Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Füsioloogia kordamisküsimused 2014 (0)

Bioloogia - Füsioloogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks magu iseennast ei seedi ?
Füsioloogia kordamisküsimused
  • Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste. Homöostaatilise kontrolli mehhanismid .
    Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e. funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Physis + logos, kr. physis tähendab loodust ja kr. logos mõistet või käsitlust. Aristotelese järgi hõlmab see kogu looduse tõlgendamist ja mõistmist, olles seega midagi natuurfilosoofia taolist. Aristotelese füsioloogia tegeleb looduses ettetulevate nähtuste, jõudude ja seadustega. Füsioloogia kuulub teadusliku meditsiini alusdistsipliinide hulka, sest nii tervis kui haigus on seotud teatud viisil organism talitlemisega ning arst ja meditsiini valdkonnas töötavad teadlased vajavad teadmisi ning oskusi organismi seisundi hindamiseks ja mõistmiseks.
    Homöostaas – > kr homoios ‘taoline, sarnane’ + stasis ‘seisund’ - bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide
    võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid, kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus. Homöostaasi iseloomustab dünaamiline tasakaal sisekeskkonna näitajate vahel. Homöostaasi aitavad säilitada vajadustekohased käitumisreaktsioonid.
    Claude Bernard – sisekeskkonnd püsivuse mõiste. Organismi sisekekskonna iseloomustamine vereplasmanäitajate järgi, mille osm rõhk on 7,3 atm, pH on 7,37-7,43 ja temperatuur 37C.
    Walter Cannon – temalt pärineb tänane homöostaasi mõiste.
    Homöostaasi komponendid:
    • O2 ja CO2 kontsentratsioon
    • Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon
    • Sisekeskkonna pH
    • Soolade and teiste elektrolüütide kontsentratsioon
    • Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk

    Homöostaatilise kontrolli mehhanismid.
    Organismi regulatoorsete mehhanismide jaotused:
    • Ajaline dimensioon : kiired ja aeglased
    • Ruumiline dimensioon: kohalikud ( lokaalsed ) ja üldise(ma)d
    • Vahendiline dimensioon: humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid

    Tagasiside süsteemid:
    • Positiivne tagasiside
    • Avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritavat suurust esialgse nihkega samas suunas.
    • rõhutab seda, et kui kõrvalekalle normist aset leiab, siis süsteem talitleb moel, et seda kõrvalekallet veelgi suurendada
    • Võib viia süsteemi tasakaalust välja, võib süsteemi destabiliseerida
    • Seotud patoloogiliste protsessidega
    • Füsioloogilised näited: sünnitustegevus, ovulatsioon , verehüübimine, tegevuspotentsiaal

    • Negatiivne tagasiside
      • Avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava spsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritava suuruse tegelikku väärtust esialgse nihkele vastupidises suunas, nii et see võimalikult vähe erineks reguleeritava suuruse etteantud väärtusest.
      • Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrolli‐süsteemid algatavad negatiivse tagasisideme , mis koosneb tervest reast muutustest, et viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja selle kaudu säilitada homöostaasi
      • Stabiliseerib süsteemi
      • Arteriaalse vererõhu regulatsioon baroretseptorite vahendusel
      • CO2 regulatsioon ekstratsellulaarses vedelikus
      • Hormoonide vabanemise regulatsioon

    • Ennetav side
      • Põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis püüavad ära hoida reguleeritava suuruse nihet enne, kui häiring on mõju avaldanud.
      • Niiviisi valmmistatakse organism eelseisvaks tegevuseks ja ümbritsevate tingimuste muutuseks ette.
      • Esineb närvisüsteemis. Näiteks: Tingitud reflex
      • Näiteks ka olukord, kus inimene enne külma vette hüppamist hakkab üle keha värisema
      • Seedimise kefaalne faas

    Homöostaas saavutakse regulatsiooni kaudu:
    • Regulatsioon närvisüsteemi poolt
    • Neuraalne regulatsioon:
    • Refleks -refleksikaar ( Retseptor , aferentne/sensoorne närv, refleksikeskus, eferentne/motoorne närv, efektor)
    • Nt. Põlverefleks
    • Reflektoorsel tegevusel on oluline roll homöostaasi säilitamisel. Refleks – organism sihipärane kohastumisreaktsioon, mis toimub refleksikkare kaudu, vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). (õpik, lk 18)

    • Humoraalne regulatsioon
      • Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel
    • Autoregulatsioon
      • Organi sisemine võime tagada normaalne keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete mõjudeta. Näiteks: Verevoolu autoregulatsioon metaboolsete ja müogeensete mehhanismide abil.

    Näide: Skisofreenia kui haiguse iseärasused (loeng, lk 31)
  • Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Autokriinne, parakriinne ja endokriinne regulatsioon. Närviülekanne. Keemilised ja elektrilised sünapsid . Virgatsained . Virgatsainete retseptorid .
    Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted.
    Tagasiside mehhanismid: negatiivne, positiivne, ennetav (vt. K.1)
    Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
    Rakud kontakteeruvad omavahel kolmel viisil:
  • Diffundeeruvad keemilised signaalid ( toimivad distantsil )
  • Otsene kontakt plasma membraani ja lähedal asuvate rakkude vahel (on tähtis näiteks lümfotsüütide puhul, kui nad liiguvad kudedes ja skaneerivad rakke: kas seal on võõrad antigeenid).
  • Otsene tsütoplasmaatiline kontakt gap-ühenduste vahendusel ( mulk - ühendused ) (tähtis roll lihasrakkudes)
    Diffundeeruvad keemilised signaalid kasutatakse:
    Parakriinne signalisatsioon – some are local mediators that act on neighboring cells, reaching their targets by diffusion over relatively short distances
    Autokriinne signalisatsioon – secreted chemical also acts on the cells that secreted it
    Endokriinnääre – hormones are secreted into the blood by specialized glands – to act on various tissues around the body
    Sünaptiline signaliseerimine – nerve cells release chemicals at their endings to affect the cells they contact
    Autokriinne, parakriinne ja endokriinne regulatsioon.
    Parakriinne: signaalid “atakeerivad” neid rakke, mis asuvad lähedal. Nt: mast cells (тучные клетки, мастоциты)- rakudes , mis asuvad sidekudedes on palju sekretoorseid graanuleid, mis sisaldavad enndas histamiini , mis sekreteeritakse infektsiooni või vigastuse vastusena. Seedetraktis.
    Autokriinne: prostoglandiinid sekreteeritakse, et „atakeerida“ naaberrakke, et stimuleerida rohkem prostoglandiinide sünteesi. Närvisüsteemis.
    Endokriinne: endokriinsed rakud sünteesivad hormoone ja sekreteerivad neid ekstratsirkullaarsesse ruumi, kust nad difundeeruvad vere sisse. Endokriinnäärmed sünteesivad hormoone vastusena erinevatele signaalidele:
  • Veres olevate komponentide tase, nt. Insuliini sekretsioon on reguleeritud glükoosi kontsentratsiooniga veres
  • Tsirkuleeritavate hormoonide tase võib reguleerida hormoonide aktiivsust, nt. Suguhormoonide sekreteerimine, estorgeenid, testosterone
  • Hormoonid võivad olla reguleeritud närvide aktivatsiooniga, nt. Oksitoksiin
    Hormoonide sisaldus veres on 10-9 mol/l → retseptorite kõrge afiinsus hormoonide vastu. Kõik keharakud osalevad hormonaalses regulatsioonis. Kõige suurem hormonaalne süsteem inimese organismis on veresoonte sisepind.
    Sünaptiline signaliseerimine (Närviülekanne): närvide otsene kontakt märklaudrakkudega aksonite (1m) kaudu. Närvid edastavad signaalid väga kiiresti. Elektriline signal edastatakse from nerve body to nerve terminal ja neurotransmitterid vabastatakse märklaurakudesse. Närvi terminal asub väga lähedal märklaudrakust – 20 nm. (HP, p51)
    Depolariseerumine, Ca-ioonide rakudest väljumine või vabastamine retikulumist. Raku laengu muutumine.
    Neurohormonaalne regulatsioon: neuroepofüüs, hormoonide trantsport ajuriptsi tagumisse ossa ja siis organism laiali.
    Keemilised ja elektrilised sünapsid. (õp., lk 177-178)
    Ühel neuronal võib olla kuni mitukümmend tuhat sünapseid.
    Keemilised sünapsid :
    Aktsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter , tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsimembraani potentsiaali muutuse. Potentsiaali muutus : 1) erutuv postsünaptiline potentsiaal e EPSP (erutussünapsis: ülekandeaine toimel tekib postsünapsimembraani hüpopolarisatsioon või depolarisatsioon ) 2) inhibeeriv postsünaptiline potentsiaal ehk IPSP(pidurdussünapsis : tekib postsünapsimembraani hüperpolarisatsioon)
    Elektrilised sünapsid:
    Membraanidevahelised ühendused on väga tihedad . Kui üks rakkudest erutub, siis suundub Na-ioonide vool läbi avatud naatriumikanalite teise rakku ja depolariseerib selle. Elektrivoolu kandvad ioonivoolud läabivad rakumembraane piirkondades, mida nimetatakse neksusteks ehk mulkühenduseks.
    Virgatsained ehk Signaalmolekulid:
    vees lahustuvad (aminohapeline iseloom)/ hüdrofoobsed (nt. Prostoglandiinid, steroidhormoonid - testosteroon )
    väiksed (nt. glycine ˂100) / suured (nt. kasvuhormoon – ca 21 500)
    Atsetüülkoliin – sagedasem, võetakse presünapsisse tagasi või lammutatakse atsetüülkoliini esteraasi poolt (erutusjuhtivuse säilitamiseks)
    Noradrenaliin
    Serotoniin
    Gamma -aminovõihape
    Virgatsainete retseptorid.
    Retseptorid on spetsiifilsed kindlatele keemilistele signaalidele. Kui retseptor on ära tundnud signaalmolekuli, siis kutsub ta esile raku vastust ( transduktsioon ). Agonist – ühendid, mis seonduvad ja aktiveeritavad retseptoreid. Antagonist – ühendid, mis blokeerivad agonistide toimet.
    Kõik retseptorid on valgud ja paljud nendest asuvad plasma membraanis, kus nad on võimelised seonduma vees lahustuvaid signaalmolekulid, mis asuvad ekstratsellulaarses vedelikus. Tsütoplasmaatilised ja tuumaretseptorid seonduvad hüdrofoobseid signaalmolekulid (nt. steroidhormoonid).
    Rakupinna retseptorite erinevad tüübid:
  • Ligandite poolt juhitavad ioon -kanalid
  • Põhjustavad kanali konformatsiooni muutuse, ioonid liikuvad
  • Ca roll: intratsellulaarses vedelikus tase on madalam
  • Elektriliste laengute muutumisel → Ca liikumine
  • Põhjustab palju protsesse rakus
  • Hoitakse rohkem tsütosoolis
  • Struktuurseid muutusi põhjustavad retseptorid
  • Müjutavad tsütoskeletti
  • Ensüümidega seotud retseptorid (türosiini kinaas )
  • Türosiin kinaas-valkude fosforüleerimine → onkogeenide jt toimetamisel
  • G-valk seoselised retseptorid
  • Levinud väga palju, rakendus selles, et ravimeid arendada
    ANADAMIIB
    KANABINOIDID
    VANILODI RETSEPTOR
    Neli võimalust, kuidas retseptorid võivad raku aktiivsust esile kutsuda:
  • Ioon - kanalite avamine ja memraanpotentsiaali tekitamine
  • Ligand-gated ion channels – retseptor- kanal kompleks , mis avatakse lühikeseks perioodiks vastusena nende spetsiifilistele agonistidele.
  • Võivad otseselt aktiveerida membraan -seoseliseid ensüüme ( proteiin - kinaasid , nt. Insuliin retseptor)
  • Võivad aktiveerida G-valguga seondunud ensüümid , mis võib moduleerida ioon-kanalid või muuta spetsiifiliste kemikaalide kontsentratsiooni intratsellulaarses ruumis (second messager)
  • Second messagers sünteesitakse vastusena spetsiifiliste retseptorite aktiveerumisele (retseptorid edastavad signaalid plasmamembraanilt ensüümidele või intratsellullaarsetele retseptoritele)
  • G-valgud või GTP-seoselised regulatoorsed valgud – spetsiifiline klass membraanseoselistest valkudest, mis aktiveeritakse, kui retseptor seondub selle valgu spetsiifilise ligandiga.
  • G-valkudel on 3 subühikut: alfa, beta ja gamma.
  • Kui G-valk aktiveeritakse, siis GDP muutub GTP-ks.
  • G-valkude funktsioon: avada ioon-kanalid või muuta Second message -i tase (nt. Cyclic AMP või IP3)
  • Võivad aktiveerida intratsellulaarseid retseptoreid selleks, et moduleerida spetsiifiliste geenide transkriptsioon
  • Autonoomse närvisüsteemi talitluse põhijooned . Sümpaatilise ja parasümpaatlise süsteemi anatoomiline ehitus. Autonoomse närvisüsteemi virgatsained ja retseptorid. Sümpaatilise ja parasümpaatilse närvisüsteemi roll organism talitluses.
    Hüpotalamus on põhiline ANS integratiivne keskus.
    Sisend ajukoorest limbilise süsteemi kaudu mõjustab hüpotalamuse funktsiooni.
    Teised kontrolli mehhanismid on seotud ajukoore, retikulaarformatsiooni ja seljaajuga.
    Autonoomsel NS-l kahe neuroniline ühendus KNS ja sihtorgani vahel. Sünapsid 1. ja 2. neuroni vahel paiknevad närvisõlmedes ehk ganglionides.
    Efektorid : ANS jaoks südamelihas, silelihased ja näärmed .
    Tugevasti müeliniseeritud aksonid somaatilistes motorneuronitest ühendavad KNS efektoriga.
    ANS omab kahe-neuronilist sidet. Preganglionaarne neuron omab peenikesi müeliniseeritud aksoneid. Ganglionite müeliniseerimata aksonid jõuavad efektorini.
    Sageli saavad siseorganid nii sümpaatilise kui ka parasümpaatilise innervatsiooni. Mõnes kohas on vaid üks innervatsioon .
    Sümpaatiline närvisüsteem on siseorganites laialdasemalt levinud.
    Enamasti on sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi mõju vastandlik ehk antagonistlik. Saavutatakse siseorganite täpne dünaamiline kontroll kahe alasüsteemi abil.
    Parasümpaatiline NS.
    Hoiab organismi energia tarvet madalal, juhib “koduhoidvaid” aktiivsusi.
    Seotud nn. D aktiivsustega – digestion (seedimine), defecation (defekatsioon), and diuresis (diurees). Tema aktiivsust on võimalik iseloomustada inimese näol, kes on lõõgastunud peale sööki: vererõhk , südame löögisagedus ja hingamise sagedus on madalal, seedetrakti aktiivsus on kõrge, nahk on soe ja pupillid on ahenenud.
    Sümpaatiline NS.
    Sümpaatiline süsteem on seotud “põgeneda või võidelda”ˇreaktsiooniga vastusena ohule (W. Cannon)
    Seotud nn. E aktiivsustega – exercise (kehaline aktiivsus), excitement (pinge), emergency (hädaolukord), and embarrassment (piinlikkus).
    Juhib ümberkorraldusi füüsilise pingutuse ajal: siseorganite (seedeorganid) verevarustus väheneb ja lihaste varustatus verega suureneb
    Tema aktiivsust iseloomustab ohustatud inimese näide: südame löögisagedus on suurenenud, hingamine on sage ja sügav, nahk on külm ja higine ning pupillid on laienenud .
    Neurotransmitterid ja retseptorid.
    Atsetüülkoliin (ACh) ja noradrenaliin (NE) on kaks põhilist virgatsainet ANS-s.
    ACh vabaneb kõikidest ANS-i preganglionaarsetest aksonitest ja kõikidest parasümpaatilistest postganglionaarsetest aksonitest.
    Koliinergilised närvikiud – ACh-vabastavad kiud.
    Adrenergilised närvikuid – sümpaatilised postganglionaarsed aksonid, mida vabastavad NE.
    Koliinergilised retseptorid: muskariin, nikotiin . Asuvad: Motoorsel lõpp-plaadil (somaatilise närvisüsteemi sihtmärk); Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi ganglioni neuronitel; Neerupealse säsi hormoone produtseerivatel rakkudel; Kesknärvisüsteemis. Atsetüülkoliini toime nende retseptorite kaudu on alati stimuleeriv.
    Muskariini retseptorid: Postganglionaarsete koliinergiliste kiudude poolt innerveeritud sihtorganitel paiknevad muskariini retseptorid. Erandina on higinäärmete sümpaatiline aktivatsioon seotud ACh vabanemise ja muskariini retseptoritega. Samuti asuvad need retseptorid kesknärvisüsteemis
    (skopolamiin).
    Atsetüülkoliini toime on:
    See võib olla nii pidurdav kui ka stimuleeriv
    Sõltub sihtorgani retseptori tüübist (M1-M5)
    Adrenergelised retseptorid: Kahte tüüpi retseptoreid: alfa ja beeta. Igal tüübil on omad alaklassid (alfa1, alfa2, beta1, beta2 , beta3).
    Noradrenaliini ja adrenaliini toime on:
    Alfa retseptorite vahendusel on see üldiselt stimuleeriv
    Beeta retseptorite vahendusel on see üldiselt pidurdav
    Märkimisväärne erand on noradrenaliini toime südamele, mis beeta retseptorite vahendusel on stimuleeriv.
    Sümpaatiline toonus :
    Sümpaatiline osa omab põhilist kontrolli vererõhu üle ja ta hoiab veresooni püsiva osalise konstriktsiooni
    (ahenemise) seisundis, mida nimetatakse sümpaatiliseks (vasomotoorseks) toonuseks.
    Ahendab veresooni ja põhjustab vajadusel vererõhu tõusu.
    Paneb veresooned viivitamatult laienema kui vererõhk peab alanema.
    Alfa-adrenoretseptorite antagonistid mõjustavad vasomotoorseid kiude ja neid kasutatakse hüpertensiooni raviks.
    Parasümpaatiline toonus:
    Parasümpaatilise osa on ülekaalus südame ning seedimise ja uriini süsteemide regulatsioonis, nendel
    organitel esineb parasümpaatiline toonus.
    Parasümpaatiline osa vähendab südame talitlust.
    Sümpaatiline osa võib nendes efektidest “üle sõita” stressi korral.
    Ained, mida blokeerivad parasümpaatilisi efekte suurendavad südame löögisagedust ning põhjustavad
    väljaheite ja uriini peetumist organismis.
    Sümpaatiline osa reguleerib paljusid funktsioone, mida ei mõjusta parasümpaatiline süsteem: neerupealsed, higinäärmed, karvu tõstvad lihased, neerud ja enamik veresoontest saab ainult sümpaatilise innervatsiooni.
    Sümpaatiline osa kontrollib:
    Termoregulatoorset vastust kõrgele välistemperatuurile
    Reniini vabanemist neerudest
    Metaboolsed toimed
    Horneri sündroom
  • Lihaskoe põhitüübid. Erinevate tüüpi lihasrakkude ehituslikud ja funktsionaalsed iseärasused. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps : ülekande mehhanismid.
    Silelihas, vöötlihas, südamelihas.
    Silelihasrakkud – ühe tuumaga , diameter: 2-10 mikromeetrit ja pikkus 50-400 mikromeetrit. Puudub troponiin (Ca-ioone siduv valk, mis on iseloomulik vöötlihastele). Selle asemel on kalmoduliin.
  • Spontaanaktiivsuseta e mitmik -üksus
  • Iseseisva kontraktsioonivõimega lihaskiud
  • Neid innerveerivad üksikud vegetatiivsest NSst pärit närvikiud
  • Silma vikerkesta ja ripskeha silelihased, karvapüstitaja lihas
  • Spontaanaktiivsusega e üksik-üksus
  • Lihaskiud on tihedalt üksteise vastas ja on ühendatud mulkühendustega
  • Sajad ja tuhanded lihaskiud moodustavad funktsionaalse , samaaegslet kontraheeruva üksuse
  • Siseelundutes, mao- ja sooleseinas, sapiteede, kusepõie ning emaka seintes
  • Aktsioonipotentsiaalid, mis põhjustavad lihaskontraktsiooni , tekivad eneses olevates rütmurrakkudes
  • Ca-ioonide sissevoolu tagajärjel tekivad rütmurpotentsiaalid, mis depolariseerivad membraani kriitilise depolarisatsiooniläveni → tekib aktsioonipotentsiaal → kutsub esile lihaskonraktsiooni.
  • Aktsioonipotentsiaalid levivad kiirusega 5-10 cm/s
    Silelihasekontraktsioon ja lõõgastumine on aeglane, aktsioonipotentsiaal kestab mitusada millisekundit.
    Pikk tooniline kontraktsioon , mis tekib rütmiliste kokkutõmmete summatsioonil. Plastilisus (avaldub selles, et lihase erinevate pikkuste juures püsib lihaspinge määrkimisväärsete muutuseta).
    Vöötlihas – lihasrakk on mitme tuumadega, lihasraku ümbritsev membraan ehk sarkolemm . Tsütoplasmas ehk sarkoplasmas on: mitokondrid, glükogeenigraanulid, müofibrillid , müofibrillid (sisaldavad müosiini ja aktiini, regulatoorseid valke: troponiini, tropomüosiini; lisavalke: titiini, nebuliini). Titiin – stabiliseerib kontraktiilsete valkude positsiooni ja soodustab oma elastsusega lihase algpikkuse taastamist pärast venitust. Nebuliin kinnitub Z – kettale, paikneb aktiinifilamendiga kõrvuti ja aitab neid sarkomeeris reastada.
    Sarkoplasmaatiline retiikulum – lihaskiu endoplasmaatiline retiikulum
    Sarkomeer – lihaskiududes olev kontratiline algühik
    Skeletlihaste struktuur:
    Sarkolemm (lihase rakumembraan )
    Müofibrillid
    Niidikujulised filemendid lihaskius
    Aktiin (peened filamendid)
    Troponiin
    Tropomüosiin
    Müosiin
    Z-ketas
    A- vöö
    I-vöö
    Sarkoplasmas:
    Sarkoplasmaatiline retiikulum (13%)
    Ristitorukesed
    Lõpp-tsisternid (kogunevad Ca)
    Skeletilhaste struktuur: sidekoelised ümbrised
    Epimüüsium ehk sidekirme (fascia)
    – Ümbritseb kogu lihast, seob üksikud lihaskimbud kokku
    Perimüüsium
    – Ümbritseb lihaskiudude kimpe
    – Lihaskiud moodustavad lihaskimpe
    Endomüüsium
    – Ümbritseb individuaalseid lihaskiude
  • Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni tüübid. Lihaskontraktsiooni energeetika. Lihase väsimus . Üksik- ja mitmik-üksus silelihased. Silelihaste funktsionaalsed iseärasused.
    Elektromehhaaniline sidestus. Presünapsi vesiikulitest vabaneb atsetüülkoliin → seondub postsünapsi membraani N-kolinergiliste retseptoritega → Na-iooni kanalid aktiveeruvad → Na-ioonide sissevool depolariseerib postsünapsimembraani → tekib lõpp-plaadi potentsiaal (LPP) →ülelävine LPP kutsub esile aktsioonipotentsiaali → levib Na-kanalite kaudu t-torukeste süsteemi → aktsioonipotentsiaal vallandab sarkaplassmaatilisest retiikulumist Ca-ioonid. Kui depolarisatsioonilaine jõuab retseptorini, avanevad Ca-kanalid ja Ca-ioonid difundeeruvad tsütosooli. → Ca-ioonid seonduvad troponiiniga → müosiini aktiivne vorm → lihas lüheneb. (loeng, lk 20)
    Erutuse-kontraktsiooni sidestumine - mehhanism, mille vahendusel tegevuspotentsiaal põhjustab lihaskontraktsiooni. Osalevad :
    – Sarkolemm
    – Rist e. T torukesed
    – Lõpp-tsisternid
    – Sarkoplasmaatiline retiikulum
    – Ca2+
    – Troponiin
    Motoorne üksus – närvirakk koos tema poolt varustatavate lihaskiududega. Liigutusi sooritavat lihased närvikiudude ja lihaskiudude suhe silmalihastel - 1/8 või 1/10, käsivarre lihastel – 1/600.
    Lihaskontraktsioon .
    Libisevate filamentide teooria
    – Lihase lühenemine toimub seoses aktiini filamendi nihkumisega (libisemisega) müosiini filamendi suhtes
    – Rist-sillakeste moodustumine aktiini ja müosiini filamentide vahel
    – Z-ketaste vahelise vahemaa vähenemine sarkomeeris
    Libisevate filamentide teooria I:
    • Aktiini müofilamentide libisemine müosiini suhtes lühendab sarkomeeri
    – Aktiin ja müosiin ei muutu pikkuses
    – Sarkomeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest
    • Lõõgastumise ajal sarkomeer pikeneb
    Lihaskontraktsiooni mõjutavad :
    Stimuleeritud lihaskiudude arv – mida enam motoorseid ühikuid värvatakse, seda tugevam on kontraktsioon
    Lihaskiudude suhteline suurus – mida suuremad on lihased (suurem ristlõike pind), seda tugevam on jõud
    Ärrituse sagedus – lõtvusest üle saamine võtab aega, samuti nagu elastsete järjestikuste komponentide väljavenitamine
    Venituse astmest – lihaskontraktsioon on tugevaim kui lihas on vahemikus 80-120% oma puhkeoleku pikkusest (siin on oluline filamentide kattumine)
    Lihaskontraktsiooni tüübid:
    Isomeetriline : pikkus ei muutu, aga pinge suureneb
    – Keha asendit säilitavad lihased
    Isotooniline : pikkus muutub, aga pinge jääb konstantseks
    – Kontsentriline: ületab vastutoimiva koormuse ja lihas lüheneb
    – Ekstsentriline: pinge säilib, aga lihas pikeneb (näiteks eseme ettevaatlikul asetamisel millegi peale)
    Auksotooniline ‐ toimub nii kontraktsioon kui ka toonuse muutus ja on iseloomulik enamikele lihaste
    kontraktsioonidele organismis.
    Lihastoonus: lihaste konstantne pinge, mis säilib pika aja vältel.
    Tegevuspotentsiaalid.
    Kõik või mitte midagi printsiip - võrdse tugevusega kontraktsioon vastusena igale tegevuspotentsiaalile
    • Alalävine ärritus
    • Künniseline ärritus
    • Künnist ületav
    Lihastõmmak
    Latentne periood – esimesed millisekundit stimulatsiooni järgselt, erutus levib üle lihaskiu ja siis leiab aset kontraktsioon
    Kontraktsioon – ristsillakesed on aktiivsed, lihased lühenevad kui pinge areng on lihases piisav, et ületada lihasele rakendatud raskusjõudu.
    Lõõgastumine – Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihaspinge taandub algtasemele.
    Lihase tetaaniline kontraktsioon.
    Osaline ehk hambuline teetanus (kui lihas jõuab vahepeal lõõgastuda).
    Täielik ehk sileda teetanus (kui järgmine ärritaja satub eelmise tõmmaku kontratsioonifaasi enne lõõgastumise algust).
    Trepi efekt (loeng lk 30)
    Väsimus: füüsiline ja psüühiline, sünaptiline. (loeng, lk 43)
    Füüsiline: lokaalne (vähem kui 1/3), regionaalne (1/3-2/3 lihasmassist), globaalne (enam kui 2/3).
    Sünaptiline - esineb neuromuskulaarses ühenduses atsetüülkoliini puudumisel.
    Energia allikad:
    ATP on lihaste kontraktsiooni jaoks vahetu energiakandja, mida saadakse kolmest allikast:
    – Kreatiin - fosfaat
        • Puhkeolekus säilitab energiat ATP sünteesi tarbeks
        • Kreatiini fosfaat + ADP → kreatiin + ATP
        • Energia ülekanne kui fosfaat grupp liigub KP ADP-le – seda reaktsiooni katalüüsib ensüüm kreatiin kinaas
        • Olemasolev ATP and KP võimaldavad maksimaalset lihaspingutust 10 sekundi vältel

    – Anaeroobne hingamine
    • Toimub hapniku puudumisel ja glükoosi lammutamisel saadakse ATP ja piimhape
    • Kui lihase kontraktiilne aktiivsus jõuab 70% maksimumist:
    • Lihas surub kokku veresooned ja O2 varustatus halveneb (anaeroobne seisund)
    • Püruvaat konverteeritakse piimhappeks
    • Piimhape difundeerub vereringesse – seda on võimalik kasutada energia allikana maksa, neerude ja südame poolt
    • Piimhapet on võimalik muuta tagasi püruvaadiks, glükoosiks ja glükogeeniks 60-120 sekundit maksa poolt

    – Aeroobne hingamine
        • Vajab hapnikut ja lammutab gäükoosi, et moodustada ATP, süsihappegaasi ja vett
        • Palju efektiivsem võrreldes anaeroobsega
        • Glucose + O2 → CO2 + H2O + ATP
        • Aeroobne hingamine toimub mitokondrites - vajab O2
        • Terve ahela reaktsioonide kaudu glükoos lammutatakse täielikult ja moodustatakse suurel hulgal ATP

    Silelihasrakkud – ühe tuumaga, diameter: 2-10 mikromeetrit ja pikkus 50-400 mikromeetrit. Puudub troponiin (Ca-ioone siduv valk, mis on iseloomulik vöötlihastele). Selle asemel on kalmoduliin. (loeng, lk 59)
  • Spontaanaktiivsuseta e mitmik-üksus
  • Iseseisva kontraktsioonivõimega lihaskiud
  • Neid innerveerivad üksikud vegetatiivsest NSst pärit närvikiud
  • Silma vikerkesta ja ripskeha silelihased, karvapüstitaja lihas
  • Spontaanaktiivsusega e üksik-üksus
  • Lihaskiud on tihedalt üksteise vastas ja on ühendatud mulkühendustega
  • Sajad ja tuhanded lihaskiud moodustavad funktsionaalse, samaaegslet kontraheeruva üksuse
  • Siseelundutes, mao- ja sooleseinas, sapiteede, kusepõie ning emaka seintes
  • Aktsioonipotentsiaalid, mis põhjustavad lihaskontraktsiooni, tekivad eneses olevates rütmurrakkudes
  • Ca-ioonide sissevoolu tagajärjel tekivad rütmurpotentsiaalid, mis depolariseerivad membraani kriitilise depolarisatsiooniläveni → tekib aktsioonipotentsiaal → kutsub esile lihaskonraktsiooni.
  • Aktsioonipotentsiaalid levivad kiirusega 5-10 cm/s
    Silelihasekontraktsioon ja lõõgastumine on aeglane, aktsioonipotentsiaal kestab mitusada millisekundit.
    Pikk tooniline kontraktsioon, mis tekib rütmiliste kokkutõmmete summatsioonil. Plastilisus (avaldub selles, et lihase erinevate pikkuste juures püsib lihaspinge määrkimisväärsete muutuseta).
    • Silelihastel puuduvad kõrgelt struktureeritud neuromuskulaarsed ühendused – innerveerivad närvikiud pärinevad autonoomsest närvisüsteemist.
    • Innerveerivad närvikiud omavad paksemaid ümaraid piirkondi, mida nimetatakse laienemusteks.
    • Laienemustest vabanevad virgatsained laia sünaptilisse pilusse, mida nimetatakse difuusseks ühenduseks.

    Hüperplaasia (loeng, lk 70)
  • Kehavedelikud : jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon . Ekstratsellulaarne ja intratsellulaarne vedelik. Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid.
    Vee omadused (L, lk 2)
    Sellest 2/3 (~28 l) moodustab intratsellulaarne vedelik ja 1/3 (~14 l ) ekstratsellulaarne vedelik.
    Intratsellulaarne: lümf
    Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate
    vedelikuruumide summana
    • Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt
    olulistel gradientidel.
    • Rakkude sees on membraanidega ümbritsetud ruumid (kompartmentid), mille keemiline koostis võib tsütosooli
    omast oluliselt erineda.
    • Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee
    liikumist intra - ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
    Ekstratsellulaarne vedelik:
    Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 (~11 l) on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 (~3 l ) vereplasma
    • Ekstratsellulaarse vedeliku hulka loetakse ka transtsellulaarne vedelik: tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik, sünoviaalvedelik, peritoneaalvedelik, perikardiaalvedelik jt.
    Transtsellulaarset vedelikku on kokku 1-2 liitrit.
    Kehavedelikud: Päritolult on nad näärmete sekreedid, filtraadid või ka mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid
    • Nende koosseisus on harilikult mitmed komponendid ehk teisiti öeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta.
    • Täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest.
    Tsirkulatsioon ehk liikumine:
    Vedelikuruumide sees difusioon
    • Vedelikuruumide vahel:
    Ekstratsellulaarne vedelik – rakud: osmoos (rakumembraan hästi läbitav veele )
    Vereplasma – interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon (onkootne ja hüdrostaatiline rõhk)
    Vedelikuruumide ruumala määramine: L, lk 8
    Gibbs-Donnani efekt:
    Kliiniline näide – turse: L, lk13
  • Vere üldiseloomustus. Hematokrit . Vereplasma koostis. Vereplasma valgud. Madalamaolekulaarsed ained vereplasmas.
    Hematokrit näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad vererakud, normaalselt on meestel 0,4-0,54 (0,47 - meestel) ja 0,36-0,47 (0,42 - naistel). Peenemates veresoontes on hematokrit väiksem, sest erotrotsüütidel on tendents kulgeda veresoone keskel, mitte aga seinte lähedal. Hematokriti kasvuga suureneb vere viskoossus .
    Füüsikalis-keemilised omadused.
    Vere tihedus 1050-1060 g/l
    Plasma tihedus 1024-1030 g/l
    Vererakkude tihedus 1089-1097 g/l
    Osmootne rõhk 7,4-7,6 atm
    Kolloidosmootne e onkootne rõhk 25-30 mmHg/0,03 atm
    Külmumistemperatuur -0,55° C
    Pindpinevus 67-77 mN/m
    Vere suhteline viskoossus 4,0-5,0
    Vereplasma suhteline viskoossus ~1,8
    Vereplasmakoostis: 90-92% vesi; 6-8% valgud; 1-2% heterogeenne koostis madalmolekulaarseid aineid
    Vereplasmavalgud: albumiinid – 60%, globuliinid ja fibrinogeenid – 40% koos
    Üks globuliinide funktsioonidest on transport, mis on spetsiifiline (albumiinide transport ei ole spetsiifiline). Näided:
    alfa1- globuliin transkortiin transpordib kortisooli
    alfa2-globuliin tsöruloplasmiin transpordib vaske
    beetaglobuliin transferriin transpordib rauda
  • Ülevaade vererakkude talitlusest. Punalibled – nende füsioloogiline roll. Valgeliblede jaotus ja nende füsioloogiline roll. Vereliistakute füsioloogiline roll.
    Hüpertoonik – vesi välja
    Isotooniline – vesi sisse ja välja – norm
    Hüpotooniline – vesi sisse
    Kliiniline näide : sirprakkuline aneemia - autosoomne retsessivne haigus, mida põhjustab hemoglobiin beeta valgus punkt mutatsioon (SNP). Geen asub11 kromosoomi lühikese õla (p) 15.5 regioonis. Hemoglobiin beeta valk on 146 ah pikk ja molekulaarkaal on ~15,867 Da.
    SRA puhul asendab HBB valgu kuuendas positsioonis hüdrofoobne valiin hüdrofiiliset glutamiinhapet
    • Seda tingib SNP, mille puhul kuuenda koodoni keskel T asendab A
    • SNP muudab GAG koodoni (kodeerib Glu) GTG koodoniks (kodeerib Val)
    Leukotsütaarne valem ehk leukogramm
    A. Granulotsüüdid
    Neutrofiilsed granulotsüüdid 40-75 %
    Eosinofiilsed granulotsüüdid 1-6 %
    Basofiilsed granulotsüüdid 0-1 %
    B. Agranulotsüüdid
    Lümfotsüüdid 15-45 % (T- ja B-lümfotsüüdid)
    Monotsüüdid (makrofaagide eelkäijad) 2-10 %
    Kliiniline näide: diapedees ehk ekstravasatsioon - endoteliaalsed rakud kahjustuse lähedal ekspresseerivad selektiine (integraalsed membraani valgud)
    - liikuvad valged verelibled “püütakse kinni”
    - valged verelibled lamenevad ja liiguvad edasi kudedesse
    Leukodiapedees – protsess, milles leukotsüüdid läbivad veresooneid ilma nende seinte kahjustamata.
    Positiivne kemotaksis on nähtus, mille korral hakkab rakk liikuma vastavate kemotaktiliste ainete mõjul (nt
    komplemendi süsteemi teatud faktorid ).
    Leukotsüütide liikumine: kemokiinid, adhesioonimolekulid; 40 mikromeetrit/ minutis .
    Kemokiinid toimivad üle vastava G-valguga seotud retseptori ja ekstratsellulaarse maatriksi
    fikseerimiskoha ning signaali ülekande tulemusena aktiveeruvad mitmed ensüümid – fosfolipaas C
    (PLCbeeta), fosfoinositiid-3-kinaasid (PI3K) ja C-Src perekonna türosiini-kinaasid.
    Vereloome intensiivsus:
    • Punalibled: 3,5x1011 rakku ööpäevas
    • Neutrofiilid: 1011 rakku ööpäevas
    • Monotsüüdid: 8,4x109 rakku ööpäevas
    • Trombotsüüdid: 1011 rakku ööpäevas
    Leukopoees –
    Trombopoees –
    Erütropoees –
  • Vere hüübimise füsioloogia. Vere hüübimise etapid. Vereliistakud . Hüübimise faktorid ja von Willebrandi faktor. Sisemine ja välimine hüübimise rada. Hüübimise haired.
    Hemostaas –
    Hemostaasi ehk vere hübimise etapid:
  • Trombotsüütide agregatsioon , valge trombi teke
  • Trombotsüütide adhesiooni mõjutavad tegurid
  • Hüübimise faktorid (vWf jt.)
  • Vereliistaku trombi teke
  • Vasokonstriktsioon
  • Punase trombi teke, vere hüübimine e. koagulatsioon
    I aktivatsioonifaas, mille käigus tekib trombokinaasi toimel protrombiinist (II) trombiin
    II koagulatsioonifaas, mille käigus fibriongeenist (I) tekib fibriin
    III retraktsioonifaas, mille käigus tekib lahustuvast fibriinist püsiv ehk lahustumatu fibriin
  • Vigastuse sidekoestumine
    Trombotsüütide adhesiooni mõjutavad tegurid:
    Vigastuse käigus paljastuv kollageen ning plasma von Willebrandi faktor (vWf) käivitavad adhesiooni.
    Integriin retseptorite vahendusel toimub vereliistakute kinnitumine ekstratsellulaatsele maatriksile.
    Adhesiooni takistavad trombotsüütide negatiivne pinnalaeng, teatud bioaktiivsed ained (nt NO, prostatsükliin jt) endoteelist, samuti endoteeli barjäär kollageeni ja vere enda vahel
    Vereliistakute agregatsioon toimub ADP, serotoniini, prostaglandiinide ja tromboksaan A2. Need on kõik ained, mida sekreteerivad vereliistakud ise.
    Vereliistakud ehk trombotsüüdid
    Vereliistakute arendamine ehk moodustumine: Hemocytoblast (stem cell) → megakaryoblast → promegakaruocyte → megakaryocyte → platets (L, lk26)
    Hüübimise faktorid: graanulid, mis sisaldatakse trombotsüütides. (L, lk25)
    – Alfa: verseliistakutest pärit kasvufaktorid ja verehüübimises osalevad valgud – faktorid V ja XII, fibrinogeen ja von Willebrandi faktor
    – Delta : kaltsium , ADP, ATP ja serotoniin
    – Lambda: sarnanevad lüsosüümidega ja sisaldavad hüdrolüüsivaid ensüüme
    Ekstratsellulaarne maatriks – rakude väline maatriks – rakude välised koestruktuurid.
    Эндоте́лий — однослойный пласт плоских клеток мезенхимного происхождения, выстилающий внутреннюю поверхность кровеносных и лимфатических сосудов, сердечных полостей.
    Vereliistakute tromb : (L, lk 28)
    Kollageen, von Willebrandi faktor – ekstratsellulaarses maatriksis
    Olulised adhesiivsed glükoproteiinid: fibronektiin, fibrinogeen
    Fibriini võrgustiku tekkime
    Von Willebrandi faktor: (L, lk 28)
    • alfa-hüübimisfaktor, mis sekreteeritakse trombotsüütide poolt
    • paikneb ekstratsellulaarses maatriksis
    • toodetakse koekahjustamisel
    • oluline komponent verehüübimises ehk hemostaasis
    • vWF on glükoproteiin, mida sünteesivad megakarüotsüüdi ja säilitatakse teda vereliistakute
    • alfa graanulites.
    • Endoteelirakud samuti produtseerivad vWF otse subendoteliaalsesse koesse või vereplasmasse.
    • Plasmas seotsub vWF VIII faktoriga ja kaitseb seda proteolüütiliste ensüümide eest.
    • Vigastuskohas soodustab vWF vereliistakute kokkukleepumist ja edasist ankurdumist eksponeeritud kollageeni külge.

    Verehüübimise füsioloogia:
    Paljud hüübimisfaktrorid on inaktiivses vormis ja toimivad proteaasidena ehk hüdrolüüsivad valke, ja selle kaudu aktiveeruvad teised süsteemi valgud. Veresoonte kahjustamisel verehüübimisfaktorid aktiveeritakse ja moodustatske punane tromb, mis ajutiselt kõrvaldab sooneseina defekti.
    Hüübimine käivitatakse välimise X faktori mehhanismi aktiveerumisel.
    Hüübimise regulatsioon: (L, lk 37)
  • Seriinproteaaside inhibiitorid (antitrombiin III)
        • Antitrombiin III, koefaktori raja inhibiitor (TFPI), alfa2-makroglobuliin, C1 inhibiitor jt.
        • Antitrombiin pärsib peamiselt X, kuid ka VII, IX, XI, XII aktiveeritud faktorit
        • Hepariin ja teised glükoosaminoglükaanid suurendavad antitrombiini aktiivsust 1000 korda

  • Trombiini poolt aktiveeritud proteiin C
        • Trombomoduliin, proteiin C ja proteiin S moodustavad olulise hüübimisevastase süsteemi
        • Trombomoduliin moodustab kompleksi trombiiniga, mis ei toimi enam teistele hüübimisfaktoritele, kuid aktiveerib proteiin C
        • Proteiin C kõrvaldab V ja VIII faktori

  • Endoteeli ja vererakkude hüübimist pärssivad mehhanismid
  • Fibrinolüütiline süsteem
    Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid.
    Neutrofiilid ja monotsüüdid toodavad koefaktorit, V faktorit ja pakuvad fosfolipiide, mis kõik soodustavad hüübimist.
    Hüübimishäired. (L, lk 40)
    Aktiivne hemostaas
    Puudulik hemostaas
    Hemofiilia (A-tüüp, B-tüüp)
    Trombotsütopeenia
    Hüübiisfaktorite spnteesi häired
    Tromboemboolia
    Ateroskleroos (L, lk 42)
    Vere hüübimise sisemine ja välimine tee (L, lk 35)
  • Vereringe üldine iseloomustus: suur ja väike vereringe.
    Vereringe2014magistriõpe.pdf
    Õpik lk 47.
  • Südame erutustekke- ja juhtesüsteem. Erutustekke automatism südames, aktsioonipotentsiaalide erinevus sinuatriaalsõlmes ja töömüokardis.
  • Südame pumbafunktsiooni iseloomustus. Vatsakeste tsükli jaotus faasideks, rõhu ja mahu muutused nendes faasides. Vererõhu väärtused vereringe eri osades.
    Enne vatsakeste tsükli toimub kodade tsükkel .
    Kodade tsükkel:
    Kodade süstool (0,1s)
    Vatsakestesse lisatakse veri , mis oli kogutud kodadesse diastooli ajal
    Vatsakeste täitumisfaas, 70-80 ml – täitumismaht
    Kodade diastool (0.75-0.9s)
    Vatsakestes on mõlemates 150 ml verd – vatsakeste lõppdiastoolne maht
    Vatsakeste tsükkel :
    Vatsakeste süstool (0.35-0.37s)
    Vatsakeste lihaseni jõuab erutusimpulss (Q-saki algus)
    Asünkroonne kontraktsiooni faas (0.05s) – atriventrikulaarklapid on avatud
    Atrioventrikulaarklapid sulguvad (et veri ei voolaks kodadesse tagasi) → 1. Südametoon
    Isomeetriline kontraktsioon (0,05s) - vatsakese rõhu tõus järsult (südamelihase jätkuva kokkutõmbe tõttu)
    Poolkuuklapide avanemine , kui vasakute sisemine rõhk on kõrgem, kui aordi ja arteri rõhud .
    Aordis : 80 mmHg
    Kopsuarteris: 8 mmHg
    Veri surutakse järsku tõusuga aordi ja arterisse – väljutusfaas (0,25-0,27s), 70-80 ml – südame löögimaht
    Vatsakestesse jääb: lõppsüstoolne maht
    Südame minutimaht (Q) – mitu ml verd saadetakse vereringesse 1 minuti jooksul
    Väljutusfaasi ajal – süstoolse rõhu väärtused
    aordis: 120-130 mmHg
    arteris: 20-25 mmHg
    Vatsakeste lihas lõõgastub, siserõhk hakkab langema
    Protodiastool (0,04s) – sulguvad poolkuuklapid → 2.südametooni teke → vatsakeste õõs suletud
    Vatsakeste diastool
    Isomeetriline lõõgastumise faas (0,05s) – rõhk langeb vatsakestes peaaegu nullini
    Avanevad atriventrikulaarklapid – kui rõhu väärtus vatsakeste osutub madalamaks rõhust kodades
    Vatsakeste täitumisfaas (0,5-0,6s) 70-80%
    Täiendav kogus verd lisatakse vatsekestesse kodade süstooli ajal
    Vasakus vatsakeses tõuseb rõhk süstooli ajal 0-st kuni 120-130 mmHg.
    Paremas vatsekese tõuseb rõhk süstooli ajal 0-st kuni 25-30 mmHg.
    Disatoolis langeb rõhk aordis umbes 80 mmHg-ni, kopsuarteris 8 mmHg.
    Süstoolne rõhk - vasaku vatsakese väljastusmise faasis vererõhu suurim väärtus.
    Diastoolne rõhk – pärast süstooli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks minimaalsele tasemele .
  • Vere voolamise üldpõhimõtted, seaduspärasused ja olulisemad näitajad. Vere liikumise joonkiirus vereringe erinevates osades, vere liikumise mahtkiirus .
    Resistance in the blood vessels is effected by three parameters:
  • Length of the vessel . The longer the vessel the greater the resistance.
  • Viscosity of the blood. The greater the viscosity the greater the resistance.
  • Radius of the vessel. The smaller the radius the greater the resistance.
    Verevoolu kontroll/ regulatsioon
    http://www.biosbcc.net/doohan/sample/htm/COandMAPhtm.ht m
  • Arterioraalse raadiuse sümpaatiline kontroll
  • Arterioles are enervated (ослаблен) by the sympathetic nervous system only.
  • Sympathetic nerve fibers secrete norepinephrine.
  • Binding of norepinephrine to receptors on the smooth muscles of arterioles causes contraction and thus leads to vasoconstriction.
  • Arterioles servicing tissues at rest receive a baseline amount of sympathetic stimulation and thus are slightly constricted (vessel b in the figure).
  • This baseline level of constriction is called Vascular Tone.
  • Vasodilation is accomplished by decreasing sympathetic stimulation below baseline (vessel a).
  • Vasoconstriction is accomplished by increasing sympathetic stimulation above baseline (vessel c).
  • Arteriolaarse raadiuse endokriinne kontroll
  • The endocrine system is composed of a variety of glands that produce and secrete hormones. Hormones are signalling molecules that enter the blood stream and travel throughout the body. Although all body cells are exposed to the hormone, the only cells that respond to it are the cells that have specific receptors that bind the hormone.
  • Epinephrine is a hormone that has a significant effect on the radius of blood vessels. Epinephrine is secreted by the adrenal medulla (an endocrine gland atop the kidneys) in response to sympathetic stimulation. Epinephrine enters the blood stream and travels to all part the body interacting with those cells having epinephrine receptors on their cell surface.
  • There are two types of epinephrine receptors found in blood vessels, alpha receptors () and beta-2 receptors (). Epinephrine can cause either vasoconstiction or vasodilation of blood vessels depending on the type of receptor found in the smooth muscle of a particular vessel.
  • The binding of epinephrine to  receptors leads to vasoconstriction. receptors are found in all arterioles.
  • Conversely, the binding of epinephrine to  receptors leads to vasodilation. receptors are found predominantly in arterioles servicing skeletal muscle and heart muscle.
  • During a full -blown sympathetic response (fight or flight), blood is directed to the skeletal muscle and heart, and away from the internal organs. This is possible because receptors mediate vasodilation in the skeletal muscle and heart, while the rest of the circulatory system (which has receptors) experiences vasoconstriction.
  • Metaboliitne kontroll
  • As a result of metabolic activity , cells produce by-products called metabolites. When a tissue increases its activity the production of metabolites will also increase . If blood flow to the area remains constant in the face of this change, then the metabolites will build up in the tissues.
  • The major metabolites that build up include CO2, ADP, extracellular K+ and organic acids. These metabolites directly stimulate the vasodilation of local arterioles, thus increasing blood flow.
  • This mechanism, in which an increase in the activity of a tissue induces an increase in blood flow to the area, is called active hyperemia. This increase in blood flow eventually lowers the levels of metabolites thus removing the original stimulus for vasodilation. In the absence of excess metabolites the arteriole returns to its original diameter.
  • Müogeeniline kontroll
  • The smooth muscles in blood vessels are directly affected by pressure .
  • If blood pressure and flow of blood to an organ are low then the smooth muscles of adjacent arterioles relax. The resulting vasodilation restores adequate blood flow.
  • Conversely, if blood flow to an organ is excessive then smooth muscles of the arterioles will vasoconstrict, thus reducing flow to appropriate levels.
  • Through myogenic control , arterioles are somewhat self-regulating.
    Vereliikumise mahtkiirus, õpik lk. 59
    Veremaht.
    Blood volume is directly related to blood pressure. If the blood volume is increased then venous return of blood to the heart will increase, thus stroke volume will increase, thus cardiac output will increase and the blood pressure will rise. Therefore, blood pressure can be controlled by controlling blood volume.
    Plasma, the liquid portion of blood, is part of the extracellular fluid (ECF). If the kidneys retain water, then the volume of the ECF rises and blood volume rises. If the kidneys retain salt (NaCl), then the ECF becomes saltier and thus capable of retaining more water (water follows solute). Higher ECF volume leads to higher blood volume and thus higher blood pressure.
    Vereliikumise joonkiirus, õpik lk 62 - – kiirus, mis mõõdetakse cm/s või m/s. Näiteks, süstoolis, vereväljustusfaasi ajal saavutab vereliikumise joonkiirus aordis maksimumi , ulatudes 30-50 cm/s.
  • Mikrotsirkulatsioon, ainete vahetus vere ja kudede vahel.
    Erinevad transpordiviisid:
  • Veresoonesisene konvektiivne transport (perenosnoi)
  • Aine transport läbi veresoone seina ja interstiitsiumi
  • Kudedest lümfi jõudnud ainete viimine vereringesse lümfisoonte kaudu
    Vahetusetsooniks – kapillaarid ja postkapilaarsed veenulid.
    Kapilaaride jaotus erinevate funktsioonide järgi (L, lk 48)
    Kapilaaride seina struktuuris erinevad endoteelitüübid:
  • Pideva endoteeliga – skeleti-, südamelihas, kopsuringes, närvisüsteemis.
  • Fenestreeritud ehk akendatud endoteeliga – endo ja eksokriinsetes näärmetes, mao ja sole limaskestas, neerupäasmakestes
  • Pidevusetu (katkelise) endoteeliga – maksas , põrnas, luuüdis
    Vee ja vees lahustunud ainete vahetus vere ja kudede vahel sõltub:
  • Vereplasma ja koevedelike valkude osmootse rõhu vahekorrast
  • Kudede hüdrostaatilise rõhu (давление внутри жидкости) ja kapillaarisisese vererõhu vahekorrast
    Üldse filtreerub ööpäevas koevedelikesse ligikaudu 20 liitrit vedelikku, millest ainevahetuse jääkidega reabsorbeerub umbes 9/10, niisiis läheb verekapillaaridesse tagasi peaaegu 18 liitrit vedelikku. Umbes 1/10 veresoonest väljunud vedelikkust, seega umbes 2 liitrit ööpäevas, imendub rakkudevahelisest ruumist lümfisoontesse ja jõuab vereringesse tagasi lümfina.
  • Vereringe talitluse regulatsioon. Autonoomse närvisüsteemi mõjustused südamele ja veresoontele. Lokaalsete metaboliitide ja erinevate hormoonide roll vererõhu regulatsioonis. Endoteeli ülesanded.
    Vaata k.13
    Veresoone valendiku diameetrit -> takistust verevoolule -> keskmist vererõhku võivad suhteliselt kiiresti muuta:
    - vegetatiivse NS mõjustused,
    -lokaalselt tekkivad ained (metaboliidid),
    -muud humoraalsed mõjustused (näit. ringlev adrenaliin , angiotensiin II)
    Resistance in the blood vessels is effected by three parameters:
    Length of the vessel. The longer the vessel the greater the resistance.
    Viscosity of the blood. The greater the viscosity the greater the resistance.
    Radius of the vessel. The smaller the radius the greater the resistance.
  • Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Hingamise “etapid”. Alveolaarventilatsiooni ja surnud ruumi mõisted.
    Hingamine on protsesside kogum, mille tulemusena varustatakse rakud hapnikuga ja eemaldatakse liigne süsihappegaas . Täiskasvanud inimene tarvitab rahuolekus ühes minutis 0,25-0,3 l hapnikku ja eraldab 0,2-0,25 l süsihappegaasi.
    Boyle ’i seadus
    Charles’i seadus
    Daltoni seadus – gaasisegu rõhk võrdub tema komponentide osarõhkude summaga .
    Hingamise põhietapid (hapniku tee)
    1.Transport õhust kopsualveoolidesse ( ventilatsioon )
    2.Difusioon alveoolidest kopsukapillaaride verre
    3.Transport vereringe vahendusel koekapillaaridesse
    4.Difusioon koekapillaaridest neid ümbritsevatesse kudedesse
    5.Hapniku kasutamine rakkude ainevahetuses
    CO2 eemaldamine organismist toimub vastupidises järjekorras.
    1.-2. nimetatakse kopsu- ehk väliseks hingamiseks,
    4.-5. on koe- ehk sisemine hingamine
    Õhk liigub atmosfääri ja alveoolida vahel mööda trahhea ja bronhid . Järjest hargnevad bronhid lõpevad alveoolidega, kus on õhukese barjääri tõttu võimalik gaasivahetus õhu ja vere vahel.
  • Kopsude ventilatsiooni biofüüsikalised alused. Rõhu muutused pleuraõõnes ja kopsudes hingamistsükli jooksul. Kopsude venitatavus . Hingamismehaanikat illustreeriva Dondersi mudeli skeem ja tööpõhimõte.
    Hingamistsüklite arv minutis ehk hingamissagedus (fR) rahuolekus on täiskasvanud inimesel 12-16.
    Üksiku hingetõmbe sügavus e hingamismaht (VT) sisse- või väljahingamisel on umbes 0,5 liitrit.
    Kopsude ventilatsiooni all mõeldakse õhu ruumala, mis läbib kopsusid ühes ajaühikus.
    Minutiventilatsioon VE=VT · fR =0,5 l · 16 min–1= =8 l/min
    Minutiventilatsioon jaguneb :
    Alveolaarventilatsioon
    Surnud ruumi ventilatsioon - anatoomiline surnud ruum
    - alveolaarne surnud ruum
    • Rindkere seina elastsusjõud püüavad rindkeremahtu suurendada
    • Kopsude elastsed jõud ja alveoolide pindpinevus püüavad õhuga täidetud kopsude ruumala vähendada
    • Nende kahe jõu tulemusena tekib intrapleuraalses ruumis negatiivne rõhk.

    Kui rindkere maht suureneb, siis muutub intrapleuraalne rõhk (Ppleu) rohkem negatiivsemaks, mille tulemusena omakorda väheneb intra-alveolaarne rõhk (PA). Rõhudiferentsi tõttu PB ja PA vahel voolab õhk atmosfäärist kopsudesse.
    Rahuliku hingamise mõlemas faasis on rõhk pleuraõõnes atmosfäärirõhust madalam.
    Sissehingamise ajal on rõhk alveoolides madalam ja väljahingamise ajal kõrgem kui rõhk atmosfääris.
    Venitatavus (C) näitab, kui palju muutub ruumala rõhuühiku kohta.
    Dondersi mudel - Klaaspudelist, kummimembraanist ja õhupallist koosnev mudel, mis kirjeldab rõhu ja mahu muutusi hingamissüsteemis. Vt. Õpik!
  • Hingamisteede takistus, seda määravad faktorid.
    Sõltub rõhkude diferentsist, gaasi omadustest ja voolamise iseloomust.
    Laminaarsel voolamisel kasutatav Poiseuille seadus.
    Ламинарное течение - течение, при котором жидкость или газ перемещается слоями без перемешивания и пульсаций.
    NB!
    1) Hingamisteede läbimõõdu tähtsus!!
    2) Väikeste hingamisteede ristlõike kogupindala!!
  • Restriktiivsed ja obstruktiivsed muutused, spirograafia võimalused nende muutuste eristamisel.
    Forsseeritud väljahingamine:
    - FEV1
    - FVC
    - FEV1/FVC
    (Tiffeneau indeks)
    Sissehingatavas õhus
    PO2=150 mmHg
    PCO2=0,2 mmHg
    Alveolaarses gaasisegus
    PO2=100 mmHg
    PCO2=40 mmHg
    Püsiva hapnikutarbimise juures määrab gaaside alveolaarse osarõhu eelkõige alveolaarventilatsioon (VA).
  • Hingamisgaaside difusioon kopsudes, millised muutused võivad difusiooni vähendada.
    Ventilatsiooni tulemusena püsib alveoolides üsna püsivalt
    PO2=100 mmHg
    PCO2=40 mmHg
    Kopsu saabuvas venoosses veres on
    PO2=40 mmHg
    PCO2=46 mmHg
    Hingamisgaaside liikumise aluseks on nende difusioon suurema osarõhuga piirkonnast väiksema osaõhuga piirkonda.
    Loeng, sl.36 – Ficki diffusiooni seadus
    Difusioon häirub kui:
    -osarõhkude vahe väheneb
    -difusioonipind väheneb
    -difusioonitee pikeneb
  • Hingamisgaaside transport verega ja gaasivahetus kudedes.
    Erütrotsüüt läbib kopsukapillaari umbes 0,75 sekundi jooksul, füüsilise töö korral võib see aeg lüheneda isegi 0,3 sekundini. Tervel inimesel on see kontaktiaeg piisav, et veregaaside osarõhud peaaegu võrdsustuks alveolaarruumi osarõhkudega.
    Täiskasvanud inimene tarvitab ~ 250 ml hapnikku minutis.
    Südame minutimaht on ~ 5 l/min.
    Seega iga liiter verd peab transportima kudedeni ~ 50 ml hapnikku.
    Kaks transpordiliiki:
    1) veres füüsikaliselt lahustunud kujul
    2) hemoglobiiniga keemiliselt seotult
    Hapniku lahustumine sõltub O2 osarõhust:
    Kui PO2= 1 mmHg, siis lahustub 0,03 ml O2 liitri vere kohta.
    Kui PO2= 100 mmHg, siis lahustub 3 ml O2 liitri vere kohta.
    Hemoglobiiniga seotult:
    Kui kogu Hb (150 g/l) oleks seotud hapnikuga, saaksime arvutada vere maksimaalse hapnikusiduvuse: [O2]max=1,34(ml O2/g Hb) x 150 (g Hb/ l veres)= 200 (ml O2/ l veres)
    See, kui suur osa Hb muutub oksühemoglobiiniks, sõltub lahustunud O2 sisaldusest ja see omakorda O2 osarõhust
    Hemoglobiini O2-küllastus (SO2):
    Arteriaalse ja venoosse vere hapniku sisaldus
    Arvestades mõlemat transpordiliiki: [O2]= 0,03 x PO2 + 1,34 x [Hb] x SO2/100
    Art. veres küllastus 97%: [O2]= 200 ml O2/ liitris veres
    Ven. veres küllastus 75%: [O2]= 150 ml O2/ liitris veres
    Hapnikusisalduse arteriovenoosne diferents on kahe kontsentratsiooni erinevus:
    Art. veres 200 ml O2/ liitri vere kohta
    -Ven. veres 150 ml O2/ liitri vere kohta
    = 50 ml O2/ liitri vere kohta
    Bohri efekt, s.o. kõvera kuju sõltuvus CO2 sisaldusest ja pH-st:
    Nihe paremale: O2 afiinsus Hb suhtes soodustub O2 äraandmine. Esineb kudedes!
    Nihe vasemale: O2 afiinsus Hb suhtes soodustub O2 vastuvõtt. Esineb kopsudes!
    CO2 transport verega
    Peamiselt kolm transpordiliiki:
  • füüsikaliselt lahustunud kujul (alla 10%).
  • Kuna CO2 lahustuvus on palju parem kui hapnikul, on isegi suhteliselt madala osarõhu juures lahustunud CO2 hulk palju suurem kui lahustunud O2 hulk.
  • füüsikaliselt lahustunud kujul (alla 10%)
  • seotult valkudega
  • Peamiselt hemoglobiiniga erütrotsüüdi sees, plasmavalkudega üsna vähe.
    4) enamus vesinikkarbonaadina (HCO3–)
    ka
    CO2 + H2O H2CO3 HCO3– + H+
    ka – ensüüm karboanhüdraas, asub erütrotsüütides!
    Haldane’i efekt: CO2 sisaldus veres sõltub Hb oksügeneerimise astmest.
    Arteriaalse ja venoosse vere CO2 sisaldus
    CO2 - sisalduse arteriovenoosne diferents on kahe kontsentratsiooni erinevus:
    Ven. veres 550 ml CO2/ liitri vere kohta
    -Art. veres 500 ml CO2/ liitri vere kohta
    = 50 ml CO2/ liitri vere kohta
  • Hingamise regulatsioon: hingamiskeskus, hingamise automaatsus. Hingamiskeskuse aferentsed mõjustused.
    Efektorid – hingamislihased.
    Tsentraalne regulator – Hingamiskeskus KNS-s
    • Läbilõikamiskatsed ja bioelektriliste potentsiaalide registreerimine
    • Hingamisneuronid ajusillas ja piklikajus
    • Erinevat tüüpi neuronid kompleksselt lülitatud, tsentraalne rütmogenees!
    • Mõjutused kõrgematelt struktuuridelt:

    -Suurajukoor
    - Limbiline süsteem
    - Hüpotaalamus
    Sensorid.
  • Tsentraalsed ja perifeersed kemoretseptorid
  • Tsentraalsed asuvad piklikajus, reageerivad ajuvedeliku PCO2 ja pH muutustele.
  • Perifeersed – unearteri jagunemiskohal ja aordikaarel, reageerivad plasma PCO2, pH ja PO2 muutustele.
  • Erinevad retseptorid kopsus
  • kopsu venitusretseptorid (osalevad Hering-Breueri refleksis)
  • irritantretseptorid (suits, tolm, külm õhk)
  • J retseptorid (jukstakapillaarsed, tunnetavad ära interstits. vedeliku mahu muutuse alveoolide seintes)
  • Erinevad retseptorid mujal
  • Irritantretseptorid ülemistes hingamisteedes (keem, meh.)
  • Retseptorid lihastes ja liigestes
  • Temperatuur, valu, vererõhk jpm.
    Hüpoksia mõju ventilatsioonile: nii ventilatsiooni kui Hb hapniku-siduvuskõveral on näha tõusu muutus osarõhu 60 mmHg juures.
    Ülemisel graafikul on näha impulsside arv perifeersetelt kemoretseptoritelt.
    Bronhide silelihastele mõjuvad:
    • Vegetatiivne NS ( sümpaatikus lõõgastab, parasümpaatikus ahendab bronhe)
    • Keemilised ained (histamiin, bradükiniin…)
    • Füüsikalised faktorid (külm, kuiv õhk)

  • Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.
    Seedesüsteemi tähtsus
    • Energia tootmiseks, kudede kasvamiseks ja paranemiseks vajab organism toitaineid
    • Keskmiselt tarbib täiskasvanud inimene päevas 1 kg tahket toitu ning 1-2 L vedelikku
    • Enamus toidust on esialgsel kujul rakkudele mitteomastatav, seega tuleb see lammutada väiksemateks molekulideks, mis saavad vereringesse imenduda
    Seedetrakti funktsioonid
    1. Toidu neelamine
    2. Toidu transport seedetraktis kiirusega, mis tagab selle optimaalse seedimise ja imendumise
    3. Vedelike, soolade ja seede ensüümide sekretsioon
    4. Seedimine
    5. Seeditud produktide imendumine
    6. Seedimatute jääkproduktide eemaldamine kehast
    Seedetrakti anatoomia
    Seedetrakti histoloogia
    • Serooskest
    Seedekulgla väliskate, kõhukelme osa seob ja kaitseb soolestikku
    • Pikilihased ja ringlihased
    Koosnevad silelihasrakkudest
    Segavad toitu seedeensüümidega, liigutavad küümust mööda soolestikku edasi
    • Ringlihaskiht 3-5 x paksem , kui pikilihaskiht;
    moodustab teatud vahemaade tagant sfinktereid (nt söögitoru ja mao vahel)
    • Submukoosa
    Kollageeni- ja elastiinirikas sidekude, sisaldab vere- ja lümfisooni ning seedenäärmeid
    • Mukoosa
    Kõige seespoolsem kith söögitorus sileda pinnaga, maos ja peensooles kurruline, jämesooles sile
    Seedetrakti motoorika
    • Eesmärgiks toidu segamine seedemahladega ning piki soolestikku edasitoimetamine
    • Seedekulgla silelihaskude funktsionaalne süntsüütsium (ühest rakust alguse saanud kontraktsioon levib naaberrakkudesse)
    • Seedekulgla lihaskihile omane kindle toonus, mis määrab seedekulgla pikkuse (pikilihased) ning diameetri (ringlihased)
    Motoorika liigid:
    • Propulsiivne peristaltika (pikilihaskiht, ringlihaskiht; küümuse edasiliigutamine) L, lk 7
    • Segmentatsioon (ringlihaskiht; küümuse segamine)
    • Tooniline püsikontraktsioon (sulgurid; seederuumide eraldamine)
    Seedekulgla innervatsioon (снабжение тканей нервами)
    • Enteraalne närvisüsteem (ENS)
    • Aferentsed teed KNS-i
    – Kemoretseptorid limaskestas (seedeproduktid)
    – Mehanoretseptorid lihaskihis ( venitus )
    – Lokaalsed ja tsentraalsed refleksid
    • Sümpaatilised eferendid
    – Preganglionaarsete kiudude virgatsaine ACh, postganglionaarsetel NA
    – Pärsib seedimisaktiivsust
    • Parasümpaatilised eferendid
    – N vagus (uitnärv), virgatsaine ACh
    – Stimuleerib seedimisaktiivsust
    Soole- e enteraalne närvisüsteem
    • Seedekulgla seinas kaks närvivõrgustikku:
    – Plexus myentericus (Auerbachi põimik)
    • Piki- ja ringlihaskihi vahel
    • Reguleerib lihastoonust ja kontraktsioonide rütmi
    – Plexus submucosus (Meissneri põimik)
    • Ringlihaskihi ja submukoosa vahel
    • Juhib epiteelirakkude sekretoorseid funktsioone ja reguleerib kohalikku verevarustust
    • Närvirakkude kehad kogunenud ganglionidesse, põimikud omavahel ühendatud interneuronitega
    • ENS koordineerib lokaalseid reflekse
    • Sama palju neuroneid, kui seljaajus (100 miljonit)
    • Virgatsaineteks ACh, NA, ATP, 5-HT, DA, CCK jne
    Seedimine suus ja maos.
    Suuõõnes toimub toidu peenestamine mälumise teel ning niisutamine süljega
    Toit stimuleerib keele puute- ja maitseretseptoreid ning ninaõõne haisteretseptoreid, stimuleerides seedenõre vabanemist seedekulgla alumistes struktuurides
    Mälumisel rakendatav jõud on max 50-80 kg
    2 paari süljenäärmeid (keelealused ja kõrvasüljenäärmed) toodavad päevas 1,5 L sülge
    Sülg:
    3 paari süljenäärmeid:
    – Glandula parotis (kõrvasn)
    – Glandula submandibularis (lõuaalune sn)
    – Glandula sublingualis (keelealune sn)
    Päevas 1,5 L sülge
    Koostis:
    – 99% H2O
    – Elektrolüüdid: Na+, K+, Cl- ja HCO3
    – Orgaanilised ained: lüsosüüm, laktoferriin, sialoperoksüdaas, IgA, aminohapped, urea, glükoos, mukoproteiinid
    – α- amülaas , keelenäärmete lipaas
    Süljesekretsiooni kontrollib autonoomne NS:
    – Parasümpaatikuse toimel moodustub palju valguvaest seroosset sülge (gl parotis);
    – Sümpaatikuse toimel moodustub vähene hulkviskoosset sülge (gl submandibularis, gl sublingualis).
    Neelamine:
  • Oraalne faas
  • Farüngeaalne faas
  • Ösofageaalne faas’
    Toidu liikumine söögitorus.
    Toit stimuleerib neeluseinas paiknevaid mehanoretseptoreid.
    Selle tulemusena vallandub söögitoru seina peristaltilise kontraktsiooni laine, mis surub toidupala mao poole
    Alumine söögitorusulgur avaneb ja toit siseneb makku
    Kui makkutoimetamine ebaõnnestub, vallandub söögitoru venituse peale refleks, mis kutsub esile uue peristaltilise laine
    Toidupala liikumise hõlbustamiseks on söögitoru submukoosas näärmed, mis söögitoru venituse peale
    limasekreteerivad
    Ösofaagusrefluks
    Alumise söögitorusulguri puudulikul sulgumisel võib happeline maosisu söögitorru pääseda ning selle limaskesta kahjustada
    Sfinkteri toonust langetavad mitmesugused tegurid:
    – Tarbitud ained: rasv , šokolaad, piparmünt , alkohol , nikotiin
    – Hormonaalsed : nt progesteroon
    Maonääre
    100 näärmekrüpti mm2 limaskestapinna kohta, kokku ca 3.5 miljonit
    Erinevad rakutüübid:
    – Mukotsüüdid produtseerivad lima (erinev epiteelirakkude limast)
    – Pearakud sekreteerivad pepsinogeeni (proteolüütilise ensüümi pepsiini inaktiivne vorm)
    – Parietaalrakud sekreteerivad soolhapet (HCl) ja seesmist faktorit
    – G-rakud sekreteerivad gastriini (stimuleerib parietaalrakke, mao limaskesta kasvu, pankreast CCK-B
    retseptorite kaudu)
    Maonõre
    Koostis:
    – Soolad
    – Vesi
    – Soolhape
    – Pepsinogeen
    – Seesmine factor
    pH väga madal (>0.8):
    – Denatureerib tarbitud valke (sidekude ja lihaskiud)
    – Muudab pepsinogeeni pepsiiniks
    – Loob pepsiinide aktiivsuseks soodsa miljöö
    – HCl kombineerub Ca ja Fe-ga, moodustuvad lahustuvad soolad, millena neil hea imenduda
    – Kaitsefunktsioon: toiduga kaasa tulnud bakterid ei talu nii happelist keskkonda
    Maohappe teke parietaalrakus (клетка желудка, секретирующая соляную кислоту и внутренний фактор Кастла)
    • Verest difundeerub parietaalrakku CO2
    • CO2 ja H2O reageerivad, moodustub süsihape
    • Süsihappe dissotsieerub, tekivad H+ ja vesinikkarbonaat
    • Vesinikkarbonaat viiakse rakust interstitsiaalvedelikku (vahetatakse Cl- vastu)
    • H+,K+- ATPaas kasutab ATP hüdrolüüsil saadud energiat, et viia H+ välja, tuua K+ sisse
    • Samaaegselt viiakse maovalendikku ka Cl- (K+, Clsümport)
    • Koos Cl--ga väljavisatud K+ siseneb rakku H+,K+- ATPaasi abil
    Maonõre: muud komponendid
    • Proteolüütilised ensüümid e pepsiinid
    – Sekreteeritakse pearakkude poolt pepsinogeenidena (mitteaktiivne pepsiini eellane)
    – Happelises keskkonnas muudetakse pepsiiniks
    – Pepsiinil suurim proteolüütiline aktiivsus keskkonnas, mille pH alla 3.0
    • Seesmine faktor (intrinsic factor)
    – Sekreteeritakse parietaalrakkude poolt
    – Seondub peensooles B12 vitamiini külge ja kaitseb seda ensümaatilise lammutamise eest
    – Kompleks imendub peensoole alumises osas
    – Vitamiin B12 sisaldub lihas, munas, piimatoodetes. On vajalik erütrotsüütide küpsemiseks, müeliinkesta
    tekkeks.
    Miks magu iseennast ei seedi ?
    • Mao sisepinda katab 5-200μm paksune leeliseline limakiht, mida toodavad limaskesta epiteelirakud
    • Epiteelirakke uuendatakse pidevalt (eluiga vaid paar päeva). Maonäärmed sisaldavad ka tüvirakke.
    • Maohaavandite tekkele on eelsoodumuseks faktorid, mis põhjustavad kas limatootmise vähenemist või happetootmise suurenemist . Kofeiin , nikotiin, alkohol, NSAIDid (ibuprofeen), salitsülaadid ( aspiriin ). Helicobacter pylori.
    Seedimise faasid
    • Kefaalne faas

    – Algab söömise ootel , toidust mõtlemisel , toidu nägemisel/haistmisel/maitsmisel
    – Sensoorsete süsteemide impulsid jõuavad ajukoorde, sealt saavad alguse eferentsed impulsid, mis lõpuks
    jõuavad uitnärvi kaudu maoni (блуждающий нерв)
    – Parasümpaatikuse eferentsed kiud innerveerivad ENS ja G-rakke
    • Gastraalne faas

    – Algab toidu sisenemisel makku
    – Mao sein venib , see stimuleerib mehanoretseptoreid, kutsudes esile lokaalseid ja tsentraalseid (uitnärvi kaudu) reflekse
    – Maohappe, pepsinogeeni ja lima sekreteerimine
    – Sümpaatikuse aktivatsioon ( stress , ärevus ) pärsib seedenõre sekretsiooni.
    • Intestinaalne faas

    – Peensoole seina venitus ja valkude seedeproduktid kutsuvad esile maos seedenõre tekkimist
    – Pidurdav efekt: peensoole limaskest toodab happega stimuleerimise peale sekretiini, mis hakkab pärssima
    parietaalrakkude aktiivsust.
    Maomotoorika
    • Lisaks maonõre sekreteerimisele on maol veel toidu salvestamise funktsioon, kuniks seedetrakti alumised osad on valmis toitu vastu võtma
    • Mao tühjenemist kontrollivad ENS, autonoomne NS ja rida hormoone
    • Mao motoorika eest vastutavad silelihaskihid mao seinas
    • Mao ülemine osa toimib reservuaarina, pülooruse poolses osas algavad mao täitumisel peristaltilised lained, mille ülesandeks toidumassi segamine ja muljumine
    • Iga kontraktsioonilainega kaasneb pülooruse (привратник) lõõgastumine, küümus (химус) surutakse mõne milliliitri kaupa kaksteistsõrmiksoolde
    • Mao tühjenemise kiirust mõjutavad:
    – Mao täitumise aste (mida rohkem täis, seda kiiremini tühjeneb)
    – Maosisu koostis ( rasvad , valgud, hapu ja soolane toit aeglustavad tühjenemist)
    – Autonoomse närvisüsteemi sisend (sümpaatikuse aktivatsioon aeglustab, parasümpaatikuse aktivatsioon kiirendab).
    Süsivesikud
    • Toit: polüsahhariidid, disahhariidid
    • Imendumine: monosahhariididena
    80% glükoos
    fruktoos , galaktoos
    Amülaas
    • 20‐40% süljest
    • ‐60‐80% pankreasest (suurema aktiivsusega)
    15‐30 min pn praktiliselt kõik süsivesikud lammutatud duodenumis (двенадцатиперстная кишка)
    • Soole ensüümid (enterotsüüdid)
    • Laktoosi talumatus
  • Olulisemad seedetrakti hormoonid ( gastriin , sekretiin , koletüstokiniin, somatostatiin, motiliin, ghreliin, glükagooni-sarnane peptiid-1, vasoaktiivne intestinaalne polüpeptiid ) ja nende füsioloogiline roll.
    • Gastriin (mao antrumist)
    • Sekretiin ( duodenum )
    • Kolestüstokiniin (CCK, duodenum)
    • Pankrease polüpeptiid (pankreas)
    • Magu inhibeeriv polüpeptiid (GIP: jejunum ja duodenum)
    • Motiliin (jejunum ja duodenum)
    • Glükagooni-sarnased peptiidid GLP-1 ja GLP-2 (ileum ja jämesool)
    • Neurotensiin (peensoole alumised osad)

  • Seedimine peensooles. Pankrease nõre ensüümid. Maksa ja sapipõie roll seedimise protsessis. Jämesooles toimuvad protsessid, siin asuva mikrofloora tähendus. Defekatsiooni mehhanism ja selle kontrollime närvisüsteemi poolt.
    Pankreas ( kõhunääre )
    • Enne, kui maost lahkunud toit saab imenduda, peab ta peensooles läbima töötluse pankreasenõre, sapi ja peensoolenõre abil
    • Pankreas toimib nii sisenõrenäärme (vabastab vereringesse insuliini ja glükagooni) kui seedeorganina (sekreteerib duodenumisse seedenõret)
    • Struktuurilt sarnane süljenäärmega. Koosneb aatsinustest, mis sekreteerivad ensüüme ja vedelikku juhadesse. Peajuha suubub kaksteistsõrmiksoolde.
    Pankreasenõre koostis
    • Pankreas toodab päevas 1,5 L nõret
    • Nõre on leeliseline (pH 8), sisaldab NaHCO3
    • Aitab neutraliseerida küümuse happelisust
    • Sisaldab mitmesuguseid seedeensüüme:
    • Proteolüütilised
    • Amülolüütilised
    • Lipolüütilised

    Pankrease töö reguleerimine
    • Enamus juhade silelihasrakkudest innerveeritud uitnärvi eferentsete kiudude poolt (parasümpaatikus)
    • Autonoomne närvisüsteem kontrollib pankrease sekretsiooni kefaalses faasis
    • Gastraalne ja intestinaalne faas hormoonide kontrolli all (gastriin, CCK, sekretiin)
      • СКК - холоцистокинин
    tabel! L34
    Maks ja sapipõis
    Maks on suurim siseorgan (1.3 kg) ja tähtsaim ainevahetuselund.
    Sapp on maksasekreet. Sapipõis on sapi reservuaar.
    Sapp
    • Sappi toodavad hepatotsüüdid (maksarakud)
    • Sisaldab vett, sooli, sapphappeid, sapipigmente ( bilirubiin ), kolesterooli, letsitiini ja lima (pH 7-8).
    • Päevas toodab maks 0.6-1 L sappi
    • Osa sappi viiakse otse maksast kaksteistsõrmiksoolde, ülejäänu salvestatakse sapipõide (mahutab 50-60 ml)
    • Sapisekretsioon sõltub sapphapete soolade naasmisest portaalveeni kaudu hepatotsüütidesse tagasi

    Sapi ülesanded
    • Kolesterooli väljaviimine organismist
    • Laguproduktide elimineerimine (hemoglobiini lammutamisel tekkinud bilirubiin)
    • Rasvade emulgeerimine sapphapete abil.

    Sapipõie motoorika
    • Seedimisest vabal ajal koguneb toodetud sapp sapipõide, kus ta kontsentreeritakse (Na+, Cl-, HCO3-, vesi imenduvad verre)
    • (Eriti rasvarikka) toidu saabudes tühjendatakse sapipõis kontraktsiooni abil sapijuha kaudu peensoolde
    • Sapipõie kontraktsiooni kutsub esile duodeenumi limaskestast rasvhapetega stimuleerimise peale vabanenud CCK.

    Seedimine peensooles
    Peensool (intestinum tenue)
    • 4 m pikk, läbimõõt 2.5 cm, pind umbes 200 m2
    • Jaguneb:
    – Duodenum e kaksteistsõrmiksool (25 cm)
    – Jejunum e tühisool (1.5 m)
    – Ileum e niudesool (2.5 m)
    • Ülesanded:
    – Küümuse segamine pankrease-, maksa- ja peensoolenõrega
    – Seedimine
    – Seedeproduktide imendumine
    – Seedejääkide transport distaalsele
    – Hormoonide sekretsioon
    – Immunoloogiline kaitse (GALT)
    Peensoole seina ehitus
    • Kurrulise struktuuri tõttu pannakse küümus peensooles spiraalselt liikuma
    • Spiraalne liikumine aeglustab küümuse kulgemist ja soodustab selle segamist seedenõredega
    • Kurdude pind kaetud hattudega (1 mm), mille pind omakorda moodustub enterotsüütidest
    • Naaberenterotsüüdid omavahel seotud tiheühendustega
    • Rakkude pinnal mikrohatud (1μm), mis moodustavad hariäärise
    • Hattude vahel paiknevad krüptid (näärmed)
    Peensoole seina rakud
    Peale enterotsüütide leidub peensoole seinas:
    • D-rakke (toodavad somatostatiini)
    • S-rakke (toodavad sekretiini)
    • N-rakke (toodavad neurotensiini)
    • I-rakke (toodavad CCK)
    • Enterokromafiinseid rakke (toodavad 5-HT)
    • Tüvirakke (kogu peensoole epiteel uueneb
    nädala jooksul)
    GALT
    • GALT (gut-associated lymphoid tissue) on osa MALTist (mucosa-associated lymphoid tissue)
    • Toiduga siseneb organismi mitmeid baktereid, viirusi ja toiduallergeene
    • 25% soolelimaskestast moodustab immunokompetentne lümfikude (GALT)
    • Ileumis GALTi teenistuses Peyeri naastud ( lümfisõlmed )

    Peensoole motoorika
    • Küümus läbib peensoole 3-5 tunniga ( hommikusöök lahkub ileumist, kui lõunasöök siseneb duodenumisse)
    • Läbimisaega mõjutab seeditava toidu koostis (süsivesikud→valgud→rasvad)
    • Segmentatsiooni ja peristaltikat kontrollib ENS (seedimisfaasis ülekaalus segmentatsiooni- ja pendelliigutused)
    • Ka hatud sisaldavad silelihaskiude ning kontraheeruvad rütmiliselt (eesmärgiks limakihi segamine ja seedeproduktide edasiliigutamine lümfiringes)
    Imendumine peensooles
    • Imendumine e resorptsioon = protsess, mille abil seedeproduktid transporditakse soolevalendikust vere- või lümfiringesse
    • Resorptsioon toimub difusiooni või aktiivse transpordi teel
    • Enterotsüüdid ühendatud tiheühenduste abil, seega peavad ained läbima enterotsüüdi
    Jämesool (intestinum crassum)
    • 1.3 m pikk, max läbimõõt 6-9 cm
    • Jaguneb:
    – Caecum e umbsool
    – Colon e käärsool
    – Rectum e pärasool
    • Niudesoole ja umbsoole vahel ileotsökaalne sfinkter, mis reguleerib jämesoolde siseneva küümuse hulka
    • Pärasool lõpeb anaalsfinkteriga, mis koosneb seesmisest silelihaselisest (tahtele allumatu) ja välisest vöötlihaselisest (tahtele alluv) osast
    Jämesoole histoloogilised eripärad
    • Limaskest on sile, ei koosne hattudest, küll aga sisaldab mikrohatte ja krüpte
    • Pikilihaskihi moodustavad proksimaalses osas vaid kolm pikisidet (taeniae coli). Nende toonus ja ringlihaste kontraktsioonid tekitavad sooleseina sissenöördumisi, mille vahele jäävad “taskud” (haustrae)
    Jämesoole funktsioonid
    • Vee ja elektrolüütide imendumine (0.4-1 L vett päevas)
    • Bakteriaalne floora
    – Paljud sümbiootilised bakterid, nii aeroobsed kui anaeroobsed
    – Lõhustavad ensüümide poolt mitteseeditavaid kiudaineid
    – Lammutavad kolesterooli ja mitmeid ravimeid
    – Sünteesivad vitamiine (K, B12, tiamiin , riboflaviin)
    Jämesoole motoorika
    • Segavad ja propulsiivsed liigutused
    • Propulsiivsed üsna vähesel määral: toit püsib jämesooles ca 16-20 tundi
    • Segavad liigutused e haustratsioonid (küümuse “väljaväänamine” veest ja elektrolüütidest)
    • Söömisejärgselt vallandub mao ja duodenumi venituse peale jämesooles reflektoorselt kontraktsioonilaine, mille eesmärgiks seedejääkide väljutamine organismist
  • Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned. Sisenõrenäärmete süsteem. (Железа внутренней секреции).
    Sisenõre süsteem kontrollib
    – Arengut ja kasvu
    – Energia regulatsiooni (säilitamine ja mobiliseerimine)
    – Homöostaasi (vedelikud, ioonid)
    – Reproduktsiooni (sugu, rasedus , laktatsioon)
    – Vastus stressile
    -Füsioloogiliste vajaduste tunnetamine ja signaali vahendamine sihtrakkudele
    Sisenõre näärmed sünteesivad ja säilitavad hormoone. Need näärmed omavad füsioloogilisi vajadusi “tunnetavat” ja
    signaali vahendavat süsteemi, mis reguleerib hormooni biosünteesi, talletamist ja vabastamist tagasiside mehhanismide kaudu sihtrakkudelt.
    Sisenõre vs närvisüsteem
    • Põhilised regulatoorsed süsteemid kehas
    • Integreerivad ärritusi ja vastuseid muutustele sise- ja väliskeskkonnas
    • Mõlemad on otsustava tähendusega, et koordineerida kõrgelt diferentseerunud rakkude, kudede ja organite funktsioone
    • Erinevalt närvisüsteemist ei ole sisenõre süsteem anatoomiliselt pidev
    Närvisüsteem viib läbi “punktist punktini” kontrolli läbi närvide, mida võib võrrelda tavatelefoni süsteemiga. Kontroll närvisüsteemi poolt on seotud elektriliste potentsiaalide genereerimisega ja see on kiire.
    Endokriinsüsteem vahendab oma hormonaalseid “sõnumeid” praktiliselt kõigi rakkudeni sekreteerides hormoone
    vereringesse ja ekstratsellulaarsesse vedelikku. Sarnaselt raadiosaatjale on vaja vastuvõtjat, et “sõnumit” vastu võtta. Rakud kannavad retseptoreid hormoonide jaoks, mida kantakse üle vere kaudu selleks, et neil siis ka reageerida.
    Rakk on sihtmärgiks, sest tal on hormooni jaoks spetsiifilised retseptorid. Paljud hormoonid tsirkuleerivad veres, kontakteerudes praktiliselt kõigi rakkudega.
    Siiski, iga hormoon tavaliselt mõjutab vaid limiteeritud arvu rakke, mida nimetatakse sihtrakkudeks.
    Sihtrakk reageerib kindlale hormoonile, sest ta kannab retseptoreid selle hormooni jaoks.
    Rakuvastus vs. läbitud vahemaa
    Endokriinne toime: hormoon kantakse verega laiali ja ta seondub kaugel asuva sihtrakuga
    Parakriinne toime: hormoon toimub lokaalselt difundeerudes lähtekohast naabruses asuvate rakkudeni
    Autokriinne toime: hormoon toimub samale rakule, milles toimus tema moodustamine
    Põhilised hormoonid ja hormonaalsed süsteemid
    • Endokriinses süsteemis on ülalt-alla organisatsioon
    • Hüpotalamus moodustab vallandavaid faktoreid, mis stimuleerivad adenohüpofüüsi hormoonide produktsiooni, millised omakorda kontrollivad kolmandate hormoonide vallandumist perifeersetest endokriinsetest näärmetest
    • Neurohüpofüüsi hormoone sünteesitakse hüpotalamuse närvirakkudes ja nad vabanevad läbi sünapsite neurohüpofüüsis
    – Oksütotsiin ja antidiureetiline hormoon (ADH)
    Hormoonide sekretsiooni kontroll
    “Tunnetamine” u eta e ja signaali vahendamine: bioloogilist vajadust “tunnetatakse” ja sisenõrenääre saadab välja signaali sihtrakkudele, mille tegevus on seotud bioloogilise vajaduse rahuldamisega. Võtmesündmused sellisel
    ärritusele vastamise süsteemil on alljärgnevad:
    • ärrituse vastuvõtmine
    • hormooni süntees ja sekretsioon
    • hormooni viimine sihtrakkudeni
    • sihtraku vastuse esilekutsumine
    • hormooni lammutamine

    Endokriinse aktiivsuse kontroll
    Hormoonide efektid sõltuvad suuresti nende kontsentratsioonist veres ja ekstratsellulaarses vedelikus.
    Täiesti kindlasti tähendavad hormoonide liiga kõrged ja madalad tasemed haiguslikku seisundit organismis, sellepärast on vereringes ringleva hormooni kontsentratsiooni täpne kontroll ülioluline.
    Hormooni kontsentratsiooni sihtraku poolt vaadates määravad kolm tegurit:
    •Moodustamise tase
    •Kohaletoimetamise tase
    •Lammutamise ja eemaldamise tase
    Moodustamise tase: hormoonide süntees ja sekretsioon on kaks kõige enam reguleeritud aspekti endokriinses kontrollis. Sellist kontrolli viiakse läbi positiivse ja negatiivse tagasiside mehhanismide abil.
    Kohaletoimetamise tase: selle efekti näiteks on verevool sihtorgani või sihtrakkude grupini – suur verevool viib rohkem hormooni kohale kui väike verevool organisse.
    Lammutamise ja eemaldamise tase: Hormoonid nagu kõik biomolekulid omavad iseloomulikku lammutamise taset, ja neid metaboliseeritakse ja eemaldatakse organimist erinevaid teid mööda.
    Kiire poolestusajaga hormooni sekretsiooni pidurdamine põhjustab kiiret tsirkuleeriva hormooni taseme langust, aga kui hormooni bioloogiline poolestusaeg on pikk, siis efektiivne kontsentratsioon püsib mõnda aega peale sekretsiooni lakkamist.
    Hormoonide produktsiooni kontroll tagasiside kaudu
    Tagasiside linge kasutatakse laialdaselt hormoonide sekretsiooni kontrollimiseks hüpotalamuse- ajuripatsi teljel.
    Oluline näide negatiivse tagasiside lingust on siin esitatud kilpnäärme hormoonide sekretsiooni kontrolli näol.
  • Hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi, olulisemad vallandavad ja pidurdavad tegurid. Adenohüpofüüsi hormoonid ja nende füsioloogiline roll. Neurohüpofüüsi hormoonid ja nende füsioloogiline roll.
    Neuraalne sisend hüpotalamusse stimuleerib vallandavate faktorite sünteesi ja sekretsiooni, mis omakorda stimuleerivad ajuripatsi hormoonide sünteesi ja sekrestiooni.
    Endogeenne neuronite rütmiline aktiivsus
    • Diurnaalne rütm , tsirkadiaanne rütm (kasvuhormoon ja kortisool ), uneärkveloleku tsükkel; aasta-aegade
    vaheldumise rütm
    Ärrituse-vastuse sidustamine võimaldab endokriinsel süsteemil olla valmis, et reageerida füsioloogilise vajaduse
    tekkimisele.
    • Sekretsiooni perioodid vahelduvad erineva perioodilisusega.
    • Pulseerimise rütm või olla nii sage nagu iga 5-10 minuti järele
    Kõige prominentsemad vabanemise episoodid
    Episoodiline hormoonide sekretsioon esinevad sagedusega üks tund – tsirkhoraalsed
    • Vallandamise episood pikem kui üks tund ja vähem kui 24 tundi, siis seda rütmi nimetatkse ultradiaanseks
    • Kui periooilisus on ligikaudu 24 tundi, siis rütmi nimetatakse trirkadiaanseks
    – Sageli nimetatakse ka diurnaalseks, sest sekretoorse aktiivsuse suurenemine leiab aset kindlal päeva perioodil
    Hormoonide pulseeriva vallandumise füsioloogiline olulisus
    • Demonstreeritav GnRH infusioonil
    • Kui manustatakse üks kord tunnis, siis gonadotropiini sekretsioon ja suguorganite funktsiooni hoitakse normaalsel tasemel
    • Aegalsema sekretsiooni korral häirub suguorganite normaalne talitlus
    • Kiirem või pidev manustamine inhibeerib gonadotropiini sekretsiooni ja blokeerib suguorganite poolt steroidide produktsiooni
    Tagasiside kontroll
    • Negatiivne tagasiside on kõige levinum: näiteks, LH ajuripatsist stimuleerib testise poolt testosterooni moodustamist, mis omakorda tagasiside kaudu pärsib LH sekretsiooni
    • Positiivne tagasiside on vähem levinud: näiteks LH stimuleerib östrogeenide produktsiooni ja östrogeenid stimuleerivad LH “väljalööki” ovulatsiooni ajal
    Substraadi poolt hormooni kontroll
    • Glükoos ja insuliin: kui glükoosi tase tõuseb, siis see stimuleerib insuliini väljutamist kõhunäärme poolt
    Hormoonide klassid
    Hormoonide jaotamine põhineb nende vesilahustuvusel:
    Vesilahustuvad hormoonid nagu katehhoolamiinid (adrenaliin ja noradrenaliin) ja peptiidse struktuuriga hormoonid
    Lipiidlahustuvad hormoonid on kilpnäärme hormoon, steroidsed hormoonid ja vitamiin D3 hormoon
    Retseptorite tüübid
    Vesilahustuvate hormoonide retseptorid asuvad sihtraku pinnal plasmamembraanil
     Need retseptorid on seotud erinevate teiseste virgatsainete süsteemidega, mis vahendavad hormoonide toimet sihtrakkudele.
     Lipiidlahustuvad hormoonide retseptorid asuvad sihtraku tsütoplasmas või tuumas
    Need hormoonid läbivad kergesti rakkude lipiidseid membraane ja sellepärast asuvad nende retseptorid sihtrakkude sisemuses
    Teiseste virgatsainete süsteemid
    Vesilahustuvate hormoonide retseptoreid võib leida sihtraku plasmamembraanil.
    Need retseptorid on seotud erinevate teiseste virgatsainetega, mis vahendavad hormoonide toimet sihtrakule
    Rakupinna retseptorite teisesed virgatsained
    Teisesed virgatsaine süsteemid on järgmised:
     Adenülaadi tsüklaas, mis katalüüsib ATP muutumist cAMP ;
     Guanülaadi tsüklaas, mis katalüüsib GTP muutumist cGMP (cAMP ja cGMP on tsüklilised nukleotiidid )
     Kaltsium ja kalmoduliin: fosfolipaas C, mis katalüüsib fosfoinositoolide ringkäiku, moodustades inositool
    trifosfaadi ja diatsüülglütserooli
    Teiseste virgatsainete süsteemid
    Igaüks nendest teiseste virgatsainete süsteemidest aktiveerib spetsiifilise proteiini kinaasi ensüümi.
     Siia kuuluvad tsüklilistest nukleotiididest sõltuvad proteiini kinaasid
     Ca2+/kalmoduliin sõltuv proteiini kinaas, ja proteiini kinaas C, mis sõltub diatsüülglütserooli seostumisest, et
    altiveeruda
    Proteiini kinaasi C aktiivsus suureneb edasi Ca2+ mõjul, mis vabaneb endoplasmaatilisest retiikulumist inositool trifosfaadi toimel
    Teiseste virgatsainete tekkimine ja spetsiifiliste proteiini kinaaside aktiveerumine viib sihtraku aktiivsuse muutumiseni, mis ongi iseloomulik sellele vastusele, mida hormoon põhjustab
     Teiseste virgatsainete poolt esilekutsutud toimed on tavaliselt kiired
    Hüpotalamus ja ajuripats
    • Hüpotalamuse-ajuripatsi üksus moodustab kõige domineerivama osa kogu sisenõre süsteemis.
    • Hüpotalamuse-ajuripatsi üksuse väljund reguleerib kilpnäärme, neerupealiste ja sugunäärmete talitlust ning kontrollib kehakasvu, piima produktsiooni ja vee ainevahetust.
    Ajuripatsi funktsioon sõltub hüpotalamusest ja hüpotalamus ja ajuripats hüpotalamuse-ajuripatsi üksuse anatoomiline
    organisatsioon peegeldab seda suhet.
    • Ajuripats asub luulises taskus (türgi sadul) ajupõhimikul. Ta asub otse hüpotalamuse all ja on ühendatud varrega, mis sisaldab veresooni ja närvikiude. Ajuripats koosneb kahest põhilisest sagarast - eesmisest ja tagumisest
    Tagumine ajuripats: neurohüpofüüs
    • Tagumine ajuripats: hüpotalamuse väljakasv, mis koosneb närvikoest
    • Hüpotalamuse neuronite närvikiud kulgevad läbi varre ja lõpevad tagumises ajuripatsis.
    • Närvivarre ülemine osa laieneb hüpotalamusse ja nimetatakse seda eminentia mediana ’ks.
    Hüpotalamus ja tagumine ajuripats
    Keskjoone vaade näitab, et paraventrikulaarse ja supraoptilise tuuma Magnotsellulaarsed neuronid saadavad oma
    kiud otse ajuripatsi tagumisse osasse, kus nad väljutavad oksütotsiini ja vasopressiini (ADH)
    •Kui vere maht suureneb, siis neerude filtratsiooni seadistatakse ümber moel, et rohkem vedelikku filtreeritakse minutis
    • Tavalises olukorras ADH ei kontrolli neerude funktsiooni ja vesi järgneb ioonidele kui need kulgevad mööda
    neerutorukesi
    • ADH puudumisel on neerude kogumistorukeste rakumembraanidel vaid üksikud akvaporiini molekulid. Nad on talletatud
    põiekestesse raku sees
    Eesmine ajuripats: adenohüpofüüs
    • Eesmist ajuripatsit ühendab hüpotalamusega ülemine hüpofüüsi arter.
    • Nimetatud arter varustab verega hormoone produtseerivaid näärmerakke ajuripatsis.
    • Eesmine ajuripats moodustab kuut peptiidhormooni: prolaktiini, kasvuhormooni (GH), kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH), adrenokortikotroopset hormooni (ACTH), follikuleid-stimuleerivat hormooni (FSH) ja luteiniseerivat hormooni (LH).
    Eesmine ajuripats - hüpotalamus
    • Prolaktiin
    • Kilpnääret stimuleeriv hormoon (TSH)
    • Adrenokortikotroopne hormoon ( AKTH )
    • Kasvuhormoon (GH)
    • Follikuleid stimuleeriv hormoon (FSH)
    • Leutiniseeriv hormoon (LH)
    Hüpotalamus ja eesmine ajuripats
    Keskjoone vaade illustreerib, kuidas parvotsellulaarsed rakud sekreteerivad vallandavaid-pidurdavaid hormoone ajuripatsi portaalringesse eminentia mediana tasemel. Edasi transporditakse need eesmisesse ajuripatsisse,
    et kontrollida seal hormoonide sekretsiooni.
    Hüpotalamuse vallandavate hormoonide omadused
    • Sekretsioon on pulseeriv
    • Toimivad spetsiifilistele membraani retseptoritele
    • Signaali ülekanne toimub teiseste virgatsainete abil
    • Stimuleerivad “ladustatud” ajuripatsi hormoone
    • Stimuleerivad ajuripatsi hormoonide sünteesi
    • Stimuleerivad sihtrakkude hüerplaasiat ja hüpertroofiat
    • Reguleerivad oma retseptoreid
    [Glükoos] veres: kontroll insuliini ja glükagooni poolt
    Adekvaatset [glükoos]veres tuleb säilitada põhiliselt sellepärast, et aju kasutab energiallikana põhiliselt ainult glükoosi. Siiski, kõrged [glükoos] on ka ohtlikud, osaliselt sellepärast, et see viib insuliini retseptorite allareguleerimiseni ja on võimalik koomasse minek kui [glükoos] kormaliseerub, ning osaliselt sellepärast, et ebanormaalne.
    Mehhanismid vastusena kõrgele [glükoos]veres …. valkude glükoseerimine viib pikaajalise koe kahjustuseni.
    Glükoos siseneb rakkudesse
    Glükoos metaboliseeritakse glükogeeniks (maks & lihased) või rasvaks ( rasvkude )
    Mehhanismid vastusena madalale [glükoos]veres
    Glükogenolüüs
    Glükoneogenees (püruvaadist ja laktaadist)
    Vastusena piiratud glükoosi sisenemisele rakkudesse (diabeet):
    Moodustatakse rasv- ja ketohappeid kui alternatiivseid energiaallikaid
    Insuliin toimib läbi membraani retseptori (türosiini kinaasiga seotud), et suurendada glükoosi sisenemist lihas ja
    rasvarakkudesse. Selleks viiakse GLUT4 ( kergendatud transporterid) sisaldavad põikesed rakumembraani.
    Insuliini seostumine membraani retseptoritega maksas põhjustab heksokinaasi aktiivsuse suurenemist, et vähendada [glükoos]raku sees ja suurendada glükoosi sisenemiseks vajalikku gradienti. GLUT2 (kergendatud transporterid) tegutsevad pidevalt maksa rakkude membraanidel, sest maks on põhiline glükogeeni varu, et varustada
    teisi kudesid glükoosiga tühja kõhu puhul.
  • Endokriinne süsteem: neerupealsete koor ja säsi. Hormoonid ja füsioloogiline roll. Stressi hormoonid.
    Kaks neeupealist asetsevad neerude peal.
    Siasemine säsi osa on tegelikult ganglion, mis sekreteerib neurohormoone — adrenaliini (~90%) & noradrenaliini (~10%) — vereringesse.
    Neerupealise koor sekreteerib erinevaid steroidseid hormoone, näiteks kortisooli ja aldosterooni, kusjuures
    iseäranis kortisool on hüpotalamuse ja ajuripatsi poolt reguleeritud.
    Kortisooli sünteesi kontrollib ajuripatsist pärinev AKTH (adrenokortikotroopne hormoon), mida omakorda
    reguleerib hüpotalamusest pärinev CRH (kortikotropiini-vallandav hormoon).
    Korisool on negatiivseks tagasisideks nii ajuripatsi kui ka hüporalamuse jaoks.
    Kortisool: aeglased kataboolsed toimed; vastus pikaajalisele stressile.
    Suurendab valkude lammutamist lihastes ja easvade lammutamist rasvkoes, suurendades veres amino- ja
    rasvhapete taset.
    Suurendab glükogenolüüsi ja glükoneogeneesi maksas, tõstab vere glükoosi taset.
    Sünergistilik toime glükagooni ja adrenaliini suhtes, suurendamaks glükoosi taset.
    Põletikuvastane: pidurdab tsütokiinide poolt immunsüsteemi aktiveerimist.
    Pikaajaline kortisooli üleliig võib põhjustada lihaste lammutamist, lipolüüsi ja hüperglükeemiat.
    Hüpersekretsioon võib olla kasvajast (Cushing‘i tõbi) või AKTH üleliiast.
    Neerupealiste säsi sekreteerib adrnaliini ja noradrenaliini (katehhoolamiine), kuid mitte hüpotalamuse ja ajuripatsi otsese kontrolli all, kuid mõned efektid on tihedalt põimunud kortisooli ja glükagooni omadega.
    Vere glükoosi suurenemine, lühiajaline stressi vastus, suurenenud südamelöögi sagedus ja südame kontraktiilsus.
    Sünergistlik toime glükagooni ja kortisooliga.
    Tegelikult on üks osa sümpatoadrenaalsest süsteemist .
    Kudesid võivad mõjutada erinevad hormoonid
    Hormoonid toimivad sünergistiliselt, permissiivselt või Antagonistlikult
    Stimuleerituna hüpotalamusest pärineva kasvuhormooni (GH)vallandava hormooni (GHRH) ja pidurdatuna samast pärineva somatostatiini poolt, toimib kasvuhormoon troofse hormoonina kahes mõttes.
    Kataboolsed toimed kudedest.
    GH on anaboolse toimega valgu sünteesi jaoks, aga kataboolne toime on seotud glükogeeni ja rasvade lammutamisega, suurendamaks veres glükoosi ja rasvhapete taset.
  • Endokriinne süsteem: kõhunääre. Insuliin ja gükagoon – nende füsioloogilien roll.
    Enamik pankreasest eksokriinne, väljutatakse ensüüme ja NaHCO3 läbi juhade duodeenumisse.
    Üle kogu eksokriinse koe on paigutund rohkearvulised väikesed rakkude kogumid —
    Langerhansi saarekesed — need ei ole seotud juhadega ja vallandavad hormoone, et need
    difundeeruksid vereringesse. Need kogumid moodustavadki endokriinse pankrease.
    Langerhansi saareke
    Samuti omab insuliin pidurdavat mõju nendele protsessidele, milliseid käivitab glükagoon
    Need toimed, mida tavaliselt omistatakse glükagoonile on tegelikult rohkem määratud madalamast insuliini suhtes
    glükagooniga, kui glükagooni absoluutse tasemega. L40
    67
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 67 lk · .docx · 41 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #1 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #2 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #3 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #4 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #5 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #6 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #7 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #8 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #9 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #10 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #11 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #12 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #13 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #14 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #15 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #16 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #17 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #18 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #19 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #20 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #21 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #22 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #23 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #24 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #25 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #26 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #27 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #28 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #29 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #30 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #31 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #32 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #33 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #34 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #35 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #36 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #37 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #38 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #39 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #40 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #41 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #42 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #43 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #44 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #45 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #46 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #47 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #48 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #49 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #50 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #51 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #52 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #53 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #54 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #55 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #56 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #57 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #58 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #59 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #60 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #61 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #62 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #63 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #64 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #65 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #66 Füsioloogia kordamisküsimused 2014 #67
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 67 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-12-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 41 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Angelina.K Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Füsioloogia mõiste Homöostaasi mõiste Homöostaatilise kontrolli mehhanismid

    Sarnased õppematerjalid

    FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019
    34
    pdf

    FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019

    FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste (C. Bernard, W.B. Cannon). Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist. CLAUDE BERNARD “Koordineeritud füsioloogilised reaktsioonid, mis peavad tagama enamiku püsiseisundit kehas on sedavõrd keerulised ja iseäralikud elava organismi jaoks, et nende püsiseisundite käsitlemiseks on kasutusele võetud termin – homoöstaas.

    Füsioloogia
    Füsioloogia
    29
    doc

    Füsioloogia

    ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised ­ temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised ­ hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised ­ osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ­ ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse

    Füsioloogia
    Ainevahetus-veri-vererakud-sisesekretsioon
    23
    docx

    Ainevahetus, veri, vererakud, sisesekretsioon

    KONTROLLTÖÖ III Veri. Süda ja vereringe. Ainevahetus. Hormoonid AINEVAHETUS Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus: AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolism ehk assimilatsioon on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja aine. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO", H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks

    Füsioloogia
    Füsioloogia
    33
    doc

    Füsioloogia

    tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 ­ 1660) ­ prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 ­ 1894) ­ formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 ­ 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)

    Anatoomia
    Füsioloogia eksami vastused
    30
    doc

    Füsioloogia eksami vastused

    tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi

    Eripedagoogika
    Füsioloogia eksami vastused
    27
    doc

    Füsioloogia eksami vastused

    tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne

    Füsioloogia
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused
    35
    doc

    Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastuse d

    lihaskude.Lisaks vegetatiivsetele eluprotsessidele (esinevad ka taimedel nt toitumine, hingamine jm) võimaldab erutuvus animaalseid talitlusi, sh. looma aktiivset liikumist, keerukat organismisisest regulatsiooni, meeletalitlust ning otstarbekat käitumist kuni mõtlemiseni. Kui etoloogia ja zoopsühholoogia uurivad erutuvusel baseeruvaid seaduspärasusi eeskätt looma välise käitumise järgi, siis füsioloogia keskendub erutuvust kandvate struktuuride (nt. rakumembraani, närvi- ja lihaskiu, aju ja meeleelundite) talitlusele. 16. Membraanipotensiaal ja selle teke. Membraanipotensiaal on olemas kõigil elusrakkudel. Membraanipotensiaali ajal toimub K+ spontaanne difusioon rakust välja ja Na+/K+ pumba töö(Na+/K+ pump - 3Na+ viiakse välja ja 2K+liigub raku sisse). Raku sees K= 140 mM/L. Väljas pool rakku K= 4mM/L. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga

    Füsioloogia
    Hormoonid
    17
    pdf

    Hormoonid

    Hormoonid Hormoondi on bioaktiivsed endogeensed ained, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajaliku muutuse tekitamiseks märklaudraku tasandil ja mille sidmiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid. Hormooni loomus · Ülikõrge aktiivsus, lühike eluiga (kilpnäärme hormoonid mõned sekundid, osad mõned minutid, tunnid (nt. steroidsed hormoonid), kilpnäärme hormoonidel nädal), väga spetsiifiline toime · Vaid hormooni vaba vorm on bioaktiivne · Sünteesi kontrollib negatiivne tagasisidestus (hormooni taseme tõus veres mõjutab KNS ja süntees pärssub) · Erinev toimespetsiifilisus (kilpnäärme hormoonid toimivad kõikidele rakkudele, FSH vaid sugunäärmetele) · Hormoonregulatsioon on vahendatud, st toimub ensüümide aktiivsuse ja/või sünteesi mõjutamise teel (hormoon on regulaator, mitte inhibiitor ega aktivaator) · Hormonaalregulatsiooni summaarne efekt on organismi homeostaasi säilitamine

    Biokeemia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun