Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks (0)

5 VÄGA HEA

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Sügissemester 2017 : kordamisküsimused arvestuseks

Siuru tegevus ja looming.
Kirjandusühing Siuru (1917-1920): Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson , August Gailit , Hendrik Visnapuu, Johannes Semper (August Alle, Johannes Barbarus liitusid rühmitusega selle kriisi ajal 1919. aastal, mil tülide käigus Underiga eemalduvad Gailit ja Visnapuu). Lisaks kuuele siurulasele seisid selle lähedal ka Richard Roht, Aleksander Tassa , Albert Kivikas . Kunstnikest olid rühmitusega tihedamalt seotud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe jne.
Siuru rühmitus on esimene logostatud rühmitus. Siuru nimi on võetud „Kalevipojast“ – müütiline siuru lind, ka rühmituse Siuru logol on see lind. Lisaks kandsid liikmed krüsanteeme rinnas.
Siuru rühmituse põhjaks oli seltskondlik tegevus, oma tegevuse algul esines „Siuru“ ühtehoidva sõpruskonnana, kes tegi entusiastliku tööd oma raamatute kirjastamisel, reklaamimisel, üksteise arvustamisel ja väljastpoolt tuleva kriitika pareerimisel. Kirjastamine – nii rühmituse ühisväljaannete kui üksikute siurulaste raamatute avaldamine, oli „Siurule“ esmatähtis ülesanne. Selleks tehti edukaid ringreise, korraldades kirjandusõhtuid, mis olid tulutoovad raamatute väljaandmiseks. See tõi ka noortele autoritele tuntust. „Siuru“ vallutas raamatuturu. Laia leviku põhjuseks oli ka noore luule värskus ning elulised teemad, mis puudutasid teisigi inimesi peale kirjandustundjate.
„Siuru“ rühmitus avaldas oma tegevusajal üle 30 eri raamatu alguspäraseid esmatrükke. Ühisväljaannetena ilmusid 3 „Siuru“ albumit (I – 1917, II – 1918, III – 1919) ja koguteos „Sõna (1918). Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed , följetonid, üks romaan (A. Gailit „ Muinasmaa “ 1918) ja F. Tuglase reisikiri („ Teekond Hispaania “ 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele .
1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes.
„Siuru“ oli „Noor-Eesti“ traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi-impressionismi suunal.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28.
KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid „Noor-Eesti“ põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini
(SOTSIAAL) EKSPRESSIONISM – laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid lugesid saksakeelset kirjandust, tõlget ja ülevaatekirjutisi ning tutvusid sellega. Ekspressionistlik mailmapilt ja voolu stiilikaasionid on kindlajoonelised. Püütakse otsida väljapääsu ummikusse jooksnud ühiskonnast nn oleviku hädade puhul vaatamine tulevikku. Alguses domineerisid kriitilised jooned: katastroofinägemus, mis on tüüpmotiiviks. Iseloomulikuks stiilivõtteks on veel liialdamist taotlev hüperbool. Poeedid mõjutasid ühiskonda mõtte- ja sõnajõuga. Tunderõhutus.
Autorid: Under, Visnapuu, Barbarus, Semper, J. Kärner, Alle.
EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID ( futurism jm) –tuleviku seisukohalt tähelepanuväärsed, eriti kokkupuutel futuristliku kirjandusega. Suur kirjandustraditsioon ei võta päriselt seda kõike omaks. Autorid: Barbarus, Hiir , Visnapuu jmt

Henrik Visnapuu luule.
Pärit Lõuna-Eestist, kus kuulis kogu aeg erinevaid lõunaeesti keeli, mis on tunginud ka tugevalt tema loomingusse, hakates seda spontaanselt kasutama. Visnapuu tegi eesti kirjanduse juures asju, mida teised ei teinud, ta oli eriline autor. Graafilise luule algataja Eestis. Talle meeldis julgelt eksperimenteerida. Tema luuletuste juures on oluline musikaalsus, eriti esimeste luuletuste puhul, kuid ka hiljem on kõlaseostel tema luules oluline osa. Tema looming on suguluses vene sümbolismivärvinguga futurismiga.
Esikkogu on 1917. a ilmunud „ Amores “, mis on ebaühtlusele vaatamata tuumakamaid ja isikupärasemaid esikkogusid eesti luuleloos, see on Visnapuu poeediisiksuse väljendus. „Amores“ väljendab ebakõlalise maailma ja vastuoludes heitleva luuletajamina nägemusi. Keskne teema on armastus. 1920. a ilmus kolmikkogu „ Talihari “ (ajalaulud), „Hõbedased kujutised“ (armastuslüürika) ja „Köo-orvik“ (kõla- ja vormieksperimendid). Visnapuu arenes märgatavalt ja suundus oma teele ning murdis välja maailmavalisuse ajaluule ühekülgsusest. See viis ta aga eemaldumise ja üksiolemiseni. 1925. a ilmus uuenenud maailmaga raskelt kontakti leidva luuletaja ebaühtlane kogu „Ränikivi“. Kindla pinna leidmiseks pöördus Visnapuu minevikumälestuste, kodu ja ajaloo poole. Tema 20. saj eesti isamaalüürika väljapaistvamaid kogusid on „Maarjamaa laulud“ (1927). see on 1920ndate kõrgsaavutusi. Kodumaaluuletused. Visnapuu Eesti on uusaegne, tsivilisatsiooni hädade all kannatav maa. Selles olev luuletus „Talvine teekond“ on Visnapuu armastusluule kauneim saavutus. Visnapuu luule areng kulmineerus 1920ndail lüürikakogus „Puuslikud“ (1929) – loodus, saatus, otsiva inimese traagika . 1940ndatel uus tõus tema loomingus – pagulaskirjandus .

Marie Underi luule.
Luuletas esialgu ka saksa keeles. Ta oli küll Eestist pärit, aga haridus oli saksakeelne . Alguses avaldas loomingut Muti nime all. Sobitub küll klassikaliste vormidega, kuid mängib ka nende piiridega, mis loob omapäraseid kombinatsioone.
Noore Underi looming – „Sonetid“ (1917), „Eelõitseng“ (1918), „Sinine puri“ (1918). Viimast saab nim siurulikuks Underiks. Sonettidega avab Under kirjutava naise stiili. Tuntumaid tekste „ Ekstaas “ selles osas. „Verivalla“ (1920) lõpetab Noore Underi perioodi ja alustab uut. Loomingu kõrgpunktiks on aastad 1927-1930, mil ilmusid 4 värsiraamatut: lüürikakogud „Hääl varjust“ (1927), „ Rõõm ühest ilusast päevast“ (1928) ja „Lageda taeva all“ (1930) ning ballaadikogud „Õnnevarjutus“ (1929). „Hääl varjust“ peetakse parimaks ja terviklikumaks luulekoguks, kus vastanduvad ja ühenduvad realism , sümbolism ja ekspressionism, objektiveeriv nägemus ja isiklik elamus . Enamik ballaade „Õnnevarjutuses“ on pärit rahvapärimusest (saatusemotiiv ja õnne võimalikkus), kuid ta ei kasuta puhast rahvalaulumõõtu. Tema ballaadid näitavad, et õnne purunemisega on seotud sügavamad psühholoogilised põhjused. Luulekeeles on rohkelt dialoogi ja tegelaste sisemonolooge, kuid olulisel kohal on ka välise jutustaja roll. Paguluses võimendub tema kui poliitilise luuletaja roll, eriti esimeses Rootsis ilmunud kogus „Sädemed tuhast“ (1954).
Üldine lähenemine loomingule on lüürikakeskne. Hilisluules on ka oluline koht lüürilist, eepilist ja dramaatilist alget ühendavatel luuletustel.

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917–28.
UUSROMANTILINE PROOSA ja/või EKSPERIMENTAALNE LÜHIPROOSA
( kõrgaeg u 1909 – 25)
Uusromantilise proosa tuli Eestisse 1908-1909.a, mil ilmusid Tuglaselt novellikogu „Kahekesi“ ja Tammsaarelt „Noored hinged “ ning „Pikad sammud“. Psühholoogilise impressionismi katsed (Tuglas „Toome helbed “) ja väljaarendamata sümbolistlikud taotlused (Tuglase ja Tammsaare miniatuurproosa). Uusromantiline proosa tõi endaga kaasa lüürilise elemendiga lühiproosa, peamiselt novellid , mis olid klassikalised ja modernistlike kujundivõtetega. Tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, inimloomuse varjatud keerukus . Loodus, mis vihjab kõiksusele ja saatusele . Olulisele kohale tõuseb esseistlikkus, tegelaskõnes hargnev arutlus.
Ajaluulega liikus proosasse ekspressionism (Kivikase tekstid). Impressionistlikud katsetused (Tammsaare lühiproosakogu „Pöialpoiss“ (1923)),
„Noor-Eesti“ ja „Siuru“-vaimuline uusromantism. 1920ndate I pooles domineeris novell romaani üle. Uusromantiline proosa vähenes järk-järgult realismi pealetulekuga.
Autorid: Tuglas, Gailit, Hiir , Kivikas, Oks, Tammsaare, Karl Rumor , Aleksander Tassa, Juhan Jaik.
Karl Rumor – novellikogu „Sammud kaduvikku“ (1928) kuulub tolleaegse novellistika paremikku. Tegelastekesksed novellid, sotsiaalse suunaga, naturalismilähedane õhustik.
Hiir
Erni Hiir ja Albert Kivikas koostöös ilmunud teos „Ohverdet konn“ (1919). Need polnud ainult naljategemisega teosed, vaid neis oli ka kirjanduslik tähendus. Kivikas ja Hiir olid Eesti futurismi rajajad – esimesed futuristlikud katsed. Gailitil on nö kindel süžee , nende lugude puhul tekib tunne, et kõik on väga segane.
REALISM (nn uusrealism u 1921) Autorid: Luts , Gailit, Mälk, Tammsaare, Metsanurk, Kivikas jt.
Realism tuli vaikselt ühiskondliku kindlustunde suurenemise ja kirjanduselu tasakaalustumisega. Romaan kerkis esile, „Tõde ja õigus“ I osa (1926) alates kasvas romaanide hulk. Leebe realism. Lugemine oli jõukohane. Ei kirjutatud ajaloost, vaid käesolevast hetkest. Tammsaarega saavutas eesti realism oma küpsuse.

A. H. Tammsaare proosa- ja draamalooming.
Tema teosed moodustasid 20.-30ndate proosakirjanduse keskpunkti . Tammsaare teosed liiguvad väga erinevas miljöös. Tammsaare alustas realistlikus stiilis katsetamist. Debüteeris 1900.a „Postimehes“. Varasest loomingust kerkib esile novell „Mäetaguse vanad“ (1901). 1907.a Tartu ülikooli astununa kirjutas üliõpilasnovelle, kus süveneb tegelaste siseelu kujutamine, vabameelne mõttelaad. Kõrgperioodi avamine , eesti tipp-näidenite hulka kuuluv „ Juudit “ (1921) – piiblimüüt, ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu. Tammsaare kõige keerukama struktuuriga poeetilisem romaan on „Kõrboja peremees “ (1922). Sellele järgnes viieköiteline suurromaan „Tõde ja õigus“ (1926-1933), kus naaseb taluelu teemade juurde. Psühholoogilise romaani tähtsateks esindajateks 1930ndatel olid: „Elu ja armastus“ (1934), mis räägib kahe inimese vahelistest suhetest ning Stiililt erinev, kuid mõttelaadilt sarnane romaan „Ma armastasin sakslast “ (1935), kus kasutab minajutustust ja päevikuvormi. Tammsaare muutub pessimistlikumaks ja „Ma armastasin sakslast“ lõppeb väljapääsmatusega. Näidenditest ilmus veel „ Kuningal on külm“ (1936). Tammsaare viimaseks romaaniks oli „Põrgupõhja uus vanapagan “ (1939), kus tühjendatakse lunastuse mõiste. Tammsaare on olnud üks olulisemaid figuure eesti talu- ja maatöökultuse kujundamises.

Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika kese .
Tammsaare on „Tõe ja õigusega“ loonud eestluse müüdi sellega, et Vargamäe kujutab eesti päriskodu ja eestlase enda sisemist vastuolu ning Andrest kujutatakse kui õige eesti mehe stereotüüpi. Esimene ja viies osa moodustavad talupoja epopöa, andes üldistava läbilõike Eesti ühiskonnast ja selle arengust. Tõde ja õigust võib pidada ka Andrese ja Indreku arenguromaaniks. „Tõde ja õigus“ on mitme tähendusega romaan. Lugu inimese 4 võitlusest: iseenda, maa, ühiskonna, jumalaga ja oma eluõnnega. Tegemist on ühe võitluse erinevate tahkudega. Lugu sellest, kuidas inimene alustab mullakamaraga juurest ja pidevast kaugenemisest selle juurest kultuuri arenemist mööda. Maa võib anda jõudu, kuid maa on inimese suurim vastane, mida ei saa iialgi võita. Lugu inimlikest illusioonidest ja inimkonna arenguloost, maailmaloomisest, pattulangemisest ja lunastusest. Inimkonna arenguloo tasandil algab lugu Andrese maailmaloomisega – kolimine Vargamäele ja seal uue elu alustamine, maaharimine ja elamistingimuste paremaks muutmine. Andres fokusseerib kogu oma tegevuse tulevikule. Vargamäe lugu = Andrese lugu. Pidev edasitormamine viib pattulangemiseni, kõrvalolijate vaevade unustamiseni. Andres ei näe midagi muud peale oma eesmärgi. Pearu ajab Andrese suuna sassi, misõttu vahetab Andres jumala ära piiblitekstiga ja tõe ära oma õiguse tagaajamisega. Lõpuks lõppevad kõik osad sellega, et algavad pingutusega kuhugi jõuda, midagi uut luua ja lõpevad ei kuhugi, kuid siiski jääb mingi teeots, kust taas alata. Keegi ei taha Andrese tööd Vargamäel jätkata. Varganäe jõe allalaskmine ühendab teosteahela suurema keti lüliks, mis aitab näha tõde ja õigust kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu.

Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane.
Nipernaadi on ülesehitatud selgelt ühele kesksele peategelasele Toomas Nipernaadile. Tegemist on eesti kirjandusajaloo peaaegu kõige tugevama peategelasega, kõige eredamalt välja joonistatud ja kõige kandvam tegelane. Nipernaadit võib käsitleda kui kelmi või narri või kurvakujurüütlit. Nipernaadis kohtuvad reaalne maailm ja muinasjutu maailm. Mitte rändamine ja armumine pole peamine, vaid ta jutustab ka lugusid. Nipernaadi kannab endas rõõmsat kergust, vaba kohustustest ja elurutiinist. Kahe maailma segunemisprotsess, mille ühendamine luhtub. Saab võrrelda Don Quijotega – ümbritsevast erinevas eluvõtmes olemise kaudu. Saab pakkuda vaid illusioone. Oma peegelpilti ta näha ei taha: Maret Vaa ja Pille Riin. Põgeneb armastuse eest. Nipernaadi on fookus – ta kõnnib oma loos ringi nagu lugeja romaanis .

August Gailiti proosa.
Debüteeris 1909.a. Gailit on väikeste lugude autor, aga kirjutab sageli pakse raamatuid, nt paksud novelliraamatud. Tema esimesed tugevamad novellikogud Siuru ajast olid „Saatana karussell “ (1917) ja „Rändavad rüütlid“ (1919) – tuglaslikud müüdiloomest juhituna ekspressionistlikust joobest, domineerib äng ja traagika. Kirjutanud ka Siuru perioodil arvukalt följetone, kus väljendub tollane teravalt kriitiline ilusõnalisuse vastane hoiak. Näiteks „Klounid ja faunid “ (1919), mis on üks eredamaid följetoni kogusid antud ajas. Ajapikku muutusid aga novellid rahulikumaks ja elulähedasemaks. Vaatamata sellele jäi loomingusse raskemeelsus. Negatiivse ja positiivse vastandus loomingutee jooksul. Esimesed tuntumad romaanid „Muinasmaa“ (1918) – impressionismi suund, ja „ Purpurne surm“ (1924) – sümbolistlik suund. Gailiti põhituum: Nipernaadi (1928) – impressionistlik rännakuromaan ja armastusromaan, mille puhul on tegemist novellromaaniga ja Ekke Moor (1941) – elu kui terviku mõtestus saab suurema tähenduse. Kujutluslaadi poolest neile kõige lähemal on 1935.a romaan „Isade maa“, mis kujutab rahvuslikku vabadussõda. See romaan kannab postmodernismi eelhõngu. Nipernaadist tõsisem romaan on „Leegitsev süda“ (1945). Saareelu õudset toonides kujutab romaan „ Karge meri“ (1938). Paguluses on kirjutatud novelliromaan „Kas mäletad, mu arm?“ (1951- 1959 ), mis jutustab paguluses olevatest töölistest, kes meenutavad möödunut. Pagulusse mineku kohta on kirjutatud romaan „Üle rahutu vee“ (1951). Gailiti loomingus pn aluseks vastandpaaride esitamine. Gailit on suurepärane jutuvestja. Gailit ei jõudnud realismini, vaid jäi romantiliseks kirjanikuks. Loomingu ühikuks jäi püsima novell.

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929–44.
* Naturalismi ja agulirealismi esiletõus. (u 1927).
1927.-1933.a möödusid proosa ja eluläheduse tähe all. Tähelepanu keskmes oli romaan. Vääriline oli ka 1932. a novellitoodang ( Vallak , Hindrey, Jürna, Jakobson ja Roht).
1920ndate 2. poolel tõusis August Jakobson tähena, jäädes kirjanduslukku vastuolulisel viisil. Kõige kuulsam ja esimene romaan „Vaeste- Patuste alev“ (1927) on stiilipuhas naturalistlik proosa. Seda nähti muidugi alles hiljem (naturalistliku argielu ja töölisklassi olelusvõitluse kirjandussuuna algust). Isiklikud kogemused ja alevi eeskujuks on Pärnu Rääma linnaosa . Romaan liigub karmides realistlikes toonides. Jakobson äljub realismi tõenäolistlikumast pinnast, kasutab fantaasiamaailma tegevusarengus. Äkiline pööre 1940ndate paiku – õppis ära Nõukogude kirjaniku rolli. Hiljem töötles tekste sobivamaks, sest oli Nõukogude kirjanik.
Jüri Parijõgi – 1920ndatel saabus kirjandusse „ Tsemendivabrik “ (1926). Koomika on täiskasvanute maailma ja lastemaailma kohtumine . Parijõgi kirjutas elust enesest. Realism tuli sedalaadi kirjandusse.
Oskar Lutsu 1930ndate argielu kujutav teos „Tagahoovis“ agulihoov koos värvikate tegelastega. Vaesust esitatud troostitud külluses, naturalismiga seltsinud koomika.
Leida Kibuvits - Debüütromaan „Soomustüdruk“ (1932) – tuntuim romaan. Üsna loetud oli ka „ Paradiisi pärisperenaine“ (1934). Naistegelased, traditsioonilisemalt realistlik kujutamisviis . Sujuvam üleminek uutesse aegadesse või uutmoodi oludesse. Kibuvitsast sai Nõukogude Eesti üks autoritest, kes püüab kohaneda Nõukogude Eesti uue situatsiooniga.
* Modernne psühholoogiline proosa (Tammsaare, Semper, Anvelt , Morn jt)
Psühholoogilise romaani teke EV esimese elukümnendi lõpus oli loogiline nähtus: kirjanduselus hakkasid kaasa rääkima vabariigi perioodil hariduse saanud noored autorid, kes oma loomingus kajastasid neile olulist isiksusekeskset maailmanägemist. Sellisena kaasnes psühholoogilise romaaniga üldiselt jutustajapositsiooni lähedus tegelasele. Psühholoogilist romaani kandev tegelane oli tavapäraselt vastuolus nii iseenda kui ühiskonnaga.
Johannes Semper – 1930ndatel ilmus pikemat proosat . 1920-1930ndal oli kursis moodsa kirjandusega Euroopas. 1920ndatel kirjutas Kalevipoja psühhoanalüüsi, mis ilmus eraldi raamatuna. Avas uusi perspektiive kirjanduse tõlgendamisel. Ilmusid romaanid „ Armukadedus “ (1934) – psühhoanalüütiline taust, keerulist sorti armastuslood ja „Kivi kivi peale“ (1939) – sotsiaalsed plaanid rohkem juurde tulnud. Avaldas ka 3. romaani, kohutav stalinistlik kirjandus.
Leo Anvelt - debüütromaan „Viirastusi valges öös“ (1928) ja „Eluhirm“ (1936). Anvelt oli sissevõetud psühhoanalüüsist. Intelligent võõrdunud noor inimene suhestub ühiskonnaga, seksuaalse eneseleidmise lood.
Reed Morn (Frida Johanna Drewerk) – Noor naisprosaist. Uusi proosadebüüte tuli 1920ndate lõpus järjest, mis soodustas proosa esiletõusu. Tuli naisi proosasse 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses, tuues uut vaatenurka ja uuttüüpi naise kirjandusse. Reed Morni kaks esimest romaani olid väga võimsate pealkirjadega „Andekas parasiit “ (1927) ja „Kastreerit elu“ (1929). Tegelastüübid, kes mõjusid tollases kirjanduses uudselt. Üldnimetusena läheb käibele andekas parasiit – keerulised siseeluga tegelased, kellel on raske kohanduda ühiskonnaga, kes kuidagi vaataks läbi takistuse ümbritsevat maailma, palju tegemist isikliku psühholoogiaga toimetuluks. Uutmoodi naise tüüp, naisetüüpi hakkab toetama ka Beti Alveri teoste tegelased. Uue ajajärgi naine nähtavale.
* Ajaloolise proosa laine (1934) Metsanurk, Hindrey, Kippel jt
K. A. Hindrey – Hakkas lastele tegema piltlugusid, nt „Lõhki läinud Kolumats“. Peaaegu kõige esimesed koomiksid. Tähtsal kohal novellilooming. Novell on Hindreyl hästi läbitunnetatud žanr. Oskab kirjutada. Psühholoogilise realismi autor.
Novellid: „Välkvalgus“ (1932), „Urmas ja Merike“ (1935-1936). Pikast proosast tähelepanuväärseim „Sündmusteta suvi“ (1937).
Enn Kippel –tuntuim jutustus „Meelis“ (1940). Ajalooproosa musternäide läbi Nõukogude aja. Kippelil oli ka pikemaid ja kaalukamaid t
ekste. Romaan põhjasõjast „Kui Raudpea tuli“ (1937).
Mait Metsanurk ( Eduard Hubel) – Üks kesksemaid kirjanikke. 1920ndate alguses sotsiaalkriitiline ja ekspressionismi mõjusid proosas . 1930ndatel ekspressionistlik pool taandub, kriitiline vaatlus jääb, on ka väga iseloomulik terav , sotsiaalne sekkumine väheneb, poliitilised olud seda ei soosinud, asemele tulevad muud teemad, Metsanurga puhul ajalooline proosa. 1930ndatel tuntuim on „ Ümera jõel“ (1934) – romantiline komponent on olemas, ajaloolises-filosoofilises suunas. Teine tuntud romaan on „Tuli tuha all“ (1939).

Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917–44 (August Mälk jt).
1934. aastal ilmusid ajaloolised romaanid: Mait Metsanurga „Ümbera jõel“ ja August Mälgu „Surnud majad“. Ajalooline romantika õitseaeg, kirjutati läbi kogu lähem ja kaugem ajalugu. Kõrvale jäeti realistlik kujutamislaad ja hakati looma romantilisi kujutluspilte eestlaste minevikust. „Ümbera jõel“ on selle suuna kujukaks eisndajaks. Autor püüab siiski anda ajastust ja muistsetest eestlastest võimalikult realistliku pildi. Tegemist pole panoraamse ajakäsitlusega, vaid pigem isikuromaaniga. Ajalooline romaan 1930ndate kontekstis asub loogiliselt loomulikul kohal. Tema romantilise diskursi põhiteljeks oli rahvusliku identiteedi kinnistamine : kodutütarde ja noorkotkaste liikumine. Sellisena oli ajalooline romaan kooskõlas tollal valitseva mõtteviisiga.
Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil “ (1936) kõige realislikum romaan vabadussõjast. Romaani kohale kerkis heroilise võitluse aura , see pidi kujutama midagi suurt ja ülevat, looma romantilise müüdi õpilsast võitlusest kodumaa iseseisvumise nimel. See raamat aga ei kujuta ülevate hingede võitlust ega heroiseeri vabadusvõitlejaid.
August Mälgul on realistlik stiil, pindmine kujutamisviis, hästi loetav . Tema ajaloolise proosa tippteos on Põhjasõjaaegne romaan „Surnud majad“ (1934). Kesksel kohal on kodu taasloomine peale hävitavaid sõja-aastaid. Mälgu peategelased saavad tavaliselt palju haavu , kuid see ei takista eesmärki.
Küllalt tuntud ka „Läänemere isandad“ (1936) – kujutab saarlaste sõja- ja kaubategevust ja omavahelist võimuvõitlust.

Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917–44 ( Peet Vallak jt).
Reed Morni „Andekas parasiit“ algatas süvapsühholoogilise eneseeritluse. Tegelastüübid, mis mõjusid tollases kirjanduses uudselt. Üldnimetusena läheb käibele andekas parasiit. Ka teisi autoreid: Mart Raud, Leo Anvelt, Mait Metsanurk jt. Sukelduti inimindiviidi siseellu. Töölisklassi asemel fookuses tundliku siseeluga haritlane. Psühholoogilise romaani teke EV esimese elukümnendi lõpus oli loogiline nähtus: kirjanduselus hakkasid kaasa rääkima vabariigi perioodil hariduse saanud noored autorid, kes oma loomingus kajastasid neile olulist isiksusekeskset maailmanägemist. Sellisena kaasnes psühholoogilise romaaniga üldiselt jutustajapositsiooni lähedus tegelasele. Psühholoogilist romaani kandev tegelane oli tavapäraselt vastuolus nii iseenda kui ühiskonnaga.
Peet Vallak oli üks olulisemaid novellikirjanik 1920-1930ndatel. Tema viljakas loomininguperiood vältas 15 aastat (1923-1938). Tuntumaid pikemaid tekste on „Hulgus“ (1927). Loomu ja kirjutuslaadi poolest oli lühike ja konsenteeritud laad . Intensiivne novellikirjutaja. Tema looming on kriitilisrealistliku novellikunsti eredamaid tippe eesti kirjanduses. Novellikogudest kõige populaarsem on „Epp Pillardpardi Punjaba potitehas “ (1925) – oluline tekst eesti kirjandusloos. Lisaks „Must rist “. Nendega tõusis ta kohe eesti novellistide esiritta.
Peet Vallaku novelli on nim karakterinovelliks, millega rõhutatakse inimesekujutuse erilist kaalukust tema teostes. See on Vallaku novellikunsti omapära, sest inimtüübi avamine on tema teoste valdavamaid lähtepunkte. Tema tegelased on valitud inimeste hulgast, kes asuvad klassiühiskonnas madalal. Nt vaesed käsitöölised, puu- või pottsepad, lodjamehed, kirstutegijad, autojuhid ja piletineiud – sageli juhuslikuga tööga peost suhu elavad inimesed, kes oma hukule vastu lähevad. Hilisemalt tulevad juba ka linnaolustiku viletsal järjel olevad haritlased ja kunstnikud . Tema novellide dramaatiline pinge tõuseb erinevate karakterite kokkupõrkest, tegelaste sisemisest vastuoludest või nende hinge peidetud kirgedest. Teda paelusid kirglikud ja jonnakad inimtüübid. Tema novellidele on veel omane ootamatu ja julge kontrasteerimine nii eluläheduse kujutamisel kui ka stiilivarjundite valikul . Anne tajuda elunähtuste taga sündmuste ja oukordade grotesksust. Talle meeldis inimkarakterite seast otsida elu vaeslapsi ja veidrikke, kellel on keeruline saatus. Novellides ka huumorit , muigamine inimlike veidruste üle: nt „ Puusepp Reos“, keda Ann käib kiusamas.
Vallaku loomingus puuduvad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Lühike novell piirdub krahhiga. Kiretult ja möödapääsmatult vajub inimese elu viltu , pankrot viib kogu vara, lapsed jätavad oma vanemad saatuse hooleks, kurjategija laseb süütu süüdi
mõista – novellid keskenduvad ühele draagilisele sündmusele.
Vallaku ekspressionistlikud jooned – tegelase hingeelu varjamine , mille tulemusel jäävad sündmused mõistatuseks, nt Laip metsas.
Tähelepanu sotsiaalsete pingete vastu, võtab luubi alla inimese saatuse, elule jalgu jäämine – ulaharitlane ja silmahimu.
Loodust ja sündmuspaika nägi ta maalikunstniku silmaga, tabades huvitvaid detaile. Laused on energilised ja ruttavad, kujutluspilt vaheldub kiiresti.
Need iseloomulikud omadused asetavad ta realistide hulka. Ekspressionismi ja uusromantiline kirjandus jäi talle võõraks.
Väga väikese teksti meistrina kirjutas novelli „Maanaine“ – toimub vähe, kuid on väga pingsalt loetav.
Vallakul oli kaks loomingu perioodi: Olulisem vahe kahe perioodi vahel – keel ja stiil. 1920ndate vallakul ekspressionistlikud kontastsed jooned põimuvad realistlike joontega, kontrastselt teravad ja tumedad teemad, sõjaaja aine 1920ndate novellides. Väljub vahel ka traditsioonilisest realistlikust kujutamisest. 1930ndatel on realistlik, redigeeris oma varasemaid novelle.

Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt).
1920. aastate I pool: SÜMBOLISTLIK ja EKSPRESSIONISTLIK DRAAMA ja TEATER
1920. aastate II pool: REALISTLIKU DRAAMA ja RAHVALIKU KOMÖÖDIA esiletõus Hugo Raudsepa kaudu.
1920ndad olid moderniseeruva draama aastad, mis 1920.-1930ndate vahetuseks hääbus, asmele tuli uusrealism ja elulähedane draama. 1930ndate keskpaigaks läks proosa eeskujul moodi ajalooline temaatika . 1940ndate ideoloogiline surve lämmatab algupärase dramaturgia .
A. H. Tammsaare „Juudit“ (1921) ja „Kuningal on külm“ (1936) olid selle perioodil tähtsamate näidendite hulgas. Kumbki pole realistlikud näidendid . Kuningal on külm on allegooriline näidend. Mõlemad näidendid on algtõuke saanud piiblist. „ Juuditi “ kontekst seostub selle aja mitterealistlike otsingutega. Juudit lavastati 1924. aastal Estonias.
1920ndate algusesse ja keskpaika on päevakorral võõra teksti kasutamine, korduvalt töödeldakse draamaloomingus piibliga seotud tekste.
Olulised nimed draamakirjanduses on Aino Kallas (soome päritolu kirjanik, tegutses eestis, tema tekste tõlgiti eestikeelde) ja Hella Wuolijoki (eesti päritolu kirjanik, kirjutas soome keeles). Jätkas ka eesti keeles kirjutamist, kuid soomekeelsed näidendid said ülipopulaarseks, soositud eesti kui ka soomes 1930ndatel.
Draamakirjandusse tulid veel. Mehed, kes hakkasid sõdade vahelisel perioodil näidendeid kirjutama ja realistlikus hoovuses kesksemat rolli mängima.
Artur Adson (1930ndate näidend „Lauluisa ja kirjaneitsi“ – tuntuim).
Juhan Sütiste allegooriline piibli põhjal draama näidend „Jumala mäss“ (1933).
Karl August Hindrey„Raidalu kirikumõis“ (1935) psühholoogiline realism avaldus draamas .
Evald Tammlaan – kerkis esile 1930ndate lõpu poole, koostöös lavastaja Priit Põldroosiga (tegutses Tallinna töölisteatris). Valge lagendik“ (1937) ja „Raudne kodu“ (1938) – Tammlaane tuntuim. Eriti tähtis koostöö Andres Särev – eesti kirjanduse dramatiseerija. Särev lõi traditsiooni, kuidas proosatekstist teha draamatekst .
Publik vaatas tollasel ajal A. H. Tammsaare ja Särevi koostöös „Härra Mauruse I järgu koolis“ (1935). Ja Lutsu ja Särevi koostöös „Kevade“ (1937 Draamateatris). Suure dramatiseerimise aeg. See mõjutas ka algupärast draamakirjandust, mis ei pääsenud kogu aeg löögile.
Hugo Raudsepp (1883-1952) – oluline 1920-1930ndate draamas. Avas komöödia, „Mikumärdi“ oli tähtsaim. Raudsepp avas suurema laine.
Teatris olid otsingulised suundmused esile tõusnud, tõlgitud tekstide kaudu. See kõik viis publik vähenemiseni. Tekkis sügav lõhe publiku ja teatripraktika vahel. Oli vaja see lõhe ületada ja ületamine toimus järsu pöördena 1920ndate lõpp, 1930ndate algus. Situatsioon muutus tänu Raudsepa loomingule.
Draamaloomingus on Raudsepal 3 perioodi:
1. Draamaotsingute algus 20ndatel – prooviti erinevates laadides kirjutada, ajakriitiline draamalooming. „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (1923), „Ameerika Kristus“ (1926)
„Sinimandria“ (1927) – tuntum näidend. Tõdetud, et eesti komöödia ajaloos üks algupärasemaid süžeelahendusi.
2. Kõrgperiood (1929-34) - „Mikumärdi“ (1929) – käes pöördehetk. Tähtis draamakirjanik pärast Kitzbergi. Raudsepa menu jätkus näidenditega läbi 30ndate. Klassikalised võtted: Karakterikoomika kasutamine, keelekoomika ja situatsioonikoomika. Rahvuslik alge olemas.
„ Vedelvorst “ (1932) – esietendus draamateatris 1932. aastal. Mikumärdi kõrval teine tuntum näidend. Sai samasuguse menu osaliseks , kui Mikumärdi. Keelekoomikale, kasuta folkloorset ainest ja keeletarvidust: kõnekäänud jms. Raudsepp käis rahvaluule arhiivis materjali kogumas.
„Salongis ja kongis“ (1933) – teist tüüpi, pole külakomöödia ja „Roosad prillid“ (1934) – farsilaadne ühe üürisuvila elu.
3. Hilislooming (pilt on üsna heterogeenne – ühtlast kõrgtaset ei säilita. „Vaheliku vapustused“ (1942) – näidend. Kirjutatud Saksa okupatsiooni ajal. Poliitiline allegooria.
Enn Vaigur – 1930ndate draamakirjanduse debüntant. „Kraanihallid“ (1935) sai menutükiks tollel ajal, samamoodi nagu Raudsepa draamad.
Henrik Visnapuu – katsetas 1930ndatel külateatriga, kuid ei jäänud meelde.
August Mälk – suutis rahvalikku koodi tabada ka draama vormis. Dialoogi kirjutamise oskuse. Mälgu draamatekstid said 1930ndate populaarseteks, eriti „Vaese mehe ututall“ (1932) Tallinna Töölisteatris. Veel näidendid: „Mees merelt “, „Häda õnnega“. Jätkab ka sõja ajal poliitilise sisuga näidendid „Lõuna tuul“ nt Pagulaskirjandus (august Mälk läks Rootsi) – seal paistab ka silma.
Lõbusas komöödilises vaimus 1930ndad läbitakse.Tõde ja õigus, mahtra sõda jne mängiti samuti lavalaudadel läbi. Rahvusliku raudvara traditsioon on laialt näha.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929–44.
Proosalähedased modernismi katseid –Sütiste jmt.
Proosa hakkab luulet mõjutama realismiga . See oli üheks põhijooneks. 1920ndate lõpul esinesid näited järjekindlast realistlikust kujutustehnikast.
1930ndate alguses ühiskonnakriitiline luule, mida võib nimetada ka uueks ajalauluks. Tegemist oli laadilt heterogeense ilminguga, mida muust selleaegsest luulest pole lihtne eraldada. Tugev olustikuline konkreetsus, realistkum esitluslaad.
Sütiste kõrval kirjutasid kriitilisi realistlikke olustiku - ja portreemaalinguid: Kärner, Barbarus, Semper, Alle, Under.
1930ndate alguses rahvuslik hoiak luules – elulähedus, lihtsustatud vorm: Visnapuu, Adson, Hiir. Nendega liituvad hiljem noored värsikirjutajad Evald J. Voitk, Roopi Hallimäe jt.
Uussümbolistlik luule – 1930ndate lõpul liikuline klassikaliste traditsioonide suunas – estetism ja sümbolism uue lainena. Uusklassikalise sümbolismi esindasid noor luulepõlvkond – arbujad . Arbujate loomingus jätkuvad nooreestiliku sümbolismi maailmanägemise jooned.
1940. aastaks olid luules kesksele kohale kinnistunud arbujad. Eesti luule kaanon oli kujunenud arbujatekeskseks, vahepealsed eluläheduslikud suundumused taandusid. 1940. aastaks oli modernismieelne situatsioon, sürrealism jõudis Tallinna. 1940nda esimeses pooles eesti luules valitses põlvkondade tasakaal: Visnapuu, Under, Adson ning arbujad, lisaks veel Hendrik Adamson ja Leili Rimmel.
August Alle – kirjutas mitut sorti luulet, nendest kõige tuntumaks sai epigrammi autorina, satiirikuna ja följetonistina. Klassikalisse raudvarasse „Eesti pastoraal“.
Hendrik Adamson – alustas mulgikeelse luulega . Kodukohalüüriku tuntus sai Adamsonile omaseks. Adamson on mitmekülgne – kirjutas kolmes keeles korraga: mulgi keel, eesti kirjakeel ja esperanto keel. Luulekogusid avaldas 1930ndate lõpuni välja.
Artur Adson –Kujundas võru keelses luules välja peatraditsiooni. Vana romantiline stiil, sentimentaalsus, iseloomulikud ka tagasivaated lapsepõlvele.
Johannes Semper – Intellektuaalne vaoshoitus avaldus luules.

Juhan Sütiste luule.
1930ndatel juhtiv realistlik luuletaja. Sütiste oli elulähedust esindav autor. Tartust pärit linnapoiss poetiseeris seda miljööd otseselt oma luuletekstides. Kirjutas Saksa okupatsiooni ajal armastusluulet. Kasvas üles 1920ndate kirjanduskogemuste naljal, kuid tähelepanuväärne oli see, et ta kirjutas aeg-ajalt vabavärssi (1920ndate lõpp ja 1930ndate alguses, mil see polnud väga tüüpiline). 1930ndatel sai temast juhtiv realistlik luuletaja. Ekspressionismi mõjuga oli tema esikkogu „ Rahutus “ (1928), millega esitab autobiograafilist ainet konkreetsete realistlike situatsioonide-detailide kaudu. Sütiste saavutas eluliste pihtimuste kaudu selge omailmelisuse.
1930ndatel rohkem klassikalist vormi ja uusi teemasid . Uutest teemadest kõige ootamatum oli „Noored partisanid“ (1935), mis räägib Vabadussõjast, rahvuspoliitiline. Sütiste osales Vabadussõjas, oli isiklik kogemus olemas.
Sütiste loomingu lõppjärk langes okupatsioonide ja kirjanduses toimunud järskude muutuste aega. Ta oli üks vähestest, kes suutis poliitilises luules ja tellimistöödes lüüa meeldejäävat ja isikupärast.

Arbujate tegevus ja looming.
Arbujad – Betti Alver , Heiti Talvik , Bernard Kangro , Uku Masing , August Sang , Kersti Merilaas , Paul Viiding , Mart Raud. Arbujad olid vaimulähedased. „Arbujad“ on üks mõjukamaid luuleajaloos avaldatud luuleantoloogia, mille koostas 1938.a tollane kirjandusuurija Ants Oras , kes tahtis noorema Eesti luule koondada. Ants Oras on säravaid kirjandusuurijaid, kes 20. sajandi jooksul üldse on olnud. Oli ka tõlkija . Sai alguse suur klassikaline tõlketraditsioon. Betti Alver tõlkis Puškini „ Jevgeni Onegini“ eesti keelde.
„Arbujad“ pole ainult raamat, vaid ka esteetiline ühtsus ja seltskondlik ühisosa, rühmituslik meeleolu. Suurem osa seltskonnast on seotud 1930ndate Tartu ülikooliga. Kolmnurk – tipud : ülikooli peahoone , Werner, Kolme koopa kohvik .
Arbujatest rääkides rõhutatakse Alveri ja Talviku tähtsust, nende loomingulaad ongi arbujalik – peetakse silmas suuromantilise luule jätkumist, aga ka dekadentlikud jooned. Nende laad on Euroopalikule sümbolismile lähemal kui Under või Visnapuu. Sümbolistlik luule 1930ndate põhjal. Seos on ka 19. saj romantismiga. Alver ja Talvik on seotud kõrgromantilise traditsiooniga, nt Puškin ja Pairon.
Arbujalikkus on ka nõidumine. Uku Masing. Kõige lähemale sellele on Kangro – hämarad, müütilised maailmad . Selline sümbolism haakub pärimuse ja religiooniga.
Kolmas arbujalik võimalus – eetiline kvaliteet. Tuuakse tõlgendusse sisse hilisem teadmine. On räägitud arbujalikust vaimuhoiakust – vankumatu vaimu kehastus, mis ei sõltu materiaalsusest.
Talvik vangistatakse, sureb vanglas , Allver tõmbub enesse ega avalda tekst, Masing on läbi Nõukogude aja sisepagulane, tegeles religiooni filosoofiaga .

Heiti Talviku luule.
Heiti Talvik ( 1904 -1947) – 1924. a ilmus ajakirjas „Looming“ esimene tema luuletus. Elu ja looming jäi sõja tõttu lühikeseks. Talvik oli enesekriitiline, kirjutas tekste rohkem, kuid avaldas ainult kaks uudislugu : „ Palavik “ (1934) – esimene väljapeetud dekadentlik luulekogu Eesti kirjanduses ja „Kohtupäev“ (1937). Sellele lisas üksikuid varasemaid luuletusi ja natuke hiljem ka, kuid neid ei jõudnud ta ise raamatusse panna. Kõik tema looming ühes „Legendaarne“ (2004).
Talviku tähtsus – tema luulekogud olid väga tugevad 1930ndate luules. Legenaarse ainesega oli otseselt seotud mõlema raamatu puhul: kirjanduslooline legend põimitud Palavikus – see luulekoguna terviklikum ja ühemõttelisus. See on esimene dekadentlik luulekogu Eesti kirjanduses. Kui dekadents taandub mõnevõrra, siis tuleb uustestamentlik hoiak. Talvik liigub edasi, tekste ilmub vähe endiselt, hoolikalt valib, mida avaldab ja mida mitte, mida ei avalda, selle hävitab ära.
Talviku lüüriliste luuletuste tähendusavarus, ulatumine filosoofiliste ja religioossete põhiprobleemideni, emotsionaalne kandevõime ning äärmiselt tabav ja ilmekas kujundlikkus annavad ta luulele koha kõige silmapaistvama eesti luuleloomingu hulgas.
Talvikul oli arbujate seas keskne koht, sest tema loomingul oli kokkupuutepunkte oma rühmakaaslastega, lisaks sellele mõjutas ta neid oma loominguga.

Betti Alveri luule.
Betti Alver (1906-1989) – kõige lähem kaasvõitleja nendel aegadel Heiti Talvikule. Autor, kellest kujuneb 20. saj üks kesksemaid luuleklassikuid. Pärast Juhan Liivi – Under ja Alver, kes kannavad seda suurt traditsiooni läbi 20. sajandi.
Alveri luulelised taustad : Ühisosa Underiga suureneb järjest.
Ei alustanud luulega, vaid romaaniga „Tuule armuke “. See oli soojendusperiood ja teeotsimise aeg oli 1920-1930ndatel, nagu ka naturalistlike joontega romaan „ Invaliid “ (1930) – rannaolustik. Selles on näha, kuidas Alveril süveneb huvi elu varjupoolte suhtes, tekivad proosa ja luuleloomingusse kujud, mis on vastuolulised, kus on tegemist heidikute ja äraspidise saatusega inimestega. Hakkab väljakujunema tegelasgalerii, millesse olulise panuse annab üks tähelepanuväärsemaid tekste „Lugu valgest varesest“ ( 1931 ) – pole tavalises mõttes luulekogu, vaid poeem . Esimene kindel tõendus , et Alver on luulesse tulnud ja sellesse jääda. Tulek on pöördumatu. Joonistab poeemis välja moodsa aja haritlastüüpe jne. Uutmoodi naise tüpaaži loomine. Eriti tähtis on see, et Alveril on veenev jutustamisanne, mida oskab panna ka värssidesse. „Pikemat värssteksti tuli ka hiljem: Mõrane peegel , Pirnpuu, Pähklikoor. „Viletsuse komöödia“ (1935) – proosapoeem. Proosa ja luule tunnusjooni ühendav mingil määral. Alverliku maailma kujutamine.
Esimene luulekogu „Tolm ja tuli“ (1936) – Alveri kujutlusmaailmas on esik luulekogus seoseid Niezche maailmaga.
Alver seab esteetilise primaarsema. Esteetika ja kunst on suurem kui loodus. Kunst on midagi, mis on püha ja ülim ning võiks valitseda kõike muud. Kunstikummarduslik suhe, mis noorel -eestil ja ka Siurul olnud.
Muutused peale esikkogu: dekadentslikkus väheneb, peegeldab loodust vahetult sellisena, nagu kirjutamishetkel oli. 1940ndatel katsetab parallelismi kasutamine luules (rahvalaululikud võtted). See on uue algus, kuid samas see muutus jääb pooleli. Teine periood 1940ndate keskele . Kolmas periood on vaikimine 1940ndate II pool ja 1950ndad. Neljas periood 1960ndad : „Tähetund“ (1966) – valikkogu ja uudiskogu ühekorraga. Ka uut luulet järgmistes „ Eluhelbed “ ( 1971 ) – uudiskogu, „Lendav linn“ (1979) – esinduslikum valikkogu.
Tagasituleku periood on 1960ndate keskpaik kuni 1970ndate lõpp. Kõige viimane periood väljendub „ Korallid Emajões“ (1986) – loomingut lõpetav teos. Pole enam vanade tekstide taaskasutamist, uudisteos. Tagasipöördumine 1930ndate esteetika poole:mängud ja variatsioonid vähenevad, vorm muutub väljapeetavak, tagasipöördumine ka temaatiliselt arusaadav. Kirjaniku identiteeti läbimõtlema värsside kaudu, ka meenutama olnud aegu, traditsiooni kinnitused . Selleks ajaks on Alver üksi jäänud. Pärast Lepiku surma hakkas Talvik järjest rohkem meelde tuletama . „Korralid Emajões“ on ka Talvikuga seotud.
Keeleline dünaamika suureneb pärast „Tähetundi“ ja hakkab rohkem keelemänge ja vallatusi keeles tegema. See on teadlik otsing. Omamütoloogilisi poeme hakkas juurde tulema . Hakkab isiklikku biograafiat rohkem loomingus näitama.
„Teosed I-II“ (1989-92) – nii proosa kui ka luule. Alveri redigeeris enne surma neid tekste.
20.saj eesti luules üks keskseid autoreid. Lõpetas pidulikult selle suure traditsiooni. Andis välja „Korallid Emajões“ ja peale seda hakkas kirjanduses uus muutumine. Ühiskonnakorraldus ja kirjutamisviisid muutusid. Klassikalise kirjutamisviisi valitsusaeg on lõppenud.

Uku Masingu looming.
Uku Masing (1909-1985) – suurkuju Arbujate seltskonnast. Klassiku saatus on teistmoodi: Masing sattus klassikuks kõige silmapaistva erandina – autor, kes tahtis lahkneda nii teistest kui ka peavoolu kirjandusest. Erinevus on tema alusprintsiip .
Uku Masingu raamatut ilmusid pool juhuslikus järjestuses, perioodidesse ei saa jaotada, need on läbisegi. Tema luulet avaldatakse Nõukogude ajal üks kord ajakirjas „Looming“.
„Neemed Vihmade lahte“ (1935) – ainus 1930ndatel ilmunud kogu, esindab religioosset luulet. Luulekogu võib lugeda poeemina, sest puuduvad üksikluuletusi lahutavad pealkirjad .
Masingu luule kompositsioon , stiil ja värsitehnika on kõigi teiste arbujate omast erinev. Selles on selgelt modernistliku luule jooni, kujundlikkuses valitseb sümbolism, mis oma äärmiselt mitmekülgse kultuuritaustaga muutub ajuti raskepäraseks, haarates ereduse ja suurejoonelisusega.
Hiljem on ilmunud „Džunglilaulud“ (Džunglilinnud) (1965), „Udu Toonela jõelt“ (1974), „Piiridele pyydes“ (1974), „Aerutades hurtsikumeistriga“ (1983) ja „Kirsipuu varjus “ (1985) – anti välja väljaspool Eestit. Veel ka „Ehatuule maa“ (1988) ja „Rapanui vabastamine ehk Kajakad jumalate kalmistul “.
Luule taustad Euroopast: John Donne, William Blake. Kasutab Y-tähte Ü asemel. Aaviku keeleuuendustest vaimustuses alguses ja sealt jäi Y-täht. Ärandas selle tähe. Masing sai hilisema luule kummituseks.

Bernard Kangro tegevus ja looming.
Alustas Eestis luuletaja, dramaturgi, kirjastaja ja kirjandusteadlasena ning jätkas sellega ka paguluses. Tartus ilmus kolm luulekogu. Enne pagulusse minekut 1944 rannas paati oodates, kirjutas luulekogu „Põlenud puu“, mis ilmus paguluses 1945. Kokku on ilmunud 17 luulekogu, 16 romaani, 4 raamatut esseistikat, lisaks näidendeid ja memuaare. Ta ühendas kirjandusliku viljakuse kirjanduselu organisaatori ja koordinaatori rolliga. Töötas Rootsis arhiivides ja muuseumites , rajas ajakirja „Tulimuld“ (1950-1991) ning oli selle toimetaja ja omanik. Lundis loodi Eesti Kirjanike Kooperatiiv (1951), mille juhiks ta sai. Oli „kirjanduspaavsti“ rollis.
Kangro luule on isikupärane ja mahukas ning pidev. Kangrol luules olid hämarad, müütilised maailmad. Loodusluuletaja. Tema luule moderniseerus aeglaselt. Ta koostas ja kirjastas ise oma „Kogutud luuletusi“ I-II, kus on kokku 1230 luuletust.

Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid.
Kontekst: teadmine, et ollakse paguluses ja seetõttu peab hoidma rahvuslikku järjepidevust. Terav oli traditsiooni ja modernismi vastasseis, kuid hiljem taandus, sest prantsuse sürrealismi asemele tuli angloameerika modernism . Traditsiooni hoidmine oli iseenesestmõistetav: paralleelselt uute luulekogudega ilmusid valimikud sõjaeelse kaanoni keskmesse tõusnud autorite luulest: Talvik, Alver, Masing, Kangro. Mägi koostas 2köitelise antoloogia 1958.1959.
Neli põlvkonda: klassikud (Visnapuu, Suits, Adson, Under), arbujad ja nende kaasaegsed (Rannit, Kangro, Ristikivi ), kadunud põlvkond ( Kolk , Grünthal, Lepik, Laaban ), paguluses hariduse saanud ( Ivask , Karuks, Laaman ).
Henrik Visnapuu – vilakam vanema põlvkonna autor. Kirjutas poliitilist isamaalüürikat oma sõjaeelsete „Maarjamaa laulude“ stiilis.
Gustav Suits – hilisluule kogu „Tuli ja tuul“ (1950) – sõjaaegsete vapustused, pagulasluule esikümnendi temaatika, mälestused kodumaast , maapaomeeleolud.
Marie Under – poeetiliselt lihtne ja rahvuslähedane luule. Patriootlikud teemad.
Karl Ristikivi – napp luulelooming koondub „Inimese teekond“ (1972). modernistlik luule.
Ivar Grünthal – luuletas sõjast ja erootikast, vormiliselt virtuooslik. Ta on originaalne ja vitaalne.
Raimond Kolk – rikastas luulet murdekeelsusega. Debüteeris võrumurdelise luulekoguga „Üksik täht“ (1946)

Kalju Lepiku luule.
Asutas 1940.a Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse "Tuulisui" ning jätkas pärast sõda selle juhtimist Stockholmis . Rühmituse koguteos „Homse nimel“ (1945) – selles on Kalju Lepiku palju eteldud luuletus „Kisendad, kodumaa!“. Lepiku enda esimesed kogud olid „Nägu koduaknas“ (1946) ja „Mängumees“ (1948), mis sisaldavad kahte tüüpi tekste: teadlikku antiestetismi ja jõulist vastupanu. Nendes on grotesksed olupildid ja pagulasäng. Traditsiooniline värss, kasutab ka liikuvat rütmikat ja teisi stroofivorme.
Muutus assotsiatiivse luule võimaluste, modernistliku pildilisuse ja luule sarjalisuse poole järgmistes kogudes: „Kerjused treppidel“ (1949), „Merepõhi“ (1951) ja „Muinasjutt Tiigrimaast“ (1955). Uurib pigem ennast võõras maailmas. Kogus „ Kivimurd “ (1958) tuleb luulesse rahvaluule intonatsioone ja keelendeid. See luule on satiiriline ja valuline. Suureneb ka intertekstuaalsus , sidudes oma luule eesti luule klassikaga (Liiv, Suits). Tema luuletustele igavikulise mõõtme annab ka Piibel . Lepiku luule liigub 1950ndatel moodsa maailma adekvaatsema kajastuse poole. Tähtsamaiks on tema jaoks siiski väärtused.

Ilmar Laabani luule ja häälutused
Eesti pagulaskirjanduse kosmopoliit ja avangardist. Tegutses vabakutselise kirjanikuna. Ta oli programmiliselt elitaarne ja ülerahvuslik. Esikkogu väljapeetud sürrealismiga „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) tekitas oma loominguga võõristust, eemaldus eesti traditsioonist. Kasutas modernismi uuemad võimalusi. Avaldas rootsi luuletaja Erik Lindegreniga valiku prantsuse moderluulet rootsi keeles (1948). Aforismikogu „Rootsi Selaviste“ (1957) – see sisaldas intelektuaalseid mänge keelega, sisaldades kõlaefektidele rajatud paradokse ja anagramme. Laaban soovis sellega teostada pööret, milleni püüdsid jõuda suuremad rühmitused , kuid ta ei jõudnud selleni .
Laaban nimetas oma kõlaluule häälutusteks, mis on inspireeritud prantsuse või rootsi keelest.

Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid.
Mälestuskirjandus –päevikuid ja muid dokumentaalkirjandust ilmus palju. Kodumaal oli neid tõsiselt võetavaid mälestusi vähe.
Bernard Kangro tegi raamatute statistikat (andmed aastatest 1944-1986): 267 romaani, 155 köidet mälestusi, 70 köidet lühiproosat – paguluses.
Kirjanik oli eesti rahvusliku identiteedi kandja, hoidma kirjutatuga minevikku ja taaselustama läbielatut. Eesti pagulasromaan järgis 1940-1950ndatel aja ja kohasundust.
Alguses domineeris realism, hoiduti eksperimentidest . Muutus hakkas enne kui Kangro proosatekstid ilmusid. Ristikivi „Hingede öö“ oli pöördepunkt, kuid ka enne Ristikivi olid mõned romaanid, mis päriselt realismile ei taandu. Näiteks Ilmar Talve allegooriline romaan „Maja lumes “ (1952) – tinglik maailm, see polnud päris realism. Muutus tuli 1950ndate alguses. Skeem sarnane luulega – mõned juhtivad kirjanikud hakkasid kõige pealt oma loomingu laadi teisendama, kui tuntud kirjanik, midagi muudab, siis sellel on suurem kaal.
Peavool oli sisustatud realistliku nostalgia proosaga, kuigi tuli juurde ka muud moodi realismi. Omaette hoovusena kirjeldatav modernistlik proosa, mis paistis silma vormiuuendusega. Ajaloolise proosa laine – Ristikivi alates 1960ndate algusest, kuid see oli ka enne 1960ndaid. Ajaloolise proosa juures peetakse silmas kaugemat ajalugu.
1960ndatel tuli uus nooremaid autoreid, kuid 1970ndatel ja 1980ndatel enam mitte.
1940ndatel paguluses: August Gailit, August Mälk, K. Ristikivi, B. Kangro, Valev Uibopuu , Ain Kalmus , Pedro Krusten , Gert Helbemäe. Paguluses debüteerisid: Arvo Mägi, Arved Viirlaid , Salme Ekbaum.
1950ndatel: Ilmar Talve, Ilmar Jaks , Herbert Salu , Raimond Kolk, Aino Thoen, Harri Asi, Asta Willmann.
Gert Helbemäe – Ajalooline proosa. Alustas ajaloo läbikirjutamisega. Stiilipuhas ajalooline romaan „Sellest mustas mungast “. Helbermäe proosa liigub psühholoogilises liinis. Psühholoogilise romaani žanr erinevates variantides. Tuntuim romaan „Ohvrilaev“ (1960), mis ühendab realistlikuma põhikihi ja lisakihi( alltekst ), tugineb kreeka ja juudi mütoloogiale.
Helbermäe oli ka näitekirjanik. Draamaloomingust näidend „Üleliigne inimene“ (1972) – Juhan Liivi eluloo lainetel. Helbermäe tuntud ka lastekirjanduses . „Minni ja Miku “.
Ain Kalmus – avaldas 1930ndate Eesti raamatuid, kuid suurt vastukaja ei leidnud. Kõige tuntum piibliaineline kristuse ajalooga seotud romaani triloogia , kuhu kuuluvad: „Prohvet“,“Tulised vankrid“ ja „ Juudas “. See on ka ajalooline. Keskendumine religiooni ajaloole. Sellist asja väga ei kohta. Kõige tuntum romaani triloogia 1950ndate ja 1960ndate vahetusel Eesti muinasaja teemal.
Arvo Mägi – kõige pagulaskirjanduses: kõige aktiivsem kriitik, tegi kaastööd ajalehtedele, kogu aeg kirjanduses tegev, kirjutas virgalt proosat ja luulet. Erinevates proosateostest tuntum „Karvikute kroonika“ (1973), ilmus neljaosalisena.
Herbert Salu – ajaloolise proosa alal oluline nimi. Tegeles ka ajalooga otseselt. Kirjutanud Käsu Hansust. Romaan „Lasnamäe lamburid“.
Arved Viirlaid – ajaloolase hoiak, tegeleb rohkem lähiajalooga, eriti 1930ndate ja 1940ndate sündmustega. Kõigetuntum on tema romaan „Ristideta hauad “ (1952) – mis räägib sõja lõpuajast ja Nõukogude okupatsioonist Eestist. Lugejate lemmik paguluses. Ristideta hauad on kõige rohkem tõlgitud pagulasromaan – seda poliitilistel põhjustel, näidata, kui halb on Nõukogude võim ja mis Eestiga tehakse. 9 keelte tõlgitud.
Asta Willmann – Kirjutas draamaloomingut, tuntumaks sai proosakirjanikuna, eriti suure romaanisarjaga „Peotäis tuhka teine mulda“ – see on eesti kirjanduse kõige pikem armastuse romaan.
Ilmar Jaks – praegu kõige vanem Eesti kirjanik. Elab Põhja-Rootsis. 00ndate alguses oli veel aktiivne ja arvestatav kirjanik. Pikk kirjanikutee. Debüteeris 1940ndate lõpu. Tegi kaks täiesti erinevat debüüti: esimene kirjandusse tulemine dokumentaalse teosega /memuaar tagapõhi „Saaremaalt Leningradi “ (1948) – eripärane aines annab kõvasti vürtsi. Loo taga on Jaksi enda lugu, kui ta pagulusse sattus kõige ootamatut teed mööda.
Uus tulemine 1950ndatel lühirpoosaga kui ka romaanivormis. Tuntum romaan „Eikellegi maal“ (1963) – see romaan tõi Jaksile kõige moodsama Eesti kirjaniku kuulsuse. Teine tulemine tähendas modernistlikku kirjutamist. See mängis läbi ka vormikatsetuslikke äärmuslikke võimalusi. Üsna loomulik, et seda romaani hakati tihti võrdlema Ristikivi „Hingede öö“-ga.
Elin Toona –Temast alates võiks rääkida pagulaskirjanduse viimasest põlvkonnast, mis laias laastus kerkis esile 1960ndatel aastatel. Tuntumaks raamatuks romaan „Lotukata“ (1969) – peategelase järgi nimetatud romaan, taustaks sõjasündmused.
Helga Nõu – proosas tähtis figuur . Debüteeris 1965.a romaaniga „ Kass sööb rohtu “. Kirjandusliku esteetika uuenduses romaaniga „ Tiiger tiiger“ (1969).
Enn Nõu – aktiivselt dokumenteerinud pagulaste kultuurielu. Romaan „Pidulik marss“ (1968) – poliitiline ulmeromaan.
Ilmar Külvet –Näidendid, millest on eraldi ilmunud näitemänguraamat. Tuntuim 1970ndast aastast „ Sild üle mere“ - pagulaskriitilise vaatenurgaga kirjutatud.

Karl Ristikivi looming.
Karl Ristikivi (1912-1977) – üks selge juhtautor proosas. Ristikivi tõusis teiste seas tugevalt esile. Ristikivi alustas kodumaal kirjutamist ja paistis kodumaal juba silma. Pagulaskirjanduse autoritest enim uuritud autor. Hakkas 1930ndate alguses ajakirjandusse kirjutama pikemaid ja lühemaid tekste. 1938 – suur tulemine romaaniga „Tuli ja raud“. Väikest kirjandust oli juba eelnevalt. „Tuli ja raud“ on kõrgkirjandusliku etteastena. Sellest kasvas välja triloogia: „Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“ / „Võõras majas “ (1940) ja „ Rohtaed “ (1942). Nad pole seotud, nagu tõe ja õiguse osad, vaid on küllaltki iseseisvad. Kõik kolm romaani ilmusid erineva riigikorra ajal: EV, Nõukogue võim, Saksa okupatsioon . Sotsiaalne vaatenurk ei seganud tsensuuri mõttes. Lisaks Tallinnale seovad neid romaane analoogilised peategelased. Toimub alt üles liikumine, kuid selle avaldumine on erinev: „Tuli ja raud“ on stiilipuhtaim töölisromaan, võib öelda ka, et saab parallele tuua tõe ja õiguse III osaga. „Õige mehe koda“ Tõusiklik teekond alt üles. „Rohtaed“ – haritlasromaan.
Olustik on oluline ja tegelased ka. Psühholoogiline proosa, sotsiaalsete seostega. Üldasetus on iseloomulik 1920-1930ndate Tammsaarega. Ristikivi jätkab põhitraditsiooni. Areneb välja vägev klassikaline proosa.
Loomingulise kriisi ajal kirjutab lühiproosat ja luuletusi intensiivsemalt. Kodutuse ja üksilduse tunne oli ka enne Eestist lahkumist juba. Elas läbi kriise ja otsinguid. Siis jõudis „Hingede öö“ (1953) kirjutamiseni – paguluse esimene stiilipuhas modernistlik romaan. Ka ränderomaan. Pärast „Hingede ööd “ tuli pikem paus . Ristikivi tegi olulise avangu, võiks eksperimentaalse proosaga edasi minna. Tema jaoks oli see ummiktee. Vahetab teed ja hakkab kirjutama ajaloolisi romaane. „Põlev lipp “ (1961) – esimese triloogia raamat, kroonikate triloogia. Kirjutas üldiselt triloogiaid. Ilmub 3 triloogiat ja neile lisanduvad vaheraamatud. Esimese ja teise triloogia vahel ilmub „ Imede saar“ (1964). Teine triloogia: „Mõrsjalinik“ (1965), „Rõõmulaul“ (1966) ja „Nõiduse õpilane“ – neid on nim biograafia triloogiaks, isikukesksed romaanid. Siktuna väravad – teise ja kolmanda triloogia vaheraamat. Kolmas triloogia: „Õilsad südamed“, „Lohe hambad“ (1971), „Kahekordne mäng“ (1972).
„Inimese teekond“ (1972) – omaette luulekogu. Ristikivi initsiatiivi üles ei näidanud, et see kokku panna. Teised andsid tõuke . „ Rooma päevik“ (1976) – viimane ja üksik.
Ühendav triloogiatel: kroonikate triloogia võtab vanade kroonikate stiili ja mängib nendega, realistliku kujutamise viisi juurde tagasiminek. Realism polnud enam ühemõtteline, nagu loomingu alguses. Teises triloogias isiksusekesksetes romaanides võtab aluseks katolike pühakute eluloo kirjutamise loogika . Kolmanda triloogia juurde ei võta stiililist alust, kolmas tsükkel eristub kahe ajaplaani kasutamisega: uuem ja vanem kiht. See on 20. Saj modernistliku romaani tüüpiline võte. Hakkab uue külje pealt modernistliku romaanile lähenema. Vaheraamatud: „Imede saar“ on žanriliselt piiritletud , antiutoopia. „Imede saar“ anti välja Nõukogude ajal Loomingu sarjas.
Ristikivi proosa üldine iseloomustus: tugevasti stiliseeritud tööd (stiiliteadlikult kirjutatud) – žanrimäng (proovib erinevaid žanre ja mängib nendega), pole eestiainelist ajaloo proosat, lühirpoosas on natuke ainult. Sageli on keskmes Vahemereamaade kultuur. Väga euroopalik looming. Armastusteema esiplaanil pole.

Romaan „Hingede öö” kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas.
Paralleele võib tuua Franz Kafka romaaniga "Loss". Taustal on ka H. Hesse „Stepihunt“ ( maagiline teater mängib rolli). Lewis Carolli „ Alice imedemaal“ lood (metamorfooside lõputu maailm, kus üks ruum võib sisaldada teist ja teine kolmandat – siis paralleelid tekivad). Taustal ka Uno Kailas luule. Hingede öö Ristikivi tõlgendus: raamat poolitub kaheks, seal on kiri pr Agnesele. Autor hakkaks nagu ise kõnelema (keegi vahendab teda). Arutleb selle üle, mis asi see on, tekib modernistlikuse küsimus. See on jälgede segamise kiri. Kiri on kirjutatud mingis mõttes pagulusretseptsiooni, ennetab seda ja võtab retseptsioonil relvad käest. See on mäng retseptsiooniga. Romaani tegevus toimus surnud mehe majas. Aeg ja ruum saavad kitsates raamides teise tähenduse. „Hingede öö“ ajapoeetika varieerub 2 tüübi vahel: Surnud Mehe Majas leiab aset kohe, majas toimunu on aga seotud alati olemasolevaga – jaanipäev, jõulud jne. Raamatus liigutakse suletud aegruumis, mis on vastupidine nostalgiaromaanidele. Ränderomaan. Mudeldab teatud eksistentsi. Kajastab pagulastunde ahistusi. Ängide ja süütundega seotud kihid – kohtuprotsess, kus tuleb esile kafkalikkus. Tunnistajaid, kes osutuvad kaebealusteks süüdistatakse igaühte ühes surmaspatus. 7. tunnistaja mõistetakse süüdi kahekordses kuriteos: isekatel motiividel välismaale pagemises ja surmapatus: elutüdimuses ja kõige tühisuse tunnetamises. Karistuseks on edasielamine. Ristikivi eirab realistlikku kirjutuse reegleid – romaan kujutab ilma suuremate jutustamistrikkideta minategelase liikumist irrealses, tabamatu loogikaga aegruumis – salapärases, sisemise krrapärata majas, mille intensiivses, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit. See on pagulaskirjanduses üks kõige selgemaid modernistlikult väljapääsmatu hingeahistuse esindajaid ning turvalise , sündmuste hierarhial ja põhjuslikkusel baseeruva maailmaloogika eitajaid.

Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming.
Ilmar Talve (1919-2007) – lühemate tekstide, följetonide ja mälestuste autor. Loomingulist vabadust kolmes romaanis. Esimene katse kirjandusse tulla äratas tähelepanu aktuaalsete teemade haakumine – see oli romaan „Maja lumes“ (1952) – poliitilis allegooriline romaan. Laiem tuntus tuli „ Juhansoni reisid“ (1959) – see on üks ilusamaid näiteid sõjaajalise följetonromaani aladelt . See oli tema jaoks mingil moel vabastav kirjutamine. Sõda jättis tõsise mulje, kuid kui sellest rääkida kergel toonil,siis hakkab iseendale paremana paistma. Juhanson , kes on romaani peategelane, on autorile lähedale seisev tegelane mingil moel. Suur reisid jälgivad seda marsruuti, mida Juhanson ise kasutas läbi Euroopa pagulusse minnes.
Kõig tüsedam romaan „ Maapagu “ (1988). Rohkem suuri romaane enam ei tulnud peale seda. See on lugu pagulusest pärast 1905.a revolutsiooni. Üldine hoiak, et maapagu on kole , aga see avab uusi perspektiive kultuurilises avardumises. Mängib Noor-Eesti seltskonna peal selle avardumise läbi.
Tema kaasvõitleja Valev Uibopuu (1913-1997) – temast sai kõige lähem B. Kangro kaastööline.
Uibopuul oli noorpõlves raskusi, mis mõjutasid hiljem loomingut. Põdes noorena luu tuberkuloosi. Oli voodihaige, kuid paranes .
Uibopuu alustas proosakirjutamist Eestis, kui need olid ebalevad. Tuntumad tektstid ilmusid pärast sõda. Alustas realistlikus laadis, kust arenes samm- sammult edasi. Tendetsi kirjeldades: huvitavad mudelsituatsioonid ja konspetuaalne tervik. Peaaegu realistlikus võtmes kirjutatud huvitav romaan: „Keegi ei kuule meid“ (1948) – jutustab läbi poliitilise murranguaja, aastad 1939-41. See on ühe väikelinna Valga lugu, millega oli tal isiklikku kogemusi, sest ta sai gümnaasiumi hariduse Valgas , nagu mitmed teised Lõuna-Eesti kirjanikud. Õnnestunud kajastusi 1940ndatest aastatest pole peale Uibopuu. Mudeldav tendents areneb edasi, modernismi eelmäng proosas, toimus romaanis „Neli tuld “ (1951) – mängib ruumimudelite kaudu ja jutustamistehnikaga.
Romaan „Janu“ (1957) – kõige olulisem Uibopuu romaan. Probleeme, mudelsituatsiooni, aga ka isiklikumalt läbielatud, psühholoogilisem. Lahendus on peaaegu ootamatu. Valib peategelaseks tütarlapse, kes põeb luutuberkuloosi ja on voodihaige. Autobiograafiline taust, kui distantseerib soovahetusega selle. Uibopuu looming baseerub tegelase sisevaatlusel: üksik tegelane, kel on lähedastega ainult õrn kontakt.

Stalinistlik kirjandus Eestis: valitsev esteetika, kesksed teemad ja autorid.
1948-50. a karmide sündmuste haripunkt, ka kirjanduses. Selle juhatas sisse romaanivõistluse skandaal („Valgus koordis“ (1948(49)). 1950. kaheksas pleenum, kus kunsti- ja kultuuritegelasi ning kirjanikke hakati massiivselt hukka mõistma. Nad said avaldamise keelu ning sattusid keelatud autorite nimekirja, mida kogu aeg täiendati kuni 1950ndate alguseni . Hiljem jäi keelatud autorite nimekiri lühemaks, kuni 1960ndate keskpaigani, mil nimekiri kadus ära. Autori nime võis nimetada, aga teosed olid keelatud. Avaldamise keeld kehtis 5 aastat. Vaikima sunniti: Semper, Tulgas, Sang, Metsanurk, Viiding jne. Raamatuid lõhuti ja põletati.
Kirjanikud ja kultuuritegelased lahkusid Eestist. Silmapaistvamatest kirjanikest umbes pooled lahkusid, pooled jäid Eestisse, püüdsid edasi tegutseda, kuid mõned neid saadeti vanglilaagrisse: Heiti Talvik, Hugo Raudsepp jne. Vangistati ka nooremaid literaate: Alliksaar ja Jaan Kross . Noort autorit on kerge vangi panna, ilma, et see suur tähelepanu ärataks. Nõukogude võim lootis, et uusi kirjanikke tuleb, kuid neid tuli vähe. Arvuliselt kirjanduslikke tekste ilmub tunduvalt vähem, kui varem. 1940ndatel ja 1950ndatel ilmus paguluses eestikeelseid raamatuid rohkem kui kodumaal. Eriti halba olukorda arvulises mõttes sattus proosa, luulet oli rohkem, draamakirjandus oli paremas olukorras.
Kirjanduskriitika sai võrreldes varasemaga silmatorkavama rolli – juhendatakse, kuidas kirjutada õigeid raamatuid.
Nõukogude ajal tegi edukat karjääri - August Jakobson. Juhan Smuul võttis juhtpositsiooni 1950ndate alguses üle. August Jakobson „Elu tsitadellis“ (1946) – sellest tehti ka esimene sõjajärgne film . Jakobsonil oli veel näidendeid, need haakuvad lühiajaliste kampaaniatega: kampaania kahjurluse vastu, süvenes külm sõda ja toimus võitslus Ameerika imperialismiga („Šaakalid“). Jakobson kogu aeg üsna õigel hetkel taipas , mida kirjutada ja kuidas seda teha.
Aadu Hint – nagu Jakobson, alustas enne sõda proosa kirjutamisega. Nüüd kirjutas ka mõned näidendid. Näiteks: „ Tagaranna meeste kalakunaar“ (1947) – Tagaranna kaluriküla ja omavahelised suhted, poolohtlikud teemad: autoritaarne juhtimisstiil, probleemid ja nende lahendamine. „Kuhu lähed, seltsimees direktor ?“ (1949) –jätkab sama liini, osalt ka samad tegelased. Need kaks näidendit on omavahel seotud.
Stalinismiaja proosa:
Richard Roht ja Erni Krusten – vanemad autorid. Kõige edukamad olid: Hans Leberecht ja Juhan Smuul. Hans Leberecht kirjutas oma tekstid vene keeles, kuid need tõlgiti eesti keelde ja pandi eesti kirjanduse hulka. „Valgus koordis“ (1948(49)) - Sotsialismi esindusteoseid sellest perioodist.
Juhan Smuul alustas luuletajana. Kui vaadata proosatekste 1950ndate algusest, siis oluline on tekstisari „Kirjad Sõgedate külast“ (1955). Ilmusid ajakirjanduses Stalini elu ajal. Nõukogude kirjandus oli juba pehmenemist märgata – inimene käitub inimese moodi, mitte poliitilise marionetina.
Omamoodi esinduteosed on ka:
Aadu Hint „ Tuuline rand I-IV“ (1951-66) – rannaolustikuga seotud ühe perekonna lugu. Hindil õnnestus üle noatera, tänu sellele, et hakkas vanemast ajaloost pihta, mis eelnesid Nõukogude liidu tulemisele.
Rudolf Sirge „Maa ja rahvas“ (1956) – teoses mainiti Eesti rahva küüditamist, mis äratas palju tähelepanu. Sirge oli üks julgemaid tegelasi Nõukogude kirjanduses, kes mängis piiri peal. Hint oli veidi ettearvamatu ja emotsionaalne. Sirge kalkuleeris, tahtis midagi teisiti teha.
Nad teosed juhatavad Nõukogude Eesti kirjanduse stalinistlikust perioodist sula perioodi.
Mart Raud – õppis ära Nõukogudeliku esteetika kasutamise.
Felix Kotta – Venemaalt pärit eestlane, osales stalinistlikus luules. Lastekirjanik.
Ralf Parve –noor tõusev täht Nõukogude luules sellel ajal. Luulekogu „Sõduri südames“.
Ilmi Kolla – lüürilises ja isiklikus laadis.
Uno Laht – segane ja vastuoluline tegelane läbi Nõukogude aja. Kirjutas satiirilist luulet 1950ndatel. Kogu „Sinelitaskust seanahkse portfellini“ (1958). Uute hoiakuteni välja jõudmine.

Stalinistlik kirjandus ja sellest lahtiütlemine: Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi looming.
Smuul ja Vaarand osalesid stalinismi kehtestamisel Eesti kirjanduses, kuid olid ka autorid, kes suutsid uusi suundi stalnismist avaramatele aladele arendada hilisemas loomingus.
Juhan Smuuli (1922-1971) isa suri varakult. Ta otsis uut isakuju, mille leidis Stalini isiksus. Suunas end ümber. Religioossus oli Smuulile kodust tuttav, tundis hästi Piiblit , kasutas palju Piibli kujundeid. Need kujundid said uut moodi väärtuse.
Luulekogu „Karm noorus“ (1946) – ilusad luuletused. Suuresti kirjutatud sõja ajal. Sõja ajal kirjutatud looming pakub inimlikku vaatepunkti.
Poeem „Järvesuu poiste brigaad “ (1948) – poeemi vorm hakkab hoogsalt ja uut moodi levima 1940-1950ndatel. Jutustavad, kuid on lüürilise komponendidiga tekstid. See poeem räägib Leevaku hüdroelektrijaamast. „Poeem Stalinile“ (1949) – ilmus eraldi raamatuna. Kujukamaid tekste. kujukamaid tekste, mis Stalini armastust peab esindama.
„Kirjad Sõgedate külast“ (1955). „ Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelipeol“(1957) – uut moodi lugemine, poliitiliste seostega. Mõnus rahvalikkus. „Jäine raamat“ (1959) – kuulsam proosa raamat. Tõlgiti paljudesse keeltesse, sai Venemaal väga tuntuks . „Kihnu Jõnn ehk Metskapten “ (1964) – rahvalik näidend. „ Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“ (1965) – ootamatu tema loomingus. Tekitas skandaali. Eemaldub realistlikust esteetikast. Skandaalis oli oluline, et see kommenteerib mentaliteeti Polkovniku lese kaudu. Ärritas Nõukogude sõjaväelasi. „ Muhu monoloogid“ (1968).
Debora Vaarand – saare olustik oli tuntav ka Saaremaalt pärit Vaarandile, see jättis ka mingi jälje loomingusse. Vaarandi elab pika elu (1916-2007). Tema kõige tuntum tekst on Saaremaa valsi tekst, mis omakorda on pärit stalinistlikust poeemist „ Talgud Lööne soos“. Vaarandi jaoks oli positiivse Nõukogude kirjanduse kirjutamine teraapia. Tema võimupositsioone ei võta. Tal on oma stalinismis, aga repressioonimasina eesotsas polnud, ehki polnud sellest kaugel.
„Põleva laotuse all“ (1945) – esimene kogu. Noore inimese värskus võib leida. Ilusad luuletused. „Unistaja aknal “ (1959) – tähelepanuväärne, et raamatute ilmumise vahele tekkis u 5 aastane paus. See on juba sissejuhatus sulaaja kirjandusse. Kahte teed, kuidas uut moodi kirjutada: üks variant on Jaan kross –stiiriline variant; teine uus on hästi tehtud vana, tagasipöördumine lihtsate asjade juurde.
„Rannalageda leib“ (1965)- vana ja uut esteetikat jätkas.
„Tuule valgel “ (1977) – jõuab mõtteliselt punkti, kus ta alustas – 1930ndate Tartu, kus puutus kokku Arbujatega. Arbujalikkus tuli mängu, kustav Suitsuga hakkab haakuma.
„Aastad ja päevad“ (2006).

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 56 allalaadimist

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #1

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #2

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #3

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #4

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #5

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #6

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #7

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #8

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #9

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #10

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #11

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #12

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #13

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #14

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #15

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #16

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #17

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #18

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #19

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #20

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks #21

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-01-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

56 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

bbpettai Õppematerjali autor

Fail sisaldab 29 kordamisküsimust õppeaines "Eesti kirjanduse ajalugu II".

kirjandus Eesti kirjanduse ajalugu kirjandus

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti kirjanduse ajalugu

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2015: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Siuru tegutses aastatel 1917-1920. Liikmed: Marie Under, Fridebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Alle, Johannes Barbarus. Laiemas kandepinnas ka kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Peet Aren, Otto Krusten, Jaan Oks jne. Võimalikud kaastöölised G. Suits, W. Raidla jne, inimesed, kes tähistavad Noor-Eesti rühmitust. Siuru väljaanded:

Kirjandus

doc

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28  KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.  SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.  EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism) – Barbarus, Hiir, Visnapuu.  PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste

Eesti kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II

FLKN.03.129 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2008: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Siuru (1917 1920) Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper (+ August Alle, Johannes Barbarus; kaudselt seotud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Peet Aren, Otto Krusten, Jaan Oks jt. Ja Arthur Valdes.) Esimeheks Under. Tuglas pani nime "Kalevipoja" järgi. Avalikud kirjandusõhtudRahakirjastus. Juba 1917 lõpul vallutas raamatuturu. Alates 1918 kirjastas "Odamees"

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt

+ kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus) Tarapita (1921-1922) Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, A. Kivikas, D. Palgi, J. Sütiste, Oskar Urgart jt Arbujad (antoloogia "Arbujad" (1938), koostaja Ants Oras) B

Kirjandus

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II

Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.

Kirjandus

rtf

Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

Kirjandus

docx

KIRJANDUSLUGU II

1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

10.klassi ajalugu