste semantiline kolmnurk .
ASI-MÄRK-MÕISTE
Suhted asja, mõiste, märgi vahel enamvähem ühesugused, tasakaalus.
Märk on miski mis viitab nii asjale tegelikkuses, kui mõistele meie teadvuses. Mõiste tuletatav asjast tegelikkusest, või millele viitab märk. asi on kättesaadav mõistena teadvuses, või märgina mis temast kõneleb.
Tähistatav on jagunenud kaheks: asi tegelikkuses ja mõiste teadvuses on tähistatavad. Märk on tähistaja.
Ühemõttelist mõistet sellisel viisil kui semantiline kolmnurk viitab kasutada ei ole võimalik. Sellepärast et meil teadvuses erinevat liiki mõisted. Taju/kogemus mõiste-keelemõiste vahel erinevus.
Kogemus/taju mõiste- mittekeeleline mõiste, jääb vahetust kokkupuutest tegelikkusega. Kui me nime ei anna kogemusele, siis ikkagi mäletame järgmine kord kui me sama asjaga kokkupuutume.
Näiteks võõrad tööriistad, millele ei oska nime anda, samas tean millega on tegemist.
Keelemõisted- seletatud teiste keelemõistete kaudu. ei pruugi olla isiklikku kogemust nende asjadega olla. nt. tean kuulsate inimeste/linnade nimesid, aga kõik mis neist tean on teada puhtalt keeleliselt ja isiklikku kokkupuudet ei ole.
Kogemusmõiste- nt. aednikul ja kokal on väga erinev kogemusmõiste porgandist.
Nt. metallid – keemiliste elementidena või tegelikkuses eksisteerivad.
Keelelise mõistega ei kaasne emotsionaalset laengut. Kui ei ole isiklikku kogemusmõistega.
Kogemusmõisted ei ole keelelised , kuigi me väljendame neid keeles. Nad pigem lähedal sellele, mida nimetakse kognitiivses antropoloogias skeemideks. vaistlikult tajutud ettekujutused asjadest, mida on võimalik ka edasi anda, selle kaudu kuidas inimesed on praktikates näitavad oma suhtumist mingitesse asjadesse, ja need suhtumised kanduvad edasi teistele.
Keelemõiste on õpitud ja defineeritud teiste mõistete kaudu.
Ühest asjast võivad olemas olla nii kogemuslik kui keeleline mõiste.
Elementaarne tähistusakt: väide, et üks teatav taju mõiste ja teatav keeleline mõiste, mis on õpitud on üks ja see sama. Kogemuse haakimine keelelise ümber on tähistuseakt.
Kultuurikeskkond esitab väite, et sinu kogemusmõiste ja õpitud keeleline mõiste on üks ja sama. Tähistusakti kaudu me muudame tegelikkust tähenduslikuks endale, oma kogemuse seostame sellega mida keeleliselt kirjeldama oleme õppinud. See on aluspõhi, millele toetub igasugune kultuuriline tähistamine, kultuuriliste tekstide, praktikate konstrueerimine.
Kultuuriline väide ja lubadus :
Märk ei ole mitte vahend, millega võiksime tähendust kirjeldada, ega ka suhe asjade vahel, vaid väide, mis meile esitatakse, mille võime vastu võtta, või tagasi lükata. väite kaudu saame oma läbielatud kogemust ühendada keeleliste märkidega, mida oleme ära õppinud vastavalt sellele kas meie kogemus tundub sellesse sobivat või mitte, me kas võtame selle väite vastu või mitte.
Väide ja märgi tinglikkus: on meelevaldne.
Individuaalne kogemus on alati ainulaade ja kordumatu , keeleline repertuaar selleks et ta üldse saaks toimida peab olema inimestevahel jagatud ja kollektiivne, st. on alati isikupäratu. suhte loomine väite abil on alati meeldevaldne või tinglik.
Suhe tekstduaalse ja praktilise vahel. tasand.
Tähistusväide loob samamoodi suhte tekstuaalse ehk keelelise ja praktilise ehk kogemusliku tasandi vahel, kus me oleme. Tundub, et elades kul.keskkonnas liigume pidevalt ringi nagu võõras linnas, oleme varustatud kaardiga, mis on meie keel, kuid igakord kui tahame aru saada, et kus me viibimine, et ümbrus oleks tähenduslik, peame nö vaatama kaarti , et kuidas see keeleliselt meile on kirjeldatud.
Osa märkide repertuaaris: saame ise väljendada, ükskõik kas see on selgitus lillekasvatusest, leiutis , keemiline katse, või uus viis kuidas noormees armastust avaldada. Need kõik eneseväljendused tulenevad meie oma sisemistest kogemuslikest mõistetest, kuid nüüd on olemas märkide repertuaar, mida saab kasutada selleks, et kuidas ennast väljendada – kultuuriline tegevus, tähenduste loomine on eneseväljendus, mis toetub nendele väidetele, mis meile on varem esitatud ja mida me oleme vastu võtnud.
Väite vastuvõtt ja märkide repertuaar
Iga kord kui keegi ennast kul. väljendab teeb ta ka alati pakkumine. nt luuletus , kui see avalda siis põhineb see eeludsel et on kedagi kes tahab seda lugeda. nt. töö organiseerimine , see on pakkumine, et keegi on sellest huvitatud.
„pakkumine“ ehk lubadus: mäng kultuuri ja tegelikkuse pidevalt muutuva suhtega
Lubadus toetub sellele, et kultuuri ja tegelikkuse suhe muutub pidevalt. Meie enda tegevuse tagajärjel sageli ootamatult. peab muutuma ka viis kuidas tegelikkust kirjeldama ja endale tähenduslikuks muudame. kõik pakkumised ei ole edukad . Vahel kultuur või osa inimesi on mingit pakkumist uskuma jäädes läinud umbteele (nt. enesetapjalik sekt).
Neutraalsed pakkumised: on suunatud sellele, et teha maailma paremaks, kuid paremast maailmast võib igaüks erinevalt aru saada.
Individuaalne ja kollektiivne vastuvõtt
nt luuletuse omaks võtta: see võtab kõige paremini kokku tänasel päeval valitsevad meeleolud.
Kultuuri ja võimu vahelised mehhanismid.
Kokkuvõte:
4 tähistusterooriat:
Saussure
Peirce
Frege
Ogden ja I.A.Richard
Ühisosa:

• märk on tinglik, mis tegelikkust kirjeldavad , ei oma sisemist olemuslikku suhet nende osadega, mida tähistavad
  
• tähistaja, represetant: materiaalselt kohal ja viitab sellele mida materiaalselt kohal ei ole
  
• asi/osutus; objekt, asi, frege-vahe osutuse ja märgi mõtte vahel. märk ei viita otseselt tegelikkusele, vaid osutuse ja mõtte vahel võib olla väga keeruline.
  
• mõiste/mõte – mõiste- mida destilleeritakse (sinn) on keeruline.
  
• 
  

Kogemusmõiste (meie individuaalne) – keelemõiste (õpitud)
Märk – ei ole staatiline asi, märk kui väide (tegu)
mis loob suhte tekstuaalse ja praktika – tasandi vahel
Kui oleme võimelised märke kasutame, oleme võimelised kultuuriliseks eneseväljenduseks, kultuuriliseks tähistamiseks. Iga tähistamine sisaldab väikest või suurt lubadust /pakkumist suurendada kultuuri kognitiivset adekvaatsust. Viia see paremini vastavusse tegelikkusega, mis meie endi tegevuse tagajärjel pidevalt muutub.
Loeng 5
Vaatluse all on tekstide tekkemehhanisme kirjeldavad teooriad strukturalismi lähtekohtadest poststrukturalistlike vastulauseteni.
Tähendusest tekstist:
Kõnelemine ei toimu üksikute märkide abil. Need peavad ühinema tekstideks, tervikuteks.
Kuidas tekstid moodustuvad ja kujunevad.
Nikolai Trubetskoi „ Fonoloogia põhijooned“ 1939,
Fonoloogiline teooria: väga mõjukas Praha ling. ringi ja sealt kaudu ka Jakobsoni kujunemisel.
Saussure rääkis juba sellest, et eksisteerib ideaaltasandi keel, millele vastandub kõne.
Ka kõneldud keele kohta võib sama öelda: aktsent , murded.
Trubetskoi termin foneem : ideaaltasandil tähendust kandev ühik, millele kõnes võivad vastanduda erinevad variandid.
Fonoloogia näitab süsteemi: iga foneem peab olema määratletud teatud tunnuste kaudu. Kaashäälik, sulghäälik, täishäälik, nasaalhäälik.
Algoritm : iga foneem saab ära määratletud teatud küsimuste kaudu. nt. O- täishäälik, millega seda häält tehakse, huuled ümardatud.
Fonoloogiline printsiip: märkide määratlemine üksikute tunnuste abil. kantav üle ka teistele märkidele. tähendust kandvad üksikud algosakesed . kokku liita lubavad teatud omadused märkidel.
Märkide ühilduvus neid määratlevate omaduste kaudu.
Märgid suudavad lauseid moodustada.
Teksti teooriad

• Strukturalistlik tekstiteooria . esitab kaks põhilist väidet: kõik mis tähendab on informatsioon, ka kunstiteoste emotsionaalne foon , ridade vahelt loetav, aktsent. teine väide: sõnum või see mis meile edasi antakse on selle meie jõudva informatsiooni sees olev luustik ning seda ümbritseb lärm, mis tuleb sõnumini jõudmiseks elimineerida.
  
  • kõik mis tähendab on informatsioon
    
  • sõnum on struktuuris, mida ümbritseb lärm
    

Mõlemad väited on olnud mõjukad ehk liigagi.
Noam Chomsky (1928) „Süntaktilised struktuurid “ 1957

• lausete grammatilisus
  
• süva- ja pindstruktuurid.
  
• generatiivne grammatika
  

Muutsid arusaama keelest ja keele toimimisest.
Lähtepunkt on see, keele kui lauseid tootva masina ja tähenduse suhe tuleks omavahel üldse eristada.
See mis meid lausetes huvitav on see kas grammatiliselt on õiged, mitte see kas semantilise tähenduse poolest õige.
värvitud, rohelised ideed magavad raevukalt.
Sõnade suhted korrektsed.
Hindame keelemasina toimimist adekvaatseks siis kui ta suudab suuta grammatiliselt korrektseid lauseid.
Teine postulaat : keelelises esinevad omavahel lahus süva- ja pindstruktuurid.
Süvastruktuur: mõtete omavaheline kombinatsioon, mis leiab keeles väljenduse pindstruktuuriks muutumise kaudu. võib olla mitu erinevat vastet.
Peeter avab ukse, Peeter teeb ukse lahti, uks avaneb Peetri teo läbi. – need laused on süvastruktuuri tasandil samad, kuid pindstru. tasandil on erinevad.
Tema õpilased on väitnud, et mõttelised süvastruktuurid on samad erinevate keelte kõnelejatel, mida tõlgitakse läbi keelemasina pindstruktuuriks.
Keel kui grammatiline masin: eesmärk luua ja kirjeldada keelt generatiivse grammatikana, süsteemina, mis suudab lauseid toota.
esiteks: meil on lause, mis koosneb nominaal fraasist ja verbaalfraasist. (nimi ja tegusõna)
Atribuut- noomen
verbaalfr. moodustavad:
jne
atribuudid võivad olla: paks, ilus suur
nominaal: tüdruk mees, kartul
modaal : tahab, kavatseb
Verbaal. pesta, hammustada
Chomsky teooriat on kasutatud ka: kuidas kirjeldada religioosseid rituaale.
Toimus suur murre ka kirjanduse teoorias , mille algatas Roman Jakobson (1896-1982)
Alustas Moskvas, hiljem Praha, siis USA.
Tema töödes jäi kindlaks vene formalistide teesi, et kirjanduse analüüs eesmärk võiks olla täpsete lingvistiliste meetodite abil välja selgitada, mis see on, mis teksti kunstiliseks muudab.
Teha see mõõdetavaks.
Avaldas epohhiloova artikli: Lingvistikast ja poeetikast, kus ta toob ära oma kommunikatsioon skeemi.
Kui toimub kommunikatsioon akt: on sel 6 aspekti.

• keegi, kes info/teate välja saadab .
  
• keegi, kellele see on adresseeritud
  
• kanal , mille kaudu teade liigub
  
• teade ise
  
• kood, Chomsky must kast (lauseid moodustav masin) , olemas mõlemast sõltumatult
  
• kontekst ehk tegelikkust, see millest kood räägib, viitab
  

Kui tahame kultuurilist tegevust käsitleda informatsioonina, nagu strukturalistid seda tegid, siis võime Jakobsoni eeskujul info jagada 6 erinevasse liiki.

• info saatja kohta, kas rõõmus või ärritatud, emotsiooni meelevallas
  
• info mis teates sisaldub ja mis on keskendunud saajale. hei, käskiv
  
• info: et kontakti luua: hallo , saad sa praegu rääkida, kuuled mind
  
• info mis keskendub koodile endale: kui see ei toimi, palun sõnasta uuesti, koodi saab õgvendada
  
• teate põhiline sisu
  

Jakobson ütleb, et on veel kuuendat liiki informatsioon:
Keskpunkt on teada ise: selle vorm, kunstiline, kirjanduslik vorm. info desifreerimise tagajärk on see et me saame aru või mõistame teadet kunstilise tekstina.
võime aru saada ka et tegemist religioosse, bürokraatliku tekstiga .
Kirjeldati kultuurilise sõnumi edasi andmine: sõltumatu saatjast, vastuvõtjast. mis võimaldab teateid saata.
Strukturalistlik mõtlemine:
Humanitaarteadustest algamas uus periood: strukturalism. 50-varajaste 80ndateni.
domineerib peaaegu kõigil humanitaaraladel.
Sel perioodil tuntuks saanud vene folklorilisti Vladimir Propp teooria muinasjuttude skemaatilisusest.
Uuris läbi vene muinasjutte: jõudis järeldusele, et kõik järgivad ühte sama struktuuri, kui teha teatud üldistusi.
Kui minna piisavalt üldisele tasandile, siis jõuame sõltumatu tausta struktuurini.
Levi-Strauss: kreeka müüdid: müütide skeemid, laiendanud seda lähenemist väljaspoole narratiivseid materjale: nt. osutada kuidas strukturalistikku mõtlemist võib rakendada rahvaste juures kehtivate sugulussuhete skeemide analüüsiks.
Todorov: tees lugude grammatikast. analüüsinud läbi suure hulga narratiivset materjali, dekameroni novellide grammatika, kriminaal romaanidel.
Tema väide: sarnande Proppi omaga . On olemas universaalne lugude grammatika. igasugune lugu on kõneakti taoline manifestatsiooni, mis ei suuda reeglitest kõrvale kalduda.
Ilmneb: skeemi ja analüüsivat grammatikat on Holliwoodu produktsioonis kerge kasutada. annab ammendavaid vastuseid tekstide vaatlemisel.
Süvastruktuurini jõudmiseks tuleb väga ennast ära abstraheerida sellest loost , jätta kõik mis temas individuaalset kõrvale.
Loll ivan, kerjuslaps, prints - tegelane T. tekib sarnasus lugude vahel, mis seisavad pealtnäha üksteisest kaugel.
Juri Lotman (1922-1993) „Kunstilise teksti struktuur“ (1970)

• teiseste modelleerivate süsteemidega.
  
• korra paradoks
  
• tasandid tekstis
  
• tasandite pinge ja koosmõju
  

Tema teostes käib läbi taustväide, et kunstilised ja muud keerulisemad kultuurilised nähtused et nende näol on tegemist teiseste modelleerivate süsteemidega.
Nt kirjandus: esmane tegelikkust kirjeldav süsteem on keel, teisene modelleeriv süsteem on midagi mis asetub keelele peale, umber nagu keel asetub peale tegelikkusele.
Nad võivad asetuda peale ka teistsugustele süsteemidele.
Teiseste modelleerivate süsteemidega kaasneb meile alati paradoks: tundub et kui kordasid ja reegleid on rohkem siis peaks ühtlasi keele väljendusvõime vähenema. kuid tegelikult on vastupidi. Tekst väljendusvõimet kasvatab reeglite rohkus. Kunstilises tekstis kus me ise asetame endale peale suurema hulga reegleid, selle tagajärjel meie väljendusvõime kasvab.
Nõnda saame Lotmani väitel situatsiooni, kus tekst mis meie ees on alati mitmetasandiline.
nt luule: erinevad sõnad ja kõlalised sarnasuses, opositsioon on väga oluline, rütm, riimiskeemid, mis ridade vahel suhteid loovad, metafoorid .
proosa: eristav sündmused, stilistika , kujundis, suhet reaalsusega.
Ilmneb, et kui üritame strukturalistlikult seda teksti analüüsida leiame igal tasandil mingi oma struktuuri, mis ei ole üks-üheses kooskõlas teiste tasanditega. tasandite vahel pidev pinge.
See mis strukturaalselt oluline info ühel tasandil võib olla lärm teisel tasandil. Just nimelt tasandite koosmõju on see mis kunstilise efekti tekstis tekitab.
Lotman: üritab kaitsta teksti mitmetiloetavust ja ambivalentsuse teesi. erinevalt prantsuse strukturalistidest, elas Lotman keskkonnas kus sõnavabadus oli piiratud ja inimesel ei olnud mõttevabadust. kõikidel tekstitel pidi olema üks lubatud, partei lubatud tõlgendus ja õige viis tekstist aru saada.
Tekstilise mitmetimõistetavus.
Võimalikud struktuurid selles tekstis on olemas meist sõltumatult tema sees, et need aktualiseeruvad meie jaoks erinevates situatsioonid, mitte ei teki.
Avas ukse teistele laiematele lähenemistele, mis järgnevatel aastatel tekstiteoorias mõjule pääsesid.
Lugeja tekstis:
Varem oli alati vaikne eeldus, et Teksti tähendus on enesesamane, tekstil on üks õige tähendus, mis võib olla loogiline või sisemiselt vastuoluline, erinevad osad üksteisega vastuolus , jätavad otsi lahtiselt.
Nüüd küsimus: kui tekstil ei olegi ainult ühte tähendust? Varem oli lugeja üleanne tekstist õigesti aru saada. aga mis siis kui ei olegi ühte tähendust.
Selle tõdemuse poole liiguti ka muudes teooriatest . nt. lugejakeskne kriitika.
Kõige tuntum: Umberto Eco (1932)- Avatud teos (1962), Lector in fabula (1979)
Tõdemus, et tekstil ei pruugi olla üks õiget tähendust, vaid neid on palju.
vastavalt lugeja taustale: haridus , harjumus, tõekspidamistele. kui lugejad saavad tekstist erinevalt aru, siis see on õige ja nii peabki olema.
Selle asemel et tekstis sisalduks üks õige tähendus, mis asetseb teksti sees: teksti tähendus moodustub lugeja teadvuses. Tohutu suurte tõlgendusvabaduste ruum, moodustuvuad lugemise vastuvõtu hetkel, vastuvõtja teadvuses.
Teksti tähendus moodustub lugeja teadvuses. Vastupidine Jakobsoni kommunikatsiooni sekeemile, teooriale .
Roland Barthes (1915-1980) „Autori surm“
Ta vastandab traditsioonilist arusaama tekstist ja teksti loomingust, et suverääne autor valab oma teadmise ja tahtmise teosesse, mis siis on sellega valmis ja millel meie võime ainult läheneda.
Uued aja tekstid võimaldavad interaktiivset lähenemist, mängulisust lugeja oma loomingut.

• Loetavad tekstid- meie lugema hakkamise hetkel valmis.
  
• Kirjutatavd tekstid- Vastandades neile kirjutatavad tekste, kus on palju tähendusi, nende omavaheline mängi, on meile lahti. Tekstide autorite asemel on üleskirjutajad, kes võtavad vastu meie ümber hõljuvas semiofääris liikuvaid tähenduste voogusid. Lasevad neid enesest läbi ja tulemus on tekst, mis ei ole tekkimise hetkel veel valmis.
  

On ka opsitsioon ka klassika ja radikaalse kaasaegse kirjutamise viis vahel.
Varsti pärast Barthi väidete sõnastamist on hakatud samamoodi lähenema ka vandele tekstidele.
Kanoolised tekstid ongi sellepärast kanoonilised, et iga uus põlvkond suudab neid uuesti lugeda, omistada uusi tähendusi. Enam ei ole palju peale hakata strukturalistikliku tõdemusega, et teksti sees on struktuur, mis on vaja üles leida sellesk, et tekstist õigesti aru saada. Ja kõik mis struktuuri juurde ei kuulu on lärm. Tundub, et lärm on hoopis see, mida peaksime kuulama , ja leidma oma muusika just selle seest.
Poststrukturalism
Väge raske on öelda kellegi kohta, et ta on ainult poststrukturalist ja mitte keegi muu, sest poststrukturalistil on tõesti väga palju mitmeid versioone. Mitmeversioonilisus on poststrukturalismile väga olemuslik . Strukturalism vastab mõnes mõttes modernsele lähenemisele. Jagavad modernsuse veendumus , et on olemas üks õige, tõene lugemine teksist.
Postmodernse on samasuguses korrelatsioonis postmodernse lähenemisega maailmale, mis räägib narratiivide paljususest ja et ükski neist ei ole eelistatud.
Suur hulk olulisi poststrukturaliste on kasvanud nendeks strukturalistliku lähenemise seest.
Samuti julia kristeva , barthes. On teisi kes ei ole strukturaliste veendumi kunagi väljendanud.
Üks selline on Jacques Derrida (1857- 1913). Mõtleja kellel keerulisi mitmesse valdkonda puutuvad vaated.
„ei ole tekstivälisust“ –
Kui hiline strukturalist andis suurema vabaduse lugejale ja andis tähendusviiside koosmõjuks.
Ei olemas ka tekstivälist lugeja subjetki, vaid see tekkib teksiga kokkupuutudes. Lugemise akt loob nii selle subjekti, kes loeb kui ka selle tähenduse, mida ta loeb. Nad saavad tekstis kokku ja moodustuvad teineteist.
Kultuurilisenähtusega kokkupuutudes ma ka ise muutub ja muutun selliseks, et mu arusaam sellest nähtusest hiljem tekib ja võtan sellega endaga kaasa edasipidi. Minu kui kultuuriline subjekt moodustun pidevalt nii nagu moodustuvad ka tähendused minu teadvuses, mida ma neist tekstidest loen .
Meetod, mida Derrida nimega seostatakse kannab nime dekonstruktsioon. See on tekstilugemine, mis üritab meelega lahti saada teksti poolt pealesunnitavatest interpretatsiooni reeglitest, et kuidas seda lugema peaks. Eesmärk on näidata, et kõik tekstid sisaldavad endas taandamatuid vastuolusid. Et nad kõik ruumid, milles ei ole võimalik erinavdi poolusi ühte liita või phendada. Dekonstruktiivne lugemine sellised viisil vastandub strukturalistlikule lugemisele, ühte või mitut defineerivat struktuuri ta tekstist leida ei taha, pigem soovib näidata, et neid struktuure seal üldse ei ole. Et nad on ainult sinna väljaspoolsete mõjude abil sisse loetud.
„Ülejäägi probleem“ see mis strukturalistlikust interpretatsioonis ülejääb ehk see mis lärmina kõrvaleheidetakse, on vähemasti võrdväärne teksti osa. Ülejääki vaadeldes võime teinekord tekstist saada kätte palju rohkem ja huvitavamaid tõlgenudsi, kui ainult struktuuri külge krampumine meile lubaks.
Niimoodi sünnivad uued lähenemised nagu:

• feministlik kriitika, võib lugeda mõnda teksti ainult sellest vaatekohast, et kuidas selles tekstis on kujutatud meeste-naiste suhteid, millised stereotüübid,
  
• Postkoloniaalne kriitika – kuidas on teksti kaudu edasi antud kultuurilist teist.
  
• Seksuaalerisuslik kriitika – millised sterotüübid on seksuaalvähemuste kohta kummutatud või toetatud.
  

Sellised lähenemised aitavad näha, et võib-olla tekstis mida me oleme harjunud nägema, kui sotsiaalkriitilist tegelikult tugineb või toetub, annab edasi sterotüüpe mis tegelikult on teatavate inimrühmade marginaliseerimisele kaasa aidanud.
Sellised viisil on dekonstruktsiooni projekt tõeliselt vabastav, sest tahab näidata kõigi võimalike vaatenurkade olemuslikku võrdsust, ning seda et tekste vaid ühe konkreetse priviligeeritud vaatenurgast lugedes , veel enam seda vaatenurka koolis õpetades, tegelikult ühsikond hoiab üleval ja jätkab rõhuvaid struktuure, mis ei ole tegelikult vajalikud, või ilma milleta ta suudaks paremini funktsioneerida.
Kokkuvõtteks
20.saj jooksul on tekstiteoorias toimunud oluline nihe .
Hakkas peale lähtekohast. Esiteks kõik mis kultuurilises tekstis on edasiantav võib käsitleda kui informatsiooni. Mitut erinevat liiki, kuid kõik erinevad info liigid on lähenetavad ja käsitletavad sama moodi.
Lähtekohad:

• Kõik on informatisioon
  
• Koodid eksisteerivad meist sõltumatult- koodid mille abil saatja suveräänselt kodeerib ja vastuvõtja dekodeerib info, need eksisteerivad meist sõltumatult. Chomsky generatiivse grammatika moodi mustad kastid, mille sees olevad reeglid produtseeriuvad lauseid. Bioloogilise liigi esindajale inimesele on osad neist kastidest juba sünnist saati sisse monteeritud.
  
• Sõnumit kannab struktuur, muu on lärm – kultuurilise analüüsi peab olema sõnumite õige tõlgendamine, mis võrdub sõnumi sees oleva struktuuri ülesleidmisega, strukuur on see kooruke ja muu on lärm, individuaalsed erinevused, mille võib interpretatsiooni käigus kõrvale heita.
  

Tulemused:

• Kõik tekstis on oluline – hilisstrukturalistid nagu Lotman peavad võimalikuks, et tekstis eksiteerib erinevatel tasanditel mitu struktuuri. See mis ühe tasandi seisukohast võib olla lärm on teise tasandi seisukohast oluline element. Veel edasi minnes näib, et kõik mis teksti on on oluline, tegelikult ei ole lärmi ja struktuuri vahel vahet tegemine põhjendatud.
  
• Tähendus sünnib lugeja teadvuses – testid võivad erinevaid lugejaid erinevalt mõjutada, tähendus kui selline ei ole teksti sees, vaid sünnib lugeja teadvuses. Veel edasi minnes Derrida – ka lugeja ise sünnib lugemise aktis , või vähemalt muutub selleks kes ta on lugemise akti tagajärjel.
  
• Vastuoluliste, kuid „õigete“ tõlgenduste hulk on lõputu – tekst on vaid ruum, kus sees tähendused eksisteerivad, mitte informatsioon edasi kandja sel viisil, et teksti võiks lugeda õigesti või valesti. Barthelik ruum, kus tähenduste vood liiguvad, nende vaheline mäng toimib. Iseküsimus on see, kui vabalt tähendused võivad mõjutada ja liikuda , kas on muid faktoreid, mis ühtesid tähendusi ettepoole upitavad ja teisi tahapoole lükkavad. Kas on ikkagi põhjendatud väide, et tekst eksisteerib täiesti suveräänselt ja mingid tekstivälised faktorid teda ei mõjuta.
  

Loeng 6
Kultuur ja võim ja nende omavahelised suhted
Vaadeldakse mitmeid mõjukaid võimuteooriaid ja analüüsitakse, kuidas neid kasutada kultuuritekstide ringlusreeglite kirjeldamisel.
Mitte iga eneseväljendus ei lähe käibele ja selle mõtted teooriaid ei hakata laialdaselt jagama . Selleks et kultuuriline tekst oleks levikus peab ta olema kollektiivselt aktsepteeritud.
Esiteks sümboolne ja praktiline võim. Võivad olla ühe grupi inimeste käes kui ei pruugi.

• Praktiline võim – otsuste tegemine on delegeeritud või enda kätte haaratud, mingi rühma inimeste poolt.
  
• Sümboolne võim - Kollektiivis toimib ka sümboolne võim, inimesed kes on eeskujuks, kelle arvamused on olulised.
  

Valdav osa ka praegustest viisidest võimu vaadelda on mõjustatud Marxist -Engeli teooriast ajalooline materialism . Saksa teoreetik Karl Marx ( 1818 -1883), ja ajalooline materjalism.

• Ajalooline materialism - Nägemus et üks elu valdkond määrab väga olulisel määral ära missugune on elu, inimestevahelised suhted.
  

• Baas ja pealisehitus – baas: millele kõik tugineb, pealisehitus: vastavalt baasi kujuga. Baas tähendab majandust ja sellega seonduvatest asju.
  

• Baas = tootmisvahendid (tehnoloogia, mis võimaldab midagi toota, tootmine igas valdkondades) ja tootmissuhted (nt, tootmisvahendid on kellegi omanduses, kes võib lubada nendega toota või mitte, kas lepingulised, orjanduslikud suhted vahendite omanike ja kasutajate vahel on) Kapitalistlik tootmine põhineb lisaväärtuse tekitamisel.
  

• Pealisehitus –
  

sotsiaalne teadvus ja juriidiline struktuur, seadused, kultuur, normid, mis reguleerivad suhteid. Põlistada ja käigus hoida kehtivad korda.

Poliitilised institutsioonid nagu riik, kuidas riik on ülesehitatud, riigikord . Selles sõltub milline on majandusvorm. Seda vaadet järgivad ka peaaeg kõik riigiteoreetikud ja ka parempoolsed mõtlejad, kes tunnistavad majandusliku determinismi

Valitsev ideoloogia ja kultuur – see peegeldab valitseva klassi huve, nende huve kes omavad tootmisvahendeid. Ideoloogia ja sellest läbiimbunud kultuur on selleks, et inimesi hoida veendumuses, et kogu see süsteem on hea ja õige. Marx on ideoloogiat nimetanud valeteadvuseks, mis ei lase asju näha sellistena nagu ta on. Eesmärk hoida meis valesti ettekujutusi, et võtaks kehtiva ebaõiglase korra paremini omaks.
Louis Althusser (1918- 1990) arendas edasi Marxi ideid. Mõjukaim esse „Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid (1970)“ Ehk repressiivsetest mehhanismidest, millega riik vajalikku ideoloogiat üleval hoiab. Tema vaated lähenevad ideoloogiale mitmekülgsemast vaatepunktist.

• ideoloogia on valeteadvus. Nõustub väitega, et ideoloogia on valeteadvus, mis ei lase meil reaalsust tegelikkuses näha.
  
• Kuid mitte isikliku, elatud kogemusena. Kuid see ei ole oluline selle inimeseks jaoks, kes on ideoloogia omaks võtnud. Kes tõesti usub ideoloogiat, ta arvab et tema ettekujutust maailmas on täiesti adekvaatne. See efekt saavutatakse Althusser järgi väga huvitava mehhanismi kaudu, kõnetust:
  
• Kõnetus- ja enese kogemine sellena, kellele on suunatud avatud tekst. Suunatud justkui ei kellelegi, kui suunatud kõigile, nt reklaam . Süsteemipoolt välja saadetud tekst, mis on adresseeritud konkreetsele inimesele, ja kui see inimene tunneb, et jah mina olen see adressaat, võtab ta selle ideoloogia omaks. Vene kodusõja plakat- punaarmeelane küsib kas sina oled ennast vabatahtlikuna kirja pannud , sama USAst, Onu Säm vajab just sind. Kui inimene koges, et Sina on tema ise, siis võis tekkida mõtte, et miks ma ei ole seda teinud veel. Kõnetus võib inimesest ka mööda minna, juuksevärv sobib just sinule-kiilaka jaoks. Samas kui inimene oma väärtuse kaudu tunneb, et tal oleks vaja või tal sobiks ennast samastada.
  

Ta oli väga kriitiline kapitalistliku süsteemi suhtes. Arvas , et see toimib valeteadvuse ja ideoloogia kaudu ja surub alla inimeste tegelikku vabadust. Leidis, et ühiskonnas ei ole pea võimalik normaalset funktsioneerida ilma valeteadust kandmata.
Antonio Gramsci (1891-1937) „Märkmed Vanglast“
Veetis suure osa elust vanglas, sest ta innustatuna Marxi ideedest tahtis mõjutada poliitikat ja kukutata kehtivat korda.
Ta ideed muutusid mõjukamaks alles pärast tema surma ja vangamärkmete avaldamist.
Tahtis Marxi edasi arendada ja kritiseeris seda.

• Inimene on eneseteadlik ja võimeline ajalugu kujundama. Majanduslikud olud ei ole nii olulised, kui inimeste tahe , kes majandusliku diktaadi suudavad murda.
  

Hegemoonia : ülemvõim, mis põhineb osalisel teistega arvestamisel. Klass võib võtta võimu oma kätte, kuid ta nõustub teiste huvide arvestamisega seal kus need ei lähe need tema omaga vastuollu. Seetõttu võib omada ka teiste seltskondade toetust. Nt. tänapäeval erakapital väga mõjukas, kuid ta on mõju saavutanud see tõttu, et teenib ka teiste ühiskonnagruppide huve.
Pakkudes kultuurilist produkti mida ühiskond tahab, odavat meelelahutust, õllepidusid, kollast ajakirjandust, hoiab inimeste meeled vangis ja ostavad seda kultuuri heameelega. Vastab turu seadustele, hoiab kontralli all teadvuse. Hegemoonilise kultuuritööstuse mõju ei ole üldse kerge murda, sest ta toetub nendele, kes teda heameelega ostavad. Kui Gramsci hegemoonia teooria lõi, siis ta ei pidanud seda negatiivseks. Töölisklass pigi saama hegemoonia: arvestama teiste ühiskonnagruppide huviga , sest muidu tal ei õnnestu seda võimu enda käes kaua hoida.
Hegemoonia mõiste, mida me võime vastandada Althusser ideoloogia nägemusele.
Michel Foucault (1926-1984)
Võim tema loomingu üks kesksemaid teemasid .
Teooria on väljakasvanud tema tööst

• eristavate ja kontrollivate diskursused
  
• diskursiivsed korrad
  

Diskursus - mistahes ühiskondlikult aktsepteeritud viis rääkida teatavatest asjadest teatavat moodi. Näiteks ülikooli diskursus erineb kollase ajakirjanduse diskurusest, sõjaväe diskursusest.
Diskuruses, mida võim toetab ja mis on leidnud laialdase heakskiidu võivad ka oma sisemuselt olla eristavad ja kontrollivad.
Foucault alustas oma tööd hullumeelsust kirjeldava diskursuse analüüsiga. Jätkas haigla institutsiooni ja vangla ist. Ajalooga . Vangla diskursus võib olla väga erinev: vangid väärastunud olendid, vangid kui inimesed kes on nõrgad ja hälbinud teelt ja vangla ülesanne on nad ümber kasvatada.
Ta tuli järeldusele et Euroopa ajaloos on erinevatel aegadel valitsenud erinevad diskursiivsed korrad. Diskursused põimuvad üksteisega läbi, toetuvad üksteisele. Nt. Klassikalise ajastu diskursused (keel, raha) põhinevad sarnastel fundamentaalsetel alustel ja kultuurilise keskkonna defineerib.
Korra muutumine on võimalik ainult täieliku katkestuse või hüppe tagajärjel, kõik vana heidetakse kõrvale ja selle asemele tekib uus. Selle taustal vaatleb ka võimu fenomeni.
Võim: nähtav (klassikaline) vs mikrotasandi nähtamatu võim. Klassikaline on selline, kus monarhi elukoht on selgelt linnapildid välja toodud, kus võim korraldab suuri demonstratsioone, riigivõim kandja ilmub tribüünile ja seadused on seotud ennast pidevalt demonstreeriva võimuga ning selle võimu aktide kaudu on ühiskondlik olemine reguleeritud. Modernses olukorras on võim justkui lahustunud, me isegi ei tea kõiki norme, nt. EU seadused. Mida keegi ei saa täielikult teada kuid millele põhinevad kuni väga mikrotasandi reeglid ja määrused.
Mikrotasandi võim toimub peaaegu nähtamatul, lahustunud kujul, kõikvõimalikes asjades meie ümber, pisikestes normides, mida me ei pane tähelegi. Mikrotasandi võimu ilmingu vormid kujundavad meid ühiskondliku ja kultuurilise keskkonna subjektidena.
Võib mis toodab teadmisi ja tõde, mis tol hetkel käibel kujundab ühiskondlikud subjektid , kuid inimesed ise on ka võimu edasikandjad ja teostajad. Nad ei pruugi seda küll teha enda huvides, mida tihti ei teatagi, ega ei olegi võimalik kerge välja selgitada. Võimu pisikesi norme jälgides nad põlistavad neid ja annavad suurema kaalu.
Võim on tegelikult läbiimmutanud kõik meie tegevused ja meie elamismaailma ja me ei pääse sellest kuskile.
Pierre Bourdieu (1930-2002)
Optimistlikum vaade. Kultuurisotsioloogia rajaja.
Suur eeldus, igasugune kultuuriline väärtus põhineb kokkuleppel.

• Kultuurilistel tekstidel ei ole püsiväärtust vaid põhineb kokkuleppel. Nt. teoses mis praegu v kaasaegne kunst ei olnud seda veel mõnikümmend aastat tagasi üldse. Mis oli kunst paarkümmend aastat tagasi, ei olnud seda jälle omakorda üldse enne seda aega. Ei ole olemas ühesõnaga läbi aegade igevesti kestev nähtud kunst, vaid iga ajastu lepib enda jaoks ise kokku, mida kunst tegelikult tähendab. Sellel kultuuriväljal, kus kokkulepe tekib sünnib on väärtuse skaala teiste väljadega (majandus – väärtuslikum on see mis rohkem maksab, poliitika – millel rohkem võimu, teostada) täiesti ümber pööratud. Kultuuriväljal oma väärtusega on pigem vastupidine.
  
• Kultuuri välja väärtusskaala on ümber pööratud
  

Korralikul luuletajal on tingimata tuberkuloos ja sureb vara, korralik kultuuritegelane elab katusekambris ja on võlgades, sööb mida tuttavad välja teevad ning selle kaudu on kindlustatud, et tegemist on huvitava ja olulise kunstniku, luuletajaga. Hukka on mõistetud bestsellerite autorid, populaarkulutuuri maitsega kaasaminejad sest tõsiväärtuslik kultuur sünnib nii, et ta majanduslikest ja poliitilitest reaaliatest ei hooli. Sellel kultuuriväljal tehakse kokkuleppe, millised tekstid saavad tõelise väärtustamise omaseks ja millised mitte.

• Kultuuri väljal dikteerib oma tahet „sümboolne kapital “ vastandatuna majanduslikule või poliitilisele kapitalile.
  

Sümboolne kapital on samasugune nagu majanduslikud kuid see teenitakse sellega, et teenitakse tõelisi kunstilise väärtusi, mis kehtivad. Edaspidi võivad nad käituda küll nagu tavaline kapital.
Nt. kunstnik kes on saavutanud korraliku tunnustuse ja siis otsustab oma järgmise näituse teha tundmatus galeriis , kuid kuulsa kunstniku tõttu kõik lähevad sinna tundmatusse galeriisse - ehk kunstnik investeeris oma sümboolset kapitali sinna galeriisse ning juhul kui galerist suudavad investeeringu korralikult välja teenida, on neil varsti piisavalt edu ja sümboolset kapitali, et ise korraldada tundmatu kunstniku näitus, kes satub tähelepanu alla ja saab zhansi ise tuntuks saada läbi temasse investeeritud sümboolse kapitali.
Sümboolset kapitli võib investeerida ka valesti: nt galerii korraldab mitu ebaõnnestunud näitust ja kaotab selle läbi oma kapitali. Nt elitaarne teater võib kaotada kui teeb komöödiaid jne.
Sellisel väljal toimubki kultuurilistele tekstidele nende staatuse ja väärtuse omistamine .

• Kultuuriline maailm konstrueeritakse mõisteloomise abil
  

Bourdieu on pühendanud ühe raamatu keelele ja selle kuidas keele loomise, mõistete loomise abil on võimalik kultuurilist konstrueerida . Nt. Marxi teooria järgi keel ei kuulu ei baasi ega pealisehituse hulka, ja on tootmissuhetest sõltumatu. Hilisemad mõtlejad on esile toonud , et keel on seotud ka võimusuhete ja kultuuriliste sümboolsete väärtustega.
St. et on võimalik erinevate mõistete kasutamise ja välja mõtlemise ja orbiidile saatmise läbi kultuurilist maailma mõjutada. Nt. terve rida igasuguseid –isme. Uued kunstivoolud, näeme midagi mis meile tundub veider , kuid meile öeldakse, et tegemist hoopis …-ismi ereda näitega. Me noogutame, teeme tarka nägu ja järgmisel korral kanname seda mõtet ise edasi, olenevalt sellest kui mõjutatavad ja vähe kriitilised me oleme, ja kui palju ise oma peaga otsustame.
On selge, et uus pakkumine läheb kultuuris ringlusse, ja on võimalik külge kleepida mõiste või sildi, mis tema edule kaasa annab, siis see on midagi mis aitan nähtuse levikule ja kollektiivsele aktsepteerimisele kõvasti kaasa. Kultuuris hoiab sümboolset võimu, see kes suudab luua konstrueerida ja ringlusse saata mõisteid, millega kultuurilist maailma kirjeldatakse.
Võimuteooria
Hannah Arendt (1906- 1975)
Teine mõttetraditsioon, õppis filosoofiat Heiddegeri käe all ja ehki ta oma tööd ona hoopis teistsuguse iseloomuga võib ka nendest leida juhtmotiive, midagi mis teda Heiddegeriga ühendab, selline janu väärika, vaba, autentse olemise järele. Heiddegeri jaoks on see kõrgematasandi filosoofiline mõiste, Arendt loeb seda sotsiaalsete olukordadega.
Arendti nägemus võimust: võim ei ole selline natukene ebausaldust äratav, kahtlane nähtus milleks kõik eelnevad teoreetikud on pidanud. Tema jaoks võim üdini positiivne mõiste, võim ei ole see, mis teeb vägivalla kasutamise võimalikuks, vaid vastupidi

• Võim on vägivalla vastand . Seal kus võimuhoidja ei suuda ennast muud moodi kehtestada kui vägivallaga, siis seal tegelikult on võim tema käest juba ära libisenud. Võim on miski mis sünnib inimeste koostöö tahtest, sellest et nad tahavad ühiselt lahendada ülesandeid.
  
• Võim tekib inimese suutlikkusest koos tegutseda
  

Nii mõistetud võimul on kindlasti ka kultuurinähtuste tsirkuleerimisel ja korrastamisel oma koht.
Althusser ja Foucult võim on nö traditsiooniline võimumõiste. Arendti moodi võim on ehk pigem autoriteet. Võimu kandjal ei pruugi olla autoriteeti.
Neid kellel on autoriteet järgitakse ilma võimu peale surumata.
Kultuurikeskkonnas näeb sellist situatsiooni tihti. Uue kultuurilise pakkumise aktsepteerimine sõltu just sellest, kui palju autoriteeti suudab see pakkuja enese toeks mobiliseerida. Mitte sellest, kas ta on ka poliitilise või praktilise võimuga kuidagi seotud. Pigem vastupidi nii nagu Bourdieu on näidanud, need kes poliitilise või majandusliku võimu väljal hoiavad selle poole kaotavad teiste silmis on autoriteedi kunsti vallas ja need mis nad pakuvad ei pruugi nendeni jõuda kelleni adresseerida proovivad.
Kokkuvõte:
Mõistlik kõrvale jätta majanduslik determinism sellisel kujul nagu seda käsitles Marx või parempoolsed kuid Marxist mõjutatud mõtlejad. Kultuurikeskkonna on alati mõnevõrra keerulisem ning määratletud mite ühe faktori poolt vaid siin on mitu erinevat faktorit üksteist mõjutamas.
Tegelikult on Marksist enda ajalugu majandusliku determinismi selgest ümberlükanud.
Kuidas muidu oleks olnud võimalik et 1917 aastal käputäis radikaale ja aferiste suudavad identiteedi kriisi ja probleemide kriisis vaevleva suurriigi ajaloo lükata täiesti uutele radadele.
Teooria, mille kohaselt Marksistlik majandusliku determinismi vaimus teooria, mille järgi ajaloos pääsevad võimule isikud kes selle hetke maj.det võimalusi kõige paremini tunnetavad ei ole põhjendatud.
Teine diktatuur: Hitleri saksamaa.
See et maj.det. või ühest allikast pärinev det. on ekslik ei tähenda, et pakkumiste väli kuhu iga uus kultuuriline eneseväljendus satub selline pakkumine satub oleks kõigile alati samasugune või neutraalne. „pakkumiste“ välja struktuur
Iga kord kui kultuurikeskkona analüüsima võiksime siis kõige pealt küsida, kes tohivad sellele väljal pakkumisi esitada, kas ainult monarhile väga lähedased isikud või kõik need kes on saanud vastava tsunfti heakskiidu, või omavad ülikooli diplomi või võivad seda kõik teha, eeldusel et neil on majanduslikud võimalused.
Kas pakkumistel on eeltsensuur? Kas pakkumise heakskiit nõuab formaalseid protseduure? Kuidas liiguvad informatsiooni vood? Kuidas inimesed teada saavad sellest pakkumisest?
Juhul kui me midagi teame midagi selle „pakkumise“ välja struktuurist on suur tõenäosus osata paremini ära arvata mis liiki pakkumistel on suurem šanss selles kultuurikeskkonnas mõjule pääseda.

• Ideoloogia
  

Loomulikult on sellisel pakkumise väljal alati võimu küsimus. Et see väli ei ole võimu suhtes neutraalne. Seal toimub kas näiteks ideoloogilisus sest ehkki meil on põhjust Althusseri teooriasse suhtuda skepsisega ning selles mõttes et prantsusmaa kus ta elas ei olnud niisugune ideoloogiliseerutud totaalne süsteem, kuid see ei tähenda et selliseid totaalseid süsteeme tegelikkuses olemas ei pruugi olla. Me võime küll ette kujutada riike, ja ajaloost on näited, kus ideoloogia on enda kontrolli alla võtnud kõik elusfäärid ja tsensor hoolitseb selle eest, et ideoloogiaga mittevastavuses olevad pakkumised ringlusse üldse ei jõuaks.

• Hegemoonia – Grumchi hegemoonia teooria on sobiv. Samuti võimu poolt kontrollitav pakkumiste väli. Selline kus teatava hulga pakkumiste suhtes tsensuuri ei ole, või tingimatud kontrolli all hoidmise vajadust ei ole, paradoksaalselt hegemoonilised süsteemid püsivad paremini kui ideoloogilised, sest suudavad suurema hulga inimeste rahulolu kindlustada.
  
• Mikrotasandi võim – (Foucault) struktureerib pakkumiste välja paremini isegi kui kõrgelt tasandilt tulev ideoloogia, sest mikrotasandi võim mis inimesi endid nende subjektsust muudab, on võimeline ka kujundama nende eeldusi vastu võtta või kõrvale jätta mingit teatavat liiki pakkumisi.
  
• Sümboolne kapital – (Bourdieu) miski mis pakkumiste väljal annab eeliseid ja võib ära võtta, või keelata. Erinevalt mikrotasandi võimust on sümboolne kapital miski mis mida on võimalik kaotada, mida on võimalik valesti investeerida, kasvatada või kahandada.
  
• Autoriteet – (Arendt) see on miksi tegelikult peaks pakkumiste elujõu ja šansi üle otsustama ideaalses ühiskonnas, paremini strukteeritud pakkumiste väli ongi selline, kus inimesed kollektiivselt, vabalt ja pärssimatult saaksid valida milliseid pakkumisi nad soovivaad omaks võtta ja mida tagasi lükata. Ehkki tegelikkuses stabiilsetes ühiskondades täiesti 100% muudest faktoritest vaba autoriteeti või autoriteedipõhist pakkumiste välja olemas ei ole. On see siiski mille poole tasub püüda, idealltüüp, mille positsioonilt või pakkumiste väljal olevaid kujusid kritiseerida.
  

Kui sooviksime saavutada tõesti vaba ja demokraatlikku kultuurivälja siis on just selline võimu struktuur see, mille poole peame püüdma. Seda et kõik pakkumised oleksid kättesaadavad kõikidele inimestele ei juba tehnilistest piirangutest võimalik saavutada. Kõik inimesed ei ole kompetentse kõikide pakkumiste üle võimeline otsustama. Nö Turg ei ole kompetentne otsustaja kultuuriküsimustes.
Loeng 7
Kultuurikriitika
Loeng käsitleb Frankfurdi ja Birminghami koolkondade kriitilisi lähenemisi kaasaja kultuurisüsteemile.
Kultuurikriitika on teooria osade tõdede praktiline rakendust, et muuta paremaks elukeskkond.
Põhineb tõdemusel, et kultuuri keskkond on meie enda loodud. Radikaalne : kultuurisõltelisuse väitjad: meie poolt kogetud kujul ongi kogu kultuuri keskkond meie enda loodud. Keel, viis keskkonda tajuda.
Vähemradikaalsed: jäävad siiski kindlaks, et kultuuri keskkond põhineb ühiskondlikel kokkulepetel. Institutsioonid, mis võimu meie üle rakendavad on põhimõtteliselt siiski meie enda loodud ning nad peaksid põhinema parimal arusaamal asjade olemusest, kuidas me tahame endid ühendada või omavahel suhelda, et väliskeskkonnaga toime tulla. Kui leiame et nad ei ole sellised, siis tuleb neid kritiseerida ja seda võib teha.
Vajalik ka selleks, et me ka iseenesest paremini aru saaksime. Enese mõistmiseks on vaja mõista, kuidas ta toimib.
Kultuuriline keskkond, milles areneme, inimeseks saame, see kujundab ja loob meid, ja me ei suudagi vabaks saada, kui me ei saa aru milline kul. keskkona mõju meile on.
Kuigi tundub, et osa inimesi on ideoloogilised pooldajad ( religioon , poliitika) ja osad justkui ei ole. Mannheim ütlen, et ei iga inimene on paratamatult ideoloogiline, ise need kellel see on nõrk.
Need, kes mõistavad enda ideoloogilisust ja oma tegudes ja arvamustes seda tähele panevad neil on võimalus, sellest üle olla ning mitte lasta sel oma elu ja toimimist takistada.
Seega, kultuuri kriitikal on oluline roll: ta suurendab meie kognitiivset adekvaatsus, sest aitab vabaneda eelarvamustest, ja aitab kujundada paremat elu keskkonda.
Kultuuri kriitika: aidata inimesel vabalt areneda, ja kultuurikeskkonda paremaks muuta.
Kaks koolkonda
Frankfurt koolkond 1920ndatel aastatel, 1960 aastatest peale Birminghami koolkond
Frankfurdi koolkond
Fr. Koolkond on oma mõtteliste juurtega saksa traditsioonides olev kulkriitiline koolkond, kes on seotud Frankfurdis aastal 1923 asutatud sotsiaaluuringute instituudi tegevusega .
1930 aastast alates direktoriks sai üks juhtfiguure maks Horkheimer.
Traditsiooniliselt peetakse seda koolkonda kaasaegse vasakpoolse mõtte tugisambaks.
Kuigi temaga on seotud olnud ka Fromm, Daareldolf jt, kes ei olnud vasakpoolsed klassikalises tähenduses.
Pärast natsionaalsotsialiste võimuletulekut ei saanud enam edasi areneda vabalt.
1930ndal aastal juba asutasid oma harupaiga Genfis , 1933 kolisid sinna ja 1934 kolisid edasi NewYorki ja veetsid seal sõja aja. 1951 tuli Franfurdi koolkond tagasi saksmaale.
NewYorki perioodil oli instituut asutatud Columbia ülikooli osana . Selle koolkonna jaoks on oluline, et arenes välja kahe erineva materjali põhjal.
Olemas kogemus totalitaarriigist, samas pikka aega USAs, liberaalses demokraatias .
Olulisemad juhtfiguurid tema esimeses põlvkonnas:
Max HorkHeimer ( 1895 -1973) ja Theodor Adorno (1903-1969)
Ühiselt avaldanud ühe koolkonna kõige olulisema teose „valgustuse dialektika “ – (1947)
See teos ei pea oma eesmärgiks valgustusajastu ideaalide kritiseerimist, vaid analüüsib kuidas need ideaalid on transformeerinud, juhtida tagasi oma ideaalide juurde tagasi.

• Mõistus on muutunud irratsionaalseks meie ajastul. Ratsionaalsus pidi ju vabastama hirmust, hirmust tegelikkuse ees, kuid mõistus on hakanud õigustama irratsionaalseid ettevõtmisi. Miks see nii on: vastavad, inimesed maksavad oma võimu suurenemise eest, võõrandumisega sellest mille üle neil võim on. Valgustatud mõistus suhtub asjadesse nagu diktaator suhtub oma alluvatesse. Mõtlemine on muutunud tööriistaks, eesmärk ei ole jõuda abstraktsete tõdedeni või suurema mõistmiseni, vaid tehniliselt lahendada konkreetseid ülesandeid. Looduse hirmust, maagilisest hirmust ilmalik maailm on sattunud uute müütide hirmu alla.
  
• Valgustus vabastab müütidest, aga teeb inimesest ratsionaalselt loodud, kuid irratsionaalseks muutunud süsteemi orjad . Süsteem, mis meid valitseb esitab oma toimimise loogikat kui ratsionaalsuse kehastust, kuid tegelikult toimimise loogiga meelevaldne, vähendab vabadust mitte ei suurenda seda. Süsteem kujundab meid, sisendab et peame teda teenima ja tema loogika järgi käituma. Meie oma valikud , küsimused miks asjad nii on ei oma enam tähtsust ei ole meile enam kättesaadavad.
  
• Kultuuritööstus kontrollib isiksuse moodustumist. Isiksusele on inimeseks saamiseks, või isiku defineerimiseks kättesaadavad muudetud ainult standardsed lahendused. Kõik mitte standardne süsteemiloogikale mittealluv mõtlemine marginaliseeritakse. Nt. popstaare kujundatakse et see mida nad pakuvad oleks ise suhteliselt keskpärasuse lähedal ja standardist ei hälbiks. Loovisiksused muutuvad tööstuse omandiks. Peavad alluma, ja ära mahtuma imidžisse. Kui nad seda ei tee, siis suurtootjad neid enam ei toeta, kui väiksed iseseisvad tootjad ei löö läbi. Kultuuritööstuse kontroll hoiab ära ebastandardsete eneseväljenduste leviku. Vormelite kordamine, ei midagi radikaalset uut.
  
• Massidele suunatud kultuur lämmatab kõrgkultuuri. Ei pääseta ligi kõrgkultuuriline.
  

Nad ei pea võimalikuks kriitilise loovuse teket neil aladel, mis traditsionaalsest eliitkultuurist välja jäävad. Nt. nad on väga kriitilised jazzi suhtes, mis nt madaldab.
„Valgustuse dialektika“ väidab, et

• meelelahutusest saab töö jätk,
  

Tarbimine on midagi mida inimesed teevad automaatselt, ilma vabade valikuteta. Kultuuritööstuse produktid on standardiseeritud . Inimene on passiivses seisu. Tulemuseks on igavus. Sellepärast, et nauding ei saa jätkuda ilma pingutuseta, kui tuleb automaatselt, ja valmis kujul ei ole enam nauding, mis inimene võiks arengut toetada ja kaasaaidata. Meelelahutus on muutunud ka teadmise osaks.
Teadmiste kogumis on olulisel kohal pisikesed detailid meelelahutus tööstuse poolt loodud figuuride kohta. Trivia. Ebavajalikud faktid eraelu kohta jne. see on muutunud on suureks ja oluliseks osaks sellest, millest inimesed üksteisega räägivad, oluliseks osaks kultuuritekstides, mida nad omavahel jagavad.

• Oluline kultuuritööstuse osa on edumüüt ja juhus . Massikultuuri publikule sisendatakse sellised ideaalid, mille teostamine või võimalus teostada hoiab teda sotsiaalselt allasurutuna. Selle ahistava hierarhia aktsepteerimise hind on see, et sellest päästab välja juhus. Ainult juhus võib tühistada ahistava hierarhia. Teha tüdruk, koristaja , prostituut õnnelikuks, rikkaks. Juhus ei tühista edu müüti, ja selle hierarhilise saavutamise kanalit. Seda, et on olemas ainult üks viis edu saavutada, milleks on: võtta kehtiv hierarhia küsimusteta omaks. Ülespoole trügida ja rikastada võib ennast ennastsalgava tööga.
  
• Oodatav asendab loova, reklaam asendab kunsti: inimtunded taandatakse, juhuslik romanss asendab armastuse. Pinget hoitakse üleval vägivalla, koomika abil. Samas kõik peab koguae muutuma, kuid olemuslikuks sama jääma. Soovime et skeemid uutes variatsioonides läbi korratakse.
  

Kaasajas ühiskonnas on reklaam sissevõtnud propaganda koha. Reklaam on muutunud puhtaks, on muutunud kaupadeks ka kultuuri.
Üheltpoolt on HorkHeimer/Theodor Adorno vaade valgustuse allakäigust väga pessimistlik. Nad näevad hämmastavalt täpselt ette tendentse, mida 40ndatel aastatel veel ei olnud nii kaugele arenenud. Nt. televisioon , reklaam veel sellises rollis nagu hiljem. Samas võib öelda, et nende nägemus kultuuri tulevikus on ka suures osas natuke liiga must ja liiga pessimistlik inimese kui võimete osas. Muuhulgas inimese võime osas postmodernisliku iroonia kaudu seda ahistavat süsteemi seestpoolt murendada. Isegi kui tal ei ole kättesaadav vabalt korraldada kultuurikeskkond.
Frankfurdi koolkonna kontekstis on oluline persoon veel Walter Benjamin (1892- 1940)
Ta oli küll ainult põhustelt seotud selle instituudiga, kuid oma töödes väljendas sarnaseid mõtteid.
Sündinud Berlinis, rikkas peres, saanud head hariduse, reisinud palju. Mõtlejana, esseistina on tuntud lühikese, impressionistliku laadis kirjutiste poolest.
Tema tööde hulgas kõige tuntum 1936 aasta „Kunstiteos mehhaanilise reprodutseerimise ajajärgul“
Esitab oma vaateid sellele, kuidas kunsti roll on muutunud. Tekst on kirjutatud perioodil kui võimule on tulnud natsid , ning kultuur tundub olevat kriitilises seisus. Esitab üsna radikaalseid vaateid. Heidab fašistliku maailmavaate kõrvale, kuid ei asu ka vana maailmavaate poolele, mille kadumist ta ette näeb koos tehnoloogilise muudatusega, mis euroopa kultuurikontekstis on aset leidnud toimunud.
Väidab et igal kunsti teosel võib olla kahte liiki väärtust:

• Kultusväärtus - tuleneb selle olemusest, tema lähedusest pühale, et kunst on tekkinud kunagi religioosses kontekstist.
  
• vs näitusväärtus - mis tekib vahetust kontaktist vaatajate ja publikuga,
  
• Kultusväärtuse üks algupära on originaalse kunstiteose unikaalne aura – see on see miks me tahame näha originaali ning mitte koopiaid, mis oleks kui vähem väärtuslikud, originaalil on kontakt kunstilise loomingu alguspunktiga (sellest tuleneb aura)
  
• Mehaaniline kopeerimine teeb võimalikuks, et teos mitte originaali kujul jõuab suure hulga vaatajateni, sellega kaob teose unikaalne aura ära. Tagajärg on see, et kunsti enda vormid muutuvad.
  
• Uued rituaalsusest vabad väljendusvormid - Nt fotograafia puhul võib rääkida, et ta on vaba rituaalsusest, sest iga koopia fotost ongi originaal ja ükski neist ei ole originaalsem kui teine. Samamoodi film , muusikafailid. Uued kaasaegsemad kunstivormid on rituaalsusest vaba. Ja kaob ka unikaalse autori positsioon, autori ja publiku vaheline eristus hakkab hälbima, kirjandusse segunevad loendamatud blogid , fotode üleslaadimine portaalidesse. Need muudavad meie suhtumist kunstilisse eneseväljendusse üleüldse. Enam ei ole nii, et kunstiteose autorid on kuidagi viisi eraldiseisvad ja justkui teistsugused inimesed.
  
• Võlur vs kirurg – Benjamin teeb järelduse, et kunstnikke ja loomingulise inimese tüüpi võib jagada kaheks. Võlurid- vaatavad tegelikkust väljast poolt ja kirurgid , kes oma tegevusega vahetult sekkuvad . Nt maalikunstnik on pigem võlur, kui filmioperaator on kirurg. Maal on valmides loodud pilguga väljastpoolt tegelikkust vaadates, film aga on fragmentaarne on positsioon, mis on võetud kuskilt. Film on tegelikkusesse sekkunud ja seda ka muutnud. Benjamini väitel on kirurgiline kunstiline väljendus tänapäeva inimese jaoks täpsem ja olulisem, ja suudab teda paremini puudutada.
  
• Poliitiline esteetika vs esteetiline poliitika – Benjamin ütleb, et eneseväljenduse kättesaadavus järjest suurematele hulkadele muudab neid, kuid fašistlik ühiskonnakord on selline, et ta võtab inimeselt võimaluse küll puudutada asju olemuslikult või neid olemuslikult muuta, kuid kompenseerib seda võimalusega osaleda suurejoonelistes vaatemängudes, muuta poliitiline osalus esteetiliseks. muuta võimalus tegelikkuses kuidagiviisi oma tahet väljendada, asendada see sellega, et muuta see esteetiliseks tegevuseks. Võime näha, et totalitaarsetele ühiskondadele on alati olnud iseloomulik sellised massilised tohutud vaatemängud. Süsteem, kus tribüünidel lippudega inimesed vahetavad pilte jne. See kõik on Benjamini vaates esteetiline poliitika, mille paratamatu lõpptulemus on sõda. Vastu asetab ta võimaluse kunstilise eneseväljenduse abil sekkuda poliitilistesse tegevustesse. Muuta kunstiline eneseväljendus, esteetika poliitilise võitluse vormiks, mis on parim viis, et fašistlikku korda muuta seestpoolt.
  

Benjaminil endale ei õnnestunud seda näha, kuidas see asi läheb. Sai USA viisa , kuid hukkus teel.
Herbert Marcuse ( 1898 - 1979), kes oma põhitöö tegi USAs. Tema olulisim teos „ühedimensiooniline inimene“ (1964). Seal ta muuhulgas esmakordselt esitas Frankfurdi koolkonna põhiväidet, et:

• ratsionaalsusele rajatud ühiskonnad on muutunud totalitaarseks. Tal ei ole illusioone marksismi suhtes. Kritiseerib kapitalismi, kui reaalsotsialismi.
  
• Väidab, et tehnoloogiline areng võimaldab inimesel kunstlike (mitte kunstiliste vaid tehislike ) vajaduse arendamist . Paarsada aastat tagasi olid haritud ja jõuka inimese eeldused oma elukeskkonna ja hügieenilisuse osas hoopis teistsugused.
  

Luuakse sfäär vajadusi, midagi sellist, mida reklaamid pakuvad, millel oleks sümboolne väärtus, et tunneme ennast halvasti, kui me ei ole suutnud neid omandada. Milleta saaksime ka hästi hakkama. Probleem on selles, et isegi kui me selle teesi omaks võtame, sellegi poolest ei ole neutraalset punkti, mille põhjalt inimesed võiksid oma vajadusi objektiivselt hinnata. Me ei saa öelda, kas me tegelikult tahame neid asju, mida me tahame, või ei. Küll on kunstlik vajadustee arendamine loonud Marcuse järgi tingimused repressiivse vabaduse idee juurutamiseks. Repressiivne vabadus on selline vabadus kus inimese vabadus võib kätte jõuda alles siis kui materiaalsed tingimused on kätte saadud, ja alles siis hakkame arenema isikustena, kuid need eeldused ei sa valmis, need tingimused ei jõua kunagi kätte.
Tagajärjeks on see, et inimene jääbki senise arengutee kütke ja siin tuleb juurde selline joon, meie omavahelistes suhtlustes ja selles kuidas oma olukorda kirjeldama nagu operatsionalism .

• Operatsionalism – ei saagi rääkida asjadest, mis ei mahu süsteemi raamidesse. Pikkus on ammendavalt kirjeldatud pikkuse mõõtmisega. Kui aga operatsionalismi rakendada inimese ja ühiskonna kirjeldamisse, siis tekib olukorda kus inimene ja elukeskkond muutuvad mõõdetavate parameetrite kogumiks, ja neid asju mida ei ole võimalik objektiivselt selgelt mõõta, neist ei saagi hästi rääkida. Nad ei mahu süsteemi raamidesse, millekohaselt me iseennast ja oma tegevusi määratleme ja defineerime. Näiteks keegi tahab rääkida sellest, kuidas ühiskonnas valitseb tulude jagamise põhimõtetes mingi ebaõiglus, siis talle öeldakse, et see on liiga abstraktne emotsionaalne väide, et kui te leiate mingi koha kus ühe isiku X sissetulekud on liiga väikesed võrreldes teise isiku Y, kellel on sama kvalifikatsioon, siis saame rääkida ebaõiglusest, aga muul juhul mitte. Samas see süsteem mis meid ja meie elamistingimusi ja elukeskkonda operatsionalistlikult kirjeldavad on omandanud selles tegevuses monopoolse seisundi. See on see mida marcuse nimetab ühedimensiooniliseks.
  
• Ühedimensioonilisus – ahistav süsteem on ainuke sotsiaalselt aktsepteeritav lahenduste pakkuja. On nii, et süsteem, mis tekitab meil probleeme, on ka ainuke lahenduse pakkuja. Samas on selge, et kui süsteem neid probleeme tekitab ei ole ta huvitatud lahenduste pakkumisest. Nt. kui eluviis tekitab stressi, siis see süsteem ütleb, et näe meil on teraapiad ja nõustamised, mille ülesanne on sümptoome leevendada, kuid süsteem ei ole nõus muutuma. Tekib kujutlus , et maailm oleks kui valmis. Et tema olemuslike joonte kohta ei tohigi küsimusi esitada ja kui keegi neid esitan on ta vastaline, ta ei ole meie hulgast, tahab meie eluviisile halba, tema ei ole võimalik ega hea arvestada.
  
• Kriitiline intellektuaal marginaliseerub ja vabadus kaotab mõtte – tindisolkija, mõttetu intellektuaal, tüütud ärritavad struktuurilised küsimused. See läbi asetab ta ennast järjest rikkamate hulka rühkiva ühiskonnas peavoolust välja poole ja marginaliseerub, muutub ohtlikuks. Ideed kaotavad kõlapinna, suudetakse suruda nad äärepeale, kus kõnetusjõud on järjest nõrgem.
  

Ta kirjutised tabasid valusat kohta. Suur osa kriitikast on endiselt aktuaalne ja selleläbi võib kirjeldada meie oma ühiskonna probleeme.
Jürgen Habermas (1929) Põhiteooria on „Kommunikatiivse tegutsemise teooria“ I-II (1981)
Üle 1000 lk. Ta on väga viljakas ja kirjutanud suure hulga muid teoseid.
Senine Frankfurdi koolkond on üldiselt olnud pessimistlik või äärmiselt pessimistlik, siis Habermase puhul hakkab sisenema mingisugune optimistlik noot ja positiivne programm.
Ühes omas varases artiklis rääkis ta modernsusest kui lõpetamata projektist. Väitis, et valgustusaja ideaalne ei või sugugi mitte kõrvale heita. Probleem ei ole selles, et ideaalid ise oleks väärad vaid nende ellurakendamises. Ideaalid on vaja uuesti üles võtta, viga üles leida ja parandada.

• Modernsus kui lõpetamata projekt
  

Totalitaarseks muutunud mõistuse asemel pakubki ta välja kommunikatiivse ratsionaalsuse:

• Kommunikatiivne ratsionaalsus – sellega arendab ta Maks Weberi nägemust, et ratsionaalsust võib olla mitut liiki. Tegi vahet: Nt. eesmärgi ratsionaalsus, et ma allutan kõikvõimalikud tegevuse teatud eesmärgi saavutamisele ja väärtusratsionaalsus, mis tähendab seda, et ma võin käituda nii, et see eesmärgi saavutamise kohaselt tundub täiesti ebaratsionaalne, kuid on ratsionaalse seoses sellega, et nõnda suudab truuks jääda oma väärtustele. Nt. kapten läheb laevaga põhja. Kommunikatiivne ratsionaalsus eeldab seda, et ratsionaalne tegutseja ei ole tingimata ise oma tegevuses algusest lõpuni alustes ja vormides täiel selgusel, kuid see ratsionaalseim käitumise strateegia saab välja kujuneda ainult inimesevahelise vaba suhtlemise käigus. Ning kui meil modernsusega on seni tekkinud probleeme, siis tuleb see sellest, et see kommunikatsiooni ruum, kus inimesed suhtlevad, et selles on hälbeid ja takistusi, vigu mis takistavad kommunikatiivsel ratsionaalsusel toimimist.
  

Võitlus nö vabaduse eest on võitlus vaba kommunikatsiooni eest.
Habermas on fenomenoloogilisest filosoofiast ülevõtnud termini „elamismaailm“

• Elamismaailm – vahetu elukeskkond, mis konstrueerib inimestevahelistes suhetes.
  

Kui fenomenoloogid näevad elamismaailmas selles, mida subjekt ise endale konstrueerib tegelikkusega suheldes. Habermani teoorias on elamismaailm mõiste natuke täpsustatud - see on see vahetu elukeskkonda, mis konstrueerib inimestevahelistes vabades suhtes, milles nad saavad kõik subjektidena osaleda ja üksteise jaoks seda elamismaailma luua. See on see maailm, milles kommunikatiivne ratsionaalsus tõepoolest võidule pääseda. Selle vastandub

• sotsiaalne süsteem, see on miski, mis on indiviidide kohale asetatud efektiivsusel, instrumentaalsel mõistusel, operatsionalistlikul diskursusel põhinev süsteem, mis on inimvaenulik. See on kõik see, millest tuleb vabaneda.
  

Nõnda siis on Habermani teoorias Frankfurdi koolkond jõudnud nii kaugele, et on lisaks kritiseeritavale tegelikkusele kirjeldatud ära ka ideaal ja strateegiad, mille läbi selle poole on võimalik püüelda. Habermas ise vastandus varasemale Frankfurdi koolkonna pessimismile, aga liskas vastandub väga tugevalt nüüdisaegsele prantsuse mõttele, mida ta on väga teravalt kritiseerinud. Ja kuigi tema enda väited ei ole sugusi haavamatud, võib siiski öelda, et sotsiaalses mõttes ja sotsiaalse õigluse poole püüdmise strateegias on habermas pakkunud erinevatele sotsiaalsetele liikumistele küllalt tõhusa mõtteviisilise vundamendi, mille peale saavad oma strateegiaid ehitada.
Kokkuvõtlikult ehk võibki öelda, et Frankfurdi koolkond on liikunud valgustusajastu kriitikast ja ideaalide viltuvajumise pärast mures olevas kultuurikriitilisest seisundist, jõudnud edasi sellisele platvormile, mis näeb teatavat liiki vabade subjektide omavahelises kommunikatsioonis tekkinud ratsionaalsus ideaalina, mis on teostatav kui ka algsete põhimõtete kohane poliitiline ja teoreetiline programm.
Kultuuriuuringud. Teine kultuurikriitiline koolkond
Birminghami koolkond: kasvas välja 1964 aastal ülikooli juures asutatud kaasaegse kultuuri uurimuskeskus.
Probleemiasetus peegeldab selgelt traditsioonilise inglise kultuuri arusaama problemaatilisest. Esiteks seda et inglise arusaam kultuurist on ülesehitatud klassiühiskonna põhimõttele palju enam kui mujal läänemaailmas on inglise ühiskonna indiviidi positsiooni mõjutanud ja mõjutamas tema sotsiaalne päritolu. Teiseks impeeriumi koloniaalne pärand, mis on ühiskonnas siia maani selgelt näha.
Birminghami koolkonna teooria on kõige enam mõjutatud kaasaegse kultuuri uurimuskeskuse teise direktori Steward Hall’i tööde läbi ning võlgneb palju varasemate briti teiste Marksistliku taustaga teoreetikutele.
Nii Hall kui tema eelkäijad problematiseerivad suuresti traditsioonilist inglise kultuurivaadet, mis jagab inimesed sotsiaalse päritolu järgi gruppideks , kultuuri madalaks ja kõrgeks ning väidavad et praegusel ajal ei ole selline jaotus relevantne . Ei ole võimalik väita, et töölisklassil on oma kitsas maailmavaade, mis on keskklassist täiesti eristuv. Või et keskklassi harrastused või harjumused oleksid kõrgemad töölisklassi omast.

• kõrge ja madala kultuuri ning keks-ja töölisklassi vastandus on kadunud.
  
• Igasugune kultuuripraktika on meedia vahendatud; see on põhjus, miks Birminghami teoreetikud pööravad rohkem tähelepanu populaarkultuuri nähtuse uurimisele. Selistele kultuurifenomenidele millel on suurem tarbijaskond, põhjendades huvi sellega, et seeläbi näeme kultuurikeskkonda tema aktiivses protsessis, muutumises, sellist kultuuri keskkonda, milles võimalikult palju inimesi osaleb, niimoodi vaadatuna võib tunduda, et tabloidid , naisteajakirjad tõepoolest sisaldavad kultuuri kui protsessi seisukohalt olulisemaid tekste kui mõni keerulise modernistliku autori romaanid, sest viimased pakuvad huvi vaid vähestele, samas kui populaarkultuuritekstid on väga laia levikuga. Ning viimaseid uurides tuleb välja et
  
• kõik tekstid on juurtega kinni võimu-ja hegemooniasuhete kontekstis. Kõik tekstis on kinni kõikvõimalikes võimusuhetes, et ükskõik kui süütud või meelelahutuslikud nad ka väljastpoolt ei tunduks, vahendatakse meile tegelikult võimu poolt selgelt kujundatud nähemust, hoiakuid ja kõike muud, aga erinevalt klassikaliselt marksistlikust hoiakust on Birminghami koolkonna teoreetikud arvamusel, et nende populaarkunstide tarbijad ei võta neid hoiakuid kriitikavabalt omaks. Selles populaarkultuuri keskkonnas toimub:
  
• toimub pidev võitlus tähistamisõiguse eest – see seisneb muuhulgas selles, et meediavahendatud ja võimu poolt kujundatud stereotüüpe võidakse parodeerida, seestpoolt lõhkuda, alguses üritada oma maailmasse sobitada ja kui ei sobi, siis kujunevad suhted inimest ümbritseva mediosfääriga teistsuguseks kui mediosääfi loojad ja kujundajaid neid alguses plaanivad.
  

B. Koolkonna kultuurikriitika aitab meil näha mis viisil ka kuidas protsess toimub. Nad tegelesid suhteliselt konkreetsete kultuurinähtustega, B.töödest abi just meedia sotsioloogia suunaga uurimuste jaoks, kuid ka laiema populaarikultuuri välja kirjeldus võib leida neist tuge.
Kokkuvõte:
Esiteks: niipea kui kultuuriteoreetilisi väiteid hakkame konkreetsete kultuurinähtuste peal proovima ja katsetama, siis saamegi kultuurikriitika või astume kriitika väljale. Kultuurilise tegelikkusega seostatud teooria ei saa mitte kuidagi vältida seda, et on konkreetset teost analüüsiv kui ka selle teose jälgi või selles teoses koondunud mõtteviise kriitiliselt vaatlev.

• Kultuurikriitika kui tegelikkusega seostatud teooria
  

Seeläbi on kultuurikriitika alati ka

• Kultuurikriitika kui konkreetse nähtuse taustsüsteemi kirjeldus.
  

Vaadeldes üksikut teksti justkui tekstiväliselt näeme teda ühelviisil, kuid kultuurikriitika aitab meil analüüsida seda kõike, mis teose tekkimisele või tema vastuvõtmisele kaasa aitab. Kultuuriteooria konkreetne siht aidata kaasa inimesel areneda, tal vabaneda eelarvamustest, aidata tal adekvaatselt tegelikkusesse suhtuda. Seeläbi muuta teda võimeliseks omaenda kultuurikeskkonda paremaks muutma on kultuurikriitika läbi saanud võimalikuks ning kultuurikriitilised väited on seekoht, kus kultuuriteoreetiline nägemus muudab praktilise evolutsiooni võimalikuks.