Haldusõigus konspekt (0)

Avaliku halduse mõiste
Reguleerib suhteid isiku ja avaliku võimu vahel. Õigusharu määravad ära spetsiaalsed suhted, mida õigus reguleerib. Avalik haldus reguleerib suhteid, mis tekivad avalik halduslikus sfääris. Avalik haldus moodustab haldusõiguse reguleerimiseseme.
Haldama – mõjutama, täide viima, teostama, korraldama .
Haldus – selle tegevuse sisu.
Haldus on omane kõigis eluvaldkondades, ka erasfääris ei saa halduseta läbi. Haldus pole eraõiguslikes suhetes nende eesmärgiks vaid vahendiks .
Erahaldus – eraõiguslikus sfääris (näiteks firmades) teostavad haldust raamatupidajad, personalijuht, finantsosakonna töötajad.
Era- ja avaliku halduse eristamine – avalik haldus sihitud avalikele huvidele, puudub kasu saamise eesmärk, omane säästlikkus ja efektiivsus. Eristub selgepiiriliselt erahaldusest oma vahendite kvaliteedi poolest: võib õigusi ja kohustusi ühepoolselt konkretiseerida ja neid vastavate sunnivahenditega ka ellu viia. Rooma jurist Ulpianus ütles nii
Avaliku halduse 3 tähendust:

organisatsioonilises mõttes – institutsioonide kogumid, mis tegelevad avaliku halduse teostamisega; avaliku halduse kandjate kogum; riik, av-õi jur isikud, eraõ isikud, kes teostavad avalikku haldust.

materiaalses ehk sisulises mõttes – haldustegevus (riikliku tegevuse liik), mida teostavad avaliku halduse kandjad ja nende organid .

formaalses mõttes – haldusekandjate kogu tegevus, vaatamata selle materiaalsele sisule (peale materiaalselt mõistetud haldustegevuse ka teised riikliku tegevuse liigid).
Riikliku tegevuse liigid:

legislatiivfunktsioon – õigusnormide andmine – parlament .

eksekutiivfunktioon – õigusnormide rakendamine ja täideviimine – halduskandjad koos oma haldusorganitega. Rakendamine jaguneb valitsemiseks ( halduspoliitika väljatöötamine) ja halduseks (algab ministeeriumidest, ametid, inspektsioonid). Realiseerub eelarves, seadusandluses; tegeleb valitsus.
Parlament – põhifunktsioon on legislatiivfunktioon. Teatud juhtudel moodustab uurimiskomisjone, mis tegelevad valitsuse/ametnike probleemidega – jurisdiktsiooniline funktsioon kui kõrvalfunktsioon. Kõrgemate riigiametnike vastutusele võtmiseks loa andmine (uurib kas on alust või mitte). Parlamendi haldus (näiteks Riigikogu kantselei , paberimajandus) – abistav funktsioon normide andmisel.
Halduse kandjad (ja organisatsioonid ) – põhifunktsioon on haldusfunktioon. Annavad määrusi (sisaldavad õigusnorme) – legislatiivfunktsiooni abistav funktioon. Jurisdisktsiooniline funktsioon – näiteks trahvid , vaided (ehitusload, parkimistrahvid), distsiplinaarmenetlus (ei ole põhieesmärk vaid vahend)
Kohtud – jurisdiktsiooniline funktsioon. Pretsedendiotsused – kohtunikuõigus – osaliselt legislatiivfunktsioon. Sekretariaat kaebuste vastuvõtmiseks. Kohtukoda ja justiitsministeerium teostavad ka kohtute haldust.
Negatiivne ehk substraktsioonimeetod – avalik haldus on selline riigi tegevus, mis ei ole seadusandlus ega õigusmõistmine.
Positiivne meetod – püütud avalikku haldust sisuliselt defineerida. Haldusõ on põhiseaduse ja sellele allutatud seaduste produkt . Avaliku õ haru, mille norme reguleerivad av haldusega seotavate organite reguleerimist ja sealjuures tekkinud suhteid eesmärgiga avalike huvide realiseerimine .
Avalikku haldust polegi võimalik üheselt defineerida, küll aga määratleda tunnuste alusel.
Avaliku halduse tunnused:

sotsiaalselt kujundav tegevus, mille esemeks on inimeste sotsiaalne kooselu. Haldus tegeleb kogukonna ja seal elavate inimeste asjadega (riigi/KOV elanikkond).

peab olema orienteeritud avalikele huvidele, mis pole konstante nähtus – seotud konkreetsete asjaoludega, muutuvad ajas.
Mis on avalik huvi? – puudub ühtne definitsioon. Võimalik lähtuda kahest teesist:

lähtub a priori avalike huvide abstraktsest mõistest, mille kohaselt vastab avalikele huvidele konkreetse ajamomendi õigus ja sotsiaalse korra mõte ja vaim (lähedane loomuõigusele). Riik peab hoolitsema nende ülesannete eest, mida üksikisikud ei suuda iseseisvalt lahendada. Ülesanded sõltuvad konkreetsest olukorrast.

kannab positiivse õiguse tähendust – avalikud huvid määrab kindlaks seadusandja, kes otsustab, mis on avalikes huvides.
Teesid kattuvad kahes olulises punktis:

avalik kord moodustab osa avalikest huvidest. Avalik kord on aga määratletav mõiste.

mõlemad teesid kinnitavad, et seadus, haldusakt vms abinõu, mis kaitseb üksnes eraisiku huve, ei teeni avalikku huvi. Avalikku huvi kaitsevad näiteks seadused, mis käsitlevad majanduspoliitikat, sotsiaalpoliitikat, rahapoliitikat, tervishoiupoliitikat. Näiteks riigivara suurendamine ei kuulu avaliku huvi hulka, vaid on era- või fiskaalhuvi.
Kitsamas tähenduses on seisund, mis sisaldab endas avalikku tervishoidu, julgeolekut, kõlblust, rahu, heausksust.
Avalik tervishoid – elanikkonna või selle osa kaitse nende tervist ohustavate ohtude eest (tervise, toiduainete, ravimite, töötingimuste kontroll, tööohutuseeskirjad, keskkonnakaitse ja meetmed keskkonnareostuse vastu).
Avalik julgeolek – üksikisiku ja tema vara kaitse loodusõnnetuste, samuti inimeste poolt põhjustatud ohtude eest (eeskirjad elamute , sildade ehitamiseks, liikluseeskirjad, avaliku korra eeskirjad).
Avalik kõlblus – sõltub ajast/kohast, usust, kultuurilisest taustast.
Avalik rahu – isikute kaitse tegevuse eest, mis häirib nende rahu, samuti kuulmis -, nägemis-, haistmismeelt (müra piiramine).
Heausksus ärisuhetes – isikuid tuleb kaitsta ebaausate ärisuhete eest. Tuleb kehtestada vastavad reeglid ja luua vastavad organid, kes kontrolliks neist kinnipidamist ( järelevalve pankade, konkurentsi üle).
Teatud juhtudel tuleb avalike huvide kaitseks üksikisiku erahuvi piirata. Need võimalused näeb ette PS.
Riik on kehtestanud ka subjektiivsed avalikud õigused, mida peab tagama.
Haldus on eelkõige aktiivne, tulevikku suunatud plaanipärane tegevus (seaduste täitmine – seadus kasutusel pikka aega). Teatud osa haldusõigusest pole seotud seaduste täitmisega/rakendamisega, vaid kujutab endast praktilist tegevust (koolide, teede, sildade ehitamine). Haldus pole vaba vaid sõltub eelarvest – riigikogust.
Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite reguleerimiseks ning kindlaksmääratud plaanide teostamiseks. Üksikjuhtum (määratletav ruumilise ja ajalise kriteeriumi järgi) versus üldjuhtum.
Avalik haldus tegeleb ainult üksikjuhtumitega.
Ulatusliku kontrolli olemasolu haldusliku tegevuse üle.
Riigivõimu vahendite kasutamine haldusülesannete täitmiseks. Avalik haldus eeldab avaliku võimu volituste olemasolu (näiteks materiaalselt mõistetud haldusaktide andmine).

• Avaliku korra ja julgeoleku tagamine neid ähvardavate ohtude eest (politseifunktioon, liikluskorraldusmeetmed, keskkonnakaitse, töötingimused).
  
• Üksikisiku sihipärane toetamine ja elanikele normaalsete elutingimuste tagamine (hariduse kättesaadavus – koolid, lasteaiad, haiglad, hooldekodud ).
  
• Kogu sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise valdkonna arengu soodustamine ja juhtimine ( muuseumid , rmtk-d, kultuurimajad).
  
• Riigile vajalike rahaliste vahendite kindlustamine – maksud , lõivud, trahvid.
  
• Personali ja vahendite tagamine haldusülesannete täitmiseks.
  

Avaliku halduse funktsioonid – põhi ja abistavad funktsioonid:

• põhi – sisuliselt, organisatsiooniliselt seotud halduse olemusega (haldusliku mõjutamise sisuga)
  

• üldfunktsioonid – omased kõigile haldustegevuse liikidele. Prognoosimine ja planeerimine ; täitmine; kontroll.
  
• Erifunktsioonid – väljenduvad vastava haldustegevuse spetsiaalsed erisused
  

• abistavad – pole iseloomulik halduslik mõjutamine, on iseloomulik vajalike tingimuste loomine üld- ja erifunktsioonide teostamiseks (näiteks asjaajamine).
  

Avaliku halduse seotus seadustega – riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Haldus ei saa endale ise reegleid kehtestada ega tegutseda õigusvabas ruumis – determineeritud haldus.
Diskretsiooninormid – haldusorganitele on jäetud teatud otsustusruum.
Haldustegevuse liigid

• rakendatavate meetmete alusel
  
• võimuhaldus – alati allutatud avalik-õiguslikule regulatsioonile. Selline haldustegevuse liik, mille puhul võib haldus isikule ette kirjutada käsu, keelu või annab talle teatud õigusi.
  
• lihthaldus – seotud selliste haldusülesannete täitmisega, mis pole seotud võimuvolituste rakendamisega. Võib teostada ka eraõiguslikus vormis.
  
• Toime poolest isikutele
  

sekkuv haldus – pannakse isikule peale täiendavaid koormisi või piiratakse vabadusi.

soodustav ehk sooritushaldus – antakse isikule teatud soodustusi, toetusi, lubasid.
Avaliku halduse tüübid – haridushaldus, politseih
Haldusõiguse mõiste – seondunud õn kogum ehk õharu, mis kuulub av õ hulka.
Õigusvaldkonnad – avalik õigus, eraõigus (, karistusõigus)
Üldkohtud, halduskohtud .
Avaliku ja eraõiguse erinevad lähtekohad:

• avaliku õiguse esemeks riik kui kõrgema võimu kandja; eesmärk piiritleda riigivõimuorganite pädevust ja suhteid üksikisikutega.
  
• Eraõiguses üksikisiku privaatautonoomia ; ülesanne reguleerida eraõiguslike isikute õiglast kohtlemist ja huvikonflikte.
  

Mis alusel eristatakse era- ja avalikku õigust? – 3 ülddoktriini eristamiseks:

• Huviteooria – lähtub õn huvi suundumusest. Avalik õigus teenib avalikke huve, eraõ erahuve. Rooma juristi Ulpianuse tsitaat – av õ lähtub Rooma riigi huvist, eraõ teenib üksikisiku kasu. Paljud õn lähtuvad nii era- kui ka avalikust huvist. Seetõttu see teooria ei saa olla ainsaks aluseks era- ja avaliku õ eristamisel.
  
• Subordinatsiooni teooria – av õ reguleerib subord. Ehk alluvussuhteid ja eraõ suhteid, mis tekivad võrdsete subjektide vahel. Av õigusele on iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine. Eraõ iseloomulikud lepingud. Haldusõiguses levivad halduslepingud (pooled av õ kandja ja eraõiguslik isik). Eraõ-s on ka alluvussuhteid.
  
• Liigiteooria ehk modifitseeritud subjekti teooria – rajaneb printsiibil, et üksikud õn on ära määratletud liigisubjektide poolt. Av õ hulka kuuluvad õn, mille liigisubjekt on riik või muu av võimu kandja. Eraõ n kehtivad igaühe jaoks („igameheõigus“). Eraõ subjekt on ka riik või muu avaliku võimu kandja. Sellel teoorial puudub materiaalne selgituslik sisu. Selle järgi avalik õ on riigi eriõigus.
  

Haldusõigus on õ haru, mis reguleerib suhteid, mis tekivad av halduse teostamisel. Hõ on see, mis ei kujuta endast riigi konstitutsiooni või protsessiõ. On PS ja sellele allutatud seaduste produkt, haldusõ funkts reegel.
Hõ on av õ haru, mille normid reguleerivad av h teostavate organite moodustamist ja funktsioneerimist ja sealjuures tekkinud suhteid, eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerumine. Selles tähenduses on eraõ formaalselt mõistetud.
Formaalselt mõistetud haldusfunktsioon – kõik tegevused, millega tegelevad av h kandjad.
Haldusorganite põhifunktsioon on materiaalse halduse elluviimine ja reguleerimine; kõrvalfunktsioon on jurisdiktsioonifunktsioon ja legislatiivfunktsioon.
Haldusõiguse poliitiline funktsioon – üksikisiku ja kogu ühiskonna kaitse av võimu võimalike kuritarvituste eest.
Haldusõigusel on õ kasutada ka sunnivahendeid, kuid selleks on täpsed reeglid. Hõ ülesanne on detailselt paika panna õigused ja kohustused, mis haldusorganitel on.
Totalitaarsetes riikides haldusõigusel väga väike tähtsus erinevalt demokraatlikest riikidest.
Haldusõigust ei loo domineerivalt haldusorganid ise (nad vaid konkretiseerivad).
Haldussuhete õigusliku reguleerimise erisused
Meetod – mis vahendid ja vah liigid? Õigusel tervikuna on ühesugused reguleerimise meetodid. Üldistatult saab välja tuua 3 meetodit, mida kasutatakse. Oluline õig reg meetod õ harude eristamisel (vahendid ja viisid suhete reguleerimisel). Kasutatakse ühtseid meetodeid :

• Käsud ehk ettekirjutused – jur kohustus sooritada teatud toiming (haldusõigus)
  
• Keelud – otsene juriidiline kohutstus mitte sooritada teatud toiminguid (karistusõigus)
  
• Õigustused – jur luba sooritada oma äranägemisel teatud jur toiminguid (eraõigus)
  

Haldusõiguses on ühepoolne kohustus käske täita – kohustuslikkus ja 1poolsus. Avaliku võimu poolt antud käsud on ühepoolsed.
Haldusõiguse süsteem
Aluseks erinevad kriteeriumid. Õigusnorm>õigusinstituut (norm, mis reguleerib spetsiifilisi haldussuhteid)>õigusharu.
Õigusinstitutsioonid – normid, mis määravad ära haldusorg vormi ja sisu (h organid, asutused, ühendused).
Reguleerimiseseme järgi võib välja tuua hõ üldosa (suur üldistatuse tase; oluline eriosa ehk kõigi h tüüpide jaoks; normid, mis käsitlevad hõ printsiipe , h org õiguslikku seisundit ; h menetluse korda, h toiminguid) ja eriosa (normid reguleerivad h tüüpe).
Kui üldosa teadmised on olemas, siis on lihtsam käsitleda ka eriosa probleeme.
Hõ saab süstematiseerida ka teistel alustel: halduse materiaalõigus (reguleerib käske, keelde, õigustusi ehk isikute ja h kandjate vahelisi suhteid), organisatsiooniõigus (käsitleb organeid ja nende pädevust), menetlusõigus (reguleerib õ rakendamist nii halduse sees kui ka väljaspool). Org ja menetlusõ moodustavad foraamlõ.
Halduse realiseerimine
Õigusnorm – üldkohustuslik käitumisreegel, millele on iseloomulik abstraktsus (õn reg abstraktset hulka esineda võivaid juhtumeid)ja üldisus (adressaatideks on üldine hulk adressaate).
Õigusnormi struktuur – õn peab endas sisaldama abstraktse teokoosseisu ( asjaolud , millal õn tuleb kohaldamisele) ja õigusliku tagajärje.
Haldusõigusnormi realiseerumine:

• Normist kinnipidamise teel – adressaadid hoiduvad teatud toimingutest/sooritavad neile ettekirjutatud toiminguid.
  
• Normi kasutamise teel – adressaadid teostavad oma vabal tahtel lubatud toiminguid.
  
• Normi rakendamise teel – nim subsumeerimiseks
  
• faktiliste asjaolude uurimine – mis on juhtunud?
  
• n abstraktse teokoosseisu kindlakstegemine ja tõlgendamine
  
• subsumeerimine – kas faktilised asjaolud vastavad abstr teokoosseisule?
  
• teokoosseis õiguslike tagajärgede kindlakstegemine – mis kehtib?
  

Tõlgendamismeetodid

• grammatiline – mida ütleb tekst?
  
• Loogilis – süstemaatiline – missugune on tähendus?
  
• võrdlev – rahvuslikust õiguskorras väljuv
  
• konformne – PS-ga vastavuses olev
  

• ajaloolis-geneetiline
  
• geneetiline – seaduse tekkeloo ja seadusandja objektiivse tahte väljaselgitamine
  
• ajalooline – õig mateeria ajalooline interpretatsioon
  
• teleoloogiline – seaduse eesmärgi ja mõtte väljaselgitamine
  
• konsekventne – kas tõlgendamise tulemus on konsekventne varem tehtud sarnaste otsustega?
  

Halduse toimimine eraõiguslikes vormides
Avaliku halduse kandjad võivad esineda ka eraõiguse subjektina.

• Kasutab eraõiguslikke vorme põhitegevuse toetamiseks (ostab kontoritarbeid, autosid; abiteenistujad töötavad töölepingu alusel).
  
• Osaleb majandustegevuses kui eraõiguslik ettevõtja (riigi ja KOV äriühingud – Eesti Energia, Riigi Kinnisvara AS)
  
• Täidab av-õig ülesandeid, puudub eraõiguslik autonoomia ja valikuvabadus – haldusõigus
  

Joonis
Haldus võib av ülesannete täitmiseks kasutada eraõiguse norme – eraõ n subsidiaarne rakendamine. Kasutatakse olemasolevate lünkade täitmiseks, kui haldusõigus on ebapiisavalt reguleeritud (regulatsiooni täiendamiseks). Eraõ n tõlgendatakse av õ reeglite kohaselt ja lähtudes konkreetsest õ aktist, kus lünk on.
Eraõ kehtib lepinguvabadus. Seaduslikkus tähendab, et keelatud tehinguid ei tohi sooritada. Av õiguses lubatud on see, mis on normiga lubatud (sõlmida võib vaid neid halduslepinguid, mis on lubatud).
Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid ja põhimõisted
Printsiibid – väärtusmastaabid, mis selgitavad nende juurde kuuluvate normide mõtet ja sisu. Printsiipidel on kas selge ja 1mõtteline või tõlgendamise teel 1mõtteliselt kindlaksmääratav regulatiivne iseloom. Seetõttu vajavad printsiibid konkretiseerimist. Tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õn-ga. Samas on pr-l normiga sarnane õiguslik kvaliteet – nad on õiguslikult siduvad .
Printsiipide ja normide koherentsus avaldub selles, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Printsiip on aluseks normi tõlgendamisele ja põhjendamisele. PS pr on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on mõõdupuuks seaduse sisu kindlasmääramiseks ja õn õiguspärasuse tagamiseks. Seadusandja ei tohi anda norme, mis on vastuolus PS printsiipidega.
Õiguse rakendajale on pr aluseks tõlgendamissuunale, millega määratakse ka tõlgendamisruum. Pr aitavad ka õ-s esinevate lünkade ületamisel(kas vastava normi leidmisel – analoogia; või toetudes vastavale printsiibile).
Pr erinev raskusaste – osa on üldised (dem pr), teised vajavad vähem konkretiseerimist (võimude lahususe pr). 1 pr võib teist ka täpsustada ( seaduslikkuse pr täpsustab võimude lahususe pr-i).
1 pr ei ole olulisem kui teine; kui tekivad pr kollisioonid, tuleb lahendada pr optimeerimise teel (püüda igaüht järgida niivõrd, kui see on võimalik ja otsida optimaalset kompromissi).

• Proportsionaalsuse pr (PS § 11; haldusmenetluse seadus § 3 lg 2)
  
• kas vastav abinõu on sobiv /kohane õ pärase eesmärgi saavutamiseks
  
• abinõu peab olema vajalik eesmärgi saavutamiseks; kas on vähem piiravaid võimalusi sama tulemuseni jõudmiseks (min sekkumise ehk leebema vahendi pr). Vajalikkus peab tulenema tungivast ühiskondlikust vajadusest ehk eesmärgi kaalutlusest.
  
• proportsionaalsus kitsamas tähenduses – abinõule ei tohi olla ülemäärast mõju; ei tohi väljuda eesmärgi raamest.
  
• Õiguskindluse printsiip - 2 tähendust. Õ funktsioon (õ peab õiguslike regulatsioonide kaudu looma kindla ja usaldusväärse õiguskorra ja sellega tagama ning säilitama kindluse ja usaldatavuse suhetes riik – kodanik) ja moodustab õ formaalse struktuuriprintsiibi, mis puudutab õ nii sisulist kindlust kui ka õ püsimajäämist. Õ sisuline kindlus – õn peavad sisuliselt olema nii selgelt ja täpselt formuleeritud, et n adressaadile on selge, mida neilt nõutakse. N adressaadid peavad ette näha ja arvestada oma käitumist, lähtudes õiguslikust regulatsioonist. Õigusn püsimajäämine – ei piisa sellest, et isikud teavad, mis hetkel kehtib, vaid tuleb lähtuda sellest, et õigus püsib.
  
• Usalduse kaitse pr – koormavate uusregulatsioonide puhul õ tagasiulatuva jõu rakendamisel. Kui muudetakse regulatsiooni. Ei keela kehtestamast uusi reg, vaid nõuab nende vajalikkust. Tuleb vältida spontaanseid muudatusi. Isikutel peab jääma piisav aeg oma tegevuse kohandamiseks (vastuvõtmise ja jõustumise vaheline aeg). Õ tagasiulatuva jõu rakendamise keeld eriti koormavate õn puhul. Haldusaktiga antud soodustusi ei või ära võtta. Eesti õ kohaselt see pr kehtib. El-i õiguses on usalduse kaitse vähenenud, see puudutab eur õ rakendamist.
  
• Hea halduse pr – EL põhiõiguste harta art 41; EV PS § 14 – põhiõigus! Erapooletus, õiglus ja küsimuste menetlemine mõistliku aja jooksul. See õigus kätkeb igaühe õ, et ta kuulatakse ära enne kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Õigus tutvuda teda puudutavate andmetega , võttes arvesse konfidentsiaalsust ja ameti- ja ärisaladusega seotud huve (PS § 44 – mindud veelgi kaugemale). Vastavad asutused on kohustatud oma otsuseid põhjendama – motiveerima. Art 41 – igaühel on õ saada liikmesriikide õ kohaselt hüvitist mistahes kahju eest, mida selle inst teenistujad on tekitanud.
  
• Võrdse kohtlemise pr ja diskrimineerimise keelu pr (PS § 12) – esimene ei ole absoluutne – tuleb välja selgitada, kas isikut koheldakse võrreldes teistega erinevalt. Tuleb võrdluspaarid viia 1 soomõiste alla ja valida kitsam mõiste. Tuleb välja selgitada, kas tegemist on võrdsete situatsioonide/asjaoludega. Kas tegemist on üldse ebavõrdse kohtlemisega? Kas sellisel kohtlemisel on objektiivne ja mõistlik õigustus? (legitiimne eesmärk – avalik huvi). Kas eesmärk on prop kohaldatavate vahenditega? Kas ebavõrdsel kohtlemisel eksisteerib piisav õigustus?
  
• Seaduslikkuse pr – seaduse reservatsioon (teatud suhteid tuleb reguleerida ükdsnes seadusega – PS § 3). Haldusvõime teostamine eeldab seaduse tasemel regulatsiooni. Seaduse prioriteet – seadusest madalamalseisvad õn peavad olema kooskõlas kõrgema õ-ga. Täidesaatvat võimu võib teosta siis, kui on olemas seaduse volitus . Seadus peab olema kättesaadav. N ei saa pidada s-ks seni, kuni teda pole formuleeritud küllaldase täpsusega. Seaduslikkuse printsiibiga oleks vastuolus see, kui täidesaatev võim teostaks oma võimu piiramatult.
  
• Demokraatia pr – eeldab kokkulepet ja vähemustega arvestamist.
  

Halduse diskretsioon
Administratsiooni pädevus vabalt hinnata situatsiooni ja teha sellele vastav otsus. Paljudes valdkondades (poliitika; diplomaatia puhul pädevus vabalt valida liitlasi, lepingupartnereid; sõjandus).
Määrusandlus KOV puhul.
Õigus otsustada õiguslike olukordade tagajärgede üle. Seaduslikkuse pr – ainult see, mis on seadusega lubatud; halduse jaoks ei ole õigusvaba ruumi. Hd – õn rakendamine. Vastav n peab sisaldama min abstraktse teokoosseisu, mis peab olema täidetud et selle alusel teha d.otsus. eeldab õiguslikku subsumeerimist (õ rakendamise 1 aste). D – seadusandja poolt haldusele antud volitus; valida 2 või mitme samaväärse õigusliku tagajärje vahel või iseseisvalt otsustada kas tagajärg rakendada või ei. Sellest tulenevalt d liigid – valiku- ja otsustusd.
Diskretsiooni teostamine ja piirid
D peab olema õpärane.
Piirid:

• Teokoosseis – olemasolu eelduseks n rakendamisel; kas tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosseisu tunnustele; tõlgendamine peab olema õige.
  
• Seaduse eesmärk ja mõte – h peab d teostamisel silmas pidama seaduse eesmärke; ei tohi järgida n-st mittetulenevaid eesmärke.
  
• PS-likud piirid – kui d teostamisel sekkutakse isikute õ-sse ja vabadustesse; tuleb arvestada järgmisi PS-likke piire :
  
• põhiõ ulatus, mida puudutavad rakendatavad sätted
  
• konkreetse käsitletava põhiõiguse piiratavus (kvalifitseeritud reservatsioon, seaduse reservatsiooniga piiratud, seaduse reservatsioonita)
  
• vastandlike õ ja huvide kaalumine (avalik või erahuvi)
  
• piiride ületamise keeld (võrdsuse pr – vastavate abinõude rakendamisel käsitletakse kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ja eeldustel võrdsetena; proportsionaalsuse pr – h otsustab kas vastav abinõu on sobiv, vajalik ja proportsionaalne).
  

Otstarbekus – seadusandja on h-le andnud õ ja võimaluse valida paljude talle otstarbekatena näivate abinõude vahel või loobuda üldse vastavast tegevusest. Otstarvekuse aspekti kohtud ei kontrolli.
Diskretsioonivead
Küsimus sellest, kas h on d teostanud veatult tekib siis, kui on täidetud d n eeldused (esinevad f asjaolud, mis annavad aluse d teostamiseks. D vigade rühmad:

• d mittekasutamine – kui h loeb end olevat seadusega seotud ja seepärast ei kasuta ka seda õ, kuna ei saa aru, et seadus on talle andnud d teostamise volituse . Või kui h ei kontrolli ja ei kaalu d n rakendamisel kõiki võimalusi, mis talle on otsustamiseks antud, samuti ei võta arvesse kõiki asjaolusid. Kui h seob iseennast kitsendavalt h eeskirjadega (ei tohi välistada d teostamist igal üksikul juhul).
  
• D piiride ületamine – kui h võtab endale suurema otsustusvabaduse kui seadus talle seda lubab (d väliste piiride ületamine) – kas ebaõige teokoosseisu eelduste või õiguslike tagajärgede kindlaksmääramine.
  
• D kuritarvitamine – kui h ei pea kas teadlikult või ekslikult kinni d õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest.
  
• h otsus ei rajane asjakohasel kaalutlusel (omavoli, kus h lähtub pahatahtlikkusest või isiklikest subj kaalutlustest ).
  
• võrdse kohtlemise pr rikkumine – ei saa d teostamisel tõlgendada laiendavalt vaid kitsendavalt. Ei tohi takistada h-l arvestamast juhtumite erisusti:
  
  • üksnes juhtumeid, mis on määravalt võrdsed, tuleb võrdselt lahendada. See ei käi juhtumite kohta, mis on sarnased.
    
  • Asjaomane isik ei saa nõuda, et h kordaks tema jaoks viga, mida ta oli teinud teise juhtumi puhul.
    
  • H ei ole kohustatud isiku jaoks tegema põhjusel, et ta tegi seda teise isiku suhtes (teatud juhtudel võib h otsustada õ tagajärge mitte rakendada erandjuhul).
    
  • Kui h kaldub ilma mõistliku ja asjakohase põhjuseta isiku kahjuks kõrvale väljakujunenud h praktikast.
    
  • Võrdse kohtlemise pr rikkumist ei ole kui h muudab väljakujunenud h praktikat argumenteeritult (see peab tulenema obj põhjustest).
    
  • Võrdse kohtlemise pr ei õigusta kedagi h-lt nõudma, et ta paneks II-le isikule peale samasuguse koormise kui on pandud nõudjale.
    
• prop pr rikkumine – 3astmeline testi (sobiv, vajalik, prop) abil tuleb välja selgitada.
  
• põhiõiguste rikkumine
  

d redutseerimine 0-ni
h-le on antud d õ, kuid h peab õiguslikke tagajärgi siiski rakendama (otsustusd) eelkõige siis kui on tegemist väga intensiivse teokoosseisu teostumisega või kui tegemist on sama või kõrgema astme õn-ga, mis nõuab täpset õiguslike tagajärgede rakendamist.
I juhul politseiõigus – kui on oluliselt ohustatud õiguslikud hüved (in elu, tervis, omand).
II juhul kui h seob iseend õ praktikaga.
H enese sidumine
H praktika ja-eeskirjade kaudu.

h praktika – seotud võrdse kohtlemise pm-ga. H võib ennast siduda.

h eeskirjad – õ ühtlase rakendamisega seotud (teatud ametkond rakendab teatud õn, mis eeldab f asjaolude kindlakstegemist ja abstr teokoosseisu tunnuste tõlgendamist, mis on subjektiivne. Võimalikud on mitmed õ pärase tõlgendamise tulemused. Vastav ametkond peab välja töötama eeskirja, kuidas tuleb mingit normi tõlgendada).
Määratlemata õigusmõiste
Õ praktika selguse seisukohalt on vaja teha vahet d ja mõm vahel. Õn abstr teokoosseisu tunnused võivad olla sisult väga erineva täpsusega. Osad on 1tähenduslikud (aeg, koht). Täpsust ja selgust võib kujundada ka õ ise. Legaaaldef kaudu antakse edasi mõistemääratlusi. Osa õ mõisteid pole määratletud, kuid on igal üksikul juhul määratletud ( kinnine terr, hämarus). Suuremal osal õ mõistetest on materiaalne sisu – tegemist on määratletud õ mõistetega.
Mõm (üldine, avalik huvi, head kombed, oluline põhjus, muu oht, riigi julgeolek). Rakendamine võib olla ka tõlgendamise probleem. Kohtutel on seetõttu õ seda täies mahus kontrollida kui õn piiritleb õiguslike tagajärgede eeldused väga üldises plaanis. Abstr tõlgendamine ja rakendamine võib tekitada olulise raskuse üksikjuhtumil.
Mõm probleem kuulub teadmiste valdkonda ja nende rakendamine üksikjuhtumitel nõuab hindamist ja tuleviku prognoosimist. Viimane on võimalik, kui võetakse arvesse erinevaid vaatekohti, neid hinnatakse ja kaalutakse.
Mõm-ide rakendamine võib nõuda personaalseid otsustusi (ausus, usaldusväärsus), samuti subj arusaamadega rikastatud pedagoogilise või muu iseloomuga väärtusotsustusi.
Mõm-id võivad viidata ka meta -juriidilistele normidele ja mastaapidele (teaduse, tehnika tase, head kombed). Teatud juhul on h-l vaba otsustusruum, mida kohtutel ei ole võimalik üle kontrollida.
Piiratud kohtuliku kontrolliga valdkonnad
Eksamitel tehtud otsustused. Kohtud üldjuhul tunnustavad h lõplikku otsustamisõ.
Reservatsioon – tuleb eristada tavaeksamitulemusi ja et, mis on seotud põhiõ-ga.
Formaalsed nõuded – menetluseeskirjadest, õigetest asjaoludest, üldtunnustaud hindamiskriteeriumidest kinnipidamine .
Et. Puudutavad põhiõ-d – õ haridusele, õ valida vabalt töökoht/eriala (notarieksam, advokaadieksam ).
Avalikust teenistusest tulevad hinnangulised otsustused (ametnike sobivuse, võimekuse, teenistusalaste saavutuste kohta).
Sõltumatute ekspertide ja komisjonide väärtusotsustused (rajanevad subj väärtushinnangutel) . N: kas võtta mingi hoone muinsuskaitse alla.
Prognoos
Hinnang tuleviku asjaolude kohta. Tõenäosusotsustused. Tehakse valdkondades, kus on oluline ohu ärahoidmine (politsei-, keskkonnaõ). Kohtud on kontrollinud prognoosi tõenäosuse astet, p aluseks olevate andmete õigsust, metoodika laitmatust.
Riskiotsustused – prognoosi otsustused käsitlevad olukordi ja asjaolusid, mille ohtlikkust on võimalik kindlaks teha. Riskiotsustused on kaitse selle eest, kas oht on olemas või mitte – varasem info puudub (ravimitööstus, taimekaitse, tuumaenergeetika ).
Planeerimisotsustused – ei ole tegemist õn subsumeerimisega vaid n poolt sätestatud eesmärkide konkretiseerimisega ja eesmärgi saavutamise teede kindlaksmääramisega.
D ja mõm kombinatsioon
Nn ühendnormid – kui ühes õn-s on ühendatud d ja mõm.
Mõm rakendamisvead

• hindamispiiride ületamine – kui hõ ületab h p, mis talle on andnud rakendatav mõm või seadus. Mõm ebaõige abstr tõlgendamine – kontrollida kas mõm tunnused on tegelikkuses reaalselt täidetud. Ebaõige prognoos. Hindamispiiride ületamine pole menetlusreeglite rikkumine.
  
• Hindamise mitteteostamine – kui hõ ei saa aru, et talle on antud seadusliku volitusega õ vabalt hinnata asjaolusid või ta ei näe faktoreid, millest tuleb lähtuda.
  
• Hindmaise kuritarvitamine – kui hõ meelega/ekslikult ületab mõm rakendamise sisemised piirid. Kui hõ ei pea kinni hindamise kriteeriumidest või objektiivsuse nõudest / kui ta lähtus mitteasjakohastest kaalutlustest. Rikkus põhiõ ja vabadusi.
  

Subjektiivne avalik õigus
On olemas ka objektiivne õ. need 2 tuleb eristada. Obj õ – õn summa. Subj õ – õ suhte subjektidele õn-ga antud õ võime nõuda oma huvide realiseerimisel teiste isikute kindlat käitumist või sellest hoidumist. Loogiliseks eelduseks on kohustatud subjekti olemasolu, mis rajaneb obj õn-l. õigustatud ja kohustatud isik eraõiguslikes suhetes – tuleneb funktsioonist ühtlustada huvisid. Av õ-s komplitseeritum, sest av õ on orienteeritud avalikele huvidele. Vahel erahuvid allutatud avalikele huvidele. Subj av õ – suhe isik (õigustaatud)-avaliku võimu kandja (kohustatud). Kõigile n-le ei korrespondeeru subj av õ. obj kohustus tekitada alati subj õ-st. subj av õ kaudu tunnistatakse isik õ subjektiks ja talle antakse õ iseseisvalt av võimu kandja vastu välja astuda ja nõuda seaduse täitmist.
PS § 19 – igaühel on õ vabale eneseteostusele (puudutab nii tegevusi kui seisundit). Subj avalik õ annab võimaluse subj õ kohtulikuks kaitseks. PS § 15 lg 1.
Subj av õ olemasoluks on vaja kindlaks teha kas on olemas õn, mis kohustab h-t teatud kindlaks kohustuseks ja kas on h-le pandud kohustus teenida isiku huve, kas õn peab isiku huve kaitsma?
Kaitsenormi teooria (saksamaal) – subj av õ on individuaalse õ kaitse materiaalne eeldus. N: kohtud ei võta menetlusse vaidlusi, kui pole konkreetset normi, mis annaks talle av võimu vastu õ.
Õigustee obj õ elluviimiseks.
Meil mõeldakse vastava kaitsen olemasolu, kuid seda tõlgendatakse ka laiendavalt.
Põhiõ-d moodustavad kaitseõ riiklike abinõude vastu (mitte ainult otsese sekkumise, vaid ka kitsenduste ja piirangute vastu).
Nn spetsiaalpõhiõ. Kui neid pole sätestatud, siis PS § 19 (üldine vabadusõ). Peab olema vahetu seos rikkumiste, kitsenduste, abinõude vahel.
Kas ja kuivõrd tuleneb nõudeõ normidest, mis sätestavad toetused ja soodustused? PS § 12 – õigusn võrdsele kohtlemisele. Seaduse täitmise nõuet ei ole; võimalik põhistada põhiõ-ga. Üksikisik ei saa nõuda avalikult võimult seaduse täitmist va siis, kui see puudutab teda individuaalselt.
Diskretsiooniotsustus
tuleb teha ilma vigadeta ainuvõimalik otsustus . Kindel otsus d redutseerimise puhul. Üksnes siis, kui vastav n peab silmas avalikke ja vastav isiku huve.
Subj av õ ja põhiõ vahekord
Põhiõ tekitavad subj av õ-st. kui puudub n, mis isikule nõudeõ annab, ei pruugi subj av õ puududa – viidata PS-le. Põhiõigused sisaldavad 3 elementi:

• Õ kandja – isik, kellele õ laieneb
  
• Õ adressaat – av võimu kandja / kohustatud isik
  
• Õ ese
  

Joonis
Subj av õ liigid

• Osaleda avalikud elus – pol õ (õ luua erakondi, asutada mittetulundusühinguid)
  
• Isiku õ esineda nõudega av võimu kanja vastu (õ nõuda rohkemmakstud makse tagasi, h üksikakti andmist)
  
• Õ vabadustele (õ vabale eneseteostusele, vabadusele ja isikupuutumatusele, südametunnistus-, usu-, mõttevabadusele, vabalt levitada ideid).
  

Haldusõigussuhted – õ suhete 1 liike (vähemalt 2 õ subj vaheline õiguslik seos, mis tekib õn alusel konkreetsest asjaolust). Kui n on hõn, siis on tegemist hõ suhtega (seotud subj av õ-ga). Hõ suhe on ühest küljest subj av õ tagajärg, kuid on ka selle eeldus.
Hõ suhete subjektid – võivad olla kõik õ subj kuivõrd nad on hõ poolt determineeritud õ ja kohustuste kandjateks. Aluseks isikute klassifikatsioon . Eeldused õ subjektsuseks: õ võime, teovõime (haldusõ võime olemasolu). Füüsilistel isikutel hõ võime tekib sünniga, lõpeb surmaga. Eraõig jur isikute puhul tekib registrissekandmisega, a või jur isikud luuakse seadusega ja õ võime tekib seaduses ettenähtud ajal või seaduse jõustumisega.
Teatud hõ suhetes saavad olla vaid EV kodanikud. PS § 30 (ametikohad riigiasutustes ). Isik peab olema teovõimeline, et saaks oma õ ja kohustusi realiseerida.
Av õi /eraõ jur isikutel teovõime puudub; realiseerub vastavate organite kaudu, kus töötavad omakorda füüsilised isikud (juhatus).
Hõ suhete sisu ja liigid - sisu määratletakse tema eseme kaudu, milleks on asjaolud, mida suhe mõjutab /millele on suunatud (käitumine, vara, soodustused jne). hõ suhteid rühmitatakse kestvuse järgi:

• 1- kordsed (ad hoc) – N: antakse edasi teade isikule / inspektsioon läheb kauplust kontrollima.
  
• Kestvad – suhted, mis tekivad avalikus teenistuses (N: suhted kaitseväeteenistuses). Õiguslikult suurema tähtsusega.
  
• isikutega seotud – suhted av teenistuses, mis tulenevad a või korp ! liikmelisusest.
  
• varaga seotud – maksuvõlgadest, töötusest seoses õigusega saada sots toetusi.
  
• kasutamissuhted – kommunaalmajanduses.
  

Haldusõiguse allikad
Õ allika mõiste –

• õigust loovate allikate tähenduses – in ettekujutused, hoiakud, mis määravad ära subj õ teadvuse.
  
• Õ allikad õ hinnangute allikate tähenduses; mõõtkava, millega hinnatakse õ korda – õiglus, võrdsus, õ kindlus, arukus .
  
• Õ tunnetamine allikate tähenduses – nende kaudu saame teadmisi kehtivast õ-st. jagunevad mittekirjalikeks ja kirjalikeks (vorm, mille kaudu õn teatavaks tehakse; PS ja formaalsed seadused (konstitutsioonilised ja lihtseadused )).
  

Materiaalne seadus – kõik õ aktid , mis sisaldavad õ norme.
Formaalne seadus – võetakse vastu riigikogu poolt, seaduse nimega.
Hõ allikaks on need õ aktid, mis sisaldavad õn (PS, seadused, määrused, presidendi seadlused) mitte aga üksikaktid. Määrused on ka statuudid – iseseisvad määrused, mida annavad välja KOVid.
Teatud juhtudel pole oluline õ akti nimetus vaid sisu.
Hõ printsiibid õ allikana
Iseseisvat tähendust hõ allikana ei oma, sest on juba kirja pandud teistesse õ allikatesse.
Rahvusvaheline õigus hõ allikana – ka Eestis. PS § 121 – teatud rv lepped kuuluvad riigikogu ratifitseerimisele (N: riigipiiri muutmist nõudvad). Teatud rv lepinguid pole vaja ratifitseerida, kuid ka need on täitmiseks kohustuslikud.
PS § 3 lg 2 – rv õ üldtunnustatud pm ja n on Eesti õ süsteemi lahutamatud osad.
Rv kohtu statuut – art 38 – rv õ allikad:

• Rv konventsioonid
  
• Tavad
  
• Üldine praktika
  
• Õ üldpm
  
• Abivahendina kohtuotsused õn kindlakstegemiseks.
  

Seoses Eesti olemisega EL liige on ka EL õ Eesti hõ allikas. El õ ei kohusta liikmesriike nende omavahelistes suhetes, vaid annab õ ja paneb peale kohustusi ka füüs ja jur isikutele. Seda kaitsevad liikmesriikide ametiasutused ja kohtud. Siseriiklik kohus võib paluda E kohtult eelotsust EL n tõlgendamise või kehtivuse kohta. Siseriiklik õ norm jääb püsima, kuid kui on valdkond , mils kuulub el-i reguleeritavate valdkondade hulka, siis kasutatakse el-i normi.
EL õ mõju liikmesriikidele väljendavad EL õ vahetu kohaldatavuse ja otsese õ mõju.
EL õ jaguneb 2 suurde rühma:

• Esmane õ – EL põhilepingud (EL leping ehk Maastrichti leping; EÜ, EURATOM asutamisleping), millel on otsene õ-lik mõju, sest neist võib tuletada üksikisiku õ ja kohustusi (tööjõu vaba liikumine). Ei eelda erilist jõustamist ja ei sõltu PS-st.
  
• Teisene õ – õ-likud ettekirjutused EL organite poolt põhilepingute alusel.
  
• määrused – üldise kehtivusega, tervikuna siduvad ja kehtivad kõigis liikmesriikides, ei eelda siseriiklikke rakendusakte. Mitte ainult lr jaoks vaid toovad õ ja kohustusi kaasa ka isikutele. vastu võtab nõukogu komisjoni ettepanekul.
  
• direktiivid – EL õ akt, mis on lr suhtes, kellele ta on suunatud saavutatava tulemuse seisukohalt siduv, kuid jätab vahendite vormi ja meetodite valiku siseriiklikele organitele. Nõuavad, et nende sisu võetaks siseriiklikku õ-sse üle. Vahendid, vorm, meetodid siseriiklike organite valikul . Vastu võtab nõukogu või komisjon . Võib olla ka otsene õiguslik mõju teatud eeldustel.
  
• otsused – reguleerivad siduvalt üksikjuhtumeid, liikmesriigile või üksikisikule. Annab välja nõukogu või komisjon. Võivad sisaldada ka õn ja direktiivilähedasi normatiivseid elemente.
  

Kohtulahendid ehk pretsedendid – võivad olla hõ allikaks tõlgendamise aspektist ja lünkade täitmiseks. Contra legem kohtupretsedenti ei saa olla.
Haldusõ-le laieneb el-i õigus. Siseriikliku ja el-i õ põimumine tiheneb. Materiaalõ mõjutab menetlusõigust. Eestis on kaheastmeline haldusõigus, millest ühe astme mood el-i õigus ja teise astme eesti õ.
Nt usalduse kaitse printsiip:
Täiendavad allikad – õ doktriin, õ teadlaste arvamused ja tööd jne.
Haldusorganistatsioon
Av h kandjad kui h subjektid –
Av h kandja mõiste – teatud org ja subj kogusumaa, kelle ül on av h teostamine. Pidepunktiks õigusvõime. Teatud inst antakse õ võime, kes saavad h õiguslikud õ ja kohustused. Nad muudetakse h subjektsideks:

• riik – av õi jur isik. E. albrecht 1837 a „Tänapäeva riigiõiguse printsiibid“. Abstraktsioon, ei ole realiteet iseenesest, vaid on riigi õigusliku eksistentsi liik. Positiivse õiguse realiteet. Partsiaalne ehk osaline õ subj. Kompetentsi jagamise kompetents – riik määrab ära oma prerogatiivid ja annab teistele jur isikutele vastavad kompetentsid ehk paneb peale õigused ja kohustused, riigi eripära seisneb ka selles, et ta kontrollib ka teisi jur isikuid – detsentraliseerimine – lõplik otsustus õ üleandmine iseseisvatele õ subjektidele. Sisaldab endas ka demokraatlikke elemente.
  

Av h kandjad:

• av õig korp! ehk av õi ühendused – liikmeskonna olemasolu. Tegutsevad enesekorralduse õ alusel. KOV üksus, advokatuur, notarite koda, audiitorkogu , Eesti Teaduste Akadeemia, Kaitseliit . Av õi korp! jagunevad:
  
• territoriaalkorp! – liikmeskond territoriaalsuse alusel (KOV üksused)
  
• personaalkorp! – liikmeskond kutseala pr alusel (notarite koda) või vabatahtlikkuse pm-l (Kaitseliit)
  
• sundkorp! – teatud ametikohtadel ei saa töötada, kui isik ei kuulu korporatsiooni (advokatuur).
  
• Av õi asutused – liikmeskond puudub; vastavate töötajate ja asjade organisatsiooniline ühtsus. Täidavad vastavalt oma asutamiseesmärgile kindlaid haldusülesandeid ja osutavad vastavaid av õi teenuseid. Neil on olemas ka vastavate teenuste kasutajad (Eesti Pank , Eesti Raadio, ETV, Rahvusraamatukogu , Rahvusooper Estonia).
  
• Av õi sihtasutused ehk fondid – iseseisvad õ subj, a või jur isikud ja h kandjad. Tunnuseks asutaja poolt vara eraldamine teatud eesmärgi taotlemiseks, mis peab teenima avalike huvisid. Ka eraõig sihtasutuste eesmärgiks võib olla avalike huvide teenimine (haigekassa, kultuurkapital ).
  
• Osalise õ võimega h üksused – õ subj ei ole, kuid neil on teatud õ ja kohustused ( linnaosad , a või ülikoolide teaduskonnad, kolledžid)
  
• Eraõig isikud kui avaliku halduse kandjad – riik võib üle anda teatud h funkts eraõig isikutele, millega tunnistatakse ka eraõig isikud av h kandjateks (füüsilised isikud – notarid, kohtutäiturid, piletikontrolörid; juriidilised isikud – MTÜ)
  

Haldusorganisatsioon jaguneb vahetuks (teostavad riigiorganid ) ja kaudseks riigihalduseks (teostavad a või jur isikud va riik – korp!, a või asutused, a või sihtasutused ja eraõig isikud – füüsilised ja juriidilised isikud).
Haldusorgan
Halduse kandja muudetakse teovõimeliseks tema organite kaudu, kus toimub h kandja ja töötajate ühendamine, kes muudavad h kandja teovõimeliseks ehk nad teostavad h kandja teovõimet – organi käsutaja. Organ peab vastama teatud tingimustele:

• Peab olema varustatud av võimu volitustega ja omama nende teostamiseks vastavaid vahendeid.
  
• Peab olema organisatsiooniliselt iseseisev.
  
• Tal peab olema teatud koht h organite süsteemis.
  
• Tema pädevus peab olema õiguslikult määratletud.
  

Organite liigid
Tehakse vahet otsustusorg ehk internsete organite (võtavad vastu otsustusi av h kandja sees ja nendel otsustustel puudub välismõju) ja täitevorg ehk eksternsete organite (otsustused toovad kaasa õigusi ja kohustusi kolmandate isikute suhtes) vahel. Linnavolikogu otsustused suuremas osas on internse iseloomuga aga teatud juhtudel need otsustused puudutavad ka kolmandaid isikuid (vara võõrandamine), linnavalitsus on eksternsed organid.
Tehakse vahet ka kollegiaalsete (sinna kuuluvad teatud isikud ja otsustusi võetakse vastu kollegiaalselt – vabariigi valitsus, linnvalitsus) ja monograansete (otsustusi võetakse vastu ainuisikuliselt – president , ministrid , ametite ja inspektsioonide direktorid) organite vahel.
Haldusorgan on määratletud haldusmenetlusseadustikus § 8 lg 1.
Välispädevus (pädevust teostab asutuse juht) ja sisepädevus (kui seaduses pole täpsustatud, et pädevust teostab h organi juht, siis võib määrata ametnikud kes töötavad h organis ja kes h organi nimel teostavad h organi pädevust).
Organi, asutuse ja ametiasutuse vahekord – õ aktides kasutatakse mõisteid asutus või ametiasutus ; organi mõistet eriti ei kasutata. PS kasutab mõistet valitsusastutus §87 p 2. avaliku teenistuse seadus kasutab mõistet ametiasutus. Oleks võinud elppida kokku terminoloogias ja kasutada igal pool terminoloogias ametiasutuse mõistet.
Organisisene organisatsioon
Organ koosneb tavaliselt paljudest isikutest, mis eeldab teatud sisemist organisatsiooni. See sõltub h ül, mida h organ täidab. Organi tipuks on juht, kes esindab vastavat organit ja organi töötajatele on ülemuseks. Sõltub h kandjast. Riigi puhul on unifitseeritud organite struktuur, mille paneb paika VR valituse seadus, mis eelkõige käsitleb ministeeriume. § 46 lg 3 – ministeeriumid koosnevad osakondadest. Struktuur ja pädevus määratakse ära osakonna põhimäärusega. Osakonda võivad kuuluda talitused ja bürood. Organi kõige väiksema org ühiku moodustab ametikoht , org õiguslikult on ametikoht ühele isikule institutsionaliseeritud ülesannete kogum. Ameti kandjaks on isik, kes täidab ameti vastavaid ülesandeid, mis on fikseeritud ametijuhendites.
Riigihaldusorganite liigid
Riigi kui halduse kandja organid – keskhaldusorganid (president, valitusus, ministeeriumid, riigiametit, ametid ja inspektsioonid ja struktuuriüksused kohtadel) ja kohahaldusorganid (maavanemad) – teostavad vahetut riigihaldust.
Halduse organisatsiooniline süsteem
H org pädevuse, piiritlemise ja teostamise põhialuseks.

• Tsentralisatsioonisüsteemi aluseks subordinatsiooni ehk alluvussuhted, millega on tegemist siis kui kõik vastava h kandja organid asuvad üksteise suhtes subordinatsiooni vahekorras, alludes ühele kõrgemalseisvale organile. Vastavalt org on astendatud ka kõik nende poolt antud õ aktid. Pädevuse vertikaalne jaotus organite vahel. Kõrgemalseisvatel org on interventsiooni õ madalamalseisvate org suhtes – õ realiseeritakse riikliku järelevalve kaudu (teenistuslik järelevalve). Kõrgemalseisvad org võivad tühistada alamalseisvate org õ akte nii õ vastasuse kui ka otstarbekuse alusel. Sellel pm-l üles ehitatud ministeeriumid ja ametid ja inspektsioonid.
  
• Detsentraliseeritud süsteemi aluseks on koordinatsioonisuhted ja selles süsteemis asuvad h organid on üksteise suhtes võrdses seisundis ja tegutsevad üksteise suhtes sõltumatult.
  
• Kontsentratsioonisüsteem – kui kogu h võim koondub vastavas h kandjas ühe organi kätte (nn keskorgan). N: relvastatud institutsioonid (sõjavägi).
  
• Dekontsentratsioonisüsteem – kui reguleerimis ül jaotatakse vastava h kandja võrdses seisundis olevate organite vahel – horisontaalne dekont süsteem (ministeeriumid, mis üksteisele ei allu, kuid on võrdses seisus). Vertikaalne - sisuks iseseisvate h otsustuste tegemise õ üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele.
  
• Monokraatne süsteem – organi juht esineb primus omnium kvalifikatsioonis – võtab vastu ainuisikuliselt otsustusi.
  
• Kollegiaalsüsteem – kogul esineb ka juht, kuigi otsuseid võetakse vastu kollegiaalselt (vabariigi valitsuse juht on peaminister ). Esinevad primus inter pares kvalifikatsioonis – esimesed võrdsete seas.
  
• Territoriaalsüsteem ja reaalsüsteem – pädevust võidakse piiritleda ja teostada kas territoriaal- (aluseks vastav territoorium-maakond) või reaalsüsteemi (res-asi; igal h organil oma h tegevuse valdkond, kus teostavad h funktsioone kogu riigi ulatuses; N: ministeeriumid) alusel.
  

Pädevus
Väljendab halduskandjate ja h org õ ja kohustuste mahtu. Täpne kindlaksmääramine oluline nii h efektiivse toimimise mõttes (muidu võib tekkida dubleerimine või tühikud) kui ka isikute suhtes (kelle poole pöörduda). Liigid:

• Reaalpädevus
  
• Territoriaalpädevus – ruumiline
  
• Instantsiline ehk astmeline – rajaneb h org hierarhilisel süsteemil; reguleerib küs kas ja millistel eeldustel võib kõrgemal astmel asuv organ teha otsuseid alluvate organite suhtes. Oluline vaidemenetluste puhul.
  
• Funktisonaalne pädevus – h org sisemine töökorraldus ehk ül jaotus ametnike vahel. Annab vastuse küs, millised ül 1 või teine ametnik täidab.
  

H org saab liigitada ka pädevuse alusel:

• Valitsusasutused, mis teostavad avalikku võimu ja on finantseeritavad riigieelarvest (ministeeriumid, riigikantselei, maavalitsused, ametid ja inspektsioonid ja nende kohalikud struktuuriüksused).
  
• Valitusasutuste hallatavad riigiasutused – avalikku võimu ei teosta. Põhiül on teenindav funktsioon või täidavad muid ül kultuuri, hariduse, sotsiaal- või muus valdkonnas (riigi muuseumid, riigi teatrid, riigi koolid).
  

Avalik-õiguslikud juriidilised isikud
Luuakse avalikes huvides. Moodustamise kord – luuakse tema kohta käiva seadusega. Õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajal. staatus kas seaduses kirjas või tuleneb eesmärgist. Allutatud riiklikule järelvalvele – õiguspärasuse järelevalve.
Av õig ül era õig isikutele üleandmine
Õiguslikud piirid:

• PS-likud piirid näevad ette, et riik ei saa neid ül üle anda. Teatud juhtudel tulenevad ka preambulast (N: politseifunktsioone ei tohi üle anda turvafirmadele). PS-s välissuhted, rahandus, seadusandlus ja õigusmõistmine. § 37 – riik peab looma hariduse andmiseks vajalikul arvul asutusi . Riik peab põhiosa täidesaatvast võimust täitma ise või av õig jur isikute kaudu.
  
• Põhiõiguste tagamine – üleandmisel muutub põhiõ kaitse viis ja kvaliteet. Riigi ül jääb kaitseõ tagamine. Ta on garandiks av ül täitva eraõig isiku ja temaga õ suhtes olevate kolmandate isikute põhiõ realiseerimisel. Kaitseõigus – isiku üldine õigus riigipoolsele kaitsele kui tema põhiõ rikutakse teiste isikute poolt. Põhiseaduslik kaitse oluliselt nõrgem kui vabadusõ puhul, sest vastavas konfliktis on juriidiliselt võrdsed subjektid. Riik ei sekku aga kaitseõ tagatakse kohtu kaudu.
  

Av ül üleandmise õiguslik alus
PS § 3 lg 1 – range legaalsusprintsiip, mille kohaselt riigivõimu (sh h võimu) teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega üleandmine nõuab formaalset seaduse volitust . Halduskoostööseadus – KOV üksuse, muu av õig jur isiku, eraõig jur isiku või füüs isiku võib volitada riigihaldus ül täitma seaduse alusel antud h aktiga – peab olema seaduslik volitus, ei saa volitada näiteks määrusega.
Mudelid:

• Av võimu pädevusega ül üleandmine eraõig isikutele – eraõig isikud teostavad võimuvolitustega funktsioone, mis võivad piirata õigusi või panna peale täiendavaid kohustusi. Peab toimuma av õ n alusel. Selle võib ette näha seadusega, h akti või h lepinguga.
  
• Av ül üleandmine riigi või omavalitsusüksuste või ka teiste av õig jur isikute poolt moodustatud eraõig isikutele – nn eraõiguslikult org haldus ehk formaalne av ül üleandmine. Ei ole võimuhaldus vaid lihthaldus, mida võib teostada h kandja ise või loob eraõig jur isiku ja annab liht h ül talle üle. Riik võib luua erinevaid eraõig jur isikuid – äriühinguid, sihtasutusi, mtü-sid jne. Neid ül on vaja üle anda et koormust riigieelarvele vähendada (võib ohtu sattuda funktsiooni täitmise kvaliteet – näiteks Riigi Kinnisvara tegevuse tulemusel koolid ei saanudki kasu, mis oli äriühingu eesmärk).
  
• Av ül üleandmine eraõig isikutele kusjuures riik või KOV üksused tagavad ül täitmise ja järelevalve. Ka funktsionaalseks ül üleandmiseks nimetatakse. Ül antakse üle, kuid selle täitmine ei toimu vaba turumajanduse süsteemis. N: ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus – KOV volikogu määrab vee-ettevõtja – toimub avalik konkurss . KOV üksus kehtestab ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja; teenuse hinna kinnitab KOV volikogu. Ühistranspordi seadus – sõidupileti hinna kehtestab vastav riigi- või omavalitsusorgan. Seadus näeb ette järelevalve. Jäätmeseadus – seadus näeb ette , et KOV võib kehtestada jäätmehoolduseeskirja, jäätmete eest võetava käitlemistasu ülempiiri. On tehtud kõik selleks, et oleks teenus osutatud kvaliteetselt ja et teenus oleks hinna poolest kõigile kättesaadav.
  
• Av ül üleandmine eraõig isikutele ja ül täitmise allutamine täies ulatused vabale konkurentsile – materiaalne av ül üleandmine. Sisuliselt riik loobub ül täitmisest ja selle ül täitmise tagamisest. Eesti Raudtee .
  

Haldustoimingud ja nende vormid
H toimingute liigid ja vormid on niisama mitmekesised kui h ise. Vormid on h organite tegevuse väline praktiline väljendus – h organid on loodud vastavate toimingute sooritamiseks. Toimingute vormid:

• H akt – määratletakse formaalsel (aluseks haldus organ, mis täidab haldusfunktsioone; abistavad legislatiivne ja jurisdikstsiooniline funktsioon) ja materiaalsel (sisulisel, aluseks funktsioon, mida vastav h organ täidab; f olemus ja sisu määravad ära ka vastava õ akti sisu) alusel. Haldusmenetluse seadus - § 51 lg 1 – h akti mõiste. H akti tunnused:
  
• h akt antakse h org poolt; org teostab materiaalselt mõistetud h funktsioone. Teatud juhtudel võib h akte anda ka nt parlament, mitte ainult klassikaliselt mõistetud h organid.
  
• õiguslik reguleerimine – tegemist on õig siduva korralduse, tahteavalduse või tahteavalduse selgitusega, mis on suunatud õig tagajärgede saavutamisele.
  
• materiaalselt mõistetud h funktsiooni teostamine
  
• üksikjuhtumi reguleerimine – konkreet-individuaalne iseloom, mis on määratletav ajalis-ruumilise kriteeriumi alusel. Vastukaaluks: õn on üldine.
  
• suunatud väljapoole haldust – suunatud h organist väljaspool asuvatele isikutele e kolmandatele isikutele, kellele luuakse õigusi ja kohustusi. Oluline pole akti nimetus (korraldus, ettekirjutus , käskkiri). H akti alaliigi moodustavad üldkorraldused (§ 51 lg 2), mille tunnused on see, et ta on adresseeritud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele ja isikute ring on objektiivselt määratletav. Osa on suunatud asja av õig seisundi muutmisele/kindlaksmääramisele – ta on suunatud asjale, kuid sisaldab ka personaalset elementi, kuna asja a või seisund on aluseks ka isikute õ ja kohustustele.