Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks (1)

Tartu Ülikool - Teoloogia - Üldine usundilugu
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes ütlesKas Saul hakkab meie üle valitsema?
  • Mitme jumala kummardamine?
  • Millega Seeba juba varemalt oli alustanud ülestõusu Taaveti vastu "Mis osa on meil Taavetis?
  • Milline oli Babüloonia vangipõlv?
  • Miks pärsia impeerium langes?
  • Kuidas ta seda tegi?
  • Mille 30 eKr a-l Augustus ?
Iisraeli aja-ja usundlilugu... kordamisküsimused-vastused
  • Ajaloolised allikad. Ülevaade tähtsamatest kirjalikest ja arheoloogilistest allikatest.
  • Põhjused kuningriigi tekkeks. Kohtumõistjad; vilistid .
  • Sauli valimine kuningaks, tema tegevus.
  • Taaveti tõus troonile. Taaveti sisepoliitika ja administratsioon .
  • Taaveti välispoliitika ja vallutused . Taaveti ajaloolisus ( McKenzie „Kuningas Taavet. Püha terrorist“).
  • Saalomoni valitsusaeg . Sise- ja välispoliitika, templiehitus.
  • Personaaluniooni lagunemine kaheks kuningriigiks. Piiriküsimuse lahendamine. Põhjariik Iisrael kuni Omri valitsusajani.
  • Põhjariik Iisrael omriidide valitsemise ajal. Üldiseloomustus (välissuhted, majandus, ehitustegevus ), tähtsamad sündmused.
  • Ahab ja Iisebel. Välissuhted; Assüüria.
  • Jehu ja tema dünastia. Kaananlaste küsimus.
  • Tiglatpileser III reformid Assüürias, tema sõjakäigud Süüriasse ja Palestiinasse. Assüüria rahvastikupoliitika .
  • Iisraeli viimased kuningad ja Samaaria langemine . Küüditamine ja selle tagajärjed.
  • Lõunariik Juuda kuni kuningas Hiskija valitsusajani. Üldiseloomustus, tähtsamad sündmused ja valitsejad . Kokkupuuted Iisraeliga.
  • Kuningas Hiskija valitsusaeg ja tegevus. Sisepoliitika.
  • Juuda 7. saj eKr. Assüüria ja Egiptus .
  • Kuningas Joosija ja „deuteronomistlik reform “. Joosija sise- ja välispoliitika. Megiddo lahing.
  • Assüüria impeeriumi lõpp. Uus-Babüloonia kuningriik ; Nebukadnetsar. Jeruusalemma esimene piiramine ja küüditamine.
  • Juuda riigi lõpp. Jeruusalemma langemine. Küüditamised. Gedalja.
  • „Babüloonia vangipõlv“. Teoloogilised ja poliitilised liikumised, usukombed, mille järgmine sai alguse eksiiliajal.
  • Babüloonia impeeriumi lõpp. Pärsia tõus suurvõimuks. Kyrose edikt ja luba juutide tagasipöördumiseks.
  • Pärsia impeeriumi sise- ja välispoliitika üldiseloomustus. Kolm esimest kuningat.
  • Templi taastamine, juutide tagasipöördumine, vastuseis templi ehitamisele. Darius I. Serubabel.
  • Nehemja, tema tegevus Jeruusalemmas. Sotsiaalsed meetmed.
  • Esra, tema tegevus ja reformid.
  • Aleksander Suure sõjakäik. Pärsia impeeriumi langemine.
  • Hellenism , üldiseloomustus. Mõju juutidele ja Jeruusalemma 2. templi kogukonnale .
  • Aleksandri riigi jagamine. Diadohhide ajastu.
  • Palestiina ptolemaioste võimu all. Ptolemaioste riigi üldiseloomustus.
  • Palestiina seleukiidide võimu all. Seleukiidide riigi üldiseloomustus.
  • Makkabite ülestõus, selle käik. Tagajärjed. Makkabite dünastia valitsusaeg.
  • Rooma protektoraat, Juuda sisepoliitika kuni Heroodeseni.
  • Juudi sõda. Bar Kochba ülestõus.
  • Ajaloolised allikad. Ülevaade tähtsamatest kirjalikest ja arheoloogilisest allikatest.
    Iisraeli ajaloo allikad: 
    Vanas Testamendis kirjutati, et kui inimesed eksiili viidi, loodi endile ideaalpilt e. Ajalugu.
    Peab olema mingi ese, koht, kust on midagi välja kaevatud ja kust saaks midagi dateerida. On teadlasi, kes on üteldud, et Iisraeli riiki pole kunagi olnud.
    Ajalugu kirjutavad ajaloolased, Iisraeli ajalugu on üks väheseid, mida kirjutavad ajaloolaste kõrval ka teoloogid. Seetõttu ei võta näiteks arheoloogid Iisraeli ajalugu tõsiselt. Käib koos töögrupp, kes proovib Iisraeli ajaloosse tuua objektiivsust- muuta Iisraeli ajalugu teaduslikuks ajalooks.
    Iisraeli ajaloo esmased kontekstid:
    - asub kahe suurvõimu vahel- Egiptuse ja Mesopotaamia vahel.
    Kaananlased, ehk sisemine kontekst. VT teksti järgi olid Kaananlased pahad , neid neetakse, ja kõik halb Iisraeli religioonis on neilt üle võetud. Samas võib ka olla nii, et Kaananlased ja Israeliidid olid sama rahvas aga lihtsalt linna ja maa rahva erinevus. Alles hiljuti on hakanud saama Kaananlastest ja vilistitest rahvas uuesti ja seda tänu arheoloogiale.
    KIRJALIKUD ALLIKAD:
    Pilt, mille moodustab ajalookirjutis iisraeli ajaloost sõltub olulisel määral allikate hindamisest ja nende kasutamismetoodikast.
    VANA TESTAMENT- Kui VT raamatuid Genesisest Joosuani- mis arvestatavad ajalooliste faktidena ja isikute enamvähem otseseks ja usaldusväärseks kahajstuseks, siis kujuneb Iisraeli ajaloo käsitlus „konservtiivseks“- sarnane piibliloo omale (omane anglo-ameerika ajaloolastele). Selle kõrval on teine meetod- näha mainitud VT raamatutes sisalduvat pärimustikku kui Iisraeli saagalaadseid usutunnistuslikke traditsioonialgeid. See meetod on omane kirjanduskriitilisele ja pärimuskriitilisele analüüsile. Säärase lähenemise korral on soovitav alustada Iisraeli ajaloo kujutamist sealt, kus see tegelikult algas ehk Kaananis.
    VT kasutamisel iisraeli ajaloo konstrueerimiseks tuleb arvesse võtta saagalaadseid pärimusi (Nt Pentateuhhis ja Joosua raamatus). Neid jutustusi koos hoidev raamistus pole ajaloolis- kronoloogiline skeem. Kui nt Aabrahami , Iisaki jm saagadest, Joosepi loost , kõrberännakust, Siinai pärimustes, peaks leiduma ajalooline iva, siis metoodiliselt on lubamatu neid ivasid reastada nii nagu VT´s tehtud.
    Iisraellased võtsid omaks kohalikke saagasid, mis alles hiljem seostati JHWH-ga ja põimiti iisraellaste esivanemate lugudega. Levinud olid ka üleloomulikud muistendid, mis algselt olid polüteistlikud, kuid iisraeli pärmustikus ümber muudetud monoteistlikeks.
    Kirjalike allikate kirjutajad: iisraellased võtsid üle vallutatud Kaanani linnade kirjutamiskultuuri. Taavet rajas oma õukonda riigikirjutaja töökoha. Ka preestid jäädvustasid/töötlesid pärimusi.
    ARHEOLOOGILISED ALLIKAD:
    Siinkohal tuleb esile tuua Kuningas Taavetit puudutav. Nimelt pole Iisraeli 1 armastatuma kuninga- Taaveti- kohta allikaid, mis tema isiku ajaloolisust kindlalt tõestaksid. Siiski on 3 arheoloogilist leidu, mida Kuningas Taaveti nimega seostatakse :
    • Tel Daani steel
    • Meesa steel
    • Śeśonki bareljeef

    1993.a leiti areholoogiliste kaevamistööde käigus raidkirajaga varustatud sambast e steelist Taaveti nime („Taaveti koda“ või „Taaveti sugu“ vm) sisaldav raidkiri. See leiti Põhja-Iisraelist muistsest Daani linnast, mistõttu kannab steel nime Tel Daani steel. Kirja kontekst on ebaselge , säilinud sellest kirjast pole palju. Lisaks Tel Daani steeilile leiti hiljem veel 2 fragmenti, milles mainitakse Iisraeli kuninga Joorami ja Juudamaa kuninga Ahasja nimesid ning mainitakse nende surma. Siinkohal on vastuolu Piibliga, kus peetakse nende kuningate tapjaks iisraellaste väeülemat Jehut .
    Tel Daani steeliga ühevanune on Meesa steel. Selle samba lasi valmistada Moabi kuningas Meesa 850-800 eKr. Sellel sambal on jutustus sellest, kuidas Meesa Moabimaa Iisraelist vabaks võitles. Enamvähem samagugune jutt on ka Piiblis. Seal arvatakse olevat mainitud ka „Taaveti koda“. Beduiinihõim hävitas selle samba.
    Samuti mainis Taaveti nime väidetavalt vaarao Śeśonki bareljeefil Egiptuse linnas Teebas .
    Kirjalikest allikatest võib eraldi välja tuua assüürlaste kirjutatud kroonikad .
    Samuti AMARNA arhiiv- Amarna on kirjavahetus savitahlitel , enamasti diplomaatilised kirjad. Tähed leiti Ülem-Egiptusest , Amarnast , mille asutas vaarao  Ehnaton  (1350. - 1330 eKr) ajal kaheksateistkümnenda dünastia Egiptuse .
    Üks paljudest kirjadest, mis pärinevad niinimetatud amarna arhiivist, mis leiti pärast Ehnatoni surma tema rajatud pealinnast annabinfot Zannanza afääri toimumisest Ehnatoni surma ajal. Kirjas räägitakse sõjategevusest Süüria aladel, mida mainitakse ka hetiidide annaalides samaaegselt Dahamunzu esimese kirjaga . Ehnatoni pealinn hüljati ja amarna arhiiv suleti Tutanhamoni valitsemise ajal. Niisiis ei saa amarna-kirjad ilmselgetel põhjustel rääkida sündmustest pärast seda aega ja seega ei saa nad rääkida ka sündmustest pärast Tutanhamoni surma.
    Erinevate allikate vahel ilmnevad vastuolud. Näiteks Sargon II allikate ja Kuningate raamatu teksti vahel. Tuleb arvesse võtta ka arheoloogilisi leide ja eelnevate ajalookirjutajate võimalikke arusaamatusi ja vigu. Seega – on segadust ja teadmata fakte (nt Samaaria vallutamise kohta).
    2. Põhjused kuningriigi tekkeks. Kohtumõistjad; vilistid.
    Paikseks jäämine u. 1200
    Riik sai tekkida tänu suurte naaberriikide ( Egiptus , Mesopotaamia , Babüloonia) madalseisule. Muidu need riigid kaklesid Iisraeli alade pärast aga nad polnud sellel ajal võimelised omavahel sõdima.
    U. 1200 Egiptus nõrgenes ja nende ülemvõim Kaanani-Süüria aladel nõrgenes. Arami rahvaränne pidurdas aga Assuri (Assüüria) suurriiklikku poliitikat, mis mõjutas võimuvaakumi tekkimist Palestiina aladel.
    Vajadus riigi järele tekkis seoses vilistite rünnakutega. Vilistid ehk Mererahvas olid arvatavasti Kreekast (Mükeenelt) pärit rändrahvas. Egiptus sai neist jagu ja pani need Palestiina rannikule oma ülemvõimu alla elama. Kui Egiptus nõrgenes, said vilistid vabaks ja tahtsid kogu Süüria-Palestiina ala endale vallutada. Arvatavasti oli Meggido lahing juba konflikt vilistitega. VT’s räägivad lahingutest vilistitega Simsoni lood. Iisraeli suguharud said mitu korda lüüa. Iisraelil jäi 2 võimalust: tagasitee apolüptilise vilistite ülemvõimu alla või moodustada oma riik.
    Kohtumõistjad – Iisraeli juhid enne kuningriigi tekkimist.
    Piiblilugudes algab Iisraeli ajalugu Joosua raamatu teise poolega või isegi Kohtumõistjate raamatuga. Varasemast pole arheoloogilisi ega teisi allikaid leitud.
    3.Sauli valimine kuningaks, tema tegevus
    Esimese Saamueli raamatu 9.-11. Ptk leidub 3 erinevat jutustust selle kohta, kuidas Saulist sai kuningas:
    9:1 kuni 10: 15 otsib Saul oma isa kadumaläinud eesleid ja kohtub Saamueliga, kes võiab ta kuningaks.
    10:17-27 valib rahvakoosolek Sauli juhiks
    11.ptk viib Saul inimesed lahingusse ning seejärel kuulutavad nad ta kuningaks.
    Need 3 lugu pärinevad 3 erinevast Dtr käsutuses olnud allikast. Selle asemel, et 1 neist välja valida, pidas ta õigemaks kasutada terve rea korrastavate lisanduste abil kõiki kolme kombintatsiooni.
    Esimene Dtr lisandusega kohtume esimese loo lõpul (10:14-16). Selles tuuakse ära Sauli jutuajamine oma onuga:
    14. Ja Sauli isa vend (onu) küsis temalt ja ta teenrilt: “Kus te käisite?” Ta vastas: “Emaeesleid otsimas. Aga kui me nägime, et neid ei olnud, siis läksime Saamueli juurde!” Siis ütles Sauli isa vend: “Jutusta mulle ometil mida Saamuel teile rääkis!” Ja Saul vastas oma isa vennale : “Ta teatas meile lihtsalt, et emaeeslid on leitud!” Aga kuningriigi asjast, millest Saamuel oli rääkinud, ei jutustanud ta temale midagi.
    Sellest vestlusest selgub , et kui Saamuel võidis Sauli kuningaks, siis pidas Saul seda oma isiklikuks asjaks ega kõnelnud sellest kellelegi. Nii tekib vajadus kuulutada Saul avalikult kuningaks, mis leiab aset teises loos 10: 17-27. Ka see teine lugu on varustatud Dtr kui toimetaja lisandustega salmi 10:26 näol. Selles kõneldakse „kõlvatumatest“ meestest, kes seavad kahtluse alla Sauli võimed sõdalasena. Nad küsivad: „Mis abi on meil temast?“ See annab Saulile võimaluuse tõestada ennast 3.loos:
    12.Siis rahvas ütles Saamuelile: „Kes see oli, kes ütles:Kas Saul hakkab meie üle valitsema ? Andke need mehed, et saaksime nad surmata!“ Aga Saul ütles: „Sel päeval ei surmata kedagi, sest täna on issand Iisraeli sabi andnud!“ Ja Saamuel ütles rahvale: „Tulge, läki Gilgalisse ja uuendagem seal kuningriik!“
    Need 2 viidet Sauli võimed kahtluse alla seadnud inimestele seovad teise loo kolmandaga .11 ptk alguses olevas originaaljutustuses ei eeldatud, et Saul on juba kuningas. Selles öeldi, et rahvas ise tegi temast esmakordselt kuninga (11:15): „Ja kogu rahvas läks Gilgalisse; seal tõstsid nad Sauli kuningaks Issanda ees“.
    Mainitud lisanduste abil ühendas Dtr 3 omaette lugu üheksainsaks jutustuseks, milles Saul saab kuningaks 3 järgus: eraviisiliselt, avalikult ja seejärel tõestades oma südikust väepealikuna. Dtr omalooming 8. Ja 12. Paigutatud kõnede näol.
    Sauli valitsusaeg (1030-1009)
    12. sajandil tegid vilistid mitmeid vallutusi. Nad jõudsid välja Aphekini, mis oli Iisraeli eluala kõrval. Iisraelliidid said lahingus lüüa, vilistid jõudsid vallutasid vähemalt osa Ephraimi kuppelmaastikust. Sellistes tingimustest otsustasid Iisraeli hõimud, et neil on vaja kuningat. Sauli trooniletõusmise kohta on 3 erinevat lugu. Saul on viimane kohtupidaja, hõimuvanemad nõudsid nüüd kuningat „nagu kõigil teistelgi hõimudel“. Saul valiti, kuna ta oli pikk ja tugev ning tundus olevat sobiv rahvast sõtta viima.
    Esimene lahing – Micmashis – lõppes Iisraeli võiduga. Peagi sai vilistite sõjast partisanisõda, salavaritsuste ja üllatusrünnakutega. Kahjuks aga ei anna Piibel täpset ülevaadet edasisest sõjast vilistidega.
    Sauli tegevus Saamueli raamatu järgi:
    1 Sm 16-17 Taavet tuleb Sauli õukonda. On võimalik, et Taavet tuleb Sauli õukonda kõigepealt muusikuna . Tollal ülelevinud ebausu kohaselt oli muusikas vägi, mis kaitses kurjade vaimude eest. Siiski väidab 1 Sm 18:18, et ta oli juba tollal hirmuäratavallt osav sõjamees. Nii et ta võis Sauliga ühineda peamisels selleks, et teenida kuningat sõdurina. Õige pea pärast õukonda saabumist saab Taavetist Sauli sõjariistade kandja.Saul jäi oma sõjariistade kandjaga rahule ning tõstis ta üheks oma loomisjärgus oleva sõjaväe pealikuks. Taaveti jätkuv edu sõjaväljal tõi Sauli alamate hulgas palju poolehoidjaid, ehkki Piiblis liialdatakse tema edukuse ja populaarsuse kirjeldamisel. Nii saavutas Taavet Sauli kondakondsete soosingu. Saul andis aukõrgenduse T-le- viitab nende sõbarlikele suhetele.
    1 Sm 18-20 Sauli & Taaveti vahel tekivad pinged . Saulil tekkis kahtlus , et T püüab teda troonilt tõugata. See oli põhjendatud hirm, sest Taavet oli väga ambitsioonikas ja temast lähtuv oht, mida Saul tajus , oli ehtne . Saul oli sunnitud asuma rünnakule, kuni trumbid olid veel tema käes. Aga Taavet põgenes enne, kui Saul jõudis lasta ta kinni võtta ja hukata.
    1 Sm 21-27 Saul ajab Taavetit taga, kes põgeneb. Taavet põgenes Sauli eest Juuda kõnnumaale, kus kogus endasarnastest lindpriides kaaskonna. Ta organiseeris neist röövlijõugu ja käis asulaid röövimas.
    Sauli ja tema poja Joonatani lahingud vilistidega-13.-14 ptk- Dtr toob need välja, et valmistada ette Taaveti lavaleilmumist. Sauli kujutatakse neid lahingutes väga negatiivsetes värvides. Kangelasena esineb lahingutes mitte Saul vaid Joonatan . Ühes loos (14: 24-25) annab Saul rumala vande, mile tõttu Joonatan jääb äärepealt elust ilma. 13: 8-15 näitab Dtr Sauli eriti halvas valguses jutustuses temalt kuningaaus võtmisest (dtr omalooming). Jutustus lõppebmärkusega, et „Issand on leidnud enesele mehe oma südame järgi“, kellest saab Sauli asendaja (vihje Taavetile).
    Taavet kukutab Sauli. Taavet hävitab kaaleblase pealiku ja abiellub tolle naise Abigailiga- sai vara ja pealikuseisuse, allutab Juudamaa ja Negevi. Vilistidega head suhted. Taaveti liit vilistdega käis Saulile üle jõu ja ta sai lahingus nede ühendatud vägede vastu surma. Taavet omandas mitme läbikaalutud käigu tulemusena Sauli positsiooni. Taaveti valitsemisaeg kuningana (vilistide maal) kattus Sauli 5 viimase eluaastaga. Taaveti kasvav võim ja vilistidest lähtuv häda murdsid Sauli tähelepanuväärse sõjamehesüdiduse ning ta langes.
    1 Sm 28- 2 Sm 1 Saul saab Taaveti eemalviimase ajal lahingus vilistidega surma. Gilboa mäel. Krooniku omalooming: „ Nõnda suri Saul oma truudusetuse eest, mda ta oli osutanud Issanda vastu, selle päraast, et t aei olnud tähele pannud Issanda sõna, samuti sp, et ta oli nõud küsinud surnu vaimult ega olnud nõud küsinud Issandalt.
    2 Sm 2: 1- 5: 3 Taavetist saab Juudamaa ja seejärel Iisraeli kuningas.
    SIIN ON VEEL PARALLEELSELT SAMA LUGU SAULI TEGEVUSEST JA ELUST (LISATUD FAKTE JM, SOOVITAN ÜLE LUGEDA) :
    Saul oli benjaminlase Afiahi poeg. Saul oli noor ja ilus. “Ei olnud Iisraeli
    lastest ükski temast ilusam, ta oli peajagu pikem kui kõik muu rahvas.”
    Taavet oli sõjas vilistitega silma paistnud ja saanud Sauli teise tütre, Michali, endale abikaasaks. Saul kadestas Taavetit järjest enam, süüdistades teda salanõu pidamises. Saul püüdis mitmel korral Taavetit tappa, mille eest viimane põgenes Juudasse ja sealt edasi vilistide aladele .
    Pole selge, kui kaua Saul valitses, ent me teame tema valitsusaja üldiseid poliitilisi ja majanduslikke tingimusi. 1. Saamueli 13: 19-22 kirjeldab talupoegade ja karjaste ühiskonda, kus raudtööriistad olid haruldased. Saul oli valitsusse kaasanud perekonnaliikmed: tema nõbu Abneri juhtida oli sõjavägi.
    Sauli valitsusaega on raske objektiivselt hinnata. Piiblitraditsioonis tundub ta kui tüüpiline „halb“ kuningas, kellel on vastandatud tüüpiline „hea“ kuningas Taavet. Seda vastuolu kujutatakse 1. Saamueli raamatu lugudes 16-27, ent need lood tunduvad ühekülgsed. Lood püüavad näidata, et Taavetil oli õigus mässata Sauli vastu ja otsida varjupaika vilistide territooriumilt. Ent juttudest ilmneb ka, et Saul sai vilistite rünnaku ajal Petlemmast tuge, mis näitab, et Saulil oli Lõuna-Jeruusalemmas mõjuvõimu.
    On võimalik, et sõjad moabiitide, edomiitide, kuningas Zobahi ja amalekkide vastu on Taavetilt üle kantud Saulile, kuna viimase kohta oli nii vähe informatsiooni. Tundub, et sellised sõjad on Sauli kodubaasist liiga kaugel, eriti et vilistide rünnakuoht oli suur ja Sauli armee oli halvasti organiseeritud.
    Seega on meil Sauli kohta vähe kindlaid andmeid. Ainus kindel asi on see, et Sauli tunnistati kuningana, et juhtida Iisrael sõtta vilistite vastu.
    Sauli „kuningriik“ ei olnud eriti suur: sinna kuulusid Ephraim, Benjamin ja Gilead, samuti ka väike osa Juudast ja Jisreeli Orust. Pealinna või palee asemel hoidis Saul oma telki Gibeahi väljadel. Sauli valitsusaeg ei jätnud arheoloogiliselt eriti jälgi. Väljakaevamised paikades nagu Izber Sartah paljastavad farme, väikeseid külasid või kultuskohti. Tundub, et Iisraeli olulisim paik Shiloh hävitati 11. sajandi keskel.
    Arheoloogilised leiud kinnitavad, et u 1000 aastat e.m.a oli Iisraeli ühiskond peamiselt farmerite ja loomatalitajate ühiskond korraliku keskorganisatsiooni ja administratsioonita. Elanikke oli ilmselt 50 000 ringis . Sauli traagilise surmaga lõppes tema valitsusaeg täielikus ebaõnnestumises. Iisraeli edasine vastupanu vilistitele tundus lootusetu.
    Iisraeli esimeseks kuningaks tuleb pidada mitte Sauli, vaid Taavetit. Tollasele Lähis-Ida monarhiatele iseloomulikud tunnusjooned (pealinn,bürokraatlik valitusaparaat,elukutselised sõdurid, haarem , läänisüsteem jm) Sauli ajal ei ilmnenud. Taaveti arvele kirjutatkse elanikkonna maksustamine ja sunniviisiline värbamine sõjaväkke.
    4. Taaveti tõus troonile. Taaveti sisepoliitika ja administratsioon.
    Taavet oli kuningas, kes ühendas Iisraeli ja Juuda, pealinaks sai Jeruusalemm , Taavet viis seaduselaeka sinna, et tähtsustada seda linna, enne oli see olnud vähetähtis. Kuid ühtset riiki ei olnud siiski. Taavetist saab alguse selline jutustus, kus ajalugu püütakse näidata loomuliku sündmuste käiguna, kuna alles siis saab ju jäädvustada ajalugu, kui inimeste poolt, kes seda läbi
    elavad leitakse see olevat tähendusrikas. Jeruusalemm oli asustatud küll ennem Taavetit, kuid oli
    väga väike linn. Arheoloogia aga ei tõenda VTs Taaveti ja Saalomoni suuri tegusid . Lugu räägib,
    kuidas Taavet viib oma seaduselaeka Jeruusalemma(2Sm 6-9), see on nii oluline ese, et tegi
    Jeruusalemmast ka kaugematel aladel asuvatel inimestele oluliseks. Selle laeka olemasolu võibki
    teha Jeruusalemmast sellise püha linna.
    Taavet lõi impeeriumi, küll aga ei ole vallutustest kusagil räägitud, ei Taavetit ega Saalomoni ei
    mainita. Mainitakse ainult lähedamate rahvaste jutustustes. Võib olla ka, et see riik, mille Taavet lõi
    oli väike ja võrdlemisi tähtsusetu ning mitte võimas. Tüüros jäi iseseisvaks, Taavet ei suutnud seda
    foiniikia linna vallutada, alles Aleksander Suur vallutas Tüürose. Taavet suutis kehtestada sellise
    võimu, et arami riigid oli vasalli seisuses, pidid makse maksma. Ammon jäi iseseisvaks riigiks,
    sõlmis personaaliooni lepingu Taaveti loodud riigiga. Taavet neljakordne kuningas- juuda kuningas,
    Iisraeli ja Jeruusalemma linna kuningas, Ammon.
    Moabist on leitud Meiša raidkiri, millest võib järeldada, et Moab pidi andamit maksma Taaveti
    riigile, Edomi puhul samuti. Vilistid samuti. Seal on jälgi suurtest purustustest ja lahingutegevusest
    just Taaveti ajal. 2 Sm 8, 16-18; 2 Sm 20, 23-26 nimetatakse vägede ülemjuhatajat. Palgaarmeepleetide
    ja kreetide( egeuse saartelt tulnud inimesed) vägi. Eelkõige vilistid. Taavetile saab omistada
    palgaarmee värbamise. Taavet kasvatas oma sõdalaste arvu, vilistite vasallina võttis ta üle nende
    sõjatehnika. Taavet laskis end integreerida kaanani linnriikide süsteemi, sai oma linna feodaalseks
    valitsejaks ning õppis kaanani-vilisti sõjatehnikat.
    Teoülem- 2Sm 20- 24 sunnistöö, vabad inimesed tegid, kes kutsuti teid ehitama vms. Õiglust teostab
    Jahve ja preestrite abiga saab lahendada probleeme. Taaveti nõuandja- võis olla auamet. Kuninga
    sõber- amet. Taaveti tülide ajal Sauliga olid osad preestrid Taaveti poolele asunud , mis annab
    võimaluse oletada, et Taavet andis sellel preesterkonnale teatavaid lubadusi tuleviku suhtes. Oma
    „liidu“ läbi Joonataniga ning sobingu teel Noobi preestritega rajas Taavet endale võimupositsiooni.
    Taavet oli esmajoones ja primaarselt juudalasena Juuda kuningas ja sai selleks oma isikliku
    palgasõjaväe tõttu.
    5. Taaveti välispoliitika ja vallutused. Taaveti ajaloolisus ( McKenzie)
    Taaveti edu oli järjekindla võimupoliitika tagajärjeks. Taavet oli vahendite valimisel valimatu, seda
    näitab seegi, et endine palgasõdurite pealik Sauli juures läks üle vilistite juurde. Vilistite silmis oli
    Taavet ilmselt mees, kes oli neile kasulik, kes talle rohkem maksid. Taavet sai muistste kaananivilisti
    feodaalsüsteemi raames isandaks linna üle koos pärilike õigustega sellele. Sellega saab Taavet
    liikmeks. Vilistite vasallina võis ta üle võtta nende sõjatehnika. Taavet korraldas oma jõuguga
    Siklagist mitmesuguseid rüüsteretki, seejuures pettis ta oma lääniisandat Askist. Ta tappis kõiki
    tunnistajaid, kes tema pettust ja valesid võisid paljastada. Rüüstas palju. Peale lahingut vilistite ja
    Sauli vahel, kui pea kogu Sauli järglaskond tapeti valisid Juuda mehed Taaveti kuningaks.
    Rahumeelne vahekord põhja ja lõuna riigi vahel ei olnud kuigi kauaks mõeldav. Taavetile ei olnud
    kuningavalitsus Juuda üle lõppeesmärgiks, vaid vaheetapiks. Säilinud teadete kohasel tekksiid varsti
    ka kokkupõrked Taaveti ja Jisbaali(Sauli poeg) riikide vahel (Põhja ja Lõuna valitsused, riigi osad). Otsustava tähtsusega Taaveti riigile oli
    Jeruusalemma vallutamine ja riigi pealinnaks ning kultuskeskuseks tegemine. Taaveti valitsusaega
    täitsid sõjad. Koondteade nendest on kokkuvõtlikult 2 Sa 8. taaveti riik vajas välispoliitiliselt
    kindlaid piire , seepärast tuli teha naaberriigid sõltuvaks Iisraeli kuningast . Seetõttu vallutas Taavet
    Moabi, rohkem vaeva nõudis Ammon. Oleks olnud kerge Ammonit lüüa, kui nood ei oleks appi
    kutsunud oma Süüria naabreid. Taavet tegi suure osa armamite aladest enda riigist sõltuvateks,
    seega nüüd oli Ammon kaitsetu Taaveti vägede ees. Taavet sai Ammonlaste kuningaks.
    Taaveti ajaloolisus: (McKenzie põhjal) – Väljaspool Piibli lehekülgi ei leidu Taaveti kohta kuigi
    palju konkreetset informatsiooni. Teda ei maini ükski muistne raidkiri. Sellest ajastust pärinevate
    kirjalike ülestähenduste suhteliselt vähese arvuga ongi võib-olla seletatav , miks ei leitud nii pika aja
    jooksul neist ühtki viidet Taavetile. Aga 1993. a suvel ilmus Taaveti nimi siiski välja ühes
    raidkirjas, see viis selleni , et avaldati teiste raidkirjade uudsemad tõlgendused. Järelikult ei vasta
    eelnevalt öeldud väide tõele, et Taavetit ei maini ükski raidkiri. Sellel muistste Daani linna steeli
    tükil oli kirjutatud DWD, mida loetakse David. Nimi ei seisnud seal üksi, vaid oli osa pikemast
    sõnast, mid aon võimalik tõlgendada, kui „Taaveti koda“ või „ Taaveti sugu“. Samas võib see ka
    tähendada jumal Dodi pühakoda, kuna ei ole piisavalt konteksti säilinud. Leiti veel kaks
    sambatükki. Mis tõestavad, et Taavet ei ole väljamõeldis. Juudamaale ja selle valitsusele pani aluse
    Taavet. Kuigi Tel Daani raidkiri ei tõesta veel, et Taavet oli ajalooline isik, kuigi see tundub siiski
    olevat tõenäoline. Leiti veel Meesa steelil raidkiri. Kui seal liita raidkirjale Piibli kinnitused , siis
    võime piisava kindlusega oletada, et Taavet oli ajalooline isik.
    Taaveti Jeruusalemm: kuna Jeruusalemm on ka kaasajal asustatud, siis ei saa seal väljakaevamisi
    suvalises kohas korraldada, et mingit tõestus materjali leida. Sellest piirkonnast „Taaveti linnast“ ei
    ole ühtegi leidu tulnud, mida Taavetiga saaks seostada . Arheoloogid on mõnikord öelnud, et kui
    Piibel ei tooks ära Taaveti ja Saalomoni nimesid, siis oleksid nad ise sunnitud need tegelased välja
    mõtlema.
    6. Saalomoni valitsusaeg. Sise- ja välispoliitika, templiehitus.
    Saalomon oli üks kuningas Taaveti poegadest. Tal oli vend Absalon, kes sõdis Taaveti vastu. Osa
    õukonnast pooldasid teda, teised Saalomoni. Saalomon valitses algselt riiki koos oma ema
    Patsebaga, oma vennale andis algselt armu , kuid hiljem tappis ta. Saalomoniga on seostatud suurt
    majanduslikku, vaimset ja kultuurilist õitsengut. Vallutustest tema puhul ei räägita, hoidis Taaveti
    poolt saaadud ala. Saalomoni valitsusaeg oli suhteliselt rahulik, kui välja jätta algus - Saalomon
    kõrvaldas troonile asudes vaenlasi ja neid, kes olid Taaveti vastu sõdinud. Preester Abjatari, kes oli
    Saalomoni vastu, ta pagendas. Sisepoliitiliste vastaste vastu oli Saalomonil rohkem edu, kui väliste
    vaenlaste vastu.
    Räägitakse, et tema õukonnas oli palju võõramaalastest naisi. Kuid Egiptus võttis teisi rahvuseid
    naisi vastu, kuid enda printsesse ära ei andnud. Olevat olnud 1000 naist, 700 peanaist ja 300
    liignaist- tuhat on aga liiga ümmargune arv. Moabist ja Ammonist pärit naistele lasi ta püstitada
    templid. Me ei tea, mis seisus oli Jahve usk ja religioon Saalomoni ajal, kas oli Ainult Jahve või
    mitme jumala kummardamine ?
    Saalomon ehitas templit, foiniiklaste kaudu sai materjali ja jõudu. Tempel ehitatud foiniikia
    arhitektide poolt. Saalomoni poolt ehitatud templit ei ole tänaseks üles leitud, vb et see on kusagil
    asustuse all, või Roomlased hävitasid selle täiesti. Saalomon püstitas Jeruusalemma oma lossi ning
    sellega ühendas ka templi.
    Seeba kuninganna külaskäik 1Kn 10, 1-13 Araabia kuninganna külaskäik, šhaaba/šheeba.
    Ajalooliselt ei ole väga tugevalt argumenteeritud. Sellal kui Saalomon valitses, ei olnud ühtegi
    naisvalitsejat. Alles 8. sajandi II poolel räägitakse. Selle jutuga taheti lihtsalt näidata, et kui kuulus
    oli Saalomon ka kaugemal enda maast. Samuti Saalomon ega Taavet ei kirjutanud ühtegi neist raamatutest, mis neile omistatud on.
    Saalomoni aega paigutatud ümberkorraldused: suur ehitustegevus. Megiddo palee jääb küll
    Saalomoni järgsesse aega. Ka suured hobusetallid jäävad hilisemasse aega. Veel sõjaväe
    ümberkorraldamine. Uuenduseks , et Saalomon lisas sõjaväe korpuse sõjavankrile. Kabineti
    nimekiri 1 Kn 4, 2-6. Veel sai tähtsust juurde merekaubandus. Akaba lahe ääres lasi Saalomon
    rajada Esjon- Geberi sadama. Ulatuslikud kaevamised on seda Vt andmeid kinnitanud. Saalomon
    pühendus väga ka riigi sisemisele korraldamisele. Iisrael oli jaotatud 12 maakonnaks, see pidi
    hõlbustama maksu kogumist.
    Peale Saalomoni surma nimetatakse riikide lahknemist, kuid kuna polnudki üht riiki, siis ei saa seda
    nii nimetada- personaaluniooni mitte uuendamine.
    7. Personaaluninooni lagunemine kaheks kuningriigiks. Piiriküsimuse lahendamine. Põhjariik Iisrael kuni Omri valitsusajani.
    Kui Saalomon peale 40-aastast valitsusaega suri, sai tema järeltulijaks tema poeb Rehabeam(1Ku 11.43). Ilmselt võeti Rehabeam Jeruuusalemmas ja Juudas vastu tõrkumatult. Põhjas oli lugu teisiti, seal oli probleeme juba Saalomoni ajal. Jerobeam oli pärast Saalomoni surma pöördunud kodumaale Põhja-Iisraeli tagasi ning võttis enda peale selle riigi huvide esindamise. Rehabeam peab hakkama pidama läbirääkimisi Iisraeliga. Jeruusalemm kuuletus talle kohemaid, Iisraeliga pidi aga pidama läbirääkimisi, pidi selleks ekstra sõitma Seekemisse, Iisraeli vanasse kultuskeskusesse. Jerobeami osavõtt neist läbirääkimistest pole tõenäoline. Läbirääkimisteaine: Iisrael nõudis kergendusi maksude ja töökohustuste osas, mis haakub endas Iisraeli kuningavõimu olemuse. 1Ku 12.7 järgi peab kuningas rahvast teenima, sellele on rajatud alamate kuulekus. Viimselt on selle desideeriumi aluseks kujutlus karismaatilisest juhist ja vabastajast. Kui Rehabeam oma nooremate nõuandjate soovil – ja vanemate nõunike soovi vastaselt – esitatud tingimused tagasi lükkas, oligi toimunud Põhja ja Lõuna eraldumine aastal 926. Uuesti kõlas loosung , millega Seeba juba varemalt oli alustanud ülestõusu Taaveti vastu: “Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas!“(12.16) Asi ei piirdunud vaid protestisõnadega, vaid Rehabeamile tehti ka atendaat, millest kuningas pääses, kuid üks tema ametnikest sai surma. Seejärel tõstis Iisrael endale kuningaks Egiptusest tagasipöördunud Jerobeam I.
    Benjamini suguharu kuulub arvatavasti Juudale, seega Rehabeamile, selle üle on palju segadust tekitatud.
    On mõistetav, et mõlema riigi ja nende valitsuste vahekord hiljem polnud kuigi sõbralik. Rehabeam ei ole teinud tõsist katset kaotatut tagasi saada.
    Usaldusväärne on teada, et Rehabeami ja Jerobeami I vahel oli kogu aeg sõda, nagu ka nende järetulijate vahel. Kuigi Juuda ei proovinud relvajõul alistada Põhjariiki ning jõuda personaaluninoon taastada, nagu Taavet varemalt kord teinud juba oli. Rehabeam sõdis pidevalt selleks, et saada enda kätte Benjamini alasid. Iisrael pretendeeris sellele territooriumile, sest Benjamin oli muistsest ajast saadik olnud Iisraeli suguharu. Juuda aga tahtis liita endaga Benjamini alasid, sest riigi lõhenemisest saadik oli Jeruusalemm kaotanud keskse geograafilise asendi ning paiknes nüüd Juuda suguharude maade põhjapiiril. Kuningas Basa(Baasha)? sel ajal Põhjariigis. Benjamini maavalduste annekteerimine pidi viima pealinna riigipiirist kaugemale. Näib, et Rehabeamil oli oma taotlustest ka edu. Alaline sõda mõlema kuninga vahel, millest pärimus kõneleb, käis selle piiriala pärast ning toimus sellel territooriumil. Rehabeam võis veel mõnda aega ammutada jõudu päritud varadest ja oma isa Saalomoni sõjalisest potensiaalist. Sellega on seletatav tema sõjaline edu. Rehabeam kindlustas oma riigi läänepiiri ka vilistite vastu, kes peale Juuda ja Iisraeli eraldumist olid jälle muutunud iseseisvamateks. Juuda ja Iisraeli eraldumine tõi mõlemale riigile kaasa välispoliitilisi tagajärgi. Taavet ja Saalomon olid olnud ka Ammoni kuningad. Põhjariigi lahkulöömisega katkes ka juba puht geograafiliselt ühendus Juuda ja Ammoni vahel. Tuleb arvata, et käsitletavate sündmustega – kui mitte varem – katkes Taaveti koja valitsus Ammoni üle. Olemasolevate allikate nappuse tõttu tuleb teha järeldusi hilisema aja andmetest lähtudes, Assuri kuningas Salmanassar III ühest raidkirjast, mis käsitleb Assuri sõjaretke Süüriasse aastal 854. On näha, et sel ajal valitses Ammonis juba kuningas. Sama käib ka veel kaugema Arami territooriumi kohta. Damaskus oli saanud iseseisaks juba Saalomoni ajal. Nüüdsest kujunes Damaskuse ümber aina tugevnev Arami riik, mis mitmete põlvede vältel oli olnud tugevaks ohuks Iisraelile. Moabi ja Eedomi maadel esialgu olulisi muudatusi ei toimunud.
    [Nagu Põhi ja Lõuna oli varemalt erinevalt arenenud, nii ka Juuda ja Iisraeli riigid arenesid oma rada. Juudale ei tähendanud sisepoliitiliselt peaaegu mitte midagi peronaaluninooni katkemine. Jeruusalemm oli pealinn ja oli ka edaspidi ning peale Benjamini alade annekteerimist paiknes ta ka mingil määral riigi keskel. Jeruusalemm oli ka kultuskeskus ja jäi selleks. Kindlasti oli selle kõrval ka teisi pühamuid, siiski Jeruusalemma templil oli eriasend. Seal seisis laegas , mis sümboliseeris Jahve ligiolekut ja kaitset ning mis paljude meelest seda ka tagas. Kõige tähtsam stabiliseeriv faktor oli aga Taaveti dünastia. See valitses peaaegu katkeatult linna ja riigi lõpuni a. 586. Kuningas, kuninglik pühamu ning Jahve kui kuniga isa ja oma rahva Jumal – see oma ajal nii iseenesest mõistetav kujutluste kompleks oli väga stabiilne tervik. Ehkki rahvusvahelisest suurriigist oli saanud väike riik, kadusid Iisraeli lahkulöömisega personaalunioonist sisemised pinged. See avaldus Juudale esialgu positiivselt. Riigi lõhenemisele järgnenud aastakümned olid tervikuna üsna hea aeg.]
    Kui Juuda kuningas taotles peamiselt uue riigi konsolideerumist sisemiselt ja välimiselt, siis Põhjariigis oli esmaseks ülesandeks luua üldsegi riik kui selline. Riigi uuesti organiseerimisel kasutas Jerobeam I muidugi administratiivalaseid eeltöid, mida olid teinud ka Taavet ja eriti Saalomon. Aluseks sai võtta varasema, maksustamise huvides loodud jaotuse maakondadeks. Vaja oli nii mõndagi uut tarvis luua. Seni oli riigi poliitiliseks ja religioosseks keskusesks olnud Jeruusalemm, mis nüüd jäi teise riigi maa- alale . Põhjariigi puuduliku konsolideerumise märgiks on uue pealinna kauaaegne otsimine. Esialgu oli Jerobeami residentsiks Seekem Efraimi mäestikus (1Ku 12.25). Siin oli ta ülendatud Iisraeli kuningaks ja siin oli muistsest ajast olnud Iisraeli keskus. Aga Jerobeam ei jäänud Seekemisse, vaid peagi ehitas ta uue residentsi Ida-Jordaaniamaale Penueli, Jekkobist pisut põhja poole ja lääne poole Mahanaimist, kus oli valitsenud Sauli poeg Jisbal. Residentsi üleviimist Transjordaaniasse seostatakse tavaliselt vaarao Sosenk I sõjaretkega. Sosenk I – VT Siisak – oli endine palgasõdurite pealik.
    Nagu polnud pikka aega kindlat pealinna, puudus ka dünastlik traditsioon. Sageli on arvatud, et erinevalt Juudast, on Iisraelis kuningavalitsus tugevamini mõjutatud vanadest karismaatilise juhtimise kujutlustest: kuningaks saab see, kelle prohvet on selgeks designeerinud ja keda rahvas on kuulutanud kuningaks. On võimalik, et mingil määral ja vahel on säärased traditsioonid ja kujutlused Iisraelis mõjuvad olnud. Aga tuleb mõelda ka sellele, et Iisraeli kuningas Jerobeamist peale püüdsid määrata oma poegi järeltuijateks, ja et reeglina järgnesid neile troonile ka nende pojad. Dünastlik printsiip oli kahtlemata olemas, kuid seda rikuti ikka ja jälle. Sagedad kuningate tapmised – Iisraeli 19 kuningast mõrvati mingitel põhjustel 8 – ja sagedased dünastiate vaheldumised ei lasknud riigil õitsele puhkeda. Juuda poolelt vaadatuna võis näha, et Iisraelil nagu lasuks Jahve needus .
    Põhjariigil puudus ka kuningale kohane kultuskeskus , nagu oli seda Jeruusalemma tempel Juudas. Et Jeruusalemma pühamu oli olnud tähtis kogu Iisraelile, pidi nüüd Jerobeam oma riigi territooriumil rajama Jeruusalemma omaga võrdväärse pühamu. Ainsaks põhjuseks polnud seejuures konkurents Jeruusalemmaga. Et põhja poolsed suguharud peale loobuist personaalunioonist üldse tõstsid Jerobeami kuningaks, näitab, et siin oli juba välja kujunenud riiklik eneseteadvus , mis ei saanud enam toime tulla kuningata. Sellega koos oli tekkinud arusaam, et kui kuningas rajab endae lossi ja templi, rajab ta ka kuningkliku templi, mis on ühtlasi ka riiklikuks pühamuks. Jerobeam rajas kuningliku Jahve-pühamu Beetelis ja Daanis (Dothan)(kui see pärimus ikka tõele vastab). Kui Jeruusalemma templi sümboliks oli laegas, oli siin selleks „ vasikas “, st noor härg(härjad tähendavad häbistavat ebajumalateenistust, kihutavad rahvast taganema Jahvest). Beeteli ja Daani valikul sai Jerobeam toetuda kõige vanematele pärimustele. Beetel oli olnud juba enne Iisraeli suguharusid enam kui lihtsalt lokaalpühamu , sama käib ka Daani kohta põhjas. Tuleks uskuda , et Jerobeam valides Beeteli ja Daani ja härjakuju, tahtis toetuda vaid vanadele traditsioonidele. Igaljuhul polnud eesmärk Jahvet kuldvasikaga asendada .
    Kui Jeruusalemmas oli Saadok ja sadokiidid kuninglikeks preestriteks, olid Beetelis Jerobeami poolt privilegeeritud preestriteks aroniidid. Aaroni kujus, kes Pentateuhis seisab Moosese kõrval, kajastub too tähtsus, mis oli Beeteli aroniididel.
    Iisraeli kuningavalitsuse puudulik stabiilsus sai avalikuks peale Jerobeami surma. Järglaseks sai Naadab, kes vaid 2 a valitses. Tema tappis Baesa (Baasha) poolt sõjaväelaagris. Sellega algab Iisraeli kuningamõrvade pikk rida. Samal ajal sõdib Iisrael vilistitega, ka hiljem ja sõdade põhjused pole teada.
    Baesa valitses Iisraelis 24 aastat. Ta viis residentsi Ida-Jordanimaalt üle Tirsasse (Thiriza) Efraini mäestikus, seeb jääb poliitiliseks tsentrumiks Omrini, kes andis lõpuks Põhjariigile pealinna. Vaidlusalaste Benjamini terriotooriumite üle kestavad sõjad endiselt. Baesa ja Aasa (Lõunariigi samaaegne kuningas) vaenutsevad omavahel. Baesa alistas Benjamini alal 10 km kaugusel Jeruusalemmast Raama ning hakkas seda ehitama piirkindluseks Juuda vastu. Arami kuningas Ben-Hadad I saatis aga oma väed Iisraeli, need vallutasid Ijoni, Daani ja Aahel- Reet - Matka linnad. See aramite sissetung , mis oli esimene Arami sõjakäikude pikas reas Iisraeli vastu, sundis kuningas Baesat loovutama Raama ning tõmbama ära oma väed sellest piirkonnast. Aasa sai nii Raama tagasi ja ehitas omakorda kindlused Iisraeli vastu Gebasse ja Nispasse. Seega kauakestnud piiritülid lõppesid nüüd Juuda kasuks.
    Jerobeamist Omrini võib tähendada Põhjariigi järkjärgulist nõrgenemist ning Iisraeli ülemvõimuvalitsuse vähenemist perifeerias. Jääb üldine mulje, et Põhjariik on veel vähe konsolideerunud.
    Jõudude vahekord muutus peale Baesa surma. Tirsa troonil järgnes talle poeg Eela , kes valitses 2 aastat, Simri (Zimri) tappis ta. Nagu Baesa oli lasknud hävitada Naadabi tapmisel terve tema perekonna, nii tegi ka Simri Baesa perega . Ta valitses aga lühikest aega, 7 päeva, rahvas ei armastanud teda seesuguse käitumise peale sugugi palavalt. Väepealik Omri tõusis tema vastu üles ja piiras ta Tirsas sisse. Kui Simri nägi seda, süütas ta kuningalossi ja suri leekides(1 Ku 16.8-20).
    8.Põhjariik Iisrael omriidide valitsemise ajal. Üldiseloomustus, tähtsamad sündmused.
    Omri oli elukutseline sõdur. Pole teada, kas ta oli iisraellane, nimi ei tundu olevat. Kui ta poleks, seletaks see hästi, miks tõsteti talle peagi vastukuningaks keegi Tibni. Tibni oli populaarne , kuid suri ilma edu saavutamata. On kahetsusväärne ja ühtlasi iseloomulik, et Kuningate raamat nii vähe Omrist räägib. Napid teated jätavad mulje arukast ja teovõimsast riigimehest. Omri andis Põhjariigile seni puuduva poliitilise tsentrumi. Ta ostis Samaaria ja sai siin linnakuningaks. Keskse asendiga ja heade ühendusteedega paiga ehitas ta välja tugevaks kindluseks, mis hiljem võis vastu panna isegi Assuri vägevale sõjaväele. Väljakaevamised Samaarias täiendavad ja kinnitavad VT teateid siinkohal. Kindlasti aitas riigi uus pealinn kaasa riigi sisemisele konsolideerumisele. Sama tähtis oli poliitiliste vahekordade reguleerimine Juudaga. Järgneval ajal on daviidid sageli Iisraeli kuningate poolel. Kui kauaaegne Iisraeli vaenlane Assa oli surnud, siis tema järeltuija Jostafatiga sai lõpuks sõlmida rahu (1 Ku 22.45). Omri lapselaps Atalja(naine) sai koguni Juuda trronipärija Joorami – Jostafati poja – naiseks . Iisraeli riik oli tugevate juhtkätes ja oli mitmeid liitlasi. Kui Omri valitsema oli saanud, oli jälle sõda vilistidega. Ohtlik sellepärast, et Galileas olid ikka agressiivsemaks muutuvad aramid. Ja veel suurem oht hakkas joonistuma maailmapiiril: Assuri maailmariigi välispoliitika.
    Sõjad aramitega kulgesid vahelduva eduga. Need keskendusid Ida-Jordaaniamaale, kus mõningate linnriikide pärast võideldi. Kord võidab üks ja siis teine, iga sõja lõpus sõlmitakse rahu, kuid need ei taganud stabiilset tasakaalu ja peagi puhkes sõda uuesti.
    Välispoliitiliselt paistsid iisraellased omriidide ajal esmaskordselt silma oma sõjalise ja diplomaatilise koalitsioonipoliitikaga. Sisepoliitiliselt soosisid omriidid mitmete jumauste kõrvuti eksisteerimist . Ahabi foiniikia naisele Iisebelile püstitati eriline pühamu, mis oli pühendatud Baalile. See kõlas aga väljakutsuvalt Jahve ainulisusele. Kultuuriline avatus – millest annavad tunnistust ka omriidide väljakaevatud ehitised – ähmastas piirid iisraelliku ja kaananliku vahel ning soodustas sünkretismi. Need Deuteronomisti poolt silmas peetud omriidide valitsuse iseärasused andsid talle põhjust negatiivseks hinnanguks. On arvatud üldse, et kogu omride asi on võltskonstruktsioon ja sündmused tuleks paigutada Jeehu aega.
    Aastal 845/44 tõstis Ahabi poja ja troonijärglase Joorami vastu mässu Gileadi Raamotis paiknevate vägede ülem Jeehu. Olles haavata saanud sõjas aramite vastu, oli Jooram end ravimas Jesreelis, kus temaga liidus olev Juuda kuningas Ahasja oli tulnnud teda vaatama. Jeehu laskis hävitada kogu omriidide suguvõsa ja tappis ka Juuda kuninga. See jääb selgusetuks, miks tal nad vaja tappa oli – ta oli tulihingeline hull – sellepärast ehk. Juuda Taaveti troon jäi nüüd aga vabaks, ametlikku järglast ei tulnud, aga tuli Atalja, kes oli kuninga ema.
    9.Ahab ja Iisebel. Välissuhted; Assüüria.
    Sisepoliitiliseslt taotlesid omriidid riigi konsolideerumist ning Iisraeli ja Kaanani, Jahve ja Baali rahumeelset kooseksisteerimist. Säärane sise- ja religioonipoliitika teenis omakorda välispoliitika huve, mille eesmärgiks oli liitlaste leidmine süüria ning assuri ohu vastu võitlemine. Peale rahulepingut Juudaga õnnestub sõbruneda ka foiniiklastega. Omri poeg Ahab võtab naiseks Tüürose kuninga Ittobaali tütre Iisebeli. See poliitiline abielu pidi tagama hea läbisaamise rikka ja vägeva kaubalinnaga.
    Omriidide aega kuulub ka Assuri mõju järjekordne tõus. Esimest korda oli Assuri suurkuningas, Assurnasirpal II (884-859) välja jõudnud Vahemere äärde. Tema poeg Salmanassar III (859-824) jätkas järjekindlalt oma isa ekspansiivset poliitikat ing korraldas mitu sõjakäiku Süüriasse, et sundida sealseid väikeriike maksma tribuute. Üksteisega vaenus olevad iisraellaste, juudalaste, moabiitide, aramite ja foiniiklaste väikeriigid liitusid, et ühiselt tõrjuda tagasi assüürlasi. Kui Salmanassar on 6. valitsusaastal võttis ette sõjakäigu Läände, kohtas ta Karkaris Orontese ääres liitunud väikeriikide sõjaväge. Puhkes lahing, mille kohta on olemas Salmanassari autentsed raidkirjalised annaalid . Peale Damaskuse ja Hamati kuningate nimetatakse selles raidkirjas sõnaselgelt iisraellast Ahabit ning tema 2000 sõjavankrit ja 10 000 mehest koosnevat sõjaväge. Iisraeli väehulga suuruse ja Ahabi nime nimetamise tõttu , aga samuti ka seepärast, et mitteomriiti Jeehut peetakse kuuluvateks assüürlastele ilmselt hästi tuntud dünastiasse, ei ole võimatu, et Omri poeg Ahab juhtis seda Assuri-vastast koalitsiooni, mis oli tulemusrikas. Ehkki Salmanassar kiidab oma suurt võitu, ei paista ta järgneval ajal kasutavat ära selle võidu vilju , ning et Süüria- Israeli liit peagi lagunes ja naabrite vahel uued tüli puhkesid, siis tuleks pigem arvata, et Karkari juures edukalt peatati assüürlaste edasitung. Salmanassar III tegi veel mitmeid sõjaretki Süüriasse kuni aastani 838, ilma et oleks saanud võita need alad Assuri ülemvõimule. Sel korral peatus Assur ekspansioon. See võimaldas Iisraelile ja Juudale ja teistele väikestele riikdiele veelkrod puhkeda õitsele, enne kui pikka aega püsinud jõudude tasakaalu rikkus Assuri ülitugevaks saamine ning kadus võimuvaakum, mis üldse oli lasknud tekkida Iisraeli ja Juuda riikidel.
    10. Jehu ja tema dünastia. Kaananlaste küsimus.
    Jehu, Nimsi poja Joosafati poeg võiti Gileadi Raamotis Iisraeli kuningaks (kokku valitses 28 aastat). Ta pidi maha lööma oma isanda Omri(omriidide)soo, et Jehoova saaks tasuda Iisebelile oma sulaste ja prohvetite vere eest. Kõigepealt tappis Jehu kuningas Joorami, jättes ta laiba põllule vedelema. Kui Juuda kuningas Ahasja seda sündmust nägi, üritas ta põgeneda, kuid Jehu käsilased said ta Megiddos kätte. Edasi liikus Jehu Jisreeli, kus ta lasi kuninga tütre Iisebeli aknast alla kukutada . Omri suguvõsa tapeti tema käsul järgmiseks, nimelt läkitas ta kirja Samaariasse Jisreeli ülemaile, vanemaile ja Ahabi poegade hooldajaile, käsuga tappa Omri/Jorami/üldiselt kuninglikust soost 70 poega . Kui ta Samaariasse minema hakkas, kohtas ta teel Ahasja vendi – kõik 40 tapeti. Samaarias lõi ta maha kõik kes Ahabil olid alles jäänud. Seejärel hävitas ta Baali, kutsudes kokku kõik Baali teenrid ja preestrid, kes pidid enda püha koda pühitsema, kui Jehu ihukaitsjad ja vankrisõdurid nad kõik julmalt ära tapsid ning Baali koja täielikult purustasid. Nõnda lahendas ta kaananlaste probleemi kaanani ülikute tapmisega.
    Jehu verine ja halastamatu valitsus rebis Iisraeli sotsiaalse ja poliitilise elu kildudeks. Tänu tema veretööle said Iisraelist ja Juudast vaenlased. Pärast Iisebeli tapmist katkes koostöö ka Foiniikaga, kuna Jehu tappis kõik Ahabi saadikud valitsuses ning poliitiline olukord oli kontrolli alt väljas, sest kedagi ei olnud neid asendamas.
    Iisrael kaotab territooriumi Aramealastele – Iisraeli kogenematu monarhia ei suuda omal käel riiki valitseda . Kuningas Hasael ja Aramea sõjavägi said suure osa Israelliitide territooriumist enda alla, kärpides sealjuures nende kaubandusvõrgustikku. Hiljem, Jerobeam II valitsuse ajal alistasid Assüürlased Aramealased, tänu millele Iisrael sai natukene kergemini olla.
    Jehu dünastia:
    Jooahas (2 Ku 13:1-9) – Ta tegi Jumala silmis kurja ja jätkas Jerobeami patte (kui ülesanne oli minna Iisraeli pattu tegema, siis sellest ta kinni ka pidas). – valitses 3 aastat koos Jehuga.
    Joas (2 Ku 13:10-17, 23) – Jätkas oma isa Jooahase tööd.
    Eliisa viimne kuulutus ja surm (2 Ku 13:14-20) – Joas käis Eliisa juures nõu küsimas, kuid Eliisa oli raskesti haigestunud. Ta andis kuningale nõu lasta ida suunas aknast võidunool Süüra vastu. Ta ütles Joasele, et ta koputaks nooltega vastu maad, mida teine ka 3 korda tegi, mis tähendas et ta lööb Aramealaste väge ainult 3 korda.
    Amasja (2 Ku 14:1-22) – jätkas oma isa Joase tööd. Nt. tappis Soolaorus maha kümmetuhat edomlast, ja vallutas Sela ning pani sellele nimeks Jokteel.
    Jerobeam II (2 Ku 14:23 – 29) –Viimane, 4. Jehu dünastiast. jätkas oma isa Joase tööd, võitles kaotatud alasid tagasi. Osales paljudes sõdades, tõi Iisraelile tagasi Damaskuse ja Hamati. Pikk ja rahulik valitsusaeg, sest Süüria ja Assüüria võitlesid omavahel, „õitseaeg“.
    ( Sakarja (2 Ku 15:8 – 12) – tema puhul läks täide Jehoova sõna Jehule: “Su pojad isuvad Iisraeli aujärjel neljanda põlveni!” Sallu, Jaabesi poeg, pidas ta vastu vandenõu ja lõi ta rahva ees surnuks ning sai tema asemel kuningaks. ) ?
    Kaanan
    Semiidi keeltes tähendab Kaanan Levanti, kitsamalt tähistab Palestiina sisemaad, Foiniikia tähistab rannikuala. Kaanan oli vana põllukult piirkond. III a.t lõpul kerkis esile Byblose linn, millel tekkisid sidemed Egiptuse vana riigiga. II a.t keskel tugevnesid uued linnad: Megiddo ja Ugarit. Kujunes linnriiklik süsteem. Kujunes välja alfabeet . Ugaritis kujunes kiilkirja põhine alfabeet. Lõunas kujunes lineaarne tähestik. Klassikaline tähestik oli välja kujunenud II a.t lõpuks. Hiljem levis tähestik edasi. I a.t lõpuks kujunesid neli võimu Kaananis. Põhja pool valitsesid Uus- Hetiidi riigid (olulisim Karhemiš). Aramealaste riikidest sai mõjukaimaks ning tugevaimaks riigiks
    Kaananis Damaskus. Palestiinas kujunesid iisraellaste riigid. Rannikul võimutsesid endiselt Foiniikia linnriigid . Linnadest domineerisid Byblos, Sidon ja Tyros.
    Foiniikia
    Väga kõrge arenguga olid Foiniika linnriigid. Praktiliselt puuduvad foiniikia oma allikad. Põhilisteks allikate grupiks on kreeka, assüüria ja VT allikad. Linnriigid olid valdavalt kuningriigid . Kuningate kõrval mõjut riigi elu oluliselt kaupmehed . Pol mõttes olid linnriigid sõltumatud kuni Assüüria tugevnemiseni 9. saj-l. Assüüria võimu all olemine ei toonud kaasa maj langust, vaid isegi soodustasid kauplemist . Hiljem asendus Assüüria võim Babüloonia ja Pärsia omadega, püsima jäi maj tõus. Foiniiklaste põhilisteks kaubaartikliteks sai luksuskaupade ja puidu eksportimine ning metalli transiit. Foiniiklased olid ka suurepärased meresõitjad. See tõi kaasa kaubandusliku ekspansiooni Vahemerel. Rajati tugipunkte Küprosele, Põhja-Aafrikasse, Hispaaniasse, Vahemere lääneosa saartele. U 600 sooritasid foiniiklased retke ümber Aafrika. Jumalatest figureerivad maailma looja ja taevaisa El. Eli naine Ašarat oli merejumalanna. Kangelaseepikas figureerib piksejumal Baal ( Enlil ). Baali kõrval oli oluline tema õde, viljakusjumalanna Anat. Baali kangelastegudest on olulisemad merekoletis Yami võitmine (vt Marduki ja Tiamati lugu) ning surma Motu alistamine (Baal vahepeal tapeti). Hilisematest tekstidest on jumalad veidi teisenenud. Baalide arv suurenes, tähtsaim oli Tyrose Baal, kujunes ka armastusjumalanna Aštarte (Ištar). Aštarte juurde kuulus ka Adonis ( Tammuz ), kes on samuti surev ja taassündiv jumal.
    Palestiina allutamine
    (XIII – XII saj-l) ? vallutasid iisraellased, pärimuse järgi Joosua juhtimisel, Kaanani. Algas nn kohtumõistjate ajajärk, mil maa polnud tõen pol-lt ühendatud, vaid teineteisest suht sõltumatud hõimud elasid oma pealike – kohtumõistjate (sofet) – alluvuses. Perioodi isel vaen Kaanani rannikualal elavate vilistitega.
    Riigi tekkimine ja hiilgeaeg XI saj II poolel juhtisid võitlust vilistite vastu Jahve ülempreester Saamuel ja väepealik Saul, kelle Saamuel üldsuse survel kun-ks võidis. Sauli ja Saamueli vahel puhkenud konflikti tagajärjel hakkas Saamuel Sauli vastu edendama Juuda suguharu pealikku Taavetit. U 1000 sai Saul sõjas vilistitega lüüa ja tappis enda. Taavet tõusis iisraellaste kuningaks.
    Taavet (1000 – 970) lõi puruks maa põhjaosale toetuvad Sauli pooldajad ja vallutas vilistitelt Jeruusalemma. Enamus vilistite alasid alistati. Palestiina oli seega alistatud Taaveti ülemvõimule. Võimu pärandas ta ühele oma noorematest poegadest Saalomonile.
    Saalomon (970 – 931). Iisrael oli tõenäoliselt Kaanani võimsaim riik, mille valdused ulatusid Punase mereni ja mis oli tihedates suhetes teiste seas Tüürose kuninga Hiiramiga. Jeruusalemma rajati Jahve tempel, mille ehitamiseks kasut foiniikia meistrite teeneid. Valitsusaja lõpul puhkesid rahutused riigi põhjaosas.
    Iisrael
    Saalomoni surma järel lõid 11 põhjapoolset suguharu Jerobeami juhtimisel Jerusalemma valitsejatest Taaveti dünastiast lahku, moodustades Iisraeli riigi. Selle pms kultuskohtadeks said Jeerusalemma asemel Peetel ja Daan. Omri (876 – 869) rajas uue pealinnana Samaaria. Sõlmiti tihedad dünastilised sidemed Tüürosega. Ahabi ajal (869 – 850) osales Iisrael Damaskuse ja Uus-Hetiidi riikide kõrval Assüüria-vastases koalitsioonis, mis Salmanassar III-lt lüüa sai. Austati kaanani jumalaid, mida soosis kun ja tema naine, Tyrose kun tütar Iisebel. See tõi kaasa Jahve preestrite vastuseisu. Prohvet Eelia võitis Karmeli mäel Baali preestreid. 842 kukutas väepealik Jehu Omri dünastia võimult – Iisebel tapeti – ja tõusis kuningaks (842 – 815). 8. saj-i teisel poolel sõlmis Iisrael taas tugevnenud Assüüria vastu liidu Damaskuse, Juuda ja Egiptusega. 732 vallutasid assüürlased Damaskuse, Iisrael tunnistas Assüüria ülemvõimu, kuid tema suhted Egiptusega provotseerisid Asüüria rünnaku. 722. allutasid Asüürlased Samaaria. Kuningas ja ülikkond küüditati ning asemele austati elanikke Mesopotaamiast ja Araabiast.
    11. Tiglatpileser III reformid Assüürias, tema sõjakäigud Süüriasse ja Palestiinasse. Assüüria rahvastikupoliitika.
    Tiglath-Pileser III valitses 745/44 – 727, oli kõige võimsam Assüüria valitseja. Aastatest 745 kuni assüüria riigi lõpuni laiendas märkimisväärselt assüüria alasid. Kuna kohalik võim oli läinud järjest isemeelsemaks, viis ta läbi olulisi reforme. Haldussisene reform- vähendas provintside valitsejate võimu ja võimu piirkondi, muutis provintside pindalad poole väiksemaks. Sisepoliitilise reformi korras pani ta igat provintsi valitsema ühe asemel kaks valitsejat. Ta kasutas üsna palju eunuhhe asevalitsejatena, nii sõjalises kui administratiivvalitsuses vältimaks dünastiate teket. Ta viis läbi ka armeereformi, kui eelnevalt kasutati sõjakäikudeks mobilisatsiooni, siis tema lõi palgaarmee, mis on igati loogiline, sest sõjakäigud olid suured ja iga-aastased. Kolmas asi mis ta tegi oli välispoliitiline süsteem, mille kaudu ta alasid assüüra riigi juurde lisas. 1 faas oli muuta vallutatud ala vasalliks ja panna peale andamikohustus, 2 faas moodustati nukuriik??, kus peale andamikohustuse võeti maha valitseja ja pandi asemele assüüriameelne valitseja, 3 faas on see, et ala muudeti provintsiks, ehk ta kaotas igasuguse iseseisvuse.
    Assüüria ei vallutanud Foiniikia alasid, Araabia vastu ta ei läinud, Juuda jäi samuti Assüüria huvialast välja (oli lihtsalt nii väike ja tähtsusetu), samuti Egiptus säilitas suurema osa ajast iseseisvuse.
    738 eKr okupeeris Tiglat-Pileser III Palestiina.
    Süüria Efraimi sõda 734-732 ilmselt - süürlased ise seda sõjaks ei pidanud. Lõppes Damaskuse vallutamisega - 734 Asüüria vägede sõjakäik vilistite maale Gaza linna vastu. See sõjakõik puudutas Juudat, Juuda kuningas nägi milline Asüüria sõjaline jõud on ja sel ajal oli Ahas võimul, hoidumaks Assüüria vägede Juudasse tulekust andis ta oma kaaslased üles. Ahas teatas asüüria kuningale, et Iisrael ja Aramealased moodustavad Asüüria vastu koalitsiooni. Koalitiooni eesotsas oli Damaskuse kuningas Retsin, Iisraeli kuningas Pekah, läksid sõjaga Juuda vastu. Vastavalt 2Kn 16:7 läkitas Juuda kuningas Ahas käskjalad Tiglat-Pileser III juurde, et ta päästaks Juuda Süüria kuninga Retsini ja Iisraeli kuninga Pekahi käest, kes olid Jeruusalemma tunginud. Ahas saatis Tiglat-Pileserile kulda ja hõbedat. Tiglat-Pileser vallutas Damaskuse, küüditas rahva Kiiri ja tappis Retsini.
    12. Iisraeli viimased kuningad ja Samaaria langemine. Küüditamine ja selle tagajärjed.
    Menahem ja Pekahja – nende ajal olukord suurt ei muutunud, tekkis vastuolu rikaste ja vaeste vahel, rikkus hakkas kuhjuma. Iisraelis ka arheoloogilise märke, et rikkus hakkas koonduma linnadesse ja maal oli suhtelistl vilets olukord. Kõige rikkam linn oli Samaaria. Kihistumus oli suur. Aamost peetakse sotsiaalprohvetiks, ent see ei ole päris nii, pigem välispoliitiliselt tark vaatleja.
    Jerobeam II surmast võib rääkida kui Põhja riigi lõpu algusest. Pärast teda sai võimule ta poeg Sakarja (Zechariah), valitses vaid ühe kuu, ei suutnud end kehtestada, levisid rahutused. Shallum (Shallum) tappis Sakarja ja võttis trooni ent püsis troonil 6 kuud.
    Siis sai võimule Menahem, valitses 747 - 737. Pahaendeline vaikus. Õitseaeg läbi. Assüürias tõusis sel ajal võimule Tiglat-pileser III. 738 tungis esimest korda suurte sõjaliste jõududega Kesk-Süüriasse. Vallutas Hamati. Naaberalade jaoks muutus oluliselt poliitiline olukord, kiirustasid assüüria kuningale andamit maksma, et vältida sõjalisi vallutuskäike. Sinna hulka kuuluvad ka mõned Foiniikia ja Araabia kuningad. Tiglat-pileser III endal kaks raidkirja, kus andami on ära toodud andajate nimekiri.
    Järgnevatel aastatel Menahem maksis Iisraeli nimel andamit, see tähendas, et Iisrael säilitas enda poliitilise võimu, ent Assüürial oli mingisugune võim. Viidi sisse peamaks, et andam kokku saada. Menahemilt nõuti 1000talenti hõbedat. Umbes 60 000 täiseas maksujõulist inimest oli sel ajal Iisraelis. Pärast andamimaksmist oli rahu natuke.
    734 Assüüria vägede sõjakäik vilistite maale Gaza linna vastu. See sõjakõik puudutas Juudat, Juuda kuningas Ahas nägi milline Asüüria sõjaline jõud on ja hoidumaks Assüüria vägede Juudasse tulekust andis oma kaaslased üles. Juuda kuningas teatas Asüüria kuningale, et Iisrael (Pekah) ja Aramealased moodustavad asüüria vastu koalitsiooni. Koalitsiooni eesotsas oli Damaskuse kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, läksid sõjaga Juuda vastu. Damaskus vallutati 732. Ei piirdutud enam andami maksmisega, vahetati välja valitseja, süüria päritolu mees Retsini asemele. 733 käidi ka Iisraei aladel, võttis Pekahilt palju maad ära, Galilea aladelt ja Gileadist. Tiglapilesar III küüditas inimesi, kas küüditas teisi asemele ka, seda ei tea. Ilmselt, aga pole kindel. Iisraeli tagajärg see, et Pekah jäi Eefrani tasandit valitsema. Pekah võeti troonilt maha ja tema asemele toodi Hoosea, ta valitses üheksa aastat. VT-s räägitakse vandenõust, kui troonile sai, siis oli Tiglapilesar III vasall , kuninga käepikendus. Umbes 10 a oli Asüüria aladel rahulikum aeg, sellest ajast ei teata ühtegi uut katset luua kuningavastast koalitsiooni. Andamite nimekirjad sellest ajast hästi säilinud, 724 järgmine kuningas, Iisraeli kuningas Hoosea arvas , et nüüd aeg vasalliseisuse lahti ütlemisest Asüüria kuningast. Hoosea alustas diplomaatilisi läbirääkimisi Egiptusega, poliitilise ja sõjalise abi saamiseks. Hullumeelne ja poliitiline viga, millel olid väga rasked tagajärjed, ongi viimane Iisraeli kuningas, pole teada midagi tema ajenditest, pole märke ka sellest, et Asüüria oleks nõrgem olnud, põhjuseid ei oska keegi nimetada, selge ei ole ka see, kuivõrd Hoosea Egiptuse teotusega arvestas, kõik arusaamatu. Järgnes Salmaneser IV Hoosea vangivõtt, sest viimane ei maksnud andamit enam. Salmaneser IV piiras Samaariat 3 aastat, kuid Samaaria oli hästi kindlustatud ja varustatud, pidas pikka aega vastu. Hoosea oli viimane Iisraeli kuningas.
    Kas Samaaria langes Shalmanaser IV ajal või Sargon II ajal, sest esimene suri 722.
    Sargon II on öelnud ise, et on küüditanud väga palju inimesi. Suur osa Iisraeli rahvastikust küüditati Assüüriasse Halasse ja Haaborisse. Assüüria kuningas tõi nende asemele inimesi Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning pani nad iisraellaste asemele Samaaria linnadesse elama. See muutis rahvastiku koosseisu, seda tehti teadlikult ja lõhe Põhja ja Lõuna vahel süvenes tugevalt ning kuna VT tekst toimetatud Juudas, siis saigi kõike seda võimedada ja pidada seda Põhjariigi põhipatuks. Iisraeli riigist sai nüüd Assüüria provints , tegelikult jagati vähemalt 4ks provintsiks: Door, Megiddo, Samerina, Galilea.
    Assüüria kuningas Assur-dan II valitses 934-912. ta viis esimesena läbi rahvastiku ümberasustamist. küüditamiseks seda nimetada ei saa, see oli ühesuunaline, asüürlasi viidi tagasi algsetele elualaladele. Hilisemate kunigate puhul saab juba küüditamisest rääkida, viisid sõjaväe kohale ja küüditasid kohaliku ülemikihi kaugetesse provintidesse. Eesmärk hävitada rahvuslikud ambitsioonid, et kõik räägiksid ühte keelt jne. Seda taheti sest riik läks liiga suureks, ja rahvuslike motiivideta ühtset massi oli lihtsam kontrollida. Samuti olid põllumajandulikud ja klimaatilised tingimused soodsad Assüürias, ka käsitöölislikud oskused ja teedevõrgustik olid assüürlastel head, seega olid küüditamisel ka majanduslikud motiivid. Küüditamine tekitas ka religioosseid segadusi, Assüüriasse sisse toodud inimesed ei olnud jumalakartlikud. Assüüria kuningas lasi riigist välja küüditatud ülikute sealt preestri tagasi tuua et neile jumalakartlikust õpetada.
    13. Lõunariik Juuda kuni kuningas Hiskija valitsusajani. Üldiseloomustus, tähtsamad sündmused ja valitsejad. Kokkupuuted Iisraeliga.
    Lühikokkuvõte:
    Pealinn oli Jeerusalem ja valitses Taaveti dünastia. Riik oli Iisraelist väiksem ja
    nõrgem. Suhted Iisraeliga olid sageli vaenulikud. 8. saj-i II poolel liitus Juuda Iisraeli,
    Damaskuse ja Egiptusega Assüüria vastu (Jootam 750 – 735/30), kuid sõlmis seejärel (Ahas
    ajal 735/31 – 715) liidu Assüüriaga, aidates nii kaasa Iisraeli langusele. Algas prohvet Jesaja
    kuulutamine, kes hoiatas Assüüria ohu eest ja manitses lahti ütlema teistest jumalatest.
    Valitsejad (sulgudes valitsusajad kõik obviously eKr):
    Saul (1049-1007)
    Taavet ( 1010 –970)
    Saalomon (971–931)
    Rehabeam (931–915) – Juuda Iisrael – Jerobeam I (931-909)
    Abija (915–912)
    Aasa (912–871)
    Joosafat (871–849)
    Jooram (849–842)
    Ahasja (842–841)
    Atalja (kuninganna) (841–835)
    Joas (841–796)
    Amasja (796–776)
    Ussija (Asarja) (776–736)
    Jootam (750–735/30)
    Ahas (735/31–715)
    Kuningas Rehabeam ei kergendanud Iisraeli rahva iket, mis tema isa Saalomon oli neile peale pannud ning rahvas ei aktsepteerinud seda enam. Seetõttu läks Rehabeam Jeruusalemma, et koguda kokku Juuda ja Benjamini sugu, sada kaheksakümmend tuhat valitud sõjakõlvulist meest, et sõdida Iisraeli vastu, kuid Jehoova ütles oma sõna ja sõda jäi ära. Nüüdsest Juuda kuningas Rehabeam kindlustas oma valitsust ja kuningriiki. Ta tegi seda 17 aastat, selle ajaga püüdis Egiptuse kuningas Siisak Juudat alistada, kuid kuna Iisraeli vürstid ja kuningas alandasid end, siis Jehoova andestas neile ning kaitses neid.
    Järgmine kuningas Abija püüdis Põhjariigi Juudaga taas ühendada, viies edukalt läbi suure sõja kus Iisrael tugevasti kannatada sai. Abija vallutas Jerobeami.
    Kuningas Aasa kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, tagas kuningriigile rahu. Ehitas Juudasse kindlustatud linnu, Jehoova hoidis neid ja aitas lüüa Etiooplasi lahingus. Ta viis läbi usupuhastuse, Jehoovale ohverdati ning sõdu ei toimunud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsuseaastani. Ta tegi Ben-Hadadiga, Süüria kuningaga, lepingu ning ei toetunud Jehoovale, seepärast kaotas ta sõjaväe. Hiljem jäi ta haigeks ning suri selle tagajärjel.
    Aasa poeg Joosafat, saades kuningaks, kindlustas sõjaväge ning püüdis Süüriale vastu hakata, kuid sai koos Iisraeliga lüüa. Koos Iisraeli kuninga Ahasjaga tegi ta õelat tööd, milleläbi ka Jehoova ta purustas (uputas ta laevad).
    Kuningas Jooramist ei hoolitud pärast tema isa tööd. Ainukene põhjus miks Jehoova ei hävitanud Taaveti sugu, oli Taavetiga tehtud lepingu tõttu.
    Ahasja valitses kõigest ühe aasta, võitles Süüria kuninga Hasaeli vastu ja sai haavata. Jehu sai ta hiljem kätte ja tappis ta ära.
    Joas (Jehoash) võttis südameasjaks Jehoova koja parandamise, hiljem aga Juuda vürstid keerasid Jehoovale selja ning said vastutasuks Süüria vägedelt lüüa. Joas oli jätnud Jehoova, ja seeläbi suure osa oma väest. Sõjas viga saanud, vedeles Joas oma viimased päevad haigevoodis, kui tema sulased ta tapsid.
    Amasja valitses järgnevad kakskümmend üheksa aastat, ja ta tegi, mis oli õige Jehoova silmis, kuid mitte südamest. Ta maksis kätte oma isa mõrva eest, ja oli esimene, kes lõi 100 000 pealise palgasõduritearmee, et tuua Edomid Juuda alla tagasi. Hiljem ta sai lüüa Iisraeli kuninga Joase poolt, ta jäi sinna vangi ning tema elu leidis peagi lõpu.
    Ussija (Asarja) jätkas oma isa jälgedes ning oli igati jumalakartlik. Oma võimu kasvatades muutus ta ülbeks ning läks kord Jehoova templisse suitsutama suitsutusaltaril, see oli patt. Jehoova vihastas sellepeale niivõrd, et Ussijal lõi otsaees pidalitõbi välja ning mees oli peaegi hauas.
    Kuningas Jootam käitus oma isa järgi, ainult ei läinud templisse pattu tegema. Ta sai vägevaks kuna oli Jehoovaga kooskõlas.
    Kuningas Ahas oli väga õel, ta ei talitanud Jehoova sõna järgi, käis Iisraeli teedel ja käitus vastuoluliselt terve oma elu. Ta rüüstas Jehoova koja ning sülitas tema peale, sellest olenemata suri ta vanadusse, peale teda tõusis troonile Hiskija, kes taastas templi teenistuse.
    14. Kuningas Hiskija valitsusaeg ja tegevus. Sisepoliitika.
    Hiskija (Hezekiah) (739 eKr – 687 eKr) oli Ahasi (Aahasi) poeg. Vana Testamendi järgi on tegu ühe prominentsema Juuda kuningaga.
    VT järgi sai Hiskija troonile 25-aastaselt ning püsis troonil 29 aastat. Mõnedel allikatel valitses ta alguses koos oma isaga ning oma vlitsusaja lõpul koos oma poja Manassega.
    Hiskija oli tunnistajaks nii Iisraeli Põhja kuningriigi hävitamisel aastal 720 eKr kui ka Jeruusalemma piiramisel Sanheribi juhtimisel aastal 701 eKr. Ehkki Jeruusalemma allutada ei suudetud, hakkasid Juuda inimesed igatsema kuningat, kes suudaks taastada kuningas Taaveti aegse kuldse hiilguse.
    Hiskija-aegseteks prohvetiteks olid Jesaja ja Miika.
    Hiskija püüdis ajada rahvuslikku poliitikat eesmärgiga saada Assurist sõltumatuks. Siia kuulub ka tema kultusreform, mis püüdis puhastada Jeruusalemma kultuse kõigist võõrastest elementidest ning sünkretismi asemele seada Jahve-usundiga ühendatav kultusvagadus. Tegemist oli poliitilise meetmega, osalise vabanemisega võõra ülemvõimu alt ning rahvusliku iseseisvuse taotlusega. (Siiski, pärast Hiskijat oli usuline olukord samasugune nagu enne teda. Manasse valitsusajal harrastati Jeruusalemmas taas assuri ja teisi võõraid kultusi.)
    VT järgi (Aasamäe „Käsu aeg andmetel):
    Hiskija võttis oma isalt valitsemise üle aastal 725. Hiskija oli usklik ja õiglane valitseja. Ta käskis hävitada iidolite kujud ja altarid, avas Jumala templi ja lasi selle korda teha tempel pühitseti uuesti ja seal toodi ohvreid. Hiskija saatis kõikidesse Iisraeli suguharudesse oma käskjalad ja kutsus nad paasapühade pidamiseks ja Looja kummardamiseks kokku Jeruusalemma. Kutse peale tulid kkku vaid Juuda rahvad Aaserist, Manasest ja Sebulonist.
    Hiskija valitsusaja esimesel poolel oli Juuda riigis rahulik elu, sest Assüüria kuningas sai korrapäraselt kätte oma maksud ega tülitanud seetõttu juudalasi. Hiskija juhtis linnade ehitamist, lasi rajada veekanaleid ja varaaitasid vilja tagavarade kogumiseks. Rahva elu oli heal järjel ning kuningat austati ja ülistati kõikjal. Kui vilistid tungisid Juuda riiki, lõi Hiskija oma sõjaväega vaenlased tagasi ja ajas nad Aasasse.
    712 eKr jäi Hiskija raskelt haigeks. Prohvet Jesaja ennustas Talle Ta surma, aga Hiskija palus alandlikult Jumalat ning sai seeläbi 15 eluaastat juurde.
    Hiskija püüdis pidevalt Assüüria itkest vabaneda, aga edutult. Perioodil, mil Assüüria kuningakojas tekkisid seoses võimuvahetusega suured segadused, püüdsid mitmed Assüüria vasallrahvad seda olukorda ära kasutada. Hiskija tegi liidu egiptlastega ning püüdis ka vilisteid nõusse saada, ent need keeldusid. Olles Egiptusega liitu astunud , lõpetas Hiskija Assüüriasse andami saatmise . Kuningaks saanud Sanherib (Sargoni poeg) suustis aga allutada Babüloni ning tagasi tõrjuda ka egiptlased , mistõttu Hiskija siiski kiirelt maksu ära tasus. Kuna Assüüria kuningas tõstis maksu nii kõrgele, et Juudalaste varadest ei jätkunud, sundis Sanherib Juudalasi kogu maade ja linnadega endale alistuma. Juuda väed ei alistunud ilma võitluseta ning sõda jätkus. Sanherib küüditas vallutatud aladelt hulga juudalasi Süüriasse ning tuli Jeruusalemma alistama. Jeruusalemm oli tänu topeltmüüridele hästi kindlustatud, aga õige pea saabus nälg. Jäi loota vaid imele. Tänu palvetele tabas Assüüria sõjaväge aga katk või malaaria (erinevates tekstides erinev) ning Sanherib läks tagasi Assüüriasse. Juuda riigi maksukohustus jäi küll kehtima, aga Juudat täielikult ei alistatud.
    Piiblis kuningas Hiskija kohta põhjalikult 2 Ku.18 – 20; Js 36 – 39 ja 2 Aj. 29 – 32.
    15. Juuda 7. sajandil eKr. Assüüria ja Egiptus.
    NB! Kõik, mis eelmiseses punktis Hiskija kohta kirjutatud on, käib siia ka.
    • 6. – 7. saj eKr peetakse ajaks, kust maalt saab Iisaeli ajaloost ajalooliselt rääkida.
    • Aega aastate 735 – 587 eKr (seega ka 7. sajandit) iseloomustatakse võõramaiste kultuste korduva mõjuga. Selle tagajärjeks oli mitte ainult kaanani elementide takistamatu vohamine, vaid ka muude võõraste elementide sissetung Jahve-usundisse.
    • Juuda valitsejateks: Hiskija( valitses 715 – 687 eKr), Manasse (valitses 687 – 643 eKr), Ammon (2aastat), Joosija (valitses 641 – 609), Jooahas (3kuud) ja Joojakim(11aastat).
    • 7. sajandil oli Lähis-Ida tugevaimaks jõuks Assüüria. 7. sajandi kahel viimasel kümnendil hakkas Assüüria oma tugevust aga kaotama.

    7. sajandi kokkuvõte:
    Põhja kuningriik jäi kogu sajandiks vangistusse, Juuda oli Assüüria ja hiljem Babüloonia rõhumise all. Sajandi suurimaks sündmuseks oli Assüüria langemine 612. eKr. Juuda jäi sajandi lõpuni ebajumalaid kummardama.
    Hiskija valitsusaja lõpuajal oli Juuda varasemast enam Assüüria võimu alla surutud. 8. saj eKr Assüüria Juudat sisemiselt ei domineerinud, küll aga Hiskija ajal (eelkõige siis Hiskija valitsusaja lõpus).
    Hiskija poeg Manasse ei valitsenud oma isaga sarnaselt, ega püüdnud isa kombel Jumala sõna järgida. Ajaraamatute järgi oli Manasse kehv kuningas, kes ametlikult toetas ümbritsevate rahvaste religioone ja selle mõjutusi ning töötas sõna otseses mõttes vastu kõigele, mida Hiskija nö. puhta usu taastamiseks teinud oli. Manasse võimuajal kontrollis Assüüria nii Juuda majanduslikku, religioosset kui ka poliitilist elu. Juuda elu mõjutasid Assüüria jumalad nagu Asshur, Ishtar ja Baal ning harvadel juhtudel võeti üle isegi laste ohverdamise komme . Võib öelda, et Juuda rahvas unustas Jahve seadused mõneks ajaks täielikult.
    Samal ajal vallutas Assüüria aktiivselt ka Egiptuse alasid – Assüüria allutas need enda mõjuvõimule, aga ei okupeerinud Egiptuse alasid. Assüüria hoopis ühines Egiptusega ning nad valitsesid koos Palestiina alade üle. Kui kuningas Joosija Juudas võimule tuli, oli Egiptus Palestiina aladel juba domineerivam kui Assüüria.
    Sajandi teasel poolel püüdis Joosija Juuda alasid taaselustada, ent seda üsna edutult. Siiski Assüüria hakkas kaotama oma võimsust ning impeerium langes 612. aastal eKr. Pärast Assurbanipali surma püüdis Joosija Juuda nii Assüüria kui Egiptuse mõju alt vabastada. Selleks viis ta läbi hulgaliselt häid reforme, ent kuna tema järeltulijad neid ei jätkanud, ei olnud need ka väga tulemuslikud. Juuda oli ebajumalakultustest juba nii pikalt mõjutatud olnud, et nendest vabanemine oli muutunud äärmiselt raskeks.
    Joosija suri 610. aastal lahingus egiptlaste vastu. Babüloonia haaras võimu ja allutas enda alla ka Assüüria alad. Babüloonia kindlustas selle, et nende võimule alluksid kõik endised Assüüri alad, sealhulgas Juuda. Joosija surma järel valitses Juudat 3 kuud Jooahas, misjärel tuli võimule kuningas Joojakim.
    Tähtsamaid sündmusi:
    • 701. aastal allutas Assüüria Palestiina ning muutis mitmete vilisteride ja judaiitide kuningriikide elu ja toimimise keerukaks. Lõuna-Palestiinast sai Asüürlaste puhvertsoon Egiptuse ja Asüüria vahel. Juuda mõjuvõim muudeti nullilähedaseks ning Juudast sai Assüüria satelliitriik . Ei olnud olemas sellist võimu, mis suudaks Assüüriale vastu seista. Enamik Juuda territooriumist jagati nelja vilisti piirkonna kuninga vahel. Juuda kuningriigist jäi alles vaid Jeruusalemm koos seda ümbritsevate aladega.

    Juuda vallutust kirjeldab Sanherib ühes raidkirjas järgnevalt:
    read 48–50:
    Padi, nende kuninga, lasin ma Uršalimmust [Jeruusalemmast] välja tulla ja panin ta troonile nende üle valitsema ning kehtestasin andami [maksud] minu võimu jaoks. Juuda [kuninga] Hiskija ja tema 46 linna ja võimsat kindlust ning lugematul hulgal väikseid linnu nende ümbruses piirasin ma sisse.
    • 609 eKr sureb Kuningas Joosija Megiddo lahingus (lahing toimus Egiptuse vaarao Necho II vastu.

    16. Kuningas Joosija ja „deuteronomistlik reform“. Joosija sise- ja välispoliitika. Megiddo lahing.
    Kuningas Joosija/Josiah (639-609) oli Juuda 17. kuningas. Teda peetakse niiöelda viimaseks „tõeliseks kuningaks“, temas nähti Taaveti taastulemist. (2 Ku 22, 23; 2 Aj 34, 35). Joosija oli tapetud eelmise kuninga Aamoni/ Amoni asemele tulles 8 aastane. Assuri(Assüüria) riigis tekkis võimuvaakum – Paabel iseeisvus Assuri mõjuvõimu alt, meeldased Iraani mägismaalt ähvardasid, skuudid samuti ohustasid . Sellistes oludes viis Joosija läbi kultusereformi, arvatavalt 622. aastal.
    Jutustuse järgi leidis Joosija „Seaduseraamatu“, mis teda inspireerides sai reformi aluseks. Rohkem viiteid selle raamatu olemasolule aga pole. Arvatavalt võis tegu olla mõne deutronomistliku algtekstiga.
    Joosija kuulutas ainukeseks kultuskeskuseks Jeruusalemma templi – vaid seal võis ohverdada. Võõrad kultused, nt Baali kultus , viljakuskultused, eriti astraalkultused (päikese, kuu, taevatähtede) kõrvaldati ja preestreid tapeti ja pühakohti hävitati. Ka usklikke kiusati ja kohati tapetigi.
    Reformi alad:
  • Jeruusalemm
  • Jeruusalemma ümbrus
  • Kogu Juuda alad
    Megiddo lahing. Joosija reform aga jäi lühiajalikseks poliitiliste jõudude tasakaalu muutudes . Assur/ Assüüria riik lagunes järsult – 612 Babüloonlased vallutasid Assuri pealinna Ninive . Assuri viimane kuninga Assur-Uballit viis pealinna üle Harannisse Lõuna-Mesopotaamiasse, Assur osutas aastatepikkust vastupanu, enne kui Assuri järelejäänud piirkond iseseisvuse kaotas. Äsja Assuri võimu alt vabanenud Egiptuse vaarao Neko tahtis oma valdusesse saada Assuri jääkalasid, Süüria-Palestiina alasid, mis kunagi olid Egiptuse “asumaad”. Sõjas Egiptuse vägede vastu 609. aastal sai Joosija Megiddos surma, 2 Ku 23:29-30 järgi enne lahingut, siis kui Neko teda nägi, tema surnukeha maeti Jeruusalemma Taaveti hauakambrisse. Juuda sõjavägi põgenes tagasi. Peale seda sekkus Egiptus Jeruusalemma poliitikasse ja pani Jooahase (Joosija poeg) asemel kuningaks Joojakimi (Joosija teise poja).
    17. Assüüria impeeriumi lõpp. Uus-Babüloonia kuningriik; Nebukadnetsar. Jeruusalemma esimene piiramine ja küüditamine.
    Assüüria võim oli kõikuma löönud – Paabel iseseisvus , meedlased ohustasid Iraani mägismaalt ja samuti kujutasid ohtu skuudid. Assur riik lagunes järsult – 612 babüloonlased vallutasid Assuri pealinna Ninive. Assuri viimane kuninga Assur-Uballit viis pealinna üle Harannisse Lõuna-Mesopotaamiasse, Assur osutas aastatepikkust vastupanu, enne kui Assuri järelejäänud piirkond iseseisvuse kaotas. Assuri lagunedes jagati riik kaldulaste (babüloonlased) ja meedlaste vahel. Süüria ja Palestiina alad said kaldulased. Kuna Egiptus arvas selle ala temale kuuluvat, 605. aastal toimus Egiptuse ja Paabeli(Uus-Babüloonia) vahel Karkmeshi juures lahing, Uus-Babüloonia väed võitsid Nebukadnetsari juhtimisel.
    Uus-Babüloonia kuningriik/Uus-Paabeli riik/kaldea riik. Assüüria impeeriumi lagunedes jagati valdused, kaldulased(babüloonlased) said Süüria ja Palestiina.
    Nebukadnetsar – Uus-Babüloonia edukaim valitseja aastail 604-562, kes võitis enne trooni pärimist Babüloonia vägedega sõjas Egiptust, oli Nabopolassari poeg ja troonipärija. 605. aastal ta vallutas ta Süüria ja Palestiina alad sealhulgas Juudaga. Kui Juuda hakkas koos teiste riikidega vastupanu ülemvõimule osutama,598. aastal tegi ta karistusretke Juudasse ja piiras Jeruusalemma (esimene piiramine) ning 589. aastal hävitas Jeruusalemma täielikult.
    Esimene piiramine ja küüditamine - Juuda oli seega nüüdsest Paabeli vasallkohustlane, kuid kuningas Joojakim (valitsusaastad 608-598) keeldus kolme aasta pärast tribuuti maksmast. Nähtavasti hoidis ta enam Egiptuse poole. Tribuudi maksmata jätmise tõttu babüloonlaste väed võtsid ette karistusretke 598. aastal ja piirasid Jeruusalemma. Selleks ajaks oli Joojakim surnud. Uueks kuningaks sai ta poeg Jooiaki(j)n, kes valitses vaid paar kuud aastal 597 ja otsustas end ema-kuninganna, teiste õukondlastega ja kõrgemate ametnikega end babüloonlaste kätte anda ja pakkuda neile raha. Kuninga õukondlased koos Juuda ülemkihi ja jeruusalemlastega küüditati aga hoopis Paabelisse. Jooiakin elas Paabelis vangina Nebukadnetsari surmani, peale mida sai ta vabaks ja talle maksti pensioni, kuid ta ei tohtinud naasta kodumaale.
    18. Juuda riigi lõpp. Jeruusalemma langemine. Küüditamised. Gedalja.
    Peale Joosija surma sekkus Egiptuse vaarao Neko Juuda poliitikasse – võttis võimult Joosija poja Jooahase (kutsudes ta Egitpusesse, kust ta iialgi ei naasnud) ja pani kuningaks Joosija teise poja Joojakimi.
    Jooiakini asemel pandi troonile ta poeg trooninimega Sidkija (valitsusaastad 596-586), kes jäi viimaseks kuningaks, kes oli üsna nõrk valitseja, ametlikult Paabeli vasallina valitsev. Koos teiste väikeste vasallriikidega plaanis Sidkija ülestõusu Paabeli vastu, millele Paabel vahele segas. Mõni aasta hiljem puhkes taas vastupanuliikumine Egiptuse toetusel, mispeale 589. aastal Paabeli väed tulid Jeruusalemma alla, mille ees olid Juuda väed võimetud. Egiptuse abi hilines, kuid selle saabudes tõrjusid Paabeli väed selle tagasi ja jätkasid Jeruusalemma piiramist. Poolteist aastat pidas Jeruusalemm vastu. 589. aastal, juuli/augusti 9. päeval Jeruusalemm langes. Jeruusalemma tempel põletati maha, kultusesemed hävitati, väärismetallist esemed sulatati üles, kogu linna rüüstati, linnamüürid hävitati. Sidkija, kes oli Egiptuse vägede tulekul põhenenud linnast, võeti kinni, ta pojad tapeti ja ta ise tehti pimedaks ning saadeti Paabelisse. Juuda territoorium lülitati Paabeli valitsusala alla, Juuda riik lakkas olemast.
    Jeruusalemma ja Juuda ülemkiht küüditati Paabelisse. Põlluharijaid ja lihtrahvast ei küüditatud. Need kes küüditati, sattusid üsna suurte gruppidena, see oli ka üheks faktoriks kultuuri säilimisel nö Paabeli vangipõlve ajal.
    19. Babüloonia vangipõlv.
    586 – 538: nn Babüloni vangipõlv. Eksiiliaja kohta ei ole VT-s terviklikku jutustust. Lünka eksiiliviimise jutustuse (Kuningate rmt lõpp, Kr 52 ja Ajaraamatu lõpp) ja eksiilist tagasipöördumise vahel saab siiski mõningal määral täita. Eksiiliajast pärinevad Deuterojesaja teos (Js 40-55): Hesekieli raamat, Nutulaulud ja arvatavasti ka deuteronomistliku ajalooteaduse vanemad kihistused ja Preestrikoodeks. Enne bab. Vangipõlve olid tekkinud põhjas Iisraeli ja lõunas Juuda riik. Need püsisid 18 saj. II pooleni (ekr). Sargon likvideeris Iisraeli riigi – küüditas elanikkonna Mesopotaamiasse. Iisraeli riiklus lõppes 722. Juuda jäi aga püsima Assüüria vasallriigina, kuni Nebukadnetsarini, kes kahes jaos alistas Jeruusalemma (Juuda riigi pealinn, Jahve pühamu asus seal). 597 vallutas Nebukadnetsar Jeruusalemma, küüditades kuninga ja osa ülikkonnast Babülooniasse ja pani Jeruusalemmas võimule vasallkuninga Sidkia (597–586). Kui Sidkia taas Egiptusega babüloonia-vastasesse liitu astus vallutasid babüloonia väed 586 Jeruusalemma, hävitasid Jahve templi ning küüditasid hulga inimesi Babülooniasse.

    Bab. Vangipõlv kestab ajani, mil seal tuleb Pärsia ülemvõim – 539. Kyros lubas juutidel oma koju tagasi pöörduda, kus nad ka oma templi taastasid. Juudast sai poolautonoomne vasallriik Pärsia impeeriumi koosseisus ja seda valitses preesterkond. . Pärsia kuningad lubasid juutidele ulatuslikud omavalitsusõigused. V sajandi keskpaigast kehtis Moosese seadus. Juudast kujunes teokraatlik vasallriik Jahve preesterkonna valitsuse all.


    Ajalooteoloogiline seletus: prohvetid olid kuulutanud totaalselt kohtumõistmist; eksiiliviimist mõisteti prohvetite kuulutatud kohtu täitumisena.
    EKSIILIAEG 587/6-538 e.Kr. (Tagasi pöörduti reaalselt aga mitte varem kui 524) Babüloonlased vallutasid Jeruusalemma. Vangipõlve aega on kõik asjad paigutatud, mida ei teata. Nt ema järgi pärinevusliin, sünagoogid. Dokumentaalset tõestust pole. Eksiil- golaa heebrea keeles- tähendab pagendust. Kreeka keeles septuagintast diasporaa e. hajutamine või laiali pillutamine, eesti k hajala. Juudid ütlevad et neil kolm eksiili: 1) egiptuse eksiil 2) 587 eksiil 3) rooma riigi eksiil.
    [ Negatiivselt tuleb kindlaksmäärata, et iisraeli vangipõlvest egiptuses ei saa olla juttugi. Iisraeli egiptuse vangipõlvest ja exodusest ei ole pealt VT kusagil juttu , küll aga on üks Egiptuse document, mis on abiks üldiste asjaolude ja ajaloolise koloriidi selgitmisel (asub Briti muuseumis ). Üriku järgi võis tegu olla rändkarjaste peatumisega Niiluse deltaaladel ja see ei olnud ainukordne sündmus Egiptuse ajaloos ja edasi võib sellest järeldada, et osa Iisraeli viibimist Egiptuses ei tule pidada tingimata väljamõeldiesks, vaid et see oli ajalooliselt täiesti võimalik, kuid mitte eksiili näol. ]
    Kümne kadunud suguharu kohta: jeremia 30, hesekieli 37 15-28, sakaria 10. 6-12. Kõik prohvetite raamatud. Need on alates eksiili asjast põhilised infoallikad, kuigi et laiali pillutatud. Juudi kogukond areneb eksiilis olles erinevates kohtades täiesti erinevalt . Ka tänapäeval.
    Siiani oli Jahve ainult iisraeli jumal, saab nüüd aga kogu maailma jumalaks . Religiooni jaoks oli eskiil dramaatiliste muutuste aeg. Alates aastast 538 saab rääkida juutlusest . Josephus (I saj juudi ajaloolane ) on loonud mõiste juut , kui juudid babüloonia eksiilist tagasi pöördusid. Juutluse areng võttis siis natuke pikemat aega. VT-s esineb sõna juutlus II makkabite raamatus 8, 1. 14, 38. Juutlus, Judaism on vastandiks hellenismile. Püüti vastanduda kreekalikule eluviisile.
    [ A. 597 ja 587/86 sündmuste tagajärjeks oli, et Iisraeli ajalugu nüüdsest peale kulges rohkem või vähem sõltumatult mitmes erinevas paigas. Nagu ennegi elas Jeruusalemmas ja Juudas autoktoonne elanikkond, selle kõrval aga oli olemas arvukas diasporaa Paabelis ja Egiptuses. Väga oluline on, et Palestiinas, kuhu babuloonlased ei asutanud uut rahvast, samuti ka Paabelis ja Egiptuses need rahvarühmad elasid omaette tervikutena ja sel komble said säilitada oma traditsioone. ]
    Milline oli Babüloonia vangipõlv? Muutused.
    Psalm 137. Juudid istuvad ja nutavad babüloni jõekallastel. Aga nad ei olnud vangidena seal. Järgmistest kirjakohtadest võib lugeda, et nad elasid seal hästi. See ei vähendanud aga juutide enda jaoks siiski dramaatilist olukorda, sest eksiil tõi kaasa vaimse ja religioosse kriisi, mis küüditatute juures pidi olema veelgi radikaalsem kui kodumaale jäänutel. Kuningas Jojakim II kuninga raamatute lõpp. Ka Õukond viidi babüloni. (Nebukadnetsar ajal nagu enne mainitud) Kuningas ja õukond elas suhteliselt mugavat elu. Juudalaste kogukond elas allutatud rahvana, aga mitte orjadena. Neil oli kõigele vaatamata suur liikumisvabadus . Võisid ehitada maju, rajada istandusi, kaubelda ja tegeleda käsitööga. (Jeremija 29) Kogukonnana oli nad suletud. valitsesid endid ise vanemate juhtimisel. Kogukonna elukorraldus jätkus Jeremija 29,1 ja kuningate raamat II 8.1, 14,1. Esra 2, 65. nad võisid ise orje pidada! Ei pidanud sunnitööd tegema. Babüloonias ei valitud juudalaste kogukonda välja tööde jaoks, vaid suured ühised tööd. Juudalaste jaoks oli babüloonia ebapuhas maa. Juutidel olid reeglid, et inimesed jääksid jumala jaoks puhtaks. Juutide religioosne eripära takistas rahvusliku ja sotsiaalset integratsiooni “paganate maailma”, vaatamata muudele mugandumistele ümbruskonnale kuni keele omaksvõtmiseni. Templit ei saanud babülooniasse ehitada seetõttu, et rüve maa. Rüvedal maal põhimõtteliselt ei ole mõeldav legitiimne ohvrikultus. Traditsioonilise arusaamise kohaselt tähendas tõotatud maast ja Jumala presentsi sümboliseerivast laekast eemalolek mitte midagi muud kui eemalolekut Jumalat ja tema lunastusest ja pagendust paika, kus ei ole Jahvet, kus Jahve ei õnnista, ei kõnele ja vaikib, sest tema võim ei ulatu võõrale maale.
    Teosed eksiili ajal: deutronomistlik ajalooteos / alged /. Jeremija nutulaul . Hesekiel- preesterlikest ringkondadest pärist. Deutorojesaja- kuulutas küüditatute tagasipöördumist. Kyrost on nimetatud messiaks. Mitte see messias , keda juudid ootasid, vaid kui jumala tööriist, kes lõpetab eksiili. Kyros vallutas babüloonia ja andis loa, et juudid saaksid tagasi pöörduda. “Kyrose edikt”, sest alles Dariuse ajal anti luba.
    Religioonis: muutused jumalakultuses. Pildid keelatud, ka kujutised, kujud, inglid jne. Kujunes välja monoteism . Nüüd teisi jumalaid pole, vaid Jahve on ainuke jumal. Sabbati pidamise kultus areneb. Päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Toetavad kirjakohad exodus 31.13-17 , Leviticus 16,31. Eksiilis sai sabbatist perekondliku tähendusega püha, eesmärgiks asendada templis läbiviidud rituaali, sest templit ju polnud ja seda babüloonias olles ka ei rajatud. Sabbatil ei tohi tööd teha, see on Jumalale pühendatud päev. Töö on miski, mille tagajärjel toimub füüsilises maailmas muutus. Ainult toora õppimine lubatud ja isegi kohustuslik! Genesises rägitakse ümberlõikamisest aga selle algupärast ei teata midagi. Eksiiliajal seostati see rahvusliku indentiteediga, see käib koos nn südame ümberlõikamisega (hesekiel 44). Tänapäeval on see juudi usu tähiseks. Rituaalne kümblus tänapäeval. Hakkasid arenema toidukeelud. Toidu puhtus deuteronomium 3-21 Leviticus 11. 17. 10-16. Vere söömise keeld, kuna ka veres on hing, see kannab hinge. Sealiha söömine keelatud. Paasapühad. Exodus. 12.1-14, 43-50. Joosua 5. 10-12. Enne eksiili oli VT järgi paasapüha palverännu püha. Pidi mindama jeruusalemma templisse palvusele. Eksiilis olles sai Paasapühadest pigem perepüha. Sünagoog- ei saa öelda, et eksiili ajal, aga oleks loogiline, et oli selline koht, kus kokku saada eksiilil ajal. Ise paigutavad sünagoogi ajaloo algusesse / mooses lõi/. Jeremija 39.8 -rahvakojad e. sünagoogid? Psalm 74.8- jumalakoguduse kojad .
    6 saj. Babüloonias tekkis midagi protosünagoogi sarnast. Psalm 90.1 jumala eluase , hesekiel 11.16. Sünagoog kreeka keeles tähendab pigem kogudust. Proseuhe, mis tähendab palvemaja kreeka k. , on kasutatud juudi kogunemise kohtade kohta. Sünagoog tänapäeval on üldsegi institutsioon !
    20. Bab. Impeeriumi lõpp. Pärsia tõus suurvõimuks. Kyorse edikt.
    Pärast Nebukadnetsari surma katkestas Meedia liidu Babülooniaga ning Meedia sõjaväed hakkasid tungima piirkondadesse, mis kuulusid Babüloonia riigi koosseisu või olid talle alluvad . Nabuna'idil ei olnud piisavalt jõudu, et vastu panna ning seega kaotas Babüloonia kõik oma välisvaldused. Pärsia kuninga Kürose (Kyrose II) võit meedlaste üle lükkas edasi Babüloonia langemise, kuid pärslased jätkasid Babüloonia valduste ülevõtmist ning kaldealaste sõjavägi ei saanud nendest jagu. Kõige selle tõttu hakkasid Babüloonias endas tekkima liikumised, mis tervitasid võõramaist kuningat. Pärsia väed hakkasid läbi lõikama Babüloonia kaubateid nii idas kui läänes. Nabuna'idi katse avardada Babüloonia kaubateevõrku sõjaretkega Araabia naabermaadele ei andnud erilisi tulemusi. Kokkuvõtlikult oli Babüloonia kaubanduslikele ringkondadele kasulikum saada Pärsia koosseisu ning selles peitub ka Babüloonia langemise peamine põhjus. Babüloonia võõramaalastest asunikud , nagu juudalased , foiniiklased ja süürlased. Juutidel ning juuda preesterkonnal tekkis koguni legend, mille järgi saab paganast kuningas Küros messiaks. Sel moel kujunes olukord, kus pea kogu Babüloonia elanikkond ootas Pärsia võitu Babüloonia üle ning aastal 539 vallutaski Pärsia kuningas Küros Babüloni. Varakate klasside kõrval unistasid Pärsia vallutusest ka võõramaalastest asunikud, nagu juudalased, foiniiklased, süürlased. Juutidel ja juuda preesterkonnal tekkis koguni legend, mille järgi saab paganast kuningas Küros messiaks. Sel moel kujunes olukord, kus pea kogu Babüloonia elanikkond ootas Pärsia võitu Babüloonia üle ning aastal 539 vallutaski Pärsia kuningas Küros Babüloni.
    Esra raamatus jutustatakse juudalaste naasmisest Paabeli vangipõlvest oma kodumaale. Esra: ainult need, kes teinud läbi bab vangipõlve, on tõelised juudid. Juutide jaoks Esra viimane prohvet.
    Bab. Vangipõlv kestab ajani, mil seal tuleb Pärsia ülevõim – 539. (559-330 e.Kr. - Pärsia suurriik) 538 juba pärsia edikt ja pärsia aeg, Kyros lubas juutidel oma koju tagasi pöörduda. Nimetatakse “Kyrose ediktiks”, sest alles Dariuse ajal said juudid reaalselt tagasi pöörduda koju ( Juudalaste kogukonnast pöördus keegi ametkonda, Kyros andis välja edikti, aga alles 18a pärast, kun Dariuse ajal hakati seda täitma ja algas see, milles ediktis juttu on. Edikt on VT arames keeles esra 6:3-5 ; heebrea k 1:1-4. arvatakse, et arameakeelne on originaaldok, heebrea k on nähtamatu toimetamise tunnustega, seda on hiljem siis parandatud seega. 2 ajarmtus mainitakse ka 6:22-23 (vastab esra 1-le, seos olemas neil). Esra rmtus räägitakse tagasipöördumise loast ja eesmärgist tempel üles ehitada. Esra 6s templi varade tagasiandmisest ja templi ülesehitamisest., see ka originaal , kuna tagasipöördumine oleks nende suuruse tõttu võrdlemisi rumal olnud (maaprobleem jms juudasse jäänute ja eksiilist tulnute vahel.). Pole siiski kindel, kas Kyros sellele tegelikult ka mõtles. Arameakeelse edikti kohta- edikt suuresti öeldud, vormiliselt paistab rohkem kui sisemärgukiri, memo .), kus nad ka oma templi taastasid. Juudast sai poolautonoomne vasallriik Pärsia impeeriumi koosseisus ja seda valitses preesterkond. Pärsia kuningad lubasud juutidele ulatuslikud omavalitsusõigused. V sajandi keskpaigast kehtis Moosese seadus. Juudast kujunes teokraatlik vasallriik Jahve preesterkonna valitsuse all. Rahvas ehitab uuesti üles purustatud Jeruusalemma templi ning püüab Jumala poolt antud seadust täita. Tagasipöördumise täpne aeg pole teada, aga al 524, mitte kindlasti varem. VT e 2:64-67 … , arvatakse, et 10 000 in pöördus tagasi kohe, see ilmselgelt liiga suur nr, Juuda poleks suutnud neid kõiki vastugi võtta.
    21. Pärsia impeeriumi sise ja välispoliitika. Kolm esimest kuningat.
    Impeeriumi esimene kuningas Kyros II ((550–530) Pärsia kuningas 558 – 530),Kambyses I poeg) kes alistas Meedia, pärsia väiksemad suguharud võitlesid, Meedia kuningas 559. Kyros II ajal oli neli riiki: Uus-Pärsia, Egiptus, Lüüdia ja Babüloonia. Kyros II alustas vallutamist Lüüdiast, mis toimub ajal ajal, mil oli tava mitte sõdida. Liikus läänepoole - Esimesed kokkupuuted kreeklastega, mis olid suhteliselt rahulikud. Jõudis Egeuse mereni välja. 546-540 Kyros oli iraanis , arvatakse et selle ida-osas. Sai endale ka Väike- Aasia Kreeka linnriigid. Järgnevalt sõdib ta Kesk-Aasias, seejärel vallutab Foiniikia ja Babüloonia. Riike, mida Kyros võitis, hoidis koos personaal-leping. Riik kasvas. 539 sisenes Kyros Babüloni. Võim läks uus-babüloonia dünastialt Pärsiale üle. Rahvas oli kuningriigi vastu ja Kyrost nähti päästjana. Kui Kyros babülooniasse sisse tuli, siis ta võttis endale 4 ilmakaare valitseja tiitli . Araabia jäi välja pärsia impeeriumist. Kyros sai 530a. lahingus massageetide vastu surma, Kesk-Aasias või India piiri ääres.
    Pärsia poliitika: Kohalikke rahvaid ja usundeid tuleb austada. Need põhimõtted kestavad ka Sassaniidide ja Partia ajal edasi. Vallutusjärgne esimene tegevus on võimu legitimiseerimine: Pärsia kuningas võtab rituaalselt võidetult võimu üle, Babüloonias näiteks Mardukilt. Kohalikke templeid ei purustatud, usku peale ei sururud, halduskorraldus ja valitsus jäävad samaks. Need põhimõtted muutuvad alles 7. sajandil pKr.
    Kyros II haud siiani säilinud. Rajas tolle aja suurima riigi, mis kestis üsna pikalt. Valitsejana on ta siiani Aasias väga positiivse imidžiga.
    Kambyses II järgmine kuningas 529-522. Tema ajal riik laienes ja võim suurenes, jätkas igas mõttes oma isa Kyros II head poliitikat ja vallutas juurde ka Egiptuse. Kambyses jäi oma valitsusaja lõpuni Egiptusesse . Tema käitus põhimõtte järgi, et kui piirkondade maksud on makstud, siis valitseja piirkonna haldamisse ei sekku. Et oma võimu Egiptuses legitimiseerida, kuulutas Kambyses ennast vaaraoks ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. Dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr. Ta hukkus, olles teel suruma maha Pärsias puhkenud ülestõusu. Surma asjaolud on jäänud mõistatuslikuks. Igal juhul puhkes impeeriumis segadus ja mõnda aega valitses pealinna Pasargadaed – nimetas end Kambysese vennaks, kes tegelikult oli aga Herodotose andmetel hoopis maag Gaumata, sest Kambyses olevat oma venna juba enne Egiptuse kampaania algust lasknud mõrvata. Veel üks vend (?) Bardia tahtis võtta babülonis võimu. Bardia kõrvaldaski maagi.
    Darius( Dareios ) valitses 521-486. Ta ei olnud Ahheminiidide pealiinist, aga abiellus Kyrose tütrega, et siduda ennast pealiiniga. Sõjamehena väga võimekas. Vallutas Liibüa. Lääne Indiast mõningaid alasid. Dariuse ajal sõjategevus kreeklaste ja pärslaste vahel. Kreeka vallutati sellepärast, et Väike-Aasia linnad ei saanud muidu rahu. Sõjad kestsid 500 – 449 eKr ja pärslased kaotasid suuresi tänu ebaõnnele. Ka kreeklaste motiveeritus oli kõrgem. 490 Maratoni lahing. Lüüasaamine. (ei tea, kas on õige, sest muud allikad ütlevad, et Maratoni lahingu pärslased võitsid?? ) Sellest lahingutest alates pidev sõjategevus. Dariusega seostatakse riigi reformimist. Rahutuste tõttu tegi riigi korralduses muutusi:
    • haldusreform : riik jaotati ligi 20ks (23?) straapiaks ehk provintsideks,. piirkondade sisekord oluliselt ei muutunud, kuid igale poole määrati riigihoidjad, provintside asevalitsejad – straapid, kelle määras ametisse kuningas ja kes jälgisid et maksud koguneksid ja et säiliks rahu. Lisaks ka formeerisid alalist sõjaväge ja rakendasid elanikkonda avalikel töödel.
    • Lõi vana-pärsia kirja, sooviga anda oma riigile staatust. Dariuse ajal tehti ka tagantjärele kuningate nimedega raidkirju.
    • tsentraliseeritud bürokraatia: administratiivkeskused Susa, Ekbatana (tänapäeva Hamadan), Memfis, Babülon. Asjaajamine toimus aramea, aga ka kohalikes keeltes. Kõrgemad ametid olid pärslaste käes, keskastmesse võisid ka kohalikud kuuluda
    • Dariuse ajal hakati raha müntima, enne vahetati niisama kulda hõbedat ja muud.

    Pärsia religiooni-ja rahvastikupoliitika (pmts sisepoliitika?) : religioosne sallivus (mitte üksikisiku vastu). Pärsia kuningad valitsesid nagu despoodid. Kõik, kes ei kuulunud perekonda, olid kui orjad . Tähtsaim rahvas loomulikult pärslased ise, seejärel meedialased, siis mingid rahvad idast ning siis babüloonlased. Viimased kaks moodustasid riigi majandusliku selgroo . Ülejäänud rahvaste osatähtsus oli väiksem. Samuti oli tõenäoliselt madalam nende haritus ja organiseeritus. Iraani aladel oli oluline eelami keel, Babüloonias akkadi , Egiptuses egiptuse.
    Vana-Pärsia keele roll teadmata, igal juhul polnud ta eriti populaarne. Arvatakse, et äkki on see keel Darius I loodud või arvatakse, et mingi haritlaste keel vms. Pärslased ei surunud võõrastele peale oma keelt. Monumentaalsed raidkirjad on mitmekeelsed. Pärsia riigikeeleks elami keel. Vana-Pärsia keelt kasutati vanades dokumentides. Elami keel diplomaatia keel. Umbes 7 saj. hakkas levima aramea keel. See oli emakeel , dialekt, millest saadi aru suurel alal. Pärslased kasutasid seda ära ja see sai riigikeeleks. Aramea keeles Esra raamat 4.8-6-18, 7, 12-26, Danieli raamat 2.4 -7.28 . Dariuse ajal kaks uut residentsi- Persepolis ja Zuusa. Kõik vallutatud alad pidi iga aasta andamit maksma. Andam oli suur – hõbedas. Zuusa ehitati selleks, et oleks ligipääs läänepoolsetele teedele. Persepolise varakambri põletas Aleksander Suur maha. Säilmeid pole. Leitud savitahvleid ainult. Keel jäeti samaks (tark otsus), pärslased sallisid kõiki religioone. Pärslaste enda religiooni kohta raske öelda. Religiooni roll oli üleüldiselt suhteliselt väike, kuigi nt kuningas Xerxes oli ise kindlalt zoroastrist, eelmiste kuningate religioossuse kohta pole väga midagi teada. Oli siiski peajumal Ahura Mazda, kellele ahhemeniidid kõik pühendunud olid. Preestritel ja maagidel oli ühiskonnale oluline mõju, kuigi nende täpne roll on teadmata.
    Usupoliitika: oli äärmiselt liberaalne . Kohallike jumalaid loeti oma piirkonnas kehtivaiks ja valitsejad annetasid neile isegi ohvreid peale maa vallutamist. Seega uskusid pärslased ka teiste rahvaste jumalaid. Nt Kogu jeruusalemma templiehitust toetas pärsia kuningas. Hea infrastuktuuri areng: Postiteenistuse sisseseadmine. Postijaamad, kus kullerid ja käskjalad said puhata ja hobuseid vahetada. Teedevõrk töötas hästi. Üks tee isegi 2500 km pikk. Üks mees võis selle tee 9 päevaga läbida. Info hakkas levima kiiresti. Kuninga ametnikud said teada kui toimusid rahva ülestõusud või mõni muu probleem.
    Miks pärsia impeerium langes? Tuli esile veel üks tugevam impeerium- kreeka impeerium. Aleksander Suur vallutusel langes 350 eKr Pärsia impeerium.
    22.
    Templi taastamine, juutide tagasipöördumine, vastuseis templi ehitamisele.-
    Kyriose edikti kohta lähemalt leiab suurest konspektist küsimus nr.20 juurest.
    Judaism kujunes välja Teise Templi perioodil. Nüüd alles hakati kasutama ka terminit "juudid". Siin vormub lõplik arusaam oma ajaloost ja maailma ajaloost, kusjuures "ajalugu" pole kunagi olnud juutide jaoks nii piiratud mõiste kui meie jaoks tänapäeval. Ajalugu on ühtviisi nähtav nii ette kui taha. Sellest, mis toimunud, räägivad esiisad , ja sellest, mis tuleb, räägivad prohvetid ning hilisemal ajal targad (apokalüptika). Teise Templi perioodil vormus arusaam Seadusest ja kultusest.
    Kronistliku Esra-raamatu järgi pidi Kyrios(539-529) kohe pärast võimule saamist a. 538 koostama edikti, mis lubas tagasi pöörduda eksiilist ja ehitada üles Jerusalemma tempel ning käskis tagasi anda babüloonlaste poolt röövitud templiriistad. (Esra 1, 1-4; 7-11). Selle kuningliku loa peale olevat reparteerunud ligi 42000 inimest. Reparteerumise ning pühade riistade tagasitoomise üle olevat valvanud Paabeli nimega juudalane Sesbatsar. Jerusalemmas olevat kohe püstitatud ajutine altar ning taastatud- eksiiliajal ilmselt katkenud- ohvrikultus (Esr. 3,1 jj). Järgmisel aastal olevat võetud käsile templi taastamine. Ehitustööd aga katkesid. Samaaria rahvas s.t. segarahvastiku liikmed tahtsid templi taastamisest osa võtta, aga eksiilist tulnud takistasid neid. Siis segarahvas keda ei lasta osa võtta teempli ehitamisest, intrigeerib Pärsia võimude juures, nõnda et ehitamine jääbki seisma (Esr 4-5). Alles palju hiljem Pärsia kuninga Darius I (521-485) teisel valitsusaastal-seega a.520 saadi ehitamist jätkata, kui maavalitseja Tatnai on kuningalt järele uurinud, kas selleks on olemas kuninglik luba (Esr 5,1-15; 6,1 jj). Selles seoses tuuakse Kyrose edikt veelkord ära, sedapuhku arami keeles (Esr 6,3-5; vrdl. 1,2-4). Kuigi Esra raamat annab üsna selge pildi kõigest, kerkivad esile ajaloolised kahtlused. Esiteks vastab kõik ülitäpselt Krooniku ajalooteoloogilisele kontseptsioonile: Kyrose võimuletulekuga on kohus Iisraeli üle kohe lõppenud; kohemaid vabastab Kyros ekskulandid, kes hulgaliselt pöörduvad koju tagasi: nemad üksi kohtus puhastatuna on tõeline Iisrael, kes ei saa elada ilma templita Jerusalemmas ning seepärast seda kohe ehitama hakkavad. Endastmõistetavalt tuleb sellest restauratsioonist hoida eemale kõik, kes ei kuulu tõelise Iisraeli hulka, ühtaegu seletab see teoloogiline teooria, miks tempel tegelikult sai valmis palju hiljem ning arvab selle samaarlaste süüks. Sellele põhikahtlusele lisandusid teised. Esra I, kus tuuakse ära Kyrose luba tagasi pöörduda ning ehitada üles tempel on kronistlik teade. Edikt vormilt ja sisul erineb tunduvalt aramikeelsest tekstist Esr 6. Esr 6. järgi on juttu ainult templi uuesti ehitamisest ja templiriistade tagastamises, aga mitte loast tagasipöörduda. Kuid seegi versioon ei saa olla autentne. Tagasipöördunutel ei olnud koopiat templi ehitusloast ja see oli olnud täiesti tundmatu satraapkonna kantseleile, nii et alles kuningliku arhiivi põhjalik sõelumine toob selgust asjasse (Esr 5,3 jj). Kõik see näeb välja konstruktsioonina, mis tahab sündmuste tõelist käiku kohandada kronistliku konseptsiooniga. Ajad olid segased ning tegelikuses oli vähetõenäoline et antaks luba eksulantide massiliseks tagasipöördumiseks ja sellega seotud muudatused omandisuhtes. Kuid fiktiivses Kyrose ediktis võib olla ajalooline Pärsia kuninga luba taastada Jerusalemma tempel. Kyrose aega ei saa seda luba päris dateerida, sest see ei ole usutav , kuid et hiljem pärslaste loaga on hakatud ehitama templit ning siis ka üsna ruttu lõpetatud on palju tõenäolisem. Selle loa paigutamine Kyrose aega on toimunud kronistliku konseptsiooni terviklikkuse huvides, mis pidas tähtsaks ajalooteoloogilistel põhjustel alustada ehitust kohe.Prohvetite Haggai ja Sakarja sõnad ajast ca 520 käivad ilmselt templiehitamise alguse kohta ja mitte ehitustööde jätkamisest. Kronistliku ajaloopildi analüüs teeb tõenäoliseks sündmuste järgmise käigu: kuigi ei ole võimatu, et Kyros peale võimule tulemist Paabelis lubas anda tagasi röövitud kultusriistad ja taastada Jerusalemma pühamu nõnda kui teisedki pühamud riigis, on ometi palju tõenäolisem, et kõik see sündis alles Darius I loal. Eksulantide tagasipöördumise käsku Kyros ilmselt ei ole andnud ja on üldse vähetõenäoline, et säärast asja oleks korraldatud dekreediga. Muidugi pidi selleks olema võimudel vaikiv nõusolek. Ja Paabelist väljarändamine on ilmselt toimunud ajapikku ning mitmete rühmadena. Templi ehitamist alustati umbes a.520 kui prohvetid Haggai ja Sakarja seda nõudsid nind neiluue eskatoloogilise pinge aastail õnneaja saabumise sellest sõltuvaks kuulutasid.
    Taoline pilt asjade käigust peale Kyrose võimuletulekut sobib hästi nende aastakümnete ajaloo raami.
    Darius I (522-486) oli Ahhemeniidide suguvõsast, aga usurpaator, kes haaras võimu enda kätte aastal 522., kukutades maag Gaumata. Kuigi ta oli Ahemeniidide suguvõsast, polnud ta Kyros II otsene järeltulija. Seetõttu ta ei mainigi Kyrost oma tuntud „Behistuni” raidkirjas, mis on kõige pikem säilinud vana-pärsiakeelne tekst ning loodud Darius I ülistamiseks ja tema võimu legitimeerimiseks.
    Behistuni raidkiri ehk Bisutuni raidkiri. Behistun paikneb muistse Meedia (Meedea) riigi (tänap. Iraani) territooriumil, täpsemalt asub Kermanšahist Hamadani viival teel ca 1500 m kõrgune mägi. Mäel on ca 100 meetri kõrgusel kivisse raiutud Ahhemeniidi dünastiast pärit Pärsia kuninga Darius I (valitses aastatel 522-486) bareljeef koos raidkirjaga. Muistist valmistati kuningas Darius I käsul ajavahemikul ca 521-518 a. eKr, eesmärgiga ülistada tema võitu vaenlaste ja mässajate üle ning, et legitimeerida ta võimu. Behistuni raidkiri on koostatud kolmes keeles, mis olid tollal kasutusel Pärsia impeeriumis – vana-pärsia, elami ja akkadi (babüloonia) keeles.
    Darius I ajal saavutas Pärsia impeerium oma tipu – nii territoriaalselt, kui ka poliitiliselt ja sõjaliselt. Darius I haaras võimu 522. a. kukutades võimult usurpaator maag Gaumata. Darius sai võimule mitte troonipärimise õiguse järgi, vaid valimise või koguni usurpatsiooni järel. Tema vastu tõusis üles Babüloonia ja Elam. Babüloonias alanud ülestõus osutus Pärsia riigi jaoks väga ohtlikuks. Babüloonlane Nidintu-Bēl kuulutas välja, et ta on viimase Babüloonia kuninga Nabonidi (556-539) poeg ja võttis endale valitseja nimeks Nebukadnetsar (III). Terve Babüloonia toetas usurpaatorit Nebukadnetsar III. Pärslastel õnnestus vallutada Babüloonia ja kukutada Nebukadnetsar III. Kuid tõusid üles Pärsia, Meedia, Sattagüüdia, Partia, Elam, Egiptus jt. Algas raske võimuvõitlus, mis nõudis Dariuselt kõiki jõupingutusi, et ära hoida impeeriumi hävingut. Pärast mässude edukat maha surumist alustas Darius I oma vallutusi ja laiendas edukalt impeeriumi piire. Darius tegi retke sküütide vastu (516-512), tegi vallutusi Indias. Pärsia võimu alla sattusid Samose saar, Hiose saar, vallutati Traakia ja Makedoonia . 5. saj eKr leidsid aset Kreeka-Pärsia sõjad, mis algasid ülestõusuga Ioonias (499-494). Pärslased surusid mässu veriselt maha. Darius I otsustas vallutada ka Mandri-Kreeka. Algaski sõjategevus ka Mandri- Kreekal asuvate linnriikidega nagu Ateena , Sparta jne. Ja selles sõjas osutusid kreeklased edukateks. 490. a suutsid kreeklased võita Maratoni lahingus pärslasi. Darius I on maetud hauakambrisse, mis asub Naqš-i-Rustamis.
    Serubabel- Et valmistada teed Jahve eskatoloogilisele tulemisele pidi taastatama tempel. Märgiks, et lunastuse aeg on vahetult ukse ees, laskis Sakarja valmistada krooni daviidid Serubabelile (Sk 6, 9 jj). Teda ja Saadoki soost preestrit Joosuad nimetas ta ``õlipoegadeks`` (4, 14), s.t. õndsusaja väljavalituteks ja salvituteks. Serubabeliga pöördus päris palju juute tagas, kuid VT rohkem Serubabeli edasisest käigust eriti teada pole.
    Seega copyn igaksjuhuks ingliskeelsest teksti internetist juurde:
    Zerubbabel (Hebrew: זְרֻבָּבֶל, Modern Zrubavel Tiberian Zərubbāḇél; Greek : Ζοροβαβελ, Zorobabel; Latin : Zorobabel) was a governor of the Persian Province of Judah (Haggai 1:1) and the grandson of Jehoiachin, penultimate king of Judah. Zerubbabel led the first group of Jews , numbering 42,360, who returned from the Babylonian Captivity in the first year of Cyrus , King of Persia (Ezra). The date is generally thought to have been between 538 and 520 BCE. Zerubbabel also laid the foundation of the Second Temple in Jerusalem soon after.
    In all of the accounts in the Hebrew Bible that mention Zerubbabel, he is always associated with the high priest who returned with him, Joshua (Jeshua) son of Jozadak (Jehozadak). Together, these two men led the first wave of Jewish returnees from exile and began to rebuild the Temple (Ezra). Kessler describes the region of Judah as a small province that contained land moving 25km from Jerusalem and was independently ruled prior to the Persian rule. Zerubbabel was the governor of this province. King Darius I of Persia appointed Zerubbabel governor of the Province. It was after this appointment that Zerubbabel began to rebuild the Temple. Elias Bickerman speculates that one of the reasons that Zerubbabel was able to rebuild the Temple was because of “the widespread revolts at the beginning of the reign of Darius I in 522 BCE, which preoccupied him to such a degree that Zerubbabel felt he could initiate the rebuilding of the temple without repercussions”.
    23.Nehemja, tema tegevus Jeruusalemmas. Sotsiaalsed meetmed.
    Pärsia kuninga Kyrose/Kürose /Päike/ võit Uus- Paabeli riigi üle 538. aastal enne Kristust andis Nebukadnetsar II ajal Paabelisse küüditatud juutidele võimaluse Palestiinasse tagasi pöörduda. Pagendatud ei olnud mitte kõik juudid vaid osa rahvast – sageli just mõjukamad inimesed. Kodumaale naasmise võimalust ei kasutanud kohe ka kõik väljasaadetud. Osa rahvast jäi Paabelisse. Jeruusalemma tempel oli hävitatud, müürid purustatud, väravad põletatud. See on aeg mil tegutses mees nimega Nehemja.
    Nehemja, pärit iisraeli perekonnast Paabelis. Ta oli tõusnud Pärsia kuninga joogivalajaks. See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.)
    Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed.
    Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi. Taotleti puhtust. (loe Haagari raamat) Kuid ega sealgi olnud pühendumine esiisade Jumala teenimisele üleüldine. Osa asumisele saadetutest nn integreerus täielikult uues keskkonnas ja kaugenes Jahvest.
    Sõjapagulased said võimaluse tulla kodumaale tagasi, umbes 50 aastat peale põgenemist. Õnneks oli piisavalt juute kes tagasipöördusid. Kuid enamus siiski oli juba uues asupaigas kodunenud ja ei pöördunud tagasi ei nemad ega nende järglased.
    Nehemja osa oli esmalt linnamüüri parandamine. Kuidas ta seda tegi? - Nehemja oli palunud , anunud mitu päeva. Ta oli palunud, nutnud, paastunud. Ja Jumal pani Nehemja südamesse soovi minna Jeruusalemma, et ehitada üles varemetes müürid. Ta läks oma kuninga juurde, kelle veinikallajana ta teenis ja kuningas andiski talle loa minna esivanemate maale. Kuningas andis talle kaasa veel mida Nehemja palus. On öeldud, et Nehemjast sai Jeruusalemmas asevalitseja . Jõudes Jeruusalemma ei rääkinud ta alguses midagi oma plaanidest. Ta tõusis öösel, läks ja vaatas linnamüüri ja selle olukorda ja siis ta teatas neile (juutidele, preestritele, suurnikele ja ülematele), mis on kavas. Ja kuulajad ütlesid - võtkem kätte ja ehitagem.
    Aga olid ka vastased ja siin on toodud üsna mõjukad vastased, kes algusest peale Nehemja saabumisest peale olid vaenulikud. Nimetatud on kolme meest hooronlast Sanballat, kes oli Samaaria ja Juuda kuberner ehk asevalitseja ja kellele allus ka Jeruusalemm. Tobija – Ida – Jordanimaa kuberner ja araablane Gesem, Keedari hõimuliidu kuningas. Öeldud on, Nehemja tegevus, see pahandas neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele. Juutide müüriparandamise nõu peale nad osutasid põlgust ja pilkasid neid. Mida aga ütleb Nehemja – Taeva Jumal annab meile kordamineku ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame . Ja nad ehitasid . Kuigi pilkajad pilkasid sai müür poole peale üles ehitatud. Ja rahvas oli südamega töö juures. Veel peab mainima, et piiblis on kirjas kuidas ehitus käis vahel niimoodi , et pooled mehed ehitasid ja pooled olid relvadega müüri lahtiste osade juures kaitses.
    Nehemja tegeles põhiliselt ikka Jerusalemma taastamisega. Kuid tema sotsaalsed meetmed seisnesid selles, et ta tegi rõhumistele lõpu- võlgade kustutamised jne. . Ning oli Esra reformide läbiviimisel palju abiks.
    Piiblikontekstist
    Nehemja tagasitulek Jerusalemma, kaasas volituskiri kuningalt. Vaatab üle müüri kahjustused. Nehemia ja Juudalased (sealhulgas ka ülempreester Elijasib), asusid uuesti üles ehitama Jerusalemma. Nehemja tegevusele tekkisid vastased. Nimetatud on kolme meest hooronlast Sanballat, kes oli Samaaria ja Juuda kuberner ehk asevalitseja ja kellele allus ka Jeruusalemm. Tobija – Ida – Jordanimaa kuberner ja araablane Gesem, Keedari hõimuliidu kuningas. Nad plaanisid rünnakut Jerusalemmale, ning juudid pidid töötama lahinguvalmiduses.
    Nehemia näeb et kõrgest seisusest juudid rõhuvad vaesemaid, ja surub läbi võlgade, hüpoteekide kustutamised.
    Sanballat süüdistas Nehemjat mässu planeerimises Artaxerxese vastu, ning isegi juudi prohvetid ja aadlikud olid Nehemja vastu, kuid müür sai valmis.
    Nehemja määrab ametnikud ja paneb paika valvurid müüride ja väravate juurde. Plaanib registreerida kõik juudid, ning leiab rahvaloenduse andmed nendest, kes pöördusid tagasi varem.
    Nehemja ajab kõik inimesed kokku ja laseb Esral lugeda Moosese käsuõpetuse raamatut. Nehemja, Esra ja leviidid algatavad sukkot`i – lehtmajadepüha, vastavuses Moosese käsuõpetusega.
    Algab juutide patukahetsus ja palvetamine. Meenutatakse oma patte minevikust, kuidas Jumal on aidanud neid ning Tema lubadus tõotatud maast.
    Leping Jehoovaga uuendatakse.
    12 aasta pärast pöördub Nehemja tagasi Susa`sse, ning kui ta tagasi Jerusalemma läheb avastab ta et tema äraoleku ajal on asjad veidi viltu läinud. Võtab vastu vajalikud meetmed et taastada varasemad reformid ning palub Jumalalt teenet/soosingut.
    24.Esra, tema tegevus ja reformid.
    Esra ja Nehemja reformide kohta on kronistlikus Esra-Nehemja raamatus olemas otsene allikas. Pärast lünka Esra 6 ja 7 vahel algab Esra 7-ga jutustus Esra reisist Jerusalemma ning tema tegevusest seal. Artaxerxese 7.valitsusaastal (a. 458) olevat õpetlane-,kirjutaja-preester Esra reisinud Paabelist Jerusalemma, selleks, et Pärsia kuninga ülesandel ja tema käes oleva seaduse alusel teostada juurdlust Juudamaa kohta ning seada ametisse valitsejad ja kohtumõistjad juutidele Juudas ja üldse Transeufrateenas. Iisraeli-juudi seadus olevat kehtestatud kuningliku pärsia õigusena ning sanktsioneeritud riiklike karistuste varal . Esra missioni sisu – teostada Juudas ja Jeruusalemmas juurdlust ja ehitada üles tempel - antakse teada aramikeelses tekstis Esr 7. (11)12-26. Pärast tema ja kaasreisijate jõudmist Jerusalemma (Esr 8) puudutatakse peatükkides 9-10 hoopis teist teemat. Esrale olevat teatatud, et paljudel juutidel on võõrast rahvusest naised, ning rahvakoosolekul Esra juhtimise all on otsustatud lahutada säärased segaabielud. Sellega Esra raamat lõppeb.
    Edasi räägib Esrast edasi Nehemja 8-10, midagi ei kõnelda Esra tegevusest vahepeal 12 aasta jooksul, pärast seda kui ta lahutas segaabielud. Nüüd lõpuks tullakse seaduse teema juurde, mis oli ``Esra käes``. Suurel rahvakoosolekul loeb Esra seaduse ette, pühitsetakse lehtonnidepüha ja kahetsetakse pattu. Lõpuks manitsetakse rahvast täitma seaduse üksikuid käske (Neh 8-10). Pärast müüri piduliku sissepühitsemist (Neh 12) lõpeb raamat Nehemja aruandega muudest korraldustest, mis ta teinud.
  • Aleksander Suure sõjakäik. Pärsia impeeriumi langemine.
    Kuna mu iisraeli ajaloo konspektis on vaid paar rida selle kohta, kuna 1) Kadri arvas, et me teame Aleksandri kohta niigi palju :D ja 2) tegelesin selle loengu ajal muude asjadega. lisasin juurde vanaaja konspektist materjali, kus antud aine jaoks olulisim on boldiga märgitud.
    Iisraeli ajaloo konspektist:
    Plastika muutus – suuremaks. Tekkis teiste rel jum kujusid (?). mündileide päris palju,pronksist, aga vilistite aladel ka hõbemünte.
    Juudi müntidel ei ole kujut inimesi eriti.
    Aleksander ületas pärsia riigi mõõtmed, lisaks eur alad(balkan), indias mauriani (?) impeeriumini. Troonile saades 20a.
    Kuningas Darieose (/Darius) tappis ta enda kindral , aleks lasi ta matta. Alexander Suur oli orientaalsest kultuurist väga vaimustunud.
    Hakkas taastama Xerxese poolt hävitatud Marduki templit. Abiellus dariuse tütrega ja veel 2 pärslannaga. Julgustas ka oma kindraleid pärslaste hulgast naisi võtma. (Massipulma müüt, kus sajad kindralid abiellusid pärslannadega)
    Tüüroses läks 7 kuud, liikus edasi (nii samaarlased kui juudid väidavad, et käisid kummagi linnades, aga need müüdid!).
    Varasemast vanaaja konspektist:
    Alexander Suur. Ta oli parimat päritolu isik, keda võis ette kujutada. Isapoolt pärines Heraklesest (Mak kuningad ise lugesid, et nad on Heraklese järglased). Ema poolt oli Epeirose kuninga soost, kes luges end Achilleuse järeltulijaks. Kasvatati algusest peale troonipärijaks. Philippos palkas Aristotelese teda kasvatama. Tõmmati väga noorelt ka riigivalitsemisesse. Osales täisväärtusliku pealikuna juba lahingus (Haironeia), kus ta ise oli vaid 18 a. Päras seda puhkes Philippose ja Alexi vahel tüli. Alex ja tema ema võisid osaleda Ph-e tapmises 336. a-l. 334. alustas Alexander oma sõjaretke, see oli esitatud kreeklaste ühisüritusena nende ajaloolise vaenlase Pärsia imp vastu. Ideoloogiliselt ammu ette valmistatud, väga populaarne idee ammu juba. Samal aastal kui Alex tuli võimule, haaras Pärsias võimu Dareios III . Pärsias ei vaadatud teda ka eriti hästi. Pärsia võitlusvõimeliseim osa – kreeka palgasõdurid. Strateeg – Memnon, palgasõdurite juht, Dareiose peamine sõjaline nõustaja. A sõjaväe põhituumiku moodustasid makedoonlased ja ka Tessaalia ratsavägi. Kasutati ka liiduvägesid, aga ega Alex neid eriti ei usaldanud, seega tähtsamates lahingutes eriti ei kasutatud.
    Sõjakäigu kulg.
    Kõigepealt külastas Aleksander Troojat, kus käis Achilleuse haual, andis ideoloogiliselt oma sõjaretkele II Trooja sõja staatuse. Seejärel Dardanellide lähedal esimene lahing – Granikose lahing. (A võitis kõik lahingud) Dareios taganes, jättis Memnoni rannikut kaitsma. A vallutas Väike-Aasia rannikulinnad. Memnoni käes oli tugev sõjalaevastik, ülekaal ses suhtes, aga raske löök oli, et Memnon suri ära  parim väepealik (pärslaste) läinud. Need kaks asja (V-Aaasia linnade vallutamine ja Memnoni surm) andsid sisuliselt kogu V-A Alexandri kätte. Jõudis Gordioni, mis talle alistus ja kus leidis aset intsident, kus ta püüdis kaariku sõlme lahti harutada, et saada V-A valitsejaks, ei saanud hakkama, raius Gordioni sõlme läbi. Samal ajal Dareios koondas Süüria kaitsmisele vägesid. 333. a-l oli Issose juures (tp Türgi alal) Dareios suurte vägedega vastas, toimus II lahing (A ikka võitis, langes ka Dareiose laager, kassa ja perekond A kätte). Pärast seda D tegi rahuettepaneku A-le, pakkudes talle oma tütart ja suur osa V-A-st, aga A loobus sellest ettepanekust. A kaaslane , toetaja Parmenion olevat soovitanud ettepanek vastu võtta („Kui mina oleksin A, siis ma küll võtaks“), mille peale A ütles, et kui tema oleks P, siis ta võtaks ka ettepaneku vastu, aga tema on A.
    A alistas foiniikia linnad, kõik peale Tyrose, mis kuulutas end sõltumatuks, A ei leppinud sellega  pikk piiramine, mis lõppes Tyrose langemisega (332.). Edasi läks A Egiptusesse, kus talle mingit realsitlikku vastupanu ei osutatud. Egiptlastel polnud ei vägesid piisavaid, ega ka mingit soovi Pärsiaga koostööd teha. Himu pärslaste eest sõdida polnud (kuigi oli Pärsia võimu all). A nautis Eg-s olemist. Rajas sinna Alexandria, käis mingi oraakli juures, kes nimetas teda Zeusi pojaks (võib-olla, aga võibolla preester ei osanud hästi kreeka keelt, A tõlgendas nagu tahtis loomulikult seda). Kõik Vahemere idaranniku alad A käes, jätkas sõjaretke Mesopotaamia vastu. Läks kõigepealt Süüriasse ja sealt edasi Mes-sse. Seal toimus viimane suur lahing Dareiose vastu (Assüüria aladel) – Gaugamela lahing. See oli I ohtlik lahing A-le, sest oli suurel lagedal väljal ja I korda oli pärslastel võimalik oma arvulist ülekaalu realiseerida. Pärslastel olid ka elevandid ja sõjakaarikud. Läks ikka, nagu läks. D-l ei tulnud ikka midagi välja eriti . Faalanks suutis kaarikutele vastu panna. A võitis muidugi ka selle lahingu. Pärast seda enam organiseeritud vastupanu (D poolt) enam ei olnud. See lahing oli n-ö otsustanud Pärsia saatuse . A läks Babüloni ja Susasse ja 330. sõitis Pärsia pealinna Persepolisessse, kus põletati maha Pärsia kuninga loss (teadlikult või mitteteadlikult pidusöögi viimases faasis...mingi sõnakõlksu peale...(küll oleks hea näha ka Xerxese koda põlemas – tehtud). Edasi läks A Ekbatana alla, alistas selle ka. Siis toimus Pärsias riigipööre. Dareiosest polnud enam asja. Tema enda kaaskondlased, keda juhtis ülik Bessos, tapsid Dareiose III ja Bessos kuulutas end kuningaks. A poliitika muutus nüüd. Hellenite kättemaks oli teoks tehtud, seda polnud põhjust enam jätkata. A saatis kreeklaste liiduväed tagasi ja hakkas muutuma järk-järgult hellenite eestvõitlejast maailmavalitsejaks. Käsitles end Pärsia kuningavõimu pärijana. Võttis omaks poliitika, mille kohaselt Bessos oli usurpaator, seadusliku kuninga mõrvar, A ise oli siis D järglane ja kohustatud B-le kätte maksma. Alexander suur vaimustus Egiptuse kultuurist, hakkas nimetama end vaaraode eeskujul jumala ( vist Ammoni) pojaks. Käitudes maailma valitsejana, pärsia kuningana, hakkas A omaks võtma pärsia kombeid, kanda p riideid ja nõudma, et teda hakataks austama kui Pärsia kuningat. Süvenes vastuseis Mak aristokraatia hulgas. A nõudis, et tema ees maani kummardataks (proskyneris), see näis alandav . A nõudis seda võib-olla suurushullustusest, aga teistpidi oli seal kindlasti ka pragmaatiline poliitika mängus. Pidi võtma kasutusele need rituaalid , mida oluline osa tema alamatest (aasialased) kuningale loomulikuks pidasid . Vastuolud ilmnesid 2 vandenõus järgnevatel aastatel. 1.) 30ndatel a-tel: sellega seostati ka A peamise abilise (mak kuninga) Parmenioni poega, kes ei teatanud sellest vandenõust A-le (ütles, et arvas, et see on mingi nali), kes sai koos teiste süüdlastega surma mõistetud, igaks juhuks lasi mõrvata ka Parmenioni (ei see ei teeks mingit kättemaksu). 2) Kesk-Aasias: vandenõulased olevat tahtnud tappa A siis kui A peale pidusööki magama läheb, aga A ei läinudki magama enne hommikut. Ei saanudki ära tappa. A hakkas nagu ta isagi järjest rohkem jooma. Pidudel lõid konfliktid välja (Mak aristokraatia üldse jõi rohkem kui kreeklased, kes lahjendasid veini). Kõigi vastuolude kiuste jätkus sõjaretk üsna edukalt. Kesk-Aasia vallutamiseks kulus peaaegu 4 a-t. Seal panid vastu kohalikud ülikud, kes kõik ei tahtnud A-le alistuda. A võttis seal omale I naise, K-A üliku tütre, Roxana. A-l oli selleks ajaks kindlasti kindel soov vallutada kogu maailm, jõuda maailma lõpp. Idnias kohtus küllaltki tugeva kuninga Porpsega, kelle vastu toimus viimane suur lahing Hydaspese jõel. Indialastel oli väga palju sõjaelevante, keda hindud oskasid väga hästi lahingus ära kasutada. Võit tuli sellegipoolest A-le. Edasi liikudes sai saatuslikuks see, et tema sõdusrid lihtsalt keeldusid edasi minemast. A pidi hakkama tagasi pöörduma, lasi laevad ehitada, osalt mööda maismaad ka läks tagasi Susasse. 325. a oli A tagasi. Viimastel valitsemisaastatel üritas A enne järgmist sõjaretke korraldada oma riigi asju. Püüdis ühendada Kreeka-Mak maailma ja Aasia maailma. Korraldas suure maade abiellumise. Võttis omale ka veel 2 Aasia naist ja pani ka oma ülikuid seal abielluma Aasia naistega . etteotsa Mak väepealikud. Nende kõrval edutas ka kohalikku päritolu ülikuid, kuid jättis nad siisiki Võttis üle ka Pärsia riikliku korralduse. Säilitas satraapiad nii nagu oli need eest leidnud, kuid pane nende ilma sõjalisest võimust. Valitsemisaja lõpus oli probleeme veel Mak ülikutega (neil oli ka pea võimust sega läinud). A lasi oma elu lõpul end ka ametlikult jumalaks kuulutada, tiitliga „võitmatu jumal“. Lõpuks suri 323. Babülonis tõenäoliselt malaariasse, räägitakse ka, et ta elas liiga ohjeldamatut elu seal (pidas sümpoosione igal õhtul jne). Nüüd järgnes teatud nõutus, suur iidol läinud, võimalused teistele. Polnud mingit programmi valmis, mida teha edasi.
    A vallutus oli murranguline. See pööras kreeklaste jaoks maailma peapeale. Ühe põlvkonna jooksul sai teisejärgulisest Makedooniast maailma valitseja. A Suur on võib-olla kõige enam mõjutanud isik maailma ajaloos.
  • Hellenism, üldiseloomustus. Mõju juutidele ja Jeruusalemma 2. templi kogukonnale
    [Gunnewegi ÕISis rippuvast teosest sai kokku järgnev:]
    „Tuleks arvata, et Aleksander ja tema järeltulijad ei kitsendanud pärslaste poolt Jeruusalemmale ja juudi kogudusele antud õigusi. See vastaks uute valitsejate poliitikale ja hellenismi vaimulaadile. Kui Pärsia riigi poliitika oli toetunud riigi osade suhtelisele autonoomiale ja traditsiooniliste usundite tunnustamisele, siis hellenism taotles Ida ja Lääne jumaluste ning kultuste kokkusulamist ja samastumist. Põhimõtteliselt intolerantset eksklusiivsust hellenism ei tundnud .
    Maailmaajaloolised vapustused, viimase Ida maailmariigi kokkuvarisemine ja uue, hellenistliku ajajärgu algus ei tähendanud juutlusele esialgu mida rohkemat kui ülemvalitsuse vahetust, mis ei puudutanud elu sisemaal , kuigi võõrad sõjaväed marssisid läbi maa. Tulevik aga näitas, et hellenismi mõju oli liiga tugev selleks, et pääseda sellest juriidilist laadi privileegidega. Kokkupuude uue aja vaimuga oli vältimatu ning selleks oli vaja teistsuguseid jõude kui juriidiliselt garanteeritud eksistents . Selles kokkupuutes kasvas juutlus, vastu võttes ja tagasi tõrjudes, maailmareligiooni tasemele .“
    Samaaria skisma : „Aleksandri retkel Egiptusse mööda Süüria-Palestiina rannikut olid sealsed linnad enamikus-peale Sidoni, Tüürose ja Gaza- alistunud võitluseta. Sisemaa hõivamise jättis Aleksander oma väepealiku Parmenio hooleks. Samaaria, muistne Põhja-Iisraeli kindlustus, ei alistunud ilma võitluseta. Linn vallutati, tehti maatasa ja sinna paika asutati makedoonia sõjaväekoloonia. Umbes samasse aega tuleb paigutada ka Samaria skisma, st samaaria koguduse lõplik eraldamine ja oma templi püstitamine Garitsiimi mäel. Ca 120 on kindlasti juba eksisteerinud Garitsiimi tempel (2 Makk 6.2). Kuna Nehemia ja Bagoase ajalgi miski ei viita sellele, et Samaarial oleks olnud oma pühamu. Josephos teab jutustada, et Samaaria maavalitseja, kes erinevalt Jeruusalemma ülempreestrist kohemaid kapituleerus makedoonlastele, sai tasuks aleksandrilt loa ehitada uus pühamu. Aga Josephose sõnu ei saa uskuda, sest samaariavastane poleemika on seal liiga tugev ning lisaks sellele aetakse segi eri aegade isikud ja sündmused (ülepreestri poja äraajamine Nehemja poolt vrd Neh 13.28). Usutav võiks Josephose juures olla ainult see,et Aleksandri ajal võidi rajada samaarlaste tempel. Pühaks kirjaks peavad samaarlased ainult Pentateuhi. See ei saa olla omandanud lõplikku kuju – Babüloonia eksiili tõttu- enne ca 400. Seegi kaalutlus viib Samaaria skisma enam-vähem Aleksandri aega. Sõjaäekoloonia asustamine Samaariasse ning sellega kaasnev linna kiire helleniseerumine oli põhjuseks, et Samaaria Jahve-usulised ringkonnad ehitasid igivana ja rohkete pärimustega seotud Seekemi pühamu lähedusse omaenda templi.“
    LISAKS:
    Hellenism. Üldiseloomustus. Vanaaja konspektist.
    Hellenism tähistab perioodi Alex Suure sõjaretkest kuni Vahemere idaosa langemiseni roomlaste võimu alla. Per alguseks kujunenud suured riigid mõlemal pool: Rooma domineeris Itaalias, hellenistlikud riigid ida pool. Järk-järgult Rooma neelas need riigid alla. Hel lõpp eri piirkondades erinev (vastavalt sellele, millal roomlastele alistati): 146. eKr – Kreeka ja Mak Rooma ülemvõimu alla; Vahemere idapoolsemad piirkonnad püsisid kauem, viimane oli Egiptus, mille 30. eKr a-l Augustus (???või Octavianus???) vallutas. See on hellenismiperioodi igal-juhul-lõpp. Tähistas ka Rooma vabariigi lõppu, ainuvalitsejaks seal.
    Allikad. Üsna halvasti kirjalike allikatega kaetud. Paljud lõigud väga halvasti tuntud. Seetõttu hel per-i pol ajaloo kirjutamine detailides võimalik ei ole. See-eest on säilinud palju epigraafilist materjali (raidkirju), mis võimaldavad kohalikku olustikku vaadelda. Egiptusest pärit papüürosed, mis sisaldavad kirjandusteoseid ja ka olustikulisi dokumente. Ka arh leiumaterjal üsna rikkalik, sest keeklaste ehitustegevus oli väga laialt levinud ja pompöösne. Elamuarhitektuur palju suurejoonelisem kui varem. Oluline ajaloolane: kreeklane Polybios – kirj II saj eKr, oli Ahhaia liidu liitriigis, aristokraatlikku päritolu ja üks liidreid. Ta viidi pantvangina Rooma, kui vabanes, siis jäi ka sinna, suhtles seal palju oma pol liidritega, oli nendega väga lähedastes suhetes, nägi seega Rooma pol telgitaguseid väga lähedalt pealt, osales sõjaretkedel ( Kartaago vallutamine), temast sai Rooma riigikorra imetleja, pidas seda kuldsest keskteest lähtuvaks äärmusi vältivaks heaks riigikorraks. Nägi Rooma välispol edu põhjus just R heas korralduses. Tahtis seda ka kreeklastele selgitada, kirjutas ajalooraamatu ( Historia ), mis käsitles R ülemvõimu levimist . Käsitleb hästi ka hellenismiriike. See on meie põhiline allikas nii Kreeka linnriikide kohta kui ka R vallutuspoliitika kohta nendel aegadel . Alexander Suure kohta on allikaid palju (kuigi muidu ei ole eriti). Põhiallikas on Rooma keisririigia ajal kirjutanud kreeka autor Arrianos, kes kirjutas Alexi sõjakäikudest. Teda täiendavad ka mitemed teised autorid, nende hulgas ka Diodoros, kirjutas „Maailma ajaloo“ Augustuse ajal, millest on Alexi osa hästi säilinud. Plutarchose Alex S-e eluloos ka kirjutatud (veidi koomiliselt).
    Loomulikult püsisid ka vanad idamaised linnad, aga ka sinna asus kreeklasi. Babülon, Uruk , Nippur, Jeruusalemm jne olulised ikkagi. Aga nt vanad foiniikia linnad jäid Antiookia ja Seleukeia varju. Selliseid kreekapäraseid linnu Indiani välja. Kreeka kultuuri kandjad
    Mõnel pool Kesk-Aasias tekkis pikaajaline Kreeka Baktria riik, mis lõi 3. saj keskpaigal Seleukiidide riigist lahku (teisel pool Partiat). Seal kreeka kultuur (kaugel idas). Teised linnad ka helleniseerusid. Kreeklased ja makedoonlased sulasid ühte  kreekakeelne elanikkond (neid rohkem). Ühine murre – koine („ühine“). Peamiselt atika murde põhjal kujunenud. Idamaadel tekkinud kreeka linnad võtsid kaasa ka kreeka institutsioonid . Juhtisid nõukogud – bulled (???vms???). Toimisid nagu linnriigid, aga polnud sõltumatud. Allusid mingile hellenistlikule kuningale, kes ühtlasi ka pakkus neile kaitset. Üsna hea meelega allusid.
    Kuningriigid Aasias ja Egiptuses. Absoluutsed monarhiad . Valitsesid mak pärit-olu dünastiad, kes olid aga selgelt helleniseerunud (rääkisid koine’d). Ikka täitsa julgelt võib neid kreeklasteks nimetada. Kuningad olid põmst väejuhid. Ümbritse-sid end mak ja kreeka päritolu kreekakeelsetest kaaskondlastest, mille hulka vahel tõusis ka kohalikke helleniseerunud liikmeid. Kaaskondlasi nimetati sõpradeks – philoi. Nende hulgast määrati kõrgemad riigiametnikud vastavalt kuninga suvale . Nad ka nõustasid kuninat, aga neil polnud mingit konstitutsiooni-list õigust kuningavõimu piirata.
    Ka sõjavägi oli kreekakeelne. Valdavalt palgasõjaväed. Värvati kreekast, mak-st. Sõjakunsti poolest tuginesid Philippose ja Alexandri pärandile: mak faalanks + tugev ratsavägi + järjest enam sõjaelevante (väga hea, sest hobustel oli kalduvus elevante karta ). Ka tugevad laevastikud. Tehnilise poole pealt võib hellenismiper-i pidada kreeka sõjakunsti tipuks (laevade suurus, tehniline tase, sõjatehnika, piiramismasinad, elevandid jne). Seleukiidide riigis ja Egiptuses eriti hakati värbana oludest tingivana ka kohalikke elanikke sõjaväkke. Egiptuses hakati kasutama ka sõjaväeasula süsteemi  talupoegsõdalased (pidid oma maavaldust haldama).
    Maapiirkondade valitsemisel jätkati Alexandi praktikat. Kasutati vanu struktuure. Seleukiidide riik jagunes satraapiateks, Egiptus nomiateks. Säilitati enamasti ka maksukogumissüsteemid. Püüti üle võtta kõik, mis oli otstarbekas, muuta nii vähe kui võimalik. Egiptuses on märke, et vana sunnismaiste talupoegade eksplauteeri-missüsteemi üritati nüüd maksimaalselt ära kasutada. Pärisorise elanikkonna koormisi pigem suurendati. Egiptuse talupojamassi olukord halvenes varesemaga võrreldes. Maapiirkonnad valdavalt ikkagi põliselanikest varustatuks, kreeka keel ei levinud sinna nii väga. Hellenistlik ühiskond oli nagu kahetine: linn oli helleniseeru-nud, maapiirkond mite nii väga. Linnas kreeklased domineerisid. Rikkused voolased maalt linnadesse (põliselanikelt kreeklaste kätte).  Kreeka linnad, kasutades idamaiseid rikkusi, omasid võimsamaid rahalisi vahendeid, kui neil varem oli olnud  uhkemad ehitised. Jätkus linnades ka orjandus .
    Kuningad jätkasid Alexandri praktikat ka seeläbi, et nad hakkasid ennast jumalikustama. Esmalt Ptolemaiosed Egiptuses. Esimene kuulutas ka oma perekonna jumalateks. Egiptuses oli see ka kohalike muistsete tavade jätk.
    3. saj hakkasid ennast jumalikustama ka seleukiidid, kuid antigoniidid Mak-s ei teinud seda.
    Hellenismiperioodi kultuur. Põmst Vana-Kreeka kult jätk. Fundamentaalseid muutusi ei toimunud, kuid teatud uued jooned. Kultuur kaotas oma linnriikliku seotuse  a-poliitilisemaks. Pol sõltuva maailmavaate osa väiksemaks. Kult muutus rohkem eraviisiliseks. Enam ei mõeldud koguaeg kogukonna peale, vaid üksikisiku huvidele ja isiklikule õnnele. Samal ajal muutus ta ka valitsejatest rahaliselt sõltuvamaks. See tõi kaasa valitsejate ülistamise (aga mitte pol-selt, vaid valitseja kui üksikisiku ülistamine). Tähtsamatest soosijates olilisimad olid kindlasti Ptolemaiosed. Rajasid muusade templi Alexandrias – museioni, sinna raamatukogu, millest olulisim hellenismiaja kreeka kult keskus. Koguti kokku kõik kirjandusteosed, mida vähegi võimalik, parimad õpetlased ja poeedid . Algas filoloogiline uurimistöö, tekstikriitika jms. Kreeka filoloogia hiilgeaeg. Teine suurem kult-keskus oli Pergamon. Antaliidid püüdsid konkureerida Alexandriaga, aga jäid üldjuhul alla. Kuid 2. saj algul keelasid Ptolemaiosed papüürose väljaveo (peamine kirjutusvahend), seega ikka kujutasid ohtu. Selletõttu hakati Pergamonis kasutama spets töödeldud vasikanahka – pärgamenti.
    Kirjandus. Teater. Teater oli jätkuvalt väga populaarne nii kreekas kui idamaades . Teatrid enesestmõistetavad iga vähegi suure linna juures. Tuntuim teater ka hellenismist (see, mis kõige paremini säilinud). Jätkus ka vanades zanrites loometegevus. Tragöödiaid pole aga meieni jõudnud. Ei saavutanud ka ikkagi nii suur populaarsust nagu vanad klassikalised. Nende korduslavastusi tehti. Kujunes lõplikult välja 3 suure tragöödiakirjaniku kaanon ( Sophokles , Europides ja ? – klassikud ). Komöödias teada 1 autor: Menandros – kehatab uus-attika komöödiat. Tema näitemängud meieni papüürosleidude kaudu. Erines 2 asjas vanast attika kom-st: koor oli kadunud, ainult näitlejad; sisu poolest olid teemad nüüd puhtolustikulised (melodramaatilised), olid minetanud oma poliitilisuse. Uus-a kom 2. saj kui tekksi Rooma teater, siis oli otsene impulss rooma teatri jaoks (rooma autorid sisuliseks adapteerisid neid uus-a kom-id). Muus kirjanduses tõusis uuesti lüürika osatähtsus (luule). Tähtsaim keskus ülekaalukalt Alexandria (alexandria luule). Poeedid olid seal kuningate teenistuses. 3 poeeti. (3. saj tegelased) Kallimachos – tegutses raamatukogus, rmtkogu kataloogi koostajana, oli lühivormide esindaja. Lühikesed väga rafineeritud stiiliga luuletused. Eputavalt erudeeritud (ta oli ütlemata haritud mees ja püüdis seda ka näidata). Kasutas palju vanu mütoloogilisi süzeesid (hästi vähetuntuid otsis välja ja kasutas selgelt vaid kirjanduslikel ja stilistilistel eesmärkidel). Rafineeritud keelele ja stiilile suunatud ülimalt erudeeritud kirjandust esitas. Theokritos – kirjutas samuti lühivorme, aga mões mõttes rahvalikumaid. Kõige tuntumad olid nö pildikesed – eidyllionid, mis küllalt sageli olid karjaseelust. Kirjeldasid ilusaid stseene nt lamburiarmastusest.  idüll. Apollonios – oli mõna aega ka rmtkogu ülem. Tema ei armastanud lühivorme, vaid püüdis taastada kreeka eepika traditsioone. Ainsa meieni säilinud hellenistliku eepose autor. Rääkis sõidust kuldvillakumaale. Suht lähedal Kallimachose müt luulele. Samuti stilistiliselt rafineeritud ja vanu osaliselt ununenud müüdiversioone kunstiliselt kombineeriv ja nendega eputav. Seega selget pol ega ük- likku sõnumit nendes teostes eiolnud. Tehti kunsti kunsti pärast (naudingu pärast). Klas ja arh per kirjandusel alati mingi sügav pol jms eesmärk.
    Filosoofia ja teadus. Klas per-l olid need praktiliselt koos, ei saanud eristada. Filosoofid olid teatud mõttes loodusfilosoofid. Nüüd läksid mõlemad oma rada. Filosoofia keskendus õnne saavutamise probleemidele. Füüsilist maailma hakkasid seletama erinevad teadusharud. Viimane universaal, kes tegeles juba hel-per-l oli Theophrostos – Aristotelese õpilane. Peripateetikute (ringikäijate) koolkonna rajaja. Professor jalutas ees ja õpilased kõndisid sabas . Kirjutas enam-vähem kõigest, väga Arist trad jätkajana, aga ei savutanud sellist sünteesi ja sügavust. Erinevad valdkonnad kippusid tal eraldi minema rohkem ikkagi. Kirjutas ka ilukirjandust. „Karakterid“ – psühholoogilised portreed negatiivsetest inimtüüpidest. Pärast teda läksid valdkonnad selgelt laiali. Filosoofias kujunes 2 uut koolkonda : Epikurose fil ja stoa fil ( stoitsism ). Epikuros lähtus atomistlikust teooriast. Tuletas sellest eetilised järeldused. Kuna kõik (ka hing) koosneb aatomitest ja jumalad ei mõjuta midagi, siis ei pea in midagi kartma ka (jumalad ei mõjuta midagi, nad tegelevad oma asjadega õndsas rahulolus), ei pea kartma ka surma (hingeaatomid lendavad ka laiali). Surmahirm on alusetu. Atomistlik filosoofia vabastab in-se hirmust, tagab inimese hingerahu – ataraxia (rahutusetus) – tuleb surmahirmu ületamisest filosofeerimise kaudu. See on õnne eeldus. Vaja on ka mõõdukas elunautimine: liialdustest hoiduv filosoofiline jõudeelu (see ongi rohi õnne saavutamiseks). Stoitsismile pani aluse Zenon , kes oli Epikurose noorem kaasaegne. Sai oma nimetuse, sest Zenon õpetas Ateenas sammaskäigus (stoas). Zenoni lähtekohad mõnes mõttes vastandlikud Epikurosele, kuid tulemus suht sama. Jumalad on maailmas kõik ära määranud. Kogu maailm aon üks Zeusi poolt juhitud kosmopolis (maailmariik). Kõik toimub Zeusi tahte järgi. In-se hing on osa suurest makrokosmosest, mikrokosmos . Käib täiesti Zeusi poolt ettenähtud reeglite järgi ka hinges . Inimesel on mõttetu saatusele vastu hakata ( nagunii ei saa) ja see on ka amoraalne (sest see on jumalst antud, seega hea). In üls on see, et ta peab leppima saatuse kui paratamatusega, mitte sellele vastu tegutsema. Selle läbi in vabaneb hirmudest ja saavutab hingerahu – apaatia (kannatusetus). In vabaneb kannatusest jumaliku mõistmise läbi. Selleläbi saab saavutada ka õnne. In-d on kõik võrdsed selles osas, et on ühtviisi saatuse mängukannid ja saavad filosofeerimise kaudu apaatiani jõuda. Edaspidi hakati stoa fil-s rõhutama rohkem ka kohusetunnet. Paratamatuse järgimine tähendab ka oma kohuse täitmist, mis on ka oluline komponent hingerahuni jõudmises. Filosoofia tähtsaim keskus oli jätkuvalt Ateena .
    Teadus. Matemaatikas tuntud nimi Eukleides . Tema võttis kokku oma teoses „Elemendid“ kogu varasema mat kogemuse, esitas selle süsteemitult, teoreemide kaupa, mis olid koos tõestustega. Kujundas väga hästi läbitöötatud terviksüsteemi, mis oli edaspidi väga mõõtuandev. Tegutses Alexandrias 4. saj lõpupoolel. Füüsika tegelane – Archimedes, kes elas ja tegutses Sürakuusas 3. saj, sai surma, kui Syrakusa vallutati tormijooksuga. Seega tapeti roomalste poolt sõjategevuses. Olulisin on tema puhul veeväljasurve seadus.....tuli selle peale vannis istudes (keha surus vett välja  „ Heureka !“). Astronoomia seotud geograafiaga. Oli selge haritlastele, et maa on kerakujuline (Pytagoras ütles, võeti omaks). Üldlevinud oli planeetide ringliikumise visioonil põhinev maailmapilt . Kõige levinud arusaam oli geotsentriline (maa on keskel). Oli ka teisi arvajaid, neist üks peamine 3. saj algul tegutsenud Aristarchos , kes postuleeris esimesena heliotsentrilise maailmavaate (Päike on keskel), aga domineerima jäi ikka geotsentriline. Selle võttis kokku 2. saj pKr tegutsenud Ptolemaios , kelle teos „Megale Syntaxis“ oli antiikse (hellenistliku) täheteaduse (astronoomia) süstematiseeritud kokkuvõte. Põhines geotsentrilisel pildil ja see püsis kuni Kopernikuni, kes viis maa keskelt ära. A Ptolemaios jääb hellenismist eemale, aga on hellenistliku astronoomia kokkuvõte sisuliselt. Väga populaarselt muutus järk-järgult astroloogia , mis teatud mõttes eraldus nüüd astromooniast. Rõhutasid müstilist, religioosset poolt. Mõju idapoolt suuresti. Mesopotaamia astroloogia väga tuntud, kreeklaste jaoks oli see galdea täheteadus. 3. saj algul üks selle valdajatest, Babüloonia preester Berossos (?vms?) (kirjutas kunagi Babüloonia ajaloo, vt eestpoolt !) asus Kos’i saarele (Sealt päris Hipokrates) ja rajas sinna oma astroloogia kooli. See on idamaise astroloogia märgiks, stimulaatoriks. Natuke hiljem kujunes sellest (Rooma perioodil) nn hermeetika e astroloogilis-müstiline õpetus, mis oli kirja pandud mitmetes raamatutes, mille autoriks peeti jumalust Hermest (tris megistos – kolmekordselt suur). See oli selline astroloogiat ja stoa filosoofiat ühendav süsteem, mis rääkis ka kõige ettemääratusest ja hinge kui mikrokosmose otsesest seosest sellega. See annab endast mõrku planeetide liikumise läbi, mille kaudu on võimalik jumalikku ettemääratust ette ennsutada. Teatud maagiliste võtetega on end võimalik sellest vabastada ja saavutada hinge surematus .
    Religioon. Kõiki vanu jumalaid austati edasi (kreeka omi), aga üha enam hakati neid samastama erinevate idamaade jumalatega ja hakati võtma omaks ka mitmeid idamaa jumalaid suht puhtal kujul, hakati nende austamisele ka tähelepanu pöörama  sünkretism (idamaa ja kreeka religiooni ühtesulamine). Idamaised mõjud olid just religioonis kõige selgemad. Uutest jumalatest tähtsaimad Kybele – mägede emand , kelle juurde kuulus ka tema imekaunis armastatu Attis, kes end kastreeris ja seeläbi suri (aga ta keha ei roisku ja ta väike sõrm liigutab)  ekstaatilised orgiad, eneste kastreerimine. Kastraatpreestrid – gallid (vms). Teine oluline on Egi Isis , keda kujutati ka sageli koos laps-Horosega (prototüüp jumala emale)  kõige populaarsem jumalus. Universaalne valitsejanna, valitses terves ilmaruumis. Kolmandana on üks kunstjumal Serapis, kes oli ptolemaioste tellimusel välja mõeldud jumal, kes pidi ühendama Egiptuse ja Kreeka elanikkonda. Oli suur vägev habemik, kelle pea peal oli sageli külluse korv . Aga see projekt läks teatud mõttes luhta, sest egiptlased teada omaks ei võtnud, kreeklased aga küll. Tähelepanuväärne, sest ta on teadlikult välja mõeldud ja sai ikkagi populaarseks. Väga popiks said ka müsteerionikultused (need on need, mis tagavad osalejatele eelise pärast surma, pääsevad Hadese piinadest, hoiavad saladust). Muutusid väga populaarseks.
    ( 26. Hellenism, üldiseloomustus. Mõju juutidele ja Jeruusalemma 2. templi kogukonnale. )
    ///
    Kasvas kaubandus ja liiklus väljaspool tavapäraseid piire, nii teostuski too omapäane Ida ja Lääne läbipõimumine, mida nimetatakse hellenismiks. Algselt tähandes see kreeka keele ja kultuuri tundmist, kui hiljem oli see pigem (XIX saj.) tolle ajastu koondmõiste, mis oli kasvanud välja Ida kokkupuutest kreeka vaimuga. Hellenistlikud valitsejad kui lunastajad, heategijatena, ning maa peale ilmunud jumalustena (tiitlid nagu Soter, Epiphanes jne). Uus õndsus oli enamasti määratud pigem hellenistlikule intellektuaalidele, kelle haridus ei ulatanud sageli kaugemale kreeka keele oskusest .
    Hellenism mõjutas sügavalt ka juutlust, nii Palestiinas kui diasporaas. Tuleks ära mainida Zenoni papüürosi, mis sisaldavad Ptolemaios II Philadelphose rahandusministri Apolloniose ablise Zenoni korrespondentsi. Peale huvitava äielu olukorrast, annavad need papüürosed ka aimu vaimsest olukorras III sajandi keskpaiku vaimsest olukorrast. Kui keegi tahtsi kõrgemale tõusta sellel ajastul, oli kindlasti vajalik ära õppida kreeka keel, ka Palestiinas sai kreeka keel tsivilisatsiooni keeleks ( Diasporaas juudid võtavad paljud endale ka kreeka nimesid). Informatsioon ka Makkabite raamatust Palestiina kohta. Mõju oli hellenismil ka juutlusele. Sünagoog siiski kultiveeris traditsioonilisi seadusi. Helleniseerumine ei tähendanud juudi pärandist lahtiütlemist. Näiteks Jeesuse Siiraki raamat vastuseis hellenismile. Toora sünagoogis ikkagi aukohal , ja Toorale pääses ligi ainult see, kes tundis Toorat. Hellenisimile seisid vastu pealmiselt madalamad kihid ja hellenismist rohkem mõjutatud olid ülikute kiht.
    27. Aleksandri riigi jagamine. Diadohhide ajastu.
    Diadohhid olid Aleksander Suure rivaal-kindralid, pere ja sõbrad kes võitlesid tema impeeriumi pärast peale Aleksandri surma 323 eKr.
    Pärast Aleksander Suure surma ja diadohhide rivaalitsemist loobuti ühtse riigi ideest ning moodustati 281. (301?) aastal 3 iseseisvat riiki: Makedoonia antigoniidide valitsusega, Egiptus ptolemaiidid ja Lähis-Ida seleukiidide valitsusega. Enne seda sõdisid Diadohhidid omavahel.
    Palestiina ptolemaioste võimu all. Ptolemaioste riigi üldiseloomustus.
    Aleksandri surmale järgnenud kokkupõrked tema järeltulijate vahel, loobuti lõpuks ühtse riigi ideest ja moodustati kolm iseseisvat riiki 301.a – makedoonia antigoniidide valitsuse alla, Egiptus ptolemaiidide ja Lähis-Ida seleukiidide valitsuse alla. Aastal 302 (?) hõivas Ptolemaios Jeruusalemma ja lasksi suure hulga juute viia Egiptusesse. Vaatamata protestidele langes langes Süüria-Palestiina pärast Ipsose lahingut Ptolemaiose kätte. Seega sai Juuda ja Jeruusalemm parima organisatsiooniga püsivama ja rikkama hellenistliku riigi osaks. Algas pikem rahuaeg.
    Üldiselmooustus
    Ptolemaiose riigi rajajaks oli Ptolemaios I Soter (311-283) , järglaseks Ptolemaios II Philadelphost (283-246), keda kasvatati hoolikalt valitseja ameti tarvis. See teine kuningas valitses ligi 40 aastat ja tema pikk valitsusaeg tähistas riigi arengut. Juudamaa ( judea ) oli selles riigis nõnda kui Pärsia riigiski omaette administratiivseks üksuseks, nõndasamuti lõuna ja põhja pool sellest Idumea, Samaaria. Galilea ning idapool Jordanit Ammantis, Gaulanitis jne. Neid maakondi nimetati hyparahiateks; nende eesotsas seisis hyparchos, kellele oli kõrvale seatud oikonomose nimetust kandev majandusmees. Juuda hyparchia oli sisemiselt ja religioosselt autonoomne. Hyparchose asemel oli selle eesotsas ülempreester, kelle kõrval oli üksikuist sugukonna peadest ja vanemaist koosnev nõukogu: gerusia. Säärasest greeniumist on juttu juba Esra-Nehemja ja Elefantiine papüüroste ajal: aga kindla kuju omandas see hiljem, ning Heroodese ajast saadik nimetatakse seda synheerioniks. Ülempreestri võimu piiras tunduvalt see, et finantsid ei olnud tema valitseda, vaid nendega tegeles üks selleks määratud ametnik. Maksud renditi kreeka eeskujul terves riigis maksukogujatele. Poliitilne ja muu mõju oli säärastel maksukogujatel vahel väga suur.
    (Hellenisimi mõju sellel ajastul ? (Hellenismi ajastu on ka juudi diasporaa (koguduse) kasvuajaks. Paabelis oli diasporaakogudus. Josephus jutustab, et Antiochos III on asutanud Lüüdiasse ja Früügiasse 2000 juudi perekonda. Paljudes teistes Kreeka linnades erinevad juudi kogudused . Oluliseks sai Egiptuse diasporaa. Suureks paisus Aleksandria juudi kogudus . Aleksandrias tekkis ka VT kreekakeelne tõlge Septuginta. Kasvas kaubandus ja liiklus väljaspool tavapäraseid piire, nii teostuski too omapäane Ida ja Lääne läbipõimumine, mida nimetatakse hellenismiks. Algselt tähandes see kreeka keele ja kultuuri tundimist, kui hiljem oli see pigem (XIX saj.) tolle ajastu koondmõiste, mis oli kasvanud välja Ida kokkupuutest kreeka vaimuga. Hellenistlikud valitsejad kui lunastajad, heategijatena, ning maa peale ilmunud jumalustena (tiitlid nagu Soter, Epiphanes jne). Uus õndsus oli enamasti määratud pigem hellenistlikule intellektuaalidele, kelle haridus ei ulatanud sageli kaugemale kreeka keele oskusest. Hellenism mõjutas sügavalt ka juutlust, nii Palestiinas kui diasporaas. Tuleks ära mainida Zenoni papüürosi, mis sisaldavad Ptolemaios II Philadelphose rahandusministri Apolloniose ablise Zenoni korrespondentsi. Peale huvitava äielu olukorrast, annavad need papüürosed ka aimu vaimsest olukorras III sajandi keskpaiku vaimsest olukorrast. Kui keegi tahtsi kõrgemale tõusta sellel ajastul, oli kindlasti vajalik ära õppida kreeka keel, ka Palestiinas sai kreeka keel tsivilisatsiooni keeleks ( Diasporaas juudid võtavad paljud endale ka kreeka nimesid). Informatsioon ka Makkabite raamatust Palestiina kohta. Mõju oli hellenismil ka juutlusele. Sünagoog siiski kultiveeris traditsioonilisi seadusi. Helleniseerumine ei tähendanud juudi pärandist lahtiütlemist. Näiteks Jeesuse Siiraki raamat vastuseis hellenismile. Toora sünagoogis ikkagi aukohal, ja Toorale pääses ligi ainult see, kes tundis Toorat. Hellenisimile seisid vastu pealmiselt madalamad kihid ja hellenismist rohkem mõjutatud olid ülikute kiht.)
  • Palestiina seleukiidide võimu all. Seleukiidide riigi üldiseloomustus.
    Aastakümneid kestnud rahu lõpes 220, kui Antiochos III ( 223- 137) püüdis kindlustada seleukiidide riiki (Lähis-Ida riik). Aastal 217 võttis ta ette katse vallutada Foiniikia ja Palestiina, aga sai lüüa Ptolemaios IV käest Rafia juures Egiptuse piiril . CA 200. Kui Ptolemaios IV oli surnud ja tema järeltulija oli alles laps, õnnestus uus rünnak. Foiniikia ja Lõuna-Paleastiina langesid seleukiidide kätte. Sellest ajast hakkas mõju avaldama teinegi jõud Vahemere ruumis. Aastal 202 oli Rooma saavutanud otsustava võidu Kartaago üle. Teise Puunia sõja lõpp ( 218-201) lõpp tegi Rooma käes vabaks diplomaatilisesk ja sõjaliseks sekkumiseks Vahemere idaosa asjadesse.
    Üldiseloomustus
    Võimu üleminek ptolemiidide käest seleukiidide kätte mõjutas raskelt nii Jeerusalemma kui Juudat. Antiochos III (223-187) oli Jeerusalemma juudi kogudusele, kus ülempreestriks oli Siimon Õige, tõotanud vanade privileegide säilitamist, sõjast põhjustatud kahjude hüvitisena vabastanud selle maksudest, võimu minemine seleukiidide kätte tähendas konservatiivse partei tugevnemist Jeruusalemmas. 190 sai aga Antiochos rängalt lüüa ptolemaiididelt, kellega olid liitunud roomlased. Ka Egiptus oli liitnud Roomaga tundes end ohustatuna seleukiidide poolt. Antiochos lõi seejärel liidu Makedooniaga (kes sai hiljem lüüa Roomalt). Kümme aastat hiljem kaotas Antiochos III Magneesia lahingu (190). Apamea rahulepingu järgi (188) pidi ta loovutama osa oma valdustest, laevastikust ja maksma kontributsiooni. See lüüsaamine paiskas Antichose kõrged poliitilised eesmärgid tagurpidi ja nii algas tema riigi allakäik. Rasked reparatsioonimaksud langesid seleukiidide riigi alamate peale. Lubatud maksualandused muutusid illusoorseteks; soodustuste asemel toimus templirüüstamisi; katsel rüüstada Beeli templi vara kaotas Antiochos (188) oma elu. Valitsejaks sai tema teine poeg Seleukos IV (187-176). Selle minister proovis konfiskeerida Jeruusalemma templi vara. Läbi nende tegude kasvas uuesti sümpaatia ptolemaiidide vastu ja tugevnes Egiptuse meelne partei.
  • Makkabite ülestõus, selle käik. Tagajärjed. Makkabite dünastia valitsusaeg.
    Makkabite ülestõusu aja kohta on olemas detailseid allikaid. Peale Josefuse tuleb nimetada 1. ja 2. Makkabite raamatut. 1.makk. tahab olla ajalookirjeldus, kuid selle autor seisis ülestõusnute poolel. See on tõlge heebrea originaalist. (räägib Aleksander Suure sündmusest kuni Johannes Hyrkanoseni: üksikasjalikumalt mainitud Antiochos IV ajast). 2. Makk on Küreene Jasoni teose tugevasti lühendatud konspekt, mis on pigem templi apoloogia . (käsitleb Seleukos IV (187-175) aja sündmusi kuni Juuda võiduni Nikanori üle aastal 161, raamatus ka leitavad huvitavad ajloolised faktid, apoloogilisele loomusele vaatamata). 1. ja 2 Mak on oma praeguse kuju saanud a 100 ja 60 vahel ekr. Lisaks neile allikatele tuleks ära mainida ka apokalüptilise Taanieli raamatu, mis on tekkinud Makkabite ülestõusu ajal veel enne Antiochos IV (164) surma.
    Eellugu (leheküljed134-137)- PIKEM
    Nõrk Seleukos IV sai oma venna Aniochose IV vabastada pantvangist Roomast , vahetades ta oma poja vastu- lootes oma vennalt tuge riigi valitsemises. Seleukos aga tapetakse ja tema vennast saab uus valitseja Antiochos IV. Samal ajal intriigid ka ülempreestri koha pärast (Onias III tagandamine ja Jasoni saamine ülempreestriks).
    Antiochos IV oli olnud pantvangis Roomas 14 aastat. Nii nagu tema isagi, oli ta silmapaistev valitseja. Riigi raske olukorra tõttu toetas ta helleniseerivat poliitikat. Aatast 200 toimus aga vastassuunaline liikumine hellenismile, mida iseloomustas Egiptuse ja Ida mõtteviisi esiletungimine, ning idamaise religiooni ja mütoloogia renessans . Selle arengu vastu, mille aspektiks oli ka Makkabite ülestõus- astus ka Antiochos IV. Hellenistlik programm tähendas väikesearvulise intellektuaalse eliidi revolutsiooni välismaiste jõudude toestusel ja oma rahva arvel. Too pööre pidi toimuma haridusreformina: Jeruusalemmas rajati 175 gümnaasium, kus hakati noorukeid treenima nii füüsiliselt kui vaimselt selleks, et nendest saaks uue hellenistliku ühiskonna väärtuslikud liikmed. See uus eliit pidi hakkama seisma kõrgemal laiast harimatust massist. Antiochos soodustas sellist liikumist, kuigi suuresti sõltus see initsatiiv hellenistlikest jeruusalemmlastest. Mõned aastad hiljem asendas Antiochos oma äranägemise järgi ülempreestri Jasoni teise, mitte Saadoki soost põlvneva preestriga, kelle nimi oli Menelaos ja kes trumpas üle oma konkurendi Jasoni, pakkudes kuningale kõrgmeat tribuuti. Antiochose vägivallategu ning Menelaose hoolimatu proseleukiidlik hoiak, kes esindas ainult võõra võimu finantshuve , viis hellenistliku partei lõhenemisele, mille väikem ja radikaalsem tiib toetas ikka Menelaost. Jeruusalemmas puhkeb mäss ja Menelaose vend tapetakse. 169 konsfikeeris Antiochos osa Jeruusalemma templi varast, kusjuures ta ise astus templisse (1 makk 1.20-28). See teravdas meeleolu tema vastu veelgi. Hiljem, kui Rooma oli teinud lõpu Makedoonile, muutus see uuesti aktiivseks Antiochose vastu, sundides teda Egiptus rahule jätma. Seda karmimalt haaras Antiochos kinni Jeruusalemmast, hõivas linna ja kohtles kõiki aõjaõiguse järgi ning laskis paljud tappa või orjaks müüa.
    Mis oli saanud alguse pöördena vabama ja parema eluviisi poole, osutus nüüd paljudele hoolimatuks kurnamiseks võõramaise võimu poolt. Rahutus kasvas ja 167 pidi saadetama uus sõjavägi Jeruusalemma vastu. Selle ülesandeks oli murda igasugune vastupanu ja muuta linn hellenistlikuks poliseks. Paljud põgenesid linnast ja Jeruusalemmast sai hellenistlik linn tühise juudi minoriteediga. Toimus ka maate jaotamine, sõnakuulmatute juutide maad jaotati sõjaväekolonistidele. Paljude põgenemine kõrbesse ( 2 Makk 5.27) oli ühtlasi ülestõus alguseks maksudest keeldumise ja passiivse vastupanu kujul, sellise sündmuste juures ei olnud kompromiss enam võimalik. Hakkas ka tugev religioossne tagakisusamine, et juurida välja iisreali-juudi religioon ( ei lubatud ümberlõikamisi, sabati pidamise, ohvritalituse jne).
    Eellugu- üldine
    Taustaks kreeka seleukiidide riik ( pidevad sisetülid, ebastabiilne), soodustas seda, et jeruusalemmas sai selline vastupanu tekkida. Sel valitseja antiochos IVs .
    Põletusohvri altar (Taanieli? rmt) – josephos.
    Ant meetmetest, kuidas juute tagasi kiusati – kontrolliti, et juudid ei saaks täita rel seadusi (sabati pidamist, keelati ümberlõikamine, paljud juudid tapeti, paljud müüdi orjadeks (teine makkabite 5 nt). Jeruusalemmast sai kr terminiga „katoolika“, kehtis sõjaseadus e kõik need, kes võimudega koostööst keeldusid, võeti maha, ülempreester menelaos kaotas täielikult kontrolli olukorra üle. Lisaks riisuti templit kõvasti. (1 mak 1 16-28, 2 mak 5:15 ja järgn) 168 lasi linna laastada (1mak 1:35, 2 mak 5:24-26), keelas surmaärhrvardusel kogu juudi jumalateenistuse(1 mak 1:41-51). Juudid ise vastu hakata ei saanud, abi saamiseks polnud kellegi poole pöörduda.
    Makkabite ülestõus
    Vastupanuliikumist asus juhtima preestrite-hasmonealaste perekond (esiisa Hasmoni nime järgi) Jooiarihi sugukonnast, kelle perekonnapeal Mattatjal oli viis poega. Mässu signaaliks oli seleukiidide ametniku ja ühe iisrealllase tapmine (tahtsid ohverdada Zeusile ) Mattaja poolt. Perekond põgenes peale seda kõrbesse ja paljud liitusid nendega. Nad purustasid paganlikke altareid, lõikasid lapsi ümber, kes keelu tõttu ei olnud veel ümber lõigatud. Mattatia surma järel võttis juhtimise enda peale tema poeg Juudas, hüüdnimega Makkabi (aramea.k. ’’ vasar ’’). Ta organiseeris vastupanu, mis seni oli koosnenud seosetutest aktsioonidest, ja kujundas selle ümber plaanipäraseks sõjaks hellenistliku võimu vastu. Kohe alguses sai Juudas võidud mõndade ülekaalkumate valitsusvägede üle. Kuna Oli ise idas seotud sõjaga partlaste vastu, ei saanud Antiochos paisata oma täit sõjaväge Juudamaale. Ometi oli sõjavägi, mis Antiochos saatis (juhtis Lysias- Antiochose poolel), makkabi võitlejatest arvuliselt üle. Ka selle sõjaväe üle võitutses Juudas. Alguses 5 venna ajal oli mak liikumine edukas, kõik meetmed, mis Antiochos oli sisse seadnud, kaotati, taastati vaenamisteeelne olukord ( ka sõjal edukas, lahingud sel vastu, võitis kõik 1 mak 3:13-26, teine lahing 1 mak 4:26-35, kolmas lahing 1 mak 4)
    Välispoliitiline taust:
    Rooma vabariik – a-l 200 u senatis räägiti, et roomlased peaksid ka oma leegionid Palestiinasse, aga läks üle 100a aega, enne kui sinna päriselt jõudsid (kuna puunia sõjad jne). roomlased tõusevad esile sõjalise jõuna. Lisaks makedoonia sõjal ja pol jõud hakkas alla käima, nad olid seni sel riigi olulisimad liitlased olnud(aitas kaasa ka sel riigi lagunemisele) a-l 168 makabite riigi lõpp lahingus, riigist mood 4 aut ??? piirkonda vms.
    Mak ülestõusu lõpp- 14 dets 164 pühitseti tempel uuesti sisse (puhastusriitus 1 mak 4:36-59, 2 mak 10:5-8). 8haruline menoraam legend – makvõitlejad vajusid templisse, leidsid õlilambi, millest pidi jätkuma 1ks ööks, aga jätkus imekombel 8ks ööks – hannuka . Eesmärk saavutati, Akra jäi püsima, templi sees lubati teha religioosseid toiminguid . Ülempreester Menelaos lasti hukati.
    Algas makkabite valitsusaeg.
    Makkabite dünastia valitsusaeg
    Täpselt ei tea, kui suur ala neil oli ja kuivõrd nad seal valitseda kuningatena said. Esimesed ei võtnud kun tiitlit , alles mõnekümne a pärast. Mündileidude järgi saab oletada, et siiski mingi võim neil oli. Pärast ülestõusu lõppu tegid mak väed sõjakäike ida poole (idumea(vana edon) ja mingi riik veel). Pole teada, kui palju neist maadest suutsid enda võimu all hoida ja kui kaua.
    Antichos IV suri, võimule tuli lapseeas Antichos V (164-162, tema asemel loomulikult val keegi teised), tema poolt tuli ettepanek rahu teha. 162 tuli võimule Demetrios I (162-150). Tema ajal mak liikumine muutus taas agressiivseks. Ass sai variserid , oli rahul. Juudas mak ja tema kaaskond sihtisid ilmselt iseseisvust, hakkasid roomaga läbirääkimisi pidama. Kolmandaks veel saduserid (aadelpreestrid), alchimos nende eesseisja, vastandasid end mõlemale eelnevale rühmale. Seega olukord jer keeruline, mitmes. Liikumised. Mõnda aega seega võim püsis, ent kestvust polnud loota. 160 algas taas sõjateg – juudas mak lõi sel kindlalit(1 mak7:20-26), aprillis saidd 160 mak lüüa lahingus aasa juures(jer lähedal, 1 mak9:3-22), juudas sai surma, tema vend Joonatan valiti uueks juhiks. Pärast seda kaotust pöördusid mak partisanisõja juurde tagasi mägedest. Joonatan (160-142 võimul), asus kohe ise ülestõusu orgunnima (1 mak 9:23 vms). 152 joonatan läks jer (enne mikmašis), sai ülempreestriks, esimene hasmonealastest ülempreester (kuni heroodes suureni nüüd enamik ülempr hasm-sed). 1 mak 10:15-21 joonatan pani aluse hasmonealaste kuningriigile, kuigi end veel kun ei nim.
    Seejärel võimule Siimon (142-134 õimul), suutis juuda üle oma võimu olul suurendada, 140 lasi end pühitseda kombineeritud ametisse 1 mak 13:22(ülempreester, väejuht ja monarh – kun tiitlit välditi veel, et sel veel mitte väga närvi ajada, sellega oleks oma riigi välja kuulutanud). Tema aeg oli rahulik ja maj v soodne, pidas läbirääkimise rooma ja spartaga. Tema ja 2 poega tapeti ta väimehe poolt banketil, tema poeg Johannes (Hycaros) sai nüüd valitsejaks (135-104), üldiselt nim teda kun, tema kaasajal teda veel kun ei nim, aga tema teg vastas kun omale. Pärast a 129 hakkas alasid laiendama, 108 vallutas samaaria linna (rel oluline- lõplik lahknemine samaarlaste ja juutide vahel tuli siis Hyrcanose meetmete tõttu, mis sundisid sam enda tegevust ümber hindama ja mõtestama.)
    Hyrcanos üldiselt toetus saduseridele (hellenistlikud meelestatud), variseridega väga hästi läbi ei saanud, kuna nad olid liiga rel tema jaoks, H jaoks oli peamine pol võim ja alade taastamine. H riik oli ka suhtel ebakindel seega, kindlasti ei olnd ta rahvalähedane valitseja, riik ei olnud sisem tugev.
    H määras oma järeltulijaks oma abikaasa, pärast H surma aga ta poeg lükkas ema kõrvale(pani vangi) ja hakkas valitsema (104-103). Esimene, kes omale kun tiitli võttis!
    31. Rooma protektoraat, Juuda sisepoliitika kuni Heroodeseni.
    Aleksandri Salome sai pärast oma mehe surma nö ülesmpreestriks, sest ta mees soovis nii. Kuna ta oli naine, sai tegelikuks valitseja tema vend. Seaduslikult oli valitseja tema poeg. Pärast tema surma sai valitsejaks hoopis järgmine poeg, sest oli juba ema valitsemise ajal üle 20 suurema kindluse enda alla saanud. Ehk siis Hyrcanus vs Aristobulus. Kuid Hyrcanust kasutati hüpiknukuna, sest Antipater tahtis ka võimule saada, seega mõlemad vennad soovisid ikkagi troonile pääseda. Seega pöörduti roomlaste poole, kes varem või hiljem oleks nagunii Judea vastu huvi tundma hakanud, seega mõlemad vennad ja juudamaa rahvas üritasid Pompeiust enda poolele saada. Aristobulus võitis.
    Seega 65. aastast alates võib rääkida rooma otsesest mõjust juudamaale. Rooma sai pmst Jeruusalemma enda alla, kuid lasi neil üsna autonoomiliselt religiooni vallas edasi tegutseda. Sama tehti Samaaria linnaga, Samaaria ise aga langes Süüria alla. Samaaria eristati Juudamaast. Juudamaa lahutati 3ks osaks - Jeruusalemm, Gazara ja Jeeriko. Tekitati teoorias hästi stabiilne süsteem. Samas oli poliitiliselt üsna ebastabiiline aeg, seetõttu ei läinud väga läbi.
    Aristobulus sattus Pompeiuse halvakspanu alla, Hyrcanus lasi roomlased sisse, seega tehti ülempreestriks, tegelikuks valitsejaks saigi Antipater, sest tema vaated roomlastele meelepärased.
    Pärast teist Rooma kodusõda juutide poliitiline positisioon tõusis, sest nad toetasid Julius Caesarit, kes võitis. Seega Hyrcanus sai väiksema kaliibriga poliitilise positisiooni ka. Antipateri pojal Heerodil oli tuntud maine ja isa tegi nii mõndagi, et seda nii hoida.
    Vahepeal Pöördus Aristobuuluse poeg Antigonus Partialaste e Pärslaste poole, et neilt troonile pääsemiseks abi küsida. Teenete eest olid poisid nõus käe külge lööma ja mõeldud, tehtud. Hyrcanus (II) võeti nipi abil vangi, Herod põgenes, tema vend sooritas enesetapu, Hyrcanusel lõigati kõrvad otsast, seega ta ei saanud enam ülempreester olla. Roomlased aitasid Herodil see Antigonus ära vallutada, palju verd Jeruusalemmas ja Heerod abiellus Hyrcanuse lapsetütrega, seega õigus ülempreestrikohale.
    32. Juudi sõda.
    Taustsüsteemina härisid juute kindlasti roomlaste ülemvõim ja korrumpeerunud maavalitsejad. Probleem hakkas tegelikult peale Caesarea's. Kreeklased ehitasid hoone sünagoogi kõrvale, blokkides selle ühelt poolt ära. Osaliselt võib seda panna ka Nero süüle, kes 61 otsustas kreeklaste kasuks. 66 hakkasid ülestõusud alal. Samaarlased, galilealased ja enamus juuda provintsi elanikke agressivsemate usugruppide õhutusel ühinesid. Alguses üritati lihtsalt neid äärmuslikumaid gruppe elimineerida, kuid asjad olid juba nii kaugele läinud, et see oli suht võimatu. Esmalt hävitati paljud suuremad roomlaste kindlused. Kuna üks ülestõusu eesmärke oli vähendada varalist ebaühtlust, mis tulenes Jeruusalemma jaburast rikkusest ülejäänud provintside kõrval, vallutati ka see. Linnades, kus oli nii kreeklasi kui juute, toimusid verised kaklused, mille kaotajapool notiti halastamatult maha. Cestius Gallius, Süüria provintsi haldur feilis haledalt üritades mässu maha suruda. Ülestõus sai pooldajaid juurde. 67 lendasid roomlased peale. Esialgu Galileas, ajasid aasta lõpuks juudid välja. Seloodid (Inglise keeles Zealots), kes olid ka ühed ülestõusu algatajad, süüdistasid galilea kaotust vanade ülestõusu juhtide kaela ja pärast nende hävitamist said ise Jeruusalemma kogunenud määsajate juhtideks. Juutide enda seas tekkis ülestõusu juhi isiku pärast kaklus . Enamus linnu, kaasaarvatud Jeeriko vallutati 69 lõpuks tagasi.
    Siis kuulsid nad lõpuks, et Nero oli 68 ära surnud ning pidid pakilisemate asjadega tegelema minema. Vahepeal said juudid jälle omi maid natuke tagasi vallutada. Siis Roomlased lendasid jälle peale. Johanan ben Zakkai, kes oli üks kolmest Jeruusalemma liidrist, lasi nüüd jalga. Sel on juutide jaoks religioosses mõttes suur tähtsus. Jeruusalemmas oli verine võitlus, teine tempel pandi põlema. Pärast seda kulus veel 5 kuud ja Jeruusalemm oli roomlaste käes. Jeruusalemm tehti peaaegu maatasa. Kuni 74 toimusid väiksemate kindluste tagasivõitmised roomlaste poolt. Masada oli viimane kindlus. Kui see lõpuks vallutati, selgus, et linnas endas oli vahepeal midagi juhtunud ja kõik elanikud olid enesetapu sooritanud. Aint mingi 2 naist ja 5 last olid elus veel. Ei ole päris kindel, aga ilmselt 74 langes.
    Pärast neid sündmusi valitses kaos . Kuna tempel hävitati, siis riigi religioosne ja rahvuslik keskus oli seega hävinud. Samas oli ka väiksemaid gruppe, nagu Qumrani kogudus, kes juba pikka aega ei pidanud templist midagi erilist, nii et päris kultuuri lõpuks seda üritust pidada ei saanud. Kõige tähtsam oli siiski ürituse poliitiline mõju, mis seisnes selles, et Juudamaast sai nüüd Rooma impeeriumi provints, mis tähendas, et makse tuli neile maksta ja Jeruusalemmast tehti Rooma sõjaväe baas. Sotsiaaslsed ja majanduslikud olud halvenesid ka tunduvalt. Kohalikud aeti osadest linnadest välja, maad anti Rooma keisri tuttavatele/neile, kes olid omad ja oli ka alasid, kus lihtsalt ümberrahvastumise tõttu polnud enam kedagi.
    32. Bar Kochba ülestõus.
    132-135 Rooma vastu. Kreeklate ja juutide vahelisi pingeid olid roomlased siiamaani lahendanud nende kahe grupi eraldi hoidmisega. Kuid siis: Üks eeldustest oli kindlasti okupeeriva Rooma impeeriumi vägede suurendamine Arabia provintis, et kreeklaste ja juutide vahelisi pingeid vähendada, mis tegelt tekitas pingeid. Samuti lisasid pingeid hellenistlike nimede kinnitamine juutide linnadele ja paikadele, nt Zeusi nimele viitavad nimed, mis juudid suht närvi ajas. Majanduslikult lisas pingeid roomlastest maaomanike represseeiv suhtumine juudi üürnikesse. Pmst roomaste süü, et pinged käest lõid.
    Dio Cassius kirjutab, et ülestõusu põhjustas Roomlaste plaan Jeruusalemmast kreeka-romaani linn teha - Aelina Capitolina. Teisalt kirjutatakse, et ülestõusu põhjuseks on Hadriani poolt kehtestatud ümberlõikuse keeld või valelik lubadus templit uuesti ehitada. Siiski pole kumbki teooria kinnitust leidnud.
    Tagantjärele saab samas väita, et esimesed kaks põhjust olid pigem potensiaalsed ülestõusu tagajärjed. Samas kuna Hadrain külastas Palestiinat 130 pKr paiku ja tal oli küll kombeks hellenistlike hooneid ja linnu rajada, samas kaheti võetav asi.
    Igatahes, ilmselt oli olemas juutide seas ka hulk inimesi, kes toetasid Hadriani hellenistlikke püüdlusi. Nende suhtlus kohalike mitte-juutidega ja Hadriani hellenistlike arhitektuuriplaanide pooldamine olid kindlasti üks faktoritest, mis võis ühiskonnas pingeid tekitada.
    Informatsioon, mis on Bar Kochba kohta, toob ta esile kui ülestõusu juhi. Ameti poolest oli ta maa reformide läbiviija, kuid ta oli tegev ka muudes valdkondades - militaar, religiooni, sotsiaal ja majandussfääris. Ilmselge juht.
    Samuti levisid mässu ja Bar Kochba isikuga messiaanlikud ideed, mis oli ka kindlasti põhjuseks, miks rahvas nii suure hurraaaga talle sappa hakkaas. Samas ilmselt kohalikud rabid temast nii vaimustuses ei olnud ja see võib olla kas üks põhjustest, mis teda Ben Koziba'ks kutsuti - "son of a lie".
    Mässust endast rääkides - ilmselt võtsid sellest osa Jeruusalemma ja seda ümbritseva provintsi inimesed. Mitte et teistes juudamaa osades pole vastuhakke või väiksemat sebimist olnud, ikka oli.
    Algas 132. Kohalike sellest ajast pärit müntide järgi on need aastad paika pandud, kuna Rooma münte sellel ajal ei kasutatud.
    Mässajad hõivasid suhteliselt ruttu kindlusi ja koopaid, et neid peidupaikadena kasutada. Jeruusalemma ka. Tänu üllatuselemendile ja Bar Kochba pooldajate kiirele kasvule ei suutnud roomlased talle alguses vastu seista. Samuti vältis ta otsest avatud võitlust. Hadrian saatis ülestõusu maha suruma Julius Severuse, kes kasutas "leia, alista ja tapa " taktikat. Töötas suht hästi. Viimane suurem lahing oli Bethari linna vallutamine, kus hukkus Bar Kochba ja paljud teised mässajad ka. Selle kindluse langemise kuupäevaks on märgitud sama päev, mil mälestatakse esimese ja teise templi hävitamist. Siiski, pigem teoloogiline sümbol.
    Tagajärjed olid karmid . Juute kiusati taga, sest nad olid ka Rooma impeeriumile palju kahju tekitanud. Nende religioossed tõekspidamised keelustati , ümberlõikus ilmselt keelati ära. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et Jeruusalemmast aeti juudid välja ja surmanuhtluse all neid sinna ei lubatud. Järelikult olid juudid kaotanud oma maa ning pärast seda jäi neid siduma ainult toora.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 48 lk · .doc · 57 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #1 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #2 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #3 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #4 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #5 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #6 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #7 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #8 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #9 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #10 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #11 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #12 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #13 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #14 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #15 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #16 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #17 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #18 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #19 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #20 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #21 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #22 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #23 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #24 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #25 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #26 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #27 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #28 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #29 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #30 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #31 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #32 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #33 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #34 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #35 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #36 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #37 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #38 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #39 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #40 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #41 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #42 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #43 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #44 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #45 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #46 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #47 Iisreali usundilugu - Kordamisküsimuste vastused eksamiks #48
    Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
    Leheküljed ~ 48 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-10-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 57 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor imaheartbeat Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    pealkiri ütleb kõik
    iisrael usund taavet hellenism palestiina

    Sarnased õppematerjalid

    Piiblilood
    6
    doc

    Piiblilood

    Piiblilood juttude kaupa paradiiisiaias käitumine-ei olnud sõnakuulelikud, ahned, sest sõid puult millelt ei tohtinud et saada targaks, erinevus tänap-patukahetsus, olid sõnakuulekad, sarnasus-kiusatused,naiivsed saamueli pühitsemine jumalale hana pani poja nimeks saamuel, mis tähendas jumal on kuulnud, kui poiss oli suurem, tõid vanemad ta pühakotta ja jätsid jumala kätte, ta hakkas jumalat teenima preester eeli juhatusel. saamuel meeldis nii jumalale kui ka inimestele. jumal kutsub saamueli saamuel nägi harva nägemusi kuid ühel ööl ta kuulis et keegi hüüab teda, ta jooksis 3 korda preesti juurde ning lõpuks eeli mõistis, et see kutsuja oli jumal, seega ta saatis poisi jumalaga rääkima, see rääkis talle, et preester eeli pojad ei olnud preestri au väärilised ning ta karistab eelit , kes teadis oma poegade kombeid ning saamuel pidi selle eelile teatavaks tegema, mida ta ka tegi. preester eeli surm jumal karistas iisraeli rahvast sõnakuulmatuse pärast nin

    Kirjandus
    Piibliõpik 2
    5
    doc

    Piibliõpik 2

    II IISRAELI AJALOO LÜHIÜLEVAADE 1800-1600 eKr. Esiisade aeg. Aabraham siirdub Mesopotaamiast Palestiinasse. 1600-1500 eKr. Osa suguharusid asub elama Egiptusesse. 1220-1200 eKr. Põgenemine Egiptusest Moosese juhtimisel. Leping Jumalaga Siinail. Kõrberännak ja tagasitulek Palestiinasse. 1200-1020 eKr. Rahvast juhivad karismaatilised pealikud ehk kohtumõistjad. Suguharud elavad omaette, ühtset juhtimist ei ole. Egiptuse mõju nõrgeneb ja peamisteks vaenlasteks saavad vilistid. Saamueli tegevuse algus. 1020-926 eKr. Ühtse kuningriigi aeg. Kuningad Saul, Taavet ja Saalomon. Jeruusalemma saamine Iisraeli pealinnaks. Algab vilgas kaubandus ja ehitustegevus. Templi rajamine. 926-722 eKr. Riik on lõhenenud Põhjariigiks (Iisraeliks) ja Lõunariigiks (Juudaks). Ebastabiilne ajajärk. Algab Assüüria võimsuse kasv. 722 eKr. Assüüria vallutab Põhjariigi. Paljud iisraellased küüditatakse. Kohale jäänud rahvas seguneb uute asunikega. 605 eKr. Assüüria variseb kokku, sünnib Uus

    Ajalugu
    Kronoloogia
    9
    odt

    Kronoloogia

    KRONOLOOGIA Käsitletavas kronoloogias jätan välja nii kesk- kui kaug-ida kultuurid. Sama ka kesk- ja lõuna-ameerika tsivilisatsioonide (tolteegid,olmeegid, maiad, asteegid, inkad jne.) puhul. Kuivõrd nii tänased India ja Hiina alad ja kultuurid etendasid antiikajal käsitletava teema suhtes sekundaarset rolli, siis ka neilt vaid mõned sissekirjutused. Sest nii Lähis-Ida, Induse oru, Himaalaja ning Hiina vahel tekkis sünergia juba neoliitikumis. Fookuses on aga Lähis- Ida kultuuride tõusud ja langused. Aktsendiga (kursiivis) Iisraeli rahva ajalooga. Lääne-Rooma võimetus ja vähene ambitsioonikus Ida suunal sai uue ja permanentse hoo sisse Lääne-Rooma langemisega. Parodakslaaslelt põhjustas seda kristluse omaksvõtt riigiusu kehtestamisena. Mil ei läinud palju aega, kui Tuhande aastane Rooma lakkas olemast. Mida küll üritas reanimeerida Ida-Rooma ehk Bütsants. Jumal teab kust välja ilmunud vald

    Ajalugu
    Kaananimaa ja Iisraeli Monoteismi teke
    6
    doc

    Kaananimaa ja Iisraeli Monoteismi teke

    Kaananimaa ja Iisraeli Monoteismi teke. Kaananimaa (akadi k purpurmaa) hulka vanaajal kuulusid: Tänapäeva Süüria, Liibanon, Palestiina peamiselt semiidi suguharu rahvad (juudi esivanemad). Kaanan oli kitsas maariba, maailma vanemaid põllumajanduspiirkondi. Vahemere ja Araabia kõrbe vahel. Mesopotaamia, Egiptuse, Foiniikia linnriikide naabruses. Purpurriie ja seedripuu olid peamised eksportallikad. 9000 eKr Tekkis Palestiina asula Jeeriku, mis on maailma vanim põlluharijate asula. Kaananimaa arengut ja kultuuri mõjutasid Egiptus, Mesopotaamia ja Foiniikia linnriigid nt Byblos (3000 eKr), Siidon, Tüüros. 10-7 saj eKr oli Foiniikia linnriikide õitseng. Jõukus transiitkaubandusest ja kolooniatest nt Kartaago ja Pärsia- Aafrikas Linnriigid langesid assüürlaste , hiljem Uus-Babüloonia ja Pärsia valdustesse. Sisekorralduses sarnanesid sumeri linnadega. Kuningas oli nii valitseja kui sõjaväe juht. Vabadel kodanikel oli võimalus mõjutada poliitikat rahvakoosolekute

    Ajalugu
    Foiniikia
    2
    doc

    Foiniikia

    Foiniikia Vahemere ja Araabia kõrbe vahel, vanal ajal oli see piirkond Kaanani nime all. Foiniikia- kreeklased-purpurmaa- teod. Purpurriie oli peamine ekspordikaup. Elanikud rääkisid erinevaid semiidi keeli. Loodus oli põlluharimiseks soodus, vihma sadas piisavalt. Oli üks varaseimaid põlluharimispiirkondi, kasvatati karja. Liibanoni seedrimetsad olid ehituspuidu allikaks, kasutati ka laevaehituses (osavad meresõitjad). Asus Mesopotaamia ja Egiptuse vahel. Umbes 8500 eKr Jeeriko asula. III a.t. eKr tekkisid Foiniikia linnriigid- Byblos, Siidon, Tüüros. Nende rikkus põhines kaubandusel, peamised laevaehitajad ja meresõitjad, rajasid arvukalt kolooniaid, Kartaago. Foiniikia langes Assüüria võimu alla, seejärel Uus-Babüloonia valitsejate võimu alla. Tähestiku leiutajad- leiutati kauplemise lihtsustamiseks. Umbes 1000 eKr oli välja kujunenud 22 märgist koosnev foiniikia tähestik. Kirjamärgid tähistavad kaashäälikuid. Alguse sai piltkirjast-märgid häälikuteks. Ku

    Ajalugu
    TSIVILISATSIOONIDE TEKKIMINE
    8
    doc

    TSIVILISATSIOONIDE TEKKIMINE

    Kreeka vastu (499-479 eKr), kuid seda vallutada ei õnnestunud. 330 a eKr vallutas Pärsia riigi Makedoonia Aleksander. Riigil oli neli pealinna: Susa, Persepolis, Ekbatana ja Babülon. Vallutatud rahvastele ei surutud oma usku peale. Satraapia – asehaldurkond Pärsias, mille eesotsas on asevalitseja satraap (tavaliselt Pärsia ülik). Riigi eri piirkondade vahel korralike ühendusteede pidamine. Tähtsaim tee on Suur Kuningatee, mis ühendas Sardest Susaga. Usund: esialgu oli tulekummardamine, rituaalide läbiviijad olid maagid. 7.-6. saj eKr tegutseb jutlustaja Zarathustra. Tema õpetuse järgi oli kaks poolt: jumal Ahuramazda (kes oli maailma looja ja tõe pooldaja, teda iseloomustas valgus ja paradiis) ja saatan Angra Mainju (kes oli vale pooldaja, teda iseloomustasid pimedus ja põrgu). Kujunevad välja religiooni mazdaismi pühad tekstid, mis kannavad nimetust Avesta. See usk püsis kuni islami levikuni 7. saj pKr

    Ühiskond
    Tsivilisatsioonide tekkimine
    4
    doc

    Tsivilisatsioonide tekkimine

    Kreeka vastu (499-479 eKr), kuid seda vallutada ei õnnestunud. 330 a eKr vallutas Pärsia riigi Makedoonia Aleksander. Riigil oli neli pealinna: Susa, Persepolis, Ekbatana ja Babülon. Vallutatud rahvastele ei surutud oma usku peale. Satraapia ­ asehaldurkond Pärsias, mille eesotsas on asevalitseja satraap (tavaliselt Pärsia ülik). Riigi eri piirkondade vahel korralike ühendusteede pidamine. Tähtsaim tee on Suur Kuningatee, mis ühendas Sardest Susaga. Usund: esialgu oli tulekummardamine, rituaalide läbiviijad olid maagid. 7.-6. saj eKr tegutseb jutlustaja Zarathustra. Tema õpetuse järgi oli kaks poolt: jumal Ahuramazda (kes oli maailma looja ja tõe pooldaja, teda iseloomustas valgus ja paradiis) ja saatan Angra Mainju (kes oli vale pooldaja, teda iseloomustasid pimedus ja põrgu). Kujunevad välja religiooni mazdaismi pühad tekstid, mis kannavad nimetust Avesta. See usk püsis kuni islami levikuni 7. saj pKr

    Ajalugu
    Foiniikia ja Iisrael
    4
    docx

    Foiniikia ja Iisrael

    Foiniikia ja Iisrael. Monoteismi sünd, asend ja looduslikud olud. · Süüria, Liibanon ja Palestiina moodustavad Kaanani, mida kreeklased nimetasid seda maad Foiniikiaks, mis tähendab purpurimaad (nimetus tuleb sellest et sealse ranniku tigudest saadi purpurvärvi, purpurriie aga üks Kaanani peamisi eksportkaupu). · Elanikud rääkisid erinevaid semiidi keeli. · Kaanani loodus oli põlluharimiseks soodus, vihma sadas piisavalt (varasemaid põlluharimispiirkondi maailmas) · Liibanoni seedrimetsad olid vanal ajal ehituspuidu allikaks. · Kaanani elanikud kasutasid seedripuid laevaehituses ning olid osavad meresõitjad. · Kaananist kujunes E. ja M. tsivilisatsioonide peamine kokkupuuteala. Nii kujundasid kaananlased omanäolise kultuuri, vahendades samal ajal Ees-Aasia ja Egiptuse mõjusid ka Vahemere läänepoolsetesse maadesse. Foiniikia linnriigid. · Kaananis oli palju erineva suuruse ja mõjukusega riike. · Tähtsam

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    Globetrotter profiilipilt
    Globetrotter: Hea lisamaterjal eksamiks õppimisel.
    23:42 12-05-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun