Üldkeeleteaduse konspekt (7)

Inimkeele olemuslikud omadused:

• ikoon – märk, mille tähendus järeldub tema vormist , näiteks liiklusmärgid;
  
• erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad – sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr...
  
• indeks – põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis – näiteks see, too, ma, ta jne.
  

• paralingvistiline vahend – intonatsioon jms;
  
• ekstralingvistiline vahend – žestid, miimika, pilgud jms;
  

• häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest
  
• tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest
  

• elusa keelesüsteemi pidev muutumine
  
• keelesüsteemi variantide olemasolu:
  
  • allkeeled ( kirjakeel , kõnekeel),
    
  • dialekt e murre,
    
  • idiolekt (individuaalne eripära),
    
  • stiil (kõrge, madal)
    
• kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;
  
• keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel );
  
• metakeele olemasolu (?)
  
  • metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks.
    

• üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus
  
• üldkeeleteadus – hõlmab võimalikult palju keeli korraga;
  
• deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus – kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma;
  
• teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
  
• diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus
  
• diakrooniline keeleteadus – uurib keele muutumist läbi ajaloo, nn. „filoloogia“;
  
• sünkrooniline keeleteadus – uuritakse keelt ajahetkel muutumatuna, nn. „ lingvistika “;
  
• mikrolingvistika vs. makrolingvistika
  
• mikrolingvistika e autonoomne lingvistika – uuritkase ainult keelt ennast eraldi;
  
• makrolingvistika e kausaalne lingvistika – uuritakse keelt koos rahvuskultuuri jms-ga
  
• nt. sotsiolingvistika (uurib keelt eri vanuse, soo ja sots. rühmades), keele seos psühholoogiaga.
  

Keele uurimise meetodid:

• Igal lingvistil on oma emakeeles keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda;
  
• Andmete kogumine:
  
• lindistus (video  heli)
  
• teksti litereerimine (vähem täpsem) e transkribeerimine (täpsem) – teksti kirjapanek koos metamärgistusega (intonatsioon, pausid jms)
  
• korpused , sõnaraamatud, arhiivid jms.
  
• korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keel tekstidest;
  
• Andmete töötlemine:
  
• kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid, ei vaadelda sagedusi:
  
• kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine , nn. statistiline lingvistika, nt. sama tähenduse v. vormi eri variantide võrdlemine;
  
• Katsed: psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused;
  

a) Antiikmaailmas

• India
  
  • Panini (umbes 400 eKr)
    
    • sanskriti k. grammatika (eelk. fonoloogia ja morfoloogia ): abisümbolid (täielik kadu, 0- morfeem ), reeglid on elliptilised e. kokkusurutud, eraldi järjestamata ja järjestatud reeglid
      
• Hiina
  
  • konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja;
    
  • taoism (alates 4. saj. eKr): keel segab ühendust kõiksusega;
    
• Kreeka
  
• “ filosoofiline periood”:
  
  • Platon (428-348 eKr): dialoog “Kratylos”
    
    • ratsionalismi (mentalismi) eelkäija
      
    • Kas keel on olemas nomo („välja mõeldud“) või physei („looduslik“)?
      
  • Aristoteles (384-322 eKr): loogika , poeetika, retoorika
    
    • 
      
    • „Kuna keel järgib mõisteid, peab ta mingis mõttes olema universaalne.“  keskaja skolastikute universalismi eelkäija
      
    • Lause põhikuju on „X on Y“. Nt. Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv.
      
• Aleksandria periood:
  
  • Dionysios Thrax (2. saj eKr)
    
    • esimene säilinud täielik grammatika „ Techne grammatike“: kõik sõnaliigid (va adjektiiv ), grammatilised kategooriad, lause mõiste
       traditsioonilise grammatika eelkäija
      

• Keskaeg
  
  • Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia , muusika )
    
  • Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena.
    
• Renessanss (14.-16. saj): erinevate keelte kirjeldused.
  
• Ratsionalism (17.-18. saj): nn Port Royali grammatika (1660): universalism vorminähtustes.
  
• Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine
  
  • astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) – tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled
    
  • Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära)
    
  • Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia, saksa keele võrdlus)
    
  • keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopa)
    

• Grimmi(de) seadus 1822: indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k  vanagermaani p, t, k, f, Ө, h
  
• Wilhelm von Humboldt 1767-1835
  
  • Jaava saare kaavi keelest 1836-39
    
  • Keelefilosoofia :
    
    • Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend.
      
    • Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus.
      
    • Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne.
      
  • Keelte morfoloogiline tüpoloogia:
    
    • isoleeriv keel – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel);
      
    • aglutineeriv keel – sõna lõppudes ja algustes on palju liited, nt. türgi;
      
    • flekteeriv keel – tüve muutumine, nt. saksa;
      
    • polüsünteetiline keel – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks;
      
    • aglutineeriv ja flekteeriv keel – nt. rootsi, eesti
      
• August Schleicher 1821 -1868
  
  • keelepuu mõiste, aluskeeled
    
  • keel kui organism, mis areneb: isoleeriv  aglutineeriv  flekteeriv
    
• Noorgrammatikud (19. saj. lõpp)
  
  • keelemuutuste põhjused:
    
    • absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja
      
    • analoogia mõju
      
    • laenamine
      

Foneetika

• Foneetika tegeleb kõneloome ja –tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga.
  
• Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline , auditiivne e tajufoneetika
  
• Kõneakt fonoloogias: mõte  sõnumi tootmine  helilaine  sõnumi vastuvõtt  mõistmine
  
• Foneetiline transkriptsioon – kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine
  

Foneemide liigitus:

• Vokaalid e täishäälikud:
  
  • eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a]
    
  • labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e]
    
  • pingsus: pingsad [i], lõdvad
    
• Konsonandid e kaashäälikud:
  
  • klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g]
    
  • frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]
    
  • nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus , käik ninaõõne avatud) [m n]
    
  • lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l]
    
  • tremulant e värihäälik (väringute seeria ) [r]
    
  • poolvokaal [j]
    
  • helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]
    
  • dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)
    
  • aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel
    
• Häälikute kombinatsioonid:
  
  • diftong – kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend
    
    • kõrgenevad, madalduvad
      
  • geminaat – silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme
    
  • afrikaat – klusiilialguline frikatiiv [pf ts]
    
• Positsioonilised nähtused:
  
  • palatalisatsioon e peenendus – nt. palk, palk
    
  • vokaalharmoonia – sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid , nt. türgi keel
    
  • assimilatsioon e sarnastumine – häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks
    
  • dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine
    
• Prosoodia
  
  • rõhk – rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna „aitäh“)
    
  • intonatsioon
    
  • kvantiteet e välde – eesti keeles 3 väldet ( haruldane ), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust
    
  • sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon
    

Fonoloogia

• Mõisted:
  
  • foon e häälik – akustiliselt eristatav häälik
    
  • minimaalpaar – eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra
    
  • allofoon – ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab
    
  • foneem – häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga
    
• kõrgemadaleesv. tagav .labial.a-+-+-o---++u+--++ä-++--e--+--ö--+-+i+-+--ü+-+-+õ-----
  distinktiivne distributsioon – eri foneemid (erinev minimaalpaar), eri tähendused
  
• komplementaarne distributsioon – sama foneemi allofooni, sarnane tähendus
  
• distinktiivsed tunnused (eesti vokaalide näitel)
  
  • kõrge / keskkõrge / madal vokaal
    
  • eesvokaal / tagavokaal
    
  • labiaalne vokaal (huuled torus) või mittelabiaalne vokaal
    

• vabad / seotud
  
• esinevad ka üksi / üksi ei esine
  
• (juured ja) tüved / afiksid
  
• leksikaalsed (tähendusega) / grammatilised
  

• Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.
  
• Grammatiline kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
  
  • sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon) – afiksite liitmine, ühte morfeemi koondatakse erinevaid tähendusi (nii leksikaalsed kui grammatilisi)
    
  • abisõnad e analüütiline väljendusviis – alalütlev kääne ≠ järelsõna „peale “ (dativ)
    
  • reduplikatsioon – tavaliselt tüve kordus, nt. väga-väga
    
• Tavalisemaid grammatilisi kategooriaid
  
  • Arv e numerus – singular / duaal / pluural, mittegrammatiline duaal: kumma, teineteise
    
  • Klass ka liigitamine , sealhulgas sugu e genus – maskulinum / femininum / neutrum; elus / elutu; inimene / mitteinimene, sõna teatud soost käitub teatud viisil
    
  • Kääne e casus – eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme
    
  • Määratus e definiitsus – inglise keeles artiklid: a, the, eesti keeles: üks, see, mingi, definiitne – kuulajal on referendile iseseisev juurdepääs määratud/määramata, nimisõnaga seotud artikkel, definiitne- kindel asi(nt.päike, kuningas), indefiniitne (mingi, üks)
    
  • Võrdlus – positiiv (algvõrre) / komparatiiv (keskvõrre) / superlatiiv(ülivõrre)
    
  • Aeg e tempus – olevik , minevik , tulevik; tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; grammatilised tuleviku vormid võivad ka puududa (nt. eesti keel)
    
  • Isik e persona – eesti keeles 8 tk ( ainsus , mitmus , 1.-3. isik + umbisikuline)
    
  • Kõneviis e modus
    
    • eesti keeles:
      
      • kindel – tavaline info
        
      • käskiv e imperatiiv
        
      • kaudne – vähem kindel info
        
      • tingiv e konditsionaal – nn. oleks
        
      • möönev e jussiv – käskiv + kaudne, nt. mindagu, tehtagu
        
    • kaudne kõneviis on keeltes haruldane
      
    • tingiva kõneviisi tähendus varieerub keeleti
      
  • Tegumood e genus
    
    • aktiiv / passiiv
      
    • personaal / impersonaal (isikuline/umbisikuline)
      
    • alus ja öeldis vahetavad kohad
      
    • eesti keeles ei muutu aluse ja öeldise vorm: tehti kellegi poolt
      
  • Laad e aspekt
    
    • lõpetatud / lõpetamata (sündmuse enda sisemine olemus)
      
    • tulemuslik / mittetulemuslik
      
    • punktuaalne / duratiivne (hetkeline/kestev nt karjuma/karjatama)
      
    • progressiiv (-ing lõpuga tüpoloogiline, kestev tegevus laulmas )
      
    • vene keeles eesliited
      
    • eesti keeles: objektivalik sõltub sellest, kas tegevusel on piir või mitte, järelsõnad: ära, läbi (ühendverbi osad)
      
  • Eitus (millegi eitamine , maskeeritud, piiratud kasutusega, opositsioon keeles)
    
    • eesti keeles: sõna „ei“, eitav tegusõna vorm, eessõnad: eba-, mitte-, a-
      
    • eesti keeles kaotab verbi eitus isiku, saksa keeles mitte (eraldi eitusverb)
      
    • inglise keeles eraldi abiverb not
      
    • eitus on enamasti enne verbi (lõuna-eesti murdes võib ka vastupidi)
      
    • eitust on vähem kui jaatust
      
• Grammatiline kategooria koosneb enamasti markeeritud ja markeerimata liikmetest
  
  • arv: ainsus – mitmus, kääne: nimetav – muud, võrdlus: positiiv – muud, aeg: olevik – muud, tegumood: aktiiv – passiiv, isikuline – umbisikuline, kõne: jaatav – eitav
    
  • aga: klass, kõneviis (indikatiiv või imperatiiv), isik, definiitsus
    

• Kevade on Lutsu parim teos
  
• Siire, sh topikaliseerimine – Lutsu (topik) parim teos on Kevade
  
• Asendus – See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos
  
• Lisamine – Kas Kevade on Lutsu parim teos?
  
• Kõrvaldamine – Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -> Poiss tahtis õppida lugema
  

• Verb + aktandid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis)
  
• Näide kolmevalentsest verbist: eraldama – kes? – keda? – kellest?
  

• Teema (vana info) – reema (uus info)
  

• Agent (kes?), patsient (keda?), kogeja (kellel?), benefaktiiv (kellele?), allikas (kust?), temporaal (kuna?), instument (millega?), komitatiiv (kellega?), lokatiiv (kus?), põhjus (miks?), ...
  

• GS – grammatiline subjekt e alus
  
• TS – tegevussubjekt e tegija
  
• PS – pragmaatiline subjekt e topik (lause esimene liige)
  
• Normaallaused: GS = TS = PS – ta jookseb
  
• Kogeja-omajalause: GS ei võrdu TS = PS – tal on häbi
  
• Eksistentsiaallause: GS = TS ei võrdu PS – peenral kasvavad lilled
  

• Komponentanalüüs – mõistete ja tunnuste tabel
  
• Prototüüpanalüüs – tüüpnäited, mõistete hierarhia
  

• Tüpoloogiline liigitus on liigitamine sõna muutuste järgi.
  

• Morfoloogiline tüpoloogia:
  
  • isoleeriv – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel); üks isoleeriv keel on inglise keel on the table (table ei muutu)
    
  • aglutineeriv – sõna lõppudes ja algustes palju liiteid, nt. türgi; sõna tüvi jääb samaks talu-de-sse-gi
    
  • flekteeriv – tüve muutumine, nt. saksa, eesti; muutused ei ole märgatavad: jõgi, jõe, jõge, jõkke
    
  • polüsünteetiline – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks;
    
  • August Schleicher: keel on kui organism, mis arenev ühest liigist teise: isoleeriv aglutineeriv flekteeriv
    
• Sõnajärje tüpoloogia:
  
  • Maailma keeltes SOV 45%, SVO 42%, VSO 9%, VOS 3%, OVS 1%
    
  • Universaalsed tendentsid
    
    • VO; PREP (eessõnad); NG ( noun genitive atr kelle mis, nt poisi raamat NB! Inglise keele on nii NG kui GN.); NA (noun adjective nimisõna, omadussõna)
      
    • OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr. noun) ; AN (adjective noun)
      
  • eesti keeles SVO, PSP, GN, AN
    
  • S – subjekt e. alus, O – objekt e. sihitis, V – verb e. öeldis
    

• Lapse keeleline areng (psühholingvistika – keele ja meele arengu uurimine):
  
  • Erinevad teooriad:
    
    • biheiviorism – laps õppib keelt sõnu korrates
      
    • nativism (Chomsky) – lastel on kaasa sündinud eeldus keele õppimiseks
      
    • kognitivism (Piaget) – laps omandab keelt koos muu mõtlemisoskuse arenguga
      
  • Keele omandamise astmed :
    
    • 6-10 kuud – silpide periood;
      
    • umbes 10 kuu vanuses hakkab silpide koosseis muutuma vastavalt keelele
      
    • 1 aasta – esimesed sõnad, tihti žestidega
      
    • 1,6 aasta – kahe sõna periood
      
  • Olulisi seisukohti:
    
    • keskmist last pole olemas, iga laps on erinev
      
    • laps imiteerib palju, kuid loob ka oma süsteemi
      

• on neuroloogiliselt erinev;
  
• oskab lugeda ja kirjutada;
  
• oskab juba ühte keelt, seega
  

• on silmitsi suurema varieerumisega (palju rohkem erinevaid situatsioone ja teemasid);
  
• omab vähem aega;
  
• õpib tavaliselt “ebaloomulikus” olukorras ja omab harva “ema”
  

Keelte areng

• Pole teada kas kõik keeled pärinevad ühest algkeelest või mitte.
  
• Keele päritolu teooriaid:
  
  • "bow-wow" teooria: esimesed sõnad onomatopoeetilised
    
  • "pooh-pooh" teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused
    
  • "yo-he-ho" teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused
    
  • "la-la"teooria: kõne algus on laul
    
  • keele žestilise päritolu teooria
    

• Inimese areng (Foley 1998)
  
  • Arengu tunnused: aju maht, järglaste eest hoolitsemine, hingamisteede ehitus
    
  • Alates Homo habilisest võisid inimesed omada mingit keelt
    
  • Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles – rühma liikmeks saamine.
    
  • Biologoolis- kognitiivne aspekt keeles – inimene on ainus loom, kelle aju poolkerad on erinevad. Paremakäelisel toimub rääkimine vasakus ajupoolkeras, kus muuhulgas asub ka loogika ja arvutuskeskus.
    

Keelte arv ja liigitus

• Maailmas erinevate autorite arvates 4000-7000 keelt.
  
• Keelte liigitus: tüpoloogiline (struktuuri alusel), genealoogiline liigitus ( suguluse põhjal, algkeelest arenevad tütarkeeled). Isolaatkeelel pole sugulaskeeli.
  
• Pidžinkeel – keelekontaktide kaudu tekkinud segakeel.
  
• Kreoolkeel on pidžinkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena.
  
• Viipekeel on žestilis-visuaalne keel. Loomulik viipekeel vs viibeldud eesti, soome vms keel. Sõrmendamissüsteemid – vokaalse keele foneemide kasutamiseks.
  
• Ühiskonna mitmekeelsus : Kõige rohkem rääkijaid mandariinihiina keeles 885 milj. Kõige rohkemates riikides inglise keel: 50. 1-2% maailma keeltest on mõnes riigis riigikeeleks.
  

Indo-euroopa ja soome-ugri keelkond

Indoeuroopa keeled

• Germaani keeled
  
  • põhjagermaani
    
    • rootsi
      
    • norra
      
    • taani
      
    • fääri
      
    • islandi
      
  • läänegermaani
    
    • inglise
      
    • saksa
      
    • friisi
      
    • hollandi, flaami
      
    • afrikaani
      
• Balti keeled
  
  • leedu
    
  • läti
    
• Slaavi keeled
  
  • idaslaavi keeled
    
    • vene
      
    • valgevene
      
    • ukraina
      
  • lääneslaavi keeled
    
    • poola
      
    • tšehhi
      
    • slovaki
      
  • lõunaslaavi keeled
    
    • bulgaaria
      
    • serbia - horvaadi
      
    • sloveeni
      
    • makedoonia
      

• Romaani keeled
  
  • itaalia
    
  • hispaania
    
  • katalaani
    
  • portugali
    
  • prantsuse
    
  • provansi
    
  • retoromaani
    
  • sardiinia
    
  • rumeenia
    
• Kreeka
  
  • kreeka
    
• Keldi keeled
  
  • iiri
    
  • gaeli
    
  • kõmri
    
  • bretooni
    
• Armeenia
  
  • armeenia
    
• Albaania
  
  • albaania
    
• Indoiraani keeled
  

• indoaaria keeled
  
  • hindi
    
  • bengali
    
  • bandžabi
    
  • marathi
    
  • urdu
    
  • gudžarati
    
  • bihaari
    
  • sindhi
    
  • nepali
    
  • singali
    
• iraani keeled
  
  • pärsia
    
  • kurdi
    
  • puštu
    

Uurali e soome-ugri keeled

• Saami keeled
  
  • lõunasaami
    
  • Umeå saami
    
  • Piteå saami
    
  • Luleå saami
    
  • põhjasaami
    
  • Inari saami
    
  • Kemi saami
    
  • koltasaami
    
  • Akkala saami
    
  • Kildini saami
    
  • turjasaami
    
• Läänemeresoome keeled
  
  • liivi
    
  • eesti
    
  • vadja soome
    
  • isuri
    
  • karjala
    
  • anuse
    
  • lüüdi
    
  • vepsa
    
• Mordva keeled
  
  • ersa
    
  • nokša
    
• Mari keeled
  
• Permi keeled
  
  • udmurdi
    
  • permikomi
    
  • sürjakomi
    
• Ugri keeled
  
  • ungari
    
  • mansi
    
  • handi
    
• Samojeedi keeled
  
  • nganassaani
    
  • eenetsi
    
  • juratsi
    
  • neenetsi
    
  • sölkupi
    
  • kamassi
    
  • matori
    

Karlssoni õpik: 15-48

Karlssoni õpik: lk 292-318