Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines (3)

Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines

1. Eesti metsad ja metsandus
Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb:
1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega.
2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi.
Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks:
1. Metsakasvatus
2. Metsakorraldus
3. Metsatööstus
Metsakasvatus – esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse , puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.
Metsakorraldus – esindab ökonoomilist suunda. Tegeleb metsade arvestamise, inventeerimise ja mõõtmisega ning metsadele majanduskavade koostamisega . Siia valdkonda kuuluvad sellised ained nagu metsatakseerimine, kaugseire , geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne.
Metsatööstus – esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb puidu varumise ja töötlemise probleemidega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja saadud puitu töödelda. Peamisteks uurimisobjektideks on mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad . Siia kuuluvad sellised distsipliinid nagu raietöödetehnoloogia, metsakeemia, metsa (puidu) kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.
Oluline omada õiget ettekujutust metsast sest enam kui 48% Eestist on kaetud metsaga ja see näitaja suureneb veelgi. Mets on keeruline kooslus , mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mis mõjutab metsa kõiki omadusi ja samal ajal mõjutab mets alati ka ümbritsevat keskkonda.
Euroopa metsasus 30%
Maailma metsasus 26%
Umbes 3500 -4000 a. tagasi oli Eesti territooriumist metsaga kaetud ligikaudu 85%. Seoses põllumaade rajamisega ja puidu kasutamise laienemisega hakkas metsade pindala vähenema.
XVIII saj. teisel poolel algas metsade pindala intensiivne vähendamine, algas põllumaade laiendamine. XVIII saj lõpul oli Eestis metsasus 28%.
XIX saj. jooksul metsakasutus intensiivistus, see oli seotud paberi- ja puidutööstuse ettevõtete rajamisega.
1887. a. oli Eesti metsasus vaid 19,8%.
Metsade pindala hakkas uuesti suurenema pärast II maailmasõda.
1958 - 29%
1973 - 36,1%
1993 - 47,6%
Metsade pindala suurenemisel peale II maailmasõda on kaks peamist põhjust:
1. Metsade pindala suurenes põllumaade arvel. Viiekümnendatel aastatel viidi ellu väheviljakate põllumaade metsastamise programmi.
2. Eesti tolleaegne metsapoliitika oli suunatud olemasoleva metsaressursi säilitamisele ja suurendamisele (Eestisse veeti metsa NSVL teistest piirkondadest sisse).
Teise Maailmasõja järgsel perioodil on Eesti metsade pindala suurenenud ligemale kaks korda ja Eesti metsade kogupindala oli 2001. a. 2 211 280 ha SMI (statistilise metsakorralduse) andmetel.
Kõige levinum puuliik Eestis on mänd – 33,4%
II kohal on kask – 26,2%
III kohal kuusk – 19,3%
hall lepp – 8,4%
haab – 7,4%
Üldse kõigi Eesti puistute tagavara on ligikaudu: 450 milj tm. so. kõigi metsas kasvavate puude tüvemahud m3.
Metsa ühe hektari keskmine tüvede tagavara on 183 tm/ha.
Suurim on see haaval - 255 tm/ha ja väikseim tammel - 122 tm/ha.
1 elaniku kohta on Eestis 1,3 ha metsa ja 227 tm puitu.
1994. a. raiuti Eestis 2-3 milj. tm puitu, 1996. a. 4 milj., 1997. aastal 5,5 milj., 1998. a. 6,1 milj. tm., 1999. a. 6,7 ja 2000. a. 6,4 milj. tm. (Statistikaameti andmetel). SMI andmetel aga oli 2000. aastal kogu raiemaht Eestis 12,7 milj. tm. Kõigi Eesti metsade keskmine aastane juurdekasv on aga 11,6 milj. tm (2000. a.).
Eesti metsade keskmine puidu juurdekasv on 5,5 tm/ha/a, suurim on see hallil lepal 7,6 tm /ha/a ja väikseim tammel (2,3 tm/ha/a)
Eesti puistute keskmine vanus riigimetsades on 58 aastat ja erametsades 53 aastat. Suurim keskmine vanus tammikutel on (75 a.) ja väikseim hall-lepikutel (30 a.).
Eesti metsade keskmine boniteet on 2,2.
Kui varem oli tegemist riigi- ja kolhoosi-sovhoosimetsadega, siis praegu peamiselt riigi ja erametsadega. Korraldatud metsamaa pindala 2000. aastal oli riigimetsades 802 203 ha ja erametsades 363 219.
Küllaltki erinev on erametsade ja riigimetsade liigiline struktuur, seda eriti männikute ja hall-lepikute osakaalus: kui riigimetsades on kõige rohkem männikuid (46,7% pindalast) ja hall-lepikuid vaid 0,9% pindalast, siis erametsades on suurim kaasikute pindala ja hall-lepikuid on 10,1%. See on ka igati mõistetav, sest suur hulk tagastatud metsamaid on endised põllud, mis viimastel aastakümnetel on looduslikul teel uuenenud pioneerpuuliikidega ( kase ja halli lepaga).
Eesti metsasus tõenäoliselt suureneb lähiaastatel veelgi, sest erinevate autorite hinnangul on viimaste aastate jooksul jäänud sööti 100 000 - 300 000 ha põllumaid, mis tõenäoliselt lähitulevikus metsastuvad (metsastatakse).
Vastavalt 1998. a. metsaseadusele jagatakse Eesti metsad 3 kategooriasse:
Hoiumetsad – Loodusobjektide hoidmiseks määratud mets kuulub hoiumetsade kategooriasse. Siia kuuluvad reservaadid ja erilist kaitset ning pikaajalist säilitamist vajavad metsad. Neid majandatakse looduskaitse ja teadustöö huvides.
Hoiumetsade majandamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala eeskirjadest.
Kaitsemetsad - keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellesse kategooriasse kuuluvad peamiselt mulda, vett, asulaid, maastikke ning teisi objekte kaitsvad metsad. Siit tulenevalt kasutatakse neid metsi peamiselt keskkonna kaitseks aga ka puhkeotstarbel. Kaitsemetsad võivad olla näiteks:
*veekaitsemetsad veekogude kaldaaladel
*maastikukaitsemetsad erosiooniohtlikel aladel
*teede äärsed kaitsemetsad
*rohelise vööndi metsad linnade, asulate läheduses jne.
Kaitsemetsade majandamisel ei tohi rajada lageraielanke pindalaga üle 2 ha ning laiusega üle 30m ja turberaielanke pindalaga üle 10 ha.
Umbes 30% Eesti metsadest on kaitse- ja hoiumetsad.
Tulundusmetsade hulka kuuluvatel puistutel puudub majanduslikku tegevust piirav reziim , nõutav on metsanduslike üldsätete jälgimine.
Tulundusmetsade juhtfunktsiooniks on enamikel juhtudel puidu tootmine. Metsakasutus on siin vähem piiratud kui hoiu- ja kaitsemetsades. Lageraielangi laius kõvalehtpuu või okasmetsades ei tohi ületada 100 m ja pindala 5 ha. Pehmelehtpuu puistutes ei tohi laius ületada 150m ja pindala 7 ha. Turberaielangi pindala ei tohi ületada 10 ha.
Vääriselupaik (võtmebiotoop) - Vääriselupaik metsaseaduse tähenduses on kaitset vajav ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad.
Metsa majandamise käigus tuleb vääriselupaiga moodustamise eelduseks olevad võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad, kiviaiad ja allikad säilitada.
Vääriselupaiga klassifikaatori ja võtmebiotoobi väljavaliku juhendi kinnitab keskkonnaminister.

2. Euroopa metsaressurss

Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik. Metsa osatähtsus on riigiti väga kõikuv (1%-74%). Kõige suurem on metsaressurss Põhjamaades (Rootsi, Soome 74% Malta 1,1% Island 1,4%, Taani 10%) ja mägipiirkondades.
Keskmiselt tuleb iga eurooplase kohta 0,5 ha metsamaad. Kuues Euroopa riigis (Rootsi, Soome, Norra, Eesti, Läti ja Venemaa) tuleb ühe elaniku kohta rohkem kui 1 ha metsa. Enamus Euroopa metsadest on eraomanduses .
Kasvava metsa tagavara on Euroopas 23 miljardit m3 , aastane juurdekasv 760 milj. m3, aastane raiemaht 460 milj. m3. Metsad rahuldavad enamuse regiooni nõudlusest puidu järele.
Euroopa metsade pindala suureneb aeglaselt (1 milj. ha aastas). Ligi 40% metsauuendusest moodustab looduslik uuenemine. Looduslikke ürg- või põlismetsi (inimtegevusest puutumatuid metsi) on väga vähe (Peamiselt Põhjamaades ja Venemaal).
Umbes pooled Euroopa metsadest on okaspuumetsad , 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad .
Enamuses riikides on kaitsemetsade osakaal 10-35% kogu metsade pindalast.
2. Metsa ja puistu mõiste
Looduse seaduspärasuse tulemusena on mets tekkinud taimkatte evolutsiooni käigus teatud tingimustes ning tänapäeval käsitletakse metsa kui kõigi tema koostisosade tervikut . Mets pole mitte vaid hulk puid ühel kasvukohal, vaid iseloomuliku taimestiku, loomastiku ja mikrokliimaga ökosüsteem.
Mets on maastiku osa ja taimekooslus , mis on kujunenud puude koos kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega ( mullastik , õhkkond, rohttaimestik , loomastik).
Sellest definitsioonist tuleneb peamine tunnus, mille alusel võime mingit puudekogumit nimetada metsaks ja selleks on puude vastastikune mõju.
Puude võrastiku tekkimisel (võrade liitumise tulemusena) tekib võrastiku all eriline mikrokliima: muutuvad valgus, soojus - ja niiskustingimused. Võrastiku liitumiseks peavad puud saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem - mets. Metsakeskkonna tekkimisega muutub selle ala geol., hüdrol., floristiline, mükoloogiline ja zooloogil. koosseis nii kvalitatiivselt (nimetuste poolest) kui ka kvantitatiivselt (hulgaliselt), mis on omavahel tihedas vastastikuses seoses ning mõjutavad üksteist. Muutuvad taimkate , mullastik, veereziim , loomastik jne.).
Võrreldes lagedal ja metsas kasvanud puid, eksisteerib nende vahel ilmne erinevus kõrguses, võra kujus, võra pikkuses , tüve kujus, viljakandvuses, juurestiku iseloomus jne. Need erinevused on tingitud keskkonnatingimuste erinevusest metsas ja lagedal alal.

• Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2...3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad .
  
• Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mulla korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, nagu ütlevad metsateadlased, tüvi on täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem.
  

• Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu.
  
• Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul.
  

Erinevuste põhjused on selles, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise v õ r a s t i k u, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt ja sunnivad seega üksteist kasvama kõrgusse. Võrastik laseb läbi vähe valgust. Teatud kohas on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed) surevad ja kuivavad ka neid kandvad oksad. Millise valgustatuse juures see toimub, oleneb puuliigist ja ka mullastikutingimustest. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask, lehis, mänd) läheb see kiiremini kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg ). Lõpuks kuivanud oksad kõdunevad, langevad maha ja moodustub oksavaba tüvi. Seda protsessi nimetatakse tüve l a a s u m i s e k s.
Metsa tuleb mõista kui seostatud tervikut, kusjuures seos ja vastastikune mõju ei ilmne mitte ainult puude vahel, vaid ka puude, põõsaste, alustaimestiku, loomastiku ja mikroorganismide vahel. Sealjuures on kõik metsaorganismid tihedalt seotud ja mõjustatud ümbritsevast keskkonnast ning samal ajal avaldavad ise tugevat mõju keskkonnale. Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt ja kus nende võrad ei ole liitunud, ei nimetata metsaks; siis võib olla tegemist pargi , allee, aia või mõne muu maa-alaga, mille nimetus oleneb kasutamise eesmärgist, puude liigist, paigutusest jm. Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt, nii et täius on väiksem kui 0,3, nimetatakse harvikuks. Harvik ei ole mets.
Metsale kui ökosüsteemile on iseloomulik võime ennast ise taastada. Mingi komponendi muutumine metsas kutsub esile muutuste ahela. Ökosüsteemi isereguleeruvuse tõttu viivad muutused lõpuks olemasolevates tingimustes kõige stabiilsema ökosüsteemi - kliimaksi - kujunemisele. Sarnastes tingimustes tekivad ka üksteisega sarnased ökosüsteemid, mis on enam-vähem ühetaolised liigilise kooseisu , aine- ja energiavahetuse ning muude omaduste poolest. See võetaksegi aluseks metsade klassifitseerimisel (metsatüüpide eraldamisel).
Metsa juriidiline määratlus (vastavalt kehtivale Metsaseseadusele):
Vastavalt kehtivale metsaseadusele loetakse metsaks puittaimestiku kasvukohta pindalaga 0,5 ha või enam, mis vastab vähemalt ühele alljärgnevatest nõuetest:
1) seal kasvavad puud kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%;
2) seda majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või seal säilitatakse puittaimestikku käesolevas seaduses nimetatud viisidel kasutamiseks. Raiesmikku loetakse metsata metsamaaks.
Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise ühikuks on puistu.
Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse, rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest (lähemalt käsitletakse neid kriteeriume takseerimise peatükis).
3. Puistu koostisosad
Vastavalt taimede eluvormile ja kõrgusele jaguneb puistu vertikaalsuunas mitmeks allosaks.
Kõige kõrgema, ülemise osa puistust moodustavad puud, seda nim. puurindeks, mis omakorda võib koosneda 1-3 rindest, mis erinevad üksteisest võrastikutasapindade poolest. Kõige ülemist, kõrgetest puudest moodustunud rinnet nim. I rindeks e. ülarindeks, alumisi II või III rindeks e. alarindeks. Olenevalt mulla viljakusest ja puude valgusnõudlikkusest on puistus 1-2 rinnet (Eesti tingimustes on kolmananda rinde eristamine väga erandlik ja haruldane ). Reeglina kasvavd väheviljakatel muldadel üherindelised, viljakatel muldadel kaherindelised puistud .
Puistu on üherindeline e. lihtpuistu kui puudel on enamvähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk).
II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25-75%) I rinde kõrgusest.
Tavaline kaherindeline puistu on arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik , kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused. Ülarinde eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt 0,3.
Järelkasv - noor metsapõlvkond, mis võib edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd) ning ta kõrgus on alla 1/4 I rinde kõrgusest.
Alusmets - põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete) all. Kui alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis seda nim. ka põõsarindeks. Alusmets parandab metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja loomadele. Alusmetsa liigilise koosseisu ja hulga järgi saab hinnata ka metsakasvutingimusi.
Alustaimestik – metsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum. Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi.
Need puistu koostisosad on omavahel tihedas vastastikuses seoses ja mõjutavad üksteist.
Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid jagatakse majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja kaaspuuliigiks või -liikideks.
4. Mõned olulisemad metsanduslikud terminid
Peapuuliik on selline puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohale, s.o. annab pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu või täidab antud kasvutingimustes metsa juhtfunktsiooni kõige paremini.
I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim. enamuspuuliigiks. Üldiselt langevad puistu pea- ja enamuspuuliik ühte ( erand näit. kuivendatud sookaasik, rekonstr. hall-lepik).
Puistu tagavara on puistu puurinnete tüvemahtude summa (tm/ha; m3 ha).
Puistu boniteet (ld. keeles bonitas - headus väärtus) - puistu tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha sobivuse (viljakuse) näitaja vastavale puuliigile (ökoloogilises mõttes). Seega, boniteediklass iseloomustab puude kõrguskasvu kiirust, seega ka kasvukoha viljakust ja puuliigi sobivust antud kasvukohale. Boniteediklasse on seitse ja neid tähistatakse rooma numbritega Ia, I, II, III, IV, V, Va. Kõige kiirema kasvuga puistud kuuluvad Ia boniteediklassi, kõige aeglasema kasvuga Va boniteediklassi. Boniteediklassi määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust
Metsa korraldamine on tegevus, mille käigus kogutakse andmeid metsa pindala, tagavara ja muude iseloomulike näitajate kohta, koostatakse metsa majandamise kava või soovitused metsa majandamiseks ja hinnatakse metsa senist majandamist.
Metsa majandamine seisneb metsa uuendamises , metsa kasvatamises, metsa kasutamises ja metsa kaitses.
Metsa uuendamine seisneb tegevustes, mille eesmärgiks on mingi oma ülesandeid mitte täitva või halvasti täitva metsa asendamine uue ja paremaga. Need tegevused on uuendusraie, maapinna ettevalmistamine (mulla harimine) kas loodusliku uuenduse tekkeks või metsaseemnete külvamiseks või metsataimede istutamiseks, looduslikult tärganud või inimese istutatud või külvatud seemnetest kasvanud puutaimede hooldamises. Metsa uuendamisest räägitakse üksnes siis, kui tegu on ajutiselt metsata jäänud metsamaaga (raiesmik, põlendik vm). Mittemetsamaale (põllu- või heinamaale, ammendatud karjääri vm) metsa rajamisel on tegu metsastamisega. Raiesmik loetakse uuenenuks kui seal kasvab enam kui 1200 ülepinnaliselt paiknevat vähemalt 0,8 m kõrgust peapuuliigi taime hektari kohta. Peapuuliigiks loetakse kasvukohale ja metsa kasutamise viisile kõige paremini sobivat puuliiki (või puuliike). Meile on need tavaliselt mänd, kuusk, kask, haab, sanglepp , tamm, saar.
Metsa kõrvalkasutus tähendab metsast marjade, seente, ravimtaimede, dekoratiiv - ja ravimtaimede ning nende osade korjamist, metsa kasutamist mesilaste korjemaana jne. Metsa kõrvalkasutuse tähtsus suureneb (vaatamata nimetusele kõrval-) aasta-aastalt ning metsa kõrvalsaadused võivad piirkonniti osutuda olulisemaks kui metsast saadav puit. See sunnib metsaomanikke rakendama sääraseid metsa majandamise võtteid, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste varusid. Kõrvalkasutus võib kujuneda metsaomanikule oluliseks sissetulekuallikaks, sest teatud tingimustel võib ta selle eest tasu nõuda (vt. metsaseaduse §32 lõige 2).
5. Puude diferentseerumine ja metsa isehõrenemine, kasvuklassid.
Jälgides metsa moodustavaid puid, mis kuuluvad ühte liiki ja on ühevanuselised, märkame nende vahel suuri erinevusi. Need ilmnevad puude kõrguses, tüve diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, okste asetuses ja suuruses. Erinevused puude vahel paistavad silma nende kõikides tunnustes. Seda nähtust nimetatakse puude diferentseerumiseks. Puude diferentseerumisel metsas on kaks põhjust:
1. Seemnete pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Ka ühe puu järglased on pärilikult erinevate omadustega. Üks on kiirema, teine aeglasema kasvuga, ühel on kalduvus moodustada kitsas , teisel laiuv võra, üks on külmakindlam kui teine, üks vajab rohkem niiskust ja valgust, on haigustele vastuvõtlikum jne.
2. Seemned satuvad erisugustesse kasvutingimustesse, sest mikroreljeef , mullastiku-, niiskus- jm. tingimused ei ole isegi väikesel alal ühesugused. Erinevad on ka tõusmete ja seemikute kasvutingimused : osa kannatab kahjurputukate või metsloomade tegevuse läbi, osa lämmatatakse rohttaimede poolt jne. Seega kujunevad erinevused välja juba puude esimestel eluaastatel. Puu, mis on pärilikult kiirema kasvuga ja on sattunud ka soodsamatesse tingimustesse, omab teiste ees eeliseid ja jõuab kasvus teistest ette. Kasvus mahajäänud puude seisukord muutub aga järjest kehvemaks ja lõpuks nad langevad puistu koosseisust välja (surevad).
Puude vananedes nende mõõtmed suurenevad, kasvus mahajäänud puud saavad vähe valgust ja ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on puudulikult arenenud. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem on puude väljalangemine. Ka on viljakatel kasvukohtadel väljalangemine intensiivsem ja küpses puistus säilib vähem puid, sest iga puu mõõtmed on siin suuremad. 100 a. vanuses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab vähem kui 10% 10 a. vanuse puistu puude arvust. Esialgsest tõusmete arvust, mis raiestikul või põlendikul tärkavad, moodustab see vaid murdosa , sest tõusmeid võib olla sadu tuhandeid.
Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk kasvukohal on piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades nende vahel terav konkurents ). Olelusvõitlus tuleneb organismide võimest piiramatult paljuneda. Mingile maa- alale võib langeda suurel hulgal puittaimede seemneid. Paljud neist satuvad tingimustesse, kus puuduvad võimalused idanemiseks, palju seemneid hävib külma, põua jm. tõttu, neid hävitavad putukad, linnud , närilised või teised loomad või hukkuvad nad seenhaiguste läbi. Samadel põhjustel hävib ka suur osa seemnetest tärganud tõusmeid ja neist kasvanud puukesi. Tõusmeid ja noori puittaimi lämmatavad sageli rohttaimed või kiiremini kasvavad puuliigid. Allesjäänud eksemplarid suurendavad oma mõõtmeid ning hakkavad omavahel konkureerima valguse, toitainete ja vee pärast. Konkurentsis ei ole kõik isendid võrdväärsed, see viib puude diferentseerumiseni. Iga isendi saatuses etendab suurt osa nende individuaalne muutlikkus (geneetilised omadused). Erinevused võivad kajastuda nii puude välisilmes (tüve pikkuses või läbimõõdus, võra suuruses, juurestiku ulatuses jm.) kui ka füsioloogilistes omadustes (sünteesiprotseside intensiivsus, kasvuperioodi pikkus, põua- ning külmakindlus jm.). Järelikult vastavad ühtede isendite omadused olemasolevatele tingimustele paremini. Need isendid omavad eeliseid ellujäämiseks ja järglaste andmiseks. Milline genotüüp on kohasem ja jätab järglasi, selle määravad keskkonnatingimused .
Loodusliku valiku osa kajastub puistutes kõigepealt noorte puude väljalangemises: välja langevad esimeses järjekorras need puud, mis olemasolevates tingimustes on vähem vastupidavad. (näit. viljakates kasvukohtades pääsevad mõjule puud, mis on pärilikult kiire kasvuga ja liigniisketes kasvukohtades ( raba ) need, mis on resistentsed liigniiskuse suhtes). Põuastel kasvukohtadel hukkuvad kõigepealt isendid, mis on põua suhtes tundlikud. Seal, kus levivad seenhaigused , hukkuvad nendele haigustele vastuvõtlikud isendid (see paistab eriti silma männi-pudetõve ja -pigirooste esinemise korral).
Lähtudes puude diferentseerumisest puistus on metsateadlased püüdnud neid klassifitseerida.
Kõige enam kasutatav on saksa metsateadlase G. Krafti klassifikatsioon , mille järgi puud puistus jagatakse 5 klassi.
I klass – ülevalitsevad Kõige kõrgemad puud puistus, enamasti ühtlasi jämeda tüve ja pika laiuva võraga. Nende latv ulatub kõrgemale üldisest võrastiku tasapinnast. Eriti tugeva kasvuga puud, okslikud ja puit sageli madala kvaliteediga. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud 20-25% tagavarast. Sellised puud võivad sageli olla nn. “metsa hundid ”.
II klass- valitsevad, tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra on hästi arenenud. Enamasti moodustab nende puude kõrgus kuni 90% I Krafti klassi puude tagavarast. 40 - 45% puistu koosseisust. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud puistus.
III klass - kaasvalitsevad, keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Võtavad osa võrastiku moodustamisest. Tüvamahud moodustavad tavaliselt kuni 20% puistu tagavarast.
Järgmised kaks klassi asuvad allpool puistu üldist võrastiku tasapinda:
IV klass - allajäänud puud, kitsaste ja hõredate võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi: IVA – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega
IVB - ühepoolse võraga
V klass - rõhutud puud, tervikuna üldise võrastiku alla jäänud puud, jaotatakse kahte alaklassi: VA - surevad
VB - surnud puud
I,II,III klass kuuluvad puistus ülarindesse ja IV,V klass alarindesse.
6. Mets ja keskkond
6.1. Mets ja valgus
Orgaanilise aine valmistamiseks peavad taimed peale materjali (süsihappegaas, vesi ja mineraalained ) saama ka energiat - päikeseenergiat. Päikeseenergia abil toodetakse orgaanilist ainet. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse intensiivsusest.
Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks. Varjutaimedel on klorofüllisisaldus suurem kui valgustaimedel. Erinevate valgustingimustega on kohanenud ka ühe ja sellesama puu lehed. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel.
Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on.
Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab).
Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu , pärn, pöök).
Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp, toomingas )
Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt:

lehis 7. hall lepp 13. kuusk

arukask 8. sanglepp 14. pöök

mänd 9. jalakalised 15. nulg

haab 10. vaher 16. jugapuu

tamm 11. pärn

saar 12. valgepöök
Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest:
1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega) mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala.
Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta - puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50-1/60, väheviljakal mullal - 1/18-1/32.
2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel.
3. P u i s t u t i h e d u s ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul väiksem.
4. J ä r e l k a s v u a r e n g p u i s t u a l l. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad kiiresti. Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega.
Puuliikide valgusnõudlikkuse skaalasid on antud paljude teadlaste poolt ja üldjoontes on nad sarnased, kuid on ka erinevusi.
Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest , kasvukohast jt. teguritest. Näiteks h. saar kannatab 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju .
Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber valgusokasteks.
Mõõduka valguse korral on metsavarise ja -kõdu lagunemine mikroorganismide tegevuse tõttu soodne ja orgaanilist ainet ei kuhju. Liiga tugeva valguse korral hakkavad kasvama kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega.
6.2 Mets ja temperatuur
Soojuse tähtsus
Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist. Igal juhul peab see olema kõrgem kui 0º C.
Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks haab ja lepp õitsevad aprillis , kui keskmine temperatuur on 2º C. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2...3º C ja mulla temperatuur 0,1...0,2º C. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui temperatuur on vaevalt üle 0º C. Nii võib idanevaid vahtraseemneid näha juba sulaval lumel . Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema aga +5º C juures ja maksimaalne idanemistemperatuur on umbes 35º C. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist. Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.
Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0...40(50)º C, kusjuures optimaalne on enamasti 15...25º C. Optimumtemperatuur oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel aga sellel temperatuuril assimilatsioon peaaegu lakkab.
Hingamine: algab puudel suhteliselt madalal (alla 0º C) temperatuuril. Optimaalne temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem kui fotosünteesil, tavaliselt 36...40º C. Hingamine lakkab temperatuuril üle 50º C. Puud hingavad nii päeval kui öösel.
Fotosünteesiks kulutab mets 2...3 ja transpiratsiooniks 1,4...1,5 korda rohkem soojuskiirgust, kui kulutavad rohttaimedega kaetud alad. Vähem kulub metsas energiat füüsikalisele auramisele ja turbulentsele soojusvahetusele. Seega kasutab mets soojusenergiat ratsionaalsemalt kui rohttaimestik.
Puittaimede soojanõudlikkuse määramiseks on neid püütud kasvatada erinevates temperatuuritingimustes, kuid puude pika kasvuperioodi ja suurte mõõtmete tõttu on see üsna raske. Hinnatavaid andmeid erinevate liikide soojanõudlikkuse kohta annavad temperatuuritingimustega seostatud fenoloogilised vaatlused looduses. Soojanõudlikkuse ja külmakindluse üle saab otsustada ka liikide geograafilise leviku järgi.
Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:
I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust –35-500 C ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi.
harilik mänd, harilik kadakas , soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg.
II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -350 C: har. pihlakas , har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu .
III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -250 C: har. jugapuu, har. robiinia , valgepöök, har. pöök.
IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -150 C: ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu , küpressid.

V Troopikaliigid

Äärmustemperatuuride mõju metsale
Metsakasvatuses omavad tähtsust madalad (alla 0º C) temperatuurid ja väga kõrged temperatuurid vegetatsiooniperioodil ning tugevad talvekülmad.
Eesti peamised metsapuuliigid on enamasti talvekindlad ja tavalised talved neid ei kahjusta. Puittaimede talvekindlus oleneb liigi omadustest, taimede vanusest ja keskkonnatingimustest , eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterezìimist ning mulla omadustest. Talvekindluse omandavad puittaimed sügisel ja talve algul, mil nende elutegevus kohaneb kasvuperioodilt ümber puhkeperioodile (talvetingimustele). Puittaimede talveks ettevalmistumisele avaldavad välistingimustest mõju õhu ja mulla temperatuur, niiskus ja päikesekiirgus. Eriti oluline on mulla optimaalne veevaru suvel ja sügisel, sest see soodustab suvel puude arengut ja kasvu. Sügisene varu soodustab eriti juurte ettevalmistumist talveks, sest juurte elutegevus kestab mulla külmumiseni.
Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid külmakahjustusi: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Ära võivad külmuda talvel, eriti kui ettevalmistusperiood (suvi) on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel - 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest kahjustanud, kuuske , saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed.
Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged , mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel - tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu moodustab haavakoe (kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks.
Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september). Külma tekkimise viisi järgi jaotatakse nad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivsed öökülmad on tingitud mujalt sissetunginud külmadest õhumassidest ning võivad püsida suhteliselt pikka aega ja üsna suurel alal. Radiatsiooniline külm tekib selgetel vaiksetel öödel. Maapinnalt ja taimedelt kiirgub siis intensiivselt soojust, mille tagajärjel pinnalähedase õhukihi temperatuur tugevasti langeb. Selline külm esineb tavaliselt varahommikul lühikest aega, harilikult väikesel alal, kus tingimused temperatuuri langemiseks on soodsad. Vahel esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused segakülmad on kõige ohtlikumad , sest temperatuur võib siis langeda väga madalale. Külmade tekkimine oleneb ka pilvisusest, õhuniiskusest ja tuulest. Pilved takistavad soojuse kiirgumist ja seega väheneb külma tekkimise oht; samalaadselt mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri.
Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.
Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C.
Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku.
Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel.
Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad.
Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüvel tõuseb kõrgele. Koorealune kambiumi kiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud koht võib kujuneda ka nakkuskoldeks seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid .
Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile
Puistu oma võrastikuga takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka soojuskiirgust maapinnalt. Päikesekiirgus võib metsa võrastiku all olla võrastiku tihedusest olenevalt isegi üle 100 korra väiksem. Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese kõrgusest, aastaajast, puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest. Mida varjutaluvam on puuliik, seda tihedamad on puuvõrad ja seda tugevam on puistu mõju kiirgusele. Mida enam on võrad liitunud, seda suurem on ka puistu mõju kiirgusele. Kõige enam väheneb päikesekiirgus täiesti liitunud puistus vanuses, mil aastane juurdekasv on suurim.
Metsas on temperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud tunduvalt väiksem kui metsata alal, seega mets avaldab temperatuuri käigule tasandavat mõju. Metsa tasandav mõju temperatuurile on eriti tugev suvel. Suvel on metsas temperatuur madalam kui metsata alal, kusjuures metsa mõju oleneb teguritest, mis avaldavad mõju kiirgusbilansile. Kesksuvel on metsa all temperatuur keskpäeval enamasti 5-7º C madalam, öösel 2-4º C kõrgem kui metsata alal. Kuu keskmised temperatuurid erinevad seetõttu vähe: suvel on metsas keskmine temperatuur mõnevõrra madalam, talvel kõrgem.
Metsa mõju temperatuurile oleneb peale aasta- ja kellaaja veel puistu liitusest, koosseisust ja vanusest. Kõige suuremat mõju avaldab varjutaluvatest puuliikidest koosnev kõrge liitusega puistu vanuses, kus juurdekasv on maksimaalne. Puistu vananedes see mõju väheneb, sest siis puistu hõreneb.
Metsa uuendamise seisukohalt on eriti oluline temperatuurireziim raiestikel ja metsalagendikel. Kui raiestiku või häilu läbimõõt on väiksem kui metsa kahekordne kõrgus ja metsaserv ei ole tihe (puuduvad teine rinne, alusmets ja järelkasv, mis takistavad õhu liikumist), sarnanevad temperatuurid raiestikul (häilus) tingimustega metsa all, sest metsa ja lageda ala vahel toimub õhuvahetus.
Mets avaldab tugevat mõju ka mulla temperatuurile.
Talvel on metsamuld soojem ja külmub tunduvalt hiljem ja õhemalt kui muld metsata alal. Metsamuld külmub vähem järgmistel põhjustel:
1) võrastik takistab soojuse kiirgumist mullast,
2) sammalkate ja metsakõdu juhivad halvasti soojust ja takistavad mulla jahtumist,
3) lumikate on metsa all kohevam ja sageli sulab varem külmunud muld paksu lume all alumistes mullakihtides oleva soojuse mõjul üles.
Vahel võib täheldada ka vastupidist nähtust: metsamuld on enam külmunud kui metsata alal. Nii võib juhtuda siis, kui muld metsata alal on kaetud lumega, metsa all aga lumikate puudub, sest lumi on jäänud võradesse.
6.3 Mets ja vesi
Vee tähtsus
Taimed saavad vett ka lehtede kaudu, kuid põhilise osa hangivad nad juurte kaudu mullast. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid. Puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Veepuuduse korral jäävad okkad lühemaks ja väheneb lehtede pind, mis omakorda vähendab assimilatsiooni . Põua tagajärjel hukkuvad ka peenemad juured ja mükoriisa, mis võib vähendada puude juurdekasvu järgmistel aastatel.
Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub või nad hukkuvad. Juurte aktiivsuse vähenemine põhjustab transpiratsiooni langust ja toitainete neeldumise vähenemist. Vastupidavus liigniiskusele oleneb puuliigist. Hapnikuvaegusele on vastupidavam mänd. Liigniisketel aladel võivad kasvada ka sookask ja sanglepp, kuid viimane üksnes kohtades, kus vesi on liikuv ja hapnikurikas.
Sademed võivad teatud juhtudel metsale mõjuda ka negatiivselt:
Lumi võib põhjustada puude kahjustusi. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Eriti suured võivad olla kahjustused nooremates puistus (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peenikese tüvega. Eriti ohtlik on, kui sellist puistut on tugevalt harvendatud. Kannatavad tavaliselt okaspuud (eriti mänd). Lehtpuude kahjustused on suured siis, kui puud on lehes. Kahjustusi võib esineda ka vanematel puudel (latvade ja okste murdumine ).
Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada:
1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar, sookask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.);
2) mesofüüdid - kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigset niiskust, sest nad kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga kahjustab neid põud. Neil puuduvad kasvukohast tingitud silmatorkavad morfoloogilised iseärasused. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk, lehised).
3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal: harilik mänd (on üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur , osal liikidel on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.
Metsa mõju piirkonna veereziimile.
Mets mõjutab tunduvalt mulda jõudvat sademete hulka. Osa metsale langevaid sademeid peetakse kinni puuvõrades, kust osa veest aurub tagasi atmosfääri. Võrades kinni peetud sademete hulk on seda suurem, mida suurem on lehtede ja okste pind. Kinnipeetav sademete hulk sõltub nii puuliigist, puistu tihedusest, kui ka puistu vanusest.
Võradesse jääv sademete hulk oleneb ka saju intensiivsusest: mida tugevam on vihm , seda vähem jääb sellest võradesse. Nõrk uduvihm võib peaaegu täielikult võradesse pidama jääda. Keskmiselt peavad puuliigid võrades sademeid kinni järgmiselt (küpsed keskmise liitusega puistud): kask 10%, mänd 20-25% ja kuusk isegi 40-60%.
Mets avaldab tugevat mõju lumikatte tüsedusele ja lume sulamisele. Reeglina koguneb kevadeks lund (ümberarvestatuna veeks) metsata alale rohkem kui metsa, hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb võradesse pidama. Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal (kevadel on metsas jahedam kui lagedal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale). Kohevast lumikattest ja metsamulla omadustest tingituna on metsamuld alati vähem külmunud kui lageda ala muld ning on lume sulamise ajaks sageli juba sulanud. Lumevesi imbub sulanud, kobedasse metsamulda kergemini. Lagedal alal on lume sulamise ajal muld veel külmunud ja lume sulamisest tekkinud vesi voolab ära mööda maapinda. Seega läheb suur osa veest taimekasvatusele kaduma. Kui lumi sulab kiiresti, põhjustab äravoolav vesi mulla erosiooni ja üleujutusi jõgedes. Seega saab metsade abil vältida erosiooni ja üleujutusi.
Mets mõjutab pindmist äravoolu. Mets vähendab pindmist vee äravoolu. Metsakõdu ja -muld on suurema veemahutavusega, kui põllumaa muld. Ka on muld rohkete pooride ja käikudega ning laseb seega vett hästi läbi, mistõttu sulamis- ja sademeteveed imbuvad kergemini mulda, kus nad suurendavad mulla niiskust, ja hiljem kasutavad puud seda vett transpiratsiooniks ning osa vett läheb põhjavee täienduseks. Kuna lumi sulab metsas aeglasemalt (keskmiselt 10-14 päeva kauem) kui lagedal alal, imbub ta paremini mulda. Sammalkattest, kõdust ja kohevast tingituna külmub metsaalune muld tunduvalt vähem ja sulab kevadel kiiremini kui metsata alal.
Mets takistab erosiooni. Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat mõju erosioonile. Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemad osakesed ja mullas olevad mineraalained, mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või jõgedesse. Erosiooniohtlikel aladel tuleb nõlvad ja veelahkmed metsastada ja seal kasvavaid metsi säilitada pinnasekaitsemetsadena, kus lageraied on harilikult keelatud.
Metsad mõjutavad tugevasti ka jõgede veereziimi. Kuna metsades sulab lumi hiljem, siis seeläbi ühtlustavad metsad lume sulamisel tekkivat veehulka ja stabiliseerivad veeseisu jõgedes kevadisel perioodil. See on oluline, sest kevadised üleujutused võivad tekitada olulist kahju.
Mets ja põhjavesi. Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib metsa mõjul põhjaveetase tõusta ( pindmine äravool väheneb ja infiltratsioon suureneb). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul suureneb pinnase filtratsioonimoodul (rasked mullad ). Liivmuldade läbilaskevõime on ka mittemetsamaadel suur ja metsa mõju põhjaveele seetõttu väike. Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets tunduvalt põhjaveetaset, kusjuures määrav on metsa transpiratsioonivõime (ühe tonni kuivaine moodustamiseks kasutavad puittaimed 150-350 t vett, ühe tonni tüvepuidu moodustamiseks aga kuni ca 1000t vett). Valdav osa veest transpireeritakse, kudede moodustamiseks läheb otseselt vaid murdosa kogu kasutatud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid) pidurdab mets soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb olulisel määral.
6.4 Mets ja atmosfäär

Atmosfääri tähtsus ja koostis

Metsa arengus on oluline ökoloogiline tegur atmosfäär. Sealt saavad puud süsinikku toitumiseks ja hapnikku hingamiseks. Süsinik moodustab umbes 50% puittaimede kuivkaalust. Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust ja hapnikust. Käesoleval ajal püsib atmosfääri koostis enam-vähem stabiilne. Viimase 100 aasta jooksul on täheldatud CO2 osakaalu tõusu atmosfääris ja on seotud peamiselt tööstuse arenguga. Enne seda oli CO2 kontsentratsioon õhus küllaltki stabiilne (0,028%), 1970. a. oli see 0,032%, 1995. a. 0,035%.
Metsaõhu süsihappegaasisisaldus
Metsaõhu CO2 sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku orgaanilise aine lagunemisel ja teiselt poolt selle tarbimisest fotosünteesil. Mida kõrgem on puistu boniteet, seda enam kasutab ta süsihappegaasi ja eritab õhku hapnikku. Süsihappegaasisisaldus ja seda mõjutavad tegurid on olulised, sest neist oleneb suurel määral metsade tootlikkus .
Õhu CO2-sisaldus metsata alal muutub vähe, sest õhk on siin liikuv ja erinevad õhukihid segunevad kiiresti. Öösel on õhk enamasti CO2-rikkam, sest puudub assimilatsioon. Suvel on õhus CO2 vähem kui kevadel ja sügisel.
Metsaõhus on süsihappegaasi kõige enam maapinnalähedastes õhukihtides, tublisti vähem aga võrade alumisel piiril . CO2-sisaldus ja selle muutus õhus oleneb mullastikust (orgaanilise aine lagunemise tingimustest), ilmastikust, aastaajast, kellaajast, puistu koosseisust, vanusest, boniteedist ja liitusest. Metsaõhk on kõige rikkam süsihappegaasist kevadel ja sügisel, kui tingimused CO2 eritumiseks mullast on soodsad (küllalt niiskust ja soodne temperatuur), kuid fotosüntees ei ole veel (enam) maksimaalne. Kõige vähem on CO2-te keskpäeval, kõige rohkem varahommikul. Mida tootlikum on puistu, seda suuremad on muutused õhu CO2-sisalduses nii kõrguse, aastaaja kui ka kellaaja järgi. Neid seaduspärasusi võib tugevalt mõjutada ja muuta ilmastik. Külmade ja sajuste ilmade korral võib CO2-sisaldus ka keskpäeval suureneda .
Tihedamates puistutes sisaldab metsaalune õhk rohkem CO2 kui hõredates puistutes, kus õhk liigub rohkem. Ka on juurte hingamine tihedates ja eriti noortes puistutes intensiivsem ning õhku eritatakse rohkem süsihappegaasi.
Maapinnalähedastes õhukihtides on lehtpuupuistutes CO2-sisaldus suurem kui okaspuupuistutes, sest lehtpuude kõdu laguneb intensiivsemalt.
Mets ja tuul
Tuule tähtsus
Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni. Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO2- vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon intensiivistub. Täieliku tuulevaikusega võrreldes intensiivistub assimilatsioon õhu liikumiskiiruse suurenedes esialgu oluliselt, tuule kiiruse edasisel suurenemisel aga aeglustub taas. Assimilatsioon suureneb tuule kiiruseni 1,7 m/s. Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest : mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu liikumine.
Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule kiirus 0,2-0,3 m/s suurendab transpiratsiooni tuulevaikusega võrreldes ligikaudu 3 korda. Transpiratsiooni intensiivistudes suureneb ka mullast omastatavate toitainete hulk, mis omakorda kiirendab assimilatsiooni. Tugev tuul suurendab aga liigset aurumist lehtedest ja võib niiskusepuuduse korral põhjustada taimede närbumist. Seda võib tähendada kuivade ilmade korral eeskätt tõusmete ja järelkasvu puhul raiestikel.
Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel , kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (pappel, kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).
Tuule tugevust võime hinnata:
2 - 3,5 m/s kerge tuul
10 - 12 m/s tugev tuul
18 - 21 m/s torm
üle 29 m/s orkaan
Tuule kiirusel 15-20 m/s murrab tuul puuoksi. Kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad kahjustused olla ulatuslikud . Nähtust, mil puu tormi käes tüvest murdub, nimetatakse tormimurruks. Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega.
Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi). Tormiheite teket põhjustab ka puudel esinev juuremädanik.
Tormimurd Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavamale tungivate juurtega, kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).
Puude tormikindlus oleneb väga mitmesugustest erinevatest teguritest:
1. Tuule iseloom (hooti, ühtlane)
2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik tugevamalt mullas)
3. Puuliik (mänd, kuusk)
4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas )
5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)
6. Puistu sanitaarne seisund ( juurepess , haavataelik )
7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)
8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud ( raied )
6.-7. august 1967.a. tabas eestit erakordselt tugev torm. Tuule kiirus oli 20-24 m/s, kohati 30-35 m/s. so. 9-10, kohati 12 palli. See torm kestis kaks päeva. Algas Saaremaal ja Liivi lahel ning levis piki Eesti läänerannikut ja sisemaale. Torm kahjustas eriti ulatuslikult Loode ja Põhja-Eesti metsi. Tormikahjustuse esialgne maht oli ligikaudu 400 000 tm so. 70% tolleaegsest aastasest raiemahust. Tormist purustatud , mahaheidetud ja vigastatud puude maht moodustas 2,5% metsade üldtagavarast. Hiljem suurenes kahjustatud metsade maht 0,6 milj. tihumeetrini. Kahjustuste mahu kasv oli tingitud mitmesugustest hilisematest teguritest nagu tugevad tuuled, lumevaalimine ja üraskirüüsted. Ajuti orkaaniks paisunud tuulele ei suutnud vastu panna ei männikud ega lehtpuistud, rääkimata kuusikutest, tormi jõud ületas nii tormihellade kui tormikindlate liikide vastupanu.
Metsa mõju tuulele
Mets avaldab tuule kiirusele tugevat mõju, sest ta on suureks takistuseks õhumasside liikumise teel. Metsas on alati tuulevaiksem kui lagedal. Mida tihedam on mets, mida tugevamini on arenenud puude võrad, mida suurem on võrade horisontaalne ja vertikaalne liituvus, samuti teise rinde ja alusmetsa olemasolu, seda enam on õhu liikumine takistatud.
Tuule kiirus metsas nagu metsata alalgi oleneb sellest, kui kõrgel maapinnast tuul puhub. Otse maapinnal, alustaimestikus, valitseb tavaliselt peaaegu täielik tuulevaikus. Üherindelises puistus on tuule kiirus alustaimestiku ja võrade vahel peaaegu ühesugune ning hakkab suurenema võrade piirkonnas. Et suvel on temperatuur metsas päeval madalam kui lagedal, öösel aga vastupidi, tekib metsaservas analoogiliselt mererannaga tuuletõmbus päeval metsast lagedale, öösel lagedalt metsa. Sel põhjusel tõuseb temperatuur päeval ja langeb öösel metsaga piirnevatel väikestel lagendikel (raiestikud, häilud) vähem, seda muidugi juhul, kui metsaserv on hõre ja võimaldab õhul liikuda .
6.5 Mets ja muld

Mulla mõju metsale

Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks tunnuseks on viljakus.
Kliimategurite kõrval on muld üheks peamiseks metsa kasvu mõjutavaks faktoriks. Metsamullad võivad olla väga mosaiiksed, sõltuvalt lähtekivimist, reljeefist, maakoha hüdrogeoloogilisest ehitusest, mulla vanusest, taimestikust , inimtegevusest jms.
Mullatekketingimustele avaldavad mõju ka raied, metsapõlemised, tormikahjustused jt. metsas toimuvad protsessid.
Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. Eriti tuleb mullastikutingimusi arvestada metsade uuendamisel: metsakultuuride rajamisel ja looduslikule uuenemisele kaasaaitamisel.
Liigiline koosseis – oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu -segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud. Okaspuupuistud tarvitavad mineraalaineid vähem kui lehtpuupuistud. Eestis on üks nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes h. tamm (vajab mineraalaineid 2-3 korda rohkem kui kask või haab). Võrreldes põllukultuuridega on metsapuude mineraalainete vajadus tunduvalt väiksem.
Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus - sõltuvad väga suurel määral mullast, nii võib viljakal mullal 100 aasta vanuselt kasvada I bon. 600...700 tm/ha tagavaraga männik ja vaesel rabamullal sama vana V bon. puistu tagavaraga 50 tm/ha.
Vastupidavus tuulele – turvasmuldadel ja märgadel muldadel on tormikahjustuste oht suurem. Samuti on paepealsed puistud väga tormikartlikkud.
Haiguste esinemine – lubjarikkad mullad on viljakad , aga sellistel muldadel on alati juurepessu kahjustuste tõenäosus palju suurem. Ka endistel põllumaadel kasvavad puistud, kus mullaviljakus on tunduvalt kõrgem ja mullad on tihedamad, on haigustele, eeskätt juuremädanikele vastuvõtlikumad.
Mullastik mõjutab ka puidu mehhaanilisi omadusi. Nii on viljakatel muldadel kasvanud mändide puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel (see on seotud aastarõgaste laiusega ja sügispudu osakaaluga puidus). Endiste põllumaade viljakatel muldadel on okaspuude kasv küll kiire, aga puud on väga okslikud ja suure koondega.
Looduslikes ökosüsteemides arenevad muld ja metsataimestik tihedas koosmõjus. Muutused mullas kutsuvad esile muutusi puistu koosseisus, selle kasvukiiruses, varise hulgas, mis mullapinnale langeb ja mikrokliimas. Nende muutuste tagajärjel kujunevad metsamullal teatud aja möödudes uued omadused. Missugused muutused mullas toimuvad, millised mullatekkeprotsessid puistus domineerivad, see sõltub suurel määral puistust.
Metsapuude mõju mullale
Metsapuud avaldavad mullale kõige tugevamat mõju oma juurestiku ja maapinnale langeva orgaanilise varise kaudu. Peale selle mõjutab mets mulda mikrokliima muutmisega (temperatuuri, valguse, niiskuse jt.) ja juurestiku kaudu.

Varis

Metsapuud on võimelised ammutama mineraalaineid ka sügavamatest mullakihtidest. Varise kaudu satuvad toitained ülemistesse mullakihtidesse, kust neid saavad kasutada ka pindmise juurestikuga rohttaimed ja kust osa neist uhutakse vihmaveega tagasi sügavamatesse mullakihtidesse. Metsas toimub pidev toitainete ringkäik, mis looduses omab suurt tähtsust. Toitainete ringkäigus võib eristada kahte tsüklit: C1 - väike tsükkel, mis kujutab endast mineraalainete vahetust kergesti laguneva varise (lehed, okkad, peened oksad, juured, kooretükid) ja mulla vahel. See tsükkel kestab võrdlemisi lühikest aega, 1...5(8) aastat. Selle aja jooksul varis laguneb, mineraalained antakse mulda tagasi ja ringkäik võib uuesti korduda; C2 - suur tsükkel, mis kujutab endast puu tüvesse, jämedatesse okstesse ja juurtesse jäänud toitainete ja mulla vahelist ringkäiku. Toitainete ringkäik kestab selles tsüklis pikka aega, looduslikes puistutes puude elueast ja puidu lagunemise kiirusest olenevalt isegi aastasadu . Ekspluateeritavates puistutes veetakse koos puiduga suures ringkäigus olevad mineraalained metsast ära ja need lähevad ringkäigust välja.
Metsavaris ja -kõdu on kõige suurem toitainete varuallikas, mistõttu metsakõdu kõrvaldamine mõjub puude kasvule ebasoodsalt. Eriti ilmnes see varasematel aegadel , kui metsakõdu ja -varist kasutati loomade allapanuks. Pidev kõdu kõrvaldamine võib puistute tooki vähendada isegi 2-3 korda.
Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda toitainetega kehvadel liivastel ja kivistel muldadel. Pärast liivaalade metsastamist võib kõikjal täheldada ülemise liivakihi rikastumist huumusega, mis väljendub kõigepealt ülemise kihi tumenemises ja huumushorisondi tekkes . Meie mereäärsetel liivadel on männikutes tekkinud mõne sentimeetri tüsedune huumuskiht 40-50 aasta jooksul. Kui männile lisanduvad teised liigid (kask, lehis), tekib huumuskiht kiiremini.
Kui põhjavesi on lähedal, kasvab liivadel ka must lepp, mis rikastab liivmulda eriti lämmastikuga, sest lepakõdu laguneb kiiresti, mille tagajärjel tekib rohkesti nitraatlämmastikku. Seda tõendab nitrofiilsete taimede esinemine lepikutes. Hea näide musta lepa positiivsest mõjust liivmulla viljakusele on Luidja lepik Hiiumaal, kus eelmise sajandi algul endisele tuiskliivale rajatud lepik on liiva kinnistanud ja käesolevaks ajaks kujundanud tundmatuseni muutunud viljaka liivmulla, millel kasvavad viljakale kasvukohale iseloomulikud taimed.
Lepa perekonna esindajad on üldse tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad metsapuude hulgas. Eestis kasvab looduslikult 2 liiki leppi: hall lepp ja must- e. sanglepp. Mõlemad kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga Frankia tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Seetõttu on leppadele lämmastik suhteliselt hästi kättesaadav ja kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) on lämmastikurikkad. Kui enamusel lehtpuudest liiguvad toitained sh. lämmastik sügisel enne lehtede varisemist puu teistesse osadesse (peamiselt koorde ja võrsetesse), siis lepalehtedes jääb kõrge lämmastikusisaldus peaaegu muutumatuks. Lämmastikurikkad lehed varisevad ja hiljem lagunevad. Lagunemise tulemusena jõuab lämmastik mulda ja selle viljakus tõuseb. Eestis on hinnatud, et 20-aastane lepik võib aastas rikastada mulda umbes 70 kg/ha lämmastikuga, 5 aastane lepik põllumaal umbes 60 kg/ha lämmastikuga. Mujal maailmas on leitud, et seotud lämmastiku kogus võib jääda vahemikku 12-300kg/ha.
Rääkides metsapuude kahjulikust mõjust mullale, tuuakse tavaliselt näiteks kuusikud, kus kuuseokaste aeglase lagunemise tõttu tekib tugev toorhuumuse kiht, muld muutub happelisemaks ja leetub tugevasti. See protsess halvendab ka kuuse enda kasvu. Kuuse juurestik on tavaliselt pinnapealne ja alumistes mullakihtides olevaid toitained ei jõua üldisesse ringkäiku. Siinjuures tuleb arvestada, et puud kujutavad endast ainult üht mulda mõjutavat tegurit ja kuuse halba mõju mullale ei ole õige absolutiseerida. Kui lähedal asuvad lubjarikkad kivimid või on tegemist liikuva alusterohke põhjaveega, ei leetu muld ka kuuse mõjul. Kui mullavesi on hapnikurikas ja sisaldab rohkesti lupja ning kus aluskivim on vähe murenenud ja mineraalained raskesti kättesaadavad, mõjub mulla happesuse tõus ja leetumine hästi: mineraalained lähevad liikuvamasse ja taimede poolt kergemini omastatavasse vormi.
Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Lehisepuistute all on lumikate tüsedam ja veevarud kevadel suuremad, mis on eriti oluline kuivadel muldadel. Lehis annab ohtralt kergesti lagunevat, toitaineterikast varist, mistõttu lehisepuistutes kasvab arvukalt nitrofiilseid taimi.
Kask on samuti mulda parandav puuliik. Kaselehed mineraliseeruvad kiiresti ning sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi , fosfori jt. mineraalaineid. Kaasikutes on mineraalainete ringkäik intensiivsem kui okaspuistutes. Kask kasutab vähem mineraalaineid puidu juurdekasvuks ning annab suure osa mullast võetud mineraalaineid mulda tagasi. See võimaldab tal kasvada suhteliselt kehvadel muldadel. Kasejuured tungivad ka sügavamatesse mullakihtidesse, mis tõmmatakse sellega toitainete ringkäiku. Kui kasejuured on kõdunenud, tungivad neid käike mööda sügavamale kuusejuured. Seega kasega segus moodustub kuusikutes parem huumusevorm ja paraneb kuuse kasv.
Juured
Mets avaldab olulist mõju mullale oma juurestiku kaudu. Metsamullad on võõratult rohkem juurestatud kui põllumullad. Puud võtavad valdava osa toitainetest peente juurte (d