Kultuuriteooria (12)

Kultuuriteooria kordamine.
(Nime- ja terminitestis tuleb määratleda 10 nime/terminit, eksami sooritamiseks on vajalik vähemalt 6 õiget vastust.)
A.
Adorno , Theodor – saksa sotsioloog , filosoof , Frankfurdi koolkonna rajajaid . Uuris isiksuse muutuste seost sotsiaalsete ja poliititliste oludega.
Althusser, Louis – prantsuse marksistlik filosoof , essee „Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid ”.Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria.
Austin, John – oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism – Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon – mida öeldakse; Illokutsioon – lausungi eesmärk; Perlokutsioon – öeldu mõju.
Barthes , Roland – oli prant semiootik , kirjanduskriitik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja. Käsitlenud eriti kunstilise teksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab „Autori surmas”, et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti omanik.
Baudrillard , Jean – prant postmodernistlik filosoof, sotsioloog ja kulturoloog; Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid.= hüperreaalsuse kontseptsioon . Temalt terminid „massitarbimine” „ simulatsioon ”.
Benedict, Ruth – USA kultuurantropoloog ja kirjanik. Oli antirassismi teoreetik. Iga kult omab „isikupära”. Valitud kultuurimudel määrab ära inimese tegutsemis- ja mõtlemisviisi.
Benjamin, Walther - saksa kirjanduskriitik ja kultuurifilosoof. Autentse kunstiteose mõiste sisu peab muutuma. Seotud Frankfurdi koolkonnaga.
Boas, Franz – oli USA antropoloog ; peetakse tänapäeva kultuuriantropoloogia rajajaks.
Iga eluvõimeline inimpopulatsioon ka kultuurivõimeline; inimgrupid arenevad võrdselt, ent erinevates suundades. Kultuurirelativism seisukoht, mille kohaselt teise kultuuri aspekte vaja käsitleda selle kultuuri normide kontekstis.
Bordieu, Pierre – oli prantsuse sotsioloog; Ühendab teooria ja empiirilised andmed, et mõista subjekti objektiivses struktuuris. Lõi metodoloogilise raamistiku ja terminoloogia mõistetele nagu sümboolne vägivald, kultuuri-, sotsiaalne ja sümboolne kapital jne.
+Chomksy, Noam – USA keeleteadlane , filosoof jne. Lõi generatiivse grammatilise teooria.Grammatika on lauseid genereeriv mehhanism . Süvastruktuur (kõikides keeltes ühine) ja pindstruktuur (kui süvastruk filter läbitud).
Comte, Auguste – prantsuse filosoof. Pani aluse positivismile, mis hindab kõrgelt teadusi. Võttis esimesena kasutusele termini sotsioloogia. Kodanliku sotsioloogia rajajaid.
Durkheim, Emile – prantsuse sotsioloog. Tema tööd aluseks kaasaegsele sotsioloogilisele teooriale. Ühiskond objektiveeritud ideede süsteem. Ühiskonnad arenevad lihtsamast keerulisemaks.
+Eco, Umberto – itaalia semiootik, filosoof, kriitik jne. Kirjutanud arvukalt teoseid semiootikast. Kaasaegse esteetika spetsialist.
Eliade, Mircea – Rumeenia päritolu usundiajaloolane ja romaanikirjanik. Tuntud usundiloo uurijana. Leidis, et religioon on kultuuri tekkimise eelduseks .
Foucault , Michel – prantsuse filosoof; palju mõjukaid töid. Prantsuse stukturalismi peaarendaja.
Frazer , James – inglise etnoloog. Mütoloogia uurija, peetud ka üheks moodsa antropoloogia isaks. Tema teos „Kuldne oks”, mis sisaldab mütoloogilist ja etnograafilist materjali on edasi arendanud teadust ja kirjandust. Tuntud peamiselt algse ühiskonna, usundiloo ja kombe uurijana.
Frege , Gottlob – saksa matemaatik , loogik, filosoof; peetakse matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks. Peetakse suureks loogikuks. Tõi välja sõnad Bedeutung (tähistatu) ja Sinn (märgi tähendus).
Freud , Sigmund – Austria psühhiaater; psühhoanalüüsi teooria ja metoodi rajaja. Rõhutas oma uuringutes alateadvuse rolli inimese käitumisele.
Gadamer, Hans – saksa filosoof. Hermeneutilise ringi looja.
Geertz , Clifford – ameerika antropoloog; oli sümbolilise ja interpretatiivse antropoloogia esindaja; kultuur on päritud mõistete süsteem.
Gramsci , Antonio – Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Hegemooniateooria rajaja ( hegemoonia on võimul oleva või sinna pürgiva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon).
Greimas, Algirdas J. – leedu-prantsuse lingvist ja semiootik. Uuringute keskmes tähenduse analüüs. Võttis kasutusele tähenduse minimaalüksuse mõiste – seemi; ka semiootilise ruudu mõiste semiootilises analüüsis.
+ Habermas , Jürgen – saksa filosoof ja sotsioloog. Oma nn. refeodaliseerumisteoorias väidab, et elektroonilise meedia leiutamine on aidanud kaasa avaliku sfääri kahanemisele .
Heidegger , Martin – saksa filosoof, üks mõjukamaid 20. sajandil. Rajas fundamentaalontoloogia. Peamine olemisküsimus. Võttis kasutusele mõisted Sein ja Dasein.
Horkheimer, Max – saksa sotsioloog, filosoof. Kultuuritööstuse kriitika.
Jakobson , Roman – Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik; strukturaalse lingvistika ja semiootika silmapaistev teoreetik. Vaatles keelt kui praktilist suhtelmist.
James, William – ameerika filosoof ja psühholoog; süstematiseeris ja populariseeris pragmatismi. Emotsiooniteooria.
Jung , Carl G. – Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja. Võttis kasutusele uusi mõisteid nagu kollektiivne alateadvus, kompleks , introvertsus , ektravertsus, arhetüüp.
+ Kristeva , Julia – prantsuse semiootik. Võttis kasutusele mõiste „intertekstuaalsus”.
+Levi- Strauss , Claude – prantsuse 20. sajandi mõjukaim sotsiaalteadlane. Uuris põhjalikult nn primitiivseid ühiskondi. Võttis kasutusele sõnapaari binaarsed opositsioonid.
Lotman , Juri – Tartu- Moskva semiootikakoolkonna üks asutaja, kauaaegne TÜ professor . Tegeles peamiselt kirjanduslike tekstide uurimisega; võrdles kultuuri tekstiga.
Lyotard , Jean-Frančois – prantsuse filosoof. Termini postmodernism uues tähenduses kasutusele võtja.
Malinowski , Bronislaw – poola päritolu antropoloog. Etnoloogia funktsionaalse suuna rajajaid.
Marcuse, Herbert – ameerika filosoof; Frankfurdi koolkonna väljapaistvaim esindaja.
Marx, Karl – saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marksismi rajaja. Marxi ideedest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud.
Mead, Margaret – ameerika kultuuriantropoloog. Uuris soorolle ja täiskasvanuks saamist.
Peirce , Charles S. – USA teadlane ja filosoof, üks semiootika rajajaid. Pani aluse filosoofia suunale pragmatism .
Radcliffe- Brown , Alfred – Inglise sotsiaalantropoloog, kes lõi funktsionaalse strukturalismi teooria.
Sapir, Edward – ameerika antropoloog ja keeleteadlane; oli USA juhtivaid strukturaallingviste; hüpoteesi Sapir- Whorf üks autor.
Saussure, Ferdinand de – šveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid.
Spengler, Oswald – saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof. Sai kuulsaks teosega „Õhtumaa allakäik”. Võrdles kultuuri elus organismiga. Tsivilisatsioonil on ka oma eluiga.
Toynbee , Arnold – inglise ajaloolane . Kirj mahuka teose „Uurimus ajaloost”, kus püüdis kõiki ajaloo sündmusi selgitada tsivilisatsiooniteooriaga.
Weber , Max – saksa sotsioloog ja majandusteadlane. Võttis kasutusele sõna „legitiimsus”. Samuti peetakse üheks sotsioloogia loojaks.
Whorf, Benjamin Lee – ameerika keeleteadlane. Põhiliselt uuris pärisameeriklaste keeli.
Wittgenstein , Ludwig – austria filosoof; huvitus tähendusest ja keele piiridest. Peetakse 20. sajandi tähtsamaiks filosoofiks. Suur mõju loogilisele positivismile, analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale.
B.
antropoloogia – teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist; ka teadus inimesest kui ühiskondlikult olevusest, kultuurikandjast.
autori surm – teksti tuleb lugeda autorist hoolimata, autor on pelgalt see, kes kirjutab. Pärast teose sündi ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. (Barthes’i ja Foucault’i järgi) Lugeja sünni hinnaks on Autori surm (Barthes 2002: 125)
Bedeutung – see, mida keel laseb meil haarata; tähendus. Lause „osutus”.
Birminghami koolkond – Birminghami ülikooli kaasaegse kultuuri uurimiskeskus; põhisuunaks diskursuse analüüs.
cultural studies – ehk kultuuriuuringud, ka kultuuriteooria ing k nimetus.
Dasein - ennast reflekteeriv olemine
dekonstruktsioon – konstruktsiooni lõhkumine, hävitamine, lammutamine
determinism – arusaam, et miski ei toimu ilma põhjuseta. Kõik, mis toimub on määratud ära piiratud arv põhjustega; kui põhjused teada võib sündmust ette ennustada.
diskursus - sotsiaal- ja humanitaarteadustes ükskõik milline ütluste organiseeritud kogum
diskursuseanalüüs - ühendab keele- ja tekstide analüüsi sotsiaalse praktika uurimisega
elamismaailm – meie vahetu maailm, mis konstrueerub inimestevahelistest suhetes
fonoloogia – keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega
Frankfurdi koolkond – Frankfurdi sotsiaalkriitikute koolkond; olid neomarksistid. Peamine doktriin oli kriitiline uurimine .
hermeneutiline ring – tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena
ideoloogia – vaadete ja ideede süsteem
intertekstuaalsus – tekstide omadus suhestuda teiste tekstidega
kirjutatav tekst – kuulub kultuurimudeli alla, kus iga kultuurikandja peaks seda teatud ulatuses tundma
kognitiivteadused – e tunnetusteadused, mille eesmärk on uurida tunnetuslikke võimeid
kultuurimorfoloogia – kultuuri seletamine looduse käekäigu järgi, püütakse jõuda ürgtüübi ideeni, et kõik baseerub ürgsetel nähtustel
kultuurisõltelisus – iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad
kultuuriuniversalism – kõiki kultuure võib uurida samade meetoditega ja neis kehtivad samad reeglid
märk – semiootilises süsteemis miski, mis tähistab reeglina midagi enamat kui ta ise
modernsus - modernsus on puhastumine premodernsusest
monoteism – usk ainsasse, kõikehõlmavasse Jumalasse
pindstruktuur – nähtav, tajutav tekst, süvastruktuuri väljund; loogilise lause väljund
postmodernsus – ühisnimetaja muutustele inimeste mõtlemises, kultuuris
psühhoanalüüs – Freudi poolt loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria; selle kohaselt enamik inimese käitumisest määratud ära psüühikasiseste jõudude poolt
seem – tähendusüksus; tähenduse väikseim koostisosa
semantiline kolmnurk – süsteem, milles on tähistaja, tähistatav ja objekt
semiootika – teadus märkidest ja märgisüsteemidest
semiootiline ruut - ühe või teise semantilise kategooria loogilise artikulatsiooni visuaalne representatsioon
simulaakrum – süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu
Sinn – lause „mõte”
sotsioökoloogia – sotsioloogia haru, mille aine on inimese, ühiskondlik-poliitiliste süsteemide ja keskkonna eriomased seosed
strukturalism - humanitaarteaduste metodoloogia suund, milles uuritakse mingi objekti struktuuri
sümboolne kapital - võime saavutada oma tegevusele aktsepteeritus ja legitiimsus
suur narratiiv – ühiskonnas pikka aega kehtivad süsteemid või teooriad
süvastruktuur – tähenduse nähtamatu struktuur, moodustatakse alateadvuses
teisene modelleeriv süsteem – Lotmani järgi sellised kultuurinähtused, mida on mingil etapil vaja tõlkida loomulikku keelde?
C.
(Esitatakse 3 küsimust, neist valida 2. Vastustes on soovitav osutada läbitöötatud kirjandusele ja esitada ka oma isiklik seisukoht.)
1. Võrrelge kultuurimorfoloogilist ja progressivistlikku ajaloonägemust. Kumb neist onlähedasem religioossele mõtlemisele?
Kultuurimorfoloogiline: kultuuri seletamine looduse käekäigu järgi, püütakse jõuda ürgtüübi ideeni, et kõik baseerub ürgsetel nähtustel
1) tsükliline areng = looduse areng 2) organismi areng ja seda kasutatakse igas ajalooarengus maailmas.
Progressivistlik:Pidev areng edasi, kogu aeg muutused.
Kultuurimorfoloogiline mõtteviisi järgi on kultuuride areng tsükliline, kultuuritsükkel kordab inimorganismi arengufaase.
Lotmani järgi: kultuuri võib lineaarses dünaamikas vaadelda kui vanade struktuuride pidevat väljavahetamist uutega, nagu teeb traditsiooniline ajalooteadus .
Religioon on kultuuri osa mis taasühendab inimese suurema tervikuga , absoluudi ehk Jumalaga . Kui inimene loodab millelegi väljapool omaenese võimaluste piire , on see märk religioossest mõtlemisest. Läänes on kaks peamist intellektuaalset süsteemi: kristlus ja progressivism, mis loodavad edendada ühiskonda edasi ja paremuse poole. Minu arvates on progressivistlik ajaloonägemus on seega lähedasem religioossele mõtlemisele. Piiblis on väidetavalt mainitud ka progressi aeg ehk progressiivne aeg.
2. Millised jooned eristavad rahvakultuuri ja populaarkultuuri praktikaid?
Rahvakultuur on midagi, mis ühendab meid meie ajaloolise traditsiooniga ja viitab kultuurielementide pikaealisusele. Selle loojaks on kogu rahvas.
Populaarkultuur on põhimõtteliselt sama, mis massikultuur ; see on tekkinud massilise käibe eesmärgil. Rahvakultuur on tekkinud aja jooksul ja hoopis teistel eesmärgil (mitte rahalisel nagu populaarkultuur). Rahvakultuuri vaadeldes võiks kõigepealt tuua välja tema pikaealisuse võrreldes populaarkultuuriga. Rahvakultuur on püsivam ja mitte nii mõjutatav väliskeskkonna poolt kui populaarkultuur. Võiks öelda, et populaarkultuur ongi saanud enamuse oma sisust väliskultuuridelt, rahvakultuur aga jääb rohkem truuks oma maa traditsioonidele. Kohati on nimetatud populaarkultuuri ka primitiivseks ja labaseks, sest selle eesmärk on teenida raha, samas, kui rahvakultuur on respekteeritavam, sest on populaarkultuuriga võrreldes eetilisema alatooniga, sest on seadnud eesmärgiks rahvuse traditsioonide ja väärtuste hoidmise ja propageerimise. Populaarkultuur sisaldab endas pidevat tarbimist (Ta rõhub kiirele tarbimisele, naudingule, rahale jne.) ja uusi vahetuvaid elemente või trende, see meeldib paljudele erineva staatusega inimestele ning on ühtlaselt kõigi hulgas populaarne , samas kui rahvakultuur propageerib stabiilsemaid väärtusi, traditsioone ning ei levi niivõrd ühtlaselt kõigi hulgas, omades eraldi tarbijaskonda. Rahvakultuuril on oht integreeruda teistesse kultuuridesse.
3. Tooge välja erinevaid vaatenurki kõrg- ja levikultuuri vastandamisele.
Kõrgkultuur on ainus kultuuri püsiv osa. See on identiteedi ja rahvusvahelise prestiiži kandja. Traditsioonilist kultuuri seostatakse ennekõike „kõrgkultuuriga“, mis oli kättesaadav vaid valitud eliidile, mida iseloomustas stiil ja maitsekus, samal ajal, kui levikultuuri peeti labaseks, massiturule valmistatud kultuuriliseks tooteks , millega kaasnes kultuuritoote standardiseerimine ja massikäitumine selle kasutamisel . Levikultuur e massikultuur oli laiadele massidele tunduvalt kättesaadavam kui seda oli kõrgkultuur. See on nende kõige suurem erinevus. Siiski on kõrgkultuur muutunud võrreldes varasemate sajanditega tavainimesele lähedasemaks. Kõigil on vabadus tarbida kõike. Kui niiviisi levikultuuri ja kõrgkultuuri võrrelda, võib arvata, et selline tendents tekitab probleemi, et kõrgkultuur, mis jõuab laialdaselt massidesse, võib muutuda levikultuuriks.
Kaasegsed autorid vaatlevad levikultuuri kui dominantsete ja allutatud klasside vahelist ala, samas kui mõned (nt. Fiske, 1987) väidavad, et levikultuur õhutab looma just neid tähendusi, mida seostatakse pigem allutatud klasside huvidega ja mis eliidile ei imponeeri. Levikultuuri eestvedamisel on need „kõrg“kultuuri ja „madala“ kultuuri vahelised piirid siiski kadumas ning eliidi ja tavainimeste maitseerinevused ühtlustumas.
4. Esitage argumente kultuurisõltelisuse teooria poolt või vastu.
Iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad.- iga kultuur nõuab mõistmiseks meetodite kohaldamist oma eripärale ja oma reeglite leidmist. Igas kultuuris on teatud sarnasused, nt laulmine , tantsimine jms. Kuid mõned kultuurid peavad end siiski paremaks kui teised. Siiski peaks kultuure vaatlema läbi universaalprisma, kuna on palju erinevaid maailmanägemusi. Kultuurisõltelisuse poolt räägib see, et kultuur on igaühe jaoks individuaalne ning kõik inimesed ei saagi üksteist mõista. Samas on kultuur kollektiivne, sest tähendused on võimalikud vaid suhtluses . See kollektiivsus justkui nõuaks, et kõigi jaoks oleksid tähendused ühesugused, kuid maailma mastaabis ongi see nii – inimkonna liikmete jaoks on mingid põhilised asjad ju kõigile mõistetavad. Kui keskkond, milles kultuur on tekkinud, nõuab teistsuguseid kultuuripraktikaid, kui mõni teine kultuur, siis peaks see olema mõistetav (mitte ilmtingimata mõistlik).
5. Milline roll on marksistlikel vaadetel olnud kultuuri uurimisele?
Frankfurdi koolkond FK oli neomarksistid, kes ei pooldanud Marxi teoste stalinistlikku käsitlust. Nende peamine doktriin oli kriitiline uurimine, mis üritas peamisi kapitalistliku ühiskonna vasturääkivusi teadvustada. Kriitilised teoreetikud tahtsid jõuda ideaalsesse ühiskonda inimest ärakasutamata, nagu Marx. Nad olid Marxi Freudiga ühendades unikaalsed , sest Freudi pessimism sotsiaalsete muutuste suhtes tundus enamusele olevat sobimatu Marxi revolutsioonilise mõtlemisega. Marxi sotsiaalsete uurimuste makrovõrrand täienes Freudi indiviidi sotsiaalpsühholoogia mikrotasandiga.
Prantsuse filosoofi Althusseri ideoloogiat on samuti mõjutanud marksism.Tema väited ja teesid olid suunatud marksismi teoreetiliste aluspõhimõtete vastu suunatud rünnakute vastu. Althusserist rääkides viidatakse tavaliselt strukturaalsele marksismile, kuigi tema suhe teistesse Prantsuse strukturalismi koolkondadesse ei ole lihtne ja ta on kriitiline paljude strukturalismi aspektide koha pealt. Antonio Gramsci kirjutised ja neist koostatud raamatud sisaldavad endas ühiskonna ja poliitilise juhtmise analüüsi ning ta on üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid. Tema tuntuim teooria on hegemooniateooria, mis on ideoloogiale vastandatav. Enamus marksismist mõjutatud filosoofe uurib kultuuri ja võimu suhteid.
6. Kuidas on fonoloogia lähtekohad mõjutanud kultuuriteoreetilisi distsipliine?
Saussure´i järgi on keel defineeritav kui märgisüsteem. Selleks, et eneseväljendus oleks võimalik, peavad märgid ühinema suuremateks tervikuteks, lauseteks ja tekstideks. Keeleteaduslikud teooriad on sellest, kuidas tekstid moodustuvad. Trubetskoi fonoloogiline teooria tutvustas foneemi mõistet. Foneemi puhul on oluline see, et ta on tähendust kandev ühik, millele võivad vastata mõnevõrra erinevad märgid. On olemas teatavad ühisomadused, mis lubavad neil märkidel kombineeruda. Sellest omakorda tuleneb strukturalistlik tekstiteooria , mis väidab, et keelelises väljenduses eksisteerivad erinevad struktuuritasandid ning süvatasandi mõtetekombinatsioon leiab pinnatasandil väljenduse mitmel erineval viisil. Arvatakse, et süvastruktuurid on erinevat keelt rääkivates kultuurides samasugused. Mainimata ei saa ka jätta Barthes´i, kes poststrukturalismi perioodil uuris tähenduse tekke dünaamilisi protsesse ja keele tähendusüksusi . Kultuurantropoloogias jõuti kultuuridevahelistele sarnasustele põhjust otsides teooriani, mis väitis, et see tuleneb inimmõtlemise ja -keele üldistest strukturaalsetest sarnasustest.: keel määrab inimese mõtlemise.
7. Võrrelge ideoloogia ja hegemoonia mõisteid ning tooge näiteid nende rakendamisvõimaluste kohta praegusest Eesti elust.
Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlike riikide oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideloogilisele võitlusele. Hegemooniateooria kohaselt on inimesed võimule allunud vabatahtlikult ja leiavad, et sellised ongi kogu ühiskonna huvid, mida teatud juhtiv rühm on paika pannud. Ühiskonnas saavutab hegemoonia nö liikuva tasakaalu. Kui enamus saadakse nõusse mõttega, mida aktsepteeritakse kui üldist ja see toimib korduvalt, on inimkond omaks võtnud pildi ühiskonnast. Hegemooniaks ei piisa ainult poliitilisest võimust, vaid tuleb muuta ka inimeste teadvust. Hegemoonia on saavutatav inimeste soovide muutmisega, samal ajal, kui ideoloogia on vaid survevahend.
8. Võrrelge erinevaid vaateid tähistamisele.
Juhul kui oleme võimelised märke kasutama, saame hakkama kultuurilise eneseväljendusega e. Tähistamisega. On olemas neli erinevat tähistusteooriat.
1)Saussure´i lingvistilises teoorias on märk tinglik , ükskõik mis võib tähistada ükskõik mida ning märk on kaheosaline, kus tähistaja väline vorm, viitab ideele ehk tähistatavale. Siin ei oma märk sisemist suhet nende asjadega, mida nad tegelikkuses tähistavad). 2)Peirce´i jaoks on märk aga suhe. Peirce´i teooriat võiks nimetada “operatsionalistlikuks tähendusteooriaks”:Antud objekti tähendus ei seisne mitte selle varjatud metafüüsilises olemuses vaid ammendub täielikult sellele objektile omastes operatsioonides. Siin sisaldab märk tähistajat, mis viitab tähendusele.
3)On veel olemas Frege mõistekiri, kus tähendus on kui mõte, see on osutus, millele märgid tegelikkuses viitavad . Siin on tähistatav ja tähistaja lahutatud, kuid mõiste ja asi, mille kohta see mõiste käib, on omavahel seotud. 4)On ka semantilise kolmnurga teooria, kus asi ja mõiste on tähistatav, märk aga tähistaja. R.Raua semantilise kolmnurga edasiarenduses haagitakse kogemusmõiste keelemõiste külge, et tekitada tähendust ehk seostatakse kogemus sellega, mida ollakse keeleliselt kirjeldama õppinud. See loob suhte tekstuaalse ja praktilise tasandi vahel.
9. Võrrelge erinevaid vaateid kommunikatsioonile/väljendusele/tõlgendusele.
Habermas leidis, et inimene on kommunikatiivne olend , talle on omane kommunikatiivne ratsionaalsus , kaasaja ühiskonnas on see ratsionaalsus pärsitud ning eksisteerib nn.”elamismaailm”: meie vahetu maailm, mis konstrueerub inimestevahelistes suhetes.
Keel on Jakobsoni järgi inimkonna primaarne kommunikatsioonivahend ; teised märgisüsteemid on sekundaarsed.Jakobson leidis, et keel ei pruugi olla ainult kommunikatsiooni vahend – see on ka inimese olemise viis. Saatja ja vastuvõtja võivad olla ühes isikus – autokommunikatsioon.
Keel on tegelikult ka visuaalne – Jakobson räägib: see on kui lugemisprotsessi on kaasatud kõik meeled.

10. Milline mõju on evolutsiooniteoorial olnud kultuuriteoreetilistele distsipliinidele?
Kultuuri tugenev isiksusekäsitlus on seotud Esimese maailmasõja järgse pettumusega optimistlikus evolutsiooniteoorias. See suunas uurijaid rohkem tegelema kultuuri psühholoogiliste probleemidega. Jõuti tõdemuseni, et kuigi psühholoogiliste tõlgenduste kaudu ei saa kultuurinähtustes seletada kõike, pole midagi võimalik seletada täiesti psühholoogiavabalt. Rõhutati nii isiksuse põhiolemuse kui ka individuaalsete variatsioonide olulisust põliskultuuride mõistmisel. Kritiseeriti ka varasemate eksootiliste kultuuride kirjelduste psühholoogilist ebaadekvaatsust. Aitas kaasa progressikäsitluse utilitaristlikuks muutumisele. Permanentismi iseloomustavad näiteks Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee ajalookäsitlused. Progressiusk. Näiteks kultuuridel on oma sisemine seaduspärasus. Nad sünnivad, kasvavad ja surevad otsekui organismid. Kultuuri nagu iga teisegi organismi elu on temas peituvate sisemiste võimaluste realiseerimine . Iga kultuur käib läbi vanuseastmed.

11. Esitage strukturalismi põhiväited ja levinuimad kriitilised argumendid nende vastu; võtke nende suhtes seisukoht.
Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Kui rääkida millestki piisavalt abstraktsel tasandil, siis ei saa eristada individuaalseid tekste , tundub, et need on ühe suurema teksti variatsioonid. Levi-Straussi ja Todorovi teooriaid ühendas sama skeemiteooria – et erinevad tekstid on konstrueeritud sama skeemi järgi. J.Lotmani teene strukturalismis on teksti tasandite määratlemine, mille struktuur ei sobi teistega . Tema arvates tekstidel sisemine ambivalentsus, mis muudab lugeja tõlgenduse oluliseks. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav.
 12. Milliseid ”süvataseme” ja ”pealispinna” vastandusi on erinevates kultuuriteoreetilistes distsipliinides esitatud?
13. Millised suhted on võimalikud erinevate kultuuride vahel?
Kultuurid võtavad teistest kultuuridest üle elemente nii ebateadlikult, teadlikult kui pealesunnitult. Kui toimusid kultuurikontaktid koloniaalvallutuste kaudu, siis oli inimeste ettekujutus kultuurist, kui millestki, mida saab prognoosida ning mille seaduspäraseid arenguid peavad kõik läbi tegema. Enne II MS tähendas kultuuriline „teine“ niisiis barbarit. Peale II MS toimus loobumine suurtest narratiividest ning ei aimatud enam järele Lääne kultuurikäitumist. Tekkisid uued teooriad nagu kultuurisõltelisus ja kultuuriuniversalism. Kultuurisõltelisus arvab, et iga kultuur vajab mõistmiseks teooria kohaldamist oma kultuuri eripärale. Kultuuriuniversalism väidab, et inimloomus on universaalne ning kõiki kultuure võib uurida samade meetoditega. Tegelik tõde on kusagil vahepeal . Kultuurikooslusi on palju erinevaid – sümbioos, kus erinevad kultuurid eksisteerivad rahulikult koos; assimilatsioon, kus üks kultuur muutub teisega sarnaseks jne. Muidugi on ka globaalseid kultuurinähtusi, nagu jõulude puhul kingituste tegemine. Kultuuride suhtes saab tunda vaimustust, neid saab kritiseerida ning sünteesida.
14. Määratlege modernsus vastanduses modernismiga. Millised on modernismile tüüpilised kultuuripraktikad?
Modernsus kui uue maailmanägemise paradigma . Modernsus toetub mõistuslikule maailmapildile, pürib universaalse tõe poole samal ajal kui modernism peab mõistuskeskset maailma küsitavaks, toetub isiklikule ilmakogemusele; apoliitiline . Modernsus aga esitab poliitilisi programme .
Modernism on ühine nimetaja modernsetele kirjanduse, kunsti jm ühiskondlik-kultuurilise tegevuse suundadele, mis kerkisid esile valgustuse ideede jõudmisega üldisesse kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel ning nende omaksvõtmise ja sellega kaasnevate raskustega, mis said keskseks teemaks 20. sajandi esimesel poolel. Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega. Modernismi hoiakut iseloomustab eelkõige uue otsingud nii väljendusvahendites ( kunst , kirjandus) kui ka ühiskonnas (elu- ja riigikorraldus), mis on märk modernismi progressimeelsusest, kuid samas ollakse pettunud modernsuse varjuküljes, mille see ühiskonnas on kaasa toonud , ning see sunnib otsima uut ka kvalitatiivses mõttes, st alternatiivset progressi, mis tasakaalustaks teadusliku progressi negatiivseid külgi.
15. Määratlege modernsus vastanduses traditsionaalsusega. Kuidas kajastub see vastandus poliitilistes süsteemides?
Modernsus:• maailm muutub ja areneb paremuse poole • arengut juhivad universaalsed seadused • maailma võib ja tuleb seletada mõistuse abiga • juhiroll peab kuuluma kõrgemale tasemele jõudnutele. Juhtimine oleneb kõrgemast kvalifikatsioonist, mitte põlistest suhetest
Traditsionaalsus: • igasugune muutus on taandareng • normid sätestab igipõline kord • maailmakord on pandud paika transtsendentse autoriteedi poolt • juhtimine on selleks põlise korraga seatute osa..
Traditsionaalsus on modernsuse poolt loodud pilt, mis kajastab seda, missugune oleks modernsuse alternatiiv .
16. Määratlege modernsus vastanduses postmodernsusega. Kumb neist sisaldab rohkem sisepingeid ?
Modernne moistus kinnitab, et teadmine on kindel, objektiivne ja hea. Modernses maailmas hinnatakse nahtusi ratsionaalsuse ja moistuslike kriteeriumide alusel. Modernne maailm usub progressi ja on optimistlik, selle optimismi aluseks on teadus ja haridus . Keskne on ka indiviid ja indiviidi vabadus. Tode on leitav, teadmine on inimmoistusele ligipaasetav.
Postmodernsust iseloomustab originaalsuse ja ajaloolise toe ning standardite kadumine. Nii on ka postmodernsuse suhtumine ambivalentne : on nii neid, kes moistavad hukka postmodernsuse kui tuhjuse ja pealiskaudsuse taastootmist, kui ka neid, kes naevad postmodernsuses elitaristlikest hierarhiatest vabanemist. Samas tuleb meeles pidada ka seda, et postmodernsus kui diskursus on juba iseenesest fragmentaarne ja murtud . Postmodernsus toob esile iroonia , lohestumise, erinevuse, pidevusetuse, mangulisuse, paroodia, huperreaalsuse ja simulatsiooni ideed.Ideede paljusus aga tekitab paratamatult ideede vahelisi sisepingeid.
17. Kuidas suhtuvad üksteisesse diskursused ja võim?
Michel Foucault’ järgi on diskursus keele abil realiseeruv võim, kusjuures see võim on impersonaalne , täpsemalt persooniülene: mitte inimene ei kõnele mingit diskursust kasutades, vaid diskursus kõneleb läbi inimese ning just tõene diskursus on valitsev ja valitsev diskursus on tõene, avaldades võimusundi kõikidele teistele diskursustele. Tema arvates on võim läbi immutanud kogu elamismaailma ning selle eest pole pääsu. Teadmised ja diskursus ühest küljest ning võim teisest küljest toetavad üksteist. Need, kellel on teadmised, kasutavad neid oma võimu suurendamiseks , need, kelle käes on võim, võivad öelda, mis on teadmised või tegelikkus (Fox 1993a). Võim tuleneb tihti väidetest, et diskursus ja teadmised on ratsionaalsed ja teaduslikud ehk esindavad tõde (Boyne 1990). Üks kindlamaid võimalusi võimu saavutamiseks diskursuse kaudu on korrata, et teadmised on muutumatud ja kehtivad kõigis olukordades . Kordamine (rituaali tähtis aspekt) on vaieldamatult vajalik asjatundlikkuse kinnitamiseks (Fox 1993a). Diskursusest või teadmistest tulenevat võimu kasutatakse juhtimiseks, kamandamiseks ja liidrikoha kättevõitmiseks. Teadus on kõige tähtsam näide teadmistest ja/või diskursusest, mida kasutatakse liidrirolli saavutamiseks ehk domineerimiseks. Teadus koosneb teadmistest ja võimust. Meie ajal piiritlevad loodusteadused inimese koha looduses ja ajaloos ning määravad ühiskonnas domineerimise võimalused (Haraway 1991: 43). Arutluses võimu üle uurib Michel Foucault võimu mõju kohtadele, kus see tegelikult ilmneb, mitte laiemas ja abstraktsemas skaalas, nagu näiteks riik või seadused. Ta ütleb, et võim lokaliseerub indiviididele avaldatud mõju kaudu (Fox 1993a). Ka Jacques Derrida tegeleb regionaalse ehk lokaalse tasemega. Iga konkreetne võim konstrueerub ajastu diskursuse. Viimane määrab ära, kes hullumeelne, mis nauding . Võim toodab diskursust.
18. Milliseid kultuuriteoreetilisi positsioone võiks nimetada pessimistlikeks, milliseid optimistlikeks?
Äärmist pessimismi esindab Schopenhauer – tema tahteteooria järgi on maailm selles tähenduses kujutlus . Tegelikult elame kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab näiteks teistsuguses maailmas kui kurvameelne. Samas üldiselt on inimesel parem mitte sündidagi; sest elame halval ajal ja elu on lakkamatu võitlus. Leibnizile vastupidiselt väitis, et elame kõige halvemal ajal.
Prantsuse filosoof Auguste Comte pani aluse positivismile (ld positivus 'positiivne'). Positivism hindab väga kõrgelt teadusi. Comte´i enda arvates seisneb tõeliselt positiivne mõtlemine eeskätt võimes näha, selleks, et ette näha, uurida seda, mis on, ning teha järeldusi selle kohta, mis toimub tulevikus. Positiivne on W. Jamesi pragmatism, mis tegeleb otstarbe , eesmärkide, õnnega. See on lootuse filosoofia mille aluseks on lootuse alusetus. Samuti on positiivne tema religioonikäsitlus, kus vaatluse alla tulevad mitmesugused subjektiivsed ja tugevalt isiklikud mõjud, mida mingi vaade või teooria inimeses vallandab; mis räägib religiooni kasulikkusest inimese psüühhikale.
19. Millised kultuuriteoreetilised distsipliinid käsitlevad üksikisiku vahetuid kogemus?
Funktsionalistlik antropoloogia tegeleb indiviidi bioloogiliste vajaduste ”tõlkimisega” kultuuri keelde. Malinowski arvas , et praktikas osalev indiviid ei pruugi mõista süsteemi tervikuna .Kultuurantropoloogia rajaja Boasi eesmärk oli kirjeldada kultuure nõnda, nagu seda seespoolt tajuvad kultuuride kandjad ise. Radin võttis omaks Boasi kultuurirelativismi, teda huvitas eriti indiviidi suhe oma kultuuriga .
Psühhoanalüüs sündis küll psühhoteraapiana, kuid kasvas kultuuriteooriaks. Ka alustab psühhoanalüüs indiviidist, Minast, kelle psüühika jaguneb teadvustatud ja teadvustamata osaks.
20. Kuidas suhtub keel tegelikkusesse?
Keel on kokkuleppeline, märgisüsteem kokkuleppeline. Heidegger – „Keel on olemise koda”.
Baudrillard – märkidel puudub seos tegelikkusege, tegemist vaid simulatsiooniga.
Suhtleja meelest ongi keel teabe edasiandmise vahend. Sõnad (märgid) tähistavad tegelikkuses juba olemasolevaid asju. Kui midagi öeldakse, siis järelikult on kellelgi vaja sõnum edasi anda. Oleks lihtsameelne uskuda , et keelend ja asi, millele see viitab, on samased. Keel ei kirjelda tegelikkust . (Saussure.) Seega ütleb Saussure, et me jagame maailma keele abil meelevaldsetesse kategooriatesse. Meie meelelise maailma objektid ei eksisteeri väljaspool meid valmina ja samal kujul, nagu nad on meie kujutluses. Keel ei peegelda olemasolevat reaalsust, vaid annab tegelikkuse käsitusele ainult teatud raami ja struktuuri. On olemas keelestruktuur, märkijad ja märgitavad ning tähendus tekib neis. Ludwig Wittgenstein, John Austin ja John Searle on toonud esile, et keel pole pelgalt väljendusvahend. ” Hiline ” Wittgenstein märgib et keele tähendus sõltub selle tegelikust kasutusest. Iga-päevane keelekasutus on reeglitele tuginev keelemäng, inimesed järgivad reegleid, et keele abil tegutseda. Kuigi Austini ja Searle’i kõneaktiteooria detailid on iseenesest huvitavad, on olulisim järeldus, et sõnadel on tagajärjed. Keel on niisiis tegelikkuse kujundaja, ta mitte ainult ei kirjelda, vaid ka konstrueerib maailma ja sõnadel on reaalsed tagajärjed. Keel on sotsiaalne nähtus, ta toimib inimeste vahel – olgu tegu siis kõnelemise, kirjutamise, pildi maalimise või signaalraketi laskmisega. Inimest ümbritseb keelevõrk, milles ta kujuneb, areneb ja muutub. See sunnib sündmuste tähendust otsides vaatlema ümbritsevat keelevälja ning uurima seda käsituste võrku, milles inimesed suhtlevad ja ümbritsevale tähendusi annavad. Maturana määratles keelt kui orienteerumisvahendit, mis võimaldab inimestel koos tegutseda. Nõnda siis ei ole keel pelgalt tegelikkuse peegeldaja ega info edasiandmise vahend. Suhtlejad jagavad oma tundeid ja soove ning genereerivad sellega üksteises teavet. Keeleline mõjutamine on abstraktsioon, võimalik on vaid keeleline vastastoime, mis ei ole võrdne, sest suhtlejate ja nende keeletoodangu kaal keeleturul on erinev.