BIOFÜÜSIKA ERIOSA (2)

 
BIOFÜÜSIKA ERIOSA 
Konspekti koostamisel on kasutatud loengumaterjale, Silverthorni „Human physiology“, 
Sartoriuse „Biofüüsika“,  mõmmi konspekti ja internetis leiduvat materjali.s 
  
24)    Bioloogiliste  membraanide struktuur.  
Membraanid moodustavad 80% loomsete rakkude kuivkaalust. Rakumembraani paksus on 
umbes 8nm. 
1972 Singer-Nicolsoni mudel, mille kohaselt  fosfolipiidid on kaksikkihis(seda teati juba 
varem) ning lisaks on nende vahel valgud , mis on võimelised ringi liikuma. 
Demonstreerimiseks liideti inimese ja hiire   rakud - algul olid hiire valgud ühel pool 
rakku ja inimese omad teisel pool, kuid 40 min pärast olid valgud ühtlaselt jaotunud. 
Ka  lipiidid saavad ühe lipiidikihi piires üsna vabalt  liikuda , kuid vertikaalne „flip-
flop “ liikumine on väga aeglane.Valgud võivad ulatuda  läbi kogu membraani või 
kinnitada sisse- või väljapoole. Funktsioonid on  
  struktuuri andmine-  
  ühendavad membraani tsütoskeletiga 
   moodustavad rakuliiduseid 
  kinnitavad rakud ekstratsellulaarse maatriksi külge 
    retseptoriks olemine .2 tüüpi 
   teiste rakkude ära  tundmine  
  keemiliste signaalide äratundmine 
  transporteriks olemine  
  carriers- glükoos  ja aminohapped  
  channels-vesi ja  ioonid . Na+ ja K+ läbi mõlema 
   ensümaatiline funktsioon- nt peensooles peptiidide ja süsivesikute lagundamine. 
 
Fosfolipiidide hüdrofiilsed pead on suunatud väljapoole ning  hüdrofoobsed  sabad 
sissepoole.Sellised ained on AMFIFIILID. Neil on glütseroolist „ selgroog “, mille 
küljes kaks rasvhappe molekuli ning üks fosfaatrühm . Pea- fostaatrühm+glütserool. 
Saba-  rasvhapped . 
 Lisaks fosfolipiididele leidub membraanis teisigi lipiide- glükolipiidid nt TSERAMIID ja 
ka suuremas osas hüdrofoobne  kolesterool, mis aitab teha membraani läbipääsmatuks 
väikestele veeslahustuvatele molekulidele, ka veele,  ning hoiab membraani 
painduvana. Valkude ja lipiidide suhe on eri membraanides erineb. 
Plasmamembraanides 1, müeliinis 0,32 ja mitkondrite sisemembraanides 3,2. Mida 
rohkem valku, seda aktiivsema metabolismiga  rakk . 
 
2
Membraanide ül: Tänu lipiidsele kaksikkihile saavad membraanid eristada erineva 
1
0
keemilise koostisega regioone. Membraani läbivad rasvlahustuvad molekulid. 
ar 2
Membraanides endis toimuvad keemilised reaktsioonid. Membraanides olevad 
u
TRANSPORTVALGUD  ja RETSEPTORVALGUD . Vahendavad suhtlemist eri 
aan
rakkude vahel, ka kudede moodustumist. 
a, j
n
 
iiLi-
aal
M
 
 
1
 
 
Ainete transport läbi bioloogiliste membraanide.  
Erinevate molekulide erinev võime membraani läbida oleneb nende keemilisest 
struktuurist. Lipiidset kaksikkihti suudavad läbida vaid LIPIIDLAHUSTUVAD ained 
ja GAASID.Paljud ioonid ei suuda praktiliselt üldse läbida. Ka polaarsed läbivad 
halvasti, kuid vesi erandinda difundeerub hästi. Permeaablus vee suhtes o n 10-2 cm/s 
ning Na+ suhtes kõigest 10-12 cm/s. 
Membraan  kui selektiivne barjäär ainete liikumisele.  
Erinevate molekulide erinev võime membraani läbida oleneb nende keemilisest 
struktuurist- nende suurusest ning polaarsusest. Lipiidset kaksikkihti suudavad 
läbida vaid LIPIIDLAHUSTUVAD ained ja GAASID.Paljud ioonid ei suuda 
praktiliselt üldse läbida. Väikesed polaarsed molekulid saavad läbi? 
 Passiivne ja aktiivne ainete transport läbi bioloogilise membraani.  
Passiivse transpordi põhivorm on difusioon , passiivne transport  
  ei vaja lisaenergiat 
  kulgeb pärisuunas mööda kontsentratsioonigradienti ( gradient on suuruse muutumise 
määr pikkusühiku kohta).  
  Passiivne transport  võib olla lihtne või abistatud valkude poolt (nt glükoosi ja 
aminohapete transport)- nimetatakse hõlbustatud difusiooniks . 
Aktiivne transport  
  vajab lisaenergiat ATP vormis 
  toimub vastu kontsentratsioonigradienti  
  põhiliselt toimub ioonpumpade vahendusel. (nt Ca2+  pump või Na+-K+ pump või 
Na+-K+- ATP-aas,mis on antiport pump ja mille toimimise tagamisele läheb 30% 
kogu raku energiast. 1 ATP molekuli energiast piisab , et viia sisse 2 K+ ja välja 3 
Na+).  
PRIMAARSE AKTIIVSE TRANSPORDi jaoks vajalik energia tuleb kõrge energiaga 
fosfaatsidemest ATP-st. 
SEKUNDAARSES (e KOTRANSPORDIS)  kasutatakse kontsentratsioonigradiendi 
potentsiaalst energiat. See gradient tekkis primaarse aktiivse transpordi abil. 
Liigutades üht molekuli päri tema kontsentratsioonigradienti, liigub teine vastu oma 
kontsentratsioonigradienti. Eriti palju kasutatakse Na+ gradienti. Sümport- 
transporditav molekul (nt glükoos) ning kotranspordi molekul (nt Na+) liiguvad samas 
suunas, Antiport- molekulid liiguvad vastassuunas. Membraanis on kotranspordi jaoks 
vastavad molekulid. 
 
2
1
Ka endotsütoos, eksotsütoos ja fagotsütoos nõuavad energiat, kuid ei klassifitseeru 
0
klassikalise aktiivse transpordi alla (see on vähemalt kolloidkeemia õppejõu väide). 
ar 2
u
aan
 Membraani valkudega seotud transpordimehhanismid: ioonkanalid  ja 
a, j
transportervalgud. 
niiLi-
aal
M
 
 
2
 
 
Ioonkanalid on membraanivalgud, mille avatud olek võimaldab ioonidel liikuda läbi 
membraani. Kui kanal on avatud, toimub liikumine mööda elektrokeemilist gradienti.  
On kaht tüüpi kanaleid -  
  reguleeritud kanalid  
o  VOLTAAŽTUNDLIKUD, mis avanevad , kui membraani polariseeritus e. 
membraanipotentsiaal muutub 
o  LIGANDTUNDLIKUD, mis avanevad, kui ligand seostub e. reguleeritakse 
regulaatorainete e ligandite abil. 
o  MEHAANILISELT REGULEERITUD 
  pidevalt avatud e. lekkekanalid.  
Ioonkanalid on suuremal  või vähemal määral spetsiifilised erinevatele ioonidele. Selektiivsuse 
annavad kanalitele nende seinte  LAENGUD ja SIDUMISKOHAD.  Erand  on nt 
katioonikanalid, mis lasevad läbi kõik positiivsed ioonid. 
Transportervalgud on ilmselt ioonpumbad, transpordivad osakesi vastu kontsentratsiooni 
ja/või elektrilist gradienti. 
25)   Difusioon, Ficki  difusiooniseadus.  
Difusioon on molekulide liikumine kõrge  kontsentratsiooniga  alalt madala 
kontsentratsiooniga piirkonda soojusliikumise tõttu, kestab kontsentratsioonide 
ühtlustumiseni. Difusioonil põhineb aine passiivne transport läbi membraani. Lahustes ja 
gaasides liiguvad aatomid ja molekulid vabalt, kontsentratsiooni erinevused tasandatakse 
difusiooni teel. Vesilahustes on difusioon väikeste vahemaade korral enamike molekulide 
puhul tähtsaim vahetusprotsess. Sama kehtib ka raku kohta seni, kuni difusiooni ei takista 
membraanid.  
Vesi ja lahustunud gaasid, samuti lipiidlahustuvad ained difundeeruvad läbi membraani 
vabalt. Siiski ei ole plasmamembraan permeaabel mitte ainult nendele ainetele, vaid läbi selle 
difundeeruvad ka ioonid, aminohapped, suhkrud , nukleotiidid. Need ained läbivad membraani 
pooride kaudu, mille moodustavad membraanis paiknevad transportvalgud. 
Difundeeruva aine mass ajas on võrdeline kihi pindala ning ainete sisalduste vahega lähte- ja 
lõppkohas ning pöördvõrdeline kihi paksusega. 
 
 
 
 
2
1
0
D-difusioonikonstant, mille väärtus on antud aine, 
ar 2
u
lahusti ja temperatuuri puhul konstantne .  
aan
a, j
 
niiLi-
aal
M
 
 
3
 
 
C1-C2 tuleb negatiivne, sest vool lähtekoha suhtes ongi negatiivne. 
 
Osmoos . Hüpo -, iso- ja hüpertoonilised lahused, rakkude käitumine nendes. 
Osmoos on difusiooni erijuht, kus läbi poolläbilaskva membraani difundeeruvad lahusti 
molekulid. Osmoos põhjustab lisarõhku piirkonnas, kuhi  molekulid hakkavad liikuma- 
osmootne rõhk, tähis π. 
 Osmootne rõhk väljendatakse van´t  Hoffi  valemiga = iRTC, kus i on isotooniline  
koefitsent e siis ioonide arv, milleks aine dissotsieerub. R on universaalne 
gaasikonstant , T on temperatuur kelvinites, C on osmootselt aktiivse aine 
kontsentratsioon. 
Vereplasma  osmootne rõhk on u 7,4 atm. 0,9% NaCl lahus on vereplasmaga isotooniline, 
samuti 4-4,5% glükoosilahus.Vereplasma valkude kolloidosmootne e onkootne rõhk 
on 20-30 mm Hg, onkootne rõhk aitab kaasa vee filtratsioonile kapillaarides. 
Põhjustab vee liikumist vereringesüsteemi. 
Toonilisus on suhteline suurus ning ühikuta, alati mingi konkreetse raku suhtes. 
  Hüpertoonilines lahuses on kõrgem osmootne rõhk, lahustunud aine 
kontsentratsioon rakku ümbritsevas lahuses on suurem ning vesi liigub rakust 
välja, et väliskeskkonda lahjendada, rakk kortsub (plasmolüüs).  
  Hüpotoonilises lahuses on osmootne rõhk väiksem ning lahustunud ainet vähem 
kui rakus ning vesi liigub rakku- rakk paisub ja võib lüüsuda.  
  Isotoonilises lahuses osmootsed rõhud  on võrdsed, raku ruumala ei muutu, 
ioonide liikumine kahe keskkonna vahel on võrdne. 
 
26)   Membraaniga seotud bioelektrilised protsessid. Membraani aktiivsed ja passiivsed 
elektrilised  omadused. Membraani elektriline skeem. Ioonid kui bioloogilise elektri 
materiaalsed kandjad. 
Elusat rakku iseloomustab  polariseeritud  plasmamembraan, mille  sisepind on välispinna 
suhtes negatiivselt laetud. 
Lipiidne kaksikkiht  on dielektriliste omadustega, mis tähendab, et teda saab välise välja 
mõjul polariseerida. Membraanis esineb elektrivool ja takistus.  
Ioonkanaleid läbivad ioonid genereerivad elektrivoolu. 
 
Takistus muutub vastavalt  kanalite avatusele- mida rohkem avatud , seda väiksem 
2
1
0
takistus.  
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
 
4
 
 
 
 
Membraanil on   
  Takistus 
harilikult umbes 1000 oomi /cm2 , kuid võib ulatuda 10 000 oom/cm2, kui enamik 
ioonkanaleid on suletud.  Osad kanalid käituvad takistitena, teised 
alalditena(soodustavad ühesuunalist voolu) 
   Mahtuvus  
Mahtuvus tekib mittejuhtiva ( lipiid ) ja juhtiva kihi olemasolust. Membraani 
elektriline mahtuvus on 1 mikrofarad/cm2 
  Pinge(potentsiaalide vahe). Jõud, mis tekib selle tõttu, et laengud on ruumiliselt 
eraldatud.  
 
Membraanipotentsiaali tekkel on oluline roll lekkekanalitel. 
 
Membraani elektrilisest skeemist-  http://faculty.plattsburgh.edu/donald.slish/Basic.html 
2
1
0
Aktiivsed nähtused membraanis on 
ar 2
u
aktsioonipotentsiaal=tegevuspotentsiaal= erutus = närviimpulss =AP. 
aan
Aktsioonipotentsiaal tekib närvi- ja lihasrakkudes, kui nende membraanipotentsiaal 
a, j
häirub lühiajaliselt positiivses suunas. 
niiLi-
aal
M
 
 
5
 
 
Passiivsed e ELEKTROTOONILISED nähtused (NB vaata edasi konspektis, eraldi 
punkt) ilmnevad siis ,kui rakule toimitakse kestvama elektrivooluga, närvi mõjutatakse 
väikese potentsiaalimuutusega. Kui membraani ainult veidi polariseerida, nii et see ei 
ulatu läveni ja  pingest sõltuvad kanalid veel ei avane, tekib astmeline potentsiaal, mis 
liigub küll mööda membraani edasi, kuid hakkab kustuma e. kaugemale liikudes 
väheneb. 
 Iseloomustatakse kolme suurusega :  
   Sisendtakistus - määrab, kui palju potentsiaal muutub. 
  rakusisene  aksiaalne takistus- määrab, kui kaugele ja kui kiiresti impulss levib. 
Tsütoplasma takistuse ja närvi diameetriga määratud. 
  mahtuvus- määrab, kui kiiresti pärast ärritust muutus tekib. 
 
Membraanipotentsiaal ja AP levik omavad nii passiivsete kui aktiivsete nähtuste tunnuseid. 
(NB!!AP puhul Na K liikumised alati päri kontsentratsioonigradienti) 
 
 27)   Iooni tasakaalupotentsiaal, Nernsti võrrand.  
Iooni tasakaalupotentsiaal on selline membraani puhkepotentsiaal  , mille tekitaks üht 
tüüpi  ioon , kui membraan oleks läbilaskev vaid sellele 
Lipiidne kaksikkiht e fosfolipiidne membraan on hea elektriinsulaator. Elektri- ja 
kontsentratsioonigradient kokku on elektrokeemiline gradient. Rakk võib olla elektrilises 
tasakaalus ,aga ei pruugi olla keemilises tasakaalus.  
Iooni tasakaalupotentsiaali korra on iooni liikumine ühes suunas kontsentratsiooni gradiendi  
tõttu täpselt sama suur sama iooni liikumisega vastupidises suunas elektrilise gradiendi tõttu. 
Ioonide NETOliikumine saab nulliks. Kehtib vaid ioonide puhul- laenguta osakeste puhul 
lõpeb netoliikumine (aine sisse- ja väljavoolu vahe), kui kontsentratsioonid võrdsustuvad.  
Näide: Oletame, et K+ liigub rakust kontsentratsioonigradiendi tõttu välja. Ta viib kaasa ühe 
postiivse laengu. Nüüd tekib raku sisemusse  negatiivne laeng, mis raskendab järgmiste K+ 
välja liikumist, see tahab hoopis sisse tagasi liikuda. Lõpuks tekib olukord, kus areneva 
elektrivälja mõju kompenseerib kontsentratsioonide erinevuse poolt tekitatud 
DIFUSIOONIRÕHU.  
 
 
 
2
1
0
 
ar 2
u
aan
 
a, j
niiL
 
i-
aal
M
 
 
6
 
 
 
 
F- Faraday konstant. Z- reaktsioonis ülekantavate elektronide moolide arv  
Ce-iooni ekstratsellulaarne kontsentratsioon. Ci- iooni  intratsellulaarne  kontsentratsioon. 
Membraani puhkepotentsiaal: olemus, suurus, tekkimise tingimused, Goldmann -
Hodgkin-Katzi võrrand. Gibbs -Donnani tasakaal. 
Olemus: Puhkepotentsiaal Vm on elektrigradient  ekstra - ja intratsellulaarse vedeliku 
vahel. Tekib membraani polariseerituse tõttu.  
Puhkepotentsiaali nimetus tuleneb sellest, et juhul, kui mingi mõjutus rakku ei aktiveeri, 
püsib (närvi-ja lihas)rakkude membraanipotentsiaal pikka aega konstantsena. 
 Suurus: -100 kuni -30 mV ,määratud suures osas K+ ioonide poolt. Stabiilne seisund, 
kus membraanipotentsiaal ei muutu. Esineb kõigis rakkudes. Intratsellulaarne vedelik 
on negatiivselt laetud ja ekstratsellulaarne positiivselt, kuid ekstratsellulaarne 
pannakse 0-punktiks ja intratsellulaarne on siis selle võrra negatiivsem.  
Kui Na+ ja K+ puhul liiguks ainult üks ioon, siis ENa on +60mv, EK on -90 mv (e nende 
ioonide tasakaalupotentsiaalid) ja Em e puhkepotentsiaal on -70mv, mis on lähemal 
EK-le, sest membraan on K+ suhtes 40 korda läbilaskvam. Et EK ja Em ei kattu, on 
tingitud Na+, mis teeb raku positiivsemaks. 
Tekkimise tingimused:  
Ebaühtlane  laengute jaotus tuleneb kahest tegurist:  
  membraanide erinev läbilaskvus erinevatele ioonidele  
  ioonide aktiivne transport vastu kontsentratsioonigradienti. K+ liigub välja, aga Na+ ei 
jõua tasakaalustada, sest membraan pole talle nii läbilaskev, tekib negatiivne laeng 
raku sees ning membraanipotentsiaal.  
Membraanipotentsiaali säilitavad:  
  membraani suur läbilaskvus K+ suhtes 
  ioonide ebaühtlane jaotus kahel pool membraani, mida hoitakse Na-Ka-pumbaga (Na-
K pump on elektrogeenne - 3Na välja ja 2 K sisse. 
  Gibbs-Donnani efektid , mis tekivad rakusiseste suurte anioonide olemasolust 
 
2
1
0
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
 
7
 
 
 
Goldmann-Hodgkin-Katzi võrrand kirjeldab olukorda, kus membraan on läbilaskev 
mitmetele ioonidele, mitte vaid ühele. Korraga liigub mitmeid ioone. 
Gibbs-Donnani tasakaal- kui ühel pool mingit lahutuskihti nt rakumembraani on 
mittedifundeeruvaid ioone, jaotuvad ka difendeeruvad ja membraani hästi läbivad 
ioonid mõlemal pool lahutuspinda erinevates kontsentratsioonides. Näiteks kui ühel 
pool on suured negatiivselt laetud osakesed (nt anioonsed proteiinid), mis ei saa 
membraani läbida, siis sealt  piirkonnast difundeeruvad väikesed negatiivselt laetud 
ioonid kergemini ära kui katioonid.Kirjuta näide- Nt läbivad ioonid A+ ja B- ning R-, 
mis ei suuda membraani läbida. A ja B ebaühtlane jaotus kahel pool membraani ning 
täiendav osmootne rõhk R- poolel. 
 28)   Membraani elektrotoonilised omadused e kaabliomadused. Membraani aja- ja 
pikkuskonstant. Elektrotooniliste e passiivsete nähtuste  sõltuvus närviraku omadustest. 
https://wiki.brown.edu/confluence/download/attachments/13802/BN102+Passive+2007.pdf?v
ersion=1 
Elektrotoonilised ehk passiivsed omadused on need omadused, mis võimaldavad (närvi)rakul 
impulssi edasi kanda ilma voltaažtundlike kanalite avamiseta ehk ilma membraani 
elektrijuhtivuse muutuseta. Elektrotooniliste potentsiaalide tekke eelduseks on ,et membraan 
käitub passiivsena. 
 
2
1
0
 
ar 2
u
Kolm omadust :  
aan
a, j
  Sisendtakistus- määrab, kui palju potentsiaal muutub. 
niiL
  rakusisene aksiaalne takistus- määrab, kui kaugele ja kui kiiresti impulss levib. 
i-
Tsütoplasma takistuse ja närvi diameetriga määratud. 
aal
M
 
 
8
 
 
  mahtuvus- määrab, kui kiiresti pärast ärritust muutus tekib. 
Elektrivoolu toimel tekkinud potentsiaalimuutus on elektrotooniline potentsiaal ehk 
elektrotoonus. Elektirvooluga mõjutades määrab elektrotoonilise potentsiaali tõusu kalde 
ainult membraani mahtuvus (vt joonist Schmidtist lk 35) , membraani läbib ainult 
mahtuvusvool.  Kuid depolarisatsioon hakkab aeglustuma (sest K+ hakkab väljuma), lõpuks 
saavutab see kindla lõppväärtuse, kus ioonide vool läbi membraani võrdsustub aplitseeritud 
elektrivooluga ja membraanikondensaator edasi ei tühjene. 
Membraani ajakonstant τ on aeg, mille jooksul elektrotooniline potentsiaal (elektrivoolu 
toimel tekkinud potentsiaalimuutus) on lähenenud 37%  oma täisamplituudist e 
lõppväärtusest. Ajakonstant iseloomustab potentsiaali muutumise kiirust ,näitab, kui kiiresti 
potentsiaal jõuab oma max väärtuseni, sõltub mahtuvusest. On ka membraani takistuse ja 
mahtuvuse korrutis. Ajakonstant on eri rakkudel 5-50 ms. 
Elektrotoonilised omadused mõjutavad  
  potentsiaalimuutuse ulatust 
  potentsiaali muutuseni kuluv aeg mõõdetuna ärrituse algusest 
  kui kaugele potentsiaalimuutus levib 
  kui kiiresti AP-sid genereeritakse 
Elektrotoonilised nähtused sõltuvad membraani takistusest, mahtuvusest ja aksiaalsest 
takistusest ehk siis kiu läbimõõdust , kuid esimesed kaks on erututvatel rakkudel sarnased, siis 
põhiliselt mõjutab ikkagi kiu läbimõõt ning ka tsütoplasma takistus. Mida suurem diameeter , 
seda rohkem membraani, seda rohkem kanaleid ja seda kiirem levik. Samas membraani 
pindala suurenemisega suureneb mahtuvus ja see vähendab erutuse levikut. Isolatsioon 
suurendab samuti levikut. 
Pikkades elongeerunud  rakkudes tuleb arvestada ka pikkuskonstanti, sest pikkades rakkudes 
voolab laeng välja väga ebaühtlaselt.  
Pikkuskonstant λ näitab, kui kaugele elektrotoonilised potentsiaalid elongeerunud rakkudes 
levivad. võrdub vahemaaga, millel potentsiaal Emax on kahanenud 37%-le amplituudist voolu 
aplitseerimise kohal. Närvirakkudel 0,5-1. 
 
2
1
0
ar 2
u
aan
a, j
 
niiLi-
aal
M
 
 
9
 
 
29)   Aktsioonipotentsiaal: olemus, ajaline kulg ja põhiomadused.  
  Aktsioonipotentsiaal on erutus ,mis võib tekkida närvi- ja lihasrakkudes, kus 
aktsioonipotentsiaal on tsükkel , mis koosneb membraani  
  depolarisatsioonist 
  hüperpolarisatsioonist 
  repolarisatsioonist 
(Na+ sissevool rakku ja sellele järgnev K+  väljavool )  
Voltaažitundlikud ioonkanalid membraanis avanevad, tõstavad raku läbilaskvust 
kõigepealt  Na+ suhtes, siis K+ suhtes.  
Na+ sissevool depolariseerib rakku, sellele järgneb K+ väljavool mis muudab raku 
potentsiaali tagasi puhkepotentsiaalile. Kestab 1-2 ms, võib toimuda sadu kordi 
sekundis. 
Aktsioonipotentsiaal on positiivse tagasiside  mehhanism  ,kus avanevad Na+ kanalid 
põhjustavad järgmiste avanemise . „Surnud ringi“ katkestab väline faktor, milleks on 
Na+ kanali inaktivatsiooni värat. Kõik väratid reageerivad depolarisatsiooniga, aga 
inaktivatsiooni oma 0,5 ms hilinemisega. 
 Kõik või mitte midagi seadus – iga  signaal , mis on üle  lävi  (teatud potentsiaal, mille juures 
depolariseerumine  vallandab  aktsioonipotentsiaali),  põhjustab  sama  kuju  ja  suurusega 
aktsioonipotentsiaali, iga signaal ,mis on alla lävi, ei põhjusta üldse aktsioonipotentsiaali. 
AP levimisel tema  amplituud (u 100 mV) ei muutu. 
AP levikukiirus varieerub erinevates närvikiududes 0,5-100 m/s, esinevad  
  elektrotooniline   
  saltatoorne levik.  
Viimane on kiirem ning energeetiliselt ökonoomsem. 
AP-d iseloomustab 
 
210  
ar 2
Refraktaarsuse põhjustab Na+ süsteemi inaktiverumine  eelnenud aktsioonipotentsiaali ajal. 
u
Refraktaarsus tagab ühesuunalise impulsi leviku. 
aan
a, j
n
Suur muutus membraanipotentsiaalis leiab aset juba vaid mõne molekuli liikumisega. 
iiLi-
aal
Erinevatel rakkudel on erineva kuju ja kestusega aktsioonipotentsiaalid.  
M
 
1
 
0
 
 
Aktsioonipotentsiaali ülekande sünapsites tagavad neurotransmitterid. 
Sel ajal kui Na+ kanalid hakkavad juba sulguma, hakkavad avanema K+ kanalid ning 
algab hüperpolarisatsioon. K+ kanalid jäävad avatuks nii  kauaks , kui membraan on 
depolariseeritud ja sulguvad alles siis, kui membraanipotentsiaal on jõudnud tagasi 
algväärtuseni. Lõpuks voltaažtundlikud K+ ja Na+ kanalid sulguvad, ainsana on 
avatud mittevoltaažtundlikud K+ kanalid (lekkekanalid), mis genereerivad 
membraanipotentsiaali negatiivse puhkeväärtuse. 
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK21668/-hea seletus 
 
Kui membraani iseloomustab potentsiaalide erinevus, on ta polariseeritud. 
DEPOLARISATSIOON =HÜPOPOLARISATSIOON- polariseerituse vähenemine 
HÜPERPOLARISATSIOON- polariseerituse suurenemine. REPOLARISATSIOON  on 
polarisatsiooni taastumine .  
Muutes rakumembraani läbilaskvust eri ioonidele (e Px väärtust Goldmanni valemis), 
muudame potentsiaali. Põhilised ioonid, millest oleneb on K+, Na+, Cl-, Ca2+. 
 
21
Aktsioonipotentsiaalide ioonmehhanismid,  
0
ar 2
u
Nii Na+ kui K+ kanalid on voltaažtundlikud ning reageerivad membraani kriitilisele 
depolarisatsioonile. Na+ kanalid avanevad kiiresti lühikeseks ajaks ning sulguvad uuesti. 
aan
Eristatakse kolme olekut: suletud aktiveeritav, avatud aktiveeritud ja suletud inaktiveeritud (ja 
a, j
nii
aktiveerimatu- jääb inaktiveerituks seni, kuni ta membraani re- või hüperpolarisatsiooni mõjul 
L
i-
uuesti tagasi pöördub suletud , aga aktiveeritavasse olekusse). K+ kanalid avanevad 
aal
M
 
1
 
1
 
 
aeglasemalt, veidi hiljem(u millisekund) kui Na+ kanalid , ei inaktiveeru depolarisatsiooni 
jooksul.K+ Kanalil on kaks olekut: avatud ja suletud. 
 
nende uurimise meetodid ( patch   clamp  meetod).  
Patch clamp meetod e membraanilapikese kinnistamine.Kasutatakse mõõtepipetti, mille 
umbes 1 mikromeetrise läbimõõduga ava on kinnistunud membraanile. Alarõhu rakendamisel 
võib tekkida sulustus (kui elektroodi ots on absl. tolmuvaba ning raku pealispind  on 
puhastatud sidekoefibrillidest ning  muust sarnasest. Sulustus isoleerib elektroodi otsal olevas  
membraanilapikeses olevad kanalid ülejäänud membraanist elektriliselt (suure takistuse 
tekitamise abil pipeti ja välislahuse vahel).  
Pingekinnistamise võimendiga (hoiab pinge nõutav-pinge tasemel) , mis on ühendatud pipetti 
täitva soolalahusega, on võimalik mõõta kanalivoolusid. Saame üksikkanalivoolud ning neid 
summeerides saame summaarsed voolud , mille põhjal näeme, et Na+ kanalite avanemine on 
kõige tõenäolisem üsna kohe pärast potentsiaali muutust, umbes 1ms pärast jäävad 
avanemised harvemaks ja lõpuks lakkavad täiesti. K+ kanalid avanevad viivitusega, kuid 
kujuneb välja keskmiste avanemiste sagedus, mis püsib konstantsena nii kaua, kui kestab 
depolarisatsioon. Potentsiaali püsivana hoidmiseks vajaliku elektrivoolu muutsi mõõtes saame 
iseloomustada membraani läbivaid ioonivoole. 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
1
 
2
 
 
 
 
210
ar 2
 
u
aan
Ülemine  graafik näitab seda, et fikseeritud membraanilapikesel muudetakse 
a, j
n
membraanipotentsiaal -80 mv -40mv-le, sellist pingemuutust korratakse sageli. Alumised 
iiL
graafikud on saadud, kui on summeeritud palju registreeritud üksikkanalivoole, Na vool 
i-
peatub teatud hetkel, K omadel kujuneb välja keskmiste avanemiste sagedus 
aal
M
 
1
 
3
 
 
Aktsioonipotentsiaalid erinevates erutuvates kudedes. 
Schmidti õpikus lk 23 joonis 2-4 
Närvikoes kestus u 1 ms, skeletilihases 10 ms (lihase  kontraktsioon 100 ms), südamelihases 
200 ms.  
Skeletilihases 10 ms. AP toimimise ajal on koes refraktsiooniperiood. 
 
Südamelihases 200 ms.  
Südamelihases on  
  TÜÜPILINE e TÖÖMÜOKARD (pumbafunktsioon)  
  ATÜÜPILINE e ERUTUSTEKKE- ja  JUHTESÜSTEEM (genereerib südamerütmi 
ning korraldab eri südame osade koostöö)  
Eri tüüpi müokardis on eri kujuga AP-d. 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
 
niiLi-
aal
M
 
1
 
4
 
 
 
 
21
 
0
ar 2
u
 
aan
 Aktsioonipotentsiaal kui universaalne info ülekandmise viis närvisüsteemis.  
a, j
niiLi-
aal
M
 
1
 
5
 
 
Universaalne info ülekandmise viis- infot kannab edasi mitte signaalide amplituud (see on AP 
puhul alati sama) ,vaid sagedus,millega AP-sid initseeritakse. See oleneb neurotransmitteri 
hulgast. 
Aktsioonipotentsiaali elektrotoonilise ja saltatoorse levimise mehhanismid. 
Elektrotooniline levik e pidev levik- müeliinita kiududes. Järk- järguline membraani 
depolariseerimine, kus aina uued alad jõuavad läveni, aina uued Na+ kanalid avanevad.  
Depolarisatsioon ulatub läveni ning „päästiktsooni“( trigger zone-i), siis voltaažtundlikud Na+ 
kanalid avanevad ja Na+ siseneb aksonisse. Na+  sisenemine  depolariseerib membraani , see 
avab uusi Na+ kanaleid. Positiivne laeng liigub mööda aksonit edasi. Juba läbitud osa 
(trigger zone) on refraktoorne osa, refraktoorses perioodis , K+ kanalid on seal avatud ning 
Na+ inaktivatsiooniväratid sulgunud. See kindlustab aktsioonipotentsiaali ühesuunalise 
leviku. K+ väljumine repolariseerib membraani. Aksoni distaalsemates osades aga 
depolariseeruvad uued membraanipiirkonnad. 
Saltatoorne levik e hüppeline levik 
Leiab aset müeliiniga närvikius. See on hea  alternatiiv väga jämedatele kiududele.  
Müeliin on isolaator, on vähem kontakti ekstratsellulaarse maatriksiga sp elektrilaine ei 
„leki“.. Saltatoorne levik kasutab ainult müeliinivahelist vaba pinda. Kui AP tekib 
päästikupiirkonnas, siis AP laine liigub mööda müeliiniga tsooni müeliinvabasse tsooni e 
Ranvieri soonisesse, mille membraanis on palju voltaažtundlikke Na+ kanaleid, tekib 
depolarisatsioon Na+ sisenemise abil ning AP potentsiaal hoitakse konstantne, kui ta liigub 
ühest soonisest teiseni. Levik on kiirem kui elektrotooniline, sest pideva kanalite avamine  
aeglustab AP laine liikumist. 
E levikukiirus oleneb kiu diameetrist ja müeliniseeritusest. 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
 
aal
M
 
1
 
6
 
 
Na+-K+- pump tekitab pidevalt vastukon tsentratsiooni. 
 
 
30)   Südame-vereringesüsteemi üldiseloomustus ja peaülesanded.   
 Tegemist on peaaegu suletud hargneva ja seejärel  koonduva  torustikuga ( veresooned - 
arterid, arterioolid ,kapillaarid, veenulid ,veenid), milles on kaks pumpa - südame  vatsakesed . 
Vasak on ühenduses suure vereringega ning parem on ühenduses väikese vereringega. 
Vasakusse kotta tuleb kopsuveenist hapnikurikas  veri , läheb aordi kaudu kehasse,  paremast  
aordist läheb õõnesveenidest tulev hapnikuvaene veri pulmonaalarteri kaudu kopsudesse. 
Paremasse kotta tuleb kehast hapnikuvaene veri, mis viiakse kopsudesse, et see seal 
hapnikuga rikastada. Torustik ei ole päris suletud, sest kapillaarides on võimalik ainete 
vahetus interstitsiaalse ruumi e rakkudevahelise ruumi ja rakkude vahel.  
Bioloogiliste funktsioonide täitmiseks peab veri olema ühesuunalises ringluses, selle tagavad 
rõhkude  vahed vereringesüsteemis ning  klappide  olemasolu. Suurel vereringel on 
paralleelringed, viivad nt ajju, jäsemetesse, neerudesse, maksa jne. Kuna organismi eri 
piirkondade ainevahetuslikud vajadused on erinevad, peab ka eri piirkondade verevarustus 
olema paindlikult reguleeritav. Vereringes voolab veri, mida on täiskasvanul umbes 5 l, 55-
60% on vereplasma ja 40-45% on vererakud , seda protsenti nimetatakse HEMATOKRITIKS. 
Vere  viskoossus  on 3-5 korda suurem kui veel. 
Ülesanded:  Veri kannab hapniku kopsudest ning toitained seedeelundkonnast ning kannab 
need kõigi rakkudeni, samaaegselt jääkaineid ära kandes. Lisaks on kardiovaskulaarsel 
süsteemil tähtis roll rakkudevahelises kommunikatsioonis hormoonide jm signaalmolekulide 
edasikandjana, samuti on vererakkudel kaitsefunktsioon, nad osalevad immuunsüsteemi töös. 
Vereringe  talitluse aluseks olevad füüsikalised protsessid.  
Vere vool teatud kehapiirkonda on kõige enam määratud  
  rõhkude vahe  
   soonte   diameetri   
abil 
 
Rõhkude vahe tekitamise üks viise on südamelihase kontraktsioon ning lõõgastumine. 
Veresooned ei ole jäigad torud, nende diameeter on muudetav seinte elastsuse ning 
 
seinas oleva silelihaskihi olemasolu abil.Samuti muutub keha asend ruumis. Seega on 
21
vere  voolamine väga  komplitseeritud ning kasutatakse lihtsustatud mudeleid . 
0
Veri peab voolama ühes suunas-  klapid . 
ar 2
u
Vere  filtratsioon kapillaarides toimub filtratsiooni ja difusiooni teel, mille suuna 
määrab ära keskkondade hüdrostaatilise ja osmootse  rõhu summa.O
aan
nkootse ja 
a, j
hüdrostaatilise rõhu vahe määrab ära, kas vesi liigub kudedesse või kudedest ära. 
nii
Südame pumbafunktsiooni aitab täita südamelihasrakkude poolt  tehtav töö, mida saab 
L
i-
arvutada A=pv,lisandub veel kiirendustöö, mis kulub verele kiirenduse andmiseks. 
aal
M
 
1
 
7
 
 
31)   Südame pumbafunktsioon, olulisemad seda iseloomustavad parameetrid . 
Südameõõnte, klappide ja müokardi roll südame pumbafunktsiooni 
realiseerumisel. Südametoonid, nende tekkimise põhjused. 
Südame-vereringesüsteemis on kaks pumpa- südame vatsakesed. Vasak on ühenduses 
suure vereringega ning parem on ühenduses väikese vereringega. Vasakusse aorti 
tuleb kopsuveenist hapnikurikas veri, läheb aordi kaudu kehasse, paremast aordist 
läheb õõnesveenidest tulev hapnikuvaene veri pulmonaalarteri kaudu kopsudesse. 
Koja  ja vatsakese vahel on HÕLMASED e ATRIO-VENTRIKULAARklapid. 
Vasaku vatsakese ja aordi vahel ning parema vatsakese ja kopsuarteri vahel on 
POOLKUUKLAPID ehk semilunaarklapid.  
Klapid sulgevad ja avanevad vererõhu erinevuste tõttu mõlemal pool klapi tööpinda. 
Südametoonid on klappide sulgemise helid, 1. Südametoon on atrioventrikulaarklapi 
sulgumine  (süstoli algus) ja 2. Toon on poolkuklapi sulgumine ( diastoli algus) Klapid 
tagavad ühesuunalise verevoolu nii südames kui kogu vereringes. Südametoonide 
tekitatavad võnked kanduvad rindkerele ja on kuulmispiirkonnas. 
Pumbafunktsioon realiseerub järjest korduvate tsüklite käigus. Tsükkel koosneb 
diastolist, mille käigus müokard lõõgastub ning südameõõn täitub ja süstolist, mille 
käigus müokard kontrakteerub ja veri väljub õõnest. 
Iseloomustavad parameetrid:  
-  FREKVENTS ehk südametsükli sagedus. Normaalses rahulolekus 70 tsüklit  minutis . 
-  LÖÖGIMAHT ehk vatsakesest süstoli käigus väljutatud vere maht. Normaalselt 70 ml. 
-vatsakese  MINUTIMAHT  ehk  MAHTKIIRUS  Q=V*fc, kus V on löögimaht ja fc on 
südametsükli sagedus e  löögisagedus minutis. Normaalselt 5 l/min (70*70=4900ml) 
Kumbki vatsake  pumpab ajaühikus sama koguse verd.  Pumbad on järjestikku, seega 
mahtkiirus on ühest vatsakesest minutis väljutatud vere ruumala. 
Müokardi roll: MÜOKARDIOTSÜÜDID on erutumisvõimelised, võimelised 
genereerima aktsioonipotentsiaali. 
  Tüüpiline müokard, mille kontraktsioon aitab täita pumbafunktsiooni  
  atüüpiline müokard, mis on südame erutustekke- ja juhtesüsteem, kontrollib 
südamerütmi ja eri osade koostööd.  
 
21
Südame rütmiliste pulsatsioonide vallandajateks on südames endas  tekkivad erutused. 
0
Erutus levib, kuni haaratud on kõik südamelihaskiud. 
ar 2
u
aan
   32)   Südametsükkel, selle  põhifaasid . Vererõhu ja mahu muutused tsükli eri faasides . 
a, j
nii
Kodade ja vatsakeste tsüklid toimuvad mõlemal poolel sünkroonselt, kuid 
L
paremal pool 
i-
arendatavad rõhud on palju väiksemad. Vatsakese tsükkel on 3 korda pikem. Kodadel 
aal
M
 
1
 
8
 
 
ja vatsakestel mõlemal on eristatavad diastol  ja süstol . Kui löögisagedus on 60 l min, 
siis ühe tsükkli kestus on 1 sek.  
Südametsükkel: 
 Hiline diastol, kus kojad ja vatsakesed on lõõgastunud ja vatsakesed täituvad verega. 
Atrioventrikulaarklapid avanevad ,sest vatsakeses on madalam rõhk, ta on 
lõõgastunud. 
Kodade  süstol- kodade kontraktsioon surub väikese lisahulga (viimase 20%) verd 
vatsakesse. Samal ajal vatsakesed on diastolis. 
Vatsakese süstol:  
1)  Isovolumeetriline kontraktsioon- Atrioventrikulaarklapid surutakse kinni (vere poolt, 
mis surub nende vastu vatsakese poolt), kuid rõhk pole veel piisavalt suur, et 
poolkuuklapid avaneksid. 
2)  Väljutusfaas- vatsakestes on suurem rõhk kui arterites , poolkuuklapid avanevad ja veri 
väljub 
Samal ajal kojad diastolis ja täituvad. AV klapp on kinni. 
Vatsakese diastol 
3)  Isovolumeetriline lõõgastus 
4)  Vatsakesed lõõgastuvad, rõhk väheneb, poolkuuklapid sulguvad, sest veri hakkab 
hetkeks tagasi voolama, surub klapid kinni arterite poolsest küljest. 
5)  Täitumisfaas e hiline diastol vt eespool. Vatsakeste  lõõgastumine põhjustab AV 
klappide avanemise. 
6)  Samal ajal kojad diastolis. 
Diastol on pikem kui süstol. 
 VATSAKESTE Süstol jaguneb - Isovolumeetriline kontraktsioon ja väljutusfaas. Diastol -
isovolumeetriline lõõgastumine ja täitumisfaas. 
Rõhu-mahu diagramm 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
1
 
9
 
 
 
 Südametsükkel algab punktis A. Vatsake on lõõgastunud, veri on voolanud kotta,on 
jõudnud kätte hetk, mil  kojas on kõrgem rõhk kui vatsakeses ning atrioventrikulaarklapp 
avaneb punktis A, jätkub vatsakese  täitumine , kuid rõhk suureneb väga vähe. Nüüd algab 
koja süstol e kontraktsioon ,mis täidab viimase 20% EDV-st (end-diastolic volume e 
lõppdiastoolne maht, mis täiskasvanud mehel on umbes 135 ml). Algab vatsakese 
kontraktsioon- AV klapp sulgub, poolkuuklapp ei ole veel avanenud- isovolumeetriline 
kontraktsioon, kus rõhk kasvab,aga ruumala püsib sama. Kui rõhk on piisavalt suur, siis 
semilunaarklapp avaneb ning algab väljutusfaas, kus rõhk kasvab jätkuva kontraktsiooni 
tõttu, veri väljutatakse südamest, osa verd jääb sisse- EDV (end-diastolic volume e 
lõppsüstoolne maht) Kontraktsiooni lõpus hakkab rõhk vatsakeses vähenema, 
poolkuuklapid sulguvad. Vatsake on nüüd suletud kamber ja ülejäänud lõõgastumine 
toimub sellises olekus, lõpuks, kui rõhk on madalam kui kojas, avaneb mitraalklapp e üks 
hõlmalistest klappidest ning tsükkel algab otsast. Lõppdiastoolse ja lõppsüstoolse mahu 
vahe on väjutusfraktsioon. Rõhkude muutused südametsükli vältel vasakus vatsakeses 0-
115 mm/Hg, aordis 76-115 mm/Hg, vasakus kojas 0-10 mm Hg 
33)   Vere  voolamise seaduspärasused veresoonkonnas. Vere voolamise maht- ja 
joonkiirused ning takistused  veresoonkonna eri osades.  
Veri voolab suurema rõhuga piirkonnast madalama rõhuga piirkonda. Kirjeldatakse Poiseuille  
 
võrrandiga. Tegurid on soone  pikkus, diameeter, vedeliku viskoossus ja muidugi rõhkude 
210
vahe. 
ar 2
u
Vere  voolutugevus  on tugevasti lihtsustatult analoogne Ohmi seadusega V=ΔP/R=Q. 
aan
a, j
Vere mahtkiirus on ajaühikus ristlõikepindala läbiva vere ruumala. 
niiLi-
aal
M
 
2
 
0
 
 
Mida suurem on vere viskoossus, seda suurem takistus, mida suurem veresoone  pikkus, 
seda suurem takistus, mida suurem diameeter, seda väiksem takistus, sest vähem 
vedelikku puutub kokku soone seintega ja seda vähem hõõrdumist. 
Laminaarse voolamise korral osakeste liikumise (voolamise) trajektoorid ei ristu. 
Turbulentsi korral suureneb energia dissipeerimine ( hajumine , mõnes mõttes 
raiskamine) 
 
Voolamist saab kirjeldada kaht erinevat viisi- 1) Bernoulli  võrrand, mis arvestab inertsi, 
aga mitte sisehõõrdumist ning 2) Hagen-Poiseuille seadus, mis arvestab 
sisehõõrdumist ja mitte inertsi. 
 
210
ar 2
u
aan
 
a, j
nii
Tegemist on vaid kaudse kirjeldusega, sest vereringesüsteem ei täida täielikult järgmisi 
L
i-
nõudeid: 
aal
M
 
  Torud on jäigad ,mittehargnevad, ümara  ristlõikega .  
2
 
1
 
 
  Vedelik on homogeenne   
  Voolamine on laminaarne ja statsionaarne  (paikne). 
Kõige rohkem saab modifitseerida veresoone diameetrit. Silelihaskihi abil! 
Voolutugevus sõltub võrdeliselt r4 ja takistus samast  asjast pöördvõrdeliselt. 
Joonkiirus = mahtkiirus/ristlõike pindala= Q/A 
 
Mahtkiirus on kõigis veresoonkonna osades sama, kuid joonkiirus on kapillaarides 
väiksem (nende kogu ristlõikepindala on suurem) ning suurtes veresoontes sellega 
võrreldes kiirem, kuid üldiselt, võrreldes üht suurt ja üht väikest soont, on suures 
voolamine aeglasem . 
Takistus aordis, suurtes arterites ja arteriharudes ei moodusta üldisest takistusest üle 1/5, 
sest neil on suur diameeter(?). Terminaalsetes arterites ja arterioolides on takistus 
peaaegu pool kogutakistusest, tingitud nende diameetri vähenemisest, mida 
paralleelselt lülitatud sooned kompenseerida ei suuda. ¼ takistusest on põhjustatud 
kapillaaride poolt. Veenulite takistus on 4 % ja ülejäänud veenide oma 3%. 
34)    Vererõhk  veresoonkonna eri osades, vererõhu mõõtmise meetodid. 
 
Vererõhk on jõud, mida veri avaldab veresoone seinale pinnaühiku kohta. 
210
Arterites on rõhk suurim, kuid südametegevuse  faaside   tõttu perioodiliselt muutuv. 
ar 2
u
Aordis on rõhk max 120 mm Hg vatsakese süstoli ajal( süstoolne  rõhk, normväärtus 
aan
110-140)  ning min 80 mm Hg (60-90)vatsakese diastoli ajal.(diastoolne rõhk) Kuigi 
a, j
rõhk vatsakeses langeb ligi 0, on aordis rõhk püsivalt  üsna kõrge. Antud nähtus on 
niiL
põhjustatud sellest, et arterite seinad on elastsed ning venides võimelised energiat 
i-
säilitama.  
aal
M
 
2
 
2
 
 
Pulsirõhk on süstoolne rõhk- diastoolne rõhk. Vererõhk väheneb teekonnal läbi keha 
tagasi südamesse, sest energia väheneb takistuse tõttu. Arterioolidest alates vererõhu 
kõikumised kaovad (ning pulssi ei saa  katsuda ).Veenides on rõhk väga madal ning 
tagurpidi  voolamist takistavad veeniklapid.  
Keskimne  arteriaalne  rõhk on diastoolne P+ 1/3(süstoolne P-diastoolne P). Diastol on 
2x pikem kui süstol, sp on keskmine arteriaalne rõhk lähemal diastoolsele.  
Keskmine arteriaalne rõhk näitab vere voolamist tekitavat jõudu. Vererõhu 
hetkväärtuste keskmine tase teatud lõigus. Arterites muutub üsna vähe. 
 
Ning 1mm Hg = 13,6 mm H2O 
Mõõtmine 
Vererõhu mõõtmised on OTSESED ja KAUDSED .  
Otseste korral viiakse arterisse nõela või kanüüliga ühendatud rõhuandur. 
Kaudsete  puhul kasutatakse sageli rõhumansetti. Eeldatakse, et rõhk kandub sügavamal 
asuvatele kudedele ilma rõhukadudeta. Arteriseina käitumine sõltub arteri rõhu ja 
mansetirõhu vahest, mida nimetatakse TRANSMURAALSEKS rõhuks. 
Riva -Rocci e Korotkovi meetod- õlavarremanseti rõhk viiakse kiiresti süstoolsest rõhust 
kõrgemale ja hakatakse seejärel aeglaselt  langetama , kuulates samaaegselt arteria 
brachialise kohal küünarliigese  sisepinnal stetoskoobiga Korotkovi toone, nende 
põhjuseks on turbulentne voolamine, mis tekib arteri mansetialuses ahenenud osas. 
Kui manseti rõhk on kõrgem süstoolsest rõhust, on arter kokkusurutud, verevool 
peatub ja toonid puuduvad. Kui manseti rõhk langeb madalamale süstoolsest rõhust, 
tekib iga pulsilöögi ajal lühike  terav kahin. Kui mansetirõhk on süstoolse ja diastoolse  
rõhu vahel, on kahinate käitumine küllalt individuaalne. Kui mansetirõhk langeb 
 
diastoolse rõhuni, siis kahinad äkki tumenevad ja nõrgenevad kiiresti. 
210
Automaatsetes vererõhumõõturites on kasutusel ostsillograafiline meetod. Selle puhul 
ar 2
u
määratakse vererõhk süsteemis arter+rõhumansett tekkivate pulsituigete e 
aan
ostsillatsioonide põhjal. Muudetakse vasturõhku, ning sellega muutub arteri 
a, j
transmuraalne rõhk ning ostsillatsioonide kuju ja amplituud. Kui arteri sein on 
niiL
pingevaba , on ostsillatsioonide amplituudi max. See vastab keskmise arterisisese 
i-
rõhu  tasemele . Süstoolne ja diastoolne rõhk leitakse vastavalt algoritmile arvestades 
aal
ostsillatsioonide KUJU ja AMPLTUUDI muutusi mansetirõhu langetamisel. 
M
 
2
 
3
 
 
35)   Hingamise põhietapid, nende realiseerumise aluseks olevad füüsikalised 
protsessid. 
Hingamine  on protsesside kogum , mille käigus varustatakse rakud hapnikuga ja 
eemaldatakse liigne  süsihappegaas . Täiskasvanu tarvitab min hapnikku 0,25-3 l ja 
eraldab süsihappegaasi 0,2-0,25 l. 
Hingamise põhietapid e hapniku tee: 
Kopsuhingamine  ehk väline hingamine 
1)   Konvektiivne transport õhust kopsualveoolidesse e  ventilatsioon . (Boyle seadus) 
2)  Difusioon kopsualveoolidest verekapillaaridesse. Ficki difusiooniseaduse põhjal. 
 
       Hingamisgaaside transport verega 
3)Konvektiivne transport vereringe vahendusel koekapillaaridesse. 
Koehingamine ehk sisemine hingamine 
4) Difusioon koekapillaaridest neid ümbritsevatesse kudedesse 
5) Hapniku kasutamine rakkude ainevahetuses 
!CO2 eemaldamine vastupidises järjekorras. 
Rindkere  seina elastsed jõud püüavad rindkere mahtu suurendada, aga kopsude elastsed 
jõud ja alveoolide pindpinevus (tekib, sest alveoolide sisepind on kaetud vedelikuga) 
püüavad ruumala vähendada, tekib negatiivne intrapleuraalne rõhk (negatiivne 
atmosfäärirõhu suhtes). 
 Elastne takistus on venitatavuse pöördväärtus. 
Üldine gaasiseadus PV=RT. Kus P on rõhk, V on ruumala, T on temperatuur, R on 
universaalne gaasikonstant. Võib  väljendad ka nii, et PV/T on konstantne. 
Mõned tähtsamad gaasiseadused on: 
DALTONI  SEADUS: gaasisegu kogurõhk on tema komponentideks olevate gaaside 
 
osarõhkude  summa. 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
2
 
4
 
 
 
 
Daltoni seadusel põhineb hingamisgaaside vahetus verega. Kopsudesse tulevas venoosses 
veres on hapniku osarõhk madalam kui  alveoolides ning süsihappegaasi osarõhk 
suurem. Järelikult hapnik verre (kõrgemalt osarõhult madalamale) ning CO2 
alveoolidesse. 
BOYLE SEADUS: kui gaasianuma ruumala muutub, muutub rõhk pöörvõrdeliselt. Kui 
vähendame ruumala, siis nt ½ võrra, siis rõhk kahekordistub, sest kokkupõrked 
 
sagenevad. PV=P1V1, KUI T on const !. 
210
CHARLES´i SEADUS: V/V1=T/T1 kui P on const! St et kui temperatuur tõuseb, siis 
ar 2
u
ruumala suureneb ka! 
aan
a, j
Henry seadus: Tasakaaluseisundis on  vedelikus lahustunud gaasi kontsentratsioon 
nii
võrdeline gaasi osarõhuga vedeliku kohal.Seda seadust järgib  hapniku lahustumine 
L
i-
kopsu ümbritsevas vedelikus. Lahustumine on vajalik difusiooniks rakkudeni, 
aal
kus hapnikku vajatakse. 
M
 
2
 
5
 
 
 
Rinnaõõne e thoraxi ruumala muutmisega muudetakse rõhkude vahet ning saavutatakse  
ventilatsioon. 
Gaas või gaaside segu voolab kõrgema rõhuga piirkonnast madalama rõhuga piirkonda. 
Difusiooni soodustab lühike difusioonitee ja suur difusioonipindala. 
36)   Hingamistsükkel, selle osad. Sisse- ja väljahingamise  mehhanism, nendega 
kaasnevad rõhu ja mahu muutused rindkeres . Kopsukoe  elastsus , selle tähtsus 
hingamismehhaanikas.  Venitatavus hingamissüsteemis, selle mõõtmine. 
Hingamismehaanika all mõistetakse hingamistsükli jooksul esinevate rõhu-mahu suhete ja 
rõhu-voolu suhete analüüsi. 
Hingamistsükkel koosneb sisse ja väljahingamisest.  Sisse- ja väljahingamise aluseks on 
intraalveolaar- ja atmosfäärirõhu erinevus.  Sissehingamisel ( inspiratsioon ) peab 
intraalveolaarne rõhk olema väiksem ja  väljahingamisel (ekspiratsioon) suurem kui 
atmosfäärirõhk. Hingamine saab alguse hingamislihastest (m. Intercostales interni et 
externi et m scalenus et diaphragma), mis saavad muuta rindkere mahtu  kolmes  
projektsioonis.  
Hingamistsüklite arv on täiskasvanul 12-16 korda minutis. Hingetõmbe sügavus on 0,5 l.  
Minutiventilatsioon on siis u 16*0,5=8 l 
Sissehingamisel ei saa hingamisteede takistuse tõttu õhk küllalt kiiresti  tungida  
suurenenud alveolaarruumi. Seetõttu peab rõhk alveoolides langema st võrreldes 
välisrõhuga negatiivseks muutuma. Intrapleuraalne rõhk muutub tulemusena veel 
negatiivsemaks. 
Kui rindkere on lühiajaliselt puhkeseisundis,nagu  sissehingamise  üleminekul 
väljahingamiseks, avaldab pleuraõõnele mõju ainult mõju ainult kopsude elastne 
retraktsioon (kokkutõmbumine) ja see põhjustab negatiivse rõhu. Pidev negatiivne 
 
2
inrapleuraalne rõhk väldib kopsude kokkuvajumist. Intrapulmonaarne rõhk on 
1
0
puhkeoleku ajal võrdne nulliga, sest suuõõs ja  alveoolid on omavahel ühenduses. 
ar 2
u
Väljahingamisel rindkere maht väheneb, intrapleuraalne rõhk muutub positiivsemaks ning 
aan
intraalveolaarne rõhk suureneb.(positiivseks!) 
a, j
niiLi-
      Sissehingamine: Hingamislihaste kontraktsioonil (intercostalestest externused) suureneb 
aal
rindkere maht ning rõhk intrapleuraalruumis muutub veel negatiivsemaks. Tulemusena 
M
 
2
 
6
 
 
väheneb intraalveolaarne rõhk ning õhk voolab kopsudesse. Intrapleuraalne rõhk on u -0,5 
kPa tavaolekus, sissehingamisel kuni -1 kPa (-3 mm Hg ja -6 mm Hg resp.) 
LaPlace jõud väljendab rõhku. Vedelikumullisisene rõhk P= 2x T/r, kus T on pindpinevus 
ja r on mulli raadius. Väikestes mullides ja ka väikestes alveoolides seega peaks olema 
suurem rõhk, kui vedelik on sama pindpinevusega. Vedelik alveoolide seintes 
põhjustab pindpinevust,mis  vähendab kopsude venimisvõimet. Surfaktant vähendab 
kohesiivseid jõude  veemolekulide vahel. Väiksematel alveoolidel on rohkem 
surfaktanti, nii et nende pindpinevus on väiksem kui suurtes alveoolides- see aitab eri 
suurusega alveoolides rõhku ühtlustada. 
Kopsude venitatavus e compliance- ruumala muut rõhu muudu kohta . 
 
Venitatavus on elastse takistuse pöördvärtus, mis kujuneb kopsude ja rindkere 
venitatavuse koosmõjul. Sügaval sissehingamisel piiravad venitatavust kopsud , 
sügaval väljahingamisel rinnakorv . 
1/(Cth+l)=1/Cth+ 1/Cl 
Praktikumis mõõtsime venitatavust DONDERSI  mudelil , kus kaks õhupalli on analoogid 
pleuraruumile ning kopsuruumile. Sisse-ja väljahingamist imiteeritakse süstla abil. 
Määratakse erinevatele mahtudele vastavad rõhud. Andmed salvestatakse rõhu-
ruumala graafikutena.  
 
210
Saadud kõverate (rõhu-mahu graafikute) tõus on venitatavus. Rindkere venituskõvera 
alumine osa on lamenenud ja kopsude venituskõvera ülemine osa on lamenenud, seal 
ar 2
u
on tõusud väiksemad ehk venitatavus vähenenud. Seega sügaval sissehingamisel ehk 
aan
kopsude mahu suurenemisel on takistavaks kopsud, väljahingamisel ehk mahu 
a, j
vähenemisel on takistuseks rindkere. 
niiLi-
Venitatavus on suurim kui intrapleuraal- ja intraalveolaarrõhkude erinevus on 0.  
aal
M
 
2
 
7
 
 
Rõhu-mahu graafiku puhul tuleb arvestada ka sellega, et toimub hüsterees- mitteelastse 
deformatsiooni tõttu sõltub mahu väärtus eelmisest mahu väärtusest. 
Lisaks elastsele takistusele tuleb ületad mitteelastne  takistus, mille peamine vorm on  
  voolutakistus hingamisteedes  
  lisaks koetakistus kopsude ja rinnaõõne seina poolt  
  õhu ja kudede inerts. 
 
 37)   Organismi tugiaparaadi ( skelett , liigesed, lihased) biomehhaanika, selle 
koordineerituse vajalikkus stabiilseks kehaasendiks ja liikumiseks ruumis. 
Biomehaanika on teadus, mis käsitleb elusolendite liikumist ja liigutusi ning nende 
põhjuseid. Organismi tugiaparaati kuuluvad luud , liigesed ja lihased. 
 Lihased moodustavad umbes 40-50% kehakaalust. Lihased panevad liigesed (ja selle 
kaudu luud ning kogu skeleti) liikuma. 
Lihasrakkudel on võime kontraheeruda e aktiivselt lühendada oma pikkust. 
Lihaskontraktsioon on keemilise energia muutmine mehaaniliseks energiaks ja 
soojuseks. 
Vajalik on tugiaparaadi koordineeritus ,et säilitada stabiilne kehaasend ja liikumine. 
 
210
Inimese liigutustegevuse aluseks on kehahoid ehk  rüht . Korrektne kehahoid tagab 
ar 2
u
liikumistegevuse korral koormuse õige jaotumise kehaosade vahel.  
aan
 
a, j
niiLi-
Rühti ehk kehahoidu mõjutavad: 
aal
M
 
  kehapoolte sümmeetrilisus 
2
 
8
 
 
   agonist - ja antagonistlihaste tasakaalustatud areng 
   liigeste liikuvuse ja jõu tasakaalustatud areng 
38)   Lihaskontraktsiooni libisevate filamentide teooria. Lihase mudel.  
Libisevate filamentide teooria kohaselt on lihase arendatud pinge otseselt proportsionaalne 
jämedate ja peente filamentide vastasmõjuga.  
Lihase kontraktsioon e lühenemine on müofibrillis(sama pikk kui lihaskiud ) jadamisi 
ühendatud sakromeeride ( piirkond ühest Z vöödist järgmiseni) lühenemise resultaat. 
Lühenemisel libisevad   peened  aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente, millega 
nad on vaheliti  ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks 
sarkomeeri keskpaika. Müosiini- ja aktiinifilamendid ise ei lühene. A-vöötide pikkus jääb 
konstantseks, aga I-vööt ja H-tsoon  ahenevad .  Venitamisel tõmmatakse peenikeste 
filamentide kimpu jämedate filamentide vahelt vähemas või suuremas ulatuses välja. 
Müosiinifilamendi ristijätketeks on umbes 150 müosiinimolekuli PEAD. Igal peal on 2 
seostumiskohta - üks aktiini jaoks ja üks ATP jaoks.  Iga müosiinipea võib kontraktsioonil 
müosiinifilamendi ühendada aktiini naaberiflamendiga ristsillana.Kallutusliigutustega 
sõuavad müosiinipead ühisel jõul sarkomeeri keskpaiga poole. Müosiinimolekulide 
bipolaarne  paigutus põhjustab aktiininiitide liikumise teineteisele vastu.  
Kontraktsiooni alguses on müosiinipead seotud G-aktiini  molekuliga , väga lühike periood, 
järgnevalt seostub ATP ning müosiinipea vabastatakse aktiinist. ATP- ADP+ P- mõlemad 
jäävad seotuks müosiiniga. ATP-st vabanenud energia muudab müosiini kuju, nii et see 
seostub uue G-aktiiniga, üks või kaks kohta kaugemal algsest, nüüd on müosiinil 
potentsiaalne energia. P-rühm vabastatakse – power stroke  e AERULÖÖK.  Aktiin liigub 
sakromeeri keskpaiga poole. Kui ADP ka vabastatakse, on müosiin jälle tihedalt aktiiniga 
seotud. Müofibrilli järjestikku ühendatud üksiksakromeeride lühenemised liituvad. Ristsildade 
korduvad molekulaarliigutused muudetakse makroskoopiliseks liikumiseks. 
Müosiinipeadel on ka ATP-aasne aktiivsus e nad käituvad ensüümina.  TROPONIIN ja 
TROPOMÜOSIIN reguleerivad aktiini seostumist müosiiniga. Realiseerub trossi tirimise 
printsiip. 
Ühe ristsillakeste tsükliga lüheneb  sarkomeer  1% oma pikkusest, lihas aga 
üksikkontraktsioonil 20%, seega toimub hulk tsükleid. 
Lihase mudel koosneb kolmest  komponendist . 
1.  Kontraktiilsed elemendid, mis tagavad lihase lühenemise. Müosiini- ja 
aktiinifilamentide moodustatud ristsildade kompleks 
 
2.  Jada- e järjestikühenduses elastsed elemendid. KÕÕLUSED  
21
3.  Rööp- e paralleelühenduses elastsed elemendid. SARKOLEMM ja 
0
SARKOPLASMAATILINE RETIIKULUM ja muud sarkomeeri  struktuurid . 
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
2
 
9
 
 
 
Lihas võib kokku tõmbuda ja arendada jõudu ilma lühenemata. 
Lihaskontraktsiooni põhiviisid, neid iseloomustavad füüsikalised näitajad 
Kontraktsioonijõud oleneb sarkomeeri pikkusest puhkeolekus.  
Liiga lühikeste sakromeeride puhul kattuvad aktiini-ja müosiinifilamendid nii palju, et 
libisemisel hakkavad aktiinimolekulid kiiresti kattuma ning see takistab ristsildade 
teket ja kontraktsiooni. Liiga pikkade sakromeeride puhul kattuvad müosiin ja aktiin 
liiga vähe.  
 
Lihase arendatavat pinget ehk jõudu saab suurendada ,suurendades sagedust, millega 
lihase aktsioonipotentsiaalid lihaskiude stimuleerivad. Aktsioonipotentsiaale 
genereerib lihast kontrolliv motoorne  neuron .  
Leiab aset ÜKSIKKONTRAKTSIOONIDE  summatsioon - kui lihas ei ole enne uut 
stiimulit täielikult lõõgastunud, siis kontraktsioonid liituvad.  
Lõpuks jõuab lihas maksimaalsesse kontraktsiooni-  teetanus .  
Mittetäielik ehk hambuline teetanus- lihaskiud lõõgastub veidi kontraktsioonide 
vahel. Täielik teetanus e sile teetanus- lõõgastumist ei toimu üldse. Kui lihas väsib, 
siis pinge hakkab vähenema, hoolimata jätkuvatest stiimulitest. 
 
Lihase kontraktsiooniühik on motoorne ühik, mis koosneb ühest somaatilisest 
motoorsest neuronist ning lihaskimbust, mida see inerveerib. 
Ühe  motoorse  ühiku kontraktsioon allub põhimõttele „kõik või mitte midagi“, kuid 
varieeruvus lihaskontraktsioonitugevuses tuleneb sellest, et erineva  tugevusega  
stiimulus põhjustab eri motoorsete ühikute kontraktsiooni. 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
3
 
0
 
 
 
ISOMEETRILINE KONTRAKTSIOON 
Jõud ilma liikumiseta. Nt  hoiad kangi enda ees õhus paigal või lükkad liikumatut 
objekti. Elastsed elemendid (kõõlused, sidekude lihaskiudude vahel, tsütoskeleti 
valgud müofibrillide vahel) venivad- tänu sellele saab üldse toimuda isomeetriline 
kontraktsioon, see võimaldab lihaskiududel jääda sama pikaks, kuigi sarkomeerid 
lühenevad. Kui elastsed elemendid on välja venitatud ja jõud vastab raskusele, 
toimub isotooniline kontraktsioon ja raskus tõstetakse üles.  
Kui koormus on võrdne maksimaalse isomeetrilise jõuga või lihas lüheneb 
koormuseta- töö on 0, sest lihastöö A= f * d ja sellistel juhtudel on üks 
komponentidest 0, seega kogu töö on 0. 
 
ISOTOONILINE KONTRAKTSIOON 
Lihase lühenemine konstantse pinge või koormuse juures. Nt raskuse tõstmine 
konstantse kiirusega. Kontraktsioon, mis tekitab jõudu ja liigutab raskust. 
 Jaguneb kaheks-  
 
   kontsentriline   
lihaspinge kasvab, et vastata koormusele ning siis on konstantne ,kui lihas 
lüheneb 
   ekstsentriline   
lihas pikeneb, sest koormus on suurem, kui lihas tõsta jõuab. 
 
AUKSOTOONILINE KONTRAKTSIOON 
Nt kummipaela venitamine . 
 
21
Kontraktsioon, kus üheagselt lihase lühenemisega suureneb tema poolt arendatav 
0
jõud. Auksotoonilise kontraktsiooni maksimum on palju väiksem kui isomeetrilise 
ar 2
u
kontraktsiooni maksimumi  korral. 
Peaaegu isotooniline kontraktsioon ( vist  seepärast, et isotoonilisel kontsentrilisel 
aan
kontraktsioonil algul lihaspinge kasvab ja siis lihas hakkab lühenema, kuid 
a, j
nii
isotoonilise puhul on selles faasis pinge konstantne) 
L
i-
 
aal
Mida väiksem on koormus, seda suurem on lühenemine ajaühikus. 
M
 
3
 
1
 
 
 
 
Lihastöö on veel kord jõud * teepikkus . A= f*d Teepikkus on kangi kinnituskohast 
punktini, millele avaldatakse jõudu e jõu mõjusirge kaugus pöörlemisteljest. 
Keskmiste koormuste seadus- keskmiste koormuste korral on töö suurem kui väga 
väikese või väga suure koormuse korral. Töö on 0, kui lihas lüheneb koormuseta või 
koormus on võrdne maksimaalse isomeetrilise jõuga.  
Biitsepsi kinnituskoht  luule annab võimaluse 1cm lihaskontraktsiooniga liigutada kätt 
5 cm. 
39)    Shannoni infoteooria põhiskeem. Informatsioonilised protsessid 
elussüsteemides: nende tähtsus organismi talitluses ja informatsiooni ülekande 
olulisemad viisid. Infohulga mõõtmine. 
Informatsiooniteooria ja reguleerimisteooria on mõlemad küberneetika (juht, tüürimees ) 
osad.  
Informatsiooniteooria  
  mõõdab sõnumite infosisaldust 
  kirjeldab infoülekandesüsteeme 
Informatsioon ei ole ühe süsteemi absoluutne omadus, tähtis on see, kuidas ta mõjub 
teisele süsteemile, Informatsioon on stiimul/suurus, mis muudab midagi selles, kes 
infot vastu võtab, muudab tema olukorda ehk siis kõige tähtsam on uudsus. See, et 
täna on näiteks reede ei ole info, kui ma seda juba tean. Info puudub, kui ei teki 
muutust või kui tal puudub tähendus vastuvõtja  jaoks. 
Shannoni järgi on informatsioon MÄÄRAMATUSE VÄHENEMISE MÕÕT PÄRAST 
SÕNUMI VASTUVÕTMIST. 
 
21
Sündmuse infosisaldus on seda suurem, mida väiksem on selle sündmuse ilmumise 
0
tõenäosus. Täringunäited.  
ar 2
u
aan
Kui tõenäosus mingi sündmuse jaoks on p=1, siis on infosisaldus 0.  
a, j
nii
Infosisaldus (log
L
2(1/p) või log2n, sest p on 1/n. 
i-
aal
M
 
3
 
2
 
 
Infosisalduse ühik on BITT  ( binary  digit) e infokogus, mis antakse edasi üheainsa 
kahendmärgiga.  Kahendsüsteem  – on/ei ole e AP/ ei ole AP 
BAIT   –infokogus, mis antakse edasi 8 bitiga. Pmt 8 ruudukest ,kus 0 või 1. 
 
Aktsioonipotentsiaal kasutab kahendsüsteemi! 
Kõik meeled koos 1010 bit/s aga teadvustatud taju on 100 bit/s (infovool ehk kanali 
mahtuvus) .NB! 1ms üks AP 
Kommunikatsioon – info ülekande protsess ja selle osad. 
Müra - informatsiooni kulgemise häired infokanalis 
Redundants ehk liiasus- see osa sõnumi infohulgast, mille võib eemaldada, ilma ,et 
läheks kaduma sõnumi sisu e essentsiaalne informatsioon. Redundants on vajalik 
 
ülekandmisel tekkivate häirete tõttu info kadumamineku vältimiseks.Keele ja 
210
inimkõne puhul 50%. Geneetilise koodi liiasus- 64 võimalikku koodi 20 aminohappe 
jaoks. Redundants närvisüsteemis avaldub nii, et sama sõnum saadetakse edasi mitme 
ar 2
u
närvi kaudu. 
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
3
 
3
 
 
 
Näide telefoni põhjal: Info allikas on kõne , kodeeriv vahendaja on telefoni mikrofon, 
ülekandekanal on kaabel  või lained, vastuvõtja on teise telefoni valjuhääldi  ning info 
kasutaja on kuulaja . Häireallikas- mobiiltelefonil levi puudumine, taustamüra. 
Närvisüsteemis on infoallikas ärriti nt nõel. Vahendaja on aktsioonipotentsiaalide 
sensoorne  muster, mille tekitab sensor . Ülekandekanaliks on närvikiud (aferentne 
närv). Vastuvõtja on sünapsid kesknärvisüsteemis ja kasutaja on tsentraalne sensoorne 
süsteem. 
Info ülekandekanalid: 
Maksimaalne infovool kanalis e kanali mahtuvus C=Imax/t. Bitt/s on ühik. 
On NEURONAALSED INFORMATSIOONIVOOD(objektiivne mõõtmine nt AP tekke 
mõõtmise põhjal), sõltub aferentse närvi võimest erutust edasi kanda ja  
PSÜHHOFÜÜSIKALISED INFORMATSIOONIVOOD.(kas KNS teadvustati muutust), 
info jõudis teadvustatud tasemele. 
 
21
Ülekande olulisemad viisid : Nägemine, kuulmine , naha meeled. 
0
ar 2
u
Informatsioonteooria meelefüsioloogias. Informatsioon kodeeritakse  retseptoris 
aan
närviimpulsside jadaks . Füüsikaliselt mõõdetavad ärritite parameetrid näiteks 
a, j
nii
  nahale avaldatava rõhu tugevus 
L
i-
  ärriti asukoht keha perifeerias 
aal
   valguse ja heli lainepikkus 
M
 
3
 
4
 
 
muudetakse selliselt, et informatsioon „ärriti tugevus“ kodeeritakse 
informatsiooniks „Närviimpulsside keskmine sagedus.“ 
Esineb kõigil modaalsusega sensoritel:  
  lihasekäävidel  
  naha rõhuretseptoritel 
  keele kemoretseptoritel 
  võrkkesta fotoretseptoritel. 
 Närvisüsteemis edastatakse sama sõnum mitme närvi kaudu- saavutatakse 
redundants, mis kompenseerib kodeerimise häired sensoris. 
40)   Meele- ehk  sensoorsete  süsteemide vahendusel toimuva infoülekande üldised 
seaduspärasused ja põhietapid. J. Mülleri „meeleelundite spetsiifilise energia 
seadus“. Sensoorsetes süsteemides ülekantavad infohulgad. 
    Meelesüsteemi osad on  
  SENSOR 
   JUHTETEE  
  KESKUS KESKNÄRVISÜSTEEMIS  
      Meelesüsteem on võimeline  
  infot vastu võtma 
  infot töötlema   
  infot edastama   
      Kuigi meelesüsteemid on spetsiifilised, kuid ülekande põhimõtted on sarnased. 
Infoülekande põhietapid:  
Kõigepealt sensor saab stiimuli. Närvi aferentse otsa rakkude membraanide läbilaskvus 
ioonidele muutub, tulemusena närvi lõpposa membraanipotentsiaal muutub 
(TRANSDUKTSIOON!), genereeritakse aktsioonipotentsiaalid 
( TRANSFORMATSIOON ). See toimub juba  juhtetees . AP-d saadetakse 
kesknärvisüsteemi ja integreeritakse seal (KESKUSes). 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
  M  
3
 
5
 
 
 
 
210
ar 2
u
  aan
a, j
n
Meelesüsteem ehk sensoorne süsteem võtab vastu, edastab ja töötleb teatud liiki 
iiLi-
informatsiooni organismi välis- või sisekeskkonnast. Meelesüsteemiosad on SENSOR, 
aal
JUHTETEE ja KESKUS KNS-s.  
M
 
3
 
6
 
 
Mülleri meeleelundite spetsiifilise energia seadus- aistingu laadi määrab ära 
meeleelund, mida ärritatakse , mitte ärrituse iseloom. Adekvaatne ärriti tekitab vastuse 
kõige väiksema energiakuluga. Nt silma puhul valgus. Kuigi vastuse tekitab ka löök, 
hõõrumine, elektriimpulss . Nt mentool mõjub keele külmaretseptoritele ja on 
ebaadekvaatne signaal. 
Kõik meeled koos 1010 bit/s. Üks närvikiud kuni 1000 bit/s.(1ms üks AP!!). Teadvusega 
tajutud u 100 bit/s.Psühhofüüsikalised infovood : nägemine 40, kuulmine 30, nahk 5. 
41)   Sensorite talitluse üldpõhimõtted. Transduktsioon sensorites. 
Sensoripotentsiaali omadused. Sensoripotentsiaali transformeerumine 
aktsioonipotentsiaalide jadaks. Ärriti tugevuse kodeerimine meelesüsteemides. 
Adaptatsioon sensorites, selle biofüüsikalised mehhanismid ja bioloogiline 
tähendus. Sensorite jaotus adaptatsiooni kiiruse alusel. 
Sensor on raku või rakumembraani osa, kus tekib sensoripotentsiaal, mis 
juurdekuuluvates aferentides aktsioonipotentsiaalideks ümberkodeeritakse. 
On  kesksed  ja  perifeersed   sensorid . Kesksed sensorid on kõrvad , nina,silmad,keel . 
Perifeersed:  
   kemoretseptorid  
   termoretseptorid  
  Osmoretseptorid 
   Baroretseptorid  
  propriotseptorid ( kehahoiak ) 
  muud mehhanoretseptroid. 
    asukoha järgi 
  enterosensorid  
  eksterosensorid  
stiimuli olemuse põhjal nt kemoretseptorid jms, 
stiimuli kauguse põhjal  
 
  distantssensorid  
  kontaktsensorid jne. 
 
On vabad närvilõpmed (müeliiniga ja ilma, inkapsuleeritud on ka olemas nt Vater -Pacini 
21
kehake ) ning  spetsiaalsed  retseptrorrakud nt kõrvas 
0
ar 2
u
Retseptorrakud, kui neid aktiveeritakse, vabastavad neurotransmitterit, mis initsieerib 
aan
aktsioonipotentsiaali. 
a, j
niiL
 
i-
aal
 
M
 
3
 
7
 
 
Sensorite põhilised omadused:  
  sensorit aktiveerivad vaid teatud laadi stiimulid , see on kvalitatiivne aspekt. On 
adekvaatsed ja mitteadekvaatsed stiimulid.  kui sensor on tundlik teatud stiimulile, 
siis on tal selle suhtes mada lävi. Mitteadekvaatse puhul on lävi kõrge. 
  Iseloomustab ka lävi ehk  kvantitatiivne  aspekt- stiimuli tugevus peab ületama  
teatud kriitilise väärtuse ehk lävi, et aktiveerida retseptorit.  
  Sensoritele on omane TRANSDUKTSIOON- stiimuli energia  konverteerimine  
bioelektriliseks protsessiks , mida KNS saab töödelda.(ehk pmt stiimuli energia 
põhjustab membraani mehaanilise muutuse).  
Sensoripotentsiaal levib ja hüpopolarisatsioonienergia lükkab kanali lahti.  
  Lisaks on iseloomustav omadus ka  ADAPTSIOON e muudetav tundlikkus e lävi 
on muudetav. Erutuse vähenemine aja jooksul muutumatu tugevusega ärriti 
korral. 
Retseptrorrakkude puhul räägitakse retseptoripotentsiaalist e muutustest 
membraanipotentsiaalist, mis mõjutavad neurotransmitteri sekretsiooni retseptorraku 
poolt ning see mõjutab seotud sensoorse  neuroni elektrilist aktiivsust.  
Adaptsioon- sensorid ja sensoorsed süsteemid on  muudetava  tundlikkusega. 
Stiimul e ärritaja kutsub sensoris esile membraani läbilaskvuse muutuse(nt mehaaniline  
kanalite avamine) ja sellega SENSORIPOTENTSIAALI. Selline membraani 
läbilaskvuse muutus on transduktsioon. Sensoripotentsiaal levib elektrotooniliselt 
mööda membraani ja hüpopolarisatsioonienergia lükkab kanali lahti. 
Sensoripotentsiaal peab jõudma päästikutsiooni. Sensoripotentsiaali teke e 
transduktsioon (e stiimuli energia konverteerimine bioelektriliseks protsessiks). 
Sensoripotentsiaal-aktsioonipotentsiaal transformatsioon toimub tavaliselt aferentse 
närvikiu esimesel Ranvier´i soonisel.  
Sensoripotentsiaal on astmeline. Amplituud ning kestus olenevad stiimuli amplituudist 
ja kestusest, ei kehti seadus „kõik-või-mitte-midagi.“ SP-d võivad ajaliselt ja 
ruumiliselt summeeruda. Järgnevalt toimub TRANSFORMATSIOON, kus 
sensoripotentsiaal muudetakse aktsioonipotentsiaalide jadaks. Suurema amplituudiga 
sensoripotentsiaal põhjustab suurema sagedusega aktsioonipotentsiaali ning sünapsis 
vabaneb rohkem mediaatorainet. Sensoripotentsiaal võib olla nii HÜPO-kui 
HÜPERPOLARISEERIV.Sellest sõltub impulsside sageduse muutus sensoorses 
närvikius. Hüpopolarisatsioon- suurem osa signaale. Sensoripotentsiaalid tekitatakse 
närvilõpmetes enestes, mitte närvilõpmeid ümbritsevates ja  meeleelundi  koostisesse 
kuuluvates rakkudes. Sensoripotentsiaal on lokaalne  potentsiaal,mis levib mööda 
 
membraani elektrotooniliselt ja mida aktiivselt edasi ei juhita. 
210
Adaptsioon sensorites- erutuse vähenemine aja jooksul muutumatu tugevusega ärriti 
ar 2
u
korral.On kiiresti ja aglaselt adapteeruvad sensorid.  
aan
a, j
  Toonilised retseptorid adapteeruvad aeglaselt. Saadavad KNS-i signaale nii kaua, 
nii
kui stiimul kestab. Tavaliselt retseptorid, mis jälgivad parameetreid, mis peavad 
L
i-
keha poolt püsivalt kontrollitud olema. Nt mõned proprioretseptorid, 
aal
rõhutundlikud baroretseptorid. 
M
 
3
 
8
 
 
   Faasilised  adapteeruvad kiiresti. Kui stiimul jõuab stabiilse väärtuseni, retseptorid 
signaali enam ei saada. Nt regio olfactiora retseptorid. kontsentreerumine uuele, 
organism ignoreerib infot, mis on juba hinnatud ja leitud mitte ohustamas 
homeoöstaasi või heaolu. 
Mis juhtub adaptsiooni ajal? 
Olenevalt retseptori tüübist on erinevaid variante. Mõnel juhul K+ kanalid retseptrori 
membraanis avanevad  ning seeläbi membraan repolariseerub. Mõnel teisel juhul 
lisastruktuurid vähendavad stiimuli intensiivsust. Näiteks kõrvas lihased 
kontraheeruvad ja vähendavad väikeste luude vibratsiooni vastuseks valjudele 
helidele. Ainuke viis uut signaali luua, on muuta ärritaja intensiivsust. 
Adaptsioon võimaldab ka kanda  riideid - nahal olevad retseptorid adapteeruvad riietele, ka 
silmad adapteeruvad valgusele  üsna kiiresti. 
 
 
 
 
 
 
2
 
1
0
ar 2
 
u
aan
 
a, j
niiLi-
 
aal
M
 
3
 
9
 
 
 
42)   Silma optilise süsteemi põhiosad ja omadused. Kujutise teke silma võrkkestal. 
 
Silma optiline süsteem on läätsede süsteem, mis projitseerib võrkkestale ümbruse vähendatud 
ja ümberpööratud kujutise. Silma dioptriline aparaat koosneb läbipaistvast sarvkestast, 
vesivedelikuga täidetud ees- ja tagakambrist, silmaava e  pupilli  moodustavast vikerkestast, 
läätsest ja klaaskehast (läbipaistev geel ). Lisaks on kujutise tekkel oluline  silmamuna tagumist 
sisepinda kattev  võrkkest ehk reetina , kus on sensorrakud kepikesed ja kolvikesed . 
(võrkkesta ümber on soonkest, selle ümber  kõvakest ) 
Optiline tugevus D=1/f dioptriat. Silma keskmine optiline tugevus on 58,6 dioptriat.  
Silma tööpõhimõte on sarnane kaamerale. Silm koondab valgust läätse abil (see lääts on 
muudetava fookustugevusega) valgustundlikule pinnale reetinale, samuti on olemas lääts 
ning avaus e pupill , millega saab reguleerida valguse hulka.  
Nagu igal meelesüsteemil, on ka optilisel süsteemil  

 
  sensorid (sensorid silmapõhjas e reetinal) 
21
   juhteteed (aferentne närv nervus opticus) 
0
  keskus (aju kuklasagar, enne toimub veel ümberlülitamine taalamuses).  
ar 2
u
 
aan
a, j
Tegelikult on silm liitläätsede süsteem. On palju erinevaid silmamudeleid, võib vaadelda 
nii
nii, et valgus murdub kahes kohas : õhk-sarvkest ja lääts-klaaskeha (Gullstrandi mudel) 
L
i-
,meie kasutame REDUTSEERITUD SILMA mudelit, kus toimub üks  murdumine , murdja 
aal
on lääts, arvestatakse üht PEATASANDIT ja KESKPUNKTI . 
M
 
4
 
0
 
 
 
Omadused:  
  Adektvaatne ärriti on valgus.  
  Silm kui optiline süsteem registreerib valgust lainepikkuse vahemikus u 400 ja 760 nm 
   summaarne  optiline tugevus 58,6 dioptriat (lõpmata kaugel asuva objekti  vaatamisel  
tekib terav kujutis võrkkestale, vahemaa  sarvkesta  pooluse ja fovea  
centralise(teravaima nägemise punkt) vahel on 24,4  cm, kui silmamuna on pikem, 
tekib kujutis võrkkesta ette- lühinägelikkus)  
  reguleeritav, liitläätsede süsteem.  
  Silm suudab eristada objektide  
o  Suurus 
o  Kuju 
o   Heledust  
o  värvust  
o  ruumilist paiknevust 
o  objektide liikumist 
Fototoopilisel nägemisel nähakse kõiki 5 komponenti, skotoopilisel värvusi ei eristata. 
  Ruumiline nägemine eeldab kahe silma koostööd. 
Nägemisel on kolm etappi - 
1) valgus siseneb silma ning fokuseeritakse läätsega reetinale e VÕRKKESTALE.  
 
2
2) Reetina fotoretseptorid muudavad  valgusenergia eletkrisignaaliks 
1
0
ar 2
3)Elektriliste signaalide töötlemine ja transport närvisüsteemis 
u
aan
Kujutis tekib vähendatud ja ümberpööratud. 2 tähtsat etappi: pupill muutub, et reguleerida 
a, j
n
sissetuleva valguse hulka. Pimedas laiem ,valges kitsam, lähedale vaadates kitsam, kaugele 
iiLi-
laiem. ning lääts muutub (AKOMMODATSIOON) ,et muuta fookuskaugust. Lähedal asuva 
aal
objekti korral lääts muutub kumeramaks. 
M
 
4
 
1
 
 
Kujutis on vähendatud ja ümberpööratud. 1/f= 1/g+1/b. Läätse fookuskaugus on f, g meetri 
kaugusel on objekt, saame kujutise b meetrit läätsest tagapool. 
Kujutis tekib võrkkestale e reetinale, kus asuvad sensorrakud e fotoretseptorid e  
KEPIKESED ja KOLVIKESED. Suhe 20:1 .Nägemisel on kaks tüüpi: SKOTOOPILINE ja 
FOTOOPILINE. Skotoopilise abil saab näha hämaras, vahendatud kepikeste poolt. 
Fototoopilise abil saab näha suurema  valgusega  tingimustes, vahendavad kolvikesed.  On eri 
tüüpi kolvikesed, registreerivad sinist, rohelist, punast. Kepikeste sensoripotentsiaal on 
hüperpolariseeriv. Pimeduses on Na-kanalid avatud, puhkepotentsiaal -40 mV, valges Na-
kanalid suletakse, potentsiaal muutub -70mV. Sensorrakud on reetina viimane  rakukiht . 
FOVEA  CENTRALIS  on punkt, mis näeb kõige teravamalt- seal valgus langeb otse 
kepikestele ja kolvikestele ja PIMETÄHNi langevat valgust ei detekteerita üldse- sealt 
väljub nägemisnärv . 
43)   Silma optilise süsteemi regeleeritavus. Akommodatsioon. Silma optiline süsteem 
lühinägevuse ja kaugelenägevuse korral. Lühinägevuse ja kaugelenägevuse 
korrigeerimise võimalused. 
On kaks regulatsiooni varianti :  
pupillireaktsioonid, kus lähedale vaatamisel ning suure valgushulga korral on pupill 
kitsam. Pupilli suurust reguleeritakse iirise suuruse muutmise abil seal leiduvate 
lihaste abil. Pupilli ahenemisel suureneb teravussügavus. 
akommodatsioon, kus muudetakse läätse kumerust - lähedale vaatamiseks peab lääts 
olema kumeram, kui ei oleks akommodatsiooni, tekiks kujutis lähedale vaatamisel 
võrkkesta taha. Lääts muutub kumeramaks, kui tsiliaarlihased kokkutõmbuvad, sest 
siis läätse ümbritsev tsiliaarlihaste ringkiht kitseneb ning läätse ümbritsevad 
ligamendid  pikenevad ja lääts on ümaram (pole nii palju välja venitatud) Normaalne e 
EMMETROOPNE silm. 
MÜOOPIA E LÜHINÄGELIKKUS. Kujutis tekib võrkkesta ette, (silmamuna liiga pikk) 
korrigeeritakse hajutava e negatiivse e nõgusläätsega. 
HÜPEROOPIA E KAUGNÄGELIKKUS .Kujutis tekib võrkkesta taha (silmamuna liiga 
lühike), korrigeeritakse koondava e postiivse e kumerläätsega.  Kumerlääts  teeb silma 
dioptriad suuremaks . 
 
 
21
44)   Heliärritaja füüsikalised omadused ja põhimõisted: helisagedus, helirõhk, toon, 
0
kõla, müra.  
ar 2
u
aan
          Kuulmisel tajume energiat, mida kannavad  helilained . Heli on elastse aine nt õhu 
a, j
molekulide lainena edasikanduv võnkumine  ehk siis keskkonna võnkumine, kus laineharjad 
nii
on keskkonna kokkusurutud piirkonnad.  
L
i-
aal
M
 
4
 
2
 
 
Heli on meie interpretatsioon nende lainete sagedusest (mitu lainet sekundis), amplituudist 
ja kestusest. Helilainete levimiskiirus õhus on u 300 m/s ja inimene kuuleb helisid 20Hz kuni 
20 kHz.  
Heli tekitavad keskkonnas võnkuma pandud kehad, mis panevad võnkuma nende vahetus 
ümbruses olevad õhumolekulid, millelt võnkumine kandub naabermolekulidele jne. 
Helisagedus- võnkumise kiirus. Kiiremal võnkumisel tekib kõrgem heli ja aeglasemal ehk 
väiksemal sagedusel madalam heli. 
Helirõhk, mida heli avaldab pinnaühiku kohta, tihedamad piirkonnad e laineharjad 
põhjustavad suurema rõhu. Mõõtühik on Pa (N/m2). HELIRÕHU TASET 
väljendatakse detsibellides(dB), mille saamiseks võrreldakse mõõdetud helirõhku Px 
kokkuleppelise helirõhuga P0. Kokkuleppeline rõhutase on  kuulmislävi  1000 Hz 
sageduse korral. Tavaline vestlus on u 60 dB. 80dB võib juba tundlikumaid 
retseptoreid kahjustada. 
Toon-ainult ühest sagedusest koosnev heli. 
Kõla- põhitoon ja mitu ülemtooni, mille sagedused on põhitooni täisarvkordsed. 
Müra- heli, mis sisaldab peaaegu kõiki kuulmispiiri sagedusi. 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
4
 
3
 
 
 
Helitugevus on ajaühikus pindalaühikut läbiv helienergia. 
Kuulmisaistingu  psühhofüüsika põhimõisted: kuulmislävi, helivaljus, helitugevuste 
eristamislävi, sageduste eristamislävi 
 
Kuulmislävi- HELIRÕHU tase ,millest alates helid on kuuldavad. Sõltub helisagedusest. 
210
Kõige tundlikum on kõrv  2000-5000 Hz juures. Kuulmisläve määramise meetod on 
AUDIOMEETRIA. 
ar 2
u
aan
Helivaljus- subjektiivne, kuid võimalik kvantitatiivselt kirjeldada. Väljendatakse 
a, j
foonides. Põhineb helirõhutasemel. Mõõtühikuks kasutatakse 1000 Hz juures sama 
niiL
valjusega tajutud heli helirõhu TASET. Nt kui  katseisik reguleerib 1000Hz  tooni 
i-
reguleerinud 70 dB peale, on heli 70 fooni. 
aal
M
 
4
 
4
 
 
Helitugevuste eristamislävi- väikseim subjektiivselt  eristatav helirõhu taseme erinevus. 
on väga madal. Sama sagedusega toone kuuldakse eri valjusega juba siis, kui 
helirõhutasemete erinevus kuulmisläve piirkonnas on 3-5 dB. Valjemate helide 
puhul(+40dB) 1 dB. 
Sagedust eristamislävi- Optimaalpiirkonnas 1000 Hz lähedal on eristuslävi u 3 Hz e 
0,3%. 
45)   Heli ülekanne väliskeskkonnast sisekõrva ja selle muundumine 
sensoripotentsiaaliks. 
Kuulmine koosneb energia muundumisest 
  õhulainetest mehaaniliseks vibratsiooniks 
  vedelikuvibratsioonideks 
  keemilisteks signaalideks  
  lõpuks aktsioonipotentsiaalideks  
Helilained levivad väliskeskkonnast mööda kuulmekanalit kuni nad jõuavad membrana 
tympanica  ehk kuulmekileni ning panevad selle võnkuma. Mehaaniline võnkumine 
kandub vasarale, alasile, jalusele. (malleus, incus , stapes) Need kolm luukest 
võimendavad vibratsioonijõudu, nii et helienergiat vähem kaotsi läheks. Väga tugevate 
helide puhul võivad keskkõrva väikesed lihased luid rohkem pingule tõmmata, nii et 
nende võnkumine väheneb. Kui järjekorras viimane kuulmisluuke e jalus vibreerib, 
muutuvad ovaalakna vibratsioonid vedelikuvibratsioonideks  cochlea  ehk teo 
kanalites. Sellel üleminekul tekivad helienergia peegeldumiskaod, nende 
vähendamiseks –  kuulmekile  ja jaluse plaadi pindalade erinevus suurendab rõhku 
umbes 17 korda.  Rõhk suureneb lisaks tänu kangiõlgade pikkustele kuulmeluukeste 
ahelas. Vedelik, liikudes mööda cochlea kanaleid, aktiveerib karvarakud e 
sensorrakud. Aktiveeritud karvarakud vabastavad neurotransmitterainet primaarsetele 
cochleas olevatele neuronitele, kus neurotransmitter põhjustab aktsioonipotentsiaalide 
tekke. Cochlea e  tigu koosneb kolmest kanalist- ESIKUASTRIK ,TRUMMIASTRIK, 
TEOJUHA . Trummiastrik ja esikuastrik on omavahel ühendatud teomulgu kaudu. 
Esikuastrikku ja trummiastrikku täidab PERILÜMF.- sarnaneb rakuvälisvedelikuga, 
palju Na+. TEOJUHA täidab ENDOLÜMF, kus on palju K+ TEOJUHAS on CORTI  
organ (teojuha ja trummiastriku vahel), mis asub basilaarmembraanil ning on kaetud 
kattemembraaniga, Corti  organis asuvadki karvarakud. Kui kattemembraan liigub 
vedeliku liikumise tõttu, liiguvad ka karvarakkude  karvakesed , mis on omavahel 
ühendatud proteiinisildadega, mis avavad ja sulgevad ioonkanaleid ja sellega 
muudavad membraanipotentsiaali. Kui karvakesed painudvad ühes suunas, 
 
21
  avanevad kanalid,  
0
  katioonid tulevad rakku ,  
ar 2
u
  neurotransmitterit vabaneb ning  
  tekib AP närvirakkudes.  
aan
a, j
nii
Mida rohkem kanaleid avaneb, seda rohkem katioone rakku, seda suurema 
L
i-
amplituudiga sensoripotentsiaal ja seda suurema sagedusega aktsioonipotentsiaalid.  
aal
M
 
4
 
5
 
 
Teises suunas paindumine 
  suleb ioonkanalid ja  
  rakk hüperpolariseeritakse. Ovaalaken→ümaraken (E  kandumine ) 
Mida rohkem rakk paindub , seda rohkem kanaleid avaneb, seda suurem sensonripotentsiaal, 
seda sagedasemad aktsioonipotentsiaalid. 
NB.Tigu paikneb sisekõrvas, kus asub ka tasakaaluorgan. 
Kuulmismeele keskus on OIMUSAGARAS. 
46)    Homöostaas : mõiste, kontseptsiooni kujunemise ajalugu (C. Bernardi ja W. 
Cannoni tööd), olulisemad homöostaatilised parameetrid. Homöostaasi printsiibi 
tähtsus bioloogias, meditsiinis, psühholoogias jm.  
Homöostaas on bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate 
protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid.  
Organisimi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus- 
suhteliselt stabiilse sisekeskkonna hoidmine.  
Sisekeskkonna ideed arendas füüsik Claude BERNARD 19.sajandi keskpaigas: oma 
uuringute käigus märkas ta, et mitmed füsioloogilised parameetrid on stabiilsed- keha 
temperatuur, südame löögisagedus, vererõhk.  
Tema teoorias oli stabiilsusel nii struktuurihoidmise kui kohastumuslik tähtsus. Kirjutas 
sisekeskkonnast raamatu.  
HOMÖOSTAASi mõiste võttis kasutusele W.B. Cannon  aastal 1929,  
et kirjeldada stabiilse sisekeskkonna regulatsiooni.  
Homeo- sarnane, stasis - seisund. Cannoni seisukoht oli see, et füsioloogilised protsessid 
,mis tagavad stabiilsuse on nii komplitseeritud ,et on vaja eraldi terminit- homöostaas.  
Olulisemad homöostaatilised parameetrid (jaotuse tegi Cannon):  
A)  Rakkudele vajalikud ained: 
-vesi 
 
-hapnik 
210
-glükoos, proteiinid, lipiidid 
-Naatrium, kaalium , kaltsium ja teised rakule vajalikud anorgaanilised ained 
ar 2
u
Jne 
aan
 
a, j
B)  Rakke ümbritseva keskkonna omadused 
niiL
-pH e vesinikioonide kontsentratsioon 
i-
-osmootne rõhk 
aal
M
 
-temperatuur 
 
4
 
6
 
 
 
 
Kõik piirkonnad eraldi  võetuna ei ole stabiilse koostisega, küll aga  tervikuna . 
 
Homöostaatiliste näitajate tasakaalu hoidmisel on väga tähtis tasakaalustatud bilansi 
põhimõte, mille kohaselt on parameetrit võimalik hoida samal tasemel vaid siis, kui 
selle suurenemist ja vähenemist põhjustavad mõjud on sama suured. Hulkrakses 
organismis on parameetri väärtuse suurendajad ja vähendajad ruumiliselt lahutatud, 
seega on vajalik  regulatsioon  üle terve organismi. 
 
Näiteks veresuhkru regulatsioon. Pärast söömist veresuhkru tase vereplasmas tõuseb- 
osa läheb maksa hoiule glükogeenina. Kui sinna ei mahu,siis muudetakse 
rasvamolekulideks. Ka vesi kehas- lui on liiga palju vett siis vähendatakse 
ultrafiltratsiooil tagasiimetava vee hulka, suurendatakse higistamist. Keha ütleb ajule, 
et pole rohkem vaja juua. Vastupidi näide ka. 
 
 
 
Pool- ekstratsellulaarne  maatriks . Skeemi tähtsus seisneb selles, et kui kehas on mingit 
ainet liiga palju, siis selle aine  
 
2
  sissetulekut vähendatakse ja  
1
0
  väljutamist suurendatakse. Nt glükagoon ja insluiin. Glükagoon suurendab 
ar 2
veresuhkru sisaldust ja insuliin vähendab. 
u
 
aan
Homöostaasi printsiip on tähtis 
a, j
n
  bioloogias- aitab hoida  Gibbsi   vabaenergia  kõrge ning annab nii eluks 
iiLi-
vajalikku energiat. Näiteks kui kehatemperatuuri ei reguleeritaks, sureksid 
aal
kõrbeloomad valkude denatureerumise tõttu.  
M
 
  Meditsiinis saab regulaatortoimet asendada  või muuta, kui teame, kuidas keha 
ise reguleerimishäireid muudab.  
4
 
7
 
 
  Psühholoogias nt „obsession-fixation“- juhtsuurus on teatud asja liigsus, kui 
asendame selle  teisega  kujuneb välja ahnimismaania aseaine suhtes. 
 
 
47)   Organismi funktsioonide reguleerimine. Regulatsiooni vajadus, tasemed ja 
eesmärgid.  
Organismi funktsioonid teatud seisundi hoidmiseks või muutustega kohanemiseks. 
kehatemperatuur, vererõhk, kehaasend raskusjõuväljas. 
Hulkrakses organismis on parameetri väärtuse suurendajad ja vähendajad ruumiliselt 
lahutatud, seega on vajalik regulatsioon üle terve organismi. 
Reguleerimisülesandeid täidavad peamiselt  
  Närvisüsteem 
  Hormoonid nt insuliin, mida toodab pankreas, reguleerib veresuhkru taset, sellel 
regulatsioonil  on organismis kriitiline tähtsus. 
Regulatsiooni alla kuuluvad juhtimisprotsessid (teatud muutujate muutmine kindlale 
eesmärgile  orienteeritud viisil), mis aitavad teatud parameetreid kehas hoida vajaliku 
kitsa väärtustevahemiku juures.  
Ajalise  dimensiooni alusel on  
  Kiired nt oodatud teate saabumine- südame löögisageduse kasv 
  Aeglased regulatsioonimehhanismid 
     Ruumilise dimensiooni alusel on 
  lokaalsed (nt ühel jalal hüppamisel teatud lihased)  
  üldised(kogu keha  haaravad  nt vererõhu muutus),  
Vahendilise dimensiooi alusel on 
  neuraalsed(närvid ja AP)- kiired ja hästi lokaliseeritud. 
  humoraalsed (hormoonide abil)  regulatsioonid - aeglased, kogu organismi mõjutavad. 
      Reguleerimisel on alati kolm komponenti: 
 
21
1.  stiimul või muutus reguleeritavas muutujas 
0
2.  rakk või kude, mis hindab stiimulit ja algatab  vastuse 
ar 2
u
3.  rakud või koed , mis viivad läbi vastuse 
aan
a, j
Regulatsiooni on vaja, et 
niiLi-
  tagada vajalikud tingimused ettekodeeritud arenguks 
aal
 
M
 
adaptsiooniks muutuvatele keskkonnatingimustele 
4
 
8
 
 
  tagada homöostaas ja kõrge Gibbsi vabaenergia , madal entroopia  
Tasemed: 
-membraan- nt pH mitokondri membraanis. Õige tase vajalik ATP sünteesiks 
-organell- nt tärklisesisaldus taimeraku vakuoolis 
-rakus- sünteesitud valkude eksotstütoos, pH 
-kudedes- Ca2+  kontraheeruvas lihases. 
-organis- pH ja ensüümide  eritus  (maks ja pankreas) 
-organsüsteemis-  seedeelundkonna verevarustuse kasv pärast sööki , suguhormoonide mõju 
-organism- pH ,osmootne rõhk, temperatuur 
Veelkord eesmärkidest : hoida Gibbsi vabaenergia kõrgel, kui ΔG=0 ,siis on surm., arenguks 
vajalike tingimuste tagamine ja kohanemiseks vajalike tingimuste tagamine. 
48)   Reguleerimiskontuur, selle põhiosad ja põhimõisted. Negatiivse ja positiivse 
tagasisidega reguleerimiskontuurid, nende põhiomadused ja regulatsiooni 
iseloom. Reguleerimiskontuuri talitluse stabiilsus ja ostsillatsioonid.  
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi- aalM  
Reguleeritav suurus on seisund, mida tuleb hoida konstantsena. Reguleeritav süsteem on 
süsteem, mida iseloomustab seisund, mida tuleb hoida konstantsena. Andur  mõõdab 
4
 
9
 
 
tegelikke väärtusi.  Regulaator võrdleb tegelikku väärtust juhtsuurusega, mis on 
reguleeritava muutuja nõutav väärtus ehk seadepunkt ehk set point. Reguleertoime 
leiab aset nii kaua, kuni juhtsuurus ja tegelik suurus üksteisest enam ei erine. Häiringu 
suurus on tegur, mis põhjustab reguleeritava suuruse kõrvalekalde 
juhtsuurusest.Reguleerimishälve on nõutava ja tegeliku suuruse vahe. 
 
 
Näide kehas: temperatuuri regulatsiooni puhul sensorid on termosensorid . Keskus on 
termoregulatsioonikeskus hüpotaalamuses. Efektorid- veresoonte silelihased, 
vöötlihased, higinäärmed. Häiring võib olla nt akna avamine. 
 
Mittebioloogiline (tehniline) näide: Reguleeritav süsteem on akvaarium , täpsemalt 
21
akvaariumi vesi. Regulaator hoiab temperatuuri 30 C juures toas, kus temperatuur on 
0
25 C. Juhtsuurus e nõutav suurus on 30C. Oletame, et alguses on vee temperatuur ka 
ar 2
u
25 C. See madal veetemperatuur on häiring. Lülitame kontrollkarbi e tsentraalse 
aan
regulaatori sisse. Juhet mööda tuleb talle signaal, et vesi on liiga külm- juhe on 
a, j
aferentse tee  analoog . Tsentraalne reguleerija otsustab, et on vaja veetemperatuuri 
nii
tõstvat vastust. Kontrollkarbi ja kuumutaja vahel on juhe – eferentne tee. Kuumutaja on 
L
i-
efektor. 
aal
M
 
5
 
0
 
 
Nõutav väärtus e set point e SEADEPUNKT võib olla konstantse või muutuva 
väärtusega.Näiteks palaviku puhul on temperatuuri nõutav väärtus kõrgem kui 
normaalselt. pH ja osmootne rõhk on üsna püsivate nõutavate väärtustega. 
Vt eespool regulatoorsete mehhanismide jaotus. 
On kaks süsteemide klassi: 
 Avatud süsteem e lihtne süsteem– väljund ei mõjuta otseselt süsteemi ennast või 
sisendit   
sisend→süsteem→väljund 
Tagasisidesüsteem 
sisend→süsteem→väljund 
 
on positiivse ja negatiivse tagasisidega süsteemid. 
Negatiivne tagasiside on homöostaatiline.Sellega hoitakse parameetrit üsna stabiilsel 
tasemel.  Vastus eemaldab signaali või vastandub signaalile. Nt kui glükoosi tase 
kasvab, siis vastus on insuliini tootmine pankreases, mis muudab glükoosi 
glükogeeniks ning glükoosi tase langeb. 
Positiivne tagasiside- vastus suurendab vastust  algsele signaalile 
eksponentsiaalselt.Süsteem on ajutiselt  kontrolli alt väljas. Süsteem viiakse 
maksimaalse kiirusega maksimaalse aktiivsuse seisundisse. On vaja välist mõjutust, et 
sellist „surnud ringi“ peatada. Nt aktsioonipotentsiaali ajal Na+ rakku saabumine. 
Väike hüpopolarisatsioon avab pingest sõltuvad Na kanalid, see avab üha uusi 
kanaleid. Väline sekkumine on teiste väratite sulgemine . Samuti ka sünnitus , mis 
initsiateeritakse sellega, et beebi on raske ja vajub alla. Emakakael venib -  oksütotsiin  
vabaneb- kontraktsioon- beebi allapoole- emakakael venib- rohkem oksütoksiini. 
Regulaatorkeskuse tegevuse edu sõltub tema tundlikkusest. Enamasti parameetri väärtus 
kõigub nõutava väärtuse ümber. Tundlikkus on erinev, nt osmootilise rõhu sensorid 
tajuvad juba 3% vere kontsentreerituse tõusu e hakatakse vett kokku hoidma. Samal 
ajal hapnikutaseme sensorid ei vasta enne, kui hapnikusisaldus on vähenenud 40% 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
5
 
1
 
 
 Stabiilsus ja ostsillatsioonid 
On olemas püsi- ja järgivregulaatorid. Järgivregulaatorite set point ehk seadepunkt on 
muudetav. pH ja osmootne rõhk on üsna püsivate väärtustega, kuid temperatuuri set 
point võib muutuda. 
Kui tekib reguleeritava suuruse ülereguleerimine suletud reguleerimiskontuuris, võivad 
reguleerimise ebastabiilseks muutumisel (nt liiga suure reguleerimisvõime korral) 
tekkida isegi reguleeritava suuruse sumbumatud võnkumised, kuid ka siis, kui 
võnkumisi ei teki, säilib reguleeritava suuruse reguleerimishäire. 
Tagasiside võib olla stabiilne või kaootilistes/regulaarsetes ostsillatsioonides.  
Elussüsteemidele on omased mitmesugused regulaarsed ostsilaatsioonid ehk rütmid. 
Iseloomustavad pea kõiki elusolendeid. 
Rütmid võimaldavad: 
  sünkronisatsiooni 
  ennetavaid reaktsioone 
 
2
  ruumilist orientatsiooni 
1
0
  efektiivsem homöostaasi tagamine 
ar 2
  informatsiooni kodeerimist 
u
aan
Kõikumisi tingivad: 
a, j
niiLi-
1.  põhjalikud muutused elukeskkonnas  
aal
a.  öö ja päeva vaheldumine ehk tsirkadiaansed ostsillatsioonid. On 
M
 
arvatud et selline perioodika on organismi passiivne  reaktsioon öö-
päeva vaheldumisele ,samas säilub perioodika ka pärast väliskeskkonna 
5
 
2
 
 
tegurite väljalülitamist. Perioodikat põhjustab ENDOGEENNE  
protsess- bioloogiline kell. Sp vastab periood ainult umbkaudu päeva 
loomulikule kestusele.(TSIRKAdiaanne). Iseerutuv ostsillatsioon. 
Välised tegurid sünkroniseerivad perioodika 24h perioodikaga. 
Inimesel üle 100 parameetri ööpäevased kõikumised. Kehatemperatuur 
on min hommikul  ja max õhtul, nende vahe 1-1,5 C. 
b.  Naiste  reproduktiivne tsükkel-  lunaarkuu  
2. muutused organismis endas 
49)   Elussüsteemide  termodünaamika , termodünaamika I ja II seadus. 
Termodünaamika on füüsika haru, mis käsitleb soojusnähtusi,nende seost füüsikalis-
keemiliste omadustega, füüsikaliste ja keemiliste protsesside energeetilisi aspekte, 
samuti määrab protsessi kulgemise suuna ja energeetilise võimalikkuse. 
Süsteem- ühendus, tervik.  
Termodünaamiliste süsteemide jaotus: 
Isoleeritud- ei vaheta energiat ega ainet 
Suletud-  vahetab ainult energiat 
Avatud- vahetab energiat ja ainet. 
Kaks  põhilist  reeglit määravad ära energiaülekanded bioloogilistes süsteemides. 
Universum- lokaalne süsteem ja ümbritsev keskkond. 
Termodünaamika esimene seadus- energia hulk universumis on püsiv. Energia ei teki ega 
kao, vaid ta muundub ühest liigist teise. Kehtib isoleeritud süsteemis. Inimene ei ole 
isoleeritud süsteem, ta saab energiat väljast toiduna ning kaotab energiat soojusenergia 
näol keskkonda. 
Termodünaamika teine seadus- loomulikud spontaansed protsessid kulgevad alati 
entroopia  e korratuse suurenemise suunas. Korrastatuse hoidmine nõuab energiat. 
Korrastatus tekib, kui avatud süsteemid  kaotavad  energiat ilma seda tagasi saamata.  Soojus  
ei saa minna külmemalt kehalt soojemale. Entroopia on korrastamatuse mõõt. Organism 
 
2
tahab, et ained oleks suurte molekulidena- korrastatus.  
1
0
ar 2
Inimorganismis kulub energia  
u
aan
  keeruliste ainete sünteesiks 
a, j
n
  mehaaniliseks tööks 
iiLi-
   ainete transpordikskonstantse 
aal
   kehatemperatuuri hoidmine 
M
 
5
 
3
 
 
  osa energiast hajub soojusena keskkonda. 
Keerulised ained, millel on kõrge Gibbsi vabaenergia ning madal entroopia, muudetakse 
elutegevuse käigus lihtsamateks (C02,H20,NH3,CO(NH2)2), süsteem liigub tasakaaluoleku 
poole, kuid see tähendab surma, sest siis ei saa organism enam tööd teha. JÄRELIKULT: 
Organism töötab tasakaaluoleku vastu. 
Organismi puhul ei saa me kasutada klassikalist mehaanikat, tuleb kasutada avatud süsteemi 
termodünaamikat, kus tasakaaluoleku asemel on statsionaarne olek. Gibbsi energia 
kompenseeritakse (Gibbsi energia väheneb, sest elutegevuse käigus organism teeb tööd) 
väljast tuleva Gibbsi energiaga, toidu G on kõrge. Entroopia kasvab pidevalt, kuid see 
kompenseeritakse nii, et  
  väljast sisse tulevad keerulise struktuuriga ained, mille entroopia on madal 
  organism sünteesib ise selliseid  madala entroopiaga aineid 
  kõrge entroopiaga elutegevuse produktid eemaldatakse organismist 
Organismi madal entroopia tuleb keskkonna entroopia kasvu arvelt. 
Summaarselt toimub Gibbsi energia vähenemine. (sest iga reaktsiooniga, kus G on positiivne, 
on seostatud mõni teine reaktsioon, kus G on negatiivne) 
Üldine Gibbsi energia ja entroopia tase organismis on püsiv. 
Tasakaal soojuse tekke ja äraandmise vahel- termoregulatsioon. 
Suurem inimene toodab rohkem soojust. Keha pindalast oleneb soojuse äraandmine. Kui 
võtame nn lootepoosi, siis on väiksem soojuse kadu. 
Inimkehas mehaanilise e kasuliku töö osakaal on 25%. 
 
Jõudsidki lõpuni! Siiralt loodan, et eksam läheb edukalt! 
Aga enne kui selle faili kinni paned, tahan jagada Sinuga midagi, mis olen oma elus  õppinud , 
ja mis usun, on veel vähemalt mitu korda tähtsam kui biofüüsika või ükskõik mis muu aine, 
mida oma armsas arstiteaduskonnas õpime! 
 
 
210
Kas Sa oled kunagi mõelnud, KES Sa oled? 
ar 2
u
 
aan
Kust tuleb Sinu identieet või mis teeb Sind väärtuslikuks? Võib-olla püüd olla hea sõber oma 
a, j
n
sõpradele? Või on sinu elu keskmes Sinu poiss-või tüdruksõber? Vaevanägemine, et olla tubli 
iiLi-
tudeng ? Tark  tulevane  arst? Soov olla ilus, stiilne, sõbralik, tore, naljakas, huvitav, erinev? 
aal
Või tahaksid olla nii sõltumatu, et Sinu  identiteet  ei sõltu  millestki ?  
M
 
5
 
4
 
 
Tihti on soov olla KEEGI, olla midagi väärt peamine motiiv, ükskõik mida ette võtame. Samal 
ajal on tõsi, et mida iganes hakkame  pidama  oma tähenduslikkuse allikaks, pole ükski neist 
kaev, kust vesi otsa ei saaks- isegi kui oled korra tõestanud, et oled midagi väärt, kestab see 
vaid hetke ja kohe tuleb hakata jälle samas suunas rühkima, niimoodi 70 või heal juhul 
natuke rohkem aastat. 
 
Oled ehk vahel mõelnud, kellele Sa end siis lõpuks tõestad? Iseendale? Inimestele, kes 
lõpuks on täpselt sama  huviga  ja kellele t e g e l i k u l t ei lähe korda muu kui tunda 
iseennast  väärtuslikuna? Ilmselt on see juba vana uudis, et oleme isekad.  
Mõtle korraks ükskõik mis probleemi peale enda elus või laiemalt ühiskonnas ja maailmas. 
Nälgivad Aafrika  beebid ?  Kehv läbisaamine vanematega?  Üksindus , kadedus, viha? Kui 
hakata mõtlema, siis kas pole nii, et pea kõigel, mis tundub valesti olevat, on algpõhjuseks 
kellegi (tihti minu enda) isekad valikud või käitumine? 
 
Kui vaatad enda ümber ringi ja oled aus, siis pole raske märgata, kuidas inimesed teevad 
üksteisele haiget, on üksikud, pingutavad väikeste eesmärkide poole teadmiseta suuremast 
või kestvamast.  
Mõnikord mõtleme, kuidas olime ikka naiivsed, kui  lastena  uskusime, et meil igaühel saab 
olema  veatu  täisväärtuslik elu, ideaalsete suhete ja karjääriga, mõtestatud ja muredeta-
tundus reaalne, et just minu elus selline unistus täitub (mõnikord  salaja  loodame seda ikka 
veel).  
Võib-olla leiad, et miks peaks end vaevama ja üldse mõtlema sellistele asjadele. 
Aga mis siis ,kui see on kõige tähtsam asi, mille peale mõelda?  
Minu jaoks on hirmutav mõte, et ühel päeval oma elu lõpusirgel  vaatan  tagasi ja tõden, et 
kuigi aastate jooksul järjest vallutasin erinevaid mäetippe ja lootsin, et iga järgmine eluetapp 
on just see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb, just see, mis mu elu täisväärtuslikuks 
muudab, siis tegelikkuses nii ei läinud ja  tunnen  ikka veel, et olen poolel teel. 
Kas sulle ei tundu mõnikord, et maailmas on midagi põhimõttelist ja põhjapanevat paigast 
ära? Miks on nii, et mul on võime mõelda, milline oleks mu ideaalne elu, olla ideaalne 
inimene, aga selle realiseerimise võime on nii kehv?  
 
 
2
Kui keegi küsiks sinult sellise huvitava küsimuse, et mis asi on „patt“, siis ilmselt enamik 
1
0
vastuseid oleks stiilis, et see on midagi, mida on „vale“ teha,  kristlaste  arvates. Aga mis siis, 
ar 2
u
kui selle sõna tähendus on midagi  enamat ?  
aan
Võib-olla  patu  tähendus ei ole ennekõike mitte halvad asjad, mida teeme, vaid see, et 
a, j
võtame h e a d asjad ja hakkame uskuma, et need ongi parim võimalik, mida võime elus 
niiLi-
saavutada?  
aal
Hakkame uskuma, et need samad ebapüsivad väärtused, kust otsime oma identiteeti, ongi 
M
 
need, mis peavad tegema õnnelikuks ja andma tähenduse; ja isegi kui see hästi ei toimi, siis 
5
 
5
 
 
midagi paremat ei ole ju olemas?  
Võib ju olla, et selle sama „patu“ pärast ei täida me kunagi kogu oma potentsiaali. Võib-olla 
selle sama „patu“ pärast olengi  isekas , sest pean iga hinna eest pingutama, et saada neid 
„häid asju“, pean pingutama, et tõestada, et olen keegi!  
Kas ei või olla, et lõpuks on kõigi probleemide põhjus selles samas isekuses, selles samas 
„patus“? Võib-olla see, mis on maailmas paigast ära, ongi „patu“ põhjustatud? 
 
Tean, et võib vabalt olla, et  sinus  tekitab väikest või mitte nii väikest vastumeelsust kuulda 
sõnu nagu „kirik“ või „ Jeesus “  või isegi seesama „patt“, aga kas oled kunagi proovinud 
vaadata eelarvamusteta seda sõnumit, mida  kristlus  kõneleb?  
Sõnumit sellest, et on olemas intelligentne looja, Jumal, kes on algusest peale teinud meid 
nii, et otsiksime kogemust väärtuslikkusest ja tähendusrikkusest, otsiksime teadmist, et 
oleme  armastatud , kuid ainuke, mis meile seda tõeliselt suudab pakkuda on suhe selle sama 
meie Loojaga.  
Ometi, pole raske aru saada, et iga päev me valime miljon muud asja meile rahuldust 
pakkuma enne Jumalat. Püüdlus olla iseenda Jumal ja ise ennast õnnelikuks teha ongi see, 
mida nimetame  patuks . Olla iseenda Jumal- võib-olla kõlab sulle väga normaalselt, aga 
samas usun, et oled oma elus näinud, kuidas, tee mis  tahad , püüded iseennast väärtuslikuks 
teha ja „lunastada“ lõpuks lihtsalt ei tööta.  
 
Kirjutasin, et olen elus õppinud midagi, mida tõesti pean hindamatuks- see miski on 
teadmine tõest ja sellest, kus on minu väärtus ja identiteet.  
Teadmine, et kumbki neist ei sõltu mitte mingil moel minu pingutusest, saavutusest ega ka 
inimsuhetest ja kuidas samal võin kõiki neid nautida ilma hirmuta, et kui nad kaovad, kaotan 
osa iseendast.  
Usun siiralt, et on olemas Jumal, kes mind armastab ja kelle armastus on nii suur, et 
hoolimata minu isekusest ja puudujääkidest on see sama Jumal ise tulnud inimesena- 
Jeesusena- maailma ja näidanud, et armastab mind nii väga, et on valmis tegema  
ü k s k õ i k mida, et olla jälle suhtes minuga, parandada see, mis on olnud patu poolt rikutud. 
Jumal ütleb, et patu tagajärg on surm, nii vaimses kui igas muus mõttes, see on paratamatu, 
samamoodi nagu kehtivad füüsikaseadused. Ka oma ühiskonnas väärtustame õiglust, kui 
keegi rikub reegleid, seadusi, siis on sellel mingisugune tagajärg,  karistus . Jumal on 
samaaegselt õiglane ja armastav- Ta on kandnud patu tagajärje, surma, Kristusena  ristil , mis 
 
2
teeb ta ühest küljest õiglaseks ja  teisalt , see sama fakt teeb Ta ka armastavaks- Jumal on 
1
0
valmis ohverdama ükskõik mida, et olla jälle meiega sellises lähedases suhtes.  
ar 2
u
See ongi lunastus- Jumal annab meile uue elu, mis on vaba isekuse ja patu vangist. 
aan
 
a, j
n
Ei ole suuremat rõõmu ja vabadust kui teadmine, et olen armastatud püsiva,  kõikumatu  
iiLi-
armastusega, mis ei sõltu minu saavutustest. Veel enam, Jumal ütleb, et kui me võtame 
aal
vastu selle lunastuse, mida ta pakub, siis ta paneb  omaenda  vaimu meie sisse.  Ja ainult 
M
 
sellesama Jumala vaimu abil võid sa õppida elama seda täisväärtuslikku ja mõtestatud (kuigi 
5
 
6
 
 
kindlasti mitte lihtsat) elu, mida sa lapsena veel uskusid võimalik olevat. 
 
Jeesus suri Sinu asemel, et Sina võiksid elada koos  Jumalaga  edasi ka siis, kui su füüsiline 
keha  sureb  ja nii terve igaviku. Ainuke, mis selleks tegema pead, on uskuda, et see on nii ja 
lasta selle usu kaudu Jumalal end muuta, järgneda oma eluga Jeesusele. 
Sul on vaba valik- Jumal ei sunni end kellelegi peale ja samamoodi ei ole selle kirja eesmärk 
sulle „ ajupesu “ teha, vaid panna Sind mõtlema, mis on sinu eesmärk või mõte. 
Mõned aastad tagasi olin väga skeptiline kogu selle „Jeesuse jutu“ osas, kuid samal ajal olin 
ka uudishimulik ning hakkasin usku uurima, panemata endale  kindlaid  piire, kuhu tahan välja 
jõuda.  Igatsesin  lihtsalt rohkem teada saada, mida  kristlased  usuvad, tundusid nad ju 
keskmisest rõõmsamad inimesed. Lugesin erinevaid raamatuid, nii kristlikke kui muid 
maailmavaateid tutvustavaid. Varem olin alati arvanud, et kui peaksin uskuma  piiblit , siis 
oleks see mu kaalutletud mõistuse ja  loogika  surm, kuid endalegi üllatuseks hakkasin 
nägema, kuidas see sama sõnum Jeesusest tegelikult võib olla nii loogiline, universaalne ja 
kõikehõlmav, mitte ainult pühapäeval vanade tädikeste seas unisel jumalateenistusel!  
Ometi tean ka, et  kunagi ei saa ma kogu tõde oma mõistusega täielikult haarata- ma ei 
tahaks järgida Jumalat, kelle mõistus ei ole minu omast suurem!  
Mis pani mind  pöörama  oma elus uue lehekülje ja tahtma järgneda Jeesusele, ei olnud 
esmajoones intellektuaalsed kaalutlused, vaid minu enda kogemus, kuidas ükskõik, mis ma 
teen- isegi, kui mul on tore perekond, parimad sõbrad, isegi kui lõpetan gümnaasiumi 
parimate  eksamitulemustega, isegi kui mul on  imeline  poiss-sõber, kellega varsti abiellun, 
jääb minu ellu üks Jumala-kujuline auk, mida ei täida ära mitte midagi muud kui suhe sellega, 
kes on mind eriliselt kavandanud ja loonud, elu mis on suurem kui vaid mina ise. 
 
Tegelikult kogu selle kirja eesmärk on küsida Sinult- kes on Jeesus Sinu jaoks?  
Olen veendunud, et see on kõige tähtsam küsimus, mis määrab kõik muu! On väärt otsida 
sellele vastust! Sul ei ole midagi kaotada, sest isegi kui päeva lõpuks otsustad elada ilma 
Jumalata (see on Sinu vaba valik), siis oled vähemalt natuke haritum ja teadlikum kui enne, 
kuid siiralt usun, et Jeesusel on Sulle rohkem öelda, kui arvata oskad ja see rohkem võib 
muuta Sinu elu  parimas  mõttes! 
Kõige paremaga, 
 
Maali-Liina,  stud  med II 
210
([email protected]) 
ar 2
u
aan
a, j
Veel Jumalast- www.jumal.ee 
niiLi-
minu  kogudus - www.3dkogudus.ee 
aal
M
 
5
 
7
 
 
minu lugu-  http://vimeo.com/15127704 
 
Raamatuid: 
„The  language  of God“- Francis Collins (Humane Genome  Project ´i juht) 
„Lihtsalt kristlus“- C.S. Lewis  
„Kaalukad tõendid“ ja „Rohkem kui  puusepp “ Josh  Mcdowell  
Piibel 
 
 
 
 
 
 
210
ar 2
u
aan
a, j
niiLi-
aal
M
 
5
 
8