Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused (1)

Eesti Maaülikool - Bioloogia - Eestii metsa ökosüsteemid
3 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on metsamaa?
  • Mis on puistuelement?
  • Mis on lihtpuistu ja liitpuistu?
  • Mis on puht- ja segapuistud nende eelisedpuudused?
  • Mis on järelkasv?
  • Millest on see tingitud?
  • Kuidas jagatakse puittaimi kasvukoha niiskustingimuste nõudlikkuse järgi?
  • Mis on tormiheide ja tormimurd?
  • Millest oleneb puude tormikindlus?
  • Kuidas mõjutavad metsapuud mulda?
  • Kuidas liigitatakse puistud tekkeviisi järgi?
  • Kuidas toimub metsa vegetatiivne uuenemine?
  • Mis on täius kuidas seda määratakse?
  • Mis on puistu rinnaspindala?
  • Kuidas see leitakse?
  • Kuidas leitakse puistuelemendi kõrgus?
  • Mis on enamuspuuliik ja peapuuliik?
  • Mis on puistu koosseis?
  • Kuidas leitakse puistuelemendi ja puistu tagavara?
  • Mis on puuliikide vaheldus?
  • Mis on boniteet?
  • Mida iseloomustab boniteediklass?
  • Mis on küpsusvanus ja küpsusdiameeter?
  • Mis on vääriselupaik?
  • Mis on puhtkultuurid ja segakultuurid?
  • Mis on metsasertifitseerimine?
  • Mis on metsade sertifitseerimise eesmärgid?
  • Millest sõltub metsakultuuride algtihedus?
  • Miks ja millal tehakse?
  • Miks hooldusraieid tehakse?
  • Mis on raiesuund?
  • Mis on "metsahunt"?
  • Millal loetakse metsaseaduse järgi raiesmik uuenenuks?
  • Mis on lankide liitumisaeg?
  • Mis on metsatüüp?
  • Kuidas ulukikahjustusi vältida?
  • Mis on biotõrje?
  • Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks?
  • Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud?
  • Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada?
  • Kuidas aga sarapuud ära tunda kui tal pähkleid küljes pole?
Eksamiküsimused
  • Mis on metsamaa ?
    Metsamaa on metsaseaduse järgi, maa, mis vastab vähemalt ühele
    järgmistest nõuetest:
    1) on metsamaana maakatastrisse kantud;
    2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.Metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi , kalmistu, haljasala , marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi , dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.)
  • Mis on mets?
    Puude võrastiku tekkimisel (võrade liitumise tulemusena) tekib võrastiku all eriline mikrokliima: muutuvad valgus, soojus - ja niiskustingimused. Võrastiku liitumiseks peavad puud saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem - mets.
    3. Mis on eraldis ?
    4. Mis on puistu ?
    Puistu on üherindeline e.lihtpuistu kui puudel on enamvähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis
    moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga
    e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk ).
    5. Mis on puistuelement ?
    Puistuelement on ühesuguse tekkeviisi ja vanusega sama puuliigi põlvkond, mis antud kasvutingimustes on ühtlaselt arenenud. Üherindelises ja ühevanuselises puhtpuistus on üks puistuelement, üherindelises kahe puuliigiga puhtpuistus on kaks puistuelementi jne. Ka võivad ühe puuliigi puud samas puistus jaguneda mitme puistuelemendi vahel, näiteks kuus esimeses ja teises rindes.
    6. Mis on lihtpuistu ja liitpuistu?
    Vormilt jaotatakse puistud lihtpuistuteks (üherindelisteks) ja liitpuistuteks (mitmerindelisteks). Puistus eraldatakse II rinne, kui tema keskmine kõrgus on vahemikus 25…75% esimese rinde keskmisest kõrgusest ning rinde keskmine kõrgus on vähemalt 4 m. Seejuures peab mõlema rinde täiuseks jääma vähemalt 30%.
    Vastasel korral takseeritakse II rinne esimese rinde koostisosana.
    7. Mis on puht- ja segapuistud, nende eelised–puudused?
    Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid jagatakse majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja kaaspuuliigiks või -liikideks.
    Puhtpuistute eelised:
    Puhtpuistutel puudub alternatiiv ekstreemsetes kasvukohtades , näiteks männikud kuivadel liivmuldadel (sambliku, pohla ja raba kasvukohatüübid. Madalsoodes on sobivaim puuliik sookask ja lodus sanglepp ning saar. Puhtpuistu on parim, kui eesmärgiks on lõppraie mahulise küpsuse faasis (lühikese raieringiga metsandus ). Eestis võiks selleks olla näiteks energiametsana kasvatatav halllepik või paberipuuks kasvatatav hübriidhaab.Puhtpuistute kasvatamisel on eeliseks on lihtsus nii kultuuride rajamisel kui hooldamisel.Samuti on kergem ajastada hooldus - ja uuendusraieid.
    Segametsade eelised:
    Tavaliselt on segamets tootlikum: viljakal kasvukohal on kuuse- lehtpuu segametsast võimalik saada 20% rohkem puitu kui puhtkuusikust või puhtkaasikust samal kasvukohal, kuna iga puuliigi juurestiku paiknemisel on omad iseärasused (kuusel ülemistes mullahorisontides, lehtpuudel alumistes). Nii kasutatakse mulla potentsiaalne viljakus paremini ära ja valgusnõudlikku puuliiki pealpool ja varjutaluvat allpool kasvatades kasutavad puud efektiivsemalt valgust. Okaspuude varis annab happelise kõdu ja soodustab leetumist, lehtpuude varise lagunemisel tekivad aga huumusained ja seega kuuse-lehtpuu segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusikute puhul. Üldjuhul on segamets püsivam, kannatab vähem mitmesuguste kahjustuste ja haiguste käes (tuule-ja lumekahjustuste, temperatuurikõikumiste, putukkahjurite, seenhaiguste, tulekahjude all).
    Segametsas (kuuse-lehtpuu) on puude laasumine parem.
    Segametsas on loomastik mitmekesisem ja liigirikkam sest toitumis- ja varjetingimused
    on paremad.
    8. Defineerige mõisted: puistu teine rinne ja puistu esimene rinne?
    Puistus eraldatakse II rinne, kui tema keskmine kõrgus on vahemikus 25…75% esimese rinde keskmisest kõrgusest ning rinde keskmine kõrgus on vähemalt 4 m. Seejuures peab mõlema rinde täiuseks jääma vähemalt 30%.
    Vastasel korral takseeritakse II rinne esimese rinde koostisosana.
    9. Defineerige mõiste: alusmetsa rinne?
    Alusmets ehk alusmetsa rinne on põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete) all. Kui alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis seda nim. Ka põõsarindeks.
    Alusmets parandab metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja loomadele. Alusmetsa liigilise koosseisu ja hulga järgi saab hinnata ka metsakasvutingimusi.
    10. Mis on järelkasv?
    Järelkasv - noor metsapõlvkond, mis võib edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd).
    11. Metsakõdu ja –varis. Metsakõdu ja huumuse tekkeprotsess.
    Variseks nimetatakse enamasti puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali.
    Varis koosneb peamiselt lehtedest (okastest), okstest , õite osadest, viljadest (käbidest) ja kooretükkidest. Osa sellest materjalist jääb maapinnale, osa aga segavad loomad mulla mineraalosaga.Peamiselt mikroorganismide (seened, bakterid ) elutegevuse tagajärjel hakkab varis lagunema ja moodustub kõdu, millest tekib huumus .
    Maapinnale varisenud varis moodustab seal enam-vähem stabiilse orgaanilise aine kihi, mida nimetatakse metsakõduks. Selle pealmises osas on taimeosad säilitanud oma vormi, alumises osas aga ei ole neid kõdunemise tõttu enam võimalik ära tunda: kogu mass on tumedat värvi. Kõdu humifitseerub, st. moodustub huumus. Seega on kõdu vaheastmeks varise (orgaanilise aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel. Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt varise lagunemise tingimustest.
    Metsakõdu lagunemisel tekib huumus, mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) amorfne mass ja mis on tugevalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt huumusainetest (humiinhapped, fulvohapped ja humiinained) ning mitmesugustest taimsete ja loomsete jäänuste lagunemissaadustest. Erinevalt mullateadusest mõistetakse metsakasvatuses metsahuumuse all laiemas mõttes peale mulla mineraalosaga seotud tumeda amorfse massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel on sageli väga raske vahet teha.
    Varise kõdunemise tingimustest olenevalt eristatakse tavaliselt kolme huumuse (kõdu) põhitüüpi, mille vahel on hulk vaheastmeid. Eristatavad vormid on järgmised: 1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull; 2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu); 3) moor (toorhuumuslik kõdu).
    12. Kirjeldage isehõrenemise protsessi puistus? Millest on see tingitud?
    Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk kasvukohal on piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades nende vahel terav konkurents ).
    13. Mets ja valgus. Valgusnõudlikud ja varjutaluvad puuliigid. Kuidas jaotatakse puu- ja põõsaliigid valgusnõudlikkuse järgi?
    Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks. Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on.
    Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask , mänd, haab ).
    Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg , jugapuu , pärn, pöök).
    Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp , toomingas )
    Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest , kasvukohast jt.
    teguritest. Näiteks h. saar kannatab 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on
    ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal:
    enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju .
    14. Mets ja temperatuur. Negatiivsete temperatuuride mõju puittaimedele. Külmakahjustused puudel. Külmakindlad ja külmahellad puu- ja põõsaliigid.
    Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid külmakahjustusi: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Ära võivad külmuda talvel, eriti kui ettevalmistusperiood (suvi) on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel - 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest kahjustanud, kuuske , saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed.
    Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged , mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel - tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu moodustab haavakoe (kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks.
    Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september).
    Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:
    I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust –35-
    500 C ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi.
    harilik mänd, harilik kadakas , soo- ja arukask , hall lepp, harilik kuusk, harilik haab,
    siberi nulg.
    II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni
    -350 C: har. pihlakas , har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher , har.
    saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu .
    III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -
    250 C: har. jugapuu, har. robiinia , valgepöök, har. pöök.
    IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -150 C:
    ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu , küpressid.
    15. Vee tähtsus puittaimedele. Sademete negatiivne mõju puittaimedele. Tooge näiteid.
    Taimed saavad vett ka lehtede kaudu, kuid põhilise osa hangivad nad juurte kaudu mullast. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid. Puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Veepuuduse korral jäävad okkad lühemaks ja väheneb lehtede pind, mis omakorda vähendab assimilatsiooni . Põua tagajärjel hukkuvad ka peenemad juured ja
    mükoriisa, mis võib vähendada puude juurdekasvu järgmistel aastatel.
    Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral.
    Sademed võivad teatud juhtudel metsale mõjuda ka negatiivselt: Lumi võib põhjustada puude kahjustusi. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Eriti suured võivad olla kahjustused nooremates puistus (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peenikese tüvega. Eriti ohtlik on, kui sellist puistut on tugevalt harvendatud. Kannatavad tavaliselt okaspuud (eriti mänd). Lehtpuude kahjustused on suured siis, kui puud on lehes. Kahjustusi võib esineda ka vanematel puudel (latvade ja okste murdumine ).
    16. Kuidas jagatakse puittaimi kasvukoha niiskustingimuste nõudlikkuse järgi?
    1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma
    kuuluvad harilik mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar,
    sookask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.);
    2) mesofüüdid - kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigset
    niiskust, sest nad kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga
    kahjustab neid põud. Neil puuduvad kasvukohast tingitud silmatorkavad morfoloogilised
    iseärasused. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp,
    tamm, vaher, pärn, kuusk, lehised).
    3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal: harilik mänd (on
    üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi
    arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur , osal liikidel on hästi arenenud
    17. Mets ja tuul. Mis on tormiheide ja tormimurd? Millest oleneb puude tormikindlus?
    Metsa mõju tuulele?
    Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg,kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi). Tormiheite teket põhjustab ka puudel esinev juuremädanik.
    Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavamale tungivate juurtega, kuid haprama puiduga (mänd,haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).
    Puude tormikindlus oleneb väga mitmesugustest erinevatest teguritest:
    1. Tuule iseloom (hooti, ühtlane)
    2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik tugevamalt mullas)
    3. Puuliik (mänd, kuusk)
    4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas )
    5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)
    6. Puistu sanitaarne seisund ( juurepess , haavataelik )
    7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)
    8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud ( raied )
    Mets avaldab tuule kiirusele tugevat mõju, sest ta on suureks takistuseks õhumasside liikumise teel. Metsas on alati tuulevaiksem kui lagedal. Mida tihedam on mets, mida tugevamini on arenenud puude võrad, mida suurem on võrade horisontaalne ja vertikaalne liituvus, samuti teise rinde ja alusmetsa olemasolu, seda enam on õhu liikumine takistatud.
    Tuule kiirus metsas nagu metsata alalgi oleneb sellest, kui kõrgel maapinnast tuul puhub. Otse maapinnal, alustaimestikus, valitseb tavaliselt peaaegu täielik tuulevaikus. Üherindelises puistus on tuule kiirus alustaimestiku ja võrade vahel peaaegu ühesugune ning hakkab suurenema võrade piirkonnas. Et suvel on
    temperatuur metsas päeval madalam kui lagedal, öösel aga vastupidi, tekib metsaservas analoogiliselt mererannaga tuuletõmbus päeval metsast lagedale, öösel lagedalt metsa. Sel põhjusel tõuseb temperatuur päeval ja langeb öösel metsaga piirnevatel väikestel lagendikel (raiestikud, häilud) vähem, seda muidugi juhul, kui metsaserv on hõre ja võimaldab õhul liikuda .
    18. Mets ja muld . Mulla mõju metsale. Kuidas mõjutavad metsapuud mulda?
    Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks tunnuseks on viljakus.
    Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus , tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen - ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud.
    19. Kasvuklassid. Kirjeldage G. Krafti klassifikatsiooni?
    20. Arenguklassid. Tooge näiteid.
    Arenguklass - on metsa suhtelist vanust iseloomustav näitaja. Eestis kasvavate puuliikide iga on väga erinev. Kui 50 a. männik on keskealine puistu, siis 50 a. Lv puistu on üleseisnud. Metsa vanuse hindamisel peame alati silmas pidama ka puuliiki. Et olukorda lihtsustada, on kasutusele võetud arenguklassid, mida on kokku seitse .
    A Lage ala - põhirinne puudub ja kus kultiveeritud või looduslikult tärganud peapuuliigiks sobivad taimed puuduvad või on neid vähem kui 500 tk/ha.
    S Selguseta ala - Kultiveeritud või looduslikult uuenev ala, kus kasvab vähemalt 500 elujõulist uuenemiseks sobiva puuliigi taime hektari kohta
    N Noorendik - Kultiveeritud või looduslikult uuenenud ala, kus kasvab vähemalt 1500 vähemalt 1,3m kõrgust taime hektari kohta või ka kõrgemat puud, aga nende keskmine diameeeter jääb alla 6 cm.
    L Latimets - Puistu peapuuliigi keskmise rinnasdiameetriga üle 6cm ja kuni12 cm
    ning keskmise vanusega alla 1/2 küpsusvanusest. Hall-lepikutes latimetsa arenguklassi ei määrata.
    K Keskealine mets - Puistu, mille vanus on üle kümne aasta väiksem küpsusvanusest ja mille:
    1) peapuuliigi keskmine rinnasdiameeter on suurem kui 12 cm;
    2) 2) peapuuliigi keskmine rinnasdiameeter on väiksem kui 12 cm, kuid vanus enam kui ½ küpsusvanusest.
    V Valmiv mets - Puistu, mille vanus on kümme või vähem aastat väiksem küpsusvanusest.
    Y Küps mets - Puistu, mille vanus on võrdne küpsusvanusega või ületab selle.
    Eraldise moodustamine sama arenguklassi piires alates keskealisest puistust on kohustuslik, kui selle puistu pindala
    21. Kuidas liigitatakse puistud tekkeviisi järgi? Tooge näiteid.
    22. Kuidas toimub metsa vegetatiivne uuenemine?
    Vegetatiivselt toimub uuenemine peamiselt kännu- ja juurevõsudega.
    Kännuvõsu: areneb kändudel uinuvatest lisapungadest peale puu raiumist. Kännuvõsu
    arenemise võime sõltub:
    * puuliigist (kännuvõsu on iseloomulik enamikule lehtpuudele Ta, Ks, Lv, Lm, Sa, Pä,Ja, Va).
    * vanusest ( nooremad puud produtseerivad võsusid rohkem)
    * kasvukohast (viljakal kasvukohal tekkib võsusid rohkem ja need on vitaalsemad)
    Juurevõsu: areneb juure lisapungadest (haab, hall lepp).
    Vegetatiivselt tekkinud puudel on esimestel aastatel kasv kiirem, kui seemnetekkelistel,
    hiljem see aga ühtlustub.
    Kuid vegetatiivselt tekkinud puud on:
    * üldiselt lühiealisemad
    * kannatavad rohkem mitmesuguste mädanikku tekitavate seenhaiguste käes
    * puit on madalama kvaliteediga (tüved kõverad)
    Üldiselt tuleks eelistada (näit. hooldusraiete tegemisel) seemnetekkelisi puid, eranditeks on sanglepp ja saar. Tavaliselt jäetakse looduslikule uuenemisele alad, kus tingimused antud kasvukohale sobivate puuliikide levikuks ja arenguks on soodsad.
    23. Nimetage peamised metsa takseertunnused.
    Puistu tähtsamad takseertunnused on puistu vorm, puistu koosseis, puistu vanus, puistu täius, puistu hektaritagavara, puistu tekkeviis (päritolu), boniteet , metsakasvukohatüüp.
    24. Mis on täius, kuidas seda määratakse?
    Täius - iseloomustab puistu kasvuruumi kasutamise astet, võrreldes samades tingimustes kasvanud normaalpuistuga, ehk mudelpuistuga, mille kohta andmed võetakse kasvukäigutabelist.
    Normaalpuistu all mõeldakse puistut, mis on antud puuliigi, vanuse ja kasvukohatingimuste juures optimaalse arengu ja tihedusega. Normaalpuistu täius on 100%.
    Puistu täius (T, %) on protsent, mis leitakse puistu ühe hektari rinnaspindala või tagavara
    jagamise teel samasuguse kõrgusega normaalpuistu rinnaspindala või tagavaraga. Täius määratakse rinnete kaupa protsentides.
    Seega täiuse määramisel lähtutakse kas:
    a) hektari tagavarast T=M/MNORM
    b) hektari rinnaspindalast, T=G/GNORM
    mõlemal juhul võrreldakse andmeid sama kõrge normaalpuistu vastavate andmetega .
    25. Mis on puistu rinnaspindala? Kuidas see leitakse?
    Rinnaspindala (m3) on puutüve mõttelise läbilõikekoha pindala 1,3 meetri kõrgusel juurekaelast.
    Puistu rinnaspindala (G, m3/ha) on kõikide selles puistus kasvavate puude rinnaspindalade summa, mida väljendatakse ruutmeetrites ühe hektari kohta.
    26. Kuidas leitakse puistuelemendi kõrgus? Vead kõrguse leidmisel.
    Puistuelemendi kõrgus (H, m) – puistuelemendi keskmise diameetriga puude kõrgus.
    27. Mis on enamuspuuliik ja peapuuliik? Tooge näiteid.
    I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim. enamuspuuliigiks. Üldiselt langevad puistu pea- ja enamuspuuliik ühte ( erand näit. kuivendatud sookaasik,rekonstrueeritud hall-lepik).
    Eestis võivad looduslikeks enamuspuuliikideks olla kuusk, mänd, sookask ja sanglepp.
    Peapuuliik on selline puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohale, s.o. annab pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu või täidab antud kasvutingimustes metsa juhtfunktsiooni kõige paremini.
    28. Mis on puistu koosseis? Koosseisuvalem . Tooge näiteid.
    Koosseis – iseloomustab puistuelemenntide osatähtsust puistu tagavaras rinnete kaupa. Puistu takseerimisel antakse koosseis valemi kujul – koosseisuvalemina* – , mis koosneb puuliike tähistavatest kahetähelistest lühenditest ja nende ees olevatest protsentarvudest – kooseisukordajatest*. Puuliigi koosseisukordaja määratakse puuliigi tagavara suhtena rinde või põlvkonna üldisesse tagavarasse.
    *Koosseisuvalem – puistuelemendid ja nende tagavaraprotsendid tagavara kahanemise järjekorras rinnete kaupa. Puuliigid on koosseisuvalemis osatähtsuse alanevas järjekorras (50Ks30Lm20Lv).
    Nimetatud koosseisuvalemist võib välja lugeda, et puistu I rinde tagavarast moodustab
    kask 50%, sanglepp 30% ja hall lepp 20%. Esikohale koosseisuvalemis kirjutatakse
    peapuuliik (ka siis, kui ta ei ole enamuspuuliigiks, näit. 40Lh60Lv).
    29. Kuidas leitakse puistuelemendi ja puistu tagavara?
    30. Puuliikide vaheldus . Männi vaheldumine lehtpuudega.
    Männi vaheldumine lehtpuudega
    Mänd võib vahelduda lehtpuudega männi jaoks viljakamates kasvukohtades (jänesekapsa, mustika kasvukohatüübid). Ekstreemsetes kasvukohtades (nõmmed ja rabad) ei suuda lehtpuud uueneda ja seal puuliikide vaheldust ei saa ka toimuda. Männi asendumisel lehtpuudega viljakamates tüüpides ei ole põhjuseks mitte hiliskülmad ja päikesepõletus (nii lehtpuud kui ka mänd on nende suhtes resistentsed),
    vaid erinev kasvukiirus noores eas ja konkurentsivõime rohttaimede suhtes. Lehtpuud on esimestel kasvuaastatel palju kiirema kasvuga kui mänd ja nende edasist kasvu ja arengut ei suuda rohttaimestik takistada nii oluliselt kui seda männi puhul. Kui mänd ikkagi uueneb rohttaimedega kaetud alal (raiesmik) siis kiirekasvuliste lehtpuudega ei suuda valgusnõudlik mänd ikkagi konkureerida. Lehtpuud võivad antud alal jääda valitsema pikemaks ajaks, või asenduda hiljem isegi kuusega, sest mänd valgusnõudliku liigina ei suuda uueneda vana metsa turbe all. Varajase noorendike hooldamise, lehtpuude väljaraiumise ja hilisemate hooldusraietega on võimalik kujundada männi puhtpuistu.
    31. Mis on puuliikide vaheldus? Kirjeldage kuuse vaheldumist lehtpuudega.
    Kuuse vaheldumine lehtpuudega
    See on üks enam esinevaid puuliikide vaheldusi Eesti tingimustes. Selline vaheldus tekib siis kui kuusik peaks mingil põhjusel ( lageraie , tormikahjustus vms.) järsku hävima. Selline vaheldus toimub, kuusk ei suuda uueneda tekkinud lagedal alal nii edukalt, kui lehtpuud. Kuusk varjutaluv liik, tema tõusmed on väga tundlikud otsese päikesekiirguse ja kuumapõletuse suhtes. Kuusk on tundlik ka temperatuurikõikumistele,
    eriti negatiivselt võivad noortele taimedele mõjuda kevadised hiliskülmad. Lagedal alal aga puudub metsa tasandav mõju temperatuurikõikumistele. Enamus meie kiirekasvulisi lehtpuid (kask, lepp, haab) on aga väga hästi kohastunud lagedal valitsevate keskkonnatingimustega: nad on vastupidavad päikesepõletuse ja
    külmakahjustuste suhtes, kannavad peaaegu igal aastal rikkalikult seemneid või uuenevad väga hästi juure- või kännuvõsust (haab, lepad), nende seemned on võimelised levima kaugele, esimestel aastatel on noorte seemikute kasv väga intensiivne. Kuna lehtpuud on kohastunud palju paremini kasvutingimustega lagedal,
    ei suuda kuusk noores eas nendega konkureerida, lehtpuud tõrjuvad ta välja ja saavad kasvukohal valitsevaks.
    Pärast lehtpuumetsa teket ja liitumist muutuvad tingimused kuuse looduslikuks uuenemiseks lehtpuupuistu all soodsaks: metsa all puudub otsene päikesekiirgus ja kuumapõletuse oht, lehtpuud pakuvad turvet külmakahjustuste vastu (metsa tasandav mõju temperatuuri muutustele), varjus väheneb rohttaimede, eeskätt kõrreliste osakaal, tekib metsakõdu. Kui läheduses kasvab kuuski , võib tekkida kuuse looduslik
    uuendus. Kui valgustingimused on piisavad , areneb tekkinud kuuse looduslikust uuendusest kuuse teine rinne. Kuna lehtpuud on küll kiirekasvulisemad, aga samas lühiealisemad kui kuusk, siis 60-70 aasta vanuses puistus lehtpuude kasv seiskub,kuused aga kasvavad edasi, moodustub kuuse-lehtpuu segapuistu. Valgusnõudlikud lehtpuud ei talu reeglina varju, mida tekitavad kuused ja hakkavad järk-järgult välja
    langema , mis viib kuuse puhtpuistu moodustumiseni. Kuusik viljakas kasvukohas on püsivam kooslus nn. kliimakskooslus. Kuusk asendub lehtpuudega taas peale mingit kardinaalset muutust: lageraie, tulekahju vms. Puistu arengut suunata ja liigilist koosseisu reguleerida saab metsakasvatuses hooldusraiete abil. Võimalik on kujundada kas lehtpuu,- okaspuu,- või segapuistu.
    32. Mis on puuliikide vaheldus? Kirjeldage männi vaheldumist kuusega.
    Männi ja kuuse vaheldumise põhjuseks on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd on valgusenõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, noores eas vastupidav päikesepõletuse ja hiliskülma suhtes, sügava juurestikuga ja paksu korba tõttu tulekahju korral vastupidav. Kuusk kannatab küllalt varju, kuid on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuse läbi, on
    õhukese koore ja pinnaselähedase juurestiku tõttu tulekartlikum ning noores eas hiliskülmade ja päikesepõletuse suhtes tundlikum.
    Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel ei suuda kuusk oma varjutaluvusele vaatamata männi aladele tungida. Kohati võib ta küll anda uuendust, kuid alusmetsast kaugemale ei suuda areneda. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos, moodustades segapuistuid kord ühe, kord teise puuliigi ülekaaluga. Viljakatel kasvukohtadel on ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Oma varjutaluvuse
    tõttu on kuusk eelisolukorras ja saavutab liitunud männipuistute all ülekaalu. Männiuuendus võib küll tekkida, kuid mõne aasta jooksul see hukkub valguse puudusel . Vananedes männik hõreneb tugevasti. Et puistu all on küllaldaselt valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk siin teise rinde ja hiljem tungib ta juba esimesse rindesse. Et mänd on kuusest vanem, siis on ta aeglasema kasvuga. Seepärast kuuse osakaal esimeses rindes järjest suureneb ning lõpuks kujuneb kuuseenamusega puistu või isegi puhtkuusik üksikute mändidega. Mänd vaheldub kuusega kõige sagedamini jänesekapsa ja mustika kasvukohatüübi
    viljakatel muldadel. Väga viljakatel muldadel on kuusk tootlikum ja seetõttu väärtuslikum, sest mänd jääb siin okslikuks ja tema puidu mehaanilised omadused on halvemad. Selline vaheldus on majanduslikult vastuvõetav. Oma varjutaluvuse tõttu tungib kuusk ka aladele, kus männikud on tootlikumad ja väärtuslikumad (jänesekapsa-pohla, pohla-jänesekapsa ja mustika-pohla kasvukohatüüp). Kuusk võib
    vahelduda männiga uuesti pärast metsapõlemist
    33. Mis on boniteet? Mida iseloomustab boniteediklass? Kuidas toimub puistute
    määramine boniteediklassidesse?
    Puistu boniteet (ld. keeles bonitas - headus väärtus) - puistu tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha sobivuse (viljakuse) näitaja vastavale puuliigile (ökoloogilises mõttes). Seega, boniteediklass iseloomustab puude kõrguskasvu kiirust, seega ka kasvukoha viljakust ja puuliigi sobivust antud kasvukohale. Boniteediklasse on seitse ja neid tähistatakse rooma numbritega Ia, I, II, III, IV, V, Va. Boniteet sõltub peamiselt mullaliigist, veerežiimist ja reljeefist. Kõige kiirema kasvuga puistud
    kuuluvad Ia boniteediklassi, kõige aeglasema kasvuga Va boniteediklassi.Boniteediklassi määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust.
    34. Mis on küpsusvanus ja küpsusdiameeter?
    Küpsusvanus – peapuuliigi, selle vanuse ja boniteedi põhjal õigusaktidega (metsa majandamise eeskiri, metsa korraldamise juhend) kehtestatud vanus, millest alates puistu loetakse küpseks. Küpsusvanus on puistu vanus, mille juures saadakse parimad ökonoomilised tulemused raieringi ühe aasta kohta.
    Mida kõrgem on boniteet, seda parem on aastane juurdekasv ja seda rutem saavutab vajalikud mõõtmed. Seetõttu suureneb ka küpsusvanus koos boniteediklassi halvenemisega.
    Küpsusdiameeter – lageraiet võib teha männikus, kuusikus või kaasikus, mis on saavutanud metsamajandamise eeskirjaga kehtestatud keskmise rinnasdiameetri. Raieküpsusdiameetri järgi on lubatud juhul kui puistus ei ole eelneva 5 aastajooksul tehtud harvendus­raiet.
    35. Mis on vääriselupaik?
    Vääriselupaik (võtmebiotoop) - Vääriselupaik metsaseaduse tähenduses on kaitset vajav kuni 7 ha suuruse pindalaga ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud,ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad
    metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad. Seega võib vääriselupaika defineerida ka kui, vähima negatiivse inimmõjuga metsaala , kus praegu suure tõenäosusega leidub ohustatud, ohualte, haruldasi või tähelepanu vajavaid elupaikadega kitsalt kohanenud liike.
    Intensiivselt majandatavates metsades ei ole piisavalt surnud puitu ja vanu puid. Suktsessiooni viimaste astmete ja eriti kliimaksis oleva metsade liikide eluruumi ja ökonišše tulundusmetsades tavaliselt ei leidu. Vääriselupaikadele viitavad just kliimaksmetsa tunnused: vanad puud, õõnespuud, jalalkuivanud puud, tüükad,lamapuit, erinevaealine puurinne , laialehistest puudest pärna esinemine, vanad sarapuud . Vääriselupaigale viitavad ka raskesti ligipääsetavad maastikulised tunnused. Automaatselt määratakse vääriselupaigaks kotkaste, must-toonekure ja lendorava püsielupaigad. Vääriselupaiga võtmetunnustega puistus jääb vääriselupaik registreerimata, kui tunnusliike ei leita, või registreerit kse puistud potentsiaalseks vääriselupaigaks. Sellistes puistutes on põlismetsa ökonišše, kuid tunnusliigid ei ole jõudnud antud puistusse või uurijad ei märganud tunnusliike vähese uurituse tõttu.
    36. Loetlege metsapuude seemnekandvust mõjutavad tegurid. Mis on seemneaasta ja
    seemnevaheaasta?
    Puud ja põõsad kannavad oma elu vältel korduvalt vilja, kuid seemnesaak pole igal aastal kaugeltki ühesugune. Metsapuudele on iseloomulik seemnekandvuse perioodilisus. Aastat, mil seemnesaak on rikkalik, nimetatakse seemneaastaks, vähese seemnesaagiga aastaid aga seemnevaheaastaiks.
    37. Mis on puhtkultuurid ja segakultuurid? Sega- ja puhtkultuuride eelised – puudused?
    Segakultuurid on:
    1) tootlikumad, kuna segus olevad puuliigid on enamasti erineva juurestiku, toitainete
    vajaduse ja valgusnõudlikkusega, nii kasutatakse paremini ära mulla toitainetevarud ja
    päikeseenergia,
    2) parandavad mulla omadusi (näit. kase - kuuse segametsa mõju mullatekkeprotsessidele
    on soodsam kui puhtkuusiku mõju),
    3) vastupidavamad putukkahjuritele ja seenhaigustele.
    Puhtkultuuride eeliseks on lihtsus nii nende rajamisel kui ka hilisemal hooldamisel ja majandamisel.
    Valdavalt rajatakse tänapäeval Eestis puhtkultuure.
    Kultiveeritava puuliigi valik sõltub:
    • kasvukohatüübist (mullaviljakusest ja mulla veerežiimist),
    • eelmise puistu liigilisest koosseisust,
    • seenhaiguste ja kahjurite esinemisest (juurepess),
    • metsaomaniku soovidest ja võimalustest.
    38. Mis on metsasertifitseerimine? Mis on toote sertifitseerimine. Nimeta enim levinud
    sertifitseerimissüsteemid. Mis on metsade sertifitseerimise eesmärgid?
    39. Millest sõltub metsakultuuride algtihedus?
    Algtiheduse määrab istutus - või külvikohtade arv hektaril.
    Algtihedus peab olema optimaalne, et tagada kultuuri õigeaegne liitumine, saadava puidu hea kvaliteet ja puistu kõrge tootlikkus, kuid samal ajal kultuuri rajamise kulud ei kujuneks liiga suureks.
    Tihedamas puistus kasvavad puud kvaliteetsemad: puude laasumine on parem,
    aastarõngad on kitsamad ja suureneb sügispuidu osakaal, ka on tihedamas puistus kasvanud puud väiksema koondega.
    Algtihedus oleneb:
    1) kultiveeritava puuliigi bioloogilistest omadustest,
    2) kasvukohatingimustest,
    3) maapinna ettevalmistamise viisist ja kvaliteedist
    4) istutusmaterjali vanusest
    5) loodusliku uuenduse olemasolust.
    40. Sanitaarraie. Miks ja millal tehakse?
    Sanitaarraie - Sanitaarraiet tohib teha mis tahes vanusega puistus ning tavaliselt tehakse sanitaarraiet surnud ja surevate, samuti tormimurru ja tuuleheite puude koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha harvendusraiet (peamiselt vanemates,valmivates puistutes, kus pole enam mõtekas teha hooldusraiet, kuid mis ei jõua lähemal ajal ka küpse metsa arenguklassi või kus hooldusraie on äsja tehtud). Sanitaarraiega kõrvaldatakse metsast ka kahjuritega asustatud või haigustest nõrgestatud puud, samuti ka puud, millel kahjustus on alles algjärgus, kuid millised paari lähema aasta jooksul kindlasti hukkuvad.
    Need puistud, mida ei ole võimalik sanitaarraietega rahuldavasse korda viia (kahjustatud puude arv on liiga suur) määratakse sanitaar-lageraiesse, s.t. et kõik puud kahjustatud metsaosal raiutakse lageraie korras. Loa selleks annab piirkondlik metsapatoloog.
    Sanitaarraie korras raiuda lubatud puud (Metsa majandamise eeskiri).
    1) surnud puid;
    2) väliselt nähtava tüvemädanikuga ja tüvemädaniku tekitajate viljakehaga puid;
    3) puid, millel on juurepessu kahjustusega seotud tugev vaiguvool;
    4) tüvekahjuritest asustatud puid;
    5) puid, millel enam kui pool võra on pöördumatult kahjustatud, ja kuiva ladvaga
    puid;
    6) puid, millel on põlenud juurekaela piirkond ja selle ümbruses paiknev metsakõdu;
    7) kuuski, mille koor on puiduni kahjustatud vähemalt 10% ulatuses tüve
    ümbermõõdust ja teiste liikide puid, mille koor on kahjustatud vähemalt 30% ulatuses
    tüve ümbermõõdust (ulukikahjustused);
    8) tormiheidet ja -murdu ning lumemurdu;
    9) oma ülesande täitnud seemnepuid alates kolme aasta möödumisest lageraiest;
    10) teisi metsata metsamaal või noorendikus paiknevaid üksikpuude rinde puid, mis
    pole säilikpuud või elustiku säilitamiseks jäetud puud.
    41. Hooldus- ja uuendusraiete liigid ja lühiiseloomustus.
    Hooldusraied - n.o. raied, mida tehakse metsa kasvuea vältel ja mille ülesandeks on eemaldada metsast puud, mis takistavad meie jaoks oluliste puude kasvu või halvendavad metsa tervislikku seisundit, st. raiutakse välja puid, et kasvatada tulevikus sellise liigilise koosseisu ja tihedusega mets, mida peetakse kõige optimaalsemaks,samuti eemaldatakse metsast haiged, vigased või muude ebasobivate omadustega puud(kõverad, okslikud jne., nn. miinuspuud).
    Uuendusraied – neid tohib teha mistahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile. Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks.
    42. Miks hooldusraieid tehakse?
    Hooldusraie on peamine metsa kasvu ja arengut mõjutav tegevus. Selle abil on võimalik kiirendada puude kasvu, kujundada metsa liigilist koosseisu, parandada metsa sanitaarset seisundit ja suurendada metsade tormikindlust.
    Hooldusraiete korral (varem nim. neid vahekasutusraieteks) raiutakse puistust perioodiliselt välja puid, mis on kasvus alla jäänud või takistavad peapuuliigi tulevikupuude (puud, mis peaks puistus säilima raieküpsuse saavutamiseni) kasvu ja arengut.
    Hooldusraieid on vaja vaid inimesele, mets kasvab ka ilma hooldamiseta, kuid raietega saab metsakasvataja suunata puistu kasvu ja arengut temale meelepärases suunas. Üldjuhul on hooldatud puistu kvaliteetsem ja majanduslikult väärtuslikum kui hooldamata .
    43. Defineerige mõiste: raiekraad ?
    raiekraad e. harvendamise aste näitab, kui palju puid korraga välja raiutakse (mitu % tagavarast). Rakendatav raiekraad sõltub metsa liigilisest koosseisust, vanusest ja kasvukohast.
    44. Defineerige mõisted: ala- ja ülameetod?
    alameetod - raiutakse välja loodusliku arengu protsessis allajäänud puud (peam. IV ja V kasvuklassi puud, kuid ka üksikuid valitsevaid puid " hunte ");
    ülameetod - raiutakse välja I-II kasvuklassi puud. Kasutatakse üldiselt harva. Näiteks tammikute hooldamisel. Selle meetodi kasutamisel peab siin eriti ettevaatlik olema – ei tohi korraga liiga palju raiuda, võimalikud on hilisemad kahjustused (põletus kuusel,tormimurd, lumekahjustused).
    45. Mis on raiesuund?
    Raiesuund – on lageraielankide paigutamise järjekord metsamassiivis või kvartalil.
    Raiesuund on reeglina vastu valitsevaid tuuli st idast läände või kagust loodesse, sest Eestis on valitsevad lääne - ja edelatuuled. Vastasel juhul avataks mets tuulele ja suureneks tormikahjustuste oht.
    46. Harvendusraie . Harvendusraie eesmärgid?
    Harvendusraie - Harvendusraiet võib teha kõikides üle 8-sentimeetrise keskmise rinnasdiameetriga puistutes. Tavaliselt harvendusraiet tehakse puistutes alates 20-25 aastaselt kuni puistute valmivasse ikka jõudmiseni. Harvendusraiet tehakse, et anda paremate omadustega puudele kasvus eelistus , et nad saaks rohkem valgust ja toitepinda. Küpsesse ikka peaksid jõudma vaid heade tüveomadustega puud, millest on võimalik saada kvaliteetset puitu (halvemate omadustega puud likvideeritakse hooldusraiete käigus).
    Lisaks võimaldab harvendusraie saada metsast kätte ja võtta kasutusele seda puitu, mis loodusliku valiku ja puistu isehõrenemise protsessi käigus langeks nagunii välja. Peamised kriteeriumid, millest lähtutakse puistus puude väljaraiumisel on:
    * iga puu individuaalsed omadused (võra, okslikkus, tüvi),
    * asukohast puistus,
    * raievanuste erinevusest,
    * puuliikide bioloogilisest sobivusest,
    * puu sanitaarne seisund.
    47. Mis on “ metsahunt ”?
    “metsahunt” - metsanduses nimetatakse “huntideks “ puid, mis on teistest puudest suuremad, suure, laiuva võraga, suurte okste, jämeda tüvega ja halvasti laasunud. Need on puistus I kasvuklassi puud, kuid mis oma suure võra tõttu võtavad põhjendamatult palju ruumi (ühe “hundi” asemel mahuks kasvama 2-3 keskmiste mõõtmetega puud ja nendest saadav tulu oleks suurem) ja halva laasumise ning suurte okste tõttu on selliste puude puit ka vähekvaliteetne.
    48. Valgustusraie. Valgustusraie eesmärgid?
    Valgustusraie - s.o. hooldusraie liik, mille abil kujundatakse tulevase puistu liigiline koosseis ja parandatakse allesjäänud puude kasvutingimusi, mille tulemusena nende juurdekasv suureneb.Valgustusraieid tehakse kuni 5 – 20(25) aastastes noorendikes (vastavalt Metsaseadusele puistutes, mille keskmine diameeter on kuni 8 cm) ja puude või puukeste väljaraiumisel on peamiseks kriteeriumiks puuliik. Raiutakse kõik peapuuliigi kasvu takistavad kõrvalpuuliigid. Kohtades, kus peapuuliiki on vähe või puudub hoopis, jäetakse kasvama peapuuliigi raievanusele lähedasema raievanusega ja bioloogiliselt sobivaid liike. Hiljem (II või III valgustusraie käigus) võidakse harvendamise eesmärgil raiuda ka peapuuliigi puid. Olenevalt kasvukoha viljakusest ja puuliikide kasvukiirusest, võidakse alustada valgustusraiega juba mõni aasta peale kultiveerimist.Valgustusraiet nimetatakse ka noorendike hooldamiseks.Eestis on tüüpiline, et valgustusraiete käigus raiutakse vabaks okaspuud (mänd, kuusk).
    Kasutatakse selleks tänapäeval peamiselt võsasaagisid (võsalõikajaid).
    Iseloomulik on, et valgustusraiete käigus ei saada likviidset (st. realiseerimiskõlblikku) puitu ning langetatud materjal jäetakse maha.
    49. Turberaie liigid, nende lühiiseloomustus.
    Turberaieteks nimetatakse neid uuendusraieid, kus lank raiutakse mitmes järgus (pikema aja jooksul), et luua soodsad tingimused järelkasvu tekkimiseks ja arenemiseks vana metsa turbe all või selle otseses mõjupiirkonnas.
    Turberaiete eeliseks on metsa loodusliku uuenemise võime ära kasutamine ja pidev metsa esinemine, st. ei teki metsata metsamaad raiesmike näol. Turberaied sobivad paremini kaitsemetsades, kus on oluline metsa järjepidevus.
    50. Uuendusraie liigid?
    Uuendusraied – neid tohib teha mistahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile. Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks.
    51. Millal loetakse metsaseaduse järgi raiesmik uuenenuks?
    52. Mis on lankide liitumisaeg?
    Lankide liitumisaeg - s.o. ajavahemik aastates, mis kulub eelmise raiestiku taasmetsastamiseks. Männi, kuuse ja kõvalehtpuude loodusliku uuenduse või kultiveerimise korral on see 4 a. ja muudel juhtudel 2 aastat. Raieaastat ei loeta liitumisaja hulka.
    Enne raiesmiku uuenemist ja minimaalse liitumisaja möödumist ei tohi uut lageraiet teha raiesmikule lähemal kui 100 meetrit, välja arvatud juhul, kui vana raiesmiku ja uue lageraielangi laius või kogupindala ei ületa lubatud lageraielangi maksimaalset laiust või pindala või lageraielangid asuvad eri omanike kinnistutel.
    Lageraietega metsa ülestöötamine ( varumine ) oli ja on Eesti tingimustes valitsev, kuna see on majanduslikult kõige ökonoomsem ja sel teel metsauuendamine on kõige edukam .
    53. Defineerige mõisted: säilikpuu ja raiesuund?
    Säilikpuudeks jäetakse eriti jämedate puidusortimentide saamiseks sirgeid ja hästi laasunud tüvega, hea tervisliku seisundiga ning elujõulisi mände, arukaski või kõvu lehtpuid, mis säilitatakse järgmisse metsa põlvkonda ja mis inimest metsas liikumisel ei ohusta. Samuti võivad säilikpuudeks olla väga vanad, huvitavad, haruldased , metsa elustikku mitmekesistavad puu või õõnsustega, jalalkuivanud või mädanevad lehtpuud. Lageraie käigus jäetakse säilikpuid vähemalt 5 tm/ha.
    Raiesuund – on lageraielankide paigutamise järjekord metsamassiivis või kvartalil. Raiesuund on reeglina vastu valitsevaid tuuli st idast läände või kagust loodesse, sest Eestis on valitsevad lääne - ja edelatuuled. Vastasel juhul avataks mets tuulele ja suureneks tormikahjustuste oht.
    54. Metsa kõrvalkasutus.
    Metsa kõrvalkasutus tähendab metsast marjade , seente, ravimtaimede, dekoratiiv- ja ravimtaimede ning nende osade korjamist, metsa kasutamist mesilaste korjemaana jne. Metsa kõrvalkasutuse tähtsus suureneb (vaatamata nimetusele kõrval-) aastaaastalt ning metsa kõrvalsaadused võivad piirkonniti osutuda olulisemaks kui metsast saadav puit. See sunnib metsaomanikke rakendama sääraseid metsa majandamise võtteid, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste varusid. Kõrvalkasutus võib kujuneda metsaomanikule oluliseks sissetulekuallikaks.
    55. Kunstlik metsauuendamine. Peamised metsakultiveerimismeetodid, nende eelised –
    puudused.
    Metsa uuendamise võtted on:
    1) maapinna ettevalmistamine puuseemnete külvamise ja puude istutamise
    võimaldamiseks või loodusliku uuenduse tekkele kaasaaitamiseks;
    2) puuseemnete külvamine;
    3) puude istutamine ;
    4) metsakultuuri hooldamine;
    5) loodusliku uuenduse tekke ja arengu soodustamine muul viisil.
    Intensiivse metsamajandusega aladel nagu Eestis, on põhiline metsauuendusviis siiski
    kunstlik metsauuendus kas külvi või istutamise teel.
    56. Defineerige metsa kasvukohatüübi mõiste? Tooge näiteid.
    Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga
    (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga)
    metsamaade kogumit.
    Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veereziim ja alustaimestik .
    Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi.
    Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks.
    Loometsad, Nõmmemetsad, Palumetsad , Laanemetsad , Salumetsad , Soovikumetsad, Rabastuvad metsad , Samblasoometsad , kõdusoometsad.
    57. Mis on metsatüüp? Tooge näiteid.
    Metsatüüp on metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav  metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi.
    Metsade tüpidiseerumisel puudub üksmeel ja eri teadlased on välja toonud sõltuvalt eristamiskriteeriumist arvukalt eri tüpoloogiad.
    Et metsatüüpide liigitamisel on üldjuhul määrava tähtsusega kasvukohatingimused, siis tavaliselt räägitakse vastavatest (metsa)[kasvukohatüüp]]idest (näiteks pohlakasvukohatüüp), mille raames eristatakse kitsamaid metsatüüpe (näiteks pohlamännik).
    58. Arumetsade klassi üldiseloomustus.
    Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis
    kuni 30 cm tüseduseni (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)
    Arumetsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veerežiim.
    59. Soometsade klassi üldiseloomustus.
    Soometsad metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu madal. Enamasti IV-V boniteet. Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib esineda ka I-III bon.
    Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine , liikuv või väheliikuv põhjavesi.
    60. Loometsade rühma üldiseloomustus.
    Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad.
    Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest.
    Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo . Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
    61. Palumetsade rühma üldiseloomustus.
    Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhukehuumushorisont.
    Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes.
    Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas .
    Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.
    62. Nõmmemetsade üldiseloomustus.
    Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp.
    Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
    63. Laanemetsade üldiseloomustus.
    Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad,  kased  ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad .
    Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks – liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis.
    Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl,  leseleht ,  laanelill , harakkuljus,kattekold ja ohtene sõnajalg.
    Liigirikkad kuuse- ja kuuse- segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid:  ussilakk , võsaülane,jänesesalat, sõrmtarn.
    Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme.
    Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust, harilikust pihlakast, pajudest.
    Puhmarinne  on lausaline. Peamised liigid on pohl, harilik mustikas, lillakas,  kanarbik , kattekold.
    Rohurinne on liigirikas. Seal kasvavad ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk , metsülane, harilik mailane , mets- kurereha , madarad, nääred,  metskastik , palu-härghein, lakkleht.
    Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut, harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt.
    64. Salumetsade üldiseloomustus.
    Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena või pühade ohverdamispaikadena. Nad on kujunenud kunagistest laialehistest metsadest. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja ja praegu on salumetsad Eestis haruldased kooslused , millest osa on võetud looduskaitse alla.
    Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Siin kasvavad kõrvuti kuusega mitmed lehtpuud. Põõsarinne on samuti väga liigirikas. See koosneb harilikust kuslapuust, sarapuust, toomingast, näsiniinest, magedast sõstrast ja lodjapuust. Läänesaarte niisketes saludes võib kohata ka meil looduskaitse alla kuuluvat harilikku  jugapuud .  
    Eestis moodustavad salumetsad u. 5 % metsadest, kuid Hiiumaal, Põhja-Eesti pael ning Lõuna-Eesti liivadel puuduvad aga hoopis. Salumetsi on rohkem Saaremaal, Haapsalu, Rakvere ja Võru piirkonnas. Salumetsade pindala on aastasadade jooksul kahandanud inimeste viljakapinnaliste metsade asemele põldude, heinamaade rajamine. Väärtusliku puiduga laialehiseid lehtpuid on raiutud tarbe- ja majapidamisesemete tarbeks.
    Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske.
    Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuu,  mage sõstar, harilik kuslapuu . Veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu.
    Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu- siumari , naatja mets-harakputk.
    Samblarindele  on eriti iseloomulik kähar salusammal , kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt.
    65. Soovikumetsade üldiseloomustus.
    66. Rabastuvate metsade üldiseloomustus.
    Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad.
    Alutaimestikust domineerivad puhmad ( sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal . Ülekaalus III-V bon. männikud.
    Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid.
    67. Samblasoometsade üldiseloomustus.
    68. Rohusoometsade üldiseloomustus.
    69. Kõdusoometsade üldiseloomustus.
    70. Iseloomusta pohla kasvukohatüüpi.
    Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel.
    Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline.
    Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega.
    Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid.
    Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu
    mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik .
    Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga.
    71. Iseloomusta jänesekapsa kasvukohatüüpi.
    Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke.
    Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud.
    Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Kuusikud on enamasti kõrge tootlikkusega Ia-I(II) bon. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud.
    Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu , pihlakas.
    Alustaimestik liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leidub ka leselehte,
    mustikat, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, metstähtheina jne.
    Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu-Eestis.
    72. Iseloomusta naadi kasvukohatüüpi.
    Naadi (nd) kasvukohatüüp - asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel.
    Lähtekivim karbonaatne . Enamasti gleistunud leetjad või leostunud mullad. Kõdukiht puudub, huumushorisont tüse - 20-35 cm. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti viljakaim kasvukohatüüp.
    Esinevad nii segapuistud kui kuusikud. Levinud laialehised lehtpuuliigid. Sobib kõvalehtpuude (tamm, saar) kasvatamiseks. Bon. Ia-I (harva II).
    Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas - sarapuu, mage sõstar, toomingas, kuslapuu, sarapuu jne.
    Alustaimestik väga liigirikas, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid -kopsurohi, naat , seljarohi, metspipar , koldnõges, ussilakk jne.
    Peamiselt Eesti ida- ja keskosas, 8% metsadest.
    73. Olulisemad puid ohustavad seenhaigused metsas.
    Seennakkus ja mädanemisprotsess puidus
    Seente vegetatiivkeha on mütseel e. seeneniidistik. Pärast seeneniidistiku mõneaastast arenemist puus või puidus moodustuvad puutüvele, okstele, juurtele või materjalile viljakehad , nagu taelikud, torikud, pässikud, pessud jne.
    Puumädanike viljakehad toodavad varakevadest hilissügiseni tohutul hulgal eoseid. Satub seeneeos maapinnale, alustaimestikule, puutüvele, okstele, lehtedele jm., kinnitub ta sinna tugevasti ja hakkab idanema. Pärast idanemist hakkab nakatunud taimes arenema seeneniidistik ning puidu rakuseinad hakkavad lagunema seeneniitide poolt toodetavate fermentide toimel. Puu- ja puidumädanikele on kõige olulisemad tselluloosi lagundav ferment tsellulaas , ligniini lagundav ferment ligninaas ja hemitselluloosi lagundav ferment hemitsellulaas. Mädanemisprotsessi lõpp- produktideks on süsihappegaas ja vesi.
    Mädanemisprotsess puidus avaldub värvuses (valge, pruun ja kirju mädanik) ja mädaneva puidu struktuuri muutustes.
    Mädaneva osa paiknemise järgi tüve ristlõikes eristatakse perifeerset ja südamemädanikku. Perifeerse mädaniku korral levib mädanik puidu välisosas ja tungib väljastpoolt sissepoole, südamemädaniku korral aga tüve keskosast väljapoole.
    Juure- ja tüvemädanikud
    Juurepess (Heterobasidion annosum) on kõige levinum ja ohtlikum okaspuude juure- ja tüvemädanik Eestis. Esineb peamiselt kuusel ja männil, aga võib kahjustada ka kadakat ja isegi lehtpuid. Asustab nii elus- kui surnud puitu. Eluspuidus (puu juurtes , juurekaelas, tüves) tegutseb haigustekitajana, surnud puidus (kändudes ja nende juurtes, lamapuidus) jätkab elu saprotroofina. Elus puudest tabab juurepess igas vanuses puid ja põhjustab nende kuivamist või nõrgestumist. Juurepessu tekitajal esinevad eri vormid, mida viimasel ajal on käsitletud ka eri liikidena (männi- ja kuuse-juurepess).
    Nende poolt põhjustatud haiguse iseloom ja kulg on erinevad. Männi-juurepess kahjustab igas
    vanuses mändi, samuti kuuske, kaske , kadakat jt kodumaiseid puuliike. Kuuse-juurepess kahjustab peamiselt kuuske, aga ka noori mände ning lehist jt võõrpuuliike.
    Juurepessu kahjustus avaldub metsas tervikuna: puude grupiviisilise kuivamisena, eluspuude
    juurdekasvu märgatava vähenemisena, puidu kvaliteedi langusena, tuuleheitena ning järelkasvu ja loodusliku uuenduse haigestumisena eelmise metsapõlve kahjustuskolletes. Männil kahjustab juurepess ainult juuri, mädanik tüvesse tavaliselt ei levi. Haigestunud puud kuivavad. Kuusel võib juurepess esineda aastaid, kusjuures puu ei kuiva, kuigi pruun südamemädanik levib piki tüve juurekaelast ülespoole mitme meetri kõrguseni.
    Haigestunud kuusel muutub puit algul lillakashalliks, siis punakaspruuniks, valgete laigukestega sõelmädanikuks ning mädanemisprotsessi lõppjärgus vammi taoliseks kiuliseks
    mädapuiduks. Hiljem muutub puu seest õõnsaks. Haiguse välistunnused on vaigujooks juurekaela piirkonnas, vanematel puudel tüve allosa jämenemine (pudelikuju) ning võra kahvatu värvus.
    Juurepessu seeneeosed levivad õhu kaudu, neid kannavad edasi ka putukad (männikärsakad ja 10 11juureüraskid). Nakatumine toimub juure- või tüvehaavandite kaudu ning kändude vahendusel. Haigus levib kolletena ka otseste juurekontaktide kaudu. Juurepessu levikule aitab suuresti kaasa metsade intensiivne majandamine – tihedad okaspuupuhtkultuurid, korduvad harvendused, suvised raied, endiste põllumaade metsastamine.
    Juurepessu tõttu kaotab metsaomanik sageli kuni kolmandiku potentsiaalsest metsatulust.
    Tõrje. Juba nakatunud puistus on juurepessu tõrje praktiliselt võimatu, kuid tema levikut ja kahjustusi on siiski võimalik metsa otstarbeka majandamise ja muude võtetega piirata. Mida vähem on metsas kände, seda väiksem on juurepessuoht. Kuna juurepessu eosed levivad vaid positiivse temperatuuri korral, tuleb vältida raieid suveperioodil. Aladel, kus esineb kuuse-juurepess, tuleb vähendada kuuse osatähtsust ja soodustada männi- või kaseenamusega segapuistute kujunemist. Uue võimalusena, kändude nakatumist ja nende kaudu haiguse levikut tõkestada, kasutatakse värskete kändude pealispinna töötlemist erinevate bioregulaatoritega. Tuntuim neist on ROTSTOP, mille toime rajaneb eri seeneliikide antagonistlikel suhetel looduses. Nimelt sisaldab preparaat okaspuumetsades looduslikult
    esineva seeneliigi – suure korbiku (Phlebiopsis gignantea) elujõulisi eoseid, mis pärast puu langetamist kännupinnale pritsides seal idanema hakkavad, ning hiljem kännupuidus seeneniitide arenedes selle juurepessukindlaks muudavad. Nimetatud seeneeostega okaspuukändude nakatamine pärsib nii juurepessu põhjustava seene edasikandumist juurte kaudu teistele puudele kui ka viljakehade teket ning eoste levikut.
    Külmaseen (Armillaria spp.) on juurepessu järel teine olulisem juuremädanike tekitaja peaaegu kõikidel Eestis kasvavatel metsapuudel. Külmaseente viljakehad on kändudel kobaras koos, kellukakujulised,kaetud hõredate soomustega, värvuselt kollakaspruunid. Viljakehi leiab harilikult sügisel, ning nad on head söögiseened. Külmaseente seeneniidistik levib puude juurtel ja tüvedel koore all, tekitades enamasti perifeerset puidumädanikku. Kuusel võib külmaseen põhjustada ka juurepessukahjustusele sarnast tüve südamemädanikku.
    Külmaseenest nakatunud puude juurtel ja tüvedel esineb rohke vaigujooks, koore all võib sageli näha valget seenekilet või musti seenevääte – risomorfe. Viimased kaks tunnust
    eristavadki selgelt külmaseent juurepessukahjustusest.
    Külmaseenekahjustuse üldpilt sarnaneb juurepessu põhjustatud kahjustusega. Mõlemal juhul juured mädanevad, puudel esineb vaigujooks, juurdekasv pidurdub, võra hõreneb. Nõrgestatud puid asustavad tüvekahjurid ning lõpuks puu kuivab.
    Külmaseenekahjustusi esineb igas vanuses puistutes. Tavaline on see keskealistes ja vanemates kuusikutes , eriti ohustatud on aga alla 10-aastased männinoorendikud happelistel liivmuldadel, kus kahjustatud puud kuivavad juuremädaniku tõttu kiiresti. Külmaseened kahjustavad ka lehtpuid, samuti esineb neid lamapuudel ja metsamaterjalil.
    Mõjuvat tõrjet ei tunta. Levimist piiratakse haigestunud puude väljajuurimisega. Kui valgustus - ja puhastusraietega hoitakse okaspuunoorendikud lahedas liituses ja kasvujõulises seisundis, siis nakkusoht väheneb.
    Põleseen (Rhizina undulata) põhjustab märkimisväärseid kahjustusi põlendikele istutatud männikultuurides. Võrreldes teiste juuremädaniku tekitajatega, on põleseene eoste idanemiseks vajalik suhteliselt kõrge temperatuur (+38 – +45º C). Sellega ongi seletatav
    tema levik põlendikel, kuid ohtlikku kiirelt arenevat, mändide jaoks hukutavat juuremädanikku võib põleseen põhjustada kohati ka kuivades luitemännikutes.
    Haavataelik (Phellinus tremulae) on üks agressiivsemaid ja laiema levikuga seeneliike meie metsades. Haavataelik põhjustab haava, harva ka paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele . Ühest metsapõlvest teise võib nakkus kanduda ka juurevõsudest uuenemisel. Haavataeliku viljakeha, mis esineb
    sageli puutüve oksakohtadel, on laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud, musta, servast pruuni pealisküljega, alakülg pruun. Haavataelikut esineb kõikjal. Väga harva leidub Eestis suhteliselt terveid vanemaid haavapuistuid.
    Tõrje. Hooldusraiete käigus peab välja raiuma eelkõige haavataeliku viljakehadega nooremad puud ning vältima koorevigastuste tekkimist kasvamajäävatel puudel.
    Okste ja võrsete haigused
    Võrsevähk (Gremmeniella abietina, Ascocalyx abietina) põhjustab nii männi- kuikuusevõrsete kuivamist. Haigus hävitab koorealused koed , mille tulemusena kuivab kogu võrse koos pungadega.
    Võrsevähk esineb puhangutena. Haigus levib nii vanemates männipuistutes, kus ta tekitab
    võrsehaavandeid puude võras, kui ka noortel taimedel. Eriti ohtlik on võrsevähk taimlates, kus ta põhjustab männiseemikute hukkumist. Võrsevähi iseloomulikuks tunnuseks hukkunud männitaimedel on kuivavate okste alaspidine asetus, mistõttu kogu taim omandab vihmavarju kuju.Võrsevähi vältimiseks pritsitakse taimlates okaspuutaimi profülaktika mõttes fungitsiididega.
    Haigestunud taimed põletatakse.
    Männi- pigirooste (Melampsora pinitorqua) esineb noortel kuni 20…30- aastastel mändidel. Seenhaigus tabab kasvavaid mahlakaid noorvõrseid kevadel, need kõverduvad, tugeva kahjustuse korral kuivavad.
    Haigus levib eriti vihmase kevade korral. Männi-pigirooste tekitaja vaheperemeheks on haab, mille lehtedel seene eosed talvituvad .
    Tõrje. Haiguse leviku vältimiseks raiutakse männinoorendikust haavad välja.
    Männi-koorepõletik (Peridermium pini, Cronartium flaccidum) esineb männil kõigis vanuseastmetes.
    Noored taimed kuivavad, vanadel puudel tekivad ladvapoolsel tüveosal ja okstel hästinähtavad kuivad vaigused haavandid (nn “tõrvas”), millest ülalpool latv või oks kuivab.
    Haiguse tõrjeks on haigestunud puude väljaraiumine ning nakatunud tüveosa ja okste
    põletamine.
    74. Olulisemad puid ja puutaimi ohustavad putukad metsas.
    Putukad kahjustavad metsa selle kõigis vanusejärkudes. Ühed liigid söövad väga noori puutaimi taimlates ja äsja rajatud metsakultuurides, teistele meeldivad noorendikud, kolmandad eelistavad keskealisi ja vanemaid puid. Toitudes vigastavad putukad puu erinevaid osi – juuri, võrseid, pungi , lehti,
    okkaid, nad elavad tüvede ja okste koore all või puidus, viljades või seemnetes. Osa putukaid esineb ainult ühel puuliigil asustades kindlaid puuosi, teised kahjustavad paljusid erinevaid puuliike.Kui suur osa putukaid (sekundaarsed kahjurid ) asustab nõrgestatud ja haigeid puid siis teised jälle surevaid ja surnud puid. Metsale on kõige ohtlikumad putukad, kes kahjustavad terveid, elujõulisi puid.
    Taolisi putukaid nimetatakse primaarseteks kahjuriteks (männikärsakad, juureüraskid, männivaksik, massilise sigimise korral ka võra- ja kooreüraskid).
    Noorendike kahjureid võib tinglikult jaotada kolme rühma: a) noorte puukeste tüvekahjurid; b) juurekahjurid; c) pungade, võrsete, okste ja lehtede kahjurid
    Metsakahjurite tõrjeks rakendatakse metsamajanduslikke, mehaanilisi, keemilisi ja bioloogilisi abinõusid, kusjuures keemilise tõrje tähtsus viimastel aastakümnetel on pidevalt vähenenud. Järjest rohkem püütakse leida ja rakendada metsakahjustuste vältimiseks metsamajanduslikke ja bioloogilisi abinõusid.
    75. Ulukikahjustused metsas. Kuidas ulukikahjustusi vältida?
    Põder kahjustab metsa peamiselt talvel, toitudes paju-, haava-, männi-, pihlaka -, saare-,tamme-, kadaka-, kase- jt. võrsetest.
    Metskits kahjustab metsapuid, toitudes talvel peamiselt noorte puude ja põõsaste võrsetest ja pungadest.
    Hirv ( punahirv ) on meie metsades levinud kohati, eelkõige saartel. Võrsete kärpimise ja nii okas- kui lehtpuude tüve koorimisega kahjustab ta puid samuti nagu põder. Eestis on hirve asustustihedus väike ja seni pole ta olulisi metsakahjustusi põhjustanud.
    Pisinärilised – ennekõike uruhiired, aga ka kaelushiir ja leethiir –, kelle mõju on eriti oluline lumerohketel talvedel , kahjustavad noori puukesi tüvede juurekaela koorimisega talvel lume all.
    Jänesed kärbivad vastistutatud puude latvasid, närivad talvel puude koort ja võrseid. Hiire - ja jänesekahjustuste vältimiseks aitab lisaks sügisese taimede ümbert kõrge heina niitmise või tallamise ka vastavate tüvekaitsmete kasutamine.
    Lahendus probleemile peitub loomade arvukuse reguleerimises. Parimaks võimaluseks kaitsta puid suurulukite eest on puistu või metsakultuuri ümbritsemine võrktaraga.
    76. Mis on biotõrje?
    Biotõrje on umbrohu, metsa- ja aiakahjurite, taimehaiguste jms. leviku piiramine mitmesuguste looduslike mehhanismide kaasabil.
    Näiteks mitmete põllumajandustaimi söövate putukate levikut piiratakse nende putukate parasitoidide levikut soodustades. Võõrliikide invasiivset levikut tõkestatakse vastava liigi päritolumaalt tema paljunemist piiravate liikide introdutseerimise abil.
    77. Metsatulekahjud (liigid, põhjused, ennetamine).
    Kuigi mõnikord võib metsapõleng alguse saada ka pikselöögist, on enamik metsatulekahjusid Eestis siiski põhjustatud inimese hooletusest või oskamatusest tuld kasutada. Tavaliselt tekkivad põlengud suitsetajate süül (tiku või suitsuotsa mahaviskamisel), lõkete tegemisest; raiejäätmete, prahi või kulu põletamisest,
    mahalangenud elektrijuhtmest või muust. Mõnikord võivad metsatulekahju esile kutsuda ka maapinnal vedelevad klaasikillud ja metsa veetud jäätmehunnikud. Eestis algab tuleohtlik aeg kevadel pärast lume sulamist ning lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel.
    Metsapõlemise kahjulikkus võib avalduda mitmeti. Peale tule hävitava mõju metsale, mille tagajärjel hävib osaliselt või täielikult orgaaniline aine metsas, samuti makro- ja mikrofauna, väheneb mullaviljakus, võivad suureks paisunud metsatulekahjud ohustada asulaid, tööstusettevõtteid, elamuid, häirida liiklust . Lisaks sigivad tulest kahjustatud metsas ka putukkahjurid ning tuli soodustab ka mõningate juuremädanikku tekitavate seente levikut.
    Metsa põlemisel eristatakse pinnatuld (põlevad kulu, samblikud , samblad, risu ja muu orgaaniline pinnakate), ladvatuld (põlevad puude võrad) ja maatuld (põleb turvas või turvastunud toorhuumus). Tule levikukiirus sõltub põleva metsa iseloomust, kliimast (temperatuur, sademed, suhteline õhuniiskus) ja ilmast , eeskätt tuule tugevusest.
    Pinnatuli liigub pärituult mõnikümmend meetrit kuni 1 km/h. Ladvatuli liigub 4–25 km/h. Maatuli levib kümmekond meetrit ööpäevas. Pinnatule suits on helehall, ladvatulel tumehall.
    Metsatulekahjude kustutamise edukus sõltub suurel määral kiirusest, millega tulekahju avastatakse ja seda kustutama asutakse. Ühele või paarile inimesele on jõukohane käepäraste vahenditega kustutada vaid väiksemat pinnatuld, kui põleb sambla -, rohu- ja puhmarinne, madal põõsastik ning metsakõdu pealmine horisont . Pinnatule kustutamiseks materdatakse tuld pühkivalt; mitte ülalt alla, et löögihoog ja
    sädemed ei soodustaks tule levimist; luudade, okste, väiksemate puude latvadega,ning visatakse tuleliinile mulda, vett. Kiiremini kui 1 m/min leviva tule peatamiseks kasutatakse vastupõletamist. 50–200 m laiune ülepõletatud ala peatab ka ladvatule,sest ladvatuli ilma pinnatule toetuseta ei levi.
    78. Inimeste poolt põhjustatud ohud puudele, metsale.
    Inimese kahju metsale ja puudele võib olla nii otsene ehk tahtlik kui ka kaudne ehk tahtmatu . Olulist kahju metsale võib tekitada inimene oma hoolimatu või oskamatu tegevusega ning kahjustada metsa väga mitmesugusel viisil, alates metsapõlengu tekitamisest, ebaõigetest metsamajandusvõtetest, puude otsesest vigastamisest, nende kasvutingimuste halvendamisest, kahjurite ja haiguste leviku
    soodustamisest kuni keskkonna saastamise ja kliima mõjustamiseni välja.
    79. Harilik kuusk Picea abies
    Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.
    Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm . Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
    Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid , kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud , kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.
    Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim . Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla
    80. Harilik mänd Pinus sylvestris
    Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.
    Kuna kuivades männimetsades suudavad kasvada väga vähesed taimed, siis peab mänd ise olema paljudele loomadele toiduobjektiks. Nii võime kohata männiokastel rohelisi putukavastseid, koore alt leida aga üraskite keerulisi käike. Kõrgel võras võib kuulda vaikselt sädistamas käbilindu ja oma sepikojas käbidest seemneid välja toksimas musträhni. Metsisele on männiokkad üheks põhitoiduks. Isegi kalad saavad mändidest palju head: neile on maiuspalaks suvine veepinnale langev õietolm. Männiga koos elavad metsas mitmed seened. Osa neist on männile kasulikud, aidates tema juurtel vett imeda, teised jälle kahjulikud, põhjustades puu mädanemist. Kasulikest seentest võib sügisel kohata männiriisikat või puravikke . Noored männikud on talvel meelistoidulauaks põtradele. See aga ei meeldi metsakasvatajatele, kuna põtrade näritud puud jäävad kiratsema või koguni hukkuvad.
    Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri . Huvitavad on rabamännid, mis on tihti vaevalt käsivarrejämedused, kuid samas mitusada aastat vanad. Osa neist on huvitavalt paindunud tüvega ja neid saab kasutada iluesemete valmistamiseks. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.
    Sedagi võiks teada, et merevaik, millest tehakse kauneid ehteid , on tegelikult eelkõige männipuudest pärit: nimelt on ta ammu elanud puude kivistunud vaik. Huvitav on seegi, et männi käbid valmivad umbes kaks aastat. Algul on need rohelised ja vaigused ning alles hiljem muutuvad pruunikaks. Seemned on varustatud tiivaga, mistõttu tuul saab neid edasi kanda.
    Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m ja jämedaima läbimõõt – 140 cm.
    81. Harilik jugapuu
    Taxus baccata L. – harilik jugapuu
    Oksad on peened, asetatud männasjalt, esineb ka männastevahelisi oksi.
    Võrsed väljast rohelised.
    Okkad on pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad , 1,8…3,5 cm pikad, kuni 0,25
    cm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga. Okka all väga kahvatud õhulõheread. Püsivad
    puul 4…8 aastat. Võra ülaosas okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel kamja
    asetusega.
    Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel. Isaspähikud on kollakad, kerajad,
    asuvad okaste alusel ja moodustuvad sügisel, seemnealgmed moodustuvad samuti
    sügisel ja asuvad üksikult võrse tipu lähedal. Viljub igal aastal.
    Vili on punane, munajas, otsast avatud. Seemet ümbritseb helepunane mahlakas
    magusamaitseline seemnerüü (arillus), mis on söödav. Seeme, võrsed, okkad ja koor
    ja puit on mürgised.
    H=15 m kõrge puu. Maksimumkõrgus 40 m ( Kaukaasias ), Euroopas hrl. 10…15 (25)
    m kõrgune puu. Eestis kasvab harilik jugapuu looduslikult Saaremaal (Sõrve ja
    Tagamõisa poolsaar), Hiiumaal (Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Nõva ja Audru
    ümbruse metsades). Arvuliselt võib puid olla kokku kuni 2000. Kõrgeim puu on 11,5
    m kõrge ning suurim tüve läbimõõt kuni 33 cm.
    Eestis on harilik jugapuu II kategooria kaitsealune liik.
    Areaal: Euroopa, Kaukaasia, Krimm , Alpid. Väga aeglase kasvuga, kuid väga
    pikaealine, saab kuni 2000 (4000) a. vanuseks. Mullastiku suhtes nõudlik. Väga
    varjutaluv. Soojalembene, tahab merelist pehmet kliimat. Reliktne liik. Talub hästi
    linnaolusid.
    Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad
    vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase ( Betula
    pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel
    massiühikutes.
    Koor punakashall või -pruun, õhuke, noores eas sile, hiljem pikisuunas korrapäratult
    soomuste või plaatidena kestendav.
    Pärimused: Kõigis kultuurides on hinnatud aeglaselt kasvava, kõva, kuid painduva,
    peene süüga mädanemiskindlat jugapuupuitu, mida on nimetatud ka raudpuuks, sest
    jugapuupuidust väravapostid olevat tugevamad kui metallist. Kogu Euroopas oli
    jugapuu tuntud kui vibude ja ambude materjalina. Sitkuse poolest ei pääsenud sellega
    võistlema ükski teine puu. Legendaarse inglise lindprii Robin Hoodi vibugi olnud
    jugapuust. Jugapuust vibusid tehti juba vähemalt 5300 a. tagasi, kuid poliitilises
    ajaloos etendasid need tähtsat osa just 13. kuni 16. sajandini, kui jugapuupuit oli
    sõjaliselt tähtis tooraine . Sõjad Inglismaa ja Prantsusmaa ning Šotimaaga laastasid
    Briti saarte, hiljem ka mandri Euroopa jugapuudemetsad, kui Inglise monarhid
    hakkasid jugapuud sisse vedama, algul Hispaaniast, siis Põhjamere ja Balti mere
    äärsetest hansalinnadest. Jugapuu hästipoleeritav puit on olnud ka hinnatud
    mööblimaterjaliks Euroopa aadlilossides. Teadmine, et jugapuupuit on mürgine, siis
    hoiduti aga valmistamast sellest söögi- ja jooginõusid. Vana-Kreekast on teada ütlus:
    “Kui tahad lahti saada vaenlasest, paku talle oma parimat veini jugapuust peekrist”.
    Eestis on jugapuud rahva mäletamist mööda ikka vähe leidunud, kuid suure kõvaduse
    ja ilusa tekstuuri tõttu olnud üsna hinnatud tarbepuu. Jämedamatest tüvedest
    valmistati vahel tugevaid pisiesemeid nagu reha- ja äkkepulki, rattakodaraid jm.
    Jugapuu kasutamisele vankrikodarate tegemiseks viitab tema üks rahvapäraseid
    nimetusi – kodarapuu. Lääne-Eestis oli kombeks jugapuu okstest punuda pärgi,
    millega ehiti kalmukünkaid.
    82. Perekond kadakas.
    Harilik kadakas
    ( Juniperus communis)
    Kadakas on puu, kellega on igaühel kokkupuudet olnud. Väikesed poisid meisterdavad tema sitketest okstest vibusid, tüdrukud panevad kokku ilusaid pärgi ja kimpe, pereisa teeb saunas kadakasuitsu ja valmistab õhtuks saunavihad, vanaema teeb marikäbidest tuhandete tõvede vastu aitavat imerohtu, vanaisa nikerdab kauneid kujukesi .
    Palju huvitavaid raviomadusi on meie meresaarte ja Loode-Eesti ühel tavalisemal puul tingitud temas sisalduvatest eeterlikest õlidest ja suhkrutest. Need annavad puule meeldiva aroomi , suitsusauna kasuliku toime. Tekkiv suits hävitab väga hästi kahjulikke pisikuid. Kui kadakaokstele valada peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata , aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu. Nii okastest, okstest kui marikäbidest saab valmistada väga erinevate raviomadustega õli. Okstega on tehtud tavalisest vanniveest ravivett, mis aitab reuma ja liigesehaiguste korral.
    Et vältida haigestumist, soovitatakse iga päev süüa mõni kadakamari. Tegelikult ei ole need tõelised marjad , sest okaspuudel on käbid. Kadakal nimetatakse neid marikäbideks. Viimaseid võib põõsa küljest leida aastaringselt , sest need ei varise valmides kohe maha. Okstel peavad marikäbid püsima seepärast, et linnud saaksid süües kadaka seemneid levitada. Kui ei ole võimalik iga päev metsa "marjule" minna, on õige koguda marikäbisid varuks. See ei ole keeruline, sest need säiluvad kuivatatult päris hästi. Et nende raviomadused oleksid parimad, tuleb jälgida, et korjataks vaid sinakasmusti marikäbisid, sest rohelised on alles toored , ja teiseks, et neid liiga ära ei kuivatataks. Tasub ka meeles pidada, et raviteid tuleks hoida kuivas, jahedas ja pimedas. Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Marikäbide otsas oleva risti meenutava kujundi tõttu on seda puud eriti Ida-Eestis pühaks puuks peetud. Kadakapuust aiateibad ja hernekepid on vastupidavamad, kui ükskõik millisest teisest puust lõigatud.
    Kuigi kadaka äratundmisega ei teki vast kellelegi probleeme, on vahest siiski huvitav kadakaoksa enda jaoks avastada. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid "marju". See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi. Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb. Kahjureid on sel sitkel puul vähe
    84. Kase perekond
    Be t ul a c e a e – ka s e l i s e d
    Sugukonda kuulub 6 perekonda, rohkem kui 260 liigiga , mis kasvavad peamiseltpõhjapoolkera jaheda ja paraja kliimaga aladel.
    Kase (Betula) prekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlejad heitlehised kiirekasvulised ja valgusnõudlikud puud ja põõsad. Perekonnas on u. 60 liiki, mis levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika paras- ja boreaalses vöötmes. Peamiselt väikesed kuni keskmise suurusega munajad saagja või kahelisaagja servaga vahelduvalt pikkvõrsele (lühivõrsetele kimpudes) kinnituvad lihtlehed puhkevad varakevadel
    (aprilli lõpul, mai algu ). Kased tolmlevad varakevadel samaaegselt lehtede puhkemisega. Ühesugulised õied asuvad urbades. Silinderjad ja rippuvad isasurvad (isasõisikud) moodustuvad õitsemisaastale eelneval suvel või varasügisel 2- või 3-kaupa võrsete tippu. Püstised (või rippuvad) emasurvad moodustuvad lõhivõrsete pungadest enne lehtede puhkemist õitsemisaasta varakevadel ning asetsevad noorte
    lehtede kaenlas. Vili (seeme) on 2 külgmise kileja lennutiivaga üheseemneline väike elliptiline lame pähklike, mis valmib, sõltuvalt liigist, õitsemisaasta suve lõpul või sügisel. Valmimisel rippuvad emasurvad pruunistuvad ning viljad koos (urva) kattesoomustega pudenevad. Paljud kaseliigid on tähtsad metsamoodustajad ning pioneerpuuliigid, sest asustavad raiesmikke ja põlendikke esimestena seetõttu, et
    seemneaastad on sagedased ning rikkalikud ja seemned kanduvad tuulega kaugele ning on sealjuures kergesti ja kiiresti idanevad ning tõusmed on külmakindlad. Paljud liigid uuenevad hästi ka vegetatiivselt, noores eas annavad rikkalikult kännuvõsu.
    Juurestik on hästi arenenud, tugev ja maapinnalähedane. Enamik liike on hilis - ja talvekülmakindlad. Kõva, võrdlemisi raske (tihedus 630–700 kg/m3), tugev, sitke ning halvasti lõhestatav punakas- või kollakasvalge hajulisooneline maltspuit on enamikel liikidel väärtuslik ja heakvaliteediline. Puitu kasutatakse vineer-, mööbli-, paber-,suusa- ja keemiatööstuses. Samuti ehitus- ja küttepuiduna ning trei- ja nikerdustöödel.
    Puidust saadakse ka puidusütt, äädikhapet, metüülpiiritust ja ksülitooli. Kasetohust toodetakse kasetõrva e. tökatit ning varemalt on kasetohku kasutatud ka sidumis- ja punumismaterjalina. Koort kasutatakse ka naha parkimisel. Kase tüvel esinevate laineliste puidukiududega pahad on väga hinnatud käsitöömaterjal. Mõnede kaseliikide tüvedel parasiteeriv torikseen, must pässik (Inonotus obliquus) on kasutusel droogina, lisaks tarvitatakse kase pungi, noori lehti ja urbi ravimina . Oksi kasutatakse luudadeks ja vihtadeks. Küllalt suhkrurikas (suhkruid kuni 2%) mahl on nii värskelt kui ka hapendatult toniseeriv ning karastav janukustutaja.
    Looduslikult kasvab Eestis 4 kaseliiki. Arukask (B. pendula) ja sookask (B.pubescens) on puukujulised ning moodustavad metsapuistuid; vaevakask (B. nana ) ja madal kask (B. humilis) on madalad põõsakujulised liigniiskete ning soostunud alade puittaimed.
    Eestisse toodud u. 12 võõrkaseliigist kasvavad meil pargipuudena hästi Põhja- Ameerikast pärit valge paberjalt kestendava koorega paberikask (B. papyrifera), omapärase hallikaspunakaspruuni ribadena kestendava tüvekoorega kollane kask (B.alleghaniensis) ning mustjashalli tüvekoorega suhkrukask (B. lenta). Kollase ja suhkrukase võrsekoor lõhnab hõõrudes. Ida-Aasiast pärit liikidest kohtab meil
    sagedamini omapärase tume-hallikaspruuni kestendava koorega dauuria kaske (B.davurica) ning väga tugeva puidu ning paberjalt kestendava kollakasvalge tüvegakivikaske (B. ermanii).
    85. Perekond lepp
    Lepa (Alnus) perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehisted puud ja põõsad. Perekonnas on u. 30 liiki, mis levinud põhjapoolkera arktikast troopikani,lõunapoolkeral Andides. Peamiselt elliptilised või munajad kahelisaagja servaga või madalalt hõlmised lihtlehed asuvad vahelduvalt võrsel ning sügisel rohelistena (lehtedes klorofüll ei lagune) ja toitainerikastena varisedes ning kiiresti maapinnal
    kõdunedes tõstavad kasvukoha mullaviljakust. Õitsevad tavaliselt varakevadel.Isasõied asuvad mitmekaupa rippuvates urbades võrse tipuosas, isasõitest allpool asuvad emasõied moodustavad aga peajaid või käbikujulisi urbasid. Kahe külgmise kitsa puitunud tiivaga vili (seeme) on pähklike, mis asub puitunud viljaurva(“lepakäbi”) soomuste vahel. Paljud liigid uuenevad hästi vegetatiivselt (juure- või
    kännuvõsust). Enamik liike pioneerpuuliigid – asustavad esimestena raiesmikke,põlendikke, söötis põllumaid. Hästiarenenud pinnalähedasel juurestiku peenjuurtel esinevad õhulämmastikku siduvad mügarbakterid (Frankia), mis moodustavad juurtel suuri juuremügaraid ehk nooduleid. Puit on pehme, kerge (tihedus 420–550 kg/m3), mitte eriti elastne, väga kergesti töödeldav, värvuselt roosakasvalge kuni
    punakaspruun (õhu käes seismisel tumeneb). Kasutatakse mööbli-, vineeri- ja taaratööstuses, treimisel, kala ja liha suitsutamisel, siseviimistlustöödel ehituses, vesiehitustel ja kütteks, vähesel määral ka tselluloosi tootmiseks ning äädikhappe ning puusöe valmistamiseks. Varemalt kasutati sanglepa puitu tema pehmuse tõttu ummiknõude õõnestamiseks ja puukauside treimiseks . Teisalt tehti lepalaudadest ka piima- ja võipütid, lähkrid jne., sest lepp ei anna kõrvalmaitset. Lepakoorest saadakse parkaineid ja pigmente mida kasutatakse riiete ja naha värvimisel. Eestis esineb looduslikult 2 lepaliiki ning sisse on toodud 11 võõrliiki, neist sagedamini kohtab rohelist (A. viridis) ja Maximowiczi (A. maximowiczii) leppa.
    Alnus glutinosa (L.) Gaertn. – sanglepp e. must lepp
    Hall lepp(Alnus incana )
    Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.
    Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt , sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.
    Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
    Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri ” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on  lepatriinu  saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatud lepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed- lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.
    Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.
    Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehedtähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.
    Sanglepp(Alnus glutinosa)
    Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos . Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.
    Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel .
    Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on.
    Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.
    Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Kindlast on kõik maalapsed näinud, et isa suitsusingi tegemiseks toob metsast just neid punaseid puid: sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt.
    86. Harilik saar Fraxinus excelsior
    Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel.
    Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad . Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.
    Nende õlide tõttu on saar leidnud kasutamist ka rahvameditsiinis. Tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.
    Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks.
    Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm. Uutel linnade haljasaladel ta hästi ei kasva, sest latv võib varakult kuivada kahjulike gaaside ja tahma tõttu.
    87. Harilik tamm
    Harilik tamm
    ( Quercus robur)
    Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu . Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku . Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid . Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit.
    Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad , et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.
    Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja kaunis, tema aastarõngad tulevad eriti selgelt esile. Huvitav on ka see, et kui paljud teised puud kaotavad vees ligunedes suure osa oma väärtusest, siis tamm muutub vees üha hinnalisemaks: ta muutub peaaegu mustaks, ilus muster tuleb veel paremini nähtavale ja puit muutub ülikõvaks ning miski ei suuda talle enam kahju tekitada. Selline puit on eriti hinnatu puidukunstnike poolt. Tamme kasutatakse veel laialt kauni mööbli, parketi ja vineeri tegemiseks, kuulsad on tammepuust vaadid. Paljud vees olevad ehitised on tehtud tammest, sest tema puit peab vees kaua vastu.
    88. Harilik jalakas ja künnapuu
    Jalakas Ulmus glabra on väga sarnane künnapuuga. Oksad on mõlemal looklevad, tüvi tume, lehed suured. Kuid tähelepanelikult vaadates võib märgata ka erinevusi. Jalaka võrsed on ka suve teisel poolel tihedalt pehmete karvadega kaetud, siis kui künnapuu oksad on juba siledad ja läikivad. Selle tunnuse järgi on neil hea ka talvel vahet teha. Kuid suvel piisab lihtsalt nende lehtede katsumisest. Jalaka lehed on nii pealt kui alt karedakarvalised. Seda on tunda, kui käega õrnalt tõmmata lehe tipust rootsu poole. Künnapuu lehed on peaaegu siledad. Ning vana metsameeste tarkus: jalakal on jalad all. See tähendab, et suur osa jalaka lehe külgroodudest haruneb enne leheservani jõudmist. Kevadel aprillikuus on jalakas õisi täis. Needki on veidi erinevad künnapuu omadest . Nimelt algul õied ja hiljem viljad on harilikul jalakal künnapuust lühema rootsu küljes. Suure lendtiivaga viljad ise aga on harilikul jalakal suuremad kui teistel jalakaliikidel.
    Jalakas on suur puu laia ja aukartustäratava võraga. Pargipuuna on ta väga hinnatud. Plusspunkte annavad juurde veel kaunid kollased lehed sügisel ja see, et ta lubab end väga hästi kääride abil vormida. Nii võib jalakast kasvatada väga kõrge elavmüüri. Jalaka lehed asetsevad omapäraselt: lehed paigutunud nii, et neile langeks võimalikult palju valgust. Nii moodustub mosaiikpilt, millest ülevalt läbi vaadates maad ei paista. Seega on jalaka all alati vilu. Vihma ajal on ta aga asendamatu vihmavari. Kuna teda aga palju haljastuses kasutatakse, siis on loomulik, et on aretatud ka mitmeid iluvorme. Nende seas on ka leinavorm, mis näeb välja kui tõeline vihmavari. Harilikku jalakat istutatakse nii üksikpuuna, rühmiti, kui ka alleena ja kõrge hekina.
    Pargis on jalakas küll üks tavaline puu, kuid meie metsades see nii enam ei ole. Põhjuseid on mitmeid: jalakale sobivad viljakamad kasvukohad on enamasti üles haritud, kliima on jahedam kui aastatuhandete eest ning eks teda ole ka usinasti raiutud. Jalaka puit on väga heade omadustega. See ei ole küll nii raskesti lõhestatav kui künnapuu oma, kuid väga kõva, sitke ja raske sellegipoolest. Ka temast on tehtud kaunist mööblit ning masinate puitosasid. Jalaka koore alumisest osast, niinest, on punutud vastupidavaid korve. Nagu on lood künnapuuga, nii ka jalakaga. Väärtuslik puit on metsast välja toodud, kuid uued jalakad kasvada ei taha. Lisaks kõigele on jalaka seemned küllaltki raskesti idanevad. Need valmivad küll juba juunikuus, kuid üksikud noored puukesed ilmuvad mullapinnale alles järgmisel kevadel. Siiski on ta meie niisketes viljakates metsades veidi tavalisem kui künnapuu. Teda pole ka viimasest erinevalt looduskaitse alla võetud.
    Künnapuu Ulmus laevis on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks.
    Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima märksa soojem ja künnapuule sobivam, kui praegune jahedam ilmastik. Kes teab, võibolla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning millalgi aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad.
    Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, see näitab, et temast tehti lookasid. Kuid temast tehti ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsasid. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Ka tema peeneid pikalt rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Kuid koorest on saadud abi ka nahkade parkimisel ning värvimisel.
    Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Tema ei ole looduskaitse alla võetud, künnapuu aga on. Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada? See polegi väga keeruline. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad nad tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga harilikult mitte. Lehtedel on olemas veel teisigi erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel.
    89. Harilik vaher ja harilik pihlakas
    Harilik vaher
    ( Acer platanoides)
    Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega , aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranzides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. Suur osa neist hakkab peagi idanema, et kasvada uueks puuhiiglaseks. Kuid need suure tiivaga viljad on ka lõbusaks mänguasjaks. Kui kaksikpropellerist eraldada üks pool ja sellest seeme välja võtta ning seemne asemele oma nina panna, siis ongi naljakas pikk nina olemas.
    Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele , ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett . Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid.
    Suve lõpul või sügisel võib näha vahtra lehtedel musti laike, mis jätavad väga kauni mulje. Suurele vahtrapuule need erilist kahju ei tee, kuid tegelikult on see ühe parasiitseene töö. Teda kutsutakse vahtra pigilaiksuse tekitajaks. Vahtra pigilaiksuse esinemine viitab puhtale õhule: suurtes linnades ja tööstuspiirkondades see seeneke kaua vastu ei pea. Vanade suurte puude tüvel võib tihti kohata valgeid seeni, mis teevad palju pisikesi kübaraid – vahel kuni meetri pikkuse reana ülalt alla. Kui selline seen katki lõigata, siis võib näha palju imeõhukest torukeste kihte. Nende kihtide arv näitab, kui vana see seen on. Selle seene nimeks on aga pandud vahtratarjak.
    Harilik pihlakas
    ( Sorbus aucuparia)
    Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.
    Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.
    Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
    Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine , pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine , likööre.
    90. Eesti metsade peamised põõsaliigid
    harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum)
    Kuslapuu on sage asukas meie viljaka mullaga metsades. Salukuusikus käimise muudab ta mõnikord lausa võimatuks. Metsategijadki kiruvad teda: kõik kohad on täis rohkesti harunevate halli värvi okstega põõsaid. Nendest ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Nii ongi ainuke võimalus põõsad Kalevipoja kombel maa seest välja tõmmata. See on lihtne, kuna kuslapuul on maapinnalähedased juured ja needki pole eriti tugevalt arenenud. Mõneks ajaks võib põõsast niimoodi lahti saada küll. Kuid ega metsamees ka päriselt oma nuhtlusest vabane. Mõni kännutüügas või suurem juurejupp jäi maha ning mõne aasta pärast kasvab uus tihnik . Kui ka seda mitte, siis mullas on kindlasti varuks veel idanemata seemneid, milledest kasvavad soodsates tingimustes uued põõsad.
    Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega kaetud ja tunduvad üpris õrnad, asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, siis selgub, et ka pungad on harali: peaaegu risti oksaga, millele nad kinnituvad. Pungad on küllaltki pikad ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridastikku mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks Õied on küll valged, lõhnatud ja veidi tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Paarikümne sentimeetri kauguselt märkate nende peent keerukat vormi ja hoolikat viimistletust. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud aga loendamatud punased marjad. Huvitav on see, et sageli on tal kaks marja alusel kokku kasvanud.
    Need marjad oma kauni värvi, mahlakuse ja läikiva pinnaga otsekui kutsuksid sööma. Kuid millegipärast ei ole keegi neid metsas ära noppinud. See on ohtlik märk. Tõsi ta on, kuslapuu marjad on mürgised, vahel isegi eluohtlikult. Marju on mõnikord kasutatud lahtistina, aga siiski on parem neist mürgistest marjadest hoiduda. Õnneks tunduvad kuslapuu viljad maitsetud või pigem isegi ebameeldiva maitsega seega vaevalt neid keegi eluohtlikul hulgal sööb.
    Siiski on sellest kaunist puust ka rohkem kasu kui ainult ilu jaoks. Nimelt tema puit on väga kõva. Sellest on valmistatud kangakudumissüstikuid, rehapulki, heegelnõelu, jalutuskeppe ja muid esemeid, millel on vaja suurt tugevust.
    Lõpetuseks veel teisestki looduslikust kuslapuuliigist, sinisest kuslapuust. See põõsas kasvab Lääne- ja Põhja-Eesti soostunud niitudel ja märgades metsades. Teda on lihtne ära tunda sinakasmustade marjade järgi. Sinine kuslapuu pole mürgine, kuid tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega
    harilik paakspuu (Frangula alnus)
    Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta.
    Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks.
    Puidust on tehtud joonistussütt, teda on kasutatud nikerdamiseks. Kuna aga paakspuu ei kasva kuigi suureks, siis ei ole puit olnud inimesele peamine väärtus tema juures. Kõige kasulikum asi on hoopis koor. Paakspuukoor on eestlastele juba ammust ajast tuntud ravivahend ja värvaine, nagu ka marjadki. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti ning me saame ilma liigse puiduosata puhta ravimi. Selleks tuleb puu umbes käelaba kõrguselt maha lõigata, seejärel tükeldada tüvi ja oksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja koor maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav ravim säilib viis aastat. Sama pika ajaga on meie puu asemele kasvanud uus ja me võime koguda värske ravimi.
    Metsas on paakspuu marjad mitmetele lindudele toiduks, vastutasuks levitavad nad aga toiduandja seemneid kõikjale kuhu lendavad. Siiski on paakspuust ka inimesele veidi kahju. Nimelt võib kevadel näha paakspuu läikiva lehe alumisel küljel oranze kuhjakesi. Need kuuluvad roosteseentele. Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseente vaheperemees , hiljem levivad seened temalt teistele taimedele. Viimastel aastakümnetel on paakspuu meil muutunud märksa tavalisemaks – ta on üheks sagedamaks puittaimeks, mis hakkab vohama kasutamata niitudel ja puisniitudel.
    harilik türnpuu (Rhamnus catharticus)
    Türnpuu on rohkem tuntud Põhja- ja Lääne-Eesti inimestele, sest sealsetel kuivadel loopealsetel kasvab teda palju sagedamini kui Lõuna- või Ida-Eestis. Kuid selgeks võiks õppida selle taime igaüks. Parimaks eristamistunnuseks on lehed. Need on türnpuul piklikud, veidi terava tipuga. Alt vaadates paistavad silma külgrood, mis on omapäraselt kaardunud lehe tipu suunas. Tavaliselt kasvab türnpuu tiheda põõsana, tema okste tippudes turritavad aga astlad .
    Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Parem ongi türnpuust eemale hoida, sest tema marjad on mürgised nagu paakspuu omadki. Need võivad põhjustada oksendamist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul võivad aga saabuda krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohelised, aga valminult muutuvad mustaks.
    Kuid ka türnpuu on ravimtaimena tuntud. Kõhulahtistina võib tarvitada toorete marjade mahla, kuid ettevaatust liialdamisega, eriti laste puhul. Ohutu annus on 1¼2 supilusikatäit päevas. Rohkem kasutatakse kuivatatud marju, millest tehakse teed. Seegi mõjub kõhulahtistina, kuid võib mõnikord liiga tugevat toimet avaldada. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis kuivatatud marju klaasi keeva vee kohta. Teel lastakse tõmmata kaks tundi. Juuakse õhtul, korraga pool klaasi. Marju on kasutatud ka värvimisel.
    Türnpuul on väga huvitav kollaka tooniga ja kaunite soontega kõva puit. See on hinnatud materjal puidukunstnike hulgas, kuid jämedaid puid on leida küllaltki vähe. Viimase üheks põhjuseks on asjaolu, et türnpuu on nagu paakspuugi teraviljadel parasiteeriva seene, kõrrerooste vaheperemees. Nii on olnud türnpuude kasvatamine isegi keelu all, palju puid raiuti metsas maha. Kuid ega see kuigi edukas ettevõtmine ei olnud, sest raiutud puu asemele tuli juurtest või kännutüükast tihti mitu uut.
    harilik sarapuu(Corylus avellana)
    Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu.
    Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi , pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.
    Oma väärtus on ka sarapuu puidul. Temastki võib sarasid meisterdada. Siiski saab temast rohkemat. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb ta väga kaunis. Seetõttu kasutatakse teda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel.
    Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.
    Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane . Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega.
    Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi.
    harilik lodjapuu ( Viburnum opulus)
    Lodjapuu on meie niiskema ja viljaka mullaga metsade üks kaunimaid põõsaid. Kevadel mai lõpul ja juuni algul õitsemise ajal jääb ta võib-olla veel veidi teiste varju, kuid hilissügisel on ta ilmselt võistlejateta metsakaunitar. Kevadel on lodjapuu äratuntav suurte, vahel inimese käest suuremate õisikute tõttu. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Huvitav on seegi, et suures õisikus ei arene kõikidest õitest vilju, servmised õied on lihtsalt tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, seepärast on need keskmistest õitest suuremad. Sügisel võlub lodjapuu inimesi aga oma kireva lehestikuga ning kaunite punaste marjadega, mis valmivad alles siis, kui teiste puude viljad on juba ammu ära söödud. Lehed on lodjapuul sügisel harilikult tumepunased, kuid parkides võib kohata ka kollaste lehtedega põõsaid.
    Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeleskalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta . Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.
    Kuid lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele. Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 33 lk · .docx · 76 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #1 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #2 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #3 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #4 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #5 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #6 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #7 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #8 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #9 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #10 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #11 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #12 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #13 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #14 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #15 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #16 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #17 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #18 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #19 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #20 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #21 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #22 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #23 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #24 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #25 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #26 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #27 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #28 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #29 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #30 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #31 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #32 Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused #33
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-03-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 76 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Black Berry Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    ja vastused
    eksamiküsimused eesti metsa ökosüsteemid metsa ökosüsteemid eesti mets puistu eraldis metsamaa harilik lodjapuu sarapuu

    Sarnased õppematerjalid

    Metsakasvatuse arvestuse vastused
    13
    docx

    Metsakasvatuse arvestuse vastused

    1. Eesti metsad ja metsandus. Metsakasvatus ­ on tegevus metsas toimuvate bioloogiliset protsesside mõjutamiseks, mille eesmärgiks on kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Metsakorraldus ­ esindab ökoloogilist suunda metsanduses (metsatakseerimine, majanduskavade koostamine). Metsatööstus ­ tegeletakse küsimustega, mis on seotud puidu varumise ja töötlemisega. Umbes 4000 a tagasi oli eesti metsade pindala 85%, kuid põllumajanduse arenguga hakkas metsade pindala vähenema. 18. Saj oli eesti metsasus umbes 28%, 19 saj vähenes see veelgi põhjuseks intensiivene metsakasutus (paberi- ja puidutööstuse areng). Uuesti hakkas metsade pindala suurenema pärast II MS. Põhjused: metsade pindala suurenes põllumaade arvelt, kuna palju maad jäeti sööti; algas ulatuslik metsamaade kuivendamine. 2008 a oli Eesti metsade kogupindala 2,2 milj. Ha (SMI statistilise

    Metsakasvatus
    Materjalid metsanduseks
    17
    doc

    Materjalid metsanduseks

    1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. uuendamise, kasvatamise ja kaitsega

    Eesti metsad
    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines
    67
    doc

    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines

    Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1. Metsakasvatus 2. Metsakorraldus 3. Metsatööstus Metsakasvatus ­ esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid

    Eesti metsad
    Metsaökoloogia ja majandamine 1-KT
    65
    pdf

    Metsaökoloogia ja majandamine 1. KT

    ©V. Uri  Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa    1. Eesti metsad ja metsandus  Metsandus  on  väga  lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis  sisaldab  endas  metsade  kasvatamist,  mitmekülgset  kasutamist  (sh  metsahoidu),  tervisliku  seisundi  kaitset,  puidu  transporti  ja  töötlemist  ning  neid  toetavaid  metsandust  puudutavat  haridust,  metsateadust,  teabetöötlust  ja  kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt 

    Eesti metsad
    Metsaökoloogia ja majandus
    24
    odt

    Metsaökoloogia ja majandus

    Eesti metsad ja metsandus Metsandus - majandusharu, mis tegeleb kõigega, mis seondub metsaga, tähtsal kohal on nii puidu raiumine ja töötlemine, kui ka metsa uuendamine, kasvatamine ja kaitse - teadus- ja haridusharu, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas paljusid kitsamaid valdkondi Metsanduses võib tinglikult eristada peam kolme valdkonda: metsakasvatus, metsakorraldus, metsatööstus 1. metsakasvatus • esindab biol suunda metsanduses. Metsakasvatust võime käsitleda, kui tegevust metsas toimuvate protsesside mõjutamiseks, eesmärgiga kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. 2

    Metsandus
    Üldmetsakasvatus
    15
    doc

    Üldmetsakasvatus

    Puuliikide vaheldus Puuliigid kasvukohal vahelduvad, st. üks liik vaheldub teisega (kuusiku asemele tekib männik, männiku asemele kaasik, sookaasiku asemele kuusik jne.) Puuliikide vaheldumisel on mitmeid põhjuseid: 1 - Puuliikide erinevad omadused (mõned liigid (kuusk) ei uuene looduslikult lagedal, valgusnõudlikud ei uuene vana metsa turbe all) 2 - Loodulikud häiringud (torm, tulekahju) 3 - Keskkonnatingimuste muutumine (soostumine, leetumine, erosioon jne.) 4 - Inimtegevuse mõju (raied, kuivendamine). Kuuse vaheldumine lehtpuudega Enam esinevaid puuliikide vaheldusi Eesti tingimustes. Vaheldus tekib siis kui kuusik peaks mingil põhjusel (lageraie, tormikahjustus vms.) järsku hävima. Selline vaheldus toimub, kuna kuusk ei suuda uueneda tekkinud lagedal alal nii edukalt, kui lehtpuud

    Dendroloogia
    Üldmetsakasvatuse I kontrolltöö konspekt
    42
    docx

    Üldmetsakasvatuse I kontrolltöö konspekt

    Metsandus on majandusharu, mis on seotud metsa ja puiduga ning mille raames tegeletakse metsa uuendamisega, kasvatamisega, kaitsmisega ning puidu varumise ja töötlemisega. Metsandus on teadusharu, mis uurib kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsanduse sees võib eristada kolme valdkonda e. suunda: 1. Metsakasvatus – bioloogiline suund metsanduses, mida võib defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamiseks, mille eesmärk on kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid.

    Metsakasvatus
    Eksami kordamisküsimuste vastused
    82
    doc

    Eksami kordamisküsimuste vastused

    1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus ­ esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega

    Eesti metsad


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    vanarahu profiilipilt
    vanarahu: Põhjalik, peaks hr.Sibula vajadustele vastama
    12:41 07-03-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun