kõhulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks. Samad kasutusalad on täheldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva, köha ja palaviku korral. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude, bronhiidi ja läkaköha vastu, samuti kopsu-, soole- ja põieverejooksu puhul. Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otepää v. A. Kroon (1938)]. Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)].
ühtne üks soomus. Üle saja aasta vanuseid remmelgaid leidub harva. Leplikud mulla suhtes, vajavad palju valgust. Kõige vareasemad pajutibud ilmuvad kevadel põõsastele, mis on veele kõige lähemal. Tibud on pungasoomuste all kogu talve valmina ootel, esimeste soojadega nad kooruvad.Urvad paisuvad kohevateks kollasteks pallideks mai alguses. Ajaloos on pajuokstest punutud korve. Kaugemates maades tehtud ka paate ja maja seinu. Pajukoort on kasutatud naha parkimiseks. Meditsiinis on kooreleotis tunnsutatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoores olev aine on salitsiin, mis on looduslik aspiriin. Valmistati ka vanasti pajupilli. 18) Pihlakad (Sorbus) Eestis on kolm looduslikku pihlakaliiki: Harilik pihlakas, Pooppuu ja Tuhkpihlakas. Harilik Pihlaka lehed on sulgjas liitlehed. Poopuu lehed meenutavad lepalehti. Pooppuu viljad on suuremad. Pooppuu võib kasvada võimsamaks kui Harilik Pihlakas.
Seejärel sai sitke ja õhukese alumise koorekihi ehk niine muust koorest eraldada. Niin loputati limast puhtaks ja pandi tahenema. Siis oli punumismaterjal valmis. Pärna koort kasutati vanarahva poolt ka ravimina maksa-, neeru-, sapi- ja mõnede teiste sisehaiguste puhul. Kolmandaks oluliseks puuks, mille koort varem ohtralt kasutati, oli peale kase ja pärna paju. Laialt olid kasutusel pajukoorest viisud. Need ei pidanud küll nii hästi vastu kui pärnaviisud. Kuid see-eest oli pajukoort kõikjalt loodusest alati piisavalt võtta. Sajandeid on pajukoort ohtralt pruugitud naha parkimiseks. Vahend on olnud ka tavalisim talu kodusel nahaparkimisel. Parkalitöökojad vajasid pajukoort aga nii rohkesti, et vaesemad inimesed teenisid koore kogumise ja müümisega endale elatist. Pajukoorega värviti ka riiet. Sellega saadi kollast ja pruuni tooni. Oluline oli pajukoor ka rahvameditsiinis. Kooreleotis oli tunnustatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja
ka turbal. Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim, energiavõsa jne). Inimesed on paju tarvitanud väga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kultiveerimine, pole käesoleval ajal selge. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salictum). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. Aastal Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest 8 salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud. Muistendid Paju mainitakse erinevate rahvaste muistendites. Võnnu kihelkonnast kirja pandud legendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured aga olevat kõveraks
annaabi.ee 
