Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti Kirjanduse Ajalugu II (0)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Eesti kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid
Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused
  • Siuru tegevus ja looming
    Liikmed: Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu
    Esimees Marie Under. Tuglas pani rühmitusele nime “Kalevipoja” järgi. Korraldati avalikke kirjandusõhtuid, kus koguti kogude kirjastamiseks raha. Juba 1917 lõpul vallutas „Siuru“ I luulekogu raamatuturu. Al 1918 kirjastas „Siurut“ Odamees .
    Kokku ilmus 3 rühmitusel albumit ja koguteos “Sõna”, luule- ja novellikogusid, esseid, följetone, 1 romaan ( Gailit “Muinasmaa”) ja 1 reisikiri (Tuglas “ Teekond Hispaania”).
    „Siuru“ oli “Noor-Eesti” traditsioonide jätkaja. Semperi looming oli nooreestilikem – teda mõjutas prantsuse-vene sümbolism.
    “Siuru” on individualismi ja isikuvabadust rõhutav maailmavaade, nooreestilik sümbolismi-impressionismi suund, boheemlaslik elunautimine . Nad tahavad elada sellisena, nagu ollakse loodud. Otsitakse üha uusi elamusi, nauditakse võõrapärast, eksootilist, vastandutakse ohjeldamata boheemluses tavapärasele (väikekodanlikule) elule, eritletakse negatiivseid emotsioone – valu, viha, julmust. Arendati impressionistlikku kujutuslaadi, mis vastas noorte maailmapildile, milles väärtustati hetkeelamust, -meeleolu ja -muljet, ning pakkus vastavaid stiilivõtteid. Siurulik isikuvabadus (eelkõige tundevabadus): igaühel on õigus oma elamustele ja tahtmistele.
    Väljaandeid Siuru tegevusajal:
    Siuru I–III (1917–1919)
    • Marie Under – „ Sonetid “ (1917), „Sinine puri “ (1918)
    • Henrik Visnapuu – „ Amores “ (1917), „ Jumalaga , Ene!“ (1918)
    • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917)
    • August Gailit – „ Saatana karusell“ (1917), „ Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”)
    • Johannes Semper – „ Pierrot “ (1917)

    Gailiti luuletus , mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni.
  • Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28
    • KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.
    • SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.
    • EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism ) – Barbarus, Hiir , Visnapuu.
    • PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste. Proosa ja luule vahe väheneb.
    • (VANA) RAHVUSROMANTIKA – Haava.

    Gustav Suitsu edukaim luulekogu „Kõik on unenägu “. Suits keskendub pärast 1930ndaid kirjanduse õpetamisele TÜs.
    Nooreestlased võõrastasid Ernst Ennot, mis hakkas Ennole ka mõjuma . Enno luule oli niigi enesesse tõmbunud, eneseküllane. 1920ndate alguseni ilmub temalt raamatuid, aga siis ta enam ei avalda, kuigi kirjutab hiljemgi edasi.
    Ridala saab Soomest naise ja püüab eesti kultuuris osaleda, kuid läheb paljudega tülli. Tema luulelaad võõrdub üldisest pildist. Mingil moel eemaldub soome kirjanduse suunas, aga teeb poeetilisi ponnistusi ikka. Maailmasõdade vahel kirjutab „Kalevipoega“ ümber, sest nooreestlased väitsid, et see oli valesti kirjutatud.
    Siuru tegevusega haakub Barbaruse luule. Tema luulekogus „Geomeetriline inimene“ on kubistliku suunaga kogumik 1920ndatest. 1940 saab Eesti nukuvalitsuse eesotsa, esindab Nõukogude võimu Eestis. Töötab hiljem arstina ja võib endale rumalusi lubada. Ta lõpetab pärast II MS oma elu enesetapuna, kus püüab lähedasi säästa eesseisvast. See, et esindas võimu, mida esindada ei tahtnud, võis enesetapu põhjuses suurt rolli mängida.
    Erni Hiirel on heliluule näiteid 1920ndatel . Hiljem pöördub äkitselt konservatiivse vormi poole, siis hakkab esindama tööeestlaslikku rahvuspatriotismi, pärast mida ka Nõukogude võimu – palju ideoloogiate vaheldusi, kuigi laad jääb samaks, nt vahetab „Eesti“ „Stalini“ vastu.
    August Alle följetonistliku kirjandussituatsiooni ajast pärineb „Lilla elevant“. Ta on tuntuks saanud „Eesti pastoraaliga“.
    Hendrik Adamsoni tuntuim luuletus „ Mulgimaa “ (1919), millest on kujunenud mulgikeelne Mulgimaa hümn. 1920–30ndatel kirjutab ka kirjakeelset luulet ja proosat , armub oma õpilasse, mis lõpeb kurvalt. Hingelises kriisis leiab pääsetee esperanto keelest, nii et temalt ilmub esperantokeelseid teoseid. Tema haual on roheline esperantistide viisnurk. Tema luulekeel on dünaamiline ja elav.
    Artur Adson saab tunnustuse kätte valutumalt, sest ta kuulus Siurusse. Adsoni stiil oli voolujoonelisem. Valdavalt kirjutas võru keeles, vähem eestikeelseid tekste . Töötab võrukeelse luule standardi. Toetub lapsepõlve mälestusele. Teostes nostalgiline toon. Eesti kirjandusloo suures plaanis hakkab paaris käima Underiga: lisaks abiellumisele ka paaži roll, taandab iseenda alaliseks teiseks selles sidemes.
    Johannes Semper avaldas 1930ndatel aastatel romaane. Semperi „Pierrot“ (1917) võiks olla moodsa kirjanduse tähis (Underi „Sonettide“ kõrval). Ta vahendab euroopa moodsat kirjandust Eestis.
    Valmar Adams tekitab furoori oma esimese luulekoguga „ Suudlus lumme“, kus esindab salonglikku stiili. Temaga algab irdriimi võidukäik. Oli saksa okupatsiooni ajal kahtlane, nii ka Nõukogude ajal.
    Juhan Sütiste esineb Johannes Schützi nime all. 1928 ilmub luulekogu „Rahutus“, mis võiks olla muutuva aja üks eredam tähis. Sütiste oli odaviskajast luuletaja, oli tolle aja üks paremaid sportlasi. Sütiste ei lähe sõja ajal Nõukogude tagalasse, vaid jääb Eestisse. Kuna 1940–41 on eestimeelset luulet kirjutanud, pannakse ta vangi. Sütiste suri „õigel hetkel“, seega temast tehakse Nõukogude kirjandusikoon, olles Nõukogude sotsialistliku realismi rajaja, kes ei jõudnud veel end välja arendada. Sütiste kirjutab rohkem retoorilist vabavärssi kui keegi teine tol ajal Eestis. Ta esindab klassikalise vormi põhja paigaltnihutamise katset. Tema retooriline luule on etlemiseks hea, kõlav. Tema kirjutamisviisil metafoorsus väheneb, narratiivsus suureneb, seega mingil määral läheneb proosale, kuigi proosaga segamini veel ei lähe. Tal on proletaarne identiteet , ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes. Kui ta pannakse Saksa ajal vangi, kirjutab vangis edasi ja tema sonetitsükkel liigub arbujate saksa suunal, olgugi et kritiseerib arbujaid, kirjutab ka armastusest. Sütiste arbujate kriitikat kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides.
    Juhan Sütiste esineb Johannes Schützi nime all. 1928 ilmub luulekogu „Rahutus“, mis võiks olla muutuva aja üks eredam tähis. Sütiste oli odaviskajast luuletaja, oli tolle aja üks paremaid sportlasi. Sütiste ei lähe sõja ajal Nõukogude tagalasse, vaid jääb Eestisse. Kuna 1940–41 on eestimeelset luulet kirjutanud, pannakse ta vangi. Sütiste suri „õigel hetkel“, seega temast tehakse Nõukogude kirjandusikoon, olles Nõukogude sotsialistliku realismi rajaja, kes ei jõudnud veel end välja arendada. Sütiste kirjutab rohkem retoorilist vabavärssi kui keegi teine tol ajal Eestis. Ta esindab klassikalise vormi põhja paigaltnihutamise katset. Tema retooriline luule on etlemiseks hea, kõlav. Tema kirjutamisviisil metafoorsus väheneb, narratiivsus suureneb, seega mingil määral läheneb proosale, kuigi proosaga segamini veel ei lähe. Tal on proletaarne identiteet, ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes. Kui ta pannakse Saksa ajal vangi, kirjutab vangis edasi ja tema sonetitsükkel liigub arbujate saksa suunal, olgugi et kritiseerib arbujaid, kirjutab ka armastusest. Sütiste arbujate kriitikat kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides.
  • Henrik Visnapuu luule
    1908 hakkas vanaromantilises laadis luuletusi avaldama. Peagi hakkasid teda mõjutama sümbolism ja futurism. Ta hoolitses värsi kõlalise instrumenteerimise eest. 1917 kuulus „Siuru“ rühmitusse. Debüütkogu 1917 „Amores“, „Jumalaga, Ene!“, „Hõbedased kuljused“ ja „Käoorvik“ sisaldavad mehelikust vaatenurgast loodud armastuslüürikat, mida pingestab Visnapuule olemuslik lüürilise enesetunnetuse sisemine vastuolu. Visnapuu luules on kontrast eleegiliselt hella , imetlev-igatseva, pühalik-harda tundeavalduse ja ülima sensuaalse avameelsuse, vahel frivoolsuseni küündiva meelterõõmude pillerkaare ja sellele järgneva pohmelusliku armutülgastuse vahel. Armutülgastus võib väljenduda küünilistes mõnituslauludes. 1920 luulekogus „ Talihari “ ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Ta lähtub konkreetsetest seikadest, millega kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda, mida põhjustavad okupandid. Ta otsib vägivallale lahendust isamaalises tundes. Ekspressionistliku stiili mõjud avalduvad selles kogus autori isikupärast moduleeritud kujul ning üldtaustaga võrreldes nõrgemini . 1925–1932 avaldas 5 kogu – tema küpse meisterlikkuse aeg, mil ta tegeles innukalt luuleteooriaga, sekkus poleemiliselt ja praktiliselt riimiuuendusse. Ta rahutult otsiva luule pingeväli avardub. Käsitleb lisaks kodumaa ja rahva saatuse teemale ka juurdlusi ajaloo üle, elab kibedalt läbi ideaalse ja reaalse vastuolusid. Kuna ta otsib lepitavat suhet tegelikkusega, sõnastab paatoslikke positiivseid ideedeklaratsioone, aga samas loob südamlikke ja sugestiivseid kodu- ja looduspilte. Visnapuud tõmbavad kaasa metafüüsilised arutlused olemise igavestest küsimustest, elust ja surmast, ideede- ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta otsib ja küsib, aga ei jää mõeldavate lahendustega fataalses alistumuses rahule. Visnapuu jõuab filosoofilistes kogudes „Puuslikud“ ja „Tuule sõel “ sünge ahastuslikkuseni. Tõusnud talumatu pinge leevendavad kogu „Päike ja jõgi “ rõõmsad looduspildid ja stiliseeritud armumälestused. Edaspidi Visnapuu lüüriline viljakus langeb. Ta avaldab raamatuna värssromaani „Saatana vari“, kirjutab ja ballaade , legende, mille aines on saadud ajaloost või rahvapärimusest ja -usundist – ühesõnaga ta tegeleb lüroeepikaga. ta püüab rahvaluulelisi kujutluspilte ja stiilivõtteid kasutades rekonstrueerida muistse inimese maailmanägemise. Tema ballaadide tundetoon on tume, muserdavalt sünge. Põgenikuna avaldatud kogud sisaldavad publitsistlikku isamaaluulet, aga samas ka kujundi kaudu avalduvat jõulist kaasaelamist oma maa ja rahva saatusele ning võõrsile hälbinu valusat jurde rebenemise tunnet . Sõja ajal surnud abikaasa mälestuseks loodud tänumeelsed ja leinalised luuletused lõpetavad Visnapuu armastuslüürika. Visnapuu küllane looming oma dünaamilises, heitlikus ja sisevastuoludest pingestatud arengus on sajandi I poole eesti lüürika dramaatilisemaid peatükke.
    Luulekogud : „Amores“, „Jumalaga, Ene!“, „Talihari“; „Hõbedased kuljused“, „Käoorvik“, „ Valit värsid“, „Ränikivi“, „Maarjamaa laulud“, „Jehoova surm“, „Parsilai“, „Puuslikud“, „Saatana vari“, „Ad astra“, „ Periheel . Ingi raamat“, „Väike luuleraamat “.
  • Marie Underi luule
    Underi esimesed luuletused ilmusid kunstnik Laikmaa algatusel 1904. Debüütalbum „Sonetid“ ilmus 1917.
    Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. Under keeldub oma käekirja näidist andmast Gailiti kogusse. Under ja Adson abielluvad. (Adson ehitab maja ja pagedes jääb see maha. Hiljem kolib sinna Tuglas, kelle muuseum seal praegugi on.) Under kujuneb oma eluajal Eesti luule ikooniks. Teda esitatakse korduvalt Nobeli preemia kandidaadiks, kuid ei võida. Under on rahvusliku kultuuriteaduse keskne sümbol paguluses : pidulikud aktused, loetakse Underi luulet, austatakse teda igatpidi.
    Underi looming jaguneb 3 perioodi:
  • Siuru- eelne (Noor-Eesti algusest kuni 1920. aastate alguseni), noor Under: ekstaatiline tasakaalutus, pindmisus.
    Luulekogus „Sonetid“ (1917) on Under veel tasakaalutu luuletaja, kuid II perioodil areneb tasakaalukaks. Luulekogu ei ole revolutsiooniline , sest selle uusromantilise põhjal, millele Under oma loomingut ehitab, on varem nooreestlaste (eriti Suitsu) välja töötatud. Samas on tegu revolutsiooniga, sest varem polnud ekstaatilisust, seksuaalsust ja erootilist avameelsust kirjutatud – muutub seeläbi skandaalseks kirjanikuks (mõnitatakse nt „Libude laulikuks“). Underi skandaalsus on ilmne – see tuleneb sisust: naise roll elus ja kirjanduses, kirjutab luulet läbi naise silmade, aga püüab ka meeste vaatepunkti kujutada üksikutes. 1918 „Eelõitseng“ on Sonettide-eelne looming, aga avaldub hiljem. 1918 „Sinine puri“, 1920 „ Verivalla “ ja 1923 „Päriosa“ – areng toimub ekspressionistlikuma ajakajalisuse suunas, sest varem kirjutas ainult armastusest, sotsiaalset ebaõiglust ja veriseid pilte sõjaõudustest ei kujutanud. Under tutvustab moodsat saksa luulet, tõlgib seda. Underile peetakse ekspressionistlikku stiili loomuomaseks. „Ekstaas“ on meeleluule konventsionaalsetes raamides (meelelisi aistinguid täis), joonistab stiliseeritult välja metsamaastikku. Meeltele andumine ja see, mis elu juhib või seda kannab, hakkab 1920ndate jooksul muutuma.
  • Siuru-aegne (1920. aastate keskpaigast Siuru lõpuni), klassikaline periood
    1930ndateks on luule positsioon muutunud: meeleline pool küll säilib, aga luuletaja rolli nähakse teisiti. Luuletajat ei juhi veri ega maised ihad, pigem tekib ettekujutus luuletajast kui pooljumalikust väljavalitust, kes suuri tõdesid ja suurt traagikat vahendab. Narratiivne ehk jutustav pool luules süveneb, mis mingil moel tipneb „Õnne varjutuses“: nõtke jutustamine, narratiivi pingestatus. under toetub suurtele tekstidele. „Õnnevarjutuse“ ballaadidele saab ainest kolmest põhiallikast: Piibel (piibellik kõla ja haare), baltisaksa legendid („Porkuni preili“, „Rändav järv“) ja eesti rahvaluule . Aeg-ajalt on räägitud Under saksapärasusest, sest kasutab saksa ainest ja on üldiselt ka saksa kultuuri taustaga, erinedes ses osas Tammsaarest ja Lutsust. On leitud, et Underil on baltisakslastele omane subtiilsus. 1930ndate tekstide nihked on hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud.
  • Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming.
    1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940– 50ndatel . I kandepunkt on kogu „Mureliku suuga“, järgnevad paguluses välja antud raamatud „Sädemed tuhas “ ja „Ääremail“. Luulekogus „Sädemed tuhas“ on osaliselt vanade luuletustega, sest sõja järel luule kirjutamise tihedus väheneb paguluse ja sõja tagajärjel, kuigi on veel kirjutamisvõimeline. „Jõulutervitus 1941“ on üles ehitatud vast alanud sõjatemaatikale ja küüditamisele. Võrreldes Visnapuuga ei olnud nii prohvetliku stiiliga ega püüdnud kogu inimkonna nimel ja neile kõneleda. Kõige hilisemates tekstides jätkuvad rahvuslikud motiivid, lisandub eleegiline toon ja mälestuslikkus, pooleldi unenäolised rännakud kodumaale.
    Underi tõlgendamisel saab aluseks võtta mis tahes perioode. Ng Visnapuul algab ärakukkumine teatud loominguperioodil, mida pole mõtet fookusesse võtta, aga Underi puhul pole suurt vahet, millele keskenduda. Underi lüürika on seotud ballaadilisuse ja narratiivsusega. Underi luules on suhe loodusega – panteistilik loodustunnetus ja ühtesulamispüüe –, kuid see muutub loomingus (nt „Sonettides“ käivad mesilased alasti naisterahvast imetlemas).
    Underi ja Alveri vahel tekib paralleel, kui Under on paguluses tähtsaim ja Alver Eestis tähtsaim – mõlemad suured naisluuletajad, kuid avavad luule eri tahke. Naiselikkus avaldus Underi luules. Alverit ei saa naiselikkusega defineerida.
  • Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917–28
    Uusromantiline proosa. Eestvedaja Tuglas. Proosa voolusuundumus polnud algul nii sümbolistlik kui luule oma, kuid sümbolistlikud taotlused hakkasid esile tulema Tuglase ja Tammsaare teostes. Tuglase “Kahekesi” ja Tammsaare “Pikad sammud” ning “Noored hinged ”.
    Suundumine uusromantilistele radadele tõi valitsema lüürilise elemendiga lühiproosa . Keskse koha haaras novell . Uusromantilise proosa kujutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid muutuvad vähetähtsaks, neid asendab tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, just sellel pinnal sünnivad ka novelli käivitavad konfliktid. Tegelaste reageeringud ja käitumine ei vasta tavaloogikale, nende taga varjub inimloomuse varjatud keerukus . Inimhingega seotut võimendab loodus. Sümbolistliku kujutuslaadi süvenedes tiheneb ka seiste ja vastavuste võrgustik. Tuglas ja tema uusromantiline novell “Toome helbed ”, milles varjundirikka impressionismiga antakse edasi täiskasvanute maailma suuri saladusi tajuva tütarlapse elamus, kaasamängijaks kevadest suve poole liikuv loodus. Katsetuslikum ja ebaühtlasem on “Jumala saar”, samas on tegu eriti huviäratava, oma aja meeleoludest ning kunstiuuendustest kantud teosega, mis haakub ka Tuglase edasise loominguga.
    Tuglas: elu kui orjus või vangistus, inimese heitlus siin- ja sealpoolsete jõududega, protest kristliku alalhoidlikkuse vastu, nietzschelik hea ja kurja vahekord.
    Tarapita (1921–22): Adson, Alle, Barbarus, Kivikas , Kärner , Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under
    Esteetiline üleminekujärk, „Noor-Eestist“ lähtunud voolud olid ammendumas, tekkinud uued, eeskätt realismipõhjalised – suunad veel nõrgemad. 1923 ajakiri “Looming” – ühendas kirjanduslikke jõude.
    1922 Eesti Kirjanikkude Liit (I esimees Tuglas)
    1923 ajakiri Looming” (peatoimetajad 1923–40 Tuglas, Kärner, Semper)
    1925 Kultuurkapitali seadus
    1927 algavad ajakirja Loodus romaanivõistlused
  • A. H. Tammsaare (1878–1940) proosa- ja draamalooming
    Tammsaare kujunes Underiga ühel ajal keskseks proosakirjanikuks. Tammsaare suri paar kuud enne okupatsiooni ja see võib olla tema väärtustamise mõttes hea, sest okupatsioon ei pidanud Tammsaaret halvaks kirjanikuks, nii et teda võis avaldada, sest ta looming oli okupatsioonieelne. Tammsaare 1920–30ndate looming on tema kõrgperiood, mil avaldab klassikat, nagu „Tõde ja õiguse“ sari.
    Kirjanikunimena hakkas kasutama A. H. Tammsaaret, kuigi ta õige nimi oli Anton Hansen ja Tammsaare oli talunimi. Kuigi tegelikult tehakse ekskursioone Tammsaare tallu, nimetatakse seda Vargamäeks – kirjanduslik talunimi, mida tegelikult registris pole.
    Õpib Treffneri gümnaasiumis, s.o tema loomingus oluline, vihjates Mauruse koolile.
    Tammsaare oli küll „Noor-Eesti“ autor, kuid jäi sellest kaugeks ja side oli vähene.
    Tammsaare elu muutub Käthega abielludes ja Tallinnasse kolides: hakkab korralikult sihipäraselt kellast kellani romaanide kallal töötama, nii et boheemlaslikud harjumused pidid taanduma.
    Pätsi ajal kultuur allutatakse ja tahetakse kultuuritegelasi oma sõpradeks värvata. Pätsil tekib isu midagi ühele kirjanikule kinkida. Meedia rääkis, et Tammsaare saab selle talu, aga sai hoopis Mälk . Päts ilmselt kartis Tammsaare keeldumist, sest ta oli aktiivne esseist ja autoritaarse korra vastane. Tammsaare läks tegelikult huvitatuna talu vaatama, aga siiski ei saanud seda.
    Tammsaarele meeldis tähelepanu ja ta töötas tõlkijatega koos, et teda ikka avaldataks. Tunnustus suurenes – tänaseks on 2 Tammsaare muuseumit: Kadriorus ja Põhja-Tammsaare talu ( Vargamäe ).
    1900–20 tuleb Tammsaare proosaloomingus uusromantiline periood. 1920 on ta uusrealistliku pöörde algataja. Tammsaare oskab üsna kohe kirjutada tähenduslikke tekste. Ka varasemast perioodist võib leida tähtteoseid, nagu lühike novell „Tähtis päev“ (1903), kus karjapoiss saab vaba päeva, millega ei oska midagi peale hakata: unistus saab tegelikkuseks, aga kui on tegelikuks saanud, siis hakkab taas tuhmuma.
    1907 „Rahaauk“ ja „Uurimisel“
    1913 „Vanad ja noored“ – koondab Tammsaare varasemat lühiproosa loomingut
    Nüüd hakkab tema loomingus nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas. Varane ja realistlik looming siiski ei kao. Selgeid muutusi on näha jutustustes „Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Üle piiri“ – üliõpilasnovellid. Vararealistlikult uusromantiliseks üleminek on järkjärguline.
    1900– 1910 loomingus mõjutab ja muudab ta naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelsem ja modernsem kui varasemad kirjanikud. Tema käsitlus on väga patriarhaalne – naine on võrreldes mehega sekundaarne . Tammsaare puhul on tegu efektiga, kus tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon on lendlev, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Tema karakter elustub.
    Uusromantiliste tekstide puhul tuleb rõhutada armastuse olulisust. Eri väärtuse saab see armastuse ja haiguse võistlusega (vrd Tammsaare elulugu).
    „Ööpik ja lilled“ – filosoofilised umbsõlmed. Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister. Lühiproosateos „Pöialpoiss“ on sümbolistlikum kui üliõpilasnovellid. Novellide kirjutamisega paralleelselt muutub Tammsaare looming taas realistlikumaks varasemast erineval kujul. Üleminekuteos uusromantilisest perioodist klassikalise realistliku kõrgperioodi juurde on „Juudit“ (1921): uusromantiline sümboolsus ja grotesk hakkavad teisenema üha selgemalt filosoofiliseks ja sotsiaalseks allegooriaks, tegelased on peenelt psühhologiseeritud.
    Puhtalt kõrgperioodi kuuluv on „Kõrboja peremees “. 1920ndatel hakati uusromantismiga tähistama peremeheromaani kirjanduslainet – see pole küll dekoratiivses mõttes peremeheromaan, kuid selle paatos on siin ikkagi. Uut stiili võib nimetada psühholoogiliseks realismiks. „Kõrboja peremees“ – saatus juhib tegelasi. Saaatus tähendab ettemääratust. Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole nii läbinähtav kui hilisemas loomingus. Siin on juttu nii armastusest kui ka peremeheproblemaatikast. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: inimese ja maa suhe, sotsiaalne ebavõrdsus ( psühholoogiline ja sotsiaalne kiht on põimunud ).
    Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks. Stiili ja teemakihtide osas on tal tugev sünteesivõime. Tammsaare suudab kokku panna eri süžeeliine.
    „Tõde ja õigus“ saab tema olulisimaks proosateoseks. Kokku 5 osa: klassikastaatus oli omandatud juba enne V osa ilmumist. I osa räägib võitlusest maaga, II võitlusest jumalaga, III võitlusest ühiskonnaga, IV võitluses iseenda ja oma õnnepüüdega ning V tähistab resignatsiooni. II osa on kooliromaani eritüüp. „Tõde ja õigus“ saab endale ajalookirjutise ambitsiooni – tähistab ka ajalugu.
    „Ma armastasin sakslast“ on õnnetu armastuslugu, kus sotsiaalsed suhted on ajaloos ümber mängitud. Tammsaare kasutab mina-vormi.
    „Kuningal on külm“ tekstid on vähem realistlikud kui eelnevatel teostel.
  • Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika kese
  • Raamatusari on talupojaelu epopöa, üldistav läbilõige Eesti ühiskonnast ja selle arengust, Andrese ja Indreku arenguromaan. See on lugu inimese neljast võitlusest: võitlus maa, jumala, ühiskonna, iseenda ja oma eluõnnega – ja järgnevast resignatsioonist. Lugu inimese algamisest mullakamara juurest ja pidevast kaugenemist sellest “kultuuri” arenemist mööda. Lugu inimlikest illusioonidest ja inimkonna arenguloost, maailmaloomisest, pattulangemisest ja lunastusest. Inimkonna arenguloo tasandil algab lugu Andrese maailmaloomisega.
  • Iga köide algab pingutusega kuhugi jõuda, midagi uut luua, ja lõpeb eikusagil. Järgmises tsüklis hakkab võitlus jälle peale. Köitest köitesse suureneb aga resignatsioon: hoog üha väheneb. II köide algab Indreku andreseliku õppimistuhinaga, takistusi on palju ning hoog vaibub. III köide algab otsusega alustada uuesti ja paremini – sedakorda on II ja III köite vahel üks Indreku eluring välja jäetud. Lugejale on aimu antud, et seegi oli iseendasse sulgunud. III köite revolutsioonihoog lõpeb suurema pettumusega kui varasemad köited. IV osa lõpeb veelgi võimendatuma katastroofiga: õieti pühendub terve see köide vaid krahhi süvenemise jälgimisele, järjekordse eluringi helgem algusosa on kõrvale jäetud – nii järjestuvad köited gradatiivselt. Algne loomistung saab üha suuremaid hoope, pettumus ja resignatsioon aina süvenevad. Samas jääb alati siiski mingi teeots, kust uuesti alata. V köite eluring ühendab 5-köitelise ahelaketi selle algusega. Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega. Tollal toimunu on saanud pühaks. Tekst on pikitud meenutustega. Vanal Andresel pole uues maailmas enam kohta. Mälestused on olulisemad kui olevik . Lugu sulgub samasse kohta, kust Andres ja Krõõt algasid.
  • Lunastus on Tammsaare arvates aina uutes vormides kehastuv inimlik täiuseihalus, mida kannab endas Indreku arengulugu Kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojakuju, siis Indrek oli uustestamentlik lunastaja, kes sündis mitte neitsist, vaid patust.
  • Inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust.
  • Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane
    Nipernaadi võlu peitub rõõmsas kerguses, vabaduses elurutiinist ja kohustustest. Nipernaadi kuju on võrreldud maailmakirjanduse tegelastega, eriti don Quijote’ga – nimelt ümbritsevast erineva eluvõtmes olemise kaudu. Nipernaadi sekkub pidevalt tegeliku elu käiku, kuid Nipernaadi valitud vahendid ei sobi tema jaoks võõrale maailmale. Elab illusioonides, kuid enda peegelpilti kannatada ei või. Kui satub vastamisi teisiknatuuri Maret Vaaga või Pille Riiniga, siis püüab ta tütarlaste illusioone purustada. N peab vahepeal põgenema sajatuste, vahel armastuse eest, vahel jääb lihtsalt reaalsuse piiridest välja. Meeldivaim talle on armastuse eest põgenemine. Nipernaadi positsiooni võluks ja väärtuseks on maailma vaatamine. Nipernaadi on kui fookus , mis laseb reaalsusel enda eest mööda käia: Nipernaadi kõnnib oma loos ringi nagu lugeja romaanis . Nipernaadi nagu ka Ekke Moor kuuluvad sotsiaalsete reeglite eitajate, ümberpöörajate klassi, kes Vargamäe Andrese tüüpi tõsist tööinimese elu ei saa aktsepteerida.
  • August Gailiti proosa
    1910 Kui päike läheb looja
    1917 Saatana karusell
    1918 Muinasmaa
    1919 Rändavad rüütlid
    1919 August Gailiti surm
    1919 Klounid ja faunid
    1924 Purpurne surm
    1924 Idioot
    1926 Vastu hommikut
    1927 Ristisõitjad
    1928 Toomas Nipernaadi
    1935 Isade maa
    1938 Karge meri – inimese ja looduse, saare ja mandri vastandus. Süngetooniline saareromaan.
    1941 Ekke Moor
    1945 Leegitsev süda – tõsine. Kunstnik peab end välja raiuma oma Nipernaadi-staatusest. Suudab kaotada poeetilise ja talupojareaalsuse vahelise vastuolu, kuid teost saadab turu ja kunsti vaheline vastuolu. Tõeline kunstiteost suudab kaubaks muutumisest hoiduda. Romaani kohale jääb rippuma idealismi vaim, mida ta varem oma huumoriga oli suutnud vältida.
    1949 Viimne romantik
    1951 Üle rahutu vee
    1951 – 59 Kas mäletad, mu arm? I – III
    Sai tuntuks „Siuru“ ajal. Ekspressionistlik -naturalistliku stiili viljeleja. Esimesed novellikogud “Saatana karusell” ja “Rändavad rüütlid” – pöörased tormihood, kus kandutakse edasi mõtteta lennus. Saatana karusellis loob äärmiselt groteskseid visioone inimestest, rõhutades igati jäledaid üksikdetaile. Mõlemas kogus domineeris traagika ja äng. Teos “August Gailiti surm” sisaldab tubli annuse eneseirooniat. Kirjutas ka följetone, millest tuntud “Klounid ja faunid”, kus ilmneb Gailiti tollane teravalt kriitiline, ilusõnalisuse vastane hoiak, eriti salvav on ta Underi luule vastu. Novellikogud „Idioot“, „Vastu hommikut“ ja „Ristisõjad“ tähistavad Gailiti kõrgtaseme saabumist. Novellilooming on nüüd rahunenum. Realismi ta siiski välja ei jõua, vaid jäi tugevalt romantiliseks kirjanikuks. Tema novellid muutuvad nüüd psühholoogiliselt veenvateks, sügav sisseelamine tegelase siseellu on edastatud Gailitile omase värvikusega.
    Gailitile on omane püsiv novellide kirjutamine, kus ta esitab selgeid vastandpaare. Talle on omane voolav ja päikeseline jutustamisstiil, värvikate tegelaskujude loomine.
    Gailit on uusromantik, mis on erandlik teistega võrreldes. Kui kirjandus liigub realismi poole, on tema romantik. Gailiti kõrgaeg on 1920ndate keskel, samal ajal mis teistelgi. Kõrgaeg kestab 20a.
    • Ühelt poolt on sisult helge ja naljakas, teiselt poolt groteskne ja sünge.
    • Ühelt poolt on ta sümbolistliku, teiselt poolt impressionistliku kallakuga.
    • Ühelt poolt on ta naljaka sisuga, teiselt poolt tõsisega.
    • Üks osa tema teostest on peategelasekesksed, teine osa pole.

  • Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929–44
    Naturalismi ja agulirealismi esiletõus. August Jakobson romaaniga “Vaeste-Patuste alev ”, kus hakati tagantjärele nägema naturalistlikku agulielu ja töölisklassi olelusvõitlust kujutava kirjandussuuna algust. Zola “Söekaevurite” eesti variant. Leida Kibuvitsa “Soomustüdruk” agulist pärit naistegelase elusaatus.
    Oskar Lutsu agulielu kujutav teos “Tagahoovis” – agulihoov koos värvikate tegelastega. Vaesus ja äärmuslikkus on esitatud troostitus külluslikkuses. Headuse ja kannatliku meele võidulepääs pole vahest kõige veenvam, ent tabav tegelaskujutus ja naturalismiga seltsinud koomika tõstab Lutsu jutustuse tema ülirikkaliku tekstihulga taustalt esile. Luts domineeris oma kirjutuse külluslikkusega 1930ndate memuaristika juhtautorina.
    Hindrey “ Sündmusteta suvi” – romaan romaani kirjutamisest. Suvituspaika sõitnud vastse romaanikirjaniku probleemiks on toimuvate sündmuste sobimatus romaanižanri konventsioonidega.
  • Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917–44 (August Mälk jt)
    Romantiline proosa on ajalooline, ent mitte täielikult. Metsanurga „Ümera jõel“ – romantilise ajaloo traditsioon näeb ette, et eestlased jäävad peale. Samas on sellel teosel teinegi külg: püütakse luua võimalikult realistlik kujutluspilt, selleks kasutatakse Liivimaa Henriku kroonika ülestähendusi. Romantiline+realistlik romaan on isikuromaan, mitte panoraamromaan .
    Eriti olulisele kohale tõuseb ajalooline romaan 1930ndatel. Romantilise diskursuse põhitelg on rahvusliku identiteedi kinnitamine. Kivika „Nimed marmortahvlil“ on tõsirealistlik romaan Vabadussõjast, kuid tegelastel on heroiline aura. Autor ei kujuta õilsat võitlust, vaid ka kõhklusi ja kahtlusi, mis võitlejail olid.
    AUGUST MÄLK (1900–1987)
    1934 Surnud majad
    1935 Õitsev meri – mereromaan. Kõrvutatud Gailiti “Karge merega”. Sisemaailma ja rannarahva vastandamine. Mälgul teose ideoloogia selgelt ohtlikum, vaesem ja vabam rannaelu.
    1936 Rannajutud
    1937 Taeva palge all
    1942 Hea sadam
    1952 – 53 Tee kaevule
    1963 Kevadine maa
    1978 Projekt Victoria
    Kirjutanud väga suures mahus. Annab välja romaane, novellikogusid, näidendid ja lasteraamatuid. Romaanides on hea tegelane. Peategelane näitab lugejale turvalise helge maailma, kus võidutseb hea ja taganeb kuri. Enamasti head tegelased, vaid üksikud halvad. Mälk hea jutustaja . Hästi loetav. Kujutas elu nii nagu see on, ei liialdanud. Oli rahul sellise maailmaga nagu ta on.
    Mälgu looming on mitmekülgne: rannajutud pakuvad maailmasoojust, ajalooaines toob lugejale naeru suule, paguluspõlve õnnestunumad romaanid küsimärgistavad maailma lihtsat, kaalumiseta omaksvõtmist.
  • Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917–44 (Peet Vallak jt)
    Reed Morni “Andekas parasiit” algatas süvapsühholoogilise eneseeritluse. Oli ka teisi autoreid, nagu Mart Raud, Leo Anvelt, Mait Metsanurk jt. Sukelduti indiviidi siseellu. Töölisklassi asemel oli fookuses tundliku siseeluga haritlane. Jutustajapositsioon oli tegelastele lähedane. Tegelane oli vastuolus iseenda ja ühiskonnaga. Maailmanägemine oli rõhutatult enesekeskne.
    Novellistika. Karl Rumor “Sammud tulevikku”. Sotsiaalse suunaga novell kus fookuses pigem üksikinimene ühiskonnas. Sageli intriig mehe naise armusuhete ümber. Johannes Semperi novellikogud “Ellinor” ja “Sillatalad”, kus mõlemas peategelaseks noor naine ja nende kokkupuuted meestega.
    1930ndatel areneb modernistlik psühholoohiline romaan. Lisaks elukogemustele peegeldus ka autori psühhoanalüüsi tõdede tundmine .
    • Vallak ei ajanud taga erakordsust, vaid nägi maailma tavainimese seisukohast . Loomingus puuduvad lõõmavad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Kujutuslaad sarnane noore Ristikiviga. Ta annab välja koomilise varjundiga novelli „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ ja romaani „Hulgus“.
    • Hint „Kuldne värav“ – freudistlik psühholoogia. Selles korduvad freudistlikud viited.
    • Semper „Armukadedus“ – selleski on freudistlikke jooni. Autor hoidub liigsest pealetükkivusest.
    • Jüri Parijõgi lastenovellid realistlikus võtmes ja “Semendivabrik”.

  • Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt)
    Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel oli teater ekspressionistlik või sümbolistlik, aga see pole liiga selge. Üldpilt paistab selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb segane aeg ja siis tulevad realism ja rahvakomöödia. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad.
    Teatrit sooviti näha rahvuspedagoogilise asutusena. Asuti kujundama rahvuskarakterit. 1920ndatel draama moderniseerub: ilmub sümbolismi ja impressionismi sugemeid. Draamatekstide hulgas enim lühivorme, nagu skits, kavand, miniatuur.
    Hugo Raudsepp (1883–1952). Tuntumad näidendid „ Mikumärdi “ ja „ Vedelvorst “. „Vedelvorst“ on keerulisem kui „Mikumärdi“, sest algsituatsioon on perepoeg Gustav on ülilaisk, kuigi draamateoses on tegutsemine kõige aluseks, aga näidend liigubki laiskuse murdmise suunas, lisandub armastuse tegur, mis käivitab tegeliku tegutsemise. Stiililiselt sarnane „Mikumärdiga“, kuigi kasutab folkloorset ainest ja rahvapärast keelt rohkem (fraseologism, kõnekäänud). Raudsepp käis spetsiaalselt rahvaluule arhiivis materjali saamas ja õppimas, mis kajastub ka keeletarvituses. Koomikavõtete arsenalis on suurem roll kui „Mikumärdis“. Üldraamistik: külakomöödia, taluõul toimuv, sobib rahvalavadel esitamiseks. Rahvalikke näidendite kõrval ka „Salongis ja kongis“ (1933), kus tegelasteks kindral, riigiametnikud – siiski komöödia , kuid pole külakomöödia, pigem inglise tüüpi paradokskomöödia. Raudseppa on peetud antiintellektuaalsuse kandjaks. „Roosad prillid “ (1934) – situatsioonikomöödia, farsi tüüpi. „Roosade prillidega“ algab loomingu nn lahjenemine, pärast mida tema tootlikkus siiski säilib, aga palju sisust jääb väheütlevaks. 1930ndatel püüab arendada sõjalis-patriootlikku teemat, nt Vabadussõja temaatikat („Lipud tormis“), millest vähem teada. Hägustumine ja lahjenemine tuleneb ilmselt suurenevast ambitsioonikusest, aga tuleb nn sein ette. Teada on, et Raudsepp valdab komöödiažanrit, kuid teiste žanrite puhul pole teada, kas ikka tuleb välja. Andekus siiski ei kao, vaid loomingu viimases ja segases järgus jääb ajakeeristesse – romaan „Viimne eurooplane“ (1941) räägib poliitilisest muutusest. Draamatekstidest olulisim ja kummalisim on „Vaheliku vapustused“ (1942) – allegooriline näidend, kus vaene vabadik on jagamas maad 2 peremehega. Allegooria oli poliitiline, kus näeme Eestit kahe võõrvõimu vahel. Komöödia „ Rotid “ (1946) kajastab Saksa okupatsiooni. Raudsepp ei saa õiget sotsialistliku realismi nõksu kätte – komöödia tegemine situatsioonis, kus kellelgi pole põhjust naerda, on niigi raske. Raudsepp satub repressioonilainesse, mis paljude jaoks tähendas kirjanike liidust väljaheitmist ja avaldamisõiguse äravõtmist, lisandub talle veel vangiminek ja repressioonilaagris ta surebki.
    Raudsepp oli külakomöödia žanris top1 autor, aga kui nähakse, et selle žanriga läheb hästi, tuleb autoreid juurde. Visnapuu püüdis kirjutada rahvalikke komöödiaid. Vaigur kirjutas näidendi „Kraavihallid“ (1935), August Mälk aga „ Vaese mehe ututalle“ (1932). Vaiguri tähtsus saab uue valguse alles 1970ndatel, kui Vanemuise juht leiab näidendi taas ja töötleb ümber, toob lavale ja sellest saab tähelepanuväärne tükk . Mälk oli Raudseppa vääriline järeltulija. Kirjutab ka rannateemal. Sõja ajal kirjutab poliitilise sihiasetusega: „Lõunatuul“ ja „Ellen Paas“. Mälk lahkub Eestist ja jätkab draamaloomingut paguluses, aga siis polnud loota, et professionaalsed teatrid neid mängiks.
  • Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929–44
    • Ekspressionistlik ajaluule – läbielatud sõjakannatused. Luuletajad protestivad vägivalla ja ebavõrdsuse vastu. Žanr: ajalaulud (nt August Alle). Inimese ja ühiskonna ummikusse jõudnud arengust püütakse leida väljapääsu. Palju hüperbooli ja liialdamist.
    • Klassika ja modernismi süntees, voolude põimumine. Poeetide elunägemine avardub. Luule temaatika mitmekesistub.
    • Looduslüürika saavutab küpsuse 1920ndatel Jaan Kärneriga. Loodusel on suur tähtsus. Oengo kirjutab rannast ja merest ballaade.
    • Linnamiljöö ja tehnilised reaalid tekivad looduslüürikale vastukaaluks. Ekspressionistlikule ajaluulele omane ahistav nägemus linnas kui inimliku viletsuse kontsentraadist. Hiljem on linn kui moderniseeruv tsivilisatsioon. Valdav osa linnaluulet on aga linnaelu vastuolud. Räägitakse linnanaiste teemal: näiteks on põlistest naisekohustustest loobunud tegelane sinisukk on sageli prostituut. Näiteks Rond „Naine“.
    • Erni Hiir viljeleb futuristlikku luulet.
    • Ühiskonnakriitika ja realism: Sütiste ja Barbarus.
    • Kaks vastanduvat rühmitust: Kirjanduslik Orbiit 1929–31 (Hiir, Kivikas, Palgi, Sütiste, Urgart jt) ning Arbujad 1938 (Alver, Talvik , Kangro , Sang , Merilaas , Viiding , Masing , Raud).

    1930ndatel jätkus siurulaste kõrgetasemeline looming, aga mitte enam „ Siurus “. Underi kogud omandasid üha mõjusama filosoofilise kandvuse. Semperi ja Barbaruse looming reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele, sh Euroopas tekkinud fašismiohu ilminguile.
    Oluliselt rikastasid luule üldpilti 1930ndate debütandid, kelle elutunnetuslik tagapõhi ja poeetiline kultuur erinesid varasematest. Esile tõusid Heiti Talvik („ Palavik “), Betti Alver („Tolm ja tuli“), August Sang („Üks noormees otsib õnne“), Kersti Merilaas („Maantee tuuled“), Bernard Kangro („Sonetid“ – talupojakultuuri- ja looduslähedased), Uku Masing („Neemed Vihmade lahte “). Ants Oras koostas 1938 „Arbujate“ koondkogu Paul Viidingu ja Mart Raua luulest . Selle kogu järgi hakati neid kutsuma arbujateks. Nad ei moodustanud omaette rühmitust ega koolkonda. Neid eraldas siurulastest tunduvalt aktiivsem pürgimine vaimsuse ja mineviku kultuuriväärtuste poole. Nad rõhutasid loovat suveräänsust, mis eriti ilmekalt avaldus Talviku, Alveri ja Masingu loomes. Arbujatele heitsid orbiitlased ehk elulähedase suuna pooldajad ette, et nad on elukauged ja jätkavad romantilist traditsiooni, millest tekkis terav vastasseis.
    Autoritaarne režiim mõjutas luuletajaid , kellest enamik olid uue riigikorra vastased. Kriitilisi mõtteid sai avaldada ainult satiirilistes lühiluuletustes või varjatud vihjetena. Ainult E. Hiir võttis valitsuse propageeritud tööeestluse ideed omaks – tema luule omandas ka seetõttu optimistlikuma põhitooni.
    • Tähtis koht värsiloomingu üldpildis kuulus eepilistele suurvormidele: 2 värssromaani (Kärner ja Visnapuu).
    • Ulatuslikumaid poeeme avaldasid Alle, Sütiste, Visnapuu, Ridala. Ridala regivärsilisse poeemi „Toomas ja Mai“ oli põimitud eepilisi rahvalaule. Alveri poeemidele „Lugu valgest varesest“ ja „Pirnipuu“ olid iseloomulikud vaimukas sõnastus, irooniline käsitluslaad.

    Luule arenes iseseisvusajal eriti intensiivselt. Esile tõusis palju andekaid luuletajaid, tänu kellele mitmekesistusid ja avardusid aineringid. Oluliselt tõusis vormikultuur.
  • Juhan Sütiste luule
    Esimesed luuletused avaldas 1921. Tähelepanu äratas esikkogu „Rahutus“, kus vaheldus autobiograafiline aines ümbritseva tegelikkuse kujutusega, tundeavaldus ekspressiivse hoiakuväljendusega, klassikalise üle domineerib retooriline vabavärss , ebatäpse riimi innustus lepib liigjuhuslike kooskõladega. Sotsiaalse kaastunde ja protesti laulikuna saavutas ta kõrgtaseme luulekogudes „Peipsist mereni“, „Maha rahu“ ja „Kaks leeri“. Aktiivset hoiakut eelistas ta väljendada objektiveeritult, eluseikadest kujutamiseks valitu kaudu. Valik oli ilmekas, kutsudes esile parempoolsete ringkondade rünnakuid. Ta viljeles detailirikkaid värssportreid kriisiaastate elukitsikuses kannatajatest, väärikaist tööinimestest, protestijatest, dissidentidest ning dünaamilisi ja konkreetse pildistikuga olustikuvisandeid linnaelu argipäevast. Nooruslik reipus ja eluhoog kumavad läbi raskemategi ainete käsitlemisest, luues virgutava kontrasti või avardava vaatenurga.
    1930ndatel vaibub Sütiste kriitiline hoiak ning muutub temaatika. Lüürilised kirjeldused rikastavad Sütiste luuulet maaelu ja looduse vaatluserksa ja värvika kujutuse ning välisreiside tähelepanekutega. Tugevneb mõtteline alge, mis väljendub eriti iroonilistes ja eneseiroonilistes või valuleva alatooniga lüürilistes enesetunnetustes. Luulekogus „Valgus ja varjud “ ning samal ajal loodud lüürilistes poeemides teritub Sütiste kriitiline meelsus uuesti. Euroopa liikumine II MS poole soetab morne toone ja kutseid olla inimlikkuse kaitseks valvel. Kogu „Umbsed päevad“ klassikalistes luulevormides, eriti ulatuslikus sonetitsüklis „Arm“, vastandas ta sõjakale fašismile humaanse võitlustahte, mis ammutab jõudu kirkast inimlikust armastusest, eluustavusest ja kodumaa-armastusest. Oma viimastes luuletustes tervitas Sütiste kõiki rahvaid, kelle ühispingutused vabastasid Euroopa fašismist.
    Tema loominguline tööpäev oli üldiselt lühike, aga intensiivne. Ta luule on isikupäraselt eluküllane ja rahvalik. Ta annab luuletusi välja ka Johannes Schützi nime all.
    Luulekogud: „Rahutus“, „Peipsist mereni“, „Maha rahu!“, „Kaks leeri“, „Südasuvi“, „Päikese ootel“; „Umbsed päevad“, „Noored partisanid“, „Viis vangi“, „Väike luuleraamat“, „Valgus ja varjud“, „Ringkäik“.
  • Arbujate tegevus ja looming
    Antoloogia „Arbujad“ koostas Ants Oras 1938. Arbujad on haritlas-boheemlaste loominguline sõpruskond. Arbujatesse kuulusid Alver, Talvik, Kangro, Masing (jääb veidi eemale), Sang, Merilaas, Viiding ja Raud. Nad suhtlevad TÜs ja Tartu kohvikutes, üliõpilasseltsis Veljesto (Talvik, Viiding, Kangro). Arbujalikkus = Alveri ja Talviku esindatud uusklassikalise vormiga luule, sümbolismipoolsem laad, tagasipöördumine „Noor-Eesti“ lätetele. Suur osa autoritest ei jää Eestisse. Neist, kes jäävad, kujunevad vaikiva või poolvaikiva vastupanu sümbolid. Talvik pannakse vangi, kus ta sureb . Alver on vaikivas olekus pärast II MS 20 a. Kangro läheb pagulusse ja hakkab paguluskirjanduse võrgustikku ja arbujate tõlgendust edasi kandma. Kangro kirjutab 1980ndatel „Arbujate“ aegu meenutava teose. Kangro on sellest seltskonnast ainus, kes tahab seltskonda rühmituslikuna näidata. Nõukogude ajal jääb „Arbujate“ ühisosa siiski alles.
  • Heiti Talviku luule
    1930ndate noore lüürika iseloomulikem esindaja, arbujate sõpruskonna juhtisik. Esimesed värsid avaldas 1924. Debüütkogu „Palavik“ stiilis ühendab ta ekspressionistlike ja sümbolistlikke jooni, mis omavahel põimudes loovad tugeva kunstilise pinge. Kaose- ja katastroofimeeleolusid, mis ilmnevad sotsiaalse keskkonna kujutuses, veel rõhukamat aga indiviidi enesetunnetuses, talitseb klassikaliselt range ja selge vorm. Lahendust ei leidu, kuid igatsus harmoonia järele õilistab laostumise ja hukkumise paljukordselt varieeritud pildirikkad kujutused, mida omakorda leevendavad ka humoristlikud, iroonilised ja eneseiroonilised käigud. Luulekogu „ Kohtupäev “ kujundiehitus on veel valivam ja sõnasäästlikum, intellektuaalse alge osatähtsus selle lüürikas on suurenenud. Ekspressionistliku stiili sugeme on taandunud, groteski osa on kahanenud, küsitlus mõjub objektiveeritumalt. Indiviidi siseheitluste kõrval ja nende asemel tõuseb nähtavamale kohale inimene sotsiaalses süsteemis. Tähendusrikkas sarjas „Dies irae“ esineb Talvik vanatestamentlikult tõsise ajalaulikuna, kes mõistab karmilt hukka fašistlikud pürgimused Euroopas ja Eestis, uurib lüürika vahenditega fašismi toitepinnast ja aluseid ning tunnetab teravalt intiimsust varitsevat ohtu. Lahenduse usaldab ta inimese sisemisele puhastumisele, eetilisele ümbersünnile, vaimsele kurja vastupanule. Olles kohtumõistja endagi üle, kutsub ta hingelisele valvsusele ja ligimesearmastusele, näeb headuseõpetuses ja tingimusteta vastupanus kurjale ka kunsti kõrgeimat kohustust.
    Vähestes hiljem loodud ja avaldatud luuletustes arendab Talvik edasi „Kohtupäeva“ põhitõdemusi, kuidas ilmutab võimalusi uutekski kunstilisteks otsinguteks.
  • Betti Alveri luule
    Betti Alver on vabakutseline kirjanik, kes 1927 proovis kätt romaanikirjanikuna, kuid alates 1931 hakkas avaldama lüürikat, iroonilisi, väikekodanlikku mentaliteeti vaimukalt väljanaervaid poeeme. Teda on vulgaarsotsioloogilistel põhjustel Kirjanike liidust välja heidetud. Tema kirjanikuõigused taastati 1956.
    Tänu esikkogule „Tolm ja tuli“ tõusis Alver koonduva arbujate sõpruskonna silmapaistvaimaks luuletajaks. Esikkogu on romantilis- filosoofiline ning ülistab maksimaalselt taotlevat tunnetuskirge, indiviidi vaimset vabadust ja maailma mõtestavat sõltumatut kunsti, ründas teravmeelse irooniaga kõike, mis vähesega leppides või juhuslikesse päevahuvidesse takerdudes ahistab isiksust ja loomingut. Esikkogu kujundiehitust iseloomustab terav kontrastsus, vastandlike algete võitlus tervikus, kõrge intellektuaalsus ja emotsionaalne tundlikkus. Imetlust äratas noore lüüriku pretsiisne, klassikaliselt puhas vormikäsitlus, sundimatu, kõlav ja täpne keel. Pärast esikkogu lähtus ta eelkõige prantsuse ja vene kõrgklassika koolist, hakkas üha enam ammutama vahetust elureaalsusest ja avardus sisuliselt. Üha enam köitsid teda rahvaluule, elava rahvakeele ja vanemate kirjanduslike tekstide sõnavararikkused. Kujundi kontrastsed kontuurid mahenesid, toimus liikumine kunstilise lihtsuse suunas – see tendents jõudis äärmise piirini sõja-aastail Pühastes loodud luuletustes, kus ta samastus oma maa ja rahvaga täielikult. Ajalooliselt saatusraskel taustal, traagilise tundepõhjaga värssides andis ta julgustava kujutuse rahva põlisest eluvõitlusest, visadusest ja väsimatus ning isetus töös saavutatud eneseväärikusest, eriti sünteesivalt lüürilises lühipoeemis „Leib“.
    Alveri sobimatu kirjutamise aeg kulges Kreutzwaldi tõlkides Puškini „Jevgeni Oneginit“ eestindades. Uuesti avaldas luulet 1965. Tema viimase perioodi looming mõtestab algul katsumusaastate kogemusi, millele vastandab puhta inimsuse ideaali. Hiljem arendab ta edasi oma luule meelismotiive, annab jõulist patriootilist lüürikat, poetiseerib eetiliselt ülimalt vastutustundlikku inimest, elab tundlikus osavõtlikkuses läbi isiksust ja inimkonda ähvardavad ohud, avardab poeetilised üldistused globaalsete mõõtmeteni. Uut kvaliteeti andes sulavad tema stiilis kokku varasemate arengujärkude tunnused. Kujundi struktuur on avatud, küllane keelekasutus seob luuletervikuks traditsioonist pühitsetud leksika ja rohked omatuletised, pildistki on kohati pillavalt rikas, kunsti mängufunktsioon ilmneb eriti kogus „ Eluhelbed “. Sõnanappide luuletustega kõrvuti esinevad suured assotsiatiivsed kompositsioonid, kus äärmuslikul juhul võivad piirid värsi ja lüürilise proosa vahel kaotada tähenduse. Alveri andunult kunsti, inimsust ja elu teeniv luule on tähendusrikkamaid pärast Underit ja levib jätkuvalt üle eesti keele piiride.
    Kogud: „Tolm ja tuli“, „Tähetund“, „Mõrane peegel “, „Tuju“, „Eluhelbed“, „Korallid Emajões“, „Üle Aegade Assamalla“.
  • Uku Masingu looming
    Masingu mitmekülgsest elutööst moodustab ta ulatuslik luulelooming vaid ühe osa – võimalik, et eelkõige iseenese tarbeks, vähem lugejat silmas pidava intiimse pihtimuse. Luuletaja eluajal ilmus tema luulest kodumaal ainult esikkogu „Neemed Vihmade lahte“. Huviliste laiemas ringis on Masingu mitmeti algatuslik ja originaalne luule juba seepärast vähe tuntud. Eesti pärandist on Masingu luulel kõige lähem kontakt Enno loominguga, mille Ida mõttemaailmast saadud virgutusi ta uuel tasemel, põhjalikele ja mitmekülgsetele teadmistele toetudes edasi arendas. Sedakaudu tuli eesti luulesse palju varem tundmata kujutluspilte ja omapärast sümboolikat, ajas ja ruumis kaugeid kultuure sünteesivat kujundilisust. Usuliste tunnete poetiseerimisel on Masingule võõras igasugune dogmaatika, ta jumal on pigem tuhatnimeline, inimest mitte milleski piirav tunnetuslikku ja eetilist täiust märkiv suurus, mille poole inimlaps lõpmatult püüdleb. Maksimaalse taotlemise esteetilise kaudu toimuvas enese- ja maailmatunnetuses, mis on programmiliselt väljendatud autobiograafilises poeemis „Piiridele pyydes“, mis seob ta luulet ilmekalt teiste 1930ndate noorte luuletajatega, kellega koos ta esines kogumikus „Arbujad“. Inimese piiratuse, veel enam vaimse huvi puudumise märkamine toob Masingu lüürikasse skeptilisi, iroonilisi, siin-seal ka raskelt sarkastilisi toone. Intensiivne ja rikas on Masingu luules suhe loodusega, mille mis tahes eluavaldusse ta suhtub ülima aukartusega ja niisama hardalt kui armastusse. Ühiskonnas toimuv kajastub ta värssides harva otsesõnu, kuid luulepiltidest leiab lugeja ometi erksa ajatunnetuse, mis mõnikord, kui luuletaja asub humanistlike väärtuste kaitsele, võib olla isegi raevukas nagu luuletuses „Tontide eest taganejate sõdurite laul“, mille otseseks loomistõukeks oli fašismi võimutuleku ajal Saksamaal läbielatu.
    Masingu esikkogu on stiililt raskendatud, tihti kuhjava pildistikuga, ootamatute, mõnikord isegi sürrealistlike assotsiatsioonidega, isikupäraste vabadustega keelekasutuses. Kontrastina mõjuvad „Džunglilaulud“, mis on valitud rõhutatult lihtsa pildistikuga luuletustest. Lüürilise kõrval on Masing harrastanud suuri lüroeepilisi kompositsioone. Masingu Ida-entusiasm ja lüüriline hoiak on mõjustanud nooremaidki luuletajaid.
    Kogud: „Neemed Vihmade lahte“, „Džunglilaulud“, „Udu Toonela jõel“, „Aerutades hurtsikumeistriga“, „Kirsipuu varjus“, „Ehatuule maa“.
    Masing on tahtlikult teistest erinev: ta kasutab Ü asemel Y-d, mis algab Aaviku keeleuuendusest. Masingule on omane esseistlik looming: loominguline + esseistlik osa loovad tervikteose. Tema looming on religioosne ja müstiline. Masingu süntaks on alati keeletoimetajatele probleeme valmistanud. Tema loomingule on omane religioossus, kriitilisus , mõttetihedus. Suur osa luulest on pürgimusluule – religioosses võtmes tähendab see jumaliku teispoolsuseni ihaldamist. Talle on omased kultuuriallusioonist – moodustab alltekste kultuurivihjete abil.
    Tal on tung romantilisele lihtsusele. „Sumeri naine“ – romantiline armastusigatsus.
  • Bernard Kangro tegevus ja looming.
    Kangro oli eesti luuletaja ja kirjanik, kes oli pagulaskirjanduse eestvedaja.
    PROOSA: Tähelepanuväärsed on tema kirjandusloolised raamatut „Arbujad“ ning „Arbujate kaasaeg “. Kangro proosas on 2 keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ning Tartu elu.
    Kangro romaanides on sageli mitu jutustajat, sündmustele lähenetakse eri nurkadest, sest igal tegelasel on toimuvast oma arusaam. Kangro maailmatunnetus on modernisti oma: pole kindlust ega usku elu püsimisse, ei otsita taga elu põhiväärtusi, sest kõik liigub ja muutub. Pole mingeid kindlaid reegleid, mis elu korrastaks. Võimalik ja võimatu liiguvad koos.
    Tartu-romaanid löövad segi selged piirid kirjandusteose ja autori vahel: autor on ühtlasi tegelane ning tegelased võivad tulla autoriga juttu ajama. Tartu-romaanid kujutavad üliõpilaselu mitmekesisust: joovastavad seltskonnaõhtud, üksildaste sammude kaja Vallikraavi tänaval, romantilised päikesetõusud, korporantide tülid, paadimatkad Emajõel, intellektuaalsete vestluste terav põnevus, noorte hingede üksindus . Tartu-romaanides leidub modernistlikke ja postmodernistlikke vormivõtteid.
    LUULE: Esimesed värsid trükiti 1929. Esimestes kogudes kujunes välja isikupärane luulesüsteem, mis lähtus kodumaastiku psühholoogiliselt pingestatud, sümboolsust taotlevast, kuid detailitruust kirjeldusest, millele lisandus mõtisklev-filosoofiline alge. Jõudsalt kasvas Kangro nägemusliku fantaasiamaailma osatähtsus, eriti pärimuslike ainetega seoses. Muistse inimese tundeelu ja maailmapilt tema luules ei esine etnograafilise kirjeldusena, vaid teadvuse süvakihtidest tõusva aimusena, mis lubab tsiviliseeritud inimesel samastuda ammusega ja tunda õige aimus orgaaniliseks osaks iseendast. Täpne sonetivorm, mis küll sallis irdriime, asendus kiiresti vabalt kujundatud stroofikaga ja varieeruva rütmiga, liikudes aktsentueeriva süsteemi ja vabavärsi suunas. Ta pages Rootsi, kus avaldatud 14 uudiskogus on arendanud oma luule motiivistiku rikkalikes variatsioonides välja. Sünnimaa pildid, eriti Võrumaa vaated ja Tartu muljed esinevad kord mäletuslikus pühapäevapaistes, kord nostalgilises kaotatud maa tunded või üksikasjalikult väljajoonistatud deskriptiivsuses või sümboolsete fantaasiarikaste kujutlusmaastikena, mis mõnel puhul võivad meenutada „Reheahju“ unenäopildistikku, teisalt segunevad Skåne loodusega. Sisemine ühtlustunne on nii katkematu , et viimases kogus jõuab kirjanik lüürilise enesesugestioonini. Pärast III kogu on Kangro luulesse sugenenud jätkuvalt ajalaululist elementi, esialgu sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud, ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või elutarga resignatsiooniga.
    Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste. Luules on ta põliselt lüürik , seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes.
    Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „ Reheahi “, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi maa“, „Allikad silla juures“, „Süda ei põle ära“.
  • Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid
    Kontekst: teadmine, et ollakse eksiilis ja seeläbi on esiplaanil tarvidus hoida rahvuslikku järjepidevust. Traditsiooni ja modernismi vastasseis oli alguses tugev, hiljem taandus. Prantsuse sürrealismi asemel tuli angloameerika modernism .
    Neli põlvkonda kirjutasid paguluses:

    Viljakaim pagulaskirjanik oli Visnapuu, kes viljeles poliitilist isamaalüürikat. Uudislooming oli päevikuline võõrsilolu kajastus ja poliitiline deklaratsioon rahvale osakssaanud ebaõigluse vastu.
    Suits kirjutas mälestusi kodumaast , võttis poliitilisi seisukohti. Tema luulet läbis maapaomeeleolu.
    Under kirjutas paguluses poeetiliselt lihtsalt ja rahvalähedaselt.
    • ARBUJAD JA NENDE KAASAEGSED: Kango, Ristikivi , Rannit.

    Ristikivi viljeles modernistlikku luulet, mis kajastab inimest võõras, muutunud maailmas. Eksistentsiaalselt valdav paguluselamus.

    Kangro – luule mahukas, isikupärane ja muutub ajas suht vähe. Mediteeriv enesetunnetuslüürika. Liigub reaalse ja kujuteldavam elu ja unenäo piiril . Maagiline realism. Grünthal – viljakas ja vormiliselt virtuooslik. Luuletas peamiselt sõjast ja erootikast. Rõhutatult range vorm.
  • Kalju Lepiku luule
    II MS järgses pagulusluules viljakas ja tähendusrikas luuletaja. 1944 põgenes Rootsi. Tema luule sai alguse 1940 koolinoorte ajakirjas Tuleviku Rajad. Esimese luulekogu „On tuuline öö“ käsikiri hävis põgenemisel. 1946 ilmus debüütkogu „Nägu koduaknas“. Lepik alustas arbujate kõrgvaimsuse ja range vormikultuuri ning sütistelikult seisukohta võtva luule vahel sünteesi otsides ja kujunes kiiresti jõuliseks, iseseisvaks lüürikuks. Lepiku esimesed kogud olid intensiivsed sisu- ja vormiotsingud. Vahetu ajakajalisus taandus. Luulekogus „Kerjused treppidel“ tõusus valdavaks inimkonna ajaloolise kogemuse filosoofiline mõtestamine nüüdisinimese vaatepunktilt. Traditsioonilist, loogilisi üleminekuid järgivat kujundiehitust hakkab tõrjuma assotsiatiivne struktuur, mida iseloomustavad järsud kontrastid, üllatav liikumine ühelt kujutluselt teisele, mõnikord ka kuhjuv pildistki ja sürrealistlike sugemetega stiilivõtted. Esile kerkib kalduvus vormida poeetilist ideed varieerivast arendust lubavaks tsükliks. Hilisemas arengus tema luule lihtsustub ja muutub läbipaistvamaks. Talle on omased musikaalne , rõhutatult värvitundlik, trükitehniline, graafiline pilt. Ta kasutab regilaulu stiilivõtteid. Ta võtab oma luule kujutlusvälja rikastamiseks tsitaatidena, kollaažlikult või allusioonide varal kaasa tähendusrikka osa eesti luule varasemast traditsioonist. Lepik pöördus ajaluulesse koguga „ Muinasjutt Tiigrimaast“, mis moodustab kandvaima osa ta loomingu kõrgperioodi kogudes. Ta järgib humanistlikke väärtusi. Ta ründab muganemist indiviidi väärastavasse elusüsteemi. Tema kriitilise hinnangu on pälvinud tehnilise progressi põhjustatud globaalsed olud ja inimese lühinägelik hoolimatus looduse vastu. Luuletaja on valvsalt ja lootusrikkalt kaasa elanud isamaa taasvabanemisele. Ajalooline skepsis ja rusuv kodumaatusetunne on tema luulesse toonud kibestumust ja resignatsiooni, selgemini viimastes kogudes, kus leidub ka juhuluulet. Lepiku juhuluule silmapaistvaima osa moodustavad väärtustavad tagasivaated mainekate eesti kirjanike ja kultuuritegelaste loomingule, kirjutatud nende juubeli või surma puhul.
    Tema kogud on nt: 1946 „Nägu koduaknas“, 1948 „Mängumees“, 1949 „Kerjused treppidel“, 1955 „Muinasjutt Tiigrimaast“, 1973 „Verepõld“, 1985 „Kadunud külad“, 1991 „Tagasitulek“, 1992 „Öötüdruk“.
  • Ilmar Laabani luule ja häälutused
    Luuletusi, arvustusi ja artikleid hakkas avaldama 1938. I luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ ilmus 1946 – see on eesti luules esimeste hulgas ja samas kõige järjekindlamalt järgib prantsuse sürrealistide esteetilisi tõekspidamisi. Eraldumine senisest luulesüsteemist oli nii järsk, et vastuvõtt kriitikas oli pigem ebalev kui tunnustav. Laabani maailm oli pluralistlik . Ta otsis lüürilist sünteesi mitte ühest, vaid mitmest vaimsest keskpunktist lähtudes. Ta hülgas kujundiehituses valitsenud loogilise, mõistuspärase sidevuse printsiibi. Järgis lüüriliste assotsiatsioonide isevoolu, mis soosis ootamatumaid seoseid , tavapärast tunnetust eiravaid samastumisi ja kontraste. Laabani luulekeel pruugib meelsasti aaviklikke neologisme, on silmapaistvalt võõrsõnalembene ja vihjeline. 1957 ilmus „Rroosi Selaviste“, mis jätkas sürrealistlikus stiilis, aga assotsiatiivset pildistikku ja kujutlusi ning mõttekäike juhib nüüd rikas keeleline fantaasia ja mängulõbu. Vormiliselt ei kujunda ta enam luuletusi, vaid esitab oma assotsiatsioone aforismidena, mida humoristlik-irooniliselt ise nimetab mitteteradeks, mis teoses on järjestatud atemaatiliselt. Lugeja peab ise otsustama, kas ta hoolib neist avastada terviklikku humanistlikku maailmapilti või eelistab neid nautida omaette lõpetatud pisitervikutena, nt kogu „Väike eesti luule ajalugu“ anagrammid ja nükkelised sõnaseletused .
    Laaban on avaldanud üksikuid luuletusi perioodikas, viljelnud „Rroosi Selavistes“ algatatud anagrammportreid, kirjutanud palindroome, eriti aga harrastanud heliplaatide või kassettidele salvestatavat foneetilist luulet – ehk häälutused. Sõna- ja häälikumängule rajatud 1- või mitmehäälsed häälutused lähenevad ürgsele luulele, aga taotlevad ka Bretoni visuaalsele eelistatud auditiivse automatismi põhimõtte edasiarendust: lahutamatus ühtsuses esinevad semantiline sisu ja keelemuusika loovad sünteesikujundi, visuaalsus (tekst) esineb vaheldumisi keeleväliste häälitsustega. Laabani sürrealistlik luulestiil on avardanud eesti lüürika võimalusi ning leidnud erinevas tiheduses ja laadis kasutamist nooremate eesti luuletajate loomingus.
    Kogud: 1946 „Ankruketi lõpp on laulu algus“, 1957 „Rroosi Selaviste“, 1990 „Oma luulet ja võõrast“.
  • Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid
    Pagulaskirjanik oli rahvusliku identiteedi häälekandja ja teenäitaja, kes pakkus selget ideoloogiat , hoidmaks sidet minevikuga. Pagulasromaan järgis aja- ja kohasundust. Domineeris realistlik jutustus, hoiduti eksperimentidest. Välditi modernismi mõistet. Lugejaarvamusest sõltus palju. Jutustuse arengus igatseti ühelt poolt tagasi minevikku, teisalt oli paratamatu vajadus edasi minna. 1940.–50ndatel kirjutati nostalgilisi ja kannatusromaane. Pikka proosat nimetati romaaniks .
    1940.–50ndatel ilmusid sõja- ja põgenemisromaanid, mille puhul oli tegu teraapiaga, hilisema lugeja jaoks info edastajana sellest valusast perioodist.
    • Osa neist romaanidest keskendub inimpsüühikale, esitab elukadu inimteadvuse vahendusel, tagasivaatena põgenikelaevalt või –laagrist.
    • Teine, kiirerütmiline laad keskendub pigem tegevusele, ei hooli inimhinge keerukusest, vaid näitab sündmuste katkematut, pääsematut kulgemist .

    1952 Arved Viirlaid “Ristideta hauad” räägib suletud, nõukogude okupatsiooni paines Eestist, kus ring tõmbub koomale algul end vabalt tundnud tegelaste ümber. Pingutused pole suunatud mitte enam riigi, vaid indiviidi päästmisele, mis muutub üha lootusetumaks. Tegelaste roll on ellu jääda, nad ei saa olla iseseisvalt eksisteerivad entiteedid.
    Ilmar Jaks kirjutas lühiproosat.
  • Karl Ristikivi looming
    Pages 1944 Rootsi.
    LUULE: Eesti silmapaistev romaanikirjanik avaldas esikteose 1950 ajakirjas Tulimuld luuletsükli „Harsfjärden. Fantaasia g-moll“. 1950ndatel ilmus teisigi värsisarju. 1972 ilmus ainus luulekogu „Inimese teekond“. Ristikivi luule keel on kõnepäraselt loomulik ja voolab läbipaistvalt. Põhitoon on mõtisklev-eleegiline. Kujundiarendust rikastavad piiblisümboolika ja vihjed antiigile. „Inimese teekond“ on filosoofiline: seal ühineb individuaalne üldiste olemisprobleemidega, ajalik ajatuga – need hõlmavad ka autori üksindus- ja kodumaatusetunnet, arutlused maa ja rahva saatusest. Traagilist tooni pehmendab suhtelisusetaju, inimlikku irralisust ja kaotusseisu mehine taluvus, „ulmade peegelsära“ ning ajaloolisele kogemusele toetuv kirgastav tulevikuusk. Lüürilisi vahendeid kasutades kontsentreerib „IT“ autori ulatusliku proosaloomingu filosoofilise põhihoiaku.
    PROOSA: Ristikivi kirjutas nostalgiaromaane, kuna oli pagenduses. Ta rekonstrueeris neis oma kodumaad romantiseerival, puhtatoonilisel moel, pööramata tähelepanu ajajärgu vastuoludele. Neist otsiti hingekosutust ja tuge, et minna edasi. Vastupidiselt sündmuste tõttamisele ja tegevuskesksusele, on tegu ideaalseisundis peatunud ajaga. Nostalgiaromaanide tuumtekstid on „Kõik, mis kunagi oli“, „Ei juhtunud midagi“ – neis on mälestus kui vaatekoht, poeetilises valguses esitatud pilt ja teadmine lummava hetke peatsest katkemisest. Aeg hoiab hinge kinni, enne kui ise puruneb kildudeks. Ta andis elu lõpus välja ajaloofilosoofilisi romaanisarja: kokku 3 triloogiat. Viimaseks teoseks jäigi 1976 „ Rooma päevik“, mis lõpetab ajaloolisfilosoofilise sarja .
    1936 „Viikingite jälgedes“ – alternatiivajalooline romaan
    1938–42 Tallinna triloogia : „Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“, „Rohtaed“
    1946–47 Diloogia: „Kõik, mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“
    1953 „Hingede öö“ – modernistlik romaan
    1961–63 kroonikate triloogia: „ Põlev lipp“, „Viimne linn“, Surma ratsanikud“
    1964 „Imede saar“ – antiutoopia.
    1965–67 biograafiate triloogia: „Mõrsjalinik“, „Rõõmulaul“, „Nõiduse õpilane“
    1968 „Sigtuna väravad“ - novellikogu
    1970–72 põimingute triloogia: „Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes“, „Lohe hambad“, „Kahekordne mäng“
  • Romaan „Hingede öö” kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas
    „Hingede öö“ näol on tegu modernistliku pagulasängistusega. Ristikivi ise oli pagulane, nii ka peategelane. “Hingede öö” eirab realistliku kirjutuse reegleid. See kujutab suuremate jutustamistrikkideta minategelase liikumist irreaalses, tabamatu loogikaga aegruumis – salapärases, sisemise korrapärata majas, mille intensiivses, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit.
    Ajapoeetika põhineb kahele ajatüübile: Surnud Mehe Majas toimunu leiab aset käesoleval-hetkel, majas toimunu on aga varem toimunud, millest saadakse teada kommentaaridest, mis seda ühendavad korduvaga, alati olemasolevaga. Liigutakse suletud aegruumis. Olevikulisus on paine, millel pole lõppu, sealt muutusteta alati-nüüd-ajast pole väljapääsu.
  • Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming
    Talve kirjuta sõja- ja põgenemisromaane.
    1952 „Maja lumes“ – romaan vastupanust, elujaatusest ja säilivast inimlikkusest. Ta suutis kogetust eemalduda, seades läbielatu teise fookusesse, tegevustiku olematule maale.
    1959 „Juhansoni reisid“ – humoorikas sõjaseiklusromaan.
    1988 „Maapagu“ – see, mis sünnib Eestis päras 1905 revolutsiooni. See on kultuurilooline romaan. Talve kombineerib enda sõjakogemuse ja painajalike teemade vabastamise vajaduse.
    Uibopuu hakkab suhteliselt vara proovima modernistlikke vormivõtteid. Ta sulatab kokku modernismi ja realismi esteetika. Uibopuule on omane allegooriline kirjutamisviis.
    Romaan „Neli tuld“ – korrastatud modernism, kus edastatakse ühe laevameeskonna liikmete eraldiseisvad maailmad. Iga ptk kujutab ühe tegelase nägemust laevaelust ja tagasivaadet oma minevikku. Jutustamisinstants jääb muutumatuks.
    1957 „Janu“ – realismist lähtuv psühholoogiline kirjutamisviis. Selles teoses keskendub Uibopuu inimesele kui üksikule. Ta triivib pagulaskirjanduse peavoolust kõrvale, toetudes lapsepõlve mälestustele. See romaan kõneleb valust, haigusest, elujõust ja tervenemisest ning inimelu paradoksaalsusest.
    „Keegi ei kuule meid“ – linna kujutamine on eriline, sest selle nime ei nimetata, aga see kaardistatakse täpselt, nii et võiks ära tunda Uibopuu kodulinna – Valga.
    1961 „Markuse muutumised“ – inimpsüühika kõrvale tõusevad eetilised küsimused sõjajärgses heaoluriigis.
    Looming tugineb tegelaste sisevaatlustele. Tegelane on üldiselt üksik, välismaailmast psühholoogilise või füüsilise barjääriga eraldatud inimene, kel on ka lähedaste inimestega vaid katkendlik side. Lähedastest suhetest jääb ajapikku vaid ettekujutus, reaalsuse mõõde kaob. Inimene ja tema kujutluste ning mälestuste maailm saavad üha olulisemaks. Siseelu määrab välise ümbruse ja loob tegelikkuse.
  • Stalinistlik kirjandus Eestis: valitsev esteetika, kesksed teemad ja autorid
    Sotsialistlik realism ei lasknud kirjandusel vabalt areneda, sest see pidi arenema oma sisemise loogika järgi. Nõukogude kirjanduse ainuvõimalik loomingumeetod oli sotsialistlik realism, mida juurutati jõuga. Realismi puhtuse üle valvas kriitika. Kehtis nõue näidata soovitavat ja ideaalset juba teostununa ja tegelikuks saanuna. Selle tagajärg oli mõõdutundetu ilustamine, vastuolude varjamine, kohustuslik sotsiaalne optimism ning ühtne ajaperspektiiv. Ühtne ajaperspektiiv tähendas, et pilgud suunati helgesse tulevikku. Inimesekujutuses taandati indiviid sotsiaalsete suhete subjektiks, määravaks tunnuseks sai klassipäritolu, millest tuletati tegelase kõik omadused. Sisu ja vormi viis tasakaalust välja sisu absolutiseerimine, kust omakorda tulenes vormi devalvatsioon. Loomingu teema pidi olema võimule vajalik ning aktuaalne. Sotsialistlik realism välistab erinevuse eripära – kõik teosed on ühetaolised.
    Draama oli eeskujuandvalt aktuaalne. Näidendite poeetika sarnanes eepikaga. Eesti draama oli ibsenliku perekonnadraama ja marksistliku ideoloogia amalgaam: üritati tabada Ibseni realistlike draamade sümboolikat ja psühholoogilist pinget.
    • August Jakobsoni näidend „Elu tsitadellis“

    Proosas valitses ebamäärane tekstitüüp – jutustus. Nõukoguliku žanrina hakati juurutama olukirjeldust, vaid pendeldab ebakindlalt faktide ja fakte siluva ideoloogia vahel, mistõttu pole elujõuline.
    • Proosat iseloomustab Hans Leberechti „Valgus Koordis“ – kuidas Koordi külas jõutakse kolhoosi asutamiseni. Seal on toodud uue ja vana võistluse skeem, mida on täidetud stalinistliku poliitilise sisuga. Koordi talupojad vääravad kurjuse jõu bandiitide ja kulakutega ning alistavad salapärase ja vaenuliku soo. Küla muutusi kirjeldatakse kui imena, mille saada korda nõukogude võim. Tegeliku eluga pole selles teoses midagi ühist.
    • Juhan Smuuli „Kirjad sõgedaste külast“ saab alguse kokkupuutest vene külaproosaga. Segažanriline teos pakub uut eeskätt mõne skeemipäratu tegelasega, kes õõnestavad ankeediprintsiipi. Omased rikas lokaalkoloriit, särav huumor ja pajatuslikkus. Stalinistliku diskursuse jäigale ametlikkusele ja pateetikale vastandudes manifesteerib tema huumor mõtte- ja loomevabadust.

    Kerkib esile panoraamromaan, kus püütakse detailselt välja joonistada ajastutaust ja anda läbilõige eri sotsiaalsetest kihtidest.
    • Rudolf Sirge „Maa ja rahvas“ keskendub maa ja võimu ümberjagamisele ühes Eesti külas.
    • Aadu Hint „Tuuline rand “ (epopöa) räägib suguvõsa saagast ajaloosündmuste taustal. Köitest köitesse (kokku 4) loovutab ajastumaaling ruumi hingelistele vaatlustele. I osa on panoraamromaan, teised edendatakse süvapsühholoogiliseks kujunemisromaaniks, midamööda minetab ajalugu loo peamise mõõtkava tähendust.

    Luulet iseloomustavad eri liinidesse hargnev aeglane tegevus, detailirohkus, kirjelduslikkus. Teosemaailma ja tegelaste pindmine elusarnasus viitavad realistlikule printsiibile, mida lüngad ja võltsingud ajaloosündmuste esituses tähistavad.
  • Stalinistlik kirjandus ja sellest lahtiütlemine: Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi looming
    Stalinistlikust kirjandusest lahtiütlemine seisnes muutustes: eluhoiakud mitmekesistusid, kultuurisuhted muutusid keerulisemaks. Kultuurialad sünkretiseerusid. Poliitiline järelvalve loobus kirjandusloomesse sekkumast. Liiguti sotsialistlikust loomingust, kus tuli Stalinit kiita, sotsiaalsesse realismi. Kõige olulisemaks peetakse tõetruudust ja elulisust.
    J. Smuul oli Kirjanike Liidu esimees. Tema I luuletus ilmus 1943. Intensiivne värsilooming kestis 1950ndateni ja arenes paralleelselt lüürilises ja lüroeepilises suunas, sageli mõlemate algete ühte sulades. Ta oli sõjajärgse poeemi silmapaistev viljeleja. Tema loomingus ilmnesid žanri võimalused ja ajastuomased nõrkused, esmajoones sotsiaalsete probleemide tendentslikult moonutav käsitlus ja Stalini kultus . Lüürilisemates eneseavaldustes alustas Smuul sõjaaegsete elamuste värsistamist, hakkas aga varsti võimu nõuetele vastavalt kujutama inimteadvuse ja inimsuhete muutumist, endise elusüsteemi ja kaasaja vastandlikkust, tööd ja rahu eest peetavat võitlust. Vormikvaliteetide suhtes muretu, mistõttu pääses mõjule rahvaliku, konkreetse ja pildirikka luulekeelega ning sundimatu huumoriga. Rannaloodus ja merepildid on tema luules eluvärskelt nähtud ja osa tema armastuslaule ei hooli 1940ndate esteetilistest arusaamadest.
    Luulekogus „Mere ja taeva vahel“ ja pärast seda loodutes muutub ta kirjutusviis süngemaks, käsitlus indiviidikesksemaks, hakkab sallima hellalt intiimseid või traagilisi toone. Luuletus „Kuidas kalamehed elavad“ esindab tema luule laululisuse alge üht olulisemat saavutust. Mõtisklev-humoristlik nimiluuletus „Mere ja taeva vahel“ on ballaadilise omapärast arendusvõimalust.
    Luulekogud: „Karm noorus“, „Tormi Poeg“, „Järvesuu poiste brigaad“, „ Poeem Stalinile“, „Mina – kommunistlik noor“, „Merelaulud. Tormipoeg“, „Õhtu Nekrassoviga“, „Valus valgus“, „Kümme luuletust“.
    D. Vaarandi I luuletus ilmus 1936. Debüütkogu „Põleva laotuse all“ paistis silma isamaa-armastuse ja koduigatsuse isikupärase käsitlusviisi poolest. Pärast sõda kujunes temast noore luule üks esindavatest autoritest Eestis. Kaasaega kujutavates luuletustes ja lüürilise põhikoega poeemides oli vaade suunatud kujutluses terendavasse tulevikku ning libises ametlikult valvatud arusaamade toel üle ajastu salatud vastuoludest. Eeldustekohaseks eneseavamiseks polnud võimalusi. Ometi tagasid Vaarandi värsside nooruslik hoog, leidlik metafoorika ja tundeküllus lugeja soosingu.
    „ Unistaja aknal “ on murranguline nii tema loomingus kui ka eesti luules. 1950ndate II poolel, kui lihtsustav-tendentsliku ühiskonnakeskse käsitluse kõrval hakkas eluõigust saama isikupärasem vaatepunkt ning üldteeside värsistamist kõrvale tõrjuma konkreetsete, sageli rõhutatult igapäevaste eluseikade mõtestamine. Üldist suundumus ilmutav näide oli luuletus „Lihtsad asjad“. Avara temaatilise haardega kogus tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika.
    Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse assotsiatiivsete seostega vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel . Ennastohverdavat kangelasmeelt imetlevaga kõrvuti esineb hilisemas luules traagilisi toone ja eleegilist paratamatusetunnet. Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust. Kokkuvõtva tähendusega kogus „Tuule valgel “ on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Juurteni indiviidiomane, sulab selles orgaaniliselt ühte rahvuslikult ja üldinimlikult tähendusrikas. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne. Kogu nimiluuletus esitab maksimaalses tihenduses ja keerukuses poetessi vaimse kujunemise loo.
    Tema loomingus ilmnevad isikupärasel kujul meie luule ühe liini arengujooned 1940–1970ndatel. Tema vahendusel on eesti lugejani jõudnud paljud silmapaistvad soome luuletajad.
    Kogud: „Põleva laotuse all“, „Kohav rand“, „Talgud Lööne soos “, „Selgel hommikul“, „Ülemiste vanake ja noor linnaehitaja“, „Luuletused ja poeemid “, „Unistaja aknal“, „Rannalageda leib“, „Tuule valgel“.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 85 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti Kirjanduse Ajalugu II #1 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #2 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #3 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #4 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #5 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #6 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #7 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #8 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #9 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #10 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #11 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #12 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #13
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 85 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    EKA II 1. semestri arvestuse kordamisküsimused vastustega (sügis 2013).
    EKA II EKA 2 eesti kirjanduse ajalugu arvestus kogud luulekogu novell laad masing veri talvik realism komöödia romaanid ekspressionistlik

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti kirjanduse ajalugu
    15
    doc

    Eesti kirjanduse ajalugu

    (1918) F. Tuglas ­ Saatus (1917) A. Gailit ­ Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919) J. Semper ­ Pierrot (1917) Siuru puhul oluline: 1) põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses mingeid tegijaid, kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võis haakuda rühmitusega. 2) Jaan Oksa retseptsioon algas Siuru kaudu, Adson ja Tuglas toetasid ta jõudmist kirjandusse. Oks suri enne, kui ta rühmitusest tegelikult osa sai võtta. 3) Siuru tegevusega seoses muutus kirjanduse ja moraali suhe. Noor-Eesti algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks rikkunud moraalikombeid. 4) Kirjandusellu ja keelde lisandus tugev annus dünaamikat. 5) Siuru ajal säilib üldromantilise kirjanduse raamistik, aga selle sees midagi teiseneb. Uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. 6) Siuru andis teeotsa kätte edasistele eesti luuletajatele. Underi ja Visnapuu kaudu hakkas

    Kirjandus
    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks
    21
    doc

    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

    Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917­28. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA ­ otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM ­ laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid

    Kirjandus
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    14
    doc

    Eesti kirjanduse ajalugu II

    Siurulik isikuvabadus eelkõige tundevabadys, igaühe õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal Siuru I - III (1917 - 1919) · Marie Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918) · Henrik Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga, Ene! (1918) · Friedebert Tuglas - Saatus (1917) · August Gailit - Saatana karusell (1917), Klounid ja faunid (1919; mh ,,Sinises tualetis daam") Johannes Semper - Pierrot (1917) 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28. Johannes Semper ­ prantsuse-vene sümbolism, esikkogu "Pierrot" 1917. Tema intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. Elu ja tunnete nautimine. 3. Henrik Visnapuu luule. HENRIK VISNAPUU (1890 ­ 1951) Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval (1957) Harald Peep, Henrik Visnapuu (1989) 1917 Amores 1918 Jumalaga, Ene! 1920 Talihari 1920 Hõbedased kuljused

    Kirjandus
    KIRJANDUSLUGU II
    3
    docx

    KIRJANDUSLUGU II

    1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

    10.klassi ajalugu
    KIRJANDUSLUGU II
    3
    docx

    KIRJANDUSLUGU II

    1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

    Kirjandus ja ajalugu
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    42
    docx

    Eesti kirjanduse ajalugu II

    Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 ­ revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon ­ riigikorra kukutamise aasta. 1918 ­ Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 ­ 1920 ­ Vabadussõda 1924 ­ kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus ­ majanduskriis 1934 ­ Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.

    Kirjandus
    Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
    40
    doc

    Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt

    See, millele T rühmitus rõhub on suuresti hilisem ekspressionismi faas ja see on poliitilisema konnotatsiooniga. Siurus on midagi teisiti, on midagi, millele on Tarapita teatav vastulause. Tarapita-aegne Under on vastulause soneti-aegsele Underile. Enne Siuru juurde jõudmist natuke taustadest. Poliitilised, sõjasündmused, rühmitused ja on võimalik välja tuua ka muid punkte (ühendusi, väljaandeid, sündmusi), mis hakkavad ajalugu liigendama. 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) ­ Siuru ja Tarapita on lõpetanud ja nüüd otsitakse rühmituste kaudu ka laiemapõhjalist koondumisvõimalust kirjanikele. Kas on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas). + 1923 "Looming" (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) ­ deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja.

    Kirjandus
    Eesti kirjandus 20 sajandi alguses
    16
    rtf

    Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

    Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun