keeleteaduse alused (0)

1. Keele mõiste.
Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele.
2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid.
Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel .
3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus .
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile.
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne ( suvaline , omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh -pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks:
h, o, b, u, n, e.
Ikoon - oma referendiga sarnane kujutis.
Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga.
Allsüsteemid
Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5.
SEMANTIKA -tähendutse uurimine
SÜNTAKS -lauseehituse allsüsteem
LEKSIKON -sõnavara
MORFOLOOGIA -sõnade sisestruktuur
FONOLOOGIA -häälikulise struktuuri uurimine
Avatud süsteemid
Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi .)
4. Keeleuniversaalid .
Püüdlused luua universaalset grammatikat alates 17. saj. Generatiivsed oletused puudutavad keelevõime süntaktiliste struktuuride sünnipärasust. Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg .
Paljud esitatud universaalidest on implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel , et keeles on ka omadus a.
Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata.
Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes.
Universaalne tendents - esineb ainult ühes vastavas keeles.
5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaal-kultuuriline aspekt keeles
Verbaalne suhtlus on inimese sotsialiseerumise tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid. Laps õpib end erinevatel puhkudel väljendama. Sotsiaalne mudel mingis olukorras käitumiseks on keelemäng . Ühiskonna elu suunavad paljud normisüsteemid. Tähtsaim normisüsteem on kõnekeel. Keele rikkumisel on oma tagajärjed. Näiteks ei saada sõnumist aru või vastuvõtja reageerib oodatust teistmoodi.
Loomulikud keeled oma normipäraste grammatikate, sõnavara ja tähendustega kujutavad endast põhilisi esimese astme sümbolisüsteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kõige tähtsama maailma kujutamise vahendina. Kujutamine tähendab siinkohal eelkõige seda, et tavalisemad sõnad toovad endaga kaasa primitiivontoloogia, st viisi jagada välismaailm kui ka oma seisundid ja protsessid registreerivateks asjadeks, sisemisteks kujutlusteks.
Keelelise relatiivsuse hüpoteesi järgi määravad esimese keele sõnavara, tähendussüsteem ja grammatika indiviidi maailmapildi, tema tegelikkuse mõistmise viisi. Selle järgi peaksid eri keeli kõnelevad inimesed nägema ja tunnetama maailma viisil, mille määravad nende esimese keele omadused. Tänapäeval on rohkem pooldajaid hüpoteesi nõrgemal variandil. Selle kohaselt esimene keel küll mõjutab ja suunab meie taju ja reaalsuse mõistmise kujunemist, kuid ei määra seda. Keelekollektiivile olulised kultuurinähtused kodeeruvad juba keele sõnavarasse. Näiteks on soomlastel palju sõnavara sauna kohta, näitab, et saun on neile tähtis.
Teise astme sümbolisüsteemidesse kuuluvad näiteks huumor, rahvaluule, kõnekäänud , legendid, jutustused, jm, mida ei oleks olemas, kui neid ei saaks loomuliku keele abil väljendada. Teise astme sümbolisüsteem eeldab loomulikku keelt. Keelel on ka tähtis osa indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel. Näiteks põhineb teatud rahvarühma kokkukuuluvustunne tihti ühisel keelel.
Lisaks on keelest saanud inimese mälupikendus ehk kollektiivne mälu . Keel on välja arenenud inimese suhtlusvajaduste fuktsioonidest ning osad, olulisemad teated on kinnistunud keelesüsteemi osaks, leksikasse ja semantikasse. Keelekollektiivile kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena.
Bioloogilis-kognitiivne aspekt
Ajustruktuurid ja – protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks. Igal inimesel esindatud hääldamisharjumused, sõnad, tähendused, võimalikud lausestruktuurid jne moodustavad mentaalse grammatika ja sõnavara.
Kuidas on keel esindatud inimese meeles? Need küsimused taanduvad tihti body & mind seosetele ja suhetele. Kas loomuliku keele representatsioonid ajus on kehalised või on nad ka mittefüüsilised mõttestruktuurid. Füüsilised protsessid on kindlasti olemas, aga milline oleks mentaalsete representatsioonide keel? Kuidas teisenduvad füüsilised protsessid mentaalseteks?
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas .
6. Keeleteaduse suundi
Lingvistika - tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev -ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Deskriptiivne grammatika-kooligrammatika. Sotsiolingvistika -uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika -uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika. Psühholingvistika - kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika . Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt. Filoloogia (sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia)
Foneetika - kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine.
Arvutilingvistika -keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus
Semiootikaga- märgiteooriaga
Antropoloogiline keeleteadus e etnolingvistika - võõraste rahvaste keelte uurimine.
Keeledidaktika, tõlketeadus, keeleplaneerimine- seostub sotsioloogia ja poliitikaga.
7. Keelte liigitamise põhimõtted
Kokku on 6800 keelt(etnologue järgi).Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus. Tüpoloogilise liigituse eesmärk on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel. Genealoogiline e geneetiline liigitus: tegemist on sugulus ja põlvnemissuhteid käsitleva lingvistika valdkonnaga.
8. Pidžin- ja kreoolkeeled.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest (eriti võõrvallutajate keelest). Pidžinkeel tekib tavaliselt siis, kui kolooniate põliselanikud tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda, laenates sinna samal ajal enda emakeele konstruktsioone ja sõnu. Tihti kasutatakse mõistet „pidžiniseeruma”, kuna tegu on protsessiga. Kui kogu ühiskond on sellise keele omaks võtnud ning sellele on tekkinud püsiv struktuur, on pidžinikeel iseseisvunud, temast on saanud kreoolkeel . Kreoolkeel on pidžinikeel, mida mõned lapsed õpivad emakeelena (seega temast on saanud loomulik keel). Pidžinikeele aren kreoolkeeleks on kreoolistumine. Paljud kreoolkeeled põhinevad endiste suurte koloniseerijate, prantslaste ja inglaste keelel. Maailma keelte loendis on umbes 100 pidžin- ja kreoolkeelt.
9. Viipekeeled on vastupidiselt suulistele (oraal-auditiivsetele) žestilis-visuaalsed. Viipekeele olulisim vorm on loomulik viipekeel – seda on sünnipärased kurdid kasutanud loomuliku esimese keelena väga ammustest aegadest . Eri maade viiepekeeled on erinevad ja ei ole vastastikku arusaadavad (universaalset viipekeelt ei ole olemas, tihti vajatakse tõlget ühest viipekeelest teise). Eestis on 2 viipekeelt: eesti viipekeel (kurtide iseseisev keel) ja viibeldud eesti keel (kurtide ja kuuljate vahelise suhtluse jaoks). Simultaanviiplemine – kui viibeldakse koos sama keele kõnelemisega. Kereem – viipe struktuuri üksus, mis vastab foneemile. Viipekeeltest tuleb lahus hoida sõrmendamissüsteeme, mis on seotud vokaalse keelega ning igale foneemile või kirjamärgile vastandub oma sõrmend . Sõrmtähestikud on nagu morse märgisüsteem, see on viipekeele abisüsteem (nende asjade ütlemiseks milleks veel oma viibet pole, nimed vms). Pimekurdid kasutavad puudutustel põhinevat taktiilset keelt, mida võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.
10. Ühiskonna mitmekeelsus
Suurima kõnelejate arvuga keeled on mandariinihiina, inglise ja hispaania keeled.

Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks.
• Märk = vorm + tähendus
• Märkide liigid
– sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel)
– ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel)
– indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel)
Kommunikatiivne situatsioon: suhtlus ehk kommunikatsioon : saatja saadab sõnumi vastuvõtjale. Inimene ütleb midagi teisele inimesele, televisiooniprogramm jõuab vaatajateni jne. Sõnum on materiaalne nähtus või protsess. ( linnulaul, valgusfooti punane tuli)
inimkeele omadusi
• elusa keele süsteemi pidev muutumine;
• keelesüsteemi variantide olemasolu
(allkeeled: näit kirjakeel , dialekt e murre,
idiolekt, stiil);
• kõne primaarsus , kirja sekundaarsus;
• keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel );
• metakeele olemasolu (?);
• võime kõnelda sellest, mida pole koha
Inimkeele olemuslikud omadused
• keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus(kehtib sümbolite puhul, aga mitte ikoonide ja indeksite puhul(nt kala,kana))
• keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus (ei kehti nt: paralingvistiliste ja ekstralingvistiliste vahendite puhul)
• keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus : tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem)
• keelesüsteemi produktiivsus.

Keeleteaduse tasandid . Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
ÜKSUSE ALUSEL TÄHENDUSE ALUSEL

• Foneetika – uurib keele häälikulist substanti ning selle tootmist ja vastuvõttu
  
• Fonoloogia – uurib keele häälikulist struktuuri, lõplikku hulka invariantseid üksusi , mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks
  
• Morfoloogia- uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme , nende moodustamis ja liitmist sõnadeks
  
• Leksikoloogia- uurib sõnavara
  
• Süntaks- uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalausteks , lausteks ja liitlausteks
  
• Tekstilingvistika- keeleteaduse suund , mille uurimis objektiks on terviktekstid
  

TÄHENDUSE ALUSEL

• Semantika-uurib keelelisi tähendusi
  
• Pragmaatika- võtab keelelise käitumise ja tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti
  

Keeleteaduse meetodid
• Lingvisti keelepädevus
• Andmete kogumine:- salvestus,
- litereerimine,- korpused,
- sõnaraamatud, arhiivid jms.
- katsed ja küsitlused
• Andmete töötlemine:
- kvalitatiivsed meetodid,
- kvantitatiivsed meetodid.
Keeleteaduse naaberteadusi
• Psühholoogia
• Sotsioloogia
• Ajalugu
• Semiootika
• Filosoofia
• Etnoloogia
• Kirjandusteadus
Keeleteaduse meetodid
• Lingvisti keelepädevus
• Andmete kogumine:
- salvestus,
- litereerimine,
- korpused, sõnaraamatud, arhiivid
- katsed ja küsitlused
• Andmete töötlemine:
- kvalitatiivsed meetodid,
- kvantitatiivsed meetodid.
Sünkroonilise uurimise all mõeldakse tavaliselt uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjendamist ja analüüsimist.( hetkeseisund)
Sünkrooniline- diakrooniline = vastandused
Diakrooniline uurimmine arvestab ajalist arengut ja kirjendab eri etappide keelemuutusi , n eesli kirjakeele ärkamisajast tänapäevani.(ajalooline areng)
Teoreetiline keeleteadus tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast.
Praktiline soltsiolingvistiga tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika , keelepoliitika küsimustega.(küsitlused)
Makrolingvistika=mikrolingvistika
3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles , Vana- India: Panini );
b) keskaja Euroopas;
c) XIX sajandil (vennad Grimmid , von Humboldt , noorgrammatikud)
d) XX sajandil ( strukturalism - Saussure; generativism - Chomsky )
Keeleteaduse alged
India – Panini (umbes 400 eKr): sanskriti keele
värssgrammatika (eelkõige fonoloogia ja morfoloogia)
Hiina
– konfutsianism (8.-5. saj eKr):keel on korra looja
– taoism (alates 4. saj. eKr):keel segab ühendust kõiksusega

Vana- Kreeka : Platon (428-348 eKr):arutles oma kuulsas dialoogis Kratylos mõnede keeleteaduslike probleemide üle, käsitledes n keelelise sümboli teket , konvensionaalsust ja tähendusi. Platon pani alguse sõnaliikide teooriale : ta defineeris substantiivi ja verbi – sub on see , mille kohta midagi öeldakse ja verb on see , mida sub kohta öeldakse. Sellest erinevusest kasvas välja lauseliigenduse põhine skeem- aluse ja öeldise mõisted.
Aristoteles(384-322eKr): arutlesi keele olemuse üle leiame tema retoorikat ja loogikat käsitlevates kirjutistes. Aristoteles lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku.Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem.
Vana-India: Panini( 3.saj eKr)on nimetatud maailma esimeseks lingvistiks. Religioossete sanskritikeelsete veda tekstide austamise ja hoidmise ala esindaja. Tema fonoloogia ja morfoloogia kirjendused on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates.

Keeleuurimise arengus suuri muutusi ei toimunud, kuigi Iirimaal püüti ladana keele grammatika järgi kirjeldada mõned iiri keele nähtusi. Grammatika autoreid kutsuti modistideks- analüüsivad abstraktselt aluselt eksistenti , mõtlemise ja tähenduse väljenduse vormid. Nad väitsid , et kõigi keelte grammatika on ühesugune ning vajalik vaid üks keel- ladina keel.

Diakrooniline keeleuurimis.Peetakse keeleteaduse aluseks. Ülikoolides eristus trivium (grammatika,loogika, retoorika ) ja quadrivium(aritmeetika, geomeetria, astronoomia , muusika ). Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Wilhelm von Humboldt 1767-1835 rõhutas keele funktsionaalset olemust ja seotust kultuuriga . Keelefilosoofia hilisem keelelise relatiivsusehüpotees. Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend.Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus.Keelte tüpoloogiline liigitus: isoleeriv , aglutineeriv , flekteeriv , polüsõnteetiline. Grimmi peamised tööd on germaani keelte häälikuloo alalt. Noorgrammatikud( Karl Brugmann, August Leskin, Hermann Paul) tegelesid põhiselt häälikulooga ning pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele ja meetodite usaldusväärsusele.(teooria- häälikuseadustes ei ole erandeid )

De Saussure tõi keeleteadusse mitmed olulised mõistelised eristused: sünkroonilist ja diakroonilist meetodit , keeleliste sümbolite vormi ja tähendust.
Strukturalismi põhitõed :
• Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega).
• Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole).
• Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine.
• Keele struktuuris on süntagmaatilised
(assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted.
• Keelestruktuur on tasandiline
– (süntaks)
– morfoloogia
– fonoloogia
Noam Chomsky pani aluse generatiivsele süntaksile
• Generativismi põhiteesid:
• Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglitesüsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised (õiged) laused
• Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni.
• Süva- ja pindstruktuuri eristamine.
• Keeleõppimise võime on kaasasündinud

Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel). Keele päritolu. Keelekontaktid
Keelte arv on 6000-7000
Keelte liigitamine
• Genealoogiline- jagab keeled sugulus ja põlvnemissuhete alusel
• Tüpoloogiline-jagab keeled nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi
• Areaalne -jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldatakse
• Sotsiolingvistiline-keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas
Tüpoloogiline liigitus
• Keelte liigitus struktuuri järgi:
– analüütilised ehk isoleerivad keeled
– aglutineerivad ehk afiksaalkeeled
– flektiivsed ehk fusioonikeeled
– polüsünteetilised keeled
Keelekontaktid
• Keelekontakti koht: kakskeelne inimene
• Substraat on kontaktis olnud keel(t)est jäänud
keelelised mõjud.
• Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena)
Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel.
5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem , foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused.
Foneetika – häälikuõpetus , hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist .
Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi.
Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega.
Foneetika põhiüksus- häälik .
Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus.
Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega.
Diftong-täishäälikuühend
Geminaat-silbipiiriga poolitatud topelthäälikuga(kuˇuri= kuuri )
Afrikaat-ts ks
Palatalisatsioon- pehmendus( kull , null)
Klusiil - k p t
assimilatsioon ehk sarnastumine , nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut
dissimilatsioon alamsaksa rover; eesti röövel
Foneetiline transkriptsioon- kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine . Transkriptsioon on vajalik selleks , et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna õhesugusel ja arusaadaval viisil.
minimaalpaar
– kana – kala – tikk- takk -tukk- tokk -tekk– kann - kann ´; kas - kass eesti vokaalide destinktiivsed tunnused
distinktiivne distributsioon (leidubvähemalt üks minimaalpaar) >eri foneemid
komplementaarne distributsioon(+sarnasus) > sama foneemi allofoonid
Sõna, homonüüm , homofoon, homograaf
Sõna
Tüüpiline sõna
• esineb üksi
• liigub tervikuna
• omab tähendust ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
sõnavorm
sõne – statistiline sõna
lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe
tähenduse) paradigma ,
mõnikord eristatakse tüve ja juurt
• homonüümid tee - tee
• homofoonid müüja - müüa
• homograafid palk - palk
Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid
Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega.
• morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles
• allomorf – morfeemi variant
sõnavorm
sõne – statistiline sõna
lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt
Morfeemide liigid
• vabad seotud
• leksikaalsed grammatilised
• (juured ja) tüved afiksid
Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid , kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses)• jalga- / jala- ; -de- / -te-
prefiks eba+viisakas – tüve ette siituv forfeem
sufiks jalga+de+le+gi – tüve lõppu liituv morfeem
tsirkumfiks saksa ge+mach+t- tüve ümberliituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks
infiks akadi išriq "he stole " iš-ta-riq"he stole for himself “- tüve sisse liituv morfeem
kliitik kellelegi ~ kellegile(liidepartikkel)
8. Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus ). Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood , aspekt, eitus .
Grammatiline kategooria
• hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused
Gr. kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
• sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon e fleksioon);
• abisõnad e analüütiline väljendusviis- vähe morfologilisi elemente
• reduplikatsioon - liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täiselik või osaline kordamine
Aglutatsioon- see on morfoloogiline protsess , milles tähendusüksused lükatakse järele nii , et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks
Fusioon- palju tüvemuutusi
Arv – gr.kategooria näitab arvu(2,3,5)
Klass- näitab sõna grammatilist käitumist(sh sugu)
Kääne- näitab sõna rolli lauses
Määratlus e definiitsus- näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust
Võrdlus- omadussõnade kategooria. ( suur,suurem, kõige suurem)
Aeg-deiktiline gr kat,mis suhestab lause poolt väljendatu kõne hetkega või mõne muu valitud hetkega
Isik- tegija olemust lähtuvalt kõneajast
Kõneviis-näitab kõneleja suhet lausega( tingiv , käskiv , möödev , kindel)
Tegumood-subjekti ja objekti suhe
Aspekt-näitab lausega väljandatud tegevuse omadusi
Eitus-näitab väljendatu paikapidamatust
9. Süntaktilised seosed. Sõnaliigid . Lauseliikmed. Semantilised rollid. Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel).
Lauseliikmed
1) Alus ehk subjekt
2) Öeldis ehk predikaat
3) Sihitis ehk objekt
4) Öeldistäide ehk predikaat
5) Määrus ehk adverbiaal
6) Täiend ehk atribuut
Süntaktilised seosed
Tasandilised seosed- rinnastav ja alistav seos.
Morfoloogiliselt väljenduvad seosed:
*ühildumine ehk kongruents
*rektsioon
*eraldi morfeem
Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed.
Sõnaliigid
• Nimisõna ehk substantiiv – substantiivifraas ehk
noomenifraas = NP
• Omadussõna ehk adjektiiv - AP
• Tegusõna ehk verb (sh infinitiivid ja partitsiibid) - VP
• Määrsõna ehk adverb - AdvP
• Arvsõna ehk numeraal - QP
• Asesõna ehk pronoomen
• Määrasõna ehk kvantor - QP
• Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid,
partiklid jm)
• - PreP ja PspP (kokku PP)
Semantilised rollid väljendavad semantilisi suhteid entiteetide ja sündmuste vahel ning on keeleteaduses laialt kasutatav vahend lause predikaadi ja tema argumentide omavaheliste suhete selgitamiseks semantilisel tasandil.
Lause tähenduslikud, verbi juurde kuuluvad osad:
Agent
Instrument
Patsient
Asukoht
Kogeja
Lähtekoht
Saaja
Sihtkoht
Põhjus
Agent on tavaliselt väljendatud subjektiga (a),
kuid võib olla ka nt eri liiki määrus (b, c).
(a) Mari laulis laulu.
(b) Käisime Mariga metsas.
(c) Väljak täitus inimestest
Kogeja võib olla subjekt (d) või määrus (e).
(d) Ma külmetan.
(e) Mul on külm.
Süntaktilisi teooriaid
•Generativism:
süntaktilised transformatsioonid
Kevade on Lutsu parim teos.
Siire , sh topikaliseerimine – Lutsu(topik) parim teos on Kevade
Asendus– See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos.
Lisamine– Kas Kevade on Lutsu parim teos?
Kõrvaldamine– Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -->Poiss tahtis õppida lugema.
“Valentsiteooria”ehk sõltuvusgrammatika
Verb+aktandid(subjekt, objekt, ...) +sirkumstandid(aeg, koht, viis)
Näide kolmevalentsest verbist: eraldama– kes? - keda? - kellest?
Lause aktuaalne ( temaatiline ) liigendus, lause infostruktuur teema(vana info) – reema (uus info)
Kognitiivne konstrukt sioonigrammatikapüüab konstrukt sioone selgitada inimese tunnetuse kaudu. Kognitiivses konstruktsioonigrammatikas pööratakse põhitähelepanu keelekirjelduse psühholoogilisele usutavusele. Põhitermin, konstruktsioon , on lihtsustatultöeldes vormi ja tähenduse kooslus , mille komponendid ei ole reaalses keeles teineteisest lahutatavad. Näiteks võib tuua konstruktsiooni, mis koosneb alalütlevas käändes tegijast, modaalsest (vajalikkust või võimalikkust väljendavast) verbist ainsuse kolmandas pöördes ning da-tegevusnime vormis tegusõnast.
12. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur . Viisakusprintsiip .
Pragmaatika tegeleb suhtluse uurimisega. Pragmaatika on tähendusõpetus.
Kõneakt on suuline suhtlemisprotsess , kõneleja sooritab selle rääkides. Kõneakti läbiviimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused. Kõneakt ehk kõnetegu on mingi keeleline üksus, millel on terviklik suhtluseesmärk.
Pragmatika põhivaldkonnad
kõneaktiteooria : põhilised kõneaktid(kõneteod) on nt VÄIDE ja DIREKTIIV
• implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip
• deiksis
• viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus (vt pastaka laenamise näidet),
• dialoogi struktuur
kooperatiivsusprintsiip
– kvantiteedimaksiim
– kvaliteedimaksiim
– relevantsusmaksiim
– meetodimaksiim
Implikatuur on järeldus, mille suhtlejad teevad öeldu põhjal kasutades (eelkõige) kooperatiivsusprintsiipi
Semantika uurib keelelisi tähendusi
Tähenduse uurimine semantikas:
• komponentanalüüs –kategooriad (komponendid) on selgete piiridega, neid saab määratleda duaalselt (on/ei ole);
• prototüüpanalüüs: mõistete piirid võivad olla hägusad, mõistetel on tüüpilisemad ja ebatüüpilisemad liikmed, tähendused on seotud võrgustikeks (tihti metafooride kaudu)
Prototüüpanalüüs
Tüüpiline lind – väike, lendab, laulab ? Prototüüp : metsvint ?
Tüüpiline puu – lehtedega , kõrge?Prototüüp: pärn?
Tüüpiline tass ja tüüpiline kruus?
Aga pingviin on ka lind ja kääbusmänd puu ningon kruusi ja tassi vahepealseid anumaid.