positiivne, sgavalt usklik, ilmselt naiivne, uskus liialt Fausti, kannatas Fausti eemaloleku ajal kohutavalt. Tapab oma lapse, kaudselt tema s lbi surevad ka ta ema ja vend. Valentin- Margareta vend, kes sureb rseluse kigus, kui ritab kaitsta(hoiatada oma de Faust eest) oma de, kakleb Mephistofelesega ja Faustiga ning Faust tapab ta. ldplaanis on ta surmas sdi Margareta. Marta-Margareta naaber Fausti CV Nimi Johann Heinrich Faust Haridus: Krgharidus: magister-doktor, usuteadus, gusteadus, filosoofa Pritolu Sakslane, arstide perekond, alkeemiku poeg, pole aadlik ega mingi krgemast soost Vanus alguses 50-60 aastane, prast noorendamist umbes 30. Perekonnaseseis vallaline Aeg, maa Saksamaa 15-16 sajand Tkik doktor, filosoof, arst, lektor, petaja, tlkija, maag, alkeemik Iseloomustus: Ta oli koos oma isaga olnud pikka aega arst ja inimesed austasid teda. Ta ise arvas, et ta on rohkem inimesi tapnud( enda rohtudega mrgtanud)kui aidanud. Ta vihkas ennast ja elu. Ihkas hauaund. Tal oli plaanis
· Kui geomeetria sama vastuolus meie kired ja huvid, nagu moraal, siis oleks ka väita, tema vastu ja rikub ta kõigest hoolimata tõendeid. · Et armastus - on leida õnne teise oma õnne. · Armastus on kalduvus leida rõõm hea, täiuslikkus, õnne teise isiku. Lõppus, tahaksin öelda, et Leibnizi filosoofiline süsteem on klassikaline näide sellest, kuidas tunnetusteooria on tihedalt seotud teaduste metodoloogiaga ja filosoofa tervikuna loodusteaduste vajadustega. Seee süsteem andis mõjuva pildi maailmast kui ühtest kõrvalekaldumatult toimuvast ülenevast elavast protsessist. ,,Kõik püüdleb täisulikkuse poole" (3, lk. 119), ja see püüdlemine ei lõpe iialgi (3, lk.127) Ja nagu ma tean, ka välismaal on Leibnizi kohta ilmunud väga palju kirjandust. Seda käsetletakse spetsiaalsetes bibliograafiates ja ajakirjas ,,Studia Leibnitiana", mida 1996. Aastast kirjastab 1926
universumi ning kujundab inimeste käekäiku. Jumal on vastavalt sellele käsitlusele kõiketeadev, kõikjalviibiv ja kõikvõimas. Nendele heebrea taustaga uskumustele lisas Paulus usu sellesse, et Kristus on jumala poeg, kelle too ohverdas, lunastamaks inimesi pärispatust ning tehes sellega võimalikuks iga inimese personaalse taasühinemise jumalaga. Kristuse aktsepteerimine päästjana oli ainuke tee lunastusele. Pauluse kreeka filosoofa taust oli iseäranis mõjustatud Platonist. Paulus võttis vägagi omaks Platoni arvamuse, et tõelisi teadmisi saab hankida ainult sensoorset informatsiooni vältides. Paulus teisendas selle arusaama jumalikku sädet sisaldava hinge ja maise keha vaheliseks võitluseks. Kuid seejuures tegi ta midagi, mis oleks enamikule kreeka filosoofidele olnud üpriski vastumeelne: ta seadis usu mõistusest või arutlemisest tähtsamale kohale. Ta leidis, et ainuüksi usust piisab personaalseks lunastuseks
Locke eristas meelte primaarseid ja sekundaarseid omadusi ehk kvaliteete. Primaarsete kvaliteetide all mõistetakse asjade ulatuvust, raskust, kuju, liikumist ja arvu. Selliste omaduste puhul võime kindlad olla, et meie meeled annavad edasi asjade tegelikke omadusi. Kuid me tajuma ka asjade teisi omadusi. Me ütleme, et miski on magus või hapu, roheline või punane, külm või soe. Neid nimetatakse sekundaarseteks kvaliteetideks. Hume (vt Lisa 23) Humei sõnul ei suuda mingi filosoofa viia inimesi igapäevastest kogemustest väljapoole ega anda meile käitumisreegleid, mis erinevad nendest, mida me saame mõtiskledes oma argielu üle. Hume ütles: "Kui hoiame käes mõnd raamatut, siis küsigem, kas see sisadab abstraktseid arutlusi suurustest ja hulkadest. Ei. Kas see sisaldab kogemustel põhinevat arutlust tõsiasjadest ja eksistentsist? Ei. Heidetagu see siis tulle, sest see ei või sisaldada muud kui udujuttu ja fantaasiasünnitisi."
must sapp, veri ja lümf. Õpetus mahladest domineeris laias laastus(ja teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Ateena (klassikalisel) perioodil tegutses Hippokrates (elu lühike, kunst pikk). Hippokrates oli ühelt poolt vägagi konkreetne, mis puudutas arstipraksist, otsides kõigile sümptomitele seletust konkreetsetest igapäevastest asjadest ning eitades filosoofiat (on öeldud, et Hippokrates lahutas meditsiini ja filosoofa). Siiski tuli filosoofia mängu, sest ka Hippokrates ei suutnud hoida kõrvale kehamahlade tasakaalustatuse teooriast, temagi leidis, et inimeses ja kõiges elavas peab olema algelementidel suur roll inimene kui mikrokosmos. Oli natuurfilosoof, tõi meditsiini induktiivse meetodi (tuletamine üldiselt üksikule). "Hippokratese kogumik" 72 tööd (vaieldakse küll selle üle, millised Hippokratese enda omad). "Aforismid" meditsiin on lisamine ja äravõtmine.
metafüüsilisest kasutusest tagasi igapäevasesse kasutusse“ ning „kogudes meelespeasid kindlate eesmärkide tarvis“. Filosoofia tulemuseks on „ühe või teise mõttetuse paljastamine nagu ka nende muhkude paljastamine, mida aru on saanud, joostes vastu keele piire“. Tänapäeval võib sellise Wittgensteinist lähtuva metafilosooflise kontseptsiooni toetajateks pidada näiteks John McDowelli, Paul Horwichit ja Barry Stroudi.É Kõik nad jagavad arvamust, et filosoofa eesmärgiks ei ole luua uut teadmistmaailma kohta, vaid pigem lahendadamõtlemise ette kerkivaid probleeme, mis tekivad keele väärast kasutusest või selle toimimise väärast mõistmisest. 2. TÕDE 1. Mida võib silmas pidada mõistega „tõeteooria“? Definitsiooni kohaselt peab teadmine olema tõene. Väär saab olla uskumus, kuid mitte teadmine. Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria kohaselt on tõene väide, mis on vastavuses tegelikkusega.
Eristab kolmesugust naudingut: loomulik ja hädavajalik, nt janu, loomulik ja mitte hädavajalik, nt suguline armastus, ja ebaloomulik ning mitte hädavajalik nauding, nt kuulsus ja au. Lisaks rõhutab ta, et hinge kannatused on halvemad kui keha kannatused. Keha kannatab üksnes oleviku pärast, hing aga nii oleviku, mineviku kui tuleviku pärast. Väga kõrgelt hindab Epikuros sõprust. Inimene on oma valikutes vaba, ta otsustab ise, millist teed pidi minna. Filosoofa peab aga näitama teed õnneliku elu suunas. Postmoderne filosoofia ründab pidevalt modernismi eeldusi. Nad juhivad halvustavat tähelepanu kahekeelsusele, mis on olemuslikult peidetud modernsesse eeldusesse. Foucaulti on kutsutud Nietzsche kõige andunumaks järgijaks. Ta oli väsimatu valgustusaja maailmavaate kriitik. Foucault ei ole iseseisva mina ega reaalsuse otsingutel, vaid keskendub tekstide tõlgendamisele. Sellest tulenevalt hindab filosoof kõrgelt keerulisust
füsioloogia (vereringe ja närvisüsteem) mõistmisel. Põlistasid Aleksandria raamatukogu! Hippokratese traditsiooni, olid eelmänguks Galenosele. Herophilus ja Erasistratus. Ateena (klassikalisel) perioodil tegutses Hippokrates (elu lühike, kunst pikk). Hippokrates oli ühelt poolt vägagi konkreetne, mis puudutas arstipraksist, otsides kõigile sümptomitele seletust konkreetsetest igapäevastest asjadest ning eitades filosoofiat (on öeldud, et Hippokrates lahutas meditsiini ja filosoofa). Siiski tuli filosoofia mängu, sest ka Hippokrates ei suutnud hoida kõrvale kehamahlade tasakaalustatuse teooriast, temagi leidis, et inimeses ja kõiges elavas peab olema algelementidel suur roll inimene kui mikrokosmos. Oli natuurfilosoof, tõi meditsiini induktiivse meetodi (tuletamine üldiselt üksikule). "Hippokratese kogumik" 72 tööd (vaieldakse küll selle üle, millised Hippokratese enda omad). "Aforismid" meditsiin on lisamine ja äravõtmine.
annaabi.ee 
