SISSEJUHATUS Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena. See sündis 19. sajandi lõpul ning on siiani populaarne filosoofiasuund tänapäeval. Kõige tuntumaks esindajaks oli muidugi Charles Peirce, kuid pragmatismi uuendaja esiisaks võib kindlasti ka ära märkida Richard Rorty. Rorty oli see mees, kes üritas inimesi pragmatismist uut moodi mõtlema panna, öeldes, et asju tuleb vaadelda sellisena nagu nad on, realistlikult mõeldes. Samas väidab mees, et ta mõistab ainult tõde, mis on teoreetiliselt korrektne. Koostatud referaadis annan ülevaate pragmatismi mõistest, pragmatismi tõeteooriast ning kirjeldan ka pragmatismi uuest voolus, mille nimeks on neopragmatism ehk uus pragmatism. Töös annan ka lühikese ülevaate pragmatismi esiisadest eluloost-
seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid, mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna
verifitseeritav, empiiriliselt tõestav. Inimesel on vajadus ennast väljendada, sellest ka kunsti olemasolu. Mis on siiski metafüüsika (1871-1872). Metafüüsika seletamine – kasvab välja müüdist. Lõppjäreldus: metafüüsika on mõttetu, sest ta näeb välja kui teadus aga ta pole teadus. Teadus jääb mõttekuse piiridesse. Metafüüsika on elutunde väljendamine, aga siis tuleb pöörduda kunsti poole, mitte teaduse poole. Seminar 11. R. Rorty. Pragmatism ja filosoofia artikkel “Pragmatism ja filosoofia” (katkend) probleemipüstitus Filosoofia ja selle vormid platonism positivism analüütilise filosoofia peavool Filosoofia kriitika pragmatismis analüütilises filosoofias
detachment from real human concerns Analytic Philosophy Logical Positivism Rudolf Carnap Hans Reichenabch Karl Popper Analytic Philosophy Ordinary Language Analysis John Austin Gilbert Ryle Elisabeth Anscombe Analytic Philosophers Willard Van Orman Quine John Searl Thomas Kuhn Paul Feyerabend Analytic Philosophers Hillary Putnam Richard Rorty Noam Chomsky Saul Kripke Continental Philosophy Critical Theory of Science Hermeneutic Philosophy Post-modernism Critical Theory of Science Martin Horkheimer Theodor Adorno Herbert Marcuse Jürgen Habermas Hermeneutic Philosophy Hans Georg Gadamer Post-modernism Jean-François Lyotard Michel Foucault Jacques Derrida Gianni Vattimo Philosophy of Transcendence Spiritualism
ja neile väga meeldis see, aga nad ei teadnud, et see oli välja mõeldis. 11. Argo Riistan'i kaasus Eesti meedias - mis selle sisuks oli? Eesti ajalehtedes paljude maailmakuulsustega intervjuusid teinud Argo Riistan osutus petturiks ning tunnistas üles, et paljud tema usutlused on väljamõeldised. Postimehes ja Eesti Ekspressis on ilmunud Riistani sulest intervjuud Milan Kundera, Martin Amise, Alex Garlandi, Ian McEwani, Jean Baudrillardi, Richard Rorty, Tom Stoppardi, Milos Formani ning teistega.
4.1. Sissejuhatuseks Relativism millegi suhtelisust rõhutav õpetus või seisukoht. Relativism väidab, et: a) inimeste käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid on hinnatav konkreetsest kontekstist lähtuvalt; b) üks seisukoht ei saa olla teistega võrreldes priviligeeritud. 2 Mõned esindajad: Paul Karl Feyerabend Ludwig Wittgenstein Peter Winch Thomas Kuhn Richard Rorty Michel Foucault Jacques Derrida http://assets.cambridge.org/052135/8779/cover/0521358779.gif 3 4.2. Üldiseloomustus 4.2.1. Relativismi tekkeloost Esimesena sõnastas relativismi sofist Protagoras (u 480410 eKr), kes arvas, et inimene on kõikide asjade mõõt. Seda võib mõista nõnda, et millisena asjad kellelegi näivad, sellised on need tema jaoks.
MAINORI KÕRGKOOL Rakenduspsühholoogia õppesuund Personalijuhtimise eriala VÕIM, VORMID, ALLIKAD Referaat Juhendaja: Toomas Saal Tallinn 2007 Võim, vormid, allikad 2 SISUKORD SISSEJUHATUS...................................................................................................................3 1. VÕIMU OLEMUS.............................................................................................................4 1.1. Avalik ja varjatud võim ............................................................................................................................................5 2. VÕIM ORGANISATSIOONIS......................................................................................... 7 3. VÕIMU ALLIKAD..........................
respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina. Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842-1910) poolt. Praegu elab pragmatism oma teist kõrgaega Richard McKay Rorty (1931 2007) kaudu. Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist. Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste valdkonnas (James) Kolmas tõekäsitus- nn koherentsiteooria (ld cohaerentia `sisemine seos`) järgi on mingi
olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid, mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna ühiskondlikku sfääri peab ta vajalikuks “esteetiliste
Isegi tänapäeval püüavad nende valdkondadega tegelevad filosoofid sageli lähtuda Hegeli mõtlemisest ja sõnastada omi mõttekäike nii, et need oleksid seotud Hegeliga. Peaaegu võimatu on mõista paljusid 20.sajandi erinevatest filosoofiatraditsioonidest pärinevaid olulisi mõtlejaid, ilma nende hoiakut Hegeli suhtes tundmata. See kehtib nii Sartre'I, Heideggeri, Merleau-Ponty, Kojeve'i (kelle ideed töötas ümber Francis Fukuyama oma kirjutises `'Ajaloo lõpust''), Derrida, Lacani, Rorty, Royce'I, Althusseri, Charles Taylori, Adorno, Marcuse, Frommi kui paljude teiste puhul. 19.sajandil töötasid Hegeli varjus F.C.Baur, Feuerbach, Strauss, Marx, Kierkegaard, Nietzsche, T.H.Green. Käesolevas referaadis käsitlen peamiselt siiski Hegeli panust religioossele mõttele ja taas kord on tema mõju sellel alal äärmiselt sügav. Teoses ,,Hegelist Nietzscheni: revolutsioon üheksateistkümnenda sajandi mõtlemises''nimetas Karl Löwith Hegelit kodanlike kristlaste
võimalik meeleliselt kogemusest tuletada. Nende asjade teadmiseni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. Platon: anamnesis Descartes: selge ja distinktne mõtlemine tunnetuse mehhanismid: pragmatism kuidas me mingi teadmiseni jõuame? pragmatism: teadmine lähtub elupraktikatest; ning praktika on tõe kriteerium: tõesed väited on need, mille tagajärjel meie elupraktikad edenevad William James Pragmatism 1907 Richard Rorty Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus 1989 Immanuel Kanti" transtsendentaalne pööre" 1781 Puhta mõistuse kriitika: mis teeb teadmise võimalikuks, ehk, millised on teadusliku võimalikuse paratamatud vormid? · Ruum · Aeg · Substants · Jne. X LOENG 08.12.08 loeng Tunnetuse mehhanismid: fenomenoloogia fenomenide uurimine Kuidas me mingi teadmiseni jõuame?
kultuurisõltelisuse probleemi nii: kui filosoofia on ajalooliselt konkreetse kultuuri saavutus, mis kuulub ühe rahva “vaimu” juurde, siis kuidas on võimalik jõuda üldkehtivate tõdedeni (mida muidu filosoofia taotleb), mis kehtiksid mitte ainult ühes kultuuris ja ühel ajastul, vaid oleks üldinimlik. 6 Ameerika filosoof Richard Rorty (1831— 2007) on sõnastanud selle küsimuse keelelise relativismi kontekstis: kui keel on ajalooliselt sattumuslik, siis kuidas saavad keeleliselt väljendatud seisukohad olla üldkehtivad väljaspool (selle tõe väljendamiseks kasutatud) keelt? 13. Mida peab Gottfried Herder silmas mõistega „rahva vaim“ ja kuidas see on mõjutanud kultuuri mõistet? [Kultuurifilosoofia, lk 54] Rahva vaimu all pidas G. Herder silmas seda, mida meie praegu rahvuskultuuriks kutsume.
"Tüli/riid" toimub erinevate reziimide vahel zanride sees ja erinevate zanride vahel. Seejuures on "tüli" võimalik lahendada ühe zanri sees "tülitsevate" reziimide, mitte aga erinevate zanrite vahel. Eksisteerib kogum konkureerivaid keele praktikaid. Filosoofi ülesanne on takistada tekkimast olukorda, kus üks zanr hakkaks domineerima. Lyotard'i arvates domineerib tänapäeval liialt ökonoomiline zanr. Richard Rorty (1931). "Filosoofia ja looduse peegel" ilmus 1979. aastal. Selles raamatus jättis nö. hüvasti analüütilise filosoofiaga. Rõhuasetus kandub üle pragmatismi. Jagab tänapäeva lääne filosoofia kaheks: analüütiliseks (Ameerika ja Inglise filosoofid) ja kontinentaalseks (Prantsuse, Saksa ja Itaalia filosoofia). Ründab trad. F. kui tõe otsimist. Eelkäijad: W. Sellars "Empirism ja mõistuse funktsioon" (1956) lammutas "antuse müüdi", mis on omane empiirilisele F. W
kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust. Tõesed on sellised uskumused... ...mis "töötavad" ...millest lähtudes saab sihipäraselt töötada ...mis ennast õigustavad ...millesse on kasulik uskuda Esindajad: C. S. Peirce, W. James, F. C. S. Schiller, J. Dewey. Uuemast ajast: Rorty, Putnam, Margolis 10. Esitage vähemalt 2 vastuväidet pragmatismi tõekontseptsioonile! 1. "Töötama" kahemõttelisus A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et "tõene on see uskumus, mis töötab"? Sõna "töötama" on kahemõtteline: 1)mingi uskumus prognoosib juhtuvat 2)mingi uskumus varustab meid energiaga 2. Kasulik väärus/kasutu tõde Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib olla vägagi kahjulik. Tõed võivad olla kasutud. 11
Daniel Bell. Charles Taylor 41. Utopism ja visionäärid. Morus ja Campanella. Toynbee ja Spengler. Kapitalismi probleemid. Globaliseerumine. 42. Kuidas muutsid kunsti tegemise ja vastuvõtmise praktikaid strukturalism ja semiootika. Poststrukturalism. Dekonstruktsioon. 43. Postmodernism. Teooriad. Hüperreaalne kogemus. LyotardI lõppematu avangardi kontseptsioon. 44. Pragmatism. Peirce, James. Richard Rorty. 45. Analüütilise filosoofia juured. Empirism. Positivism. Frege. Viini ring. Kaasaegset analüütilist filosoofiat huvitavad küsimused. Vastasseisud ja ühisosa kontinentaalse filosoofia paralleelsete arengutega. Praktiline filosoofia. Analüütilise filosoofia rakendusi moraali ja ühiskonnafilosoofias. 46. Analüütiline filosoofia ja esteetika. Analüütilise filosoofia rakendusi kultuuriteooriates
1. PILET FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID, NENDE PÕHIJOONED S. KIERKEGAARD 19. SAJANDI IRRATSIONALISMI ESINDAJA JA EKSISTENTSIALISMI EELKÄIJA Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood. Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud. Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt). Renessanssile saab omaseks eksperimenteerimine. Renessanssi ajal tehti rida leiutisi, avastusi, mis mõjutas oluliselt ka filosoofiat. Uuritakse tõelisust (...
Näiteks mõjutab börsil või mänguautomaadis toimingute järjekord väljundit. Ka ajalugu on lugu järjekorrast. Narratiiv on see, kui jutustatakse sündmustest, mis on jär- jekorras. Näiteks paljud romaanid on narratiivid. Viimasel sajandil on moes vaadelda ka ajalugu kui narratiivi, sõltumata sellest, millised on sündmu- sed. Jutustus kõigest, mis kinnitab, et maailm on tekst. Kogu semiootika on ju sellele üles ehitatud. Näiteks Rorty kinnitas, et ka näiteks kalju on tekst. Tegelikult tuleb selle seisukohaga siiski ettevaatlik olla6 1.3 Ajalugu kui vaimse tegevuse vorm Robin George Collingwood (1889–1943) oli ajaloolane ja filosoof. Ta kü- sis, mis on ajalugu ning vastas — see on uurimine, päritolult teadus, mõt- lemise vorm, milles esitatakse küsimusi ja proovitakse neile põhjendatult vastata. Kui asi on nii, siis on iga jutustus (näiteks kroonika) ka ajalugu.
1. Loeng smiootika Kirjandus: Kolmest esimesest üks läbi lugeda! · Thomas A. Sebeok ,,Signs An Introduction to Semiotics" lihtne ja loogiline · Daniel Chandler ,,Semitoics for Beginners" www.aber.ac.uk/media/Documents/S4B · Daniel Chandler ,,Semiotics the Basics" · John Deely ,,Basics of Semiotics" Semiootika alused (ei ole eriti hea) · Winfried Nöth ,,Handbook of Semiotics" (üks parimaid-> kõik olemas, kuid parem kasutada entsüklopeediana, mitte õpikuna -> üldpildi saamiseks ei sobi.) · Umberto Eco ,,A Theory of Semiotics" · Mihhail Lotman ,,Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist" (esseed! Kasulik vaadata ,,Mis on semiootika?") · Floyd Merrel ,,This is Semiotics" · Ch. Morris ,,Foundations of the Theory of Signs" 1938 (esimene semiootika õpik) · Paul Cobley, Litza Jansz ,,Juhatus semiootikasse" (koomiksid) Carlo Ginzburg ,,Clues, Myths and the Historical Method," ,,Ajalugu, ret...
halvatud isikutel on uskumused ja soovid.Ei saa öelda, et neil oleksid need seisundid, mida saaks omistada, kui nad käituksid normaalselt. Dennett: halvatutel on vaimuelu, et see võib ajapikku kuhtuda, jättes järele vaid ajaloolise jälje selle kunagisest intentsionaalsusest. 9. Eliminatiivmaterialism(Churchland, Eliminatiivmaterialism ja propositsioonilised hoiakud) Varajane eliminativism. Teadusfilosoof Paul Feyerabend, varane Rorty: identsusteooria ründamine praegu kõneldava keele seisukohast (vaimsete mõistete omadustest lähtudes) ei ole mõttekas, sest keel areneb koos meie teooriatega. See rünnak sarnaneks vaidlusega, kus väitele, et üleloomulikud nähtused on tegelikult teatud loodusnähtused, vaieldakse vastu, kasutades argumendina seda, kuidas kõnelevad ebausklikud inimesed. Eliminatiivmaterialistide järgi seostab samasusväide sama asja aegunud ja areneva seletuse. Need
keskseks kõneaineks juba tõlgendaja sotsiaalsest ligemale pool sajandit. ning psühholoogilisest Eesti kasvatusteadustele on taustast. Sellisena näevad see ühest küljest märgiks, teadusi näiteks et pelgast probleemi postmodernistliku teadvustamisest üksi on teadusfilosoofia klassikud vähe ning kiiret lahendust (Derrida 2003, Lyotard ei tasu loota. Teisalt aitab 1997, Rorty 1993). tutvumine Tuntuim selle mõttesuuna maailmakogemusega kui varane esindaja on USA mitte enamat, siis teadusajaloolane Thomas vähemasti vältida lahen- Kuhn. Oma ülimõjukas duspüüdeid, mis on raamatus (Kuhn 1970) osutunud ummikteeks. tutvustab ta seisukohta, Kõige üldisemaks mille järgi iga küsimuseks, mis tõstatub uurimisprogrammi,
on sellised uskumused mis töötavad ja on reaalselt olemas. Tulemuseks ei pea olema käegakatsutav asi, selleks võib olla nt emotsionaalne rahuldus, heaolu. Empiirika (kogemus) ja funktsionaalsus, tõde tuleb mõista kasulikkuse või rakendatavuse kaudu. Willian James- pragmaatik, tõene on väide kui see ennast ära tasub. Ntks see nuga on terav ehk saame seda tõestada nuga kasutada, läbi kogemuse ja empiirika. Werner - Kogemus tähendab ka usku, tõde on see mis töötab Richard Rorty tõde on see mida inimesed lubavad sul vestluses öelda (konsensusteooria), nii kaua kuni vestluspartnerid noogutavad kaasa siis on kõik korras ehk suur kokkulepe, tuleb keskenduda veendumuste küsimusele ehk usk tõesse. Ntks fake news *mitte võidelda fake newsi vastu, vaid tuleb teha oma tõde olulisemaks muust. Tõemonopoli ei teki enam. Frank Ramsey Wittgensteini raamatuid tuli tõlkida. Tema vend tõe
# Poliitikaga saab kokku sobitada nii, et teadlane seletab võimalikud kausaalsuhted ja tulemid, mis ühel või teisel poliitilisel meetmel võiksid olla. Tihti n-ö. neutraliseeritud keeles "maksimeerib rahulolu", "kasvatab konfliktiohtu" jne. Poliitikud samas eeldavad, et antaks kindlaid ennustusi "kui haridustase kasvab, rohkem (või vähem) kompetentseid inimesi valitakse riigiorganitesse" jne. (näited Richard Rorty 1980/1994: "Method, social science, and social hope". Steven Seidman (ed.): The Postmodern Turn. New Perspectives on Social Theory. Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51) # selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid, mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile, mille on teinud teadlased. # praktikas muidugi peitub selle neutraalse keele taga juba üsna selgeid
* Poliitikaga saab kokku sobitada nii, et teadlane seletab võimalikud kausaalsuhted ja tulemid mis ühel või teisel pol. meetmel võiksid olla. Tihti n-ö. neutraliseeritud keeles ,,maksimeerib rahulolu", ,,kasvatab konfliktiohtu" jne. # Poliitikud samas eeldavad, et antaks kindlaid ennustusi: ,,kui haridustase kasvab, rohkem (või vähem) kompetentseid inimesi valitakse riigiorganitesse"; ,,üldine õppemaks teeb ülikoolihariduse võrdsemalt kättesaadavaks" jne. (näited Richard Rorty 1980/1994: ,,Method, social science, and social hope" teoses Steven Seidman (ed.): The Postmodern Turn. New Perspectives on Social Theory. Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51) * selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile mille on teinud teadlased
But: Rhees (195960); Pitcher (1964: ch. 11); Hallett (1967); Kenny (1973: chs 79). · The locus classicus of Sellars' Functional Theory is Sellars (1963); see also Sellars (1974). An excellent exposition and defense of the central themes is given in Rosenberg (1974). · Philosophy and Phenomenological Research 57 (1997) contains a symposium on Brandom (1994), with a précis, lead papers by John McDowell, Gideon Rosen, Richard Rorty, and J. F. Rosenberg, and a response by Brandom. Brandom (2000) is a more accessible retroduc- tion to Brandom 1994). 7 Psychological theories: Grice's program Overview H. P. Grice maintained that a linguistic expression has meaning only because it is an expression--not because it "expresses" a proposition, but because it more genuinely and literally expresses some concrete idea or intention of the person who uses it. Grice introduced the idea of "speaker-meaning": roughly
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
