Metsaökoloogia ja majandamine 3. KT (0)

Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 III osa   1. Metsakaitse  ​On metsanduse haru, mis tegeleb kahjustuste vältimisega metsas,  kultuurides, taimlas ning kahjustuste tõrjega. Kahjustusi metsas võivad põhjustada:   1) ilmastiku äärmusseisundid - temperatuur, torm, lumi, rahe;   2) loomad (põder, putukad);   3) haigused (peamised mitmesugused seened);   4) inimene (põlengud, saasted).   1.1 Olulisemad seenhaigused (juure- ja tüvemädanikud) 
Juurepess ( ​Heterobasidion ​)   Juurepess on üks ohtlikumaid ja levinumaid seenhaigusi, mis põhjustab igas vanuses 
puudel tüve ja juurte mädanikku. Maailmas on teada üle 150 erineva puuliigi, mida 
juurepess kahjustab. Eestis kahjustab enim kuusikuid ja männikuid. Hinnanguliselt ulatub 
juurepessu poolt tekitatav kahju ainuüksi Euroopas 790 milj. euroni aastas (Drenkhan & 
Hanso 2005). Seda seeneliiki peetakse kõige ohtlikumaks Euroopa metsanduses.  
Elusates puudes on juurepess haigustekitaja, surnud puidus aga lagundaja (saprofüüt).   Juurepessu viljakehad on reeglina raskesti märgatavad, asudes metsavarise all, kännu                     allosas või kasvavatel puudel maapinna lähedal niiskes, pimedas keskkonnas. Viljakehad                     on liibuvad, pealt pruunid, alt kollakas-valged.   Elusad puud võivad nakatuda 2 viisil:   1. otseselt – suuremate tüve- ja juurevigastuste kaudu. Haigust tekitavad seeneeosed 
levivad õhus kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Tekkinud vigastuste kaudu puud 
nakatuvad.   2. kaudselt – eosed idanevad värsketel okaspuukändudel, läbi nakatunud kännu juurestiku 
levib mädanik juurekontaktide kaudu tervetele puudele. See variant on sagedasem. 
Kännud nakatuvad eriti intensiivselt just suviste raiete ajal.   Mütseeli levimise kiirus haiguskolletes maksimaalselt 50 cm/a. Optimaalne temperatuur 
juurepessu jaoks +24 C.  


Mütseel  ​– e. seeneniidistik. Enamus seeni on üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest  rakkudest – seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku 
võrgustiku – seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas hargneda 
kümneid ruutmeetreid, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalike toitainete 
hankimise. Teadusele teadaolevalt on maailma suurim seeneisend  ​tõmmu külmaseen  ( ​Armillaria ostoyae ​) Ameerika Ühendriikides, selle puujuurte parasiidi mütseel levib  rohkem kui 900 hektaril.   Hooldusraiete käigus tekkinud kändude osa on puude nakatumisel väga oluline, 
hooldatud okaspuupuistutes on juurepessu esinemine kuni kümme korda sagedasem kui 
hooldamata puistute puhul. ​ Tekkinud kännud võivad olla nakkusallikaks väga pikka aega,  haigustekitajat on leitud isegi kuni 60 aasta vanustelt kändudelt. Siiski kujutavad endast 
kõige suuremat ohtu just värsked kännud.   1. Nakatumisel on oluline roll peremeestaime juurestikul, mükoriisal ja mulla 
mikroflooral. ​ Metsas kasvavad puud on resistentsemad kui põllumaal kasvavad.   2. Oluline on kasvukoha muld: ​ kuusk on eriti vastuvõtlik lubjarikastel, hästi õhustatud ja  hästi soojenevatel muldadel, näit. loo kasvukohatüübid või sinilille kasvukohatüüp. Mänd 
on ohustatud kergetel, kuivadel liivmuldadel, näit. pohla kasvukohatüüp.   3. Mulla niiskusrežiim ​ – enim on ohustatud kuivadel muldadel kasvavad puistud,  liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu.   Varem käsitleti juurepessu ühe liigina ( ​Heterobasidion annosum ​), mille sees eristati ​2  erinevat vormi:   P-vorm  ​– männi vorm (Pine) kahjustab mändi, kuuske, kaske, kadakat   S-vorm ​ – kuuse vorm (Spruce) kahjustab kuuske, noori männitaimi   Hiljem leidsid Soome metsateadlased, et tegemist on siiski geneetiliselt väga erinevate                       organismidega ja õigem oleks neid käsitleda erinevate liikidena. Maailmas ja muidugi ka                         Eestis käsitletakse juurepessu tänapäeval kahe eraldi liigina:  
Heterobasidion annosum –  ​männi juurepess  Heterobasidion parviporum  ​– kuuse juurepess   Juurepess kahjustab kuuske ja mändi erinevalt:  


Vanematel kuuskedel juurekael muutub jämedamaks (pudelikujuliseks). Puudel esineb 
tüvedel vaigujooksu ning võra hõreneb. Mädaniku algfaasis muutub puit tumedaks, 
kohati pisut sinakaslillaks, hiljem tekib punakaspruun kõvamädanik. Mädaniku lõppfaasis 
laguneb puit pehmeks struktuurituks massiks. Kuusel kahjustab mädanik juuri ja levib ka 
tüves (kuni 10 m kõrguseni). Mädaniku levikukiirus tüves 30 cm aastas. Seetõttu rikub 
juurepess kuusikutes olulise osa kõige väärtuslikumast tüveosast, männikutes jääb puit 
suhteliselt kvaliteetseks ja on kasutatav.   Diagnoosimine:  
● juurekaela laienemine, pudelikujuline juurekael  
● võrade hõrenemine  
● vaigujooks tüvel  
● viljakehad tormiheite puudel  
● juurdekasvupuuriga proov   Mänd – mädanik kahjustab põhiliselt juuri, tüvesse levib harva kuni 0,5 m kõrguseni  Diagnoosimine:  
● võra hõrenemine 
● tormiheide  
● seene viljakehad metsakõdu all, puude juurekaelal või tuuleheite puude juurestikul  
● kuivanud kadakad alusmetsas  
● kasvukohatüüp (pohla)   Juurepessu efektiivset tõrjet ei tunta. Võimalik on kasutada aga erinevaid profülaktilisi 
meetmeid juurepessust hoidumiseks:   ● Tuleks hoiduda okaspuukultuuride rajamisest juurepessuohtlikesse kasvukohtadesse  (endised põllumaad, paepealsed)   ● Põllumaale rajatud okaspuupuistutes tuleks hoiduda hooldusraietest  
● Hooldusraieid okaspuupuistutes tuleks teha talveperioodil, mil maapind on külmunud  ja kasvavate puude tüvesid ja juurestikku kahjustatakse minimaalselt   ● Kasutada tuleks puidu kokkuveol metsasõbralikku väiketehnikat  
● Võimaluse korral tuleks tekkinud kände töödelda vastavate preparaatidega  (fungitsiidid). Tänapäeval kasutatakse biotõrjepreparaati ROTSTOP, mis on 
seeneliigi suur korbik ( ​Phlebiopsis gigantea)  ​kultuur. See seeneliik on saprofüütne  puidulagundaja ning looduslik antogonist juurepessule. Suur korbik on tavaline 
värske okaspuupuidu lagundaja, põhjustades metsamaterjalil tüüpilist 


valgemädanikku. Vajab puidu kõrget niiskusesisaldust. Seen on levinud kogu 
Euroopas. Kännud tuleks töödelda kohe peale raiet.   ● Juurepessust kahjustatud puistute asemel kultiveerida lehtpuid   Külmaseen ( ​Armillaria)  ​– ​Külmaseen võib esineda kõikidel Eestis kasvavatel  puuliikidel, eriti ohtlik on männil ja kuusel, põhjustades juurte ja tüve (allosa) mädanikku 
ja lõpuks puu surma. Esineb igas vanuses puudel, nooremad puud võivad hukkuda paari 
aasta jooksul, vanemad peavad kauem vastu. Välistunnusteks on okaste ja lehtede 
kolletumine ja juurdekasvu järsk langus. Surnud puude koore all võivad esineda 
risomorfid (nn. seenenöör) ja sügisel puude juurekaelal viljakehad (pruunikaskollased). 
Levib mulla ülemises kihis risomorfide abil juurelt juurele. Risomorfid on mustad, seest 
valged võrgutaoliselt harunenud nöörikesed. Tungivad läbi koore kambiumi ja 
moodustavad seal seeneniidistiku, selle ümber kambium hävib. Kui kambium on kogu 
puu ümbermõõdu ulatuses hävinud, siis puu hukkub. Põhjustab perifeerset mädanikku. 
Mõjusat tõrjet ei tunta, haiged puud raiutakse. On juurepessu järel üks ohtlikumaid 
metsapuude seenhaigusi.   Haavataelik ( ​Phellinus tremulae ​) ​Seene viljakehad on lühikesed, laia laskuva alusega,  sageli peaaegu liibunud. Põhjustab haava, harvem paplite südamemädanikku. Puud 
nakatuvad koorevigastuste ja oksaaukude kaudu. Mädanik väga levinud, esineb juba 
20-30 a. vanustes puudes. Raieküpsetest puudest on sageli nakatunud kuni 90-95%. 
Mädanik nooremates puudes levib pisut aeglasemalt. Kuni 50 aastastel puudel ületab 
iga-aastane juurdekasv mädaniku levikukiiruse, vanemas eas aga mädaniku levik on 
kiirem kui puude juurdekasv, siit ka tänapäeval haavikute madal raievanus. 
Rohelisekoorelisi haabu loetakse haiguskindlamateks. Eestis esineb väga ulatuslikult. 
Võib areneda ka lamapuidul ja kändudel. Põhjustab olulist majanduslikku kahju ja on 
üheks olulisemaks probleemiks haavikute kasvatamisel.   Mittemädanikulised tüvehaigused 
Männi-koorepõletik ( ​Peridermium pini ​).   Noorematel mändidel asub nakkuskoht ladvast alates 4-7-nda männase piirkonnas. 
Nakkuskohas surmab arenev seeneniidistik kambiumi ja tungib puitu. Kambiumi 
hukkumise tõttu lakkab haigestunud küljel kasv, vastaskülje jämeduskasv aga suureneb, 
tüvi muutub ekstsentriliseks. Koore pealispind muutub vaigu rohkuse tõttu mustaks. Kui 
seeneniidistik jõuab ümbritseda tüve, siis puu latv kuivab. Haigestunud puud tuleks 
raiuda, et vältida haiguse edasist levikut.  


1.2 Putukkahjurid  ​Kahjuritena on putukad metsanduses ühed olulisemad. Metsa  kahjustavate putukate hulka kuuluvad erinevate putukarühmade esindajad. Olulisemad on 
sellised, kes kahjustavad kasvavaid puid, pidurdades nende kasvu või viies neid hukuni.   Kahjustuse astme järgi võib kahjurid jaotada :  ​1. Primaarsed kahjurid, ​need kes  kahjustavad terveid puid, nõrgestades neid või viies hukule - männivaablased, 
maipõrnikas, männikärsakas.  ​2. Sekundaarsed kahjurid ​- asustavad nõrgestatud puid  (eelnevalt seenhaigustest või primaarsete kahjurite poolt nõrgestatud) - üraskid, siklased.  
3. Tertsiaalsed kahjurid  ​- asustavad surnud puid, lamapuitu (okaspuu puiduürask,  lehtpuu puiduürask).   Erinevad putukad kahjustavad puudel erinevaid osi:  ​1. Okka ja lehekahjurid ​- närivad  ära okkad ja lehed, selle tulemusena väheneb assimileeriv pind, tekivad 
ainevahetushäired, puu nõrgeneb.  ​2. Tüvekahjurid ​- toituvad kambiumi mahladest,  takistavad mahlade normaalset liikumist, tulemuseks puu vastupanu nõrgenemine või 
kuivamine.  ​3. Juurekahjurid ​- närivad või koorivad juuri, takistades puu varustamist vee  ja toitainetega.   Puude vastupanuvõime putukkahjuritele oleneb mitmest asjaolust: ​ 1. Puuliigist​ - lehtpuud  on üldjuhul vastupidavamad kui okaspuud, kuna vahetavad lehti igal aastal.  ​2. Puu  füsioloogilisest seisundist ​ – (nõrgenenud vastupanuvõime võib olla tingitud põuast,  seenhaigustest).   Ühed olulisemad metsakahjurid on ​üraskid​. Üraskeid leidub Eestis 63 liiki, neist                       metsandusliku tähtsusega on ligikaudu 25 liiki. Kõige ohtlikum neist on ​kuuse-                       kooreürask ( ​Ips typographus ​). ​Üraskid on puudega kogu elu jooksul tihedalt seotud, nad                         viibivad suurema osa ajast kas koore all või puidus. Kui eemaldada kahjustatud puult                           koor, võib leida üraskite haudepilte: emane ürask närib emakäigu, mille serva ta muneb                           munad, sealt hargnevad vastsekäigud. Tehakse vahet nn. ​monogaamsetel ja                   polügaamsetel üraskitel ​. Esimesel juhul moodustavad perekonna üks emane ja üks isane,                       teisel juhul on ühe isasputuka kohta mitu emast, vastavalt erinevad ka koorealused                         haudepildid: monogaamsetel üraskitel on üks emakäik, millest (enamasti risti                   emakäiguga) hargnevad vastsekäigud, polügaamsetel aga harunevad paarituskojast mitu                 emakäiku, millest omakorda saavad alguse vastsekäigud. Näritakse läbi puu niineosa,                     mille tulemusena puu nõrgeneb või hukkub.   Munast areneb tõuk, mis teeb läbi nukkumise ja millest seejärel areneb noormardikas. 


Noormardikad teevad läbi nn.  ​küpsussööma ​(sõltuvalt liigist kas koore all, võrsetes,  juurtel jne).   ● Munast tõuguni – 10-14 päeva  
● Tõugu järk – 15-30 päeva  
● Nukujärk – 10 - 14 päeva   Seega kokku munast noormardikani ca 1,5 kuud.   Reeglina esineb üks põlvkond aastas, erakordselt soodsatel aastatel (soe, kuiv suvi) kaks 
põlvkonda (noormardikad jõuavad sügisel oma haude rajada). Nim.  ​teise põlvkonna  haue.  ​Kui kevadel põlvkonna rajanud üraskid teevad läbi nn. taastumissööma ja rajavad  suve teisel poolel ühe haude veel on tegemist nn.  ​sõsarhaudega.   Erinevad üraskiliigid asustavad kas puu tüve- või võraosa, samuti on igal liigil enamasti                           kindel puuliik, mida ta kahjustab (mänd, kuusk, kask jne) st. nad on väga                           “spetsialiseerunud” (kindlale puuliigile, ühe liigi raames kindlale tüveosale).   Teatud hulk kahjurputukaid (ka üraskeid) leidub enamasti igas metsa ökosüsteemis ja kui 
nende arvukus on madal, ei suuda nad kasvavatele, tervetele puudele kahju tekitada. 
Valdav osa üraskitest on sekundaarsed kahjurid, st. et nad ei asusta terveid puid vaid 
haigeid, nõrgestatud puid ja värskelt raiutud metsamaterjali. Kui mingil põhjusel on 
tingimused üraskite paljunemiseks soodsad (soodne ilmastik, toidu ja sobivate 
haudepaikade rohkus, looduslike vaenlaste puudumine jne), siis võib üraskite arvukus 
tõusta väga kiiresti, toimub nende massiline paljunemine ja sellisel juhul võib tekkida 
olukord, kus kõigile üraskitele ei jätku enam sobivaid puid (haigeid, nõrgestatuid) ja nad 
ründavad ka terveid.   Enamasti reageerivad okaspuud sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Kuid 
puu suudab sellistele rünnakutele vastu seista vaid teatud aja, massilise üraskite rüüste 
korral saavad putukad jagu ka tervetest puudest. Putukate arvukus saab tõusta kuni teatud 
piirini, seejärel aga hakkab langema (lõpeb toidubaas, suureneb looduslike vaenlaste 
arvukus, ebasoodsamaks muutuvad paljunemistingimused jne). Putukate arvukuse 
haripunkti nimetatakse  ​kalamiteediks. ​Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja  seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga 
stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri 
tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks 
metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude 
suur arv jne), siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste. Seetõttu 


on väga oluline hoida mets heas sanitaarses korras ja vältida soodsate tingimuste loomist 
metsakahjuritele.   Kuuse kooreürask  ​Ips typographus  ​4-4,5 mm pikk, tumepruun kuni must. Lendlus  mais-juunis. Haude rajamiseks eelistab 60-100 a. vanuseid kuuski, asustab nõrgestatud 
puude tüvede alumist ja keskmist osa, värskelt raiutud metsamaterjali, tormimurdu, 
hulgipaljunemise korral ka elujõulisi puid (alates 60. a.). Polügaamne, paarituskojast 
tavaliselt üks emakäik üles ja 2 alla, ühe emakäigu küljes ca 60 muna, tõugukäigud risti 
emakäiguga ja lõppevad nukuhälliga. Kogu haudepilt niines. Haude lõpetanud 
emaüraskid jätkavad taastumissööma emakäigu pikendamisega, mille järel hakkavad 
(tavaliselt juulis) sõsarhauet rajama. Kevadisest haudest kooruvad mardikad taval juuli 
algul ja jätkavad küpsussööma korrapäratute, üksteisega lõikuvate käikudena. Eriti 
soodsate tingimuste korral võivad noormardikad hakata rajama juulis teise põlvkonna 
hauet, mis võib lõpuni areneda. Augustis rajatud haue tavaliselt lõpuni ei arene. 
Talvituvad (juba septembrist) 1-7 cm sügavusel mullas, väike osa võib jääda ka koore 
alla. On üks kõige ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid!   Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale?   ● Üraskite puhul ei tohi jätta hukkunud või mahalangenud puid metsa. Raiutud materjal  tuleb metsast välja viia võimalikult ruttu, kui see pole võimalik, siis materjal koorida. 
Sellega hoitakse ära nende asustamine üraskite poolt. Toorest koorimata okaspuidust 
metsamaterjal tuleb juhul, kui seda on enam kui kümme tihumeetrit ühe hektari kohta, 
metsast välja vedada järgmiselt: 1. juuniks; 1. maist kuni 31. augustini raiutud puit 
ühe kuu jooksul raie tegemisest arvates.   ● Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja  vedada.   ● Kasutada mitmesuguseid feromoonpüüniseid.  
● Kasulike putukate, nt sipelgad, säilitamine ja levitamine.  
● Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt) soodsate  elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid).   ● Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on  eriti oluline männikultuuride puhul.   Kõigi aegade suurim üraskikahjustus maailmas oli P. Ameerikas, Briti Columbias levinud 
üraskikahjustus, kus 2007.a. ulatus kahjustatud pind 10 milj. ha ja maht 700 milj. tm (so 
rohkem kui Eesti 100 aasta raiemaht!!!). Kahjustajaks  ​Denroctonus ponderosa ​, kes on  meie hariliku hiidüraski sugulane. Kahjustab põhiliselt keerdmändi. Selle kahjustuse 
algstaadiumis oleks tõenäoliselt õigeaegsed sanitaarraied levikut oluliselt pidurdanud, 


sest erinevalt meie kuuse-kooreüraskist talvituvad  ​D. ponderosa  ​vastsed puutüvel, koore  all ja kahjustatud puude raie oleks populatsiooni oluliselt vähendanud. Kuna metsade 
majandamine oli piiratud, kujunesid ühevanuselised, keerdmänni puistud, mis olid 
üraskite jaoks sobivas eas (suht. vanad). Puudus ka metsade mosaiiksus ja mitmekesisus.   Männikärsakad  ​Hylobius spp ​. ​On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis  leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on 
harilik männikärsakas.   Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel                   poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus                           mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja enne munemist toimub nn.                       küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude                     rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Nende                     puudumisel muneb ka vanematele kändudele, maas vedelevatele okaspuunottidele jne.                   Tõugud tekitavad kännujuurte koore alla sügavaid looklevaid käike, kus talvituvad ja                       nukkuvad. Põlvkond kaheaastane. Pärast lendlust asuvad taastussöömale, mille lõppedes                   saavad jällegi paljunemisvõimeliseks.   Kahjustatud taimed jäävad kas kiratsema või hukkuvad, sõltuvalt kahjustuse ulatusest. 
Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. 
Looduslikku uuendust ja külvi teel tärganud taimi kahjustatakse tavaliselt vähem, kuid 
kärsakate kõrge arvukuse korral võib ka nende kahjustused olla küllalt suured. Eriti suur 
on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning 
männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab 
nad kohale. Noormardikad (järgmine põlvkond) ilmub järgmise aasta suve teisel poolel ja 
toituvad samal raiesmikul, põhjustades uusi kahjustusi.   Tõrje ja profülaktika.  ​Kuna kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, tuleks  teatud kasvukohtades (kuivad, parasniisked männikud, kuusikud) hoiduda 
metsauuendamisest vahetult peale raiet, 2-3-aasta vanustel raiesmikel on 
kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel. Nende putukate 
arvukus tõuseb kiiresti piirkondades, kus lähestikku paiknevad 2-3 aastaste vaheaegadega 
rajatud okaspuuraiesmikud. Seepärast tuleb vältida taoliste suurte raiealade teket. Vanasti 
kasutati kärsakate tõrjeks püüniskraave (25-30 cm sügavused kraavid), millega ümbritseti 
värsked raiesmikud.  
Tänapäeval kasutatakse tõrjeks peamiselt keemilisi preparaate (nt Decis), millesse 
kastetakse taimed vahetult enne istutamist ja millega pritsitakse taimi ka 
vegetatsiooniperioodi ajal. Kaasaegne ning keskkonnasõbralik meetod on taimede 


vahatamine, kuid selle laiemat kasutamist takistab vahatatud taimede kõrge hind.  
 
Kui palju võivad männikärsakad põhjustada kahju meie metsandusele? ​ Rootslased  on välja arvutanud, et nende metsandusele teevad kärsakad aastas kahju ca 15-30 milj 
EUR ja kui loobuda keemiliste taimekaitsevahendi kasutamisest, siis oleks see ca 60 milj. 
EUR (põhineb istutatud ja hukkunud taimedel). Kui selline metoodika Eesti tingimustesse 
üle kanda ja arvestada, et aastas istutakse meil ca 10 milj. taime, siis potentsiaalne kahju 
jääks vahemikku 0,5-1(2) milj. krooni (allikas: K. Voolma ettekanne 23.03.2009).   1.3 Ulukikahjustused metsas   Negatiivset mõju metsa kasvule ja arengule võivad avaldada imetajad vaid juhul, kui 
nende arvukus on liiga kõrge. ​ Kõige ulatuslikumaid ulukikahjustusi Eesti metsades võib  põhjustada  ​harilik põder (​Alces alces ​)​. Põtrade arvukus hakkas Eestis tõusma aastatel  1970-1980. 1990. a. loendati ametlikult Eestis 16 000 põtra (tõenäoliselt oli neid aga üle 
20 000). Alates üheksakümnendatest hakati põtru intensiivsemalt küttima ja selle 
tulemusena põtrade arvukus vähenes ning 1997. aastal loendati ametlikel andmetel vaid 
6600 põtra. Aastatel 2005-2007 põtrade arvukus Eestis tõusis (2001 aastal loendati Eestis 
ligikaudu 10 000 põtra, 2005. aga juba ligikaudu 12 000), hetkel (2015-16) on arvukus 
pisut tõusnud.   Kuidas põder metsa (puid) kahjustab?  ​Noortel ​mändidel (​ca 5-15 a.) puhul söövad  nad ära puukeste ladvad ja võrsed, mille tulemusena puud enamasti hukkuvad või 
põõsastuvad. Seoses ulatuslike põdrakahjustustega noortes männikultuurides 1970-80. a. 
kultiveeriti sel perioodil männikuid väga väikeses mahus, pearõhk pöörati 
kuusekultuuride rajamisele. Siit ka üks olulisi põhjuseid, miks männikute pindala on 
viimase poolsajandi jooksul vähenenud. Ehkki põtrade peamiseks toiduks on siiski 
lehtpuude võrsed, on männivõrsed neile väga atraktiivsed. Väga noori  ​kuuski ​põdrad ei  kahjusta, küll aga koorivad nad latiealisi (20-40 aasta vanuseid) puid ​. ​Tekkinud  koorevigastuste kaudu nakatuvad puud erinevate tüvemädanikku tekitavate seentega ja 
reeglina kahjustatud puud mõne aja pärast (5-25 a) hukkuvad. Kuusikud on 
koorimisohtlikud kuni korba moodustumiseni tüvel (50-60. aastani). Soodustavalt mõjub 
põdrakahjustustele kuusikute harvendamine. Väga sageli söövad põdrad ära noored 
saare, tamme ja haavavõrsed,  ​samuti koorivad nad neid puuliike kuni korba  tekkimiseni. Põdrad on kahjustanud ka kasenoorendikke, kus kärbitakse külgoksi ja 
murtakse latvu, kahjustused on suuremad kultuurkaasikutes.   Metskitsed ​(​Capreolus capreolus ​) kärbivad nooremaid puid, eriti meeldivad neile                   mõningad introdutseeritud okaspuud (nulud, serbia kuusk). Kevadsuvisel perioodil                


nühivad sokud sarvi, selle tulemusena rikutakse väiksemate puude koor ja puuke võib                         hukkuda. Üldiselt oli Eestis metskitsede arvukus perioodil (2000-2005 a.) tagasihoidlik                     (1994. loendati 43 000 looma, 1997. 29 000 ja 2001. 30 000) ja nende poolt tekitatud                                 kahjustused Eesti metsanduses väheolulised. Perioodil 2003-2008 metskitsede arvukus                 kiiresti suurenes ja sellega seoses on muutusid väga aktuaalseks ka metskitsede poolt                         põhjustatud kahjustused. 2006. a. ametlike loendusandmete järgi elas Eestis 60 000                       metskitse, teadlaste arvates aga kaugelt üle 100 000 looma. Metskitsed kärbivad noortes                         okaspuukultuurides (mänd, kuusk) puukeste latvu ja võrseid, põhjustades nende  
põõsastumist või hukkumist. Selline kahjustuse liik oli uus trend, ca 20 aastat tagasi 
selliseid metskitsekahjustusi ei peaaegu tuntud. 2010-2012 karmid talved aga vähendasid 
metskitsede arvukust drastiliselt ja ka hetkel on paljudes piirkondades nende arvukus 
väga madal. Olukorda kajastab ilmekalt küttimise statistika: kui 2010 a. kütiti Eestis 16 
000 metskitse, siis 2011. a. 5000 ja 2012. a. ainult 1200 looma. Hetkel on metskitsede 
arvukus taas kõrge. Kahjustuste ärahoidmiseks tuleks noori okaspuukultuure pritsida 
repellentidega (Plantskyd, Trico jt.).   Harilik kobras  ​(​Castor fiber ​) on Eesti alade põlisasukas. Ehkki looduslik  koprapopulatsioon hävis küttimise tagajärjel 19. saj. (teadaolevalt kütiti viimane kobras 
Koiva jõelt 1841. a.), algas asurkonna taastamine 1957. a, mil Jägala jõele asustati 
esimesed koprad ning samal ajal ilmusid nad ka looduslikult Kagu-Eestisse. Viimastel 
aastatel on kopra arvukus Eestis väga oluliselt tõusnud: kui 1994. a. loendati meil 5400 
looma siis 1997.a juba 9000 ja 2001.a 11 000 ja 2007. a juba ca 19 000 isendit. Teatud 
arvukuse langust täheldati perioodil 2010-2012 ja seda seostati metskitsede arvukuse 
vähenemisega. Nimelt on metskits peamine saakloom meie suurkiskjatele (hunt, ilves) ja 
metskitsede vähesuse korral murravad nad teisi ulukeid, sh. kopraid. Suure 
asustustiheduse korral võib kobras metsale negatiivset mõju avaldada. See, et ta närib ja 
langetab puid toiduks ning ehitusmaterjaliks veekogude kaldaaladelt, ei tekita nii suurt 
kahju, kui kaldaäärsete metsade üleujutamine. Koprad reguleerivad vooluveekogude 
veetaset paisudega ja selle tulemusena ujutavad üle veekogude kaldaaladel kasvavad 
metsad. Puud, mis on vee alla jäänud, hukkuvad suhteliselt lühikese aja jooksul. 
Kopratammide lõhkumine reeglina leevendab olukorda, kuid ei kõrvalda probleemi. 
Arvestatavaks abinõuks on kobraste arvukuse reguleerimine (väljapüüdmine, küttimine).   Noori, väikeseid puid võivad talvisel perioodil kahjustada ​hiired​. Sügava lume ja suure                         kulu korral närivad hiired lume all noorte puude tüvedelt koort, põhjustades taimedel                         arenguhäireid või viies neid isegi hukuni. Siiski on hiirekahjustused meie                     metsakultuurides harva esinevad, märksa suurem probleemiks on hiirekahjustused näiteks                   Põhjamaades. Talv 2008/09 a oli üsna lumerohke ja mitmel pool Eestis esines üsna                           ulatuslikke hiirekahjustusi.  


2. Metsade uuenemine ja uuendamine.   2.1. Looduslik metsauuenemine  ​Uut metsapõlvkonda on võimalik saada kas loodusliku  uuenduse või metsakultiveerimise teel. Kuna kunstlik metsauuendus e. kultiveerimine on 
seotud suurte majanduslike kulutustega, siis on loodusliku uuenduse teke on igati 
positiivne, sest võimaldab kokku hoida kulusid. Ka loetakse looduslikku metsa 
looduslähedasemaks.   Looduslik metsauuenemine võib toimuda:  1. Generatiivselt  ​(seemnetest) ​2. Vegetatiivselt ​(kännuvõsu, juurevõsu)   Seemneliseks uuenemiseks on vaja soodsat viljakandvusperioodi, soodsaid seemnete 
levimis- ja idanemistingimusi. Seemnete idanemine sõltub:  ​a.​ seemnete kvaliteedist ​b.  keskkonnatingimustest, kuhu seemned satuvad. 
Tavaliselt on seemnete idanemistingimused looduses üsna soodsad va. liigkuivad ja 
liigniisked alad. Seemnetest arenenud tõusmete edaspidine saatus oleneb aga otseselt 
puuliigi bioloogilistest omadustest (kasvukiirus, valgusnõudlikkus, külmakindlus) ja 
keskkonnatingimustest (valgus, alustaimestiku iseloom, mulla niiskus ja toitainete 
sisaldus, õhutemperatuur, fauna jne). Näit mõned puuliigid (kuusk, saar) on 
väliskeskkonna suhtes tundlikud, neid ohustavad päikesekiirgus ja öökülm, seepärast 
uuenevad nad hästi vana metsa turbe all. Valguslembeliste ja noores eas kiirekasvuliste 
puuliikide (mänd, kask, haab) uuendus areneb paremini aga lagedatel aladel.   2.1.1 Metsapuude seemnekandvus ja seda mõjutavad tegurid.  ​Puud ja põõsad  kannavad oma elu vältel korduvalt vilja, kuid seemnesaak pole igal aastal kaugeltki 
ühesugune. Metsapuudele on iseloomulik seemnekandvuse perioodilisus. Aastat, mil 
seemnesaak on rikkalik, nimetatakse  ​seemneaastaks, ​vähese seemnesaagiga aastaid aga  seemnevaheaastaiks.  ​Seemneaastad männil korduvad 3-4 a järel, tammel 4 - 7 a,  arukasel 1-2 a.  Viljakandvus algab alati varem vabalt kasvavatel puudel, kui puistus kasvavatel:   ● Mänd üksikult 12 - 15 a, puistus 20 - 30a 
● Kuusk 20 - 25 a, puistus 35 - 40 a 
● Kask 10 - 15 a, puistus 20 - 25 a 


Viljakandvus sõltub:  ​a) kliimast ​- mida soodsam on kliima, seda sagedasem ja  rikkalikum on puude viljakandvus, mida karmim on kliima, seda harvem korduvad 
seemneaastad ja seda väiksem on seemnesaak (näiteks mänd kannab vilja kord Eestis 3-4 
a jooksul, Põhja-Soomes 10 a jooksul).  ​b) kasvukohatingimustest ​-  paremaboniteedilistes puistutes on seemnesaak suurem  ​c) ilmastikust ​- väga tähtis on  ilmastik õitsemise ajal, mõjutades nii seemnesaaki kui kvaliteeti. Kevadised hiliskülmad 
võivad põhjustada õite kahjustusi, vihmane ja jahe ilm ei soodusta edukat tolmlemist. Ka 
kuiv ja põuane suvi ei soodusta seemnete valmimist.  ​d) kahjurite ja haiguste  esinemisest e) kahekojaliste taimede (näit. haab) puhul on oluline mõlemast soost 
isendite olemasolu.   Metsakasvatuse seisukohalt on oluline, et seemnesaak kõiguks erinevatel aastatel vähe, st. 
et seemnesaak oleks võimalikult ühtlane ja saadav seemnekogus võimalikult suur. Üks 
olulisemaid võtteid seemnesaagi parandamiseks on puistute harvendamine, et luua 
puudele paremaid valgus ja toitumustingimusi, aga see ei tohiks olla nii tugev, et 
väljaraiutavate puude arvelt üldine seemnesaak langeks (parim täius 0,5 - 0,6). Puude 
seemnekandvust saab parandada ka puude väetamise teel. Kasutatakse mineraalväetisi 
(praegu on väetised kallid ja praktikas seda ei kasutata, ka on Metsaseaduses otseselt 
keelatud mineraalväetistega metsa väetamine. Küll on aga korraldatud sellealaseid 
katseid).    
2.2 Metsa vegetatiivne uuenemine  ​Vegetatiivselt toimub uuenemine  peamiselt kännu- ja juurevõsudega.   Kännuvõsu ​: areneb kändudel uinuvatest lisapungadest peale puu raiumist. Kännuvõsu  arenemise võime sõltub:   ● puuliigist (kännuvõsu on iseloomulik enamikule lehtpuudele Ta, Ks, Lv, Lm, Sa, Pä,  Ja, Va)  ● vanusest (nooremad puud produtseerivad võsusid rohkem) 
● kasvukohast (viljakal kasvukohal tekib võsusid rohkem ja need on vitaalsemad)  Juurevõsu:  ​areneb juure lisapungadest (haab, hall lepp, harilik pärn).   Vegetatiivselt tekkinud puudel on esimestel aastatel kasv kiirem, kui seemnetekkelistel, 
hiljem see aga ühtlustub. Kuid vegetatiivselt tekkinud puud on:  


● üldiselt lühiealisemad 
● kannatavad rohkem mitmesuguste mädanikku tekitavate seenhaiguste käes 
● puit on madalama kvaliteediga (tüved kõverad)  Üldiselt tuleks eelistada (näit. hooldusraiete tegemisel) seemnetekkelisi puid, eranditeks                   on sanglepp ja saar. Tavaliselt jäetakse looduslikule uuenemisele alad, kus tingimused                       antud kasvukohale sobivate puuliikide levikuks ja arenguks on soodsad.   2.3 Metsauuendamine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid.  ​Metsa  uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud 
sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala, 
angervaksa ja lodu kasvukohatüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades. 
Metsaomanik on kohustatud rakendama metsa uuendamise võtteid kaitse- ja 
tulundusmetsas vähemalt 0,5 hektari suuruse pindalaga hukkunud metsaosades või 
raiesmikel  ​kahe aasta ​jooksul hukkumisest või raiest arvates.   Metsa uuendamise võtted on:  ​1) maapinna ettevalmistamine puuseemnete külvamise ja  puude istutamise võimaldamiseks või loodusliku uuenduse tekkele kaasa aitamiseks; 2) 
puuseemnete külvamine; 3) puude istutamine; 4) metsakultuuri hooldamine; 5) 
loodusliku uuenduse tekke ja arengu soodustamine muul viisil. Metsaomanik on 
kohustatud kasutama nimetatud metsa uuendamise võtteid ulatuses, mis hiljemalt  ​viis  aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagab uuenemise.   Mets loetakse uuenenuks, kui alal kasvab ülepinnaliselt paiknevaid 
metsakasvukohatüübile sobiva liigi puid, mille mõõtmed ja kogus tagavad uue 
metsapõlve tekke. Mets loetakse uuenenuks kui hektaril kasvab vähemalt:  ​1500 0,5 m  kõrgust ja kõrgemat  ​harilikku mändi ja tamme ​või vähemalt ​1000 0,5 m ​kõrgust ja  kõrgemat  ​harilikku kuuske ​või vähemalt ​1500 1,0 m ​kõrgust ja kõrgemat ​muud metsa  uuenenuks lugemisel arvesse võetavat puuliiki ​. Puud peavad olema elujõulised ja  paiknema ühtlaselt kogu uuendataval alal. Puude olemasolu pole nõutav hukkunud 
metsaosas või raiesmikul paiknevates looduslikes sulglohkudes, oksavallidel ja 
raiejäätmetega tugevdatud kokkuveoteedel.  ​! Metsa võib uuendada ainult  metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega, mille nimekirja kehtestab 
keskkonnaminister metsa majandamise eeskirjaga.  ​Puude nõutava minimaalse arvu  ühel hektaril ja arvesse võetavate puude minimaalse kõrguse sätestab keskkonnaminister 
metsa majandamise eeskirjaga metsakasvukohatüüpide või tüübirühmade kaupa.   Vastavalt Metsaseadusele ja metsade majandamise eeskirjale:  ​Metsa 


uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud 
sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala, 
angervaksa ja lodu  ​kasvukohatüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades.  Leesikaloo, sambliku ja kanarbiku kasvukohatüübi puistute raiestikud ja hukkunud 
metsaosad tuleb uuendada männi külvi või istutamise teel. Hall lepp on uuendamisel 
lubatud ja võetakse metsa uuenenuks lugemisel arvesse vaid hukkunud või raiutud 
hall-lepikutes.   Juuremädaniku tõttu raiutud puistuid ei tohi uuendada raiutud puistu enamuspuuliigiga,                     välja arvatud sambliku ja pohla kasvukohatüübi männikud. Metsakaitse ekspertiisi põhjal                     võib lubada uuendada juuremädaniku tõttu raiutud puistut ka raiutud puistu                     enamuspuuliigiga, kui kasvukohatingimused seda nõuavad.   Kui metsa uuendamise võtete rakendamine on kohustuslik, kuid metsaomanik ei ole neid                         kahe aasta jooksul pärast metsaosa hukkumist või raiet rakendanud ning metsa                       uuendamise võtete rakendamise tähtaega pole pikendatud või kui hukkunud metsaosa või                       raiesmik pole metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega viie aasta jooksul uuenenud,                   teeb asukohajärgne keskkonnateenistus metsaomanikule ettekirjutuse uuendamise võtete               rakendamiseks.   Metsakultiveerimine e. kunstlik metsauuendus on vajalik järgmistel juhtudel: 1)  ​kui  lähemate aastate jooksul ei teki raiesmikule elujõulist peapuuliigi looduslikku uuendust; 
2)  ​kui pärast vana metsa raiumist on karta puuliikide vaheldust mittesoovitavas suunas  (raiestik uueneb väheväärtuslike või kasvukohale mittesobivate puuliikidega);  ​3) ​kui  raiestikul võib intensiivistuda soostumine (sinika, karusambla kkt) või erosioon 
(sambliku, kanarbiku kkt); Metsa raiumise järel intensiivistub soostumisprotsess, kuna 
puude transpiratsioonil on oluline osa metsa veebilansis. Nõmmemetsades aga peale raiet 
hävib alustaimestik, paljastub liiv ja vallandub erosioon.  ​4) ​metsa rajamisel aladele, kus  varem pole metsa olnud: ammendatud karjäärid, mahajäetud põllumaad, jäätmaad jne.   Metsakultuuride hea kasvamamineku eeltingimus on antud kasvukohale õige 
puuliigi ja kultiveerimismeetodi valik.  
Metsakultuur rajatakse kas külvi või istutuse teel.  
Külvi eelised  ​- lihtsam, odavam; on tagatud juurte normaalsem areng.   Istutamise eelised  ​- kordamineku tõenäosus on suurem ja uuenemine kiirem.   Istutamist tuleks eelistada järgmistel juhtudel: 1)  ​kuivadel muldadel, kus tingimused  seemnete idanemiseks ja tõusmete arenguks on ebasoodsad;  ​2) ​viljakatel muldadel, kus  rohttaimestik raskendab tõusmete arengut;  ​3) ​niisketel ja märgadel, külmakahjustustele  alluvatel muldadel;  ​4) ​erosiooniohtlikel muldadel.  


Külvi võiks eelistada: 1)  ​keskmise viljakusega värsketel raiesmikel kuni rohttaimestiku  tekkimiseni;  ​2) ​tugevalt kruusasel ja kivisel mullal, kus istutamine on raske.  Istutatakse 3 liiki istutusmaterjali (taimi):   Seemikud -  ​1-2-aastased, seemnest kasvanud puutaimed. Kasvatatud külvidest puukoolis  ja neid pole vahepeal ümber istutatud.   Istikud  ​- puittaimed, mida on kasvatatud taimla kooliosakonnas. Seemikud on istutud  taimla kooliosakonda ja neid on seal kasvatatud teatud aeg (tavaliselt 1-3 aastat).   Heistrid  ​- üle 1,5 m kõrged taimlas pikka aega kasvatatud, korduvalt ümberistutatud  istikud, mida kasutatakse peamiselt haljastuses.   Eesti metsanduse praktikas istutatakse peamiselt kuuske ja lehtpuid, mändi külvatakse ja 
istutatakse.   Taimi metsade uuendamiseks kasvatatakse nii avamaataimlates (paljasjuursed taimed), 
kui katmikaladel (nn. „potitaimed“). Suletud juurekavaga e. potitaimede osakaal 
istutatavate taimede osas on aasta-aastalt tõusnud. Peamiseks eeliseks (avamaal 
kasvatatud paljasjuursete taimede ees) on istutamise lihtsus ja sellest tulenev suur 
tootlikkus ning võimalus istutada pikema perioodi jooksul. Põhjamaades domineerib 
suletud juurekavaga taimede kasutamine metsade uuendamisel, meil on siiani 
paljasjuursete taimede osatähtsus arvestatav. Viimastel aastatel on rakendatud nn. 
„pott-põld“ ​ tehnoloogiat, mis seisneb kilehoones kasvatatud 1 a seemikute koolitamises  avamaale. St. tugeva ja hästi arenenud kuusetaime saab 3 aasta jooksul.   Suletud juurekavaga e. potitaimede eelised ja puudused:    2.4 Metsakultuuride algtihedus, puuliigi valik, hooldamine.   Metsakultuuride algtihedus  ​Algtiheduse määrab istutus- või külvikohtade arv hektaril. 


Algtihedus peab olema optimaalne, et tagada kultuuri  ​õigeaegne liitumine​, saadava  puidu hea kvaliteet  ​ja ​puistu kõrge tootlikkus​, kuid samal ajal kultuuri rajamise ​kulud  ei kujuneks liiga suureks.   Tihedamas puistus kasvavad puud on kvaliteetsemad: puude laasumine on parem,                     aastarõngad on kitsamad ja suureneb sügispuidu osakaal, ka on tihedamas puistus                       kasvanud puud väiksema koondega.   Algtihedus oleneb: 1)  ​kultiveeritava puuliigi bioloogilistest omadustest ​2)  kasvukohatingimustest   ​3) ​maapinna ettevalmistamise viisist ja kvaliteedist ​4)  istutusmaterjali vanusest  ​5) ​loodusliku uuenduse olemasolust.   Eesti metsanduses kasutatakse järgmiseid keskmisi algtihedusi:   ● Männil keskmiselt 3500-6000 tk/ha 
● Kuusel 4-aastaste istikute korral 1700-3000 tk/ha 
● Lehist kui valgusnõudlikku puuliiki 1000-1500 tk/ha 
● Kaske mitte vähem kui 2000-3000 tk/ha  Metsaseadus sätestab minimaalse istutus- või külvikohtade arvu hektaril:  ​1) hariliku  männi külvil vähemalt 3500 külvikohta hektaril; 2) hariliku männi istutamisel vähemalt 3000 
taime hektaril; 3) hariliku kuuse istutamisel vähemalt 1500 taime hektaril; 4) aru- ja sookase 
külvil vähemalt 2500 külvikohta hektaril; 5) aru- ja sookase istutamisel vähemalt 1500 taime 
hektaril.   Väiksema algtiheduse korral loetakse metsa külvamine või istutamine looduslikule 
uuenemisele kaasaaitamiseks.   Puuliigi valik  ​Metsakultuurid võivad koosneda ühest puuliigist (​puhtkultuurid​) või  mitmest puuliigist ( ​segakultuurid​).   Segakultuurid on:  ​1) tootlikumad, kuna segus olevad puuliigid on enamasti erineva  juurestiku, toitainete vajaduse ja valgusnõudlikkusega, nii kasutatakse paremini ära mulla 
toitainetevarud ja päikeseenergia, 2) parandavad mulla omadusi (näit. kase- kuuse 
segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusiku mõju), 3) 
vastupidavamad putukkahjuritele ja seenhaigustele.   Puhtkultuuride  ​eeliseks on lihtsus nii nende rajamisel kui ka hilisemal hooldamisel ja  majandamisel. Valdavalt rajatakse tänapäeval Eestis puhtkultuure.  
Kultiveeritava puuliigi valik sõltub:  


● kasvukohatüübist (mullaviljakusest ja mulla veerežiimist),  
● eelmise puistu liigilisest koosseisust,  
● seenhaiguste ja kahjurite esinemisest (juurepess),  
● metsaomaniku soovidest ja võimalustest.   Metsapuudena lubatakse kultiveerida vaid neid võõrpuuliike, mis on ära toodud eraldi 
määruses: „Metsa uuendamisel Eestis kasutada lubatud võõrpuuliikide loetelu“   Eestis on metsa uuendamisel lubatud kasutada järgmisi võõrpuuliike: 1) must kuusk 2) 
serbia kuusk 3) keerdmänd 4) euroopa lehis 5) siberi lehis 6) siberi lehise vene teisend 7) 
jaapani lehis 8) kuriili lehis 9) eurojaapani lehis 10) harilik ebatsuuga 11) siberi nulg 12) 
punane tamm 13) hübriidhaab.  Metsakultuuride hooldamine  ​Hooldamisel on eesmärgiks luua soodsad  kasvutingimused istutatud või külvist tärganud taimedele ja reguleerida metsakultuuride 
koosseisu.   Hooldamise viisid ja võtted valitakse lähtudes metsakultuuri seisundist, vanusest, 
liigilisest koosseisust ja kasvukohast.   Hooldamise sagedus  
● sõltub olukorrast konkreetses kasvukohas. Kui raiestik kultiveeritakse I aastal, siis                     hooldamise vajadus on minimaalne, kuna võsa ja rohttaimestik hakkavad                   intensiivsemalt arenema alles 2.-3. aastal peale raiet. Varajasel kultiveerimisel on aga                       kärsakakahjustuste oht.   ● Mida paremini on maapind ette valmistatud, seda vähem on vaja hooldada.  
● Mida parem, elujõulisem on istutusmaterjal, seda vähem on vaja hooldada.   Peamised hooldamise viisid on järgmised:   1. Rohttaimede ja võsa kõrvaldamine –  ​looduslikult tekkinud rohttaimed ja puittaimed  (võsa, kiirekasvulised lehtpuud, põõsad) konkureerivad kultiveeritud metsapuudega. Kui 
loodusliku uuenduse käigus tekib mittesoovitavaid puuliike, mis takistavad rajatud 
kultuuri kasvu, tuleb need välja raiuda, nim. ka  ​koosseisu reguleerimine.   2. Täiendamine -  ​mitmesugustel põhjustel osa taimi hukkub (juurte vigastused, ebaõige  istutamine, ebasoodsad ilmastikutingimused jne). Kui kasvama läheb vaid kuni 25% 
istutatud taimedest, loetakse kultuur hukkunuks ja kultiveeritakse uuesti. Kui 
kasvamaminek on 25-85% - vajab kultuur täiendamist. Üle 85% kasvamamineku korral ei 


täiendata. Tavaliselt täiendatakse järgmise aasta kevadel või ka sügisel.  
3. Väetamine – ​ Metsaseadusega on keelatud otsetoimeliste mineraalväetiste kasutamine.  Kuna väetised on kallid, siis praktiliselt neid ka ei kasutata. On tehtud väetiskatseid 
teadusliku uurimistöö eesmärgil. Lubatud on tuhaga väetamine.  
4. Keemilist töötlemist (pritsimist) - ​ putukkahjurite ja seenhaiguste tõrjeks.   5. Kaitseabinõud loomade vastu - ​ tarastamine, repellentide kasutamine.   6. Tulekaitseabinõud - ​ tulekaitseribade rajamine   2.5 Põllumaade metsastamine.  ​Põllumaade metsastamisel on Eestis pikk ajalugu,  esimesed metsakultuurid rajati põllumaadele perioodil 1782-1850. Suurem põllumaade 
metsastamise periood oli Eestis peale II Maailmasõda, mil kultiveeriti põllumaid 
peamiselt okaspuudega ja alates 1992. aastast on Eestis hinnanguliselt kasutusest välja 
jäänud ligikaudu 300 000 ha põllumajanduslikke maid.   Põllumajanduslike maade metsastamine (metsastumine) on õigustatud peamiselt kahel 
juhul:  ​1. muld on väheviljakas​, ala on põllumajanduse jaoks ebaperspektiivne ja metsa  kasvatamine sellel alal annab pikemas perspektiivis suuremat majanduslikku tulu 
võrreldes põllukultuuride kasvatamisega.  ​2. tegemist on pindalaliselt väikese alaga, mis  seetõttu on põllumaana väheperspektiivne ​ (ei saa kasutada suuri, tootlikke  põllumajandusmasinaid) või on ala asukoht ebasoodne (väikesed, kitsad põllud metsade 
vahel, ebasobiv reljeef vms.)  ​Suurte ja viljakate põllumassiivide metsastamist ei saa  Eestis üldjuhul lugeda õigustatuks.   Eestis toimub küllaltki intensiivselt ka endiste põllumade looduslik metsauuenemine                   (peamiselt pioneerpuuliikidega). Juhul kui looduslikku uuendust pole, maaomanik aga                   soovib ala metsastada, tuleb kasutada metsakultiveerimist.   Kasutatavad kultiveerimisviisid  ​Kuna endised põllumaad on üldjuhul viljakad, on seal  ka intensiivne rohttaimestiku kasv ja seetõttu metsakülv ei ole üldiselt edukas. Seepärast 
on endiste põllumaade metsastamisel eelistatud istutamine (erandiks on harilik tamm, 
mida võib ka külvata).   Puuliikide valik  ​See on põllumaade metsastamisel üks raskemaid küsimusi. Kuna ka  kõige kehvemad põllumullad on üldreeglina piisavalt viljakad puittaimede kasvuks, 
võivad põhimõtteliselt seal kasvada kõik Eesti metsapuud. Seniste kogemuste ja 
teadmiste põhjal peaks esimene metsapõlvkond endisel põllumaal koosnema lehtpuudest. 
Okaspuud (kuusk, mänd) endisel põllumaal I metsapõlvkonnana on küll väga 
kiirekasvulised ja produktiivsed, kuid:  
● sageli jändrikud, halvasti laasunud ja kõveratüvelised;  


● kahjustatud seenhaiguste (eelkõige juurepess) poolt;  
● puit laiade aastarõngaste ja madala sügispuidu osakaalu tõttu väheväärtuslik ja ei sobi  kasutamiseks ehituskonstruktsioonides  
  Parimaks puuliigiks endiste põllumaade metsastamisel parasniisketel muldadel on 
tõenäoliselt nii majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast  ​arukask ​(vitaalne  pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu kvaliteet 
ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne ja enamasti 
edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb).    
Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka 
looduslikul teel tekkinud kasetaimi. Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib 
kultiveerida  ​sangleppa​, mis on samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on  kasutatav viimistlusmaterjalina ning kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 
2-aastaste seemikutena. Ka  ​harilik tamm ​on sobiv puuliik endiste põllumaade  metsastamiseks, kuid tamme kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab 
rohkem vaeva ning kulutusi kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste 
oht). Istutusmaterjalina kasutatakse vanemaid istikuid või heistreid. Viimasel ajal on 
populaarseks muutunud ka  ​haava ​kasvatamine (peamiselt tänu soomes asuvale  Kirknieme paberitehasele). Kasvatatakse peamiselt hübriidhaaba ( ​Populus tremula  ​x  Populus tremuloides ​). Hetkel on Eestis taolisi, endisele põllumaale rajatud lühikese  raieringiga majandatavaid hübriidhaavakultuure ligikaudu 600 ha. Vaesematel ja 
kuivematel liivmuldadel võib kasvatada ka  ​mändi, ​kuid taolisi muldi on põllumaadel  üldiselt vähe, enamasti on nad juba metsastunud(-tatud).  
Probleemiks on põllumaamännikutes juurepess ja madal puidu kvaliteet.  ​Kuusk ​on ka  põllumaadel väga produktiivne, kuid kuusikute laiem kasvatamine on piiratud samadel 
põhjustel, mis männi puhulgi (puidu kvaliteet, haigused). Võib kõne alla tulla 
madalamate, niiskematel kasvukohtadel, juurepessuoht on väiksem, kuid sellised puistud 
on jällegi tormikartlikumad. Endisel põllumaal võib aga kuuske kasvatada näiteks 
jõulupuudeks. Väga populaarne on tänapäeval ka  ​maarjakase ​kasvatamine. Võib teda  kultiveerida samasugustesse kasvukohtadesse nagu arukaskegi. Võõrpuuliikidest võib 
endistel põllumaadel kasvatamisel osutuda sobivateks lehised ja ebatsuuga.   Hooldamine  ​Kuna põllumaadel on mulla kõrgest viljakusest tingitult intensiivne  rohttaimestiku kasv, on hooldamine eriti vajalik just esimestel kultiveerimisjärgsetel 
aastatel. Sõltuvalt rohttaimede kasvust tuleks neid hooldada esimestel aastatel 1-3 korda 
vegetatsiooniperioodi jooksul. Hooldamine seisneb eelkõige heina niitmises.  


3. Seemnete varumine. Seemlad   Metsakultiveerimistöödeks vajatakse igal aastal Eestis suurel hulgal metsapuude                 seemneid (2007. aastal näiteks kasutati metsataimlates külvide rajamiseks ligikaudu 157                     kg männi ja 325 kg kuuseseemneid), lisaks metsakülvid.   Siiani on varutud suur osa kultiveerimiseks vajalikust seemnest nn. ajutistest 
seemnepuistutest.  ​Ajutine seemnepuistu ​- s.o. heakasvuline raieküps puistu, mis  raiutakse lähema 5-10 aasta jooksul. Neis on vaja enne kõrvaldada miinuspuud, samuti 
okaspuid varjavad lehtpuud (parand. seemnekandvus). Liitus peaks jääma 0,5-0,6. 
Seemnete varumine toimub koos raietöödega.   Valikseemnepuistu  ​- looduslik või kultuurpuistu. ​Valikseemnepuistuks nimetatakse  fenotüübilt sobivaid, spetsiaalselt valitud ja eraldatud eelküpseid ja küpseid 
heakasvulisi, terveid puistuid, milliseid on võimalik ette valmistada ja kasutada 
käbide-seemnete varumiseks.   Seemlad ei suuda hetkel tagada metsauuendamiseks vajalikku metsaseemne kogust.                   Teatud juhtudel pole see ka vajalik (näit. männi külvi puhul). Valikseemnepuistutest                       varutud seemned oleksid aga parema geneetilise ja tehn. kvaliteediga kui ajutistest                       seemnepuistutest saadu.   Valikseemnepuistus võib keskmine seemnesaak hektarilt olla männi puhul kuni 4                     kg, kuusel aga kuni 40 kg aastas. Heal seemneaastal võib ulatuda männi                         seemnepuistus seemnesaak üle 15 kg hektari kohta.   Valikseemnepuistuteks sobivad:  
● regulaarselt hooldatud tuulekindlad puistud,  
● tootlikkuselt kõrgema boniteediga, minim. III bon.  
● viljakas kasvukohatüüp,  
● ebasobivate omadustega puude arv ei tohi olla suurem kui 25-50 % puude  koguarvust olenedes täiusest, st. suurema täiuse puhul võib rohkem miinuspuid 
olla,   ● keskealine või valmiv puistu.   Okaspuu valikseemnepuistute valikul ja eraldamisel tuleb arvestada, et üleseisnud 
puistute ja puude käbid on nii männil kui kuusel enamasti tunduvalt väiksemad ja sellest 


tulenevalt seemnesaak lüdimisel ka vastavalt väiksem. Kuna eraldatud 
valikseemnepuistud seisavad kasutamise ootel mõnikord isegi enam kui 10 aastat on 
otstarbekas vältida valikseemnepuistuteks üleseisnud puistute eraldamist.  ​2006. aastaks  oli männi valikseemnepuistusid eraldatud 2550 ha.  ​Neist eraldatud  valikseemnepuistutest on 84% keskealised, 11% valmivad ja 5% küpsed metsad.   Seemnete varumisel ja kasutamisel tuleb alati rangelt jälgida selektsiooninõuete ​1 ​täitmist.                     Varutud ja kasutatav seeme peab pärinema heade pärilike omadustega puudelt s.t. puud                         millelt seeme varutakse peaksid olema:   ● kiirekasvulised 
● sirgetüvelised 
● kitsa võraga 
● hästi laasunud 
● haiguskindlad  
● jne  Vastavalt nendele nõuetele tuleb välja valida puud ja puistud seemnete varumiseks.   metsaselektsioon¹ on teaduslikult põhjendatud tegevus, mille eesmärgiks on puude pärilike omaduste 
parandamine ja seeläbi metsade kvaliteedi tõstmine  ning nende tootlikkuse suurendamine. Seega on 
metsaselektsioon erinevate abinõude kogum, mida rakendatakse, et saada senisest paremate 
omadustega metsapõlvkond.   Metsade järjepidevus oleks tagatud ka ilma selektsioonialase tegevuseta, kuid 
intensiivselt majandatavate metsade puhul, kus peamiseks eesmärgiks on maksimaalsel 
hulgal kvaliteetse puidu saamine, on selektsioonipõhimõtete rakendamine oluline 
tegevussuund, mis tagab metsade suurema majandusliku väärtuse.  ​Peamised  kasutatavad meetodid metsaselektsioonis on valik, ristamine ja mutageenidega 
mõjutamine. Neist olulisem ja enam kasutatav on valik, seda nii individuaalse 
(puud), kui massilise valikuna (puistud).   Metsaselektsiooni eesmärgid.  ​Rakendatavad selektsioonialased abinõud peaksid alati  parandama metsa seisundit ja suurendama tema erinevaid väärtusi. Metsaselektsiooni 
peamisteks eesmärkideks on:   a) Puistute kasvukiiruse ja tootlikkuse tõstmine.  ​Puude kasvukiirus ja tootlikkus on üks  olulisemaid omadusi, mida selektsiooni (aretuse) käigus püütakse suurendada. Aretatud 
(seemlast saadud) seemnest kasvatatud metsa tagavara võib raieealises puistus olla kuni 
1/3 võrra suurem kui tavalisest metsaseemnest kasvatatu. Oluline on kiirekasvuliste ja 
suure produktsioonivõimega vormide ja kloonide aretamine, säilitades seejuures puude 


(puidu) hea kvaliteedi. Erandiks on selektsioon lühikese raieringiga metsanduse puhul 
(küttepuidu ja paberitööstuse tooraine kasvatamine), kus primaarseks eesmärgiks on 
maksimaalse produktsiooni saamine ja kvaliteet ei oma niivõrd suurt tähtsust.   b) Puistute ja puidu kvaliteedi tõstmine.  ​Kuna aretuseks valitakse välja oma omadustelt  parimad puud, siis reeglina on nende järglased ka kvaliteetsemad: sirge tüvega, väikese 
koondega, peente okstega, hästi laasunud jne. Saadava puidu kvaliteet on eriti oluline 
tänapäeval, kuna näiteks kvaliteetsest vineeripakust või saepalgist saadav majanduslik 
tulu võib mitmeid kordi ületada kõverast ja okslikust paberipuust saadava.   c) Puistute haiguskindluse suurendamine.  ​See on eriti oluline teatud puuliikide puhul.  Näiteks hariliku haava kasvatamisel on üheks suuremaks probleemiks haavataeliku levik, 
kuuse kasvatamisel aga juurepessu oht. Kui õnnestub aretada nende haiguste suhtes 
resistentseid vorme, annaks see olulist majanduslikku tulu.   d) Puistute vastupanuvõime suurendamine ebasoodsate keskkonnategurite suhtes.  Näiteks hariliku kuuse, tamme, saare jne puhul on oluline hiliskülmakahjustuste suhtes 
vastupidavamate (külmakindlate) vormide aretamine.   Metsaselektsiooni seisukohalt jaotatakse kõik puistud ja puud 3 kategooriasse:  ● plusspuud /puistud/ 
● normaalpuud /puistud 
● miinuspuud /puistud/   Plusspuud ​- kõige paremate omadustega puud ja nad peavad vastama mitmetele                       nõuetele. Plusspuudelt varutud pookeoksi kasutatakse vegetatiivsete ​seemlate​2               rajamiseks.   Nõuded plusspuule:  ● 10-15% kõrgem puistu keskmisest kõrgusest ja 3...4 naaberpuust 
● diameeter vähemalt sama suur kui puistu keskmine 
● võra laius ei tohi olla suurem kui 15% puu kõrgusest 
● võra pikkus ei tohi ületada männil 25-30% ja kuusel 40% puu kõrgusest 
● võra peab olema sümmeetriline ja teravatipuline, oksad peened 
● plusspuud peavad olema täiesti terved, nende tüvi sirge, väikese koondega ilma  keerdkasvu ja ekstsentrilisuseta  Männi plusspuudeks valitakse puud vanusega 60-80 (100) a, kuusel 50-80 a. 
Valitakse nii looduslikest kui kultuurpuistutest.  
 


Plusspuistu  ​peab olema antud tingimustele vastavalt kõrge tootlikkuse ja täiusega.  Enamik puid peab olema hea kvaliteediga ja hästi laasunud. Võrad kitsad ja 
peeneoksalised. Puud terved, ei tohi esineda haigusi ja kahjureid.  
Miinuspuu e -puistu  ​- aeglase kasvuga, tehniliselt väheväärtuslikud, okslikud, hargneva  võraga, haiged puud. Puud, mis ei kuulu ei plusspuude ega miinuspuude kategooriasse  ​on  normaalpuud.   Plusspuude vegetatiivsete järglastega rajatakse vegetatiivsed seemlad.   Vegetatiivne seemla –  ​vegetatiivse seemla all mõistetakse metsanduses plusspuude  vegetatiivsetest järglastest rajatud seemneistandust, kus koos kasvavad erinevad 
plusspuude  ​kloonid​1​, mis omavahel tolmlevad (ristuvad), mille tulemusena saadakse  parema genotüübiga seeme (võrreldes tavalise puistuseemnega). Kuna seemlate rajamine 
ja hilisem hooldamine on seotud majanduslike kuludega, siis on seemlaseeme ka kallim 
võrreldes metsast kogutud seemnega.   kloon ​1 ​– organismi (antud juhul puu) vegetatiivne järglaskond. Vegetatiivse paljundamise korral  (sõltumata paljundamismeetodist) on järglaskonna genotüüp identne lähtevanema omaga. Sugulise 
(generatiivse) paljundamise korral kombineeruvad kahe erineva genotüübiga organismide geenid.   Vegetatiivsetel seemlatel on järgmised ülesanded:   a) Seemlate peamiseks ülesandeks on  ​kvaliteetsete seemnete tootmine  metsakultiveerimistöödeks ​. Metsaselektsiooni kaugemaks eesmärgiks Eestis on tagada  vähemalt kõikide männi ja kuuse taimlakülvide rajamine vaid seemlatest pärinevast 
seemnest.   b)  ​Seemlates säilib plusspuude genofond​. Kuna tegemist on plusspuude vegetatiivsete  järglastega, siis on võimalik plusspuu genotüüpi säilitada ka pärast plusspuu hukkumist.   c)  ​Plusspuude hindamine ja nende pärilike omaduste selgitamine​. Et plusspuud valitakse  fenotüübi (välimuse) järgi, siis võivad puu omadused olla tingitud suuremal või vähemal 
määral soodsatest keskkonnatingimustest. Kasvutingimused seemlas on aga suhteliselt 
homogeensed ja seega võime eeldada, et erinevused puude fenotüübis on suurel määral 
tingitud nende pärilikest omadustest. Seega on võimalik valida välja sobivamad kloonid 
edasiseks aretustööks ja sobimatud kõrvaldada.   Puud seemlas on istutatud hõreda seaduga, et nad saaksid palju valgust, et võra algaks 
maapinna lähedalt ning käbisid oleks lihtne korjata. Samal eesmärgil lõigatakse ka latvu. 
Sageli seemlaid ka väetatakse (et soodustada seemnekandvust). Peamiselt kasvatatakse 


seemlates mändi, vähem kuuski ja lehiseid. Praegune seemlate kogupind on 217 ha. 
Paljud neist on rajatud endistele (nüüd taas praegustele) talumaadele.   Puude ja puistute valikul peab alati silmas pidama, et puude kasv ja välisilme e. fenotüüp                               sõltub ökoloogilistest teguritest. Halbades kasvutingimustes annab ka hea genotüübiga                   seeme halva kvaliteediga ja madala boniteediga puistu ja vastupidi: sobivates oludes võib                         halbade geneetiliste omadustega seeme anda rahuldavaid tulemusi... Kuna puistute                   selektsiooniline hindamine toimub fenotüübi alusel, peame seda puistu valiku juures                     arvestama. Seepärast valitakse plusspuid ja -puistuid ainult kõrgeboniteedilistest                 puistutest. Mitte kunagi ei tohi varuda seemet rabadelt (ehkki sealt on seda väga kerge                             kätte saada). ​Seemet tulevase metsapõlve rajamiseks tohib korjata vaid tervetelt ja heade                         omadustega puudelt.   Katmikala seemlad. 2007. augustis avati Lääne-Virumaal, Kullengal Eesti esimene 
katmikala seemla (1000 m2).   Kase kultiveerimisega alustati Soomes 1960-ndatel ja selleks vajalik seeme koguti                     plusspuudelt ja plusspuistutest. Seitsmekümnendate alguses töötati Soomes välja uus                   meetod kvaliteetsete seemnete saamiseks kilehoonetes. Tõuke selleks andis ka                   puidutööstuse suur nõudlus kvaliteetse kase vineeripaku järele.   Katmikala seemlaid on otstarbekas rajada lehtpuuseemnete tootmiseks, et kindlustada 
liigipuhtus, seemnete kvaliteet ja sellest tulenevalt tootlikud ning kvaliteetsed 
puistud.  ​Soomes toodetakse enamus metsakultiveerimiseks kasutatavast kaseseemnest  katmikala seemlates. Ka Eestis omab lehtpuudest kõige suuremat majanduslikku tähtsust 
arukask. Soome kogemuste põhjal võib 1000 m2 pinnaga kase katmikseemla toota ca 
23-30 kg seemet aastas. Kui prognoositav arukase seemlaseemne vajadus on ca 150 kg 
aastas, siis pool sellest võiks katta parimate omadustega katmikala seemlaseeme.   Katmikala seemla eelised:   ● Täielikult välistatakse puude tolmlemine “võõra” tolmuga. Isoleerib kasvuhoone ja kuna  katmikalal on keskmine temperatuuride summa isegi ilma kütmata kõrgem, toimub 
õitsemine tükk aega varem kui looduses.  ● Kasvuhoones on puude kasv ja areng väga kiired, mistõttu puude seemet andev/kandev  pind suureneb kiiresti.   ● Soodsates tingimustes hakkavad puud õitsema juba 2-3. aastal, seemneid saab ruttu. 
● Seemnete kogumine on lihtne, sest puud on vaid 5-7m kõrged.  
● Seemnete kogumisega pole vaja kiirustada, sest kuna kasvuhoones pole tuult, ei hakka 


seeme ka nii ruttu varisema.   ● Seemnesaak pinnaühiku kohta on väga rikkalik ja seda on võimalik hiljem mitmete  vahenditega veelgi suurendada.   ● Puid on lihtne uuendada/asendada.   Ühe puu jaoks vajaminev pind on ca 5 m * 5 m = 25 m ​2   Kilehoonetes reguleeritakse:   ● Temperatuuri (kasvuhooned on köetavad) 
● Valgust (kasutatakse lisavalgustust, samuti on puude alune pind kaetud heleda liivaga) 
● Õhuniiskust 
● CO2 sisaldust – kiirekasvuline arukask (2-3 m kõrguskasvu aastas) seob suurel hulgal  CO2-te ja et tagada maksimaalne kasvukiirus, on vaja CO2-te juurde lisada. Kõrgendatud 
süsihappegaasi sisaldus soodustab ka õiepungade paremat moodustumist. Kui atmosfääris 
on keskm. CO2 kontsentrats. 0,04%, siis isegi selle sisalduse 10 kordne suurendamine ei 
mõju arukasele negatiivselt. Reeglina siiski kasutatakse 3 kordset doosi so ca 0,1%. 
Soomes kasut CO2 taseme tõstmiseks peamiselt propaani põletamist. Töötlemist 
alustatakse ca 15. mai paiku ja lõpetatakse juuli esimesel nädalal. Põhimõtteliselt võib 
CO2te lasta ka balloonist, kuid see on oluliselt kallim  ● Toitainete sisaldust mullas (väetamine) – kui puud on väga suure produktsioonivõimega,  vajavad nad suures koguses toitaineid. Kui toitaineid pole piisavalt või toitainete sisaldus 
pole tasakaalus, toob see kaasa kasvu pidurdumise, samuti generatiivorganite arengu 
aeglustumise. Kasutatakse peamiselt statsionaarset kastmisssüsteemi ja väetisi antakse 
koos kastmisveega.  ● Kontroll putukkahjurite ja seenhaiguste üle (eriti seemnete valmimise perioodil) 
● Umbrohutõrje – kasutatakse nii keemilist kui mehaanilist umbrohutõrjet. 
● Kujundatakse võrasid. Võrasid lõigatakse tagasi igal aastal, seda tehakse peale seemnete  varumist, juuli-august. Tagasi lõigatakse ladvavõrsed (kasvuhoone kõrgus limiteerib 
maksim. puude kõrgust) püütakse kujundada madalaid, laiavõralisi puid (parem 
majandada, seemneid koguda, laiuv võra neelab valgust paremini). Samas, kui võra 
kasvab väga tihedaks, harvendatakse võrasiseseid oksi, et tagada võrsete ja 
generatiivorganite parem valgustatus (valgus on üks peamisi seemnekandvust mõjutavaid 
tegureid!). Võrade lõikamine ei suurenda otseselt seemnesaaki, kuid hoiab ära 
seemnesaagi võimaliku vähenemise.   ● Et valgus on üks olulisemaid õitsemist mõjutavaid keskkonnategureid, kaetakse  puudealune pind valgust peegeldava liiva või dolomiidi puruga (viimane on osutunud 
kõige efektiivsemaks).  


Kilehooned nõuavad hooldamist ka talveperioodil, et vältida lume poolt tekitatavaid 
kahjustusi.   4. Raied.   4.1 Raiete liigitus  ​Kasvavat metsa raiutakse kas raieküpse puidu õigeaegseks  kasutuselevõtmiseks, metsa uuendamiseks või metsa hooldamiseks. Puid raiutakse:  ● üksikpuudena  
● gruppidena  
● lankidena     Vastavalt 2009. a. Metsaseadusele eristatakse 5 peamist raie liiki, mis omakorda 
jagunevad:  
1.  ​Hooldusraie   1.1. Valgustusraie  
1.2. Harvendusraie  
1.3. Sanitaarraie   2.  ​Uuendusraie   2.1. Lageraie  
2.2. Turberaie   2.2.1. Aegjärkne raie  
2.2.2. Häilraie  
2.2.3. Veerraie   3 ​. Valikraie   4.  ​Trassiraie   5 ​. Raadamine   6. Kujundusraie  
 
Raieks ei loeta metsamaal olemasoleva tee-, kraavi- või muu trassi, sihi või kaitsevööndi 
puhastamist kuni 8-sentimeetrise keskmise rinnasdiameetriga puudest ja põõsastest.  
 
Hooldusraied -  ​n.o. raied, mida tehakse metsa kasvuea vältel ja mille ülesandeks on  eemaldada metsast puud, mis takistavad meie jaoks oluliste puude kasvu või halvendavad 
metsa tervislikku seisundit, st. raiutakse välja puid, et kasvatada tulevikus sellise liigilise 
koosseisu ja tihedusega mets, mida peetakse kõige optimaalsemaks, samuti eemaldatakse 


metsast haiged, vigased või muude ebasobivate omadustega puud (kõverad, okslikud jne, 
nn. miinuspuud).   Uuendusraied –  ​tehakse puistutes, et võimaldada metsa uuenemist või uuendamist.  Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks.   Valikraied -  ​n.o. raied, kus metsa majandatakse püsimetsana ja kus lageraieid ei tehta.  Maa-ala ei jää ühekski ajahetkeks metsata (meie oludes tuleb kõne alla kuusik, kuuse 
lehtpuu segapuistu). Valikraiet on lubatud teha üksikute puude väljaraiumise teel:   1) kaitstaval loodusobjektil kaitse-eesmärkidel looduskaitseseaduse või kaitse-eeskirja 
alusel;   2) väljaspool kaitstavat loodusobjekti puistus, mis on saavutanud (käesoleva seaduse § 29 
lõikes 5 sätestatud) raievanuse.   Trassiraie –  ​selle hulka kuulub kuni nelja meetri laiuse kvartali- või piirisihi sisseraie üle  8-sentimeetrise keskmise rinnasdiameetriga puistutes;   Raadamine  ​- Raadamine on raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul  otstarbel kui metsa majandamiseks (maakategooria muutmiseks).   Kujundusraie -  ​tehakse kaitstaval loodusobjektil kaitse-eesmärgi saavutamiseks  vastavalt kaitsekorralduskavale, liigi kaitse ja ohjamise tegevuskavale või kaitstava 
looduse üksikobjekti või vääriselupaiga seisundi säilitamiseks ja parandamiseks.   4.2 Hooldusraied.  ​Hooldusraie on peamine metsa kasvu ja arengut mõjutav tegevus.  Selle abil on võimalik kiirendada puude kasvu, kujundada metsa liigilist koosseisu, 
parandada metsa sanitaarset seisundit ja suurendada metsade tormikindlust. Hooldusraiete 
korral raiutakse puistust perioodiliselt välja puid, mis on kasvus alla jäänud või takistavad 
peapuuliigi  ​tulevikupuude ​(puud, mis peaks puistus säilima raieküpsuse saavutamiseni)  kasvu ja arengut. Hooldusraieid on vaja vaid inimesele, mets kasvab ka ilma 
hooldamiseta, kuid raietega saab metsakasvataja suunata puistu kasvu ja arengut temale 
meelepärases suunas. Üldjuhul on hooldatud puistu kvaliteetsem ja majanduslikult 
väärtuslikum kui hooldamata.  ​Metsaseaduse (2009) ​järgi on hooldusraiet lubatud teha:   1) puude valgus- ja toitetingimuste parandamiseks ning metsa liigilise  koosseisu kujundamiseks (valgustusraie);   2) metsa väärtuse tõstmiseks, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimiseks ning 


lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamiseks (harvendusraie);   3) metsa sanitaarse seisundi parandamiseks ja ohuallikat mittekujutavate surevate või  surnud puude puidu kasutamise võimaldamiseks, kui see ei ohusta elustiku mitmekesisust 
(sanitaarraie). Seega lühidalt: lähtudes enamuspuuliigi vanusest ja hooldamise 
iseloomust, jagatakse hooldusraied kolmeks:   1) valgustusraie  
2) harvendusraie  
3) sanitaarraie   1.1. Valgustusraie  ​- s.o. hooldusraie liik, mille abil kujundatakse tulevase puistu liigiline  koosseis ja parandatakse allesjäänud puude kasvutingimusi, mille tulemusena nende 
juurdekasv suureneb. Valgustusraieid tehakse kuni 5 – 20(25) aastastes noorendikes 
(vastavalt Metsaseadusele puistutes, mille keskmine diameeter on kuni 8 cm) ja puude 
väljaraiumisel on peamiseks kriteeriumiks puuliik.  ​Raiutakse kõik peapuuliigi kasvu  takistavad kõrvalpuuliigid. ​ Kohtades, kus peapuuliiki on vähe või puudub hoopis,  jäetakse kasvama peapuuliigi raievanusele lähedasema raievanusega ja bioloogiliselt 
sobivaid liike. Hiljem (II või III valgustusraie käigus) võidakse harvendamise eesmärgil 
raiuda ka peapuuliigi puid. Olenevalt kasvukoha viljakusest ja puuliikide kasvukiirusest, 
võidakse alustada valgustusraiega juba mõni aasta peale kultiveerimist. Valgustusraiet 
nimetatakse ka  ​noorendike hooldamiseks. ​Eestis on tüüpiline, et valgustusraiete käigus  raiutakse vabaks okaspuud (mänd, kuusk). Kasutatakse selleks tänapäeval peamiselt 
võsasaagisid (võsalõikajaid).  ​Iseloomulik on, et valgustusraiete käigus ei saada  likviidset (st. realiseerimiskõlblikku) puitu ning langetatud materjal jäetakse maha.   1.2. Harvendusraie  ​- tehakse puistutes alates 20-25 aastaselt kuni puistute valmivasse  ikka jõudmiseni.  ​Puistu keskmine diameeter on üle 8 cm. ​Harvendusraiet tehakse, et  anda paremate omadustega puudele kasvus eelistus, et nad saaks rohkem valgust ja 
toitepinda. Küpsesse ikka peaksid jõudma vaid heade tüveomadustega puud, millest on 
võimalik saada kvaliteetset puitu (halvemate omadustega puud likvideeritakse 
hooldusraiete käigus). Lisaks võimaldab harvendusraie saada metsast kätte ja võtta 
kasutusele seda puitu, mis loodusliku valiku ja puistu isehõrenemise protsessi käigus 
langeks nagunii välja.   Peamised kriteeriumid, millest lähtutakse puistus puude väljaraiumisel on:   ● iga puu individuaalsed omadused (võra, okslikkus, tüvi) 
● asukoht puistus 
● raievanuste erinevusest 
● puuliikide bioloogilisest sobivusest 


● puu sanitaarne seisund  Kasvama jäetakse tavaliselt peapuuliigi paremad puud (korralik võra, tüvi) ning vajaduse                       korral ka sobivad kõrvalpuuliigid. Raie käigus ei tohi tekkida metsa täiuse olulist                         vähenemist (hõrenemist). Täius peaks peale raiet jääma 0,6-0,7. Rinnaspindala ja täiuse                       alammäärad, millest hõredamaks ei tohi metsa raiuda on kehtestatud metsa majandamise  
eeskirjaga. Ära raiutakse puud, mis takistavad paremate puude kasvu, halvendavad puistu                       sanitaarset seisundit ja kvaliteeti (kuivanud või haigustest-kahjuritest nõrgestatud puud,                   tormist, lumest kahjustatud puud, väheväärtuslikud puud - kõverad, harulised,                   jäme-okslikud, "hundid").   1.3. Sanitaarraie  ​- tehakse surnud ja surevate, samuti tormimurru ja tuuleheite puude  koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha harvendusraiet (peamiselt vanemates, 
valmivates puistutes, kus pole enam mõttekas teha hooldusraiet, kuid mis ei jõua lähemal 
ajal ka küpse metsa arenguklassi või kus hooldusraie on äsja tehtud). Sanitaarraiega 
kõrvaldatakse metsast ka kahjuritega asustatud või haigustest nõrgestatud puud, samuti ka 
puud, millel kahjustus on alles algjärgus, kuid millised paari lähema aasta jooksul 
kindlasti hukkuvad. Ka oma ülesande täitnud seemnepuude raie langilt kuulub 
sanitaarraie alla. Need puistud, mida ei ole võimalik sanitaarraietega rahuldavasse korda 
viia (kahjustatud puude arv on liiga suur) määratakse sanitaar-lageraiesse, s.t. et kõik 
puud kahjustatud metsaosal raiutakse lageraie korras. Loa selleks annab piirkondlik 
keskkonnateenistus metsakaitse-ekspertiisi alusel.   Sanitaarraie korras lubatakse raiuda puud (metsa majandamise eeskiri):   ● surnud puid 
● väliselt nähtava tüvemädanikuga ja tüvemädaniku tekitajate viljakehaga puid 
● puid, millel on juurepessu kahjustusega seotud tugev vaiguvool 
● tüvekahjuritest asustatud puid 
● puid, millel enam kui pool võra on pöördumatult kahjustatud, ja kuiva ladvaga puid 
● puid, millel on põlenud juurekaela piirkond ja selle ümbruses paiknev metsakõdu 
● kuuski, mille koor on puiduni kahjustatud vähemalt 10% ulatuses tüve  ümbermõõdust ja teiste liikide puid, mille koor on kahjustatud vähemalt 30% 
ulatuses tüve ümbermõõdust (ulukikahjustused)  ● tormiheidet ja -murdu ning lumemurdu 
● oma ülesande täitnud seemnepuid alates kolme aasta möödumisest lageraiest 
● teisi metsata metsamaal või noorendikus paiknevaid üksikpuude rinde puid, mis pole  säilikpuud või elustiku säilitamiseks jäetud puud.  


Mõned mõisted:   raiekraad e. harvendamise aste  ​näitab, kui palju puid korraga välja raiutakse (mitu %  tagavarast). Rakendatav raiekraad sõltub metsa liigilisest koosseisust, vanusest ja 
kasvukohast. Peab raiuma nii, et metsa täius ei langeks alla lubatud normi: nõrk raie - 
15% tagavarast, mõõdukas - 16-25%, tugev - 26-35%, väga tugev - üle 35%.   hooldusraie intensiivsus ​- näitab, kui tihti puistu eluea jooksul hooldusraieid tehakse.                       Kordusperiood sõltub konkreetsetest tingimustest - kasvukoht, puuliik ja võib olla väga                       orienteeruvalt 5-15 aastat.   alameetod  ​- raiutakse välja loodusliku arengu protsessis allajäänud puud (peam. IV ja V  kasvuklassi puud, kuid ka üksikuid valitsevaid puid "hunte")  “metsahunt” - ​metsanduses nimetatakse “huntideks “ puid, mis on teistest puudest                       suuremad, suure laiuva võraga, suurte okste, jämeda tüvega ja halvasti laasunud. Need on                           puistus I kasvuklassi puud, kuid, mis oma suure võra tõttu võtavad põhjendamatult palju                           ruumi (ühe “hundi” asemel mahuks kasvama 2-3 keskmiste mõõtmetega puud ja nendest                         saadav tulu oleks suurem) ja halva laasumise ning suurte okste tõttu on selliste puude puit                               ka vähekvaliteetne.   ülameetod  ​- raiutakse välja I-II kasvuklassi puud. Kasutatakse üldiselt harva. Näiteks  tammikute hooldamisel. Selle meetodi kasutamisel peab siin eriti ettevaatlik olema - ei 
tohi korraga liiga palju raiuda, võimalikud on hilisemad kahjustused (põletus kuusel, 
tormimurd, lumekahjustused).   Metsamaterjali kokkuveoks võib rajada  ​kuni 4 m ​laiusi ​kokkuveoteid, ​kuid  kokkuveoteed ei tohi moodustada enam kui 20% raielangi pindalast.   Kõik raielangid,  ​välja arvatud valgustusraielangid, ​kuuluvad raiejäätmetest puhastamisele  raietööde käigus või nende järel hiljemalt raietähtaja lõpuks.   Raiejäätmed  ​- oksad, ladvad, langile jäänud tüvepuit, raietöödega rikutud järelkasv ja  alusmets.   Lubatud on järgmised raielankide puhastamise viisid tingimusel, et need ei kahjusta 
kasvama jäetavaid puid (kaasa arvatud järelkasvu): 1) hunnikutesse või vallidesse 
kogutud raiejäätmete kõdunema jätmine või põletamine, kuid raiejäätmed ei tohi katta 
enam kui 20% raielangi pindalast. 2) raiejäätmete ülepinnaline põletamine (tuleohtlikul 


perioodil on raiejäätmete põletamine keelatud); 3) raiejäätmetega kokkuveoteede 
tugevdamine; 4) raiejäätmete tükeldamine ja laialilaotamine; 5) raiejäätmete äravedu 
langilt. NB! Pole lubatud loo- ja nõmmemetsades.   4.3 Hooldusraiete bioloogilised alused  ​e. põhimõtted, läbi mille hooldusraied  mõjutavad puistu kasvu e. mis juhtub/muutub puistus hooldusraiete tulemusena.   1. Kasvuressursi ümberjaotamine.  ​Iga kasvukoha ressurss puiduproduktsiooniks  (toitained, vesi, valgus, CO2) on alati piiratud. Hooldusraiete käigus raiutakse puistust 
välja teatud hulk puid, allesjäänud puudele (tulevikupuudele) jääb kasvuks vajalikke 
ressursse rohkem, mille tulemusena intensiivistub (suureneb) nende juurdekasv. 
Kasvuressurss jagatakse ümber, väljaraiutud puude poolt kasutamata jäänud varud 
võetakse kasutusele allesjäänud puude poolt ja selle tulemusena nende juurdekasv 
paraneb. See, kui palju puude kasvukiirus tõuseb võrreldes raie-eelsega ja kui kaua raie 
positiivne mõju kestab, sõltub raiekraadist, puuliigist, kasvukohast. Väga orienteeruv 
mõju kestus oleks 5- 10a. Hooldusraie abil ei saada küll suuremat puidukogust puistu 
küpseks saades, kuid kuna paranevad allesjäänud puude kasvutingimused, nende 
juurdekasv suureneb ja siis saavutavad puud varem sihtdiameetri (küpsusläbimõõdu) ja 
puistu saab varem raieküpseks, lüheneb raiering.  
2. Puistu liigilise koosseisu reguleerimine  ​Ühes kasvukohas võib sageli koos kasvada  mitu erinevat puuliiki. Valikuvõimalused on väiksemad ekstreemsetes kasvukohtades 
(nõmmemetsad, soometsad, rabastuvad metsad) ja suuremad viljakates kasvukohtades 
(jänesekapsa, naadi, sinilille). Liigilise koosseisu kujundamise osas on metsakasvatajal 
suur valikuvõimalus. Esiteks tuleb otsustada kas kujundada  ​puhtpuistu või segapuistu ​ja  teiseks valida puuliik või -liigid selles puistus.  ​Puhtpuistutel puudub alternatiiv  ekstreemsetes kasvukohtades (näiteks männikud kuivadel liivmuldadel või rabas ja 
sanglepikud lodus). Puhtpuistu eeliseks on lihtsus kultuuride rajamisel, hooldamisel ning 
hooldus- ja uuendusraiete ajastamisel.   Segametsade eelised:   ● Tavaliselt on segamets tootlikum: viljakal kasvukohal on kuuse-lehtpuu segametsast  võimalik saada rohkem puitu kui puhtpuistust. Kuna iga puuliigi juurestiku 
paiknemisel on omad iseärasused (kuusel ülemistes mullahorisontides, lehtpuudel 
sügavamates), kasutatakse mulla potentsiaalne viljakus paremini ära. 
Valgusnõudlikku puuliiki pealpool ja varjutaluvat allpool kasvatades kasutavad puud 
efektiivsemalt valgust.  ● Okaspuude varis, eriti okaste lagunemine annab happelise kõdu ja soodustab teatud  tingimustel leetumist, lehtpuude varise lagunemisel tekivad aga huumusained ja seega 


kuuse-lehtpuu segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui 
puhtkuusikute puhul.  ● Üldjuhul kannatab segamets vähem mitmesuguste kahjustuste ja haiguste käes (tuule-  ja lumekahjustused, temperatuurikõikumised, putukkahjurid, seenhaigused, 
tulekahjud).  ● Segametsas on elustik mitmekesisem ja liigirikkam, sest toitumis-, elupaiga ja  varjetingimused on paremad.  ● Segametsa kasvatamine on reeglina väiksema riskiga, seda nii metsakasvatuslikus kui  majanduslikus mõttes. Otsustades ühe kindla puuliigi kasuks mingil kasvukohal, võib 
hiljem selguda, et antud liik ei sobi seal kasvatamiseks ning puistu kui selline võib 
hävida või osutub ta loodetust vähemproduktiivseks. Ka majanduslikus mõttes on 
puhtpuistu kasvatamine riskantsem, sest metsandus on väga pikaajaline tootmisharu. 
Raieküpse metsa kasvatamiseks kulub ümmarguselt sada aastat. Väga raske, kui mitte 
võimatu, on prognoosida olukorda puiduturul saja aasta pärast (milliseid puuliike 
vajab puidutööstus 100 aasta pärast?). Kasvatades segapuistut, väheneb risk puuliigi 
valikul.   3. Optimaalse tootlikkusega võrastiku loomine.  ​Rohelised taimed sh. ka puud saavad  kasvada ja areneda tänu võimele fotosünteesida orgaanilist ainet. Fotosünteesiprotsess 
toimub taimede rohelistes osades (lehtedes, okastes). Fotosünteesitava orgaanilise aine 
hulk sõltub ühelt poolt välistest teguritest (valgusenergia intensiivsus, temperatuur, vesi, 
CO2 jne) ja teiselt poolt lehtede, okaste massist. Kui puud kasvavad tihedas liituses, on 
nad hästi laasunud ja okkaid (lehti) leidub vaid puu tipmises osas ja võrad on lühikesed. 
Et puu saaks kasvada maksimaalse kiirusega, peab tema okaste (lehtede) mass olema 
tasakaalus kogu puu massiga, vastasel juhul ei suuda lühike võra, kus rohelise osa mass 
on väike, varustada puud vajaliku hulga assimilaatidega ja puu (puistu) kasv on 
pidurdatud. Tänu puude diferentseerumise ja puistu iseharvenemise protsessile muutub 
puistu oma arengu jooksul küll hõredamaks, kuid puude aeglasema kasvu tõttu saab 
selline mets hiljem raieküpseks kui harvendatud puistu. Samas on ebasoovitav ka liiga 
pika võra esinemine puudel. Sellised puud on küll kõrge fotosünteesivõimega, kuid 
saadav puit on puuduliku laasumise tõttu ebakvaliteetne ning liiga hõre puistu kasutab 
ebaefektiivselt kasvukoha ressursse.  
Siit tuleneb hooldusraie üks olulisemaid mõjusid: puistus kujundatakse võrastik, mis on                       kõige optimaalsem antud puuliigile. Metsa harvendatakse nii palju, et allesjäänud puude                       võrastik oleks piisava pikkusega maksimaalse puiduproduktsiooni tagamiseks ja samas                   piisavalt tihe, et tagada puude laasumine ja kvaliteetse puidu moodustumine.                     (Orienteeruvad võra optimaalsed pikkused on: mänd 1/3, kask 1/2 ja kuusk 2/3 puu                           kõrgusest).  


4. Valitakse välja ja jäetakse kasvama oma omadustelt parimad puud.  ​Selle  tulemusena paraneb puistu kvaliteet, sest ebasobivad ja väheväärtuslikud puud raiutakse 
ja kasvama jäävad vaid parimate omadustega. Paraneb ka puistu sanitaarne seisund, sest 
haigustest nakatunud, putukatest kahjustatud puud eemaldatakse (iga hooldusraie kannab 
endas alati sanitaarraie elemente). Samuti järgitakse iga hooldusraie käigus ka 
metsaselektsiooni põhimõtteid: esimeses järjekorras raiutakse alati geneetiliselt vähem 
väärtuslik materjal (kõverad, liiga suurte võradega, okslikud). Seega jäävad puistusse 
alles ja kannavad vilja vaid kvaliteetsed puud.   4.4 Hooldusraie majanduslikud eesmärgid   1. Täiendava puidukoguse saamine puistu eluea jooksul tema koosseisust 
iseharvenemise käigus väljalangevate puude arvel.  ​Puistus toimub  iseharvenemisprotsess, mille käigus allajäänud puud hakkavad kiratsema ja hiljem 
kuivavad. Kui teha puistus hooldusraie, ei lasta väljalangevat osa ära kuivada ja 
mädaneda, vaid puud raiutakse ja võetakse kasutusele. See võimaldab saada hooldatud 
metsast suuremat puidukoguproduktsiooni ja seeläbi ka majanduslikku tulu.   Näide: ​Kui on tegemist kahe puistuga, mõlemad on puhtmännikud, ühesuguse                     kasvukohatüübi ja ühesuguste takseernäitajatega. Esimeses puistus ei ole hooldamist                   tehtud, kuid küps puistu on igati kvaliteetne ja kogutagavara on seal 100 aasta vanuselt                             500 m ​3 ​ha​-1​. Teises puistus tehti raieringi jooksul aga 3 hooldusraiet, iga kord raiuti välja                               puid 100 m ​3 ​ha​-1 ​ja 100 aasta vanuses oli küpse puistu tagavara samuti 500 m​3 ​ha​-1​.                                 Esimesel juhul on puistu koguproduktsioon võrdne lõppraies saadava puidu kogusega                     (so. 500 m ​3 ​ha​-1​), teisel juhul aga lisandub sellele veel hooldusraiete käigus saadud puidu                             kogus (500+(3x100) m ​3 ​ha​-1​).   2. Lüheneb raiering  ​Kuna pärast hooldusraiet jääb puudele suurem toitepind, paranevad  kasvutingimused, siis hakkavad allesjäänud puud ka paremini kasvama, nende 
kasvukiirus tõuseb. Tänu kasvu intensiivistumisele saavutavad nad varem sihtdiameetri. 
Viimast mõjutab ka asjaolu, et kuna hooldusraieid Eestis viiakse reeglina läbi 
alameetodil, on hooldatud puistus peenemaid puid vähem, kui hooldamata puistus ja 
keskmine diameeter seega ka pisut kõrgem.   3. Lõppraies saadava puidukoguse kvaliteedi parandamine  ​Hooldusraie käigus  eemaldatakse metsast kõveratüvelised, okslikud, “metsahundid” ja muidu ebakvaliteetsed 
puud. Lõppraieikka jõuavad vaid kvaliteetsed puud. Kuid hooldusraietega ei saa tõsta 
konkreetse puu tüvepuidu kvaliteeti, pigem vastupidi (peale raiet suureneb aastarõngaste 


laius, halveneb laasumine). Seega saab hooldamisega parandada puistu kui terviku 
kvaliteeti, mitte aga üksikpuu kvaliteeti.    
4. Metsa rekreatiivsete (puhkemajanduslike) omaduste parandamine  ​Parem metsas  liikuda, marju ja seeni korjata, puhata, kui see on hooldatud, puuduvad mädad, 
mahamurdunud või jalal kuivanud puud, risu jms. Hooldatud mets on 
puhkemajanduslikus mõttes enamasti väärtuslikum.   Hooldusraiete planeerimine (HR):   Eelisjärjekorras tuleks raiuda:   1. paremaboniteedilised puistud, viljakamate kasvukohtade metsad  ​- s.t.  paremaboniteedilistes puistutes tuleks raiuda eelisjärjekorras ja ka intensiivsemalt kui 
kehvemates kasvukohtades. Siin on produktiivsus suurem, puistu areng kiirem ja ka 
väljalangevate puude hulk suurem (näit. sinika männik praktiliselt ei vaja HR)  2. kultuurpuistud  ​- kui uus metsapõlvkond on rajatud, tuleb ta ka välja kasvatada  3.silmatorkavamad metsad  ​- teede ääres, asulate läheduses, rekreatsioonilise väärtusega  metsad  4.nooremad metsad ​- puistu arengut saab suunata vaid siis, kui puistu on arenemisjärgus,  vanemates, väljakujunenud metsades ei ole oluliselt võimalik metsa arengut mõjutada.   4.5 Uuendusraied  ​Need on raied, mida tehakse metsauuenemiseks (looduslikuks või  kunstlikuks) sobivate tingimuste loomiseks. Vastavalt kehtivale Metsaseadusele jagatakse 
uuendusraied kaheks: lageraie ja turberaied.   Lageraie  ​- raiutakse peaaegu kõik puud raielangil 1 aasta jooksul. Raiumisele ei kuulu  langil kasvavad  ​seemnepuud, ​samuti ​elujõuline looduslik järelkasv ​ja ​säilikpuud​.  Raiesmik hiljem kas kultiveeritakse või jäetakse looduslikule uuenemisele.   Seemnepuud  ​– puud, mis jäetakse raiesmikule kasvama, et soodustada loodusliku  uuenduse teket. Peavad olema tormikindlad (mänd, saar, tamm) ja paiknema hajali üle 
raiesmiku (20-70 tk/ha). Metsaseaduses ettenähtud: mänd, arukask, saar, tamm, sanglepp, 
künnapuu, jalakas. Seemnepuid ei pea jätma, kui raiesmikul säilib elujõuline looduslik 
uuendus, mis sobib antud kasvukohatüüpi. Samuti, nendes langi osades, mis asuvad 
piisavalt lähedal seemnekandvuse eas männikule või arukaasikule (vastavalt 30 ja 50m).  


Säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks jäetavad puud -  ​Säilikpuud  valitakse erinevate puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, 
eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega nagu põlemisjälgede, 
õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Säilikpuud koristamisele ei kuulu ja 
jäävad metsa alatiseks. Kasvavaid säilikpuid või nende säilinud püstiseisvaid osi tuleb 
lageraielangil säilitada tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari 
kohta, suurematel raiesmikel säilitatakse säilikpuud gruppidena.   Lageraie  ​on lubatud puistutes, mis on vanemad kehtestatud raievanusest või on puistu  saavutanud kehtestatud keskmise rinnasdiameetri (sihtdiameetri, küpsusdiameetri). 
Samuti tohib puistu lageraie korras raiuda, kui ta on liiga hõre (kui puistu rinnaspindala 
või täius on väiksem Metsaseadusega kehtestatust).   Küpsusvanus:  ​1) männikute ja kõvalehtpuupuistute lageraie korral 90–160 aasta  piiridesse; 2) kuusikute lageraie korral 80–120 aasta piiridesse; 3) kaasikute ja 
sanglepikute lageraie korral 60–80 aasta piiridesse; 4) haavikute lageraie korral 30–50 
aasta piiridesse.     Praegu on küpsusvanus diferentseeritud boniteediklasside järgi (heaboniteedilises puistus puud 
kasvavad kiiremini ja saavutavad ka varem raieküpsuse)  
    Teiste puuliikide puistute lageraie on lubatud igas vanuses st. et näiteks hall-lepikuid võib raiuda 
igas vanuses. Kolmele puuliigile on kehtestatud ka küpsusdiameetrid (sihtdiameetrid). Seega 
võib raiuda ka nooremaid kui 90 a. männikuid, 80 a. kuusikuid ja 60. aastaseid arukaasikuid, 
juhul kui nende puistute keskmine diameeter on suurem kehtestatud  ​küpsusdiameetrist.    


  Lank  ​- raiumiseks välja mõõdetud metsaosa, kuid tavaliselt veel raiumata (kuid kasutatakse ka  raiutud ala kohta).  
Raiestik  ​- raiutud metsaosa.    
Lageraietele on kehtestatud mõningad piirangud, mida ei tohi ületada:  
Ühe metsamajandamiskava kehtivuse ajal ei tohi raiuda rohkem, kui selle kavaga on kogu 
majandamisperioodiks (taval. 10 a) lubatud.  
 
Lageraielangi suurus ei tohi olla:  
1) luitel, uuristus- või tuulekandeohtlikul alal ning infiltratsiooni ja survelise põhjaveega alal ei 
tohi raielangi pindala olla suurem kui 2 ha;  
2) loo ja sambliku kasvukohatüüpides ei tohi raielank olla laiem kui 30 meetrit ja raielangi 
pindala suurem kui 2 ha;  
3) teistes kasvukohatüüpides ei tohi raielank olla suurem kui 3 ha või kuni 100 meetri laiuse 
langi korral okaspuu- ja kõvalehtpuupuistutes suurem kui 5 ha ja pehmelehtpuupuistutes suurem 
kui 7 ha.  ​Mida väiksem on raiesmik, seda soodsamad on seal tingimused metsauuenemiseks ja  seda lihtsam on ala taasmetsastada.  
  Langi pikkus  ​- mitte üle kvartali külje pikkuse.   Raiesuund  ​- selle all mõeldakse lankide paigutust metsamassiivis või kvartalil.  Lageraielank tuleks võimaluse korral paigutada kvartali idaserva, s.t. raiesuund on idast 
läände, sest Eestis on valitsevad lääne - ja edelatuuled. Vastasel juhul avataks mets 
tuulele ja suureneks tormikahjustuste oht.   Enne raiesmiku uuenemist ja minimaalse liitumisaja möödumist ei tohi uut lageraiet teha 
raiesmikule  ​lähemal kui 100 meetrit, ​välja arvatud juhul, kui vana raiesmiku ja uue  lageraielangi laius või kogupindala ei ületa lubatud lageraielangi maksimaalset laiust või 
pindala või lageraielangid asuvad eri omanike kinnistutel.   Lageraietega metsa ülestöötamine (varumine) oli ja on Eesti tingimustes valitsev, 
kuna see on majanduslikult kõige ökonoomsem ja sel teel metsauuendamine on 
kõige edukam.  ​Paljude valgusnõudlike puuliikide uuendamine teiste raiemeetoditega ei 


ole võimalik.   Turberaieteks  ​nimetatakse neid uuendusraieid, kus lank raiutakse mitmes järgus (pikema  aja jooksul), et luua soodsad tingimused järelkasvu tekkimiseks ja arenemiseks vana 
metsa turbe all või selle otseses mõjupiirkonnas.   Enamiku turberaieviiside korral saadakse uus metsapõlv vana metsa all olevast                     järelkasvust, mis lühendab ka raieringi. S.t. kui lageraiete puhul pärast metsa raiumist                         kulub 3-4 aastat taasmetsastamiseks, siis turberaiete puhul on pärast vana metsa raiumist                         järelkasv juba olemas.   Esimeste raietega raiutakse tavaliselt välja kehvemad, kahjustatud puud, samuti                   tormihellad ja järelkasvu kõige enam varjavad puud. Parematesse valgustingimustesse                   sattunud majanduslikult väärtuslikud puud reageerivad raiele jämeduskasvu               suurenemisega (vanades, raieküpsetes puistutes küll minimaalselt). Paremates               valgustingimustes paraneb ka puude seemnekandvus.   Erinevatest turberaieviisidest on Eestis kasutusel:  
1) aegjärkne raie  
2) häilraie  
3) veerraie  
 
Turberaiet võib teha kõigi kasvukohatüüpide hall-lepikutes, sanglepikutes, 
haavikutes, männikutes, kaasikutes ja kõvalehtpuupuistutes.   NB! Kaitsemetsade kaitsekorralduskavades on turberaied lubatud ka kuusikutes.   1. Aegjärkne raie  ​Selle raieviisi puhul raiutakse mets järkude kaupa, 10-20 aasta jooksul  umbes 2-4 raiejärguga (raiejärkude arv sõltub puistust ja loodusliku uuenduse tekkest). 
Metsa raiutakse hajali paiknevate üksikpuudena st., et reeglina uuendatakse ühtlaselt, 
ülepinnaliselt. Eelmise sajandi 60-datel aastatel oli see üsna populaarne raieviis, kuid 
1967. a. tormi järgselt need raiealad enamasti hävisid ja hiljem on seda raieviisi väga 
vähe kasutatud. See raieviis nõuab väga metsasõbralikku lähenemist. Üldiselt tuleb 
aegjärkne raie kõne alla kuuse ja männi enamusega metsades.  ​Kõige sobivam männikus.     Sõltuvalt puistu tihedusest 2-3 raiejärku: 
I järk väljaraie 30-35% tagavarast  
II järk väljaraie 40-45 (50)% allesjäänud tagavarast  


III järk ülejäänud osa  
 
Hõredama puistu puhul (täius 60-70%), raiutakse puistu kahe võttega:  
I järk- väljaraie 40 (50)% tagavarast (kuid raiejärgselt ei tohi täius langeda madalamale metsa 
majand. eeskirjas näidatust).  
II järk - ülejäänud  
 
Metsa majandamise eeskirja järgi ei tohi viia täiust madalamale kui:  
    Alati tuleb silmas pidada  ​tormiohtu! ​Kasvukohatüüpidest on sobivamad kuuse puhul jk, jk-ms  ja männi puhul ms.  
 
2. Häilraie  ​korral raiutakse uuendamisele kuuluv mets häiludena kuni 20 aasta jooksul  korduvate raiejärkudena. Ühe hektari kohta võib raiuda kuni 5 häilu läbimõõduga kuni 30 m 
tingimusel, et häilude esialgne pindala ei tohi kokku olla suurem kui 25% puistu pindalast.  
Paremaid tulemusi on saadud just pohlamännikutes. Raiega alustatakse puistu nendes kohtades,                       kus on olemas järelkasvu või loodusliku uuenduse grupid. Kui loodusliku uuenduse grupid                         puuduvad, tuleb nende tekketingimuste parandamiseks raiuda häile ka sinna, kus uuendust veel                         pole.  
I raiejärk  ​- rajatakse 4-6 häilu 1 hektari kohta. Häilu läbimõõt oleneb puistu kõrgusest, kuid  enamasti piisab 25-30 m läbimõõduga häiludest. Raiutavate puude valimisel tuleb arvestada, et 
esmajärjekorras tuleb kõrvaldada need puud, mis varjavad järelkasvu, on vigased või tugevasti 
laiutavad, samuti negatiivsete pärilike omadustega (kõveratüvelised, mitmeladvalised, 
jändrikud). Männikutes, kus esineb kuuski, tuleb kindlasti kõigepealt kuused raiuda, sest kuused 
takistavad männi järelkasvu arengut, samuti on nad tormikartlikud.  
Häile laiendatakse 5-8 aastaste vaheaegadega, sõltuvalt järelkasvu arengust. Kui järelkasv                     hakkab kannatama valgusepuuduse all, tuleb häilu laiendada 15-20 m võrra. Häilu laiendatakse                         selles suunas, kus järelkasvu on rohkem ja kus see on elujõulisem. Eestis on täheldatud, et eriti                                 hästi uueneb häilu läänepoolne serv, seejärel ida- ja lõunaserv. Kõige halvemini põhjapoolne                         serv.  
 
Viimastel raiejärkudel, kui häilud on omavahel osaliselt liitunud, tuleb üle minna puistu ühtlasele 
harvendamisele, s.t. viimastel raiejärkudel sarnaneb raie iseloom aegjärksele raiele. Raiet peaks 


üldjuhul tegema talvel, kasvavaid puid ja järelkasvu vigastatakse vähem. Kuusikutes üldiselt ei 
sobi rakendada, kuid võib kõne alla tulla juhul, kui juurepessu või muu kahjustuse tõttu on 
puistus häil ja sellel on rohke looduslik uuendus, sel juhul häilu laiendatakse.   3. Veerraie  ​Selle all mõeldakse väga kitsaste lankidena tehtud lageraieid.   Veerraie  ​korral raiutakse uuendamisele kuuluvas metsas 20 kuni 40 aasta jooksul  korduvate raiejärkudena puud langi servast lageraie korras ja mujalt hajali paiknevad 
puud või raiutakse puud häiludena.   Veerraie korras raiutav ala ei tohi olla laiem kui pool metsa keskmisest 
kõrgusest so ca 10-20 m. ​ ​Raieala võib laiendada pärast eelmise raiejärguga  lagedaks raiutud metsaosa uuenemist.   Maksimaalne langi laius võiks olla võrdne metsa kõrgusega või pool sellest. s.o. need 
ülikitsad langid on vana metsa vahetu mõju all, kus loodusliku uuenduse tekkimine ja 
esialgsed kasvutingimused on soodsad. Veerraie langi pikkus võib olla kuni kvartali 
külje pikkus. Raiesuuna ja lankide liitumisaja määramisel tuleb arvestada aga 
lageraietele kehtestatud nõudeid st., et  ​vastavalt metsa majandamise eeskirjale ​võib  järgmise  ​raiejärgu teha, kui raielangil kasvab sama eeskirja järgi sobivaks tunnistatud  liigi järelkasvu vähemalt 0,3 meetri kõrguseid puid vähemalt 1000 ühe hektari kohta.   Võiks kasutada peamiselt männikutes, harvem kuusikutes. 
Puudus – raiekiirus on väga väike.   Turberaietel on aga mitmeid puudusi:   ● puistute harvendamine turberaietega võib suurendada tormi- ja lumekahjustusi, mis  omakorda võib viia puistu täieliku hävimiseni. Sellepärast tuleb puistuid ja turberaie viise 
väga hoolikalt valida;  ● raietööde käigus, puude langetamisel ja laasimisel vigastatakse kasvavaid puid ja  järelkasvu;  ● kuna võimsa tehnika kasutamine on raskendatud, on turberaied alati kallimad lageraietest.   Turberaiete eeliseks on metsa loodusliku uuenemise võime ära kasutamine ja pidev metsa 
esinemine, st. ei teki metsata metsamaad raiesmike näol. Turberaied sobivad paremini 
kaitsemetsades, kus on oluline metsa järjepidevus.  


4.6 Valikraied   Valikraie ​ on raie, mida tehakse metsa majandamiseks püsimetsana. Püsimetsana  mõeldakse metsaosa, kus ei tehta kunagi uuendusraiet ja kus toimub puistu pidev 
uuenemine (välja raiutud puude asendumine või asendamine uutega).  
Valikraie erineb turberaietest selle poolest, et kui turberaiete puhul on eesmärgiks vana                         metsa likvideerimine ja selle asendamine uue metsapõlvkonnaga (pikema perioodi                   jooksul), siis valikraie puhul on eesmärgiks kujundada erineva vanuselise koosseisuga                     puistu ja metsa kui sellist ei likvideerita. Peamine idee seisneb selles, et teatud aja järel                               tuleks mets üle vaadata ja raiuda puid sealt, kus see on metsakasvatuslikult kõige                           otstarbekam. Valikraiete käigus mets ei hävi, vaid jääb püsima, st. mets on pidev.   Valikraie asendab nii hooldus- kui ka lõppraiet ja seda tehakse nii metsa kasvatamiseks 
kui puidu varumiseks. Valikraiel on nii keskkonnakaitseline, tulunduslik kui ka 
metsauuenduslik aspekt, mida tuleb arvestada iga raiejärgu ajal. Eesmärgiks on puistu, 
kus nooremate vanuseklasside puid on arvuliselt enam kui keskealisi ja vanemaid. Kui 
looduslik uuendus pole piisav, tuleb rakendada täiendavat kultiveerimist.   Valikraiete eesmärk ​: luua võimalus metsade looduslikuks uuendamiseks, parandada  nende sanitaarset seisundit ja püsikindlust, samuti kasutada senisest paremini ära nende 
puiduressursse ning samas tagada metsa kõigi funktsioonide (sealhulgas ka 
kaitsefunktsioonide) parem täitmine.   Puistud valikraie tegemiseks  ​- Valikraiet tehakse erivanuselistes segapuistutes,  erivanuselistes puhtkuusikutes, mitmerindelistes puistutes ja nendes üleseisnud, 
looduslikult uuenevates männikutes, kus see puistu juhtfunktsiooni täitmise huvides on 
vajalik. (Euroopas nulg, pöök)   Puude valik raieks  ​- Valikraiega raiutakse välja puud kas üksikult või väikeste  gruppidena, mis kuuluksid sanitaarraiele, järelkasvu takistavad puud, püsimetsa 
mittesobivad puud, raieküpsuse saavutanud või üleseisnud puud. Puude valik raieks 
seostub ka puistu juhtfunktsiooniga (näit. puhkemetsades esteetilised kaalutlused). 
Valgusnõudlike puuliikide loodusliku uuenduse saamiseks või täiendava 
kultiveerimisvõimaluse loomiseks võidakse raiuda ka kuni 0,05 ha suuruste häiludena 
tingimusel, et häilud omavahel ei liitu.   Valikraietega majandatavate püsimetsade eelised:  


● Mets on püsiv, st. säilib kogu aeg ja seega täidab oma erinevaid funktsioone kogu aeg 
● Püsimets võimaldab pidevat ja säästlikku puidukasutamist ka väikeses metsaosas,  näit. talumetsas, kus mets on koduümbruses ja seda ala ei soovita kunagi päris 
lagedaks raiuda.  ● Õige majandamise korral annab metsale suurema tormi- ja lumekindluse. 
● Võimaldab ära kasutada metsa loodusliku uuenemisvõime ja sellega kokku hoida  kulutusi kultiveerimisele.   Püsimetsadel on ka rida puudusi, mis lubavad neid rakendada vaid teatud 
tingimustes:   ● Metsa ülestöötamine on väga keeruline, raskesti mehaniseeritav, vajalik on  väikemehhanismide olemasolu ja hea teedevõrk, mis teeb selle raieviisi kalliks 
võrreldes lageraiega.  ● Kasvamajäävate puude vigastamise oht raie käigus on suur. 
● Metsaomanikel võib tekkida ahvatlus üleraieks. 
● Uuenemine looduslikul teel on võimalik vaid varjutaluvate liikidega, puistutes tekib  paratamatu puuliikide vaheldus. Meie tingimustes viiks see kuusikute osakaalu 
olulisele suurenemisele.   ● Puistute püsikindluse huvides ei saa püsimetsana majandada juurepessust kahjustatud  metsi.  ● Ulukite arvukus peaks olema selline, mis lubaks metsa moodustavatel peapuuliikidel  rahuldavalt looduslikult uueneda.