Õiguse entsüklopeedia (0)

ÕE EKSAMIKS KORDAMINE
Konspekt: R. Narits "Õiguse entsüklopeedia"
I TEEMA: ÜLDIST
1.1. Õiguse eelastmed
Inimese looduslik küpsemine on alus õiguslikele reeglitele inimese teovõimest, abieluvõimest jne. Loodusele omaste seaduste põhjal loob inimene oma korra, k.a. õiguskorra. Õigus on sotsiaalne kord, see reguleerib inimestevahelisi suhteid. Enne õiguskorda oli moraal ja tava, mis korrastasid inimeste käitumist. Tava ja moraali kujundas elu.
Erinevaid olukordi saab reguleerida kas individuaalselt või normatiivselt. Individuaalne* – inimkäitumise korrastamine ühekordsete reg. aktide teel. Normatiivne * – inimkäitumise reg üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele . Ühiskond reageerib, kui normi eiratakse. Normivälised suhted on nt sõprus, armastus, seltsimehelikkus.
1.2. Tava, moraal, õigus, sund ja võim
Moraali ja tavakordade kindlus on otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Kui valmisolek on olemas, määrab tema käitumise sisemine veendumus ja välised tegurid seda ei pruugigi mõjutada.
Õiguskorras on ka avalik sund, mis saabub allutatule olenemata individuaalsest tahtest ja soovidest. Mõned õigusnormid pole seotud avaliku võimu sunniga – nt TSÜS annab subjektile õigus- ja teovõime.
1.3. Ius non scriptum , ius scriptum
Õiguse kui sotsiaalse korra kujunemise protsessi võib jaotada kaheks: õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Jaotuse alus on õiguse allikate olemasolu või nende puudumine. Õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad – see periood ongi eelajalugu ehk ius non scriptum. Kirjapandud kujul õigusel on väärtus, mille kohta on kõigil võimalik teavet saada.
1.4. Õiguse tähistamine
Ius – ladina kl õigus. Ius est ars boni et aequi – õigus on headuse ja õigluse kunst/teadus (Celsus). Õiglust iseloomustab põhimõte suum cuique – igaüks peab saama selle, mis talle kuulub.
Õiguse formaalsed määratlused vastanduvad materiaalsetele. Formaalsed seavad õiguse kui normi kehtivuse sõltuvusse tema loomise viisist. Sisu jääb tagaplaanile.
1.5. Õiguse idee
Õiguse idee kolm põhielementi:
1. õiglus
See on inimeste kooselu põhiväärtus . Õigluse nõue võiks olla nt "igaühele oma". Õiguskord sisaldab kahte liiki õiglust: ius commutativa ehk võrdsustav (realiseerub eraõiguses) ja ius distributiva jaotav (av-õiguses). Iustitia cernitur in suum cuique tribuendo – õiglust viiakse ellu siis, kui igaüks saab oma ( Aristoteles )
2. õiguslik garanteeritus (õiguskindlus)
Peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Võimalikult heatasemeline õiguse realiseerimine selle rakendamise kaudu. Eeldab ka, et õigus oleks kindel, selge ja ühetähenduslik. Võrdsustava õigluse puhul tuleb sarnased kaasused õigusega sarnaselt reguleerida; jaotava õigluse puhul peab arvestama põhimõttega – igaühele oma.
3. eesmärgipärasus
Õigus on suunatud korra ja julgeoleku loomisele inimkäitumises. Eesmärk on väljendatud õigusnormides. Eesmärgipärasuse saavutamiseks peab silmas pidama eelnevalt mainitud kahe elementi.
1.6. Tänapäevane õiguse mõiste
Mandrieuroopas peetakse õiguse all silmas obj õigust. Objektiivne õigus* – kehtivate õigusnormide kogum (ainult kirjapandud õiguse allikad). Õigus subjektiivses mõttes – seadusandja tahtest lähtuvalt ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluv käitumise võimalus.
Tänapäevane arusaam õigusest on veel lisaks arusaam õigusest kui normatiivsest info- ja kommunikatsioonimeediumist.
Iustitia fundamentum regnorum est – õiglus on riikide alus.
1.7. Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus
Positiivne õigus ei pruugi olla alati õige õigus ehk ei vasta subjekti soovidele, kuidas mõni protsess kulgema peaks. Ülipos õigus põhineb jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Nimetatakse ka loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. Loomuõiguses nähakse positiivse õigusega võrreldes ülimat korda.
1.8. Era- ja avalik õigus
Õiguskord jaguneb nii, et teha vahet, millised riigiasutused on kindlate kaasuste puhul pädevad otsust langetama . Õiguskorra jaotamisel lähtutakse huviteooriast. Kui on ülekaalus avalikud (riigi) huvid, kuulub probleem av õigusesse. Lähtutakse ka subjektiteooriast. Õiguslik probleem on eraõiguslik, kui õigussuhte subjektid on võrdses seisundis. Kui on alluvussuhe, on av-õiguslik. Aga nt kui omavahel teevad koostööd kaks av-õiguslikku juriidilist isikut, kuulub see ikkagi eraõiguse alla. Probleem kuulub avaliku õiguse valdkonda siis, kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja realiseerib võimu.
II TEEMA: ÕIGUSE ALLIKAD
1. Õiguse allikate ajaloost
1.1. Sugukonnaõigus
Arvatavasti on õiguse vanim allikas tavaõigus . Kunagi toetuti otsuste tegemisel ilmsetele tõenditele, mis tegelikult ei pruukinud õigele süüdlasele viidata. Vaieldavatel juhtudel toetuti jumala otsusele (ordalia). Nõia kindlakstegemise uputamisproov kestis uusajani. Soomes heideti ebaselguse puhul isegi liisku…
Sugukondliku korra (ehk hõimu ühiskonna) n-ö organiseeriv üksus oli sugukond . Seda ning selles valitsenud ühiskondlikke suhteid mõjutasid kõige enam füüsiline ja bioloogiline julgeolek.
1.2. Õiguselust antiikajal lokaalõiguseni
Sugukondade lagunemine viis sugukonnaõiguse kadumiseni. See kadus , kuna võim kandus üle sugukondadelt keskvõimule . Ühiskond kihistus . Kujunes välja arhailine ( vanaaegne ) riik: despotismi või piiratud monarhia suunas. Arhailises ühiskonnas loodi eeldused kirjutatud õiguse, seadusõiguse tekkeks. Kuid need polnud veel õiguse tekkeallikad, vaid õiguse tunnetusallikad. Roomlastel kujunes välja protsessitüüp* – hagide süsteemi arendus, mis varsti asendus kirjutatud õigusega.
Keskajaga seostub lokaaliõigus ehk hakati koguma tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Seadustekogumikud tegid teatavaks tavaõigust, mis seisnes läänihärrade õigustes ja talupoegade kohustustes. Lääniõigusest eraldus linnaõigus ja linnade raed said õiguse luua õigust; nt Lüübeki õigust on järginud üle saja linna.
1.3. Kodifikatsioonid ja valgusajastu loomuõiguskoolkond
XII-XIII saj algasid mandril protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse ülevõtmiseks ehk retseptsiooniks*. See toimus, kuna õigus killustus erinevateks lokaalõigusteks ja protsessinormid olid puudulikud. Rooma õiguse retseptsioon võimaldas koguda materjali kokku ühte seadustikku – kodifikatsiooni*. Seda võeti üle, kuna rooma õigus oli valitsejaile meelepärane ning selles oli nii palju omavahel vastuolus sätteid, et oma nõudmiste rahuldamiseks võisid seda kasutada kõik, kes sealt midagi ammutada suutsid. Kuulsaim kodifikatsioon on Constitutio Criminalis Carolina ehk CCC 1532. a – koosnes rooma ja saksa kriminaalõigusest ja kriminaalprotsessiõigusest.
Common law sünnimaal, Inglismaal, ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni. Common law* - üldise õiguse ja õiglase õiguse normide kogum, mis on loodud kohtute õigustmõistva tegevuse käigus.
1.4. Ajalooline koolkond
Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, see peaks välja kasvama tavaõigusest. Tavaõiguse allikad peab hoolikalt läbi töötama, need süstematiseerima ja siis kodifitseerimise kaudu ühendama.
2. Kehtiva õiguse allikad
2.1. Õiguskorra normatiivsus
Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub pmst kahele arusaamale õigusest: loomuõigusele ja positivismile. Kui seadus eirab ülipositiivse õiguse põhimõtteid, siis on sõnakuulmatus positiivse õiguse vastu erandina "õige". Ka Eesti õiguskord on kujunenud seotud eelnevalt nimetatud kahe doktriiniga. Õiguskorra normatiivsus* – teatud käitumise etalon , määr, seotus või kohustuslikkus , millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. Normatiivsuse kontrollimine – juristid uurivad, kas õigusakt kinnitab õiguskorra normatiivsust, kas akt vastab loomuõiguse põhimõtetele ja jurisprudentsi nõuetele ning põhiseadusele.
Õigusaktid moodustavad hierarhia ning kõrgemal asuvad aktid on alati kohustuslikud madalamate suhtes.
2.2 Õiguse allikate liigid
Kui võtta aluseks õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu, siis jaotuvad õiguse allikad:
1. LEGISLATIIVAKTID – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt
2. HALDUSAKTID – vastu võetud eksekutiivorganite poolt
3. JURISDIKTSIOONIAKTID – jurisdiktsiooniorganite poolt
See on formaalne jaotus.
Kui võtta aluseks põhimõte, millist ülesannet õigusakt õiguskorras täidab, võib jaotada:
1. LEGISLATIIVFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT
2. HALDUSFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT
3. JURISDIKTSIOONILIST FUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT
See on funktsionaalne liigitus.
Kui võtta aluseks õigusaktide koht õiguskorras lähtudes juriidilisest jõust:
1. SEADUSED
2. SEADUSEST MADALAMAL OLEVAD ÕIGUSEALLIKAD
See on vertikaalne liigitus.
Kui võtta aluseks kuulumine teatud õigusvaldkonda:
1. ERAÕIGUSESSE KUULUV
2. AVALIKKU ÕIGUSESSE KUULUV
See on horisontaalne liigitus.
Common law’s kehtib pretsedente üksikjuhu puhul tehtud otsust õiguse allikana. Common law koosnebki kohtulahenditest ( case law). Statue law ehk seadusõigus on alam kohtulahendite suhtes.
2.3. Õiguse allikad Eesti õiguskorras
Eesti õiguskord põhineb seadusõigusel. Seadusõigus tugineb ühiskonna õigustlooval tahtel.
2.4. Seadus
Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Seaduste vastuvõtmine on võimalik ka rahvahääletusega ( referendum ).
Referendum on keelatud algatada erakorralise või sõjaseisundi ajal. PS ptk-sid "Üldsätted" ja "PS-i muutmine" saab muuta ainult rahvahääletusega. Referendumi käigus teostab rahvas talle kuuluvat legislatiivset riigivõimu.
Seadus* – Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuga õigusakt. Seadust saab muuta või tühistada vaid selle vastu võtnud organ.
Seadusega materiaalses tähenduses luuakse , muudetakse või tühistatakse õiguse subjektide juriidilisi õigusi või kohustusi. Seadused formaalses mõttes on ettekirjutused, mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades lähtunud kõrgema võimu kandjatelt.
Seadused võetakse vastu Riigikogu kodukorraga kindlaks määratud korras. Seadus jõustub 10. päeval pärast RT-s avaldamist, kui pole märgitud teisiti.
2.5. Seadlus
Seadlus* - seadusjõuga õigusakt. Seadlusandluse õigus kuulub presidendile . Seadlused on sarnased dekreetidega, sest nad on funktsionaalselt haldusorganiks oleva riigiorgani aktid. Dekreedid* - õigustloovad aktid ehk õigusallikad; neid võtab vastu haldusorgan ; neil on spetsiifiline kehtejõud.
Dekreediõigus* – seadusandlusõigus täidesaatva võimu käes. Dekreedi võtab vastu riigipea .
1. ERAKORRALISED DEKREEDID – kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmuvad edasilükkamatud riiklikud vajadused
2. HÄDADEKREEDID – juhtudel, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla
2.6. Määrused
Määrused* - valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid; formaalselt aga haldusorgani aktid.
On olemas kaks volituste liiki:
1. GENERAALDELEGATSIOON – PS-is sätestatud kestvat volitust määrusandluses
2. SPETSIAALDELEGATSIOON – seaduses sisalduv ühekordne volitus
Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse:
1. INTRA LEGEM MÄÄRUSED – kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused
2. PRAETER LEGEM MÄÄRUSED – määrused, kus sisaldub uus õigus
3. CONTRA LEGEM MÄÄRUSED – määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema expressis verbis põhiseaduslik volitus
Eestis võib valitsus võtta vastu intra ja praeter määruseid.
Määrused on õigusaktid, mis sisaldavad üldnorme.
KOV-id pole riigiorganid. Need on iseseisvad.
3. Euroopa Ühenduse õigus
Euroopa integreerimise idee pärineb juba XIV sajandist. See idee tugines Rooma riigi pärandile kui ideele Euroopa kokkukuuluvusest ja poliitilisest ühtsusest. Pärast II MS-i loodi NATO, 4. aprillil 1949; 5. mail Euroopa Nõukogu. 18. aprillil 1951 loodi Euroopa söe- ja Terasekoondis ning Euroopa hakkas liikuma ühtse majandusruumi suunas. Sisuliselt oli Euroopa õigus kolme rahvusvahelise organisatsiooni – Euroopa Ühenduse, Euroopa Söe- ja Terasekoondise ja Euroopa Aatomienergiakoondise – õigus.
Alates 1993. a võin rääkida Euroopa Liidu õigusest kui Euroopa õigusest ja seda tänu Maastrichti lepingu jõustumisele.
Euroopa õiguse allikad on asutamislepingud, nendega seotud lepingud või kokkulepped; liitumislepingud; abistava iseloomuga protokollid; konventsioonid ja aktid; asutamislepinguid laiendavad, modifitseerivad või muutvad lepingud; kokkulepped. Lisaks veel õigusloomeaktid ja institutsioonide siduvad otsused. Euroopa õigus tunnistab teatud mõttes pretsedendiõigust. Ehk need on õiguse allikad siis, kui määravad kindlaks või rakendavad Euroopa õiguse printsiipe .
Veel on õiguse allikad ka "õiguse üldprintsiibid", mis tulenevad liikmesriikide PS-idest ja seadustest või rahvusvahelistest kokkulepetest. Nt on õiguse allikas Euroopa Nõukogu loodid Euroopa inimõiguste konventsioon .
Liikmesriigid ei või väita, et ühenduse õigusel on erandeid , mis tulenevad nende oma õigusaktidest, isegi PS-ist. Siseriiklikud kohtud peavad kaitsma Euroopa ühenduse õigust ja üksikisiku õigusi.
III TEEMA: ÕIGUSNORMID
1. Õigusnorm süsteemi osana ja sotsiaalse normina
Sotsiaalne reguleerimine on süsteem, milles üks element on õigusnormid. Iga süsteemi kaks omadust on mitteamorfsus ja terviklikkus . Mitteamorfsus* – leidub elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud. Terviklikkus ehk ühtsus* – süsteemi eraldatus teistest süsteemidest. Ehk süsteem on elemendid ja nendevahelised suhted. Sotsiaalse reguleerimise elemendid on sotsiaalsed normid, mis on üksteisega teatavas suhtes. Sotsiaalne regulatsioon toimib suht autonoomselt.
Süsteemi tunnused:

• Hierarhia. Ehk süsteemi element (sotsiaalsed normid) on ühest küljest süsteemi terviklik osa, teiselt poolt aga iseseisev madalamat järku süsteem.
  
• Struktuur. Iga süsteem on liigendatud, tal on oma struktuur, mis rajaneb süsteemi moodustavatel elementidel.
  
• Organiseeritus. See eeldab teatavat arengut ja kvalitatiivsed muudatusi. Mida organiseeritum on süsteem, seda vähem saab seda väljastpoolt mõjutada.
  

Üldist käitumisreeglit tuleb mõista kui normi. On palju inimestevahelisi suhteid, mida reguleerivad tavanormid . Nii tava korra, korporatsiooni korra, moraalikorra jms alus on sotsiaalsed normid.
Õiguskorra normatiivne alus on õigusnormid. Mitte reeglist ei tulene õigus, vaid õigusest peab loodama reeglid.
2. Õigusnormi funktsioon
Õigusnormid ei ole vaid olemisnormid, vaid pidamisnormid. Õigusel kui reeglil on õiguses lausevorm – õiguslause, mis on pidamislause . Õigusnorm ei väida millegi olemasolu. See lubab midagi teha; kirjutab midagi ette, tagab või jätab ilma. Õigusnormid on õiguslausetena formuleeritud käitumiseeskirjad. Need ei räägi eksisteerivatest asjaoludest. Õigusnormid pole tõesed ega väärad, need kas kehtivad või mitte. Õigusnormi ül on anda küllaltki üldised, kättesaadavad ja mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud teaksid, kuidas probleemi lahendada.
Õiguse perekonnad kontinentaalses õigussüsteemis: Romaani, Saksa. Eesti koht õigussüsteemis on lähemal germaani omale kui mõnele teisele.
Õigusnormi üldisus tähendab tema abstraktset iseloomu, õigusnorm sätestab tüüpjuhtumeid.
Õiguse ülesanded: 1. sisemise rahu kindlustamine (konfliktide ennetamine ja lahendamine) 2. vabaduse kindlustamine 3. õigusliku võrduse tagamine 4. sotsiaalse tasakaalu ja kindlustatuse tagamine 5. sotsiaalsete protsesside juhtimine
Õigusnormide ülesanded: 1. suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist 2. aitab kaaluda, milline on juriidiliselt korrektne käitumine 3. stabiliseerivad ühiskonnas suhteid 4. soodustavad inimeste sotsialiseerumist 5. tagavad füüsilise ja sotsiaalse kaitse ehk neil on turvafunktsioon 6. on otsuste tegemise aluseks ja nende legitiimsuse põhjenduseks – otsustamisfunktsioon
3. Õigusnormi mõiste ja struktuur
Õigusnormi mõte on kutsuda esile õiguslikke tagajärgi. Nende tegelikustamine aitab elu reaalselt korrastada.
Normide struktuurid on inimeste poolt koostatud. Õigusnorm koosneb abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis (T) on eluline (sed) asjaolu (d) kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud. Õiguslik tagajärg (R) – lubamine (õigustus), käsk või keeld. Kui T, siis R. Elulised asjaolud on juriidilised faktid.
1. keeruline struktuur – Kui on T-1 ja T-2 ja T-n, peab olema R
2. alternatiivne – Kui on T-1 või T-2 või T-n, peab olema R
3. lihtne – Kui on T, siis R.
Lihtne õiguslik tagajärg näeb ette ühe võimaliku/vajaliku käitumise või riikliku sunni ja määra. Keeruline õt aga võimalike/vajalike käitumiste kogumi või mitu riiklikku sunni liiki ja määra. Alternatiivne õt näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise saabumise mitmest või ühe riikliku sunni liigi ja määra kohaldamise võimaluse mitmest.
Hüpotees * – elulised asjaolude kirjeldus. Selles kirjeldatud faktiliste asjaolud, mille puhul tuleb antud normist lähtuda. Dispositsioon /sanktsioon* - õiguslike tagajärgede kirjeldus, mis saabuvad hüpoteesis kirjeldatud asjaoludel. Näitab, milline peab olema inimeste käitumine, kui nad sattuvad hüpoteesis kirjeldatud olukorda.
Riikliku sunni puhul on õigusnormi struktuur: Kui T, siis R, vastasel juhul S.
Aarnio primaarnormid – käitumisnormid . Sekundaarnormid (reaktsiooninormid) – määratud ametiisikutele, et nad teaksid, kuidas peab käituma, kui käitumisnormide nõudeid on rikutud.
4. Õigusnormide liigid
4.1. Avaliku ja eraõiguse normid
Võivad olla ka omavahel seotud. Nt tööõigus pole puhtalt eraõigusenorme sisaldav, seal on ka avaliku õiguse norme (kollektiivleping).
4.2. Regulatiivsed ja õigustkaitsvad normid
Need kujutavad endast nn täielikke õigusnorme, kuna koosnevad abstraktsest faktilisest koosseisust ja õt-st.
Regulatiivsed (nn käitumisnormid) – kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused. Kirjeldavad õiguspärast käitumist. Lubab ehk õigustab, kohustab või keelab. Lisaks veel ergutusnormid, mis sisaldavad seisukohti, et ergutada õiguspärast ja ühiskondlikult kasulikku käitumist.
Õigustkaitsvad – näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud õigusrikkumise eest; sisaldavad sanktsiooni. Nendes annab riik neg hinnangu õigusvastasele käitumisele. Orienteeritud ametiisikutele.
4.3. Mittetäielikud (spetsialiseeritud) õigusnormid
Need ei vasta formaalselt õigusnormide struktuurile. Õigusliku tagajärgi põhjustava jõu omandavad ainult seoses teiste õigusnormidega.
1. seletavad – määratlevad faktilist koosseisu, faktilise koosseisu elementi või täieliku õigusnormi õt-d
2. viitavad
3. kitsendavad – välistavad olukorra, kus faktilist koosseisu saav laiendada asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida.
Aarnio normiliigitus:
ÕIGUSNORMID
REGULATIIVSED
käitumisnormid
KONSTITUTIIVSED
MENETLUSNORMID
n-ö kasutusjuhendid
KOMPETENTSINORMID
näitavad, kes ja kuidas õigusega antud võimu ja õigustusi kasutab
SEADUSKEELE MÄÄRATLUSED
defineerivad seaduse tekstis sisalduvaid mõisteid juriidistehniliselt
5. Juriidiline fakt
Ehk eluline asjaolu. Kõik elulised asjaolud pole jur faktid. Need omandavad jur fakti tähenduse, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude seast. Nt abiellumiseks on vaja ühte jur fakti – abielu sõlmimist riiklikus perekonnaseisuorganis.
Elulised asjaolud juriidilises faktis on üldistatud kujul, kuna norm on üldise iseloomuga. Jur faktid jagunevad: sündmused ja teod. Sündmuse saabumine ei sõltu subjekti tahtest. Teod on sõltuvuses õiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Teod võivad olla õiguspärased või õigusvastased. Jur fakte võib liigitada ka: õigustmoodustavad, -muutvad ja –lõpetavad. Moodustavad kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja jur kohustuste tekkimise konkreetsetel õiguse subjektidel. Need pole õigust loovad, vaid asjaolus kirjeldatud olukorda sattunud subjektile tekkivad õigused. Õigustlõpetav võib olla ka sündmus. Üks ja sama jur fakt võib kutsuda esile mitu erinevat õiguslikku tagajärge.
IV TEEMA: ÕIGUSSUHE
1. Õigussuhte olemus ja mõiste
Õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Võrreldes õigusnormiga on õigussuhe alati konkreetsem. Õigussuhtes realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik side õiguse subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja jur kohustused.
Reflektsiooniõigus – olukord, kui subjekt nõuab riigorganit, et viimane mõjutaks mingit subjekti pidama kinni õigusnormist
2. Subjektiivne õigus
Subjektiivne õigus – õiguslikult kaitstud huvi-võim. Subj õigused avalduvad eraõiguses ja av-õiguses erinevalt:
Eraõiguses liigituvad need:
1. absoluutsed subj õigused – tõielik õiguslik võim; võim inimese või asja üle, teda/seda mõjutada ja kolmandate mõju välistada
2. relatiivsed subj õigused – nõudeõigused, mis annavad õiguse nõuda kolmandalt isikult tegevust v tegevusetust. Tekivad siis, kui täielikku õiguslikku võimu on rikutud.
3. konstitutiivsed ehk õigustmoodustavad õigused – annavad selle omajale võimu ühepoolselt õigust muuta. Nt edasikaebamisõigus
Objekti järgi, millele subj õigused on suunatud, jaotatakse nad eraõiguses isiku-, perekonna- ja varanduslikeks õigusteks.
Isiku- või individuaalõigused on suunatud õiguse omanikule endale. Perekonna- kuuluvad abikaasadele, need on absoluutsed õigused. Varanduslikud on suunatud varanduse režiimile. Teenivad õigustatud subjektide majanduslikke huvisid.
Avalikus õiguses:
Kodanike subjektiivne õigus avaliku võimu kandjate vastu. Totalitaarsed riigid ei tunnista nende olemasolu.
Üksikkodanikul on riigi suhtes kolme liiki huvisid: huvi riigi valitsemisest ja avalikust elust osavõtuks; huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksiku heaks; huvi individuaalse tegevusvabause vastu riiklike rünnete eest.
Subj õigused av-õiguses jagunevad:
1. subj av-õigused. Nn poliitilised õigused nagu valimisõigus
2. üksiku õigused ühisolemisele, nt nõudeõigus maksude tagasisaamiseks
3. vabadusõigused . Põhiõigused ja vabadused
3. Juriidiline kohustus
Subjektiivsetele õigustele vastavad juriidilised kohustused. Jur kohustus – vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes subjektiivse õiguse kandja huvides. Juriidiline kohustus võib realiseeruda kas mingis tegevuses või tegevusetuses, oleneb, kuidas objektiivne õigus sätestanud on.
4. Õiguse subjektid
Õiguse subjektid on subj õiguste ja jur kohustuste kandjad ehk isikud, kes osalevad õiguslikus elus ehk õigussuhetes. Füüsiline isik – inimene; juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt, võib olla kas eraõiguslik või av-õiguslik. Av-õiguslik jur isik on kas riik, KOV üksus jms isikud, mis loodud avalikes huvides ja selle isiku kohta käiva seaduse alusel.
Õiguse subjekt on inimene. Ainult tema on õigustatud ja kohustatud, temaga seisavad vastamisi õigusobjektid. Tal on õigus- ja teovõime. Õigusvõime – õigus omada õigusi ja kohustusi. Teovõime – võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid ; alates 18a. Piiratud teovõime – inimene, kel on vaimuhaigus , nõrgamõistuslikkus vms psüühikahäire ; tal on eestkostja .
Juriidilised isikud (täidavad av võimu ül-d). Eraõiguslikud: täisühing, OÜ, usaldusühing , AS, tulundusühistu, sihtasutus ja MTÜ. Av-õiguslikud: riik, KOV üksus. Jur isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid . Jur isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja –kohustusi, v.a. neid, mida saab omada ainult inimene.
5. Õiguse objekt
Õiguse objekt – kõik, mis on subjektiivsete õiguste esemeks . Võib olla kehaline või mittekehaline. Mittekeh on nt õigused, nõuded jm objektiivsed väärtused. Ese – asjad, õigused, muud hõved mis võivad olla õiguse objektiks. Asi – kehaline ese. Võivad olla nt kinnis - ja vallasasjad, asendatavad ja asendamatud, äratarvitatavad või äratarvitamatud, jagatavad või jagatamatud. Päraldis – vallasasi , mis on peaasja oluline osa ning teenib seda.
Õiguse obj võib olla hüve, inimese elu või tervis. See on materiaalne, vaimne või sotsiaalne hüve, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekib ühiskondlik side inimeste vahel õigussuhtes.
TEEMA V: ÕIGUSE RAKENDAMINE
1. Õiguse "täpsus" ja õiguse realiseerimine
Õiguse täpsus ehk arusaadavus puudutab situatsiooni, elulisi asjaolusid, mida õigusega korrastatakse. R. Ihering : seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg ehk siis õigus peab olema esitatud lihtsalt ja arusaadavalt.
Mitmetähenduslike sõnade (homonüümide) jaoks õiguses on n-ö mittetäielikud ehk siis omandavad jõu koostöös teiste õigusnormidega. Niisiis võib õiguse täpsus oleneda tavaarusaamadele, mis põhinevad erinevatele sõnade mõistmisele.
Õiguse realiseerimiseks on kolm viisi: selle kasutamine, kinnipidamine , rakendamine.
Kasutamine ja kinnipidamine on vahetu õiguse realiseerimise viisid. Õigust võivad realiseerida nii füüsilised kui ka jur isikud.
2. Õiguse realiseerimine ja jurisprudents
Õiguse realiseerimise tulemuslikkusele saab kaasa aidata jurisprudents. See on õigusteaduse osa, mis käsitleb õigus normatiivsest aspektist ja tegeleb n-ö normi mõttega; see on normi keelest arusaamise teadus.
3. Õiguse rakendamise olemus
See on 3. õiguse realiseerimise viis. See on riikliku tegevuse eriliik; eeldab erisubjekti (kompetentse riigiorgani) vastavat tegevust. Rakendamine – subsumeerimine . Subsumeerimise olemus – tuleb võrrelda konkreetseid elulisi asjaolusid õigusnormis esitatud faktilise koosseisuga ja kui need on seoses, tuleb teha lõppjäreldus õigusnormis esitatud õigusliku tagajärje põhjal. Subsumeerimine on eotud õigusnormi mõttest arusaamisega.
Õiguse rakendajaid (eriti kohtunikke) aitab protsessiõigus . Tsiviilprotsessis kehtib dispositiivsuse põhimõte ehk kohtunik oma otsusel tugineb ainult poolte esitatud tõenditele ja asjaoludele. Neid nimetatuid kohus hindab – ius novit curia ehk kohus tunneb õigust. Asjaolusid, mille puhul mõlemad pooled nõustuvad, käsitleb kohtunik tõestena. Isegi, kui ta pole veendunud nende õigsues. Kohtuliku uurimise printsiip (kriminaalprotsessis) – kohtunik pole seotud sellega, mida pooled s.o. prokurör , süüdistatav v tema kaistja, väidavad. Kui süüdistaja pole võimeline süüd tõendama, tehakse õigeksmõistev otsus ehk in dubio pro reo – kahtluse korral süüdistatava kasuks.
Maxime – tõendite kogumise viis, kui neid koguvad kohtunik ja pooled koos. Non liquet – kohtunik pole suuteline tõde või mittetõde välja selgitama tuginedes poolte väidetele.
4. Õiguse tõlgendamine
4.1. Tõlgendamise olemus
Tõlgendamine – tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleemitekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. teqevus, millega selgitatakse välja õigusnormi teqelik sisu (mõte).
Probleem on eelnevalt tekkinud õiguse rakendajal seoses rakendatava normi sobivuse määratlemisega konkreetsete eluliste asjaolude suhtes. Lisaks võib olla tõlgendamine vajalik, kuna kaks normi võivad siduda sama elulise asjaoluga õigusliku tagajärje, mis teineteist välistavad. Tõlgendamise ül on siis välistada normide omavaheline vastuolu. Kumulatiivne konkurents – erinevad õt-d saabuvad paralleelselt. Alternatiivne konkurents – õigustatud pool võib valida õt-de vahel. Konsumtiivne konkurents – kui mitu õt-d on suunatud võrdse tulemuse saavutamisele.
Tõlgendamise ese on õiguse tekst; normide keel. Tõlgendamise võtted: süstemaatiline, loogiline, teleoloogiline
Kui erinevad õt-d ei lase on kooskõlastada, pole tegu konkurentsi, vaid vastuoluga. Erinorm ületab üldise normi ja uus norm ületab vana normi.
4.2. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang
Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjaolud ütlusena saavad õigusliku tähenduse tänu sellele õigusnormile, mille abil toimub otsustamine. Õigusnorm valitakse välja, arvestades ütlusi. Subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega.
4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid
4.3.1. Grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine
Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine , milles õigusnormid on väljendatud. Grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse.
Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust
2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid.
4.3.2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine
Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Loogilist tõlgendamist on nimetatud veel: õigusteaduslikuks, teleoloogiliseks.
Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi ( ratio legis ) väljaselgitamine.
Kui näiteks ilmneb, et kaks käsku on teineteisega täiesti vastuolulised ja mõlemaid üheaegselt täita on võimatu, siis tuleb loogiliselt järeldada, et hilisem käsk annulleerib varasema.
Loogilise tõlgenduse puhul tehakse vahet:
1) lihtsa ehk analüütilise
2) ning keerulise ehk sünteetilise tõlgenduse vahel
Sünteetiline tõlgendamine jaguneb kaheks üldtunnustatud liigiks :
1) süstemaatiline
2) ajalooline
Süstemaatiline tõlgendamine on õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemine. Tuvastatakse normide loogilised ja funktsionaalsed seosed. Sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga. Nt mittetäielikud õigusnormid.
Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes normatiivaktides.
4.3.3. Ajalooline tõlgendamine
See on subjektiivne tõlgendusteooria. Eesmärk võib olla välja selgirada, millise idee on ajalooline normilooja põiminud tõlgendatavasse normi. Mis oli ta kavatsus , eesmärk ja ettekujutus normi loomisel. Kuidas sai ta aru normi mõttest ja kuidas soovis seda mõista. Ajalooline tõlgendamine on seotud õigusliku kontinuiteediga. Kindlama otsuse saab langetada, ui on välja selgitatud sarnaste reguleerimiste ajalooline taust. Seda nim kongrueerumiseks ehk ühildumiseks algse ja antud ajas ning ruumis tehtava otsuse vahel.
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise.
Erinevad võtted: õiguse allikate abil
4.3.4. Objektiiv -teleoloogiline tõlgendamine
See on nagu ajalooline tõlgendamine ehk tahtetõlgendamine. Kui tähtsust ei oma mitte ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Tõlgendaja peab küsima , millist eesmärk teenib norm, milline on normi mõte. Ratio legis est anima legis – seaduse mõte on seaduse hing.
Kriteeriumid: faktilised asjaolud, mida tõlgendaja muuta ei saa; õiguslikud printsiibid, mis asuvad väljaspool tõlgendamist. Savigny on öelnud , et tõlgendamiseks tuleb end asetada seadusandja rolli ja kunstlikult korrata tema tegevust.
Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi (kr: telos) alusel
Tõlgendamise ulatuse järgi liigitatakse tõlgendamine: sõnasõnaline ehk adekvaatne ja kitsendav või laiendav
4.3.5. LM-ist: Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel
Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel:
1) ametlik ehk ofitsiaalne - jaguneb omakorda

• normatiivne (andja on pädev riigi- või omavalitsusorgan, reeglina akti välja­andja) Normatiivse tõlgendusakti kohta väidetakse, et sellega ei looda uut iseseisvat õigusnormi, kuid selles on sätteid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad tõlgendatava akti norme. Täpsustamine ja konkretiseerimine on tegelikult väheses ulatuses juba normi osaline muutmine, normilooming
  
• kasuaalne (selleks on kohus, mistõttu seda nimetatakse ka kohtulikuks tõlgen­damiseks). Kasuaalsete tõlgenduste ulatus on kitsas - siin selgitatakse vaid konkreetse juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide alusel. Tavaliselt on küll kasuaalse tõlgendamise subjektiks kohus
  

2) mitteametlik ehk mitteofitsiaalne (õigusnormi sisu selgitamine kirjalikult või suuliselt, millel pole juriidiliselt siduvat tähendust (nt Riigikogu liikme arvamus, teadlase või poliitiku kommentaar jne)
Tõlgendusaktid jagatakse kahte liiki:
1) ametlikud tõlgendused, mis on kohustuslikud
2) mitteametlikud, millel ei ole kohustuslikku (juriidiliselt siduvat) iseloomu, kuid mida arvestatakse nende teadusliku ning professionaalse argumenteerituse tõttu.
Kui ebaõige tõlgenduse tõttu luuakse õigusevastaselt mõni juriidiline akt, siis on:
1) selle tähendus tühine, mis kedagi ei kohusta ega õigusta
2) vaieldav, mille tühistamist võib teatava tähtaja jooksul taotleda.
Tõlgendusakt, kaasa arvatud ametlik tõlgendusakt, sisaldab endas vaid deklaratiivset avaldust , mis uut käsku ega keeldu ei loo, vaid konstateerib juba varem loodud õigusnormi või indviduaalse õigusliku ettekirjutuse eksisteerimist. Tõlgenduse ülesanne on kindlaks teha, millist õigusnormi sisaldab normatiivakt , mis on õigusnormi tegelik (objektiivne) sisu. Arusaamised sellest võivad aga eri inimestel olla erinevad. See oleneb inimeste teadlikkuse tasemest
Doktrinäärseks tõlgendamiseks nimetatakse teadlaste poolt individuaalselt või kollektiivselt antud normatiivaktide tõlgendust. Teadlastel pole otseseid võimalusi kaasa aidata oma tõlgenduse praktikasse rakendamisele, sest neile ei ole antud õigusvastase normatiivakti tühistamise , tõlgendaja karistamise, töölt vabastamise ega kontrollimise õigust. Doktrinäärsel tõlgendamisel on aga väga suur veenev jõud riigiaparaadi töötajatele, eriti siis, kui tõlgendajad on tunnustatud teadlased, kes on veenvalt oma seisukohti põhjendanud, avaldanud sellekohaseid artikleid juhtivates juriidilistes ajakirjades ja raamatutes või teinud oma seisukohad teatavaks teaduslikel konverentsidel, kus need on leidnud üldist heakskiitmist ka juhtivate praktikute poolt.
4.3.6. LM-ist Tõlgendamise tähendus erinevates suurtes õigussüsteemides
Tõlgendamise funktsiooni osas ei ole kontinentaalses ega ka anglo-ameerika õigussüsteemis vahet - tõlgendamise eesmärk on selgitada õigusnormi tõeline ja ammendav sisu. Erisused saavad alguse aga sellelt pinnalt, et:
1) anglo-ameerika õigussüsteemi prejudikatiivne ning kontinentaalse õigussüsteemi abstraheeritud ja rangelt normitehniliste nõuete kohaselt sätestatud õigusnorm on kaks täiesti erinevat nähtust
2) mõlemad õigussüsteemid tunnistavad sisuliselt ühtemoodi kohtuvõimu õigust kasuaalsele tõlgendamisele, kuid anglo-ameerika süsteemis ongi kohtud pea jagamatult ainsad õiguse ametlikud tõlgendajad, kontinentaalses õigussüsteemis võib olla aga üsna palju institutsioone, kellel on samuti see ametlik õigus
Anglo-ameerika tõlgendusprobleemid:
1) õige ratio decidendi või obiter dictum'i leidmine
2) õige relatsiooni leidmine;
3) diskretsiooni välistamine - näiteks juhtudeks, mil norme või seadust ei ole, on USA kohtud välja töötanud oma reeglite süsteemi, mille alusel nad keelduvad kohtuasju menetlusse võtmast - seda nimetatakse judicial gatekeeping
4) kontroverside lahendamine - kui kehtiva õiguse alusel seda teha ei saa (on absoluutne lünk ), siis algatatakse vastav protseduur lünga likvideerimiseks - nt saadetakse lünk reguleerimiseks pädevale subjektile (presidendile või Kongressile);
5) kohtuasja poliitilisuse lahendamine - see on poliitilise küsimuse doktriin
5. Lüngad õiguses ja nende ületamine
Lüngad esinevad, kui elulistele asjaoludele ei vasta abstraktseid koosseise. Eesti õiguskorra lünkasid võib põhjustada õiguskorra noorus. Lüngad jaotuvad järgmiselt:

• Ehtsad. Tingitud õiguskorra noorest east ja elu kiirest muutumisest.
  
• Näiv/näiline lünk. Siis, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega.
  
• Väärtuslüngad . Tekivad, kui seadusandja on püüdnud hoida lünki ära, kuid formuleerib õiguse üleüldisel (generaalklausli) kujul. Või tekib siis, kui seadusandja on mõne õigusliku mõiste jätnud ebamääraseks,-täpseks.
  
• Primaarne lünk - õigussüsteemis, -harus, -aktis või - normis oli lünk selle vastuvõtmisest (loomisest) alates;
  
• sekundaarne lünk - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis kujuneb lünk järgneva läbimõtlematu muutmise või tühistamise tagajärjel (nt läbimõtlematud osalised muutmised või täiendamised, mille puhul ei analüüsitud kõiki tekkivaid või kaduvaid regulatiivseid seoseid - siin võib tulemuseks tekkida kas täielik sekundaarne lünk või näiline lünk)
  

Lünkade ületamise põhilised viisid:
1) lahendamise hülgamine - menetluse lõpetamine ning konstateerimine, et õiguses reguleeritud koosseisuline vastav tegu puudub, sest puudub üldse reguleeriv õigusnorm selle juhtumi kohta;
2) õiguse analoogia rakendamine - st ei ole sooritatud küll sellist tegu, mis vastaks konkreetse õigusnormi koosseisule, kuid see-eest kohaldatakse osundatud koosseisu sellele reguleerimata juhule kui analoogile (sarnasele, lähedasele juhule).
Lünkasid ületatakse analoogia abil. See on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes. Kasutatakse sarnast abstraktset faktilist koosseisu.
Analoogia liigid:

• Seaduse analoogia. Nim ka üksikanaloogiaks. Otsuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õt-d saabuvad ka mittereguleeritud juhusele. Kriminaalõiguses on analoogia keelatud. Nullum crimen sine lege
  
• Õiguse analoogia. Ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel.
  

Õiguse rakendajal lasub otsustamise kohustus ja kui ta analoogia ega tõlgendamise abil otsustada ei saa, siis peaks ta lähtuma loomuõiguse printsiipidest. Ta peab langetama otsuse nii nagu seda teeks kaasaegne seadusandja. Kui loomuõigus ka ei aita, siis on kohtunik õigustatud ja kohustatud n-ö looma õigust.
TEEMA VI: RIIK
1. Riikide tekkimine ja riigi olemus
Inimese vajadus elada inimühiskonnas viib mitmekesiste ühiskondlike vormide tekkimisele. Praeguse inimkoosluseni viis eelkõige tööjaotuse kujunemine.
Marksistlik riigiteooria püüab ühiskonnas toimuvaid muudatusi põhistada ainuüksi materiaalsete elutingimuste muutumisega. Muutused ühiskonna baasis määravad muutused ühiskonna pealisehituses.
Riik on ühiskonnakorraldus , mis luuakse inimeste poolt ja on suunatud inimestele, põhineb tööjaotusel. Igaüks töötab nii enda kui ka teiste heaks. Põllupidamine tõi kaasa suured muutused õiguslikesse ja ühiskondlikesse ettekujutlustesse. Maa muutus õigusobjektiks, inimene õigustuse kandjaks . Neoliitiline revolutsioon – põlluharimise leiutamine . Esimene põlluharimise kultuur oli Ameerikas Cochise kultuur, kes kasvatas maisi (3000-3500a tagasi).
Inimkooslus on seotud territooriumiga, millel pole kindlaid piire. Kui avalikud huvid suuremat rolli hakkasid mängima, tekkis ühiskonnal vajadus uue organisatsiooniliseks vormiks. See tekkiski riigi näol.
Territoriaalriigi tekke kolm staadiumit:
1. primitiivne küttimine , toidu kogumine
2. põlluharijaist koosnevad territoriaalsed inimkooslused
3. moodne territoriaalriik (seda iseloomustab võimu kontsentratsioon valitsejate käes)
Eestis kujunes halduskorraldus Vanal Liivimaal XIII saj. Põimunud olid muinasaeg ja kristlik areng. Nõupidamistel otsustasid olulisemad küsimused maakondade vanemad. Nad korraldasid piirkonna elu, mõistsid õigust, pidasid sõdu ja juhtisid sõjakäike. See periood oli muistne iseseisvusaeg. XII saj tungisid siia sakslased , alistasid meid vägivaldselt, sattusime võõrvõimu alla.
Seadusriik on ühiskonnas toimuvate industraliseerimisprotsesside tulemus. Tööstuse areng Euroopas võimaldas indiviidil saada iseseisvamaks. Toimus ka ühiskonna liikmete varanduslik polariseerumist. Tööstuse areng toob kaasa tööstus- ja rahvusriikide tekkimise. Mindi üle demokraatiale, mis tähendas seadusandliku tegevuse kasvu. XIX saj kujunesid rahvuslikud õiguskorrad. Seadustega ei juhitud enam mitte ainult rahvast, vaid ka riiki. Kui üksikud riigiametnikus ei allu enam kontrollile , tekib haldusriik .
Riikide tekkimise teooriad:

• Lepinguteooria – riik luuakse lepingu sõlmimisega. Inimesed loobuvad loomulikust vabadusest. Sofistid pidasid otsustavaks teguriks kaitsevajadust.
  
• Orgaaniline teooria, Aristotelese õpetuse põhjal. Inimesel on ümbritsevatest oludest kujundatud loomus, ta on asetatud kindlatesse ühiskondlikesse suhetesse. Üksikuna ei jääks ta ellu, aga ta peab omama ühiskonnas mingit funktsiooni.
  
• Võimuteooria. Väidab, et tänu ühe inimgrupi võimule luuakse poliitiline ühendus. Selle järgi ei saa riik tekkida teisiti kui võimu haaramise teel. Sellel teoorial rajaneb ka marksistlik teooria.
  

Riikliku tegevuse ulatuse järgi eristatakse liberaalset riiki ja sotsiaalriiki.
Liberaalses on esiplaanil indiviid ja tema õigused moraalsele, majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Sellele vastavalt peab riik oma tegevust piirama. Sotsiaalriik sekkub ühiskonnaellu. Tegutseb kui sotsiaalse õiguse ja avaliku heaolu kaitsja. Sotsiaalriigi põhimõtete realiseerimine võib heaoluriigini.
Riigi tegevuse iseloomu põhjal õiguslikesse alustesse jaotatakse riigid totalitaarseteks ja õigusriikideks.
Riiki saab iseloomustada ühiskonna juhtgruppide (eliidi) alusel.
Omariiklus pole Eestit alati saatnud. Enne iseseisvumist oli meil õiguslikult autonoomne ühtsus. 1918. a sündinud uus Eesti kujutas endast muinasaja riigi taassündi. Omariiklus tekkis 24.02.18. Vanematenõukogu avaldatud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" kuulutas Eesti demokraatlikuks vabariigiks.
2. Riigi tunnused
Olulisimad tunnused on rahvas, territoorium ja suveräänsus . Kaasaegne riigi mõiste on Euroopa õigusteaduse looming.
2.1. Riigi rahvas
Riigi rahvas – kõigi riigi alamate ühendus, vaatamata kultuuri või rassi iseärasusest. Rahvusel on ühine keel, ajalugu, religioon . Eesti rahvuse koosseisus toimusid muutused nõukogude võimu ajal. Vähemusele peab riik võimaldama enesemääramise, tagada autonoomsed õigused.
Eesti õiguskorras reguleerib juriidilist sidet inimese ja riigi vahel peamiselt PS ja Kodakondsuse seadus. Eestis saab kodakondsuse ius sanguinis põhimõttel ehk omandatakse sünniga.
Mõned põhiõigused ja –kohustused on välismaalastele piiratud, nt erakondadesse kuulumine.
2.2. Riigi territoorium
Keskaegses Euroopas puudusid rahvuslikud piirid. IX saj hakkasid Karl Suure mõjul toimuma muutused ja kujunesid poliitilis-territoriaalsed ühendused. Riik on inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal ehk riigi territooriumil. Territoriaalriigi areng võimaldab ühtse siseriikliku õiguse rakendamist. Territoriaalprintsiip tähendab ühe riigi territooriumil valdavalt ühe õigussüsteemi funktsioneerimist. Kui toimiks isikuprintsiip, peaksid siin elavad vene kodanikud läbi ajateenistuse Venemaal.
2.3. Riigi suveräänsus
Suveräänsus – võime, omadus ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda. Olukord, kus kellelegi kuulub ülemvõim. Kui riik on suveräänne, siis võib ta valitseda sõltumatult teistest suveräänsetest riigivõimudest. Suveräänsus kui poliitiline mõiste tähendab ülemvõimu, mille abil on võimalik teisi käsutada. Sisemine suveräänsus on riigi ülemvõim siseriigis ja välimine ilmneb riigi vahetul ja võrdväärsel suhtlemisel teiste riikidega.
3. Riigi vormid
Aristotelese järgi jagunevad riigi vormid: demokraatia; aristokraatia (valitseb väike hulk kõikide huvides või väikesearvuline vähemus ainult oma huvides). Monarhias valitseb monarh kõigi hüvanguks, türann ainult enda. Parimaks riigivormiks peab Aris aristokraatiat, kus parimad valitsevad kõigi huvides. Aristokraatia on parimate ülemvõim. Selle erivorm on ohlokraatia ehk halbade ülemvõim.
Kaasaegne riiklus on orienteeritud demokraatiale. Status mixtus – sega riigivorm demokraatiast ja aristokraatiast. Ehk rahvas valib parlamendi (demokraatia), parlament võtab vastu seadusi ( oligarhia ), valitsust juhib valitsusejuht ( peaminister ).
Kõrgemad esindusorganid on kaasajal riigivõimu suveräänsuse kandjad. Kui nad teostavad kõrgemat seadusandlikku võimu kõrvuti presidendiga, võib olla tegemist presidentaalse vabariigiga. Kui kõrvuti veel lisaks monarhiga, on tegu konstitutsioonilise monarhiaga. Parlamendi ül-d: seadused, riigieelarve kinnitamine, rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine.
Parlamentarismi printsiip – kõrgema esindusorgani (legislatiivorgani) võimu ülimuslikkus täidesaatva (eksekutiivorgani) ees. Kõrgemad esindusorganid võivad olla ühe- või kahekojalised. Kahekojaline on föderatiivses riigis, kus kõrgeim riigivõim on mitme riigiorgani käes.
Riigipea – kõrgema riigivõimu kandja ja riigi kõrgeim esindaja. Ainuisikuline riigipea – monarh või president . Monarhile kuulub kõrgema riigivõimu täius (absoluutne monarhia) või võimutäius piiratult ehk konstitutsiooniline monarhia.
Parlamentaarses demokraatias valib riigipea parlament ja ta on allutatud parlamendi kontrollile. Presidentaalses on riigipeal seadusandlik ja täidesaatev võim.
4. Õigusriik
4.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost
Non rex est lex, sed lex est rex. Mitte kuningas pole seadus, vaid seadus on kuningas.
Õigusjumalanna kuju sümboolika: õigusemõistmise kaalud, mõõk ja side silmil. See tähendab, et õiguskord on võrdselt kehtiv ja kohustuslik kõigile. Aristotelese arvates on konstitutsioonis kolm osa, mis peavad olema korras: avalike huvide distants, riigiametnikud ja õigusemõistmine.
J. Lock aga formuleeris riigist sellise idee: kehtib seaduse ülimuslikkus, tunnustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi; on võimude lahusus . Prantsuse jurist Montesquieu leidis, et võimude lahusus teenib kodanike vabaduse ideed ja on hea ül-de jaotus. Ta arvas ka, et pelgalt riigivorm ei garanteeri kodaniku vabadust. Montesquieu esitab võimude lahususe nii: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim . Võimude lahusus ja nende omavaheline tasakaal ( pidurdamine ) on kõige olulisem õigusriigis. Esimene viide võimude lahususele on 1789. aastast Kodanike ja inimõiguste deklaratsioonist. Iga riik tugineb võimule ja õigusele. Õigusriigi alus on õiglus, võimuriigi alus on distsipliin. Õigusele antakse ruumi nii palju, kui võim lubab.
4.2. Õigusriigi tunnused
Õigusriigil on samad tunnused, mis teistel riikidel. Aga ka lisaks eritunnused, mis võivad leida väljenduse õigusnormides, õiguse instituutides või üldpõhimõtetes. Normid ja põhimõtted peavad olema valitsevaks, et saaks riiki nimetada õigusriigiks .
Mandrieuroopalikus õiguskultuuris e seadusõigusel põhinevad õiguskultuuris on õigusriigi tingimused:

• PS-i olemasolu
  
• Riigivõimu seotus ja piiramine põhiseaduse ja seaduste poolt
  
• Riigivõimu siseorganisatsiooniline jaotus funktsionaalseteks aladeks (õigusloome, valitsemine, õigusemõistmine)
  
• Seaduse ülimuslikkus
  
• Üksiku õiguste tagamine
  
• Kohtulik kontroll õigustest kinnipidamise üle sõltumatute kohtute poolt
  
• Proportsionaalsuse põhimõte
  
• Õigluse ja õiguskindluse põhimõtted
  

Õigusriik on riik, kus kõik riigifunktsioonid on konstitutsiooni ja teiste õigusreeglite poolt määratud ning mille täitmine on õigusreeglite alusel kontrollitav.
Õigusriigi põhiprintsiibid on seega vabadus, õiglus ja õigus ning nende rakendamisel kõikjal legaalsuse ja egaalsuse põhimõtete tagamine nii igaühe kui ka üldistes huvides. Seega - õigusriik on ideaal, milles realiseeruvad täiuslikeimal kujul humanistliku moraali põhimõtted riikluse praktikas ning kehtivas õiguses.
4.2.1. Õigusriigi formaalsed tunnused
Need on võimude lahusus, formaalse seaduse mõiste, seadustest kinnipidamine, täidesaatva võimu seaduslikkus , õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimine.

• Võimude lahusus ehk riigivõim avaldub erinevates vormides: seadusandlik (parlament), täidesaatev (valitsus ja haldus), õigusemõistmine (kohtud). Riigivõimu avaldumine tähendab tööjaotust riigivõimus. Neil kolmel võimuorganil on võimalus vastastikku üksteist piirata ja kontrollida.
  

Eestis võetakse seadusi vastu poolthäälte enamusega. Siis kirjutab sellele alla Riigikogu esimees ja kantselei direktor esitab selle presidendile. Riigipea võimuvolitused on olenevalt riigivormist erinevad. Seaduseelnõud esitatakse parlamenti läbi valitsuse. Kohtud on sõltumatud ja alluvad ainult seadustele.
I astme kohus – maa- ja linnakohus. Arutavad tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Halduskohus
II aste – ringkonnakohus. Vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ja halduskohtu lahendeid
III aste – riigikohus. Vaatab kassatsiooni korras läbi kohtulahendeid; on ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus
Õiguslik kaitse sõltumatute kohtunike poolt peab garanteerima seaduslikkuse printsiibi täieliku realiseerimise. Kodanikel peab olema võimalus õiguslike vaidluste puhul pöörduda kohtu poole. Kohtunikud on sõltumatud, kuna on nimetatud ametisse eluks ajaks, teda saab tagandada vaid kohtuotsuse alusel, I ja II astme kohtunikele saab esitada süüdistuse ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja presidendi nõusolekul. Riigikohtu kohtunikule võib kriminaalsüüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimine tähendab, et riik sekkub isiku ellu on pmst piiratud.
4.2.2. Õigusriigi materiaalsed tunnused
Need on:

• käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust .
  
• ülipositiivse õiguse tunnustamine
  
• seadusandja seotus konstitutsiooniga. See realiseerub kohtuliku kontrolli võimalusega.
  

TEEMA VII: Õigusteadusest ja õigusteaduse õppimisest
1. Kas õigusteadus on olemas?
I. Kanti jaoks oli teadus iga õpetus kui ta oli süsteemselt, st teatud printsiipidest korrastatud terviku tunnetamine. Rerum cognoscere causas – asjade põhjuste tundmaõppimine. Pole teada, kas õigusteadus on n-ö õige, kuna õigusteaduse seisukohad, väited ja postulaadid ei ole nii täpsed nagu muudel teadustel.
Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on on vahetu ja selge asjade loomuse teada saamine, mis põhineb mõistusel.
Empiirikud ei omista mõistusele tunnetusprotsessis erilist kohta. Nende tees: mida me teame, seda teame oma kogemuse põhjal.
Idealistid leiavad, et välismaailma pole inimteadvusest sõltumatuna üldse olemas, maailm on ainult inimkujutlus.
Rooma õigusteaduse arenguetapid: eelklassikaline , varaklassikaline, kõrgklassikaline, hilisklassikaline. Rooma õigusteadus tekkis III sajandil, kui kujunes antiikne jurisprudents. Siis polnud veel juristi elukutseid nagu kohtunik jm, need kujunesid V-VI sajandil. Seadustel polnud erilist rolli, õigusteadlaste arvamust käsitleti õiguse allikana. Hilisklassikalisest perioodist on pärit kirjutatud rooma õiguse tipp ehk Corpus iuris civilis. Sisaldab tsiviilõiguslikke ja avalik õiguslikke norme. Selle koodeksi loomise algataja oli Bütsantsi keiser Justinianus .
MÕISTEID:
Efitsient – läbilöömisvõime
Reflektoorne – tõlgendamine
Subsumeerimine – õiguse rakendamine
Hermeneutika –
Corpus iuris –
Materiaalne derogatsioon – kui vana norm on sisuliselt tühistatud
Mõistete killunemine – kui tõlgendamisel on grammatikas aja jooksul sõnad omandanud uue tähenduse
Ratio legis – kontinentaalses õigussüsteemis faktiliselt kohtute tõlgendav (ehk spetsiifiline kausaalse tõlgendamise) tegevus, mille käigus seatakse eesmärgiks selgitada välja antud õigusnormi tõeline sisu, see osa õigusnormist, mis ei ole sätestatud expressis verbis ehk selge sõnaga ja mis tundub esmapilgul lüngana.
Ius commutativa – võrdsete võrdne kohtlemine
Puebloindiaanlased – kaljulinnade elanikud
Fraatri – mitme sugukonna liitumine põlluharimise alguses
Ius sanguinis – kodakondsus omandatakse sünniga
Ius soli – põhimõte, mille kohaselt riigi territooriumil sündinud inimene omandab selle riigi kodakondsuse
Skolastika –  keskaja filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet põhjendati Aristotelese loogika  abil
Glossaatorid – nii nimetati juriste-õigusteadlasi XI kuni XIII sajandil. Euroopa jurisprudentsi rajajad .
Makulatuur – väärtusetu kirjandus, vanapaber
Logistid – ilmaliku õigusega tegelenud juristid
Kanonistid – kirikuõigusega tegelenud juristid
Huvijurisprudents – kui õigust käsitleti kui huvide konflikti resultaati