Eesti kirjanduse ajalugu (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Sügissemester 2015: kordamisküsimused arvestuseks

Siuru tegevus ja looming.
Siuru tegutses aastatel 1917-1920. Liikmed: Marie Under, Fridebert Tuglas , Artur Adson , August Gailit , Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Alle, Johannes Barbarus . Laiemas kandepinnas ka kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe , Peet Aren , Otto Krusten , Jaan Oks jne. Võimalikud kaastöölised G. Suits, W. Raidla jne, inimesed, kes tähistavad Noor-Eesti rühmitust.
Siuru väljaanded:
Siuru I-III (1917-19), nendega tekkis ka logo (Siuru tähendab müütilist lindu ja seda on seostatud soome sõna kiuru’ga, mis tähendab lõokest.)
M. Under – Sonetid (1917), Sinine puri (1918)
H. Visnapuu – Amores (1917), Jumalaga Ene! (1918)
F. Tuglas – Saatus (1917)
A. Gailit – Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919)
J. Semper – Pierrot (1917)
Siuru puhul oluline:
1) põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses mingeid tegijaid, kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võis haakuda rühmitusega.
2) Jaan Oksa retseptsioon algas Siuru kaudu, Adson ja Tuglas toetasid ta jõudmist kirjandusse. Oks suri enne, kui ta rühmitusest tegelikult osa sai võtta.
3) Siuru tegevusega seoses muutus kirjanduse ja moraali suhe. Noor-Eesti algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks rikkunud moraalikombeid.
4) Kirjandusellu ja keelde lisandus tugev annus dünaamikat.
5) Siuru ajal säilib üldromantilise kirjanduse raamistik , aga selle sees midagi teiseneb. Uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga.
6) Siuru andis teeotsa kätte edasistele eesti luuletajatele. Underi ja Visnapuu kaudu hakkas senisest suurema seksuaalse ja erootilise avameelsuse tungimine kirjanudsse. Juurdus, et kunst on primaarne ja elu sekundaarne .

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28.
Avangardism , ekspressionism, modernism , futurism , meelelisus , dünaamilisus, uusromantilisus. Siuru luuletajad + barbarus, alle, kivikas , adson

Marie Underi luule.
Underi looming jaguneb kolmeks perioodiks :
1) esimesel perioodil tasakaalutu, pinnapealne. Noor Under ei olnud sügav autor.
2) tasakaal, sügavus tekivad, meelelist kireluulet järjest vähem, tekstuaalne staatika suureneb.
3) samad märksõnad, mis teises perioodis, aga siiski kolmas periood eristub. Periood algab raamatu juures ’’ Mureliku suuga.’’ Periood kestab: 1940-50 . Under muutb isamaaliseks.
Underlikkus: 1) mingi naiselikkuse kategooria, Underit peetakse naiselikuks luuletajaks (nt erinevalt Alverist). 2)Underi jutustamise võime, oskus tekitada retseptsioonikese luule (ballaadide) juurde. 3) Underi puhul oluline ka looduskesksus – algusest peale loomingus loodusesse sulandumise taotlusi. 4) Underlikkus on samuti ornamentaalsus ja väljapeetud stiliseeritus.
Looming:
Sonetid – 1917 (läbimurdeteos, üks kuulsaim luulekogu Eesti kirjandusloos, revolutsiooniline)
Eelõitseng – 1918, Sinine puri – 1918,
Verivalla – 1920, Pärisosa – 1923 (need teosed n-ö vahemäng, esindavad tollast sotsiaalekspressionistliku stiili, toimub ühiskonnatemaatika läbimurrang, värsialgused hakkavad tundepaisutust märkima ja neil on isiklik ja erootiline sisu)
Hääl varjust – 1927 (sügavam, tumedam)
Rõõm ühest ilusast päevast – 1928, Õnnevarjutus – 1929, Lageda taeva all – 1930, Kivi südamelt – 1933,
Mureliku suuga – 1942 (kolmanda perioodi algus, üleminekukogu),
Sädemeid tuhas – 1954, Ääremail – 1963 (ilmunud Rootsis, pagulasmeeleolud ja eleegilised toonid tugevnevad).

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917–28.
Psühholoogiline proosa:
Autorid: Hindrey – kasvab välja orgaaniliselt varajasest realismist , sai tuntuks följetonina, karikaturistina, lastekirjanikuna. Lõhkiläinud kolumats – lastekirjanduse klassikaline koomiks. Hindery II tulek kirjandusse toimub 1920ndatel aastatel, hakkab kirjutama ajakirjandusele meelelahutuskirjandust ja teenima raha. III saagumine kirjandusse 1929 aastal, kui ilmub ta esimene novellikogu , pigem on ta psühholoogiliste novellide meister, aga samas ei saa romaane kõrvale jätta.
Draama – Eesti draama käekäik seoses teatriga. 20ndatel aastatel võib rääkida ekspressionistlikust või sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge.
Uusromantiline proosa ja eksperimentaalne lühiproosa (1917-25)
Autorid: Tuglas; Gailit; Hiir ; Kivikas;
Aleksander Tassa – domineerib lühiproosa;
Karl Rumor / Ast – uusromantiliste tekstideni jõuab enne IMS, 1919 – Tuled sügisöös, 1929 – Kui Saara naerab, 1960 – Krutsifiks (väga omapärane eesti kirjanduses, teemaks äärmuslikud usuliikumised Brasiilias);
Juhan Jaik – kokku pandud neljast asjast : Võrumaa, muinasjutt, õudus, lapsed. Maalähedane jutustustiil, inspiratsioon folkloristikast, oluline ka lastekirjanduses . /*
Uusrealism (1921)
Autorid: Luts ; Tammsaare ; Mait Metsanurk; August Mälk
Albert Kivikas – noorpõlve tööd tunduvad veidrad. 1919 Lendavad sead, Ohverdet konn – neis nähtud futuristliku proosa algust Eesti kirjanduses. 1936 Nimed marmortahvlil – laias laastus realistlik romaan, seal lisaks sõjale teatavad otsingud, küsimused. Kivikas läks pagulusse ja ’’Nimed marmortahvlil’’ sai lisa, kuigi see pole enam nii populaarne .
Richard Roht – alustas juba IMS päevil, sai tuntuks 20ndatel uusrealistlikus stiilis
Naturalism – (1927)
Autorid: Jakobson – läheb Nõukogude võimuga kaasa, suht küünilisel viisil, hilisem looming on stalinismi musternäide. 1927 Vaeste- Patuste alev – naturalistliku proosa algatajaks
Rudolf Sirge – ’’Rahu, leiba ja maad’’ – naturalistlik ja sotsiaalkriitilise proosa esindaja

A. H. Tammsaare proosa- ja draamalooming .
1878-1940. Tema puhul tekivad ka biograafilised müüdid. Ta nimi pärit sünnikohast, kuigi kodu kutsutakse nüüd Vargamäeks. Tammsaare õpib Treffneris, Tõe ja Õiguse II osa kirjeldab ka tema koolikogemust. Edasi TÜ-sse, liitub õpilasseltsiga ’’Ühendus’’ Ta ei olnud väga seltsiv , kuid kujunes seal seltskonna keskpunktiks. Sai tuberkuloosi, läks venna juurde, trippis Kaukaasia mägedesse, Tartus tehti maooperatsioon. Klassiku fenomen tekib 1920-30ndate jooksul.
Looming: proosas uusromantiline vahemäng 00-20ndate lõpuni. Tammsaare on uusrealistliku pöörde algataja 1920ndate alguses. Kohe alguses oskas kirjutada väga tähenduslikke tekste . Nt 1903 – Tähtis päev, lugu karjapoisist, kes sai vaba päeva, aga ei oskanud midagi ette võtta, unistus sai tegelikuks aga kui see kätte jõudis, siis see tähendus tuhmus.
1907 – Raha-auk
1913 – Vanad ja noored – koondab Tammsaare varasemat lühiproosa loomingut
1907 – Uurimisel – siitmaalt nihe uute kirjedamisvõimaluste suunas.
Varane ja realistliku dominandiga kirjandus ei kao, selgemaid muutusi näha jutustustes ’’Pikad sammud,’’ ’’Noored hinged ,’’ ’’Üle piiri’’ – nö üliõpilasnovellid. Muutus toimub samm- sammult , pole järsku jalahoopi traditsioonile, pigem hakkab realistlikus põhikihis ilmuma impressionistlik lisakiht. 1900-10 loomingu puhul oluline, et ta mõjutab ja muudab naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelne, moderne, kuigi naine on sekundaarne. Uusromantiliste tekstide puhul rõhk armastuse teemal, eri väärtuse saab ta sellepärast, et armastus hakkab kaasa võbelema haiguslooga ja tuberkuloosilugu on tähenduslik, see olevat tajusid peenendanud.
Üleminekuteoseks võiks olla uusromantilise perioodi juurest klassikalise realistliku kõrgperioodi juurde näidend ’’Juudit’’ 1921. See ühendas kahe perioodi märke. See pole realistlik, aga realismiga mingid jooned olemas, näha ka seda, et huvi psühholoogia peenete nüansside vastu ei kao. Perioodi selgemaid avalööke on ’’Kõrboja peremees ’’ Põhistiil, mis hakkab 1920-30 võib nimetada psühholoogiliseks realismiks. Kõrboja peremees on saatuseromaan, saatus juhib tegelasi, mingid asjad ettemääratud. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures juhumotiivid: inimese ja maa suhe, võtmekohaks Kivimäe ja inimene-maa- kivid on oluline. 20.sajandi loomingust oluline Knut Hamsun , mängib maapoeetika kujunemisel olulist rolli. Ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatika , psühholoogiline ja sotsiaalne kiht omavahel põimunud. Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksaalne. Mingil määral rahvalik autor. Võimas oskus sünteesida nt püshholoogilist ja sotsiaalset plaani, neid sulatada ja erinevaid süžeeliine kokku panna.
Ma armastasin sakslast – õnnetu armastuslugu, sotsiaalsed suhted on ajaloos ümbermängitud.

Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika kese .
Olulisim proosateos Tammsaare loomingus, samuti läbi 20.saj olnud esiplaanil. Kriitika oli vastuoluline , 5.osa saabudes oli saavutatud klassikustaatus.
I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega, V osa tähistab resignatsiooni. Avardatud iga lapsepõlve mure, rõõm ja hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule. Kohane ka saatuslik motiiv . II osa kinnistab ja V kujundab teatava iseseisva romaanitüübi eesti traditsioonis – kooliromaani tüüp. Mudelduvad eri tüüpi koolid ja eri jutustamisviisid.

Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane.
Pärast Kalevipoega kõige tugevam peategelane. Esimene ja tugev Nipernaadi tõlgendus on see, et seda käsitletakse autobiograafilises võtmes. Võimalik tõlgendada kui arengulugu , muutub aastaaegade liikumisega. Armastusromaan , rännuromaan, suvitusromaan. Nipernaadi on naistevõrgutaja, seikleja , hurmaja ja muinasjutuvestja – jutustab igasugu lugusid , laseb jalga ja alustab uuesti. Rööbitub Ekke Mooriga.

August Gailiti proosa.
Üksiks romantik läbi aastakümnete, sündinud Eest-Läti peres. Pärast kooli ajakirjanik riias. Esimest korda ilmub 1910 , aga kehva raamatuga . Asetub uusromantilise kirjanduselu taustale ja jääb sinna surmani, kuigi üldine kirjandus muutub realistlikku suunda. Klassikaline kõrgaeg algab 1920ndate keskpaiku ja jääb sinna kuni 25 aastaks. Ühelt poolt helge , naljaks, teisalt sünge, sümbolistlik ja impressionistlik kallak.
Looming:
Muinasmaa – ilmselt pole kõige tuntum, kuigi ka hiljem trükitud. Suvitusromaan, rändav tüüp, kes hiljem Nipernaadi romaanis .
Purpurne surm – sama lugu mis Muinasmaaga, aga neist saavad alguse mingid tekstitüübid. Gailit on üks õuduskirjanduse varasemaid autoreid.
Viimane romantik – iseenesele viitamine, aga raamatus on samanimeline novell ja peategelaseks Kukk (Gailit on läti keeles kukeke)
Karge meri – loodusromantika karmim pool, 30ndate rannakirjanduse kontekst

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929–44.
1) Ajaloolise proosa laine (1934)
Kippel – loomingutee jäi nii lühikeseks, et ta ei jõudnud näidata, mida suudab. Jäi ajalukku peamiselt ajalooliste romaanidega. 1940 Meelis – kõige tundum. 1937 Kui raudpea tuli – peegeldab Põhjasõja sündmusi.
Mait Metsanurk aka Eduard Hubel. ’’Ümera jõel’’ – ajaloolise proosa laine avalöök. Ühelt poolt see, et keegi nii kui nii pidi Ümera lahingu läbi kirjutama, sest eesti ajaloos pole eriti heroilisi punkte, see on üks väheseid lahinguid, kui Saksamaale ära tehti. ’’Tuli tuha all’’ kajastab 17.saj lõpu näljahäda ja selleegset Eestit.
4) Psühholoogiline realism –
Autorid: Tammsaare;
Anvelt – tundis juba 30ndatel psühhoanalüüsi ja see kajastub tema teostes. 1928 Viirastusi valges öös, 1936 Eluhirm, mõlemad tegelevad noorukipsühholoogiaga, põhiteemad, kuidas poisist sirgub mees.
Morn – 1927 Andekas parasiit , 20ndatel hakkab levima viamne luuserlus, mis saab tugeva väljundi. Reed Morniga seoses oluline, et moodsa psühholoogia ja filosoofia tundmine olemas, naisautor valib peategelasteks ka naisi.
Aadu Hint – psühhoanalüütiliste hoiakutega, Freudi mõjutused.
Semper – tuttav juba Siuru päevilt, debüteeris luuletajana, hakkas avaldama ka lühiproosad. 1934 Armukadedus – rõhutatult psühholoogiline lugu, 1939 Kivi kivi peale. Semperi taustade puhul oluline, et tegemist teadliku ja ennastreflekteeriva autoriga, tutvustab freudistlikku käsitlust eesti kirjanduses ja püüab seda tõlgendamisel rakendada.

Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917–44 (August Mälk jt).
August Mälk – 30ndate proosas oluline, 1926 Kesarüblik – kriitika ei võta seda hästi vastu. Algus oli suht kobav, aga siis leidis nö enda tee. Läbimurre 1932-34, siis avastati, et Saaremaalt selline mees, keda võiks isegu lugeda. Tema läbilöök sellest, et hakkab kirjutama rannajutte soeses Saaremaaga. 1934 Surnud majad, 1935 Õitsev meri, 1936 Rannajutud, Läänemere isandad, 1937 Taeva palge all, 1942 Hea sadam, 1952 Tee kaevule, 1963 Kevadine maa, 1978 Projekt Victoria.
Hiljem Rootsis paguluses , jätkab kirjutamist, sellega seoses temaatika püshholoogilises suunas, spetsiifiline traumakirjandus. ’’Tee kaevule’’ on hea näide püshholoogilisest proosast. ’’Projekt Victoria’’ on pööre ulmekirjandusse, suht ootamatu .

Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917–44 (Peet Vallak jt).
Autorid: Peet Vallak aka Peeter Pedajas – kõige klassikalisem novelliautoripositsioon. Pärit Mulgimaa piirilt, loomingu põhiosa 1920-30ndate vahel. 1920 aastate romaanides rohkem eksperssiivsust, teatav äärmuslikkus, mingid tumedad tunded. Hiljem värvikam, ekspressiivsem. 1925 – Epp Pillarpardi Punjaba potitehas , eriline detailitaju, suudab väikses tekstis olla nii mõjukas tähendab suurt detailitaju. Psühholoogia meisterlik kujutaja, tajub klassikalise novelližanri piire ja võimalusi.

Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt)
Eesti draama käekäik seotud teatriga. 1920ndatel võime rääkida ekspressionistlikust või sümbolistlikust teatrist, aga see piir pole selge. Tundub, et pärast Kitzbergi lainet n-ö kuklakratsimine, hiljem tuleb realism ja rahvakomöödia.
August
Aleksander Antson ’’Sophia Vardi ’’ – impressionistliku kallakuga teater. Sümbolistlikus tähendab seda, et omaette v suurem ala draamaloomingut, mis haakub Piibli ainesega.
Karl Rumor ’’Valge naine’’ 1928
Mait Metsanurk ’’Kindrali poeg’’ 1925
August Mälk ’’ Vaese mehe ututall’’ 1932
Enn Vaigur ’’Kraavihallid’’ 1934 – suurema kunstilise tähenduse sai siis, kui Vanemuises 1970 uuesti lavale toodi ümbertöödeldud kujul
Hendrik Adamson ‚’’Mulgimaa’’ 1919
Hugo Raudsepp (1883-1952) – tema tee kirjandusse pikk ja veniv . Loomingus 4 perioodi:
1) küllalt pikk, suht tähendusetu – följetonid, luuletused
2) aktiivsemalt draamatekste kirjutama 1920ndatel. ’’Sinimandria’’ 1927 – üks algupäraseima süžeega näidend, ei ole tüüpiline eesti komöödia sisu. Eristub Raudsepa teistest tekstidest ka keeleliselt
3) kõrgperiood – suht lühikest aega (1929-1934) ‚’’Mikumärdi’’ 1929 – eksperimentide aeg möödas. Seda hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Ropp. Sisaldab päevapoliitilisi kihte, aga lavastuseks vaja vaid taluõue, seega lihtne.
’’ Vedelvorst ’’ – võrreldes eelmisega ebatüüpilisem lahendus – perepoeg laisk aga see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses tüüpiline. Keelekoomika.
’’Põrunud aru õnnistus’’ 1931 – paradoksne salongikomöödia, uus joon.
’’Roosad prillid ’’ 1934. 1930ndate paiku mingi mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga sellised märgilisi näidendeid väga ei tule.
4) hilisem periood – niipalju veenvaid lahendusi ei paku. ’’Viimne eurooplane ’’ 1941, ’’Vaheliku vapustused’’ 1942 – ootamatu kogu, muganduv ha muutuv tüüp, poliitiline allegooria.
Johannes Semper - psühhoanalüüsi vahendaja, teatavat rolli mängib see tema värsiloomingus. Kui Stalini ajad mööda saavad, jõuab ka asjalikku teksti luua. ’’Pierrot’’ 1917
Valmar Adams – debüteerib venekeelse autorina. ’’Suudlus lumme’’ üks tähelepanuväärsemaid debüüte. Salongilik autor, vormiteadlik, filosoofiline ambitsioon . Väga vastuoluline kultuutripersoon läbi 20 sajandi, mõjutas üpaljusid.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929–44.
1. Kõrgkirjanduslik uusromantika – peaaegu kõik luuletajad Underist Alverini
2. Sotsiaalekspressionism – Under, Visnapuu, Barbarus jpt, stiil jääb 1920ndatel lühikeseks, aga selle jäljed tugevalt näha ka hilisemas loomingus.
3. Eksperimentaalse modernismi katsed (futurism) – Barbarus, Hiir, Visnapuu jpt
4. Proosalähedase modernismi katsed – Sütiste, teatava modernistliku lahenduse II variant.
5. Rahvusromantika – Haava

Juhan Sütiste luule.
Ebatraditsiooniline autor – tegi sporti. Arhetüüpses spordi ja kultuuri vastanduses pole see tüüpiline kombinatsioon. 1920ndatel aastatel üks parimaid odaviskajaid. Ta on pärit proletaarsest kodust ja see identiteet mängib hilisemas loomingus kaasa. Sütiste toob 1920ndate lõpu luules teatava alternatiivi, läheb 1940ndatel Nõukogude võimuga kaasa.
Looming: 1928 Rahutus – selles luulekogus ja edasi tuleb Sütistel suurel määral retooriliselt kõlavat vabavärssi. Selles luules, mis selgelt proosast eristub, võib rääkida proosale lähenemist, ka temaatika poolest. Sütiste luules on inimest määratletud sotsiaalse ümbruse kaudu. Klassikalised näited: ’’Läbi töötavate tänavate’’ – Tartu temaatika. Teatud muutused tulevad 1930ndate keskpaigas, aga alus ei muutu. Läheb mõnevõrra üle traditsioonilisemale poeetikale, vabavärsi osakaal kahaneb. 1930ndatel tulevad selgelt esile poliitilisema programmi otsingus , nt ’’Noored partisandid ’’ – kirjutab suure poeemi Vabadussõjast, aga 5 a hiljem liitub NSV-ga ja osales ise vabadussõjas ja see on isiklik kogemus.
Sütiste jääb sõja ajal eestisse.

Arbujate tegevus ja looming. Tegutses aastal 1938. Antoloogija koostaja Ants Oras . Rühmitust kui sellist ei ole, aga antoloogia autoreid hakatakse kutsuma arbujateks.
Liikmed: Betti Alver , Heiti Talvik, Bernard Kangro , August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Uku Masing , Mart Raud.
Nendega seotud TÜ peahoone, Werneri kohvik ja Hotell Londoni majas asuv kunagine kohvik. Suur osa arbujatest seotud üliõpilasseltsi Veljestoga.
Arbujate looming:
1) Betti Alver ja Heiti Talvik viljelesid kunstlikku laadi , nendel näitel saab rääkida, kuidas arbujalikkus on sümbolilise luule jätk ja kui paigutada ritta Noor-Eesti, Siuru, Arbujad, on nad lähemal Siurule, aga vaimsuselt ja tekstilaadilt Noor-Eestile. Mingil moel uusklassikalistlik hoiak.
2) Uku Masing ja Bernhard Kangro – mingisugused n-l nõidujad luules
3) Arbujalikkust on tõlgitud kui eetilise ja vaimse murdumatuse märki, nõukogude ajal osutasid vaimset vastupanu.

Heiti Talviku luule.
Heiti Talviku elulugu suht legendaarne, 1923 katkestas gümnaasiumi õpingud ja põgenes Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse tööle. 1926 lõpetas õhtugümnassiumi, hakkas TÜ-s kirjandust õppima. Talvik ja Alver abiellusid 1937. Suri 1947 Siberis vangilaagris.
Looming:
1934 Luulekogu Palavik – legendaarne, malliloov kogu. Seda nimetatakse esimeseks dekadentlikuks luulekoguks Eesti kirjanduses.
1937 Kohtupäev – pmst suht sarnane Palavikuga , tume vaimsus. Dekadentlik stiliseeritus hakkab Kohtupäevas nõrgenema, hiljem veel enam. Kohtupäevas suur religioossete motiivide osakaal, seos kristliku allaheitliku eluhoiakuga. Lood sellest, kuidas Talvik ennustas, nii et lõi Piiblist suvalise koha lahti ja luges oma saatust.
2004 Legendaarne

Betti Alveri luule.
Alveri loomingus aastatel 1936-66 pikk paus – keegi ei tea miks. Alveri vaikimise perioodi tõlgendatud väga aktiivselt ja see on ka kultuurimärgiks saanud, n-ö vaikiv vastupanu. 1950 tekkisid katsed Alver kirjandusse tagasi tuua, need ei lähe sujuvalt.
Looming:
1927 Tuulearmuke, 1930 Invaliidid , 1931 Lugu valgest varesest, 1935 Viletsuse komöödia, 1936 Tolm ja tuli – II järgu sissejuhatus, esimene lüürika raamat, debüüt. Erinevalt Talvikust näha kunstikummarduslikumat hoiakut – võib jäärkida teatavast ilupreesterlusest või maailmapildist, mille täielik valitseja on kunst.
1966 Tähetund, 1971 Eluhelbed , 1979 Lendav linn, 1986 Korallid Emajões.
’’Lugu valgest varesest’’ ilmus 1931, esimene Alveri poeem , irooniline haritlusluule.
Puškini mõju on Alveri loomingut kujundanud, eriti see, kuidas jutustada lugusid värsis.
Alveri metalne värss muutub pehmemaks, sisse tuleb laulvust, helilisust, rahvuslikke motiive , otsest haakumist Eesti rahvusklassikaga. 1904ndatel otsesed seosed Juhan Liiviga.
1960- 70ndate Alver: tugevneb keeleline dünaamika, keel muutub liikuvamaks, tekib vabavärsse, segavorme. Noor Alver on n-ö staatilisem. Sagenevad alliteerivad kõlamängud, sõnade varieerimised, tuleb uustuletisi. Tugevneb allegoorilisus, mõistukõne, rohkem sotsiaalse ja eetilise tagapõhjaga allegooria, tahab mõistukõne kaudu öelda midagi ühiskonna kohta.

Uku Masingu looming.
1909-1985. 21-aastaselt oli magistrikraad, hiljem stipendaadina Saksamaale, kuid mitte pikaks. Poliitiliste pöörete tõttu on varsti tagasi. 1933-40 TÜ õppejõud, 1940 tuberkuloos, satub sisepagulusse, tegevus piiratud. Masingu positsioon keeruline, sest ta ei sattunud põlu alla, lastakse mõnel määral tegutseda folkloristina, ühel korral avaldati tema luuletusi Loomingus. Käsikirju hakati levitama paguluses.
Looming:
Neemed Vihmade lahte – 1935 kirutamislaad võib tekitada tõrkeid alverliku või talvikuliku esteetika vaatepunktist
Džunglilaulud – 1965, Udu Toonela jõelt – 1974, Piiridele pyydes – 1974, Aerutades hurtsikumeistriga – 1983, Kirsipuu varjus – 1985, Ehatuule maa – 1988, romaan Rapanui vabastamine e Kajak jumalate kalmistul – 1989.
Kasutab teadlikult y-d ü asemel, algab Aaviku keeleuuendusest. Esseistlik looming on samuti oluline, religioosne ja müstiline looming. Euroopalik värss – värsimõõdu seisukohast tekib paraduks, kus paljud Masingu tekstid mõjuvad vabade, voolavatena, aga värss pole vabavärsis. Kirjutab väga rangeid euroopalikke luulevorme. Imetabane Masingu süntaks – tema lause on selline lause, mis on alati keeletoimetajatel peavalu tekitanud, värsiread pikad ja loitsiva kõlaga. Näiteks luuletus ‚’’Yhel kaunil päeval’’ tugevalt metafoorne , sümboolne, metafoorikasutus selline, et tähendused hakkavad hämarduma või kokku sulama.
Masingul on luuletusi, mis haakuvad armastuse või loodusluule traditsiooniga, maine armastus on tähtsal kohal.

Bernard Kangro tegevus ja looming.
(1910-1994)
Tegevus: Valga gümnaasiumist läks edasi Tartu Ülikooli, kus torkas silma Gustav Suitsule. Seal alustas Kangro ka doktoritööd, kuid ei lõpetanud, sest 1944 pages Rootsi. Kirjutas kuni surmani, kuid Eesti tagasi ei tulnud. Levinum põhjus see, et tal oli kujutlus Tartust ja Võrumaast, kuid pärast sõda oli reaalsus hoopis teine.
Looming: tekste enam vähem igas valdkonnas, kuid mitte igale maitsele. Kangro loomingu tuuma otsitakse luulest . 1930ndatel ilmus kolm luulekogu 1935 Sonetid, 1937 Vanad majad, 1939 Reheahi. Kõik on olulised, neist tunda, et Kangro alles otsib oma käekirja. Alustab sonettidega, mingis mõttes juhuslik, natuke seotud tema uurijakalduvustega. Teemavalik ühelt poolt teadlik, samas rõhutas ise seda, et
on unenäokirjutaja, st treeninud unenägude nägemise välja.
1945 Põlenu puud, alustab II loominguperioodi ja ühendab kaks perioodi omavahel.
Kangrolikkus: Vormikultuuri teadvustamine on küll tähtis, aga mitte absoluutne. Pigem sisulised kvaliteedid, mis hakkavadki kangrolikkust märkima. Alates 1935 a kogust Sonetid peale on kangrolikkuse üks punkt ergas loodustaju natuke erispärase nurga alt – sügavam paigatunnetus (elab kohtadesse sisse), palju motiive Võrumaalt. Edaspidi ka Tartu motiiv. Tunda ka legendide ainest, mütologiseerimine pole juhuslik ja Reheahjus jõuab see tipphetkeni, süveneb kokkupuude folkloori tumedama poolega (vanad majad, reheahjud jne). 1930ndate teisel poolel temaatikas palju nõidu, surnuid, morbiidne tume seltskond.

Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid.
Eneseteraapiline funktsioon – kirjeldatakse oma seisundit , proovitakse lahti seletada. Teisalt lohutada, kolmandaks osutada vastupanu. Muutus on seotud kultuuriliste horisontide avardustega – ühest küljest võimalused lahti, teisalt peaks säilitama suhte Eestiga .
Autorid: Ilmar Laaban – manifesteeriv, sürrealistlik,
Arno Vihalemm – alustas 1930ndatel, jätkas paguluses, luuledebüüt 1954.

Kalju Lepiku luule.
(1920-1999) Esimese perioodi moodustavad 1946 Nägu koduaknas, 1948 Mängumees. Esimene periood mingis mõttes traditsiooniline – põhi on tugevalt uusromantiline, toetub algusest peale uuema rahvalaulu võtetele ja kasutab neid traditsioone ära, algusest peale isamaaline autor. ’’Kerjused treppidel’’ – üleminekukogu, hakkab leidma uut luulekeelt ja see manifesteerub 1950ndate jooksul, tuleb modernistlik kirjutamisviis, avaldub vabavärsis.
1940-50 pööret iseloomustavat põhipunktid:
*Lepikul tuleb sisse vabavärss,
*suuremat tähendust hakkab omama üksikkujund,
*sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles.
*võrreldes esimese raamatuga tuleb sisse kultuuriallusioone, hakkab suhtlema kutluuritekstidega, eriti Piibliga.
1960ndatel tugevneb radikaalne ja eksperimentaalne teema. ’’Kangelaskalmistu’’ – rahvustraagiline taust, kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses. Lepiku luule on värviline. ’’ Kollased nõmmed’’ – kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis. Jätab verbe vahelt ära. 170ndatel hakkab sissetöötatud esteetika rakendamine tugevalt silma paistma, hakkab süvenema vananemisega kooskäiv eleegilisus, luulekogude pilt on juhuluulelisem, st pühendusi ja pöördumisi on rohkem kui varem. Lepik kirjutab enamvähem surmani. 70ndatel kibestunud poliitilist vastuseisuluulet, 90ndatel seda enam ei näe. Religioosne pilt hakkab tugevnema.

Ilmar Laabani luule ja häälutused.
(1921-2000) Eesti tõlkija, kirjanduskriitik, tegutseb korraga nii rootsikeelses kui eestikeelses kultuuris. Sürrealism tekib 1930ndate lõpul, esimes näiteid võib leida Laabanilt, gümnasistina debüteerib kooliväljaandes ja 40ndatel kultuuriajakirjanduses üldisemalt . Luuletus Stalinile on ilmunud koondkogudes.
Looming:
1945 Ankruketi lõpp on laulu algus – I periood, eeskujulik sürrealism, esikkogu iseloomustab dümaanilisus
1957 Rroosi Selaviste – II periood, postsürreaalne hoiak e sürrealismi teisenemine IIMS järel.
1990 Oma luulet ja võõrast
1998 Ankarkättlingens slut är sängens början
2004 Sõnade sülemid, sülemite süsteemid
III periood – Laaban hakkab üha rohkem huvi tundma keeleliste eksperimentide vastu, avastab häälutused – saavad kokku muusika , tehnika ja kirjandus.

Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid.
1944-1956 – aeg, mil arvari, et kohe tullakse kodumaale tagasi, aga seda ei juhtunud. Mingil moel paguluse südaaeg
Gert Helbemäe ’’ Ohvrilaev ’’ 1950 – ajalooline proosa, psühholoogiline, realistlik.
1957-1971 – aeg, kus nooremad autorid hakkavad asukohamaa keelele üle minema. 1971 on sümboolselt valitud Iloma Laamani debüütkogu järgi, hiljem ei tule enam debüütraamatuid ei proosas ega luules.
1972-1990, hiljem enam pagulaskirjandusest rääida ei saa.

Karl Ristikivi looming.
(1912-1977) Sündis Läänemaal vallaslapsena. 1912 aastal on isa puudumine küla ühiskonnas häbiväärne asi ja võib arvata, et see andis esimese õppetunni sellest, kuidas oma isikut varjata. Andis n-ö identiteedi. Ta ei olnud külaühiskonnas aksepteeritud, kuid kuidagi pidi ta saama aksepteeritud – selline tõestus saab olema Ristikivi haridustee. Pärast sõjateenistust läks TÜ-sse. Lõpetas geograafia cum laudega, erialane töö jääb lühikeseks. Tugev jõudmine kirjandusse romaaniga ’’Tuli ja raud’’ 1938, mis saab omamoodi kirjanduslikuks läbimurdeks. Tammsaare kirjutab avaliku kirja pärast romaani ilmumist, n-ö äratundmine, et keegi võib jõuda Tammsaare klassikustaatuse rolli.
Enne pagulusse minekut töötab Tartus majandusgeograafia instituudis, kuni seda pommitati, pomm kukkus temast 4m kaugusele aga ei lõhkenud. Ristikivi tõlgendab seda kui lisaaja saamisega või mingi märgina, see on järgnevas loomingus tunda.
1943 – lühikest aega sks sõjaväes , edasi Helsingisse büroosse tööle. 1944 – Soomest Rootsi, püsiv elukoht Stockholmis. Tripib Euroopas, pärandas oma maise vara ühele Rhodose noormehele. Vb oli pede .
1972 ilmus üks luulekogu, mis oli olulisim paguluses ilmunud luulekogu. Ristikivi luule markeerib selgelt modernistliku luulekeele tulekut, mis hakkas 1940-50ndate jooksul paguluses ilmuma.
Looming:
1938 Tuli ja raud – 1930 kirjutab ka lastejutte
1940 Õige mehe koda
1942 Rohtaed – Neid kolme nimetati Tallinna triloogiaks, arenguromaanid
1953 Hingede öö
1961 Põlev lipp
1964 Imede saar – vaheraamat, üks väheseid pagulaskirjanduse raamatuid, mis ilmus ka Nõukaaegses Eestis
1965 Mõrsjalinik
1966 Rõõmulaul
1971 Lohe hambad
1972 Kahekordne mänd , Inimese teekond
1976 Rooma päevik
Ristikivile on omane hoiak pessimistlik lootuslikkus. Ei ole pessimism ühes võtmes, koguaeg mingi paradoks.
1977 suri oma korteris , keegi ei tea kuupäeva.

Romaan „Hingede öö” kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas.
1940-50 otsib Ristikivi oma käekirja kirjanduses, selle otsingu üks põnevamaid tulemusi on 1953 aastal ilmunud ’’Hingede öö’’Tegemist esimese modernistliku eestikeelse romaaniga. Ristikivi algatab modernistliku laine proosas. Romaan kajastab pagulastunde ahastusi ja ahistusi, sellega seonduvat, aga väga raske on hinnata seda, mis rolli mängib poliitilise pagulase saatus ja mis rolli mänigb Ristikivi identideediprobleem.

Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming.
Ilmar talve (1919-2007) – oli Rootsis paguluses, 50ndate lõpus läks Soome ja 60ndatel sai Soome rahvateaduse professoriks.
Looming:
1952 Maja lumes
1959 Juhansoni reisid
1988 Maapagu – see, mis sündis eestis päras 1905 a revolutsiooni. Võib nimetata ka kultuurilooliseks romaaniks . Mängib kaasa Talve enda sõjakogemus ja tarvidus seda kuidagimoodi väljendada, hingelt ära rääkida.
Valev Uibopuu (1912-1997) – hakkab suht varakult proovima modernistlikku vormivõtet ja sulatama kokku mod ja realistlikku esteetikat. Realismist lähtub psühholoogiline kujutamisviis, seda näeb eriti 1957 a ilmunud romaanis ’’Janu’’. ’’Keegi ei kuule meid’’ – linna kujutamine eriline, sest linna nime ei nimetata kordagi , aga see kaardistatakse täpselt ja tegu ilmselt Valgaga, kus Uibopuu koolis käis.

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 20 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-12-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Helenat95 Õppematerjali autor

EKA II kordamisküsimused

EKA EKAII Eesti Kirjanduse Ajalugu Eesti kirjandus Siuru Marie Under

Sarnased õppematerjalid

doc

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid

Kirjandus

docx

KIRJANDUSLUGU II

1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

10.klassi ajalugu

docx

KIRJANDUSLUGU II

Kirjandus ja ajalugu

doc

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28  KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.  SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.  EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism) – Barbarus, Hiir, Visnapuu.  PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste

Eesti kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt

See, millele T rühmitus rõhub on suuresti hilisem ekspressionismi faas ja see on poliitilisema konnotatsiooniga. Siurus on midagi teisiti, on midagi, millele on Tarapita teatav vastulause. Tarapita-aegne Under on vastulause soneti-aegsele Underile. Enne Siuru juurde jõudmist natuke taustadest. Poliitilised, sõjasündmused, rühmitused ja on võimalik välja tuua ka muid punkte (ühendusi, väljaandeid, sündmusi), mis hakkavad ajalugu liigendama. 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on lõpetanud ja nüüd otsitakse rühmituste kaudu ka laiemapõhjalist koondumisvõimalust kirjanikele. Kas on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas). + 1923 "Looming" (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja.

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II

Siurulik isikuvabadus eelkõige tundevabadys, igaühe õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal Siuru I - III (1917 - 1919) · Marie Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918) · Henrik Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga, Ene! (1918) · Friedebert Tuglas - Saatus (1917) · August Gailit - Saatana karusell (1917), Klounid ja faunid (1919; mh ,,Sinises tualetis daam") Johannes Semper - Pierrot (1917) 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28. Johannes Semper prantsuse-vene sümbolism, esikkogu "Pierrot" 1917. Tema intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. Elu ja tunnete nautimine. 3. Henrik Visnapuu luule. HENRIK VISNAPUU (1890 1951) Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval (1957) Harald Peep, Henrik Visnapuu (1989) 1917 Amores 1918 Jumalaga, Ene! 1920 Talihari 1920 Hõbedased kuljused

Kirjandus

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II

Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.

Kirjandus

rtf

Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

Kirjandus

Rohkem sarnaseid