KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA

Edula, Triin

KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA (0)

Eesti Maaülikool - Bioloogia - Füsioloogia

5 VÄGA HEA

KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA
Programm veterinaarmeditsiini üliõpilastele

Keha vedelikuruumid .
Vett on vaja ainete liikumiseks ja omastamiseks. Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem).

Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos.

Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis.

Vedelikuruumide omavahelised seosed.
Vedelikuruumid saab jaotada:
* ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik.
* intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist.
* transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik.
Keha vedelikuruumide maht on suht. konstantne , kuid vesi on selle sees liikumises.
Veebilanss – sisendi ja väljundi suhe. Organismi lisanduva ja väljutatava vee hulk on tavaliselt võrdsed. Keha veevajadus sõltub ainevahetuse intensiivsusest:
* madal ainevahetustase – vähe vett, vana loom * aktiivne – palju vett, noorloom
Sisend – joogivesi, toit, metaboolne vesi (tekib ainevahetuse käigus). Isegi kui organism ei söö, joo tekib metaboolset vet ja kaotab väga palju vett (lisaks veele ka elektrolüüdid).
Väljund – väljahingatav veeaur, piim (lehm), uriin, väljaheide, higi. Aurustumine hingamisteedest ja keha pinnalt on vältimatu.
Dehüdratatsioon – kui veekaotus ületab kehasse lisanduva vee. 10% vee kaotust kehamassist on eluohtlik (va kaamlid). Samal ajal kaotab keha neerude töö tulemusena ka elektrolüüte.
Organismi sisekeskkond – koevedelik, lümf, veri – võimaldab KK tingimusi hoida stabiilselt üksikutele rakkudele optimaalsel tasemel (sisekeskkonna homöostaas ).

Veri.

Mõiste ja koostis.
Veri - vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis ringleb kinnises soonestikus. Koosneb vereplasma ja vormelemendid – erütrotsüüdid (punalibled), leukotsüüdid ( valgelibled ), trombotsüüdid ( vereliistakud ).

Hematokrit : mõiste, määramine, füsioloogiline tähtsus.
Hematokrit – väljendab vererakkude (põhiliselt punaliblede) osakaalu veres (%) pärast täielikku tsentrifuugimist. Määramine – stabiliseeritud verd tsentrifuugitakse klaasist kapillaarides püsiva rakumahuni. Võetakse punaliblede samba % kogumahust. Kapillaar niisutatakse seest hepariinilahusega, täidetakse sobivas mahus verega, korgitakse plastiliiniga ja tsentrifuugitakse 10 min (veisel 20). Mõõdetakse punaliblede ja kogu täituvuse sammas ja arvutataks hematokrit. Norm on 30-45% - inimestel (eriti meestel) kõrgemad, loomadel madalamad. Madalam normist – aneemia. Kõrgem – polütsüsteemia.

Vere põhiülesanded: transpordifunktsioon; homöostaasi tagamine; kaitsefunktsioon.
* homöostaas - rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine. Vere pH-d hoiavad stabiilsena vere puhversüsteemid .
* transport - * toitaineid seedetraktist rakkude ja organiteni, jääkaineid erituselunditsse ( neerud , kopsud, higinäärmed). * O2 kopsudest kudedesse ja CO2 kudedest kopsudesse. * hormoonid mõjupiirkonda. * hoiab ringluses fagotsüteerivaid valgeliblesid. * veri ringleb ja see tagab termoregulatsiooni (liigne soojus kehapinnale)
* kaitsefunktsioon - * valgelibled ja vereplasma ensüümid . * vere hüübimismeh. kaitsena verekaotuse vastu.

Vere üldhulk organismis (maht ja %): hobune, veis , siga, lammas, koer, kass , inimene, kana .
hobune (10%), veis, kodulinnud , inimene (8%) ja laps (9%), siga (4%), koer (8-10%)

Vere mahu määramine.
Verekaotuse puhul tuleb vaadata kliinilist pilti, objektiivselt saab mõõta nt. tampoonide kaalumisel operatsioonidel.

Ringlev ja depooveri.
Ringlev veri ringleb aktiivselt soonestikus. Depooveri paikneb põrnas, nahas, maksas ja kopsudes. Verekaotusel suunatakse ringlusesse depooveri. Üks vererõhu säilitamise mehhanismidest.

Verekaotus ja selle eluohtlikkus. Aeglane ja kiire verekaotus.
Kiire – vererõhk langeb järsult, koed jäävad ilma hapnikust ja jääkained kuhjuvad. Surm, kui 30-50% verest väljub 30 min jooksul. Mehh. ei jõua käivituda.
Aeglane – võib väljuda kuni 75% ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri, sest vererõhku säilitavad mehhanismid rakenduvad: veresooned ahenevad, vesi liigub kudedestsoontesse, diurees väheneb, ringlusesse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Käivituvad mõne minuti kuni tunni jooksul.

Vere füsikokeemilised omadused.
Viskoossus , osmootne rõhk ja pH.

Vereplasma ja täisvere viskoossus. Viskoossust mõjutavad tegurid.
Viskoossus – iseloomustab vere voolamisomadusi vrd veega. Vereplasma (1,9-2,6), täisveri (4-6). Plasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80 g/l), täisvere valgud ja vormelemendid (eriti punalibled). Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest. Kui vere viskoossus on kõrge, siis koormab see südant ja suurendab vererõhku.

Vereplasma osmootne rõhk. Isotoonilised, hüpotoonilised ja hüpertoonilised lahused .
Osmootne rõhk – oleneb aineosakeste (ioonide, molekulide) arvust lahuses st ainete kontsentratsioonist. Kehavedelikes mõõdetakse vedelike osmootset aktiivsust milliosmoolides (mOsm) liitris. 60% vere osmootsest rõhust on põhjustatud Na- ja Ca ioonide poolt.
Isotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on sama, mis vereplasmal, ta on vereplasma suhtes isotooniline.
Hüpertooniline – lahused, mille osmootne rõhk on kõrgem, mis vereplasmal. Vesi läheb rakust välja.
Hüpotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on madalam, mis vereplasmal. Vesi tungib rakku.

Kolloidosmootne e. onkootne rõhk ja selle tähtsus.
Kolloidosmootne rõhk – osa vereplasma osmootsest rõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (valkude) poolt. 25 mmHg. Oluline vereplasma ja kudede vahelise vedeliku liikumisel.

Vere pH: arteriaalne ja venoosne veri.
Veri on nõrgalt leeliseline: arteriaalse vere pH 7,4 ja venoosse vere pH 7,35. Vere pH lühiajaliste kõikumiste äärmised piirid on 7,0-7,8. Suuremad nihked põhjustavad looma surma.

Vere puhversüsteemid: karbonaat-, fosfaat - ja valkude puhversüsteem.
Karbonaatpuhversüsteem – kõige paindlikum
Kasutab vere abil transporditavat süsihappegaasi.
Nõrk alus/ nõrk hape HCO3 -/ H2CO3
Vesinikkarbonaatpuhver on eriti efektiivne, kuna ainsana organismi puhversüsteemidest on ta nö lahtine – üks tema komponentidest (CO2) vabaneb metabolismi käigus ja elimineeritakse pideval alveolaarventilatsiooni kaudu. Ventilatsiooni muutmisega on võimalik CO2 osarõhku kiiresti ja laias piirides reguleerida.
Happe-leeliseseisundi kliinilised näitajad veres:
* pH
* PCO2 näitab hingamisest sõltuvat süsinikdioksiidi osarõhku, mis omakorda määrab puhvri happelise komponendi H2CO3 näol.
* [HCO3-] - bikarbonaadi sisaldus, mis oleneb ainevahetusest ja neerutalitlusest ja määrab puhvri aluselise komponendi.
Karbonaatpuhvri süsihappe ja bikarbonaadi suhe 1:20 määrab pH 7.4. Suhte ahenemisel (nt 1:10) pH langeb 7.1 ni ja tegemist on happelise hälbe ehk atsidoosiga. Tekib hingamise tõkestumisel mõne minutiga. Metaboolne atsidoos kaasneb nt füüsilise pingutuse, kõhulahtisusega. Kui suhe laieneb ja pH tõuseb, on tegemist alkaloosiga (nt söögisooda manustamisel, oksendamisel).
* BE (Base Excess, puhveraluste hälve) iseloomustab kvantitatiivselt puhvri aluselist (metaboolset) komponenti. Ideaalsel juhul (pH 7.4) peaks olema 0. Plussväärtused näitavad alkaloosi ja miinusväärtused atsidoosi sügavust (mM/l).
Organism on tõhusalt kaitstud happelise hälbe vastu nn leelisreserviga (karbonaadid ja valgud). Suletud süsteemis (nt hingamise ja neerutalitluse lakkamisel) muutuks sisekeskond siiski happeliseks tekkiva süsihappe jt happeliste metaboliitide kogunemise tõttu eluprotsessides.
Fosfaatpuhversüsteem
Oluline peamiselt raku tsütoplasmas (intertsellulaarne puhver ). Alus/Hape HPO4-2 / H2PO4-
Valkude puhversüsteem
Valkude amino- ja karboksüülrühm võimaldavad neil käituda puhvritena. Vere pH juures on valgu COOH rühm COO-. Kui selline valk on happelisemas keskkonnas, siis valk suudab siduda lisa vesinikioone ja minna tagasi COOH konfiguratsiooni. Kui valk on aluselisemas keskkonnas, siis muundub ta COO-. Vere pH juures on aminorühm NH3+ kujul NH2 asemel. Kui valk on aluselisemas keskkonnas, siis aminorühm suudab loovutada vesinikiooni ja on kujul NH2. Seega saavad aminohapped liita ja loovutada endaga vesinikioone.
Histidiin on kõige suurema puhverdusvõimega aminohape ja hemoglobiin valkudest kõige tähtsam puhver. Hemoglobiini konts. on kõrge ja histidiinisisaldus suht. suur. Hemoglobiin muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. pH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.

Puhversüsteemide komponendid.
Puhversüsteemid – vere pH stabiilsust tagavad keemiliselt vere puhversüsteemid ja füsioloogiliselt täiendavad neid hingamine ja neerutalitlus. Puhvrid ei elimineeri liigset hapet ega alust, seda teevad kopsud ja neerud. Puhversüsteem koosneb aluselisest ja happelisest komponendist. Vere pH – oluline ensümaatiliste reaktsioonide normaalseks kulgemiseks. pH on negatiivne kümnendlogaritm vesinikioonide kontsentratsioonist.

Happe-leelise tasakaalu hälbed: atsidoos ja alkaloos .
atsidoos – vere pH kiire muutumine happelisuse suunas
alkaloos – vere pH nihkumine aluselisuse suunas.

Happe-leelisseisundi hälvete respiratoorsed ja metaboolsed põhjused.
Atsidoos – respiratoorne: kui hingamine tõkestub (põhjused: ravimid , intoksikatsioon, trauma ja haigused - astma, bronhiit). Metaboolne: mittelenduvate hapete kuhjumine (ketoatsidoos, laktatsidoos, neerupuudulikkus), kõhulahtisus (vesinikkarbonaadi kaotus maosooltraktist), tekib füüsilise pingutuse korral, mürgitus (salitsülaadid).
Alkaloos – kopsude hüperventilatsioon (CO2 eemaldatakse organismist normist efektiivsemal) söögisooda manustamisel, oksendamisel (vesinikioonide kaotus maosooltraktist.

Vereplasma.
õrnkollakas vedelik, mis moodustab vere vedela osa.

Vereplasma koostis.
* vesi (90-92%)
* valgud (7-8%, albumiinid, globuliinid , fibrinogeen )
* mittevalgulised org. ühendid (1%, glükoos , rasvhapped , sapphapped, kolesterool , karbamiid , kreatiniin, AH, ammooniumsoolad).
* anorg . ühendid (0,9%, Na, K, Mg, Ca, Cl ioonid , mikroelemendid, fosfaat-, sulfaat- ja vesinikkarbonaatioonid).

Vereplasma valkude jaotus ja ülesanded.
Üldiselt: * kindlustavad norm. veevahetuse vere ja kudede vahel * keharakkudele kiiresti kättesaadav valguallikas * osalevad puhvrina pH säilitamisel.
Albumiinid – 60% - domineerivad inimesel, koera , väikemäletseja veres. Hobusel , veisel, seal on globuliine sama palju. Ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, AH, ensüümid, bilirubiin , urobiliin, ravimid). Albumiinide hulk veres väheneb, kui on põletik , maksa- ja neerukahjustused.
Globuliinid – 46% - * α-globuliinid transpordivad glükoosi, bilirubiini, B12-vitamiini, kortisooli, türoksiini, vaseioone, hüübimisfaktoreid.
* β-globuliinid transpordivad lipiide,polüsahhariide, rauda (transferriin), hüübimisfaktoreid
* γ- globuliinide hulka kuuluvad antikehad . Põletike korral nende hulk veres tõuseb. Üldiselt vastsündinud loomade vereplasmas nad puuduvad või esineb neid ülivähe. Neid kompenseeritakse ternespiima suure γ-globuliinisisaldusega. Antikehade põhiklassid IgG, IgE, IgA, IgM, IgD
Fibrinogeen – 4% - trombiini toimel tekib fibrinogeenist fibriin verehüübes.

Vereplasma ja vereseerumi saamine.
Veri jäetakse toatemperatuurile ilma lisanditeta katseklaasi seisma. Hüübimisfaktorid ja vererakud sadenevad katseklaasi põhja, peale jääb seerum . Tsentrifuugitakse ja peale jääb seerum. Vereplasma saamiseks on vaja verele lisada antikoagulanti. Veri segatakse ettevaatlikult katseklaasi liigutades üles-alla ca 6 korda antikoagulandiga, seejärel tsentrifuugitakse ja eraldatakse plasma.

Erütrotsüüdid.

Erütrotsüütide morfoloogilised iseärasused ja kontsentratsioon eri loomaliikidel (hobune, veis, lammas, siga, koer, kass, kodulinnud, inimene).
Kaksiknõgusad, ümarad, ühtlase tsütoplasmaga, imetajatel tuumata (lindudel, reptiilide, amfiibidel on). Kuju on muutuv, sest noored rakud deformeeruvad, kui nad läbivad peeneid kapillaare (vastavalt soone läbimõõdule). Diameeter 4-8 µm, suurim paksus 2 µm. Mitokondriteta – ainult anaeroobne metabolism
Erütrotsüütide arv (miljonit) ühes µl veres:
Koer, kass, veis, siga
Hobune
Lammas ja kits
Kana
Inimene
6-8
7-10
11-15
3
4-6

Erütropoees.
Erütropoees toimub embrüol rebukotis, lootel maksas ja põrnas. Pärast sündimist punases luuüdis . Eellaseks on pluripotentsed tüvirakud , millest tekivad determineerud tüvirakud – võimelised moodustama vaid ühte kindlat tüüpi vererakke.
Proerütroblast → erütroblast → normoblast (kaotab tuuma) → retikulotsüüt → erütrotsüüt .
Vaja selleks vitamiine ( eriti B12, foolhape), rauda (Hb koostises, rauda transporditakse veres kompleksis valguga – transferriin), vaske (Hb sünteesi koensüüm), koobaltit (mäletsejalistel vaja B12 sünteesiks).
Erütropoeesi reguleerib neerudes sünteesitav erütropoetiin. Tema hulk suureneb veres, kui hapniku osarõhk kudedes langeb. Androgeenid, türoksiin ja kasvuhormoon suurendavad erütropoetiini mõju.

Erütrotsüütide eluiga ja lagundamine.
Inimesel, koeral 120 päeva, hobusel 150, seal 60, hiirel 20. Vereülekandel saadud erütrotsüütide eluiga on lühem. Vanad erütrotsüüdid purunevad kergest. Hb lagundatakse maksas, põrnas, lümfisõlmedes, punases luuüdis jt kudedes makrofaagide poolt. Hb raud kasutatakse ära uute erütorotsüütide sünteesiks. Heem muudetakse bilirubiiniks, mis transporditakse verega maksa ja sekreteeritakse sapi koosseisus .

Hemolüüs.
Hemolüüs on punaliblede purunemine. Põhjused: külmumine ja sulamine, kõrge temperatuur, pindaktiivsed ained, lahustid (alkohol, eeter, kloroform, atsetoon), mehhaanilised vigastused, vale veregrupi vere ülekanne, mürkained, parasiidid, tugevalt hüpotoonne lahus.

Hemoglobiin.

Hemoglobiini struktuur ja ülesanded, ühendid hapniku, süsihappegaasi ja süsinikmonooksiidiga.
Hb koosneb valgust (globiinist) ja neljast heemist. Globiini moodustavad 2 α- ahelat ja 2 β-ahelat. Iga ahelaga on liitunud heem, mis sisaldab kahevalentse raua aatomit. Hemoglobiini seob hapnikku ilma rauaaatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse.
Kopsukapillaaris seob hemoglobiin hapniku, tekib oksühemoglobiin (punane). Hb + O2 ↔ HbO2. Toimub oksügenatsioon – raua-aatomi valents ei muutunud hapniku sidumisel.
Koekapillaaris Hb loovutab hapniku (deoksügenatsioon), tekib desoksühemogobiin (sinine).
Karbaminohemoglobiin – hemoglobiin seob ja transpordib CO2 kopsukapillaaridesse. Üldiselt transporditakse CO2 bikarbonaatvormis plasmas lahustunult. Hb-NH2 + CO2 ↔ Hb-NHCOO¯ + H+
Karboksühemoglobiin – vingugaas seostub Hb-ga. CO seostumine on 200x afiinsem kui O2 seostumine ja nii blokeerib CO juba väga madalal kontsentratsioonil hapniku seostumise. Hb + CO ↔ HbCO. CO põhjustab kahevalentse raua oksüdeerumise kolmevalentseks! Tekib methemoglobiin – oksüdeerunud rauda sisaldav hemoglobiin, mittefunktsionaalne vorm (ei suuda siduda ega transportida hapnikku). Lisaks tekib teiste ainete mõjul (nitraadid, nitritid). Vähesel hulgal esinemine on normaalne –1% - sest põhjustab ka ioniseeriv kiirgus.

Vere hemoglobiinisisalduse määramine.
Määrasime kolorimeetriliselt Sahli hemomeetriga. Lisasime klaasi HCl-i, lisasime verd ja segasime – Hb muutus hematiiniks. Lisasime vett, kuni värvus sobis värvistandardiga ja lugesime gradueeritud katseklaasilt Hb sisalduse. Loomadel 80-150 g/l. Meestel 158, naistel 140. Muutused ja põhjused langevad kokku erütrotsüütide ja hematokriti omadega.
Aneemia – vere Hb sisaldus normistväiksem (nt rauavaegusaneemia). Polütsüsteemia – Hb sisaldus kõrgem. Nt füüsilise pingutuse korral.

Erütrotüütide settekiirus ja selle määramine.
Põhimõte: stabiliseeritud vere rakud settivad seismisel liigist ja organismi seisundist sõltuva kiirusega. Määrab rakkude agregatsioon, mis sõltub nende elektrilaengust, erütrotsüütide arvust, plasma albumiinide ja globliinide suhtest. Kiiresti settib hobuse veri. ESK hinnatakse 1h möödumisel selginenud plasmakihi mõõtmisega. Mäletsejaliste ESK on väga aeglane: ööpäevas mõni mm. ESK muutused (peamiselt kiirenemine) viitab aneemiale, nakkus- ja parasiithaigused, mädased põletikud, kasvajad. Loetakse plasmasamba kõrgus mm. Inimese norm 3-8 mm/h.

Erütrotsüütide antigeensed omadused.

Veregrupid inimesel : AB0 ja reesussüsteem .
Erütrotsüütide pinnal esinevad antigeenid . Kui erinevate indiviidide verd omavahel segada, tekib antigeen - antikeha reaktsioon ja aglutinatsioon (punaliblede kokkukleepumine).
Inimesel on 14 veregruppide süsteemi, 2 on meditsiinis tähtsad AB0- ja Rh-süsteem.
AB0 süsteem
Erütrotsüütide pinnal asuvad antigeenid A ja B (aglutinogeenid). Vastavalt nende esinemisele eristatakse A, B, AB ja 0-grupi verd.
A- grupi verega inimesel esineb vereplasmas antikeha (glutiniin) anti-B. B-grupiga inimesel anti-A ja 0-grupiga anti-A ja anti-B. AB verega inimesel puuduvad antikehad vereplasmas. Veregruppe määratakse antiseerumite abi.
Reesussüsteem
Rh-antigeene on 6: C, D, E, c, d, e. Igal inimesel on neist 3 (igast paarist 1). Antigeen D on kõige tugevama antigeense toimega. Veri, mis sisaldab D-antigeene on reesuspositiivne . Veri, mis ei sisalda D-antigeene on reesusnegatiivne. Rh-süsteemi puhul tekivad vastavad antikehad alles esimesel kokkupuutel D-antigeeni sisaldava verega. Reesuskonflikt võib tekkida, kui reesusnegatiivne ema kannab reesuspositiivset loodet. Ohustatud on järgmine reesuspositiivne laps, kuna ema organismis on peale esimest sünnitust moodustunud antikehad võivad difndeeruda läbi platsenta ja põhjustada loote erütrotsüütide aglutinatsiooni.

Veregrupid loomadel.
Veregruppe on vaja määrata korduvate vereülekannete korral. Põllumajandusloomadel on kasutatud veregruppe põlvnemise selgitamiseks.
* Kassi veregrupid
Üks veregruppide süsteem ja 3 veregruppi. Kuni 95% kasse on A, alla 5% B ja alla 1% AB-grupi verega. Kassidel esinevad veres antikehad teiste veregruppide vastu (nagu inimesel). Veregruppe saab määrata spetsiaalse kitiga.
* Hobuse veregrupid
7 rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemi.
Aa ja Qa on neonataalse isoerütrolüüsi põhjustajad (vaja arvestada paaride valikul). Probleem tekib, kui mära on nende suhtes negatiivne, kuid täkk positiivne. Aa ja Qa antigeenide esinemine varieerub tõuti.
* Koerte veregrupid
DEA (dog erythrocyte antigen) 1-7. 98% koertest on DEA 4 + ja 90% koertest lisaks mõne teise DEA suhtes positiivsed. Kõige tugevamad antigeenid on DEA 1.1 ja DEA 1.2
DEA 4 + antigeeni omavad koerad (teiste veregruppide suhtes negatiivsed) on universaalsed doonorid.
Neonataalne isoerütrolüüs - ema piim võib sisaldada antikehi järglase punaliblede antigeeni vastu.
Kassil, kui ema on B ja isa A ning järglane A.
Hobusel, kui ema on Aa- ja isa Aa+, järglane Aa+.
Koeral, kui ema on DEA 1.1- ja isa DEA 1.1+, järglane DEA 1.1+

Leukotsüüdid.
Tuumaga, Hb mitte sisaldavad rakud. Konts. sõltub looma tervislikust ja funktsionaalsest seisundist. Kasutavad verd kui transpordivahendit. Amöboidselt liikuvad, läbivad veresoonte seinu bakterite, toksiinide, antigeen-antikeha komplekside suunas (kemotaksis).

Leukotsüütide hulk eri loomaliikide veres ja selle määramine.
Sisaldus 1 mikroliitris veres (korda 1000)
Inimene
Siga
Hobune, koer
Veis
Kass
4-11
15
9
8
18
Tehakse verest lahjendus. Lahjendusvedelikus äädikhape lahustab punalibled ja värv muudab valgeliblede tuumad siniseks. Loetakse 50-s suures ruudus (16 väikeruutu). L = S(50) * 100. S(50) – leukotsüütide koguarv 50-s suures ruudus.
Leukotsütoos – leukotsüütide arvu suurenemine võib olla füsioloogiline (pärast söömist), patoloogline (nakkushaigused, mürgitus), medikamentoosne. Suhteline leukotsütoos – muutunud üksikute valgeliblede vahekord. Absoluutne – suurenenud üldhulk. Leukopeenia – valgeliblede arvu langus veres ( infektsioonid , vereloomeorganid kahjustunud ). Leukoos – pahaloomuline mõne leukotsüütide alaliigi paljunemine.

Leukotsüütide alaliigid ja leukotsütaarvalem (leukogramm).
Leukotsütaarvalem – leukogramm – leukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. Loendatakse alaliike värvitud vere äigepreparaadis.Rakke eristatakse plasma sõmeruse olemasolu, selle värvumise ja tuuma ehituse põhjal.
Granulotsüüdid – tsütoplasmas esinevad sõmerad (60% leukotsüütidest). Eosinofiilid (1-6% koguarvust) punakad sõmerad. Eosinofiilia – arvu suurenemine, parasiidid, allergia , stress. Basofiilid (alla 1%) – sinakad sõmerad. Neutrofiilid (40-75%) – kepptuumalised ja segmenttuumalised. Kepptuumalised – noorvormid, tuum ümar või neerukujuline, murtud kepid. Segmenttuumalised – tuum segmenteerunud – liiguvad aktiivselt, fagotsütoosivõimelised.
Agranulotsüüdid – sõmerus puudub. Monotsüüdid (2-10%) – liigub, fagotsüteerib. Lümfotsüüdid (20-45%) – selgepiirilised. Jagunevad T ja B rakkudeks.

Leukotsüütide loome .
Leukotsüüdid tekivad punases luuüdis. Eellaseks on pluripotentsed tüvirakud – ühest (müeloblastist) rakuliinist saab alguse granulotsüütidele ja monotsüütidele, teisest lümfotsüütidele. Suurem osa küpsemata lümfotsüütidest rändavad looteea lõpul ja pärast sündi kohe lümfaatilistesse organitesse ja paljunevad mitootiliselt. Valminud leukotsüütide varu säilitatakse tekkepaigas seni, kuni neid vaja läheb. Leukopoeesi reguleerivad tsütokiinid.

Neutrofiilid.
Granulotsüüt. 40-75%. Elavad põletikulises hapnikuvaeses koes, fagotsüteerivad. Tõuseb ainult bakteriaalsete infektsioonide korral! Produtseerivad tsütotoksilisi aineid. Mäda ongi surnud neutrofiilid koos surnud koejäänustega. Veres eluiga 4-8h, põletikulises koes 3-4 päeva. Jagunevad kepptuumalised ja segmenttuumalised.

Monotsüüdid.
Agranulotsüüt. 2-10%. Veres on monotsüüdid, kudedes küpsevad histiotsüütideks (makrofaagid). Kõige enam lümfikoes, maksas, luuüdis. Nad on suuremad rakud ja võimsamad fagotsüteerijad. Mood. infektsiooni esmase kaitse. Pika elueaga.

Eosinofiilid.
Granulotsüüt. 1-6%. Nõrgad fagotsüteerijad, toodavad parasiite hävitavaid aineid ( spets polüpeptiide), vabu hapniku radikaale, hüdrolüütilisi ensüüme. Parasiithaiguste korral on neid palju või allergia – vähendavad allergilisi reaktsioone.

Basofiilid.
Granulotsüüdid. Alla 1%. Toodavad hepariini – takistab vere hüübimist ja aktiveerib lipolüüsi. Toodavad histamiini . Nende pinnale kinnituvad IgE antikehad, kui ühinevad IgE antigeeniga , siis annavad allergilise reaktsiooni.

Lümfotsüüdid. B- ja T-lümfotsüüdid.
Agranulotsüüdid. 20-45%. Väga liikuvad ja spetsiifilised , ei fagotsüteeri. Mood. organismi spetsiifilise immuunsüsteemi. B-lümfotsüüdid küpsevad luuüdis. Kui puutuvad kokku antigeeniga, siis tekitavad spetsiifilisi antikehi (IgA/D/E/M/G). Aktiveerivad kas vereplasma komplemendisüsteemi või hävitavad haigustekitaja otse. T-lümfotsüüdid küpsevad tüümuses. Aktiveeruvad, kui puutuvad kokku antigeeniga. T-helperrakud toodavad B-lümfotsüüte ja lümfokiine, mis aktiveerivad luuüdi rakke. T-killerakud kinnituvad antigeeni pinnale, eritavad tsütotoksilisi aineid, hävitavad vähirakke, viiruseid jt võõrrakke. T-ja B- mälurakud – kiirendavad immuunreaktsiooni teket (varem kokkupuutunud selle antigeeniga).
Omandatud immuunsus – B-rakud annavad antikehalise vastuse, T-rakud rakulise vastuse. Antikehad suurendavad kaasasündinud immuunsust. 1-2 päeval tekivad antikehad. Esimene kokkupuude antigeeniga – vaktsineerimine . Primaarne vastus on aeglasem kui sekundaarne reaktsioon.
Põletikureaktsioon – paiksed makrofaagid annavad esmase kaitse. Kahjustunud kudedest vabanevad ensüümid, laguproduktid laiendavad veresooni ja suurendavad veresoonte läbilaskvust, tekib turse ja 1h pärast tulevad neutrofiilid.

Trombotsüüdid.

Trombotsüütide hulk veres.

Trombotsüütide loome ja funktsioonid.
Vereliistakud. Tekivad megakarüotsüütidest (luuüdis). Eluiga 5-11 päeva. Neid on 200 000- 400 000 mikroliitris. Osalevad verehüübes, tuuma pole. Sünteesi stimuleerib trombopoietiin. Trombotsütopeenia – trombotsüüte vähe, verehüübimisoht. Trombopaatia – norm arvukus, kuid ei funktsioneeri.

Vere hüübimine.
Hemostaas – verejooksu peatamine. Koosneb 3 põhiprotsessist – veresoonte kontraktsioon ja soonte valendik aheneb. Avaus kaetakse kokkukleepunud trombotsüütidega. Tekib fibriin (veri hüübib) ja avaus suletakse lõplikult.

Vere hüübimise käivitamine.

Vere hüübimisel osalevad faktorid .
Veresoonte seina silelihaskiud kontraheeruvad närvisignaalide vahendusel reflektoorselt kuni 30 min. Veresoonte ahenemist stimuleerivad otsene meh. mõju vigastuskohas ja kudedest vabanevad vasoaktiivsed ained. Mida suurem on kudede kahjustus, seda efektiivsem kontraktsioon. Haava esmase kate moodustavad trombotsüüdid. Veresooni vigastamisel katkeb endoteel ja paljastub kollageen – selle külge trombotsüüdid kleepuvad. Trombotsüütide membraanide omadused muutuvad ja nad agregeeruvad vigastuspiirkonnas. Seda stim. plasmaproteiin Von Willebrandi faktor. Edasist agregatsiooni ja valge trombi teket stimuleerivad ADP ja tromboksaan (vabanevad trombotsüütidest). Aspiriin pärsib tromboksaan A2.
Purunenud trombotsüütidest, ümbritseva koe purunenud rakkudest ja koevedelikust vabanevad ained ja stimuleerivad edasist hüübmisprotsessi. Selle toimumises on vaja vereplasma hüübimisfaktoreid ja Ca-ioone. Vere hüübimise sisemine mehhanism käivitub, kui faktor XII puutub kokku kollageniga. XII aktiveerub ja käivitab järgmise hüübimisfaktori jne. Vere hüübimise väline mehhanism – sisemisest lühem ja käivitub koetromboplastiini toimel (vabaneb koerakkudest), see aktiveerib faktori VII. Mõlemad mehhanismid jõuavad protrombiini aktiveerumiseni – moodustub trombiin . See on vereplasma ensüüm , mis muudab vereplasma valgu fibrinogeeni lahustmatuks fibriiniks. Fibriin koos kiudude vahele suletud vererakkudega katab haava punase trombiga. Fibriinivõrgustiku lõplik struktuur tekib kiudude kokkutõmbumise tagajärjel.

Fibrinolüüs ja selles osalevad faktorid.
Paranenud piirkonnas eemaldatakse fibriin fibrinolüüsi abil. Rakkudest pärit faktorid ja fibriin ise käivitavad reaktsioonide ahela, inaktiivne valk plasminogeen muudetakse t-PA abil aktiivseks plasmiiniks ja see lahustab fibriini. Verehüübe ja fibrinolüüsi valgud süntesitakse maksas (vajab K-vitamiini). Kui on hemofiilia (suguliiteline retsessiivne häire), siis puuduvad faktorid IX ja VIII.

Vere hüübimist mõjutavad tegurid. Antikoagulandid.
In vitro kasutatakse hüübimise pärssimiseks madalat temperatuur, antikoagulante - hepariini, Na-tsitraati, K-oksalaati, EDTA (viimased kolm seovad Ca-ioone). In vivo aspiriini, kumariini derivaate. Kehaomastest ainetest hepariin , antirombin III, proteiin C.
Hüübimise kiirendamiseks in vitro temperatuuri tõstmine, trombiini, koeekstrakte (sisaldavad koetromboplastiini). In vivo (hemofiilia) rekombinantset faktorit VIII.
NÄRVI- JA LIHASFÜSIOLOOGIA
Programm veterinaarmeditsiini üliõpilastele

Ainete transport läbi membraanide.

Plasmamembraani ehitus.
Põhikomponendid on lipiidid , valgud, süsivesikud ja vesi (15-23%). Biomembraanide üldehitus on sarnane, kuid teatud erinevused on tingitud erifunktsioonidest – erinevus seisneb peamiste ehituskomponentide ( fosfolipiidid , valgud jne) hulga ja vahekorra varieerumises.
Biomembraanide põhilipiidid on fosfolipiidid, mis moodustavad lipiidse kaksikkihi. Fosfolipiidides on üks rasvhappejääk küllastunud, teine küllastumata. Küllastumata ahel on kaksiksideme kohalt käändunud, mis on oluline, et fosfolipiidid ei paikneks liiga tihedalt teineteise kõrval (soodustab membraani plastilisust ja voolavust). Membraanis on küllastatud (tahkem) ja küllastamata (vedelam) rasvhappeid lipiidides võrdselt → nende vahekorra muutus mõjutab membraani olekut tahkema ja vedelama oleku vahel. Membraaniolek aga reguleerib temas olevate retseptorite, kandjate talitlust.
Membraanis leidub kolesterooli, mis asub hüdrofoobses osas. Kolesterool moodustab membraanis jäigad piirkonnad, mis on olulised membraanis paiknevate valguliste kandjate, pumpade, retseptorite fikseerumiseks.
Valgud on sukeldunud lipiidsesse kaksikkihti kas osaliselt ( perifeersed valgud) või läbivad membraani (transmembraansed, integraalsed). Perifeersed osalevad rakkudevahelises kontaktis, transmembraansete valkude (ioonpumbad, kandjad ) hulk sõltub membraani aktiivsusest – nt metaboolselt aktiivsetes mitokondrites kõrge.
Süsivesikud esinevad oligosahhariidjääkidena valkudes (glükoproteiin) või lipiidides (glükolipiid) ja reeglina paiknevad membraani välispinnal. Paljud retseptorid on glükoproteiinsed - need kindlustavad rakkudevahelisi kontakte ning pinna-antigeensust (erütrotsüütide pinnal asuvad antigeenid nt).
Kokkuvõtvalt: põhilipiidid on fosfolipiididest fosfatidüülkoliin, fosfatidüületanoolamiin ja sfingolipiididest sfingomüeliin. Vähem esineb fosfatidüülseriini/inositooli/glütserooli. Esineb lisaks glükoproteiine ja glükolipiide ja kolesterooli. Müeliinis on rohkem PE kui PC, kuid plasmamembraanis on PC rohkem kui PE – fosfolipiidide sisalduse erinevus eri membraanides. Membraan sisaldab ka E vitamiini, koensüüm Q ja karotenoide.
Biomembraanide üldomadused:
* asümeetrilisus - sise- ja välispind ei ole identsed → valgud paiknevad membraanis asümmeetriliselt (süsivesikosa väljapoole jne).
* voolavus - membraan on dünaamiline - pinnakihis liiguvad külgsuunas lipiidid ja valgud; üksiklipiidid võivad hüpata sisekihist välimisse ja vastupidi (flip-flop). Rasvhapete hüdrofoobsed sabad võivad teha ka membraanisiseseid pöördeid (rotatsioonid). Voolavus sõltub ka temperatuurist – temp. alanedes väheneb lipiidide liikuvus.
* valikuline läbitavus ja transport –valikulise läbitavuse määrab fosfolipiidne kaksikkiht, transpordi membraanvalgud.
Funktsioonid:
* piiristamine ja transport - eraldab raku sisekeskkonna rakkudevahelisest ruumist; membraanis paiknevad transpordisüsteemid tagavad raku siseKK püsiva koostise.
* metabolism - membraanis asuvad ensüümid katalüüsivad metaboolseid protsesse.
* signaali ülekanne – membraani retseptorid seostavad signaalmolekule ja edastavad infot.
* elektrofüsioloogiline – Na+ ja K+ jt ioonide ebavõrdne jaotumine raku sise- ja väliskeskkonna vahel avaldub membraani potentsiaalide vahena. Välispind enamasti positiivselt ja sisepind negatiivse laenguga. (NT: membraani laengute muutusel rajaneb ka närviimpulsi teke).
* antigeenne - membraani glükoproteiinid kutsuvad esile antikehade tekke nt kui oligosahhariidjääkidega seonduvad viirused .
* plasmamembraan on seotud ka raku jagunemisega

Difusioon .
Lihtdifusioon – aine liigub läbi membraani madalama kontsentratsiooni suunas – gradiendist alla (puudub kandja ja energiavajadus). Liikumiskiiruse määrab aine konts. erinevus membraani eri külgedel. Membraani läbivad: vesi, hapnik, süsihappegaas, lämmastik , ammoniaak ja rasvlahustuvad ning polaarsed väiksed laenguta molekulid (karbamiid, glütserool, etanool ).
Passiivtransport
* kergendatud difusioon – aine transport läbi membraani madalama konts. suunas. Aine seostub valktransporteriga – kandub transporteri ühelt alalt teisele. NT: Glükoosi transporteri (GLUT) abil glükoosi liikumine verest erütrotsüüti.
* vahetaja – kahe aine koostransport (üks viiakse sisse, teine välja) valkvahetaja abil madalama konts. suunas. Vahetuse ekvivalentsuse pärast pole energiat otseselt vaja. (Na/H vahetaja, Na/Ca vahetaja, ATP/ADP vahetaja).
* ioonkanalid – iooni vool piki elektrokeemilist gradienti läbi ioonkanali tänu elektrokeemilise potentsiaali erinevusele membraani pooltel. Kanali avatust/suletust reguleeritakse allosteeriliselt. Depolarisatsioon -reguleeritud kanalid – membraani depolarisatsioon avab Na-kanali, Na+ liigub piki Na-gradienti rakku. Na-kanalid sulguvad ja avanevad K-kanalid ja K+ liigub piki gradienti rakust välja. Ligand- reguleeritud kanalid – avanemist kontrollib ligand (nt GABA ). Modifikatsioon -reguleeritud kanalid - modifikatsiooniks on nt fosforüülimine. Mehhanosõltuvad kanalid – meh. ärrituse toimel avanevad (heliretseptorid).

Ekso - ja endotsütoos .
Endotsütoos – väliskeskkonnast partikkel seondub retseptoriga ja plasmamembraan sopistub sombukeseks selles kohas sisse. Sombuke nöördub rakusisese vesiikulina. Haaratakse verest kõrgmol. aineid. Retseptor -vahendatud endotsütoos – retseptoriga seostub ligand (LDL, insuliin ) ja ligand-retseptor kompleks viiakse rakku (Chol sisenemine rakku). Samamoodi sisenevad viirused. Endotsütoos jaguneb pinotsütoosiks ja fagotsütoosiks (selleks võimelised spets rakud, mis „imevad“ bakterid sisse). Eksotsütoosil eralduvad raku organellidest vesiikulid väljutatava ainega. Puutuvad kokku plasmamembraaniga, sulanduvad temaga ja sisu tühjendatakse rakuvälisesse keskkonda. NT: maksas sünteesitud verevalgud, seedeensüümide väljutamine seedekulglasse.

Ainete aktiivtransport ja selle vormid.
Aktiivtransport - aine transport vastu konts. gradienti otsese energia kasutamisega.
* primaarne – ensüümne transportsüsteem teostab ATP hüdrolüüsi ja rakendab hüdrolüüsienergia transpordiks vajalikeks konformatsiooni muutusteks (Na- pump , Ca-pump jt). Nt Na/K-pump: esmalt ATP hüdrolüüs , seejärel 3 Na + transporditakse rakust välja ja 2 K + transporditakse rakku sisse. Nt. skeletilihaste Ca2+ pump.
*sekundaarne – ioonpumba loodud ühe aine gradiendienergiat kasutatakse teise aine transpordiks vastu viimase konts. gradienti. NT: Na-pump pumpab Na+ rakust välja – tekib Na- gradient mõlemal pool membraani. Nüüd saab Na+ koos glükoosiga Na- gradiendi arvelt rakku siseneda – sümporter seob mõlemad (sama süsteem Na+ ja AH). NT: glükoosi imendumine rakku, kuid glükoos läbib basaalmembraani (verre) GLUT transporteriga (ei vaja energiat).

Ioonide kontsentratsioonid rakkudes ja rakuvälises ruumis.
Ebavõrdne ioonide jaotus membraani sise- ja välispinnal on tingitud Na/K pumbast ja ioonide difusioon läbi lekkekanalite – K+. Tsütoplasma ja ekstratsellulaarvedeliku vahel on elektriline potenisaal. Membraani puhkepotensiaal on -70 kuni - 90 mV. MP on iseloomulik kõigile elusrakkudele. Ehk Na pump loob Na ja K-gradiendid rakusisu ja rakuvahelise ruumi vahel ja tekib membraanipotensiaal, mis on närvikoe ja lihaskoe talitluse aluseks. Intratsellulaarvedelikes on palju K+, ekstratsellulaarvedelikes on palju Na+, Cl-.

Erutuvate kudede mõiste.
Närvi- ja lihaskude, mis on võimelised vastama ärritusele. Ärrituse toimel avanevad Na+ (närvi- ja lihaskude) või Ca+ kanalid (endokriinnäärmetes).

Närvisüsteemi ehitus ja talitlus.

Neuroni mõiste ja ehitus.
Närvikoe ( textus nervosus) morfofunktsionaalseks ühikuks on närvirakk ehk neuron . Spetsialiseerunud närviimpulsi tekitamiseks ja kiireks ülekandmiseks. Teistest rakkudest eristab närvirakku (neuronit) jätkete olemasolu – akson ja dendriidid. Neuroni moodustavad rakukeha (perikaarüon) ja jätked . Rakukehal võib olla üks pikem jätke (akson) ja mitu lühikest jätket (dendriidid). Dendriidid juhivad erutust rakukeha suunas. Akson juhib signaale rakukehast eemale.

Gliiarakkude liigid ja ülesanded.
Täidavad mitmeid ülesandeid, kuid ei genereeri ega kanna erutust edasi. Neurogiia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks.
Makrogliias on astrotsüüdid , oligodendrotsüüdid (moodustavad kesti närvikiudude ümber, troofiline ja kaitsefunktsioon) ja ependüümi rakud (vooderdavad seljaaju tsentraalkanalit).
Mikrogliia rakud paiknevad peamiselt hallaines. Fn sarnased sidekoe makrofaagidele, kuuluvad mononukleaarsete fagotsüütide süsteemi

Närvikiudude jaotus.
Närvikiud – närviraku jätke koos teda ümbritsevate kaitsvate glioossete katetega.
Müeliinkesta olemasolul jaotatakse:
* müeliinkiud – kateteks on müeliinkest ja neurolemm e. Schwanni kest. Erutus liigub väga kiiresti.
* müeliinita kiud – kateteks on vaid neurolemm
Funktsiooni alusel:
aferentsed närvikiud – tundenärvikiud – sensoorse närviraku pikad jätked - erutus saabub retseptoritest kesknärvisüsteemi.
eferetsed närvikiud - motoorsed närvikiud – motoorse närviraku pikad jätked - annavad impulsse hüpotalamusest lõppelundisse – lihasesse või näärmesse.

Membraani puhkepotentsiaal: tekkemehhanism , väärtused.
Rakumembraan on puhkeolekus elektriliselt polariseeritud, s.t. tema välispind on sisepinna suhtes positiivselt laetud. Rakumembraani sise- ja välispinna vahelist potentsiaalide diferentsi nim. puhkepotensiaaliks. -30mV kuni -100 mV (sõltub rakutüübist). MP on tingitud katioonide (K+ ja Na+) ning Cl– ja teiste anorgaaniliste anioonide ebavõrdsest jaotusest ekstra - ja intratsellulaarvedelikus. K+ konts. rakus on kõrgem (155 mmol/l) kui väljaspool rakku (4 mmol/l). Ekstratsellulaarvedelikus ületab Na+ kontsentratsioon (145 mmol/l) rakusiseset kontsentratsiooni (12 mmol/l). Cl– konts ekstratsellulaarvedelikus kõrgem (120 mmol/l) kui intratsellulaarvedelikus (4 mmol/l). Lekkivad kanalid on alati avatud ja mängivad olulist rolli, et säilitada MP. K+ lekib rakust välja, Na+ ja Cl- lekivad rakku sisse konts. gradiendi suunas. Et kompenseerida leket, siis Na/K- pump taastab – pumpab 3Na+ välja ja 2K+ iooni sisse kasutades ATP energiat. Lisaks on rakumembraanis valgud, mis suunavad oma rühmad vastasmärgiga laengu poole.

Aktsioonipotentsiaal: mõiste, tekkemehhanism, faasid .

Ioonide liikumine läbi rakumembraani aktsioonipotentsiaali ajal.
AP – suured lühiajalised membr. pot muutused, mis levivad mööda aksoneid sumbumata. Tuleb info/simulatsioon sensoorsetelt rakkudelt Kui AP on algatatud, levib see mööda rakumembraani, tekitades iga selle punktis samasuure membraani pot. muutuse.
Samad mõisted – närviimpulss ja lihasimpulss. AP väljendab info edastamise kiirust organismis. Kui närvirakku ärritatakse,siis kutsub see esile ioonkanalite avanemise. Kõikidele kanalitele antakse käsklus samal ajal, kuid nad avanevad eri kiirusega. Kiiremini avanevad Na+ ioonkanalid - Na+ ioonid voolavad rakku sisse laviinitaoliselt. Sellega kaasneb närviraku depolarisatsioon e. raku sisemembraanil tekib pos, välismembraanil neg. laeng.
Kui närviraku depolarisatsioon saavutatakse , sulguvad Na+ kanalid ja avanevad K+ kanalid ja K+ ioonide väljavool rakust kuni saavutatakse K+ ioonide tasakaalupotensiaal. Ehk närvirakk repolariseerub.
AP faasid on:
* depolarisatsioonifaas – esialgne väga kiire pot. muutus, rakumembraan depolariseerub Na+ ioonide sissevoolu tõttu.
* repolarisatsioonifaas – K+ ioonid voolavad rakust välja, taastatakse puhkepotensiaal. Repolarisatsioonifaasil eristatakse omakorda hüperpolariseerivat (veel rohkem neg) ja depolariseerivat järelpotensiaali (tagab Na/K-pump), millele järgneb pot. jõudmine puhkeoleku tasemele. Rakumembraan on taas polariseeritud ja valmis uusi AP genereerima. Välis- või sisekeskkonna muutus ( ärritaja ) peab olema piisavalt tugev (läviväärtusest), kestev ja tekkima kiiresti.

Aktsioonipotentsiaali vallandumistingimused."Kõik või mitte midagi" seadus.
AP peamine omadus on, et see käitub ‘kõik või mitte midagi’ põhimõttel. See tähendab, et läviväärtuse ületanud signaal kutsub esile AP, mis on alati maksimaalse väärtusega. Ehk see on binaarne signaal, milel on ainult kaks väärtust: 0 ja 1. Kui stiimul on piisavalt suur, et läviväärtust ületada, pole oluline, kui tugev see oli, resulteeruv AP on ikka sama amplituudiga.

Absoluutne ja suhteline refraktaarsus.
Refraktaalaeg – periood, mil membraan ei saa uuele ärritusele vastata (närvikiududel 1ms). Membraan pole PM-s. Kui üks stiimul järgneb teisele liiga kiiresti, ei saa AP tekkida - see periood on absoluutne refraktaarsus (lihas tõmbub praegu kokku, membraan on depolariseeritud). Pärast seda perioodi on rakumembraan suhtelise refraktaarsuse seisundis (hüperpolariseeritud), st läviväärtus on tunduvalt tavapärasemast kõrgem, kuid piisava tugevusega signaal suudab AP ikkagi esile kutsuda.
Läviärritus – väikseim ärritaja, mis kutsub erutuse esile. Ärrituslävi on närvirakuti erinev.

Aktsioonipotentsiaali leviku iseärasused müeliinkattega ja müeliinkatteta närvikiududes.
Müeliiniga kaetud piirkondades puuduvad pingesõltuvad Na-kanalid. AP saab tekkiva vaid Ranvier’i sõlmedes (aksoni membraan paljastub)– signaal ’hüppab’ ühest sõlmest teise. AP liikumine on tunduvalt kiirem kuna elektrotooniline levi sõlmede vahel toimub kiiresti. Depol. tekitab membraani piirkonnas paikseid elektrivoole, mis omakorda depolariseerivad naaberpiirkonna jne. Esialgses AP tekkekohas blokeeriv absoluurne refraktaalsus, signaal ei levi vasakule. Aeglasem.

Sünapsi mõiste ja struktuur.
Sünapsid – neuronite signaali ülekandestruktuurid. Sünapsid on elektrilised, kus pre- ja postsünaptiline membraan on tihedas seoses tiheliiduste vahendusel. Läbi tiheliiduse suunatakse elektriimpulss ühelt rakult teisele, Postsünaptilise raku membraan depolariseerub ja tekib AP. Signaali ülekanne on vahetu. Infovahetuse kiirus!
Keemilised, kus signaali ülekandmiseks vajatakse mediaatoreid (neurotransmittereid). Neurotransmitter sünteesitakse presünaptilise raku tsütoplasmas. Saabub erutus, AP depolariseerib presünaptilise membraani. Depolariseeritud presünaptilise membraani suurenenud permeaablus Ca+2 ioonide suhtes võimaldab ioonide sissetungi. Suurenenud rakusisene Ca+2 põhjustab mediaatori vabanemise sünaptilisse pilusse. Mediaator asub presünaptilises rakus sünaptilise vesiikulite sees ja vabastatakse sünaptilisse pilusse, kus see liigub postsünaptilise membraanini ja liitub seal olevate retseptoritega, seostub sellega, põhjustab AP tekke. Mediaator-retseptor kompleks suurendab postsünaptilise membraani permeaablust ioonide suhtes, avanevad ligand sõltuvad kanalid (Na) ja depolariseerib postsünapstilise membraani, tekib AP, mis levib mööda membraani edasi.

Mediaatori e. transmitteri mõiste. Mediaatorite klassifikatsioon.
Mediaator – neurotransmitter, virgatsaine, kiirelt toimivad väikesed olekulid, mida sünteesitakse organismis. Nt: atsetüülkoliin , amiinid (Epinefriin, norepinefriin, dopamiin (PS), serotoniin (PS), histamiin . AH: GABA (PS), glutamaat (ES), aspartaat, lämmastik(II) oksiid . ATP.
Lisaks esinevad aeglaselt toimivad suured molekulid - neuropeptiidid – mitmesugused hormoonid (insuliin, glükagoon). Mõjuvad ainevahetusele, geeniaktivatsioonile.
Agonist – aine, millel on mediaatoriga sarnane keemiline struktuur. Sellised ained võivad blokeerida signaali ülekande sünapsis (antagonistid). Kuraare on ACh agonist, mis konkureerib AChga retseptori seondumise pärast. Sama nikotiiniga. Botuliin ei lase atsetüülkoliinil vabaneda presünaptilisest membraanist sünapsipilusse.

Mediaatorite süntees ja transport.
AH. Sünteesitakse närvilõpmetes (saadakse amiinidest, AH).

Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis.
Närvisignaal liigub sünapsisse AP-na. Ca toimel vesiikulite sisu väljutatakse sünapsipilusse. Mediaatori molekulid difundeeruvad läbi pilu ja seostuvad retseptoriga postsünaptilisel membraanil. Avatakse Na-kanalid ja vallandub AP.

Erutus- ja pidurdussünapsite funktsioneerimise molekulaarsed mehhanismid.
Erutussünapsid – avatakse Na-kanalid, toimub postsünaptilisel membraanil depolarisatsioon (postsünaptiline erutuspotensiaal), erutuslaine antakse edasi naaberneuronile/lihasrakule. Vallandub AP.
Pidurdussünapsid – avanevad Cl- või K+ kanalid, toimub hüperpolarisatsioon (postsünaptiline pidurduspotensiaal), erutuslaine peatatakse, MP suureneb ja AP ei saa tekkida. NS vaja mõlemat tüüpi sünapse, et suunata signaali juhtimist. Esinevad eri retseptoritele vastavad spetsiifiliselt eri mediaatorid.
Postsünaptilisest pidurdusest räägitakse juhul, kui närvirakku saabunud närviimpulssi edasi ei kanta , sest aktiivsete pidurdussünapside osakaal on suurem või võrdne aktiivsete erutussünapside osakaaluga.Nt närviimpulss saabus mingi neuroni 3 erutus- ja 3 pidurdussünapsisse, siis sünapsijärgse pidurduse tõttu jääb selles närvirakus närviimpulss tekkimata.
On olemas 2 tüüpi postsünaptilisi retseptoreid: ioonsõltuvad kanalid ja ligandsõltuvad kanalid, mis tunnevad neurotransmitterid ära ja avanevad, timub depolarisatsioon membraanides ning tekib uus AP, mis edasi kandub.

Sünaptiliste protsesside tundlikkus keemiliste ainete suhtes.
Kobra mürk ja kuraare blokeerivad atsetüülkoliini retseptorid. Botulismi toksiin pidurdab atsetüülkoliini vabanemist. Insektsiidid ja närvigaasid inhibeerivad atsetüülkoliini esteraasi (Ach ei lagundata) – spasmid ja tetaania.

Tserebrospinaalvedelik ja hematoentsefaalbarjäär.
Hematoentsefaalbarjäär – veresoonte endoteel ja astrotsüütide jätked – eraldab ajukude ülejäänud organismist (verest). Vajalik homoöstaasi tagamiseks. Tserebrospinaalvedelik – ajuvatsakeses ja seljaaju kanali vedelik. Kaitseb aju meh. mõjutuste eest ja eemaldab ainevahetusprodukte. Teeb nn ’ajupesu’ une ajal, blokeerib sünapside erutumist. Nt. une ajal on noradrenaliini vähem.

Seljaaju talitluse põhijooned.
Seljaaju on reflektoorse talitluse organ. Seljaaju kaudu teostub side perifeersete NS osade ja peaaju vahel. Igast segmendist lähtub paar spinaalnärve, mille dorsaalses juures paiknevad sensoorsed aferentsed kiud ja ventraalses juures motoorsed eferentsed kiud (ühinevad pärast lülidevahemulgust väljumist). Spinaalnärvide arv varieerub eri liikidel. Pikad nimme - ja ristluunärvide juured moodustavad lülisambakanalis seljaajust allpool tiheda hobusesaba meenutava kimbu – cauda equina. Seljaajus tsentraalselt hallaine – neuronite kehad. Perifeerselt valgeaine – kimpude ja juhteteedega seotud müeliinkestad

Refleksikaar .
Tee, mda mööda kulgeb erutuslaine refleksi ajal. Osad: retseptor - võtab vastu ärrituse. Aferentne e sensoorne närv - annab erutuse AP näol KNS-i. Refleksikeskus: paikneb KNS-is, sisaldab 1 või mitu neuronit. Eferentne e. motoorne närv - kannab erutuse KNS-ist lõpp-organisse e efektorisse. Efektor e. sihtorgan (skeleti- või silelihas).

Reflekside tundmise tähtsus kliinilises meditsiinis.
Meditsiinis kasutatakse reflekside tundmist, et hinnata närvisüsteemi tervist.

Autonoomne e vegetatiivne närvisüsteem. Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi talitluse põhijooned.
Kontrollib silelihaste, südamelihase, näärmerakkude talitlust reflekside abil. Reguleerib keha sisekeskkonna homöostaasi.
Autonoomne on ainult refleksikaare eferentne osa - sisaldab alati 2 neuronit, esimese keha KNS-is ja teine närviganglionis.
Sümpaatiline närvisüsteem – aktiivne stressi ja füüsilise pingutuse ajal.
Parasümpaatiline närvisüsteem – aktiivne puhkuse ajal, stimuleerib seedet.
Sümpaatiline närvisüsteem: keskused seljaaju rinna- ja nimmeosas, ümberlülitused sümpaatilises tüves kahel pool lülisammast ja kolmes kõhuõõne ganglionis. Postganglioosed aksonid pikad (aksonid ganglionilt efektororganiteni). Preganglioossete aksonite (jätked KNS-ist ganglionini) mediaatoriks atsetüülkoliin (muskariini või nikotiini tüüpi retseptorid). Postganglioossete aksonite mediaatoriks noradrenaliin (alfa- ja beeta- retseptorid) ja neerupealiste säsis adrenaliin. Aktiviseerub stressi ja pingutuse korral, “fight or flight” reaktsioon. Vereringe aktiveerub, südamesagedus tõuseb, lihaste verevarustus paraneb , hingamisteed avarduvad, vere glükoositase tõuseb, pupillid laienevad. Seedetrakti talitlus aeglustub. Adrenaliini toime suhteliselt pikaajaline – stressi mõju kestev.
Parasümaatiline närvisüsteem: keskused kesk- ja piklikus ajus ja seljaaju ristluu piirkonnas. Ümberlülitus ganglionid sihtorgani läheduses, tihti organi seinas asuvas põimikus, postganglioossed kiud lühikesed . Nii pre- kui postganglioossed aksonid vabastavad atsetüülkoliini. Südames parasümpaatilisi kiude vähem kui sümpaatilisi, seedetraktis vastupidi, parasümpaatilisi kiude rohkem kui sümpaatilisi. Parasümpaatilised impulsid domineerivad magades ja seedides (puhkeseisund). Atsetüülkoliini toime lühiajaline.

Lihaskoe ehitus ja talitlus.

Lihaskoe liigid.
Lihaskude – textus muscularis – liikumistalitlusega kude, mis on kokkutõmbumisvõimeline (müosiini ja aktiini abil). Lihaskoe rakud on piklikud ja üsna pikad, hulgituumsed. Rakumembraani nim sarkolemmiks, tsütoplasma sarkoplasmaks, endoplasmaatilist retiikulumi sarkoplasmaatiliseks retiikulumiks.
* silelihaskude – ristivöödilisus puudub, tahtele allumatu, ei väsi – textus musculatis nonstriatus, veresoonte ja siseelundite seintes.
* südamelihaskude – ristivöödilisusega, tahtele allumatu, ei väsi – textus muscularis striatus cardiacus
* skeletilihaskude – ristivöödilisusega, tahtele alluv, väsivad – textus muscularis striatus skeletalis

Vöötlihaste struktuur.
Koosneb vöötlihasrakkudest, mis on pikad ja hulktuumsed. Skeletilihased kinnituvad luudele kollageeni kimpudest moodustunud kõõluste abil. Piklikud tuumad paiknevad sarkolemmi all. Skeletilihas koosneb paljudest lihaskiududest, mis omakorda koosnevad müofibrillidest (müosiini filament + aktiini filament). Igat lihaskiudu ümbritseb endomüüsium. Lihaskiud koonduvad kimpudeks, mida ümbritseb perimüüsium. Kogu lihast ümbritseb epimüüsium. Skeletilihaskiude iseloomustab vöödilisus – isotroopsed (heledad, I-vööt, sisaldab vaid aktiini) ja anisotroopsed (tumedad, A-vööt) vöödid. Lisaks võivad skeletilihaskiud olla kas aeglased (palju müoglobiini) või kiired (madal müoglobiini tase). Allub tahtele.
Sarkomeer – skeletilihase morfofunktsionaalne ühik. Müofibrillide sees on müofilamendid: jämedad müosiinifilamendid ja peened aktiinifilamendid. Müofilamentide asetus kattub osaliselt ja seetõttu näeme vöötlihaskiudu vöödilisena. 2 Z-vöödi vahel asuv piirkond on sarkomeer. Sarkomeer sisaldab A- vööti ja kaks poolikut I-vööti mõlemalt poolt otsast. Sarkomeer on müofibrilli korduv struktuuriühik ja põhilüli, kus ilmnevad lihase kokkutõmbumise ja lõdvestumise protsessid. Pikkus sõltub lihase kokkutõmbumise staadiumist. A-vöödi keskel asub heledam ala – H-tsoon. A-vööt – esinevad müosiinifilamendid ja nende vahele ulatuvad aktiinifilamendid. I-vöödis asuvad ainult aktiinifilamendid. H-tsoonis on ainult jämedad müosiinifilamendid (puudub aktiin).

Lihaskäävi ja kõõluselundi struktuur ja talitlus.
Lihaskääv – ärrituse vastuvõtja , reageerib lihasvenitusele ja registreerib muutusi lihase pikkuses . Moodustab 3-12 intrafusaalset lihaskiudu. Ümbritsevad ja ühendatud ekstrafusaalsete lihaskiududega. Ekstrafusaalseid innerveerivad alfamotoneuronid (ühte kiudu üks neuron). Intrafusaalseid närvikiude innerveerivad gammamotoneuronid ja sensoorsed närvid. Lihaskääv saadab info lihase pikenemise kohta KNS sensoorsete närvide kaudu. Seda infot saab aju, et määrata kehaosade positsiooni.
Mida rohkem lihaskääve on lihases , seda suurem on lihase täpsuse kontrol.
Intrafusaalsetel kiududel on mõlemal pool lõpus kontraktiilsed valgud ja tsentraalses piirkonnas neid pole. Tsentraalne piirkond on ühenduses sensoorsete närvidega.
Gammamotoneuronite fn on säilitada lihaskäävi tundlikkust hoolimata lihaspikkusest. Kui alfamotoneuronid annavad signaali, et ekstrafusaalsed kiud kokku tõmbuksid, siis gamma MN on samuti aktiveeritud. Gamma MN põhjustab kontraktsiooni mõlema intrafusaalse kiu lõpust, korrigeerib selle pikkust ja hoiab intrafusaalse kiu tsentraalset piirkonda pingul, mis on oluline, et hoida lihaskäävi sensoorselt tundlikuna.
Kõõluselund ehk Golgi elund on pinge ärrituse vastuvõtja – reageerib nii lihase kokkutõmbele kui ka lõõgastusele. Moodustub 10-12 ekstrafusaalse kiu kõõluste kinnitusest, ümbritsetud sidekoelise kapsliga. Moodustub lihase üleminekukohas kõõluseks. Golgi organ hõlmab endas aferentse sensoorse neuroni lõppe, mis on seondunud kollageensete kiududega kõõluses. Kui lihas tekitab jõudu, siis sensoorsed lõpud on kokku surutud. See deformeerib aferentse aksoni terminaalseid lõppe, avatakse mehhanotundlikud katioonkanalid. Akson depolariseeritakse ja närviimpulss kantakse seljaajusse.Sensoorne tagasisidestus tekitab spinaalseid reflekse ja supraspinaalseid vastuseid, mis kontrollivad lihase kontraktsiooni.
Ehk: golgi organ reageerib pinge kasvule, reaktsiooni tajutakse valulikkusena või ebameeldiva tundena lihases. Annab signaali, et ei tohi lihast väga järsku ja jõuliselt enam edasi venitada. Aitab vältida vigastusi ja ülevenitusi.

Skeletilihase kontraktsioonimehhanism. Ca-ioonide osa kontraktsioonil.
Puhkeolekus katab tropomüosiin aktiini sidumiskoha müosiini jaoks. Tropomüosiini molekuliga on seostunud proteiin troponiin . Troponiinil on mitu Ca+2 seondumiskohta.
2. Närvisignaal antakse AP kujul sünapsi kaudu üle lihasraku membraanile → Ca+2
vabaneb sarkoplasmaatilisest retiikulumist
3. Vabanenud Ca+2 seondub troponiiniga → troponiini ehitus muutub → tropomüosiini molekuli asukoht muutub → aktiini molekulil avanevad müosiini seondumiskohad.
4. Müosiini pead seostuvad aktiini filamentidega → müosiini pea paindub, ja toimub aktiini filamentide “libisemine” müosiini filamentide suhtes
5. ATP seostub müosiini peaga → aktiini ja müosiini side katkeb ja filamendid eralduvad teineteisest
6. ATP hüdrolüüsub, vabaneb energia, mis suundub müosiini peadesse ja need pöörduvad lähteasendisse
7. Kui Ca+2 pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi, siis see eraldub troponiinist →
tropomüosiin katab taas müosiini seostumiskohad aktiini molekulil → lihas lõtvub
8. Kui Ca+2
jääb sarkoplasmasse, siis kontraktsioonitsükkel kordub

Kontraktsiooni energeetika. Skeletilihase enegiaallikad.
Skeletilihaskude on suure hapnikutarvidusega oksüdatiivne kude. Skeletilihase metabolism sõltub sellest, kas lihas puhkab või töötab. Täiesti puhkavas lihases on peamiseks energiaallikaks rasvhapped, söömisjärgselt glc ülejääk talletatakse glükogeeniks (piiratud varu). Töötavas glükoos, RH on sekundaarsed. Aktiivse lihastöö käigus kasutatakse ka glükogeeni. Nälgimisel saavad energiaallikates ketokehad ja valgud. Tunduvalt rohkem energiat saab rasvhapete oksüdatsioonist kui glükoosi lõhustamisest, kuid see on ka aeglasem.
Kui rakus ei ole vaja palju ATP-d, siis talletatakse see kreatiini kinaasiga fosfokreatiinina. Kui toimub järsk intensiivne lihastöö, siis kiiresti saadakse ATP-d fosfokreatiinist, kuid lühiajaline varu. Toimub ka anaeroobsis. Lihaskude on võimeline glükolüüsi anaeroobsis lõhustama energia saamise eesmärgil.
ATP on vajalik müosiini ja aktiini seose katkestamiseks
ATP-st saadav energia on vajalik Ca+2
eemaldamiseks sarkoplasmast → kontraktsiooni lõpetamine

Lihaskontraktsiooni vormid.
Isotooniline – lihas lüheneb, kuid tema pingeaste ei muutu (nt. võimlemine hantlitega) - jäsemete liigutused
Isomeetriline – lihas ei lühene, kuid lihasesisene pinge tõuseb (nt. surumine vastu seina) - keha asendi säilitamine
Auksotooniline – toimub nii kontraktsioon kui ka toonuse muutus - iseloomulik enamikele lihaskontraktsioonidele organismis

Lihaskontraktsiooni sõltuvus ärritaja tugevusest ja ärritussagedusest.
Üksikkontraktsioon - lihas vastab ühekordsele ärritusele lühiaegse ja suhteliselt nõrga kontraktsiooniga.
Tetaaniline kontraktsioon - üksikkontraktsioonide summeeruvad. Summatsioon tekib, kui kahe erutuse vaheline aeg on väiksem üksikkontraktsioonide kestusest, ületab seejuures aktsioonipotentsiaalide kestuse. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma jõult suurem kui üksikkontraktsioon.
Lihase kontraktsiooni tugevus sõltub ärritussagedusest. 2-10 Hz sageduse puhul järgneb igale lihaskiu kontraktsioonile lõtvumine. Ärrituste sagenedes täielikku lõtvumist enam ei toimu, sest Ca+2 ei jõuta sarkoplasmaatilisse retiikulumi täielikult tagasi pumbata, sellist graafilist osa elektromüogrammil nimetatakse sakiliseks teetanuseks. Kui ärrituste intervall on väiksem kui 40 Hz siis tekib täielik e. sile teetanus (lihas ei lõtvu) – teetaniline kontraktsioon. Mida sagedamini lihast ärritada, seda vähem jääb aega lihase lõtvumiseks.
Kui stiimul on piisavalt suur, et läviväärtust ületada, pole oluline, kui tugev see oli, resulteeruv AP on ikka sama amplituudiga. Va suhteline refraktaalsusperiood - Sellel perioodil võib erutuse esile kutsuda tugevate üleläviärritustega, kusjuures vastuseks saadud aktsioonipotentsiaali amplituud on normaalsest madalam.

Lihasjõu mõiste ja seda määravad tegurid.
Lihasjõud aitab suurendada sportlikku saavutusvõimet, ennetada vigastusi, säilitada eluks olulist õiget kehahoidu. Vajalik igasuguste liigutuste sooritamiseks. Jõud on lihtsasti arendatav kehaline võime, mis võimaldab sportlikke liigutusi teostada vastu takistust. Küll peame lihasjõudu treenima metoodiliselt õigesti, sest lihasjõul on erinevaid liike.
Lihasjõu erinevad liigid:
1. Maksimaalne jõud - suurim lihasjõud, mida inimene suudab maksimaalse tahtliku lihaspingutusega vastu takistust saavutada.
2. Kiiruslik jõud - võime, liigutada max. kiirusega kogu keha.
3. Jõuvastupidavus - võime säilitada pikka aega liigutustegevuseks vajalikku optimaalset jõudu.
4. Absoluutne jõud - lihasjõud, mida võime saavutada tahtmatu maksimaalse lihaskontraktsiooniga. Lihasjõud sõltub lihase ristilõikepindalast. Treeningu tulemusel see suureneb (toimub lihase hüpertroofia ), androgeensetest hormoonidest (lihasvalkude int. süntees), struktuurvalkude koostisest (intensiivistada valkude ainevahetust), neuromotoorsete ühikute tegevusse rakendamise võime ja jõudlus (sõltub omakorda jällegi treenitusest), energiaallikatega varustatus.

Lihastöö mõiste. Dünaamiline ja staatiline töö.
Lihastöö – lihaskoe võime muuta keemiline energia mehaaniliseks suure kasuteguriga.
Staatiline töö – lihased on praktiliselt ühes asendis, väsivad kiiresti, tekib üldine väsimus
Dünaamiline töö – perioodiline pingutus vaheldub lõdvestumisega. Selline töö laseb lihastel taastuda, lihased suudavad kauem väsimata töötada

Lihaste hüpertroofia ja atroofia .
Lihase hüpertroofia – lihaskiu läbimõõdu suurenemine - lühiajaline korduv treening, maksimaalse pingutusega (jõutreening) - suureneb aktiini ja müosiini süntees (eriti glükolüütilistes lihaskiudes) → rohkem müofilamente → lihase ø suureneb → maksimaalne lihase kokkutõmbejõud suureneb (NB! Anaboolsed steroidid – soodustavad skeletilihaste kasvu)
Lihase atroofia - tuleneb lihase ebanormaalselt vähesest aktiivsusest - lihaskiu läbimõõt väheneb ja tulemusena alaneb ka lihase maksimaalne kokkutõmbejõud - põhjuseks nt. lihaskahjustus v. seda lihast innerveeriva närvi kahjustus

Lihase väsimise olemus ja põhjused.
Lihase maksimaalne kokkutõmbejõud väheneb - tekib pikenenud ja kurnavast lihase tööst
Põhjused:
- ATP varude vähenemine
- energiaallikate lõppemine (süsivesikud!)
- sarkoplasmaatilisest retiikulumist vabaneb liiga vähe Ca+2
võimalik põhjus ka
- liigne piimhappe kogunemine lihasse, vähene treenitus, lihasvigastus. Meh. surve lihaskiududele võivad põhjustada mikrokahjustusi.

Silelihaste struktuur, aktsioonipotentsiaali ja kontraktsiooni kulgemise iseärasused.
Veresoonte seintes, siseelundite seintes. Kontrollivad veresoonte diameetrit ja siseorganite sisu liikumist. Aeglased kontraktsioonid . Väiksed ühe tuumaga. Olemas aktiini ja müosiini filamendid (ei moodusta sarkomeere), müosiini vähem kui skeletilihases. Pole risttuubuleid, sarkoplasmaatiline retiikulum halvasti arenenud.
Silelihastel esineb vöötlihaskiududest erinev AP teke:
1) AP kulgeb platooga, mis võimaldab pikemaajalist kontraktsiooni (emaka-, põie-, südamelihas).
2) AP võib tekkida spontaanselt (sooleseinad, kusejuha).
3) AP võib tekkida vastusena lihase väljavenimisele (sool, põis).
Kontraktsioon võib tekkida ka ilma AP-ta vastuseks humoraalsetele teguritele (hapniku defitsiit, süsihappegaasi sisalduse suurenemine, piimhappe kuhjumine; hormoonid (kui on olemas vastav retseptor).
Iseärasused:
Silelihastes puudub troponiin; Ca-ioonid seostuvad kalmoduliiniga (Ca retseptor). Tekkinud kompleks aktiveerib müosiini kinaasi, see kannab ATP-st fosfaatrühma müosiini peasse. Fosforüülitud müosiini pead hüdrolüüsivad ATP, aktiveeruvad ja seonduvad aktiiniga → aktiini ja müosiini “libisemine” üksteise suhtes. Kui raku stimulatsioon raugeb → Ca+2 eraldub kalmoduliinist ja pumbatakse tagasi → müosiini kinaasi aktiivsus ↓. Müosiin kaotab oma ATPaasi aktiivsuse ja ei seostu enam aktiiniga. Silelihase rakk lõtvub.

Südamelihase struktuur, aktsioonipotentsiaali ja kontraktsiooni iseärasused.
Struktuur vöödiline nagu skeletilihasel. Hästi arenenud risttuubulite süsteem ja
sarkoplasmaatiline retiikulum. Ei väsi.
Iseärasused:
AP levib rakult rakule. Kontraktsiooniks on vajalik nii rakuväline Ca +2 kui Na+. Südamelihasel on ainult üksikkontraktsioonid ja tetaanilist kontraktsiooni tal kunagi ei teki - autonoomne NS ja hormoonid võivad suurendada või vähendada AP sagedust. Südamelihas vajab pidevat hapnikuga varustatust – palju mitokondreid.
17
/var/www/html/annaabicron/doc/14490998629056.doc

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 67 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-12-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

67 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Triin Edula Õppematerjali autor

1. kursuse veterinaaria füsioloogia kordamisteemade vastused - vedelikuruumid, veri, lihased, närvid. Vajalik eksamiks.

füsioloogia veterinaaria membraan plasma rakk ioonid kontraktsioon antigeen vereplasma retseptor veri signaal rakud hemoglobiin lipiidid valgud

Sarnased õppematerjalid

doc

1. iseseisev vahetöö

Kuupäev: 1. Organismi vedelikuruumid on vesi, koevedelik, lümf ja vereplasma. 2. Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, veri ja lümf. 3. Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes suhtelist stabiilsust rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. 4. Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad kehatemperatuur 5. Veri koosneb: 1)vereplasma 2)vormelemendid punalibled, valgelibled ja vereliistakud 6. Vere põhiülesanded on:1) homöostaas rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine. 2)transpordifunktsioon 3)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid. 7. Vere punaliblede e. erütrotsüütide arv ühes mikroliitris veres on inimesel 4-6; seal 6-8; veisel 6-8; hobusel 7-12.; kanal 2,5-3,2 8. Punaliblede ülesanne on hapniku transport. 9. Seda ülesannet täidab punalibledes sisalduv liitvalk..

Füsioloogia

doc

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS Iseseisev vahetöö nr.1 Nimi:Tauri Tamm Rühm:LP I (rühm II) Kuupäev: 25.03.09 Organismi vedelikuruumid, vere füsioloogia 1. Organismi vedelikuruumid on rakud, rakuväline piirkond. 2. Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, lümf ja vereplasma. 3. Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes rakkudele optimaalse elukeskonna tagamist. 4. Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad sisekeskkonna maht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisaldus. 5. Veri koosneb: 1)vereplasma 2)vormelemendid( erütrotsüüdid,leukotsüüdid, trombotsüüdid) 6

Füsioloogia

doc

Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastuse d

·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma b) vormelemendid punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid, vereliistakud e. trompotsüüdid ·Vere põhiülesanded: a)homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine

Füsioloogia

doc

Kordamisküsimuste vastused

Füsioloogia

doc

Füsioloogia

tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)

Anatoomia

116

pdf

BIOFÜÜSIKA ERIOSA

 rõhkude vahe  soonte diameetri abil Rõhkude vahe tekitamise üks viise on südamelihase kontraktsioon ning lõõgastumine. Veresooned ei ole jäigad torud, nende diameeter on muudetav seinte elastsuse ning seinas oleva silelihaskihi olemasolu abil.Samuti muutub keha asend ruumis. Seega on Maali-Liina, jaanuar 2012 vere voolamine väga komplitseeritud ning kasutatakse lihtsustatud mudeleid. Veri peab voolama ühes suunas- klapid. Vere filtratsioon kapillaarides toimub filtratsiooni ja difusiooni teel, mille suuna määrab ära keskkondade hüdrostaatilise ja osmootse rõhu summa.Onkootse ja hüdrostaatilise rõhu vahe määrab ära, kas vesi liigub kudedesse või kudedest ära. Südame pumbafunktsiooni aitab täita südamelihasrakkude poolt tehtav töö, mida saab

Bioloogiline füüsika

docx

Füsioloogia kordamisküsimused 2014

Füsioloogia kordamisküsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste. Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e. funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Physis + logos, kr. physis tähendab loodust ja kr. logos mõistet või käsitlust. Aristotelese järgi hõlmab see kogu looduse tõlgendamist ja mõistmist, olles seega midagi natuurfilosoofia taolist. Aristotelese füsioloogia tegeleb looduses ettetulevate nähtuste, jõudude ja seadustega. Füsioloogia kuulub teadusliku meditsiini alusdistsipliinide hulka, sest nii tervis kui haigus on seotud teatud viisil organism

Füsioloogia

docx

Kordamine füsioloogia eksamiks

KORDAMINE FÜSIOLOOGIA EKSAMIKS 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri, hingamis-, ja vereringeelundkond). Kõikide elundsüsteemide omavaheline

Bioloogia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk