Filosoofia (0)

MIS ON FILOSOOFIA?
Tuletatud:
philo – armastama
sophia – tarkus
Filosoofia sündis antiik-kreekas VI saj. e.Kr.
Bertrand Russell on öelnud, et:
Filosoofia on ei kellegi maa teaduse ja teoloogia (usuteaduse) vahel. Teoloogiale sarnaselt on filosoofia spekulatiivne, käsitledes küsimusi, millele teadus ei suuda vastata. Teadusele sarnaselt tugineb filosoofia inimmõistusele, mitte autoriteedile.
Eesmärk on teoreetiline, saada maailmas aru teoreetiliselt, mitte praktiliselt. Seepärast on filosoofeerimiseks vaja:

• Esiteks tõusta kõrgemale igapäeva muredest ja kirgedest.
  
• Teiseks peab olema tugev soov maailma mõista, niivõrd kui see võimalik on.
  
• Kolmandaks tuleb jagu saada eelarvamustest ja maailma vaate piiratusest, ja tuleb õppida mõtlema lihtsalt inimesena , mitte aga teatud grupi liikmena.
  

Järeldus: Ideaalne oleks kui me suudaks mõelda Marsi elanik või liblikas .
Niikaua on iga küsimus fiosoofiline kuni teadus ei suuda talle täpselt vastata. Siit jääb mulje, et teaduse arenedes, filosoofiliste probleemide arv kahaneb – see on positilistlik mõtteviis. Teistsuguse lähenemise järgi säilitab filosoofia iseseisvuse ka tulevikus.
Kõik küsimused võib jagada kolme liiki:

• küsimused, millele saab anda vastuse kogemuse põhjal, kas praegu või tulevikus (nt kas Eestis elavad kauem mehed või naised – mis on selle põhjuseks), ka igapäeva elu tekitab küsimusi, millele saab vastata kogemuse põhjal;
  
• küsimused, millele saab vastata deduktiivse arutlemise abil, lähtudes teoreemidest ja arutlustest (nt kohtuniku arutlused , lähtudes õiguaktidest);
  
• küsimused, millele ei saa vastata ei kogemuse ega deduktiivse arutlemise põhjal. ( nt kas elul on mõte, kas minevik eksisteerib, mis on õige ja ebaõige, mis on õnn).
  

Kokkuvõtteks võib naljaga pooleks öelda, et kõik filosoofilised küsimused taanduvad tegelikult kahele:

• Mida see tähendab? See nõuab iga väite ja küsimuse puhul filosoofilist analüüsi.
  
• Kust sa tead? See nõuab väidete põhjendust.
  

FILOSOOFIA VÄÄRTUS
Võib öelda, et peale instrumentaalsete väärtuste (vahendid millegi saavutamiseks – nt raha) on ka väärtused omaette ehk iseseisvad väärtused. Filosoofiaga tegeletaksegi filosoofia enda pärast, sest ta pakub naudingut – tekitab uusi huvisid ja eneseteostamise võimalusi. Teiseks on praktiline väärtus – filosoofiline analüüs aitab paremini mõista üksteist ja ka iseennast , suunab meid kriitiliselt suhtuma oam arusaamadesse, ning selle abil muudab meid tolerantsemaks teiste (arusaamade) suhtes.
FILOSOOFIA VALDKONNAD

• Metafüüsika – tegeleb olemise lähteprintsiipide ja algpõhjustega (nt keha ja vaimu probleem – kas on olemas materiaalne keha ja mittemateriaalne hing ehk vaim)
  

• Epistemoloogia – uurib, kuidas tekib teadmine – tunnetusõpetus.
  

• Mis on teadmine?
  
• Mis on teadmise allikad – meeled, mõistus, intuitsioon või ilmutus?
  
• Mis on tõde?
  

• Aksioloogia ehk väärtusõpetus – uurib esteetliste ja eetiliste väärtuste olemust ning nende põhjendamise võimalust (nt milline on moraalselt õige käitumine, kuidas põhjendada oma kõlbelisi seisukohti ja käitumist).
  

Ühiskonna- ehk sotsiaalfilosoofia – uurib inimühiskonda, suhtlemise ja ühiselu aluseid, ka tänapäeval on aktuaalne Aristotelese väide, et inimene on ühiskondlik olend ja kuna meie eesmärgiks on õnnelik elu, lasub ühiskonnal suur vastutus. Avalik võim peab looma tingimused õnnelikuks eluks. Millised on vabadusepiirid? Mis kaalutlustel võib piirata inimese vabadust? (J.S.Mill. Vabadus.) Demokraatia ja polüarhia probeem. Võrdsuse probleem. Eliidi teooriad. Feminism . Anarhism.

Rakenduseetika – viimaste aastatekümnete üks huvitavamaid filosoofia valdkondi. Naise õigus abordile. Eutanaasia (keha surm) probleem. Loomade õigused. Kloonimise probleem.
FILOSOOFIA AJALUGU
EELKLASSIKALINE ANTIIK-KREEKA FILOSOOFIA
Filosoofia tekkis 6. saj e.Kr.
Eelduseks oli mõtlemise vabanemine mütoloogiast. Otsiti vastust küsimusele, kuidas maailm on korrastatud – neid huvitas kosmoloogiline( kosmos - korrastatus) huvi: mis on algaine , kuidas moodustuvad teised ained...jne (arche - ürgalge ehk aine). Iseloomustab ka hülosoism ehk looduse hingestamine.
Säilinud on filosoofiast üksikuid katkeid, mida püütakse tõlgendada. Kasutati dialoogi või küsimus-vastus vorme.
Koolkonnad :

Mileetose koolkond VI saj e.Kr.
Thales – pidas algaineks vett. Hakkas välja töötama kategooriaid ehk mõisteid. Küsimus-vastus vormis.
Näiteks:
Mis on kõige suurem? V: Selleks on ruum, sest ruum sisaldab kõike.
Mis on kõige üldisem? V: Lootus, sest see on ka nendel, kellel mitte midagi muud ei ole.
Anaximandros – Thalese õpilane. Väitis, et algaineks on apeiron ehk midagi piiritlematut ja määratlematut. Väitis , et loodus, s.h inimene, elab võlgu, ning hävimise ja surmaga maksame kinni kõik oma eksimused ja vead – st et eksisteerimine on võlg, mis tuleb tagasi maksta. Tema käsitlus on antropomorfne – inimese keskne (andros – mees, kreeka keeles).
Anaximenes – tegi arche osas tagasisammu pidades selleks õhku, kuid kirjeldas esimesena seda, kuidas kvantiteedi muutumine toob kaasa kvaliteedi muutumise (nt õhu hõrenedes tekib tuli, õhu kokku tõmbumisel aga vesi ja maa)

Pütaagorlased (Pytagoorlased)
Nemad pidasid archeks arvu – kogu maailm on arvulistes suhetes, arv ei valeta, arvuga võib tähistada ka geomeetrilisi sümboleid, ka kõlbelisi väärtusi saab väljendada arvudega (nt ruutarvud väljendavad õiglust, sest seal korrutatakse võrdne võrdsega, mis omakorda väljendab põhimõtet, et samale tuleb vastata samaga.
Nad nägid ka seda, et maailm koosnes vastanditest:
Paariarvud Paaritud arvud
Piiratud ehk täiuslik arv Piiramatu arv
Nt hea ja halb? Nt naine ja mees?
Tegemist on omapärase arvude müstikaga. Nad ei osanud näha ka arvude üleminekut ühest teiseks (nt vihkamisest võib saada armastus ja vastupidi).

Eleaadid
Parmenides (540-515? e.Kr) – pidas archeks olemist ennast, sest olemine ei saa tekkida ega hävida, ta jääb aga alati olevaks. Siit teeb ta järelduse, et looduses ja inimeste elus puudub muutlikkus – puudub liikumine. Ta sattus tegeliku eluga vastuollu, kus liikumine on ju olemas, ja siis ta muutis on seisukohta väites, et liikumine ja muutumine toimub näivas maailmas ehk meeltega tajutavas maailmas, tõeliselt pole seda aga olemas.
Zenon (490-430 e.Kr) – töötas välja rea apooriaid ehk mõtteraskusi, millega püüsid tõestada, et liikumist ei toimu.
Nt „ Nool “: Ükskõik kuskohas lendav nool ka ei asuks, asub ta alati mingis punktis. Kui nool on mingis punktis, siis ta ei liigu, sest võimatu on olla mingis punktis ja samal ajal ka liikuda . Järeldus: nool ei liigu.

Füüsikud (V saj.)
Herakleitos (535-475 e.Kr) tema iseloomlikuks jooneks on ettekujutus maailmast, kus toimub pidev liikumine ja muutumine. Väljendas seda aformismiga: „Samasse jõkke ei saa astuda 2 korda“. Seda lühendatakse ütlusega – KÕIK VOOLAB. Kui peame silmas inimest, siis „oleme ja ei ole“. Teiseks iseloomulikuks jooneks on mõte, et maailm on üleüldine võitlus, võib imetleda tema oskust kirjeldada loogika seaduspärasust, et maailmas toimub pidev vastandite võitlus ja üleminek ühelt vastandilt teisele. Nt väsimus teeb meeldivaks une või halb toob esile headuse.
Empedokles (490-430 e.Kr) tegi teadusliku avastuse, mis püsis uue aja alguseni . Ta leidis, et algaineid on neli : VESI, ÕHK, MAA, TULI. Ained tekivad algainete ühinemisel ja hävimine toimub algainete eemaldumisel.
Ta töötas välja ka I evolutsiooniõpetuse – elu tekkimise:

Armastuse ajendil algained ühinevad ja tekkisid elusad tombukesed, mis kaua ei eksisteerinud.

Tekkisid elundid , mis hakkasid korrapäratult kombineeruma – koletiste ajajärk.

Elundid hakkasid kombineeruma korrapäraselt, tekkisid elusolenditest, mis olid aga ühest soost ja ei saanud paljuneda.

Tekkisid sugupooled ning elu hakkas arenema.
Siin on peidus elu evolutsiooniline arenemise idee ja varjatud kujul ka olelusvõitlus (olendid, kes ei suutnud keskkonnaga kohaneda surid välja).
5. Atomistika (aatomiõpetus)
Demokritos tahtis panna piiri algaine jagatavusele ja tegi geniaalse oletuse, et algosakeseks on aatom (tõlkes: jagamatus). Aatomid on lõputus langemises liitavad seejuures üksteisega ja lähevad lahku. Aatomite ahelatest tekivadki ained. Ühinemine toimub konksude abil. Ka inimese hing on kerakujuline tuleaatomite ahel. Kera oli ideaalkujund. Tuleaatomid seepärast, et kui hing on olemas, siis on keha soe. Surma pole vaja karta, sest surm ei ole midagi muud kui hingeahela lagunemine , mis toimub märkamatult.

Sofistid V saj. e.Kr.
V saj. Oli Ateenas demokraatia õitseaeg, iga kodanik, kes tahtis poliitikas osaleda pidi valdama retoorikat e. kõnekunsti ja dialektikat ehk võitluskunsti. Tekkis vajadus vastavate õpetajate järele ja nendeks olidki sofistid, kes said ka õpetamise eest tasu. Kui õpetaja saab õpetamise eest palka, siis ta on vaimne prostituut. Nad olid relatevistid väites, et tõde pole olemas, sest igale väitele võib esitada vastuväite, mis on samaväärne. Arendasid edasi grammatikat ja ka loogikat ning töötasid välja terve rea sofisme ehk sõna väänamisi. Sarvik ! - Kas sa oled kaotanud sarvi? (Ainult vastus ei või jaa). Ei (vastus reeglina), siit järeldus kuna sarvi kaotanud ei ole, järelikult sarvekandja ehk sarvik.
KLASSIKALINE ANTIIK-KREEKA PERIOOD
Sokrates (469-399 e.Kr) Ta ise ei kirjutanud ühtegi rida ja tema mõtteid tunneme tema õpilaste tööde järgi, eriti Platoni töödest. Ta oli esimene filosoof , kes ütles, et filosoofia ei pea tegelema loodusega vaid inimhingega ja peab õpetama vooruslikult elama.
Sokratese tarkus – tarkus seisneb selles, kui inimene teadvustab endale oma mitteteadmist, saab aru kui vähe me tegelikult teame – kui vähe me maailmast teame.
Sokratese meetod ehk dialektia so vestluskunst, arukus vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemuseks oleks probleemi sügavam mõistmine.
Kasutas 4 võtet:

• IROONIA . Peaeesmärgiks oli näidata väitluspartneri mitte teadmist. Selleks mängis ta lihtsameelset lollikest, kuid kavalate küsimustega ajas kaaslase ummikusse.
  
• ÄMMAEMANDA KUNST . Ta uskus, et kõik teadmised on inimesel sünnist saati olemas hinges ja õpetaja ülesandeks on need suunavate küsimustega välja tuua.
  
• MÄÄRATLUSE OTSIMINE. Ta oli seisukohal, et kui inimene midagi teab, siis ta peab oskama ka seda defineerida ehk määratelda.
  
• INDUKTSIOON. Definitsiooni tuvastamiseks tuleb kasutada induktsiooni, nt. teha üksikute näidete põhjal üldistusi. Nt ilus naine, ilus ilm. Mis on ilus?
  

Platon (427-347 e.Kr) aristokraat . Tema kooli nimeks oli akadeemia.
Õpetus ideedest
Tema arvates on olemas meeleline maailm, kuid see on mittetõeline olemine, sest siisn toimub pidev sünd, areng ja hävimine. Pole midagi püsivat st so mittetõeline maailm. Tõeliseks olemiseks on ideede maailm, sest ideed on muutumatud. Inimene võib hävida, aga ilu mõiste säilib. Ideed luuakse ühe korraga, selleks, et idee kehastuks asjas või inimeses on vaja mateeriat,ideed ja kolmandaks on vaja jumala ehk demiurgi abi. Samas on asjad ja inimesed oma ideede kahvatud koopiad .
Tunnetusõpetus (Hingede rändamise teooria)
Algab hingede rängamisega – kõik hinged loodakse ühekorraga. Iga inimhing asub omaette tähel. Enne kehasse asumist käib hing ideede maailmas kust ta saab teadmisi ja seejärel asub kehasse. Ühed on targemad seepärast, et targemate hinged olid ideedemaailmas kauem, rumalatel aga vähem. Seda tunneb ära sellest, et targa inimese hing on kergem, ta suudab lennata , tiivustada, tõusta taeva poole. Teadmiste väljatoomiseks on vaja meeldetuletamist ehk anamneesi (õppimist) ja ka õpetaja abi.
Aristoteles
Tema andis esimese teaduste jaotuse jagades need kolmeks:

• teoreetilised teadused – loodusteadused, filosoofia
  
• praktilised teadused – poliitika
  
• loomingulised teadused – luule, muusika.
  

Teda peetakse ka loogika rajajaks. Töötas välja süllogistika põhimõtted ehk järelduste tegemise põhimõtted. Ta pidas loogikat mitte teaduseks vaid abivahendiks. Loogika alla kuulub ka tema õpetus kategooriatest ehk üldmõistetest, mis on omased kõigile nähtustele ja asjadele: substants (üldmõiste – koer, inimene), kvantiteet, kvaliteet, relatsioon (suhe-pikem, raskem, kergem).
Aristotelese metafüüsika – ta oli nõud Platoniga selles, et asjade ja nähtuste olemuseks on ideed sest ideed saab väljendada selgete mõistete abil. Kuid annab ideele teise sisu. Idee asemel kasutab ta sõna vorm. Mateeria on ilma vormita kaootilne mass, millel pole sisu ega mõtet. Idee korrastab ja vormib kaootilist mateeriat ja nii tekivadki asjad. Ta väidab, et idee ehk vorm peitub mateerias endas võimalikkusena. Nt puu mateerias peituvad võimalusena laua idee, tooli idee, kapi idee jne. Ta eristab kahesugust olemist. Olemine võimalikkusena ja olemine tegelikkusena. Tekkimine on seega üleminek võimalikkuselt tegelikkusele.
Aristotelese eetika – see ei ole normatiivne õpetus, st ta ei ütle, mida tuleb teha või mida mitte vaid kirjeldab õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Elu eesmärgiks on õnnelik elu. Selle all mõistab ta vaimset tööd. Inimesena on vaja hoolitseda ka keha eest, kuid niipalju, et ei oleks vaja kehale erilist tähelepanu pöörata. Inimese teod on vabatahtlikud ja nende eest tuleb ka vastutada. Sunnitud tegude eest ei pea. Teadmatuses tehtud tegude eest aga vahel küll. Voorused jagab ta kahte rühma:

• ratsionaalsed ehk mõistlikud voorused
  
• eetiline loomutäius ehk kuldse kesktee otsimine
  

Voorus: loomutäius: pahed 
(kuldne kesktee) liialdus: puudus:
hirm vaprus argus hulljulgus
raha andmine mõõdukas raiskamine koonerdamine
KLASSIKA JÄRGNE PERIOOD
Küünikud (jõhkralt avameelne, kõigi üle irvitav).
Nende ellusuhtumise aluseks oli väljapääasmatuse tunne, oma šokeeriva käitumisega välejndasid nad põlgust kaasaegse ühiskonna suhtes. Väitsid, et ametliku moraali varjus tehakse alatusi. Maailma muuta ei saa, muuta saab aga oma suhtumist . Tuleb luua oma väärtused ja siis saab sisemise vabaduse. Inimene muutub siis, kui ta pole rahul ühiskonnaga, ei looda, et midagi saab paremaks muuta ja kindlasti peab olema kõrge enesehinnang . Püüdsid elada looduselähedaselt. Nt DIOGENES – elas tünnis, ei hoolitsenud enda eest. Neid salliti, sets nad ei kutsunud võitlema ühiskonna vastu.
Skeptikud (kahtleja)
Vaatleb, uurib ja jätab otsuse tegemata. Nende arvates tõde on olemas, kuid kättesaamatu, sest igale väitele võib esitada võrdväärse vastuväite. Eriti tuleb hoiduda väitmast midagi asjade olemise kohta, küll aga esitada väiteid nähtuste kohta. Tegemist ei ole koolkonnaga vaid mõtteviisiga. Oma suhtumist põhjendasid nad troopidega:
1. troop : erinevad elusolendid tajuvad maailma erinevalt.
2.troop: erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt.
3.troop: meeleorganite andmed on erinevad (välimus).
4.troop: maailma tajumine sõltub meie seisundist.
Stoikud (stoitsism)
Eetika. Maailma muuta ei ole võimalik, sest kõik inimese elus on paratamatu. Kui inimene mõistab paratamatust, siis saavutab ta seesmise vabaduse. Muuta tuleb oma suhtumist maailma.
See, mis inimese tahtest ei sõltu, ei ole hüve ega kurjus , ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt ehk stoilise rahuga ehk apaatiaga (apaatia – tundetus, stoikud mõtlesid apaatia all mõõdukat rõõmsameelsust, tegelikult tundetust nad ei pooldanud). Sellised neutraalsed nähtused on: elu, surm, tervis, ilu, inetus , rikkus, vaesus .
Tõelised hüved on arukus, tarkus, intelligentsus , mehisus, õiglus. Kurjuseks on vastavalt lollus, ebaõiglus, arutus. Nende eetika on saatusele allumise eetika. See tähendab, et mõistlik inimene soovib saatuselt seda, mis nagunii tuleb.
Tuleb olla kõrgemal igapäeva muredest -> „Tuleb olla nagu kalju keset möllavat merd!“ on üks filosoof öelnud.
Nendelt on pärit ka praktiline elureegel: Kui mingi tegevus on paratamatu, tuleb see muuta endale võimalikult meeldivaks.
Epikurose eetika – on esimene eetika õpetus, mis on selgelt hedonistlik. Hedonism väidab, et inimese õnn peitub naudingutes. Väitis, et inimese õnn on suhteline ja ebakindel, seepärast peame teadma, mille poole püüelda ja millest hoiduda – püüelda tuleb naudingute poole ja hoiduma kannatustest. Kusjuures hullemad on hingelisemad kannatused. Peab saavutama hingerahu ehk ataraxia . Vahel tuleb mõnest naudingust loobuda teades, et sellele järgneb maksimaalne nauding . Sageli tuleb valida kannatus kui tead, et sellele järgneb nauding. Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingute seisukohalt – hea on see, mis soodustab naudinguid. Epikuros oli paratamatuse vastu, väitis, et inimene on oma mõtetes ja valikutes vaba.
ÜLEVAADE KESKAJA FILOSOOFIAST
I Seotud religiooniga
Märksõnad:

Jumala kesksus – elu allikaks on jumal, kõlbluse allikaks jumala teenimine ja jäljendamine

Kreatsionism – jumal lõi maailma eimillestki

Providentsialism – jumal valitseb maailma ja inimese üle, kõigil sündmustel on tagamõte.

Revelatsionism – kõige usaldusväärsem tõdede allikas on jumalik ilmutus
Keskaja algust filosoofias tähistab see, et filosoofia kaotas oma iseseisvuse, muutus teoloogia orjaks või teenriks (sisuliselt abivahendiks). Filosoofia all mõisteti teoloogiat. Positiivseks oli see, et filosoofia säilis kultuuripildis, muidu oleks ta võinud kaduda.
Hiliskeskajal muutus probleemiks, kuidas vabastada filosoofia religiooni eestkoste alt, seejuures viimast alavääristamata.
Esmalt tekkis kahe tõe teooria, selle järgi on teoloogia ja filosoofia (teaduse) tõed teineteisest sõltumatud. Filosoofia tegeleb loomulike sündmuste ja asjadega, ja tugineb inimmõistusele, teoloogia aga üleloomulike asjadega ja tugineb ilmutusele. See õpetus nimetati hiljem ümber „õpetuseks kahest raamatust“. Üheks raamatuks oli Piibel ja teiseks peeti loodust, mida peab oskama samuti lugeda (see ettekujutus tekkis juba antiik-ajal). Kusjuures mõlema raamatu autoriks on jumal. See tõigi kaasa filosoofia iseseisvuse.Samas muutus ka teoloogia ratsionaalsemaks ja filosoofilisemaks. Usuteadlased ehk teoloogid, mungad , õpetajad.
II Retrospektiivsus
Retrospektiivsus väljendus veendumuses, et mida vanem ja algupärasem mingi käsitlus on, seda tõepärasem ta on. Inimese üle valitsesid autoriteedid ja kõige suurmaks autoriteediks oli Piibel – ainuke ja kõikvõimalike tõdede allikas, mis on antud kõikideks aegadeks. Uuendusi peeti hukatuslikuks ka tõest taganemiseks. Ketserid – need, kes panid jumala tõed kahtluse alla, põletati tuleriidal. Kuna Piiblit on väga raske lugeda, siis tekkis elukutseliste Piibli asjatundjate kiht ehk eksegeedid, kes olid elukutselised Piibli lugejad ja tõlgedajad. Ka nende tekste oli raske lugeda ja tekkisid veel eksegeetide eksegeedid. Autoriteetideks olid veel kirikuisad, usutegelased, kes mängisid rolli kiriku usutegevuse kujunemisel. Nt Augustinus – viis kokku antiik-filosoofide tööd ja kristliku maailmavaate (Platon, Aristoteles – toodi au sisse). Tekkis ka viide autoriteedile – lad.k. magister dixit. Mõistet plagiaat ei tuntud, sest sageli kirjutati ümber autoriteetide töid tervikuna , lisati oma mõtteid ja autoriks määrati veel autoriteet.
III Õpetuslikkus ja kasvatuslik suunitlus
Kõik teoloogid olid ka õpetajateks ja raamatuid kirjutati õpikutena, kusjuures arvati, et nad jäävad püsima sajanditeks. Tähtsustati loogikat. Õp hinnati eruditsiooniPedagoogis meisterlikkust aga õpilastes hoolikust ja vastuvõtlikkust.
Usu ja mõistuse vahekorra probleem
Kas usk ja mõistus on ühitamatud ja kumb on tähtsam? Tekkis kolm seisukohta:

Usun, sest see on absurd . Inimmõistus on oma võimetelt piiratud ja kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks. Järelikult, mida absurdsem asi tundub, seda tõepärasem see on ja seda rohkem peab sellesse uskuda .

Usun, selleks, et mõista. St et ainult usu läbi valgustatud mõistus on suuteline arusaama usutõdedest. Kui inimene on saavutanud ususeisundi, siis ei räägi usutõed talle ka vastu ja tekib usu ja mõistuse harmoonia, kuigi mõni usutõde võib käia üle jõu. Nt jumala kolmainsus (kuidas Maarja jumalast rasedaks jäi, kuidas saab olla ühes isikus isa-poeg-Jumal).

Mõistan selleks, et uskuda. Selle seisukoha pooldajad arvasid, et inimmõistusel on tähtis osa usuküsimustes. Psühholoogiliselt on see kõige vastuvõetavam, sest me saame uskuda ainult seda, mida mõistame.
UUSAEG
Iseloomulikud jooned
Uusaja mõiste tuli kasutusele 15.-16. sajandil Itaalia humanistide poolt, kes tahtsid end eristada keskajast. Uusaja filosoofia hõlmab 17.-19.sajandit, kuid piirid on väga tinglikud. Hakkasid arenema teadused, eesmärgiks uute teadmiste hankimine . Selleks, et muuta inimest looduse valitsejaks.
Filosoofias hakkas arenema eelkõige tunnetusteooria , mis on tunnetuse lähtealuseks. Siin tekkis kaks seisukohta – ratsionalism , mis pidas lähtealuseks mõistust, ja empirism, mis pidas lähtealuseks kogemust. Hakati vaidlema küsimuse üle, mis on tõde?, kas see on üldse olemas?.
Ratsionalism
Rene Descartes (1596- 1650 ) on tuntud ka matemaatikuna, leiutas analüütilise geomeetria . Tema filosoofia eesmärgiks on leida tõsikindel teadmine, millel on kaks omadust:

• esiteks nad on paratamatud, mitte juhuslikud. Nt 3x3=9.
  
• teiseks tõelised teadmised on üldkehtivad. Kõiges muus tuleb kahelda.
  

Filosofeerimisel tuleb kinni pidada õigest meetodist:

• esiteks iga probleem tuleb jagada alaosadeks, sest neid on kergem lahendada;
  
• teiseks tuleb alustada kergematest küsimustest ja üle minna raskematele;
  
• kolmandaks uurimisvaldkonnast tuleb koostada faktide ja avastuste loetelu, mis aitab probleemi lahendamisele kaasa.
  

Süstemaatilise kahtlemise meetod – kõiges, milles saab, tuleb kahelda. Kahtlemine on meetod tõeotsingul.
Oli autoriteetide vastane, sest nende kaudu ei muutu miski tõeks. Ka autoriteedi arvamused vajavad tõestust. Ta leidis, et meeled ja tajud petavad meid. Tõestuseks toob uneargumendi. St et meie meeltes puudub mehhanism või abivahend , mis ütleks meile, et see on ainult uni, mitte reaalsus. Võib olla ka nii, et me oleme kellegi mängukanniks, kes tekitab meis kujutlusi või tajusid. Selleks võib olla Jumal, kurivaim, Marsi elanik. Tekib küsimus, mida ma tõsikindalt tean, millele saan toetuda, ükskõik kui kaval see „kurivaim“ ka ei oleks. Kujutlusi ja tajusid saab meis tekitada ainult siis kui me oleme olemas mõtleva olendina. See geniaalne üksikidee on kogu tema filosoofia aluseks. Cogito , ergo sum – mõtlen, järelikult olen olemas. Uskus ka kaasa sündinud ideedesse. Üheks oli jumalaidee, see on ülim täiuslikkus. Kuna inimene on ebatäiuslik olend, ei saa ta välja töötada jumalaideed, mis on ülim täiuslikkus. Uskus, et ka tema idee cogito, ergo sum, on samuti kaasasündinud.
Keha ja vaimu probleem:
Hing on mõtlev ja ainult mõtlev mittemateriaalne substants (kategooria, asja olemus). „Mina“ eksisteerimise aluseks ongi mõtlemine. Hing ei ole ruumiline ega materiaalne, mis erineb täielikult meie kehast. Meie teadmised hingest on suurema kehtivusega , kui teadmine kehast. Hing on ka ilma kehata see, mis ta on. Hing mõtleb ka unes ja loomulikult on hing primaarne. Kus hing annab kehale käsklusi? Descartes väitis, et hing puutub kehaga kokku käbikehas (ajus). Toob filosoofiasse sisse üksiku inimese hinge – nim. „mina“ subjektiivse mõjutuse. See mõte on mõjutanud ja tänapäeva filosoofiat .
Empirism
John Locke
1. sünnipäraste ideede kriitika – teadmiste sünnipärasus saab kehtida nende üldisel kehtivusel, kuid me teame, et meie Jumalast pole miljonitel inimestel aimugi (nt Aafrikas, Ladina-Ameerikas). Ka laps saab enne aru, mis on magus ja mis hapu, kui loogika seadust, et ei saa olla ja mitte olla üheaegselt. Järelikult on vaid kaks võimalust, kas kõik teadmised on sünnipärased või ei ole neist seda ükski.

2. Teadmiste eetika – meie eesmärgiks on leida tõsikindel teadmine ja seda teed mööda peab käima igaüks ise, ükskõik kuhu see meid ka ei viiks, see tee võib viia ka eksimusteni aga see on paratamatu teadmiste leidmisel. St ta rõhutab isikliku mõtlemise tähtsust. Läbi autoriteedi ei muutu miski tõeks, see on nagu midagi valmis antud, mis peagi ununeb.
 Ainult nii palju on meil tõelisi teadmisi, kui palju me neid ise leiame, arutledes ja mõtiskledes.
3. Mõistus on sündides puhas tahvel (tabula rasa ) – kui laps sünnib, tal teadmised puuduvad. Ja teadmised hakkavad kogunema ümbritsevast maailmast välistemeelte e kogemuste kaudu ja enesevaatluse kaudu saame teadmisi iseendast e reflektsiooni ideesi. Asjad sünnitavad meis ideid, mis neid asju esindavad, siit tema teooria nimetus esindusteooria.

Imanuel Kanti pööre tunnetusteoorias

Püüdis ületada empirismi ja ratsionalismi puudusi, sest esimene alahindab mõistuse osa tunnetamisel ja teine alahindab kogemust. Arutluskäik: ta väitis, et on olemas “asi iseeneses” – objektiivne maailm, mille kohta ei saa midagi konkreetset öelda, sest ta on tunnetamatu. “Asi iseeneses” mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda kuidas “asi iseeneses” meile aistingute kaudu nähtub on “asi meie jaoks” ja tunnetada saabki “asja meie jaoks” e nähtumusi.
Tunnetuses eristab kahte aspekti:

tunnetuse mateeria – aistingud , mida tekitab “asi iseeneses”

tunnetuse aprioorne vorm (aprioorne – kogemuse eelne või väline, kogemusest sõltumatu) – meie mõistus korrastab aistinguid ja selle tagajärjel tekivadki teadmised.
 Pöörde sisuks on see, et tunnetamine algab kogemustest e aistingutest ja lõpeb mõistuse tööga, seega on vajalikud mõlemad.
Tekib küsimus, miks inimesed tunnetavad maailma siiski ühtemoodi. Kanti arvates on igal inimesel ühtemoodi “teoreetilised prillid ” tänu millele me tunnetame maailma ühtemoodi.
Eetika teooria – kõlblusnormide kohta on olemas kaks seisukohta:

• arvatakse, et kõlblusnormid on püsivad nad ei muutu ja kehtivad kõigis ühiskondades. Sellist seisukohta nimetatakse moraalseks või kõlbeliseks absolutismiks. Ntks kristlik või islami eetika.
  
• moraali või kõlblusnormid muutuvad ajas ja erinevad ka kultuuriti, seda seisukohta nimetame kõlbluse e moraali realitivism. See ei tähenda, et kõik on lubatud. Tema positiivseks omaduses on sallivus, mis isegi läheb liiga suureks.
  

Eetika teooria võib jagada kolme suurde rühma:

kirjeldavad eetika teooriad, mis ei kirjuta ette mida tohib ja mida ei tohi teha, vaid kirjeldavad õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Nt Aristotelese eetika.

tagajärje-eetika e teleoloogiline väidab, et käitumise teevad moraalselt positiivseks või hukkamõistu väärivaks meie tegude tagajärjed. Ntks utilitarism. Karuteene hukkamõistu vääriv.

kohuse -eetika väidab, et käitumise väärtus peitub temas eneses. Mõned teod on kõigele vaatamata kohustuslikud. Karuteene kahtlemata positiivne, kuna tahtis head.
Kanti kohuse-eetika – meie tegudel on palju motiive , näiteks auahnus , soov silma paista, edevus ja üheks motiiviks võib-olla ka kohusetunne . Kanti arvates on kõige väärtuslikumad need teod, mida sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Sellega seoses eristab ta:

• legaalseid tegusid, need on teod, mis on kooskõlas kohusetundega, kuid sooritatud mingil muul motiivil.
  
• moraalsed teod, need on sooritatud puhast kohusetundest, enamasti on nad meile vastumeelsed. Nõuavad jõupingutusi.
  

Kant  Kas on olemas reegleid e maksiime, mis ütleks meile, mis on meie kohus ja mis mitte? Kas on olemas maksiimide maksiimi, mis võimaldaks kontrollida, maksiimide õigsust?
Vastab: selleks on kategooriline imperatiiv – käitu nii, et sa võiks soovida , et selline käitumine muutuks üleüldiseks reegliks.
Siin on peidus ka moraali kuldreegel: tee seda, mida sa tahad , et sulle tehakse.
HEGELI AJALOO FILOSOOFIA
Tema ajaloofilosoofia aineks on maailma vaimu (abstraktne inimene või inimteadus) arengu seaduspärasused.
1. Maailmavaimu kavalus ehk ajaloo iroonia
Inimesed lähtuvad oma tegudes isiklikust huvist ja plaanidest, kuid see ei tähenda, et ajalugu on nende teha, nimelt on maailmavaim kaval – inimeste tegude tulemused ei vasta kunagu nende plaanidele. Näiteks inimene tahab naabrile kätte maksta ja paneb tema maja põlema, kuid põlevad maha ka teised külamajad, sh ka tema enda oma.
Ta juhib tähelepanu kahele asjale:

Tulemus sisaldab alati enamat kui soovitakse.

Inimese tegu võib pöörduda tema enda vastu.
Eriti puudutab see kollektiivseid tegusid. Näiteks paljud poliitikud on öelnud, et sellist Eestit me ei tahtnud. Seega mitte inimesed ei tee ajalugu, vaid inimestega tehakse ajalugu. Inimesed on nagu intrumendi-rollis maailmavaimu käes.
2. Suurkuju roll ajaloos
Hegeli arvates on ajaloos olnud üksikud suurkujud – neid iseloomustavad kaks tunnust. Nende tegevus ja plaanid on laiahaardelised. Nende teod on kokku langenud ajaloo loogikaga, st et nad on ellu viinud ajalooliselt vajalikke asju. Toob välja kolm kuju: Alexander Suur, Caesar , Napoleon. Nende tegusid ei saa hinnata hariliku moraali mõõdupuuga, sest nad on hukutanud miljoneid inimelusid. Kui nad olid oma ülesande täitnud, siis kaotas maailmavaim nende vastu huvi ja nende lõpp oli traagiline (Alexander Suur jõi end surnuks , Caesar tapeti senaatorite poolt, Napoleon tapeti pagenduses).
ARTUR SCHOPENHAUER

Maailm kui tahe ! Pidas maailma olemuseks võimutahet. On nõus Kantiga selles, et on olemas asi iseeneses, kuid erinevalt Kantist arvab , et kui inimene süüvib iseendasse, siis ta näeb, et tema olemuseks on tahe. Tahe on igavene alge. See pole mitte mõistus ega jumal, ta ei jaotu ruumiliselt, ei ole algust ega lõppu – seega ongi asi iseeneses. Kuna tahe on pime siis on Schopenhaueri maailm eesmärgitu. Tahe avaldub looduses loodusseadustena ja loomadel instiktidena ja ainult inimene saab teadvustada endale, et tema olemuseks on tahe.

Maailm kui kujutlus ! See kehtib kõigi tunnetavate subjektide kohta, kuid ainult inimene võib seda endale teadvustada. Inimene on vaid iseenda jaoks nii tahe kui ka kujutlus. Võib küsida, kas teised inimesed on reaalselt olemas või on kujutlus. Kui vastame jaatavalt siis on tegemist solipsismiga. Ta väitis, et solipsismi ei saa ümber lükata, kuid usub, et seda esineb vaid hullumajas. Suhtemise abil saab kindlaks teha, et me näeme maailma ühtemoodi ja tegu pole ettekujutusega. Ta väidab, et ilma kujutleva subjektita ei ole ka objekti. Inimene, kes pole kiiksuga ei suuda filosoofiast aru saada.

Inimene ja surm. Ta arvas , et surmahirm on irratsionaalne – tal pole ühtegi mõistuslikku põhjendust, sest ka loomad tunnevad surmahirmu. Ta toob eeskujuks hinduismi, mis räägib hingede rändamisest ja seepärast inimesed ei karda surma. Ise toob välja 3 argumenti, miks surmahirmu ei peaks tundma:

• esiteks kui see, mis meid surmas hirmutab on mõte mitteolemisele, siis peaksime ka kartma ka seda aega, kui meid veel polnud;
  
• teiseks, kui see, mis meid surmas hirmutab on teadvuse kadumine, siis teadvuse kadumist kogeme igapäev – uinudes;
  
• kolmandaks tuleb eristada olemuslikke (sünd, surm) nähtusi lihtsatest nähtustest. Elu püsimist nad üldiselt ei puuduta.
  

NIETZSCHE MORAALIFILOSOOFIA
Tema mõistmiseks tuleb teha kolm märkust:

• Teda mõjutasid Schopenhauer ja Darwin. Esimeselt võttis ta üle mõtte, et maailma olemuseks on tahe, ise täpsustas, et võimutahe. Darwinilt võttis üle olelusvõitluse põhimõtte – st et need olendid, kes ei suuda keskkonnaga kohaneda peavad hävinema. Sama kehtib inimeste kohta, seepärast ei tohi olla kaastunnet, sest see aitab säilitada neid inimesi, kes on määratud hukkumisele.
  
• Enesetäiustamise eetika. Seepärast on ta ristiusu vaenulik , sest kristlus kutsub üles alandlikkusele jne.
  
• Kõikide tema ütlusi ei maksa võtta tõsiselt, paljud neist on öeldud vaidlemishimust või soovist lugejat šokeerida.
  

„Jumal on surnud“
See on kaasaja suurimaid sündmusi, mida inimesed hakkavad alles mõistma. Ta tahab öelda, et elav usk jumalasse on surnud ja seepärast pole enam kedagi, kes ütleks, mis on hea ja halb. St et endised väärtused on kadunud, seega tuleb luua endale uued väärtused. Kuid sellega ei tule igaüks toime. Sellega seoses jagab ta inimesed kaheks: esiteks viimne inimene – so üks rahva hulgast, kes tahab olla teiste sarnane, selliseid ta põlgab; teiseks on üliinimene – so rahvamassist üle ja vastandub sellele. Üliiinimene peaks olema iga inimese eesmärgiks ja tuleb endas maha suruda kõik omadused, mis on omased viimsele inimesele.
„Isandate ja orjade moraal “
Isandad ehk üliinimesed – siin vastandatakse head ja suursugust halvale ja põlatule – põlatakse arga, väiklast, omakasupüüdlikku ja ennast alandavat inimest. Suursugune inimene ei vaja heakskiitu, ta lähtub põhimõttest: mis on kahjulik minule, on üleüldse kahjulik. Ta võib aidata ka õnnetut, kuid ei tee seda kaastundest, vaid energia ülejäägi tõttu. Kohustusi tunnetavad omasuguste suhtes. Oluline on ka egoism, see on usk sellesse, et kõik teised peavad talle alluma ja end ohverdama.
Orjade ehk viimse inimese moraal – see on kasulikkuse moraal. Vastandatakse head kurjale. Hea inimene ei kujuta endast ohtu, on heasüdamlik, kergeusklik ja võib olla ka veidi rumal. Nende hulgas valitseb karjainstinkt.
13