Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale?

Vastus leiad õppematerjalist: Eksami kordamisküsimuste vastused

Kuidas põder metsa puid kahjustab?

Vastus leiad õppematerjalist: Eksami kordamisküsimuste vastused

Eksami kordamisküsimuste vastused (7)

Eesti Maaülikool - Metsandus - Eesti metsad

4 HEA

Esitatud küsimused

Milles seisneb metsa mõju vee pindmisele äravoolule?
Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale?
Kuidas põder metsa puid kahjustab?

Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks.
Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb:
1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega.
2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi.
Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks:
1.) Metsakasvatus – esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse , puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.
2.) Metsakorraldus – esindab ökonoomilist suunda. Tegeleb metsade arvestamise, inventeerimise ja mõõtmisega ning metsadele majanduskavade koostamisega . Siia valdkonda kuuluvad sellised ained nagu metsatakseerimine, kaugseire , geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne.
3.)Metsatööstus – esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb puidu varumise ja töötlemise probleemidega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja saadud puitu töödelda. Peamisteks uurimisobjektideks on mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad . Siia kuuluvad sellised distsipliinid nagu raietöödetehnoloogia, metsakeemia, metsa (puidu) kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.
Oluline on omada õiget ettekujutust metsast , sest enam kui 51% Eestist on kaetud metsaga ja see näitaja suureneb veelgi. Mets on keeruline kooslus, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mis mõjutab metsa kõiki omadusi ja samal ajal mõjutab mets alati ka ümbritsevat keskkonda.
Kõige levinum puuliik Eestis on mänd – 31,3%
II kohal on kask – 31,2%
III kohal kuusk - 17,8% IV kohal hall lepp – V kohal 9,2% haab – 5,7%
Euroopa metsasus 30%
Maailma metsasus 26%
Hoiumetsad – Loodusobjektide hoidmiseks määratud mets kuulub hoiumetsade kategooriasse. Siia kuuluvad reservaadid ja erilist kaitset ning pikaajalist säilitamist vajavad metsad . Neid majandatakse looduskaitse ja teadustöö huvides.
Hoiumetsade majandamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala eeskirjadest.
Tulundusmetsade hulka kuuluvatel puistutel puudub majanduslikku tegevust piirav režiim, nõutav on metsanduslike üldsätete jälgimine. Tulundusmetsade osakaal on meil 74,2 %.
Tulundusmetsade juhtfunktsiooniks on enamikel juhtudel puidu tootmine. Metsakasutus on siin vähem piiratud kui hoiu- ja kaitsemetsades. Lageraielangi laius kõvalehtpuu või okasmetsades ei tohi ületada 100 m ja pindala 5 ha. Pehmelehtpuu puistutes ei tohi laius ületada 150 m ja pindala 7 ha. Turberaielangi pindala ei tohi ületada 10 ha.
Kaitsemetsad - keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellesse kategooriasse kuuluvad peamiselt mulda, vett, asulaid, maastikke ning teisi objekte kaitsvad metsad. Siit tulenevalt kasutatakse neid metsi peamiselt keskkonna kaitseks aga ka puhkeotstarbel. Kaitsemetsad võivad olla näiteks:
*veekaitsemetsad veekogude kaldaaladel
*maastikukaitsemetsad erosiooniohtlikel aladel
*teede äärsed kaitsemetsad
*rohelise vööndi metsad linnade, asulate läheduses jne.
Kaitsemetsade majandamisel ei tohi rajada lageraielanke pindalaga üle 2 ha ning laiusega üle 30m ja turberaielanke pindalaga üle 10 ha.
2003.a. seisuga 25,8 % Eesti metsadest on kaitse- ja hoiumetsad.

Puistu koostisosad, põhimõisted, puude diferenseerumise põhjused puistus ja G.Krafti klassifikatsioon .
Taimevarre ehituses tuleb vahet teha esmase e. primaarse ehituse, nagu see esineb üheaastastel vartel ja teisese e. sekundaarse ehituse vahel, nagu see tekib mitmeaastastes vartes nende iga-aastase paksenemise tagajärjel. Vaatleme varre ehitust lihtsa taimevarre ristlõike abil. Väljast katab vart ühekihiline epidermis. Selle all paikneb parenhüümist ehk põhikoest koosnev esikoor. Esikoorele järgnevad juhtkimbud, millised moodustavad varre põhiosa ja annavad sellele mehhaanilise tugevuse. Enamikul taimedel võime juhtkimpude ehituses eristada kahte osa - säsipoolset e. puiduosa e. ksüleemi ja koorepoolset e. niineosa e. floeemi. Puiduosa koosneb põhiliselt vett juhtivast juhtkoest - trahheedest ja trahheiididest. Neis toimub vee ja lahustunud mineraalainete tõusev vool juurtest assimilatsiooniaparaati. Lisaks esineb siin mehhaanilist tugevust andev kude - puidukiud e. libriform. Veel leidub puiduosas puitunud seintega puiduparenhüümi rakke, millistesse kogunevad talveks säilitusained - tärklis ja mitmesugused rasvad . Kõik puiduosa moodustavate kudede rakud on puitunud rakuseintega. Niineosa olulisemad rakud on sõeltorud, millistes toimub assimilaatide laskuv vool teistesse taimeorganitesse. Sõeltorude kõrval leidub palju väikesemõõtmelisi ja elusaid sõeltoru saaterakke, millised on täidetud protoplasmaga. Niineosas leidub ka mehhaanilist tugevust andvaid niinekiu rakke ja kogu niineosas hajusalt paiknevaid niineparenhüümi rakke. Varre siseosa moodustab põhikoest koosnev säsi koos esisäsikiirtega. Esisäsikiired paiknevad juhtkimpude vahel ja ühendavad tsentraalse säsiosa perifeerse kooreosaga. Säsikiirte ülesanneteks on toitainete transport varre perifeersesse ossa . Säsi ja säsikiirte kude on väiksema tihedusega kui puit.
Säsi on iseloomulik kõikidele puuliikidele. Tavaliselt on säsi ümara kujuga, kuid näiteks tammel on tähtja kujuga, haaval viisnurkne jne. Säsile on tunnuslik hästiarenenud rakuvaheruumide olemasolu. Puittaimedel säsirakud aja jooksul puituvad , surevad ja täituvad õhuga. Säsi välimises osas asuvad rakud on väiksemad ja pikaealisemad. Mõnel puul on tüve ristlõikes näha kaksiksäsi, milline on tavaliselt põhjustatud puidurikkest. Ka ekstsentriline säsi tekib aastarõngaste ebaühtlase paksuskasvu tõttu puutüves ja säsi paikneb eemal puutüve tsentrist. Putukkahjustused põhjustavad mitmetel lehtpuuliikidel (kask, remmelgas, lepp, vaher ) väärsäsi teket. See meenutab värvuselt ja pehmuselt säsi, kuid asub puidus. Säsikiired on iseloomulikud kõikidele puuliikidele, kuid mõnedel liikidel on nad peened - koosnedes mõnedest rakkudereast ja pole palja silmaga märgatavad. Säsikiirte asend ja suurus on mitmetel puuliikidel oluliseks määramistunnuseks. Väga kitsad säsikiired (nähtavad vaid luubiga) on iseloomulikud okaspuudele ja kasele ning haavale . Kitsaste säsikiirtega (nähtavad luubiga , või palja silmaga) on lehtpuudest jalakas , vaher ja pärn. Laiad säsikiired on nähtavad palja silmaga ja need on iseloomulikud näiteks tammele ja pöögile. Väärlaiade säsikiirtega (kitsad säsikiired on koondunud kimpudesse) puit on iseloomulik leppadele, sarapuule ja valgepöögile. Peale esisäsikiirte leidub puittaimede teispuidus säsikiiri, millised ei alga mitte säsist vaid algavad aastarõnga seest. Neid nimetatakse teissäsikiirteks. Ka nemad talitlevad orgaaniliste ainete säilitajana ja transportijana tüve keskosast perifeeses suunas ja vastupidi. Puittaimede puhul huvitab meid eeskätt varre (tüve) teiskasv .
Taimevarre teiskasv seisneb uute kudede tekkimises, mille tagajärjeks on varre jämenemine juhtkimpude mahu suurenemisel . Teiskasv on iseloomulik puitunud kaheidulehelistele õistaimedele ja paljasseemnetaimedele. Teiskasvu põhjustab kambiumi tegevus. Puidu- ja niineosa vahel olev kambium toodab vegetatsiooniperioodil sissepoole vastu puiduosa uusi rakke, millised kasvavad ja millest lõpuks arenevad puiduosale iseloomulikud rakud - trahheed , trahheiidid , puidukiud (libriform) ja puiduparenhüümirakud. Väljapoole vastu niineosa toodab kambium niineosa rakke - sõeltorusid , saaterakke, niinekiude ja niineparenhüümi rakke. Puhkeolekus on kambium tavaliselt ühekihiline ja ta kuulub taimede algkoe ehk meristeemkoe hulka. Kambiumirakud on ristlõikes lamedad, enamasti teritunud tippudega , õhukesekestalised ja üleni protoplasmaga täitunud suuretuumalised rakud.
Puitu, milline tekib kambiumi tegevuse tulemusel nimetatakse teispuiduks. Puutüved koosnevadki põhiliselt teispuidust.
Puutüve ristlõikes vaadeldes näeme, et puidurakkude ehitus ei ole ühesugune, koosnedes üksteist katvatest kontsentrilistest ringidest - aastarõngastest (iga-aastasest juurdekasvust). Aastarõngad (- ringid ) tekivad alljärgnevalt: kevadel pärast puhke -pausi vegetatsiooniperioodi algul toodab kambium rohkesti suuremõõtmelisi trahheede ja trahheiidide rakke, vähem väiksemõõtmelisi puidukiude, mistõttu näib kevadpuit värvuselt heledam. Suve teisel poolel toodab kambium rohkem väiksema läbimõõduga trahheiidirakke ja rohkem ka puidukiude. Kuna rakkude mõõtmed on väiksemad, paiknevad nad tihedamalt ja sügispuit näib tumedamana. Üleminek sügispuidu ja järgmisel kevadel tekkivate suuremõõtmeliste ning heledamate rakkude vahel on kontrastne, seepärast ongi piir aastarõngaste vahel terav ja paljudel puuliikidel üsna selgesti eristatav . Selged on aastarõngad eeskätt piirkondades, kus kliimat iseloomustab suur suviste ja talviste temperatuuride erinevus. Troopikas, kus temperatuur on aastaringselt enam-vähem ühesugune, pole võimalik puidus aastarõngaid peaaegu eristada. Kõige selgemad on aastarõngaste piirjooned okaspuudel.
Lehtpuudest eristuvad puidus aastarõngad hästi rõngassoonelistel puuliikidel. Puidu kevadosa koosneb suure läbimõõduga trahheedest, milline on ristlõikel nähtav selge augukeste reana. Sügiseses puiduosas on arvukamalt puidukiude ja väiksemamõõtmelisi trahheiide, millised on ka mõnevõrra tumedamad. Tüüpilised rõngassoonelised lehtpuuliigid on tamm ja saar. Varjatud rõngassoonelistel liikidel asuvad puidu kevadosas rohkelt suuremõõtmelised trahheiidid, millised puidu sügisosas on väiksemamõõtmelised ja nende vahel asub rohkesti puidukiude. Hajussoonelistel lehtpuudel on aastarõngad üksteisest raskesti eristatavad, kuna sügis- ja kevadpuit erineb üksteisest õige vähe. Hajussoonelised liigid on kask, haab, lepad, remmelgad jne. Mida intensiivsem on jämeduskasv, seda laiemad on aastarõngad (paplid, remmelgad). Aeglasekasvulistel puudel on kitsad aastarõngad ( jugapuu , pukspuu ). Kui suvel ilmad jahenevad võib kambiumi paljunemine peatuda ja temperatuuri tõustes jälle aktiviseeruda. See annab puidu ristlõikes pildi kahest kitsast aastarõngast ühe vegetatsiooniperioodi jooksul.
Vanemate puutüvede ksüleemis saab enamasti eristada kahte osa - sisemine osa on enamasti tihedam, kõvem ja värvuselt tumedam , seda nimetatakse lülipuiduks. Lülipuit ei võta enam osa tõusvate voolude juhtimisest ja sageli on selle trahheed ja trahheiidid ummistunud tüllidega. Tülliks nimetatakse parenhüümirakkude seintes olevate pooride membraani väljasopistisi, millised täidavad aja jooksul kogu raku. Tüllid hakkavad tekkima juba siis, kui mahlade vool lõpeb ja rakud jäävad tühjaks. Lõpuks surevad ka parenhüümirakud, kuid enne surma valmistavad nad säilitusaineist mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid, eriti parkaineid . Parkained kaitsevad puitu lagunemise eest ja annavad kogu puiduosale tumedama värvuse. Mida rohkem sisaldab puit parkaineid ja mida tumedam on tema lülipuit, seda väärtuslikum puuliik on. Näiteks tammel on lülipuit pruun, eebenipuul peaaegu must. Mitmetel puuliikidel nagu remmelgad ei teki lülipuidus parkaineid ja seetõttu on nad ka vastuvõtlikud puitulagundavatele seentele. Seente toimel on vanade remmelgate tüved tihti seest tühjaks mädanenud. Peale parkainete võib mõnede puittaimede lülipuit sisaldada ka mineraalaineid nt. räni. Ränistunud puit on väga vastupidav ja ei mädane vees. Selliseks näiteks on Malaisias kasvav suur tiikpuu (Tectona grandis), mida hinnatakse väga laevaehituses. Ka meie raagremmelgal sisaldub vanas eas puidus üsna palju räni - puud lõigates nüristub saekett. Tüüpilised lülipuidulised puud on mänd, lehis, jugapuu, kadakas , tamm jt. Kui lülipuidus ei teki parkaineid ja nende rakud jäävad valgeks nagu maltspuidulgi, nimetatakse taolisi värvitu lülipuiduga puuliike küpspuidulisteks. Tüüpiline küpspuiduline puuliik on kuusk, samuti pöök ja pärn. Nende liikide lülipuidu niiskusesisaldus on väiksem kui maltspuidul. Mõnedel lehtpuudel ( kasel , haaval, vahtral) esineb väärlülipuit. See on iseloomulik vanematele puudele ja tegemist on seenhaigustest põhjustatud puidurikkega. Kasel on see pruuni, haaval punakaspruuni värvusega. Maltspuit on puiduosa välimine heledama värvusega osa, milline talitleb vee ja mineraalsoolade transpordikoena ja orgaaniliste ainete säilituskoena. Maltspuidu osakaal on puutüves väga muutlik , haarates enese alla tavaliselt 2 kuni 40 aastarõngast. Tüüpilised maltspuidulised puuliigid on meie lehtpuud : kask, haab ja lepad. Neil võib esineda ka nn. sisemist maltspuitu, milline on enamasti põhjustatud seenhaigustest või külmast.

Puistu fotosüntees ja seda mõjutavad tegurid. Albeedo .Valgusnõudlikud ja varjutaluvad puuliigid.
Orgaanilise aine valmistamiseks peavad taimed peale materjali (süsihappegaas, vesi ja mineraalained ) saama ka energiat - päikeseenergiat. Päikeseenergia abil toodab orgaanilist ainet klorofüll. Fotosünteesi intensiivus oleneb valguse intensiivsusest. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed:

valgustaimedeks;

varjutaimedeks.
Varjutaimedel on klorofüllisisaldus suurem kui valgustaimedel. Erinevate valgustingimustega on kohanenud ka ühe ja sellesama puu lehed. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2 korda suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel. Teatud valgustatuseni puittaimede fotosüntees intensiivistub:
varjutaimed küllastuvad valgusest umbes 1/4 päikese täisvalguse juures,
valgustaimed umbes 1/2 täisvalguse juures.
Fotosünteesi intensiivus on allajäänud puudel puistus suurem kui valitsevatel puudel.
Valitsevate puude suurem produktsioon on tingitud nende suuremast lehtede massist.
Puude juurdekasv oleneb kolmest põhitegurist:
1) fotosünteesi intensiivsusest, 2) lehtede pinnast 3) fotosünteesi kestusest
Näiteks: Kuigi kuusel toimub fotosüntees umbes 5 korda väiksema intensiivsusega kui kasel, on nende kuivaine juurdekasv peaaegu võrdne. See on tingitud kuuseokaste palju suuremast assimilatsioonipinnast ja pikemast vegetatsiooniperioodist.
Lähtudes valguse suunast metsas, koostas I. Wiesner (1907) järgmise klassifikatsiooni:
1) ülemine valgus: langeb võradele ülalt;
2) külgmine valgus: langeb vertikaalpinnale (metsa servas kasvavale puule küljelt);
3) läbitunginud valgus: tungib läbi võrade;
4) alumine valgus: peegeldub vee- või maapinnalt;
Aluspinnale või esemele jõudnud valgusest osa neeldub, osa peegeldub tagasi.
Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse a l b e e d o ks.
Albeedo sõltub pinna iseloomust, päikese kõrgusest jt. teguritest.
Näiteks kuiv muld peegeldab tagasi 18...24 %, märg muld 11...16 %, liiv 18...40 %, lumi 30...95 % temale langevast valgusest.
Taimkatte albeedo oleneb liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30 %, kuusik 18 %, põllukultuurid 10...35 %.
Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks osaks:
¤ neeldub võrades
¤ tungib võradest läbi.
Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab).
Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg , jugapuu, pärn, pöök).
Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad ( sanglepp , hall lepp, toomingas )
Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt:

lehis 7. hall lepp 13. kuusk

arukask 8. sanglepp 14. pöök

mänd 9. jalakalised 15. nulg

haab 10. vaher 16. jugapuu

tamm 11. pärn

saar 12. valgepöök
Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel on arvestatud järgmisi välistunnuseid:
1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega) mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala.
Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta - puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50...1/60, viletsal mullal - 1/18...1/32.
2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel.
3. P u i s t u t i h e d u s ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul väiksem.
4. J ä r e l k a s v u a r e n g p u i s t u a l l. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad need kiiresti. Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega.
Puuliikide valgusnõudlikkuse skaalasid on antud paljude teadlaste poolt ja üldjoontes on nad sarnased, kuid on ka erinevusi.
Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest , kasvukohast jt. teguritest. Näiteks h. saar kannatab 10...15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju .
Valgustingimused metsas on teistsugused kui lagedal. Teatavasti peegeldub võradelt 20...30 % neile langenud valgusest, ülejäänud neeldub.
Võrasid läbiva valguse hulk oleneb puuliigist, puistu tihedusest, Päikese kõrgusest, aastaajast (lehtimisega tungib võradest läbi 6...7 korda vähem kiirgust).
Mida kõrgemal on Päike, seda enam kiirgust tungib läbi võrade. Tihedates kuusikutes - 2...6 %, männi-, haava- ja kasepuistutes 10...40 %.
Erinevates valgustingimustes kasvanud lehed (okkad) jaotatakse kolme tüüpi:
valgus-, poolvarju- ja varjulehed.
I ja II klassi puudel on varjulehed võra sees ja alumises osas,
III klassi puudel on ainult poolvarju- ja varjulehed. Liitunud puistus järelkasvul on sageli ainult varjulehed, mis ei suuda toota küllaldaselt orgaanilist ainet iseenda tarvis.
Valguse koostis oleneb võrade liitusest. Mida tihedam on puistu, seda enam muutub valguse koostis: hajuvalguses suureneb roheliste ja siniste kiirte osakaal. Kohtades, kus valitseb otsevalgus, valguse koostis metsas oluliselt ei muutu.
Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber valgusokasteks.
Alustaimestik koosneb varjutaluvatest liikidest, mis peale lageraiet tavaliselt hävivad. Mõne aastaga kattub raiesmik valgusnõudlike liikidega. Noorendiku liitudes valgusnõudlikud taimed järk-järgult hävivad ja asenduvad varjutaluvatega. Tihedates puistutes on sageli ainult samblikud või maapind on kaetud metsavarise ning -kõduga.
Mõõduka valguse korral on metsavarise ja -kõdu lagunemine mikroorganismide tegevuse tõttu soodne ja orgaanilist ainet ei kuhju. Liiga tugeva valguse korral hakkavad kasvama kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega.

Puittaimede soojanõudlus ja äärmustemperatuuridest põhjustatud kahjustused puudel.
Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist. Igal juhul peab see olema kõrgem kui 0º C.
Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele
Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks haab ja lepp õitsevad aprillis, kui keskmine temperatuur on 2º C. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2...3º C ja mulla temperatuur 0,1...0,2º C. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui temperatuur on vaevalt üle 0º C. Nii võib idanevaid vahtraseemneid näha juba sulaval lumel . Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema aga +5º C juures ja maksimaalne idanemistemperatuur on umbes 35º C. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist. Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.
Temperatuuri mõju fotosünteesile seisneb selles, et kõrgema temperatuuri korral tungib CO2 kergemini läbi protoplasma ja fotosüntees intensiivistub, samuti suureneb transpiratsioon .
Temperatuuri, millest madalamal fotosüntees lakkab, nimetatakse minimaalseks ja temperatuuri, millest kõrgemal fotosüntees enam ei toimu, maksimaalseks temperatuuriks.
Temperatuuri, mis põhjustab taimedel tagasipöördumatuid kahjustusi, nimetatakse kriitiliseks temperatuuriks. Bioloogiliseks miinimumtemperatuuriks nimetatakse temperatuuri, millest alates taimel toimub vegetatsioon teatud arengufaasis. Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0...40 (50)º C, kusjuures optimaalne on enamasti 15...25º C. Optimumtemperatuur oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel aga sellel temperatuuril assimilatsioon peaaegu lakkab. Kõrgmägedes on temperatuuri optimum kuni 3º C madalam kui tasandikel.
Vegetatsiooniperioodiks võetakse tavaliselt aeg, mil õhutemperatuur on keskmiselt üle +10º C, mõnede autorite järgi üle +5º C. On tehtud ka ettepanekuid võtta vegetatsiooniperioodiks aeg, mil ööpäeva keskmine temperatuur on üle 0º C.
Puittaimede kindlustatust soojusega iseloomustatakse ööpäevaste keskmiste temperatuuride summaga . Kasutatakse näiteks positiivsete temperatuuride summat (temperatuuride summa päevade kohta, mil temperatuur on üle 0º C), aktiivsete temperatuuride summat (üle 5º C) ja aktiivsete temperatuuride summat kitsamas mõttes (üle 10º C). Et aktiivne vegetatsioon toimub enamasti temperatuuril üle 10º C, siis nimetatakse nende temperatuuride summat G. Seljaninovi järgi aktiivseks temperatuuride summaks kitsamas mõttes.
Fotosünteesiks kulutab mets 2...3 ja transpiratsiooniks 1,4...1,5 korda rohkem kiirgust, kui kulutavad rohttaimedega kaetud alad. Vähem kulub metsas energiat füüsikalisele auramisele ja turbulentsele soojusvahetusele. Seega kasutab mets soojusenergiat ratsionaalsemalt kui rohttaimestik .
Puittaimede soojanõudlikkuse määramiseks on neid püütud kasvatada erinevates temperatuuritingimustes, kuid puuliikide pika kasvuperioodi ja suurte mõõtmete tõttu on see üsna raske. Hinnatavaid andmeid liikide soojanõudlikkuse kohta annavad temperatuuritingimustega seostatud fenoloogilised vaatlused looduses. Soojanõudlikkuse ja külmakindluse üle saab otsustada ka liikide geograafilise leviku järgi.
Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:
I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust -35...50 ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi.
Kääbus seedermänd, dauuria, siberi ja vene lehis, madal- ja vaevakask , soo- ja arukask, roomav ja harilik kadakas, harilik mänd ja siberi seedermänd, hall lepp, harilik ja siberi kuusk, harilik haab, siberi nulg.
II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -35 C: har. pihlakas , har. toomingas, sanglepp, har. ja punane tamm, har. pärn, har. ja tatari vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, h. sarapuu, torkav ja kanada kuusk, euroopa ja kuriili lehis, h. ebatsuuga , har. elupuu , hõbehaab, hall ja mandzuuria pähklipuu.
III - soojanõudlikud, mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -25 C: har. robiinia e. valge ebaakaatsia, h. valgepöök, har. pöök, põldjalakas, põldvaher, mägivaher, kreeka pähklipuu, har. jugapuu, kaukaasia nulg.
IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust -10...-15 C: euroopa kastanipuu, plataaniliigid, tulbipuu, ranniksekvoia, mammutipuu, har. pukspuu, küpressiliigid.

V Troopikaliigid

Äärmustemperatuuride mõju metsale
Metsakasvatuses omavad tähtsust järgmised äärmustemperatuurid: madalad (alla 0º C) vegetatsiooniperioodil ja väga kõrged temperatuurid vegetatsiooniperioodil ning tugevad talvekülmad.
Meie metsi moodustavad puuliigid on enamasti talvekindlad ja tavalised talved neid ei kahjusta. Puittaimede talvekindlus oleneb liigi omadustest, taimede vanusest ja keskkonnatingimustest, eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterezìimist ning mulla omadustest. Talvekindluse omandavad puittaimed sügisel ja talve algul, mil nende elutegevus kohaneb kasvuperioodilt ümber talvetingimustele.
Enne talve läbivad võrsed mitu arengufaasi. Esialgu on nad puitumata, rakud nõrgalt diferentseerunud ja varuained neisse ei kogune. Järgmises faasis on rakud poolpuitunud, nad diferentseeruvad ja neisse hakkab kogunema varuaineid. Pärast seda võrsed puituvad ja muutuvad talvekindlaks. Puittaimedel on oluline lõpetada kasv õigel ajal, sest mida pikem on varuainete kogumise periood, seda talvekindlamad on võrsed. Talveks valmistumine algab kasvu lõppedes ja kestab lehtede varisemiseni. Kui temperatuur langeb alla 5º C, hakkab tärklis rakkudes muutuma suhkruks. See faas kulgeb intensiivselt, kui ilmad on kuivad ja päikesepaistelised. Pärast lehtede varisemist jätkub tärklise muutumine suhkruks ja tõuseb rakumahla kontsentratsioon. Suhkur, õlid ja parkained hoiavad ära protoplasma kalgendumise madalal temperatuuril ja suurendavad selle veehoidevõimet. Vaba vee hulk väheneb ja puu jääb puhkeolekusse.
Puittaimede talveks ettevalmistumisele avaldavad välistingimustest mõju õhu ja mulla temperatuur, niiskus ja päikesekiirgus. Eriti oluline on mulla optimaalne veevaru suvel ja sügisel, sest see soodustab suvel puude arengut ja kasvu. Sügisene varu soodustab eriti juurte ettevalmistumist talveks, sest juurte elutegevus kestab mulla külmumiseni.
Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid talvekahjustusi: ärakülmumine ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel.
Ära võivad külmuda talvel, eriti kui ettevalmistusperiood on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel - 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. 1939/40. a. külmad kahjustasid meil kohalikest liikidest saart , kuuske ja kohati sangleppa. Kahjustatud said puud, mille juurestik oli pindmine ja juurdekasv eelmise suve põua tõttu nõrk. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed.
Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemuse puit. Madala temperatuuriga puit tõmbub kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad tangentsiaalpinged, mis põhjustavad tüvedes pikilõhede nn. külmalõhede tekkimise. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel - tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu moodustab kalluse nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks.
Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september). Külma tekkimise viisi järgi jaotatakse nad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivsed öökülmad on tingitud mujalt sissetunginud külmadest õhumassidest ning võivad püsida suhteliselt pikka aega ja üsna suurel alal. Radiatsiooniline külm tekib selgetel vaiksetel öödel. Maapinnalt ja taimedelt kiirgub siis intensiivselt soojust, mille tagajärjel pinnalähedase õhukihi temperatuur tugevasti langeb. Selline külm esineb tavaliselt varahommikul lühikest aega, harilikult väiksesel alal, kus tingimused temperatuuri langemiseks on soodsad. Sageli esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused segakülmad on kõige ohtlikumad , sest temperatuur võib siis langeda väga madalale.
Külmade tekkimine oleneb ka pilvisusest, õhuniiskusest ja tuulest . Pilved takistavad soojuse kiirgumist ja seega väheneb külma tekkimise oht; samalaadselt mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri.
Tugevalt mõjutab külmade tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja seega raskem ning valgub reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.
Hiliskülmakahjustuse suurus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C.
Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, pärinevatele eksootidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda. Võrsete mittepuitumist soodustab pikk ja soe sügis ning kahjustused on suuremad kui sügisesed ja ka talvekülmad saabuvad järsku.
Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk - kohrutus : Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale ja nõrgad juured võivad katkeda. Külmakorhutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1...2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Kahjustus on väiksem, kui maapind on kaetud rohttaimedega.
Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad.
Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad.
Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüvel tõuseb kõrgele. Kambium sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud koht võib kujuneda ka nakkuskoldeks seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid .

Metsa ja vee vastastikused suhted. Veebilanss .
Puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Tavaliselt on kevadel mullas lumevett küllaldaselt ja niiskuse defitsiiti ei teki, pealegi ei ole lehtede veevajadus siis veel maksimaalne. Juunis-juulis pidurdab sademete puudumine sageli tugevalt kasvu, sest sel perioodil lähevad assimilaadid peamiselt jooksva aasta juurdekasvuks. Kuigi välised tundemärgid veepuudust ei näita, väheneb õhulõhede sulgumise tõttu produktsioon ja mõnenädalane suvine põuaperiood põhjustab nii kõrguse kui ka diameetri juurdekasvu langust. Põua tagajärjel hukkuvad ka peenemad juured ja mükoriisa, mis alandab juurdekasvu järgmistelgi aastatel. Veepuuduse korral jäävad okkad lühemaks ja väheneb lehtede pind, mis omakorda vähendab assimilaatide hulka ja juurdekasvu ka põuale järgneval aastal.
Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub või nad hukkuvad. Juurte aktiivsuse vähenemine põhjustab transpiratsiooni langust ja toitainete neeldumise vähenemist. Vastupidavus liigniiskusele oleneb puuliigist. Tugevale hapnikuvaegusele on vastupidav mänd. Liigniisketel aladel võivad kasvada ka sookask ja sanglepp, kuid viimane üksnes kohtades, kus vesi on liikuv ja hapnikurikas.
Sademetel on taimedele ka teistsugune mõju.
Lumi võib põhjustada puude kahjustusi. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Eriti suured võivad olla kahjustused latiealises puistus (20...40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peened. Eriti ohtlik on, kui seesugune puistu on tugevalt harvendatud. Kahjustatakse tavaliselt okaspuid (eriti mändi). Lehtpuude kahjustused on suured siis, kui puud on lehes. Kahjustusi võib esineda ka vanematel puudel; neil murdub tavaliselt latv.
Taimed saavad niiskust peamiselt sademetest. Sademete hulk Eestis on 500...700 mm aastas. Sellest langeb soojal aastaajal 350...500 mm ja külmal aastaajal 150...200 mm. Mitte kõik sademed ei tungi mulda; osa neist aurub tagasi atmosfääri ja osa voolab ära mööda maapinda. Aurunud sademete keskmine aasta summa on meil 300...350 mm. Kõige sademetevaesemad on mai ja juuni, kõige sademeterikkamad juuli ja oktoober. Niiskusega varustatus oleneb ka mulla lõimisest ja struktuurist. Kergetel liivmuldadel ja õhukestel rähkmuldadel kannatavad meil metsad niiskusepuuduse all, rasketel muldadel ja reljeefi madalamatel osadel kannatavad puistud seevastu liigniiskuse all.
Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste järele võib puittaimi jaotada:
1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel kasvukohtadel. Nende lehed on harilikult õhukesed. Sellesse rühma kuuluvad sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. „luhasaar“, madal kask, vaevakask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.);
2) mesofüüdid - kasvavad parasniisketel kasvukohtadel.
Nad ei talu tavaliselt liigset niiskust, sest kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga kahjustab neid põud. Neil puuduvad kasvukohast tingitud silmatorkavad morfoloogilised iseärasused. Siia kuulub suurem osa metsapuid ja -põõsaid (Ta, Va, Ja, Pä, Hb, arukask, sarapuu, Ku, Nu, Ts., Lh)
3) kserofüüdid - on kohastunud mulla ja õhu kestva kuivusega - harilik mänd (on üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), mägimänd, kadakad , hõbepuu, aprikoos , saksauul. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur , osal liikidel on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett. Kserofüüdid on hästi kohastunud - nad on suutelised reguleerima auramist, veekaotuse järel taastavad kiiresti turgori , nende rakumahla osmootne rõhk on kõrge, rakuplasma on väga kuumakindel. jne. Nad lepivad ajutise liigkuivusega. Ka on nad harilikult väiksema nõudlikkusega toiteelementide suhtes, kasvavad peamiselt ekstreemsetes kasvukohtades (stepis, kõrbes, kaljudel, liivikuil). Metsa mõjust sademetele võime teha järgmised järeldused:
1. Mets suurendab nii langevate kui ka seal kujunevate sademete hulka.
2. Mets mõjutab tunduvalt mulda tungivate sademete hulka.
3. Mida tihedam on puistu, seda vähem sademeid jõuab muudes võrdsetes tingimustes maapinnani.
4. Mulda jõudvate sademete hulk väheneb puistu teatud vanuseni, mil liitus on maksimaalne, pärast seda mulda jõudvate sademete hulk suureneb.
5. Mida intensiivsem on sadu, seda enam sademeid jõuab mulda.
6. Mets avaldab tugevat mõju lumikatte tüsedusele ja lume sulamisele, kusjuures metsa mõjul väheneb mööda maapinda äravoolava vee hulk kevadel.
Mõjutades sademete hulka ning jaotust, avaldab mets suurt mõju kogu maa-ala veereziimile. Mets stabiliseerib piirkonna veebilanssi, seda eriti kevadel lume sulamise perioodil.
Pindmine äravool
Osa sademeveest, mis ei auru ega imbu mulda, voolab ära mööda maapinda. Äravoolu iseloomustatakse pindmise äravoolu teguriga , s.o. äravoolu ja sademete hulga suhtega mingil ajavahemikul. Pindmise äravoolu tegur oleneb mulla struktuurist, lõimisest, maapinna kaldest, takistustest maapinnal, mullapinna seisukorrast, taimestikust , saju intensiivsusest, sademete hulgast, ilmastikust ning nende ja paljude teiste tingimuste koosmõjust.
Eriti tugev on pindmine äravool kevadel lume sulamise ajal juhul, kui muld on külmunud. Kiilasjääga kaetud külmunud maapinnalt võib kogu lumevesi ära voolata. Mida raskem on mulla lõimis ja halvem mulla struktuur, seda enam voolab vett ära. Tugevate sademete korral on äravool intensiivsem.
Metsa raiumise tagajärjel suureneb pindmine äravool värskel raiestikul. Aastate jooksul kattub raiestik rohttaimedega, tekib uuendus ning pindmine äravool väheneb uuesti. Äravoolutegurile avaldab tugevat mõju maapinna lang: mida järsem on nõlv, seda enam sademeid valgub mööda maapinda ära.
Milles seisneb metsa mõju vee pindmisele äravoolule? Äravoolu vähendavat mõju võib seletada järgmiselt.
1. Metsataimestik avaldab vee voolule mehaanilist takistust, mistõttu voolu kiirus väheneb ja vesi saab imbuda mulda. Mets vähendab ka tuule kiirust ja takistab sellega lume ärapuhumist.
2. Metsakõdu ja -muld on suurema veemahutavusega, muld on struktuursem, rohkete pooride ja käikudega ning laseb seega vett hästi läbi, mistõttu sulamis- ja sademeteveed imbuvad kergemini mulda, kus nad suurendavad mulla niiskust, kuluvad transpiratsioonile ja füüsikalisele aurumisele ning lähevad põhjavee täienduseks.
3. Lumi sulab metsas aeglaselt, metsata aladega võrreldes keskmiselt 10...14 päeva kauem.
4. Sammalkattest, kõdust ja kohevast tingituna külmub metsaalune muld tunduvalt vähem ja sulab kevadel kiiremini kui metsata alal. Tüvede ümbert sulab tüvede soojuskiirguse tõttu lumi ja maapind juba enne üldist lume sulamist, seega saab lumevesi kergesti mulda imbuda.
Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat mõju erosioonile.
Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemaid osakesi ja mullas olevaid mineraalaineid, mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Suured veehulgad uuristavad mulda uhtevagusid. Reljeefi kõrgematelt osadelt kandub seetõttu mulda ära, mille tagajärjel kujunevad väheviljakad erodeerunud mullad . Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või jõgedesse. Seda ära hoida aitab kõige paremini mets. Erosiooniohtlikel aladel tuleb nõlvad ja veelahkmed metsastada ja seal kasvavaid metsi säilitada pinnasekaitsemetsadena, kus lageraied on harilikult keelatud.
Metsad mõjutavad tugevasti ka jõgede veereziimi. Metsade mõjul äravool jõgedes ühtlustub, nad vähendavad äravoolu kevadel ja suurendavad seda madalveeperioodil. See on väga tähtis, sest kevadised üleujutused võivad tekitada olulist kahju.

Aurumine

Mets ja evapotranspiratsioon

Evapotranspiratsioon koosneb kolmest komponendist :
a) aurumine taimedelt,
b) aurumine maapinnalt ja
c) transpiratsioon.
Evapotranspiratsioon oleneb puistu iseloomust: puuliigist, metsatüübist, boniteedist, vanusest ja ilmastikutingimustest: temperatuur, sademed, tuul. Aurumine sõltub suurel määral temperatuurist, õhuniiskusest ja tuule kiirusest. Kõikidele neile teguritele avaldab mets tugevat mõju. Madala suvise temperatuuri ja õhu vähese liikumise tõttu suureneb metsaõhu niiskus. Nõrga õhuvahetuse tõttu suureneb mõningal määral metsaõhu absoluutne niiskus. Madala temperatuuri ja kõrge absoluutse niiskuse tõttu suureneb tunduvalt suhteline õhuniiskus: erinevus võrreldes metsata alaga ulatub sageli 10...12%-ni, mõnikord isegi 20...25%-ni. Näiteks P. Pogrebnjaki (1968) andmetel oli kell 13 metsaõhk võrreldes avamaaga augustis niiskem 15...17%, juunis-juulis 20...22,5%, mõnel päeval isegi üle 40%. Auru kondenseerumise tagajärjel suureneb metsas sademete hulk (3...6% võrreldes sademetega lagedal).Vastavalt suhtelise õhuniiskuse tõusule väheneb küllastusvajak. Seega vähendab metsaõhu suurem niiskus aurumist. Nagu on näidanud mitmed vaatlused, on aurumine veepinnalt metsa all 2...3 korda väiksem kui metsata alal. Metsa mõju aurumisele ulatub ka metsaga piirnevatele põldudele ja teistele metsata aladele , kus tuule kiirus metsa mõjul väheneb.
Et tingimusi, mis mõjutavad aurumist mullas, on rohkesti, siis on ka metsa mõju aurumisele mitmesugune. Olenevalt puistust, mullast ja hüdrometeoroloogilistest tingimustest vähendab mets aurumist mullast avamaaga võrreldes 2...9 korda.
Transpiratsiooniks nimetatakse vee aurumist taimedest nende maapealsete osade (puudel peamiselt lehtede ja okaste ) kaudu.
Transpiratsioon on taime tähtsamaid funktsioone, mis on seotud tema toitumisega, kasvuga, turgori säilitamisega rakkudes, soojusreziimi reguleerimisega. Transpireeritav vesi aurub peamiselt lehtedes olevate õhulõhede kaudu. Kui mullas on vett vajaka ja veevaru lehtedes intensiivse transpiratsiooni tõttu kahaneb, väheneb sulgrakkude turgor ja õhulõhed sulguvad. Õhulõhede sulgudes fotosüntees lakkab, sest süsihappegaas ei pääse lehtedesse. Selle tagajärjel kasvavad puud vähe või ei kasva üldse, sest kutikulaarne transpiratsioon on puittaimedel väga väike.
Transpiratsioon oleneb ka ühel ja samal liigil väga erinevatest teguritest, nii et kindlat suurust sellel ei ole. Peale puuliigi sõltub transpiratsioon kliimast , ilmastikutingimustest, mulla omadustest, taime arengufaasist (vanusest) ja üldisest seisukorrast.
Reeglina on varjutaluvatel liikidel transpiratsioon nõrgem kui valgusenõudlikel liikidel, okaspuudel nõrgem kui lehtpuudel. Rohttaimedel on transpiratsioon enamasti intensiivsem kui puittaimedel. Transpiratsioon puude vananedes nõrgeneb tunduvalt.
Mets ja põhjavesi
Põhjaveeks nimetatakse vaba vett, mis asub maakoore ülemise osa kivimite ja setete poorides, lõhedes ja teistes tühemetes. Ta moodustub maasse imbuvaist sademetest ja pinnaveest , samuti kivimites olevast ning magmast eralduvast veeaurust ( juveniilne vesi). Põhjavesi liigub raskusjõu mõjul jõgedesse, järvedesse ja meredesse. Põhjavee liikumine on tavaliselt aeglane: kruusas ja liivas on liikumiskiirus harilikult kuni 10 m ööpäevas.
Sademete imbumist põhjavette läbi aeratsioonivööndi nimetatakse infiltratsiooniks. Põhjavee pinnalt tõuseb vesi kapillaarselt ja moodustub kapillaarvöönd. Kapillaartõusu kõrgus on seda suurem, mida peenemad on poorid. Jämedateralisel liival on see vaid 2...3 cm, peeneteralisel liival kuni 120 cm, saviliival 120...350 cm, savil 650...1200 cm.
Kui põhjavesi asub sügaval ja puud transpiratsiooniks põhjavett otseselt ei kasuta, võib metsa mõjul põhjaveetase tõusta (pindmine äravool väheneb ja infiltratsioon suureneb). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul suureneb pinnase filtratsioonimoodul (rasked mullad). Liivmuldade läbilaskevõime on ka mittemetsamaadel suur ja metsa mõju põhjaveele seetõttu väike. Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets tunduvalt põhjaveetaset, kusjuures määrav on nii metsa transpiratsioon, kui ka asjaolu, et metsa mõjul suureneb põhjavee liikuvus.
Veebilanss
Veebilansi all mõeldakse sademete jaotumist mitmesuguste kululiikide järgi, nagu aurumine, äravool, transpiratsioon jne. Lihtsa niiskusbilansi valem akadeemik T.Võssotski järgi:
S = A + F + T+ U, kus
S – sademed A - pindmine äravool F - maasisene äravool U – aurumine T - transpiratsioon
Tavaliselt jaotatakse ka füüsikaline aurumine osadeks: aurumine võradelt ja aurumine maa- ning rohttaimede pinnalt. Üldisel kujul näeb veebilansi valem välja niisugune: S = A + F + T+ Uv + UM + I, kus
S - sademed
A - sademed, mis voolavad ära mööda maapinda (pindmine äravool)
F - vesi, mis valgub sügavale maapinda (infiltratsioon) ja voolab ära põhjaveena või valgub veel sügavamale (juveniilvesi)
T - taimede poolt transpiratsiooniks kasutatud vesi
Uv -sademed, mis jäävad puuvõradele ja auruvad sealt tagasi
UM - aurumine maapinnalt ja metsa alustaimestikult
I - vesi, mis läheb taimede juurdekasvuks (kudede ehituseks)
Koguaurumist Uv + UM + T nimetatakse evapotranspiratsiooniks.
Kui mulla veebilanss on positiivne, on muld vaadeldaval ajavahemikul muutunud niiskemaks, kui aga lahkunud vee hulk on suurem kui juurdetulnud vee hulk, on muld muutunud kuivemaks.
Kui veebilanss on pikemat aega positiivne, hakkab liigniiskus metsa kasvu pidurdama ja tekib soostumine .
Maakoha veebilansist oleneb metsa kasv, kusjuures ka mets ise avaldab veebilansile olulist mõju.

CO2 sisaldus atmosfääris ja selle tähtsus puudele. Mets ja tuul.
Metsaõhu süsihappegaasisisaldus
Metsakasvatuse seisukohalt pakub kõige enam huvi õhu koostises olev süsihappegaas. Õhu süsihappegaasi sisaldusest oleneb suuresti puistute tootlikkus . 1 tonni puidu ja lehtede produtseerimiseks kulub 1,72...1,84 tonni CO2. Selleks, et saada 1 kg CO2-te kasutab puu 21 m3 õhku. Üks hektar laialehist metsa neelab päikesepaistelise päeva jooksul 200-280 kg CO2-te ja eritab õhku 180-220 kg hapnikku. Mitmed uuringud on näidanud, et CO2 sisalduse suurenedes õhus kahe- või kolmekordseks suureneb ka assimilaatide hulk kaks või kolm korda. Kui USA-s tehtud katsetes kasvatati valge männi seemikuid õhus, kus CO2-sisaldus oli 0,1% ületasid seemikud 4 kuu jooksul kontrolltaimi oma mõõtmetelt (kõrgus, juurekaela ja võradiameeter) enam kui kaks korda. Enamikul taimedel intensiivistub fotosüntees, kui suurendada CO2-sisaldust 30 korda (1%). Väga suur CO2 sisaldus põhjustab taimedel mürgitust ja fotosünteesi langust.
Tänapäeva uurimused näitavad, et viimaste kümnendite jooksul on metsade keskmine juurdekasv tõusnud. Seda seostatakse tööstuse arengust tingitud CO2 kontsentratsiooni tõusuga.
Peale gaaside leidub õhus alati veeauru. Mida kõrgem on õhu temperatuur, seda enam suudab ta veeauru vastu võtta. Tahketest osadest leidub õhus alati tolmu, taimede õietolmu, seeneoseid, põlemisprotsesside jääke ( tahm , tuhk). Rikkalikult on tahkeid osi suurlinnade atmosfääris.
Metsaõhu CO2-sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku peamiselt orgaanilise aine lagunemisel ja teiselt poolt selle tarbimisest fotosünteesil. Mida kõrgem on puistu boniteet , seda enam kasutab ta süsihappegaasi ja eritab õhku hapnikku. Süsihappegaasisisalduse ja seda mõjutavate tegurid on olulised, sest neist oleneb suurel määral metsade tootlikkus.
Õhu CO2-sisaldus metsata alal muutub vähe, sest õhk on siin liikuv ja erinevad õhukihid segunevad kiiresti. Öösel on õhk enamasti CO2-rikkam, sest puudub assimilatsioon. Suvel on õhus CO2 vähem kui kevadel ja sügisel.
Metsaõhus on süsihappegaasi kõige enam maapinnalähedastes õhukihtides, tublisti vähem aga võrade alumisel piiril . CO2-sisaldus ja selle muutus õhus oleneb mullastikust (orgaanilise aine lagunemise tingimustest), ilmastikust, aastaajast, kellaajast, puistu koosseisust, vanusest, boniteedist ja liitusest. Metsaõhk on kõige süsihappegaasi rikkam kevadel ja sügisel, kui tingimused CO2 eritumiseks mullast on soodsad (küllalt niiskust ja soodne temperatuur), kuid fotosüntees ei ole veel (enam) maksimaalne. Kõige vähem on CO2 -te keskpäeval, kõige rohkem varahommikul. Mida tootlikum on puistu, seda suuremad on muutused õhu CO2-sisalduses nii kõrguse, aastaaja kui ka kellaaja järgi. Neid seaduspärasusi võib tugevalt mõjutada ja muuta ilmastik. Külmade ja sajuste ilmade korral võib CO2-sisaldus ka keskpäeval suureneda.
Kõrgema täiusega puistutes sisaldab metsaalune õhk rohkem CO2 kui hõredates puistutes, kus õhk liigub rohkem. Ka on juurte hingamine tihedates ja eriti noortes puistutes intensiivsem ning õhku eritatakse rohkem süsihappegaasi.
Maapinnalähedastes õhukihtides on lehtpuupuistutes CO2-sisaldus suurem kui okaspuupuistutes, sest lehtpuude kõdu laguneb kiiremini.
Mets ja tuul
Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab tugevasti puittaimede assimilatsiooni . Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO2- vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon intensiivistub. Täieliku tuulevaikusega võrreldes intensiivistub assimilatsioon õhu liikumiskiiruse suurenedes esialgu tublisti, tuule kiiruse edasisel suurenemisel aga aeglustub taas. Assimilatsioon suureneb tuule kiiruseni 1,7 m/s. Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest : mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu liikumine.
Tuul avaldab tugevat mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule kiirus 0,2...0,3 m/s suurendab transpiratsiooni tuulevaikusega võrreldes ligikaudu 3 korda. Transpiratsiooni intensiivistudes suureneb ka mullast omastatavate toitainete hulk, mis omakorda kiirendab assimilatsiooni. Tugev tuul suurendab liigset aurumist lehtedest ja võib niiskusepuuduse korral põhjustada taimede närbumist. Seda võib tähendada kuivade ilmade korral eeskätt tõusmete ja järelkasvu puhul raiestikel.
Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid (anemofiilia): mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel, kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (pappel, kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).
Tuulest oleneb mitmete seenhaiguste ja putukkahjurite levik. Seisev ja niiske õhk soodustab paljude roosteseente, nagu pudetõve, pigirooste jt. levikut. Igasugune tuul soodustab metsatulekahjude levikut. Tugev tuul põhjustab ka pinnatule üleminekut ladvatuleks.
Puud alluvad oma pika eluea jooksul pidevalt tuule toimele ja tuule mõjul kujuneb neil välja võra ja tüve vorm. Kohtades, kus puud alluvad ühekülgsele tuulele, moodustub võra peamiselt tuulealusel küljel ja tüved jäävad kõveraks. Tugeva tuule korral on tüvede läbilõige ovaalne . Tüvi jääb läbilõikes ekstsentriliseks, sest tuulepoolsel küljel jäävad aastarõngad kitsamaks. Tugev tuul aeglustab tüve kõrguskasvu ja suurendab diameetri juurdekasvu tüve alumises osas. Puistus koos kasvavatel puudel mõjutab tuul tugevasti võrade ülemisi osi. Tugeva tuule mõju all on esimese kasvuklassi puud, mille tüved on seetõttu kõige suurema koondega. Puistutes, mis on pidevalt tugeva tuule mõju all, on puudele iseloomulik kooniliste tüvede moodustumine. Tugeva koondega on seetõttu mereäärsete ja mägimetsade puud. Tuulest oleneb ka juurestiku kujunemine: mida tugevama tuule mõju all puu kasvab, seda sügavamale tungiva ja võimsama juurestiku ta moodustab. Juurestiku areng oleneb samuti tuule suunast. Enamik puuliike (mänd, kask, haab), püüdes avaldada tuulele suuremat vastupanu, arendab tugevama juurestiku tuulepoolsel küljel, kuusk vastupidi, moodustab tugevamad juured tuulealusel küljel. Eriti selgelt avaldub see loomuldadel, kus puud ei saa moodustada sügavale ulatuvat tugevat juurestikku.Mitmete uurimuste järgi tugev tuul vähendab puistu juurdekasvu. Tuule kiirus 5 m/s ja enam vähendab tunduvalt puistute tootlikkust. Tugev tuul suurendab üleliia transpiratsiooni, põhjustab lehtede ning võrsete niiskusepuudust, närbumist ja latvade kuivamist, kannab metsast ära mulla mikroorganismide tegevuse tagajärjel süsihappegaasist rikastunud õhu ning vigastab puid mehaaniliselt, rebides lehti, murdes oksi ja vigastades neid vastastikuse hõõrdumise tõttu. Tuntud “piitsutaja” liik on oma peente ja painduvate okstega arukask. Kui arukask kasvab männikutes, on tema naabruses olevatel mändidel okasteta ja vigastatud võrseid ning sageli on mändide võrad kaskedepoolsest küljest täiesti rikutud ja ühepoolsed. Tugev tuul põhjustab puude tugevat kõikumist. Tuule mõjul paindub tüvi vertikaalsuunas kõrvale, surve lakates aga liigub tagasi vertikaalasendisse ja pendeldab inertsi mõjul teisele poole. Niisuguse pendeldamise tagajärjel rebenevad juured lahti ja peenemad neist murduvad. See põhjustab puude kasvu nõrgenemist. Nõrgestatud puud on vastuvõtlikud seenhaigustele ja putukkahjurite tegevusele. Tuule kiirusel 15...20 m/s murrab tuul juba puuoksi. Kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad kahjustused olla ulatuslikud . Nähtust, mil puu tormi käes tüvest murdub, nimetatakse tormimurruks. Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega. Sageli kasutatav sõna “tuuleheide” ei ole hea, sest juhul, kui puud heidetakse, on juba tegemist tormiga. Tuule kiirust hinnatakse enamasti Beaufort'i [bofoori] skaalas:
Tuule tugevust võime hinnata: Beaufort'i pallid :
2 - 3,5 m/s kerge tuul 2 palli
10 - 12 m/s tugev tuul 6 palli
18 - 21 m/s torm 9 palli
üle 29 m/s orkaan 12 palli
Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi). Tormiheite teket põhjustab ka puudel esinev juuremädanik.
Tormimurd. Tormimurd esineb juhul, kui painutav jõud on suurem kui tüve vastupanu paindele, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja sügavama juurestikuga, kuid haprama puiduga liikidel (mänd, haab, ka kuusk). Tormimurdu soodustab tüvemädaniku olemasolu, mis põhjustatud haava- ja männitaeliku poolt. Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).
Puude tormikindlus oleneb väga mitmesugustest erinevatest teguritest:
1. Tuule iseloom (hooti, ühtlane)
2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik kindlamalt mullas)
3. Puuliik (mänd, kuusk)
4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas)
5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)
6. Puistu tervislik seisund ( juurepess , haavataelik )
7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)
8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud ( raied )

Puistu mõju mullale, huumuse (kõdu) põhitüübid.
Metsapuude mõju mullale
Metsapuud avaldavad mullale kõige tugevamat mõju oma juurestiku ja maapinnale langeva orgaanilise varise kaudu. Peale selle mõjutab mets mulda mikrokliima muutmisega (temperatuuri, valguse, niiskuse jt.) mullatekkeprotsessidele mõju avaldavate tegurite kaudu.
Varis
Metsapuud ammutavad toitesooli sügavatest mullakihtidest. Varise kaudu satuvad toitesoolad ülemistesse mullakihtidesse, kust neid saavad kasutada pindmise juurestikuga rohttaimed ja kust osa neist uhutakse vihmaveega tagasi sügavamatesse mullakihtidesse. Metsa mõjul toimub nii pidev toitainete ringkäik, mis looduses omab suurt tähtsust. Toitainete ringkäigus eristatakse kahte tsüklit: C1 - väike tsükkel, mis kujutab endast mineraalainete vahetust kergesti laguneva varise (lehed, okkad, peened oksad , juured, kooretükid) ja mulla vahel. See tsükkel kestab võrdlemisi lühikest aega, 1...5 (8) aastat. Selle aja jooksul varis laguneb, mineraalained antakse mulda tagasi ja ringkäik võib uuesti korduda; C2 - suur tsükkel, mis kujutab endast puu tüvesse, jämedatesse okstesse ja juurtesse jäänud toitainete ja mulla vahelist ringkäiku. Toitainete ringkäik kestab selles tsüklis pikka aega, looduslikes puistutes puude elueast ja puidu lagunemise kiirusest olenevalt isegi aastasadu . Ekspluateeritavates puistutes veetakse koos puiduga suures ringkäigus olevad mineraalained metsast ära ja need lähevad ringkäigust välja.
Metsavaris ja -kõdu on kõige suurem toitainete varuallikas, mistõttu metsakõdu kõrvaldamine mõjub metsa kasvule ebasoodsalt. Eriti ilmnes see varasematel aegadel, kui metsakõdu ja -varist kasutati loomade allapanuks. Pidev kõdu kõrvaldamine võib puistute toodangut (tooki) vähendada isegi 2...3 korda.
Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda toitainetega kehvadel liivastel ja kivistel muldadel. Pärast liivaalade metsastamist võib kõikjal täheldada ülemise liivakihi rikastumist huumusega, mis väljendub kõigepealt ülemise kihi tumenemises ja huumushorisondi tekkes . Meie mereäärsetel liivadel on männikutes tekkinud mõne sentimeetri tüsedune huumuskiht 40...50 aasta jooksul. Kui männile lisanduvad teised liigid (kask, lehis), tekib huumuskiht kiiremini.
Kui põhjavesi on lähedal, kasvab liivadel ka must lepp, mis rikastab liivmulda eriti lämmastikuga, sest lepakõdu laguneb kiiresti, mille tagajärjel tekib rohkesti nitraatlämmastikku. Seda tõendab nitrofiilsete taimede esinemine lepikutes. Hea näide musta lepa positiivsest mõjust liivmulla viljakusele on Luidja lepik Hiiumaal, kus sajandi algul endisele tuiskliivale rajatud lepik on liiva kinnistanud ja käesolevaks ajaks kujundanud tundmatuseni muutunud viljaka liivmulla, millel kasvavad nitrofiilsed taimed.
Lepa perekonna esindajad on üldse tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad metsapuude hulgas. Eestis kasvab looduslikult 2 liiki leppi: hall lepp ja must- e. sanglepp. Mõlemad kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga Frankia, tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Seetõttu on leppadele lämmastik suhteliselt hästi kättesaadav ja kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) on lämmastikurikkad. Kui enamusel lehtpuudest liiguvad toitained sh. lämmastik sügisel enne lehtede varisemist puu teistesse osadesse (peamiselt koorde ja võrsetesse), siis lepalehtedes jääb kõrge lämmasastikusisaldus peaaegu muutumatuks. Lämmastikurikkad lehed varisevad ja hiljem lagunevad. Lagunemise tulemusena jõuab lämmastik mulda ja selle viljakus tõuseb. Eestis on hinnatud, et 20-aastane lepik võib aastas rikastada mulda umbes 70 kg/ha lämmastikuga, 5 aastane lepik põllumaal umbes 60 kg/ha lämmastikuga. Mujal maailmas on leitud, et seotud lämmastiku kogus võib olla 12-300 kg/ha.
Rääkides metsapuude kahjulikust mõjust mullale, tuuakse tavaliselt näiteks kuusikud, kus kuuseokaste aeglase lagunemise tõttu tekib tugev toorhuumuse kiht, muld muutub happelisemaks ja leetub tugevasti. See protsess halvendab ka kuuse enda kasvu. Kuuse juurestik on tavaliselt pinnapealne ja alumistes mullakihtides olevaid toitained ei jõua üldisesse ringkäiku. Siinjuures tuleb arvestada, et puud kujutavad endast ainult üht mulda mõjutavat tegurit ja kuuse halba mõju mullale ei ole õige absolutiseerida. Kui lähedal asuvad lubjarikkad kivimid või on tegemist liikuva alusterohke põhjaveega, ei leetu muld ka kuuse mõjul. Kui mullavesi on hapnikurikas ja sisaldab rohkesti lupja ning kus aluskivim on vähe murenenud ja mineraalained raskesti kättesaadavad, mõjub mulla happesuse tõus ja leetumine hästi: mineraalained lähevad liikuvamasse ja taimede poolt kergemini omastatavasse vormi.
Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Lehisepuistute all on lumikate tüsedam ja veevarud kevadel suuremad, mis on eriti oluline kuivadel muldadel. Lehis annab ohtralt kergesti lagunevat, toitaineterikast varist, mistõttu lehisepuistutes kasvab arvukalt nitrofiilseid taimi.
Kask on samuti mulda parandav puuliik. Kaselehed mineraliseeruvad kiiresti ning sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi , fosfori jt. mineraalaineid. Kaasikutes on mineraalainete ringkäik intensiivsem kui okaspuistutes. Kask kasutab vähem mineraalaineid puidu juurdekasvuks ning annab suure osa mullast võetud mineraalaineid mulda tagasi. See võimaldab tal kasvada suhteliselt kehvadel muldadel. Kasejuured tungivad ka sügavamatesse mullakihtidesse, mis tõmmatakse sellega toitainete ringkäiku. Kui kasejuured on kõdunenud, tungivad neid käike mööda sügavamale kuusejuured. Seega kasega segus moodustub kuusikutes parem huumusevorm ja paraneb kuuse kasv.
Juured
Mets avaldab olulist mõju mullale oma juurestiku kaudu. Metsamullad on võõratult rohkem juurestatud kui põllumullad. Puud võtavad valdava osa toitainetest peente juurte (d

.DOC Laadi alla originaalfail 82 lk · .doc · 357 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 82 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

357 laadimist Kokku alla laetud

7 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mk170 Õppematerjali autor

metsade üldiseloomustus puistu mõisted mets ja vesi puud ja muld takseerimine raied rahvuspargid

Sarnased õppematerjalid

doc

Materjalid metsanduseks

1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. enamik, maailma metsadest (95%) on loodusliku Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, Metsanduse võib tinglikult jagada kolmeks päritoluga. Ligi 55% maa

Eesti metsad

docx

Metsa kasvukohatüübid ja raied

Metsa kasvukohatüübid Metsad on väga erinevad liigilise koosseisu, struktuuri, produktiivsuse ja muude omaduste poolest ning see mitmekesisus on tingitud erinevatest metsa kasvukohatingimustest. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, alustaimestiku iseloomu, puude juurdekasvu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade suure mitmekesisuse tõttu saab nende majandamine olla edukas vaid konkreetseid ökoloogilisi tingimusi tundes ja arvestades. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel), selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks (kkt). Metsade majandamine toimub Eestis suures osas kasvukohatüüpide põhiselt (erinevates kkt-ides kasvatatakse erinevaid puuliike, kasutatakse erinevaid uuendusmeetodeid jne). Et võimalikult lühidalt ja informatiivselt iseloomustada valitsevaid kasvukohatingimusi, ongi kasutusele võetud kasvukohatüüpide mõiste. Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatak

Eesti metsad

doc

Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines

Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1. Metsakasvatus 2. Metsakorraldus 3. Metsatööstus Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning ka

Eesti metsad

docx

EESTI METSAD

EESTI METSAD Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste järgi). Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüp – ühesuguse metsakasvandusliku efektiga (s.o ühesuguste looduslike, taimestikku mõjuvate tegurite kompleksiga) metsamaade kogum. Kasvukohatüübid määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veerežiim ja alustaimestik. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik Metsatüüp = muld+ veerežiim + alustaimestik + puistu. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (Nt mustika kasvukohatüüp) Soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (NT raba kasvukohatüüp). Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (NT mustikakuusik, rabamännik). Paljudel juhtudel vaja kasutada väiksemaid üksusi – al

Eesti metsad

docx

Metsaökoloogia ja majandandamine teine KT

Metsa kasvukohatüübid Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral kõiki metsa omadusi (koosseis, alustaimestik, juurdekasv, puidu kvaliteet jne). Mõjutavad oluliselt ka metsade majandamist. Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsanduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984. a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel! Peamised tunnused, millest juhindutakse on: - muld - veerežiim - alustaimestik - reljeef Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef Metsatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef + puistu. (Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest nt mustikakuusik, rabamännik). Arumet

Metsamajandus

docx

Metsakasvatuse arvestuse vastused

1. Eesti metsad ja metsandus. Metsakasvatus on tegevus metsas toimuvate bioloogiliset protsesside mõjutamiseks, mille eesmärgiks on kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Metsakorraldus esindab ökoloogilist suunda metsanduses (metsatakseerimine, majanduskavade koostamine). Metsatööstus tegeletakse küsimustega, mis on seotud puidu varumise ja töötlemisega. Umbes 4000 a tagasi oli eesti metsade pindala 85%, kuid põllumajanduse arenguga hakkas metsade pindala vähenema. 18. Saj oli eesti metsasus umbes 28%, 19 saj vähenes see veelgi põhjuseks intensiivene metsakasutus (paberi- ja puidutööstuse areng). Uuesti hakkas metsade pindala suurenema pärast II MS. Põhjused: metsade pindala suurenes põllumaade arvelt, kuna palju maad jäeti sööti; algas ulatuslik metsamaade kuivendamine. 2008 a oli Eesti metsade kogupindala 2,2 milj. Ha (SMI statistilise mmetsakorralduse andmetel). Levinuim puuliik ee

Metsakasvatus

docx

Üldmetsakasvatuse I kontrolltöö konspekt

Metsandus on majandusharu, mis on seotud metsa ja puiduga ning mille raames tegeletakse metsa uuendamisega, kasvatamisega, kaitsmisega ning puidu varumise ja töötlemisega. Metsandus on teadusharu, mis uurib kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsanduse sees võib eristada kolme valdkonda e. suunda: 1. Metsakasvatus – bioloogiline suund metsanduses, mida võib defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamiseks, mille eesmärk on kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. (dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, metsaselektsioon, puhkemajandus jne). Tegeleb probleemidega, mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamisega, olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2. Metsakorraldus – ökonoomiline suund metsanduses, mille tegevussuund on metsade inventeerimine ja mõõtmine, metsaressursi arvestamine, metsanduslike tegevuste planeerimine, metsade

Metsakasvatus

doc

Metsaökoloogia ja majandamine II Test

Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 Sügissemester 2014/2015 II osa 1. Eesti metsakasvukohatüübid. Nende tähtsus, eraldamise alused, rühmitamine. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, puude juurdekasvu, alustaimestiku ja alusmetsa iseloomu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida, selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga metsamaade kogumit. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arvestades ainult ühte olulist metsa mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi: 1) arumetsad: mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena.

Metsandus

Rohkem sarnaseid