Tõeline kunstnik pole ju lõpuks midagi muud kui hästi seatud instrument rahva hinge ja tunnete tõlgitsemiseks. Su isiklikul edul või ebaedul pole mingit tähtsust - oleks parem, kui sa oma isikut peidaksid kuhugi varjatumasse kohta ega tolgendaks oma rahva jalus. Nii mõistis August Gailit, oma viimastel elupäevadel. Erilisi lootusi hellitamata vaadates läbi Eesti Kirjanike Kooperatiivi arhiivis talletatud Gailiti kirjad oma kirjastajatele Bernard Kangrole ja Valev Uibopuule. Nii oligi: ei mingeid sisulisi kommentaare triloogia asjus. Küll tekkis olulisi toetuspunkte, et mõista Gailiti olukorda paguluses ja näha triloogia kirjutamise käiku. Hiljem triloogiaks kasvanud teose esimene raamat oli ammu enne valmimist lepinguga Andres Lauri «Ortole» lubatud. Kui käivitati Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Gailit oli initsiaatoreid), tuli vaeva näha, et ikka veel valmimata raamat oma kirjastusele läheks.
Ta suutis kogetust eemalduda, seades läbielatu teise fookusesse, tegevustiku olematule maale. 1959 „Juhansoni reisid“ – humoorikas sõjaseiklusromaan. 1988 „Maapagu“ – see, mis sünnib Eestis päras 1905 revolutsiooni. See on kultuurilooline romaan. Talve kombineerib enda sõjakogemuse ja painajalike teemade vabastamise vajaduse. Uibopuu hakkab suhteliselt vara proovima modernistlikke vormivõtteid. Ta sulatab kokku modernismi ja realismi esteetika. Uibopuule on omane allegooriline kirjutamisviis. Romaan „Neli tuld“ – korrastatud modernism, kus edastatakse ühe laevameeskonna liikmete eraldiseisvad maailmad. Iga ptk kujutab ühe tegelase nägemust laevaelust ja tagasivaadet oma minevikku. Jutustamisinstants jääb muutumatuks. 1957 „Janu“ – realismist lähtuv psühholoogiline kirjutamisviis. Selles teoses keskendub Uibopuu inimesele kui üksikule. Ta triivib pagulaskirjanduse peavoolust kõrvale, toetudes lapsepõlve mälestustele
Vabadussõja päevil seob T ennast Keithega. Klassiku fenomen tekib 1920ndate, 1930ndate jooksul. Kui Tammsaarega on seotud biograafilisi müüte, siis see on see, et ettekujutus vaesest ja visast töömehest. Mingi asi peab kindlasti paika: selge on see, et ta tegi süstemaatiliselt tööd ja käis turul, aga nüüd tekib küsimus sellepärast, kas ta käis turul sellepärast, et ta oli väga vaene, või oli sellel mingi muu põhjus. V-o ta lihtsalt koonerdas. Gailiti kiri Valev Uibopuule sissetulekud. 1930ndatel teenis ta 500 kr kuus (minister teenis 320 kr). Vaesusest saab rääkida noorpõlve puhul. Looming Proosas tuleb uusromantiline vahemäng (00ndate lõpust 20ndateni). Uusrealistliku pöörde algataja 1920ndate alguses. Tammsaare oskab üsna kohe kirjutada ja üsna kohe suudab ta kirjutada kaunis tähenduslikke tekste. Ka kõige varasemast perioodis leiame mõned tähtteosed. Nt lühike novell 1903
Arnold Plees (tr), Rudolf Kivi (trb), Heino Uibopuu (kl), Meinhard Kask (b,v), Julius Marran (dr). Võimalik, et osales ka Gert Martinson (as) H. Jänese asemel (Ojakäär 2003: 130). 1940./1941. aasta talvehooajaks läks osa Tallinna pillimehi Tartu parematesse restoranidesse – Merry Swingers Sinimandriasse (olude sunnil ilma Valgreta, sest restorani peremees tegi orkestri komplekteerimise ülesandeks tartlasele Heino Uibopuule, kes ise pianistiks soovis jääda; vt foto 52), Mihkel Kranig (as,v), Evald Talvari (as, cl, v), Oskar Ernesaks (ts), Arnold Plees (tr), Karl Laama (kl), Ernst Puju (b) ja Leo Taube (dr) aga Vanemuise restorani (Ojakäär 2003: 175). Seda hooaega iseloomustab üldse pillimeeste suur liikuvus ühest töökohast teise, ühest orkest- rist teise. Põhjuseks oli ilmselt tõsiasi, et uue korra tingimustes lõpetati paljude professio- naalsete muusikakollektiivide (nt sõjaväeorkestrite) töö
annaabi.ee 
