autoriteeti , traditsioonide ja tänapäeva olemusest. Enne oma surma aastal 1975, oli ta valmis saanud osa oma viimasest filosoofilest tööst ''the life of the mind'', kus ta uuris vita contemplativa (mõtlemine, valmidus, otsustamine) põhitõdesid. Oma töödes maadles ta omaaja kõige kriitilistema poliitikasündmustega, püüdes kinni haarata nende tähendusest ja nende olulisusest ajaloos, ja näidata kuidas need mõjutasid moraalsete ja poliitiliste otsuste kategooriaid. Arendti nägemuses oli kaasatud uus nö raamistik, mis võimaldas meil kokku puutuda kahe suurima õudusega 20. sajandil, natsism ja stalinism. Oma raamatus totalitarismist, lõi ta sellise struktuuri, mis arendas välja uued filosoofilised kategooriad, mis suudavad valgustada inimlikku seisundit ja luua uue vaate poliitilise elu olemusele. Isegi kui paljud Arendti tööd kuuluvad klassikaliste lääne poliitfilosoofiate hulka, on teda raske täpselt klassifitseerida. Tema poliitfilosoofiat ei saa
Mis on vabadus? Hannah Arendt Akadeemia 1991 a. Nr 3 ja 4 Tõlkinud Ene Reet Soovik Hannah Arendt üritas oma artiklis leida vastust küsimusele "Mis on vabadus?". Tema vaatenurgast ja arvates näis see olevat lootusetult võimatu. Ta üritab vastust otsida meie teadvustest ja südametunnistustes, mis ütlevad meile, et me oleme vabad. Arendti arvates oleme ka kõige suurema selgitustöö eest tänu võlgu Kantile. Kuna Kant väidab, et vabadust ei saa omistada sisemeelele ja sisekogemuse valdkonnale sugugi rohkem kui meeltele, mille abil tunnetame ja mõistame maailma (lk 476 Akadeemai 1991a. nr.3). Ta tahab sellega õelda, et tegelikult ei saa me sundida teadvust ja südame- tunnetust , et me mõistaksime et oleme vaba. Vaid me peame tunnetama tunnetame ja mõistame meeltega seda maailma, nii me saame olla vabad.
Poliitikud on enamasti õelad ja manipuleerivad inimesed, kes mõtlevad vaid iseendale. See juhtub, kui inimesele omistatakse liiga suur võim ja ta pole sellega harjunud. Avalikke asju on vaja eelkõige selleks, et inimestel oleks hea elu ja et nad teaksid, mis toimub poliitikas. Avalikud institutsioonid on näiteks politsei ja riigikoolid, mille eest vastutab riik. Kõik, mis on seotud üksikisikuga, ei kuulu avalike asjade alla. Hannah Arendti sõnul on poliitika esmaoluline, sest see annab elule mõtte. Kui ei oleks mingit võimu, ei oskaks inimesed ratsionaalselt mõelda ja ei teaks, mida elult tahta, mida üldse teha. Poliitika õpetab, kuidas olla edukas, kellega teha midagi koos või kuidas kasvatada lapsi. Kui poliitikas tekib konflikt, on vaja kiiresti leida kompromiss, sest vastasel korral ei töötaks ükski süsteem. Kindlasti on konfliktid kasulikud, kuna need aitavad luua ühe täiuslikumat
kultuurilist maailma kirjeldatakse. Võimuteooria Hannah Arendt (1906 1975) Teine mõttetraditsioon, õppis filosoofiat Heiddegeri käe all ja ehki ta oma tööd ona hoopis teistsuguse iseloomuga võib ka nendest leida juhtmotiive, midagi mis teda Heiddegeriga ühendab, selline janu väärika, vaba, autentse olemise järele. Heiddegeri jaoks on see kõrgematasandi filosoofiline mõiste, Arendt loeb seda sotsiaalsete olukordadega. Arendti nägemus võimust: võim ei ole selline natukene ebausaldust äratav, kahtlane nähtus milleks kõik eelnevad teoreetikud on pidanud. Tema jaoks võim üdini positiivne mõiste, võim ei ole see, mis teeb vägivalla kasutamise võimalikuks, vaid vastupidi · Võim on vägivalla vastand. Seal kus võimuhoidja ei suuda ennast muud moodi kehtestada kui vägivallaga, siis seal tegelikult on võim tema käest juba ära libisenud. Võim on miski mis sünnib inimeste
Samuti nähti Hitleris kedagi, kes suudaks neid viia parema elu poole, isegi kui nende viisidega või tema ideoloogiatega poldud rahul, elu paranes sel ajal tänu sõjatööstusele ja seega inimesed muutusid rahulikumaks ja passiivsemaks. Suudeti opositsioon eemaldada ja inimesed leppisid olukorraga, sest kartsid vägivalda, vange ja oma arvamuse avaldamisel tagajärgi. 19. Diktatuur: ideoloogiline režiim Ideoloogiline režiim on väga tähtis diktatuuri juures, Hannah Arendti arvates ongi ideoloogiad need, mis tõmbavad inimesi ja suuri masse selle poliitilise režiimi poole. Nad annavad vastuse kogu riigi ja maailma probleemidele, natside jaoks on see rassiprobleem ja marksistide jaoks oli see klassiprobleem. Kui inimesed hakkavad neid probleeme aktsepteerima, siis võidakse autoritaarseid valitsusi pooldada ning nende tegevusi samuti pooldada, sest liigutakse ühe suure vaenlase poole. Tahetakse kogu ühiskonda enda mõtete ja ideoloogiate alla saada, et
tavaliselt ainujuhiga ainupartei, vägivalda rakendav politseijõud, kommunikatsioonivahendite monopol, relvastuse monopol ja keskselt juhitav majandus. Režiimi ideoloogiaks ja üldeesmärgiks on „totaalne hävitamine ja totaalne ülesehitamine“. Tõeline totalitaarne süsteem liigub samm-sammult oma eesmärkide saavutamise poole rahvaga osava manipuleerimise abil. Kasutatakse propagandavõtteid, indoktrinatsiooni ehk ajupesu kui ka jõu rakendamine. Hannah Arendti arvates ei ole protsess nii korrastatud. Pooldab, et režiimi aluseks on radikaalne ideoloogia. Aga pole olemas sidusat programmi, on vaid lakkamatu liikumine, „et organiseerida võimalikult rohkem inimesi, tõugata nad nad liikvele ja hoida liikumas“. Tagajärjeks on kaos mitte kord. Uued institutsioonid kattuvad vanadega. Kõige tähtsam rahva alistamise meetod on terror, sest ükski teine sotsialiseerimise vorm ei ole täiuslik.
annaabi.ee 
