Üldkeeleteaduse konspekt (7)

Inimkeele olemuslikud omadused:

• ikoon – märk, mille tähendus järeldub tema vormist , näiteks liiklusmärgid;
  
• erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad – sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr...
  
• indeks – põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis – näiteks see, too, ma, ta jne.
  

• paralingvistiline vahend – intonatsioon jms;
  
• ekstralingvistiline vahend – žestid, miimika, pilgud jms;
  

• häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest
  
• tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest
  

• elusa keelesüsteemi pidev muutumine
  
• keelesüsteemi variantide olemasolu:
  
  • allkeeled ( kirjakeel , kõnekeel),
    
  • dialekt e murre,
    
  • idiolekt (individuaalne eripära),
    
  • stiil (kõrge, madal)
    
• kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;
  
• keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel );
  
• metakeele olemasolu (?)
  
  • metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks.
    

• üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus
  
• üldkeeleteadus – hõlmab võimalikult palju keeli korraga;
  
• deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus – kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma;
  
• teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
  
• diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus
  
• diakrooniline keeleteadus – uurib keele muutumist läbi ajaloo, nn. „filoloogia“;
  
• sünkrooniline keeleteadus – uuritakse keelt ajahetkel muutumatuna, nn. „ lingvistika “;
  
• mikrolingvistika vs. makrolingvistika
  
• mikrolingvistika e autonoomne lingvistika – uuritkase ainult keelt ennast eraldi;
  
• makrolingvistika e kausaalne lingvistika – uuritakse keelt koos rahvuskultuuri jms-ga
  
• nt. sotsiolingvistika (uurib keelt eri vanuse, soo ja sots. rühmades), keele seos psühholoogiaga.
  

Keele uurimise meetodid:

• Igal lingvistil on oma emakeeles keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda;
  
• Andmete kogumine:
  
• lindistus (video  heli)
  
• teksti litereerimine (vähem täpsem) e transkribeerimine (täpsem) – teksti kirjapanek koos metamärgistusega (intonatsioon, pausid jms)
  
• korpused , sõnaraamatud, arhiivid jms.
  
• korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keel tekstidest;
  
• Andmete töötlemine:
  
• kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid, ei vaadelda sagedusi:
  
• kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine , nn. statistiline lingvistika, nt. sama tähenduse v. vormi eri variantide võrdlemine;
  
• Katsed: psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused;
  

a) Antiikmaailmas

• India
  
  • Panini (umbes 400 eKr)
    
    • sanskriti k. grammatika (eelk. fonoloogia ja morfoloogia ): abisümbolid (täielik kadu, 0- morfeem ), reeglid on elliptilised e. kokkusurutud, eraldi järjestamata ja järjestatud reeglid
      
• Hiina
  
  • konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja;
    
  • taoism (alates 4. saj. eKr): keel segab ühendust kõiksusega;
    
• Kreeka
  
• “ filosoofiline periood”:
  
  • Platon (428-348 eKr): dialoog “Kratylos”
    
    • ratsionalismi (mentalismi) eelkäija
      
    • Kas keel on olemas nomo („välja mõeldud“) või physei („looduslik“)?
      
  • Aristoteles (384-322 eKr): loogika , poeetika, retoorika
    
    • 
      
    • „Kuna keel järgib mõisteid, peab ta mingis mõttes olema universaalne.“  keskaja skolastikute universalismi eelkäija
      
    • Lause põhikuju on „X on Y“. Nt. Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv.
      
• Aleksandria periood:
  
  • Dionysios Thrax (2. saj eKr)
    
    • esimene säilinud täielik grammatika „ Techne grammatike“: kõik sõnaliigid (va adjektiiv ), grammatilised kategooriad, lause mõiste
       traditsioonilise grammatika eelkäija
      

• Keskaeg
  
  • Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia , muusika )
    
  • Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena.
    
• Renessanss (14.-16. saj): erinevate keelte kirjeldused.
  
• Ratsionalism (17.-18. saj): nn Port Royali grammatika (1660): universalism vorminähtustes.
  
• Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine
  
  • astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) – tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled
    
  • Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära)
    
  • Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia, saksa keele võrdlus)
    
  • keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopa)
    

• Grimmi(de) seadus 1822: indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k  vanagermaani p, t, k, f, Ө, h
  
• Wilhelm von Humboldt 1767-1835
  
  • Jaava saare kaavi keelest 1836-39
    
  • Keelefilosoofia :
    
    • Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend.
      
    • Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus.
      
    • Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne.
      
  • Keelte morfoloogiline tüpoloogia:
    
    • isoleeriv keel – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel);
      
    • aglutineeriv keel – sõna lõppudes ja algustes on palju liited, nt. türgi;
      
    • flekteeriv keel – tüve muutumine, nt. saksa;
      
    • polüsünteetiline keel – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks;
      
    • aglutineeriv ja flekteeriv keel – nt. rootsi, eesti
      
• August Schleicher 1821 -1868
  
  • keelepuu mõiste, aluskeeled
    
  • keel kui organism, mis areneb: isoleeriv  aglutineeriv  flekteeriv
    
• Noorgrammatikud (19. saj. lõpp)
  
  • keelemuutuste põhjused:
    
    • absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja
      
    • analoogia mõju
      
    • laenamine
      

Foneetika

• Foneetika tegeleb kõneloome ja –tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga.
  
• Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline , auditiivne e tajufoneetika
  
• Kõneakt fonoloogias: mõte  sõnumi tootmine  helilaine  sõnumi vastuvõtt  mõistmine
  
• Foneetiline transkriptsioon – kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine
  

Foneemide liigitus:

• Vokaalid e täishäälikud:
  
  • eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a]
    
  • labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e]
    
  • pingsus: pingsad [i], lõdvad
    
• Konsonandid e kaashäälikud:
  
  • klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g]
    
  • frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]
    
  • nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus , käik ninaõõne avatud) [m n]
    
  • lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l]
    
  • tremulant e värihäälik (väringute seeria ) [r]
    
  • poolvokaal [j]
    
  • helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]
    
  • dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)
    
  • aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel
    
• Häälikute kombinatsioonid:
  
  • diftong – kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend
    
    • kõrgenevad, madalduvad
      
  • geminaat – silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme
    
  • afrikaat – klusiilialguline frikatiiv [pf ts]
    
• Positsioonilised nähtused:
  
  • palatalisatsioon e peenendus – nt. palk, palk
    
  • vokaalharmoonia – sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid , nt. türgi keel
    
  • assimilatsioon e sarnastumine – häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks
    
  • dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine
    
• Prosoodia
  
  • rõhk – rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna „aitäh“)
    
  • intonatsioon
    
  • kvantiteet e välde – eesti keeles 3 väldet ( haruldane ), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust
    
  • sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon