Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Metsade sääst (0)

Eesti Maaülikool - Ökoloogia - Ökoloogia ja keskkonnakaitse1
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on metsakasutus?
  • Kuidas nihkuda taas ligemale keskkonnasõbralikule puidule?
  • Mis on metsaökoloogia?
  • Milliseid tõrvaahje kasutati ?
  • Milline on olnud kombestik hiite ja pühapuudega ümberkäimisel ?
Metsa kõrvalkasutus 3
  • Mis on metsakasutus? 3
  • 1.1. Metsa kõrvalkasutus 4
  • Metsa kasutamine metsaseaduse valguses 5
  • Kaitstavate loodusobjektide hoidmine e. looduse kaitse 6
  • Maastiku, mulla või vee kaitsmine 6
  • Sanitaarkaitse 7
  • Virgestus 8
  • Metsa kõrvalsaaduste varumine 11
  • Seened ja seenekasvatus 11
  • Seenekasvatus 12
  • Metsamarjad ja marjakasvatus 13
  • Pohl ja tema kasvatamine 14
  • Mustikas ja tema kasvatamine 15
  • Jõhvikas ja tema kasvatamine 16
  • Ravimtaimed 18
  • Puud, põõsad, puhmad ravimina ja muu kasutus 19
  • Metsa rohttaimed ravimina 20
  • Kasemahla varumine 21
  • Vihtade ja luudade varumine 21
    8. Karjatamine metsas 23
  • Metsmesindus 24
  • Jõulukuuse kasvatamine 25
  • Puidu kasutus 26
    1.1. METSA KÕRVALKASUTUS
    Metsa kõrvalkasutus laiemas mõttes e. metsandusega seotud tegevus:
  • Metsa kõrvalsaaduste varumine

  • Loomade kasutamine

  • Puhkemajandus (RMK puhkemajanduse osakond , loodusturismi osakond)
    • virgestus,
    • tervise parandamine,
    • sport .

  • Metsata metsamaa kasutus
    • heinamaade, karjamaade ja põldude kasutamine,
    • taimlate, seemlate ja katmikalade kasutamine
    • maavarade ja maa-ainese kasutamine.

  • Õppetöö ja teadustöö (RMK loodushoiu osakond)
    • õppemetsad, katsealad, kaitsealad , arboreetumid jms.
    • loodushoiu kampaaniad

  • Looduskaitse ja keskkonnakaitse
    • hoiumetsad,
    • kaitsemetsad.

  • Riigikaitse ja muud eesmärgid
    • väliõppuste alad

    Oma töös käsitlen ma teemasi mida tänane metsatööstus ei taha kuidagi märgata.Tänasel päeval on metsast saadav tulu kas palk vineeripak või halvemal juhul paberipuu.
    Neile kes vähegi metsandusega tegemist on teinud teavad et kasvava puu tihusid ei ole võimalik samastada müügiks mineva toodandu hulgaga .
    Kogu oma ajaloo vältel on inimkond otsinud võimalusi, kuidas hankida erinevatest ökosüsteemidest piisavalt eluks vajalike ressursse: toitu, kehakatet, peavarju, energiat ja muid materiaalseid hüvesid. See on vältimatult tähendanud sekkumist looduslikesse protsessidesse. Tasakaalu leidmine oma erinevate nõudmiste ja ökosüsteemi suutlikkuse vahel neist nõudmistest tulenevale survele vastu panna on olnud tõsine probleem kõikidele tsivilisatsioonidele läbi aegade.
    Tabavad on 20.sajandi keskpaiku kirja pandud Kaarma vanataadi Andrei Metsa sõnad:” Metsa varal see inimese elu keik on. Kui poleks metsa olavad, siis äi saaks elada ka sii. Kas läheb sool ökski pää muidu mööda, kui pole metsa puud tarbelised.
    Tõused oomiku öles, tuba külm, oort on puud tarbelised et tuld pliida alla teha. Paned katla tulele, ikka jälle puud, kes katlas toiduse ääks teevad. Maja, kus elatakse, keik ikka puu, siis töö ja talitsus riistad, keik olid puust. Keik ´, mis eese ömber nääd ja misse varal elad , on puust.. Terve inimese elamine on metsaga öhes. Kui sool pole metsa, no mine ela” (Toomessalu 1969, 11-12).
    Metsamees , kes tunneb puid, põõsaid, alustaimi, samblaid-samblike, kasvukoha mullatingimusi ja veerežiimi, oskab metsa õieti hooldada , hinnata ja kasutada
    Metsanduse ajaloost
    Eelmise aastatuhande vahetusel elasid eestlased «puuajas». Puust ehitati nii majad kui ka vankrid ja reed. Puudega köeti ja puust vooliti pudru söömiseks lusikad valmis. Isegi naelad meisterdati puust. «Puuaeg» kestis kuni Rootsi ajani 17. sajandil. Raud oli kallis ja seda pruugiti vähe. Veel nelisada aastat hiljem sai lätlaste juures ühe künnihobuse eest ühe kirve . Tõsi, eelmisel aastatuhandel algas Eestis tõsisem
    raua tootmine. Näiteks Peipsi ääres Raatveres ehitati kaks rauasulatusahju. 13.sajandil sai raua tootmine üheks Saaremaa jõukuse allikaks.( Luup , Nr.8(91) 19.04.1999.)
    Tänapäeva metsasus on umbes samal tasandil s.o. ca 50% piirimail, mis oli L.Laasimeri (1965) hinnangul 13. sajandil. Kuna rahvaarv oli praegusest mitu korda väiksem, siis toimus metsakasutus tol ajal enamasti n.n. omavajaduste järgi ning suurt lööki loodusele ei tehtud ja mets taastus ise.
    Saksa- Taani valitsemise ajal talupoegade raietele maahärrade valdustesse kuulutatud metsades olulisi takistusi ei tehtud.
    Olukord muutus mõneti Rootsi valitsemise ajal, kui metsatööstus tegi oma esimesi samme ja algas metsamaterjali eksport sadamate kaudu ning tekkis mure metsavarude pärast. Nii 17. kui 18. sajandil tehti katseid piirata metsakasutust, anti välja määrusi, et takistada väärtuslikemate puuliikide (laevaehituseks- tamm jm.) liigset raiumist.
    Pidev poleemika valitses 18.sajandi II pooles kubermanguvalitsuste ja rüütelkondade vahel, kus tehakse korduvalt ettepanekuid piirata ale- ja kütisepõletamist, vähendada valgustuspeergude kasutamist talurahva poolt, jätta puust soosildade ja pakkteede, alusmüürita hoonete, laud ja puukoorkatuste ehitamine, asendada puuaiad kiviaedade, hekkide ja kraavidega, lõpetada noorte kaskede raiumine suvistepühaks ja jaanipäevaks. Kuid oluliste tulemusteta.
    Alles 19.sajandi alguse talurahvaseadus ja senati ukaas 1836.a. seab sisse trahvinormid mõisniku loata metsamaterjali ostjale ja müüjale, mis tähendas talupojale senise vaba metsakasutuse lõpetamist. Ühtlasi hakkas talurahva seas levima metsavargus, mida tihti ei peetudki varguseks, vaid pigem julgustükiks või siis protestimärgiks oma kunagiste õiguste äravõtmise eest. Selgelt eristusid metsarikkamad ja vähemintensiivselt kasutatavad piirkonnad, arenesid välja külad ja piirkonnad, kust teatud liiki puidutoodang tuli ning tõusid küttepuude hinnad linnades.
    Suurem pööre metsade sihipärasel kasutamisel tuli alles 19. sajandi lõpul, mil laienev tööstus (sae- ja paberitööstus, raudteede rajamine, telegraaf - telefon jne.) nõudis planeeritud puidukasutust, algas metsade korraldamine ja metsakasutamiseks optimaalsete raiemahtude määramine. Tänu asendusmaterjalidele, aga ka keeldudele vähenes talupoegade puidukasutus: puuaedade asemele tulid kiviaiad, loobuti valgustuspeergude kasutamisest, puunõude asemele võeti plekk - ja savinõud, kadusid niinest- tohust jalanõud, köied, märsid jne.
    Metsateadust ja metsade majandamist on mõjutanud nii vene kui saksa metsateadus: Omandivormiti domineeris riigimetsas vene ( vormiriietus , metsa jagamine kvartaliteks, seadusandlus jne.) ja erametsanduses saksa mõju.
    Raiete teostamine Veel 20.sajandi I poolel raiuti mets põhiliselt talvel. Raietöölisteks olid valdavalt maaelanikud. Lageraietel kasutati põhiliselt kahemehesaage, hooldusraietel ühemehesaage, laasiti kirvega. Noorendike hooldamisel olid kasutusel võsanoad ja kiinid. Nagu sajandeid varem oli hobune peamine metsamaterjalide kokku- ja väljavedaja. Nendega veeti puitu sageli kümnete kilomeetrite kaugusele linnadesse, raudteejaamadesse või parvetusjõgede äärde. Kui sajandi algul, nii nagu mitmed eelnevad kasutati metsaveol talumeeste hobuseid, siis 60.-70.- datel olid metsaveohobused juba metskondades olemas. Lisaks traditsioonilisele vankrile, reele, palgikelgule konstrueeriti mitmeid lohisteid ja kõik võimalikke abivahendeid. Alati ei rahuldanud kaubanduses müügil olevad rakmedriistad. Hobusega tegeleja pidi olema “fanaatik”, kes oskas ehk nn. oli sunnitud ise hobuseriistu tegema või kaubandusest saadavaid ümber kohendada. Kuna raieajaks valdavalt talvekuud, siis mitmete seenhaiguste, eelkõige kuusikutes juuremädanikku põhjustava juurepessu levik kahjustatud puudelt või kändudelt tervetele, oli hobuveoga väiksem. Tunduvalt vähem said kannatada pinnas ja puujuured, sest kerged hobureed ja kelgud ning talvine metsaväljavedu ei jätnud metsa olulisi jälgi.
    Möödunud sajandi keskel hakkas muutuma raietööde tehnoloogia , tööstus vajas puitu
    pidevalt, raieajast sõltuv puidukvaliteet ei mänginud enam suurt rolli.
    Mehhaniseerimise areng tõi aina enam masinaid metsa. Käsisaed ja kirved asendusid
    elektri- ja bensiinimootorsaagidega ja hobuste asemele tulid põllumajanduslikud
    traktorid. Hobuvedu oli töölistele füüsiliselt raskem, hobune nõudis hoolt, toitu
    pidevalt (heinamaad ja heinategu) ning aina vähemaks jäi inimesi, kes seda oskasid ja
    tahtsid.
    Tehnika käsitsemine nõudis aga kutseliste metsatööliste olemasolu, kellele oli vaja
    tööd anda aastaringselt .
    Linttraktorite kasutuselevõtuga sajandi teises pooles ja tüvestena väljaveoga (kestis
    1965.aastast kuni Eesti taasiseseisvumiseni) kasvasid aina lageraielankide pindalad ja
    suurenesid pinnasekahjustused metsas. Kokku ei sobinud alati plaanimajandus ja
    metsatööks kesised talved , mistõttu tuli nn. talviseid lanke raiuda ka külmumata
    pinnasega. Tavalised olid sügavad roopad ja soostumisprotsessid raiestikel, kuhu
    vaatamata aastate viisi järjestikustele metsakultuuri rajamistele metsa peale ei saadud.
    Kui ilmnes , et traktorite kasutamisega kaasneb suur puude, pinnase ja alustaimestiku
    kahjustamine , üritati veel hobuvedu elustada, see jäi aga tagajärjetuks.
    Praegusel ajajärgul toimub langetamine, laasimine, järkamine raiekohas kas
    mootorsaagide või harvesteritega, puidu kokkuvedu ratas- kokkuveotraktoritega,
    väljavedu tarbimiskohta suure kandejõu ja mitmesillaliste veoautodega. Kadunud on
    inimjõul metsamaterjali laadimine .
    Puude varumise aeg
    Kuna valdav osa tarbeesemetest, hoonetest jne. tehti puust, siis oli väga oluline leida
    igaks otstarbeks kõige kohasem puu ja see raiuda selleks kõige sobivamal ajal.
    Ehitustarbeks minevaid puid eelistati raiuda külmal ajal, kui puul on elutegevus
    aeglane ehk puu on nn. surnud (jaanuar, veebruar). Sel ajal raiutud palke ja saetud
    laudu peeti kõige vastupidavamateks, mida ei kahjustanud putukad ega seened. See
    reegel on teaduslikult leidnud kinnitust puidu tehniliste omaduste uurijatelt.
    Kuna raieajaks valdavalt talvekuud, siis mitmete seenhaiguste, eelkõige kuusikutes
    juuremädanikku põhjustava juurepessu levik kahjustatud puudelt või kändudelt
    tervetele, oli väiksem. Tunduvalt vähem said kannatada aga pinnas ja puujuured, sest
    kerged hobureed ja talvine metsaväljavedu ei jätnud metsa olulisi jälgi.
    Valitses palju reegleid, millal just õige aeg ja kuidas (kuufaasid, tuulesuund ,
    langetussuund) raiuda teatud otstarbeks vajalikku puud. Neid õpetusi anti põlvest
    põlve edasi.
    Puu kiire ja korraliku kuivamise ning kauase säilimise saavutamiseks soovitati raiuda
    okaspuud noore kuu ja lehtpuud vana kuu ajal. Kuid selles küsimuses võisid valitseda
    vastakad seisukohad, mille üle vaieldi.
    Vastuolulisust näitab seegi, et saartel oldi vastupidisel arvamisel s.t. okaspuid tuleb
    langetada vanakuu ajal ja lehtpuid noore kuuga .
    Ehitus- jm. tarbepuid soovitati langetada põhja- ja idakaare e. “kõva” tuulega (annab
    tugevuse ja hoiab koitamise eest), lõuna ja läänekaare tuultega e. “pehmetega” tuli aga
    langetada neid tarbepuid mis nõudsid painduvust.
    Isegi puude langetamise suund olevat tähtis olnud ja taganud puidu kvaliteedi.
    Kuigi teadlaste arvates mitmed uskumused põhjendatud pole,
    aitasid need paika panna väga rohkete ja mitmekesiste talutööde kalenderplaani ja
    teatud korda luua tegemistes ning näitasid hoolivat ja austavat suhtumist metsa vastu.
    Käesoleval ajal on Eestis käimas metsade sertifitseerimine, kus erinevad standardid
    näevad ette tegevuspiiranguid kaitsmaks metsapinnast, loomastikku, taimi kevadisel
    perioodil kahjustuste eest. on teha seadusandlusse parandusi, millega
    haudelinnustiku ja õrnade metsakasvukohatüüpide kaitseks on 15.aprillist kuni
    15. juunini keelatud uuendusraied ning valgustusraie kõikide kasvukohatüüpide
    noorendikes.
    Juuremädanike leviku piiramiseks on aga keelatud harvendus- ja valikraie männikutes
    ja kuusikutes 1.aprillist kuni 30.septembrini, välja arvatud juhul, kui okaspuukännud
    kokkulepitud aja jooksul pärast puu raiet töödeldakse juurepessu nakatumist takistava
    preparaadiga.
    Bioloogiline mitmekesisus ja säästev metsamajandus
    Bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise vajadust rõhutatakse mitmetes Eesti vabariigi
    keskkonnakaitset ja metsandust reguleerivates õigusaktides ja arengukavades.
    Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ratifitseerimisega Riigikogu poolt 1994.a.
    võttis riik endale kohustuse kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja tagada loodusvarade
    säästev kasutamine. Eesti keskkonnastrateegia konstateerib, et Eesti metsad on
    säilitanud looduslikku ilme ja mitmekesisuse. Praegu elluviidava Eesti metsapoliitika
    (RT I, 1997, 47) järgi on metsandusel kaks arengu üldeesmärki: säästlikkus ja
    efektiivsus majandamisel. See tähendab metsade hooldamist ja kasutamist sellisel
    viisil ja tempos , mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, uuenemisvõime,
    tootlikkuse, elujõulisuse ning potensiaali praegu ja tulevikus ning võimaldab teisi
    ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid
    funktsioone.
    Metsaseadus ja kaasnevad õigusaktid sisaldavad täpsemalt nõudeid, millele peab
    metsakasutus vastama ja millised on piirangud eesmärkide saavutamiseks.
    Metsaomanik on kohustatud oma metsa majandama üksnes sellisel viisil, mis ei
    ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsamulda ja veereziimi,
    metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi, ei loo eeldusi tuulekahjustuste tekkeks,
    seenhaiguste ja putukkahjustuste levikuks ning on kooskõlas metsa säästliku
    kasutamise põhimõtetega. Uue metsaseaduse projektis ja kaasnevates õigusaktides on
    bioloogilise mitmekesisuse tõhustamiseks vähendatud lubatud lageraielankide suurust
    ning täpsustatud, mil viisil metsa majandada
    Tehtud on mitmed üleriigilised inventuurid (vääriselupaigad, kaitsealade võrgustik) ja
    kaitse alla võetud ja võtmisel tuhanded hektarid metsamaad. Kui sajandeid olid
    põlislaaned, kust puid ei raiutud kauguse, kättesaadavuse pärast ja säilisid ürgsena,
    siis tänapäeva tehnikale pole miski takistuseks.
    Seepärast ongi meil määratud metsad, mida kasutatakse majandusmetsadena põhiliselt
    puidu saamiseks, millele seatud kasutusreeglid ja kus jälgitakse juurdekasvu ja
    kasutuse õigeid vahekordi ning kaitstavad metsad, mida hoitakse nende arengusse
    vähem või rohkem sekkumatta, kust peamiseks eesmärgiks pole puitu saada…
    Kasutatavad raieliigid
    Valikraie on raie, mida tehakse metsa majandamiseks püsimetsana. Ta on kõige
    pikema ajalooga metsa majandamise süsteem, kandes nii hooldus kui uuendusraie
    ülesandeid.. Ta peab looma eeldused välja raiutud või välja langenud puude pidevaks
    asendumiseks uutega. Välja raiutakse puud, mis tõenäoliselt lähenevad oma
    bioloogilisele küpsusele ja mis lähiajal sureksid ka ilma inimese abita .
    Valikraie on kohane püsimetsana majandatavas erivanuselises segapuistus,
    erivanuselises puhtmännikus, mitmerindelises puistus ja hall-lepikus. Ei anna häid
    tulemusi juurepessu aladel.
    Eestis tehakse turberaieid aegjärkse, häil- ja veerraiena.
    Aegjärksel raiel peab raiejärkude vahe olema vähemalt 5 aastat, ühe raiejärguga võib
    välja raiuda kuni 30% tagavarast tingimusel, et peale esimest raiejärku ei lange täius
    madalamale kui 0,5.
    Häilraiel peab raiejärkude vahe olema vähemalt 10 aastat. Esimese raiejärguga võib
    puistusse hektari kohta sisse raiuda kuni 5 häilu läbimõõduga kuni 30 m. Järgmiste
    raiejärkudega laiendatakse häile vastavalt loodusliku uuenduse tekkele ja arengule.
    Ühe raiejärguga võib välja raiuda kuni 30% tagavarast tingimusel, et peale esimest
    raiejärku ei lange täius madalamale kui 0,5.
    Veerraiel ei tohi langi servast lagedaks raiutud ala olla laiem kui pool puistu
    kõrgusest. Uue riba võib vana kõrvalt lagedaks raiuda pärast eelmise uuenemist.
    Ülejäänud langilt puude raiel valitakse puid raieks nagu aegjärksel või häilraiel.
    Ei saa siiski läbi lageraieta, seda just lähtudes majanduslikest kaalutlustest on.
    Lageraiet on võimalik teha senisest loodussõbralikumalt vähendades langi suurust,
    valides raieaeg, tehnika ja tehnoloogia võimalikult loodussõbralik, loobudes langi
    korrapärasest kujust , säilitades järelkasvu jne. Oluline jätta langile seemne- ja
    säilikpuid ning lamapuitu.
    Turberaietega jäljendatakse protsessi, mis looduslikult käivitub ühe või mitme suure
    puu suremisel. Uuendamist turberaie abil võib pidada looduslähedaseks. Turberaie
    edukus sõltub metsa koosseisust, seemneaastate olemasolust raieperioodil,
    mullastikust.
    Valgustusraiet
    Valgustusraie ja harvendusraiet tehakse puistu hõrendamise teel valgus- ja
    toitetingimuste parandamiseks ning metsa väärtuse tõstmiseks. Siin tuleb jälgida, et ei
    tekitataks puhtpuistuid.
    Meie esivanemad vajasid liigirikast, erivanuselist metsa, kasutasid paljusid erinevaid
    puid ja nende erinevaid osi oma majapidamises . Sellises metsas on rikkam elustik ja
    ta on püsivam.
    Raielankide uuendamine.
    Traditsiooniline ja looduslähedane on raielangid, kus eeldused langi iseenesest
    väärtusliku puuliigiga uuenemiseks, jätta looduslikule uuenemisele.
    Looduslikule uuenemisele võib jätta IV ja V boniteediklassi sinika, karusambla ,
    siirdesoo, lubikaloo, osja ja tarna kasvukohatüüpi alad; naadi, sõnajala, angervaksa ja
    lodu kasvukohatüüpi alad;
    IV kuni V boniteediklassi sambliku ja leesikaloo kasvukohatüüpi alad juhul kui
    uuendusraie on tehtud häil- ja veerraiena või kuni 30 m laiuste lankidega lageraiena.
    Looduslikule uuenemisele kaasaaitamine
    Metsa looduslikule uuenemisele kaasaaitamine seisneb maapinna mineraliseerimises
    looduslikult varisevale seemnele idanemiskohtadeks, loodusliku uuenduse täiendamises
    sobiva puuliigi istutamise või külviga, peapuuliigi uuenduse kasvu takistava roht - ja
    puittaimestiku kõrvaldamises kuni ala noorendikuks ümberarvestamiseni, kõvalehtpuude
    (tamm, saar) kahjustatud uuenduse tagasilõikamises.
    Loomulikult tuleb majandustegevus viia kooskõlla seadusandlusega .
    Hobuste kasutamine metsatöödel
    Siiski nagu mujal ilmas on äärmiselt populaarne ja levinud nii ka Eestis on jälle hoogu
    saamas hobusekasvatus . Eesti hobusekasvatajad kasvatavad hobuseid oma
    ratsabaaside tarbeks, müügiks teistesse riikidesse, tegelevad hobuste väljaõpetamisega
    nii oma kui teiste riikide hobuseomanike tarbeks. Viimastel aastatel on
    traditsiooniliseks saamas, et Skandinaavia maades, Inglismaal ja teisteski Euroopa
    riikides korraldatavatel metsanäitustel, messidel demonstreeritakse hobukokkuvedu,
    hobuseid ja kõikvõimalikke riistu ja seadmeid kui loodussõbralikku metsakasutuses,
    mis loob uusi töökohti tühjadesse maapiirkondadesse.
    Metsamajanduses on küllalt olukordi, kus metsamaterjali transport hobustega on
    sobivam või odavamgi kui transport masinatega. Rohkete puhkajate poolt
    külastatavates metsades, maastikuhoolduses, suvilaõuedel, väikesaartel,
    tuulemurdudes, üksikpuude raiel või metsamaterjali väljaveol juuremädanike ohtlikest
    kuusikutest ja noore metsa harvendamisel on hobune tõsiselt mõeldav võimalus. Seda
    näitab ka nn. hobumetsurite suur populaarsus näiteks Rootsis, Soomes ning teisteski
    Euroopa riikides.
    Hobuseid on hea kasutada rannikualadel , saartel ning seal, kus maapind on väga
    pehme ja õrn, samuti seal kus sooja talve ja õhukese jää tõttu ei pääse raskete
    metsamasinatega tööpiirkondadele ligi. Masinate kasutamisel pinnas vajub ja
    juurestik saab kannatada, hobutöö puhul on kahjustused minimaalsed.
    Hobusega metsatöö on reeglina 15-20% kallim kui masinatöö. Hobused ei asenda
    masinaid, neile tuleb leida õiged kasutuskohad kõrvuti masinatega. On selge, et suurte
    alade ja suuremahuliste tööde puhul ning aladel, kus tuleb metsamaterjali transportida
    väga kaugele, ei suuda hoburakend traktori- autoga võistelda.
    Vahel kasutatakse hobutööd ka aladel, kus nõutakse töötegemise esteetilisust , näiteks
    rahvusparkides, looduskaitsealadel ja rahvaüritustel. Rahvarikastel üritustel ei tulda
    enam vaatama masinat, küll aga pakuvad elavat huvi hobused.
    Vanad metsamehed, kes on harjunud kasutama traditsioonilisi töövahendeid, ei suuda
    aru saada praeguse tehnika võimalustest. Korraliku tehnikaga suudab rakend liikuda
    efektiivselt ja töötada tulusalt. Künklikul maastikul peavad sõidukil olema libisemise
    takistamiseks korralikud pidurid .
    Väga palju mõjutab hobuse kasutamist just sobiliku tehnika ja varustuse olemasolu.
    Hobuste kasutamine vähenes suuresti 60- 70.- ndatel, kui puudus vastav sobilik
    tehnika. Kaubanduses saadaolevad hoburakmed, ka reed ja vankrid ei olnud
    rahuldavad oma kvaliteedi poolest, neid tuli käsitöömeistreilt tellida või ise ümber
    kohendada.
    Metsatöödeks sobilik varustus on võimalik tuua näiteks Rootsist. Seal on umbes 20
    väikeettevõtet, mis tegelevad tänapäevale kohaste seadmete ja rakendite
    valmistamisega ja küllap sarnane tööstusharu areneb peatselt meilgi. Valmistatakse
    väga erinevaid tarvikuid ühe- ja kahehobuserakendite jaoks, samuti erineva
    mehhaniseerituse tasemega tõstukeid jne.
    Töö efektiivsuselt suudab hüdraulilise tõstukiga kahehobuserakend edukalt
    konkureerida kergemate samalaadsete metsamasinatega. Samas on hoburakendi
    soetusmaksumus kolm korda odavam. Masina efektiivseks kasutuseaks loetakse 3-5
    aastat, hobune suudab õigesti kohelduna töötada 5. eluaastast kuni 15 või 20 aasta
    vanuseni. Sama hobust on võimalik kasutada ka laatadel vankri vedamiseks või
    põllutöödel.
    Loomulikult tuleb arvestada, et hobuste hooldamisele kulub aega. Hobuse eest tuleb
    pidevalt hoolitseda, teda ei saa jätta ööseks metsa hommikut ootama. Muidugi
    pikendab see tööpäeva, kuid hobusemeestele ei ole see lisakoormuseks.
    Metsatööhobune on selline, kellel lisaks sobilikule kehakaalule (600-800 kg) on tihke
    konstitutsioon, tugevad lihased ja ümarad vormid, tugevad liigesed ja jalad ning ta on
    ka energiline ja paindlik.
    Väga oluline on hobuse ja metsamehe omavaheline suhe. Hobuse väljaõpe algab
    poole kuni ühe aasta vanuselt ja alles 4-5 aasta vanuselt võetakse hobune kergematele
    metsatöödele kaasa. Vastavalt hobuse arenguastmele võib teda rakendada
    paarisrakendisse ja raskematele töödele.
    Kuidas nihkuda taas ligemale keskkonnasõbralikule puidule ?
    Siin oleks kohane rääkida ühest maailmarekordist, mille soomlased on kuue viimase
    aastaga enda valdusse saanud ja samuti sellest, millist rolli mängis selles Soome riik.
    Nimelt kasvas saematerjali näivtarbimine ühe elaniku kohta aastas lühikese ajaga kaks
    korda, poolelt kuupmeetrilt 1995. aastal ühe kuupmeetrini 2001. aastal. Suures osas
    on see tõus seotud just ehitusega.
    Nimelt jätkus Soome poliitikutel tarkust märgata, millist mõju avaldab ehituses
    kasutatavate materjalide valik riigi majandusele. Eesmärgiks võeti puidu laialdasem
    kasutamine ja vastavaid arendusprogramme rahastati koostöös erakapitaliga
    (erakapitali osa oli keskmiselt üle 50%).
    Ka Soomes leidus neid, kelle arvates on puit tülikas materjal ja võib teistest
    materjalidest kallimaks osutuda. Õnneks jätkus kannatlikkust asju loogiliselt ja
    järjekindlalt ajada. Kui oli otsustatud, et üks või teine elurajoon tuleb puust, ei
    hakatud ka puitu betooniga konkureerima panema . Elurajoon tehti valmis, võeti
    tulemused kokku ja mindi edasi.
    Praegu on Soomes jõutud niikaugele, et tuge riigilt või omavalitsustelt enam ei vajata,
    sest firmad katsetavad ise ja viimased näited olevat juba ka majanduslikult soodsamad
    kui konkureerivate materjalide kasutamisel. Seejuures näevad majad välja täiesti
    kaasaegsed, selleks annavad võimaluse välja töötatud uued materjalid ja
    konstruktsioonilahendused.
    Puidu kasutamine suurtes ühiskondlikes ehitistes on insenerlikult päris keeruline, mis
    võib olla põhjuseks, et arhitektid tutttavamate lahenduste poole kalduvad. Vast
    seepärast valisid paljud riigid Hannoveri maailmanäituse paviljonide
    kandekonstruktsioonide materjaliks puidu, et nii näidata oma riigi tehnilist taset. Oma
    arhitektide ja inseneride inertsi ületamiseks ning neile kogemuste andmiseks
    otsustasid soomlased, et Lahti linna rajatav uus kontserthall peab tulema puidust. Jutt
    on Sibeliustalost, mis peaks eestlastelegi teada olema. Kuigi ehituse
    organiseerimiskomiteed juhtis Soome peaminister Paavo Lipponen isiklikult ja Soome
    riik toetas projekti 41 miljoni margaga, langetas Lahti linnavolikogu otsuse projekti
    kasuks napi häälteenamusega üsna hiljuti , mais 1998. Tulemuseks on aga üks
    maailma parima akustikaga kontserdisaale ja Lahti linna uus turismimagnet .
    Peale Sibeliustalo valmimist on Soomes puidu kasutamine suurtes ühiskondlikes
    hoonetes kasvanud hüppeliselt.
    Jalgratast ei pea leiutama . Eesti riik ja omavalitsused peaksid otsusele jõudma, mida
    nad tahavad ja seejärel ka vastavalt käituma. Kui sooviks on majanduse jätkusuutlik
    areng, siis peab soodustama puidu kasutamist ehituses. Loomulikult ei saa pilli lõhki
    ajada, aga kui valik on sobivatest objektidest on tehtud, ei tohiks häbeneda seda
    detailplaneeringutesse, võistluste lähtetingimustesse või kuhu iganes selgelt kirja
    panna.
    Erakapitali mõjutamine on teadagi raskem, aga alustame siis eeskuju pakkumisega
    vähemalt ühiskondlikest ehitistest. Muide, soomlased on oma järgmise eesmärgina
    sõnastanud soovi, et puit peab aastaks 2010 saama Euroopa enimkasutatavaks
    ehitusmaterjaliks.
    Puitmajade tootmise tööstusest Eestis
    Käsitsi raiutud ümarpalkelamute püstitamisel on Eestis sajanditepikkused
    traditsioonid kuna Eesti talumajad on läbi sajandite ehitatud kohalikust männi- ja
    kuusepalgist. Eestis on säilinud üle 300 aasta vanuseid palkehitisi, mujal põhjamaades
    leidub aga ka 800 ja isegi 1000 aastaseid puithooneid.
    Puitmajade tööstusliku tootmise ajalugu Eestis hakkas arenema möödunud sajandi 50
    aastatel kus Metsamajandite tootmisbaasides alustati kokkupandavate puitmajade
    tootmist nii freespalgi kui kilpelementidest. Tänaseks on puitmajade tööstuslik
    tootmine arenenud eraldi tööstusharuks kus tegutseb enam kui 30 firmat aasta käibega
    ~ 600 miljonit krooni millest eksport moodustab ~ 85-90% .
    2000. aastal eksporditi Eestis toodetud puitmaju 29. riiki millest suurema
    osatähtsusega oli Saksamaa 59%, Norra 14%, Soome 7%
    Täna toodetakse tööstuslikult nii ümar kui kandilisest freespalgis maju, käsitsi
    raijutud ümarpalkmaju, puitkilp ja karkasskonstruktsiooniga aga ka moodulmaju.
    Puitmajade tööstus 2000. aastal
    eksport oli 491,1 miljonit krooni ehk 128,9% eelmise aasta tasemest
    import 21,2 miljonit krooni ehk 145,2% eelmise aasta tasemest
    Puitmajade siseriiklik müük ei ületa ilmselt 10 - 15 % ehk kogutoodanguks 2000.
    aastal 540 - 600 miljonit krooni.
    Kokkupandavate puitehitiste eksport 2000. aastal
    Siiski võib ka Eestis märgata palkmajade (puitehitiste) rajamise hoogustumist ehk ka
    julgemat projekteerimist näiteks Tallinna ja selle lähiümbrusse, kuhu kerkinud ja
    kerkimas mitmeid puidust (palkmaju) toitlustus - majutusettevõtted, palju suvilaid
    mere äärde ja elumaju .
    Kokkuvõte
    Selleks, et puit ehitusmaterjalina jõuaks teda väärivale kohale on vaja nii
    puidutööstuse, ehitajate, arhitektide kui ka tarbijate koostööd.
    Üheks teeks on konkursside korraldamine parimatele projektidele ja lahendustele
    puidu kasutamisel.
    Heade näidetena on: EMTL projekti Puuinfo korraldatud võistlus, mille eesmärgiks
    on Eesti paremate puitehitiste leidmine (aastad 1997- 2002) või RMK konkurss Triigi
    metskonnahoone projektile
    Puidu kasutamise üldist suurenemist pole loota ilma riigi toetuseta, soodustusteta
    puidule kui kohalikule materjalile küttena ning ehituses võrrelduna paljude
    tehismaterjalidega. Eestis on korralik puidutööstus, kus kaasaegsel tasemel saetakse,
    kuivatatakse ja turustatakse nii okas- kui nüüd juba ka lehtpuud.
    Pole mõeldav, et puidu kõik kunagised kasutusalad ja kohad (põllutööriistad, anumad,
    sööginõud) uuesti kasutusele võetaks, kuid propageerida nende kasutamist on
    võimalik näiteks looduskaitsealadel, turismitaludes või messidel, näitustel. Näitena
    võibki tuua metsamessi Rootsis Elmias, kus firma pakkus sööki kasepuust saetud
    ketastelt puidust nugade - kahvlitega.
    On meilgi omad näitused ja puuüritused. Varbola Puul tutvustatakse inimestele
    aastaid puidu kasutusalasid nii sõdimisel kui rahuotstarbel. Kavas on sealgi laiemalt
    tutvustada erinevaid metsakõrvalkasutusalasid teatud saaduste tootmist. Korraldatav
    puuskulptuuride valmistamise võistlus ja nende müük on tänapäevasem viis läbi
    ilumeele inimese puu juurde viimiseks.
    Sooteed, soosillad oleks loodust säästev lahendustee paljudel juhtudel tänapäevalgi
    võrreldes looduslikku miljööd ja tingimusi oluliselt muutva melioratsiooniga.
    Metsanduse arengukavast lähtuvalt tuleb Eesti elanikkonnale teadvustada metsade
    säästva ja mitmekesise kasutamise võimalusi. Meie ajaloolise metsandusliku
    kultuuripärandi oskuslik ja emotsionaalne tutvustamine võimaldab suunata tänapäeva
    inimese käitumis- ja tarbimisharjumusi.
    Alustatud on traditsiooniliste puidu ja metsakõrvalkasutust tutvustava filmiseeriaga.
    Eestis on levinud puusuveniiride ja tarbeesemete tootmine. Traditsioonilised puit-,
    laast-, vitsnõude valmistamise oskused on pärandatud põlvest põlve ja tootmine käib
    ka tänapäeval. On huvitavaid lahendeid ja tehakse kunstipäraseid esemeid. Näiteks
    võib tuua hall- lepast mitmesuguste nõude jm. esemete tootmise, millega
    väärtustatakse küttehinnaga toore kümneid kordi ning suudetakse leida ekspordi
    võimalusigi.
    Kohati on kaasnenud ohte suveniiride ja nõude valmistamise tarbeks väärtuslike
    puuliikide nagu kadakas , maarjakask toorme hankimisega liialdamises.
    Selleks, et tuua metsa tagasi hobune, et osaliseltki taastuksid kunagises külapildis
    tavalised puitehitised , tarad, karjaaiad, et kooliprogrammides tutvustataks
    teoreetiliselt ja praktiliselt puidu- ja kõrvalkasutuses kunagi olnut on vaja peale
    entusiasmi ka raha. Oluline ongi leida võimalusi läbi rahvusvaheliste ja kohalike
    projektide harida endid ja mitte lasta häid traditsioone unustuse hõlma. Tõetera on
    ühelt poliitikult kuuldud ütluses: kõik kaasaegne vananeb kohutava kiirusega, kuid
    vana ja ehtne see on jääv. Teatud osas võiks see ütlus paika pidada.
    “ Aukartu elu ees“
    Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mille me peame omaks võtma. Vastutuses peitub jõud, mis sunnib meid õilistama oma individuaalseid, ühiskondlike ja poliitilisi veendumusi.
    Aukartus elu ees on hõivatus tabamatust liikumapanevast tahtest, mis on omane kõigile olevale.Ta tõstab meid sooduks kõrgemale asjade tunnetamisest ja laseb meid puuks sirguda, mis on kaitstud põua eest, sest ta on istutatud ojakaldale.
    Inimene, kes aukartusel elu ees põhineva eetika omaks võtab, saab nõudmiste kaudu, mida too eetika talle esitab, peagi tunda nende elutute sõnade taga hõõguvat tuld.
    Oma raamatus“ Aukartu elu ees“ on Albert Schweitzer kirjutanud -Mingit elu kahjustades pean ma enne selgusele jõudma, kas see on tõesti hädavajalik.Vältimatuse piiri ei tohi ma ületada, ka mitte asjus , mis näivad tühised. Maamees, kes on heinamaal tuhat lille lehmadele toiduks maha niitnud, peab koduteel hoiduma maantee ääres kasvaval lillel mõtetuks ajaviiteks õit otsast löömast, sest muidu teeks ta kuriteo elu vastu ilma paratamatuse sunnita
    Metsaökoloogia raskuspunktid bioloogi ja metsamajandaja pilgu läbi.
    Nägemus konfliktidest ja kompromissidest.
    Anneli Palo
    EPMÜ KKI
    Mis on metsaökoloogia? ( Masing ,1992): metsaökoloogia=metsabioloogia
    Metsabioloogia tegeleb:
    Organismide ja puude koosmõju uurimime
    Abiootilise keskkonna ja puude suhete uurimine
    Puistute klassifikatsioon
    Puistu kasv ja uuenemine
    Inimtegevuse mõjud metsale
  • Metsa kasutamine metsaseaduse valguses.
    Metsa kasutamise eesmärkideks on loodusobjektide hoidmine, keskkonnaseisundi kaitsmine ja majandusliku tulu saamine. Kui õigusakt ei kitsenda metsa kasutamise ulatust, peab metsa kasutamine üheaegselt tagama ökoloogiliste, majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamise.
    Metsa kasutamise viisid on:
  • Kaitstavate loodusobjektide hoidmine (looduse kaitse)
  • Maastiku või selle erimi, mulla või vee kaitsmine (keskkonnakaitse)
  • Inimese kaitsmine tootmis- ja transpordiobjektidelt leviva saaste ning ilmastiku kahjuliku mõju eest (sanitaarkaitse)
  • Inimesele puhkamise, tervise parandamise ja sportimise võimaluste loomine ( rekreatsioon e. virgestus)
  • Puude seemnete, metsamarjade, seente, ravim - ning dekoratiivtaimede ja nende osade, sambla, samblike, pähklite, heina, okste, dekoratiivpuude, puukoore ja juurte, vaigu ja kasemahla varumine, mesipuude paigutamine ja loomade karjatamine (kõrvalkasutus)
  • Teadus- ja õppetöö
  • Puidu saamine
  • Jahindus
  • Riigikaitse
    Hoiumetsa kasutamise lubatud viisid on:
  • Looduse kaitse
  • Keskkonnakaitse
  • Teadus- ja õppetöö
  • Teised viisid, mis on lubatud antud kaitseala kaitse-eeskirjaga
    Hoiumetsa majandamise ja kasutamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala kaitse-eeskirjast. Kaitseala loodusreservaadi ja sihtkaitsevööndi metsad kuuluvad hoiumetsade kategooriasse.
    Kaitsemetsa kasutamise lubatud viisid on:
  • Looduse kaitse
  • Keskkonnakaitse
  • Sanitaarkaitse
  • Teadus- ja õppetöö
  • Teised viisid, mis ei ole õigusaktidega keelatud
    Tulundusmetsa saab kasutada kõiki metsa kasutamise viise.
    Metsaomanik on kohustatud metsa kõrvalsaaduste varumisel rakendama ja lubama rakendada üksnes selliseid varumisviise, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste nagu marjad, seened ja ravimtaimed saagikust MS (metsaseadus) § 24, (2), 4).
  • Looduse kaitse e. kaitstavate loodusobjektide hoidmine
    Metsade kasutamise viis: looduse kaitse rakendatakse vastavalt kaitstavate loodusobjektide seadusele kaitsealade, kaitstavate loodusobjektide ja kaitsealuste liikide kaitseks. Kaitsealadel on kaitse-eeskirjaga määratud kaitsealavööndid (loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd, programmiala üldvöönd). Kaitstava loodusobjekti omanik, valdaja ja valitseja saavad kaitsekohustuse teatise, kus on väljavõte kaitse-eeskirjast, mis käsitleb antud maaomaniku või maavaldaja suhtes rakendatavaid kitsendusi ja kohustusi. Mitmeid majandustegevusi lubab ainult kaitseala valitseja. Kui tegevus väljaspool kaitstava loodusobjekti piire põhjustab või võib põhjustada kaitstaval loodusobjektil keskkonnaseisundi halvenemist, selgitatakse täiendavate kitsenduste rakendamise vajadust keskkonnamõjude hindamisega.
    Looduse kaitse ülesannet väljaspool kaitsealasid täidavad ka vääriselupaigad.
  • Maastiku, mulla või vee kaitsmine
    Kaitsemets paikneb:
    • kaitseala sihtkaitsevööndis , kus majandustegevus on kaitseala kaitse-eeskirjaga lubatud, ja piiranguvööndis,
    • vääriselupaikades,
    • randadel ja kallastel,
    • allikate ääres ja survelise põhjaveega aladel,
    • infiltratsioonialadel,
    • joogiveehaaretel,
    • uuristus- ja tuuleohtlikel aladel,
    • looaladel,
    • muinsuskaitse objektidel,
    • muudel planeeringuga määratud aladel.

    Kaitsemetsa majandamisel ei tohi lageraielangi laius ületada 30 m ja pindala 2 ha, turberaielangi pindala aga 10 ha.
    5. Sanitaarkaitse
    Metsade kasutamine sanitaarkaitseks on inimese kaitsmine tootmis- ja transpordiobjektidelt leviva saaste ning ilmastiku kahjuliku mõju eest.
    Puude tähtsus haljastuses
  • Puud-põõsad jt. taimed eritavad õhku negatiivseid ioone — anione, mis mõjuvad inimesele tervistavalt.
  • Viis kuud aastas neelavad oma lehepinnaga süsihappegaasi ja eritavad hapnikku.
  • Püüavad õhust tolmu, tahma, suitsu ja kahjulikke gaase , puhastavad neist õhku.
    N: 1 ha metsa neelab 30…70 tonni tolmu aastas.
  • Eritavad fütontsiide mis tapavad baktereid, sh. haigustekitajaid. N: Eritamise pingerida : toomingas > kadakas > Ma > Ks > Ta > Ku > Va > Pn
  • Summutavad müra. Pidev müra kahjustab tervist. N: 100 m metsariba vähendab müra 30 %.
  • Suurendab transpiratsiooniga õhuniiskust.
  • Alandab temperatuuri ja ühtlustab temperatuurikõikumisi.
  • Tõkestab tuuli ja suunab õhuvoolusid.
  • Takistab reostunud pinnavee jõudmist põhjavette.
  • Pakub elupaiku loomadele.
  • Pakub inimestele ilu, rahu ja virgestust, haljastud on loodussaared kultuurmaastikus. Puud nõrgestavad radioaktiivsust.
    Tolmu püüavad eriti hästi karvaste ja kleepuvate lehtedega liigid; n: hobukastan .
    Tolmu hulk väheneb teest:
    100 m kaugusel teest 65 % 400 m … 38% 1 km … 25 % 3 km … 5 %
    Süsihappegaasi neelamise efektiivsus erinevates puistutes:
    kui 1 ha kuusikut neelab 100 %, siis lehisepuistu 120 %, männik 160 %, pärnik 250 %, tammik 450 % ja paplipuistu 700 %.
    I boniteedi puistu neelab ha kohta aastas: 4.6…6.5 t CO2 ja eritab 3.5…5 t O2
    III “ “ “ 2.9…4.1 t CO2 ja eritab 2.2…3.2 t O2
    6. Virgestus
    Mõisteid:
    Matk — puhke -, sportlik või muul eesmärgil tehtav rännak jalgsi või muul viisil.
    Ekskursioon — (õppe)käik või reis uute muljete ja teadmiste saamiseks.
    Turist — matkaja , kes on üle ööpäeva teel (matkal).
    Giid — teejuht, kohaliku eluolu ja teid tundev teejuht.
    Virgestavad rajad
    Terviserajad rajatakse puhkebaaside ja sanatooriumide ümbrusse. Vastavalt koormustele on pikkused ja jaotatud 50…100 m pikkusteks lõikudeks.
    Tasasel maastikul on koormus:
    kerge 500…600 m keskmine 1.5…2 km raske 3…3.5 km
    Kergetel marsruutidel ei ole olulisi tõuse ja langusi, keskmistel on tõuse 5…10 % ning rasketel radadel 10…15 % ja enam. Olulised on tõusud kui kallakus on üle 5 %. Rasked tõusud võivad olla raja keskel ja alguses. Lõpus ei soovita üle 5 % tõuse.
    Puhkekohti võiks olla lühikestel radadel iga 30…50 m tagant (parkides), pikematel radadel iga 100…200 m tagant. Kehva tervisega inimeste jaoks tehtav terviserada peab olema mugavate teedega ja radadega. Võib juhtuda, et peab haige tagasi tooma autoga. Samuti peab rada olema läbitav invakärudele.
    Saab rajada ka teid, mis on läbitavad käsikärudele, vaegkäijatele. Pimedatele mõeldud rajad kasutavad objekti tutvustamiseks pimekirja ning juhinduvad radadel nööridest.
    Maastiku eksponeerimine
    Liikuvast sõiduvahendist on raske jälgida maastiku väikeobjekte. Puude grupid peavad olema seda suuremad, mida suurem on kiirus.
    Mõne km kauguselt vaadeldavad puudegrupid peavad olema vähemalt 100…300 m laiused e. 1…10 ha laigud.
    100 m kauguselt näeb juba puid ja põõsaid ning eristab nende värvust. Et seda imetleda, on vaja kiirust vähendada.
    50 m kauguselt on näha puukoore värv, hästi on näha puudegrupid laiusega 10…15 m.
    Metsaserva kuju ja välimus sõltuvad tema ees olevast avarusest. Avaras maastikus palistatakse veekogud puudereaga. Suletud maastikus aga avardatakse vaateid veekogudele. Kui on ilusa koorega puid, siis avatakse vaadet tüvedele, kui ei paku kena pilti, siis varjatakse tüved põõsastega. Ilusad tüved on mändidel, kaskedel ja pärnadel, mõnikord lõigatakse vaadet varjav oks.
    Sõiduteedeäärsed metsad erilist hoolt ei vaja. Korras on vaja hoida kitsas metsaserv ja laiemalt vaid peatuskohad. Parkimiskohad ja puhkekohad hoitakse korras vähemalt 500 m raadiuses parkmetsana. Peatuskohtades on vaja hoida pidevalt korras vähemalt 50 m ulatuses.
    Puhkemetsade tallamiskoormuse hindamine
    Vastavalt puhkeala tallamise intensiivsusele on võimalik metsa üldilme järgi määrata koormusastmed:
    I Terve puistu — puhkajaid kuni 3 inimest hektaril (in/ha)
    II Nõrgalt kahjustatud — puhkajaid 4…10 in/ha
    III Mõõdukalt kahjustatud — puhkajaid 10…15 in/ha
    IV Tugevalt kahjustatud — puhkajaid 16…20 in/ha
    V Hääbuv puistu — puhkajaid on üle 20 in/ha.
    Erinevad metsatüübid on erineva tallamiskoormusega kuid kahjustuspildi järgi tuleks hakata koormust reguleerima. I ja II astme puhul on inimmõju loodusele talutav. Kui on III ja IV või V astme tunnused, siis tuleb inimkoormust vähendada. V astme puhul on soovitav mõneks aastaks puhkeala inimestele sulgeda kuni taastub alustaimestik . Puistute kirjeldused kahjustusastmete järgi:
    I Terve puistu — metsaliigid on säilunud alusmetsas ja rohurindes, metsakõdu on kahjustamata.
    II Nõrgalt kahjustatud — metsakõdu on kahjustatud, juurde on tulnud metsaservade ja aasade taimi.
    III Mõõdukalt kahjustatud — rinnete all on valgust rohkem, võrastikus on valendikke, algab kuuse järelkasvu ja põõsarinde rühmade moodustumine, rajad tükeldavad metsa terviklikkust ja laiguti on äratrambitud kohti. Viimastes on platsidena rohukate hävinud, metsakõdu on vähenenud, puhkealale on tulnud aasade taimi.
    IV Tugevalt kahjustatud — puistu on hõrenenud, häilud on suured, häiludes on metsakõdu hävinud, välud on kamardunud, puude järelkasv peaaegu puudub, moodustub puisniidu taoline mets.
    V Hääbuv puistu — tallatud aladel umbrohud ja üheaastased rohundid. Metsakõdu peaaegu puudub, puude ja põõsaste järelkasv puudub, kõik puud on haiged või vigastatud.
    Polenova, 1980 järgi. Pobrov R. Lesnaja estetika . M., 1989. 192 lk.
    Kahjud puhkemetsades on: mulla tihenemine, halveneb veerežiim, hävivad samblikud, puhmad, alustaimestik, alusmets , järelkasv, ilmuvad puude vigastused, puud jäävad peenemaks ja madalamaks — puistute boniteet langeb järgmiselt:
    Koormus (in/ha) Puistu juurdekasv väheneb (%)
    6…10 10
    20…25 30
    30…35 50
    Puhkemetsade hooldus. Parkimis - ja puhkekohad vajavad parkmetsana korrashoidu vähemalt 500 m ulatuses, peatuskohtades vähemalt 50 m raadiuses. Tagada tuleb tuleohutus , jäätmekäitlus ja käimlate vajadus. Matkajad tuleb suunata võimalikult ainult (tähistatud) või olemasolevatele radadele ja laudteedele.
    Puhkemetsades vajavad ka loomad rahu, eriti sigimisperioodil, neile jäetakse kõrvalised alad. Külastajatele tuleb selgitada, et ka siis kui mõne looma välimus meile ei meeldi, peame neid hoidma. Loomade pesad , varjepaigad tuleb rahule jätta. Ärge hirmutage loomi, ka järgmised matkajad tunnevad rõõmu loomaga kohtumisest või linnulaulust. Puhkemetsades tuleb vältida lärmi ja müra.
    Pargid jt. haljastud
  • Taimestik vajab varist ja sellest tekkivat kõdu, mis läheb mullaenergia vajadusteks ning huumusevarude täiendamiseks.
  • Haljastutel olgu võimalikult palju põõsaid.
  • Puid, põõsaid ja hekke ei laasita, nad laasivad ise puude alumised oksad täidavad põõsaste ülesannet.
  • Puude võraalust pinda ei niideta, vajadusel üks-kaks korda juulis-augustis.
  • Pargiaasadel on soovitav kujundada nn. lillemuru looduslikest liikidest, mida niidetakse kindlatel fenoloogilistel aegadel olenevalt lillede koosseisust juuli lõpust alates kuni septembrini üks või kaks korda.
  • Puiesteede puudki võivad võimalusel olla maani võraga.
  • Tiigid jt. veekogud ei ole solgiaugud ega prügilad.
  • Oksi lõigatakse oksakrae pealt, lõige peab olema võimalikult väike, oksatüükad on lubamatud.
  • Puudele parim okste lõikamise aeg on maist augustini; rikkaliku mahlajooksuga kaski, vahtraid ja pähklipuid võib lõigata ainult nimetatud perioodil.
  • Metsa kõrvalsaaduste varumine
  • Seened ja seenekasvatus
    Seente bioloogiline varu Eestis on 36 500 tonni aastas. Eestis kasvab 373 liiki söögiseeni, värskelt söödavaid liike on 309, kupatatult söödavaid (mõjuvad mõnele inimesele mürgiselt) 12 liiki. Söögiseeni leidub meil aasta ringi, kõige rohkem aga suvel ja sügisel, eriti augustis-septembris. Söögiseente liigirikkus on suur loo- salu - ja laanemetsades, saagirikkamad on aga sinikamännik ja nõmmemännik. Viljakehade moodustamise järgi eristatakse seitset sesoonset aspekti:
    varakevadine, kevadine, varasuvine, suvine , sügisene, hilissügisene, talvine.
    Seenevarudest (36 536 t) kasutatakse vaid 1,5 % ning kolmandik on ussitanud. Puhasvaru 24 357 tonni. Arvatakse, et aastas korjatakse Eesti metsades 5 000 tonni seeni. Seened saavad oluliselt kahjustatud lageraietel.
    Tabel 1
    Söögiseente keskmised varud metsatüüpides värskes kaalus.
    Metsatüüp
    kg/ha
    Metsatüüp
    kg/ha
    Metsatüüp
    kg/ha
    sinikamännik
    166,6
    pohlamännik
    69,1
    kõdusookuusik
    23,2
    samblikumännik
    157,3
    rabamännik
    64,5
    siirdesookaasik
    22,5
    kanarbikumännik
    100,6
    jänesekapsakuusik
    44,8
    naadikuusik
    15,5
    kastikuloo -kuusik
    79,7
    mustikakuusik
    28,8
    sarapuumännik
    4,8
    sinilillekuusik ~ 79 karusamblakuusik ~ 28
    Teised metsakasvukohatüübid on tühise seenesaagiga.
    Riiklikuks varumiseks sobivate seente nimestik sisaldab 59 liiki seeni. Varutavad liigid on rühmitatud maitseomaduste järgi nelja kategooriasse, esimesse kategooriasse kuuluvad parimad söögiseened. Nimestikku võtmisel on lähtutud järgmistest printsiipidest:
    • liik ei tohi kuuluda tinglikult söödavate seente hulka,
    • liigil ei tohi olla sarnaseid liike mürgiste, söögiks kõlbmatute ega tinglikult söödavate seente hulgas,
    • liigi viljakehad peavad olema lihakad ja võimalikult väikese veesisaldusega, mitte liiga haprad ,
    • liik peab olema meeldiva maitse- ja lõhnaomadustega,
    • liik peab olema varumispiirkonnas sage.

    I kategooria seened:
    võrk-, kase-, harilik-, männi- kivipuravik , taker-, porgand -, tõmmu-, valge-, kolla-, kase-, tavariisikas, kitsemampel , kuiv pilvik ja triibuline heinik .
    II kategooria seened:
    kuuse-, karvane riisikas , sügis- limanutt , haava-, kase-, pomerants-, palupuravik , lamba-, kuld -, või-, liivtatik.
    III kategooria:
    harilik kukeseen , timpnarmik, lepa -, haava-, kahkjas -, hallipiimane riisikas, pruun kobarheinik , kollane harik , mustjas- kase-, ruske-, hõim-, tuhmuv-, kirbe- kollane-, soo-, kahkjas- kuuse-, mage -, veinpunane-, ere pilvik, pruun-, rohekas sametpuravik.
    IV kategooria seened:
    männiliimik, sinijalg-, limavöödik, pihkane liimik, oliiv -limanutt, oranž-, männiriisikas, punajalg -, verev pilvik, harilik põdramokk, lehmatatik.
    PUUDE KÕRVALPRODUKTIDE VARUMINE
    TÕRV
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    16. – 18. sajandini tegeles tõrvaajamisega peamiselt talurahvas . 19. sajandil hakati
    sellega hoogsalt tegelema ka paljudes mõisates. 20. sajandi alguses kasutati tõrva
    ajamiseks juba peamiselt tehastes toodetud tõrvaahje. Näiteks 1921. aastal oli Eestis
    teada 45 sellist ahju ( K. Vilberg, 1921). Tõrvaajamine hääbus Eestis 20. sajandi
    esimesel poolel.
    Puutõrva on Eestis sajandeid aetud ja kasutatud väga mitmesugustel eesmärkidel.
    Majapidamises tõrvati rautamata vankrirataste ja reejalaste osi. Rasvaga segatud tõrva
    kasutati vankri- ja saapamäärdeks. Saaremaal tõrvati ka riidest tööjalatsite, pättide
    taldu, et neid vastupidavamaks muuta. Lahtisel lõkkel tõrva keetes saadi sellest pigi .
    Pigi oli vaja lõngast pigitraadi valmistamiseks. Viimasega õmmeldi nahkesemeid,
    jalatseid, hobuseriistu (Viires, 1975).
    Tõrv oli üle maa tuntud kui ravivahend. Näiteks kirjeldas 1870. aastal sündinud
    saarlane Andrei Jannu niisugust tõrva kasutamist järgmiselt. Tõrva pandi haudunud
    varvaste vahele, külmast ohetama läinud või sügelistest kahjustatud nahale
    (Toomesalu,1969).
    Kõige enam kasutati tõrva rannikualadel. Tõrvaga immutati laevu ja paate, samuti
    köisi ja kalavõrke, et nad paremini vastu peaks. Seetõttu oli tõrvaajamisel eriline
    tähendus just meie rannikualadel. Näiteks Saaremaa kohanimi Mustjala olevat saanud
    oma nime selle järgi, et sealsed inimesed tihti tõrvaajamisest mustunud jalgadega
    ringi liikunud. Teine oluline eeldus ulatuslikumaks tõrvaajamiseks oli suurte
    männimetsade olemasolu. Näiteks Mustjalas Saaremaal, Kõpus Hiiumaal ja Kagu-
    Eestis Pihkva järve ääres oli just seetõttu tõrva ajamine eriti laialdane. Neis
    tõrvaajamise keskustes toodeti tõrva nii palju, et talurahvas vahetas seda naabritega
    vilja vastu (Viires, 1975). Tõrva valmistati ka müügiks.
    Tõrvaahjud koosnesid sise- ja välisahjust. Siseahju laoti käred ehk tõrvased. Neid
    saadi tavaliselt männikändudest, mis olid peeneks lõhutud. Välisahju pandi puud,
    millega siseahju kuumutati. Õhuta tingimustes ja suure kuumuse käes hakkas
    tõrvastest välja immitsema tõrva. Milliseid tõrvaahje kasutati ? Talus võidi oma
    tarbeks väikeses koguses tõrva ajada kummuli pööratud vanas pajas . Suuremates
    kogustes tõrva valmistamiseks ehitati näiteks Mustjalas paekivist umbes inimese
    kõrgusi mantelahje. Keskel asuvat ahju nimetati ema- ehk käreahjuks, ümber
    küttekoldena toimivat ahju isa- ehk tuleahi. Kahelt poolt kuhjati ahju ümber
    soojapidamiseks mulda. Emaahju põhjas oli auk, kust tõrv toru kaudu välja voolas.
    Kagu – Eesti tõrvaahjud olid kuplikujulise siseahjuga, mille ots ulatus välisahjust
    välja. Neid täideti küljel olevast avast .
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Piirkondades, kus tõrva aeti selleks, et seda vilja vastu vahetada või müüa, omas
    tõrvaajamine võrdlemisi suut sotsiaalset tähendust. Tõrvaajamine pakkus kohalikule
    rahvale võimalust elatise hankimiseks ja raha teenimiseks. Loodusele jättis
    tõrvaajamine väheseid jälgi peamiselt selle kaudu, et seal, kus tõrva aeti pikemat aega
    ja ulatuslikumalt, kahanes männikute hulk. Männikute asemele sirgusid tihtipeale
    kaasikud või muud lehtmetsad . Tõrvaajamise mõju metsade loodusväärtusele oli
    kahepidine. Ühelt poolt tõi vanade männikute kahanemine kaasa looduse vaesumist.
    Teiselt poolt tõi noorte lehtpuude ilmumine raiesmikele kaasa loodusliku
    mitmekesisuse suurenemist.
    Tänapäeval võib kunagiste tõrvaajamise paikkade jälgi looduses leida peamiselt
    säilinud kohanimede järgi. Metsas on ammune tõrvaahju asukoht mõnigi kord
    äratuntav varemete säilmete või lohkude järgi maapinnas. Meie päevil pakuvad nad
    huvi kui võimalikud pärandkoosluste objektid. Eestis on pärandkoosluste objektide
    arvelevõtmise metoodika parajasti väljatöötamisel. Mõnedel juba rajatud looduse
    õpperadadel on tõrvaajamine õpperaja teemade seas. Näiteks Järvamaa metsade
    õpperajal on vana tõrvaahi ka taastatud ning sellega on võimalik tõrvaajamist
    demonstreerida.
    Tõenäoliselt on tulevikus perspektiivne tegelda tõrvaajamise ja tõrvast saadud toodete
    valmistamisega umbes nii, nagu seda tehakse Soomes ja Rootsis. Tõrva valmistavad
    seal vähestes kogustes väikesed eraettevõtted, mis toodavad ka mitmesuguseid
    tooteid. Valmistatakse näiteks puitehitiste immutusainet, suusatõrva, saapamääret,
    sauna leilivee lõhnastajat, tõrvaseepi. Sellised eraettevõtted esitlevad end sageli kui
    rohelise mõtteviisi ja looduslähedaste toodete propageerijad.
    VAIK
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Männi- ja kuusevaiku on Eesti talurahvas kasutanud vähesel määral väga paljudel
    eesmärkidel. Vaik oli vajalik puunõude veepidavaks muutmisel, seebikeetmisel,
    seaharjastest peaharjade valmistamisel. Kõige olulisem oli vaik rahvapäraste ravimite
    valmistamisel. Vaiguga raviti nahahaigusi ja kahjustusi, näiteks põletikke, külmetusi,
    põletusi ja lõikehaavu. Tõhusaks ravimiks loeti haavasalvi, mille valmistamisel lisati
    vaigule rasva, vaha ja vahel muidki aineid.
    Kuusevaik on olnud põlistest aegadest tuntud ka kui ajaviite maiustus. Selleks, et vaik
    muutuks magusaks, tuli seda alguses kibedat ainet hulk aega mäluda ja süljega
    immutada. Viimaks muutus vaik närimise tulemusel helepunaseks ja kergelt
    magusaks. Sellist n.ö. vanaaegset nätsu närisid varasematel aegadel eriti meeleldi
    lapsed ja vanainimesed. Vaiku vajati üldiselt igapäevaseks tarbeks metsast nii väheses
    koguses, et selle kogumiseks mingeid erilisi võtteid ei tuntud. Vaiku koguti
    kasvavatelt kuuse- , harvemini ka männipuudelt noa või kirvega.
    Tööstuslikult hakati Eestis vaiku hankima pärast Teist Maailmasõda. Vaigutati
    mände, mis olid määratud lõppraiele. 1950. – 80. aastal ulatus vaigu kogutoodang
    Eesti männikutest igal aastal mitmesaja tonnini. Vaigust toodeti Nõukogude Liidus
    väga suurtes kogustes tärpentiini, kampolit jm. tooteid. Eesti iseseisvumise järel
    tööstusliku vaigu kogumisega enam ei tegelda. Põhjamaades saadakse tänapäevase
    tehnoloogiaga tooteid, mida varem saadi vaigust, puidust tselluloositööstuse
    kõrvalproduktidena.
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Vaigutamine on jätnud meie loodusele mõningaid jälgi nõukogudeaegsete
    vaigutuslankide näol, kus männid jäid peale vaigutamist mingil põhjusel maha
    raiumata. Sageli oli põhjuseks see, et männikud olid enne raiumist sattunud
    looduskaitsealuste alade nimekirja. Selliseid vanu vaigutusjälgedega männikuid
    leidub näiteks Lahemaa ja Karula rahvuspargis. Praegu pakuvad omapärased
    “kalasabamustriga” tüved looduses liikujatele huvi peamiselt kui üks metsakasutuse
    ajaloo näidiseid. Perspektiive vaigu hankimise ja kasutamise varasemate
    traditsioonide elustamiseks tänapäeva Eestis vist kuigi palju pole. Euroopa
    põhjamaades on okaspuu vaiku kasutatud praegusel ajal mõnikord ühe komponendina
    nn. loodusravimite jt. loodustoodete valmistamisel.
    PUUSÜSI
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Puusöe valmistamist ehk miilimist on Eestis harrastatud sajandeid. Sütt vajasid
    peamiselt sepad , kuid ka mitmesugused muud ametmehed linnas ja maal. Puusüsi oli
    üheks tavalisemaks laadakaubaks.
    Kõige enam põletati Eestis sütt 19. sajandil. Metsas põletati sütt kas maa peal või
    maa sees. Mõlemal juhul laoti riita 5-6 hobusekoormat ligi 2 meetri pikkusi puuronte,
    kaeti nad pealt õhukindlalt mätastega ning süüdati põlema.(Viires, 1975).
    Õhupuuduse tõttu ei põlenud rondid ära, vaid muutusid puusöeks. Ühe puudekuhila
    söeks miilimine kestis keskmiselt 3 ööpäeva. Selle aja sees tuli õhu juurdepääsu
    hõõguvatele puudele pidevalt reguleerida mättaid kord ära võttes, kord lisades. Söe
    miilimine toimus tavaliselt sügiseti või kevaditi . Puusütt saadi ka tõrvaajamise
    kõrvalsaadusena. Tavaliselt valmistati puusütt männi- või kuusepuidust ( Loorits,
    1941).
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Metsade looduslikule mitmekesisusele puusöe valmistamine kuigivõrd mõju ei
    avaldanud, sest toimus piiratud ulatuses. Kunagisi söepõletamise kohti meenutavad
    tänaseni maa sees olevad ligi 10 – meetrise läbimõõduga lohud.
    Viimasel aastakümnel on puusöe valmistamine Eestis kiiresti laienenud. Nüüd grillsöe
    nime all tuntud toote keskmine toodangumaht on olnud viimastel aastatel keskmiselt
    1000 tonni. Puusöe tootmine ületab tarbimise Eestis praegu mitmekordselt.
    Suuremaid grillsütt tootvaid firmasid on üle kümne ( Rozental, 2000). Puusöe
    tootmine rahvusvahelise turu jaoks laieneb Eestis edaspidi ilmselt veelgi.
    Tänapäevane tehnoloogia kasutab söe tootmiseks lehtpuid, väga sageli halli leppa.
    Metsade looduslikule mitmekesisusele pole puusöe tootmine senini arvatavasti
    kuigivõrd mõju avaldanud, sest lehtpuu metsi on meil rohkesti. Suuremaks
    keskkonna-alaseks probleemiks võib puusöe tootmisel osutuda õhu saastamine .
    PUUDE MAHL JA MÄHK
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Puudemahladest on sajandeid kogutud ja kasutatud kasemahla, viimase sajandi
    jooksul ka vahtramahla. Seda, kui olulisel kohal oli vanarahva jaoks kase kevadine
    mahlatamine, näitab juba üks aprillikuu rahvapärane nimi mahlakuu. Mahlatati
    kodulähedasi kaski, näiteks lähimal karjamaal, metsatukas või lausa koduõuel.
    Mahlajooksu alguse, pikkuse ja mahla magususe kohta oli vanarahval hulga seletusi ja
    tähelepanekuid. Mahlajooks pidavat algama siis, kui kase juured on mullas lahti
    sulanud. Tänapäeval ütlevad metsateadlased, et mahlajooks algab siis, kui vesi mullas
    on sulanud ja õhu keskmine temperatuur +4 kraadi C, mis tähendab enam-vähem
    sedasama . Vilul kevadel pidi mahl rahva arvamust mööda jooksma kauem ja soojal
    kevadel lühemat aega. Seegi tähelepanek näib tänapäeva teadmiste valgel paika
    pidavat. Lõppeb ju mahlajooks siis, kui kase pungad on puhkenud. Mida jahedam on
    kevad, seda hiljem pungad puhkevad.
    Veel arvas vanarahvas, et kõige magusamat mahla annab künkal kasvav vana kask .
    Ka see tähelepanek võib olla paikapidav, sest kuivemal maal suruvad juured tüvesse
    suhteliselt vähe vett. Mida jämedam ja seega vanem on kask, seda rohkem on tüvesse
    talletunud suhkruid. Seega on kuivemal kasvupaigal asuva jämedama kase mahl
    magusam kui märjemal kasvupaigal kasvava peeneema kase oma.
    Enamus kogutud kasemahlast joodi ära kohe kevadel. Siiski säilitati suur osa sellest
    vähemalt heinaajani juunikuus. Säilitamiseks pandi kasemahl keldrisse ning puistati
    mahla siise ka vahel leivakoorukesi. Mahl läks kergelt käärima ning oli heinaajal
    suurepärane janukustutaja.
    Vahtramahl on kasemahlast keskmiselt ligi 3 korda magusam. Ka seda koguti
    peamiselt kodulähedastelt puudelt. Kuna vahtraid oli suhteliselt vähe, polnud ka
    nende mahlatamisel olulist tähtsust.
    Mähka on vanarahvas võtnud peamiselt kaselt, lepalt ja pärnalt. Kase ja lepa mähka
    sõid peamiselt lapsed ajaviite maiusena kevadeti karjas olles. Lepa mähk määrinud
    nende näod punasekirjuks (Loorits, 1940). Kase mäha hankimine rikkunud tihti noori
    ilusaid puid. Pärnamähka kasutati peamiselt ravimina, näiteks kompresside tegemisel
    põletushaavade puhul. Männimäha ulatuslikku kogumist näljaajal nn. petuleiva
    valmistamiseks, nagu see Soomes ja Karjalas laialt tuntud oli, Eestis teada pole
    (Viires,1975).
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Mäha hankimine ja puude mahlatamine on Eestis toimunud alati nii väikeses ulatuses,
    et nad metsade looduslikule mitmekesisusele märgatavat mõju pole avaldanud.
    Teise Maailmasõja ajal, 1942.-43. aastal katsetati Eestis kase ja vahtra mahla
    tööndusliku kogumise ja kasutamise võimalusi. Katsete tulemusel selgus, et vahtra
    mahla jooks algab tavaliselt märtsis, 2 nädalat enne kase mahlajooksu algust.
    Mahlatoodang oli ühel ligi 1-meetrise tüve ümbermõõduga puul ühe päeva jooksul
    keskmiselt 1 liiter ja hooaja jooksul 20 liitrit . Ühe sellise puu mahlast saadi
    aurutamisel keskmiselt 0,6 liitrit siirupit ja sellest omakorda 0,4 kg suhkrut.
    Võrdlevaid uurimusi tehti ka kasemahlaga. Ühelt sama suurelt arukaselt saadi mahla
    hooaja jooksul märksa rohkem kui vahtralt, keskmiselt 200 liitrit. Arukase mahla
    suhkrusisaldus oli keskmiselt 3 korda väiksem kui vahtramahlal. Ühelt 1 m tüve
    ümbermõõduga puu mahlast saadi keskmiselt 2 kg siirupit ja 1,3 kg suhkrut.
    Kokkuvõttes selgus, et majanduslikult ei tasu töönduslik puude mahla kogumine ning
    sellest suhkru valmistamine end ära.
    Sõjajärgsetel aastatel on kase mahla siiski töönduslikult kogutud. 1970. – 80-ndatel
    aastatel koguti Eesti metskondades keskmiselt 500 tonni kasemahla aastas.
    Mahlatamisele kuulusid lõppraie eelsed kaasikud. Mahla kasutas peamiselt
    toiduainete tööstus. Mahl villiti pudelitesse või purkidesse suhkruga veidi
    magusamaks tehtuna või segus teiste mahladega. Viimastel aastatel on vähesel määral
    Eestist kasemahla varunud mõned väikesed välisfirmad. Nendest näiteks üks Itaalia
    päritolu firma on oma kodumaal turustanud Eesti kasemahla ehedana apteekides kui
    karget ja tervistavat Põhjala metsade nestet. Võimalik, et mingil sellelaadsel Eesti
    kasemahla turustamisel võiks olla Euroopas perspektiivi ka tulevikus.
    PUUDE JUURED JA OKSAD
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Puujuurtest kasutati vanarahva poolt kõige sagedamini männi juuri. Punumiseks kisti
    peeni juuri noortest , liivasel maal kasvavatest männikutest. Juured kooriti ära ja
    jämedamad aeti lõhki. Punuti toorestest juurtest, tihti neid veel enne tulel kuumutades,
    et nad painduvamaks muutuksid. Juurkorve peeti ilusamateks ja paremateks kui
    vitskorve. Mõnikord on korvide valmistamiseks kasutatud ka kase juuri.
    Omaette hinnaliseks tarbematerjaliks loeti juurpuid. Juurpuuks nimetati seda osa
    puust, kus tüvi läks enam-vähem täisnurga all üle juureks. Sellist looduslikult
    kõverdunud detaili oli loodusest võrdlemisi raske leida, kuid seda vajati mitmete
    oluliste tarbeesemete valmistamiseks. Näiteks kuuse juurpuudest valmistati adrakurgi,
    reejalaste kõveraid osi, väravate ja uste põõnu, paadikaari, linalõuguteid,
    kalapüügiriista nimega kuuritsa, sarikakookudeks jne. Kuuse juurpuu erilisele
    hinnalisusele osutab juba see, et sellel oli meie keele murretes oma eriline nimi.
    Näiteks Pärnumaal nimetati kuuse juurpuud kambakaks, lõuna-eesti murretes juguks.
    Kase juurpuid peeti väga väärtuslikuks selletõttu, et nendest sai teha hobuse range.
    Rangipuude leidmise muutis eriti keeruliseks see, et selleks oli vaja kokku saada kaks
    omavahel täpselt sobituvat ja sümmeetrilist juurpuud.
    Puude okste kasutamine vanarahva poolt oli äärmiselt mitmekesine. Eriti
    mitmekülgselt pruugiti kase oksi. Kasekubusid peeti parimaks tulematerjaliks
    reheahju jaoks. Raagus kaseokstest valmistati luudasid. Suvised luuad valmistati
    kevadel, talvised sügisel. Keskele paiguti veidi pikemad ja servadesse lühemad oksad.
    Oksad tõmmati kinni pajuvitsaga ( Loorits, 1940). Lehtedega kaseokstest valmistati
    saunavihtu. Saunavihad püüti kogu aasta jaoks valmis teha jaanipäeva paiku. Siis olid
    lehed kasvanud juba täissuuruseni, kuid olid veel kevadiselt pehmed ja lõhnavad.
    Vihtu lõigati maharaiutud puudelt, kuid vahel ka noortelt kasvavatelt puudelt.
    Viimasel juhul oli kombeks puu latv puutumata jätta. Kuigi rahvalaulu sõnadest
    lähtuvalt oli ladva allesjätmise põhjenduseks see, et ladvad jäägu linnul lenda, oli
    ladva murdmata jätmisel kindlasti ka mitmeid asjalikke põhjusi. Esiteks ei saa
    ladvaoksast head vihaoksa juba seepärast, et see on jäik ja haraline. Teiseks jääb noor
    kask, millel latv rikkumata, sirgena edasi sirguma ja ükskord võib tast saada kena suur
    puu.
    Vihtu tehti nii aru- kui ka sookasest. Sookasest vihta teati tugevamini lõhnavat. Aga
    arukasest vihal pidid jälle lehed tugevamini okstel püsima. Viha tegemisel peeti
    parajaks sellist kimpu, mis parajasti pihku ära mahub . Valmis vihad riputati
    paarikaupa kokku seotult kuivama. Koht pidi olema hästi tuulduv , kuid varjuline.
    Laialdaselt tuntud tavaks oli suurte kaseokste või sagedamini isegi kaselatvade või
    noorte kaskede tuppatoomine suvistepühadeks ja jaanipäevaks. Kevadel tuppatoodud
    noorte lehtedega suurtel kaseokstel või noortel kaskedel oli olemas oma nimetuski –
    meiud. Saaremaal nimetati nende järgi koguni maikuud meiukuuks.
    Puude okste seas, mida vanarahvas kasutas, olid kaseokste järel sageduselt teisel
    kohal kuuseoksad. Okstest valiti välja võimalikult pikad ja vibalikud oksad ning aeti
    need ladvapoolt alates lõhki. Niisugused valmis vitsad käänati võrusse ja sellisel kujul
    võisid nad kuni tarvitamiseni seista kasvõi mitu aastat. Kuusevitstega vitsutati
    puuanumaid. Neid vajati talu majapidamises väga suurel hulgal. Kuusevitsu peeti
    näiteks soolavee nõude peal vastupidavamaks kui raudvitsu. Raudvits roostetas
    pikapeale läbi, aga raudvits mitte. Rohkesti kuusevitsu kulus ka korvivõrudeks,
    teivasaedade, õlgkatuste jm. sidumiseks. Umbes samadel eesmärkidel nagu kuuseoksi,
    tarvitati ka paju, sarapuu, toominga ja teiste painduvate okstega puu- ja põõsaliikide
    oksi. Kuuseoksad leidsid sageli veel lisaks kasutust jalamattidena ukse lävel ning
    rituaalsel eesmärgil matustel surnuvankri, kirstu ja haua ehtimisel.
    Märkimist väärib jugapuu okstest vanikute valmistamise komme Lääne-Eestis. Eriti
    levinuks muutus see komme möödunud sajandi algul. Jugapuu okstest vanikut peeti
    selle tiheda okastiku ja sügavrohelise tooni tõttu kenamaks kui kuuseokstest vanikut.
    Näiteks Saaremaal ehiti nendega hooneid suuremate pidustuste puhul ja kaeti
    kalmukünkaid.
    Omaette kasutusala oli pajuokstel veesoonte leidmisel. Enamasti paju oksast, vahel ka
    pihlaka oksast valmistati pild ehk nõiavits. Sellega otsis kaevutark veesooni, kui oli
    vaja talule uut kaevu rajada. Pild oli kaheharuline pajuoks, mille harusid kaevutark
    veesooni otsides käes hoidis. Veesoone kohal pidi oksa tipp allapoole käänduma.
    Pilda valmistamisega seostus mitmesuguseid maagilisi toiminguid . Näiteks pidi
    sellele erilise väe andma valmistamine volbriööl, 1. mail.
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Puude juurte ja okste endisaegsel kasutamisel ei olnud metsade looduslikule
    mitmekesisusele kuigi olulist mõju. Erandiks on ehk olnud kaseokste ja noorte
    kaskede tuppatoomise komme kevadiste ja suviste pühade ajal. Komme on olnud nii
    populaarne, et ajakirjanduses on sel teemal korduvalt sõna võetud juba 19. sajandist
    alates. 1845. aastal protesteeris noorte kaskede rohke raiumise vastu kevad- ja
    suvepühadel oma kirjutistes balti-saksa publitsist Alexander Friedrich von Hueck .
    1930-ndatel aastatel puhkes sel teemal päris tuline poleemika ajakirja “Eesti Mets”
    veergudel. Nüüd kutsusid Eesti metsakasvatajad üles loobuma vanast kombest ja
    säästma noori kaski. Tänapäeval on see probleem kaotanud ilmselt endise teravuse,
    sest hoonete ehtimine noorte kaskedega pole enam levinud nii laialdaselt kui varem.
    Ka jugapuu okste ja vanikute kasutamine hoonete ja kalmude ehtimiseks Lääne-Eestis
    on olnud ilmselt sellele haruldasele puuliigile kahjulik. Sel teemal võeti 1930-ndatel
    aastatel ajakirjanduses metsameeste ja looduskaitsjate poolt teravalt sõna. Hiljem, kui
    jugapuu võeti ametlikult looduskaitse alla ja jugapuu kahjustamise eest võidi hakata
    määrama rahatrahvi, vaibus endine komme rahva seas üsna harvaks. Mingil määral
    võis ka kuusevitste valmistamine kahandada noorte kuuskede hulka asulate lähistel,
    sest neid valmistati õige tihti ka noorte peenikeste kuusekeste tüvedest.
    Tänapäeval kasutatakse puude juuri ja oksi eespool kirjeldatud viisil võrdlemisi vähe.
    Vaid luudade valmistamise traditsioon on üsna hästi säilinud. Mingil määral saaks
    sarnaseid pärimuslikke tarkusi rakendada rahvapäraste stiilsete ja kvaliteetsete käsitöö
    esemete valmistamisel.
    PUUDE KOOR JA NOORED KASVUD
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Puude koorte seas oli pärimuskultuuris väga tähtsal kohal olnud kase koor ehk toht.
    Arheoloogid kinnitavad, et kasetoht oli siinsete inimest ainelises kultuuris olulisel
    kohal juba tuhandeid aastaid tagasi. Väljakaevamistel esile tulnud leidude põhjal oli
    toht soositud ehitusmaterjal. Sageli tarvitati seda niiskuse tõkestamiseks algeliste
    elamute katustel ja põrandal. Ka kasetohust tarbeesemed olid juba sel ajal üldlevinud.
    Veel 19. sajandil oli kasetohu laialdase kasutamise traditsioon Eestis säilinud enamvähem
    samasugusena kui varasematel aegadel. Tohust oli märss, mida kanti seljas ja
    viisud, mida kanti jalas . Tohust tehti ka noatuppesid, võitoose, soolavakku ja
    marjakorve.
    Tohtu kulus nii suurel määral, et seda käidi kevadeti metsas varumas. Siis oli puudel
    mähaaeg ja koor tuli hõlpsasti puu küljest lahti. Eriti ulatuslikult varuti kasetohtu meie
    tuntuimas puutöö piirkonnas, Avinurmel. Suurte esemete tarbeks kooriti tohtu tüvelt
    suurte palakatena. Punumismaterjaliks lõigati kitsaid , kuid meetrite pikkusi
    tohuribasid ehk sugasid. Lõigati erilise noaga – ludaga. Ludaga tõmmati
    spiraalikujuliselt piki kasetüve ülalt alla. Saadud sugad keriti keradeks viidi ulualla.
    Siin võisid nad kasutamist oodata aastaid. Enne tarvitamist pandi tohuriba vette likku ,
    siis muutus ta jälle painduvaks ja sitkeks. Tohust päris paljaks kooriti need kased, mis
    kuulusid raiumisele. Nendelt puudelt, mis taheti kasvama jätta, võeti tohtu nii, et
    alumine roheline kiht jäi alles. Siis võis seitsme aasta pärast uuesti tohtu võtma tulla,
    sest kasekoor oli taastunud.
    Vanadelt mahalangenud kaskedelt korjatud tohust aeti tökatit. Seda valmistati
    enamasti kummulipööratud paja sees, mille peale tehti tuli. Tökatit kasutati umbes
    samamoodi nagu tõrva – immutusvahendina, määrdeainena ja ravimina. Tökat oli
    tõrvast vedelam ja seda loeti ka tõrvast hinnalisemaks.
    Kasetohust isegi paremaks, kuid haruldasemaks punumismaterjaliks oli pärna koor
    ehk niin. Teatavasti nimetatakse niineks koore alumist, kõige paindlikumat kihti. Ka
    teiste puude koortel on olemas niinekiht. Kuid pärnal on niinekiud kõige pikemad.
    Seepärast on pärnaniin kõigist puude niintest olnud läbi aegade hinnatuim materjal ja
    pärnapuugi kannab ainsana Eesti puude seas paiguti nime niinepuu.
    Arheoloogilised leiud on osutanud, et juba kiviajal oli pärna niin tähtsaimaks
    materjaliks mõrdade, köite ja mitmesuguste muude punutud esemete valmistamiseks.
    Väga olulisel kohal punumismaterjali saamisel oli pärnaniin kuni 19. sajandini välja.
    Veel möödunud sajandil oli paikades, kus pärnasid veel suuremal hulgal leidus,
    niinelkäimine talurahvale tähtsaks toiminguks. Niint kiskumas, nagu seda toimingut
    nimetati, käidi tavaliselt kevadel või kevadsuvel, enne jaanipäeva. Siis tuli koor tüve
    küljest hõlpsasti lahti. Vahel käidi niinel ka talvel. Siis oli inimestel rohkem vaba
    aega. Talvel koore kättesaamiseks tehti metsas üles lõke ja kuumutati maharaiutud
    pärnatüvesid leekides. Nii haudus koor tüve küljest lahti. Niint võeti vaid noorematelt,
    kuni 40-aastastelt puudelt. Kojutoodud kooreribadelt võeti niint tarviduse järgi.
    Selleks pisteti koorepalakad kõigepealt nädalaks - paariks vette likku. Seejärel sai
    sitke ja õhukese alumise koorekihi ehk niine muust koorest eraldada. Niin loputati
    limast puhtaks ja pandi tahenema. Siis oli punumismaterjal valmis. Pärna koort
    kasutati vanarahva poolt ka ravimina maksa-, neeru-, sapi- ja mõnede teiste
    sisehaiguste puhul.
    Kolmandaks oluliseks puuks, mille koort varem ohtralt kasutati, oli peale kase ja
    pärna paju. Laialt olid kasutusel pajukoorest viisud. Need ei pidanud küll nii hästi
    vastu kui pärnaviisud. Kuid see-eest oli pajukoort kõikjalt loodusest alati piisavalt
    võtta. Sajandeid on pajukoort ohtralt pruugitud naha parkimiseks. Vahend on olnud ka
    tavalisim talu kodusel nahaparkimisel. Parkalitöökojad vajasid pajukoort aga nii
    rohkesti, et vaesemad inimesed teenisid koore kogumise ja müümisega endale elatist.
    Pajukoorega värviti ka riiet. Sellega saadi kollast ja pruuni tooni.
    Oluline oli pajukoor ka rahvameditsiinis. Kooreleotis oli tunnustatud reumarohi,
    peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoore ravitoimet nimetatud hädade ja
    mitmete muudegi tõbede vastu tunnustab ka tänapäeva meditsiin .
    Teiste puuliikide koort ei kasutatud sama laialdaselt kui eelkirjeldatud kolme puuliigi
    omi. Teisalt leidsid ühel või teisel viisil rakendust suurema osa Eesti tavalisemate
    puu- ja põõsaliikide koor. Peamised kasutusalad olid rahvameditsiin, riiete ja kangaste
    värvimine ja nahaparkimine. Rahvameditsiinis oli näiteks üldtunnustatud
    kõhulahtisuse vastaseks vahendiks tammekoore leotis ja kõhukinnisuse vastaseks
    vahendiks paakspuu koore leotis. Riidevärvimisel saadi näiteks lepa koorega
    pruunikaid, tamme koorega mustjaid ja paakspuu koorega punakaid toone.
    Nahaparkimisel olid peale paju koore tuntud ka kuuse, tamme, haava koor.
    Puude noortest kasvudest oli kõige enam kasutust männi ja kuuse kasvudel. Männi
    kevadistest kasvudest keedeti teed peamiselt tiisikuse vastu ja tehti vanni
    jooksvahaigete raviks. Ka noortest kuuse kasvudest teed tarvitati tiisikuse raviks.
    Põletushaavu raviti keedisega, mis oli valmistatud kuuse kasvudest ja rukkiorasest.
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Eesti metsadele on eelpool kirjeldatud puude kasutusaladest mõningat mõju
    avaldanud kasetohu ja pärnaniine hankimine. Näiteks Avinurme piirkonnast , kus
    kasetohtu toormaterjalina eriti laialdaselt varuti, on 20. sajandi algusest mitmeid
    teateid selle kohta, kuidas kaasikute paljakskoorimine neid on kahjustanud. Veelgi
    ulatuslikum mõju oli pärnaniine sajandite pikkusel tarvitamisel. 19. sajandi lõpuks oli
    niine saamiseks sobivate pärnade hulk jäänud nii väikseks ja nõudmine pärnaniinest
    esemete järele kasvanud nii suureks, et enamik sellest materjalist tooteid tuli sisse
    vedada Venemaalt. Võib üsna kindlalt väita, et üks peamisi põhjusi, miks pärnametsi
    viimastel sajanditel Eestis vähemaks jäi, oli see, et noori pärnapuid kasutati väga
    ulatuslikult niine hankimiseks.
    Puude koore ja kasvude tänapäevastest kasutusaladest on ilmselt kõige enam
    rakendust leidnud ravimite valmistamine. Paljude rahvameditsiinis kasutusel olnud
    erinevate puuliikide koorest ja noortest kasvudest arstimite põhjal on valminud
    arstirohud, mida on võimalik osta nüüdsetest apteekidest. Mõningal määral kasutavad
    rahvaliku käsitöö valmistajad nüüdki kasetohtu, paju- ja männikoort. Riidevärvimisel
    on käsitöö huvilistel küllap üsna perspektiivne kasutada vanu värviretsepte, kus sobiv
    toon saadakse teatava puu koore tarvitamisel.
    PUUDE URVAD, ÕIED JA VILJAD
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Puude urbadest olid talurahva seas, nii nagu tegelikult ka tänapäeval, väga
    populaarsed paju urvad. Need tõusid inimeste tähelepanu keskpunkti kevadpühade
    ajal. Ammustest aegadest on olnud rahval kombeks ehtida ruume urbades pajuokstega
    palmipuude ja lihavõtte pühade ajal märtsis –aprillis. Kristlikuks põhjenduseks
    kombele on olnud see, et kui Lõuna –Euroopas olid nende tähtpäevade sümboliteks
    palmi või õlipuu oksad, siis Põhja – Euroopas, kus neid taimi ei leidu, asendati nad
    urbades pajuokstega.
    Kuid pajuurbadel on kevadega inimeste silmis olnud ilmselt palju ürgsemaid seoseid ,
    kui kristlikud tähtpäevad. Eestlaste ja teiste läänemere - soome rahvaste traditsioonis
    kannab selgelt eelkristlikke märke kevadise urbepäeva kombestik. Urbepäeva
    keskseks rituaaliks oli urbimine. Viimastel sajanditel on urbimist tehtud
    palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja
    naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne
    pereliige. Usuti , et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on
    virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad
    pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule.
    Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise
    kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või
    põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust,
    mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest.
    Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa
    urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee
    valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid
    isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest
    tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati
    näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi
    see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki.
    Puude õitest pälvisid talurahva silmis teistest enam tähelepanu pärna ja toominga
    õied. Pärnaõisi hinnati seetõttu, et nad olid olulised meeandjad. Pärnaõisi koguti ja
    kuivatati ka ravimtee valmistamiseks. Pärnateed peeti heaks külmetushaiguste
    vastaseks rohuks. Toominga õisi on rahvas alates 20. sajandist peamiselt hinnanud
    nende tugeva lõhna ja kauni valeva värvi pärast. Seepärast on õiekobarates toominga
    oksi sagedamini kui teiste puude õites oksi toodud tuppa vaasiehteks. Toominga
    oksad, kus küljes õiekobarad, pidid rahva meelest olema ka heaks kaitsevahendiks
    aiakahjurite – muttide, mügride ja hiirte vastu. Usuti, et kui õites oksi torgata nende
    loomade urgudesse, hülgavad nad aia.
    Looduslike puuliikide viljadest on vanarahva seas teistest enam olnud populaarsed
    hariliku pihlaka ja hariliku kadaka viljad ning sarapuu pähklid. Neid varuti talveks
    teinekord üsna märkimisväärsetes kogustes. Pihlaka vilju koguti tarjadena ja pandi
    katuse alla külma kätte seisma. Külmavõetud tarju toodi tuppa ja soojendati orgi otsas
    tule paistel. Külmutamine pakase käes ja seejärel kuumutamine võttis marjadelt
    kibeka maitse ja muutis nad jahuseks.
    Kadaka marju koguti sügisel, kui nad olid muutunud sinakasmustaks ja küpseks.
    Marju koguti näiteks Raplamaal järgmiselt. Korjama mindi sõelaga. Sõel pandi oksa
    alla ja koputati pulgaga oksa peale. Rohelised marjad jäid okstele, küpsed marjad
    kukkusid sõelale, okkad ja muu puru pudenes läbi sõela maha (Loorits, 1941). Saak
    kuivatati kodus ahju soojuses. Kadakamarjade söömist peeti taluperedes tihti peaaegu
    igapäevaseks kohustuseks . Arvati näiteks, et kui iga pere laps sööb päevas kolm
    kadakamarja, siis püsivad haigused temast kaugel. Laialt tuntud ütluse järgi pidi
    kadakamarja sees olema üheksa arsti. See tähendas, et kadakas pidi ravima üheksat
    haigust. Kadakamarja teed võeti tiiskuse ja reuma, kõhu- ja peavalu, neeru- ja
    põiehädade leevendamiseks.
    Kadakamarjadest valmistati ka taari. Ajaloolaste hinnangul on kadakataar üks
    iidsemaid virgutusjooke, mida siinmail valmistati juba enne viljakasvatuse algust.
    Setumaal on kadakataari valmistatud nii. Kadakamarjad laotati kõigepealt murule ja
    lasti neil päikese käes mustaks küpseda. Siis tambiti marjad uhmris puruks ja pandi
    pajaga kuuma ahju. Ahjust väljavõetud mustaks tõmbunud leem valati tõrde ja lisati
    juurde kuuma vett. Paari päeva pärast oli jook valmis.
    Eestis on kaks piirkonda, kus sarapikke ja seega ka pähklite korjamist on olnud
    kõige enam. Üks neist on Lääne- Eesti ja saared, teine Otepää ümbrus Lõuna-Eestis.
    Saarlastele oli sügisene pähklil käimine tähtsaks tegevuseks. Enamasti käisid pähklil
    noored. Mindi puhkepäeviti ja kambaga. Kuid leidus ka üksikuid vaesemaid inimesi,
    kes pähklite korjamise ja müütamisega raha teenisid. Otepää kandis oli kombeks
    korraldada üldrahvalikke pähklipäevi.. Selle järgi ongi Otepää saanud endale õieti
    rahvapärase nime Nuustaku. Nimi tuleneb saksakeelsest sõnast Nustag, mis tähendas
    pähklipäeva. Pähklipäev oli esimene päev septembrikuus, millal kõik inimesed võisid
    minna vabalt pähklile. Päeva kuulutas välja kohalik mõisnik.
    Pähklikorjajal oli traditsiooniliselt kaks kotti . Üks, väiksem kaelas ja teine, suurem
    õlal. Põõsalt korjati pähkleid kaelas rippuvasse kotti ja puistati sealt aeg-ajalt ümber
    küljekotti. Kodus pähklid kuivatati ja hoiti neid tallel jõuludeni. Nii nagu mõnel
    teiselgi euroopa rahval, olid ka eestlastel pähklitega seotud mitmed jõulukombed.
    Pähklitega mängiti mõistatamise ja muid mänge. Pähkleid jagati külalistele
    jõulupühade ajal ja riputati neid ka näiteks ülekullatuna jõulupuule.
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Puude urbade, õite ja viljade kogumisel ei olnud metsade looduslikule
    mitmekesisusele märgatavat mõju. Nüüdsel ajal harrastatakse samade saaduste
    korjamist, mis varasemal ajal, ainult et vähesemal määral. Pärimuskultuuri varasalves
    on siin kindlasti üht-teist, mida tasub mäletada või elustada. Näiteks vääriksid võibolla
    keskkonnakasvatuslikel eesmärkidel veidi tänapäevasemaks ümber vormituna
    taaselustamist kevadise pajuokstega urbimise ja talviste jõuluaegsete
    pähklitraditsioonide kombed.
    PUUDE OKKAD JA LEHED
    Ülevaade traditsionaalsest kasutusest
    Okaspuude okastel koos okstega on talurahva seas olnud kõige enam kasutust talvise
    loomasöödana. Siiski oli selline loomasööt viimane võimalus, kui hein, lehisevihad ja
    muu varutud sööt oli otsas. Kadaka oksad koos okastega olid talu majapidamises
    tuntud desinfitseerivaks vahendiks. Nimekas balti-saksa kirjamees Johann Wilhelm
    Ludwig von Luce kirjeldas seda 1823. aastal järgmiselt. “Eestlased tarvitavad kadakat
    parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, süütavad
    selle ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud.
    Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid” (Luce,1823). Talurahva
    komme neljapäeviti kadakaokaste suitsuga ruume suitsutada oli eestlastele tõesti
    iseloomulik. Oldi veendunud, et sel viisil püsivad haigused ja üldse kurjad jõud talust
    eemal. Kuid ka okastega kadakaoksi kasutati ka näiteks piimapüttide puhastamiseks .
    Arvati, et selliselt puhastatud piimanõus püsib piim kaua värske.
    Lehtpuude lehed koos okstega olid mitmel pool Eestis olnud heina kõrval äärmiselt
    oluliseks talviseks loomasöödaks. Parimaks lehisevihtade materjaliks peeti saare-,
    haava-, vahtra-, pärnavihtu. Häda korral kõlbasid ka kasevihad. Lehisevihtade
    valmistamine toimus traditsiooniliselt heinaaja ja viljalõikuse vahel. Puud tehti okstest
    sageli täiesti paljaks ja nii omandasid nad aastate jooksul tüüpilise nuditud välimuse.
    Väga mitmekesine oli erinevate puu- ja põõsaliikide lehtede kasutamine ravimite ja
    riidevärvide valmistamiseks. Kevadisi noori kaselehti ja saarelehti tarvitati
    jooksvarohuks, toominga lehti kõhulahtisuse vastu, . Suvistest kaselehtedest saadi
    riidele kollaseid või rohelisi toone, lepa lehtedest helepunast värvi jne.
    Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
    Selget mõju metsadele ja puudele jättis ülalmainitud rahvapärastest kasutusviisidest
    söödavihtade varumine. Noored laialehiste puuliikide esindajad võisid täielikult
    hävida, vanemad puud omandasid pügatud kuju. Niisuguseid omapärase võraga
    vanemaid puid võib näiteks Saaremaal külade lähistel tänaseni üsna tihti leida. Meie
    päevil võiks üht-teist talletatud pärimuskultuurist uuesti kasutusele võtta lehtede
    kasutamise osas ravimite ja riidevärvide valmistamisel.
    METSMESINDUS
    Metsmesinduse areng erinevatel ajaloo etappidel
    Muinasajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude õõnsustes. Selle aja mälestusena on
    meie keelde jäänud sõna mesipuu . Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud,
    mille sees on mesi . Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis
    keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja vaha vajas väga suurtes
    kogustes küünalde valmistamiseks katoliku kirik . Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha
    oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati
    meemetsadeks. 14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et
    sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja
    heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast
    hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus
    vahaküünalde rohkest tarvitamisest. Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem
    pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult.
    Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul
    selgitama metsmesinduse jälgi, õnnestus tal leida peamiselt Kagu-Eestist 11 õõnsat
    mändi, kus veel hiljaaegu oli mesilasi peetud nii nagu sajandeid tagasi.
    1939. aastal ilmunud monograafias “Metsmesindus” kirjeldab F. Linnus
    üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus
    andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti
    olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid.
    Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või
    tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri
    kõrgune pesaruum. Lõunakaare paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti
    lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei
    pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku
    asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbiku, mida
    peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilase tarupuust välja kas suitsu
    või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks , harilikult 4-5 aastat.
    Kokkuvõte ja järeldusi
    Metsmesinduse õitseaeg Eestis oli keskajal. Sellisel viisil nagu tol ajal,
    metsmesindusel tänapäeval perspektiivi pole. Küll aga tasub elustada metsmesindust
    sel viisil, nagu seda Eestis katsetati 20. sajandi 80-ndatel aastatel. Tolleaegsed
    metsamajandid lasid nõmmemännikutesse, kus kasvamas rohkesti kanarbikku, viia
    suve lõpul rändmesilaid. Katsetused näitasid, et ühe hooaja jooksul korjasid mesilased
    kanarbikumett keskmiselt 100 kg/ha. Kanarbikumesi on teatavasti omapärane -
    tumedat värvi ja erilise aromaatse lõhnaga. Kuid kahtlemata on see toode
    ökoloogiline ja saasteainetest puhas. Metsmesindusel rändmesilatega
    kanarbikunõmmedel on kahtlemata perspektiivi ka tulevikus.
    HIIED JA PÄRIMUSPUUD
    Hiied ja pärimuspuud ajaloo erinevatel etappidel
    Hiite kohta leidub vanimaid kirjalike andmeid 13. sajandist pärit Hendriku kroonikas.
    Seal kirjeldatud püha mets, mille mungad maha raiunud, asus ajaloolaste oletust
    mööda Ebavere mäel Lääne-Virumaal. Tol ajal oli meie esivanemate valitsevaks
    usuks loodususk ning hiisi ja pühapuid pidi olema kõigi suuremate asulate ja keskuste
    ümbruses. Pärast Eesti ametlikku kristianiseerimist jäi endine usund suurelt jaolt
    kristlusega segunenult püsima veel paljudeks sajanditeks. Kristluse sügavam
    jõudmine rahva hulka toimus seoses vennastekoguduse liikumisega 18. sajandil.
    Ometi saadi veel järgmisel, 19. sajandil tehtud ulatusliku rahvaluule kogumise käigus
    veel hulgaliselt andmeid hiite ja pühapuude kohta Eestis. Väga põgusate kokkuvõtete
    järgi on Kirjandusmuuseumi folkloori kogudes andmeid hiitest vähemalt 800-st eri
    paigast . Andmestik on enamasti katkendlik ja ebamäärane ja alles ootamas
    teaduslikku läbitöötamist. Praegu teadaoleva põhjal võib öelda, et hiied ja pühad
    metsatukad võisid erinevates Eesti osades olla väga erineva ilmega. Paljus määras hiie
    ilme kohaliku looduse omapära. Künkal kasvavaid ühishiisi võis rohkem olla Põhja-
    Eestis, kus asustus oli koondunud suurematesse küladesse. Lääne-Eestis, kus maa
    enamasti tasane ja tihti ka soine, võis hiis asuda põldudevahelisel tasandikul, niiskes
    nõos või kaugemal soos asuval metsasaarel. Hiite sellistele asupaikadele viitavad
    näiteks sealt talletatud hiiepaikade nimed Hiieauk, Hiiesoo jne. Lõuna-Eesti
    hajaasustuse piirkondades olid vähemalt viimastel sajanditel ühishiite asemel
    tüüpilised ohvriaiad. Igal talul oli omaette ohvriaed. Näiteks Viljandimaal püsisid
    need veel 19. sajandi teisel pooleni. Need olid tavaliselt väheldased puudetukad, mis
    ümbritsetud taraga.
    Pärimuspuudeks nimetatakse käesolevas töös puid, mis on seotud mingit tüüpi
    pärimustega. Pärimuspuudeks võivad olla perepuud, nimepuud ja muud
    kodulähedased või isegi õuepuud, mis seotud mõne pereliikme või muu konkreetse
    persooniga. Seda tüüpi pärimused on enamasti pärit lähiajaloost. Kuid
    pärimuspuudeks võivad olla ka muistenditega seotud puud. Sellisel puhul on enamasti
    tegemist suhteliselt vanade pärimustega. Nendest ülevaate andmiseks sobib Fred Pussi
    poolt 1995. aastal koostatud proseminari töö “Puudega seotud muistendid ja
    traditsioonid eesti rahvakultuuris”.
    Seal uuritud 347 puu kohta antakse ülevaade puude geograafilisest paiknemisest,
    liigilisest kuuluvusest ning puudega seotud muistenditest. Geograafiliselt on
    muistenditega seotud puid kõige enam olnud Võrumaal, Viljandimaal ja Hiiumaal.
    Kõige vähem on neid olnud Põhja- Tartumaal ja Kirde-Eestis. Oma osa sellisel
    jagunemisel on olnud rahva erineval linnastumise astmel Eesti erinevates
    paikkondades.
    Liigiliselt on kõige sagedasemad olnud harilik tamm, harilik mänd ja harilik pärn.
    Põhjuseks on siin ilmselt see, et need puuliigid on pikaealised ja kasvavad teistest
    võimsamaks. Kuid muistenditega seotud puu võis sageli olla ka arukask , harilik
    kuusk, harilik pihlakas , harilik kadakas. Üldse oli käsitletud puude seas 21 erinevat
    puuliiki . Siit võib järeldada, et liigil ei olnud siin otseselt kuigi suurt tähendust. Palju
    olulisem oli, et puul oleks mõjuv välimus või et ta asuks tähelepanuväärses paigas
    maastikul.
    Vaadeldes muistenditega seotud puid eri muistendite järgi, selgub et kõige rohkem,
    36%, on olnud pühapuid. Järgmisel kohal olid ajalooliste või legendaarsete
    tegelastega seotud puud (14%). Kõige sagedamini olid sellisteks tegelasteks Rootsi
    kuningas Karl XII ja Venemaa tsaar Peeter I, kes muistendite kohaselt puid istutanud.
    Sageduselt kolmandal kohal olid puud, mis muistendi kohaselt seotud mingi erilise
    tegevusega ( 11%). Näiteks on need olnud peksupuud, ristipuud ( puule tehti koolnu
    nimel rist ), rannamärgid, vahipidamise puud ( jahil, sõdade ajal) jne. Järgnesid väga
    mitmesugust tüüpi muistenditega seotud puud ( peidetud varandus , puu juures
    toimunud eriline sündmus jne.). Nagu näha, moodustasid tähtsaima osa muistenditega
    seotud puudest pühapuud.
    Milline on olnud kombestik hiite ja pühapuudega ümberkäimisel ? Kõige üldisemalt
    öeldes oli selle käitumisreeglistiku keskmes mõiste püha. Püha tähendas midagi
    igapäevasest kõrgemat. Seda ei tohtinud kohelda nagu tavalist. Püha seostus
    üleloomuliku maailmaga , millest inimene arvati olevat sõltuvuses. Iseloomulikemaks
    jooneks pühaga ümberkäimisel oli oma tegevuse piiramine või täielik puutumatuse
    keeld. Rahvusvahelises terminoloogias nimetatakse sellist nõuet tabuks. Tabu rikkujat
    pidi tabama vältimatu karistus .
    Hiiele või pühapuule tuli lepituseks viia ohvreid. Ohvriks sobis münt, mis pandi puu
    õõnsusesse, riideriba, mis seoti puu oksale või mõni toiduohver. Toiduohvriks võis
    olla pala uudseleivast, kausitäis värsket leent tapetud kodulooma lihast jne.
    Hiite ja pühapuude pärimustele on väga iseloomulik motiiv , et see, kes püha puud või
    metsatukka rüvetab, tabab mingisugune karistus. Tüüpiline on, et tal kas hukkuvad
    kariloomad või ta haigestub . Mõnikord on hiiepuude raiumine muistendi kohaselt
    toonud kaasa raiuja surma.
    Folkloristid on täheldanud muistendites aja jooksul toimunut huvitavat muutust.
    Olukorras, kus rahva usund kujutas endast poolkristliku segausundit, hakkasid
    endised tabu põhjendused rahva mälus ununema. Kuid veendumus , et pühapuud ei
    tohi rikkuda püsis alal. Nii leiti vanale puutumatuse keelule uusi, oma ajale sobivaid
    põhjendusi. Näiteks on vanemate kirjapanekute järgi peetud pühapuuks Sipa pärna
    Märjamaal. 20. sajandi esimesel veerandil tahtnud maaomanik, kelle maal puu asus,
    puud maha raiuda. Kuid, nagu folkloristid nüüd kirja panid, ei julgenud ta seda teha,
    sest uskus, et puu on kroonu kaitse all ja Tallinnas Toompeal kirja pandud. Niisiis oli
    iidne hirm karistuse eest üleloomulike jõudude poolt asendunud hirmuga karistuse
    eest riigi ametnike poolt. Ning seda ammu enne esimeste looduskaitse seaduste
    kehtima hakkamist Eestis.
    Kokkuvõte ja järeldusi
    Pärimuspuud, millesse on suhtutud erilise austusega, võivad olla perepuud, nimepuud
    ja muud kodulähedased või isegi õuepuud. Nendega seotud pärimused kõnelevad
    tavaliselt persoonidest või sündmustest lähiajaloost. Teise suure pärimuspuude rühma
    moodustavad muistenditega seotud puud. Sellisel puhul on enamasti tegemist
    suhteliselt vanade pärimustega. Olulisema osa muistenditega seotud puudest
    moodustavad pühapuud. Pärimuspuudega seotud traditsioonid on Eestis tänaseni
    paljus säilinud. Laialt on tuntud nimepuude, perepuude, õuepuude istutamine ja
    austamine. Muistenditega seotud puude kohta käivad traditsioonid on vähem säilinud.
    Kuid siiski teab maal elav vanem generatsioon võrdlemisi tihti kõnelda koduümbruse
    puude kohta mõnda rahvajuttu, kus kinnitatakse, et puu on seotud mõne ajaloolise
    isikuga või et puud on peetud pühapuuks. Elavat pärimuspuude austamise traditsiooni
    tänapäeva eestlaste seas saab kindlasti efektiivselt kasutada lähtekohana inimeste
    keskkonnateadlikkuse suurendamise nimel.
    Hiite kohta Eestis on olemas andmeid rohkem kui 800 paigast. Kuid andmestik on
    enamasti katkendlik ja ebamäärane ja alles ootamas teaduslikku läbitöötamist.
    Kindlalt võib väita, et olenevalt looduslikest oludest Eesti erinevates piirkondades,
    võisid hiied olla eriilmelised. Virumaa hiied olid sageli küla ühishiied, mis asusid
    kusagil künkal, Lääne- Eesti madalikul võis hiis asuda põldude vahelisel tasandikul
    või isegi lohus ( hiieaugud). Viljandimaa hajaasustuse tingimustes oli iseloomulik, et
    igal talul oli oma püha metsatukk, nn. ohvriaed, mis ümbritsetud taraga.
    Põhinõudeks pühapuude ja hiitega ümberkäimisel oli tabunõue ehk puutumatuse
    nõue. Usuti, et pühapuude kahjustajat tabab vältimatu karistus. Kahtlemata on see
    iidne aukartus puude ees olulise tähendusega ka tänapäevasel keskkonnahariduse
    viljelemisel. Psühholoogide kinnitusel toimib tabu nõue inimesele tihti alateadvuse
    kaudu. Tema mõju on tihti varjatud, kuid püsivam, kui otsesed käsud ja keelud. Meie
    eelkäijad on kunagi tundnud sügavat aukartust pühapuude ja hiite vastu. See aukartus
    on olnud religioossete juurtega. Tänase inimese keskkonnateadlikkuse tõstmisel
    võiksime senisest märksa sihipärasemalt ja teadlikumalt kasutada seda meie rahva
    iidset traditsiooni, et selgitada põlispuude ja suure looduskaitselise väärtusega
    metsade kaitsmise vajadust.
    KARJATAMINE JA HEINA VARUMINE
    Loomade karjatamine ja heina varumine poollooduslikel rohumaadel ja metsas
    erinevatel ajaloo etappidel.
    Loomade karjatamine toimus muinasajal aastaringi väljas. Kariloomad hankisid
    endale ise toitu sealt, kust said. Nad liikusid asulalähedastel avamaastikel, puisniitudel
    ja hõredates metsades. Ületalve peeti siis vaid lambaid ja kitsi , kellele varuti talveks
    lehisevihtu. Vikati kasutuselevõtuga 1. aastatuhande keskel pKr algas veiste ja muude
    kariloomade ulatuslikum ületalve pidamine. Loomi peeti rohkem Lääne-Eestis, kus
    ilmastik oli pehmem ja leidus rohkem rohumaid.
    Järgnevatel sajanditel, kui inimasustus Eestis tihenes, kasvas ka kariloomade hulk
    ning suurenes karjamaade pindala. Loomi peeti enamasti maadel , mis ei kõlvanud
    põlluks ega heinamaaks. Tihti lasti neid ka sööma söötis põldudele, niidetud
    heinamaadele ja teistele tarbemaadele, mida ajutiselt põhieesmärgil ei kasutatud.
    Tavalised kariloomade karjatamiskohad olid ka külalähedased võsastikud,
    metsahõrendikud, raiesmikud.
    Kõige ulatuslikumaks ajaloo jooksul muutus karjatamine metsades 20 sajandi
    alguskümnenditel. Eesti iseseisvumise järel moodustati hulgaliselt asundustalusid, kus
    oli suur puudus karjamaadest. Loomi karjatati õige sageli kodulähedastes metsades,
    mis olid riigimetsad. 1920-ndatel aastatel võis riigimetsades karjatatavate loomade arv
    ulatuda 100 000-ni. Asunikelt võeti riigimetsades karjatamise eest tasu. Näiteks 1924.
    aastal moodustas selline tasu kogu riigimetsanduse tuludest 1,1%. Loomade
    karjatamist tuli lubada sageli isegi metsades, kus see läks vastuollu metsakasvatuslike
    huvidega . Tolleaegses ajakirjanduses diskuteeriti tihti teravalt metsas karjatamise üle.
    Näiteks ajakirjas 1927.a. ajakirja “Eesti Mets” aastakäigus leidub sel teemal 5 artiklit.
    Enamasti leiti, et koduloomade karjatamist metsas tuleb piirata. Näiteks värskel
    raiesmikul võiks paar aastat karjatamist lubada, sest loomad kobestavad pinnast ja
    tallavad seemneid maasse. Kuid seejärel, kui noored puud on juba kasvama hakanud,
    on karjatamine metsa järelkasvule kindlasti kahjulik. Järgneval aastakümnel
    karjatamise surve metsale vähenes, sest talud tugevnesid ja rajasid juurde
    produktiivseid rohumaid ja karjamaid. Sõjajärgsel ajal polnud loomade karjatamine
    metsas enam terav teema, sest kariloomi oli vähem ja lagedaid rohumaid piisavalt.
    Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt laienes samuti
    nagu karjatamine, sedamööda, kuidas tihenes asustus ja suurenes kariloomade hulk.
    Eriti ulatuslik oli see 18. sajandist kuni 1940-ndate aastateni. Suurim oli nn.
    looduslike niitude pindala Eestis ilmselt 19. sajandi lõpul. Pärast seda, kui Eesti
    iseseisvus, said talud juurde niite endistelt mõisamaadelt ning vajadus puisniitudelt ja
    metsadest heina varuda kahanes. Ometi oli näiteks puisniite 20. sajandi 30-ndatel
    aastatel Eestis ligi 800 000 ha. Pärast sõda hakkas heina varumine nn. looduslikelt
    heinamaadelt seoses ühiskondlike ja majanduslike muudatustega kiiresti kahanema .
    Oluline tegur oli ka laialdane käsitsi niitmise asendumine traktoritega niitmisega.
    Heina niitmine metsades minetas oma tähtsuse lõplikult 1970-ndateks aastateks.
    Kokkuvõte ja järeldusi
    Metsade kasutamine karjamaadena oli olulise tähtsusega kuni 20. sajandi esimese
    pooleni. Sellest ajast alates kaotasid metsakarjamaad seoses kultuurkarjamaade
    laenemisega ning vastuolude teravnemisega metsakasvatuslike huvidega metsades
    oma tähtsuse. Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt
    omas suurt tähtsust 18. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani. Pärast Teist
    Maailmasõda minetasid metsad oma tähtsuse heina varumise paigana paari
    aastakümnega lõplikult.
    Alates 1957. aastast tõusis ulatuslikult päevakorda puisniitude niitmine
    looduskaitselistel eesmärkidel. Arusaam, et puisniitudel, hõrendikes ja
    metsalagendikel tuleks siin-seal heina niita selle nimel, et seal säiliksid endine
    taimeliikide suur mitmekesisus ning haruldaste liikide kasvukohad, on aktuaalne ka
    nüüd ja tulevikus. Matsalu looduskaitsealal, Viidumäe looduskaitsealal ja paljudes
    teistes paikades oleks vaja selliseid alasid regulaarselt niita bioloogilise
    mitmekesisuse suurendamise nimel ka edaspidi.
    METSA KAITSEFUNKTSIOONID
    Metsa ökoloogilised kaitsefunktsioonid ajaloo erinevatel etappidel
    Muinasajal võis inimene Eesti aladel võrdlemisi ulatuslikult keskkonda kahjustada
    metsatulekahjusid põhjustades. Kuid üldiselt oli tema mõju keskkonnale peaaegu
    olematu. Seoses maaviljelusega algas ulatuslik metsade raie ja aletamine . Vanimad
    jäljed sellest, kuidas algelised maaviljelejad metsa ökoloogilisi kaitsefunktsioone
    eirates põhjustasid kasutamiskõlbmatute jäätmaade teket, pärinevad meie ajaarvamise
    algusest, ligi 2000 aastat tagasi.
    Näiteks on ajaloolaste hinnangul üks selline piirkond Saaremaal, Odalätsi-Kuremetsa
    ümbruses. Tol ajal raiuti siin põldude laiendamiseks mereäärsed metsad. Tugevad
    rannikutuuled tekitasid ulatusliku deflatsiooni ning tarbemaad mattusid liiva alla.
    Püsiasustus katkes ning külad jäeti maha. Ligi 1000 aastat tagasi tekitas aleviljelus
    mitmel pool Põhja-Eestis muldade vaesumise sellise määrani, et need jäid kogu
    hilisema ajaloo jooksul kehvadeks karjamaadeks. Enne aletamist kasvas samades
    paikades tammikuid või kuusikuid. Õhukese, kuid viljaka mullaga suhteliselt hõredaid
    loometsi oli algeliste põllundusvõtetega hõlpsam raadata kui muid. Korduv aletamine
    ning sellele järgnev loomade karjatamine viis nende alade mullaviljakuse lõpuks nii
    alla, et neist ei saanud enam kunagi põllumaid.
    Kuid üldiselt on inimene möödunud sajandite jooksul Eesti maastikke asustanud
    suhteliselt tasakaalustatult. Siinsetele maastikele on ikka iseloomulik olnud
    mosaiiksus. Põllud, heinamaad ja karjamaad on vaheldunud metsade ja soodega.
    Mere ja muude veekogude äärsete metsade raiumist on enamasti välditud. Seetõttu
    pole muldade tuulekanne olnud enne suurte uudismaade rajamist 20. sajandi teisel
    poolel Eestis kunagi tõsiseks probleemiks olnud. Samuti pole näiteks Lõuna-Eesti
    kuppelmaastike järsemaid nõlvu üritatud ulatuslikult põllustada, vaid need on jäetud
    metsa alla. Nii on välditud erosiooni teket. Metsade aletamine on tihti viinud küll
    muldade viljakuse langusele, kuid tavaliselt on endised alepõllud taas metsastunud
    ning nõudlikumad puuliigid on vaid asendunud vähem nõudlikutega. Siiski ei saa
    sellist mõõdutundega maastike kasutamist ja hoidmist pidada keskkonnateadlikuks
    käitumiseks metsade suhtes. Põhjuseks on olnud teistsugused tegurid.
    Sihikindel laialdasem metsade kaitsmise alustamine mere rannikul alates 1764.
    aastast on lähtunud siiski riiklikust algatusest. 1836. aastaks oli mereäärsete riiklikult
    kaitstavate metsade pindala kasvanud juba 9000 hektarini. Tõsisemalt tõusis metsade
    mitmekülgne ökoloogiline tähtsus päevakorda alates 19. sajandist, seoses
    tööstusrevolutsiooniga, tehnoloogia arenguga ja sellega seonduva varasemast hoopis
    ulatuslikumate keskkonnakahjustustega.
    Metsa sotsiaalsed kaitsefunktsioonid ajaloo erinevatel etappidel
    Metsa peamised kaitsefunktsioonid sotsiaalselt seisukohalt on olnud varasemas
    ajaloos seotud inimeste peitu minekuga metsa sõdade ajal ja inimkonfliktide puhul
    ühiskonnas. Vanimaid teateid selle kohta, et metsad olid siinsetele inimestele
    oluliseks pelgupaigaks sõdade ajal, saab lugeda 13. sajandist pärit Hendriku
    kroonikast. Seal kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad pärast Emajõe ületamist leidsid eest
    tühjad külad, sest elanikud olid pagenud metsa ning teinud sinna raidtõkkeid, et
    sõjavägi sealt hobustega edasi ei pääseks. Sarnaseid mälestusi hilisematest sõdadest
    leidub hulgaliselt Kirjandusmuuseumi folkloorikogudes. Erik Laid kirjeldab oma
    1925. aastal ilmunud uurimuses, mis põhineb kogutud folklooril, 79 pelgupaika Eesti
    soodes ja metsades, kuhu sõja aegadel peitu mindud . Mälestused ulatuvad tõenäoliselt
    peamiselt Põhjasõja aegadesse, võib-olla osalt ka Liivi sõja aegadesse. Arvatavasti
    Eesti ajaloo ulatuslikem ennast vaenlase eest metsas varjamine toimus Teise
    Maailmasõja paiku. Ajaloolaste hinnangul osales viimase sõja ajal ja järel
    metsavendluses kokku rohkem kui 16 000 inimest.
    Inimkonfliktide puhul rahuaegses ühiskonnas on metsalt kaitset otsitud väga
    erinevatel põhjustel. Kirjalikult talletatud folklooris on ohtralt andmeid metsa
    pagemisest näiteks tülliminekul pereliikmetega, külaühiskonnast väljatõukamise
    korral, mõisa sunni eest pääsemiseks või kroonu soldatiks võtmise vältimiseks.
    Näiteks rahvakeelne nimetus kaabakas on algselt tähendanud inimest, keda taheti
    kinni võtta, ehk kaabata, kuid kes vangistajate eest kõrvale hoidus. Sõnaga kaabakas
    võidi tähistada samahästi nekrutist põgenenut, kui ka röövlit või muud kuritegu
    sooritanud inimest. Alles hilisemal ajal sugenes sõna tähenduse selgelt halvustav
    tähendus.
    Metsal oli talurahva jaoks ka teatav lõõgastav funktsioon. Näiteks olid alates hiljemalt
    19. sajandist üle Eesti küllalt laialt tavaks ühised pühapäevased marjul ja pähklil
    käimised.. Pühapäeviti läksid metsa ka noored. Enamasti liikusid poiste ja tüdrukute
    kambad eraldi. Sel kombel käidi näiteks maasikal ja pähklil. Nagu kirjeldatakse
    mälestuses, oli külalähedane mets neil päevil täis noorte kilkeid, naeru ja vastastikust
    aasimist. Enamasti oli talurahva marjul, pähklil ja seenel käikudel siiski ülekaalus
    asjalik pool. Vaesem osa küla elanikkonnast sai metsast tihti isegi päris olulist
    toidulisa. Mõnedele vanainimestele ja kehvikutele oli marjade korjamine ja
    müütamine ka oluline sissetuleku allikas.
    Kokkuvõte ja järeldusi
    Kuigi üksikuid näiteid ökoloogilise tasakaalu eiramisest võib tuua juba muinasajast,
    on Eesti aladel elatud suhteliselt loodusega tasakaalustatult. Siinsetele maastikele on
    ikka iseloomulik olnud mosaiiksus. Põllud, heinamaad ja karjamaad on vaheldunud
    metsade ja soodega. Metsade ökoloogilised kaitsefunktsioonid muutusid aktuaalseks
    tehnoloogia arengu ja industrialiseerimise käigus alates 19. sajandist. Siis algas
    riiklikul algatusel kaitsemetsade moodustamine. Kaitsemetsi hakati Eestis looma küll
    juba 18. sajandist alates, kuid tänapäevase mitmekülgse tähtsuse mulla, vee ja õhu
    kaitsel omandasid nad siiski 20 sajandi esimesel poolel. Selleks, et selgitades
    praegusel ajal elanikkonnale metsade ökoloogilist rolli keskkonna tasakaalustajana,
    sobib toetuda näitele meie rahva aastatuhandete pikkusele paiksele asumisele siinsetel
    aladel ja kogemustele looduse mõõdukal ja tasakaalukal kasutamisel.
    Metsade kaitsefunktsioon sotsiaalselt seisukohalt on olnud ajaloo jooksul seotud
    peamiselt inimeste peitu minekuga metsa sõdade ajal ja inimkonfliktide puhul
    rahuaegses ühiskonnas. Tänapäevased peamised sotsiaalsed kaitsefunktsioonid on
    rekreatiivne ja riigikaitseline funktsioon. Metsade tähtsus puhkepaigana muutus
    oluliseks siis, kui agraarühiskond kujunes ümber industriaalühiskonnaks ning süvenes
    rahva linnastumine. Esimesed märgid sellest ilmnesid Eesti külaühiskonnas 19.
    sajandi lõpupoolel. Metsade riigikaitseline tähtsus muutus oluliseks omariikluse
    tekkega.
    Varasemas ajaloos leevendas mets sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid sel teel, et
    metsa varju pageti inimestevaheliste konfliktide korral. Praegusel ajal seisneb metsa
    rekreatiivne funktsioon samuti suurel määral selles, et siin maandatakse sotsiaalseid ja
    psühholoogilisi pingeid. Ainult et need pinged tekkivad mitte otsese konflikti tõttu,
    vaid igapäevase stressi tõttu, mida põhjustavad linnastunud keskkond ja pingeline töö.
    Metsade kaitsefunktsioonil sõdade korral endisel ajal võib leida ka mõningaid seoseid
    nüüdse riigikaitselise funktsiooniga. Seosed pole siiski otsesed. Möödunud sajanditel
    varjas mets elanikkonda otseselt vaenlase eest, praegu asuvad metsades peamiselt
    sõjaväe õppepolügoonid ja harjutuspaigad.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 29 lk · .doc · 81 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Metsade sääst #1 Metsade sääst #2 Metsade sääst #3 Metsade sääst #4 Metsade sääst #5 Metsade sääst #6 Metsade sääst #7 Metsade sääst #8 Metsade sääst #9 Metsade sääst #10 Metsade sääst #11 Metsade sääst #12 Metsade sääst #13 Metsade sääst #14 Metsade sääst #15 Metsade sääst #16 Metsade sääst #17 Metsade sääst #18 Metsade sääst #19 Metsade sääst #20 Metsade sääst #21 Metsade sääst #22 Metsade sääst #23 Metsade sääst #24 Metsade sääst #25 Metsade sääst #26 Metsade sääst #27 Metsade sääst #28 Metsade sääst #29
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-06-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 81 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor trintsuke Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Referaat metsate kasutuse ja säästmmise kohta. Käsitleb põhiliselt eesti metsi
    referaat metsate säästlik kasutus referaat säästmine metsad keskonna katse

    Sarnased õppematerjalid

    Metsaökoloogia ja majandamine 3-KT
    41
    pdf

    Metsaökoloogia ja majandamine 3. KT

    ha ja maht 700 milj. tm (so rohkem kui Eesti 100 aasta raiemaht!!!). Kahjustajaks ​Denroctonus ponderosa,​ kes on meie hariliku hiidüraski sugulane. Kahjustab põhiliselt keerdmändi. Selle kahjustuse algstaadiumis oleks tõenäoliselt õigeaegsed sanitaarraied levikut oluliselt pidurdanud, sest erinevalt meie kuuse-kooreüraskist talvituvad ​D. ponderosa ​vastsed puutüvel, koore all ja kahjustatud puude raie oleks populatsiooni oluliselt vähendanud. Kuna metsade majandamine oli piiratud, kujunesid ühevanuselised, keerdmänni puistud, mis olid üraskite jaoks sobivas eas (suht. vanad). Puudus ka metsade mosaiiksus ja mitmekesisus. Männikärsakad ​Hylobius spp.​ ​On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel

    Eesti metsad
    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines
    67
    doc

    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines

    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1. Metsakasvatus 2. Metsakorraldus 3. Metsatööstus

    Eesti metsad
    Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused
    33
    docx

    Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused

    liikuda. 18. Mets ja muld. Mulla mõju metsale. Kuidas mõjutavad metsapuud mulda? Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks tunnuseks on viljakus. Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. 19. Kasvuklassid. Kirjeldage G. Krafti klassifikatsiooni? 20. Arenguklassid. Tooge näiteid. Arenguklass - on metsa suhtelist vanust iseloomustav näitaja. Eestis kasvavate puuliikide iga on väga erinev. Kui 50 a. männik on keskealine puistu, siis 50 a. Lv puistu on üleseisnud. Metsa vanuse hindamisel peame alati silmas pidama ka puuliiki. Et olukorda lihtsustada, on kasutusele võetud arenguklassid, mida on kokku seitse.

    Eestii metsa ökosüsteemid
    Üldmetsakasvatus
    15
    doc

    Üldmetsakasvatus

    Metskitsed kärbivad nooremaid puid, eriti meeldivad neile mõningad introdutseeritud okaspuud (nulud, serbia kuusk). Kevadsuvisel perioodil nühivad sokud sarvi, selle tulemusena rikutakse väiksemate puude koor ja puuke võib hukkuda. Metskitsed kärbivad noortes okaspuukultuurides (mänd, kuusk) puukeste latvu ja võrseid, põhjustades nende põõsastumist või hukkumist. Kobras reguleerivad veekogude veetaset tammidega ja selle tulemusena ujutavad nad üle veekogude kallastel paiknevad metsad. Puud, mis on vee alla jäänud, hukkuvad suhteliselt lühikese aja jooksul. Hiired - Noori, väikeseid puid võivad talvisel perioodil kahjustada hiired. Sügava lume ja suure kulu korral närivad hiired lume all noorte puude tüvedelt koort, põhjustades taimedel arenguhäireid või viies neid isegi hukuni. Metsapuude seemnekandvus ja seda mõjutavad tegurid. Metsapuudele on iseloomulik seemnekandvuse perioodilisus. Aastat, mil seemnesaak on rikkalik,

    Dendroloogia
    EESTI METSAD
    44
    docx

    EESTI METSAD

    nimetusega (Nt mustika kasvukohatüüp) Soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (NT raba kasvukohatüüp). Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (NT mustikakuusik, rabamännik). Paljudel juhtudel vaja kasutada väiksemaid üksusi – alltüüpe. Metsatüüpide rühmitamine: Metsad jagatakse 2 klassi  Arumetsad o Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüseduseni (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)  Soometsad o Metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Klassid jagunevad tüübirühmadeks  Arumetsade jaotamisel o Tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veerežiim.  Soometsade jaotamisel

    Eesti metsad
    Eksami kordamisküsimuste vastused
    82
    doc

    Eksami kordamisküsimuste vastused

    Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus ­ esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsakorraldus ­ esindab ökonoomilist suunda. Tegeleb metsade arvestamise, inventeerimise ja mõõtmisega ning metsadele majanduskavade koostamisega. Siia valdkonda kuuluvad sellised ained nagu metsatakseerimine, kaugseire, geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne. 3.)Metsatööstus ­ esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb puidu varumise ja töötlemise probleemidega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on

    Eesti metsad
    Materjalid metsanduseks
    17
    doc

    Materjalid metsanduseks

    1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase

    Eesti metsad
    Metsaökoloogia ja majandamine 1-KT
    65
    pdf

    Metsaökoloogia ja majandamine 1. KT

    ©V. Uri  Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa    1. Eesti metsad ja metsandus  Metsandus  on  väga  lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis  sisaldab  endas  metsade  kasvatamist,  mitmekülgset  kasutamist  (sh  metsahoidu),  tervisliku  seisundi  kaitset,  puidu  transporti  ja  töötlemist  ning  neid  toetavaid  metsandust  puudutavat  haridust,  metsateadust,  teabetöötlust  ja  kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt 

    Eesti metsad


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun