kuhu minna, ent tühja ruumi mitteolemise tõttu pole). Sama kehtib ka näiteks kasvamise puhul. Meie meeled petavad meid, sest nad annavad maailmapildi liikuvusest ja kujunemisest. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Mõtlemine on inimese kõige kõrgem reaalsus. Substantsi käsitleb kui puhast olemist. Kuigi enamjaolt peetakse loogika isaks Aristotelest, on selleks nimetatud ka Parmenidest. Zenoni õpetus seisneb apooriates. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, millest esimene nendib fakti ning teine lükkab selle ümber. Näiteks võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus kui esmapilgul kiirem olend ei jõua mitte kunagi kilpkonnast mööda, kuna vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Tekib paradoks praktilise mõistusega. Ta on Parmenidesest mõjutatud, tema õpilane, sarnased ideed
ületata dualismi oma õpetuses. Kahjuks on see osa tema õpetuslaulust, kus ta siirdub tolle ,,näiva" olemise lähemale vaatlemisele, kaduma läinud ja me ei tea, kas tal õnnestus oma esialgset ontoloogilist monismi kuidagi päästa või sisuliselt õigustada. Mitte niivõrd oma olemisõpetusega, kuivõrd just selle suubumisega dualismi on Parmenides üheks filosoofilise idealismi teerajajaks, keda Platon siiralt hindab. [5:23] 3.3 Zenon Zenoni eluajaks loetakse u 490-430 e.Kr. Zenonist (vt lisa 3) rääkima hakates on soovitav tema nime juurde nimetada ka täpsustus, nimelt Zenon Eleast. Ta oli Parmenidese armastatuim ja tähtsaim õpilane ning ühtlasi ka eleaatide koolkonna kolmanda põlvkonna silmapaistvamaid esindajaid. Paistis silma peamiselt oma õpetaja vaadete osava kaitsjana, keda Aristoteles seetõttu pidas filosoofilise dialektika (vana kreeka dialektik) leiutajaks.
7. R.Descartes ´i cogito. Selleks, et midagi väita tuleb enne kindlaks teha enda olemasolu. Ta alustas kõiges kahtlemises, ka selles, et ta on olemas. Kahtlus tulenes asjaolust, et meeled võivad meid petta. Ta jõudis järeldusele, et siis kui ta mõtleb on ta olemas. Cogito ergo sum. 9. Elea koolkond kui ratsionalismi eelkäija: · Miks võib koolkonda nimetada ratsionalismi eelkäijaks? · Parmenidese ja Zenoni arusaam maailmast. Arusaam tõeõpetuse järgi Arusaam arvamuse õpetuse järgi Mm on ühtne ainemass, sest puudub tühjus, mis mm-le on omane paljusus ja asju saab üksteisest ainet ainest eraldaks eristada Mm on liikumatu Mm-s toimub liikumine Õpetus tugineb mõistusele Õpetus tugineb meelteandmetele
kuna Aleksandria oli tähtsaim luulekeskus. Luulelt oodati elegantset stiili ja naudingut. Mitte midagi enamat (mõtteid, lahendusi probleemidele, midagi lahti mõtestada jne.). Filosoofias pandi rõhku inimese voorustele. Pöörduti inimese hingevajaduste poole, otsiti õnne ja hingerahu võtit. Filosof Epikuros ja tema järglased olid arvamusel, et maailm koosneb aatomitest, kuid sellest õpetusest suurema populaarsuse saavutas Zenoni loodud Stoitistide koolkond (Stoitism), mis ütles, et kõik on jumalate poolt ette määratud, ja saatusele ei ole mõtet vastu hakata. Nende arust hirmust surma ees üle saades ja elu mõõdukalt nautides saavutaski hingrahu, ning filosoofia aitab inimestel hirmust üle saada. Kreeka teaduse suurmees Eratosthenes arvutas geograafias välja maa ümbermõõdu (mediaani) pikkuse, süstematiseeris ja kirjutas ajaloo kronoloogia. Matemaatik Eukleides
Elada tuleb kooskõlas loodusega, mille seadused määrab maailmamõistus. Epikuurluse asutaja Epikuros sündis aastal 342/341 eKr Samoses. Ta oli Demokritese pooldaja, ning aastal 310 asutas Lesbose saarel filosoofia kooli, mille viis aastal 306. Ateenasse, kus seda hakati nimetama aiaks ning Epikurose õpetust "aiafilosoofiaks". Stoitsismi rajas Zenon Kitionist kolmanda sajandi eKr esimesel poolel. Alates umbes aastast 301. eKr õpetas Zenon oma filosoofiat Ateenas. Zenoni ideed olid edasi arendatud küünikute omadest. Hilisemad rooma stoikud keskendusid rohkem arvama, et elu tuleb elada harmoonias universumiga, ning et inimesel ei ole oma elu üle kontrolli. Kaldun isiklikult rohkem Epikuurlaste poole. Kui elus ei oleks rõõme, ning kõik oleks ettemääratud, siis poleks inimeste olemasolul mitte mingit mõtet. Ei tohiks unarusse jätta oma kohustusi, kuna kui
koha peal) Iga keha on l6pmata v2ike ja samaaegselt l6pmata suur: l6pmata v2ike sest osad millest se koosneb peavad olema jagamatud ja seep2rast suuruseta, ja l6pmata suur kuna l6putu jaotamine toob esile l6putu hulga osi millest keha koosneb, ning yksk6ik kui palju neid ka ei oleks 2ra kasutatud, j22b neid j2rele l6pmatu hulk, nii et keha saab kasvada l6pmatuseni. Sedalaadi paradoksid (m6istatused) tegid tema filosoofia raskesti m6istetavaks. Kas n6ustute Zenoni kehade jagamise paradoksiga v6i mitte. Miks? 10:23 10:23
01.053. tajutavate nähtuste lõputut mitmekesisust on võimalik taandada väikesele arvule elementidele ja selle kaudu seda mitmekesisust endale ülevaatlikuks ja arusaadavaks teha. Zenon (u. 490-430 e. Kr.) on selline mõtleja, kes on läinud kindlalt filosoofilise mõtlemise ajalukku, ehkki tema panuseks oli mitte uue õpetuse, vaid üksnes täiendava argumentatsiooni loomine Parmenidese õpetuse toetuseks. See argumentatsioon oli aga sedavõrd tähelepanuväärne, et Zenoni mõteldu juurde on sajandite vältel ikka ja jälle tagasi tuldud. Oma argumentatsioonikäikude kohta kasutab ta nimetust apooriad, mis tähendab kreeka keeles umbteid. Nimelt on tema argumentatsioon üles ehitatud selliselt, et arutluse alguses eeldatakse vastupidist sellele, mida tõestada tahetakse. Seejärel näidatakse, et niisugune eeldus viib vastuoludesse või absurdsetele järeldustele. Järgnev mõttekäik toetub põhimõttele, et eeldused,
religioosse küsimustikuga. Tuntumatest Rooma stoitsismi esindajatest nimetagem Seneca't (4 e.m.a 65 m.a.j.), Epiktetos't (u 50130) ja Marcus Aurelius't (121180). Kõnekeeles on kasutusel sõna stoiline, mis tähendab - eluraskustes vankumatu, kindlameelne. Sellist eluviisi pidasidki vääriliseks filosoofid, kelle õpetus sai nimeks stoitsism. Nimetus ise on juhuslik ega peegelda õpetuse sisu. Nimelt kogunesid Zenoni mõttekaaslased Ateenas asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa'ks. Zenon esitas oma arutlusi sammaskojas edasi-tagasi kõndides. Varemalt olid Stoas kogunenud poeedid ning neid kutsuti tollal samuti stoikuteks, kuid nüüd omistati see nimi Zenoni mõttekaaslastele. Zenon jagas filosoofia loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Kõik kolm filosoofia osa loogika, füüsika ja eetika moodustasid ühtse terviku. Loogika tugevdab tervikut, hoiab seda koos, füüsika on õpetus loodusest, eetika
24. Stoitsism- sisemist rahu ja sõltumatust ülimaks väärtuseks pidav eetiline õpetus. 25. Dederminism. Teooria, mille koahselt kõiglil sündmustel on seaduspärased põhjused ja pühimõtteliselt on võimalik kõiki sündmusi ette näha. Kitsast vormis välistab tahtevabaduse. 26. Teleoloogia- kõige tähtsam põhjus on eesmärk, kõik on ees 27. Apeiron- määramatu, piiritu algaine Anaximandrosel. 28. Apooria- lahendamatu olukord, Elea Zenoni apooriad. 29. Arhee- algaine( tuli,vesi,õhk,maa) 30. Atarksia-hingerahu, hellenistlikes elufilosoofiates. 31. Atomism. Demokritose õpetus, et maailmas on ainult aatomid ja tühi ruum. 32. Platoni põhivoorused: mõõdukus, mehisus, tarkus ja õiglus. 33. Koopamüüt- platoni kujundlik võrdlus, millega isel. Ideede- ja meelelise maailma vahekorda. 34. Milletose koolkond- Thales, Anaximandros, Anaximenes- arhee e algaine küsimus. 35
ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks. Esteetika (kreeka keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) on filosoofia haru, mis
ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks. Eetikateooriate põhitüübid Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt.
kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana- Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte- eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlusning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks.
NT: Kolm kurti inimest ajaloos on olnud muusikaliselt andekad. Beethoven oli kurt. Beethoven oli muusikaliselt andekas. 7. Induktiivne ja deduktiivne teadusekäsitlus. Karl Popper. Karl Popper püüdis induktsiooniprobleemist mööda minna, väites, et induktsiooni otseselt õigustada ei saa, küll aga võib induktsiooni teel saadud järelduse tõesuse kasuks rääkida asjaolu, et seda ei ole õnnestunud falsifitseerida, mis seda järeldust korroboreerib. 8. Zenoni apooriate tähendus. Näited. Zenon oli Parmenidese õpilane, kes püüdis teda kaitsta. Zenon oma apooriatega võttis midagi Parmenidese tõekspidamiste vastu. Põhiapooria, millega Zenon tõestas, et Parmenidesel on õigus oli Ahilliuse ja kilpkonna võidujooks. Argumentidega selle kasuks, et pole võimalik paljusus ning liikumine. Üldse oli apooriaid umbes 45, meieni on jõudnud ainult 9, nende seas "Dihhotoomia", "Achilleus ja kilpkonn" ja "Nool". 9. Sokratese meetod Platoni esituses
Maailmas toimub liikumine. Õpetus tugineb mõistusele Õpetus tugineb meelteandmetele tegelikkus näilisus Elea koolkonna tähtsus seisneb selles, et esmakordselt filosoofia ajaloos püstitasid nad näilisuse ja tegelikkuse probleemi. Näida võib meile midagi hoopis muud, kui asi tegelikult on. Tekib küsimus, kummad meid petavad-kas meeled või mõistus. Zenoni apooriad: Apooria- lahendamatu olukord, ummik. Apooriatega püüdis Zenon panna inimesi mõtlema küsimuse üle, kuidas väljendada liikumist mõistena , nii et see ei läheks vastuollu mõistuse ja meeleorganite andmetega. Dihhotoomia- enne , kui läbida mingi vahemaa, peab läbima poole sellest vahemaast. Et läbida pool vahemaad, peab aga läbima omakorda pool sellest poolest ja nii lõpmatuseni. See pole aga võimalik lõpliku aja jooksul
andmetele TEGELIKKUS NÄILISUS Elea koolkonna tähtsus seisneb selles,e t nad püstitasid näilisuse ja tegelikkuse probleemid. Näida võib meile midagi hoopis muud, kui asi tegelikult on. Siit tekib küsimus, kummad meid petavad, kas mõistus või meeleorganid. Elea koolkonna filosoofid leidsid, et usaldada tuleks mõistust. 4. Zenoni apooriad. Zelon on kuulsaks saanud oma APOORIATEGA. APOORIA – ummiks, lahendamatu olukord Zelon püüdis panna inimesi mõtlema liikumise olemuse üle, see tähendab kuidas defineerida liikumist, et see ei läheks vastuollu mõistuse ja meelte andmetega. Zelon jõudis ummikusse. Kuulsamad on 3 Zeloni apooriat: 1. ,,Dihhotoomia'' – Enne, kui läbida mingi vahemaa, on vaja läbida pool sellest vahemaast. Et aga läbida pool, on omakorda vaja läbida pool sellest poolest, ja nii
Siin ei olnud eesmärgiks mitte niivõrd loodusliku maailma seletamine, kui püüti õigupoolest kirjeldada või modelleerida seda keskkonda, kus inimesel tuli elada ja oma õnnelikkust taotleda. Küsimus oli selles, kuidas on õnnelikkus võimalik sellistes tingimustes, mis meie maailmas, nagu füüsika on tuvastanud, kehtivad. Kas selline maailm üldse kätkeb endas ressursse inimlikuks õnnelikkuseks? Stoikute eetika. Pärimus on talletanud Zenoni kohta järgmise loo. Zenon olevat kord tabanud ühe oma orja enda tagant varastamiselt. Muidugi asus ta orja sellise teo eest karistama. Ori oli aga üht-teist oma peremehe õpetusest kuulnud. Ta püüdis end päästa üteldes: mille eest sa mind karistad, kui ise ju õpetad, et kõik on ettemääratud ning paratamatu. Järelikult oli siis ka see, et ma varastasin, ettemääratud ning minul pole selles mingit süüd. Mille peale
Need tema kõige varasemad lapsepõlvekogemused mõjutasid oluliselt Nero hilisemat arengut. Agrippina võttis eesmärgiks upitada oma poeg troonile ning seetõttu abiellus ta ka tollase keisri Claudiusega, et kindlustada oma pojale keisritroon. Kui Nero oli kaheteistkümnene sai ta õpetajaks Seneca, keda ta aksepteeris kui usaldusisikut. Seneca palkas oma kasvandikule kooliharidust andma kaks õpetajat: Chairemoni Alexandriast ja makedoonlase Alexanderi Aegaest. Tänu nendele kasvas Nero Zenoni ja Aristotelese otsese mõju all ning tundub, et kreeka filosoofia, kunst ja elulaad jätsid ta lühikesele elule sügava jälje. Kuueteistaastaselt abiellus Nero oma ema soovil kolmeteistkümneaastase kasuõe Octaviaga. Nero sai troonile juba seitsmeteistaastasena ning suhtus talle pakutavasse võimu pigem vastumeelselt. Ta ei teinud iial saladust, et keisriamet ei tähendanud tema jaoks midagi. Noorena olid ta eelseisvad kõned varakult ette valmistatud, sest ta oli küll
Ainesidemos kirjutab, et otsustusest hoidumine oli Pyrrhonile reegliks vaid filosoofias, igapäevases elus aga polnud ta sugugi ettevaatamatu. Pyrrhon oli alati rahulik. Kui tema juttu ei kuulatud, siis jätkas ta kõnelemist ka ilma kuulajateta. Noorest peast aga olevat ta olnud üpris elavaloomuline. Sageli lahkus ta kodust ilma kellelegi ütlemata ja hulkus igasugustega ringi." Pyrrhon elas (erinevate andmete järgi) ajavahemikul 360-275 eKr ning oli seega Zenoni (Kitionist) ja Epikurose kaasaegne. Tema kohta on teada, et ta reisis Aleksander Suure sõjaretke käigus Aasiasse, kus kohtus Pärsia nn gümnosofistide ("alasti tarkade") ja maagidega, see tähendab vastavalt dzainistide ja zoroastristidega, kes võisid anda impulsi tema eluhoiaku kujunemisele. Veel mõjutas teda näiteks Demokritose õpetus. Võõrsilt naastes, jäi Pyrrhon resideeruma Elisesse, kus rajas enda filosoofiakooli, mis küll väga suurt populaarsust ei kogunud
selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. · Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt juba Vana-Kreekas. Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. · Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. · Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Eetika on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja
4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele. Zenoni apooriad- Achilleus ja kilpkonn, Lendav Nool. 5.Herakleitos- seda kõigile samat maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, jääb igavest olema, mõõdujörgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva utlena. Tuli- arche-liikuv, kooshoidev. Teine arche- logos-kõne lausumine. 6.Sokratese pööre- üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Vastandas ennast sofistidele-olid prof õpetajad, õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks
ACHILLEUS EI JÕUA KILPKONNALE KUNAGI JÄRELE. 2. Lendav nool ei lenda. Ta lendab näiliselt. Tegelikult on lõputu hulk seisakuid. Lend on näiline. 3. Kuhi: Üks nisutera ei ole kuhi j sa ei saa teha mittekuhjast kuhja, lisades sinna ühe ainsa tera. Kuid juhul kui sa alustad ühe ainsa teraga ja lisad sellele teise, ei ole sul kuhja; ja kui sa lisad veel ühe, ei ole sul kuhja, ja nii edasi...ad infinitium. Nii on võimatu lisada terade lisamisega kuhja. Zenoni filosoofia teene ei seisne selles, et ta eitas liikumist vaid selles, et ta tõstatas küsimuse: kuidas on liikumine puhta mõtlemise seisukohalt haaratav. Ta sureb uhmris surnuks tambituna. Herakleitos Efesosest Sündis aristokraatlikus perekonnas, oli Ateena kuningate soost kuid loobus sellest tiitlist. Oli üksildane, masside põlgaja ja demokraatia vastane. Oma mõttetööski otsib ta omi, seni veel läbimata teid
olemas veel kehatu olemine,ja et kehatu olemise sfääris asubki tõeline olemus. Kuigi enne Platonit ei olnud vana-kreeka filosoofias idealismi tunnetatud ja süstemaatiliselt läbi töötatud õpetuse kujul ja kuigi Platon idealismi rajajana oli originaalne,toetus ta mõte siiski elementidele,mida võib leida Platoni-eelsetes filosoofilistes õpetustes,religioonis ning müstikas. Nende õpetuste osas mängis tähtsat osa eleaatiline,Lõuna Itaalia õpetlaste Parmenidese ja Zenoni filosoofia.Neilt võttis Platon omaks kogu järgneva filosoofia jaoks ülimalt tähtsa erinevuse olemuse ja nähtumuse vahel,selle vahel,mis tõeliselt eksisteerib,ja selle vahel ,mis ainult näib eksisteerivat,aga tõeliselt olemas ei ole.Platon laiendas selle erinevuse kogu uurimisvallale.Ta tegi vahet kauni olemuse ja selle nähtumuse,headuse olemuse ja nähtumuse jne.vahel.Kõige enam tähelepanu pööras ta kauni uurimisele.Selle üle ei maksa imestada,sest
540-470). Oluline kuju teel metafüüsika poole. Parmenides tegeleb samuti oleva alge küsimusega, kuid arendab eeldust, et arche peab olema ainus ja valitsev järeldusteni, mis on teravas vastuolus meelelise kogemusega. Alustab seda, mis juba Anaximandrose mõtlemises sees: dualismi -- mõteldava/tajutava vastuolu. Piiritleb oleva archena vastandina olematule. Mõtlemises vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? 3 teed: et on(tõe tee), et ei ole(käimatu tee), on ja ei ole(doxa). Zenoni Kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn: kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne., lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa? 5
Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Tark on see, kes mõistab. Mõistmist saab ainult tunnetada. Paljuteadmine üksi targaks ei tee. Olemise filosoofia. Elea koolkond On ainult olemine, saamist (muutumist) ei ole. Esindajad: Parmenides, Xenophanes ja Zenon. Parmenides Olemas on ainult üks jagamatu ja liikumatu (muutumatu) olemine. Zenoni apooriad (paradoksid): 3 1) Achilleus ja kilpkonn võidujooks; stardivad samal ajal erinevatest punktidest; kui Achilleus jõuab sinna, kus kilpkonn oli, on kilpkonn juba uues punktis; Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnale järgi. 2) Achilleus; start ja finis; enne terve distantsi läbimist tuleb läbida pool; enne seda poolest pool jne; liikumine ei saa kunagi alata. Olemisefilosoofia
surma (hingeaatomid lendavad ka laiali). Surmahirm on alusetu. Atomistlik filosoofia vabastab in-se hirmust, tagab inimese hingerahu ataraxia (rahutusetus) tuleb surmahirmu ületamisest filosofeerimise kaudu. See on õnne eeldus. Vaja on ka mõõdukas elunautimine: liialdustest hoiduv filosoofiline jõudeelu (see ongi rohi õnne saavutamiseks). Stoitsismile pani aluse Zenon, kes oli Epikurose noorem kaasaegne. Sai oma nimetuse, sest Zenon õpetas Ateenas sammaskäigus (stoas). Zenoni lähtekohad mõnes mõttes vastandlikud Epikurosele, kuid tulemus suht sama. Jumalad on maailmas kõik ära määranud. Kogu maailm aon üks Zeusi poolt juhitud kosmopolis (maailmariik). Kõik toimub Zeusi tahte järgi. In-se hing on osa suurest makrokosmosest, mikrokosmos. Käib täiesti Zeusi poolt ettenähtud reeglite järgi ka hinges. Inimesel on mõttetu saatusele vastu hakata (nagunii ei saa) ja see on ka amoraalne (sest see on jumalst antud, seega hea)
kilpkonn asub punktis A, siis enne kui Achilleus järele · Naeruvääristab inimlikke antropomorfseid) kujutlusi jõuab on kilkonn juba punktis B ja nii edasi ja nii edasi kuni jumalaist. lõpmatuseni. · KÕIGI NÄHTUSTE MITMEKESIDUSE TAGA ON · Zenon Eleast MUUTUMATU OLEMINE · Zenoni filosoofia teene ei seisne selles, et ta eitas · PARMENIDES liikumist vaid selles, et ta tõstatas küsimuse kuidas 525 480 e.Kr. on liikumine puhta mõtlemise seisukohalt haaratav. · Ta on Xenophanese õpilane. · Ta sureb uhmris surnuks tambituna.
Ürgfilosoofiliste ja buddhistlikus filosoofias tuttavate küsimuste juurde jõudis lapsepõlves mitmel puhul. Mõtles näiteks, kas siis, kui maailmas oleks ainult sinine värv, sinine oleks üldse sinine: tundis, et sinine on sinine vaid seetõttu, et on olemas muud värvid. Algkooliõpilasena sai selgeks, et on värvipime daltoonik. See on ehk üks põhjusi, miks see küsimus talle oluline oli. Jõudis oma peaga lähedale ka Zenoni apooriatele. Nimelt küsis endalt, kuidas saab noatera üldse ära lõppeda. Tera läheb aina teravamaks ja veel teravamast saab olla veel teravam. Talle tundus, et sellisel "veel teravam olemisel" ei saa olla lõppu, niisiis ei saa nagu olla lõppu, äärt ka noal. Ometi on teral serv, äär. Midagi ei klappinud. Elas alates 1944. aasta sügisest Tartus Ülikooli tänavas, alguses oli nende aadress Ülikooli 19 2, hiljem 15 2. Ka
Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine.Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane. Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav. Keskpunkt religion. Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem. Olemisefilosoofia. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele.Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise
Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri".Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega:Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud see on talle lihtsalt omistatud. OLEMISE FILOSOOFIA. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eelda saja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise
Anaximenes (u. 585-525) (Anaximandrose õpilane) - temal arche piiritletud, õhk, mis on nii aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest:
Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks. Ta väidab: selleks, et teadmine areneks, peab teadmisi kujundav inimene omama kriitilist suhet oma teadmisesse. Teoreetiline mõtlemine on immanentselt kriitiline mõtlemine. Seda on demonstreerinud juba varasemadki teemad, näiteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes selles, et nad tõrjusid argumenteeritult teiste seisukohti, mis oli oma seisukoha väitmise aluseks. Sokrates lisas sellele juurde ülimalt olulise tunnuse – teoreetiline mõtlemine peab olema kriitiline ka iseenda tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes. Selleks, et inimteadmine areneks, tuleb inimestel teadvustada endale oma teadmiste piire. Teoreetilise teadmise üheks tunnuseks ongi see,
m.a.) Egiptuses kaljurüngaste vahel. Tegelikult Parmenides loogikat siiski ei leiutanud, st arutluste struktuuri kui sellist ta ei käsitlenud. Küll aga põhjendas Parmenides oma filosoofilisi vaateid pikkade arutluste abil. Oletatakse, et Parmenidese väitlusmeetod pärineb kokkupuutest Pütagorase koolkonna matemaatikaga. Parmenidese õpilane Zenon Eleast (5 sajand e.m.a.) astus oma õpetajast sammu kaugemale ja põhjendas Parmenidese vaateid kuulsate Zenoni paradokside ehk apooriate abil, milles ta justkui näitas, et ruumi ja liikumist pole tegelikkuses olemas. Kuulus apooria, mis demonstreerib liikumise võimatust: te väidate, et liikumine on olemas, seega saab kõndida mööda teed punktist A punkti B. Enne punkti B jõudmist peate läbima pool teed, s.o. punkti C. Liikudes punktist C edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed C ja B vahel, s.o. punkti D. Liikudes punktist D edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed, jne jne
Käe poolest on inimene loomast üle Ka tema ei usu müütidesse-sattus ka seepärast löögi alla, aga hullemast hoidis teda Kreeka riigipeast sõber/tuttav Maa meenutab trummi Taevakehad pidid olema hõõguvad kihid, k.a Päike, mis polevat suurem, kui Peloponnose poolsaar (üks osa Kreekast) III Aatomiõpetus e atomism Atomos e jagamatu Selle õpetuse kohaselt maailm koosneb jagamatutest osadest-aatomitest. Rajajaks peetakse Leukippost a) Zenoni (Eleast) õpilane b) Ei pannud midagi kirja, hiljem ta nagu unustatud, kaheldi, kas selline inimene üldse elas. Infot tema kohta saadi tema õpilaselt Demokritos'lt c) Maailm koosneb aatomitest ja tühjusest nende vahel ning see tühjus võimaldab aatomitel liikuda-aatomite põhitunnus liikumine. Kuulsaim atomist on Demokritos 9
koosneb millestki, mis on segu kõikidest ürgelementidest ja mida ei saa piiritleda, määratleda - APEIRON`ist. Anaximandros oli teadaolev esimene maailmakaardi koostaja ja kosmoloogia, mis asetas maa päikesesüsteemi keskele, samuti üldise evolutsiooniteooria sõnastaja. Mileetose koolkonnas valitseb ka veel MÜTOLOOGIA. Veel on eelsokraatikud ELEAATIDE koolkond, kuhu kuulusid Parmenides, Xenophanes, Zenon jt. Elea koolkonda peetakse ontoloogia alusepanijateks ehk õpetusele olemisest. ZENONi teosed on tema PARADOKSID ehk apooriad (kr k < ´väljapääsmatu olukord`) ehk loogilised kimbatused. Arutuskäik, mis viib ootamatute lahendusteni. Tuntuim neist vast “Achilleus ja kilpkonn” , kus Achilleus jookseb võidu kilpkonnaga, kuna aga kilpkonnale on antud edumaa, ei jõua talle Acilleus järele, isegi kui ta on kiirem. Järeldus: liikumist ei olegi tõepetuse kohaselt olemas. Olemine on paigalseisude summa.
liikumiste omavahelisel võrdlemisel. Aeg järjestab sündmused omavahel varem või hiljem toimunuteks. • Üks meeter sekundis-Üks meeter sekundis on sellise keha kiirus, mille asukoht muutub ühe meetri võrra ühe sekundi jooksul. Ülesanded • Reaktiivlennuki kiirus on kaheksa kümnemiljondikku absoluutkiirusest. Kui mitu kilomeetrit tunnis see on? • Miks Zenonil ei tekkinud küsimust, kumb suurus tuleb enne määratleda: kas kiirus või aeg? • Pange võrratusena kirja Zenoni väide, et kilpkonna algse edumaa ja tema poolt hiljem läbitud teepikkuste summa osutub alati suuremaks Achilleuse poolt läbitud teepikkusest. • Kui aeg on kõigest ühe vaatleja kujutlus, miks me siis põhikooli füüsikas kunagi ei täpsustanud, millisest vaatlejast on jutt? Põhjuslikkus ja juhuslikkus • Füüsika uurib loodusobjektidega toimuvaid nähtusi. Nähtus ehk protsess tähendab millegi muutumist
Senecat ja Lukianost. Ajajärgu proosa on peamiselt erialane: meditsiin, matemaatika, füüsika, astronoomia, ajalugu (Polybios, "Maailma ajalugu", 5 algusraamatut 40st säilinud. Oli mõjutatud Thukydidesest.) 55. Stoikude koolkond ja õpetus Stoikude koolkonna rajajaks oli Zenon Kitionist (~336-264), (Avrametsa andmetel 355-262); küünikute esindaja Kratese pooldaja. Tegutses koos Stiphoniga. Koolkonna nimetus, erinevalt nt. skeptikute omast ei peegelda õpetuse sisu. Zenoni mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvas sammaskojas (stoa) ja arutlusi esitati seal edasi-tagasi kõndides. Inimesed vältisid seda paika, kuna just seal olid pärast Peloponnesose sõda (404 e. Kr.) võimu haaranud türannid pol. vastaste üle kohut mõistnud. 403. demokr. taastati, kuid Stoa jäi nende sündmuste tunnistajaks. Polise kodanikud vältisid seda kohta, kuid mitteateenlasest Zenonil polnud süngeid mälestusi, ka puudus tal mittekodanikuna õigus kooli jaoks maad osta
-) Arvas, et on lõputult ajahetki, kus inimene seisab, inimene ei liigu, ei muutu! -) Temalt on pärit algne loogika, mida hakkas Aristoteles edasi arendama. -) Parmenides ütles, et meie mõtlemine (vaim) ja olemine on identsed. -) Uskus veel, et meie meeled petavad meid, kuid mõistus paljastab tõe. -) Substants (sub all; stagere seisund) see, mis on mingi seisundi all ehk mis on asja olemus, alg idee. * Zenon Eleas (490-430 eKr) kirjutas Zenoni apooriad, mis räägivad dihhotoomiast ehk mitmest kahest vastandlikust asjast. Nt kirjutas ta: -) Achilleus ei saa kunagi kilpkonna kätte, kui kilpkonnale edumaa anda, sest Achilleus väsib, mida lähemale ta jõuab, kuid kilpkonn liigub samuti pidevalt edasi. -) Lendav nool ei lenda, sest teekonna saab jagada mitmeks erinevaks punktiks ning seega me ei näe noolt lendamas vaid tema erinevates asukohtades seismas.
Platoni järgi peetakse koolkonna asutajaks Xenophanest, Jooniast LõunaItaaliasse emigreerunud filosoofi. Tegelikuks asutajaks on aga pigem Parmenides. Selle kohta, kas Parmenides oli Xenophanese õpilane, tunnistused kindlat vastust ei anna, Diogenes Laërtiose järgi oli ta Xenophanese "kuulaja" (akousts). Parmenidese kohta tavatsetakse öelda, et ta rajas loogika, Russel vädab, et tegelikult rajas ta metefüüsika, mis põhineb loogikal. Xenophanese, Parmenidese, Zenoni ja Melissose sidumisest Elea koolkonna nimega ei tohiks veel julgelt tuletada nende filosoofide ühtset doktriini. Parmenidesest on olnud vahetult mõjutatud veel teisedki filosoofid või filosoofilised koolkonnad (nt. Empedokles, Anaxagoras, Demokritos). Parmenides ja Zenon kuulusid mingil ajal pythagorlaste liitu. Abderiidid Demokritose filosoofia põhineb Leukippose atomistika ja pythagorlaste õpetuste edasiarendamisel
Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnast mööda. Vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Siin tekib 1 paradoks praktilise mõistusega. N : lendav nool tegelikult ei lenda, lendab vaid näiliselt. Nool asub igal ajahetkel kindlas punktis, punkte on lõpmatu arv. Näiline liikumine on 2 ajahetkede summa (nagu film). Nool on, aga lendu ei ole. Tegelikult Zenon ise ka ei uskunud, et Achilleus kilpkonnast mööda ei saa, tahtis ainult vastuolu näidata. Zenoni surm - tambiti uhmris surnuks. HERAKLEITOS (u.544-483) Pärit Efesosest. Kõik voolab, liigub. Mingisugust seismist ei ole. Linnarahvas on rakendamata mõtlemisega magajad. Teos "Loodusest", millest säilinud umbes 30 fragmenti. Hüüdnimeks Tume, Hämar. Esimesi õhtumaiseid erakuid. Otsib ühte printsiipi ümbritseva kirjeldamiseks. "Ühtne on muutumine." "Ma ei saa kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda" (jõgi on muutunud ja ma ise ka)
mistõttu võib arvata, et vaesed võtsid polise juhtimisest osa varasemast vähem. Ateena teatri- ja filosoofiatraditsioonid jätkusid, kuid neiski valdkondades võib näha märke inimeste vähenenud huvist poliitilika vastu. Uus-Atika komöödia tuntuima esindaja, 3. sajandi esimesel poolel kirjutanud Menandrose looming käsitles varasemast poliitilisest komöödiast erinevalt perekonna ja argielu temaatikat. Tema kaasaegsete filosoofide Epikurose ja stoitsismi alusepanija Zenoni meelest tagas õnne häirimatus ja pääs inimlikest kannatustest. Esimese jaoks või selleni jõuda surmahirmust vabastava mõtisklusega, teise jaoks aga leppides saatusega ja täites jumalaist määratud kohust. Suuremad Kreeka riigid ei leppinud Makedoonia hegemooniaga. 260datel aastatel liitusid Ateena ja Sparta Egiptuse kuninga Ptolemaios Philadelphose toel ühiseks võitluseks ning vallandasid nn Chremonidese sõja (sai nime Ateena juhtiva riigimehe järgi)
Mis on sellise jada kõikide liikmete summa? 132 Kuna kokku on sellises jadas liikmeid lõpmata palju, võiks ju arvata, et seda sum- mat ei annagi hästi arvutada – ta võiks ju ka olla lõpmatult suur, nii suur, et teda ühe arvuga väljendada ei saagi. Selgub siiski, et tegemist on alati lõpliku ning tihti isegi mitte väga suure arvuga. Selle probleemiga on tihedalt seotud ka vanakreeka filosoofi Zenoni jada paradoks, mis väidab järgmist: kui aeglasemale startijale on antud võidujooksus edumaa, siis ei saa kiirem jooksja kunagi aeglasemast jooksjast ette jõuda. Nimelt enne, kui kiirem jooksja aeglasest möö- dub, peab ta esiteks jõudma punkti, kust aeglasem alustas. Selleks hetkeks on aga aeglasem jooksja juba edasi, järgmisesse punkti
annaabi.ee 
