Metsaökoloogia ja majandamine 1. KT (0)

©V. Uri  Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa    1. Eesti metsad ja metsandus  Metsandus on väga lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis                           sisaldab endas metsade kasvatamist, mitmekülgset kasutamist (sh metsahoidu), tervisliku                   seisundi kaitset, puidu transporti ja töötlemist ning neid toetavaid metsandust puudutavat                       haridust, metsateadust, teabetöötlust ja kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt                   seotud kliimamuutuste leevendamine ja puidu kasutamine taastuvenergia tootmiseks.  Metsanduslikul kõrgharidusel on Eestis ligi 100 aasta pikkune ajalugu. Selle alguseks peetakse                         1920. a., kui tolleaegse Tartu Ülikooli juurde moodustati metsaosakond ja selle esimeseks juhiks                           oli  ​prof. Andres Mathiesen​ (1896-1955).  Metsamajanduse (mis on osa metsandusest) sees võib tinglikult eristada kolme suuremat                       valdkonda:  1. Metsakasvatus   2. Metsakorraldus   3. Metsatööstus  Metsakasvatus – esindab ökoloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida,                   kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamiseks, eesmärgiga kasvatada                   majanduslikult väärtuslikke puistuid. Metsakasvatuse valdkonda kuuluvad sellised distsipliinid                 nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse,             metsaselektsioon, puhkemetsandus jne. Tegeletakse probleemidega, mis on seotud uue                   metsapõlvkonna rajamisega, olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.  Metsakorraldus – esindab ökonoomilist suunda metsanduses. Selle valdkonna                 tegevussuundadeks on metsade inventeerimine ja mõõtmine, metsaressursi arvestamine,                 metsanduslike tegevuste planeerimine, metsadele majanduskavade koostamine jne. Siia                 valdkonda kuuluvad sellise õppeained nagu metsatakseerimine, metsakorraldus, kaugseire,                 geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne.  Metsatööstus ​– esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda metsanduses. Tegeletakse                   küsimustega, mis on seotud puidu varumise ja töötlemisega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja                         meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja töödelda saadud                       puitu. Peamisteks uurimisobjektideks on mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad. Siia                   kuuluvad distsipliinid: raietööde tehnoloogia, metsamasinad, metsakeemia, metsa (puidu)                 kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.  2017. aasta andmetel oli Eesti metsasus 53,6%, metsamaa kogupindala 2,33 milj. ha ​., sellest                          


metsaga kaetud 2,16 milj. ha. ​Võrreldes Euroopa (30%) või maailma (26%) keskmise                         metsasusega on Eesti metsarikas maa.  Kaugemas minevikus oli metsade pindala Eestis suurem, ligikaudu 3500-4000 a. tagasi oli Eesti                           territooriumist metsaga kaetud ligikaudu 85%. Kuid peamiselt seoses põllumajanduse arenguga                     ja põllumaade rajamisega hakkas metsade pindala vähenema. 18. saj. teisel poolel hakkas                         metsade pindala eriti intensiivselt vähenema, algas põllumaade laiendamine ning 18. saj. lõpuks                         oli Eestis metsasus ca 28%. 19. saj. jooksul metsasus vähenes veelgi, sedapuhku oli põhjuseks                             aga intensiivsem metsakasutus, mis oli seotud paberi- ja puidutööstuse arenguga ning 1887. a. oli                             Eesti metsasus vaid 19,8%.    Metsade pindala hakkas Eestis uuesti suurenema pärast II maailmasõda.  1958 - 29%   1973 - 36,1%   1993 - 47,6%   2008 – 50,6%   2010 – 50,6%   2014 - 50,3%   2017 – 53,6%    Metsasuse suurenemisel peale II maailmasõda on mitmeid põhjuseid, kuid neist olulisemad on:  1. Nõukogude ajal olid aastased raiemahud väikesed (ca 3-4 milj m3 aastas). Eesti tolleaegsete                             metsandusjuhtide jõupingutused oli suunatud olemasoleva metsaressursi säilitamisele ja                 suurendamisele. Metsaressurss poolsajandi jooksul kasvas.  2. Metsade pindala suurenes põllumaade arvel. Perioodil 1950-1960 jäid paljud                     põllumajanduslikus kasutuses olnud maad jäid sööti ja metsastusid looduslikult. Sel perioodil                       viidi ellu ka väheviljakate põllumaade metsastamise programm. Teine põllumaade metsastumise                     laine (hinnanguliselt ca 300 000 ha) toimus üheksakümnendate lõpul, 2000 alguses.  3. Ulatuslik metsamaade kuivendamine 1970-1990 (ca 550 000 ha).    Teise Maailmasõja järgsel perioodil on Eesti metsade pindala suurenenud ligemale kaks korda ja                           Eesti metsade kogupindala oli 2017. a. 2,33 milj. ha SMI (statistilise metsakorralduse) andmetel.    SMI- Statistiline metsade inventeerimine - see on metsade hindamine valikmeetodil, kus suur                        


hulk proovitükke asuvad üle kogu maa ja nende põhjal saadud mõõtmistulemuste alusel tehakse                           üldistused. Eestis on sel moel metsi inventeeritud alates 1999. aastast. Enne 1999. a. kasutati                             metsade lausinventeerimist (lausmetsakorraldus) ja seda tehakse paralleelselt SMI-ga ka                   tänapäeval (andmed kajastuvad metsaregistris). Seisneb metsade laustakseerimises               (lausmõõdistamises). SMI kasutusele võtmise tingis erametsade teke. Kui riigimetsades                   kasutatakse siiani paralleelselt SMI-ga ka lausmetsakorraldust, siis erametsaomaniku jaoks pole                     metsakorraldus kohustuslik. Riik vajab aga metsanduse reguleerimiseks, suunamiseks ja                   arendamiseks adekvaatset infot metsade seisundi ja kogu metsaressursi kohta.   SMI kaudu saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab                       objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna. SMI põhiülesanne                     on kirjeldada metsi ja selle muutusi ning anda ülevaade raietest. Lisaks metsade kohta                           kogutavale infole võib registreerida andmeid näiteks maa kõlvikulise jaotuse, bioloogilise                     mitmekesisuse, mittemetsamaade puidutagavara ja metsastumise kohta.        Allikas: Välitööd – metoodika ja praktika. Enn Pärt, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna                     juhtivspetsialist, 20.12.2016.    Eesti metsade liigiline koosseis on mitmekesine, kõige levinum puuliik Eestis on mänd – ​31,4 %                               (enamuspuuliigiti metsade pindalast), teisel kohal on kask – ​29,5 %​; ja kolmandal kohal kuusk –                               18,8% ​. Hall-lepikute osakaal meie metsade koosseisust on 9%, haab ja sanglepp moodustavad                         vastavalt  ​6 % ja 3,7% ​(Aastaraamat Mets 2017).  Viimase poolsajandi jooksul on okaspuude (kuuse, männi) osatähtsus vähenenud ja lehtpuude                       (haab, kask, lepad) osatähtsus suurenenud. Eriti drastiline on olnud hall-lepikute osakaalu                       suurenemine (1988. a. moodustasid hall-lepikud 4,5% ja 2016. a. 9% puistute koosseisust).                         Männikute osatähtsus on vähenenud ca 0,4% e. keskmiselt 3000 ha aastas. Samal ajal on aga                              


kõikide nimetatud puuliikide puistute pind absoluutarvuliselt suurenenud. Näiteks kui ca 50 a.                         tagasi oli meil hall-lepikuid 53 000 ha, siis praegu üle 200 000 ha. Männikute pind on                                 suurenenud 142 000 ha võrra, kuusikute pind ca 100 000 ha võrra.  Kõigi Eesti puistute tagavara (so. kõigi metsas kasvavate puude tüvemahtude summa m3) on                           ligikaudu ​486 milj m3​. ​Metsa ühe hektari keskmine tüvede tagavara on 208,6 m3/ha. Suurim                             keskmine hektaritagavara on ​männil (239) ja haaval - 237 m3/ha ja väikseim tammel – ca 120                                 m3/ha.  Keskmiselt tuleb Eestis 1 elaniku kohta ​1,7 ha metsa​. ​Metsade keskmise pindala osas ühe                             elaniku kohta on Eesti Euroopas 4. kohal ja tagavara osas 3. kohal.  Kuigi metsaseaduses ei eksisteeri enam metsakategooriaid, käsitletakse jätkuvalt erineva                   kaitsereziimiga metsi nende põhjal. Oluline on mõista metsaressurssi käsitlevaid termineid:   range kaitsega mets ​ - kogu majandustegevus on keelatud   kaitsemets - majandamistegevus on piiratud, kuid mitte keelatud, piirangu rangus võib olla väga                           erinev   tulundusmets ​ - metsa majandamine on lubatud vastavalt üldistele metsaseaduse nõuetele.  majandatav mets - metsmaa, kus majandustegevus on lubatud (samaväärne rahvusvaheliselt                     kasutatavate mõistetega „managed forest“ ehk „forest available for wood supply”). Majandatavat                       metsa saab defineerida ka kui tulundusmetsa ja kaitsemetsa summat.    Selleks et metsad oleks järjepidevad ja et metsaressurss ei väheneks, ei tohiks metsade aastane                             raiemaht ületada pikema perioodi jooksul aastast juurdekasvu.  Statistikaameti andmetel raiuti 1994. a. Eestis 3,7 milj. m3 puitu, 1996. a. 4,2 milj., 1997. aastal                                 5,7 milj., 1998. a. 6,3 milj., 1999. a. 7,0 ja 2000. a. 6,9 milj. m3. SMI andmetel aga oli 2000.                                         aastal kogu raiemaht Eestis 12,7 milj. m3 . Viimastel aastatel on raiemaht suurenenud ca 10 milj                                 m3 aastas (SMI andmed). Puistute aastane kogujuurdekasv oli samal ajal aga ​15,8 milj m3​,                             majandusmetsades netojuurdekasv 11,8 milj tm.    Eesti metsade keskmine puidu juurdekasv on ca ​7,4 m3/ha/a​, suurim on see harilikul kuusel ​9,6                               m3/ha/a ​(2017. a. andmed) ning väikseim tammel - ​2,4 m3/ha/a (2013. a. andmed). Metsade                             kasvukiirus on viimastel kümnenditel oluliselt tõusnud, 1970.a hinnati Eesti metsade keskmiseks                       aastaseks juurdekasvuks vaid  ​2,6 m3/ha/a​ ja kuusikutes oli see toona vaid ​2,9 m3/ha/a.  Eesti puistute keskmine vanus on 55a., riigimetsades 61 aastat ja erametsades 50 aastat.                           Suurim keskmine vanus tammikutel on (ca 95 a.) ja väikseim hall-lepikutel (28 a). Eesti                             metsade keskmine boniteet on 2,2. 


Metsaomand ​ jaguneb pindala järgi: 46% riigimetsa, 54% erametsa.  Küllaltki erinev on aga erametsade ja riigimetsade liigiline struktuur, seda eriti männikute ja hall-                             lepikute osakaalus: kui riigimetsades on kõige rohkem männikuid (44% pindalast) ja                       hall-lepikuid vaid 1,8% pindalast, siis erametsades on männikute osakaal (29%), ligikaudu                       samapalju on kaasikuid ja hall-lepikuid on 11%. See on peamiselt tingitud asjaolust, et suur hulk                               tagastatud metsamaid on endised põllud, mis viimastel aastakümnetel on looduslikul teel                       uuenenud pioneerpuuliikidega (peamiselt kase ja halli lepaga).  Praegu moodustavad rangelt kaitstud metsad ca ​12% metsadest (277 800 ha).                       Majanduspiirangutega metsi on kokku 290 400 ha ja need moodustavad 12,6% metsadest.                         Sellistes metsades on majandamine teatud ulatuses lubatud, kuid seda piirangutega.  Vääriselupaik - kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud,                       ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Vääriselupaiga                     klassifikaatori ja valiku juhendi (ehk vääriselupaiga tunnused) kehtestab keskkonnaminister                   määrusega. Selleks võivad olla näit. väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud,                         põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad,                   metsaservad, astangud, põlismetsa osad jne.  Metsa majandamise käigus tuleb vääriselupaiga moodustamise eelduseks olevad                 võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad, kiviaiad ja allikad säilitada.    2. Maailma ja Euroopa metsaressurss   Maailma metsad võtavad enda alla (FAO andmetel) 3,869 miljardit hektarit e. ligi 1⁄4 maismaa                             pindalast (Eesti Mets 2004). Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega enamik, maailma                         metsadest (95%) on loodusliku päritoluga. Kuid kogu maailma puidutoodangust annavad                     kultuurpuistud ca 10%. Kuid näiteks Uus-Meremaal moodustavad kultuurpuistud 16% kõikidest                     metsadest aga annavad 95% maa puidutoodangust. Ligi 55% maailma metsadest paikneb                       arengumaades ja ülejäänud 45% arenenud riikides. 2008. a. andmetel on kõige rohkem metsi                           Vene Föderatsioonis (809 milj. ha), Brasiilias (477 milj. ha), Kanadas (310 milj. ha) ja USA-s                               (303 milj. ha). Enamus maailma metsadest (77%) on riigimetsad.  Kahjuks on maailma metsadele tervikuna iseloomulik vähenemine, kuid see on viimasel ajal                         õnneks aeglustunud: 1990-1995 a. vähenes maailmas metsade pindala 13,7 milj. ha, aastas                         1980-1990 aga 15,5 milj. ha. Mets väheneb arengumaade arvel; 1990-1995 a. vähenes maailmas                           metsade pindala 56,3 milj. ha, seejuures arengumaades 65,1 milj. ha, kuid arenenud riikides                           samal ajal suurenes 8,8 milj. ha võrra.  Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik (30%, ca 370 milj. ha). Metsa                           osatähtsus on riigiti väga kõikuv (1%-74%). Kõige suurem on metsaressurss Põhjamaades                       (Rootsis, Soomes 75%) ja väiksem Maltal 1,1% Islandil 1,4%, Iirimaal 6,6%, Taanis 10% ja                            


mägipiirkondades.  Keskmiselt tuleb iga eurooplase kohta ca 0,5 ha metsamaad. Kuues Euroopa riigis (Rootsi,                           Soome, Norra, Eesti, Läti ja Venemaa) tuleb ühe elaniku kohta rohkem kui 1 ha metsa. Suurim                                 on metsamaa pindala ühe elaniku kohta Soomes, 4,3 ha, Taanis ja Hollandis 0,1 ha. Enamus                               Euroopa metsadest on eraomanduses.  Kasvava metsa tagavara on Euroopas 23 miljardit m3, aastane juurdekasv 760 milj. m3, aastane                             raiemaht 460 milj. m3. Metsad rahuldavad enamuse regiooni nõudlusest puidu järele.  Euroopa metsade pindala suureneb aeglaselt (1 milj. ha aastas). Ligi 40% metsauuendusest                         moodustab looduslik uuenemine. Looduslikke ürg- või põlismetsi (inimtegevusest puutumatuid                   metsi) on väga vähe (peamiselt Põhjamaades ja Venemaal). Umbes pooled Euroopa metsadest on                           okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad. Enamuses Euroopa riikides on                     kaitsemetsade osakaal 10-35% kogu metsade pindalast. Euroopa metsad suudavad tagada 87%                       Euroopa riikide praegusest puiduvajadusest, sealjuures hõlmab aastane raie ca 70%                     juurdekasvust.    3. Metsa ja puistu mõiste  Looduse seaduspärasuse tulemusena on mets tekkinud taimkatte evolutsiooni käigus, kindlates                     keskkonnatingimustes (erinevad ökoloogilised tegurid) ning tänapäeval käsitletakse metsa, kui                   kõigi tema koostisosade tervikut. Mets pole mitte vaid hulk puid ühel kasvukohal, vaid                           iseloomuliku taimestiku, loomastiku ja mikrokliimaga ​ökosüsteem​, kus erinevad liigid on                     omavahel seotud. Mets on keeruline kooslus, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva                           looduskeskkonnaga, mis mõjutab metsa kõiki omadusi, kuid kogu oma arengu vältel mõjutab                         mets alati ka ümbritsevat keskkonda.  Metsa defineeritakse kui maastiku osa ja taimekooslust, mis on kujunenud puude koos                         kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos                       kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega (mullastik, õhkkond, taimestik,               loomastik).  Sellest definitsioonist tulenevad peamised tunnused, mille alusel võib mingit puudekogumit                     nimetada metsaks:  - puude omavaheline vastastikune mõju   - mõju ümbritsevale keskkonnale.  Puude võrastiku tekkimisel (võrade liitumisel) tekib selle all metsale omane keskkond: muutuvad                         valgus, soojus- ja niiskustingimused. Võrastiku liitumiseks peavad puud aga saavutama teatud                       kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem - mets. Lageda ala                           asendumisel metsakeskkonnaga muutub selle ala geoloogiline, hüdroloogiline, floristiline,                


mükoloogiline, zooloogiline jne koosseis nii kvalitatiivselt (liikide poolest) kui ka kvantitatiivselt                       (arvuliselt).  Võrreldes lagedal ja metsas kasvanud puid, eksisteerib nende vahel ilmne erinevus kõrguses,                         võra kujus, võra pikkuses, tüve kujus, viljakandvuses, juurestiku iseloomus jne. Need erinevused                         on tingitud keskkonnatingimuste erinevusest metsas ja lagedal alal.    - Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas,                           kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval                           puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2...3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda                             asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad.   - Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja                             mullastiku korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva                             poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu                           läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, tüvi on nn. täistüveline.                           Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on                             metsas kasvaval puul suurem.  - Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja                           annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu.   - Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul. Erinevusi                             põhjustab asjaolu, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise võrastiku, mistõttu                       ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende                       kasvuks teistsugused tingimused, kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt                       ja sunnivad seega teineteist kasvama kõrgusse. Võrastik laseb läbi vähe valgust. Teatud kohtades                           on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, see toob kaasa                             ka neid kandvate okste kuivamise. Millise valgustatuse juures see toimub, oleneb kõige rohkem                           puuliigist, aga ka mullastikutingimustest. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask, lehis, mänd) toimub                     see kiiremini, kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg). Lõpuks kuivanud oksad kõdunevad,                       langevad maha ja moodustub oksavaba tüvi. Sellist looduslikku okste suremise protsessi puistus                         nimetatakse tüve ​ laasumiseks.    Metsa tuleb mõista, kui seostatud tervikut, kusjuures seos ja vastastikune mõju ei ilmne mitte                             ainult puude vahel, vaid ka puude, põõsaste, alustaimestiku, loomastiku ja mikroorganismide                       vahel. Seejuures on kõik metsas elavad organismid omavahel tihedalt seotud ja mõjutatud                         ümbritsevast keskkonnast, avaldades samal ajal ise tugevat mõju ümbritsevale keskkonnale.   Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt ja kus nende võrad ei ole liitunud, ei nimetata metsaks; siis                                 võib olla tegemist harviku, pargi, allee, aia või mõne muu maa-alaga, mille nimetus oleneb                            


kasutamise eesmärgist, puude liigist, paigutusest jm. Maa-ala, millel puud asuvad nii hõredalt, et                           nende võrad pole liitunud ja metsale omast keskkonda ei teki, ​nimetatakse harvikuks, harvik ei                             ole mets.  Metsa juriidiline määratlus (vastavalt kehtivale Metsaseseadusele):  Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal                       elunevast loomastikust.  Metsamaa käesoleva seaduse tähenduses on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest                       nõuetest:  1) on metsamaana maakatastrisse kantud; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit,                         millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega                     vähemalt 30 protsenti.  Kuid metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli,                         aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad, samuti spetsiaalseid istandusi                     (energiametsad, hübriidhaava istandused jne.)    Metsaseadust ei kohaldata (seadus ei kehti):   1) väiksema kui 0,5 hektari suuruse metsamaa lahustüki suhtes; (metsamaa lahustükk käesoleva                         seaduse tähenduses on eraldi asuv metsaosa, mida igast küljest ümbritsevad muud kõlvikud kui                           mets)  2) maa suhtes, mis on pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega                           vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti, kuid kus puude keskmine                           vanus ei ületa kümmet aastat ning maa ei ole maakatastrisse kantud metsamaana;  3) maatüki suhtes, kus projekteerimistingimuste või detailplaneeringu kohaselt on kavandatud                     metsa majandamisest erinev maakasutus, välja arvatud raadamist käsitlevad sätted;  Metsa väiksemaks looduslikuks ühikuks on  ​puistu.  Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase                       struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse,                 rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest,                 ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest (lähemalt käsitletakse neid kriteeriume                 takseerimise peatükis).    4. Puistu koostisosad   Vastavalt taimede eluvormile ja kõrgusele jaguneb puistu vertikaalsuunas mitmeks allosaks.                     Kõige kõrgema, ülemise osa puistust moodustavad puud, seda nim. ​puurindeks​, mis omakorda                        


võib koosneda 1-2 rindest, mis erinevad üksteisest ​võrastikutasapindade poolest. Kõige                     ülemist, kõrgetest puudest moodustunud rinnet nim. ​I rindeks e. ülarindeks​, alumisi ​II või                           (harva III) rindeks e. alarindeks ​. Olenevalt mulla viljakusest ja puude valgusnõudlikkusest on                         puistus 1-2 rinnet (Eesti tingimustes on kolmanda rinde eristamine väga erandlik ja haruldane).                           Reeglina kasvavad väheviljakatel muldadel üherindelised, viljakatel muldadel kaherindelised                 puistud.   Puistu on üherindeline e. lihtpuistu kui puudel on enam-vähem ühesugune kõrgus ja nad                           moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi                     puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga                     e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina                         kuusk, harvemini võivad viljakates salumetsades teise rinde moodustada ka pärn, vaher,                       jalakalised).  II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25-                             75%) I rinde kõrgusest. Minimaalne teise rinde puude kõrgus on 4m.    Tavaline kaherindeline puistu on näit. arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega                           või ka kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused.  Järelkasv – so. noor metsapõlvkond vana metsa turbe all, mis võib edaspidi vana metsa                             asendada. Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd)                     ning ta kõrgus on alla 1/4  I rinde kõrgusest.  Alusmets - põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete) all. Kui                         alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis nim. seda ka põõsarindeks. Alusmets parandab                       metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja                     loomadele. Alusmetsa liigilise koosseisu ja hulga järgi saab hinnata ka metsakasvutingimusi.  Alustaimestik – metsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum.                     Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi. Mida rohkem on alustaimestikus                 rohttaimi, seda viljakam on reeglina kasvukoht.  Kõik puistu koostisosad on omavahel tihedas vastastikuses seoses ja mõjutavad üksteist.  Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist                           ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid                       jagatakse ​majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja kaaspuuliigiks või –liikideks (vt.                     mõisteid).    5. Mõned olulisemad mõisted   Peapuuliik on selline puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohale, s.o. annab                        


pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu või täidab antud kasvutingimustes metsa muud                       funktsiooni kõige paremini. Vastab kõige paremini püstitatud majanduslikule eesmärgile.  I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim. ​enamuspuuliigiks​. Üldiselt langevad                       puistu pea- ja enamuspuuliik ühte (erand näit. kuivendatud sookaasik, rekonstrueeritud                     hall-lepik).  Puistu tagavara ​ on puistu puurinnete tüvemahtude summa (tm/ha; m3 ha-1).  Puistu boniteet e. puistu boniteediklass ​(ld. keeles ​bonitas - headus väärtus) - puistu                           tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha sobivuse (viljakuse) näitaja vastavale                     puuliigile (ökoloogilises mõttes). Seega, boniteediklass iseloomustab puude kõrguskasvu kiirust,                   kuid ka kasvukoha viljakust ja puuliigi sobivust antud kasvukohale. Boniteediklasse on seitse ja                           neid tähistatakse rooma numbritega Ia, I, II, III, IV, V, Va. Kõige kiirema kasvuga puistud                               kuuluvad Ia boniteediklassi, kõige aeglasema kasvuga Va boniteediklassi. Boniteediklassi                   määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust.  Metsa korraldamine on tegevus, mille käigus kogutakse andmeid metsa pindala, tagavara ja                         muude iseloomulike näitajate kohta, koostatakse metsa majandamise kava või soovitused metsa                       majandamiseks. Metsa korraldamine koosneb metsa inventeerimisest ja metsamajandamiskava                 koostamisest.  Metsa majandamine seisneb metsa uuendamises, metsa kasvatamises, metsa kasutamises ja                     metsa kaitses.  Metsa uuendamine on tegevus, mille eesmärgiks on mingi oma ülesandeid mitte täitva või                           halvasti täitva metsa asendamine uue ja paremaga. Need tegevused on uuendusraie, maapinna                         ettevalmistamine, puutaimede hooldamine. Metsa uuendamisest räägitakse üksnes siis, kui tegu                     on ajutiselt metsata jäänud metsamaaga (raiesmik, põlendik vm). Mittemetsamaale (põllu- või                       heinamaale, ammendatud karjääri vm) metsa rajamisel on tegu  ​metsastamisega.  Mets loetakse uuenenuks, kui alal, kus mets hukkus või maha raiuti, kasvab ülepinnaliselt                           paiknevaid metsakasvukohatüübile sobiva liigi puid, mille mõõtmed ja kogus tagavad uue                       metsapõlve tekke.  Metsa kõrvalkasutuse all mõeldakse üldjuhul muid, mittepuidulisi saadusi metsast, näit. metsast                       marjade, seente, ravimtaimede, ning nende osade korjamine, metsa kasutamine mesilaste                     korjemaana jne. Metsa kõrvalkasutuse tähtsus võib teatud piirkondades olla olulisem, kui metsast                         saadav puit. See sunnib metsaomanikke rakendama sääraseid metsa majandamise võtteid, mis ei                         kahjusta kõrvalsaaduste varusid. Kõrvalkasutus võib kujuneda metsaomanikule oluliseks                 sissetulekuallikaks, sest teatud tingimustel võib ta selle eest tasu nõuda.    6. Puude diferentseerumine ja metsa isehõrenemine, kasvuklassid.  


Metsa võivad moodustavad puud, mis kuuluvad ühte liiki ja on ühevanuselised, kuid kasvavad                           erinevalt. Erinevused puude vahel ilmnevad nende kõrguses, tüve diameetris, võra suuruses, tüve                         kujus ja vormis, okste asetuses ja suuruses. Nii, nagu kunagi ei leia kahte absoluutselt sarnast                               inimest, nii ei leia metsast ka kahte täiesti sarnast puud. Erinevused puude vahel võivad avalduda                               nende kõikides tunnustes, suuremal või väiksemal määral. Erinevuste teket samavanuseliste ja                       samaliigiliste puude vahel puistus nimetatakse puude diferentseerumiseks. Puude                 diferentseerumisel metsas on kaks peamist põhjust:  1. Puude pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Ka ühe puu generatiivsed järglased on                           pärilikult erinevate omadustega (geneetiliselt heterogeensed), tänu risttolmlemisele. Üks puu on                     pärilikult kiirema, teine aeglasema kasvuga, ühel on kalduvus moodustada kitsas, teisel laiuv                         võra, üks on külmakindlam kui teine, mõni vajab kasvuks rohkem niiskust ja valgust või on                               haigustele vastuvõtlikum jne.  2. Puud satuvad erisugustesse kasvutingimustesse (keskkonnatingimused on erinevad).                 Mikroreljeef, mullastiku-, niiskus- jm. tingimused ei ole isegi väikestel aladel ühesugused.                       Erinevad on ka tõusmete ja seemikute kasvutingimused: osa kannatab kahjurputukate või                       metsloomade tegevuse läbi, osa lämmatatakse rohttaimede poolt jne. Seega kujunevad                     erinevused välja juba puude esimestel eluaastatel. Puu, mis on pärilikult kiirema kasvuga ja on                             sattunud ka soodsamatesse tingimustesse, omab teiste ees eeliseid ja jõuab kasvus teistest ette.                           Kasvus mahajäänud puude seisukord muutub aga järjest kehvemaks ja lõpuks nad langevad                         puistu koosseisust välja (surevad).  Puude vananedes nende mõõtmed suurenevad, kasvus mahajäänud puud saavad vähem valgust ja                         ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on kehvemini arenenud.                         Niisugused puud hakkavad kiratsema ja lõpuks hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul                         väheneb, seda protsessi nimetatakse ​puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks.                   Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores                             eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 (40) aastat.                         Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb kõige rohkem  ​puuliigist ja kasvukohast​.   Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem ja kiirem on puude                         väljalangemine. Ka on väljalangemine intensiivsem viljakates kasvukohtades, kuna soodsates                   tingimustes toimuvad kõik puistu arenguga seotud protsessid (sh. iseharvenemine) kiiremini.                     Raieküpses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab reeglina vähem                         kui 10% 10 a. vanuse puistu puude arvust. Esialgsest tõusmete arvust, mis raiestikul või                             põlendikul tärkavad, moodustab see vaid murdosa, sest tõusmeid võib olla sadu tuhandeid. Eestis                           on endistel põllumaadel uuenenud looduslike arukaasikute tihedus 5-6 aastastes puistutes 30 000                         - 50 000 puud hektari kohta. Kui selline puistu saab raieküpseks (ca. 50-60 a.), siis on selles                                   puude arv ca  ​500 tk/ha​, seega võib puude arv puistu arengu vältel väheneda sadu kordi.  Puistu isehõrenemine ​on tingitud looduslikust olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside                  


hulk kasvukohal on alati piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades puude vahel terav                         konkurents). Olelusvõitlus tuleneb organismide võimest piiramatult paljuneda. Mingile maa-                   alale võib langeda suurel hulgal puittaimede seemneid. Paljud neist satuvad tingimustesse, kus                         puuduvad võimalused idanemiseks, palju seemneid hävib külma, põua jm. tõttu, neid hävitavad                         putukad, linnud, närilised või teised loomad või hukkuvad nad seenhaiguste läbi. Samadel                         põhjustel hävib ka suur osa seemnetest tärganud tõusmeid ja neist kasvanud puukesi. Tõusmeid                           ja noori puittaimi lämmatavad sageli rohttaimed või kiiremini kasvavad puuliigid. Allesjäänud                       hakkavad omavahel konkureerima valguse, toitainete ja vee pärast. Konkurentsis ei ole kõik                         isendid võrdsed, see viib puistu ​diferentseerumiseni (alles jäävad kõige                   kohanemisvõimelisemad). Iga isendi saatuses etendab suurt osa nende individuaalne muutlikkus                     (geneetilised omadused). Erinevused võivad kajastuda nii puude välisilmes (tüve pikkuses või                       läbimõõdus, võra suuruses, juurestiku ulatuses jm) kui ka füsioloogilistes omadustes                     (sünteesiprotsesside intensiivsus, kasvuperioodi pikkus, põua- ning külmakindlus jm.). Järelikult                   vastavad ühtede isendite omadused olemasolevatele tingimustele paremini. Need isendid omavad                     eeliseid ellujäämiseks ja järglaste andmiseks. Milline genotüüp on sobivam ja annab järglasi,                         selle määravad keskkonnatingimused.  Loodusliku valiku osa kajastub puistutes kõigepealt noorte puude väljalangemises: välja                     langevad esimeses järjekorras need puud, mis olemasolevates tingimustes on vähem                     vastupidavad (nt viljakates kasvukohtades on eelisseisundis puud, mis on pärilikult kiire kasvuga                         ja liigniisketes kasvukohtades (raba) need, mis on resistentsed liigniiskuse suhtes). Põuastel                       kasvukohtadel hukkuvad kõigepealt isendid, mis on põua suhtes tundlikud. Seal, kus levivad                         seenhaigused, hukkuvad nendele haigustele vastuvõtlikud isendid (see paistab eriti silma                     männi-pudetõve ja -pigirooste esinemise korral).    Lähtudes puude diferentseerumisest puistus on metsateadlased püüdnud neid klassifitseerida.                   Eestis kasutatakse saksa metsateadlase G. Krafti klassifikatsioon, mille järgi puud puistus                       jagatakse 5 klassi.    I klass – ülevalitsevad ​Kõige kõrgemad puud puistus, enamasti ühtlasi jämeda tüve ja pika                             laiuva võraga. Nende latv ulatub kõrgemale üldisest võrastiku tasapinnast. Eriti tugeva kasvuga                         puud, sageli okslikud ja puit madala kvaliteediga. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud                         20- 25% tagavarast. Sellised puud võivad sageli olla nn. “metsa hundid”. Kuid I kasvuklassi                             puud võivad olla ka väga kvaliteetsed, sellisel juhul on nad väärtuslik materjal metsaaretuses ja                             neid valitakse nn. plusspuudeks. ​NB! Kõik “metsa hundid” on esimese kasvuklassi puud, kuid                           kõik I kasvuklassi puud ei ole metsahundid!  II klass - valitsevad, tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra on hästi arenenud. Enamasti                               moodustab nende puude kõrgus kuni 90% I Krafti klassi puude tagavarast. Moodustavad 40-45%                          


puistu koosseisust. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud puistus.  III klass ​- kaasvalitsevad, keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra,                           kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Moodustavad tavaliselt kuni 20% puistu                           tagavarast. Kui puistu on veel noor, lõplikult välja kujunemata ja diferentseerumine pole                         lõppenud, siis III kasvuklassi puud langevad aja jooksul välja. Kui aga tegemist on vana,                             väljakujunenud puistuga, jäävad III kasvuklassi puud alles.    Järgmised kaks klassi asuvad allpool puistu üldist võrastiku tasapinda:  IV klass ​ - allajäänud puud, kitsaste ja hõredate võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi:  IVA – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega   IVB - ühepoolse võraga   V klass ​ - rõhutud puud, tervikuna üldise võrastiku alla jäänud puud, jaotatakse kahte alaklassi:  VA - surevad  VB - surnud puud    I,II,III klass kuuluvad puistus ülarindesse ja IV,V klass alarindesse.    7. Mets ja keskkond   7.1. Mets ja valgus   Orgaanilise aine produtseerimiseks peavad taimed peale anorgaaniliste ainete (süsihappegaas,                   vesi ja mineraalained) saama ka energiat - päikeseenergiat. Päikeseenergia abil toodab orgaanilist                         ainet klorofüll. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse intensiivsusest (lisaks muidugi paljudest                     muudest faktoritest nagu temperatuurist, tuulest, vee hulgast jne).   Fotosünteesi valem:    Maapinna ja metsa valgustatus oleneb nurgast, mille all päikesekiired langevad maapinnale.                       Seega sõltub maapinnale ajaühikus langeva energia hulk laiuskraadist, aasta- ja kellaajast.                       Päikeselt otse langevat kiirgust nim. otsekiirguseks, taevavõlvilt langevat kiirgust aga                     hajukiirguseks, nende summat summaarseks kiirguseks. Otsekiirgus on kõige intensiivsem                   juunis, minimaalne detsembris.  Erinevad puuliigid vajavad orgaanilise aine sünteesimiseks valgusenergiat erinevalt.                 Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed ​valgus- ja varjutaimedeks e. valgusnõudlikeks                  


ja varjutaluvateks. Varju taluvatel puudel on klorofüllisisaldus assimilatsiooniorganites (okkad,                   lehed) suurem kui valgustaimedel. Samas võivad erinevate valgustingimustega olla kohanenud                     ka ühe ja sellesama puu lehed või okkad. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus                               kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel.  Puude juurdekasv oleneb (arvestades vaid valgust, kui olulist keskkonnategurit):  1.valgustatusest – valguse intensiivsuse suurenemisega suureneb ka fotosünteesi intensiivsus                   puittaimedel, kuid seda teatud valgustatuseni, varjutaimed küllastuvad valgusest umbes 1/4                     Päikese täisvalgusest, valgustaimed umbes 1/2 täisvalgusest. St. sellest suurem valguse hulk                       fotosünteesi intensiivsust ja seega puude juurdekasvu enam ei mõjuta.  2. fotosünteesi intensiivsusest – fotosünteesi intensiivsus lehe- või okkamassi kohta sõltub                       suuresti puuliigist ja puu kasvuklassist.   3. lehtede, okaste pinnast ​– suuremate, valitsevate puude kõrgem produktsioon on tingitud nende                           suuremast lehtede, okaste massist (pinnast). Mida rohkem lehti või okkaid, seda suurem                         fotosünteesiv mass. Näiteks, kuigi kuusel toimub fotosüntees umbes 5 korda väiksema                       intensiivsusega kui kasel, on nende kuivaine juurdekasv peaaegu võrdne. See on tingitud                         kuuseokaste palju suuremast assimilatsioonipinnast ja pikemast vegetatsiooniperioodist.  4. fotosünteesi kestusest ​ – mida kauem fotosüntees kestab, seda rohkem orgaanilist ainet  produtseeritakse.    Mitte kogu puudele (metsale) langenud valgust ei kasutata fotosünteesiks, osa puudele jõudnud                         valgusest peegeldub tagasi. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasi peegeldunud                         valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse ​albeedoks. Selle väärtus                   sõltub pinna iseloomust, Päikese kõrgusest jt teguritest.   Metsa albeedo oleneb puistu liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud                       kaasik peegeldab tagasi umbes 30%, kuusik 18%, põllukultuurid 10-35% (kuiv muld peegeldab                         tagasi 18-24%, märg muld 11-16%, liiv 18-40%, lumi 30-95% temale langevast valguskiirguse                         hulgast).  Suurem osa neeldunud kiirgusest transformeeritakse soojuseks ja läheb vee aurustamiseks.                     Orgaanilise aine moodustumiseks kulub vaid 1-2% lehtedele langenud kiirgusest.  Valgus on oluline tegur puuvõrade kujunemisel ja tüvede laasumisel. Ebaühtlase valguse korral                         moodustub ebaühtlane võra ja ekstsentriline tüvi, liiga tugeva valguse korral aga pikk ja laiuv                             võra ning tüved jäävad okslikeks. Metsapuude kasv oleneb ka päeva pikkusest. Seda tuleb eriti                             arvestada puude ​aklimatiseerimisel. Lõunapoolsete liikide üleviimisel põhja poole kestab                   vegetatsiooniperiood pikalt ja puitumata võrsed kannatavad sageli külma all.  Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik                          


varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik                         hukkub, seda valgusenõudlikum ta on.    Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab).   Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).  Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (hall lepp, sanglepp, toomingas)   Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt:     Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest:  1. V õ r a d e  t i h e d u s ​ - mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu.   2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui                                                 varjutaluvatel liikidel.   3. P u i s t u t i h e d u s ​ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik,                                             seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul                         väiksem.   4. J ä r e l k a s v u a r e n g p u i s t u a l l. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all                                                               tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad need kiiresti. Varjutaluvate liikide                       järelkasv peab vastu pikka aega.    Puuliikide valgusnõudlikkuse skaalasid on antud paljude teadlaste poolt ja üldjoontes on nad                         sarnased, kuid on ka erinevusi.  Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel ​puu vanusest, kasvukohast jt teguritest​. Näiteks h.                           saar talub 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik.                           Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju.  Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku                   esinemine ja kasv. Väga tiheda puistu ja vähese valguse tõttu võib alustaimestik üldse puududa                             (nt väga tihedad noored kuusikud). Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju                         korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra,                       mis kasutab efektiivsemalt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel (raied,                   tormikahjustus) need taimed aga sageli võivad hukkuda, sest varjuokkad ei ole kohastunud suure                          


valguse hulga ja kõrgema temperatuuriga. Liiga suure valguse hulga korral hakkavad kasvama                         kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset                     alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas                       reguleerida hooldusraietega.    7.2 Mets ja temperatuur   Soojuse tähtsus   Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist.                         Üldjuhul peab see olema kõrgem kui 0 kraadi.   Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel                 puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks lepp õitseb märtsis-aprillis, kui keskmine                       õhutemperatuur on ca 2 kraadi. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2-3                             kraadi ja mulla temperatuur 0,1-0,2 kraadi. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui                           temperatuur on vaevalt üle 0 kraadi. Nii võib idanevaid vahtraseemneid näha juba sulaval lumel.                             Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema aga +5 kraadi juures ja maksimaalne                       idanemistemperatuur on umbes 35 kraadi. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist.                     Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.   Temperatuuri mõju fotosünteesile: ​Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0-40 (50)                 kraadi, kusjuures optimaalne on enamasti 15-25 kraadi. Optimumtemperatuur oleneb puu liigist.                       Harilikul tammel suureneb assimilatsioon veel 25 kraadi juures, kuusel aga sellel temperatuuril                         assimilatsioon peaaegu lakkab.   Hingamine: ​algab puudel suhteliselt madalal (alla 0 kraadi) temperatuuril. Optimaalne                     temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem, kui fotosünteesil, tavaliselt 36-40 kraadi.                     Hingamine lakkab temperatuuril üle 50 kraadi. Puud hingavad nii päeval kui öösel.                         Fotosünteesiks kulutab mets 2-3 ja transpiratsiooniks 1,4-1,5 korda rohkem soojuskiirgust, kui                       kulutavad rohttaimedega kaetud alad. Vähem kulub metsas energiat füüsikalisele auramisele ja                       turbulentsele soojusvahetusele. Seega kasutab mets soojusenergiat ratsionaalsemalt kui                 rohttaimestik.  Puittaimede soojanõudlikkuse määramiseks on neid püütud kasvatada erinevates                 temperatuuritingimustes, kuid puude pika kasvuperioodi ja suurte mõõtmete tõttu on see üsna                         raske. Hinnatavaid andmeid erinevate liikide soojanõudlikkuse kohta annavad                 temperatuuritingimustega seostatud fenoloogilised vaatlused looduses. Soojanõudlikkuse ja               külmakindluse üle saab otsustada ka liikide geograafilise leviku järgi.    Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse                    


rühmadesse:  I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid ​, taluvad temp. langust kuni -50                         kraadi ja isegi madalamale (harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik                             kuusk, harilik haab, siberi nulg).  II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid ​, taluvad temp. langust kuni -35                         kraadi: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har.                                 jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu.  III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -25                         kraadi: har. jugapuu, har. robiinia, valgepöök, har. pöök.  IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -15 kraadi:                         ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu, küpressid.  V Troopikaliigid    Äärmustemperatuuride mõju metsale: ​Metsakasvatuses omavad tähtsust madalad (alla 0                   kraadi) temperatuurid ja väga kõrged temperatuurid ​vegetatsiooniperioodil ning tugevad                   talvekülmad. Eesti peamised metsapuuliigid on enamasti talvekindlad ja tavalised talved neid                       reeglina ei kahjusta. Puittaimede talvekindlus oleneb ​liigi omadustest, taimede vanusest ja                       keskkonnatingimustest, eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterežìimist ning mulla omadustest.                   Talvekindluse omandavad puittaimed sügisel ja talve algul, mil nende elutegevus kohaneb                       kasvuperioodilt ümber puhkeperioodile (talvetingimustele). Puittaimede talveks             ettevalmistumisele avaldavad välistingimustest mõju õhu- ja mulla temperatuur, niiskus ja                     päikesekiirgus. Eriti oluline on mulla veevaru suvel ja sügisel, sest see soodustab suvel puude                             arengut ja kasvu, aga ka talvekindlust. Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid                       külmakahjustusi: ​külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused                 kevadtalvel. Ära võivad talvel külmuda, (eriti kui suvi on olnud ebasobiv), mitmed                         võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel  ​- 40 kraadini võivad kannatada tamm ja saar.   Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade,                     ohtlikum on järsk temperatuurilangus. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest                     kahjustanud, kuuske, saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on                           ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui                           ka võrsed. Eesti külmarekord: Jõgeva meteojaam mõõtis 1940. aasta 17. jaanuaril külma -43,5                           kraadi.  Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (peamiselt märtsis). Päeval                   tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga                         võib temperatuur oluliselt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised                       kihid enam, kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes                          


kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged, mis                           põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. ​külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt                   lehtpuudel - tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu                             moodustab haavakoe (kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti                     tekkida. Sellised külmalõhed on sageli ka seenhaiguste  ​nakkuskoldeks.  Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad                     külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt ​hiliskülmadeks (mai, juuni) ja                     varakülmadeks (august, september). Külma tekkimise viisi järgi jaotatakse nad veel                     advektiivseteks ja radiatsioonilisteks.   Advektiivsed öökülmad on tingitud mujalt sissetunginud külmadest õhumassidest ning võivad                     püsida suhteliselt pikka aega ja üsna suurel alal.   Radiatsiooniline külm ​tekib selgetel vaiksetel öödel. Maapinnalt ja taimedelt kiirgub siis                       intensiivselt soojust, mille tagajärjel pinnalähedase õhukihi temperatuur tugevasti langeb. Selline                     külm esineb tavaliselt varahommikul lühikest aega, harilikult väikesel alal, kus tingimused                       temperatuuri langemiseks on soodsad.   Vahel esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused segakülmad on kõige ohtlikumad,                     sest temperatuur võib siis langeda väga madalale. Külmade tekkimine oleneb ka ​pilvisusest,                         õhuniiskusest ja tuulest.   Pilved takistavad soojuse kiirgumist ja seega väheneb külma tekkimise oht; samalaadselt mõjub                         õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise                   külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri. Oluliselt                           mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb                         reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur                               osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb.                     Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda                               metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.   Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal.                     Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega                       lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel                       on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3 kraadi, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur                       -3,5...-4,5 kraadi, haavavõrseid -4...-5 kraadi.   Varakülmad e. sügiskülmad ​on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti                       Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks                       ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad                             saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka ​külmakergitus ehk külmakohrutus​.                   Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld                             tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida                            


mullapinnale. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel, aga ka turvasmuldadel.                   Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske                         lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel                     (näit. loopealsed) võib esineda külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel.  Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi ​võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil                     temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50 kraadi. Nii kõrge                           temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed,                   mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada                       põua ajal intensiivset auramist mullast, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid                     õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega                         avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüve pinnal tõuseb kõrgele.                     Koorealune kambiumikiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud                           kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks, ka võib vigastatud koht kujuneda nakkuskoldeks                           seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid aga asustavad omakorda sekundaarsed                   kahjurid.    Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile   Puistu oma võrastikuga takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka                         soojuse tagasi kiirgumist maapinnalt. Päikesekiirgus võib metsa võrastiku all olla võrastiku                       tihedusest olenevalt isegi üle 100 korra väiksem. Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese                         kõrgusest, aastaajast, puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest. Mida varjutaluvam on                       puuliik, seda tihedamad on puuvõrad ja seda tugevam on puistu mõju kiirgusele. Mida enam on                               võrad liitunud, seda suurem on ka puistu mõju kiirgusele. Kõige enam väheneb päikesekiirgus                           täiesti liitunud puistus vanuses, mil aastane juurdekasv on suurim. Metsas on temperatuuri                         ööpäevane ja aastane amplituud tunduvalt väiksem kui metsata alal, seega mets avaldab                         temperatuuri käigule tasandavat mõju. Metsa tasandav mõju temperatuurile on eriti tugev suvel.                         Suvel on metsas temperatuur madalam kui metsata alal, kusjuures metsa mõju oleneb teguritest,                           mis avaldavad mõju kiirgusbilansile. Kesksuvel on metsa all temperatuur keskpäeval enamasti                       5-7 kraadi madalam, öösel 2-4 kraadi kõrgem kui metsata alal. Kuu keskmised temperatuurid                           erinevad seetõttu vähe: suvel on metsas keskmine temperatuur mõnevõrra madalam, talvel                       kõrgem. Metsa mõju temperatuurile oleneb peale aasta- ja kellaaja veel puistu liitusest,                         koosseisust ja vanusest. Kõige suuremat mõju avaldab varjutaluvatest puuliikidest koosnev kõrge                       liitusega puistu vanuses, kus juurdekasv on maksimaalne. Puistu vananedes mõju väheneb, sest                         siis puistu hõreneb. Metsa uuendamise seisukohalt on eriti oluline temperatuurireziim raiestikel                       ja metsalagendikel. Kui raiestiku või häilu läbimõõt on väiksem kui metsa kahekordne kõrgus ja                             metsaserv ei ole tihe (puuduvad teine rinne, alusmets ja järelkasv, mis takistavad õhu liikumist),                             sarnanevad temperatuurid raiestikul (häilus) tingimustega metsa all, sest metsa ja lageda ala                         vahel toimub õhuvahetus. Mets avaldab tugevat mõju ka mulla temperatuurile. Talvel on                        


metsamuld soojem ning külmub tunduvalt hiljem ja õhemalt kui muld metsata alal. Metsamuld                           külmub vähem järgmistel põhjustel: 1) võrastik takistab soojuse kiirgumist mullast, st. jahtumist,                         2) sammalkate ja metsakõdu juhivad halvasti soojust ja takistavad samuti mulla jahtumist, 3)                           lumikate on metsa all kohevam ja sageli sulab varem külmunud muld paksu lume all alumistes                               mullakihtidest tuleva soojuse mõjul üles. Vahel võib täheldada ka vastupidist nähtust: metsamuld                         on enam külmunud kui metsata alal. Nii võib juhtuda siis, kui muld metsata alal on kaetud                                 lumega, metsa all aga lumikate puudub, sest lumi on jäänud võradesse.  Talvine mulla külmumine:   - ankurdab juuri   - mõjutab toitainete ringet   - võib kahjustada juuri   - võib põhjustada vee defitsiiti (transpiratsioon toimub, kuid puude juured vett kätte ei saa)    7.3 Mets ja vesi   Vesi on elusorganismide ja ökosüsteemide sh. metsaökosüsteemide jaoks kriitilise tähtsusega,                     kuid magevee varud Maal on piiratud. Maailma veevarudest on 97,2% soolane (ookeanid,                         mered) ja vaid 2,8% magevett, millest omakorda põhiline osa (2,4%) on seotud liustikes.                           Põhjavesi moodustab 0,37% kogu Maa veevarudest ning mageveekogude vesi (jõed, järved) vaid                         0,02%.    Vee tähtsus puittaimedele:  - Kõik taimed, sh. ka metsapuud sisaldavad vett suures koguses, taimede koostises on vett                             tavaliselt 60-85%. Normaalse elutegevuse tagamiseks peab veesisaldus puudes olema                   optimaalne.   - Taimed omastavad mineraaltoitaineid mullast nõrkade vesilahustena. Vee defitsiidi puhul on                       häiritud puude juurtoitumine.  - Vesi on vajalik komponent fotosünteesiprotsessis, kus CO ​2 ​redutseeritakse vee vesiniku abil.                         Oma elutegevuseks vajavad taimed vett suures koguses, millest vaid väike osa (0,2%) läheb                           orgaanilise aine moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse tagamiseks.  - Suur osa puude poolt omastatud veest transpireeritakse. Ühe tonni kuivaine moodustamiseks                         kasutavad puittaimed 170-340 tonni vett (põllumajanduskultuurid 300-900 tonni). Ühe tonni                     tüvepuidu (kuivaines) moodustamiseks kulub vett 900-1100 tonni.    transpiratsioon – füsioloogiliselt reguleeritud protsess, mille käigus taimed (puud) omastavad                    


juurte kaudu mullast vee, mööda tüve transporditakse vesi okastesse/lehtedesse ja läbi neis                         asuvate õhulõhede aurub vesi atmosfääri. Transpiratsioon soodustab toitainete liikumist juurtest                     assimilatsiooniorganitesse (lehed, okkad) ja vähendab lehtede/okaste temperatuuri.    Põhilise osa vajalikust veest hangivad puud juurte kaudu mullast, kuid väikestes kogustes võivad                           nad vett omastada ka lehtede, okaste kaudu. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks                             olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid, puittaimede kasv oleneb otseselt mulla                   veesisaldusest, kusjuures oluline on optimaalne veesisaldus mullas. Veedefitsiidi puhul häirub                     toitainete omastamine ja sulguvad (osaliselt või täielikult) õhulõhed (puud vähendavad                     transpiratsiooni), selle tulemusel väheneb CO ​2 ​voog assimilatsiooniorganitesse, mis omakorda                   viib puude juurdekasvu langemiseni.   Pikaajalise põua tagajärjel võivad hukkuda ka peened juured ja mükoriisa, see aga võib                           vähendada puude juurdekasvu ka järgnevatel aastatel. Reeglina põuajärgsel aastal on isegi                       soodsate ilmastikutingimuste puhul puude juurdekasv madalam, kui see oli põuaeelsel aastal.                       Puud peavad esmalt taastama oma kahjustatud juurestiku ja mükoriisa, efektiivne juurestik on                         aga toitainete ja vee omastamisel primaarne.   Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Liigne vesi mullas                         tõrjub välja vaba mullahapniku. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub,                     pikemajalise liigniiskuse tingimustes aga puud hukkuvad.  Puude nõudlikkus kasvukoha niiskusreziimi osas on erinev ja olenevalt nõudlikkusest kasvukoha                       niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada:  1) hügrofüüdid – need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Kõige                       tüüpilisemad hügrofüüdid on Eestis harilik mänd ning sookask. Sellesse rühma kuuluvad veel ka                           sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar ja mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-,                         kõrvpaju jt.). Kusjuures sanglepp kasvab küll kõrge, kuid liikuva põhjaveega kasvukohtades                       (lodud), sellistel aladel on liigniiskus “viljakat” tüüpi (vesi on liikuv, hapniku- ja toitaineterikas).                           2) mesofüüdid - kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega                         kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus Eesti metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp,                             tamm, vaher, pärn, kuusk)  3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (Eestis näit.                       nõmme- ja loometsad). Tüüpilised kserofüüdid on harilik mänd (h. mänd on üldse väga laia                             ökoloogilise amplituudiga puuliik) ja harilik kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud,                       enamusel neist on võimas sammasjuur, mõnel liigil on hästi arenenud pindmisem juurestik ning                           nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.    Sademete mõju metsale  


Sademete mõju metsade kasvule on väga otsene, väga olulise osa (eriti kuivadel ja parasniisketel                             kasvukohtadel) puude aastasest veevajadusest katavad sademed. Eestis on aastane keskmine                     sademete hulk 600-700 mm ja seetõttu aastatel, kui sademete hulk vegetatsiooniperioodil on                         tavalisest väiksem, kannatavad puud veedefitsiidi käes. Näiteks olid lähiminevikus sellised                     ekstreemsed aastad 1999.a ja 2002. a.   Sademed võivad teatud tingimustel puudele mõjuda negatiivselt: Lumi võib põhjustada                     kahjustusi puudel. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja ​lume vaalimine                           (lumi painutab puu maha (looka)). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund,                           mis kleepub puudele. Puud ei suuda võradesse akumuleerunud lume raskusele vastu panna ja                           lumi painutab või murrab puu. Ulatuslikumad võivad olla kahjustused nooremates puistutes                       (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peenikese tüvega. Eriti ohtlik on, kui                               tihedat ja varem hooldamata puistut on tugevalt harvendatud. Tihedas liituses kasvanud puud                         vajavad uute kasvutingimustega kohanemiseks aega ja seni on nad kergesti mõjutatavad nii                         lume-, kui tormi poolt. Kannatavad tavaliselt okaspuud (eriti mänd). Lehtpuude kahjustused on                         suuremad siis, kui puud on lehes. Kahjustusi võib esineda ka vanematel puudel (latvade ja okste                               murdumine).    Metsa mõju sademetele   Metsas jõuab maapinnale oluliselt vähem sademeid, kui lagedal alal. Osa sademetest peetakse                         kinni puistu võrastikus. Sademete kinnipidamisvõime on metsadel väga erinev, sõltudes                     puuliigist, puistu tihedusest, metsa vanusest, aastaajast, rindelisusest jne.   Puuliigi puhul on oluline võra tihedus, reeglina on valgusnõudlikel puuliikidel hõredam võra kui                           varjutaluvatel liikidel (nt männi ja kuuse võra).   Vanus – noored ja keskealised puistud peavad sademeid kinni kõige efektiivsemalt, vanemad                         puistud on hõredamad ja sademete kinnipidamisvõime väheneb.   Aastaaeg – see on oluline suvehaljaste puude puhul, sest kinnipeetav sademete hulk on otseselt                             seotud lehtede, okaste pinnaga.   Rindelisus ​ – teise rinde esinemine suurendab sademete kinnipidamisvõimet.   Puistu tihedus – sõltub omakorda nii puuliigist (valgusnõudlike puuliikide puistud on hõredamad                         võrreldes varjutaluvatega) ja puistu vanusest (puude diferentseerumine ja puistute                   iseharvenemine).   Võradesse jääv sademete hulk oleneb ka saju intensiivsusest: mida tugevam on vihm, seda                           vähem jääb sellest võradesse. Nõrk uduvihm võib peaaegu täielikult võradesse pidama jääda.   Keskmiselt peavad puuliigid võrades sademeid kinni järgmiselt (küpsed keskmise liitusega                     puistud): kask 10%, mänd 20-25% ja kuusk isegi 40-60% langenud sademetest. Võradesse                        


jäänud sademed auruvad tagasi atmosfääri.    Mets avaldab olulist mõju lumikatte tüsedusele ja lume ning mulla sulamisele ​. Metsa mõju                           lumikatte tüsedusele ja maapinna külmumissügavusele võib olla erinev. Suure üldistusena võib                       väita, et kevadeks koguneb lund (ümberarvestatuna veeks) metsata alale rohkem kui metsa,                         hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb                         võradesse). Sageli on lumikate oluliselt tüsedam metsaservades, see on põhjustatud tuule mõjust,                         kuna tuul kannab lagedalt lund metsa, metsas tuule kiirus väheneb ja lumi kuhjub metsa servas                               hangedesse. Suurem lume kogus metsas, võrreldes lageda alaga, võib olla tingitud ka asjaolust,                           et metsast ei saa tuul lund ära kanda. Kuid olukord võib olla ka vastupidine, sarnaselt vihmale                                 võib tihedas okaspuupuistus (näit. kuusenoorendik) suur osa lumest jääda puude võradesse ja                         puudealune maapind lumekatteta, samal ajal kui lagedal alal jõuab kogu sadanud lumi                         maapinnale ja lumikatte kujuneb tüsedamaks, kui metsas.    Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal (kevadel on metsas jahedam kui                             lagedal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale. Kohevast                     lumikattest ja metsamulla omadustest tingituna on metsamuld reeglina vähem külmunud, kui                       lagedal alal. Lumi on väga väikese soojusjuhtivusega, (ca 10 korda väiksem kui mullal) ja                             seepärast väldib kohev lumikate maapinna külmumist. Näiteks kui püsiva külma korral (-20...-                         25 kraadi) võib maapind külmuda 50-100 cm sügavuseni, siis 20 cm tüseduse, koheva lumikatte                             olemasolu korral jääb muld lume all külmumata. Sel juhul võib kevadel muld metsas sulada                             varem, kui lagedal.   Juhul, kui on tegemist tiheda puistuga (näit. kuusenoorendik) võib suur osa lumest jääda puude                             võradesse ja puudealune maapind lumekatteta. Kui õhutemperatuur langeb, tekib olukord, kus                       metsamuld on sügavamalt külmunud, kui lagedal (lagedal on tüse lumikate, mis on väga hea                             soojusisolaator). Talve lõpul, kevade alguses algab mulla sulamine altpoolt, mulla sügavamate                       kihtide soojuse arvel, kuid oluline on ka atmosfäärist maapinnale jõudev soojuskiirgus. Olenevalt                         metsast, võib mulla mineraalosal lasuda metsakõdu ning varise kiht, mõlemad nad on halva                           soojusjuhtivusega, takistades mulla ülemiste kihtide sulamist ja metsamuld sulab oluliselt hiljem                       kui lagedal. Kõige hiljem sulavad üles turvasmullad.    Mets mõjutab pindmist äravoolu.   Pindmine äravool – Sademete vee või lumesulavee ära voolamine mööda maapinda. Kui                         tugevate vihmade korral (saju intensiivsus ületab mulla infiltratsioonivõime) ei jõua kogu                       sademetevesi mulda imbuda, voolab osa veest minema mööda maapinda. Sademetevesi voolab                       ära ka siis kui muld on veest küllastunud (pikaajaliste sademete korral) või maapind on                            


külmunud. Äravoolu hulka mõjutavad oluliselt reljeef ja mullalõimis. Pindmine vee äravool                       kujutab endast võimalikku keskkonnariski, kuna võib põhjustada mullaerosiooni. Mets vähendab                     pindmist vee äravoolu ja see on tingitud järgmistest põhjustest:   a) Kuna metsa võrastik peab kinni osa sademetest, siis maapinnale jõudev vee hulk võib olla                               oluliselt väiksem, kui metsata alal.   b) Paljudele metsatüüpidele on iseloomulik metsakõdukihi esinemine, mis on üldiselt väga suure                         veemahutavusega (võib siduda kuni 2,5 korda rohkem vett oma kuivkaalust). Ka samblarinne                         (näit. palumetsades) on suure veesidumisvõimega. Seega ka suure sademetehulga või                     lumesulavee korral seotakse oluline osa veest kas kõdukihis või samblarindes.   c) Üldjuhul sõltub pindmine äravool kõige rohkem mulla lõimisest ja maapinna kaldest, raskema                           lõimisega ja suurema kaldega aladel on äravool suurem. Sama mullatüübi puhul on metsamuld                           (võrreldes põllumajandusliku maaga) poorsem ja paljude juurekäikudega ning seetõttu ka                     suurema veemahutavusvõimega, mistõttu sulamis- ja sademeteveed imbuvad kergemini mulda ja                     põhjavette, hiljem saavad puud seda vett kasutada oma elutegevuseks.    Mets takistab mullaerosiooni. ​Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat                     mõju erosioonile. Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemad osakesed ja mullas olevad                         mineraalained, mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu                       viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või veekogudesse. See on ka peamine                         põhjus, miks erosiooniohtlikel aladel (mäe nõlvad, oru veerud) kasvavas on kehtestatud teatud                         majanduspiirangud (varasema klassifikatsiooni järgi kaitsemets). Kuna mets hoiab ära või                     vähendab võimalikku erosiooni, püütakse taolistel aladel kasvavaid metsi majandada nii, et need                         alad ei jääks metsata ning metsade keskkonda kaitsev funktsioon ei väheneks. Peale lageraiet                           võib pindmise äravoolu hulk kordades suureneda.    Metsad mõjutavad oluliselt jõgede, ojade veereziimi. Kuna lumi sulab metsas aeglasemalt, kui                         lagedal (keskmiselt 10-14 päeva kauem), siis ühtlustab see lume sulamisel tekkivat veehulka ja                           stabiliseerib veeseisu jõgedes kevadisel perioodil. Maastikul, mis on osaliselt metsaga kaetud ja                         osaliselt lage (põllud, heinamaad) sulab lumi kevadel kahes järgus: esmalt lagedal alal ja seejärel                             metsas. Kogu piirkonnas talve jooksul akumuleerunud lume sulamine on sel juhul pikaajalisem                         protsess ja lumesulavee teke ajaliselt hajutatum. See on oluline, sest kiirest ja intensiivsest lume                             sulamisest tekkivad kevadised üleujutused võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Ka                     siinkohal on oluline suure veesidumisvõimega metsakõdu esinemine teatud metsatüüpides, kuhu                     seotakse osa lumesulaveest ka sel juhul, kui alumised mullakihid on veel külmunud.    Mets ja põhjavesi. Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets põhjaveetaset tänu                            


suurele transpiratsioonivõimele (ühe tonni kuivaine moodustamiseks kasutavad puittaimed                 150-350 t vett, ühe tonni tüvepuidu moodustamiseks aga kuni ca 1000t vett). Hektar                           lehtpuumetsa võib soojal suvepäeval transpireerida vett suurusjärgus kuni 40 t/ha. Valdav osa                         puude poolt vegetatsiooniperioodil mullast seotud veest transpireeritakse, kudede                 moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse hoidmiseks läheb vaid väike osa kogu puude                         poolt seotud veest.   Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid) pidurdab mets oluliselt               soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb, mis teeb aga                     selliste alade taasmetsastamise keerulisemaks. ​Transpiratsioon on intensiivsem nooremates ja                   keskealistes puistutes, kus aastane juurdekasv on kõrge ja väheneb puistute vanuse suurenedes.                         Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib                         põhjaveetase metsa mõjul tõusta (pindmine äravool väheneb ja sademeid ning lumesulavett                       jõuab rohkem sügavamatesse mullakihtidesse). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul                       suureneb pinnase filtratsioonimoodul (rasked mullad). Liivmuldade läbilaskevõime on ka                   mittemetsamaadel suur ja metsa mõju põhjaveele seetõttu väike.    7.4 Mets ja atmosfäär   7.4.1 Atmosfääri tähtsus ja koostis   Atmosfäär ökoloogilise tegurina, võib mõjutada metsa kasvu ja arengut olulisel määral. Maad                         ümbritsev atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust (78%) ja hapnikust (21%), oluliselt                     väiksemas mahus leidub argooni (0,95%) ning süsihappegaasi (0,037%).   Lämmastikku on atmosfääris küll palju, kuid enamus taimi ei suuda atmosfäärset lämmastikku                         omastada, samas on lämmastiku vähesus mullas boreaalses kliimavöötmes metsade kasvu                     oluliselt limiteeriv tegur. Siinkohal on erandiks mõned taimerühmad (näit. liblikõielised, lepad),                       mis kasvavad sümbioosis mügarbakteritega ​(Rhizobium, Frankia) ​ja on võimeliselt sümbiontselt                     õhulämmastikku siduma.   Metsade kasvu ja produktsiooni seisukohalt on aga kõige olulisem komponent atmosfääris                       süsihappegaas (CO ​2​). Kuna CO​2 ​on fotosünteesiprotsessis oluline komponent (peamine taimede                     “ehitusmaterjal”), siis sõltub selle gaasi kättesaadavusest otseselt fotosünteesi intensiivsus.                   Umbes poole puidu kuivmassist moodustab süsinik (puitunud taimede kuivmassist ligikaudu                     50% ja rohttaimede kuivmassist ca 40%), puidu juurdekasvu käigus seotakse puu biomassi                         atmosfäärset süsinikku. Asjaolu, et viimase poolsajandi jooksul on metsad nii Eestis, kui                         Euroopas hakanud kiiremini kasvama (metsade keskmine aastane juurdekasv on suurenenud) on                       seletatud CO ​2 ​kontsentratsiooni tõusuga atmosfääris (mis aga ei pruugi olla ainus põhjus). Kui                           suureneb CO ​2 ​sisaldus õhus, suureneb ka taimede produktsioonivõime, näiteks juba 25% CO​2                         kontsentratsiooni tõus võib kahekordistada ​ ​taimede kasvukiirust.  


Viimase 100 aasta jooksul on täheldatud CO ​2 ​osakaalu tõusu atmosfääris, mis on peamiselt                           tingitud tööstuse arengust ja fossiilsete kütuste põletamisel eraldunud CO ​2​. Kahekümnenda                     sajandi alguses hinnati Maa õhus CO ​2 ​keskmiseks kontsentratsiooniks 0,028%, 1970. a. aga juba                           0,032% ja 1995. a. 0,035%, praegu juba 0,04%.   Metsad on ühed olulisemad CO ​2​–te siduvad maismaa ökosüsteemid. Kuna metsad toodavad väga                         olulise osa kogu Maa biomassist, mõjutavad nad ka oluliselt süsiniku sidumist ja kogu                           süsinikuringet. Erinevatel hinnangutel võivad metsad siduda 8-33% fossiilsete kütuste                   põletamisel tekkinud süsinikust. Kuna aastane juurdekasv on suurem noortes ja keskealistes                       puistutes, siis just noored metsad on intensiivsed süsiniku sidujad. Vanad puistud, kus aastane                           puidu juurdekasv on tagasihoidlik, oluliselt süsinikku juurde ei seo (sellised metsad talitlevad                         süsiniku laona).   Eesti metsade keskmine puidu juurdekasv on 7,5 m3 ha-1 a-1 ja selle käigus seotud CO ​2 ​kogus                                 ulatub keskmiselt ca 2,0 t ha-1 a-1. Kuid metsa kasvu ja arengu vältel ei seota süsinikku mitte                                   ainult puude biomassis, vaid olulisel kohal on ka süsiniku voog mulda. Boreaalsetes metsades                           võib mullas olla ca 85% kogu metsaökosüsteemi süsinikuvarust ja vaid ca 15% on seotud puude                               biomassis. Samas soojema kliimaga aladel jaguneb süsinik metsamulla ja puude biomassi vahel                         enam-vähem võrdselt. Metsaökosüsteemi süsinikuringes on väga olulisel kohal orgaanilise aine                     (varis, kõdu, mullaorgaanika) lagunemise käigus eralduv süsinik (mullahingamine). Kui üldiselt                     talitlevad metsad süsiniku sidujatena, siis teatud juhtudel võib aastane CO ​2 ​emissioon osutuda                         suuremaks, kui puude poolt seotu. Eesti tingimustes võib selline olukord tekkida näiteks                         lageraiejärgselt, kui maapinnale jääb palju lagunevat orgaanilist materjali (raiejäätmed), mille                     lagunemisel eraldub CO ​2​, kuid raiesmikul kasvavad puittaimed on veel väga väikese biomassiga                         ja nende poolt seotud CO ​2 ​kogus väheoluline. Näiteks kui 2 a. halli lepa kultuuri aastane                               bioproduktsioon (puitunud osad) oli 150 kg ha-1 ja selles seoti ca 75 kg C ha-1, siis sama puistu                                     14-aastasena produtseeris puitunud biomassi 14,3 t ha-1 milles seoti süsinikku ligikaudu 7 t ha-1.   Ka kõrgem temperatuur raiesmikul (võrreldes metsaga) võib intensiivistada mikroorganismide                   elutegevust ning selle käigus suuremat CO ​2 ​eraldumist. Oluline faktor, mis ka mõjutab süsiniku                           sidumist mulda on puistu liigiline koosseis. Rootsis läbi viidud uurimuses (Akselsson et al.,                           2004) leiti, et kuusikutes akumuleerub aastas keskmiselt 200 kg C ha-1, männikutes 150 kg C                               ha-1 ja erinevates lehtpuupuistutes ca 400 kg C ha-1. Isegi alusmetsa mõju süsiniku                           akumulatsioonile võib olla oluline: rohelise lepa ​(Alnus crispa) alusmetsaga männikus ​(Pinus                       banksiana) oli süsiniku sisaldus mullas oluliselt suurem, kui alusmetsata männikus (Vogel &                         Gower, 1998).   Aastane süsiniku emissioon võib olla sidumisest suurem ka mõnedes kuivendatud soometsades.                       Pärast kuivendamist pääseb hapnik ülemistesse turbahorisontidesse, orgaanilise aine lagunemine                   ja koos sellega CO ​2 ​emissioon intensiivistuvad. Et soometsad on reeglina madalaboniteedilised,                       siis aastane puiduproduktsioon on neis ka kuivenduse järgselt väike ja seetõttu ka süsiniku                           sidumine biomassis tagasihoidlik ning aastane süsinikubilanss puistus võib seetõttu kujuneda                    


negatiivseks.   Metsade majandamisega on võimalik puistute süsinikubilanssi mõjutada ning metsade süsinikku                     neelavat toimet suurendada ja siin on olulisel kohal raied. Kuna süsiniku sidumine on intensiivne                             perioodil, mil puistute juurdekasv on suur, tuleks majandatavates metsades puistud raiuda                       õigeaegselt, st. siis kui nad on saavutanud raieküpsuse. Rohkem seovad atmosfäärist süsinikku                         noored ja keskealised puistud, kus jooksev aastane juurdekasv on kõrge. Vanemates puistutes                         juurdekasv ning sellega seoses ka süsiniku sidumise kiirus väheneb oluliselt. Kui 30 a.                           arukaasikus on aastane jooksev juurdekasv maksimaalne ja tüvepuidus seotakse 1,6 t C ha-1 a-1,                             siis 75 a. puistus on aastane süsinikusidumine enam kui kaks korda väiksem (0,7 t C ha-1 a-1)                                   (joonis 1).        Joon. 1. Tüvemassi aastane jooksev juurdekasv ja selles seotud süsiniku dünaamika viljaka                         kasvukoha arukaasikus O. Henno arukaasikute kasvukäigutabelite järgi.    Süsinikuringe ja bioenergia  Süsiniku emissiooni vähendamisega on seotud ka biokütuste, sh. puidu laialdasem kasutamine                       tänapäeval, kuna fossiilsete kütuste põletamisel lisandub atmosfääri süsinikku juurde. Väga pika                       ajaperioodi jooksul maapõues akumuleerunud orgaanilised kütused (nafta, kivisüsi, maagaas,                   põlevkivi) sisaldavad suurtes kogustes orgaanilise päritoluga süsinikku, mis põletamise käigus                     vabaneb ja jõuab atmosfääri. Fossiilsete kütuste kasutamise tulemusena on CO ​2 ​kontsentratsioon                       Maa atmosfääris tõusnud ja kuna CO ​2 ​kuulub nn. kasvuhoonegaaside hulka, võib tema sisalduse                           tõus Maad ümbritsevas atmosfääris põhjustada globaalseid kliimamuutusi.   Seetõttu pööratakse tänapäeval suurt tähelepanu CO ​2 ​emissiooni vähendamisele, globaalselt ja ka                       regionaalselt on oluline süsinikubilansi tasakaalustamine atmosfääris (Kyoto protokoll 1997) ja                     selle üheks võimaluseks on taastuvenergia, sh. puidul põhineva bioenergia laialdasem                    


kasutamine ning suurema tähelepanu pööramine metsade majandamisele. Puidupõhiste kütuste                   kasutamise puhul “uut” süsinikku globaalsesse süsinikuringesse juurde ei paisata, vaid                     põletamise käigus vabaneb CO ​2​-na süsinik, mis puude kasvuea vältel nende biomassis on                         akumuleerunud. Ka puidu kasutamine ehitusmaterjalina võimaldab süsinikku siduda küllaltki                   pikaks perioodiks (50-100 a.). Vastavalt Eesti riiklikule kasvuhoonegaaside inventuurile oli                     1990. aastal Eesti kasvuhoonegaaside emissioon 42 miljonit tonni ning 2007. aastal 22 miljonit                           tonni. Sellest nähtub, et Eesti on üks nendest liikmesriikidest, kes on kasvuhoonegaaside                         heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes vähendanud kõige rohkem, täpsemalt 47,5 protsendi võrra.    7.4.2 Metsaõhu süsihappegaasisisaldus   Metsaõhu CO ​2 ​sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku orgaanilise aine lagunemisel ja                           teisalt selle tarbimisest fotosünteesil. Mida paremakasvulisem (tootlikum) on puistu, mida                     kõrgem on tema boniteet, seda enam kasutab ta süsihappegaasi ja eritab õhku hapnikku.  Metsaõhus on süsihappegaasi kontsentratsioon kõige kõrgem maapinnalähedastes õhukihtides,                 väiksem aga võrade piirkonnas, sest metsas on väga oluliseks CO ​2 ​allikaks orgaanilise aine                           lagunemise käigus eralduv CO ​2 ​(mullahingamine). Mullaõhus võib süsihappegaasi                 kontsentratsioon tõusta 1%-ni, tavaliselt aga jääb vahemikku 0,2-0,3%. Mida suurem on                       mikroorganismide aktiivsus mullas, seda kiiremini orgaaniline aine laguneb ja seda                     intensiivsemalt eraldub CO ​2​-te. Süsihappegaasi sisaldus ja selle dünaamika metsaõhus oleneb                     mullast (orgaanilise aine lagunemise tingimustest), ilmastikust, aastaajast, kellaajast, puistu                   koosseisust, vanusest, boniteedist jne. Võrreldes CO ​2​-sisaldust maapinnalähedastes õhukihtides                 lehtpuu- ja okaspuupuistutes, siis on see lehtpuumetsades reeglina suurem, sest lehtpuude                       kasvavad reeglina viljakamates kasvukohtades, kus on ka suurem mulla mikrobioloogiline                     aktiivsus, samuti laguneb lehtpuude varis ja kõdu kiiremini.    Metsaõhu ööpäevast CO ​2 ​dünaamikat vegetatsiooniperioodil iseloomustab kõrgem               kontsentratsioon öösel ja madalam päeval (joon. 2). Öösel on õhk CO ​2 ​-rikkam, sest valguse                             puudusel rohelised taimed ei fotosünteesi ja õhust CO ​2​-te ei seota, kuid mullahingamise                         tulemusena lisandub seda pidevalt juurde ja tema sisaldus metsaõhus suureneb. Hommikul, kui                         päike tõuseb ja valguse intensiivsus suureneb, käivitub taimede fotosünteesiprotsess ja CO2                       kontsentratsioon hakkab vähenema, jõudes miinimumi tavaliselt keskpäeval. Õhtul, kui valguse                     intensiivsus hakkab vähenema, langeb ka fotosünteesi intensiivsus ja CO2 kontsentratsioon                     hakkab taas tõusma. 


  Joonis 2. Süsinikdioksiidi voo ööpäevane käik 30-min intervalliga 2012 aasta augustis. (Soosaar,                         et al. 2014).     Muidugi oleneb CO ​2​-dünaamika suurel määral ilmastikust, külmade ja sajuste ilmade korral võib                         CO ​2​-sisaldus ka keskpäeval suureneda. Mida tootlikum on puistu, seda suuremad on muutused                         õhu CO ​2​-sisalduses nii kõrguse, aastaaja kui ka kellaaja järgi. Tihedamates puistutes sisaldab                         metsaalune õhk rohkem CO ​2 ​kui hõredates puistutes, kus õhk liigub rohkem. Ka on juurte                             hingamine tihedates ja eriti noortes puistutes intensiivsem ning õhku eritatakse rohkem                       süsihappegaasi.    Aastast CO ​2 ​dünaamikat metsaõhus iseloomustab intensiivsem mullahingamine ning sellest                   tulenevalt kõrgem CO ​2 ​sisaldus suvel ning madal kontsentratsioon talvel (joon. 3.).                       Süsihappegaasi sisaldus on suvel kõrge, kuna tingimused orgaanilise aine lagunemiseks on                       mullas soodsad (küllalt niiskust ja kõrge temperatuur). Talvel, külmunud mullas orgaanilise aine                         lagunemine seiskub ja CO ​2​–te ei eraldu.        Joon 3. Õhu CO ​2 ​sisalduse ja mullatemperatuuri aastane dünaamika männikus (Soosaar, et al.                          


2014).    7.4.3 Mets ja tuul   Tuule tähtsus:  Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine                           mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni. Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO ​2​-vaese õhu ja                         toob asemele õhku, mis on CO ​2 ​-rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon                         intensiivistub. Täieliku tuulevaikusega võrreldes intensiivistub assimilatsioon õhu               liikumiskiiruse suurenedes esialgu oluliselt, tuule kiiruse edasisel suurenemisel aga aeglustub                     taas.   Assimilatsioon suureneb tuule kiiruseni 1,7 m/s (ca 6 km/h) (1km/h= ca 0,278 m/s).   Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest: mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu                               liikumine. Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega                       küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule kiirus                       0,2-0,3 m/s suurendab transpiratsiooni tuulevaikusega võrreldes ligikaudu 3 korda.                   Transpiratsiooni intensiivistudes suureneb ka mullast omastatava vee ja toitainete hulk, mis                       omakorda kiirendab assimilatsiooni. Tugev tuul suurendab aga liigset aurumist lehtedest ja võib                         niiskusepuuduse korral põhjustada taimede närbumist. Seda võib tähendada kuivade ilmade                     korral eeskätt tõusmete ja järelkasvu puhul raiestikel.   Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd,                         kuusk, nulg, lehis, pappel, kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil                           levivad enamasti ka seemned (kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).  Kuid tuul võib mõjutada metsa ka negatiivselt, seda juhul, kui tuule kiirus on väga suur. Tuule                                 tugevust võib ligikaudselt hinnata: 2 - 3,5 m/s kerge tuul, 10 - 12 m/s tugev tuul, 18 - 21 m/s                                         torm, 30 m/s maru, üle 32,7 m/s orkaan.  Tuul kiirusega 15-20 m/s murrab puuoksi, kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud                                 tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad                             kahjustused olla ulatuslikud. Kui torm murrab puu tüve, nimetatakse seda ​tormimurruks​.                       Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega. Selle all kannatavad enam nõrgema ja                           pindmise juurestikuga puuliigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheidet esineb sagedamini                     liigniisketel aladel, kus puudel juurestik väga maapinnalähedane. Tormiheite teket soodustab ka                       puudel esinev  ​juuremädanik.   Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega                           esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavama juurestikuga,                           kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva                        


juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas, okaspuudest harilik mänd).  Puude tormikindlus oleneb väga erinevatest teguritest:   1. Tuule iseloom (puhub hooti, ühtlaselt)   2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik tugevamalt mullas)   3. Puuliik (mänd, kuusk)   4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas)   5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)  6. Puistu sanitaarne seisund (juurepess, haavataelik)   7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)   8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud (raied)    Tormikahjustused on metsaomanikule ebameeldivad, kulukad mitmel põhjusel:   1. Kui hukkuvad veel mitte raieküpsed metsad, jääb saamata oluline osa tulust (raievanused on                             enamasti optimaalsed, kui raiuda liiga vara (keskealisi või noori puistusid), jääb saamata oluline                           osa potentsiaalsest juurdekasvust)  2. Paisatakse segi metsade majandamise kava, ootamatult suureneb raiete maht, see omakorda                         toob kaasa ka erakorralised kultiveerimiskulud,   3. Metsa ülestöötamine kallineb 15-20%,   4. Saadava materjali hind väheneb 5-15%.   5. Tormialadel võib kiireneda soostumine (transpiratsiooni vähenemine).    6.-7. august 1967.a. tabas Eestit erakordselt tugev torm, mida Eesti metsanduses tuntakse                         augustitormi e. sajanditorm ​i nime all. Selle tormi ajal ulatus tuule kiirus 20-24 m/s, kohati 30- 35                                 m/s. so. 9-10, kohati 12 palli. (rekordiline tuule kiirus Eestis on mõõdetud siiski 1969. a.                               novembris Liivi lahel, Ruhnu saare lähistel: 48 m/s). Torm kestis kaks päeva, algas Saaremaal ja                               Liivi lahel ning levis piki Eesti läänerannikut sisemaale. Kahjustas eriti ulatuslikult Loode ja                           Põhja-Eesti metsi. Ajuti orkaaniks paisunud tuulele ei suutnud vastu panna ei männikud ega                           lehtpuistud, rääkimata kuusikutest, tormi jõud ületas nii tormihellade kui tormikindlate liikide                       vastupanu. Tormikahjustuse esialgne hinnatud maht oli ligikaudu 3,9 milj. m3 so. 2,5%                         tolleaegsest metsade üldtagavarast. 1968. a. korrigeeriti hindamisandmeid ja kahjustatud puistute                     üldtagavara tõusis 5,4 milj m3. Aasta hiljem tehtud hindamine aga suurendas kahjustatud                         metsade mahtu kuni 6,1 milj. m3 –ni. (see oli ca 2 aastast raiemahtu). Kahjustuste mahust langes                                 kuni 85% riigimetsade arvele, ülejäänu tolleaegsete kolhoosi-sovhoosimetsadele. Kahjustuste                


mahu kasv oli tingitud ka sellest, et sama aasta 17.-18. okt. kahjustas taas tugev torm peamiselt                                 Lõuna-Eesti metsi ja neid kahjusid käsitletakse augustitormi omadega koos, samuti suurendasid                       kahjustuste mahtu hilisemad, sekundaarsed kahjurid.  8. jaan. 2005. liikus tugev torm Briti saartelt üle Taani ja Lõuna-Rootsi Baltimaadele,                           põhjustades veetaseme tõusu Läänemeres ja suuri tormikahjustusi metsades. Pärast tormi hinnati                       Taanis kahjustatuks 1,5-2 milj m3 (150% aastasest raiemahust), Rootsis 75 milj m3 (100%                           aastasest raiemahust), Lätis 4-5 milj m3 (35-40% aastasest raiemahust) ja Eestis ca 1,1 milj m3                               (10% aastasest raiemahust). Eestis põhjustas torm suurimat kahju Pärnu ja Viljandi maakonnas.                         Peamiselt põhjustas torm tormiheidet (ca 70% tormiheidet ja 30% tormimurdu). Enim kannatasid                         okaspuumetsad (70%) ja 30% moodustasid lehtpuu ja segametsad (Rootsis moodustasid                     kahjustatud metsadest kuusikud 80%).      Metsa mõju tuulele:   Mets avaldab tuule kiirusele tugevat mõju, sest ta on suureks takistuseks õhumasside liikumise                           teel. Metsas on alati tuulevaiksem kui lagedal. Mida tihedam on mets, mida tugevamini on                             arenenud puude võrad, mida suurem on võrade horisontaalne ja vertikaalne liituvus, samuti teise                           rinde ja alusmetsa olemasolu, seda enam on õhu liikumine takistatud. Tuule kiirus metsas nagu                             metsata alalgi oleneb sellest, kui kõrgel maapinnast tuul puhub. Otse maapinnal, alustaimestikus,                         valitseb tavaliselt peaaegu täielik tuulevaikus. Üherindelises puistus on tuule kiirus                     alustaimestiku ja võrade vahel peaaegu ühesugune ning hakkab suurenema võrade piirkonnas.    7.5 Mets ja muld   Mulla mõju metsale:  Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest                     kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks tunnuseks on                     viljakus. Kliimategurite kõrval on muld üheks peamiseks metsa kasvu mõjutavaks faktoriks.   Metsamullad võivad olla väga mosaiiksed, sõltuvalt ​lähtekivimist, reljeefist, maakoha                   hüdrogeoloogilisest ehitusest, mulla vanusest, taimestikust, inimtegevusest jms.   Mullatekketingimustele avaldavad mõju ka raied, metsapõlemised, tormikahjustused jt metsas                   toimuvad protsessid. Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus,                     tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast                       saadava okaspuupuidu tehnilised omadused.   Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. Eriti tuleb                       mullastikutingimusi arvestada metsade uuendamisel: metsakultuuride rajamisel ja looduslikule                


uuenemisele kaasaaitamisel.   Liigiline koosseis – oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel                       liigiliselt mitmekesised lehtpuu-segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud               (okaspuupuistud on madalama toitainete nõudlusega, kui lehtpuupuistud). Eestis on üks                     nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes h. tamm (vajab mineraalaineid 2-3 korda rohkem                       kui kask või haab). Võrreldes põllukultuuridega on metsapuude mineraalainete vajadus aga                       tunduvalt väiksem.   Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus - sõltuvad väga suurel määral mullast, nii võib viljakal mullal                             100 aasta vanuselt kasvada I bon. 600-700 m3/ha tagavaraga männik ja vaesel rabamullal sama                             vana V bon. puistu tagavaraga 30 m3/ha.   Vastupidavus tuulele – turvasmuldadel ja märgadel muldadel on tormikahjustuste oht suurem.                       Samuti on paepealsed puistud väga tormikartlikud.   Haiguste esinemine – lubjarikkad mullad on viljakad, aga sellistel muldadel on alati juurepessu                           kahjustuste tõenäosus palju suurem. Ka endistel põllumaadel kasvavad puistud, kus                     mullaviljakus on tunduvalt kõrgem ja mullad on tihedamad, on haigustele, eeskätt                       juuremädanikele vastuvõtlikumad.     Mullastik mõjutab ka puidu mehaanilisi omadusi, nii on viljakatel muldadel kasvanud mändide                         puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel (see on seotud aastarõngaste                       laiusega ja sügispudu osakaaluga puidus). Endiste põllumaade viljakatel muldadel on okaspuude                       kasv küll kiire, aga puud on väga okslikud ja nende tüved suure koondega. Muld mõjutab ka                                 metsa majandamist. Kuivadel liivmuldadel on võimalik metsamajanduslikke töid läbi viia                     aastaringselt, liigniisketel gleimuldadel või turvasmuldadel on see enamasti võimalik vaid talvel,                       külmunud maaga.  Looduslikes ökosüsteemides arenevad muld ja metsataimestik tihedas koosmõjus. Muutused                   mullas kutsuvad esile muutusi puistu koosseisus, selle kasvukiiruses, varise hulgas, mis                       mullapinnale langeb ja mikrokliimas. Nende muutuste tagajärjel kujunevad mullal teatud aja                       möödudes uued omadused.    Metsapuude mõju mullale:  Kõik keskkonnategurid sh. ka muld on metsaga alati kahepoolses seoses: mullatingimused                       määravad suures osas ära metsa omadused (liigiline koosseis, tootlikkus jne) ning mets oma                           kasvu ja arengu vältel avaldab olulist mõju mullatekkeprotsessidele. Kõige suuremat mõju                       avaldab mets mullale läbi maapinnale langeva orgaanilise varise ja juurestiku. Lisaks mõjutab                         mets mulda mikrokliima muutmisega (võrastiku all on temperatuuri, valguse, niiskuse jm.                      


keskkonnatingimused teistsugused, võrreldes mittemetsamaaga).  a. Mõju varise kaudu   Kõikides metsatüüpides toimub pidev toitainete ringlus, kuid voogude maht ja orgaanilise aine                         lagunemise kiirus võivad väga suures ulatuses varieeruda, sõltudes peamiselt mullaviljakusest ja                       puistu liigilisest koosseisust. Varise lagunemise kiirus ning mullaviljakus on omavahel seotud:                       varise kiire lagunemine tagab toitainete hea kättesaadavuse ja seeläbi ka kasvukoha kõrge                         viljakuse. Viljakatele muldadele on iseloomulikud ​aktiivne mikroobikooslus, rikkalik                 mullafauna, soodne veerežiim ning kõrge toitainete sisaldus. Need on tegurid, mis tagavad mulda                           või mulla pinnale jõudnud orgaanilise aine kiire lagunemise ning toitainete mineraliseerumise.   Oluline tegur orgaanilise aine lagunemisel on ka selle koostis, eelkõige C/N suhe. Mida                           lämmastikurikkam on varis, mida kitsam on C/N suhe, seda kiiremini ja täielikumalt orgaaniline                           aine laguneb. See on ka üks põhjustest, miks lehtpuude lehevaris laguneb reeglina kiiremini, kui                             okaspuude (kuusk) okkavaris. Seega oleneb varise omadustest e. puuliigi omadustest mõju                       mullale (puuliik → varise omadused → mõju mullale).   Üldreeglina on metsapuude mõju mulla orgaanilise aine ja toitainete sisaldusele positiivne, mõju                         ulatus aga oleneb puuliigist. Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda huumuse ning                             toitainetega ja parandada kasvukoha mullaviljakust just ekstreemsematel kasvukohtadel, nagu                   toitainetevaestel liivmuldadel ja kivistel muldadel. Mida vähemviljakas ja ekstreemsem on                     kasvukoht, seda selgemalt ja tugevamalt ilmneb metsa positiivne mõju mullatekkeprotsessidele.                     Pärast liivaalade metsastamist võib täheldada ülemise liivakihi rikastumist huumusega, mis                     väljendub kõigepealt ülemise mullakihi tumenemises ja huumushorisondi tekkes.                 Toitainetevaestel liivadel võib männikutes tekkida mõne sentimeetri tüsedune huumuskiht 40-50                     aasta jooksul. Kui männile lisanduvad kask või lehis, tekib huumuskiht kiiremini.   Võrreldes näiteks lehtpuude ja männi mõju mullatekkeprotsessidele on lehtpuud üldreeglina                     oluliselt paremad mullaparandajad, kuid paraku suudab väga ekstreemsetes tingimustes kasvada                     vaid harilik mänd ja seetõttu tuleb väga äärmuslike kasvukohtade (ammendatud karjäärid,                       erosiooniohtlikud liivad, ammendatud turbaväljad jne) metsastamisel kõne alla just männi                     kultiveerimine.   Puuliikidest suurima positiivse mõjuga mullatekkeprotsessidele on Eesti tingimustes lepad ja                     seda tänu sümbiontsele lämmastikusidumisvõimele. Lepa perekonna esindajad on metsapuude                   hulgas kogu maailmas tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad. Mõlemad Eestis                     levivad lepaliigid (nii hall- kui sanglepp) kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga ​Frankia ​, tänu                       millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Õhulämmastik seotakse lepa ​juuremügarates                     e. noodulites, (joon 2) mis on modifitseerunud (muundunud) juured ( ​Frankia elutegevuse                       tulemusena).   


  Joon. 2 Noodul halli lepa juurtel  Kuna lämmastiku vähesus mullas ei limiteeri leppade kasvu, lämmastik on neile hästi                         kättesaadav, siis on kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) lämmastikurikkad. Muidugi,                         õhulämmastiku sidumine on puude jaoks energeetiliselt kulukas, 1 g lämmastiku fikseerimiseks                       kulub 18,8 g glükoosi (Bormann & Gordon, 1984). ​Seega, kui lepik seob aasta jooksul                             lämmastiku 100 kg ha-1, kulutatakse selleks ca 2 t ha-1 potentsiaalset kuivmassi toodangut.   Teisalt tingib aga kõrge lämmastikusisaldus efektiivse fotosünteesi, mis omakorda aga tagab                       kõrge produktiivsuse. Käsitledes metsapuude mõju mullale varise kaudu, pole niivõrd oluline                       toitainete sisaldus rohelistes lehtedes, kuivõrd nende sisaldus varisenud lehtedes või okastes e.                         varises. Enamikule lehtpuudest on iseloomulik toitainete sügisene retranslokatsioon                 (ümberpaiknemine) lehtedest puu teistesse osadesse (peamiselt tüvekoorde, võrsetesse). Näiteks                   arukase rohelistes lehtedes võib lämmastikusisaldus olla samas suurusjärgus lepalehtedega                   (2,5-4,0%), kuid varisenud lehtedes jääb lämmastikusisaldus 1-1,5% juurde. Selline efektiivne                     toitainete taaskasutamine on üks teguritest, mis tagab puistu kõrge produktiivsuse;                     retranslokatsiooni arvelt võib noor arukaasik katta ca 30% oma aastasest lämmastikunõudlusest.   Kui leppadel on enamiku toitainete (näit. fosfori) retranslokatsioon kõrge, siis lämmastiku osas                         on see väga madal, ulatudes tavaliselt 3-15%. Lämmastikurikas lehevaris on kergesti lagunev                         (C/N suhe leppade lehevarises on väga soodne) ja lehelämmastik kiiresti mineraliseeruv.                       Viljakate kasvukohtade hall-lepikutes on reeglina järgmise aasta vegetatsiooniperioodi alguseks                   lehevaris maapinnalt kadunud (siinjuures aitab lehevarise kiirele lagunemisele väga oluliselt                     kaasa mullafauna (vihmausside) aktiivne tegevus). Lagunemise tulemusena jõuab lämmastik                   mulda, mulla lämmastikusisaldus ning sellega koos ka mullaviljakus tõuseb.  Metsaökosüsteemi sümbiontselt lisanduva lämmastikku kogus sõltub tervest reast asjaoludest.                   Väga oluline on puistu vanus; nooremad ja keskealised puistud seovad lämmastikku rohkem, kui                           küpsed või üleseisnud. Lämmastikusidumise intensiivsus on seotud puistu juurdekasvu ja                     lehemassiga. Ka sõltub aastane sümbiontse lämmastikusidumise voog puistu tihedusest ja mulla                      


lämmastikusisaldusest; mineraalse lämmastiku kontsentratsiooni tõus mullas pärsib sümbiontse                 lämmastikusidumise aktiivsust. Üldreeglina kaasneb lepiku arenguga kiire lämmastikusisalduse                 tõus mulla ülemistes kihtides (joon. 4).    Joon 4. Mulla lämmastikusisalduse dünaamika noores endisel põllumaal kasvavas hall-lepikus.    Maailma teaduskirjandusest võib leida erinevate lepaliikide aastase sümbiontse                 lämmastikusidumise kohta andmeid väga laias vahemikus: ​12-300 kg N ha-1 a-1. Eestis on                           hinnatud noore (18. a.) kaldaäärse hall-lepiku aastaseks sümbiontse lämmastikusidumise voo                     suuruseks 185 kg N ha-1 a-1 ja samas 40-aastases hall-lepikus vaid 28 kg N ha-1 a-1 (Lõhmus et                                     al., 2002).   Endisel põllumaal kasvav 10-aastane hall-lepik sidus lämmastiku ca 150 kg ha-1 a-1. Samas on                             lepad tugevad mulla hapestajad, näit. endise põllumaa metsastamisel halli lepaga langes esimesel                         15 kasvuaastal mulla pH mulla ülemises 10 cm tüseduses kihis 1,3 ühikut (joon. 5). See on                                 tingitud peamiselt ​sümbiontsest lämmastikusidumisest ja kõrgest nitrifikatsiooni määrast                 (mõlema protsessi puhul satub mulda vabu vesinikioone).      Joon. 5 Mullareaktsiooni muutus endisel põllumaal kasvavas hall-lepikus mulla ülemises 0-                      


10cm kihis    Kõrge põhjaveega kasvukohtadel on leppadest eelistatud sanglepa kasvatamine ja kui põhjavesi                       on maapinna lähedal, siis on sanglepp võimeline kasvama ka liivmuldadel (ehkki                       toitainetevaesed liivmullad on sanglepa jaoks ebatüüpiline kasvukoht). Eesti kuulsamaid,                   tuntumaid näiteid lepikute (ja üldse metsa) mulda parandavast mõjust on Hiiumaal kasvav Luidja                           lepik, mis rajati eelmise saj. alguses mereäärsete liivade kinnistamiseks. 1986 a. oli puistu                           keskmine kõrgus 23 m, tagavara 455 m3ha-1 ja vanus 80a. Lisaks sangleppadele kasvas puistus                             kuuse teine rinne.  Huumushorisondi tüsedus oli selleks ajaks ca 10 cm. Aastaks 2007 oli sanglepiku keskmine                           kõrgus 27m, keskmine rinnasdiameeter 33cm ja tagavara 513 m3ha-1, millele lisandus kuuse                         teine rinne tagavaraga 68 m3 ha-1, huumushorisondi tüseduseks märgitakse 13 cm. (Kasesalu &                           Kohava, 2008).  1893. aastal otsustati tolleaegse Kõrgessaare metskonna metsaülema K. Ahrensi eestvõttel rajada tee ja                           mere vahele istandus. Lahtisele liivale istutati aastaseid siberi lehise ja hariliku männi taimi, kuid                             kevadeks oli kultuur mattunud liiva alla ja taimed kuivanud. Ka järgmiste aastate katsed 2-aastate                             mändidega ebaõnnestusid. Kuni 1900-nda aastani ei õnnestunudki elujõulise kultuuri loomine Luidja                       randa. 1901. aastal otsustati katsetada liivade kinnistamisel lepa istutamist. Kolme aasta jooksul istutati 23                             ha suurusele alale 1-2 aastaseid lepataimi, mis võeti koos mullapalliga ojade äärest ja lähedal asuvast                               lepikust. Paremate kasvutingimuste loomiseks kaeti liiv adruga. Lõpuks õnnestus kujundada sanglepik,                       mis kaitses rannikuala liivaerosiooni eest. Alates 1962. aastast on Luidja lepik looduskaitse all.    Teiseks heaks näiteks metsapuude keskkonda parandavast, mulda formeerivast toimest Eestis on                       endiste põlevkivikarjääride metsastamine. Eesti majanduse jaoks on viimase poolsajandi jooksul                     põlevkivi kaevandamine Kirde-Eestis olnud väga olulisel kohal. Põlevkivi lahtise kaevandamise                     puhul tekivad aga ulatuslikud puistangualad, mis on põllumajanduslikuks kasutamiseks                   ebasobivad ja reeglina metsastatakse (2005. aastaks oli kokku kaevandatud 12 900 ha, sellest 10                             200 ha metsastatud). Kõige rohkem on ammendatud põlevkivikarjääridele rajatud männikuid                     (86%). Männikute mõju taoliste ekstreemsete kasvukohtade mullatekkeprotsessidele on olnud                   positiivne: ca 30-35. a. männikutesse oli moodustunud huumushorisont (mullaprofiil                   O2-A-AC-BC), maksimaalne aastane süsiniku ja lämmastiku akumulatsioon mulda vastavalt 238                     ja 8 g m-2. Formeerunud puistud ise olid produktiivsed, keskmine aastane tüvepuidu juurdekasv                           ca 3-10 m3 ha-1 a-1 (Reintam, et al., 2002). Kuid lehtpuude (lepad, kased) mulda parandav                               võime sellistel kasvukohtadel on oluliselt tugevam. Nimelt ületas 20-aastase sanglepiku mullas                       lämmastikusisaldus kahekordselt, fosfori sisaldus 2,5 kordselt ja orgaanilise aine sisaldus 1,5                       kordselt sama vana kõrvalalal kasvava männiku vastavaid näitajaid (Vares, 1999). Ka kask on                           mulda parandav puuliik. Kaselehed mineraliseeruvad kiiresti ning sisaldavad rohkesti                   lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi, fosfori jt. mineraalaineid. Kaasikutes on mineraalainete                  


ringkäik intensiivsem kui okaspuistutes. Kask kasutab vähem mineraalaineid puidu                   juurdekasvuks ning annab suure osa mullast võetud mineraalaineid mulda tagasi (10- aastases                         arukasenoorendikus jõudis lehevarisega mulda tagasi 47 kg ha-1 lämmastikku so. ca 30% puistu                           aastasest lämmastikuvajadusest). Arukask on võimeline kasvama ka üsna toitainetevaestel ja                     kuivadel muldadel, kus metsa mulda parandav toime ilmneb eriti selgelt. Üldtuntud on                         metsakasvatuslik soovitus kasvatada kuuske segus kasega, mis elimineerib kuusevarise                   negatiivse mõju, tagab parema huumusevormi moodustumise ning soodustab ühtlasi ka kuuse                       kasvu.     Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Kuna lehis on heitlehine okaspuu,                       annab ta ohtralt kergesti lagunevat, toitaineterikast varist, mistõttu lehisepuistutes võib kasvada                       arvukalt nitrofiilseid taimi. Rääkides metsapuude kahjulikust mõjust mullale, tuuakse tavaliselt                     näiteks kuusikud, kus kuuseokaste aeglase lagunemise tõttu tekib tugev toorhuumuse kiht,                       moodustunud orgaanilised happed muudavad keskkonna happelisemaks ja muld võib leetuda.                     Siinjuures tuleb arvestada, et puud kujutavad endast ainult üht mulda mõjutavat tegurit ja kuuse                             ebasoodsat mõju mullale ei ole õige absolutiseerida. Kui lähtekivim on lubjarikas või on tegemist                             liikuva, karbonaatse põhjaveega, ei leetu muld ka kuuse mõjul. Kui mullavesi on hapnikurikas ja                             sisaldab rohkesti kaltsiumi ning kus aluskivim on vähe murenenud ja mineraalained raskesti                         kättesaadavad, mõjub ​mulla happesuse tõus pigem soodsalt: mineraalained lähevad liikuvamasse                     ja taimede poolt kergemini omastatavasse vormi.    b. Mõju juurte kaudu   Mets avaldab olulist mõju mullale ka puude juurestike kaudu. Metsamullad on tunduvalt                         tihedamalt juurestatud kui põllumullad. Puud võtavad valdava osa toitainetest peente (d<2mm)                       juurte kaudu. Puistu peente juurte biomass on väga dünaamiline suurus, sest igal aastal                           produtseeritakse uusi juuri juurde ja mingi osa vanematest peentest juurtest ka sureb, mille                           tulemusena tekib mulda nn.  ​juurevaris.   Puistute maa-aluse osa produktsioon, ning sellega seoses ka orgaanilise aine akumulatsioon võib                         moodustada teatud tingimustes kuni 3⁄4 kogu koosluse aastasest netoproduktsioonist.                   Hinnanguliselt võib maismaa globaalsest biomassi netoproduktsioonist kuluda kuni 33% peente                     juurte moodustamiseks (Jackson et al., 1997). Peente juurte biomassi ja produktsiooni hindamine                         on metoodiliselt keeruline, sest tegemist on väga kiiresti muutuvate ja samas raskesti                         mõõdetavate suurustega.   Juurevarise lagunemisel vabanevad toitained sarnaselt lehevarisele ja need lähevad mulla                     koostisse. Lämmastikku siduvate puuliikide puhul on surnud juured (juurevaris) oluliseks                     lämmastiku allikaks mullas. Kuid juurte lagunemine on võrreldes lehelagunemisega oluliselt                     pikemaajalisem protsess. Surnud juurte kõdunemisel tekkinud juurekäigud aga säilivad ja suur                      


juurekäikude hulk on üheks põhjuseks, miks metsamullad on võrreldes sama liiki                       põllumuldadega kobedamad ning suure vee- ja õhumahutavusega. Sageli on põllumaadele                     rajatud metsakultuurides puude juurte areng häiritud. See võib olla põhjustatud põllumulla                       suuremast tihedusest ja juurekäikude vähesusest, samuti sobivate mükoriisakoosluste                 puudumisest (vt. ptk. eespool).   Toitainete paremaks omastamiseks eritavad puud nn. juureeritisi, mis suurendavad näit.                     omastatava fosfori sisaldust mullas. Siinjuures tuleb märkida, et metsapuudel on kaks                       põhistrateegiat mineraaltoitainete kättesaadavuse tagamiseks: ​ekstensiivne ja intensiivne.               Ekstensiivse strateegia puhul suurendavad puud peente juurte massi, pindala ja pikkust, mis                         peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist                     strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul                     aga suureneb peente juurte efektiivsus toitainete omastamisel. Selleks loovad juured ja nendega                         koos kasvavad mikroorganismid (mükoriisa) soodsa keskkonna (risosfääri). Risosfääri                 mikroobikoosluste struktuuri mõjutavad juureeritised ja mullaomadused. Puud toetavad                 risosfäärikooslusi juureeritiste näol, mis on mikroobidele sh. mükoriisadele täiendavaks                   süsinikuallikaks. Siinjuures on oluline ka puuliigi mõju: arukase ja hariliku kuuse                       kooskasvatamisel avaldasid nende juured täiendavat sünergeetilist mõju risosfääriprotsessidele.    Mikrokliima   Keskkonnatingimused (temp. valgus, niiskus jne) on metsas teistsugused kui metsata alal. See on                           tingitud võrastikust, puude mõjust keskkonnale. Seetõttu on mullatekke tingimused metsas                     erinevad mullatekketingimustest lagedal. Metsas on alati niiskem ja soojal aastaajal jahedam kui                         lagedal, mis soodustab lagunemistingimusi, humifikatsiooni, toitainete mineralisatsiooni.  Metsavaris ja –kõdu   Variseks nimetatakse puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb                     peamiselt lehtedest (okastest), okstest, õite osadest, viljadest (käbidest) ja kooretükkidest. Osa                       sellest materjalist jääb maapinnale, osa aga seguneb mullafauna tegevuse tulemusena mulla                       mineraalosaga.  Peamiselt mikroorganismide (seened, bakterid) elutegevuse tagajärjel hakkab varis lagunema ja                     moodustub metsakõdu. Metsakõdu on metsamulla mineraalse osa pinnal asuv mitmesugustes                     lagunemis- ja muundumisstaadiumis olev orgaaniline horisont, mis on oma arengus seotud mulla                         ja kogu metsaökosüsteemiga. Metsakõduhorisont on metsahuumuse ehk huumusprofiili üheks                   eksogeenseks osaks. Metsakõdus peegeldub taim-ja muldkatte vastastikune seos, varise voo                     iseloom mulda ja orgaanilise aine lagunemise kiirus. Kõdu on vaheastmeks varise (orgaanilise                         aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel. Metsakõdus toimuvatest protsessidest oleneb nii                       huumusprofiili, kui kogu mullaprofiili kujunemine. Metsamuldade uurimisel ja kirjeldamisel                   käsitletakse metsakõdu, (tähistatakse mullaprofiili kirjeldustes “O”) ühelt poolt kui omaette                    


uurimisobjekti ja teisalt kui metshuumusprofiili osa.  Metsakõdude uurimisel ja kirjeldamisel on olulisemateks tunnusteks:   - jagunemine allhorisontideks   - tüsedus   - koostis   - lagunemise aste   - segunemine mineraalse kihiga.  Metsakõduhorisont (O) jagatakse allhorisontideks lagunemisastme alusel:  01 – varisekiht ​- on lagunemata või lagundajate poolt vähemõjutatud, peamiselt varisest koosnev                         ülemine metsakõdu osa, tüsedus enamustes okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte korral asub ta                           selle peal või sees, lehtpuumetsades on eristatav sügisel peale lehtede varisemist.  02 – pooleldi lagunenud kiht ​, erinevas lagunemis- ja muundumisastmes olevate taimejäänuste                       kõdu, kus taimejäänused on morfoloogiliselt ära tuntavad. Eristatakse kui tüsedus on vähemalt                         1cm, võib ulatuda kuni 10cm-ni. Juurestatud puhmarinde poolt, siia kuuluvad ka samblarinde                         surnud osad. Metsakõdu tüseduse suurenemine toimub tavaliselt just selle kihi arvel.  03 – amorfse metsakõdu kiht ​(amorfne – kujutu, vormitu). Asub vahetult mulla mineraalse osa                             peal, värvuselt tumepruun või must. Koosneb hästi humifitseerunud orgaanilisest ainest (nim. ka                         epihuumus), selle kihi tüsedus on tavaliselt 1-5cm.    Vastavalt lagunemise iseloomule eristatakse:   Fermentatiivsed metsakõdud ​ - viltja ehitusega, seenniidistikuga seotud   Detriitsed metsakõdud - purujad, üksteisest eraldatud mitmesuguses lagunemisastmes                 taimejäänuste, amorfse kõdu ja mulla mineraalosa segu, juurestatud alustaimestiku poolt.    Märgades kasvukohtades tekkinud tüsedat metsakõdu (tüsedus 10-30 cm) nimetatakse                   turvastunud metsakõduks. Kui orgaanilise aine kihi tüsedus on aga üle 30 cm on tegemist                             turbaga ja vastavalt ka turvasmullaga.  Olenevalt puistu koosseisust, juurdekasvust ja vanusest langeb igal aastal metsaalusele                     maapinnale 2-7 t/ha orgaanilist ainet - varist. Lisaks maapealsele varisele satub osa orgaanilisest                           ainest mulda mullavarisena- juurte, eriti peente juurte hukkumisel. Varis kujutab endast                       looduslikku väetist, millega osa mullast pärit, aga ka atmosfäärist pärit (sümbiontne sidumine)                         toiteelementidest jõuab mulda tagasi (juurde).   


Rohkesti varist võivad toota ka alusmets ja -taimestik. Varise hulk oleneb ka                         ilmastikutingimustest ja puistu koosseisust: põuastel aastatel on varist vähem ja segapuistutes on                         varist tavaliselt rohkem kui puhtpuistutes. Et põhiline osa mineraalainetest asub lehtedes ning                         peentes okstes ja juurtes, siis langeb puistu eluea jooksul koos varisega mulda tagasi 86...90%                             mullast hangitud lämmastikust ja 83...89% tuhaelementidest.  Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt                             varise lagunemise tingimustest. Kui igal aastal variseb maapinnale 3 t/ha varist ja kõdu kogus on                               30 t/ha, siis näitab see, et kõduna on talletunud 10 aasta varis. Puistus, kus kõdu lagunemiseks on                                   tingimused halvad, on kõdu hulk suurem.  Kõdu kaitseb mulda erosiooni eest, mis on eriti oluline nõlvadel. Kõdu on suure                           veemahutavusega: ta võib siduda kuni 250% vett oma kuivkaalust, 4-5 cm tüsedune kõdu võib                             siduda kuni 25 mm sademeid, vähendades sellega pindmist äravoolu. ​Vee sidumine on eriti                           oluline paduvihmade korral: sellega takistab kõdu mulla uhtumist ja tihenemist. ​Kõdu takistab ka                           mikroorganismidele kahjuliku ultraviolettkiirguse tungimist mulda. Kõdu lagunemise kiirus                 oleneb puuliigist, kliimast ja mikrokliimast puistus ning mullast. Olenevalt metsatüübist kestab                       kõdu lagunemine 4-8 aastat. Kõdu lagunemise kiirus (osa kõdust mineraliseerub, osa muutub                         huumuseks) oleneb mikroorganismide, mullafauna ja -floora koosseisust ja nende                   elutingimustest, millest tähtsamad on:  1) õhustatus, 2) kõdu koostis, 3) niiskus, 4) temperatuur ja 5) reaktsioon.   Taimejäänuste ümbertöötamisel on meso- ja makrofaunal peamiselt peenendamise ülesanne.                   Mulda tuhnivad ja uuristavad liigid, peamiselt vihmaussid, segavad kõdu mulla mineraalosaga,                       parandades sellega lagunemistingimusi. Keemiliselt lagundavad kõdu peamiselt mikrofloora                 esindajad - bakterid ja seened. Orgaanilise aine lagundamisel moodustavad mullaorganismid                     komplitseeritud tööahelaid, kusjuures mitmesugused huumusevormid tekivad vastavalt nende                 tööahelate ülesehitusele.   Üks olulisemaid tegureid lagunemisel on õhustatus ehk aeratsioon. Piisava õhuhapniku                     juurdepääsu korral toimub lagunemine aeroobsete bakterite ja seente mõjul. Seda nimetatakse                       orgaanilise aine aeroobseks lagunemiseks. Aeroobsel lagunemisel orgaaniline aine                 mineraliseerub ja tekivad lihtsad lõppsaadused.   Anaeroobsel lagunemisel toimuvad protsessid orgaanilises aines ja mineraalühendites oleva                   hapniku arvel. Lagunemise vaheproduktidest kuhjub mitmesuguseid orgaanilisi happeid, mis on                     lagundavatele bakteritele mürgised ja takistavad edasist lagunemist. Aeroobne lagunemine                   kulgeb seetõttu aeglaselt ja taimejäänused hakkavad kuhjuma.   Kõdu kuhjub enamasti liigniisketel muldadel, sest need on hapnikuvaesed. Kõdu koostisest                       avaldab mõju süsiniku ja lämmastiku vahekord: mida väiksem see on, seda kiiremini kõdu                           laguneb. Näiteks lepalehtede C/N on 12, kuusel 48. Oluline on ka aluste sisaldus kõdus. Alused                               mõjuvad lagunemisel tekkinud happesusele neutraliseerivalt. Näiteks lehtpuude (kask, jalakas)                  


kõdu sisaldab kuus korda enam karbonaatseid ühendeid kui okaspuude kõdu. Oluline on ka kõdu                             veesisaldus: kui kõdu on õhukuiv, siis ta ei lagune. Niiskus suurendab kõdu lagunemiskiirust                           seni, kuni õhu juurdepääs on küllaldane. Kui õhupuudus kutsub esile anaeroobsete bakterite                         tegutsemise aeroobsete bakterite ja seente asemel, siis lagunemine aeglustub.   Eriti oleneb lagunemine temperatuurist. Talvel mikroorganismide elutegevus vaibub ja                   intensiivistub taas, kui temperatuur tõuseb. Enamiku mikroorganismide elutegevus on                   optimaalne temperatuuril 20-35 kraadi. Bakterid on nõudlikud ka mulla reaktsiooni suhtes:                       optimaalne on neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon. Seened lagundavad orgaanilist ainet                       ka happelistes muldades.    Alustaimestikukõdu lagunemise intensiivsus oleneb samadest tingimustest mis puudel. Kergesti                   lagunevad laialehised salumetsa taimed (naat, varjulill, püsik-seljarohi, nõges, kopsurohi,                   koldnõges jt.). Aeglasemalt laguneb kõrreliste ja puhmaste (pohl, sinikas, mustikas, kanarbik)                       kõdu. Laialehiste rohttaimede kõdu on rikas kaltsiumi ja lämmastiku poolest.    Metsahuumus   Metsakõdu lagunemisel tekib huumus, mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) amorfne mass ja                             mis on tugevalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt huumusainetest                     (humiinhapped, fulvohapped ja humiinained) ning mitmesugustest taimsete ja loomsete jäänuste                     lagunemissaadustest. Erinevalt klassikalisest mullateadusest mõistetakse metsakasvatuses             metsamullateaduses metsahuumuse all laiemas mõttes peale mulla mineraalosaga seotud tumeda                     amorfse massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel on sageli väga raske vahet teha, nad on                                   omavahel seotud. Orgaanilise aine lagunemistingimustest olenevalt eristatakse tavaliselt kolme                   huumuse (kõdu) põhitüüpi, mille vahel on hulk vaheastmeid.   Eristatavad vormid on järgmised:   1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull;   2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu);   3) moor (toorhuumuslik kõdu).   Huumusprofiili nimetused (moder, moor, mull) on kasutusele võetud Taani metsamullateadlase                     P. E. Mülleri poolt huumusprofiili ja/või orgaanilise aine akumulatsioonihorisontide kompleksi,                     kui dünaamilise terviku ökoloogiliseks iseloomustamiseks.  See klassifikatsioon põhineb huumushorisondi morfoloogial, milles peegelduvad orgaanilise aine                   moodustumise peamised protsessid - mineralisatsioon ja humifikatsioon. Tähtsaim on siinjuures                     bioloogiline tegur - mikrobioloogiline aktiivsus ja mullafauna (vihmaussid jt). Vastavalt                     organomineraalsete komplekside moodustumisele eristatakse kaht huumushorisonti: 0 ja A.                  


Esimene neist on orgaaniline horisont, mis lasub mulla mineraalosal, on mittetäielikult                       lagunenud ja milles taimse varise struktuur on säilinud. A-horisondis on mulla orgaaniline ja                           mineraalosa segunenud. Huumuse tüübist ja orgaanilise ning mineraalse kompleksi iseloomust                     sõltuvalt võib selle horisondi struktuur muutuda.  Mull ehk pehme huumus tekib laialehiste puude ja põõsaste (jalakas, saar, pärn, pöök, sarapuu                             jt.) varise kiirel lagunemisel, intensiivse bioloogilise aineringe ja humifikatsiooni tingimustes.                     Kiire lagunemine on põhjustatud toitaineterikkast varisest ja lagundajate kõrgest bioloogilisest                     aktiivsusest. Tüüpilist kõdukihti seejuures ei teki, iga-aastane varis laguneb ja mineraliseerub                       järgmise vegetatsiooniperioodi jooksul. Lehed lagunevad enamasti enne järgmist lehtede                   varisemist, pikemalt säilib vaid osa lehevarsi, viljade jäänuseid ja oksa- ning kooretükke.                         Orgaanilise varise kiire lagunemist soodustab rikkalik mullafauna, peamiselt vihmaussid, kes                     segavad varist mulla mineraalosaga, ​vihmausside arv võib ulatuda 5 miljonini hektari kohta.                         Pehmet huumust iseloomustab sõmeraline struktuur, suur poorsus, seega hea veeläbilaskvus ja                       õhustatus. Mullas on rohkesti baktereid ja vähesel hulgal seeni. Mulli korral on ülemiste                           mullahorisontide reaktsioon neutraalne või nõrgalt happeline. Mulli tekkimist soodustab mulla                     mõõdukas niiskus, soojus ja õhustatus. Niiskuse üleküllus, samuti selle puudus ja halb õhustatus                           takistavad kõdu lagunemist ja mull-tüüpi huumuse tekkimist. ​Orgaaniline aine muundub skeemi                       järgi varis → huumus ja see protsess on kiire, orgaanilise aine lagunemine toimub ligikaudu                             aasta jooksul. ​Mull-huumusprofiilile on iseloomulik õhuke, kihistumata kõduhorisont, mille                   moodustavad detriitse iseloomuga pooleldi lagunenud või lagunemata varise osad. Valdav osa                       huumusainetest asub mineraalosa huumushorisondis, mis on vastupidava biogeense struktuuriga,                   poorne, tüse ja hästi juurestatud.  Mullimuldadele on iseloomulik nn. laialehiste rohttaimede esinemine, mis omakorda                   soodustavad mulli tekkimist. Sammalkate on mulli korral vähene (metskäharik, kähar                     karusammal jt.). Iseloomulik metsahuumuse tüüp näiteks naadi kasvukohatüübile.    Moder on keskmiselt huumuslik huumusprofiil, omadustelt mulli ja moori vahepealne, tekib                       mesotroofsetes tingimustes. Ta on mõõdukalt kohev, seeneniitidega läbi põimumata ja läheb                       aeglaselt üle mineraalseteks kihtideks. Org. aine laguneb aeglasemalt kui mulli korral.                       Metsakõdu tüsedus on tavaliselt 2-5 cm, mis vastab 2-5 aasta varise hulgale ja mida saab jaotada                                 kaheks kuni kolmeks allhorisondiks. Pealmise kihi (O1) moodustab tavaliselt 1-2 cm tüsedune                         okka ja oksavaris ning kulu, mis paikneb sageli osaliselt sambla sees, moodustamata ühtlaselt                           lasuvat kihti. Koosneb reeglina 1-2 aastasest varisest. Sellele järgneb purujas,                     vähehumifitseerunud, pooleldilagunenud varise osistest koosnev O2 kiht ja sellele reeglina mulla                       mineraalne huumushorisont. Tiheda samblakatte korral võib orgaanilise ja mineraalse                   huumuskihi vahel olla ka veel hästi lagunenud, fermentatiivne O3 horisont (amorfne, struktuuritu                         mass, mis läheb järk-järgult üle A-horisondiks). Mineraalne huumushorisont on moder-tüüpi                     metsahuumuse puhul tavaliselt vähehuumuslik, fulvaatne, happelise huumusega. Mullaprofiilis                


esineb enamasti leetumise tunnuseid. Enamus orgaanilistest ainetest on akumuleerunud                   kõduhorisonti, mis viitab pidurdunud lagunemistingimustele. Varise lagundamisel võtavad ka                   siin osa mitmed mesofauna esindajad, kuid vihmaussid praktiliselt puuduvad. Teistsugune on ka                         mikrofloora koostis: bakterite asemel on enam esindatud seened.    Moor e. toorhuumuslik huumusprofiil kujuneb toitainetevaestel lähtekivimitel (liivadel)                 lämmastikuvaese varise lagunemisel (enamasti okaspuumetsades, toitainetevaestel, sageli               liigniisketel muldadel). Toorhuumus tekib halbades lagunemistingimustes. Tavaliselt vastab                 orgaanilise aine hulk maapinnal 5-8 aasta varise hulgale. Toorhuumus kujutab endast halvasti                         lagunenud metsavarist, mis on seeneniitidega tihedalt läbi põimunud ning asub tavaliselt viltja                         vaibana mineraalmullal, kusjuures üleminek järgmiseks horisondiks (tavaliselt E) on järsk. Peale                       seeneniitide on moor tavaliselt tihedalt läbi põimunud puhmaste (kanarbik, mustikas, sinikas,                       pohl jt.) juurtega, iseloomulik on terav hallituslõhn. Saprofüüdid akumuleerivad suure osa                       lämmastikust ja tuhaelementidest ja põhjustavad küllastumata laguproduktide (huumuse) teket.                   Küllastumata (liikuv, fulfaatne) huumus on agressiivse iseloomuga, mõjub hüdrolüüsivalt mulla                     mineraalsele osale ja põhjustades leetumist (tekkinud fulvohapped põhjustavad mullas                   huumusainete liikumist alumistesse mullahorisontidesse). Kõigepealt lahustuvad ja uhutakse                 mullast välja karbonaadid, seejärel ülejäänud mineraalosa, ja kujuneb toitainetevaene                   heledavärviline horisont E. Selle alla kujuneb tumedam (pruun kuni mustjaspruun)                     sisseuhtehorisont (B), kuhu kogunevad väljauhutud mineraalained, samuti orgaanilised ained ja                     peened mullaosakesed. Tugeva leetumise ja gleistumise korral esineb B- horisont nõrgliiva või                         -kivina. Moor-tüüpi metsahuumus koosneb tavaliselt kuni kolmekihilisest metsakõduhorisondist,                 mille tüsedus kõigub vastavalt lagunemistingimustele 3-10cm (üle 10cm nimet.                   turvastunud-moor). Ülemine O1 on sarnane moder-tüüpi huumusele, sisaldades 1-2 aasta varist.                       Sellele järgneb fermentatiivne O2 horisont, mis on viltja iseloomuga, seeneniitidest ja                       puhmarinde juurtest läbi põimunud. Üleminekul mulla mineraalsele osale (enamasti E horisont,                       mis on määrdunud hall, huumuse sisaldus 0,5-1%) esineb õhukese kihina või paiguti O3 kiht                             (amorfne, tume, hästi lagunenud). Toorhuumuse happesus (pH 3,0-5,0) soodustab sammalde                     kasvu  ​(Pleurozium, Dicranum, Hylocomium, Polytrichum jt).    Huumuse moodustumine oleneb ka puistu alumistest rinnetest - alusmetsast ja -taimestikust.                       Kergesti kõdunevad ja seega mull-tüüpi huumuse moodustumist soodustavad mitmed                   alusmetsapõõsad (sarapuu, toomingas, kuslapuu, pihlakas jne), mille lehed sisaldavad rohkesti                     mineraalaineid ja muudavad kõdu kobedamaks. Alustaimestikust soodustavad pehme huumuse                   tekkimist nn laialehised rohttaimed (naat, kopsurohi, seljarohi, metspipar, lõhnav varjulill jt.),                       mis samuti sisaldavad rohkesti mineraalaineid, annavad kobeda kõdu ja lagunevad kergesti.                       Need liigid on iseloomulikud salumetsadele, kus ka mullastikutingimused soodustavad mulli                     kujunemist. Sammaldest soodustavad pehme huumuse kujunemist ainult metsakäharik ja                  


salusammal; enamasti soodustavad samblad toorhuumuse tekkimist. Toorhuumuse kujunemist                 põhjustavad kanarbik ja teised puhmad, mille kõdu laguneb halvasti.    7.7 Mets ja alustaimestik   Alustaimestiku all mõistetakse samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogumit, mis katab                       puude alust maapinda.  Alustaimestiku ohtrus ja liigiline koosseis sõltub ​metsast, mullast, reljeefist​. Erinevates                     kasvukohatüüpides on alustaimestiku iseloom kardinaalselt erinev. Nii näiteks on kuivades                     nõmmemetsades (sambliku kasvukohatüübis) valitsevaks mitmesugused samblikud, viljakates               kasvukohtades domineerivad rohttaimed ja rabas valdavalt turbasamblad. Kuid ka ühesugustes                     kasvukohatingimustes võib olla alustaimestiku iseloom erinev, sõltudes puistu liigilisest                   koosseisust ja vanusest (arengustaadiumist). Alustaimestiku liigiline koosseis ja ohtrus muutuvad                     puistu eluea jooksul vastavalt valgus- ja niiskustingimuste muutustele metsas. Nii võib                       alustaimestiku katvus ja liigiline koosseis olla suurim enne noorendiku liitumist, latiealises                       puistus võib see olla aga minimaalne. Tänu puistu iseharvenemisele või hooldusraietele                       hakkavad valgustingimused puistus paranema ja sellest tingituna suureneb alustaimestiku hulk,                     koos sellega muutub metsas ka maapinnal elutsev linnustik ja loomastik rikkalikumaks.   Alustaimestiku metsakasvatuslik ja majanduslik tähtsus:  ● Alustaimestik avaldab mõju mullatekkeprotsessile. Mitmed liigid nagu metspipar,                 kopsurohi, saluhein, põdrakanep soodustavad mull-tüüpi kõdu moodustumist.  ● Alustaimestik mõjutab metsa looduslikku uuenemist, kui rohttaimi on palju ja                     kamardumine tugev, siis ei saa maapinnale langenud seemned piisavalt niiskust ja ei                         idane. Juhul kui tõusmed peaksidki tärkama, lämmatavad kõrrelised need. Kõrrelised                     (eelkõige metskastik) takistavad loodusliku uuenduse teket ja arengut. Samuti võib tihe,                       lopsakas rohttaimestik takistada kultiveeritud või vegetatiivselt tekkinud puittaimede                 kasvu ning arengut.  ● Osa metsa alustaimestiku liike annavad söödavaid marju, mis on oluline metsa                       kõrvalkasutuse seisukohalt (metsmaasikas, mustikas, pohl, sinikas, murakas, jõhvikas).  ● Alustaimestiku koosseisus on mitmeid olulisi ravim- ja meetaimi. 
● Alustaimestikul on tähtis osa erosiooni vähendajana, seda eriti nõmmemetsades ja                     metsades, mis kasvavad vahelduva reljeefiga aladel.  ● Suur on alustaimestiku tulekaitseline tähtsus. Samblad ja poolpõõsad suurendavad                   tuleohtu, samuti soodustab seda kõrreliste kulu. Seevastu lopsakas rohttaimestik                   vegetatsiooniperioodil vähendab tuleohtu.  ● Alustaimestik on indikaatoriks, mille põhjal saab informatsiooni kasvukohatingimuste                 kohta. Teatud liikide esinemine osutab mulla viljakusele, niiskusele ja selle iseloomule.                       Alustaimestik on üheks olulisemaks komponendiks metsakasvukohatüüpide määramisel. 


8. Tähtsamate puuliikide metsakasvatuslik iseloomustus.   8.1 Okaspuud  Harilik mänd ( ​Pinus sylvestris)  Männi perekond on okaspuude liigirikkaim, kuni 100 liiki. Neist Eestis kasvab looduslikult 1 liik                             (harilik mänd), introdutseeritud on aga ligikaudu 15 liiki. Jagatakse kaheks alamperekonnaks                       Haploxylon ​ (viieokkalised) ja ​Diploxylon​ (kaheokkalised).   Maailma kõrgeim männiliik on suhkrumänd ​(Pinus lambertiana), mis võib kasvada kuni 81 m                           kõrguseks, suurimate puude tüvemaht 150-250 m3. Kasvab P- Ameerika lääne osas. Maailma                         vanim puuliik (tõenäoliselt pikima elueaga taimeliik) on igimänd ​Pinus longaeva e Pinus                         aristada var. longaeva. ​Vanima kasvava puu vanuseks on hinnatud 4790 aastat. Kasvavad                         Kalifornia idaosas. On väga lähedane teisele pikaealisele männile: ohtjasoomuselisele männile                     (Pinus aristada) ​.  Harilik mänd on kuni 40(50) m kõrgune puu, läbimõõt 1-1,5 m. Eesti (ja ühtlasi ka maailma)                                 kõrgeim harilik mänd kasvab Põlvamaal Ootsipalus (46,6m). Selle puu diameeter on 70 cm ja                             tüvemaht 7,4 m3. Võra koonusjas, vanemas eas muutub vihmavarjutaoliseks. Tüvi silinderjas,                       vähese koondega, puistus kasvavad puud kõrgelt laasunud. Vanematel puudel tekib tüve allosas                         korp. Oksad korrapärastes männastes. Okkad kahekaupa, 4-7 cm pikad, teravatipulised, nõrgalt                       keerdunud sinakasrohelised. Okkad püsivad võrsetel 3-4 a.  Tolmleb mai lõpul juuni algul. Viljastumine toimub järgmise aasta kevadel, millele järgneb                         käbide intensiivne kasv ja seemned valmivad sügisel. Seega kestab tsükkel tolmlemisest käbide                         valmimiseni 18 kuud. Käbid 3-7 cm pikad, läbimõõt 2-3 cm, piklikmunajad, pruunikad või                           hallikad (käbide värvus on üsna varieeruv tunnus). Seemnete varisemine algab aprillis.                       Viljakandvus puistus algab 25-35 a. Seemneaastad korduvad 3-4 (7) a tagant.  Laia areaaliga, kasvab väga suurel maa-alal Euroopas ja Aasias. Suure areaali tõttu eristatakse                           alamliike (geograafilisi rasse). Eestis 34,3% kõigist puistutest on männikud või männi                       enamusega.  Täiesti külmakindel, aga väga valgusnõudlik, laasub hästi ja varakult algab puistu                       isehõrenemine. Mullaviljakuse ja -niiskuse on väga tolerantne - kasvab kuivadel kasvukohtadel                       (luiteliivad, looalad), samuti liigniisketel aladel (rabades), on väga laia ökoloogilise amplituudiga                       liik. Hariliku männi juurestik on väga plastiline, arenedes vastavalt kasvukohale. Sügavale                       tungiva ankurjuurestiku tõttu ka väga tormikindel. Kiirekasvuline puuliik. Võib saada 300-400 a.                         vanaks. Raieküpsuse saavutab ca 100 aasta vanuselt.  Moodustab puhtpuistuid, kuid ka segapuistuid koos kuuse ja kasega. Viljakamatel kasvukohtadel                       domineerivad segapuistud, väheviljakatel puhtpuistud. Mänd on siiski rohkem kehvemate                   kasvukohtade liik.  Puit väärtuslik mehaaniliste omaduste poolest. Lülipuit punakas, maltspuit kollakasvalge. Puitu                    


kasutatakse ehituses (seinad, kandekonstruktsioonid, uksed, aknad, põrandad jne), vineeriks,                   postideks, mööblitööstuses. Männi puitu kasutatakse ka paberitööstuses, on tooraineks ka                     puitplaatidele. Männipuistutes kasutati enne lõppraiet sageli vaigutamist, saades väärtuslikku                   vaiku. Kasvatatakse ka pargipuuna, eraldab fütontsiite, mis puhastab õhku kahjulikest                     mikroobidest.  Üks vanemaid ja suuremaid mände kasvab Järvseljal ja on tuntud "Kuningmänni" nime all:                           kõrgus 33 m, läbim. 1,3 m kõrguselt 103 cm, tüvemaht ca 11 tm. Järvseljal kasvavate suurimate                                 puude kõrgus 42-43 m.    Harilik kuusk ( ​Picea abies ​)  Sirgetüveline, tavaliselt - 30 m, soodsatel tingimustel 50-60 m kõrge. Eesti ja Baltimaade kõige                             kõrgemad puud (48 m) kasvasid Järvseljal. Hävisid 1967. a. tormis. Praegu kasvava Eesti kõige                             kõrgeim kuusk samuti Põlvamaal Ootsipalus (48,6m). Selle puu diameeter on 92 cm ja tüvemaht                             14,4 m3.  Võra kitsaskoonusjas, oksad männastes, enamasti horisontaalselt. Okkad 1,3-2,5 cm pikad,                     läbimõõt 0,1-0,2 cm, tumerohelised, püsivad puul 6-7 aastat. Koor noores eas sile vananedes                           tekib suhteliselt õhuke soomusjas korp. Juurestik maapinnalähedane, mis põhjustab                   põuakartlikkust ja tormiheidet.  Õitseb mais. Noored käbid violetjad, vanemad punakas-helepruunid. 10-13 cm pikad, 3-4 cm                         läbimõõdus. Seemned valmivad oktoobris, varisevad järgmisel kevadel (märtsis).  Areaal lai. Põhjas, Norras kuni 67 põhjalaiust, lõunas mustmullavööndi põhjapiirini. Kuusk                       Eestis kasvab areaali keskosas, seetõttu kliimatingimused kuuse kasvatamiseks on soodsad.  Noorelt aeglase kasvuga. Kasvukiirus suureneb 15-20 (30) aasta vanuses. Soodsates tingimustes                       võib kuusk saada kuni 250 a. vanaks. Järvseljal kasvab ca 200-250 a. puid. Tavaliselt aga üle 100                                   aasta vanuseid puid on harva, kuna raievanus kuusel on enamasti 80-100 aastat. Ka on kuused                               tundlikud juurepessu suhtes. Eriti suure riskiteguriga on karbonaatide rikkad mullad (paepealsed,                       sinilille kkt., leostunud mullad, endised põllumaad). Külma ja pakasekindel. Noores eas tundlik                         aga hiliskülmade suhtes. Külmaoht on suur madalamatel ja niiskematel kasvukohtadel, kus                       kuusk tavaliselt ilma lehtpuuvõsa turbeta ei uuene. On varjutaluv, mistõttu uueneb edukalt vana                           puistu turbe all.  Eestis on harilik kuusk hariliku männi kõrval tähtis puuliik. 17% kõigist puistutest on kuusikud                             või kuuse enamusega. Kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel liivadest kuni                       turbamullani. Mullad kuusikutes võivad olla leetunud. Kasvab puhtkuusikuna või segus teiste                       puuliikidega. Vähemviljakates kasvukohatüüpides (ms) moodustab männi-kuuse segapuistusid,               viljakamates tüüpides aga segametsi lehtpuudega (arukask, haab jt). Sageli kasvab II rindes, kuna                           on varjutaluv. 


Kuusel on väga palju vorme (üle 100). Eestis esineb looduslikult vara- ja hiljapuhkev vorm.                             Näiteks ​P. abies, Pendula - leinakuusk, ​P. a., Viminalis - vitskuusk, P. a., ​Virgata ​- ussikuusk,                                 Columnaris  ​- sammaskuusk,  ​Aurea -​ kuldkollane jne.   Peale nende esineb madakasvulisi vorme: ​P. a. Nana - lamekerajas, ​P.a. Compacta -                           laikoonusjas jt.  Puidul on suur majanduslik tähtsus ja lai kasutusala. Peamiselt kasutatakse ehitusmaterjalina,                       paberitööstuses, mööblitööstuses, pakendid jne. Resonantspinnad klaverile ja keelpillidele.                 Koorest saadakse parkainet. Jõulukuuskede kasvatamine.  Kasutatakse haljastuses, eriti hekkideks, kuna talub hästi kärpimist. Tundlik suitsu ja gaaside                         vastu, mistõttu linnades on kasutamine piiratud.    Harilik kadakas ( ​Juniperus communis)   10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Eesti kõrgeim kadakas 13,5 m kasvas Järvseljal,                             Ahunapalu kalmistul, kuid on nüüdseks hukkunud. Võrumaal (Lasva vald, Tsolgo küla) kasvab                         11,8 m kõrgune kadakas, mis on kindlasti üks Eesti kõrgemaid. Rootsis kasvab 18,5 m kõrgune                               kadakas, vanus 860 a.  Oksad rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun, kestendav. Okkad lineaalsüstjad,                   teravatipulised, 1-2 cm pikad, 3-kaupa männases. Okkad püsivad võrsetel keskmiselt 4 a.  Kahekojaline, harva esineb ka ühekojalisi eksemplare. Õied moodustuvad sügisel. Õitseb mais.                       Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on                       roheline, hiljem kirmega sinakasmust, sisaldab 1-3 seemet.  Areaal lai - Euraasia kesk- ja põhjaosas, Põhja-Ameerikas alates 37. l.-k. Külmakindel. Juurestik                           pinnalähedane. Talub hästi õhu kuivust ja kõrget temperatuuri.  Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab sageli liiv- ja loomuldadel. Aeglase kasvuga: 10 a .                           vanuselt ainult 40-50 cm kõrge. Harilikul kadakal on mitmeid vorme: iiri, rootsi, sammasjas,                           roomav jne. Talub kärpimist, kasutatakse haljastuses. Kadakad võivad olla vaheperemeestaimed                     roosõielistel levivale roosteseenele. Puit tihe, sitke, aromaatne - kasutatakse treimis- ja                       nikerdustöödel. Kadakamarju kasutatakse alkoholitööstuses ja maitseainena (liharoogade juures).    Harilik jugapuu ( ​Taxus baccata)  Eestis kuni 15 m kõrge, laikoonusja võraga puu või põõsas. Eesti kõrgeim jugapuu kasvab                             Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel ja on 12 m kõrge.  Okkad pealt tumerohelised, 1,8-3,5 cm pikad, püsivad puul 4-8 aastat. Koor pruunikashall sile,                           vanemas eas kestendav. 


Õitseb mais, seeme valmib sügisel. Viljub rikkalikult, vili punane, munajas, otsast avatud                         (käbimari, marikäbi). Seemned, võrsed, okkad ja koor mürgised. Paljuneb seemnest,                     kännuvõsust, pistokstest. Looduslikult kasvab Euroopas Põhja-Aafrikast Rootsini. Eestis leidub                   looduslikult vaid saartel (peamiselt Saaremaal), aga vähesel määral ka Lääne-Eestis. Kultuuris                       (haljastuses) aga kasvab kogu Eestis. Maailma suurimate jugapuude kõrgus ulatub 32,5 m,                         kasvavad Kaukaasias, vanus 1500 aastat.  Väga aeglase kasvuga, eriti noores eas (juurdekasv vaid 2-3 cm aastas). 10-15 m kõrgused puud                               on enamasti 120-150 aastased. Samas aga väga pikaealine 2000-(4000) a. Mullastiku suhtes on                           nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Hästi varju taluv, kasvab edukalt teiste liikide                         turbe all. ​Eestis kasvavatest puuliikidest kõige varjutaluvam. Soojalembene (-20 ... - 25 C).                           Seepärast ei kasva looduslikult mandri Eestis, kus talved on karmimad.   Puit väga väärtuslik, pruunikaspunane, tihe, hästi töödeldav. ​Jugapuu on okaspuudest ainuke                       vaiguta puuliik. Tumerohelise tiheda võra tõttu kasutatakse palju haljastuses. Talub hästi                       kärpimist. Gaasi ja tahma suhtes ei ole tundlik. Et jugapuu on hävimisohus, siis on ta Eestis                                 võetud looduskaitse alla.    Perekond lehis ( ​Larix)  Lehise perekonda kuuluvad suvihaljad ühekojalised kõrged puud. Võra laikuhikjas, oksad                     kinnituvad enamasti horisontaalselt. Vabalt kasvavatel puudel on oksad sageli väga pikad - 10 m.                             Okkaid on palju (20-40-75 kaupa lühivõrsetel, pikkvõrsetel ühekaupa, 1-5 cm pikad, 0,5-1,5 mm                           laiad. Lehised on varapuhkevad (aprillis, mai alguses). Käbid valmivad õitsemisaasta sügisel,                       seeme variseb samal sügisel või järgmisel kevadel. Tühjad käbid jäävad puudele 2-3 aastaks. On                             heitlehised okaspuud.   Enamik lehiseliike on väga valgusnõudlikud. Kliima suhtes vähenõudlikud, taluvad madalaid                     temperatuure. Mõned hilise vegetatsiooniga liigid kannatavad varakülmade tõttu. Juurestik on                     hästi arenenud ja tungib võrdlemisi sügavale, tormikindlad. ​On okaspuudest üks                     produktiivsemaid ja kiirekasvulisemaid. Puit tugev (üks tugevama puiduga okaspuid siinses                     kliimavööndis) ja väga vaigurikas, mistõttu on puit ka väga vastupidav mädanemisele. Eestis                         üsna palju kultiveeritud, eriti ajavahemikus 1960-1970, kuid kultuurid on hiljem osutunud väga                         ebakvaliteetseteks (kõverad, okslikud). Erakordselt heakasvuline euroopa lehise puistu kasvab                   Viljandimaal, Loodi-Püstmäel. Puude kõrgus selles metsas ulatub ligi 45 m ja puistu tagavara                           1500 m3 ha-1. Perekonda kuulub üle 20 liigi. Pärinevad Euroopast ja Aasiast, Eestis on                             levinuimad euroopa lehis ja siberi lehis.    Harilik ebatsuuga ( ​Pseudotsuga menziesii)  Perekonnas kuni 7 liiki. Kuna liik kasvab väga laial territooriumil, mille piires kliima- ja                            


kasvutingimused on väga erinevad, siis on areaali piires välja kujunenud 3 teisendid (alamliiki):   Roheline ebatsuuga ehk ranniku-ebatsuuga ​(Pseudotsuga menziesii var. menziesii) ​– kasvab                     Vaikse ookeani rannikupiirkonnas, Kanada Briti Columbiast põhjas kuni California osariigini                     lõunas.   Sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) – kasvab Kanada Alberta ja Briti                         Columbia provintsis põhjas kuni Mehhikoni lõunas   Hall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. caesia) – kasvab Kaljumäestiku põhjaosas, kahe                       eelmise teisendi vahepealsete tunnustega.   Neist Eestis on enamlevinud sinihall ebatsuuga, kasvab 30-36 m kõrguseks.  Oma kodumaal on eriti kiirekasvuline roheline ebatsuuga - nimetatakse gigandiks. Suurimate                       puude kõrgus ulatub 117 m, (vanus 1400 a, tüve maht 250 m3). ​Juurestik on plastiline - kaljustel                                   muldadel pindmine, sügava põhjavee korral tungib ka juurestik sügavale. Kõrget põhjavett ei                         talu. Võib kannatada hiliskülmakahjustuste all, aga üldiselt talvekindel. Harilik ebatsuuga õitseb                       mais. Seemned valmivad sept.-okt. Noores eas on aeglasekasvuline, hiljem kasv oluliselt                       kiireneb. Kasvatamisel on probleemiks istutusjärgsel perioodil ulukikahjustuste suur oht                   (metskitsed). Kuna tegemist on introdutseeritud liigiga on metsapuuna kasvatamisel oluline                     seemnevarumispiirkond. Kasutatakse ka haljastuses, dekoratiivne, vastupidav õhusaastele. Eestis                 ulatub kõrgeimate puude kõrgus üle 40 m (41,5 m), puistute tagavara 550-89 m3/ha.  Puit väärtuslik, omadustel sarnane männipuidule ​(tihedus ca 550 m3 kg-1). Puidu kaubanduslik                         nimetus on „Oregon pine“. E. Laas on tabavalt öelnud ebatsuuga puidu kohta: „männipuit kuuse                             kasvukohalt“. ​ Saematerjal, siseviimistlus, mööbel, postid jne.    8.2 Lehtpuud   Arukask  ​(Betula pendula)  Perekonda kuulub kuni 150 liiki, neist Eestis kasvab looduslikult 4 liiki, kasvatatakse aga umbes                             15 sissetoodud liiki. Oluline metsapuu Eestis, kaasikud (aru- ja sookask kokku) moodustavad                         31% kõikidest metsadest. Kuni 30 m kõrge sirgetüveline puu. Kõrgeim arukask kasvab                         Järvseljal, kv. 257 ja on 38 m kõrge. Tüve koor valge, kestendav, vanematel puudel moodustub                               mustjas sügavarõmeline korp. Lehed 4-7 cm pikad, 2,5-4 cm laiad, kolmnurksed kuni rombjad,                           pikalt terava tipuga, kaheli teravsaagja servaga. Võrsed karedad, kaetud tihedalt                     näärmetäppidega.  Õitseb mais peale pungade puhkemist, seeme valmib juuli lõpus. Isasurvad moodustuvad sügisel,                         on 5-8 cm pikad, rippuvad, 2-3-kaupa võrsete tipus. Emasurvad lühivõrsetel, 1,5-2 cm pikad ja                             moodustuvad kevadel enne lehtede puhkemist.  Vili on kahe laia tiivaga pähklike. Viljakandvus algab 10-15 a., kõige rikkalikum on 50 a.                              


vanuses. Seemneaastad korduvad peaaegu igal aastal või üle aasta ja seemneaastatel on seemnete                           produktsioon rikkalik: keskmiselt 60 kg/ha (Eestis on saadud ka 200 kg/ha) ja kuna seemned on                               väga väikesed (1000 seemne mass 0,1-0,2 g), siis on seemnete hulk suur (metsa kunstlikul                             uuendamisel on arukase puhul soovituslik külvinorm 2-3 kg/ha). Paljuneb peamiselt seemnetest,                       noored puud võivad anda ka kännuvõsu. Suures osas just tänu rikkalikule seemnekandvusele ja                           seemnete heale idanevusele on arukask tuntud vitaalse pioneerliigina.  Areaal väga lai. Moodustab nii puht- kui segapuistusid. Kasvab peamiselt koos teiste lehtpuude                           ja hariliku kuusega. Sageli tekib kaasikutes varjutaluvatest puuliikidest (kuusest) II rinne. On                         kindlasti üks perspektiivsemaid liike endiste põllumaade metsastamisel (kiirekasvuline,                 haiguskindel, kvaliteetse puiduga, puidu majanduslik tähtsus suureneb jne.).  Täiesti külmakindel, väga valgusnõudlik. Mullastiku suhtes üldiselt vähenõudlik, eelistab                   värskeid ja kergeid liivsavimuldi. Siiski levivad arukaasikud eeskätt viljakamatel, parasniisketel                     muldadel. ​Ei talu kõrget põhjavett ja liigniisketel kasvukohtadel ei kasva. Juurestik tugev,                         küllaltki tormikindel puuliik.  Noores eas kiirekasvuline (juurdekasvu maksimum (10-20a. vanuses), kuid mitte eriti pikaealine,                       võib saada kuni 150 a. vanaks. Raievanus (50) 60-70 a. Arukaasikud on reeglina tootlikud,                             keskmine boniteet I-II. Kaasikute suhteliselt madal keskmine aastane juurdekasv (6,5 tm/ha/a) on                         tingitud soo- ja arukase koos käsitlemisest. Eesti rekordkaasiku aastane jooksev juurdekasv 21                         tm/ha/a (30 a. vana). Raieküpsetes arukaasikutes võib kasvava metsa tagavara ulatuda 300-450                         tm/ha.  Puit on tugev, heade tehniliste omadustega, elastne, läikiv, hästi poleeritav, tihe. Puitu                         kasutatakse saetööstuses (siseviimistlus), mööblitööstus, vineeritööstus (kasevineer on üks                 levinuimaid), paberi- ja tselluloositööstuses, kütteks, söetööstuses. Mahl joogiks.    Arukasel on palju teisendeid ja vorme, mis omavad dekoratiivset tähtsust: püramiidjas,                       põõsasjas, lõhislehine, punaselehine jne. Eriti hinnatud on karjala e. maarjakase (Betula pendula                         var. Carelica)  ​ilusa mustriga puit. Arukase vorme eristatakse ka koore värvuse järgi.    Sookask  ​(Betula pubescens)  Tavaliselt kuhi 20 m kõrge. Koor ka vanemas eas peaaegu juurekaelani valge, ilma korbata.                             Võrsed tihedalt hallkarvased, samuti pungad. Lehed munajad, serv lihtsaagjas, 4-6 cm pikad, 3-4                           laiad. Noored lehed karvased, vanematel lehtedel karvad vaid lehe allküljel, külgroodude                       nurkades.  Õitseb mais, arukasest hiljem. Emasurvad kuni 3 cm pikad. Seemned valmivad suve lõpul, viljad                             ei pudene kohe. Uueneb nii seemnetest kui ka vegetatiivselt (kännuvõsust). 


Levinud Euroopa ja Aasia põhjaosas. Kasvab peamiselt kas puhtpuistuna või segus kuuse ja                           männiga. Aeglasema kasvuga kui arukask. Levib soostuvatel ja soomuldadel. Arukasest                     varjutaluvam. Külmakindel. Boniteet reeglina IV-V, raieküpsete puistute tagavara 100-150                   tm/ha. Puitu kasutatakse samuti nagu arukasel, kuid kuna tüved on peenemad ja kõveramad, siis                             puit ebakvaliteetsem kui arukasel. Puidu füüsikalis-mehaanilised omadused, kütteväärtus jne on                     sarnased arukasele. Eestis kasvab ka soo- ja arukase hübriide, need on aga väheuuritud.    Perekond Lepp ​ (Alnus)   Heitlehised puud ja põõsad, perekonnas umbes 30 liiki, neist Eestis looduslikult 2 liiki.                           Ühekojalised, õied ühesugulised. Emas- ja isasõied ühel ja samal võrsel. Tuultolmlejad.                       Kiirekasvulised. Juurestik hästi arenenud. Juurtel esinevad mügarad, kus elavad                   mikroorganismid (mügarbakterid), mis seovad õhulämmastikku, seetõttu on lepad tuntud                   mullaparandajad. Kiirekasvulised, kuid lühiealised. Puit pehme, esineb ainult maltspuit,                   värvuselt valge, õhu käes muutub pruunikaspunaseks.    Sanglepp e. must lepp  ​(Alnus glutinosa)   Kuni 30 m kõrge puu. Kõrgeim puu kasvab Järvseljal ja on 33,3 m kõrge. Koor tumepruun,                                 vanemas eas moodustub paks tume korp. Lehed äraspidimunajad-ümmargused, 4-8 cm pikad,                       tömbi- või pisut pügaldunud tipuga. Noored lehed kleepuvad.  Õitseb märtsis-aprillis, seeme valmib oktoobris. Isasurvad 3-6-kaupa võrse tipus, rippuvad,                     emasurvad madalamal 3-5-kaupa lehtede kaenlas. Käbikesed 1,2-2 cm pikad, seeme 0,2-0,4 cm                         pikk, kitsa tiivaga. Vili üheseemneline läätsekujuline pähklike, ümbritsetud tiivaga. Paljuneb                     edukalt ka kännuvõsust (pärast raiet).  Areaal väga lai - Kesk- ja Põhja-Euroopa, Krimm, Kaukaasia, Väike-Aasia, Põhja-Aafrika.                       Moodustab metsi viljakatel märgadel muldadel. Tüüpiliseks sanglepa kasvukohaks on lodud                     (kõrge, liikuv ja hapnikurikas põhjavesi). Kaasliikideks saar, kask, harvem haab ja kuusk.  Kiirekasvuline (sanglepikute aastane jooksev juurdekasv (8,6 tm/ha), kuid suhteliselt lühiealine,                     võib saada 130 a vanaks. Keskmine raievanus 60-80 a., keskmine boniteet 2,3. Külmakindel,                           kuid tundlik tugevate kevadiste hiliskülmade suhtes. Valguslembene. Eelistab viljakaid, niiskeid                     muldi, kuid võib edukalt kasvada ka ammendatud põlevkivikarjääri puistangutel, liivadel (Luidja                       lepik) jne.  Puit kerge, pehme, habras, hästi töödeldav. Parkainete sisalduse tõttu puit muutub õhu käes                           punakaks. Kasutatakse saetööstuses (siseviimistlus), mööblitööstuses, kütteks, söetööstuses.               Kasutatakse liha ja kala suitsutamiseks. Puidu kasutamisel on suurimaks probleemiks mädanikud                       (ebatuletael ​Phellinus igniarius ​). Koor sisaldab park- ja värvaineid. Esineb rida vorme: sügavate                        


sisselõigetega lehed, kollaseleheline jt., neid kasutatakse haljastuses.    Hall lepp e. valge lepp  ​(Alnus incana)   Tavaliselt 15 m, harvem 25 m kõrge puu. Teadaolevalt kõrgeim hall lepp kasvab Järvseljal                             (29m). Koor helehall, sile, vanemas eas korpa ei moodustu. Lehed ovaalsed-munajad, 4-10 cm                           pikad, 4- 7 cm laiad, teritunud tipuga, kahelisaagja servaga, pealt tumerohelised, alt hallikate                           karvadega.  Viljakandvus algab varakult (10-15-aastaselt). Õitseb märtsis-aprillis. Käbid väikesed, 3-10                   kaupa võrsete tippudes, valmivad sügisel. Seeme võrdlemisi laia tiivaga. Paljuneb seemnetest,                       aga ka vegetatiivselt, nii juure- kui ka kännuvõsudest. Areaal väga lai, kasvab Euroopas, Aasias,                             Lääne-Siberis ja Kaukaasias.  Keskmise varjutaluvusega, (ületab varjutaluvuselt kaske, haaba ja sangleppa). Mullastiku suhtes                     vähenõudlik, kuid hästi kasvavad siiski viljakatel saviliiv- ja liivsavimuldadel. Kasvab ka                       soostuvatel muldadel. Valdav osa hall-lepikutest kasvab naadi ja angervaksa kasvukohatüübis.                     Täiesti külmakindel liik. Juurestik hästi arenenud. Kasvab sümbioosis kiirikbakteriga ​Frankia ​,                     mistõttu on võimeline siduma õhulämmastikku ja seeläbi parandama mullaviljakust.  Väga kiirekasvuline ( ​kõige kiirekasvulisem puuliik Eestis​, kuigi hall-lepikute keskmine aastane                     juurdekasv on vaid 6,7 tm/ha/a). Kasvukiirus on suurim 7-15 aasta vanuses. Kuid on lühiealine,                             maksimaalne vanus 50-70 a. Raieküpseks saavad hall-lepikud 20-30 a. vanuses, ​40 aastane hall-                           lepik on üleküpsenud.  Peamiselt kasvab puhtpuistuna. Sageli asenduvad hall-lepikud looduslikult kuusega. Sageli                   esineb suktsessioon, kus hall-lepiku alla tekib looduslik uuendus, ja kuna hall lepp on lühiealine,                             tekib üsna ruttu lepiku asemele kuusik (seda enam, et lepp muudab mulla viljakamaks, kuusk on                               aga mullaviljakuse suhtes nõudlik puuliik). Hall lepp on sobiv puuliik ka põllumaade                         metsastamise ja sobiv eeluuendus kuusele. Halli lepa võssa raiutud koridoridesse kuuse                       kultiveerimisel ei kannata kuusk juurepessu kahjustuste all, samuti kaitseb selline võsa kuuske                         hiliskülmakahjustuste eest.  Puit pehme, punakasvalge, ​suurte säsikiirtega. Ehkki Eestis kasvav halli lepa puiduressurss on                         suur (31,5 milj m3 2016. aastal), on selle kasutamine suhteliselt tagasihoidlik. ​Valdavalt                         kasutatakse puitu kütteks ja sel alal võib tema majanduslik tähtsus tulevikus suureneda                         (puidukütte osakaal suureneb). 2001. aastal alustas Eestis Saugal tegevust uus saetööstus, mis                         hakkas tootma hallist lepast saematerjali, kuid 2002. aasta lõpus spetsialiseerus ümber teistele                         puuliikidele, kuna majanduslik tasuvus oli ebarahuldav. Siiski sobib ka halli lepa puit saetööstuse                           tooraineks, puitu kasutatakse siseviimistluseks, taaraks, kaubaalusteks jne. Palju kasutatakse halli                     leppa ka söetööstuses, liha ja kala suitsutamiseks. Mõnel pool Euroopas (Rootsis) kasutatakse                         halli lepa puitu paberi- ja tselluloositööstuses (pakkematerjali, näit. lainepapp) tootmiseks.                    


Põhimõtteliselt on lepapuidu füüsikalised omadused (puidukiud) sobivad paberi tootmiseks, kuid                     suure parkainete sisalduse tõttu on paberi tootmine lepast kulukas ja sugugi mitte                         keskkonnasõbralik.  Esineb ka vorme, mis väärivad kasutamist haljastuses: lõhislehine ja kollaselehine. Eestis kasvab                         looduslikult ka halli ja sanglepa hübriide  ​(Alnus hybrida) ​.    Harilik haab  ​(Populus tremula)  Kuni 30 m kõrge puu. Kõrgeim haab kasvab Järvseljal kv. 243 ja on 40 m kõrge. Tüvi sirge,                                     silinderjas, noores eas siledakooreline, vanemas eas aga kaetud korbaga. Võra lai ümarovaalne                         või laisilinderjas. Puistus laasub kiiresti ja kõrgelt. Lehed peaaegu ümmargused, 5-7 cm,                         jämedalt tömpjassaagja servaga. Lehtib mai keskel, lehed algul kollakaspunased. Ka sügisel on                         lehed punased, eriti noortel puudel.  Suure areaaliga liik: Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas. Eestis kasvab peamiselt segus teiste                       puuliikidega (kuusk, kask, lepad). Suhteliselt harva moodustab ka puhtpuistusid.  Õitseb enne lehtede puhkemist aprillis-mais. Isasurvad tumepurpurpunased 7-8 cm pikad                     emasurvad - 12 cm pikad vähem värvikad. Seemned valmivad juuni lõpul, juuli algul. On                             kahekojaline liik, reeglina leidub isasõitega isendeid rohkem. Eestis paljuneb peamiselt                     juurevõsude abil, juurevõsu annab väga rikkalikult.  Noorelt kiirekasvuline, keskmiselt kasvukiiruselt võrreldav kuusega (9,7 tm/ha/a). Vanus 80-100                     a, harva kasvavad vanemaks (150-160 a.). Keskmine boniteet kõrge: 1,3. Raieküpsete puistute                         tagavara võib olla kõrge (400-500 tm/ha). Eesti rekordpuistu (haava triploidne vorm, kasvab                         Järvseljas), mis on 70a. vana, on tagavaraga 700 tm/ha, kuid kui liita hooldusraiete käigus                             väljaraiutud puidu kogus, siis ulatub koguproduktsioon kuni 1000 tm/ha.  Täiesti külmakindel, valgusnõudlik, kasvab peamiselt viljakatel ja väga viljakatel kasvukohtadel.                     Keskmise tormikindlusega liik.  Haava kasvatamisel on peamiseks probleemiks seenhaigused, eriti haavataelik ​(Phellinus                   tremula). ​Hinnanguliselt 90-95% raieküpsetest haavikutest on nakatunud selle seenega ja puit                       seetõttu mädanikuga ja tarbepuidu väljatulek väike.  Eristatakse mitmeid vorme: koore värvuse järgi: tumeda (halli)kooreline, aeglasema kasvuga ja                       heleda (rohelise)kooreline, kiirema kasvuga ja haava triploidne vorm  ​(Populus tremula f. gigas) ​.  Puidu kasutamise mahud varem olid üsna tagasihoidlikud, tööstuslikult vähesel määral                     tuletikkude tootmiseks, kuid valdavalt kasutati kütteks. Seoses puidutööstuse kiire arenguga                     peale Eesti taasiseseisvumist, hakati ka haavapuitu rohkem kasutama saetööstuses (probleemiks                     on ka siin suur mädanike osatähtsus). Kehvema kvaliteediga saematerjali kasutatakse pakendite,                       kaubaaluste jms valmistamiseks, parema kvaliteediga puitu aga siseviimistluseks (voodrilauad)                  


ja ​lavalaudade valmistamiseks​. Tänapäeval töödeldakse haavapuitu kõrgel temperatuuril ja rõhul                     (termotöödeldud haab) ning sellist materjali kasutatakse siseviimistluses (saunades, ka                   lavalaudadeks). Eestis on traditsiooniliselt ka katuselaaste valmistatud haavapuidust.                 Murranguline oli aga uue paberitööstuse valmimine Soomes 90-ndate lõpus. Uuel tehnoloogial                       põhinev tehas toodab tippkvaliteediga paberit ja kasutab selleks toorainena haavapuitu, mistõttu                       haava kasvatamine sh, hübriidhaava kasvatamine on muutunud nii Soomes, kui tema                       naaberriikides aktuaalseks. Eestis avati 2006. a. haava puitmassi tehas Kundas, kasutab ca 400                           000 m3 haavapuitu aastas.    Hübriidhaab. Hübriidhaava kasvatamine ja selektsioon muutus aktuaalseks Põhja-Euroopas ja                   Eestis peale 1998. a. kui Soomes, Kirkniemis alustas tööd pärast renoveerimist uuel tehnoloogial                           põhinev paberitööstus, mis kasutab toorainena haavapuitu. Hübriidhaaval - harilik haab ​(Populus                       tremula) x ameerika haab ​(P. tremuloides) on kiirem kasv kui harilikul haaval, samuti on                             hübriidhaava puidu omadused sobivamad paberi tootmiseks. Keskmine juurdekasv aastas 11 –                       16 m3/ha, max - 25 m3/ha. Keskmine raiering 20 – 25 aastat. Aretuseks kasutatakse vegetatiivset                               paljundamist, peamiselt meristeempaljundust. Eestisse planeeriti kultiveerida 5 a. jooksul                   (1999-2003) 1,7 milj. taime, so. 1000 – 1500 ha. Alustati 1999. a. kevadel, kui istutati 130 ha.                                   Praeguseks ca 1000 ha kultuure.    Harilik tamm  ​(Quercus robur)  Tamme perekond on väga liigirikas, teatakse 450-500 erinevat tammeliiki.  Harilik tamm kasvab 30-40 m kõrguseks. Eesti teadaolevalt kõrgeim puu kasvab Sagadi                         mõisapargis ja on 32,6 m kõrge. On laikuhikja võra ja tugevate okstega puu. Puistus kasvades on                                 tüvi väikese koondega ja hästi laasuv. Koor noorelt oliivpruun, hiljem peaaegu must, paks,                           pikilõhedega. Pungad munajad, ladvapung ümbritsetud rohkete külgpungadega. Noored lehed                   sageli punakad. Lehed sulghõlmsed, 5-7 hõlmapaariga, 7-15 cm pikad, nahkjad. Septembris                       hakkavad kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed talveks puule. Lehed on                         parkainetest väga rikkad, kõdunevad halvasti.  Õitseb lehtimise ajal (mai-juuni). Viljakandvus üksikpuudel 20-25 a., puistus 50-60 a. Isaõied 3-                           6 cm pikkused rippuvad urvad, mis asuvad eelmise aasta võrsete tipul 2-3-kaupa. Emasõied 2-3-                             kaupa noortel võrsetel. Tolmlemise ajaks ei ole seemnealged veel arenenud ja viljastumine                         toimub alles 2 kuu pärast. Seemneaastad 4-8 aasta järel, viljakates kasvukohtades ka igal aastal.                             Tõrud 1,5-3,5 cm pikad. Kuupula ümbritseb 1/3-1/4 pikkuselt. Seemneaastal võib 1ha-lt saada                         kuni 1,5 tonni tõrusid. Paljuneb peamiselt tõrudest, noores eas annab ka kännuvõsu.  Areaal on lai, kasvab Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias. Eestis kasvab oma areaali põhjapiiril,                         seetõttu on ka tammikute kasv siin aeglane (2,3 tm/ha/a) ja nad on ka vähelevinud (tammikute                              


osatähtsus puistutest 0,7% tagavarast). Keskmine tammikute boniteet Eestis III.  Kevadvõrsete moodustumine algab koos pungade puhkemisega, kestab juuni I pooleni, siis                       formeerub ladvapung. Juuni keskel puhkevad pungad uuesti ja toimub teine juurdekasv, tekivad                         nn. jaanivõrsed. Selliselt tekkinud võrsete teist pikkuskasvu nimetatakse metsanduses                   teiskasvuks (mitte segi ajada teiskasvuga biol. mõistes e. jämeduskasvuga).  Valgusnõudlik, ei talu ülavarju, talub aga külgvarju, mis soodustab ka laasumist                       (kaaspuuliikideks sobivad harilik vaher, pärn, jalakas, hall lepp). Üldiselt külmakindel, väga                       külmad talved võivad kahjustada viimase aasta võrseid. Tundlik ka hiliskülmade suhtes.                       Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi. Ei talu liigniiskust, talub aga                       lühiajalist üleujutust. On väga võimsa juurestikuga, seetõttu ka ​Eestis kõige tormikindlam                       puuliik.  Kõrguse kasv lakkab 140-150 a, diameetri kasv kestab aga kuni kõrge eani. Võib saada kuni                               1500 aastat vanaks. ​Eestis suurim ja vanim tamm (Tamme-Lauri tamm Urvastes) on                         ümbermõõduga 8 m ja kõrgusega 21 m, vanus ~ 700 aastat.  Puit on väga heade omadustega ja kõrgelt hinnatud. Puitu nimetatakse puiduteaduse                       rõngassooneliseks (suured sooned (augud) aastarõngastes. Esineb lülipuit, mis on hele- või                       tumepruun. Ristlõikepinnal on selgelt näha säsikiired. Puit raske, kõva, elastne, heade                       tugevusomadustega, vees muutub mustaks, (tekib nn. must tamm) mis on eriti hinnatud                         mööblitööstuses ja tarbekunstis.  Puitu kasutatakse siseviimistluses (uksed, trepid, parkett, liistud), mööblitööstuses, laevaehituses,                   alkoholitööstuses (veini- viski ja brändivaadid).  Korgitamme (Quercus suber) ​koorest saadakse korgina kasutatavat materjali. Korgi äralõikamine                     ei kahjusta puud, see kasvab tagasi ja on järelikult taastuv loodusvara. Kork on arenenud                             arvatavasti kaitseks metsatulekahjude vastu. Korgitamm võib saada 200–250 aastat vanaks.                     Korgi kogumist saab alustada ca 25 aasta vanustelt puudelt, korjatakse umbes 10 a pikkuste                             perioodide järel. Töö toimub käsitsi. Maailmas on korgitammeistanduste all ca 25 tuhat km2.                           Euroopa korgitööstus toodab aastas 340 tuhat tonni korki väärtusega 5 miljardit eurot ja pakub                             tööd 30 tuhandele inimesele. Veinipudelitele pandavad korgid hõlmavad korgi kogukasutusest                     15%, kuid kasumist annavad 66%. ​Poole maailma korgitoodangust annab Portugal. Portugalis on                         keelatud korgitamme maha raiuda, välja arvatud vanad varisemisohtlikud puud, millelt enam                       korki ei saa.  Esineb mitmeid haljastuses hinnatud vorme: püramiidtamm, lõhislehine tamm, leinatamm jne.                     Harilik tamm on levinud pargipuu, laialt kasutatav haljastuses.    Harilik saar  ​(Fraxinus excelsior)  Kõrge puu 25-35 m. Eesti kõige kõrgem saar kasvab Järvseljal ja 34 m kõrge. Tüvi sirge, väikese                                  


koondega, hästi laasuv. Koor noore eas sile rohekas, vanemas eas sügavate pikirõmedega või                           madalate ristirõmedega. Pungad süsimustad, ladvapung suur. Lehed kuni 40 cm pikad, 9-15                         lehekesega (4-10 cm pikad).  Õitseb kevadel enne lehtede puhkemist, õied pruunides pööristes. Viljad (tiibvili, 2-4 cm pikk)                           valmivad sügisel ja jäävad puudele sageli ka talveks. Viljakandvus lagedal kasvavatel puudel                         algab 15-20 a. vanuselt, puistus 30-40 a.  Kasvab Norrast kuni Krimmi ja Kaukaasiani. Areaali põhjaosas moodustab puistuid koos                       sanglepa ja kuusega, lõunapool koos tammega. Puhtpuistuid moodustab harva. Eestis suhteliselt                       vähelevinud (saarikute osatähtsus puistutest riigimetsas 0,2% ja erametsas 0,5%). Keskmine                     saarikute boniteet Eestis II.  Kiirekasvuline, keskmine saarikute aastane juurdekasv 4,0 tm/ha/a. Üldiselt külmakindel, kuid                     tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Noores eas talub varju, vanemad puud (10-15 a.) on aga                             valgusnõudlikud. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Kasvab valdavalt kahel erineva veereziimiga                   kasvukohal: lodus ja paepealsetel muldadel, vastavalt kasvukohale nimetatakse neid ökotüüpe:                     lubjasaar ja luhasaar. Juurestik hästi arenenud, seetõttu ka tormikindel. Raievanus 100-130 a,                         maksimaalne vanus 150-250(300) a.  Tänapäeval saare kasvatamisel kogu Euroopas, sh. ka Eestis suureks probleemiks puude                       hukkumine patogeense seeneliigi  ​Chalara fraxinea ​ e. saaresurm kahjustuste tagajärjel.  Puit on väärtuslik, tugev ja dekoratiivne. Ka saare puit on nii nagu tammepuitki rõngassooneline                             ja lülipuiduga, kuid tammepuidus on näha rohkelt säsikiiri. Ka oma vastupidavuselt (mädanikele)                         ja tugevuselt jääb saarepuit tammele alla. Puitu kasutatakse peamiselt siseviimistluseks                     (voodrilauad, liistud, trepid, uksed) ja mööbli valmistamiseks. Laialt kasutatud ka pargipuuna.                       Esineb vorme ja teisendeid: valgekirjude lehtedega, kollasekirjude lehtedega, lihtlehine, kerajas,                     leinasaar jt.    Harilik pärn ​ (Tilia cordata)  Kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor noores eas sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall,                               peenerõmeline korp. Lehed 4-6 cm pikad, sama laiad. Õitseb juulis. Õisik 3-11-õieline. Õied                           kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena. Viljad pähklikesed, vaevalt                   märgatavate ribidega, läbim. 0,8 cm, viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve                     jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb                           vegetatiivselt, kännu ja juurevõsust.   Noorelt kasv aeglane. Pikaealine - 300-400(600) a. Juurestik hästi arenenud. Mullastiku suhtes                         võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soostunud muldi                     ei talu, küll aga talub põuda. ​Väga varjutaluv, Eestis kasvavatest lehtpuudest üks                         varjutaluvamaid. Külmakindel. Puit kerge, valge, kasutatakse tisleritöödeks, vineeriks, mööbliks                  


jne. Noorte puude koor sobib niinena sidumismaterjaliks. Pärna puhtpuistusid on väga vähe.                         Sagedamini kasvab viljakates kasvukohtades (salumetsades) koos teiste laialeheliste                 lehtpuudega. Väga levinud haljastuses, talub linnatingimusi (õhusaaste). Eestis palju suute                     mõõtmetega puid: "Täri pärn" Saaremaal (überm. 6,5 m), "Pühapärn" Hiiumaal (5,6 m) jt. Rida                             vorme, milliseid eristatakse võra kuju, värvuse jm. järgi.    Harilik vaher  ​(Acer platanoides)  I kõrgusjärgu puu, soodsates tingimustes kasvab kuni 30 m. Kõrgeim vaher kasvab teadaolevalt                           Loodi-Püstimäel ja on 33m kõrge. Võra tihe laimunajas. Vanemate puude tüvi kaetud tumehalli                           peenerõmelise korbaga. Pungad võrsetega enam-vähem sama värvi (punakaspruunid),                 ladvapunga kõrval kaks väiksemat külgpunga, pungad vastastikku. Lehed suured, 5-15 cm pikad                         ja sama laiad, 5-7 hõlmaga. Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kahesugulised. Õied                           meerikkad. Mahl suhkrurikas. Vili kaksiktiibvili, mis peale valmimist jagub kaheks                     üheseemneliseks osaks. Vilja kannab igal aastal, paljuneb kergesti seemnetest aga annab ka                         kännuvõsu. Noorelt kasvab kiiresti, üle 10-20 a. puudel kasvukiirus väheneb. Võib saada                         150-200 a vanaks. Juurestik hästi arenenud, külgjuured hästi arenenud ja hargnevad.                       Külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes nõudlik, eriti mullaniiskuse suhtes (kuivadel ei                     kasva). Looduslik areaal Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia. Eestis levib leht- ja                         segametsades segus tamme ja saarega, sageli II rindes. Vahtra puhtpuistusid on Eestis vaid ca 40                               ha. Puit kollakas või punakas, sitke, vastupidav. Puitu võib kasutada siseviimistluses (põrandad,                         trepid, uksed jne), mööbliks. Harilik vaher on laialt levinud haljastuses. Talub hästi kärpimist.                           Hinnatud on mitmed dekoratiivsed vormid, eriti punaselehised.    Künnapuu  ​(Ulmus laevis)  20-30 m kõrge puu. Võra lai-ovaalne. Lehed ovaalsed, 5-12 cm pikad, 3-6 cm laiad,                             ebasümmeetrilised, sageli üks pool teisest lühem, kahelisaagja servaga, kaetud pehmemate                     karvadega kui har. jalakal. Õitseb enne lehtede puhkemist aprillis-mais, õied kimbuna                       lühivõrsetel. Tiibvili ca 1,5 cm läbimõõdus, seeme asub tiiva keskel. Seemned idanevad kiiresti.                           Annab kännuvõsu. Noores eas kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Võib saada 300-400 a.                         Juurestik hästi arenenud. Külmakindel, keskmise varjutaluvusega, mullastiku suhtes nõudlik.  Puit väga väärtuslik: kõva, halvasti lõhestuv, maltspuit kollakasvalge, lülipuit pruun-tumehall.                     Kasvatatakse sageli pargipuuna sügisel dekoratiivsete värvirohkete lehtede tõttu.    Harilik jalakas ​ (Ulmus glabra)  25-30 m puu. Tüvi silinderjas, koor hallikasmust sügavarõmeline. Lehed suured 8-16 cm pikad,                           5-8 cm laiad, ovaalsed, kiilja alusega, nõrgalt ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga,                    


karekarvased. Sageli külgrood hargnevad enne lehe serva jõudmist. Õitseb aprillis enne lehtede                         puhkemist. Õied tihedates kimpudes. Vili ovaalne, 2-2,5 cm pähklike, asub tiiva keskel. Idaneb                           halvemini kui künnapuul. Annab ka kännuvõsu. Areaal laiem kui künnapuul. Täiesti                       külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes nõudlik. Talub linnatingimusi ja kärpimist. Puit                     samuti väärtuslik nagu künnapuul. Vorme kasvatatakse parkides: kollasekirjud lehed,                   püramiidjas, leinajalakas jt. Haljastuses kasutamist piirab seenhaigus jalakasurm, mida levitab                     teatud liiki maltsaürask.    Perekond paju  ​(Salix)  Perekonda kuulub -30 m puid kui ka madalaid põõsaid. Valguslembesed ja kiirekasvulised.                         Pajud, tänu meesisaldusele, on tähtsad mesinduses, eriti seetõttu, et õitsevad varakevadel. Pajud                         on levinud kõikides maailmajagudel, välja arvatud Austraalia. Perekonda kuulub üle 300 liigi,                         neile lisanduvad hübriidid. Puukujulisi pajuliike nimetatakse remmelgateks. Eestis kasvavad 21                     pajuliiki on jagatud 3 alamperekonda ja 12 sektsiooni.    Alusmetsa liigid  Harilik pihlakas  ​(Sorbus aucuparia)  10-15 m kõrge puu, harva põõsakujuline. Tüve koor sile, vanemas eas rõmeline korp. Lehed                             paaritusulgjad, lehekesi 11-15 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad. Õitseb mais-juunis. Õied valged                           tihedates kännastes läbimõõduga 5-10 cm. Viljad oranzikaspunased, kerajad, valmivad sept.                     Paljundamine seemnetest, võrsikutest ja kännu-ning juurevõsust. Areaal väga ulatuslik: Euroopa,                     Kaukaasia, Krimm. Peamiselt kasvab segapuistutes, puisniitudel. Külmakindel, raiestikel pakub                   head turvet külmahellale kuusele. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Mulla suhtes ei                         ole eriti nõudlik. Juurestik pinnalähedane. Võrdlemisi kiirekasvuline, võib saada 80-100 (300) a.                         vanaks. Viljad söödavad, kasut. toiduainetetööstuses. Puit punakaspruun, kõva, raske, sitke.                     Kasutatakse dekoratiivpuuna kevadise rikkaliku õitsemise, dekoratiivsete viljade ja sügisel                   punaste lehtede tõttu. Esineb teisendeid ja vorme: leinavorm, kollaseviljaline, dessert, granaat jt.    Harilik toomingas  ​(Prunus padus)  15-16 m kõrgune puu, alusmetsas sageli põõsas. Tüve koor mustjashall. Koorel, puidul ja                           lehtedel iseloomulik maitse. Lehed piklikud, 4-10 cm pikad, 2-6 cm laiad. Õied valged, 10-12                             cm pikkustes rippuvates kobarates, hästi lõhnavad. Luuvili kerajas, must, läikiv, 0,7-0,8 cm                         läbim.  Looduslikult kasvab Euroopas ja Aasias. Eelistab niiskeid liikuva põhjaveega viljakaid                     kasvukohti. Puit kollakaspruun, pehme, sitke. Kasvatatakse dekorat. eesmärkidel. Kahjuritele                  


vähe vastupidav ja neid esineb tal rohkesti. Paljundatakse seemnest, kännu- ja juurevõsust.                         Esineb mitmeid vorme: täidisõieline, roosade õitega jne.    Harilik türnpuu  ​(Rhamnus catharticus)  Rohkesti hargnev asteldega põõsas. Lehed ovaalsed, 3-6 cm pikad, 1,5-3 laiad, lühivõrsele                         kinnituvad kimpudena. Õied kollakasrohelised, lehtede hõlmas kimpudena. Vili must mari, 2-4                       luuseemnega. Õitseb mais-juunis. Levinud Euroopas, Aasias, Lääne-Siberis, Kaukaasias võsades                   ja alusmetsana. Puit kollane, kõva, ilusa tekstuuriga. Paljuneb seemnest, juure- ja kännuvõsust.                         On meil saavutanud küllalt suuri mõõtmeid - TÜ botaanikaaias 7 m kõrge, läbim. 33 cm.                               Kroonrooste vaheperemeestaimed - kevadeosed türnpuul, hiljem lähevad üle kaerale. Türnpuud                     soovitatakse meil põllumaade läheduses välja raiuda.    Harilik paakspuu  ​(Frangula alnus)  Kõrge rohkesti hargnev põõsas või 7-8 m puu. Koor sile, mustjas, paljude heledate lõvedega.                             Lehed äraspidimunajad vahelduvad, lihtlehed, 3-8 cm pikad, 1,5-4 cm laiad, tumerohelised,                       läikivad. Õied valkjad, 36-kaupa lehtede kaenlas. Õitseb mais, sageli teistkordselt aug.-sept. Vili                         lihakas must, kahe luuseemnega. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik – levinud paljudes                       metsades alusmetsana.    Mage sõstar  ​(Ribes alpinum)  Sõstra perekonda kuulub umbes 200 liiki, mis on levinud Euroopas, Aasias, P-Aafrikas,                         Ameerikas. Kuni 1,5 m kõrge rohkesti hargnevate võrsetega põõsas. Lehed 3(5)-hõlmised 1,5-4                         cm pikad. Õied ühesugulised, väikesed, rohekad, püstistes kobarates. Kahekojaline, õitseb mais,                       viljad punased marjad. Eestis kasvab looduslikult saartel ja P-Eesti rähkmuldadel, sageli koos                         männi ja kadakaga. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik mullastiku suhtes. Talub hästi                     kärpimist - sobiv hekkideks. Paljundatakse seemnest ja pistokstest.    Harilik sarapuu  ​(Corylus avellana)  5-8 m kõrgune põõsas, hargnev, tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Lehed 6-12 cm pikad, 4-10 cm                                 laiad, südaja alusega, tipuosas nõrgalt hõlmised, alt rood karvased, külgroodusid 8-10 paari.                         Õitseb märtsis-aprillis. Viljad ümbritsetud kellukesetaolise narmasja karvase kuupulaga. Pähklid                   ümmargused-piklikud (hinnatavamad piklikud), valmivad septembris. Levinud paraskliimaga               aladel Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Küllalt varjutaluv. Kasvab hästi ja kannab rikkalikult vilja                         raiestikel ja harvikutes. Armastab värsket viljakat huumusrikast sügavapõhjalist mulda, eriti                     lubjarikkaid. Juurestik hästi arenenud. Kasvab rohkesti looaladel Saaremaal ja Lõuna-Eestis. 


Külmakindel tavalistel talvedel. Suurem külm kahjustab viimaste aastate võrseid. Paljundatakse                     peamiselt seemnetest. Seemneaastad korduvad 3-5 a. tagant. Külvatakse kas kohe peale                       valmimist või kevadel stratifitseeritult. Paljuneb ka kännu- või juurevõsust, võrsikutest. Pinnast                       parandav liik, lehed kõdunevad kiiresti. Puit punakasvalge, paiduv, vastupidav. Koor sisaldab                       tanniini, värvaineid. Pähklites rasvu ja valke. Kasutatakse kõrgete kärpimata hekkide rajamisel.                       Dekoratiivsed vormid: kollane, keerdoksine, punaselehine, lõhislehine.    Näsiniin  ​(Daphne mezereum)  Kuni 1-1,5 m kõrgune püstine põõsas. Lehed koondunud tihedamalt võrse tippu, lehed talbjad.                           Õitseb enne lehtede puhkemist (aprill), õied lillakasroosad. Viljad marjataolised (luuviljad)                     punased, valmivad septembris. Kasvab viljakates kasvukohtades. Külmakindel. Varjutaluv. Väga                   dekoratiivne kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimise ajal. On võrdlemisi mürgine                         (viljad, koor, lehed, õied). Oli pikka aega looduskaitse all. Meil üks sagedamini esinevaid liike -                               üksikpuuna, kõrge hekina.     Madalkask  ​(Betula humilis)  1-1,5 m kõrgune püstine rohkesti hargnev põõsas. Võrsed hallikaspruunid kollakasroheliste                     karedate näärmetäppidega. Lehed 1-3 cm pikad, 1-2 cm laiad, ümarmunajad, täkilise-saagja                       servaga. Emasurvad 1-1,5 cm pikad, püstised. Vili väike, ümar, tiib seemnest 2-3 x kitsam.                             Levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsetel aladel. Meil esineb                       rohkesti vabariigi ida- ja edelaosas siirdesoodes ja rabade servades, soostunud heinamaadel.                       Kasutatakse luudade valmistamiseks.    Vaevakask  ​(Betula nana)  Tavaliselt 0,5-0,7 m põõsas. Võrsed hallikaspruunid, peened, karvased. Lehed ümmargused,                     sageli laiemad kui pikad, täkilise servaga, pealt tumerohelised läikivad. Emasurvad 0,5-0,8 cm.                         Seeme elliptiline, tiib 2-5x seemnest kitsam. Levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas ning                       Põhja-Aasias. Eestis lääne- ja põhjaosas turvas- ja turvastunud muldadel.    Vitspaju (korvpaju)  ​(Salix viminalis)  5-6 m põõsas, harva - 10 m puu. Lehed lineaalsüstjad, 5-15 cm pikad, 0,7-2,0 cm laiad, serv                                   allapoole pööratud, alt siidkarvased, pearood tugev. Õitseb lehtede puhkemisel. Mullastiku                     suhtes vähenõudlik. Paljuneb hästi pistokstest. Üheaastasi võrseid kasutatakse punumistöödel.                   Väga kiirekasvuline (aastas kuni 2 m), leiab kasutamist energiavõsa liigina. Annab rohkesti                         hübriide. 


  Harilik lodjapuu  ​(Viburnum opulus)  Põõsas, 2-4 m kõrge, rohkesti hargnev. Õitseb mais-juunis, õied valged. Viljad punakad, lihakad                           luuviljad, söödavad. C- vitamiin. Valmivad sept. Külmakindel, varjutaluv. Kasvab viljakatel,                     niisketel muldadel. Sage raiesmikel.  Haljastuses  ​Viburnum opulus ‘Roseum’ ​ – lumepall (valged, steriilsed õied).    Harilik vaarikas  ​(Rubus idaeus)  Püstine põõsas, 1-1,5 m kõrge. Õitseb juunis-juulis, õied valged, viljad punased, koguvili.                         Söödavad. Külmakindel ja poolvarju taluv. Viljakad, niisked mullad. Sage raiesmikel, juurevõsu.                       Palju kultuursorte.      õitseb mais  kuusk, ebatsuuga, jugapuu, kadakas, arukask, 
sookask, vaher, paakspuu, mage sõstar  õitseb mais-juunis  lodjapuu, türnpuu, pihlakas  õitseb juulis  pärn  tolmleb mai lõpul, juuni alguses  mänd  seeme valmib juulis  arukask  seeme valmib minu sünna paiku  haab  seemned valmivad sügisel  kuusk (okt, varisevad märtsis), mänd, 
ebatsuuga (sept, okt), sookask (aug lõpp)  paljuneb juurevõsust  vaarikas, haab, pärn, pihlakas, toomingas, 
sarapuu  paljuneb kännuvõsust  jugapuu, arukask, sookask, tamm, sanglepp, 
hall-lepp, vaher, künnapuu, jalakas, türnpuu  paljuneb pistokstest  mage sõstar, vitspaju, jugapuu   paljuneb seemnetest  tamm, vaher, mänd, arukask, sookask, 
hall-lepp, pihlakas, sarapuu  dekoratiivtaimena/haljastuses  pihlakas, arukask, ebatsuuga, saar, näsiniin, 


künnapuu; kadakas, kuusk, jugapuu, sanglepp, 
tamm, pärn, vaher, lodjapuu, jalakas  talub kärpimist  kadakas, kuusk, jugapuu, jalakas, vaher, mage 
sõstar  talub õhureostust (linnades)  pärn, ebatsuuga, jalakas, jugapuu  ei talu õhureostust (linnades)  kuusk  mööblitööstuses  kuusk, tamm, vaher, mänd, arukask, sanglepp, 
pärn, saar  küttepuuna  sookask ja arukask, sanglepp ja  ​hall-lepp  paberitööstuses  haab, mänd, kuusk, arukask  saetööstuses  arukask, sanglepp, haab  sümbioosis mügarbakteritega ​ (Frankia)  sanglepp, hall-lepp  pikaealine  tamm, jugapuu, pärn  lühiealine  lepad  raieküpsus  kuusk (80-100), mänd (100), arukask (60-70), 
hall-lepp (20-30), saar (100-130), sanglepp 
(60-70)  õitseb aprillis-mais enne lehtede puhkemist  saar, haab, vaher, künnapuu, jalakas, näsiniin  varjutaluv  sarapuu, kuusk, jalakas,  ​pärn​, türnpuu,  paakspuu, vaher, nulg, ​ jugapuu,​ pöök,  lodjapuu, näsiniin, mage sõstar, pihlakas 
(noores eas)  valgusnõudlik  lehis, ​ mänd, tamm (ülalt), saar (10-15 a),  haab, lepad,  arukask, pihlakas (vanemas eas)  mullastiku suhtes nõudlik  jugapuu (viljakad huumusrikkad), tamm 
(huumusrikkad ls mullad), pärn (sama + sl), 
vaher (niiske), künnapuu, jalakas  kasv kiireneb hiljem, alguses aeglane  kuusk (15-20), lehtpuud (10-15), ebatsuuga  varases eas kiirekasvuline, pärast aeglustub  arukask, haab, künnapuu  külmakindel  mänd, kuusk, haab, kadakas, arukask, 


sookask, hall-lepp, sanglepp, vaarikas, haab, 
tamm, saar, pärn, vaher, künnapuu, jalakas, 
pihlakas, paakspuu, mage sõstar, sarapuu 
näsiniin, lodjapuu  põuakartlik  kuusk  tikud, saunaseinad, lavad  haab  märgadel kasvukohtadel  sookask (kindlasti mitte arukask), mänd, 
sanglepp, luhasaar, mitmed pajud  põuakindel  kadakas, mänd  külmakartlik (hilis-, varakülmad)  võrsed: kuusk, sarapuu, tamm; hilis: saar, 
ebatsuuga, hall-lepp, must-lepp, tamm, kuusk 
(noorena); vara: lehis  ühekojaline  lepp, lehis  kahekojaline  kadakas (vahel ka ühe-), haab, mage sõstar  mullastiku suhtes vähenõudlik   mänd, ​ kadakas, vitspaju, mage sõstar,  paakspuu, hall-lepp, arukask  suure areaaliga  pihlakas (Euroopast Krimmini); vaher, tamm 
(Põhja-Euroopast Kaukaasiani); haab 
(Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas); hall-lepp 
(Euroopas, Aasias, Kaukaasias); sanglepp 
(Põhja-Euroopast Põhja-Aafrikani + 
Kaukaasia jne); arukask, ebatsuuga; kadakas 
(Ameerikas 37 lk alates + Euraasia 
põhja-keskosas); kuusk, mänd Euraasia  kiirekasvuline  saar, sanglepp, hall-lepp, arukask, mänd, 
vitspaju, pihlakas  30 m kõrgune  tamm, arukask, kuusk (tav), paju, sanglepp, 
vaher, pärn, haab, ebatsuuga (30-40)  20 m kõrgune  sookask, künnapuu (20-30 m), jalakas (25-30 
m), hall-lepp (15-25 m)  10-15 m kõrgune  pihlakas, toomingas (15-16 m), kadakas, 
jugapuu  5-6 m kõrgune  vitspaju 


1-1,5 m kõrgune  mage sõstar, vaarikas, näsiniin, madal kask  kõrgeim puu Järvseljal  arukask (38 m), sanglepp (33,3 m), hall-lepp 
(29 m), haab (40 m), saar (34 m)  vili  punane, munajas marikäbi - jugapuu; kahe 
laia tiivaga pähklike - arukask; läätsekujuline 
pähklike - sanglepp; tiibvili - saar, künnapuu; 
kaksiktiibvili - vaher; koguvili - vaarikas; 
väike, ümar - madalkask; lihakas, must, kahe 
luuseemnega - paakspuu, türnpuu; luuvili, 
kerajas, must, läikiv - toomingas; ovaalne, 
pähklike - jalakas  tormikindel  mänd, tamm, arukask, saar  tormikartlik  kuusk, nulg, sookask (pindmine juurestik)  kõrgeim puu Ootsipalus, Põlvamaal  mänd (46,6 m), kuusk (48,6 m)